/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 1210| Näitan: 121 - 140

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
1-17-4926/40 PDF Riigikohtu kriminaalkolleegium 04.10.2017
Isiku vahistamist saab lugeda seaduslikuks vaid siis, kui vahistamismäärusest nähtub üheselt ja selgelt esiteks põhjendatud kahtluse olemasolu selles, et vahistatav on toime pannud kuriteo tunnustega teo, ning teiseks vahistamisaluse olemasolu. Seejuures ei piisa üldist laadi arutlustest ega standardsetest formuleeringutest. Vahistamismääruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas nii põhjendatud kuriteokahtlus kui ka KrMS § 130 lg-s 2 nimetatud vahistamisalus. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. veebruari 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-105-11, p 12). (p 13)
Vahistamise ja vahistamisest keeldumise määrused on paigutatud põhiõigusi eriti intensiivselt riivavate kohtumääruste loetellu, mille läbivaatamisele ringkonnakohtus laieneb KrMS § 390 4. lõike järgi täiendava garantiina kohustus lahendada asja suulises menetluses. Selle sätte kohaselt tuleb kaebuse läbivaatamiseks korraldatavale kohtuistungile kutsuda kahtlustatava või süüdistatava kaitsja või alaealise esindaja ning prokurör. Nende isikute ilmumata jäämine ei takista siiski määruskaebuse läbivaatamist. Märgitud tingimus on eeskätt seotud KrMS § 390 lg-s 3 sätestatud nõudega, mille kohaselt peab ringkonnakohus määruskaebuse läbi vaatama selle saamisest alates kümne päeva jooksul. (p 18) Kahtlustatava või süüdistatava kohtuistungile kutsumise kohustust aga KrMS § 390 lg-s 4 ette ei nähta. Vahistamismääruse vaidlustamise korral on isiku ringkonnakohtu istungile kutsumata jätmine põhjendatav sellega, et maakohus on kahtlustatava või süüdistatava juba vahistanud, teda on küsitletud, ta on vahetult ära kuulatud ja tema põhiõiguste riive on aset leidnud ning määruskaebemenetluse raames kontrollitaksegi üksnes vabaduspõhiõiguse riive aluseks oleva vahistamismääruse õiguspärasust (vt ka RKKKm asjas nr 3-1-1-99-16, p 10.2). Erinev on olukord aga siis, kui maakohus on kahtlustatava või süüdistatava vahistamisest keeldunud. Sellisel juhul tuleb vahistamisest keeldumise peale esitatud määruskaebust lahendaval ringkonnakohtul kontrollida vahistamisest keeldumise õiguspärasust, kuid vajadusel otsustada ka kahtlustatavalt või süüdistatavalt vabaduse võtmise üle. Kirjeldatud situatsioonis tekib kahtlustatava või süüdistatava vabaduspõhiõiguse riive ringkonnakohtu määruse alusel. KrMS § 390 lg-s 4 neid olukordi samas ei eristata, mistõttu ei tulene sellest sättest ringkonnakohtule kohustust kutsuda kahtlustatavat või süüdistatavat kohtuistungile ja teda vahetult küsitleda isegi siis, kui määruskaebemenetluses võidakse lahendada tema vahi alla võtmise küsimus. (p 19) Olenemata KrMS § 390 lg 4 esimese lause sisust ei saa vahistamismäärust tegev ringkonnakohus täielikult eirata KrMS §-s 131 märgitut. Kuigi määruskaebemenetluse puhul ei ole võimalik ega vajalik järgida kõnealuse normi 1. ja 2. lõikes sätestatut, tuleb selle paragrahvi 3. lõikest lähtudes anda kahtlustatavale või süüdistatavale võimalus soovi korral kohtuistungist isiklikult osa võtta ja esitada vahistamistaotluse põhjendatuse kohta selgitusi. Iseäranis oluline on kahtlustatava või süüdistatava kohtuistungist teavitamine siis, kui määruskaebuse esitaja (prokuratuur) põhistab kuriteokahtlust või vahistamise vajadust uute tõendite või asjaoludega (nt vahepeal kogutud kuriteokahtlust täiendavalt kinnitavate või vahistamise vajalikkust puudutavate lisatõenditega). (p 20) Juhtudel, mil määruskaebemenetluses vaidlustatakse vahistamisest keeldumist, peab ringkonnakohus seega KrMS § 390 lg 4 ja § 131 lg 3 koostoimes teatama kahtlustatavale või süüdistatavale kohtuistungi toimumise aja ning koha ja selgitama, et tal on õigus kohtuistungist isiklikult osa võtta ning õigus olla ära kuulatud. Kohtuistungi ajast ja kohast teatamata jätmist ning vastavasisulise selgituse mitteandmist tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes siis, kui rikkumise tõttu võeti kahtlustatavalt või süüdistatavalt võimalus osaleda vahistamistaotluse arutamisel ja olla ära kuulatud ning see rikkumine mõjutas asja otsustamist (nt oleks kahtlustatav või süüdistatav saanud anda selgitusi selliste vahistamistaotluse lahendamise seisukohalt oluliste asjaolude kohta, mis kaitsjale teada ei olnud ega pidanudki olema või mis olid seotud tema isikuga sellisel määral, et nende kohta selgituste andmine kaitsja vahendusel poleks olnud küllalt tõhus). Kui aga kahtlustatavat või süüdistatavat on eespool kirjeldatud õigustest teavitatud, pole määruskaebuse läbivaatamine takistatud. (p 21)
1-17-2176/18 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 28.09.2017
KarS § 74 lg 4 alusel süüdimõistetule täiendavate kohustuste määramise või kohustuste kergendamise või tühistamise või katseaja pikendamise või karistuse täitmisele pööramise taotluse lahendamise kohta tehtud kohtumääruse saab süüdimõistetu advokaadist kaitsja kõrval vaidlustada vangla kriminaalhooldusosakond, mitte prokuratuur.
1-14-9996/66 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 18.09.2017
Euroopa Inimõiguste Kohtusse kaebuse koostamine on „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 15 tähenduses õigusdokumendi koostamine, mistõttu tuleb kaitsjale riigi õigusabi korras tasu kindlaks määrata viidatud sätte alusel.
1-17-6432/25 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 15.09.2017
Saavutamaks seda, et kohtuotsuse tegemisel vahi alla jäetava süüdistatava vahistusaeg ei kujuneks – olenemata kohtuotsuse jõustumise ajast – pikemaks kui aeg, mis süüdistataval tuleks kohtuotsuse kohese jõustumise korral vangistuses viibida, peab kohus otsusesse märkima konkreetse kuupäeva, mil süüdistatav olenemata kohtuotsuse jõustumisest vahi alt vabaneb. Alternatiivselt võib kohus sõnastada vahistamisotsustuse näiteks järgmiselt: „Jätta süüdistatav vahi alla kuni kohtuotsuse jõustumiseni, aga mitte kauemaks kui ajani, mil käesoleva otsuse jõustumise korral mööduks süüdistatava vangistuse tähtaeg.“
Määrates, et süüdistataval on õigus tasuda menetluskulu osade kaupa, peab kohus otsuses fikseerima ka osamaksete suuruse ja osamaksete tasumise perioodi.
1-16-9775/22 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 06.09.2017
KrMS § 245 lg 1 p 12 mõtte kohaselt tohib süüdistatavalt väljamõistetava menetluskulu summalise suuruse jätta kokkuleppes märkimata ainult siis, kui selle märkimine on mõistlikult võimatu. KrMS § 245 lg 1 p-s 12 nimetatud „võimaluse“ puudumisest saab rääkida siis, kui mingi menetluskulu hulka kuuluva summa suurus pole kokkuleppe sõlmimise ajal prokuratuurile teada ja prokuratuur ei saa seda summat ka mõistlikke jõupingutusi tehes välja selgitada. Määratud kaitsjale määratud tasu kui menetluskulu (KrMS § 175 lg 1 p 4) absoluutsumma kokkuleppes fikseerimine on mõistlikult võimatu ilmselt vaid juhul, kui tegemist on riigi õigusabi tasu ja kuluhüvitisega, mis määratakse kaitsjale alles tulevikus. Esmajoones on jutt riigi õigusabi tasust ja kuluhüvitistest, mis määratakse kaitsjale kokkuleppe kohtulikul arutamisel osalemise eest.
1-16-6128/23 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 04.09.2017
Maakohus ei saa võtta kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuste lahendamise kohtulikus menetluses (KrMS § 432) üle pädevust ja ülesandeid, mis on vanglal vangistusseaduse alusel toimuvas haldusmenetluses (VangS § 11 lg 1 ning § 76 jj).
1-15-9308/276 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 30.08.2017
Isik, kes ühes kriminaalasjas vahi all, on võimalik KrMS § 130 lg 2 alusel vahistada ka teises kriminaalasjas, tehes seda edasilükkava tingimusega – alates esimeses kriminaalasjas isikult vabaduse võtmise lõppemisest. •Kuriteokahtluse, vahistamisaluse või vältimatu vahistamisvajaduse äralangemisel tuleb kohtul ka edasilükkava tingimusega tehtud vahistamisotsustus viivitamatult tühistada – seda isegi juhul, kui vahistamismääruses ette nähtud tingimus (nt vahi alt vabanemine teises kriminaalasjas) pole veel saabunud. •Kui isik viibib kohtumenetluses vahi all edasilükkava tingimusega tehtud vahistamismääruse alusel, tuleb KrMS § 275 lg-s 2 ette nähtud kuuekuulist tähtaega arvestada vahistamismääruse tegemisest, mitte aga alles hetkest, mil isik sellise määruse alusel vahi alla võeti.
1-17-5664/13 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 28.08.2017
Tulenevalt KrMS § 8 p-dest 1–3 ja § 35 lg-st 2 koostoimes § 34 lg 1 p-ga 3 peab menetleja kaitseõiguse tagamiseks kindlustama süüdistatavale tõhusa võimaluse taotleda KrMS § 45 lg 4 p 1 kohaselt kaitsja osavõttu kokkuleppemenetluses toimuvast kohtulikust arutamisest. Selleks peab menetleja esiteks teavitama süüdistatavat sellest, et viimasel on õigus taotleda kaitsja osalemist kohtuistungil. Teiseks tuleb menetlejal omal algatusel välja selgitada, kas süüdistatav soovib kaitsja osavõttu kokkuleppe kohtulikust arutamisest või mitte. Osutatud teavitamis- ja väljaselgitamiskohustus laieneb nii prokuratuurile kokkuleppe sõlmimisel kui ka maakohtule kohtumenetluses (juhul, kui süüdistatav pole kohtueelses menetluses juba kaitsja osalemist taotlenud). Ühtlasi peab kõnealuse teavitamis- ja väljaselgitamiskohustuse täitmine olema kriminaalasja materjalide pinnalt kontrollitav, s.t menetleja peab selle fikseerima.
1-13-9120/159 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 22.08.2017
Karistusjärgse käitumiskontrolli menetluses maakohtus tekkinud menetluskulu jääb riigi kanda ka olukorras, kus kohus otsustab käitumiskontrolli kohaldada.
1-17-6021/27 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 17.08.2017
Juhul, kui kohtu alla andmise määrusega jäetakse tõkend muutmata, tuleb määruse vaidlustamisviites muu hulgas märkida, et määruses tehtud otsustus jätta süüdistatavale kohaldatud tõkend muutmata on määruskaebe korras vaidlustatav, ja selgitada lühidalt määruskaebuse esitamise korda.
1-17-113/60 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 10.08.2017
Olukorras, kus kohtu alla antud süüdistatava puhul on olemas nii põhjendatud kuriteokahtlus, vahistamisalus kui ka KrMS § 130 lg-s 2 nimetatud vältimatu vahistamisvajadus, kuid tema tähtajatu vahistamine riivaks ebaproportsionaalselt isiku põhiõigusi, on kohus pädev võtma süüdistatava KrMS § 262 lg 1 p-s 4 või § 275 lg-s 1 sätestatud korras vahi alla ka kindlaks tähtajaks, mis on lühem kui KrMS § 275 lg-s 2 nimetatud kuus kuud. Juhul kui kuriteokahtlus, millele vahistamisel tugineti, või vahistamisalus langeb ära enne vahistamismääruses nimetatud tähtaja lõppu, tuleb kohtul süüdistatav KrMS § 275 lg-s 2 ette nähtud korras viivitamatult vabastada. Sama kehtib ka siis, kui ilmnevad uued asjaolud, mis muudavad vahistamise jätkamise isikule ebaproportsionaalselt koormavaks. Teisalt ei ole välistatud seegi, et kohus pikendab algses vahistamismääruses ette nähtud vahistamise tähtaega, kui sellise pikendamise otsustamise ajaks on ilmnenud (muutunud) asjaolud, mis võimaldavad isiku vahi all pidamist jätkuvalt proportsionaalseks pidada.
Isikut ähvardava karistuse raskus on üks argument, mis võib toetada järeldust, et isik võib hakata vabaduses kriminaalmenetlusest kõrvale hoidma, kuid vahistamisaluse (sh menetlusest kõrvalehoidumise ohu) tuletamine üksnes võimaliku karistuse raskusest on vastuolus (põhi)seaduse mõttega.
1-17-5258/4 PDF Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium 27.06.2017
Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlust ei saa esitada olukorras, kus tekitatud kahju on juba hüvitatud kindlustuse poolt. Alusetu rikastumise vältimiseks tuleb jätta taotlus SKHS § 13 lg 3 alusel läbi vaatamata, s.o isikul puudub ilmselgelt õigus nõuda kahju hüvitamist.
3-1-1-33-17 PDF Riigikohus 20.06.2017
KrMS § 385 p 10 kohaselt ei saa määruskaebust esitada muu hulgas KrMS § s 202 sätestatud alusel kriminaalmenetluse lõpetamise määruse peale. Sellest, et KrMS § 385 p 10 ei võimalda vaidlustada kriminaalmenetluse KrMS § 202 alusel lõpetamise määrust, ei saa aga kohtupraktika kohaselt veel järeldada, et selline edasikaebepiirang laieneb automaatselt kõigile kriminaalmenetluse lõpetamise määruses sisalduvatele otsustustele (vt RKKKm asjas 3-1-1-3-17, p 31). Nimelt võib kriminaalmenetluse lõpetamise määrusena pealkirjastatud lahend hõlmata lisaks menetluse lõpetamise otsustusele ka selliseid menetlusotsustusi, millele edasikaebepiirangu laiendamine ei pruugi olla edasikaebepiirangu eesmärgiga kooskõlas. (p 10) Süüdistatavale KrMS § 202 lg 2 alusel määratud kohustus on kriminaalmenetluse lõpetamise otsustuse olemuslik ja lahutamatu osa. (p-d 12) Nii tuleb ka KrMS § 202 lg 2 p 1 alusel süüdistatavale pandud kahju hüvitamise kohustust lugeda kriminaalmenetluse lõpetamise otsustusega olemuslikult seotuks ja seega ka KrMS § 385 p st 10 tuleneva edasikaebepiiranguga hõlmatuks. Järelikult ei saa kannatanu kohustuse määramise otsustust, sh isikule täitmiseks määratud kohustuse ulatust, KrMS § 385 p s 10 sätestatud edasikaebepiirangu tõttu vaidlustada. (p 13)
Kui kannatanu esitatud tsiviilhagi jäetakse kriminaalmenetluses läbi vaatamata, ei kaota kannatanu võimalust nõudeõiguse maksmapanekuks tsiviilkohtumenetluses ka nõude võimaliku aegumise tõttu. Nimelt peatub tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 160 lg 1 järgi nõude aegumistähtaeg kriminaalasjas tsiviilhagi esitamisega (vt ka RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-7-16, p 22). Aegumistähtaja peatumine lõpeb peatumise aluseks oleva menetluse jõustunud lahendiga lõppemisega (TsÜS § 160 lg 3). Aja jooksul, mil tsiviilhagi oli kohtu menetluses, tuleb lugeda aegumistähtaeg peatunuks, sõltumata sellest, millise lahendiga asi lahendatakse. Selliseks lahendiks, mille jõustumisega aegumise peatumine lõpeb, võib olla ka määrus, millega tsiviilhagi jäetakse läbi vaatamata (vt RKTKo asjas nr 3-2-1-57-08, p 12). (p 16)
Isikule kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 202 lg 2 alusel pandav kohustus kriminaalmenetluse lõpetamise olemuslik osa: KrMS § 202 lg s 2 toodud kohustusi ei saa isikule määrata väljaspool kriminaalasja menetluse tingimuslikku lõpetamist (p 12). Eeltoodust tulenevalt ei võimalda isikule uute kohustuste määramist ka KrMS § 427^1 ega KrMS § 431 järgi läbiviidavad menetlused. (p 18)
KrMS § 202 lg 2 p 1 ei välista isikule tema nõusolekul kuriteoga tekitatud kaudsete kahjude hüvitamise (nt tsiviilhagis esitatud viivisenõude täitmise) kohustuse panemist. (p 18)
3-1-1-26-17 PDF Riigikohus 14.06.2017
Kohtuotsuses peab varguse koosseisu tuvastamiseks ja tsiviilhagi rahuldamiseks nähtuma selgelt varastatud esemete koosseis ja nende väärtus, et lugeda täidetuks KrMS § 312 p-s 1 sätestatud kohtu kohustus kajastada otsuses tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse (vt ka RKKKo 3-1-1-90-15, p-d 13-14). (p 7) Ainuüksi kannatanu ütlused ei pruugi olla varastatud esemete rahalise väärtuse kindlakstegemiseks piisav tõend, kui vaidlus on varastatu maksumuse üle. Kohus peab sellises olukorras veenvalt põhjendama, miks ta leiab, et kannatanu ütlused kajastavad piisavalt täpselt ja usutavalt varastatud asjade tegelikku väärtust (vt RKKKo 3-1-1-69-12, p 11). (p 10) Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt ei ole varguse koosseisu tuvastamiseks alati vaja kindlaks teha varastatud esemete täpset väärtust, piisab sellest, kui on tuvastatud, et varastatud esemete väärtus ületas teo toimepanemise ajal 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3). Prokuratuuril lasub kohustus tõendada seda, et kuriteo objektiks olnud rahaliselt hinnatava asja väärtus ületas teo toimepanemise ajal 20 miinimumpäevamäära. (Vt nt RKKKo 3-1-1-69-12, p d 8-9 koos viidetega.) (p 12)
Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt ei ole varguse koosseisu tuvastamiseks alati vaja kindlaks teha varastatud esemete täpset väärtust, piisab sellest, kui on tuvastatud, et varastatud esemete väärtus ületas teo toimepanemise ajal 20 miinimumpäevamäära. See omakorda eeldab, et varastatu maksumuse ulatumine üle 20 miinimumpäevamäära oleks tõendatud (KrMS § 60 lg 2) või üldtuntud (KrMS § 60 lg 3). Prokuratuuril lasub kohustus tõendada seda, et kuriteo objektiks olnud rahaliselt hinnatava asja väärtus ületas teo toimepanemise ajal 20 miinimumpäevamäära. (Vt nt RKKKo 3-1-1-69-12, p d 8-9 koos viidetega.) (p 12)
Tsiviilhagi ei ole KrMS § 63 lg 1 mõttes tõend (RKKKo 3-1-1-69-12, p 11), millele saab kohus kriminaalasja lahendamisel tugineda. (p 10)
Ainuüksi kannatanu ütlused ei pruugi olla varastatud esemete rahalise väärtuse kindlakstegemiseks piisav tõend, kui vaidlus on varastatu maksumuse üle. Kohus peab sellises olukorras veenvalt põhjendama, miks ta leiab, et kannatanu ütlused kajastavad piisavalt täpselt ja usutavalt varastatud asjade tegelikku väärtust (vt RKKKo 3-1-1-69-12, p 11). (p 10)
3-3-4-2-17 PDF Riigikohus 12.06.2017
Kui isiku väärteoasjas on maakohtu menetlus lõppenud, tuleb kahju hüvitamise taotlemisel juhinduda SKHS §-st 21. Kuigi see säte ei käsitle otsesõnu olukorda, kus maakohus arutas väärteoasja VTMS 12. peatüki alusel, tuleb sellisel juhul kohaldada analoogia korras SKHS § 21 lg-s 4 ringkonnakohtu kohta sätestatut. Nimelt võib nii kohtuvälise menetleja karistusotsuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel tehtud maakohtu otsust kui ka ringkonnakohtu otsust vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus, kes VTMS § 2 ja KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei tohi faktilisi asjaolusid tuvastada. Seega on maakohus VTMS 12. peatüki alusel kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust läbi vaadates sarnaselt ringkonnakohtuga viimane kohtuaste, kes võib faktilisi asjaolusid tuvastada ja kel on võimalik süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise taotlust lahendada. (p 11)
3-1-1-32-17 PDF Riigikohus 12.06.2017
Eelmenetluses korraldab kohus istungeid menetluslike küsimuste lahendamiseks ja asja arutamise ettevalmistamiseks KrMS § 258 alusel. Muu hulgas korraldatakse eelistung KrMS § 258 lg 1 p 4 kohaselt üldkorras kohtusse saadetud kriminaalasja kohtuliku arutamise planeerimiseks ja kohtumenetluse poolte taotluste lahendamiseks ning sama lõike p 5 kohaselt ka muude küsimuste lahendamiseks, kui kohtunik peab eelistungi korraldamist vajalikuks. Juhul, kui eelistung korraldatakse, tuleb järgida KrMS § 259 lg-s 2 sätestatud prokuröri ja kaitsja kohustuslikku eelistungist osavõtmise nõuet. (p 9)
KrMS § 339 lg 1 p-d 3 ja 4 kohalduvad ka kohtulikus eelmenetluses. Viidatud sätete tekst käsitleb kohtumenetluse poolte osavõttu kohtumenetlusest, mille lahutamatu osa on ka kohtulik eelmenetlus. Seejuures näeb menetlusseadus üheselt ette, et kaitsja ja prokuröri osavõtt eelistungist ja korraldavast istungist on kohustuslik. (p 8)
Seadus ei reguleeri eraldi kohtumääruse kuulutamisega seonduvat ega näe ette, et määrus tuleb teha teatavaks tingimata kohtuistungil. KrMS § 145 lg 6 näeb ette, et põhistatud kohtumäärust tutvustatakse kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel menetlusosalisele ning talle selgitatakse tema õigusi ja kohustusi, mille kohta võetakse allkiri. Kohtulikus eelmenetluses tuleb lähtuda sellest, et kohtumenetluse käigus tehtavaid menetlusotsustusi tehakse menetlusosalistele üldjuhul teatavaks kohtuistungil. Kohtu tehtavad otsustused kriminaalasja lahendamisel peavad olema kättesaadavad mitte ainult menetlusosalistele, vaid kooskõlas KrMS §-s 11 sisalduva kohtuistungi avalikkuse põhimõttega ka teistele isikutele (vt kohtuotsuse avaliku kuulutamise kohta ka RKKKo asjas nr 3-1-1-75-13, p 14). (p 11)
3-1-1-34-17 PDF Riigikohus 12.06.2017
Ekslikult 2 kuu võrra pikema liitkaristuse mõistmine on käsitatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena, mis tingib kohtuotsuse osalise tühistamise ja tühistatud osas uue otsuse tegemise (p 8).
KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Riigikohus on varem märkinud, et kassatsioonimenetluses tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud (vt RKKKo kriminaalasjas nr 3-1-1-6-16, p 36). Samuti sätestab KrMS § 175 lg 2, et kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Osutatud sätte mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks (vt RKKKm kriminaalasjas nr 3-1-1-63-13, p 23 ja RKKKm kriminaalasjas nr 3-1-1-22-17, p 59) (p 11).
3-1-1-16-17 PDF Riigikohus 12.06.2017
3-1-1-62-16 PDF Riigikohus 05.06.2017
Kuigi KrMS § 403 lg 4 ei nimeta sundravil viibivat isikut otsesõnu nende isikute hulgas, kelle taotluse alusel võib kohus lõpetada ravi kohaldamise, ei tähenda see siiski seda, et see säte välistab sundravil viibiva isiku õiguse pöörduda kohtusse ravi lõpetamise taotlusega. Kehtiv menetluskord võimaldab psühhiaatrilise sundravi lõpetamise menetluse käivitumist ja kulgemist ka üksnes ravile allutatud isiku taotluse alusel. Niisuguse taotluse korral tuleb kohtul määrata isikule alanud menetluses riigi õigusabi korras kaitsja tema õiguste tagamiseks. Määratud kaitsja võib täiendada ja täpsustada kaitsealuse ravi lõpetamise taotluse sisu, kuid see ei ole KrMS § 403 alusel ravi lõpetamise menetluse algatamiseks ja läbiviimiseks enam määrav. (p-d 34 ja 38) Psühhiaatrilisele sundravile allutatud isik kasutab KrMS §-st 395 tulenevalt kriminaalmenetluse seadustiku 16. peatükis (KrMS §-d 393–403) sätestatud psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses, sh ka psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamise menetluses (KrMS § 403), kahtlustatava (KrMS § 34) ja süüdistatava (KrMS § 35) õiguseid, kui seda võimaldab tema vaimne seisund. Nii on ravile allutatud isikul muu hulgas KrMS § 34 lg 1 p 3 kohaselt õigus kaitsja abile. Enamgi veel, kaitsja osavõtt kogu sundravi lõpetamise menetlusest on KrMS § 403 lg 5 alusel kohustuslik. Ka KrMS § 45 lg 2 p st 2 tuleneb, et kaitsja osavõtt kogu kriminaalmenetlusest on kohustuslik, kui isik ei ole oma psüühilise puude tõttu suuteline ise end kaitsma või kui kaitsmine on selle tõttu raskendatud. (p 35) Juhul, kui ravil viibiv isik taotleb kohtult riigi õigusabi sundravi lõpetamise otsustamiseks, tuleb talle määrata riigi õigusabi. (P 36) Enamgi veel – kui kohtule on laekunud ravile allutatud isiku ravi lõpetamise taotlus, peab kohus käsitlema seda riigi õigusabi seadusest lähtudes. See tähendab, et kohtul tuleb sellise taotluse saamisel määrata ravile allutatud isikule riigi õigusabi tema esindamiseks ravi lõpetamise menetluses, vaatamata sellele, kas ta on riigi õigusabi määramist eraldi taotlenud. (p 37) Kuigi psühhiaatrilise sundravi kohaldamise lõpetamise otsustamisel ei kontrolli kohus sundravi kohaldamise eelduseid, peab ta hindama seda, kas ravile allutatud isiku puhul esinevad jätkuvalt sundravi kohaldamise alused. Juhul, kui isiku ohtlikkus ja psühhiaatrilise sundravi vajadus on ära langenud, ei ole enam alust sundravi jätkamiseks ja see tuleb lõpetada. (p 39) Kui kohtuasja materjalide põhjal ei saa usaldusväärselt otsustada ravile allutatud isiku jätkuva ohtlikkuse ja psühhiaatrilise sundravi vajaduse üle, tekib kahtlus tema ravi jätkamise vajaduses. Olukorras, kus kohtul tekib psühhiaatrilise sundravi lõpetamise menetluses põhjendatud kahtlus, kas ravialune on ravi mõjul tervenenud või on selle mõjutusvahendi kohaldamise vajadus ära langenud, peab kohus tekkinud kahtluse kõrvaldama. Sundravi kohaldamise lõpetamist otsustades võib kohus KrMS § 403 lg 5 kolmanda lause kohaselt kaasata vajaduse korral muid isikuid või määrata ekspertiisi. Muu hulgas võib kohus kaasata menetlusse ravile allutatud isiku arstlikku komisjoni kuulunud psühhiaatri(d) või määrata omal algatusel või kohtumenetluse poole taotluse alusel kohtupsühhiaatriaekspertiisi isiku jätkuva ohtlikkuse ja psühhiaatrilise sundravi vajaduse väljaselgitamiseks. (p 40)
Kehtiv menetluskord võimaldab psühhiaatrilise sundravi lõpetamise menetluse käivitumist ja kulgemist ka üksnes ravile allutatud isiku taotluse alusel. Niisuguse taotluse korral tuleb kohtul määrata isikule alanud menetluses riigi õigusabi korras kaitsja tema õiguste tagamiseks. Määratud kaitsja võib täiendada ja täpsustada kaitsealuse ravi lõpetamise taotluse sisu, kuid see ei ole KrMS § 403 alusel ravi lõpetamise menetluse algatamiseks ja läbiviimiseks enam määrav. (p-d 34 ja 38) Juhul, kui ravil viibiv isik taotleb kohtult riigi õigusabi sundravi lõpetamise otsustamiseks, tuleb talle määrata riigi õigusabi. (p 36) Enamgi veel – kui kohtule on laekunud ravile allutatud isiku ravi lõpetamise taotlus, peab kohus käsitlema seda riigi õigusabi seadusest lähtudes. See tähendab, et kohtul tuleb sellise taotluse saamisel määrata ravile allutatud isikule riigi õigusabi tema esindamiseks ravi lõpetamise menetluses, vaatamata sellele, kas ta on riigi õigusabi määramist eraldi taotlenud. (p 37)
3-1-1-27-17 PDF Riigikohus 01.06.2017
Tõendusteabe kogumise viis (jälitustegevus) ei takista vältimatult jälitustoiminguga kogutud teabe kahtlustatavale tutvustamist. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse § 8 p 1 ls-s 3 sätestatu kohaselt kustub jälitustoiminguga kogutud teabe salastatus selles ulatuses, mis on kantud kriminaaltoimikusse või mida tutvustatakse isikule, kelle suhtes jälitustoiming tehti, või isikule, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga riivati. Jälitustoiminguga kogutud teabe salastatus kustub osas, mida kantakse jälitustoimingu protokollis kriminaaltoimikusse või milles seda tutvustatakse kahtlustatavale. See ei puuduta andmeid, mis jäävad salastatuks muudel kaalutlustel, sealhulgas näiteks teabe kogumisel kasutatud meetodid, taktika ja vahendid. (p 11.2)
Kriminaalmenetluse seadustik võimaldab elektroonilise valve kohaldamise taotlemist maakohtu vahistamismääruse peale esitatud määruskaebuses ja selle läbivaatamist ringkonnakohtus. (p 12.1) Erandjuhul võib ringkonnakohtus elektroonilise valve või ka kautsjoni taotluse menetlemise käigus selguda, et selle lahendamine vajab lisatoimingute tegemist ja andmete kogumist, mis tingib menetlemise aja pikenemise ega võimalda taotluse lahendamist koos vahistamismääruse peale esitatud määruskaebusega. Selline olukord ei anna siiski alust taotluse läbi vaatamata jätmiseks. Kirjeldatud olukorras võib ringkonnakohus lahendada elektroonilise valve või kautsjoni kohaldamise taotluse pärast vahistamise põhjendatuse üle otsustamist. (vt ka RKKKm asjas nr 3-1-1-25-17, p-d 11.1–11.3) (p 12.5) Kui taotlus asendada vahistamine elektroonilise valvega esitatakse ringkonnakohtule sedavõrd oluliste puudustega, mille kõrvaldamine ei ole määruskaebuse läbivaatamiseks seatud tähtaega arvestades ilmselgelt võimalik. Eelkõige võivad sellised puudused olla tingitud ebakonkreetsusest kahtlustatava või süüdistatava elukoha märkimisel. Olukorras, kus ringkonnakohtule esitatud taotluses asendada vahistamine elektroonilise valvega jäetakse kahtlustatava või süüdistatava elukoht sootuks teatamata või teatatakse mitu elukohta, ei ole selle taotluse läbivaatamine koos vahistamismääruse peale esitatud määruskaebusega määruskaebuse läbivaatamiseks ettenähtud tähtaega arvestades ilmselgelt võimalik ja ringkonnakohtul tuleb jätta see läbi vaatamata. (p 12.6) Kautsjoni taotluse esitamisel ei pane seadus isikule lisakohustusi, muu hulgas ei pea vahistatu enda algatusel esitama kohtule andmeid oma varalise seisundi kohta või nimetama kautsjonina kohaldatava summa suurust, kui ta leiab, et kriminaaltoimikus sisalduvad andmed on kautsjoni kohaldamise otsustamiseks piisavad. (p 12.7)
KrMS § 34¹ lg 2 kohaselt on kahtlustataval õigus taotleda juurdepääsu tõenditele, mis on olulised vahistamistaotluse põhjendatuse arutamiseks. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt võib prokuratuur määrusega keelduda tõenditele juurdepääsu võimaldamisest, kui see võib oluliselt kahjustada teise isiku õigusi või kriminaalmenetlust. Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et kohus peab kontrollima sellise keeldumise põhjendatust. Kui kohus leiab, et keeldumine ei olnud põhjendatud, peab ta jätma vaidlusalused tõendid vahistamise põhjendatuse hindamisel kõrvale. Samas leidis Riigikohus, et vahistatavale tõenditele juurdepääsust keeldumist ei tule alati käsitada ausa menetluse põhimõtte rikkumisena. Poolte ebavõrdsusest on ebaausa kohtumenetluse ilminguna põhjust rääkida alles juhul, kui tõenditele juurdepääsust keeldumisega kaasnevaid raskusi kaitseõiguse teostamisel pole tasakaalustatud ja vahistatavalt endalt ning tema kaitsjalt on võetud seetõttu tõhus ning reaalne võimalus vahistamistaotluse argumente kummutada. Kahtlustust ja vahistamist toetavate tõendite sisu võib tõhusa eeluurimise huvides teha kaitsjale ja vahistatavale teatavaks ka teisiti, kui tõendeid vahetult tutvustades. Üheks peamiseks võimaluseks on kahtlustuse aluseks olevate tõendite sisu küllaldane avamine vahistamistaotluses. Tõendite sisu avamine sellisel viisil peab toimuma piisava konkreetsusastmega, et kaitsepoolel oleks võimalik esitada neile sisulisi vastuväiteid, teisalt aga selliselt, et see ei kahjustaks nt toimetatavat kriminaalmenetlust või teiste isikute olulisi õigusi. (Vt RKKKm asjas nr 3-1-1-110-15, p-d 16-17.) (p 8)
Kohtu ülesanne on kaaluda, kas prokuratuuri otsustus jätta tõendid tutvustamata on põhjendatud. Juhul, kui kohus asub tõenditele juurdepääsust keeldumise põhjendatuse osas prokuratuurist erinevale seisukohale, pole tal siiski pädevust ise vahistatavale või tema kaitsjale tõendeid tutvustada ega kohustada prokuratuuri seda tegema. Leides, et kahtlustatava õigust tõenditega tutvuda on alusetult piiratud, tuleb kohtul need tõendid vahistamisküsimuse lahendamisel kõrvale jätta (nn hindamiskeeld). Enne seda saab kohus prokuratuuri tõendite kõrvalejätmisest teavitada, andes sellega prokuratuurile võimaluse kaaluda, kas võtta esitatud taotlus tagasi, võimaldada tõenditele juurdepääs või esitada täiendavalt teisi tõendeid. Prokuratuur võib selles olukorras vajaduse korral tõendite vahetu tutvustamise asemel esitada kahtlustatavale tõendite sisu ka kokkuvõttena, tuues välja kogutud teabe põhisisu või kahtlustuse seisukohalt olulisemaid asjaolusid. (p 11) Tõendite tutvustamise võimalikkuse hindamisel tuleb kaaluda asjaolusid, mis kinnitavad mõjutamise riski, näiteks kaaskahtlustatavate sõltuvus vahistatust või kannatanute hirm tema ees, samuti vahistatu varasem käitumine. Muu hulgas isikut süüstavate tõendite sisu tutvustamisel ei pea vahistatule tingimata avaldama ütlusi andnud isiku identiteeti ja muid teda puudutavaid andmeid. (p 11.1) Juhul kui ringkonnakohus asub seisukohale, millega nõustub ka prokurör, et tõendite sisu tuleb siiski mingil määral kaitsjale ja kahtlustatavale avaldada, peab see toimuma määruskaebemenetluse kestel, võimaldamaks vahistatul ja tema kaitsjal esitada tõenditele oma vastuväiteid ja tõendeid ning ringkonnakohtul neid ka hinnata. Olukorras, kus tõendite sisu avatakse ringkonnakohtu määruses, ei ole see kaitseõiguse tagamise abinõuna tõhus, sest sellisel juhul saab kaitsja asuda tõendeid vaidlustama ja enda tõendeid esitama alles Riigikohtule esitatavas määruskaebuses. Riigikohus aga faktilisi asjaolusid tuvastada ei saa, samuti on vahistamisasjas tehtava määruskaebuse Riigikohtu menetlusse võtmine piiratud KrMS § 390 lg 5 ls-s 3 sätestatud lisatingimusega. (p 11.3)

Kokku: 1210| Näitan: 121 - 140

/otsingu_soovitused.json