3-3-1-60-16
|
Riigikohus |
14.12.2016 |
|
Kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid (RVastS § 18 lg 2; HKMS § 47 lg-d 2 ja 3). Kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon ei pruukinud olla isikule selge (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-18-16). Sellest, et isik on halduskohtule esitatud kaebuses märkinud kohtusse pöördumise aluseks VangS § 11 lg 8 ning RVastS § 18 lg 1, ei saa järeldada, et ta oli endale sisuliselt teadvustanud RVastS § 18 lg‑s 2 sätestatud kaebetähtaja regulatsiooni ning et ta lähtus sellest ka enne kaebetähtaja möödumist. (p 11-12)
|
| 3-2-1-132-16
|
Riigikohus |
12.12.2016 |
|
Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneval süül põhineva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja üldjuhul tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü puudumise (RKTKo nr 3-2-1-101-16, p 15; RKTKo nr 3-2-1-38-16, p 11; RKTKo nr 3-2-1-45-16, p 14). (p 14)
Isiku käitumise õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel eeldab, et isikule saab ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Käitumine on heade kommete vastane siis, kui teo eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine, seejuures peab olema tõendatud, et isikul oli algusest peale tahe teist isikut kahjustada (RKTKo nr 3-2-1-62-13, p 17; RKTKo nr 3-2-1-18-15, p 10). Samas piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi sellest, kui isik mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib tuua teisele isikule kaasa kahju (RKTKo nr 3-2-1-18-15, p 10; RKTKo nr 3-2-1-101-16, p 16). (p 16)
Hea usu põhimõte ei ole VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes kaitsenorm. Siiski võib HKMS § 28 lg-te 1 ja 2 vastane kohtu tahtlik eksitusse viimine olla kvalifitseeritav seadusest tuleneva kohustuse rikkumisena (VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3) või heade kommete vastase tahtliku käitumisena (VÕS § 1045 lg 1 p 8). See võib seisneda nt tunnistaja valeütlusele kallutamises, dokumendi võltsimises, tõendi kunstlikus loomises, mitte aga pelgalt faktiväite esitamises, mida kaebajal ei õnnestu tõendada. (p 17)
Kui isikul tekib kahju selle tõttu, et ta asub realiseerima haldusaktist tulenevat õigust olukorras, kus haldusakti ei ole asjaosalistele teatavaks tehtud, võtab ta riski, et haldusakt võidakse kohtus vaidlustada ja et tema õiguste teostamine võidakse esialgse õiguskaitse korras peatada. Sõltuvalt asjaoludest võib niisugusel juhul olla tegemist asjaoluga, mis annab aluse vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi. (p 18)
Esialgse õiguskaitse määruse täitmist ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et halduskohus jätab lõpuks kaebuse kaebetähtaja rikkumise tõttu läbi vaatamata. Juhul, kui esialgse õiguskaitse määruse täitmine oli õiguspärane, ei ole kahju hüvitamine absoluutselt välistatud. TsMS § 391 sätestab hagi tagamist taotlenud poolele kohustuse hüvitada hagi tagamisega teisele poolele tekitatud kahju. HKMS § 254 lg 3 teeb sellest erisuse, mistõttu ei saa öelda, et halduskohtumenetluses oleks nõude tagamisel kahju hüvitatav analoogselt TsMS §-ga 391. Siiski ei tulene HKMS § 254 lg-st 3 aga absoluutset kahju hüvitamise keeldu. (p 12)
HKMS § 254 lg 3 mõte on välistada kahju hüvitamise nõuded esialgset õiguskaitset õiguspäraselt rakendanud institutsiooni vastu ning piirata riigi ja teiste menetlusosaliste nõudeid kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitanud isiku vastu. Eesmärk on sätestada, et ainuüksi esialgse õiguskaitse taotluse esitamine ei saa olla isikule ette heidetav ning üksnes seetõttu tekkinud kahju ei ole hüvitatav. See tagab, et võimalikud tekkida võivad kahjunõuded ei piira kohtu otsustusvabadust esialgse õiguskaitse rakendamise otsustamisel ega isiku võimalust enda õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. (p 13)
Kui isikul tekib kahju selle tõttu, et ta asub realiseerima haldusaktist tulenevat õigust olukorras, kus haldusakti ei ole asjaosalistele teatavaks tehtud, võtab ta riski, et haldusakt võidakse kohtus vaidlustada ja et tema õiguste teostamine võidakse esialgse õiguskaitse korras peatada. Sõltuvalt asjaoludest võib niisugusel juhul olla tegemist asjaoluga, mis annab aluse vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi. (p 18)
HKMS §-s 46 sätestatud kaebetähtaeg on oma olemuselt haldusasja sisulise lahendamise eeltingimus, mitte seaduses sätestatud kohustus. Kaebetähtaja rikkumine ilma mõjuva põhjuseta toob kaasa menetluse lõpetamise haldusasjas (HKMS § 124 lg 2), mitte kaebaja käitumise õigusvastasuse. Seetõttu ei piisa kahju hüvitamiseks sellest, et menetlusosaline pidi möönma võimalust, et haldusasjas võidakse menetlus kaebetähtaja möödalaskmise tõttu lõpetada, ning et menetlusosaline pidi aru saama, et teisel poolel võib esialgse õiguskaitse tagajärjelt tekkida kahju. Tulenevalt põhiseaduse § 15 lg-st 1 peab halduskohtusse olema võimalik pöörduda ka siis, kus kaebetähtaja möödalaskmine on vaieldav. Eriti kehtib see juhul, kus kohus loeb tähtaja möödunuks HKMS § 46 lg-s 7 sätestatud fiktsiooni alusel, kuigi sama paragrahvi lõike 1 järgi ei olnud kaebetähtaeg veel kulgema hakanudki. Samuti tuleb arvestada, et ka möödalastud kaebetähtaja võib kohus ennistada. (p 18)
Hea usu põhimõte ei ole VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes kaitsenorm. Siiski võib HKMS § 28 lg-te 1 ja 2 vastane kohtu tahtlik eksitusse viimine olla kvalifitseeritav seadusest tuleneva kohustuse rikkumisena (VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3) või heade kommete vastase tahtliku käitumisena (VÕS § 1045 lg 1 p 8). See võib seisneda nt tunnistaja valeütlusele kallutamises, dokumendi võltsimises, tõendi kunstlikus loomises, mitte aga pelgalt faktiväite esitamises, mida kaebajal ei õnnestu tõendada. (p 17)
Kui kohus kohaldab esialgset õiguskaitset, tuleb eeldada, et kohtu hinnangul ei olnud kaebus ilmselgelt perspektiivitu. (p 15)
HKMS §-s 46 sätestatud kaebetähtaeg on oma olemuselt haldusasja sisulise lahendamise eeltingimus, mitte seaduses sätestatud kohustus. Kaebetähtaja rikkumine ilma mõjuva põhjuseta toob kaasa menetluse lõpetamise haldusasjas (HKMS § 124 lg 2), mitte kaebaja käitumise õigusvastasuse. Seetõttu ei piisa kahju hüvitamiseks sellest, et menetlusosaline pidi möönma võimalust, et haldusasjas võidakse menetlus kaebetähtaja möödalaskmise tõttu lõpetada, ning et menetlusosaline pidi aru saama, et teisel poolel võib esialgse õiguskaitse tagajärjelt tekkida kahju. Tulenevalt põhiseaduse § 15 lg-st 1 peab halduskohtusse olema võimalik pöörduda ka siis, kus kaebetähtaja möödalaskmine on vaieldav. Eriti kehtib see juhul, kus kohus loeb tähtaja möödunuks HKMS § 46 lg-s 7 sätestatud fiktsiooni alusel, kuigi sama paragrahvi lõike 1 järgi ei olnud kaebetähtaeg veel kulgema hakanudki. Samuti tuleb arvestada, et ka möödalastud kaebetähtaja võib kohus ennistada. (p 18)
Esialgse õiguskaitse määruse täitmist ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et halduskohus jätab lõpuks kaebuse kaebetähtaja rikkumise tõttu läbi vaatamata. Juhul, kui esialgse õiguskaitse määruse täitmine oli õiguspärane, ei ole kahju hüvitamine absoluutselt välistatud. TsMS § 391 sätestab hagi tagamist taotlenud poolele kohustuse hüvitada hagi tagamisega teisele poolele tekitatud kahju. HKMS § 254 lg 3 teeb sellest erisuse, mistõttu ei saa öelda, et halduskohtumenetluses oleks nõude tagamisel kahju hüvitatav analoogselt TsMS §-ga 391. Siiski ei tulene HKMS § 254 lg-st 3 aga absoluutset kahju hüvitamise keeldu. (p 12)
Esialgse õiguskaitsega kahju tekitamist saab pidada õigusvastaseks vaid siis, kui sellega on täidetud kahju õigusvastase tekitamise eeldused. Arvestades, et esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tekib kahju kaudselt esialgse õiguskaitse määruse täitmise tõttu, saab ka omandi kahjustumisel olla kahju tekitamine õigusvastane eelkõige vaid seadusest tuleneva kohustuse rikkumise või tahtliku heade kommete vastase käitumise tõttu. (p 15)
Kui isikul tekib kahju selle tõttu, et ta asub realiseerima haldusaktist tulenevat õigust olukorras, kus haldusakti ei ole asjaosalistele teatavaks tehtud, võtab ta riski, et haldusakt võidakse kohtus vaidlustada ja et tema õiguste teostamine võidakse esialgse õiguskaitse korras peatada. Sõltuvalt asjaoludest võib niisugusel juhul olla tegemist asjaoluga, mis annab aluse vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi. (p 18)
|
| 3-3-1-64-16
|
Riigikohus |
07.12.2016 |
|
RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaeg on HKMS § 47 lg 3 suhtes eriregulatsioon (vt RKHK määrused asjades nr 3-3-1-18-16 ja 3-3-1-86-12). (p 13)
Kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid (RVastS § 18 lg 2; HKMS § 47 lg-d 2 ja 3). Vanglalt kahjunõudele vastust oodates võis kinnipeetav ületada kaebetähtaega mõjuval põhjusel, sest kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon ei pruukinud olla talle selge (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-18-16). Alus kaebetähtaja ennistamiseks on olemas ka juhul, kui isikul oli haldusmenetluses advokaadist esindaja. Vastuoluline õiguslik regulatsioon võis olla ebaselge nii isikule kui ka tema esindajale. (p 14-15)
|
| 3-3-1-23-16
|
Riigikohus |
30.11.2016 |
|
Haldusakti vaidlustamine ei kõrvalda selle kehtivust ning sellest lähtuvate toimingute tegemise õigust. Haldusakti kehtivuse või täitmise peatamiseks on vaja esialgse õiguskaitse määrust (HKMS § 249 lg 1) või haldusorgani otsust (HMS § 64 lg 1, § 81). (p 19)
HKMS § 46 lg 5 ei seo kaebetähtaja kulgemist toimingu lõpule viimise ega tagajärgedega, vaid toimingu tegemisega. Jätkuvat tegevusetust ja viivitust saab tuvastamiskaebusega vaidlustada kaebuse esitamisele eelnenud kolme aasta ulatuses (vt muude jätkuvate toimingute kohta ka otsus asjas nr 3-3-1-61-13). Kolm aastat on piisav aeg jätkuva toimingu õigusvastasuse tuvastamise vajadusest arusaamiseks. Kui mingil erandlikul põhjusel siiski jääb niisugune kaebus õigel ajal esitamata, on kaebajal võimalik taotleda tähtaja ennistamist (HKMS § 71). Tuvastamiskaebuse kolmeaastane tähtaeg välistab varasema viivituse õigusvastaseks tunnistamise kohtuotsuse resolutiivosas. Kui see on vajalik kaebetähtaja jooksul esitatud nõude lahendamiseks, siis peab kohus otsuse põhjendavas osas võtma seisukoha ka sellise toimingu õiguspärasuse kohta, mida isik kaebetähtaja möödumise tõttu otseselt enam vaidlustada ei saa. (p 26)
Tuvastamiskaebuse esitamise tähtaeg ei hakka viivituse vaidlustamisel kulgema pärast viivituse lõppemist. (p 24)
Kohustamisnõude rahuldamist kohtuotsusega ei takista nõude varasem rahuldamine vaideotsusega, kui vaide ja kaebuse esemeks olnud haldusakt on tegelikult andmata. (p 18)
Tuvastamiskaebuse esitamise tähtaeg ei hakka viivituse vaidlustamisel kulgema pärast viivituse lõppemist. (p 24)
HKMS § 46 lg 5 ei seo kaebetähtaja kulgemist toimingu lõpule viimise ega tagajärgedega, vaid toimingu tegemisega. Jätkuvat tegevusetust ja viivitust saab tuvastamiskaebusega vaidlustada kaebuse esitamisele eelnenud kolme aasta ulatuses (vt muude jätkuvate toimingute kohta ka otsus asjas nr 3-3-1-61-13). Kolm aastat on piisav aeg jätkuva toimingu õigusvastasuse tuvastamise vajadusest arusaamiseks. Kui mingil erandlikul põhjusel siiski jääb niisugune kaebus õigel ajal esitamata, on kaebajal võimalik taotleda tähtaja ennistamist (HKMS § 71). Tuvastamiskaebuse kolmeaastane tähtaeg välistab varasema viivituse õigusvastaseks tunnistamise kohtuotsuse resolutiivosas. Kui see on vajalik kaebetähtaja jooksul esitatud nõude lahendamiseks, siis peab kohus otsuse põhjendavas osas võtma seisukoha ka sellise toimingu õiguspärasuse kohta, mida isik kaebetähtaja möödumise tõttu otseselt enam vaidlustada ei saa. (p 26)
Viivituse õigusvastasuse tuvastamisel kehtib HKMS § 45 lg s 3 sätestatud menetlustoimingute eraldi vaidlustamise piirang. Haldusakti andmisega viivitamise õigusvastasus on võimalik kindlaks teha, kui menetluse nõuetekohase läbiviimise korral oleks olnud võimalik haldusakt anda oluliselt varem. (p 29)
Kohtuotsuste tühistamine ainuüksi selle tõttu, et kohtud otsustasid isikute õiguste üle, keda asja arutamisse ei kaasatud (HKMS § 199 lg 2 p 1, § 230 lg 3), ei oleks põhjendatud, kuna kolmandad isikud ei ole ringkonnakohtu otsust vaidlustanud ja menetlusviga on võimalik kõrvaldada kassatsioonimenetluses. (p 11)
Planeeringust huvitatud isikul on õigus nõuda, et kohalik omavalitsusüksus viiks planeerimismenetluse lõpule mõistliku aja jooksul ning teeks läbikaalutud ja põhjendatud otsuse. (p 18)
HMS § 58 piirab sõnaselgelt vaid nõudeõigust haldusakti kehtetuks tunnistamiseks, kuid väljendab ka haldusõiguse üldpõhimõtet, et haldusakti kehtetuks tunnistamist vaid menetlus- või vormivea tõttu tuleb vältida. See põhimõte kehtib ka siis, kui haldusorgan ise kaalub varasema akti kehtetuks tunnistamist. (p 14)
Kui kohalik omavalitsus on möönnud, et kehtestas üldplaneeringu läbimõtlematult, polnud tegemist mitte ainult põhjendamisveaga, vaid ka sisulise ja olulise kaalumisveaga. Välistada ei saa, et korrektse kaalumise ja põhjendamise korral oleks volikogu teinud üldplaneeringu kohta teistsuguse otsuse. Niisuguses olukorras ei saa kohalikule omavalitsusele ette heita oma vea tunnistamist ja püüdu seda parandada. (p 14)
Uus kaasamine ei pruugi olla vajalik, kui volikogus hääletusele pandava planeeringu põhilahendus ei muutu võrreldes varasemaga (PlanS v.r § 21 lg 5; ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 1 lg 1). (p 20)
Määruse, millega kehtestati üldplaneering, kehtivuse peatamine esialgse õiguskaitse korras (HKMS § 249 lg 1) või haldusorgani otsusel ei takista haldusorganil uue planeeringu kehtestamist. Uus planeering asendab varasema. (p 19)
Omavalitsusüksus peab planeerimismenetluses menetlusosalistega konsensust otsima ning püüdma põrkuvaid huve ühildada, kuid see ei saa toimuda igavesti. Kui menetlusosalised mõistliku aja jooksul kokkuleppele ei jõua, peab omavalitsusüksuse volikogu otsustama, kas vastuväited on põhjendatud. Vastavalt sellele tuleb planeering kas kehtestada muutmatult, kehtestada muudatustega või jätta kehtestamata. Ebamõistlikku viivitust ei õigusta ka soov vältida kohtuvaidlust. Terava huvide konflikti korral võib kohtuvaidlus olla paratamatu. Sellisel juhul on oluline järgida menetlusreegleid, kaaluda olulisi asjaolusid ja planeerimisotsust põhjendada. Põrkuvate huvide omavaheline kaalumine on omavalitsusüksuse pädevuses ja sinna kohus kaalutlusreeglite järgimise korral ei sekku (vt otsus asjas nr 3-3-1-87-13). (p 21)
Selle kohta, miks ei saa menetlusosalistelt ilma sellekohaste viideteta oodata põhjenduste otsimist planeerimismenetluse arvukatest dokumentidest, vt otsused asjades nr 3-3-1-35-13 ja 3-3-1-54-03. (p 13)
Kohustus viia planeerimismenetlus lõpule hõlmab kohustuse teha planeeringu kohta põhjendatud otsus. (p 34)
Kui kooskõlastaja ei vastanud kooskõlastuse taotlusele ühe kuu jooksul taotluse kättesaamise päevast arvates, oleks vastustaja pidanud arvestama, et teisel omavalitsusüksusel ei ole ettepanekuid ega vastuväiteid. Teise omavalitsusüksuse kooskõlastuse taotlemisel ei ole planeeringu läbiviijal põhjust muuta planeeringut sisuliselt, isegi kui kooskõlastav üksus seda soovib. Sisulisi märkusi on võimalik arvestada pärast kooskõlastuse andmist või sellest keeldumist. Asjast ei nähtu planeeringu sedavõrd ulatuslikke vormilisi puudusi, mille kõrvaldamine oleks tohtinud kesta enam kui paar kuud. Selle eest, et valla koostöö planeeringu koostajaga kulgeks sujuvalt, vastutab planeerimismenetluse osaliste ees vald. (p 32)
Ühestki õigusaktist ei tulene, et kohalik omavalitsus peab maa kasutustingimusi omaniku soovil tingimata muutma. Maatüki senise kasutusotstarbe säilitamine ei ole samaväärne olukorraga, kus kohalik omavalitsus piirab uue planeeringuga varem kinnistul ettenähtud kasutusviisi omaniku tahte vastaselt. (p 17)
Planeeringu läbikaalumine on kohaliku omavalitsuse, mitte kohtu ülesanne. (p 19)
Planeeringu läbikaalumine on kohaliku omavalitsuse, mitte kohtu ülesanne. (p 19)
Põrkuvate huvide omavaheline kaalumine on omavalitsusüksuse pädevuses ja sinna kohus kaalutlusreeglite järgimise korral ei sekku (vt otsus asjas nr 3-3-1-87-13). (p 21)
|
| 3-3-1-41-16
|
Riigikohus |
18.11.2016 |
|
HKMS § 47 lg‑te 2 ja 3 tõttu võis isikul tekkida mulje, et kaebetähtaeg hakkab kulgema kahju hüvitamise taotluse kohta otsuse saamisest, nõnda oli sõnaselgelt kirjas ka otsuse vaidlustamisviites, kuid isik esitas kaebuse siiski pärast 30 päeva möödumist. Kaebetähtaja ebaselge regulatsioon (vt ka RKHK määrused asjades 3-3-1-18-16 ja 3-3-1-39-16) ei saa olla põhjuseks, miks kaebus esitati pärast 30 päeva möödumist kahju hüvitamise taotluse kohta tehtud otsuse kättesaamisest. (p 12-13)
|
| 3-3-1-46-16
|
Riigikohus |
17.11.2016 |
|
Hüvitamiskaebuse esitamise tähtaja regulatsioon kohtueelse menetluse läbimisel ei ole selge. HKMS § 47 lg-te 2 ja 3 tõttu võib isikul tekkida mulje, et 30-päevane kaebetähtaeg hakkab kulgema kahju hüvitamise taotluse kohta otsuse saamisest ning vastustaja jätkuva viivituse korral on tal kaebuse esitamiseks üks aasta taotluse lahendamiseks ettenähtud tähtaja möödumisest arvates (vt ka RKHK määrused asjades 3-3-1-18-16 ja 3-3-1-39-16). (p 12)
|
| 3-3-1-15-16
|
Riigikohus |
11.10.2016 |
|
Tuulegeneraatoritest lähtuvad mõjutused on eeskätt seotud lähiümbruse elanike õigusega tervise ja omandi kaitsele, samuti õigusega eraelu puutumatusele (PS §‑d 28, 32 ja 26). Kehtestatud müranormid loovad isikule subjektiivse avaliku õiguse. Lisaks müranormidele saab isik tugineda neile haldusakti (sh detailplaneeringu) tingimustele, mille eesmärk on tema huvide kaitse. Ka allapoole piirnorme jäävat müra peab isik taluma vaid siis, kui seda põhjustav tegevus toimub kooskõlas kõigi asjakohaste isiku huve kaitsvate õigusnormidega. (p 15)
Haldusmenetlusse tuleb kaasata iga isik, kelle puhul on haldusülesannete hoolsal täitmisel võimalik ette näha, et haldusakt võib piirata tema õigusi. Kolmanda isikuna kaasamiseks ei pea isiku õiguste riive olema tõendatud – piisab, kui esineb mõistlik kahtlus, et riive esineb. Tuulikute käitamisega võib kaasneda mõjutusi (müra, varjutus jms) lähiümbruse elanikele. Kui isikule kuuluva elamuga kinnistu ja tuulikute vaheline kaugus on piisavalt väike, peab KOV-le olema selge, et ehitus- ja kasutusload võivad isiku õigusi puudutada (HMS § 11 lg 1 p 3) ning et teda tuleb vähemasti isiklikult teavitada haldusmenetlusest (HMS § 35 lg 2) ja lubade andmisest (HMS § 62). (p 20)
Kui kaebus esitatakse motiivil, et vaidlustatava haldusaktiga on rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi, kontrollib kohus haldusakti õiguspärasust üksnes osas, milles see rikub kaebaja õigusi. Õiguste rikkumise motiivil esitatud kaebust lahendades ei saa kohus kontrollida haldusakti vastavust õigusnormidele, mis ei seondu kaebaja subjektiivsete õigustega. (p 16)
Kui haldusorgan ei järgi menetlusnorme haldusmenetluses, mida iseloomustab ulatuslik otsustusruum, lasub temal tõendamiskoormus, et ka menetlusnormide järgimisel oleks menetlustulem olnud samasugune. (p 36)
Üldjuhul ei oma detailplaneeringu kehtestamisel õiguslikku tähendust see, kes on ehitisse paigutatava seadme tootja või milline on selle tüüp. Pigem tuleb planeeringu elluviimisel lähtuda parima võimaliku tehnika põhimõttest. Aja jooksul tehnika areneb. Tuulikutüübi muutmine ei ole õigusvastane, kui sellega ei kahjustata avalikku huvi või kolmandate isikute õigusi ning planeeringust ei nähtu selgelt selle kehtestaja tahet määrata seadme tüüp kindlaks õiguslikult siduvana. (p 29)
Kasutusloa andmisel ei kontrolli haldusorgan mitte üksnes ehitise vastavust ehitusprojektile, vaid ka ehitise nõuetelevastavust laiemalt. Kui kasutusloa menetluses ilmneb, et ehitusluba on välja antud õigusvastaselt, tuleb haldusorganil kaaluda ehitusloa kehtetuks tunnistamise või muutmise vajadust. Vaatamata EhS v.r § s 34 sõnaselge sätte puudumisele, tuleb kasutusloa väljastamise otsustamisel hinnata ka seda, kas kasutusloa väljastamine ning ehitise või selle osa kasutamine kasutusloaga määratud otstarbel ei too kaasa kolmandate isikute õiguste ülemäärast riivet või rikkumist. Erinevate õiguste ja huvide kohase tasakaalu saavutamiseks ja isikute õiguste kaitseks on haldusorganil võimalik anda kasutusluba ka kõrvaltingimusega, reguleerides tuulikute puhul näiteks nende töörežiimi. (p 32)
Iseenesest võib nõustuda, et tuulikutele antud ehitus- ja kasutusload ei anna kolmandale isikule õigust kaebaja õigusi rikkuda ega käitada tuulegeneraatoreid vastuolus kehtivate õigusaktidega. Nii kõnealune argument kui ka asjaolu, et kehtiv õigus näeb ette reaktiivsed sekkumisvõimalused Terviseameti ja kohaliku omavalitsuse järelevalve või kahju hüvitamise näol, ei ole siiski piisavad – õigusvastaste mõjude, sh ülenormatiivse müra tekkimisel on nii tuulikuid rajav ettevõtja teinud juba suuri kulusid kui ka piirkonnas elavad inimesed pidanud taluma oma õiguste (võimalik, et pöördumatut) rikkumist. Nii varalise kui ka mittevaralise kahju ärahoidmiseks ja isikute põhiõiguste kaitseks tuleb kohalikul omavalitsusel tegutseda ennetavalt ning hinnata ehituslubade andmisel ehitisega kaasnevat müra. (p 41)
Olukorras, kus kehtivad ehitusload on õigusvastased, kuid nende alusel püstitatud tuulikud töötavad, on KOV-l võimalik n-ö lõplike kasutuslubade andmise otsustamiseni anda tuulikute käitamiseks ajutised kasutusload (HMS § 53 lg 1 p 1, lg 2 p 3; EhS § 56). See võib olla vajalik mh selleks, et mõõta tegelikku tuulikutest lähtuvat müra. (p 42)
Tuulegeneraatoritest lähtuvad mõjutused on eeskätt seotud lähiümbruse elanike õigusega tervise ja omandi kaitsele, samuti õigusega eraelu puutumatusele (PS §‑d 28, 32 ja 26). Kehtestatud müranormid loovad isikule subjektiivse avaliku õiguse. Lisaks müranormidele saab isik tugineda neile haldusakti (sh detailplaneeringu) tingimustele, mille eesmärk on tema huvide kaitse. Ka allapoole piirnorme jäävat müra peab isik taluma vaid siis, kui seda põhjustav tegevus toimub kooskõlas kõigi asjakohaste isiku huve kaitsvate õigusnormidega. (p 15)
Tuulikute käitamisega võib kaasneda mõjutusi (müra, varjutus jms) lähiümbruse elanikele. Kolmanda isikuna kaasamiseks ei pea isiku õiguste riive olema tõendatud – piisab, kui esineb mõistlik kahtlus, et riive esineb. Kui isikule kuuluva elamuga kinnistu ja tuulikute vaheline kaugus on piisavalt väike, peab KOV-le olema selge, et ehitus- ja kasutusload võivad isiku õigusi puudutada (HMS § 11 lg 1 p 3) ning et teda tuleb vähemasti isiklikult teavitada haldusmenetlusest (HMS § 35 lg 2) ja lubade andmisest (HMS § 62). (p 20)
Sotsiaalministri 04.03.2002 määrus nr 42 „Müra normtasemed elu- ja puhkealal, elamutes ning ühiskastutusega hoonetes ja mürataseme mõõtmise meetodid“ ei sea müra piirnorme sõltuvusse üksnes maa sihtotstarbest. Olukorras, kus maatulundusmaal paiknev hoone on õiguspäraselt elamuna kasutuses, ei saa elamu omanikku ega valdajat seada halvemasse olukorda kui elamumaa sihtotstarbega maal paikneva elamu puhul, kohaldades kõrgemaid, nt tööstusalale sätestatud piirnorme. Elamumaaks sotsiaalministri 04.03.2002 määruse nr 42 mõttes tuleb lugeda ka maatulundusmaa õuemaa kõlvik. (p 38-39)
Iseenesest võib nõustuda, et tuulikutele antud ehitus- ja kasutusload ei anna kolmandale isikule õigust kaebaja õigusi rikkuda ega käitada tuulegeneraatoreid vastuolus kehtivate õigusaktidega. Nii kõnealune argument kui ka asjaolu, et kehtiv õigus näeb ette reaktiivsed sekkumisvõimalused Terviseameti ja kohaliku omavalitsuse järelevalve või kahju hüvitamise näol, ei ole siiski piisavad – õigusvastaste mõjude, sh ülenormatiivse müra tekkimisel on nii tuulikuid rajav ettevõtja teinud juba suuri kulusid kui ka piirkonnas elavad inimesed pidanud taluma oma õiguste (võimalik, et pöördumatut) rikkumist. Nii varalise kui ka mittevaralise kahju ärahoidmiseks ja isikute põhiõiguste kaitseks tuleb KOV-l tegutseda ennetavalt ning hinnata ehituslubade andmisel ehitisega kaasnevat müra. (p 41)
Olukorras, kus kehtivad ehitusload on õigusvastased, kuid nende alusel püstitatud tuulikud töötavad, on KOV-l võimalik n-ö lõplike kasutuslubade andmise otsustamiseni anda tuulikute käitamiseks ajutised kasutusload (HMS § 53 lg 1 p 1, lg 2 p 3; EhS § 56). See võib olla vajalik mh selleks, et mõõta tegelikku tuulikutest lähtuvat müra. (p 42)
|
| 3-3-1-9-16
|
Riigikohus |
29.09.2016 |
|
EAÜ-l on kaebeõigus kui autoreid esindaval organisatsioonil, mitte aga kui AutÕS § 27 lg 12 alusel tasu kogujal. (p 10)
Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, et mõistet "õiglane hüvitis" ei ole määratletud viitega riigisisesele õigusele, mistõttu tuleb seda pidada liidu õiguse autonoomseks mõisteks ja tõlgendada kogu selle territooriumil ühetaoliselt (vt nt otsus asjas nr C-470/14). (p 14)
Infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 p b on piisavalt selge, et järeldada, et autoritele aastatel 2010 kuni 2013 makstud hüvitis oleks pidanud olema suurem. Direktiivi säte ei pruugi aga olla selge küsimuses, kui suur oleks pidanud hüvitis olema. Seda küsimust ei täpsusta ka Eesti õigus. Niisuguses olukorras on kohtul võimalik hüvitise suurus määrata hinnanguliselt VÕS § 127 lg 6 alusel. (p 22)
EL-i õiguse rikkumise korral on õigustloova aktiga tekitatud kahju hüvitamise regulatsioon kannatanu jaoks soodsam kui EL-i õigusaktide järgimata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise regulatsioon. Mõlemas olukorras tuleb juhinduda RVastS §‑st 14, kuid nt tingimus, et hüvitist nõudev isik peaks kuuluma eriliselt kannatanud isikute hulka, jääb EL-i õigusaktide järgimata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise asjades kohaldamata (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-84-12). (p 13)
Infoühiskonna direktiivi artikli 5 lg 2 p b sõnastus ja eesmärk on piisavalt selged, et nendest tuletada autori, esitaja või fonogrammitootja õigus saada hüvitist, kui riik on lubanud teose isiklikuks otstarbeks reprodutseerimise eest hüvitise kehtestada, kuid on oma kohustuse jätnud kohaselt täitmata, kuna hüvitise maksmiseks kehtestatud mehhanism ilmselgelt ei taga õiglase hüvitise maksmiseks piisava raha laekumist. (p 18)
Infoühiskonna direktiivi art 5 lg 2 p b on piisavalt selge, et järeldada, et autoritele aastatel 2010 kuni 2013 makstud hüvitis oleks pidanud olema suurem. Direktiivi säte ei pruugi aga olla selge küsimuses, kui suur oleks pidanud hüvitis olema. Seda küsimust ei täpsusta ka Eesti õigus. Niisuguses olukorras on kohtul võimalik hüvitise suurus määrata hinnanguliselt VÕS § 127 lg 6 alusel. (p 22)
|
| 3-3-1-39-16
|
Riigikohus |
22.09.2016 |
|
RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaeg on HKMS § 47 lg 3 suhtes eriregulatsioon (vt RKHK määrused asjades nr 3-3-1-18-16 ja nr 3-3-1-86-12). (p 13)
Kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid (RVastS § 18 lg 2; HKMS § 47 lg-d 2 ja 3). Vanglalt kahjunõudele vastust oodates võis kinnipeetav ületada kaebetähtaega mõjuval põhjusel, sest kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon ei pruukinud olla talle selge (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-18-16). (p 14-15)
|
| 3-3-1-40-16
|
Riigikohus |
07.09.2016 |
|
RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaeg on HKMS § 47 lg 3 suhtes eriregulatsioon (vt RKHK määrused asjades nr 3-3-1-18-16 ja nr 3-3-1-86-12). (p 13)
Kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid (RVastS § 18 lg 2; HKMS § 47 lg-d 2 ja 3). Vanglalt kahjunõudele vastust oodates võis kinnipeetav ületada kaebetähtaega mõjuval põhjusel, sest kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon ei pruukinud olla talle selge (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-18-16). (p 14-15)
|
| 3-3-1-47-16
|
Riigikohus |
07.09.2016 |
|
RVastS § 18 lg-s 2 sätestatud tähtaeg on HKMS § 47 lg 3 suhtes eriregulatsioon (vt RKHK määrused asjades nr 3-3-1-18-16 ja nr 3-3-1-86-12). (p 13)
Kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid (RVastS § 18 lg 2; HKMS § 47 lg-d 2 ja 3). Vanglalt kahjunõudele vastust oodates võis kinnipeetav ületada kaebetähtaega mõjuval põhjusel, sest kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon ei pruukinud olla talle selge (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-18-16). (p 14-15)
|
| 3-3-4-2-16
|
Riigikohus |
21.06.2016 |
|
Vaidlusi maksunõuete tunnustamise üle pankrotimenetluse korral on pädev lahendama halduskohus (vt RKÜK otsus asjas nr 3-2-1-82-14). (p 10)
Kaebetähtaja ennistamise küsimuse lahendamisel on võimalik lähtuda sellest, et maksunõuete tunnustamise vaidluste lahendamise kord ja tähtajad ei pruukinud enne RKÜK otsust asjas nr 3-2-1-82-14 olla menetlusosalistele selged. Üldkogu ei selgitanud, mis saab üldkogu otsuse tegemise ajal maakohtu menetluses olevatest maksuhalduri nõuetest. (p 13)
|
| 3-3-1-7-16
|
Riigikohus |
09.06.2016 |
|
Sunniraha tasumise nõue on menetlustoiming ning sunniraha rakendamise peale ei saa esitada tühistamiskaebust, kuid kohus saab haldusorganil keelata sunniraha rakendamise või teha ettekirjutuse toimingute tagajärgede kõrvaldamiseks ning kui kohtutäitur on juba alustanud sunniraha sissenõudmist, võib kohustada haldusorganit esitama täitemenetluse lõpetamise avaldus (vt RKHK 22. aprilli 2015 otsus asjas nr 3-3-1-72-14). Kui isik on kohtusse pöördunud sunniraha rakendamise tühistamiseks, on seda HKMS § 2 lg 4 teisest lausest juhindudes võimalik tõlgendada sunniraha rakendamise ja sissenõudmise keelamise nõudena. (p 16-17)
Reklaamimaksu objekt on määratletud RekS-ga ja ning kohaliku omavalitsuse üksus ei või maksustada reklaamimaksuga objekti, mida seadus reklaamina ei käsita. Olukorras, kus kaupluse vaateaknale on kleebitud üksnes sõnad "Kodukaubad. Toidukaubad. Alkohol. Tubakas", saab tarbija sellest järeldada üksnes seda, et tegemist on neid kaubagruppe pakkuva kauplusega, mistõttu on jätkuvalt tegemist majandustegevuse koha liigi tähistamisega (p-d 10 ja 14)
|
| 3-3-1-12-16
|
Riigikohus |
08.06.2016 |
|
Kirjaga kooskõlastuse andmisest keeldumise ja eskiisprojekti muudatuste tegemiseks juhiste andmise puhul on tegemist halduse toiminguga (HMS § 106 lg 1, HKMS § 6 lg 2). Nii nagu eskiisi kooskõlastamine ei garanteeri ehitusloa saamist, ei tingi sellest keeldumine vältimatult ehitusloa andmata jätmist. Kirjal puudub iseseisev reguleeriv toime (vt 13. oktoobri 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-44-10). Puudutatud isik saab haldusorganilt nõuda haldustoimingutele üldiselt esitatavatest nõuetest kinnipidamist (HMS §-d 3, 4 ja 107). Ka siis, kui isikul teabe saamiseks nõudeõigust ei ole, võib isik nõuda, et talle asutuse poolt antav teave ei oleks eksitav, st väär, vastuoluline, fakte moonutav jne. Eksitav teave, eriti soovitused ja juhtnöörid, võivad panna isikut tegema kahjulikke väärotsuseid oma õiguste ja vabaduste teostamisel. Seega sõltub riive lõplik tuvastamine halduse teabetoimingute puhul sageli sisulisest hinnangust asutuse faktiväidetele ja hinnangutele (vt 2. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-3-1-22-15). (p 9-10)
Kaebeõiguse tekkimiseks piisab sellest, et hinnangu andmine isiku suhtes antud haldusaktile või tehtud toimingule aitab piisaval määral kaasa tema õiguste kaitsele. Isik väitis, et kirjas, millega keelduti kooskõlastuse andmisest, on eskiisprojekti põhjendamatult ja ebaõigesti nimetatud ümbruskonda sobimatuks ja detailplaneeringule mittevastavaks. Kohtud pole asunud seisukohale, et isiku väited oleks ilmselgelt põhjendamatud. Põhjendamatute faktiväidete või hinnangute korral võib kiri riivata isiku õigusi, ennekõike omandipõhiõigust. (p 13-14)
HKMS § 121 lg 2 p 1 puhul on tegemist diskretsioonilise alusega, mis võimaldab tagastada kaebuse vaid juhul, kui kaebeõiguse puudumine on selge ilma kahtlusteta. Õigusliku olukorra keerukuse või ebaselguse korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist (vt 11. oktoobri 2012. a määrus asjas nr 3-3-1-35-12). Kui kaebeõiguse puudumine ei ole ilmselge, tuleb kaebeõigust kontrollida otsuse tegemisel ning kaebeõiguse puudumisel jätta kaebus rahuldamata. (p 8)
|
| 3-3-1-18-16
|
Riigikohus |
11.05.2016 |
|
Riigi vastu kahju hüvitamise kaebuse esitamisel kohaldub RvastS § 18 lg-s 2 ette nähtud kohtusse pöördumise tähtaeg, mitte HKMS § 47 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tähtaeg. (p 11)
Õigeks ei saa pidada tõlgendust, mille kohaselt hakkab RVastS § 18 lg 2 järgi 30-päevane kohtusse pöördumise tähtaeg uuesti kulgema ajast, mil haldusorgan tegi isiku taotluse kohta keelduva otsuse. Seadusandja tahtega ei saa olla kooskõlas ühes ja samas nõudes kahe erineva kaebetähtaja kulgema hakkamine. (p 12)
Olukorras, kus kaebetähtaega reguleerivad erinevad õigusaktid (RVastS § 18 lg 2; HKMS § 47 lg-d 2 ja 3), ei pruukinud kaebetähtaja kulgema hakkamise regulatsioon olla isikule selge ja ta võis haldusorgani vastust oodates ületada tähtaega mõjuval põhjusel. Mõjuva põhjusena HKMS § 71 lg 1 tähenduses võib olla käsitatav kogenematusest tingitud eksimus, mille tõttu isik ei saanud aru näiteks kaebuse esitamise vajadusest või kaebetähtaja arvestamisest (vt RKHK 16. jaanuari 2009 määrus asjas nr 3-3-1-75-08, p 17). (p 13)
|
| 3-3-1-68-15
|
Riigikohus |
27.04.2016 |
|
Mida pikem on kahju tekitamise väidetav periood, mis ületab RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud kolmeaastast tähtaega, seda olulisemad peavad olema argumendid selle kohta, et kaebaja ei saanud või ei pidanud saama teada kahju tekkimisest enne jätkuva toimingu lõppemist. Vastasel juhul muutuksid RVastS §-s 17 sätestatud tähtajad illusoorseteks ning kahjunõude esitamisega viivitamise tulemusena võib tekkida oluline kahju kumuleerumine. (p 12)
Väiksemast kui 3 m2 põrandapinnast isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused kogumis, sh kinnipeetava liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Hinnangut vangla tegevuse õiguspärasusele ei mõjuta asjaolu, kas kinnipeetav liikumisvõimalusi ka reaalselt kasutab. Kui kinnipeetavale on tagatud laialdased liikumis- ja tegutsemisvõimalused väljaspool kambrit, siis tasandavad need piisavalt kambri ülerahvastusest tingitud negatiivseid mõjutusi, mistõttu ei ole kambritingimusi põhjust käsitada inimväärikust alandavana. (p 18-19)
Kui vangla ei ole kahju hüvitamise taotlust selleks ettenähtud tähtaja jooksul sisuliselt lahendanud, on kohtul pädevus hinnata taotluse nõuetekohasust ja anda seeläbi hinnang kohustusliku kohtueelse menetluse sisulise läbimise kohta. Kui kahju hüvitamise taotluse esitaja RVastS § 17 lg s 3 sätestatud tähtaega ei järgi, siis ei ole ta kohustusliku kohtueelse menetluse korral seda nõuetekohaselt läbinud ning kahjunõue tuleb vastavas osas jätta HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata. (p 10)
|
| 3-3-1-74-15
|
Riigikohus |
20.04.2016 |
|
KOKS § 6 lg‑st 1 ja TeeS § 25 lg‑st 3 tulenevalt on kohalike teede hoid kohaliku omavalitsuse ülesanne, mille rahastamine peaks üldjuhul toimuma kohaliku omavalitsuse üksuse enda tulubaasi arvel. Omavalitsuslike ülesannete rahastamissüsteem olema piisavalt mitmekülgne ja paindlik, arvestamaks nende ülesannete täitmiseks tarvilike kulutuste tegelikku muutumist. Omavalitsusüksused tuleb kaasata rahastamissüsteemi puudutavate otsuste tegemisse. Kui võimalik, ei peaks omavalitsusüksustele eraldatavaid rahalisi vahendeid siduma konkreetsete projektide finantseerimisega, et säilitada nende võimalikult suur iseseisvus ülesannete täitmisel. Toetuste saamine ei tohi võtta omavalitsusüksuselt vabadust tegutseda oma pädevuse piires omal äranägemisel (vt ka RKPJK 16. märtsi 2010 lahendit asjas 3-4-1-8-09). (p 15-16)
Kuna HKMS § 44 lg 5 annab kohalikule omavalitsusüksusele kaebeõiguse juhul, kui haldusakt takistab või raskendab oluliselt omavalitsuslike ülesannete täitmist, on ilmne, et kaebeõigus võiks kohalikul omavalitsusel projektipõhiste summade osas olla üksnes siis, kui iseotsustamise õiguse rikkumine oleks võimalik, arvestades projektipõhiste summade olulist osakaalu kogutuludes. (p 17)
KOKS § 6 lg‑st 1 ja TeeS § 25 lg‑st 3 tulenevalt on kohalike teede hoid kohaliku omavalitsuse ülesanne, mille rahastamine peaks üldjuhul toimuma kohaliku omavalitsuse üksuse enda tulubaasi arvel. Omavalitsuslike ülesannete rahastamissüsteem olema piisavalt mitmekülgne ja paindlik, arvestamaks nende ülesannete täitmiseks tarvilike kulutuste tegelikku muutumist. Omavalitsusüksused tuleb kaasata rahastamissüsteemi puudutavate otsuste tegemisse. Kui võimalik, ei peaks omavalitsusüksustele eraldatavaid rahalisi vahendeid siduma konkreetsete projektide finantseerimisega, et säilitada nende võimalikult suur iseseisvus ülesannete täitmisel. Toetuste saamine ei tohi võtta omavalitsusüksuselt vabadust tegutseda oma pädevuse piires omal äranägemisel (vt ka RKPJK 16. märtsi 2010 lahendit asjas 3-4-1-8-09). (p 15-16)
TeeS § 16 lg-d 2 ja 3 on siduvad riigieelarve kujundamisel ega ole suunatud kohalikele omavalitsustele. TeeS § 16 lg 4 on pädevusnorm, mis määrab kindlaks Vabariigi Valitsuse pädevuse eelarveliste vahendite jaotamisel. Seadus ei sätesta, et teatud osa riigieelarves teehoiuks ette nähtud rahast tuleb jaotada kohalike omavalitsuste vahel. Jaotamise võimalikkus sõltub sellest, kas riigieelarves vastav summa eraldatakse või mitte. TeeS § 16 lg-st 4 ei tulene kohustust jaotada toetust kõigile omavalitsusüksustele võrdselt või võrdsete kriteeriumite alusel. (p 22)
Kuna HKMS § 44 lg 5 annab kohalikule omavalitsusüksusele kaebeõiguse juhul, kui haldusakt takistab või raskendab oluliselt omavalitsuslike ülesannete täitmist, on ilmne, et kaebeõigus võiks kohalikul omavalitsusel projektipõhiste summade osas olla üksnes siis, kui iseotsustamise õiguse rikkumine oleks võimalik, arvestades projektipõhiste summade olulist osakaalu kogutuludes. (p 17)
Konkurentsisituatsioonis, kus ühte ja sama eesmärki soovivad saavutada mitu isikut ning seda on võimalik saavutada vaid ühel, on teatud juhtudel kaotanud isikul kaebeõigus toetuse jagamise vaidlustamiseks (vt nt RKHK 11. oktoobri 2012 määrus asjas nr 3-3-1-35-12). Kaebeõigus saab isikul olla üksnes siis, kui isik väidab konkursil selliste normide rikkumist, mis avalike huvide kõrval kaitsevad ka isiku õigust korraldusele ja menetlusele. (p 24)
|
| 3-3-1-39-15
|
Riigikohus |
29.03.2016 |
|
Tuvastamiskaebuse läbivaatamise ja rahuldamise üheks eelduseks on selle vajalikkus kaebaja õiguste kaitseks, vastasel korral ei ole tuvastamiskaebuse esitamine lubatav (HKMS § 38 lg 4, § 45 lg 2, RKHK 19. oktoobri 2015 otsus asjas nr 3-3-1-28-15). (p 12)
Panga olulise osaluse omandamise otsustuse raames (KAS § 29-33) tehtud FI ettekirjutused on üldjuhul konfidentsiaalsed ning ilma põhjuseta neid kolmandatele isikutele ei avalikustata (FIS § 2 lg 1 ja § 54 lg-d 1-2, KAS § 29-33). (p 13.3)
Kui FI tuvastab, et teabe avalikustamine on vajalik nt investori, finantsjärelevalve subjektide klientide või avalikkuse kaitseks või finantsturu õigus- või korrapärase toimimise tagamiseks, ta kaalub, kas teave avalikustada või mitte (KAS § 31 lg 6 ja FIS § 54 lg 5). Kui teabe avalikustamise vajalikkust ei ole tuvastatud, ei ole FI kohustatud teabe avalikustamist kaaluma. (p 14.1)
Krediidiasutuses olulise osaluse nõuded ja nende menetlemine piiravad isiku õigusi, kes on otsustanud omandada olulise osaluse krediidiasutuses. Direktiivi 2013/36 art-te 22-27 ja selle alusel loodud KAS §‑d 291-32 kohustavad FI-d otsustama panga olulise osaluse omandamise üle, kuid need sätted ei näe ette, et panga olulise osaluse omandajale sätestatud nõuded ja FI järelevalvemenetlus oleks loodud krediidiasutuse teiste aktsionäride õiguste kaitseks. (p 15.1)
Krediidiasutuses olulise osaluse nõuded ja nende menetlemine piiravad isiku õigusi, kes on otsustanud omandada olulise osaluse krediidiasutuses. Direktiivi 2013/36 art-te 22-27 ja selle alusel loodud krediidiasutuste seaduse §‑d 291-32 kohustavad FI-d otsustama panga olulise osaluse omandamise üle, kuid need sätted ei näe ette, et panga olulise osaluse omandajale sätestatud nõuded ja FI järelevalvemenetlus oleks loodud krediidiasutuse teiste aktsionäride õiguste kaitseks. (p 15.1)
Panga olulise osaluse omandamise otsustuse raames (KAS § 29-33) tehtud FI ettekirjutused on üldjuhul konfidentsiaalsed ning ilma põhjuseta neid kolmandatele isikutele ei avalikustata (FIS § 2 lg 1 ja § 54 lg-d 1-2, KAS § 29-33). (p 13.3)
Kui FI tuvastab, et teabe avalikustamine on vajalik nt investori, finantsjärelevalve subjektide klientide või avalikkuse kaitseks või finantsturu õigus- või korrapärase toimimise tagamiseks, ta kaalub, kas teave avalikustada või mitte (KAS § 31 lg 6 ja FIS § 54 lg 5). Kui teabe avalikustamise vajalikkust ei ole tuvastatud, ei ole FI kohustatud teabe avalikustamist kaaluma. (p 14.1)
|
| 3-3-1-85-15
|
Riigikohus |
23.03.2016 |
|
HMS § 43 lg 2 järgi on haldusaktina käsitatav sisuline keeldumine taotletud haldusakti andmisest. Haldusmenetluse lõpetamine sisulisel põhjusel, sealhulgas Andmekaitse Inspektsiooni teade, et isikuandmete töötlemisel seaduse rikkumist ei tuvastanud, on võrdväärne haldusakti andmisest keeldumisega. (p 11)
HMS § 43 lg 2 järgi on haldusaktina käsitatav sisuline keeldumine taotletud haldusakti andmisest. Haldusmenetluse lõpetamine sisulisel põhjusel, sealhulgas Andmekaitse Inspektsiooni teade, et isikuandmete töötlemisel seaduse rikkumist ei tuvastanud, on võrdväärne haldusakti andmisest keeldumisega. (p 11)
Isikul puudub subjektiivne õigus nõuda järelevalvemenetluse algatamist või konkreetse meetme rakendamist kolmanda isiku suhtes, kui pädevus- ja volitusnorm näevad järelevalveorganile ette kaalutlusõiguse nii järelevalvemenetluse algatamiseks kui ka järelevalvemeetme rakendamiseks (vt nt 13. oktoobri 2010 otsus asjas nr 3-3-1-44-10, p 15; 23. oktoobri 2013 määrus asjas nr 3-3-1-29-13, p 17; 22. oktoobri 2014 otsus nr 3-3-1-42-14, p 12). Puudutatud isik võib aga nõuda, et järelevalveorgan otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme rakendamise üle kaalutlusvigadeta, kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve. (p 13)
Õigus eraelu puutumatusele ei ole üksnes kaitseõigus riigi sekkumise vastu, vaid see loob riigile ka positiivseid kohustusi. Andmekaitse Inspektsiooni järelevalve üheks peamiseks eesmärgiks on kaitsta füüsiliste isikute õigust eraelu puutumatusele. Isikul on kaebeõigus vaidluses selle üle, kas Andmekaitse Inspektsioon oleks pidanud järelevalvemenetlust jätkama ja tegema kolmandale isikule ettekirjutuse. (p-d 15-16)
Andmekaitse Inspektsioonil on kaalutlusõigus, kas jääda kaebuse piiridesse või kontrolliulatust enda initsiatiivil laiendada. (p 29)
IKS § 11 lg 1 piirab teiste sama seaduse sätete kohaldamist, mitte ei ole iseseisev alus andmete töötlemiseks. Ka ei tulene sellest sättest, et juba avalikustatud isikuandmete uueks töötlemiseks ei pea olema seaduslikku alust (vt 12. juuni 2012 otsus asjas nr 3-3-1-3-12, p 23; 18. veebruari 2015 otsus asjas nr 3-2-1-159-14, p 14). Avalikest allikatest pärinevate andmete isikute lõikes koondamine ning avaldamine varalist seisundit kajastava pingereana laia lugejaskonnaga majanduslehes loob isikuandmetele uue konteksti ning avardab oluliselt teavitatavate isikute ringi, kujutades endast seega arvestatavat eraelu riivet. (p 18)
Õigus eraelu puutumatusele ei ole üksnes kaitseõigus riigi sekkumise vastu, vaid see loob riigile ka positiivseid kohustusi. Andmekaitse Inspektsiooni järelevalve üheks peamiseks eesmärgiks on kaitsta füüsiliste isikute õigust eraelu puutumatusele. Isikul on kaebeõigus vaidluses selle üle, kas Andmekaitse Inspektsioon oleks pidanud järelevalvemenetlust jätkama ja tegema kolmandale isikule ettekirjutuse. (p 15-16)
Kui andmed on loodud kutselise ajakirjanduse tulemina ning avaldatud üleriigilise levikuga ajakirjandusväljaandes, tuleb ajakirjanduslikku eesmärki eeldada. Ajakirjandusvabadus oleks olulisel määral pärsitud, kui meedias võiks isikuga seotud teavet töödelda ja avaldada üksnes isiku nõusolekul. IKS § 11 lg 2 kohaselt tuleb riive puhul leida tasakaal eraelu puutumatuse ning avaliku huvi ja teiste isikute õiguste vahel. (p 20-21)
Ajakirjandusel on ajakirjandusvabaduse olemusest tulenevalt lai otsustusvabadus avalikku huvi puudutava teemaderingi määratlemisel. Avaliku huvi puudumist võiks sedastada näiteks juhul, kui avaldatakse eraelu detaile, mis kuidagi ei seondu avaliku huviga ega aita kaasa ühiskondlikule debatile. Sealjuures peaks avalik huvi puuduma täielikult ja ilmselgelt, sest vastasel juhul saaks täitevvõim riikliku järelevalve käigus liiga suures ulatuses otsustada, millistel teemadel võib ajakirjandusväljaanne kirjutada ja millistel mitte. See moonutaks ajakirjandusvabadust. IKS § 11 lg-s 2 nimetatud ülekaalukas avalik huvi ei tähenda huvi kuulumist mingisse eriliselt kaitstud huvide kataloogi. Avaliku huvi ülekaalukus tuleb kindlaks teha konkreetse juhu asjaolude põhjal, võrreldes andmete avaldamise kasuks rääkivaid asjaolusid tagajärgedega, mida isikule põhjustatakse. Isiku andmete avaldamist ei õigusta pelk erahuvi ega sensatsioonijanu. (p 23)
Investori tegevus börsil ei ole selgelt eraeluline ega avalik, vaid skaala keskel asuv tegevus. Avalik huvi selle kajastamise vastu pole sedavõrd kaalukas kui nt isiku poliitilise tegevuse puhul. Teisalt aga ei toimu investeerimine inimese intiim- või privaatsfääris. (p 24)
Isiku tuntus kutsetegevuses ei anna iseseisvat alust pidada teda avaliku elu tegelaseks. (p 25)
Õigus eraelu puutumatusele ei ole üksnes kaitseõigus riigi sekkumise vastu, vaid see loob riigile ka positiivseid kohustusi. Andmekaitse Inspektsiooni järelevalve üheks peamiseks eesmärgiks on kaitsta füüsiliste isikute õigust eraelu puutumatusele. Isikul on kaebeõigus vaidluses selle üle, kas Andmekaitse Inspektsioon oleks pidanud järelevalvemenetlust jätkama ja tegema kolmandale isikule ettekirjutuse. (p 15-16)
IKS § 11 lg 1 piirab teiste sama seaduse sätete kohaldamist, mitte ei ole iseseisev alus andmete töötlemiseks. Ka ei tulene sellest sättest, et juba avalikustatud isikuandmete uueks töötlemiseks ei pea olema seaduslikku alust (vt 12. juuni 2012 otsus asjas nr 3-3-1-3-12, p 23; 18. veebruari 2015 otsus asjas nr 3-2-1-159-14, p 14). Avalikest allikatest pärinevate andmete isikute lõikes koondamine ning avaldamine varalist seisundit kajastava pingereana laia lugejaskonnaga majanduslehes loob isikuandmetele uue konteksti ning avardab oluliselt teavitatavate isikute ringi, kujutades endast seega arvestatavat eraelu riivet. (p 18)
|
| 3-3-1-57-15
|
Riigikohus |
07.03.2016 |
|
EKS § 1211 lg-st 21 tulenevalt on võimalik erakonna riigieelarvest saadavaid eraldisi vähendada ainult juhul, kui ettekirjutuste adressaadid, erakonna nimekirjas kandideerinud isikud ei täida tähtpäevaks ettekirjutusi. Ühtlasi peab ERJK tegema ka otsuse, millega vähendab erakonnale riigieelarvest makstavat toetust. Erakonna riigieelarvest saadavate eraldiste võimalik vähendamine ei tulene ettekirjutustest, vaid ettekirjutuste adressaatide edasisest käitumisest ja ERJK tulevikus tehtavast vastavast otsusest. Erakond saab oma õigusi kaitsta, vaidlustades eraldiste vähendamise otsuse. (p 13-14)
|
Facebook
Twitter