/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 409| Näitan: 121 - 140

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-119-12 PDF Riigikohus 07.12.2012
Vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku § 189 lg-le 2 ning § 306 lg 1 p-le 14 tuleb taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (vt nt RKKKm 3-1-1-10-10).
Kui väärteoprotokollis olev teokirjeldus on puudulik, on rikutud menetlusaluse isiku VTMS § 19 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes arutatakse, s.o teada tema vastu esitatud süüdistuse sisu.
Kuigi VTMS § 150 lg 1 kohaselt ei ole VTMS § 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumine iseenesest alati väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine, võib see sõltuvalt asjaoludest olla väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes.
VTMS § 69 lg 2 p 1 kohaselt tuleb väärteoprotokolli põhiosas esmalt märkida väärteo lühike kirjeldus ning teo toimepanemise aeg ja koht. Väärteo lühike kirjeldus ehk teokirjeldus peab kajastama kõiki neid faktilisi asjaolusid, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks. Kui väärteoprotokollis olev teokirjeldus on puudulik, on rikutud menetlusaluse isiku VTMS § 19 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust teada, millist väärteoasja tema suhtes arutatakse, s.o teada tema vastu esitatud süüdistuse sisu. Kuigi VTMS § 150 lg 1 kohaselt ei ole VTMS § 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumine iseenesest alati väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine, võib see sõltuvalt asjaoludest olla väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes.
3-1-1-85-12 PDF Riigikohus 19.11.2012
Karistades isikut väärteo eest ilma tõendamiseseme seisukohast olulisi asjaolusid tuvastamata, rikutakse oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes.
Ettevaatamatusdelikti koosseisupärasuse kontrollile kehtivad konkreetsed nõuded. Sarnaselt tahtliku süüteoga moodustavad ettevaatamatusdelikti objektiivse külje tegu, tagajärg ja nendevaheline põhjuslik seos, kus tegu on eeldus, ilma milleta tagajärg ei saabuks. Esmalt tuleb seejuures tuvastada objektiivne hoolsuskohustuse rikkumine (tegu ettevaatamatusdelikti mõttes) ning õigusvastasusseos. Seejuures saab deliktistruktuuri ülesehitusest tulenevalt õigusvastasusseosest ehk sellest, kas tagajärg saabuks ka hoolsuskohustusele vastava käitumise korral, rääkida alles siis, kui eelnevalt on tuvastatud objektiivse hoolsuskohustuse rikkumine (vt nt RKKKo 3-1-1-90-06, p 21).
Ühe liiklusõnnetuse osapoole vastutuse küsimust ei saa lahendada ilma teiste osapoolte käitumist arvestamata (vt nt RKKKo 3-1-1-1-79-06, p 6).
3-1-1-99-12 PDF Riigikohus 15.11.2012
Kui on piisavalt andmeid, mis võimaldavad kahelda selles, kas süüdistatava puhul on põhjendatud lähtumine süüdivuse eeldamisest, tuleb seda küsimust kontrollida. Süüdimatuse sedastamiseni karistusseadustiku (KarS) § 34 tähenduses on lõppkokkuvõttes võimalik jõuda vaid kohtupsühhiaatriaekspertiisi vahendusel. Samas, süüdivuse jaatamisel ei ole ekspertiisi teostamine alati vajalik. Menetleja ei pea määrama ekspertiisi isiku võimaliku süüdimatuse kindlakstegemiseks igasuguse trauma puhul, sest tihtipeale tõendamisvajadust selles osas ekspertiisi korraldamiseks KrMS § 105 lg 1 tähenduses ei esine. Nimelt on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire (vt RKKKo 3-1-1-79-10, p 13.4 ja 3-1-1-68-11, p 14.2). Kui inimese kehavigastused on suhteliselt kerged ega viita seega mõne psüühikahäire esinemisele KarS § 34 mõttes ja ka muud asjaolud ei osunda piisaval määral tema väidetavale süüdimatusele, ei pea menetleja vastavat ekspertiisi korraldama, sest sellisel juhul saab menetleja teha oma teadmiste pinnalt järelduse, et isiku süülisuses alust kahelda ei ole. Sellist järeldust ei väära ka KrMS § 105 lg-s 2 sätestatu, sest sellises olukorras määratava ekspertiisiga ei saa tuvastada süüasja lahendamisel olulist tähtsust omavaid asjaolusid.
Vastavalt VTMS §-le 2 ja kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 62 p-le 3 on süüasja lahendamisel vaja muu hulgas tõendada süüteo toime pannud isiku süü. Kui on piisavalt andmeid, mis võimaldavad kahelda selles, kas süüdistatava puhul on põhjendatud lähtumine süüdivuse eeldamisest, tuleb seda küsimust kontrollida. Süüdimatuse sedastamiseni karistusseadustiku (KarS) § 34 tähenduses on lõppkokkuvõttes võimalik jõuda vaid kohtupsühhiaatriaekspertiisi vahendusel. Samas, süüdivuse jaatamisel ei ole ekspertiisi teostamine alati vajalik.
3-1-1-90-12 PDF Riigikohus 05.11.2012
VTMS §-s 23 nimetatud taotluse peab esitama enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa ja et selle nõuetelevastavuse lahendab kohus, kes teeb otsuse (vt RKKKo 3-1-1-22-12, p 11; 3-1-1-62-10, p 8 ja 3-1-1-25-10, p 9).
Menetlusalusele isikule tegusid süüks arvates väärteoprotokolli piiridest väljudes rikkus maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes. VTMS § 134 lg 1 ja § 110 p 1 kohaselt tuleb maakohtu otsuse põhiosas märkida nii tõendatuks tunnistatud asjaolud kui ka tõendid, millele on tuginetud. Selle vastu eksimine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.
Vastavalt VTMS §-le 87 arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. See tähendab, et kohus ei tohi karistada menetlusalust isikut teo eest, mida ei ole väärteoprotokollis kirjeldatud, samuti ei ole kohtul võimalik tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt nt RKKKo 3-1-1-52-08, p 10; 3-1-1-16-09, p 8 ja 3-1-1-45-11, p-d 12 ja 13).
Menetlusalusele isikule tegusid süüks arvates väärteoprotokolli piiridest väljudes rikkus maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes.
VTMS § 134 lg 1 ja § 110 p 1 kohaselt tuleb maakohtu otsuse põhiosas märkida nii tõendatuks tunnistatud asjaolud kui ka tõendid, millele on tuginetud. Selle vastu eksimine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.
Vastavalt VTMS §-le 87 arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. See tähendab, et kohus ei tohi karistada menetlusalust isikut teo eest, mida ei ole väärteoprotokollis kirjeldatud, samuti ei ole kohtul võimalik tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt nt RKKKo 3-1-1-52-08, p 10; 3-1-1-16-09, p 8 ja 3-1-1-45-11, p-d 12 ja 13). Menetlusalusele isikule tegusid süüks arvates väärteoprotokolli piiridest väljudes rikkus maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes.
VTMS § 134 lg 1 ja § 110 p 1 kohaselt tuleb maakohtu otsuse põhiosas märkida nii tõendatuks tunnistatud asjaolud kui ka tõendid, millele on tuginetud. Selle vastu eksimine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes.
VTMS §-s 23 nimetatud taotluse peab esitama enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa ja et selle nõuetelevastavuse lahendab kohus, kes teeb otsuse (vt RKKKo 3-1-1-22-12, p 11; 3-1-1-62-10, p 8 ja 3-1-1-25-10, p 9).
3-1-1-88-12 PDF Riigikohus 02.10.2012
Asjaolu, milline juriidilise isiku organi liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja on pannud juriidilise isiku huvides toime koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo või kelle heakskiidul või korraldusel see tegu on toime pandud, peab olema ära toodud juba väärteoprotokollis, kiirmenetluse puhul aga kiirmenetluse otsuses.
Kohtuvälise menetleja viga, mis seisneb väärteoprotokollis juriidilise isiku huvides teo toime pannud organi liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja fikseerimata jätmises, ei ole enam võimalik kohtumenetluses kõrvaldada, kuna vastavalt VTMS §-le 87 on kohus väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega. Juriidilise isiku huvides teo toime pannud organi liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja väärteoprotokollis või kiirmenetluse otsuses nimetamata jätmise korral tuleb väärteoasjas menetlus lõpetada, kuna kõiki süüteo tunnuseid ei ole võimalik tuvastada. (vt nt RKKKo 3-1-1-38-08, p 7 koos seal viidatud kohtupraktikaga ja 3-1-1-21-12, p 6.1). Asjaolu, milline juriidilise isiku organi liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja on pannud juriidilise isiku huvides toime koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo või kelle heakskiidul või korraldusel see tegu on toime pandud, peab olema ära toodud juba väärteoprotokollis, kiirmenetluse puhul aga kiirmenetluse otsuses.
Kohtuvälise menetleja viga, mis seisneb väärteoprotokollis juriidilise isiku huvides teo toime pannud organi liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja fikseerimata jätmises, ei ole enam võimalik kohtumenetluses kõrvaldada, kuna vastavalt VTMS §-le 87 on kohus väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega. Juriidilise isiku huvides teo toime pannud organi liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja väärteoprotokollis või kiirmenetluse otsuses nimetamata jätmise korral tuleb väärteoasjas menetlus lõpetada, kuna kõiki süüteo tunnuseid ei ole võimalik tuvastada. (vt nt RKKKo 3-1-1-38-08, p 7 koos seal viidatud kohtupraktikaga ja 3-1-1-21-12, p 6.1).
KarS § 14 lg 1 kohaselt tuleb juriidilise isiku vastutus avada tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja teo kaudu (vt nt RKKKo 3-1-1-38-08, p 7 ja 3-1-1-30-11, p 15.1). Seejuures saab juriidilist isikut karistada ka siis, kui teo on toime pannud juriidilise isiku tavatöötaja juhtivtöötaja või organi käsul (korraldusel) või vähemalt heakskiidul (vt nt RKKKo 3-1-1-21-12, p 6.2). Asjaolu, milline juriidilise isiku organi liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja on pannud juriidilise isiku huvides toime koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo või kelle heakskiidul või korraldusel see tegu on toime pandud, peab olema ära toodud juba väärteoprotokollis, kiirmenetluse puhul aga kiirmenetluse otsuses. Kohtuvälise menetleja viga, mis seisneb väärteoprotokollis juriidilise isiku huvides teo toime pannud organi liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja fikseerimata jätmises, ei ole enam võimalik kohtumenetluses kõrvaldada, kuna vastavalt VTMS §-le 87 on kohus väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli piiridega. Juriidilise isiku huvides teo toime pannud organi liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja väärteoprotokollis või kiirmenetluse otsuses nimetamata jätmise korral tuleb väärteoasjas menetlus lõpetada, kuna kõiki süüteo tunnuseid ei ole võimalik tuvastada. (vt nt RKKKo 3-1-1-38-08, p 7 koos seal viidatud kohtupraktikaga ja 3-1-1-21-12, p 6.1). See, et juriidiline isik osaleb väärteomenetluses oma seadusliku esindaja, s.o juhatuse liikme kaudu, ei tähenda seda, et sama juhatuse liige oleks juriidilisele isikule süüksarvatava teo toime pannud (vt RKKKo 3-1-1-131-04, p 8 ja 3-1-1-22-05, p 12).
See, et juriidiline isik osaleb väärteomenetluses oma seadusliku esindaja, s.o juhatuse liikme kaudu, ei tähenda seda, et sama juhatuse liige oleks juriidilisele isikule süüksarvatava teo toime pannud (vt RKKKo 3-1-1-131-04, p 8 ja 3-1-1-22-05, p 12).
3-1-1-77-12 PDF Riigikohus 28.09.2012
Heites isikule sisuliselt ette seda, et ta on ühissõidukis sõitnud kehtetu piletiga, peab väärteoprotokollist nähtuma ka õigusnorm, millele tuginevalt kohtuväline menetleja leiab, et kontrollijale esitatud pilet oli kehtetu (vt nt RKKKo 3-1-1-94-07, p 10). Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, milles teda süüdistatakse.
Väärteoprotokoll kannab väärteomenetluses samasugust funktsiooni, nagu süüdistusakt kriminaalmenetluses. Selle ülesandeks on määratleda menetlusese ja anda menetlusalusele isikule teada, milles teda konkreetselt süüdistatakse. Neid funktsioone saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui väärteoprotokollis on kajastatud andmed, mille alusel on võimalik hinnata, kas (nii objektiivne kui subjektiivne) süüteokoosseis on täidetud. Teisisõnu peab väärteoprotokollist nähtuma, milles menetlusalust isikut süüdistatakse ja millest lähtuvalt väärteoprotokolli koostaja leiab, et väärteokoosseis on täidetud. See tähendab, et "väärteo lühike kirjeldus" peab kajastama kõiki neid faktilisi asjaolusid, mille alusel on menetleja arvates võimalik lugeda süüteokoosseis täidetuks (vt nt RKKKo 3-1-1-9-08, p 14). Heites isikule sisuliselt ette seda, et ta on ühissõidukis sõitnud kehtetu piletiga, peab väärteoprotokollist nähtuma ka õigusnorm, millele tuginevalt kohtuväline menetleja leiab, et kontrollijale esitatud pilet oli kehtetu (vt nt RKKKo 3-1-1-94-07, p 10). Vastasel juhul on rikutud VTMS § 19 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusaluse isiku õigust teada, milles teda süüdistatakse.
3-1-1-52-12 PDF Riigikohus 12.06.2012
Väärteo aegumine on selline menetlustakistus, mis välistab väärteo aegumistähtaja möödumisel menetluse alustamise või alustatud menetluse jätkamise mistahes eesmärgil (vt RKKKo 3-1-1-20-10, p 8).
Alates 1. septembrist 2011 jõustunud KrMS § 274 lg 1 redaktsiooni kohaselt tuleb kriminaalmenetlus lõpetada määrusega, kui KrMS § 199 lg 1 p-s 1 nimetatud juhul vastab süüdistatava tegevus väärteo tunnustele. Kuna kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta võimalust tunnistada süüdistatav kriminaalmenetluse tulemina süüdi väärteos, on kriminaalasjas võimalik süüküsimust ette otsustamata kujundada üksnes abstraktne seisukoht, kas süüdistatava tegevuses võivad ilmneda väärteo tunnused (vt RKKKo 3-1-1-23-12, p 12).
Seadusainsuse korral süütegude kogum puudub ja isiku tegu subsumeeritakse ainult ühe koosseisu alla. Teadupärast võib seaduskonkurents väljenduda spetsiaalsuses, subsidiaarsuses ja konsumeerimises (vt RKKKo 3-1-1-22-11, p 13.3). Spetsiaalsuspõhimõtte rakendamine, mille korral kuulub üldnormi asemel kohaldamisele erinorm, on KarS § 398 ja VPTS § 237^41 puhul välistatud, kuna mõlema sätte tunnused on omavahel kokkulangevad, s.t et kumbki koosseis ei sisalda võrreldes teisega täiendavaid tunnuseid. Kokkulangevate koosseisutunnuste tõttu pole tegemist ka subsidiaarsuse või konsumeerimisega. Olukorras, kus KarS § 398 ja VPTS § 237^41 tunnused käsitlevad sama reguleerimiseset ning omavahel kattuvad, KarS § 3 lg-s 5 sätestatud põhimõte pole süütegude ideaalkogumi puudumise tõttu rakendatav ja ka seadusainsust puudutavad reeglid pole asjassepuutuvad, tuleb juhinduda isiku jaoks kergemast karistusõigusnormist.
KarS §-s 398 sätestatakse füüsilise ja juriidilise isiku vastutus siseteabe väärkasutamise eest. Koosseisutüübilt kujutab KarS § 398 endast formaalset tegevusdelikti, mille objektiivsed tunnused seisnevad insaideri poolt siseteabe objektiks oleva finantsinstrumendi või sellega seotud tuletisväärtpaberi otseselt või kaudselt enda või kolmanda isiku arvel omandamises või võõrandamises või omandamiseks või võõrandamiseks kolmandale isikule soovituse andmises või kolmanda isiku mõjutamises. Sisseteabe väärkasutamine seisneb VPTS § 188^6 lg 1 p-de 1-3 kohaselt insaideri poolt siseteabe objektiks oleva finantsinstrumendi või sellega seotud tuletisväärtpaberi otseselt või kaudselt enda või kolmanda isiku arvel omandamises või võõrandamises või omandamise või võõrandamise katses, siseteabe avalikustamises kolmandale isikule, välja arvatud juhul, kui selline avalikustamine on seotud tavapärase töö-, ametiülesande või kohustuse täitmisega, ja soovituste andmises kolmandale isikule või kolmanda isiku mõjutamises siseteabe objektiks oleva finantsinstrumendi või selle finantsinstrumendiga seotud tuletisväärtpaberi omandamiseks või võõrandamiseks. Väärtpaberituru seaduse §-s 237^41 nähakse analoogiliselt KarS §-ga 398 ette füüsilise ning juriidilise isiku vastutus siseteabe väärkasutamise eest. Tegemist on blanketse koosseisuga, mille objektiivsete tunnuste avamisel tuleb aluseks võtta VPTS § 188^6 lg-s 1 toodud siseteabe väärkasutamise määratlus. Kuna ka KarS §-ga 398 on hõlmatud kõik VPTS § 188^6 lg 1 p-des 1 ja 3 sätestatud siseteabe väärkasutamise tunnused, on tegemist olukorraga, kus paralleelselt kehtib kaks samasisulist süüteokoosseisu, mille tunnused omavahel täielikult kattuvad. Seadusainsuse korral süütegude kogum puudub ja isiku tegu subsumeeritakse ainult ühe koosseisu alla. Teadupärast võib seaduskonkurents väljenduda spetsiaalsuses, subsidiaarsuses ja konsumeerimises (vt RKKKo 3-1-1-22-11, p 13.3). Spetsiaalsuspõhimõtte rakendamine, mille korral kuulub üldnormi asemel kohaldamisele erinorm, on KarS § 398 ja VPTS § 237^41 puhul välistatud, kuna mõlema sätte tunnused on omavahel kokkulangevad, s.t et kumbki koosseis ei sisalda võrreldes teisega täiendavaid tunnuseid. Kokkulangevate koosseisutunnuste tõttu pole tegemist ka subsidiaarsuse või konsumeerimisega. Olukorras, kus KarS § 398 ja VPTS § 237^41 tunnused käsitlevad sama reguleerimiseset ning omavahel kattuvad, KarS § 3 lg-s 5 sätestatud põhimõte pole süütegude ideaalkogumi puudumise tõttu rakendatav ja ka seadusainsust puudutavad reeglid pole asjassepuutuvad, tuleb juhinduda isiku jaoks kergemast karistusõigusnormist.
KarS § 3 lg-st 5 tuleneb, et kui isik paneb toime teo, mis vastab väärteo- ja kuriteokoosseisule, karistatakse isikut üksnes kuriteo eest. Kui kuriteo eest karistust ei mõisteta, võib isikut karistada väärteo eest. Seda normi saab siiski kohaldada üksnes juhul, kui väär- ja kuriteokoosseis on omavahel ideaalkogumis, mitte aga siis, kui tegemist on mitteehtsa kogumi ehk seadusainsusega. Nii ideaalkogumi kui ka seadusainsuse korral on isik ühe teoga realiseerinud formaalselt vähemalt kaks erinevat süüteokoosseisu, ent erinevalt ideaalkogumist tuleb mitteehtsa kogumi korral kohaldamisele vaid üks koosseis, mis hõlmab endas kogu juhtunu ebaõiguse (vt RKKKo 3-1-1-28-11, p 13.1). Olukorras, kus KarS § 398 ja VPTS § 237^41 tunnused käsitlevad sama reguleerimiseset ning omavahel kattuvad, KarS § 3 lg-s 5 sätestatud põhimõte pole süütegude ideaalkogumi puudumise tõttu rakendatav ja ka seadusainsust puudutavad reeglid pole asjassepuutuvad, tuleb juhinduda isiku jaoks kergemast karistusõigusnormist.
3-1-1-56-12 PDF Riigikohus 05.06.2012
VTMS § 19 lg 2 viimases lauses sätestatut ei saa tõlgendada kohtuvälise menetleja absoluutse õigusena teha eranditult kõiki menetlustoiminguid kaitsja osavõtuta, kuigi menetlusalune isik on kaitsja osavõttu soovinud. Eriti põhjendamatuks ja kaitseõigust rikkuvaks tuleb aga lugeda seda, kui kohtuvälisest menetlusest kaitsja osavõttu soovivat alaealist hakatakse kaitsja osavõtuta siiski üle kuulama. Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt kohtuasjas Adamkiewicz vs Poola 02.03.2010 tehtud lahendis on nenditud, et ametivõimud ei saa eeldada, et 15-aastane isik oleks teadlik õigusest vaikida ja kohtutel lasub erilise hoolsuse nõue tagada alaealise isiku õiguste tõhus kaitse, sh kaitsja kohene osavõtt menetlusest. Kohtuasjas Musa Karatas vs Türgi 05.01.2010 tehtud lahendis aga märgitakse, et kohtuotsus, mis tugineb määravas ulatuses kohtualuse poolt kohtueelses menetluses ilma advokaadi juuresolekuta antud ütlustele, rikub õigust õiglasele menetlusele.
3-1-1-42-12 PDF Riigikohus 18.05.2012
Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning peab otsuse tegemisel lahendama VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud tõendatuks loeti ja millele otsuse tegemisel tugineti. Kohtuotsuse põhistamise nõue tähendab, et kohtu mõttekäik peab olema otsuses jälgitav ja järeldused seostatud tuvastatud asjaoludega. Kui osa tõendeid jäetakse hindamata ja tõenditevahelised vastuolud kõrvaldamata, on tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt RKKKo 3-1-1-80-11, p 8).
Süüdistatav on kohustatud hüvitama üksnes sellise apellatsiooni- või kassatsioonimenetluse kulu, mis on tingitud tema põhjendamatust kaebusest (vt nt RKKKo 3-1-1-3-09, p 30).
3-1-1-46-12 PDF Riigikohus 18.05.2012
VTMS § 30 lg 1 p-st 1 tulenevalt võib kohtuväline menetleja või kohus väärteomenetluse küll otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, kuid väärteomenetluse seadustikus ei täpsustata väärteomenetluse otstarbekusega lõpetamise kriteeriume. Menetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise kriteeriumid saab tuletada kriminaalmenetlusõigusest (vt nt RKKKo 3-1-1-105-09, p 11). KrMS §-s 202 kriminaalasja menetlejale antud õigus lõpetada menetlus otstarbekuse tõttu on käsitatav kaalutlusõigusena, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomiale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse kohaldamine juhtudel, mil see ei oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas (vt nt RKKKo asjas nr 3-1-1-9-07, p 9.3). Otstarbekuse kaalutlusel võib menetluse lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-29-11, p 14). Samad põhimõtted on kohaldatavad ka väärteomenetluse puhul.
Maakohus peab väärteoasja arutama täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. See tähendab muu hulgas kohtu VTMS § 133 p-st 4 tulenevalt kohustust otsustada, kas väärteoprotokollis kirjeldatud tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Seega peab otsuses sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-35-11, p 6).
3-1-1-43-12 PDF Riigikohus 15.05.2012
Olukorras, kus ringkonnakohus vaatab VTMS §-s 79 nimetatud maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse VTMS § 191 p 12 nõudeid eirates sisuliselt läbi, kuid ringkonnakohtu sellist otsustust ei vaidlustata, puudub Riigikohtul VTMS § 194 lg-st 1 tulenevalt menetluslik alus ringkonnakohtu määrust selles osas tühistada. Kui maakohus, lahendades VTMS § 79 korras kaebust kohtuvälise menetleja määruse peale, millega on trahviteate peale esitatud kaebus läbi vaatamata jäetud, ei anna kohtuvälise menetleja otsustusele sisulist hinnangut, siis on sõltumata maakohtu määruse resolutiivosa sõnastusest, tegemist kaebuse läbi vaatamata jätmisega. Seda määrust on võimalik määruskaebe korras ringkonnakohtus vaidlustada.
Olukorras, kus ringkonnakohus vaatab VTMS §-s 79 nimetatud maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse VTMS § 191 p 12 nõudeid eirates sisuliselt läbi, kuid ringkonnakohtu sellist otsustust ei vaidlustata, puudub Riigikohtul VTMS § 194 lg-st 1 tulenevalt menetluslik alus ringkonnakohtu määrust selles osas tühistada. Vaadates läbi kaebust kohtuvälise menetleja juhi määruse peale, millega jäeti trahviteate vaidlustamise tähtaeg ennistamata ja kaebus VTMS § 54^6 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, on maakohus õigustatud ja kohustatud andma kaebuse läbi vaatamata jätmise põhjendatusele sisulise hinnangu. See tähendab esmajoones seda, et kohus peab võtma seisukoha küsimuses, kas kohtuväline menetleja, leides, et trahviteate vaidlustamise tähtaja möödalaskmise põhjus ei ole käsitatav mõjuvana, kohaldas KrMS § 172 õigesti. Juhul kui kohus leiab, et kaebuse esitaja osutatud kaebetähtaja möödalaskmise põhjus on tuvastatud ja seda saab pidada KrMS § 172 tähenduses mõjuvaks, tuleb kohtul kohtuvälise menetleja ja tema juhi määrused tühistada; trahviteate vaidlustamise tähtaeg ennistada ning kohustada kohtuvälist menetlejat kaebust uuesti lahendama. Sarnaselt tuleb kohtul toimida ka siis, kui kohtuväline menetleja on trahviteate peale esitatud kaebust läbi vaatamata jättes kohaldanud ekslikult mõnd VTMS § 54^6 lg-s 1 või lg 2 p-des 2-4 sätestatud alustest. Kui maakohus, lahendades VTMS § 79 korras kaebust kohtuvälise menetleja määruse peale, millega on trahviteate peale esitatud kaebus läbi vaatamata jäetud, ei anna kohtuvälise menetleja otsustusele sisulist hinnangut, siis on sõltumata maakohtu määruse resolutiivosa sõnastusest, tegemist kaebuse läbi vaatamata jätmisega. Seda määrust on võimalik määruskaebe korras ringkonnakohtus vaidlustada.
Kui isik leiab, et VTMS § 54^6 lg-tes 1 või 2 sätestatud alus, millele tuginedes kohtuväline menetleja tema kaebuse läbi vaatamata jättis, on põhiseadusega vastuolus, saab ta VTMS §-s 78 ette nähtud korras taotleda kaebuse läbi vaatamata jätmise aluse põhiseadusvastaseks tunnistamist. Maakohus on VTMS § 79 alusel pädev tunnistama kohtuvälise menetleja kohaldatud kaebuse läbi vaatamata jätmise aluse (vajadusel ka sellega seotud sätted) asjassepuutuvas osas põhiseadusvastaseks ja jätma selle kohaldamata ning tühistama kohtuvälise menetleja määruse. Sellise lahendi alusel käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus. Kohtumenetlust reguleeriva sätte, sh kohtusse pöördumise piirangu, põhiseaduspärasust on konkreetse normikontrolli vormis võimalik hinnata samas kohtumenetluses, mille käigus vaidlusalust sätet tuleks kohaldada (RKPSJVKo 3-4-1-22-09).
VTMS § 54^6 lg 2 p-st 1 järeldub muu hulgas, et kohtuväline menetleja on õigustatud ja kohustatud läbi vaatama ja lahendama trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise taotluse, kui see on talle koos kaebusega esitatud. VTMS § 38 lg 1 kohaselt peab menetleja kaebetähtaja ennistamisel juhinduma KrMS §-st 172. Samas on menetlejal KrMS § 172 kohaldamisel vaja arvestada ka kirjaliku hoiatamismenetluse eripäraga. Otsustus kaebetähtaja ennistamise kui ka ennistamata jätmise kohta tuleb vormistada VTMS § 48 lg 1 p-s 1 nimetatud määrusega. Kohtuväline menetleja peab trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise taotluse läbi vaatama sõltumata sellest, millise aja jooksul pärast kaebetähtaja möödalaskmist see on esitatud. Samas tuleb arvestada, et kui kaebust ei esitata mõistliku aja jooksul pärast seda, kui kaebuse tähtaegset esitamist takistanud mõjuv põhjus on ära langenud, puudub alus trahviteate vaidlustamise tähtaega ennistada. Vaadates läbi kaebust kohtuvälise menetleja juhi määruse peale, millega jäeti trahviteate vaidlustamise tähtaeg ennistamata ja kaebus VTMS § 54^6 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, on maakohus õigustatud ja kohustatud andma kaebuse läbi vaatamata jätmise põhjendatusele sisulise hinnangu. See tähendab esmajoones seda, et kohus peab võtma seisukoha küsimuses, kas kohtuväline menetleja, leides, et trahviteate vaidlustamise tähtaja möödalaskmise põhjus ei ole käsitatav mõjuvana, kohaldas KrMS § 172 õigesti. Juhul kui kohus leiab, et kaebuse esitaja osutatud kaebetähtaja möödalaskmise põhjus on tuvastatud ja seda saab pidada KrMS § 172 tähenduses mõjuvaks, tuleb kohtul kohtuvälise menetleja ja tema juhi määrused tühistada; trahviteate vaidlustamise tähtaeg ennistada ning kohustada kohtuvälist menetlejat kaebust uuesti lahendama. Sarnaselt tuleb kohtul toimida ka siis, kui kohtuväline menetleja on trahviteate peale esitatud kaebust läbi vaatamata jättes kohaldanud ekslikult mõnd VTMS § 54^6 lg-s 1 või lg 2 p-des 2-4 sätestatud alustest.
Trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise korral tuleb menetlejal järgnevalt otsustada, milline VTMS § 54^6 lg-s 1, lg 2 p-des 2-4 või lg-tes 3-4 nimetatud otsustustest kaebuse kohta või selle alusel teha. VTMS § 76 lg-s 1 ette nähtud kaebetähtaeg pole kirjalikus hoiatamismenetluses kohaldatav. Isikul on õigus vaidlustada VTMS § 54^6 lg-s 2 nimetatud määruseid kohtuvälise menetleja juhi juures tähtajatult. Kohtuvälise menetleja juhi määruse vaidlustamisel maakohtus on aga kohaldatavad VTMS § 78 lg-s 2 ette nähtud kaebetähtajad.
Vaadates läbi kaebust kohtuvälise menetleja juhi määruse peale, millega jäeti trahviteate vaidlustamise tähtaeg ennistamata ja kaebus VTMS § 54^6 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, on maakohus õigustatud ja kohustatud andma kaebuse läbi vaatamata jätmise põhjendatusele sisulise hinnangu. See tähendab esmajoones seda, et kohus peab võtma seisukoha küsimuses, kas kohtuväline menetleja, leides, et trahviteate vaidlustamise tähtaja möödalaskmise põhjus ei ole käsitatav mõjuvana, kohaldas KrMS § 172 õigesti. Juhul kui kohus leiab, et kaebuse esitaja osutatud kaebetähtaja möödalaskmise põhjus on tuvastatud ja seda saab pidada KrMS § 172 tähenduses mõjuvaks, tuleb kohtul kohtuvälise menetleja ja tema juhi määrused tühistada; trahviteate vaidlustamise tähtaeg ennistada ning kohustada kohtuvälist menetlejat kaebust uuesti lahendama. Sarnaselt tuleb kohtul toimida ka siis, kui kohtuväline menetleja on trahviteate peale esitatud kaebust läbi vaatamata jättes kohaldanud ekslikult mõnd VTMS § 54^6 lg-s 1 või lg 2 p-des 2-4 sätestatud alustest.
Juhul kui kohtuväline menetleja ei vaata trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise taotlust nõuetekohaselt läbi, on taotluse esitajal võimalik kohtuvälise menetleja tegevus (tegevusetus) vaidlustada väärteomenetluse seadustiku 10. peatüki 3. jao 6. jaotises ette nähtud korras esmalt kohtuvälise menetleja juhi juures (VTMS §-d 76-77) ja seejärel maakohtus (VTMS §-d 78-79). Seejuures on maakohus VTMS § 79 lg 3 p 3 alusel pädev kohustama kohtuvälist menetlejat trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise taotlust läbi vaatama ja selle kohta nõuetekohast määrust tegema. Kui isik leiab, et VTMS § 54^6 lg-tes 1 või 2 sätestatud alus, millele tuginedes kohtuväline menetleja tema kaebuse läbi vaatamata jättis, on põhiseadusega vastuolus, saab ta VTMS §-s 78 ette nähtud korras taotleda kaebuse läbi vaatamata jätmise aluse põhiseadusvastaseks tunnistamist. Maakohus on VTMS § 79 alusel pädev tunnistama kohtuvälise menetleja kohaldatud kaebuse läbi vaatamata jätmise aluse (vajadusel ka sellega seotud sätted) asjassepuutuvas osas põhiseadusvastaseks ja jätma selle kohaldamata ning tühistama kohtuvälise menetleja määruse. Sellise lahendi alusel käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus.
VTMS § 76 lg-s 1 ette nähtud kaebetähtaeg pole kirjalikus hoiatamismenetluses kohaldatav. Isikul on õigus vaidlustada VTMS § 54^6 lg-s 2 nimetatud määruseid kohtuvälise menetleja juhi juures tähtajatult. Kohtuvälise menetleja juhi määruse vaidlustamisel maakohtus on aga kohaldatavad VTMS § 78 lg-s 2 ette nähtud kaebetähtajad.
VTMS § 76 lg-s 1 ette nähtud kaebetähtaeg pole kirjalikus hoiatamismenetluses kohaldatav. Isikul on õigus vaidlustada VTMS § 54^6 lg-s 2 nimetatud määruseid kohtuvälise menetleja juhi juures tähtajatult. Kohtuvälise menetleja juhi määruse vaidlustamisel maakohtus on aga kohaldatavad VTMS § 78 lg-s 2 ette nähtud kaebetähtajad. Vaadates läbi kaebust kohtuvälise menetleja juhi määruse peale, millega jäeti trahviteate vaidlustamise tähtaeg ennistamata ja kaebus VTMS § 54^6 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, on maakohus õigustatud ja kohustatud andma kaebuse läbi vaatamata jätmise põhjendatusele sisulise hinnangu. See tähendab esmajoones seda, et kohus peab võtma seisukoha küsimuses, kas kohtuväline menetleja, leides, et trahviteate vaidlustamise tähtaja möödalaskmise põhjus ei ole käsitatav mõjuvana, kohaldas KrMS § 172 õigesti. Juhul kui kohus leiab, et kaebuse esitaja osutatud kaebetähtaja möödalaskmise põhjus on tuvastatud ja seda saab pidada KrMS § 172 tähenduses mõjuvaks, tuleb kohtul kohtuvälise menetleja ja tema juhi määrused tühistada; trahviteate vaidlustamise tähtaeg ennistada ning kohustada kohtuvälist menetlejat kaebust uuesti lahendama. Sarnaselt tuleb kohtul toimida ka siis, kui kohtuväline menetleja on trahviteate peale esitatud kaebust läbi vaatamata jättes kohaldanud ekslikult mõnd VTMS § 54^6 lg-s 1 või lg 2 p-des 2-4 sätestatud alustest.
VTMS § 54^6 lg 2 p-st 1 järeldub muu hulgas, et kohtuväline menetleja on õigustatud ja kohustatud läbi vaatama ja lahendama trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise taotluse, kui see on talle koos kaebusega esitatud. VTMS § 38 lg 1 kohaselt peab menetleja kaebetähtaja ennistamisel juhinduma KrMS §-st 172. Samas on menetlejal KrMS § 172 kohaldamisel vaja arvestada ka kirjaliku hoiatamismenetluse eripäraga. Otsustus kaebetähtaja ennistamise kui ka ennistamata jätmise kohta tuleb vormistada VTMS § 48 lg 1 p-s 1 nimetatud määrusega. Kohtuväline menetleja peab trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise taotluse läbi vaatama sõltumata sellest, millise aja jooksul pärast kaebetähtaja möödalaskmist see on esitatud. Samas tuleb arvestada, et kui kaebust ei esitata mõistliku aja jooksul pärast seda, kui kaebuse tähtaegset esitamist takistanud mõjuv põhjus on ära langenud, puudub alus trahviteate vaidlustamise tähtaega ennistada. Juhul kui kohtuväline menetleja ei vaata trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise taotlust nõuetekohaselt läbi, on taotluse esitajal võimalik kohtuvälise menetleja tegevus (tegevusetus) vaidlustada väärteomenetluse seadustiku 10. peatüki 3. jao 6. jaotises ette nähtud korras esmalt kohtuvälise menetleja juhi juures (VTMS §-d 76-77) ja seejärel maakohtus (VTMS §-d 78-79). Seejuures on maakohus VTMS § 79 lg 3 p 3 alusel pädev kohustama kohtuvälist menetlejat trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise taotlust läbi vaatama ja selle kohta nõuetekohast määrust tegema. Lahendades trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamise taotlust, tuleb menetlejal kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmise põhjuse mõjuvust hinnates lähtuda eeskätt nendest konkreetsetest asjaoludest, mis takistasid mootorsõiduki eest vastutaval isikul trahviteadet rahvastikuregistris märgitud aadressil kätte saamast või trahviteate peale VTMS § 54^5 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul kaebust esitamast. Mõistetavalt peavad need asjaolud olema kaebetähtaja ennistamise taotluses märgitud. Vajadusel tuleb taotluse esitajal lisada ka kaebetähtaja möödalaskmise põhjust kinnitavad tõendid. Trahviteate vaidlustamise tähtaja ennistamiseks ei anna alust ainuüksi see, kui mootorsõiduki eest vastutav isik lisab kaebusele veenvad tõendid mis kinnitavad, et trahviteates märgitud ajal kasutas mootorsõidukit teine isik. Vaadates läbi kaebust kohtuvälise menetleja juhi määruse peale, millega jäeti trahviteate vaidlustamise tähtaeg ennistamata ja kaebus VTMS § 54^6 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata, on maakohus õigustatud ja kohustatud andma kaebuse läbi vaatamata jätmise põhjendatusele sisulise hinnangu. See tähendab esmajoones seda, et kohus peab võtma seisukoha küsimuses, kas kohtuväline menetleja, leides, et trahviteate vaidlustamise tähtaja möödalaskmise põhjus ei ole käsitatav mõjuvana, kohaldas KrMS § 172 õigesti. Juhul kui kohus leiab, et kaebuse esitaja osutatud kaebetähtaja möödalaskmise põhjus on tuvastatud ja seda saab pidada KrMS § 172 tähenduses mõjuvaks, tuleb kohtul kohtuvälise menetleja ja tema juhi määrused tühistada; trahviteate vaidlustamise tähtaeg ennistada ning kohustada kohtuvälist menetlejat kaebust uuesti lahendama. Sarnaselt tuleb kohtul toimida ka siis, kui kohtuväline menetleja on trahviteate peale esitatud kaebust läbi vaatamata jättes kohaldanud ekslikult mõnd VTMS § 54^6 lg-s 1 või lg 2 p-des 2-4 sätestatud alustest.
3-1-1-21-12 PDF Riigikohus 28.03.2012
Väärteoasja arutamine ab ovo tähendab muuhulgas maakohtu kohustust vastavalt VTMS § 133 p-le 4 välja selgitama, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Jättes menetlusaluse isiku kaebuse lahendamisel kontrollimata tema juhatuse liikme tegevuse vastavuse deliktistruktuurile, on maakohus rikkunud väärteoasja täies ulatuses lahendamise põhimõtet. Kohtuotsuses peab sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs ja vastavad põhjendused. Nende puudumine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise (vt nt RKKKo 3-1-1-66-06, p 6; 3-1-1-89-10, p 7; 3-1-1-56-11, p 6 ja 3-1-1-72-11, p 12).
Juriidilise isiku väärteoasja puhul peab juba väärteoprotokollist nähtuma juriidilise isiku organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja tegu, mis oma koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisuse korral toob endaga kaasa juriidilise isiku vastutuse KarS § 14 lg 1 tähenduses (vt RKKKo 3-1-1-12-08, p 5; 3-1-1-38-08, p 7; 3-1-1-43-08, p 9; nr 3-1-1-30-11, p-d 15.1-15.2; 3-1-1-100-11, p 12).
Apteekide reklaami (ehk nende käibe suurendamisele suunatud müügimeetodeid) ei saa võrdsustada ravimireklaamiga. Seadus ei keela otsesõnu apteekidel reklaamida oma tegevust (arvestades muu hulgas seda, et nad müüvad ka muud tervishoiuga ja isikliku hügieeniga seotud kaupa).
Paljudes väärteokoosseisudes kirjeldatud teod, mille eest on ette nähtud ka juriidilise isiku vastutus, on sellised, mida reeglina ei pane toime juriidilise isiku juhtivtöötaja, organ või pädev esindaja, vaid tavatöötajad. Kohtupraktikas on aktsepteeritud ka seda, et teo paneb toime juriidilise isiku tavatöötaja juhtivtöötaja või organi käsul (korraldusel) või vähemalt heakskiidul (vt nt RKKKo 3-1-1-82-04, 3-1-1-145-05, p 6 ja 3-1-1-9-08, p 9). Samas eeldab see igal juhul nii tavatöötaja kui ka KarS § 14 lg-s 1 nimetatud isiku teo õigusliku analüüsi kohtuotsuses, isegi kui tavatöötajat tuvastatud ei ole.
3-1-1-22-12 PDF Riigikohus 23.03.2012
Vastavalt KrMS § 66 lg-le 2 ei tohi väärteoasja menetlenud isik anda enda menetluses oleva asja kohta ütlusi. Menetleja saab olla tõendite koguja ja nende hindaja, kuid mitte enda edaspidiseks tegevuseks tõendi allikas (vt nt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7; 3-1-1-142-05, p 12; 3-1-1-47-08, p 10; 3-1-1-73-08, p 9.1; 3-1-1-82-09, p 12 ja 3-1-1-82-10, p 8). Kui kohus tugineb nimetatud ütlustele, siis rikub ta sellega oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes.
VTMS §-s 23 nimetatud taotlus tuleb esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa või kui taotlus esitatakse posti teel, peab see kohtusse jõudma hiljemalt väärteoasja läbivaatamiseks ette nähtud ajaks (vt RKKKo 3-1-1-32-06, p 4; 3-1-1-62-10, p 8; 3-1-1-103-11, p 9).
Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas aktsepteerinud võimalust, et liiklusjärelevalvet toimetatakse üksi. Samas on aga korduvalt märgitud, et sellisel juhul peab väärteosündmuse tuvastanud kohtuvälise menetleja ametnik koguma täiendavaid objektiivseid tõendeid (nt salvestama liiklusjärelevalve toimingu). See tagab nii toimingu läbiviimise asjaolude kui ka selle tulemuste usaldusväärsuse kontrolli (vt nt RKKKo 3-1-1-82-09, p 17 ja 3-1-1-96-10, p 6). Vastavalt KrMS § 66 lg-le 2 ei tohi väärteoasja menetlenud isik anda enda menetluses oleva asja kohta ütlusi. Menetleja saab olla tõendite koguja ja nende hindaja, kuid mitte enda edaspidiseks tegevuseks tõendi allikas (vt nt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7; 3-1-1-142-05, p 12; 3-1-1-47-08, p 10; 3-1-1-73-08, p 9.1; 3-1-1-82-09, p 12 ja 3-1-1-82-10, p 8). Kui kohus tugineb nimetatud ütlustele, siis rikub ta sellega oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 mõttes.
Kriminaalkolleegium on varasemas praktikas aktsepteerinud võimalust, et liiklusjärelevalvet toimetatakse üksi. Samas on aga korduvalt märgitud, et sellisel juhul peab väärteosündmuse tuvastanud kohtuvälise menetleja ametnik koguma täiendavaid objektiivseid tõendeid (nt salvestama liiklusjärelevalve toimingu). See tagab nii toimingu läbiviimise asjaolude kui ka selle tulemuste usaldusväärsuse kontrolli (vt nt RKKKo 3-1-1-82-09, p 17 ja 3-1-1-96-10, p 6).
3-1-1-17-12 PDF Riigikohus 15.03.2012
Kohtuväline menetleja peab väärteomenetluse alustamisel olema veendunud, et kasutatud mõõtevahend vastab mõõteseaduse nõuetele. Tõendamaks mõõtetulemuse jälgitavust peab menetleja olema juba kohtuvälises menetluses valmis esitama menetlusalusele isikule mõõtetulemuse jälgitavust kinnitavaid dokumente (eeskätt mõõtevahendi tüübikinnitustunnistus ja taatlustunnistus). Olukorras, kus menetlusalune isik või tema kaitsja vaidlustab kiirusmõõtevahendi näidu õigsust või mõõtevahendi kasutamise õiguspärasust kohtumenetluses, lasub ka maakohtul kohustus uurida asjassepuutuvaid dokumente vahetult, mitte aga piirduda vastutava ametkonna üldise kinnitusega selle kohta, et mõõtevahend oli näiteks töökorras või läbinud nõuetekohase kontrolli.
Kohtuotsuse rajamine oletustele on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine, mis tingib otsuse tühistamise. Selliselt esitatud põhjendused ei ole objektiivselt kontrollitavad ega taga menetlusalusele isikule efektiivset võimalust kaitsta ennast talle esitatud karistusõigusliku etteheite eest. Sisuliselt peab ta sellisel juhul tõendama oma süütust, mis on vastuolus süütuse presumptsiooni põhimõttega (PS § 22 lg 2 ja KrMS § 7 lg 2).
Mõõteseaduse § 5 lg 2 p 2 kohaselt peab mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust. Tulenevalt sama seaduse § 5 lg 1 lausest 2 ja LS § 199 lg 1 p-st 4 ja lg-st 6 on statsionaarse automaatse kiirusmõõtesüsteemi mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud, kui kasutatakse taadeldud mõõtevahendit. MõõteS § 7 lg 2 p 4 kohaselt peab kiirusmõõtevahend enne kasutusele võtmist läbima legaalmetroloogilise ekspertiisi. TJA väljastab mõõtevahendi kohta, mis on saanud ekspertiisil positiivse tulemuse, Eesti siseriikliku tüübikinnitustunnistuse. Samuti peab kiirusmõõtevahend olema taadeldud kooskõlas MõõteS § 7 lõikega 3 (ning selle alusel antud määrusega) ja § 10 lg-ga 4. MõõteS § 7 lg 3 alusel kehtestatud metroloogilise kontrolli nimistu kohaselt on kiirusmõõtevahendi puhul kohustuslik TJA väljastatud siseriiklikku tüübikinnitustunnistust omava mõõtevahendi esmataatluse läbimine. MõõteS § 10 lg 4 täpsustab, et kui konkreetse mõõtevahendi taatlemiseks Eestis võimalus puudub, võib legaalmetroloogia asutus teistes riikides väljastatud jälgitavate mõõtetulemuste alusel teha selle mõõtevahendi legaalmetroloogilise ekspertiisi, tunnistada mõõtevahend taadelduks ja märgistada mõõtevahendi või asjakohase dokumendi taatlusmärgise või -märgistega. Nendele nõuetele peab vastama ka liiklusjärelevalves kasutatav kiirusmõõtevahend, mille näidu põhjal väärteomenetlust alustatakse. Kohtuväline menetleja peab väärteomenetluse alustamisel olema veendunud, et kasutatud mõõtevahend vastab mõõteseaduse nõuetele. Tõendamaks mõõtetulemuse jälgitavust peab menetleja olema juba kohtuvälises menetluses valmis esitama menetlusalusele isikule mõõtetulemuse jälgitavust kinnitavaid dokumente (eeskätt mõõtevahendi tüübikinnitustunnistus ja taatlustunnistus). Olukorras, kus menetlusalune isik või tema kaitsja vaidlustab kiirusmõõtevahendi näidu õigsust või mõõtevahendi kasutamise õiguspärasust kohtumenetluses, lasub ka maakohtul kohustus uurida asjassepuutuvaid dokumente vahetult, mitte aga piirduda vastutava ametkonna üldise kinnitusega selle kohta, et mõõtevahend oli näiteks töökorras või läbinud nõuetekohase kontrolli. Ei ole välistatud, et konkreetses väärteoasjas tuleb mõõtetulemuse jälgitavuse kontrollimisel pöörata tähelepanu ka sellele, kas tulemus on saadud kiirusmõõtevahendi kasutamisel tüübikinnitustunnistuses märgitud kasutustingimustel - nii võivad kasutustingimused näha ette piiranguid mõõtevahendi kasutamiseks sõltuvalt nt välisõhu temperatuurist vms.
3-1-1-5-12 PDF Riigikohus 16.02.2012
VTMS § 74 lg 1 p-s 19 sätestatuga ei ole iseenesest vastuolus, kui karistusotsuses on karistatu teavitamise eesmärgil ära märgitud juhtimisõiguse äravõtmise kui lisakaristuse kehtimise alguse ja lõpu aeg. Kuid sellisel juhul peab karistusotsusest selgelt nähtuma, et need tähtajad kehtivad üksnes siis, kui seda otsust ei vaidlustata. Vastasel juhul ei ole otsus üheselt mõistetav, sest selle vaidlustamise korral ei saa karistuse alguse ja lõpu aeg olla selline, nagu otsuses märgitud (vt RKKKo 3-1-1-6-10, p 8.2).
Kui isik esitab tähtaegselt kaebuse kohtuvälise menetleja otsuse peale, kuid kohtuväline menetleja saadab otsuse isikult juhtimisõiguse äravõtmise kohta VTMS §-s 204^3 märgitud asjaomasele asutusele, s.o Maanteeametile, mille tulemusel sisestatakse liiklusregistri sõiduki juhtimise õigust tõendavate dokumentide ja juhilubade andmebaasi andmed isikult juhtimisõiguse äravõtmise kohta, siis ei tähenda see, et kõnealuste andmete liiklusregistri andmebaasi sisestamisega pööratakse isiku suhtes tehtud otsus täitmisele.
3-1-1-104-11 PDF Riigikohus 14.12.2011
TMS
Kui kohus on vastavalt KarS § 66 lg-le 1 süüdlasele mõistetud rahalise karistuse tasumise kindlaks määranud osade kaupa, kuid isik ei järgi tasumise korda või tähtaega vähemalt ühe osa suhtes, muutub kohtuotsusest tulenev rahaline karistus sissenõutavaks tervikuna, s.o nii tasumata kui ka edasiselt tasumisele kuuluvate rahalise karistuse osade suhtes. Sarnaselt KrMS § 424 regulatsiooniga võimaldab karistuse ajatamist ka KarS § 66 lg 1. Kuigi KarS § 82 lg 2 p-s 3 kasutatud väljend „karistuse täitmise tähtaja pikendamine“ pole mõistega „ajatamine“ samatähenduslik, omavad mõlemad meetmed kohtuotsuse täitmisele pööramise seisukohalt sarnast toimet, sest kuni selle ajani, mil kohus on rahalise karistuse tasumise tähtaega pikendanud või määranud kindlaks tähtaja karistuse osa tasumiseks ja see tähtaeg pole veel saabunud, puudub alus kohtuotsuse täitmisele pööramiseks. Teisisõnu ei ole selle aja vältel alust pidada rahalise karistuse nõuet sissenõutavaks. Seega tuleb kohtuotsuse täitmise aegumine ajavahemiku vältel, mille jooksul peab süüdimõistetu rahalise karistuse tasuma osade kaupa, kuni otsuse täitmisele pööramiseni, lugeda KarS § 82 lg 2 p 3 tähenduses peatunuks. Kuivõrd kriminaalmenetluse seadustikus ja täitemenetluse seadustikus puudub täpsem sellekohane regulatsioon, on kohtul KarS § 66 lg 1 alusel ajatatud rahalise karistuse puhul jõustunud kohtuotsusest tuleneva korra ja tähtaegade eiramisel otsuse täitmisele pööramise küsimuse lahendamisel avaram otsustusulatus. Arvestades, et süüdimõistetu osas on karistust eelnevalt täiendavalt individualiseeritud, on kohtul õigus otsustada, kas juhtudel, mil isik rikub karistuse ositi tasumise kohustust, tuleb kohtuotsus täitmisele pöörata koheselt rikkumise ilmnemisel (nt ühe osa tähtaegselt tasumata jätmisel) või alles pärast rahalise karistuse tasumiseks antud lõpptähtaja möödumist. KarS §-s 82 sätestatud tähtajad hakkavad sellisel juhul kulgema otsuse täitmisele pööramisest või rahalise karistuse tasumiseks antud lõpliku tähtaja möödumisest.
Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas asunud seisukohale otsuse täitmine KarS § 82 mõttes hõlmab lahendi jõustumisele järgnevat menetlust, mis koosneb süüdimõistva kohtuotsuse täitmisele pööramisest ja sellele järgnevast otsuse resolutiivosas määratu reaalsest täideviimisest (vt RKKKm 3-1-1-20-08, p 12 ja 3-1-1-118-09, p 14). Samuti on kolleegium leidnud, et väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 203 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 202 lg 1 valguses tuleb aegunuks lugeda ka sellise väärteootsuse täitmine, mida on täitma asutud KarS § 82 lg 1 p-s 3 nimetatud tähtaja raames, kuid mida pole selle tähtaja möödumisel veel lõpuni täidetud (vt RKKKo 3-1-1-51-08, p 8.1). Alates 1. jaanuarist 2010 jõustunud KarS § 82 lõigetega 4 ja 5 on kohtuotsuse täitmise aegumise tähtajaga seonduvat oluliselt muudetud. KarS § 82 lg 4 reguleerib väärteoasjas tehtud otsuse täitmise aegumist. Sama paragrahvi 5. lõike kohaselt aegub täitmisele pööratud rahalise karistuse ja varalise karistuse sissenõue, kui rahalist karistust või varalist karistust ei ole sisse nõutud seitsme aasta jooksul kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumisest. See tähendab, et alates 1. jaanuarist 2010 jõustunud karistusseaduse muudatustega on seadusandja asunud selgelt eristama kohtuotsuse täitmisele pööramise ja täitemenetluse läbiviimise aegumise tähtaegasid. Aegumine on vaadeldav instituudina, mille puhul tuleb karistusseaduse muutumise korral juhinduda isiku suhtes leebemast regulatsioonist (vt RKKKm 3-1-1-114-02, p 6.3). KarS § 82 lg 5 näeb võrreldes varasema karistusseadusega ette pikema kohtuotsuse täitmise aegumise tähtaja ja omab seega süüdimõistetu suhtes raskendava iseloomuga toimet. Kui asjas tehtud süüdimõistev otsus jõustus ja pöörati täitmisele enne 1. jaanuari 2010, siis pole kõnealune säte tulenevalt KarS § 5 lg-st 3 süüdimõistetu suhtes kohaldatav ja tuleb juhinduda enne 1. jaanuari 2010 kehtinud karistusseaduse redaktsioonist. Kuivõrd kriminaalmenetluse seadustikus ja täitemenetluse seadustikus puudub täpsem sellekohane regulatsioon, on kohtul KarS § 66 lg 1 alusel ajatatud rahalise karistuse puhul jõustunud kohtuotsusest tuleneva korra ja tähtaegade eiramisel otsuse täitmisele pööramise küsimuse lahendamisel avaram otsustusulatus. Arvestades, et süüdimõistetu osas on karistust eelnevalt täiendavalt individualiseeritud, on kohtul õigus otsustada, kas juhtudel, mil isik rikub karistuse ositi tasumise kohustust, tuleb kohtuotsus täitmisele pöörata koheselt rikkumise ilmnemisel (nt ühe osa tähtaegselt tasumata jätmisel) või alles pärast rahalise karistuse tasumiseks antud lõpptähtaja möödumist. KarS §-s 82 sätestatud tähtajad hakkavad sellisel juhul kulgema otsuse täitmisele pööramisest või rahalise karistuse tasumiseks antud lõpliku tähtaja möödumisest.
TMS § 206 lg 1 võimaldab teha järelduse, et kui süüdimõistetu pole tasunud rahalise karistuse osa kohtuotsusega määratud tähtaja jooksul, muutub kohtuotsusest tulenev rahalise karistuse nõue sissenõutavaks. Ka KrMS § 417 lg 3 pinnalt on võimalik sedastada, et täitemenetluse alustamine on võimalik siis, kui süüdimõistetu pole järginud karistuse ositi tasumise tähtaegu. Seega ei vasta TMS § 206 lg-le 1 ega ka KrMS § 417 lg-s 3 sätestatule arusaam, mille kohaselt muutub kohtuotsusest tulenev rahaline karistus, mille tasumine on vastavalt KarS § 66 lg-le 1 kindlaks määratud ositi, sissenõutavaks alles pärast kõigi rahalise karistuse osade tasumiseks määratud lõpptähtaega, sest juba ühe rahalise karistuse osa tasumata jätmisel on kohtul seadusest tulenevalt õigus otsus täitmisele pöörata. Kui kohus on vastavalt KarS § 66 lg-le 1 süüdlasele mõistetud rahalise karistuse tasumise kindlaks määranud osade kaupa, kuid isik ei järgi tasumise korda või tähtaega vähemalt ühe osa suhtes, muutub kohtuotsusest tulenev rahaline karistus sissenõutavaks tervikuna, s.o nii tasumata kui ka edasiselt tasumisele kuuluvate rahalise karistuse osade suhtes. Sarnaselt KrMS § 424 regulatsiooniga võimaldab karistuse ajatamist ka KarS § 66 lg 1. Kuigi KarS § 82 lg 2 p-s 3 kasutatud väljend „karistuse täitmise tähtaja pikendamine“ pole mõistega „ajatamine“ samatähenduslik, omavad mõlemad meetmed kohtuotsuse täitmisele pööramise seisukohalt sarnast toimet, sest kuni selle ajani, mil kohus on rahalise karistuse tasumise tähtaega pikendanud või määranud kindlaks tähtaja karistuse osa tasumiseks ja see tähtaeg pole veel saabunud, puudub alus kohtuotsuse täitmisele pööramiseks. Teisisõnu ei ole selle aja vältel alust pidada rahalise karistuse nõuet sissenõutavaks. Seega tuleb kohtuotsuse täitmise aegumine ajavahemiku vältel, mille jooksul peab süüdimõistetu rahalise karistuse tasuma osade kaupa, kuni otsuse täitmisele pööramiseni, lugeda KarS § 82 lg 2 p 3 tähenduses peatunuks. Kuivõrd kriminaalmenetluse seadustikus ja täitemenetluse seadustikus puudub täpsem sellekohane regulatsioon, on kohtul KarS § 66 lg 1 alusel ajatatud rahalise karistuse puhul jõustunud kohtuotsusest tuleneva korra ja tähtaegade eiramisel otsuse täitmisele pööramise küsimuse lahendamisel avaram otsustusulatus. Arvestades, et süüdimõistetu osas on karistust eelnevalt täiendavalt individualiseeritud, on kohtul õigus otsustada, kas juhtudel, mil isik rikub karistuse ositi tasumise kohustust, tuleb kohtuotsus täitmisele pöörata koheselt rikkumise ilmnemisel (nt ühe osa tähtaegselt tasumata jätmisel) või alles pärast rahalise karistuse tasumiseks antud lõpptähtaja möödumist. KarS §-s 82 sätestatud tähtajad hakkavad sellisel juhul kulgema otsuse täitmisele pööramisest või rahalise karistuse tasumiseks antud lõpliku tähtaja möödumisest.
Sarnaselt KrMS § 424 regulatsiooniga võimaldab karistuse ajatamist ka KarS § 66 lg 1. Kuigi KarS § 82 lg 2 p-s 3 kasutatud väljend „karistuse täitmise tähtaja pikendamine“ pole mõistega „ajatamine“ samatähenduslik, omavad mõlemad meetmed kohtuotsuse täitmisele pööramise seisukohalt sarnast toimet, sest kuni selle ajani, mil kohus on rahalise karistuse tasumise tähtaega pikendanud või määranud kindlaks tähtaja karistuse osa tasumiseks ja see tähtaeg pole veel saabunud, puudub alus kohtuotsuse täitmisele pööramiseks. Teisisõnu ei ole selle aja vältel alust pidada rahalise karistuse nõuet sissenõutavaks. Seega tuleb kohtuotsuse täitmise aegumine ajavahemiku vältel, mille jooksul peab süüdimõistetu rahalise karistuse tasuma osade kaupa, kuni otsuse täitmisele pööramiseni, lugeda KarS § 82 lg 2 p 3 tähenduses peatunuks.
Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas asunud seisukohale otsuse täitmine KarS § 82 mõttes hõlmab lahendi jõustumisele järgnevat menetlust, mis koosneb süüdimõistva kohtuotsuse täitmisele pööramisest ja sellele järgnevast otsuse resolutiivosas määratu reaalsest täideviimisest (vt RKKKm 3-1-1-20-08, p 12 ja 3-1-1-118-09, p 14). Samuti on kolleegium leidnud, et väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 203 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 202 lg 1 valguses tuleb aegunuks lugeda ka sellise väärteootsuse täitmine, mida on täitma asutud KarS § 82 lg 1 p-s 3 nimetatud tähtaja raames, kuid mida pole selle tähtaja möödumisel veel lõpuni täidetud (vt RKKKo 3-1-1-51-08, p 8.1). Alates 1. jaanuarist 2010 jõustunud KarS § 82 lõigetega 4 ja 5 on kohtuotsuse täitmise aegumise tähtajaga seonduvat oluliselt muudetud. KarS § 82 lg 4 reguleerib väärteoasjas tehtud otsuse täitmise aegumist. Sama paragrahvi 5. lõike kohaselt aegub täitmisele pööratud rahalise karistuse ja varalise karistuse sissenõue, kui rahalist karistust või varalist karistust ei ole sisse nõutud seitsme aasta jooksul kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumisest. See tähendab, et alates 1. jaanuarist 2010 jõustunud karistusseaduse muudatustega on seadusandja asunud selgelt eristama kohtuotsuse täitmisele pööramise ja täitemenetluse läbiviimise aegumise tähtaegasid.
Aegumine on vaadeldav instituudina, mille puhul tuleb karistusseaduse muutumise korral juhinduda isiku suhtes leebemast regulatsioonist (vt RKKKm 3-1-1-114-02, p 6.3). KarS § 82 lg 5 näeb võrreldes varasema karistusseadusega ette pikema kohtuotsuse täitmise aegumise tähtaja ja omab seega süüdimõistetu suhtes raskendava iseloomuga toimet. Kui asjas tehtud süüdimõistev otsus jõustus ja pöörati täitmisele enne 1. jaanuari 2010, siis pole kõnealune säte tulenevalt KarS § 5 lg-st 3 süüdimõistetu suhtes kohaldatav ja tuleb juhinduda enne 1. jaanuari 2010 kehtinud karistusseaduse redaktsioonist.
3-1-1-100-11 PDF Riigikohus 09.12.2011
Maakohus arutab VTMS § 123 lg 2 kohaselt väärteoasja täies ulatuses, sh lahendab VTMS §-s 133 loetletud küsimused (vt RKKKo 3-1-1-8-03, p 7.3; 3-1-1-62-06, p 5; 3-1-1-8-08, p 8). Muu hulgas peab kohus vastavalt VTMS § 133 p-le 4 välja selgitama, kas väärteoprotokollis kirjeldatud tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Eelöeldust tuleneb, et juriidilise isiku väärteoasjades peab kohtuotsuses sisalduma menetlusalusele isikule füüsilise isiku kaudu etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Jättes menetlusaluse isiku kaebuse lahendamisel kontrollimata tema juhatuse liikme tegevuse vastavuse deliktistruktuuri nendele elementidele, rikub maakohus väärteoasja ab ovo, s.o täies ulatuses lahendamise põhimõtet VTMS § 150 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise (vt nt RKKKo 3-1-1-66-06, p 6; 3-1-1-89-10, p 7; 3-1-1-56-11, p 6 ja 3-1-1-72-11, p 12).
Juriidilise isiku väärteoasja puhul peab juba väärteoprotokollist nähtuma juriidilise isiku organi selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja tegu, mis oma koosseisupärasuse, õigusvastasuse ja süülisuse korral toob endaga kaasa juriidilise isiku vastutuse KarS § 14 lg 1 tähenduses (vt RKKKo 3-1-1-12-08, p 5; 3-1-1-38-08, p 7; 3-1-1-43-08, p 9; 3-1-1-30-11, p-d 15.1-15.2). Lahendamaks juriidilise isiku vastutuse küsimust tuleb kohtuvälisel menetlejal ja kohtul esimese sammuna tuvastada vahetult tegutsenud füüsilise isiku tegevuse koosseisupärasus, õigusvastasus ja süülisus KarS § 2 lg 2 mõttes. Viimane tähendab selle selgitamist, kas selle füüsilise isiku käitumises, kelle tegevust juriidilisele isikule omistatakse, esinevad menetlusalusele isikule omistatud väärteo tunnused (vt ka RKKKo 3-1-1-148-03, p 10.1; 3-1-1-99-04, p 10.1 ja 3-1-1-92-05, p 7).
Kalapüügiseaduse § 23^1 lg 2 näol on tegemist blanketse normiga, mis tuleb sisustada viidetega kalapüügiseaduse nendele sätetele, mille nõuete rikkumist menetlusalusele isikule ette heidetakse.
3-1-1-99-11 PDF Riigikohus 02.12.2011
Kaitsjale makstud tasu hüvitamise eesmärk on vältida õigusriiklikult lubamatut olukorda, kus menetlusalune isik eelistab rahalistel kaalutlustel jätta kasutamata seadusega formaalselt tagatud võimaluse valida endale kaitsja ja taluda võimaliku eksliku süüditunnistamisega kaasnevaid tagajärgi vaid seetõttu, et ei kasutatud kvalifitseeritud õigusabi. Vt ka RKHKo 3-3-1-70-05, p 11. Õigusabikulude suurus ei ole otseses sõltuvuses võimaliku väärteokaristuse raskusest, vaid nende suurus peab olema põhjendatud sisuliselt. Valitud kaitsja peab koos kaitsjatasu hüvitamise taotlusega esitama kohtule dokumendid selle kohta, milliseid õigusabitoiminguid on tehtud, kui palju aega nendeks toiminguteks on kulunud ja millised muud kulud on õigusabi osutamisega kaasnenud. Kaitsjatasu suuruse mõistlikkuse otsustamise juures tuleb silmas pidada nii kaitsja ühe tööühiku hinda (nt õigusabi tunnihind) kui ka osutatud õigusteenuse vajalikkust. Kaitsjatasu mõistlikkust kindlaks tehes tuleb muu hulgas arvesse võtta õigusteenuse turuhinda. Maakohtu poolt kaitsjatasu hüvitamist põhjendamatus ulatuses on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. Siiski puudub vajadus saata väärteoasi menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu maakohtule uueks arutamiseks. VTMS § 2 kohaselt kohaldatakse ka väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. Tulenevalt KrMS § 191 lg-st 3 on Riigikohus kassatsiooni läbi vaadates pädev tegema ise uue otsustuse kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohta.
3-1-1-102-11 PDF Riigikohus 30.11.2011
Vt otsuse p 8 ja nt RKKKo 3-1-1-82-10, p 8 ja 3-1-1-29-05, p 7 ning 3-1-1-47-08, p 10.
Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on väärteomenetlusõiguse olulised rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes. Vt ka RKKKo 3-1-1-3-08, p 12; 3-1-1-6-06, p 6.3; 3-1-1-45-06, p 9 ja 3-1-1-105-03, p 12.
Maakohus arutab VTMS § 123 lg 2 kohaselt väärteoasja täies ulatuses, sh lahendab VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Vt RKKKo 3-1-1-8-03, p 7.3; 3-1-1-62-06, p 5 ja 3-1-1-8-08, p 8.
3-1-1-95-11 PDF Riigikohus 24.11.2011
Liiklusõnnetuse puhul pole iseenesest ka välistatud, et mitte ainult ühe, vaid mõlema õnnetuses osalenud juhi käitumises esinevad liiklusnõuete rikkumised, mis on üheaegselt ka saabunud tagajärjega kausaalseoses. Sellisel juhul võib olla tegemist situatsiooniga, kus tagajärje suhtes osutub põhjuslikuks mitme isiku käitumine korraga (nn kumulatiivne põhjuslikkus), tingides seeläbi olukorra, kus mitmest teost ei saa ühtegi ära mõelda, ilma et tagajärg ära langeks. Samas tuleb reeglina iga liiklusõnnetuses osalenud isiku vastutuse küsimus kõigi deliktistruktuuri elementide osas lahendada iseseisvalt, sõltumata teiste õnnetuses osalejate vastutusest.
VTMS § 25 lg 1 p 1 kohaselt on kohtuvälise menetleja ametnik kohustatud taanduma, kui ta on menetlusaluse isiku lähedane. Tegemist on absoluutse taandumisalusega, mis ei sõltu ametniku subjektiivsest arvamusest selle kohta, kas ta on võimeline väärteoasja erapooletult menetlema. Seadusandja on õigustatult asunud seisukohale, et selles olukorras ei saa süüteomenetlus olla või vähemalt näida erapooletu. Seejuures peab menetleja väärteoasja menetlemisest taanduma alates hetkest, kui ta saab teadlikuks vastava asjaolu esinemisest. Kuna mitme osalisega liiklusõnnetuses ei pruugi sündmuskohal sageli olla selge, kes on liiklusõnnetuse põhjustaja, tuleb reeglina lähtuda sellest, et iga õnnetuse osaline võib olla isik, kelle suhtes tuleb läbi viia väärteomenetlust (võimalik menetlusalune isik). Seetõttu peab olema välistatud olukord, kus menetlust liiklusõnnetusega seotud väärteoasjas toimetab ametnik, kes on sündmuses osalenud isiku lähedane VTMS § 25 lg 1 p 1 tähenduses.

Kokku: 409| Näitan: 121 - 140

/otsingu_soovitused.json