3-1-1-33-07
|
Riigikohus |
11.09.2007 |
|
Süüteomenetluses karistuse määramisel peab kohus ja kohtuväline menetleja muude KarS § 56 lg-s 1 nimetatud asjaolude kõrval võtma arvesse kõiki KarS § 57 lg-s 1 märgitud kergendavaid asjaolusid. Sama paragrahvi teise lõike järgi on kohtul õigus lugeda kergendavaks asjaoluks ka esimeses lõikes loetlemata asjaolusid, mis kohtu hinnangul vähendab menetlusaluse isiku süüd ja võimaldab sanktsioonis ettenähtud karistust kergendada. Kuid asjaolud, mis kohtu arvates vähendavad isiku süüd ja kergendavad karistust, peavad olema kontrollitavad ja tulenema kriminaaltoimiku materjalidest.
Isiku puhul, kes on toime pannud juba mitmenda samalaadse rikkumise, on võimalik rääkida puhtsüdamlikust kahetsusest. Varem korduvalt samalaadseid väärtegusid toimepannud isik võib oma järjekordset väärtegu siiralt kahetseda ja kahtlemata tuleb menetlejail iga sellise kahetsusavalduse siirust hinnata.
KaRS § 26 lg-s 5 sätestatu kohaselt katkeb karistusandmete kustumise tähtaeg kui isik paneb enne karistusandmete kustutamise tähtaja möödumist toime uue väärteo või kuriteo. Sel juhul arvestatakse tähtaega viimase väärteo või kuriteo eest mõistetud põhi- ja lisakaristuse ärakandmisest kõigi väärtegude või kuritegude eest.
Kui kohus loeb tuvastatuks isiku puhtsüdamliku kahetsuse karistust kergendava asjaoluna ilma et selline järeldus tuleneks kuidagi väärteoasja materjalidest, on kohus oluliselt rikkunud väärteomenetluse õigust VTMS § 150 lg 1 p 8 tähenduses.
|
| 3-1-1-6-07
|
Riigikohus |
02.05.2007 |
|
Kuna menetlusalusele isikule tema õiguste selgitamine on ausa menetluse üks eeldusi, siis peab menetleja täitma seda ülesannet väga kohustundlikult. Õiguste ja kohustuste tegelikust ja sisulisest selgitamisest ei saa rääkida siis, kui menetlusalusele isikule ulatatakse õiguste ja kohustuste kirjalikku loetelu sisaldav menetlusdokumendi blankett koos sõnadega "lugege läbi ja kirjutage alla". Kooskõlas KrMS § 8 lg 1 p-s 1 sätestatuga tähendab õiguste selgitamine süüteomenetluses esiteks nende suulist ettelugemist menetlusalusele isikule, vajadusel - kui seda tingivad menetlusaluse isiku vaimne seisund või tema poolt esitatavad küsimused - ka nende pikemat selgitamist ning lõpuks - õiguste tegelikuks kasutamiseks ka piisava aja andmist. Üldjuhul tuleb õiguste- ja kohustuste selgitamine kui faktiline asjaolu lõppkokkuvõttes lugeda tuvastatuks menetlusaluse isiku allkirjaga.
Tulenevalt Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra (Kord) § 5 lg-st 1 ja §-st 6 on ametiisikul õigus tuvastada sündmuskohal alkoholijoobe seisundit vähemalt ühe tunnistaja juuresolekul indikaatorvahendi või mõõteriista abil kontrollitava isiku väljahingatavas õhus alkoholisisaldust mõõtes. Tunnistajaks Korra § 5 mõttes peaks olema erapooletu isik. Kuna seadusandja on Korra tekstis joobeseisundi kui menetlustoimingu puhul pidanud vajalikuks rääkida lisaks ametiisikule ka tunnistajast, siis ei võimalda mingi tõlgendusmeetod asuda seisukohale, et sel viisil joobe tuvastamisel võiks nõutavat tunnistaja rolli täita ka teine ametiisik. (vt ka RKKKo nr 3-1-1-89-04)
Joobeseisundi indikaatorvahendiga tuvastamise puhul on menetlusaluse isiku tegelikuks ja põhiliseks garantiiks isiku õigus taotleda enda joobe meditsiinilist tuvastamist. Sellest õigusest loobumisel ei ole avalikku huvi silmas pidades välistatud joobe tuvastatuks lugemine ka siis, kui joobe tuvastamisel on tunnistajana osalenud teine ametiisik.
Õigusriiklikkuse ja ausa kohtumenetluse põhimõtetest tulenevalt ei ole võimalik õigustada seda, kui menetleja rikub menetlustoimingut tegema asudes teadlikult ja tahtlikult menetlusõigust põhjendusega, et see konkreetne rikkumine pole seaduses või kohtupraktikas käsitatav olulise rikkumisena (vt RKKKo nr 3-1-1-114-04). Ka üksikud ja eraldivõetult mitteolulised menetlusõiguse rikkumised võivad kogumis olla hinnatud menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, kui menetleja oli nendest juba ette teadlik ja pani sellised rikkumised toime tahtlikult.
|
| 3-1-1-75-06
|
Riigikohus |
04.10.2006 |
|
Vastavalt KrMS § 60 lg-le 1 võib kohus tugineda otsuse tegemisel üksnes asjaoludele, mille ta on lugenud tõendatuks või üldtuntuks. Kui kohtuotsuses tuginetakse tõendamata väidetele võib see suure tõenäosusega tuua kaasa põhjendamatu otsuse, mistõttu on tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 2 tähenduses.
|
| 3-1-1-45-06
|
Riigikohus |
22.06.2006 |
|
Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on olulised väärteomenetlusõiguse rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes(RKKKo nr 3-1-1-105-03).
|
| 3-1-1-6-06
|
Riigikohus |
20.06.2006 |
|
Kuigi "Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord" ei näe ette menetlusaluse isiku õigust pöörduda joobeseisundi tuvastamiseks omal käel meditsiiniasutusse, on menetlusaluse isiku esitatud haiglast saadud joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akt KrMS § 63 lg 1 kohaselt lubatav tõend. (vt RKKKo nr 3-1-1-20-05). Kuivõrd tegemist ei ole aga Korra alusel saadud joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktiga, ei astu see joobeseisundi tuvastamise protokolli asemele, vaid mõlemad kuuluvad tõendite kogumisse.
KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõtte kohaselt peab kohus kriminaalmenetluses tõlgendama süüdistatava kasuks vaid sellise kahtluse, mille kõrvaldamine kriminaalmenetluses ei ole enam võimalik. VTMS § 2 kohaselt on see põhimõte siduv ka väärteomenetluses (vt RKKKo nr 3-1-1-147-05). Seega ei saa väärteomenetluses rääkida kõrvaldamata kahtluste tõlgendamisest menetlusaluse isiku kasuks olukorras, kus kohus jätab osa tõendeid uurimata ja hindamata ning seeläbi kasutamata olemasolevad võimalused nende kahtluste kõrvaldamiseks.
Osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine ja tõenditevaheliste vastuolude kõrvaldamata jätmine on olulised väärteomenetlusõiguse rikkumised VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-105-03).
|
| 3-1-1-35-06
|
Riigikohus |
23.05.2006 |
|
Olukorras, kus maakohtul tekkis kahtlus kohtuvälise menetleja seisukohas mootorsõiduki ümberehitamise kohta, tulnuks kohtul esmalt toimetada selle sõiduki vaatlus vastavalt VTMS §-le 101. Kui selle vaatluse pinnalt tõusetunuks mõni konfiskeerimise aspektist oluline küsimus, mille lahendamine olnuks võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel, pidanuks kohus ise määrama ekspertiisi vastavalt VTMS §-le 102. Jättes need toimingud tegemata ja piirdudes kohtuvälise menetleja konfiskeerimisotsustuse tühistamist põhistades üksnes paljasõnalise konstateeringuga, et transpordivahendi ümberehitatuks tunnistamiseks tuleb omada eriteadmisi, on maakohus lisaks otsuse põhistamise kohustusele rikkunud ka tõendite vahetu uurimise põhimõtet. Neil asjaoludel on tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 2 mõttes.
Kriminaalmenetluse seadustik näe ette asjaolusid, mille tõendamine oleks aprioorselt võimalik üksnes eksperdi arvamuse alusel.
Nii kriminaal- kui ka väärteomenetluses on ekspertiisi määramine nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire.
KrMS § 60 lg 2 sätestab, et tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. Vastavalt KrMS § 61 lg-le 1 ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Ei Väärteomenetluse seadustik ega Kriminaalmenetluse seadustik näe ette asjaolusid, mille tõendamine oleks aprioorselt võimalik üksnes eksperdi arvamuse alusel. Nii kriminaal- kui ka väärteomenetluses on ekspertiisi määramine nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel.
|
| 3-1-1-30-06
|
Riigikohus |
18.05.2006 |
|
Joove on isiku selline seisund, mille puhul tema vere või väljahingatava õhu alkoholisisaldus ületab LS § 20 lg-s 4 sätestatud piirmäärasid. Kuna politseiametnike kasutatav indikaatorvahend ei ole mõõtevahend, vaid seade, millega saab teha kindlaks vaid seda, kas isiku väljahingatavas õhus on alkoholi, piiritlemata selle kogust, ei saa absoluutse kindlusega väita, et nimetatud piirmäärasid on ületatud. See ei tähenda siiski, et joobeseisundi tuvastamise ainsaks võimaluseks on mõõtevahendi (tõendusliku alkomeetri) kasutamine. LS § 20 lg 4 ja joobeseisundi tuvastamise korra § 8 annavad isikule, kes leiab, et ta ei ole joobes, õiguse nõuda joobeseisundi tuvastamist arsti poolt, sealhulgas vere alkoholisisalduse kindlakstegemist. Alkoholi sisalduse määramine veres välistab enamiku subjektist lähtuva vea võimalustest ja on seetõttu kohtu arvates objektiivseim meetod tegelike asjaolude tuvastamisel. See on ka oluline vahend kaitseõiguse teostamiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-87-05).
Kui joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktis puudub menetlusaluse isiku kinnitus vere andmise võimalusest loobumise kohta, siis tuleb eeldada, et isik soovib alkoholisisalduse kindlaksmääramist veres. Korra § 15 p 2 kohaselt saab arsti poolt joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist ilma veres alkoholisisalduse kindlaksmääramiseta lugeda seaduslikuks üksnes juhul, mil isik on joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktis allkirjaga kinnitanud, et ta ei taotle joobeseisundi meditsiinilisel tuvastamisel alkoholisisalduse kindlaksmääramist enda veres või mil isik on keeldunud vereproovi andmisest (vt RKKKo nr 3-1-1-8-04). Arsti keeldumine vereproovi võtmisest võiks kõne alla tulla ka juhtudel, mil konkreetselt isikult vere võtmine on tema organismi seisundist tulenevalt meditsiiniliselt vastunäidustatud.
Arsti keeldumine joobeseisundi tuvastamiseks menetlusaluselt isikult tema soovil vere võtmiseks võiks kõne alla tulla üksnes juhtudel, mil konkreetselt isikult vere võtmine on tema organismi seisundist tulenevalt meditsiiniliselt vastunäidustatud. Kui väärteoasjas mingit vastunäidustust fikseeritud ei ole ja menetlusalune isik soovis verd anda on kirjeldatud rikkumine käsitatav väärteomenetluse õiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes.
|
| 3-1-1-16-06
|
Riigikohus |
02.05.2006 |
|
Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel kirjalikus menetluses (VTMS § 120), kus tõendite vahetut ja suulist uurimist ei toimu, võib kohus tugineda uuele tõendile üksnes juhul kui kohtumenetluse pooli on sellest tõendist teavitatud ning kumbki pool ei taotle uue tõendi uurimiseks kohtuistungi korraldamist.
Maakohtu õigust võtta vastu ja ise koguda kohtuvälise menetleja otsusele esitatud kaebuse lahendamisel uusi tõendeid ei välista seegi, et sellises menetluses tehtud maakohtu otsus on vaidlustatav üksnes kassatsiooni korras.
Asjaolu, et joobeseisundi tuvastamisel kasutatud indikaatorvahend Lion oli jäetud politseipeadirektori 29. detsembri 2003. a käskkirja nr 254 ja 13. veebruari 2004. a käskkirja nr 56 nõudeid eirates tähtaegselt kalibreerimata, ei muuda selle vahendiga kogutud teavet tõendina lubamatuks. Politseipeadirektori käskkirjade näol on tegemist internsete aktidega, mille adressaatideks on üksnes politseiametnikud, kes tegelevad joobeseisundi tuvastamisega. Seega võib joobeseisundi tuvastamisel kõnealustes käskkirjades sätestatud nõuete järgimata jätmine tuua kaasa näiteks joobeseisundit tuvastanud politseiametniku distsiplinaarvastutuse, ent ei saa muuta joobeseisundi tuvastamise tulemust ebaseaduslikuks.
Asjaolu, et seadusandja pole kehtestanud nõuet, mille kohaselt peaks joobeseisundi tuvastamisel kasutatav indikaatorvahend olema taadeldud (vt RKKKo nr 3-1-1-87-05) või kalibreeritud, on põhjendatav sellega, et indikaatorvahendi näit pole joobeseisundi tuvastamisel lõplikult määrava tähendusega. Isikule, kes indikaatorvahendi näiduga ei nõustu, jääb alati võimalus nõuda joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist, sh oma veres alkoholisisalduse määramist (LS § 20 lg 4 ls 2). Indikaatorvahendi näit omandab tõendusliku tähenduse üksnes olukorras, kus isik on loobunud joobeseisundi meditsiinilisest tuvastamisest (vt ka RKKKo nr 3-1-1-89-04).
VTMS § 125 lg 1 ls 2 kohaselt võib maakohus lükata kaebuse arutamise edasi, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda lisatõendeid. Seega lisaks sellele, et kohus kontrollib kohtuistungil kõiki tõendeid, mis olid aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel, tuleb vajadusel kohtul kohtumenetluse käigus koguda ja kontrollida veel täiendavaid tõendeid (vt ka RKKKo nr 3-1-1-119-05). Samuti näeb VTMS § 28 lg 2 p 2 otsesõnu ette, et kohtuvälisel menetlejal on kohtumenetluses õigus tõendeid esitada.
Maakohtu tuginemine menetlusalust isikut süüstavatele tõenditele, mis on kohtuvälise menetleja otsuses nimetamata, ei tähenda iseenesest veel kaitseõiguse rikkumist. Tõendite vahetu ja suuline uurimine tagab menetlusalusele isikule ja tema kaitsjale võimaluse esitada vastuväiteid ka nendele menetlusalust isikut süüstavatele tõenditele, mis kogutakse alles kohtumenetluse käigus. Kui kohtuistungil esitatakse mõni uus tõend, mille ümberlükkamiseks soovib menetlusalune isik või tema kaitsja koguda lisatõendeid, saavad nad taotleda asja arutamise edasilükkamist VTMS § 125 lg 1 ls 2 alusel.
KrMS § 341 lg-s 4 sätestatu tugineb reformatio in peius keelu põhimõttele, mille kohaselt ei tohi esimese astme kohtu otsuse tühistamine üksnes süüdistatava apellatsiooni alusel kaasa tuua süüdistatavale apelleeritud otsusega mõistetud karistuse raskendamist. Tulenevalt VTMS §-st 2 kehtib sama reegel ka väärteomenetluses maakohtu otsuse tühistamisel menetlusaluse isiku või tema kaitsja apellatsiooni alusel.
Kohtumenetluses, mis toimub pärast väärteoasja teistmist üksnes menetlusaluse isiku kaitsja avalduse alusel, ei tohi menetlusaluse isiku karistust võrreldes teistitud kohtulahendis ettenähtuga raskendada. Selle nõude eiramine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses.
|
| 3-1-1-37-06
|
Riigikohus |
27.04.2006 |
|
VTMS § 20 lg 1 kohaselt võib menetlusalust isikut kaitsta väärteomenetluses kas advokaat või muu isik, kes vastab samas kehtestatud haridusnõuetele. Sama lõige sätestab ühtlasi, et isik, kes ei ole advokaat, saab olla kaitsjaks vaid juhul, kui tal on selleks menetleja luba. Sellise loa andmise, aga ka andmata jätmise korda, samuti seda, kuidas peaks loa andmine või selle andmata jätmine olema vormistatud, menetlusseadus ei reguleeri.
Praktikas on levinud, et kaitsja lubamine menetlusse leiab aset sellega, et menetleja, olles veendunud kaitsja vastavuses kehtestatud haridusnõuetele, võimaldab kaitsjal kaitseülesannete täitmisele asuda või neid ülesandeid jätkuvalt edasi täita nö "vaikivalt". Rõhutada tuleb aga, et VTMS §-s 21 sätestatud kaitsja õigused osaleda menetluses säilivad tal seni, kuni kohus selgesõnaliselt pole otsustanud vastupidist. Kaitseõiguse täielikuks tagamiseks tuleb vastavasisulisest otsustusest teavitada nii menetlusalust isikut kui ka tema poolt valitud kaitsjat.
Selgitamaks välja, kas kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena võib olla vaadeldav kriminaalasja arutamine olukorras, kus valitud kaitsjatest üks kohtuistungilt puudub, on määrav tähtsus küsimusel sellest, kas puuduvat kaitsjat on kohtuistungi toimumise ajast ja kohast teavitatud (vt ka RKKKo nr 3-1-1-86-03).
Sama põhimõte on kohaldatav ka väärteomenetluses. VTMS sätestab üheselt, et kohtumenetluse pooled kutsutakse kohtuistungile VTMS §-de 40 ja 41 kohaselt (VTMS §-d 86, 122, 141 lg 2). Tulenevalt VTMS § 17 lg-st 1 ja §-st 16 on kohtumenetluse poolteks lisaks kohtuvälisele menetlejale samuti menetlusalune isik ja tema kaitsja. Eeltoodust nähtuvalt lasub kohtul kohustus teavitada menetlusaluse isiku kaitsjat kohtuistungi toimumise ajast ja kohast ja kutsuda ta kohtuistungile kohtukutsega.
VTMS ei erista teistest neid juhtumeid, kus menetlusalusel isikul on kaks kaitsjat - kohtuistungi toimumise ajast ja kohast tuleb sellisel juhul teavitada mõlemat kaitsjat. Kui üks kaitsja ei tea kohtuistungi toimumisest, ei saa ta oma kaitsealust kohaselt kaitsta ja menetlusaluse isiku kaitseõigus võib olla seega oluliselt rikutud. Väärteoasja arutamine ühe kaitsja puudumisel olukorras, kus seda kaitsjat ei ole ettenähtud korras kohtuistungi toimumise ajast ja kohast teavitatud, on vaadeldav väärteo-menetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS §150 lg 2 mõttes.
Praktikas on levinud, et kaitsja lubamine menetlusse leiab aset sellega, et menetleja, olles veendunud kaitsja vastavuses kehtestatud haridusnõuetele, võimaldab kaitsjal kaitseülesannete täitmisele asuda või neid ülesandeid jätkuvalt edasi täita nö "vaikivalt" (loa andmise, aga ka andmata jätmise korda, samuti seda, kuidas peaks loa andmine või selle andmata jätmine olema vormistatud, menetlusseadus ei reguleeri). Rõhutada tuleb aga, et kaitsja õigused osaleda menetluses säilivad tal seni, kuni kohus selgesõnaliselt pole otsustanud vastupidist. Kaitseõiguse täielikuks tagamiseks tuleb vastavasisulisest otsustusest teavitada nii menetlusalust isikut kui ka tema poolt valitud kaitsjat.
|
| 3-1-1-7-06
|
Riigikohus |
10.04.2006 |
|
Loterii, kui hasartmängu alaliik, on mäng, milles osalemine võimaldab omandada raha või muud vara ning millest osavõtu õiguse omandanud isiku võit sõltub arvudest, sümbolitest või pildist, mis määratakse loosimise või muu täielikult juhuslikkusel põhineva tegevusega, kusjuures loteriis osaleja riskib kaotada mängus osalemise õiguse eest tehtud panuse.
Panus HasMS § 3 lg 1 mõttes on varaline väärtus, mille hasartmängus (sh loteriis) osaleja annab mängus osalemise õiguse eest ja mille ta juhuslikkusel põhineva tegevuse teel väljaselgitatava võidu mittesaamisel kaotab. Panuse tunnustele vastab üksnes selline varaline sooritus, mille tegemine toob kaasa riski, et võidu väljaselgitamiseks toimuva juhuslikkusel põhineva tegevuse tagajärjel väheneb panuse tegija vara.
Olukorras, kus isik tasub teatud rahasumma (või annab üle muu vara) eesmärgiga omandada selle eest samaaegselt nii mingi kaup või teenus kui ka õigus osaleda varalise väärtuse (auhinna) loosimises, saab tasutud summat lugeda HasMS § 3 lg 1 mõttes panuseks üksnes tingimusel, et see ületab lisaks loosimises osalemise õigusele omandatud kauba või teenuse turuhinda.
Kohtuvälise menetleja otsuse tegemine väärteomenetluses on käsitatav isiku põhiõigusi piirava riigivõimu teostamisena, milleks peab menetlejal olema muu hulgas ka protsessuaalne pädevus. Kuna alates 1. juulist 2005 polnud Rahandusministeeriumil seadusest tulenevat volitust LotS § 18-3 tunnustele vastavaid väärtegusid menetleda vaid ministeerium pidanuks saatma väärteomaterjalid pooleliolevates menetlustes politseiprefektuuridele või Maksu- ja Tolliametile, on VTMS § 150 lg 1 p 2 kohaselt nimetatu näol tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega.
Asjaolu, milline juhtivtöötaja või organ on pannud juriidilise isiku huvides toime koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo, peab olema ära toodud juba väärteoprotokollis, kiirmenetluse puhul aga kiirmenetluse otsuses. Seejuures kehtib taoline nõue nii tegevus- kui tegevusetusdeliktide puhul. Viimaste puhul tuleb ära näidata, millest tulenevalt menetleja leidis, et tegutsemiskohustus oli just konkreetsel füüsilisel isikul ja milline oli nõutav tegu, mille ta tegemata jättis, samuti see, millises vormis oli täidetud subjektiivne koosseis. (vt nt RKKKo nr 3-1-1-4-06 ja 3-1-1-9-05)
Hinnates ühe või teise potentsiaalse tõendusteabe allika lubatavust või usaldusväärsust tõendina, ei saa kohus asuda seisukohale, et selle kasutamine tõendina on "kaheldav". Tulenevalt VTMS § 134 lg-st 1 ja § 110 p-dest 1 ja 2 peab kohtuotsusest üheselt selguma, millised tõendid on kohus lugenud lubatavateks ja usaldusväärseteks ning millised mitte.
|
| 3-1-1-137-05
|
Riigikohus |
09.02.2006 |
|
Kui kohus leidis, et menetlusalune isik ei ole tegu toime pannud ei tahtlikult ega ettevaatamatusest, puudus alus liikuda edasi deliktistruktuuri järgmise tasandi juurde ja asuda analüüsima, kas menetlusaluse isiku käitumises esines õigusvastasust välistavaid asjaolusid, vaid menetlus oleks tulnud subjektiivse koosseisu puudumise tõttu VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada (vt RKKKo nr 3-1-1-92-05).
Põhistamine tähendab selle, kuidas mingile seisukohale on jõutud, argumenteerimist ning selle kaudu kohtu arutluskäigu lugejaile jälgitavaks muutmist. Väärteomenetluse seadustiku § 150 lg 1 p 7 kohaselt on kohtuotsuse põhistuse puudumine väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine ning vastavalt VTMS § 175 p 2 tuleb selline otsus tühistada.
KarS § 30 kohaselt on kohustuste kollisiooni tõttu isiku käitumises õigusvastasus välistatud juhul, kui isik peab üheaegselt täitma mitut õiguslikku kohustust ja tal ei ole võimalik kõiki täita, kuid ta teeb kõik endast oleneva, et täita kohustust, mis on vähemalt sama oluline kui rikutav kohustus. Seega on esmaseks eelduseks mitme õigusliku kohustuse olemasolu, millest ühte ei ole võimalik täita ilma teist kohustustust rikkumata (vt RKKKo nr 3-1-1-139-04).
Tehnilise normi ja standardi seaduse § 2 lg 3 kohaselt on standardi kasutamine erinevalt tehnilise normi nõudest vabatahtlik. Seega on standardil vaid soovituslik iseloom. Liiklusmärkidele standardiga soovituslike suuruste kehtestamise eesmärgiks ongi tagada, et liiklusmärk ei jääks juhtidele märkamatuks.
|
| 3-1-1-109-05
|
Riigikohus |
29.11.2005 |
|
Kindlustuse poolt kahju hüvitamine tähendab üksnes seda, et kahju on heastatud, mitte aga seda, et varalist kahju liiklusõnnetuse tagajärjel pole tekkinud.
Halbade teeolude ja ilmastikutingimuste korral, samuti muude liiklusolusid halvendavate asjaolude esinemisel või piisava sõidukogemuse puudumisel võib lubatud suurimast sõidukiirusest ka oluliselt väiksem kiirus osutuda ülemäära suureks ning võib olla vaadeldav LE § 123 rikkumisena. Kui sellise rikkumise tagajärjel tekitatakse varaline kahju või inimesele ettevaatamatusest tervisekahjustus, on väärtegu kvalifitseeritav LS § 7417 järgi (vt RKKKo 3-1-1-76-03).
Kui kohus ei ole analüüsinud kõiki asjas leiduvaid tõendeid ega tuvastanud õiguslike järelduste tegemiseks vajalikke faktilisi asjaolusid, siis on see väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes, sest see on kaasa toonud põhjendamatu kohtuotsuse.
|
| 3-1-1-119-05
|
Riigikohus |
28.11.2005 |
|
Lähtudes asjaolust, et väärteoprotokolli koostamine ja selle tutvustamine ei toonud kaasa ebaseaduslikku ega põhjendamatut otsust väärteoasjas, ei ole põhjendatud tunnistada selle toimingu juures kaitsja puudumist oluliseks väärteomenetlusõiguse rikkumiseks VTMS § 150 lg 2 alusel.
Olukorras, kus üks kohtuvälise menetleja ametnik teostas väärteoasjas üksnes menetlusaluse isiku kinnipidamist, vormistas selle kohta vastava protokolli ja teostas kinnipeetud isiku esmase ülekuulamise, kus menetlusalune isik keeldus ütluste andmisest, mille järel menetles väärteoasja teine kohtuvälise menetleja ametnik, ei ole välistatud esimese kohtuvälise menetleja ametniku tunnistajana ülekuulamine menetlusaluse isiku kinnipidamise asjaolude suhtes (vt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7).
|
| 3-1-1-103-05
|
Riigikohus |
18.10.2005 |
|
Kohus väljus väärteoasja arutamise piiridest, rikkudes sellega VTMS § 87, mille kohaselt arutab kohus asja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Riigikohtu praktika kohaselt tähendab see seotust väärteoprotokollis sisalduva teokirjeldusega, küll aga võib kohus muuta õiguserikkumise kvalifikatsiooni (vt RKKKo 3-1-1-75-03, p 7).
|
| 3-1-1-69-05
|
Riigikohus |
09.09.2005 |
|
KrMS § 66 lg 2 piirab kohtuvälise menetleja ametniku osalemist väärteomenetluses tunnistajana, kes menetles sama väärteoasja (kuid ka tema ülekuulamine tunnistajana mingi menetlustoimingu käigu kohta ei ole põhimõtteliselt välistatud). Kohtuvälise menetleja teiste ametnike osalemisele väärteomenetluses tunnistajatena KrMS § 66 lg 2 piiranguid ei sea (vt RKKKo-d 3-1-1-43-05, 3-1-1-29-05). Kuna teatud juhtudel võib muude tõendite kogumine osutuda võimatuks, on põhjendatud, et kohtuvälises menetluses kasutatakse tõendina teenistuskohustusi täitnud politseiametnike ettekandeid, kohtumenetlusse kaasatakse nad tunnistajatena.
Kohus, jättes politseiametnikust tunnistaja kohtuistungile kutsumata põhjusel, et tegemist on väärteoprotokolli koostaja kaastöötajaga, on lugenud tema ütlused väärteomenetluses sisuliselt lubamatuks tõendiks. Käesolevas väärteoasjas on sellega rikutud oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses.
|
| 3-1-1-71-05
|
Riigikohus |
09.09.2005 |
|
Kohus on oluliselt rikkunud menetluslõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 ja 8 tähenduses, kuna kohtuotsus ei ole nõuetekohaselt põhistatud ning otsuse lõpposa järeldused ei vasta tuvastatud tõendamiseseme asjaoludele.
Otsuse põhistavast osast nähtub, et sigarette hoidis füüsiline isik, kes oli osaühingu juhataja. Otsuses ei ole andmeid selle kohta, et ta oleks seda teinud juriidilise isiku huvides, mis on teo juriidilisele isikule inkrimineerimiseks vajalik. Samuti ei ole kohtuvälise menetleja ega maakohtu otsuses analüüsitud, kas füüsilise isiku kui juriidilise isiku juhatuse liikme tegevus vastab kõigile deliktistruktuuri tunnustele (vt RKKKo-d 3-1-1-82-04 ja 3-1-1-121-04).
Otsuse põhistavast osast nähtub, et sigarette hoidis füüsiline isik, kes oli osaühingu juhataja. Otsuses ei ole andmeid selle kohta, et ta oleks seda teinud juriidilise isiku huvides, mis on teo juriidilisele isikule inkrimineerimiseks vajalik. Samuti ei ole kohtuvälise menetleja ega maakohtu otsuses analüüsitud, kas füüsilise isiku kui juriidilise isiku juhatuse liikme tegevus vastab kõigile deliktistruktuuri tunnustele (vt RKKKo-d 3-1-1-82-04 ja 3-1-1-121-04).
|
| 3-1-1-70-05
|
Riigikohus |
09.09.2005 |
|
Kohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 tähenduses, kuna kohtuotsus ei ole nõuetekohaselt põhistatud. Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (vt RKKKo-d 3-1-1-85-00, 3-1-1-47-04, 3-1-1-43-05).
Äriühingu suhtes toimus üheaegselt kaks eraldi menetlust eesti maksumärkideta sigarettide müügi ja hoidmise osas, mis mõlemad kujutavad endast maksumärgita sigarettide käitlemise osategusid ning on kvalifitseeritavad sama sätte järgi. Teoühtsuse põhimõttest tulenevalt on tegemist ühe teoga (vt RKKKo 3-1-1-4-04) ning isiku karistamine kahes eraldi menetluses oleks rikkunud PS § 23 lg-s 3 sätestatud kahekordse karistamise keeldu.
Juriidiliste isikute karistusõigusliku vastutuse küsimuse lahendamise seotusest füüsiliste isikute käitumisega tuleneb arusaam, et enne seda, kui omistada mingi kuriteo toimepanemist juriidilisele isikule, peab sellele eelnevas süüteomenetluses igal juhul olema selgitatud juriidilise isiku organi liikme või tema juhtivtöötaja käitumise vastavust deliktistruktuurile (vt RKKKo-d 3-1-1-137-04, 3-1-1-82-04, 3-1-1-121-04).
Osaühingule süüks arvatud teo puhul ei ole tingimata vajalik, et sigaretid oleks kuulunud osaühingule. See-eest tuleb ära näidata teo - välismaiste maksumärkidega sigarettide müügi - seotus osaühinguga.
Äriühingu suhtes toimus üheaegselt kaks eraldi menetlust eesti maksumärkideta sigarettide müügi ja hoidmise osas, mis mõlemad kujutavad endast maksumärgita sigarettide käitlemise osategusid ning on kvalifitseeritavad sama sätte järgi. Teoühtsuse põhimõttest tulenevalt on tegemist ühe teoga (vt RKKKo 3-1-1-4-04) ning isiku karistamine kahes eraldi menetluses oleks rikkunud PS § 23 lg-s 3 sätestatud kahekordse karistamise keeldu.
|
| 3-1-1-43-05
|
Riigikohus |
19.05.2005 |
|
Kriminaal- ja väärteomenetluse käigus menetleja sattumisel tunnistaja rolli tuleb menetlejarollist loobuda. Väärteomenetluses tähtsust omavad faktilised asjaolud, millest väärteoasja menetlev ametnik saab menetluse käigus teavet, tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või kohtuvälise menetleja ametnik jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi (vt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7).
KrMS turvakontrolli mõistet (taskute sisu ettenäitamine, eesmärgiga leida sigarette, tikke vmt, s.o leida asitõendeid) ei tunne. See, kas isiku juures on asitõendina kasutatavaid asju, tehakse KrMS § 88 lg 1 p 4 kohaselt kindlaks isiku läbivaatuse käigus ja see peab toimuma seaduses sätestatud nõudeid järgides. Isiku kohustamine ette näitama tema taskuis olevaid esemeid riivab PS §-s 20 sätestatud õigust isikupuutumatusele ja seda võib teha üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras.
Kriminaal- ja väärteomenetluse käigus menetleja sattumisel tunnistaja rolli tuleb menetlejarollist loobuda. Väärteomenetluses tähtsust omavad faktilised asjaolud, millest väärteoasja menetlev ametnik saab menetluse käigus teavet, tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. KrMS § 66 lg 2 kohaselt ei või kohtuvälise menetleja ametnik jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi (vt RKKKo 3-1-1-29-05, p 7).
Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (vt RKKKo-d 3-1-1-85-00 ja 3-1-1-47-04). Sisuliselt tähendab see seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines.
KrMS turvakontrolli mõistet (taskute sisu ettenäitamine, eesmärgiga leida sigarette, tikke vmt, s.o leida asitõendeid) ei tunne. See, kas isiku juures on asitõendina kasutatavaid asju, tehakse KrMS § 88 lg 1 p 4 kohaselt kindlaks isiku läbivaatuse käigus ja see peab toimuma seaduses sätestatud nõudeid järgides. Isiku kohustamine ette näitama tema taskuis olevaid esemeid riivab PS §-s 20 sätestatud õigust isikupuutumatusele ja seda võib teha üksnes seaduses sätestatud juhtudel ja korras.
|
| 3-1-1-30-05
|
Riigikohus |
21.04.2005 |
|
VTMS § 123 lg-s 2 ja §-s 133 sätestatud nõuete rikkumine, kui see toob kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse, on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes (vt RKKK lahendid nr 3-1-1-19-04 ja 3-1-1-49-04).
|
| 3-1-1-19-05
|
Riigikohus |
18.04.2005 |
|
Tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides teda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Ka juhul, kui isikule ei ole enne menetlustoimingu algust tutvustatud tema õigusi, võib teave, mis saadi selle toimingu käigus, peegeldada tegelikke asjaolusid.
Tõendi lubatavuse on küsimus sellest, kas menetluskorra rikkumisega talletatud informatsiooni võib üldse tõendite hulka arvata. Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi rikutud ei oleks. Erinevate tõendite puhul võib samasuguse rikkumise mõju olla erinev.
Lähtudes KrMS § 193 lg-st 1 peavad väärteomenetluse alustamiseks esinema ajend ja alus ning puuduma menetlust välistavad asjaolud. Ajend on väärteole viitav teave, sh menetleja poolt oma ülesandeid täites saadud väärteole viitav teave. Alus on aga väärteotunnuste sedastamine väärteomenetluse ajendis. Seega alustatakse menetlust siis, kui esineb küllaldaselt andmeid, mis viitavad sellele, et väärtegu on toime pandud.
Politseioperatsioon, kus kontrolliti juhte sõltumata eelnevast joobekahtlusest, ei kujutanud joobeseisundi tuvastamine indikaatorvahendiga endast veel väärteomenetluse toimingut, kuna puudus menetluse alustamise alus. Küll oli see olemas peale joobeseisundi tuvastamist indikaatorvahendiga ning edasised toimingud joobe tuvastamiseks kujutasid endast juba väärteomenetluse toiminguid (vt RKKKo 3-1-1-105-04 ja RKÜKo 3-3-1-77-03).
Pärast joobeseisundi indikaatorvahendiga tuvastamist tuleb isikule tutvustada VTMS § 19 lg-s 1 sätestatud õigusi.
Tõendi lubatavuse on küsimus sellest, kas menetluskorra rikkumisega talletatud informatsiooni võib üldse tõendite hulka arvata. Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi rikutud ei oleks. Erinevate tõendite puhul võib samasuguse rikkumise mõju olla erinev.
Kuna kohus lähtus tõendite lubatavuse ja usaldusväärsuse hindamisel üksnes formaalsest asjaolust, et isikule olid jäetud esimese menetlustoimingu tegemisel tutvustamata VTMS §-s 19 sätestatud õigused ega ole hinnanud seda, kas ja kuivõrd see rikkumine tõendi saamist mõjutas, on kohtuotsus põhjendamatu ja tegemist on menetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 2 tähenduses.
Tõendi lubatavuse on küsimus sellest, kas menetluskorra rikkumisega talletatud informatsiooni võib üldse tõendite hulka arvata. Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi rikutud ei oleks. Erinevate tõendite puhul võib samasuguse rikkumise mõju olla erinev.
Tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides teda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Ka juhul, kui isikule ei ole enne menetlustoimingu algust tutvustatud tema õigusi, võib teave, mis saadi selle toimingu käigus, peegeldada tegelikke asjaolusid.
|
Facebook
X.com