3-1-1-30-06
|
Riigikohus |
18.05.2006 |
|
Joove on isiku selline seisund, mille puhul tema vere või väljahingatava õhu alkoholisisaldus ületab LS § 20 lg-s 4 sätestatud piirmäärasid. Kuna politseiametnike kasutatav indikaatorvahend ei ole mõõtevahend, vaid seade, millega saab teha kindlaks vaid seda, kas isiku väljahingatavas õhus on alkoholi, piiritlemata selle kogust, ei saa absoluutse kindlusega väita, et nimetatud piirmäärasid on ületatud. See ei tähenda siiski, et joobeseisundi tuvastamise ainsaks võimaluseks on mõõtevahendi (tõendusliku alkomeetri) kasutamine. LS § 20 lg 4 ja joobeseisundi tuvastamise korra § 8 annavad isikule, kes leiab, et ta ei ole joobes, õiguse nõuda joobeseisundi tuvastamist arsti poolt, sealhulgas vere alkoholisisalduse kindlakstegemist. Alkoholi sisalduse määramine veres välistab enamiku subjektist lähtuva vea võimalustest ja on seetõttu kohtu arvates objektiivseim meetod tegelike asjaolude tuvastamisel. See on ka oluline vahend kaitseõiguse teostamiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-87-05).
Kui joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktis puudub menetlusaluse isiku kinnitus vere andmise võimalusest loobumise kohta, siis tuleb eeldada, et isik soovib alkoholisisalduse kindlaksmääramist veres. Korra § 15 p 2 kohaselt saab arsti poolt joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist ilma veres alkoholisisalduse kindlaksmääramiseta lugeda seaduslikuks üksnes juhul, mil isik on joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktis allkirjaga kinnitanud, et ta ei taotle joobeseisundi meditsiinilisel tuvastamisel alkoholisisalduse kindlaksmääramist enda veres või mil isik on keeldunud vereproovi andmisest (vt RKKKo nr 3-1-1-8-04). Arsti keeldumine vereproovi võtmisest võiks kõne alla tulla ka juhtudel, mil konkreetselt isikult vere võtmine on tema organismi seisundist tulenevalt meditsiiniliselt vastunäidustatud.
Arsti keeldumine joobeseisundi tuvastamiseks menetlusaluselt isikult tema soovil vere võtmiseks võiks kõne alla tulla üksnes juhtudel, mil konkreetselt isikult vere võtmine on tema organismi seisundist tulenevalt meditsiiniliselt vastunäidustatud. Kui väärteoasjas mingit vastunäidustust fikseeritud ei ole ja menetlusalune isik soovis verd anda on kirjeldatud rikkumine käsitatav väärteomenetluse õiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes.
|
| 3-1-1-16-06
|
Riigikohus |
02.05.2006 |
|
Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel kirjalikus menetluses (VTMS § 120), kus tõendite vahetut ja suulist uurimist ei toimu, võib kohus tugineda uuele tõendile üksnes juhul kui kohtumenetluse pooli on sellest tõendist teavitatud ning kumbki pool ei taotle uue tõendi uurimiseks kohtuistungi korraldamist.
Maakohtu õigust võtta vastu ja ise koguda kohtuvälise menetleja otsusele esitatud kaebuse lahendamisel uusi tõendeid ei välista seegi, et sellises menetluses tehtud maakohtu otsus on vaidlustatav üksnes kassatsiooni korras.
Asjaolu, et joobeseisundi tuvastamisel kasutatud indikaatorvahend Lion oli jäetud politseipeadirektori 29. detsembri 2003. a käskkirja nr 254 ja 13. veebruari 2004. a käskkirja nr 56 nõudeid eirates tähtaegselt kalibreerimata, ei muuda selle vahendiga kogutud teavet tõendina lubamatuks. Politseipeadirektori käskkirjade näol on tegemist internsete aktidega, mille adressaatideks on üksnes politseiametnikud, kes tegelevad joobeseisundi tuvastamisega. Seega võib joobeseisundi tuvastamisel kõnealustes käskkirjades sätestatud nõuete järgimata jätmine tuua kaasa näiteks joobeseisundit tuvastanud politseiametniku distsiplinaarvastutuse, ent ei saa muuta joobeseisundi tuvastamise tulemust ebaseaduslikuks.
Asjaolu, et seadusandja pole kehtestanud nõuet, mille kohaselt peaks joobeseisundi tuvastamisel kasutatav indikaatorvahend olema taadeldud (vt RKKKo nr 3-1-1-87-05) või kalibreeritud, on põhjendatav sellega, et indikaatorvahendi näit pole joobeseisundi tuvastamisel lõplikult määrava tähendusega. Isikule, kes indikaatorvahendi näiduga ei nõustu, jääb alati võimalus nõuda joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist, sh oma veres alkoholisisalduse määramist (LS § 20 lg 4 ls 2). Indikaatorvahendi näit omandab tõendusliku tähenduse üksnes olukorras, kus isik on loobunud joobeseisundi meditsiinilisest tuvastamisest (vt ka RKKKo nr 3-1-1-89-04).
VTMS § 125 lg 1 ls 2 kohaselt võib maakohus lükata kaebuse arutamise edasi, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda lisatõendeid. Seega lisaks sellele, et kohus kontrollib kohtuistungil kõiki tõendeid, mis olid aluseks kohtuvälise menetleja otsuse tegemisel, tuleb vajadusel kohtul kohtumenetluse käigus koguda ja kontrollida veel täiendavaid tõendeid (vt ka RKKKo nr 3-1-1-119-05). Samuti näeb VTMS § 28 lg 2 p 2 otsesõnu ette, et kohtuvälisel menetlejal on kohtumenetluses õigus tõendeid esitada.
Maakohtu tuginemine menetlusalust isikut süüstavatele tõenditele, mis on kohtuvälise menetleja otsuses nimetamata, ei tähenda iseenesest veel kaitseõiguse rikkumist. Tõendite vahetu ja suuline uurimine tagab menetlusalusele isikule ja tema kaitsjale võimaluse esitada vastuväiteid ka nendele menetlusalust isikut süüstavatele tõenditele, mis kogutakse alles kohtumenetluse käigus. Kui kohtuistungil esitatakse mõni uus tõend, mille ümberlükkamiseks soovib menetlusalune isik või tema kaitsja koguda lisatõendeid, saavad nad taotleda asja arutamise edasilükkamist VTMS § 125 lg 1 ls 2 alusel.
KrMS § 341 lg-s 4 sätestatu tugineb reformatio in peius keelu põhimõttele, mille kohaselt ei tohi esimese astme kohtu otsuse tühistamine üksnes süüdistatava apellatsiooni alusel kaasa tuua süüdistatavale apelleeritud otsusega mõistetud karistuse raskendamist. Tulenevalt VTMS §-st 2 kehtib sama reegel ka väärteomenetluses maakohtu otsuse tühistamisel menetlusaluse isiku või tema kaitsja apellatsiooni alusel.
Kohtumenetluses, mis toimub pärast väärteoasja teistmist üksnes menetlusaluse isiku kaitsja avalduse alusel, ei tohi menetlusaluse isiku karistust võrreldes teistitud kohtulahendis ettenähtuga raskendada. Selle nõude eiramine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses.
|
| 3-1-1-37-06
|
Riigikohus |
27.04.2006 |
|
VTMS § 20 lg 1 kohaselt võib menetlusalust isikut kaitsta väärteomenetluses kas advokaat või muu isik, kes vastab samas kehtestatud haridusnõuetele. Sama lõige sätestab ühtlasi, et isik, kes ei ole advokaat, saab olla kaitsjaks vaid juhul, kui tal on selleks menetleja luba. Sellise loa andmise, aga ka andmata jätmise korda, samuti seda, kuidas peaks loa andmine või selle andmata jätmine olema vormistatud, menetlusseadus ei reguleeri.
Praktikas on levinud, et kaitsja lubamine menetlusse leiab aset sellega, et menetleja, olles veendunud kaitsja vastavuses kehtestatud haridusnõuetele, võimaldab kaitsjal kaitseülesannete täitmisele asuda või neid ülesandeid jätkuvalt edasi täita nö "vaikivalt". Rõhutada tuleb aga, et VTMS §-s 21 sätestatud kaitsja õigused osaleda menetluses säilivad tal seni, kuni kohus selgesõnaliselt pole otsustanud vastupidist. Kaitseõiguse täielikuks tagamiseks tuleb vastavasisulisest otsustusest teavitada nii menetlusalust isikut kui ka tema poolt valitud kaitsjat.
Selgitamaks välja, kas kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena võib olla vaadeldav kriminaalasja arutamine olukorras, kus valitud kaitsjatest üks kohtuistungilt puudub, on määrav tähtsus küsimusel sellest, kas puuduvat kaitsjat on kohtuistungi toimumise ajast ja kohast teavitatud (vt ka RKKKo nr 3-1-1-86-03).
Sama põhimõte on kohaldatav ka väärteomenetluses. VTMS sätestab üheselt, et kohtumenetluse pooled kutsutakse kohtuistungile VTMS §-de 40 ja 41 kohaselt (VTMS §-d 86, 122, 141 lg 2). Tulenevalt VTMS § 17 lg-st 1 ja §-st 16 on kohtumenetluse poolteks lisaks kohtuvälisele menetlejale samuti menetlusalune isik ja tema kaitsja. Eeltoodust nähtuvalt lasub kohtul kohustus teavitada menetlusaluse isiku kaitsjat kohtuistungi toimumise ajast ja kohast ja kutsuda ta kohtuistungile kohtukutsega.
VTMS ei erista teistest neid juhtumeid, kus menetlusalusel isikul on kaks kaitsjat - kohtuistungi toimumise ajast ja kohast tuleb sellisel juhul teavitada mõlemat kaitsjat. Kui üks kaitsja ei tea kohtuistungi toimumisest, ei saa ta oma kaitsealust kohaselt kaitsta ja menetlusaluse isiku kaitseõigus võib olla seega oluliselt rikutud. Väärteoasja arutamine ühe kaitsja puudumisel olukorras, kus seda kaitsjat ei ole ettenähtud korras kohtuistungi toimumise ajast ja kohast teavitatud, on vaadeldav väärteo-menetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS §150 lg 2 mõttes.
Praktikas on levinud, et kaitsja lubamine menetlusse leiab aset sellega, et menetleja, olles veendunud kaitsja vastavuses kehtestatud haridusnõuetele, võimaldab kaitsjal kaitseülesannete täitmisele asuda või neid ülesandeid jätkuvalt edasi täita nö "vaikivalt" (loa andmise, aga ka andmata jätmise korda, samuti seda, kuidas peaks loa andmine või selle andmata jätmine olema vormistatud, menetlusseadus ei reguleeri). Rõhutada tuleb aga, et kaitsja õigused osaleda menetluses säilivad tal seni, kuni kohus selgesõnaliselt pole otsustanud vastupidist. Kaitseõiguse täielikuks tagamiseks tuleb vastavasisulisest otsustusest teavitada nii menetlusalust isikut kui ka tema poolt valitud kaitsjat.
|
| 3-1-1-7-06
|
Riigikohus |
10.04.2006 |
|
Hinnates ühe või teise potentsiaalse tõendusteabe allika lubatavust või usaldusväärsust tõendina, ei saa kohus asuda seisukohale, et selle kasutamine tõendina on "kaheldav". Tulenevalt VTMS § 134 lg-st 1 ja § 110 p-dest 1 ja 2 peab kohtuotsusest üheselt selguma, millised tõendid on kohus lugenud lubatavateks ja usaldusväärseteks ning millised mitte.
Asjaolu, milline juhtivtöötaja või organ on pannud juriidilise isiku huvides toime koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo, peab olema ära toodud juba väärteoprotokollis, kiirmenetluse puhul aga kiirmenetluse otsuses. Seejuures kehtib taoline nõue nii tegevus- kui tegevusetusdeliktide puhul. Viimaste puhul tuleb ära näidata, millest tulenevalt menetleja leidis, et tegutsemiskohustus oli just konkreetsel füüsilisel isikul ja milline oli nõutav tegu, mille ta tegemata jättis, samuti see, millises vormis oli täidetud subjektiivne koosseis. (vt nt RKKKo nr 3-1-1-4-06 ja 3-1-1-9-05)
Kohtuvälise menetleja otsuse tegemine väärteomenetluses on käsitatav isiku põhiõigusi piirava riigivõimu teostamisena, milleks peab menetlejal olema muu hulgas ka protsessuaalne pädevus. Kuna alates 1. juulist 2005 polnud Rahandusministeeriumil seadusest tulenevat volitust LotS § 18-3 tunnustele vastavaid väärtegusid menetleda vaid ministeerium pidanuks saatma väärteomaterjalid pooleliolevates menetlustes politseiprefektuuridele või Maksu- ja Tolliametile, on VTMS § 150 lg 1 p 2 kohaselt nimetatu näol tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega.
Loterii, kui hasartmängu alaliik, on mäng, milles osalemine võimaldab omandada raha või muud vara ning millest osavõtu õiguse omandanud isiku võit sõltub arvudest, sümbolitest või pildist, mis määratakse loosimise või muu täielikult juhuslikkusel põhineva tegevusega, kusjuures loteriis osaleja riskib kaotada mängus osalemise õiguse eest tehtud panuse.
Panus HasMS § 3 lg 1 mõttes on varaline väärtus, mille hasartmängus (sh loteriis) osaleja annab mängus osalemise õiguse eest ja mille ta juhuslikkusel põhineva tegevuse teel väljaselgitatava võidu mittesaamisel kaotab. Panuse tunnustele vastab üksnes selline varaline sooritus, mille tegemine toob kaasa riski, et võidu väljaselgitamiseks toimuva juhuslikkusel põhineva tegevuse tagajärjel väheneb panuse tegija vara.
Olukorras, kus isik tasub teatud rahasumma (või annab üle muu vara) eesmärgiga omandada selle eest samaaegselt nii mingi kaup või teenus kui ka õigus osaleda varalise väärtuse (auhinna) loosimises, saab tasutud summat lugeda HasMS § 3 lg 1 mõttes panuseks üksnes tingimusel, et see ületab lisaks loosimises osalemise õigusele omandatud kauba või teenuse turuhinda.
|
Facebook
Twitter