1-19-7945/137
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
14.06.2021 |
|
Väljapressimine on varavastane kuritegu, mille eesmärgiks on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine (vt RKKKo nr 3-1-1-88-03, p 9) olukorras, kus see nõue ei tugine seaduslikule alusele (vt RKKKo nr 3-1-1-54-16, p 26). (p 21)
Väljapressimise toimepanija teadmist nõude seadusliku aluse olemasolust või puudumisest tuleb hinnata lähtuvalt terviklikust tõendikogumist, samuti arvestades, milline on tuvastatud asjaolude põhjal väljajoonistuv objektiivne teopilt. Asjakohane on võtta arvesse sedagi, kas väidetava võlausaldaja ja võlgniku tausta ning nende teadaolevat elustandardit silmas pidades oli teo toimepanijal, kes neid asjaolusid teadis, alust uskuda tuhandetesse eurodesse ulatuva võla olemasolu. Kui väljapressimises süüdistatav väidab, et ta ei olnud nõude seadusliku aluse puudumisest teadlik, on tegemist aktiivse kaitseväitega, mida peab isik üldjuhul ka ise tõendama või vähemasti looma menetlejale reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks (vrd nt RKKKo nr 3-1-1-10-16, p 37). Teisisõnu peab isik suutma usutavalt selgitada, miks oli tema arvates tegemist õiguslikul alusel nõudega, mis otsustati panna maksma ebaseaduslikul viisil. Kui kaitseväidet mõistlikus ulatuses ei tõendata - või enamgi veel, sellist kaitseväidet isegi mitte ei esitata -, ei ole tegemist kõrvaldamata kahtlusega, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (vrd RKKKo nr 3-1-1-47-07, p 22). (p 25)
Väljapressimise subjektiivne külg eeldab tahtlust objektiivse koosseisu kõigi asjaolude suhtes, sh peab tuvastama, et toimepanija tegutses varalise kasu üleandmise nõude ebaseaduslikkuse suhtes vähemalt kaudse tahtlusega, st ta pidas vähemalt võimalikuks ja möönis, et varalise kasu üleandmise nõudel puudub õiguslik alus. (p 22)
Kui teo toimepanija ei pea võimalikuks ega mööna, et nõudel puudub seaduslik alus, siis ei pane ta tegu toime tahtlikult koosseisueksimuse (KarS § 17 lg 1) tõttu. Eelöeldu aga ei tähenda, et lähtuda tuleb esitatava nõude seaduslikkusest seni, kuni pole tõendatud vastupidine. Koosseisueksimusest kõnealuse objektiivse teokoosseisu tunnuse suhtes saab rääkida üksnes juhul, kui toimepanijal oli selge ettekujutus kannatanule esitatava nõude olemasolust ja selle õiguslikust alusest. Väljapressimise subjektiivse külje eitamiseks peab kohus seega tuvastama, et toimepanijal oli mh ka objektiivse kõrvalseisja ex ante vaatepunktist tõsiselt võetav ja usutav alus arvata, et ta tegutseb olemasoleva ja ka õiguskorra poolt tunnustatava nõude maksmapanekuks. (p 23)
vt. RKKKo nr 3-1-1-58-16, p 43 ja RKKKo nr nr 3-1-1-46-10, p 8.4. (p 24)
Ringkonnakohus on KrMS § 331 lg 3 ning § 340 lg-te 1 ja 3 kohaselt õigustatud ja ka kohustatud kaebuse piiridest väljuma, kui ta tuvastab materiaalõiguse ebaõige kohaldamise või kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis süüdistatava olukorda raskendab (vt nt RKKKm nr 1-15-3555/141, p 26). (p 29)
vt. RKKKo nr 3-1-1-96-11, p 7.4 ja RKKKo nr 1-17-689/29, p 26. (p 31)
|
| 1-18-5732/226
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
11.06.2021 |
|
Olukorras, kus omaniku esindaja on asja võõrandamiseks nõusolekut andes rikkunud esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi, on asja võõrandamine üldjuhul KarS § 201 mõttes ebaseaduslik. Juriidilise isiku vara võõrandamise ebaseaduslikkus võib põhineda ka juriidilise isiku ja tema juhatuse liikme vahelisest sisesuhtest tulenevate kohustuste rikkumisel. (p-d 47–48)
Juhatuse liikme äriühingu nimel tehtud tehingu vajalikkuse ja majandusliku otstarbekuse üle otsustamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse väärtust, mille kaudu on võimalik järeldada, mis oli tehingu tegelik majanduslik sisu ning kas see tuli äriühingule kasuks või kahjuks. (p 48)
Varakäsutuseks antud enamusosaniku nõusolekut ei saa KarS § 201 kohaldamise kontekstis samastada osaühingu kui vara omaniku nõusolekuga. (p 52)
KarS § 201 mõttes võib ebaseaduslik olla ka osaühingu varakäsutus, mis on tehtud vormikohaselt vastu võetud osanike otsuse alusel, näiteks kui enamusosanik või -osanikud on varakäsutuse aluseks oleva otsuse vastuvõtmisel rikkunud TsÜS §-st 32 tulenevaid kohustusi. Nii on üldjuhul ebaseaduslik häälteenamusega tehtud osanike otsus selle kohta, et raha, mille osaühing võiks maksta välja dividendina, saavad enamusosanikud osaühingust endale mingil muul viisil ilma kohase vastusoorituseta. (p 53)
Pädeva organi äratuntavalt ebaseaduslik otsus ei välista juriidilise isiku juhtorgani liiget vastutusest oma kohustuste rikkumise eest. (p 53)
KarS §-de 344 ja 345 tähenduses on dokument inimese mõtteväljendust sisaldav kirjalik akt, mis on mõeldud õiguskäibes tõendama juriidilise tähtsusega asjaolusid ning millest selgub selle väljaandja. Kõnesolevate kuriteokoosseisude tähenduses ei pea dokument olema allkirjastatud. Erinevalt KarS §-st 346 ei ole sama seadustiku §-des 344 ja 345 sätestatud kuriteokoosseisude objektide ring piiratud üksnes ametlike dokumentidega. Seega on nende kuriteokoosseisude järgi karistatav kõigi dokumentide intellektuaalne või materiaalne võltsimine ja sellisena kasutamine. Ka ühe äriühingu arve teisele äriühingule on dokument KarS §-de 344 ja 345 tähenduses. Sellise arve võltsimine ja/või võltsitud arve kasutamine on muude koosseisutunnuste täidetuse korral karistatav. Kuigi tsiviilõigused ja -kohustused tulenevad üldjuhul arve väljastamise aluseks olevast õigussuhtest, võib arve olla kasutatav õiguse olemasolu tõendamisel. Võltsimist ei välista ka asjaolu, et nii arve koostaja kui ka arve adressaat on teadlikud sellest, et arve sisaldab ebaõigeid andmeid. (p 55)
Kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri juriidilisest isikust kannatanu juhatuse liikme esindusõiguse tekkimist ega ulatust eraõiguslikes suhetes, vaid üksnes võimalust olemasolevat esindusõigust kriminaalmenetluses teostada. Kui seadus piirab juhatuse liikme õigust teatud õigusvaidluste pidamisel juriidilist isikut esindada, siis kehtib selline piirang ka tsiviilhagi esitamisel kriminaalmenetluses. (p 58)
ÄS § 168 lg 1 p 10 tuleb järgida ka tsiviilhagi esitamisel kriminaalmenetluses. (p 58)
Täitmaks ÄS § 168 lg 1 p-st 10 tulenevat eeldust juhatuse liikmega õigusvaidluse pidamiseks ja selles vaidluses osaühingule esindaja määramiseks, piisab kannatanu osanike kirjalikest tahteavaldustest. (p 60)
ÄS § 177 lg 1 kohaselt on piiratud ka selle juhatuse liikmest osaniku hääleõigus, kelle vastu nõude esitamist juhatuse liikmena otsustatakse. (p 62)
ÄS § 177 lg 1 välistab ka isiku kui osaniku esindaja (juhatuse liikme) osalemise osaühingu ja selle isiku enda vahelise õigusvaidluse pidamise üle otsustamisel, samuti selles õigusvaidluses osaühingule esindaja määramise üle otsustamisel. ÄS § 177 lg-s 1 ette nähtud hääleõiguse piirang kohaldub kõigil juhtudel, kus hääleõiguse piirangule alluv isik teostab hääleõigust nende isikute eest, kellele endale hääleõiguse piirang ei laiene. Seega ei või isik, kellele hääleõiguse piirang laieneb, osaleda hääletamisel ei enda ega teiste liikmete nimel, seda nii tehingulise kui ka seadusjärgse esindajana (nt juhatuse liikmena). (p 66)
Olukorras, kus ÄS § 177 lg 1 välistab juriidilisest isikust osaniku kaheliikmelise juhatuse ühe liikme osalemise osaniku hääleõiguse teostamisel, saab osaniku tahet osaühingu juhatuse liikme vastu nõude esitamise kohta ja selle nõude üle peetavas vaidluses osaühingule esindaja määramise kohta väljendada osaniku juhatuse teine liige üksinda ka juhul, kui juriidilisest isikust osaniku juhatuses kehtib ühine esindusõigus. (p 67)
Juhul, kui ÄS § 168 lg 1 p-st 10 tulenev tingimus süüdistatava vastu nõude esitamiseks on täitmata, tuleb tsiviilhagi jätta KrMS § 2962 lg 1 p 5 ja TsMS § 226 lg 2 p 1 ning § 423 lg 1 p 9 alusel läbi vaatamata. (p 69)
Kohtu otsustus, et konfiskeerimise asendamise tagamiseks seatav kohtulik hüpoteek tuleb pärast konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetud rahasumma tasumist tühistada, ei ole täidetav. Juhul, kui konfiskeerimise asendamise otsustuse adressaat või keegi teine tema eest tasub vabatahtlikult konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetud rahasumma, on kinnisasja omanikul AÕS § 364 ja § 349 lg 1 järgi õigus nõuda riigilt kui hüpoteegipidajalt hüpoteegi kandmist enda nimele või selle kustutamist. Sellise sisuga kande tegemiseks tuleb isikul kinnistusosakonnale koos kinnistamisavaldusega esitada riigi kui puudutatud isiku nõusolek (KRS § 341) või viimast asendav kohtulahend (TsÜS § 68 lg 5). (p 100)
KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud kannatanu poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise. Kohus on seotud üksnes tsiviilhagi aluseks olevate faktiliste asjaoludega. Nõude kvalifitseerimine on kohtu ülesanne, sõltumata poolte väidetest. Asja lahendades tuleb selgeks teha, mida kannatanu täpselt soovib ja millised on mingi õigusnormi järgi nende nõuete rahuldamise eeldused. Siiski ei tohi kohtu antav õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab võimaluse korral juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust. Kui aga õigusliku kvalifikatsiooni muutmine ei mõjuta menetlusosaliste protsessuaalset positsiooni tõendamismenetluses, ei ole tegemist üllatusliku otsusega. (p 72)
Olukorras, kus kannatanu on käibemaksukohustuslane ja tal on õigus kahjuna käsitatavatelt kuludelt sisendkäibemaks maha arvata, ei ole hüvitise väljamõistmine koos käibemaksuga kooskõlas VÕS § 127 lg-tes 1 ja 5 sätestatuga. Kui käibemaksukohustuslasest kannatanu nõuab süüdistatavalt mingi kulu hüvitamist koos käibemaksuga, peab ta väitma ja tõendama, et tal ei ole õigust tekkinud kuludelt sisendkäibemaksu maha arvata. (p-d 76–77)
Konfiskeerimise või selle asendamise kohaldamiseks ei pea prokuratuur esitama kohtule avalik-õiguslikku nõudevaldust. (p 83)
KrMS § 381 lg-s 2 peetakse silmas n-ö mittekaristusõiguslikke rahalisi kohustusi, mis muidu määratakse kindlaks haldusmenetluses (nt MKS §-s 41 ette nähtud vastutus). (p 84)
Nii nagu kohus pole prokuratuuri taotlusega seotud karistust mõistes, pole ta seda ka konfiskeerimise või selle asendamise üle otsustades. Kohus on õigustatud – ja osal juhtudel isegi kohustatud – kohaldama konfiskeerimist või selle asendamist isegi siis, kui prokuratuur seda ei taotle, ja ulatuses, mis ületab prokuratuuri palutu. Tuvastades kriminaalasja arutades asjaolud, mis vastavad süüdistatava või kriminaalmenetlusse kaasatud kolmanda isiku vara konfiskeerimise materiaalsetele eeldustele, peab kohus konfiskeerimise küsimuse lahendama ex officio, pidades siiski silmas KrMS § 268 lg 6 kolmandast lausest tulenevat kohustust anda pooltele enne võimalus oma seisukoha avaldamiseks. Erandiks on vaid juhtumid, mil konfiskeerimise küsimus on KrMS § 4031 lg-s 2 nimetatud määrusega eraldatud uude toimikusse. (p 85)
KarS § 831 lg 3 teine lause on kohaldatav üksnes siis, kui rahuldatud tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus oli esitatud sama isiku vastu, kes on ka (võimaliku) konfiskeerimisotsustuse adressaat. Kõnesolev norm ei välista võimalust kohaldada isiku suhtes süüteoga saadud vara konfiskeerimist või selle asendamist pelgalt seepärast, et mõnelt teiselt isikult on süüteo tulemusel aset leidnud vara ülemineku tõttu mõistetud kannatanu kasuks välja selline hüvitis, mis on vähemalt sama suur kui süüteoga saadud vara väärtus. Viimati nimetatud asjaolu võib aga välistada konfiskeerimise või selle asendamise kohaldamise KarS § 831 lg 3 esimese lause tõttu. (p-d 91–93)
Ehkki KarS § 831 lg 3 kaitseb ka kannatanu varalisi huve, ei ammendu normi mõte vaid sellega. Käsitletav säte on määratud ära hoidma ka olukorda, kus süüteoga saadud vara konfiskeerimine väljub oma eesmärgi - takistada rikastumist süüteo toimepanemise tulemusena - piiridest ja omandab iseseisva sanktsiooni toime. Juhul, kui tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse rahuldamise tulemusel tagastatakse kogu süüteoga saadud vara kannatanule, langeb ära KarS § 831 eesmärgist lähtuv põhjus süüteoga saadud vara konfiskeerimiseks või selle asendamiseks. Konfiskeerimise ja selle asendamise eesmärk ei ole ära hoida, et mõni süüteo toimepanija või kolmas isik rikastub teise toimepanija või kolmanda isiku arvel, kui summaarselt kuriteo tulemusel ei rikastuta. (p 92)
KarS § 831 lg 3 kohaldamisel ei saa võtta arvesse kannatanu viivisenõuet. (p 94)
Konfiskeerimist või selle asendamist võib õigustada ka asjaolu, et kannatanu nõude osalise aegumise tõttu ei ole tsiviilhagi osaline rahuldamine enam piisav, vältimaks kellegi rikastumist menetletava süüteo toimepanemise tulemusel. (p 94)
Olukorras, kus prokuratuur ei ole väitnud ega esitanud tõendeid selle kohta, et käibemaksukohustuslasest kolmas isik, kellele laekus omastatud raha selliste arvete alusel, millele oli märgitud ka käibemaks, jättis arvetele märgitud käibemaksu deklareerimata või riigile tasumata, saab süüteoga saadud varana käsitada üksnes seda osa laekunud rahast, mis ei hõlma ülekannete aluseks olnud arvetel märgitud käibemaksusummasid. Kui käibemaks tasuti, on tegemist süüteoga saadud vara saamiseks kantud kuluga, mida tuleb konfiskeeritava vara suuruse kindlakstegemisel arvesse võtta. (p 96)
Kriminaalmenetluse seadustik reguleerib eraldi süüdistatava süüküsimuse ja tsiviilhagi lahendamisel tekkinud menetluskulu hüvitamist. See osa süüdistatava valitud kaitsja tasust, mis on seotud tsiviilhagi lahendamisega, tuleb hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 182, mitte § 180 lg 1 alusel. Niisamuti tuleb see osa kannatanu menetluskulust, mis tekkis seoses süüdistatava süüküsimuse lahendamisega, hüvitada või hüvitamata jätta KrMS § 180 lg 1, mitte KrMS § 182 alusel. (p 105)
Kui kohtule esitatud kuludokumentidest ei nähtu, milline osa kaitsjale ja kannatanu esindajale makstud tasust seostub süüküsimuse lahendamisega ja milline osa tsiviilhagiga, määrab kohus selle hinnanguliselt. (p 108)
KrMS § 182 lg 3 kohaldamisel on võimalik lähtuda KrMS § 381 lg 6 ja TsMS § 163 lg 1 alusel põhimõttest, mille kohaselt jaotatakse menetluskulu võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. (p 112)
Tulenevalt menetlusökonoomia põhimõttest võib kohus vastastikused menetluskulu hüvitamise nõuded (v.a sundraha nõue) tasaarvestada. (p 115)
KrMS § 191 lg 3 annab kõrgema astme kohtule pädevuse hinnata menetluskulude suurust - ja menetluskulu hüvitist ka vähendada -, olenemata sellest, kas ükski kohtumenetluse pool on seda otsustust vaidlustanud. (p 121)
Kriminaalasja materjale talletavad CD-plaadid on KrMS § 1601 lg 2 alusel kohtutoimiku osa ja nende kriminaalasja materjalide juurde jätmine ei eelda kohtult eraldi otsustust. Ühtlasi ei ole selliste salvestiste puhul tegemist KrMS § 126 lg 3 p-s 1 ega KrMS § 126 lg-s 5 nimetatud objektiga. (p 125)
Juriidilisest isikust kannatanu esindaja määramisel tuleb järgida ÄS § 168 lg 1 p 10 nõudeid. (p 127)
|
| 3-21-231/18
|
Riigikohtu halduskolleegium |
10.06.2021 |
|
PS § 153 lõike 1 järgi saab kohtunikku ametisoleku ajal kriminaalvastutusele võtta ainult Riigikohtu ettepanekul Vabariigi Presidendi nõusolekul. Sarnase immuniteedi näeb põhiseadus ette ka Vabariigi Presidendile, riigikontrolörile, õiguskantslerile, Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu liikmetele ning Riigikohtu esimehele ja liikmetele. Immuniteedi äravõtmise menetlus on ammendavalt reguleeritud kriminaalmenetluse seadustiku 14. ja 141. peatükis. Selle menetluse eesmärk on tagada demokraatliku õigusriigi kaitseks riigi olulisemate institutsioonide sõltumatus ja parlamendivähemuse kaitse (vt RKPJKo nr 3-4-1-30-15, p 27). Kohtuniku immuniteedi eesmärk on seega tagada kohtuvõimu sõltumatus, mida on võimalik meelevaldse kriminaalmenetlusega kahjustada. (p 8)
KrMS § 376 lõikes 3 on sätestatud, et kohtuniku kohta saab süüdistusakti koostada ainult Riigikohtu ettepanekul ja Vabariigi Presidendi nõusolekul. Ettepaneku koostada kohtuniku kohta süüdistusakt teeb Riigikohus riigi peaprokuröri taotluse alusel (KrMS § 378 lõige 3, § 379 lõige 2). Tulenevalt KrMS § 378 lõikest 5 võib Riigikohus selles menetluses küll vajadusel tutvuda kriminaaltoimiku materjaliga, kuid ta ei kontrolli ega hinda kogutud tõendeid. Riigikohus esitab Vabariigi Presidendile kirjaliku ettepaneku anda nõusolek süüdistusakti koostamiseks, välja arvatud juhul, kui süüdistuse esitamine oleks poliitiliselt erapoolik või muul põhjusel ilmselgelt põhjendamatu (KrMS § 378 lg 6). Ettepanekule esitatavad nõuded on sätestatud KrMS § 379 lõigetes 3-5. Vabariigi Presidendi otsus anda kohtuniku kohta süüdistusakti koostamiseks nõusolek jõustub selle allakirjutamisega. Vabariigi Presidendi otsus peatab kohtuniku ametikohustuste täitmise kuni kohtuotsuse jõustumiseni (KrMS § 381 lõiked 2 ja 3). Seega on kohtuniku immuniteet tagatud kaheastmelise menetluse kaudu, kus kaks põhiseaduslikku institutsiooni - Riigikohus ja Vabariigi President - kontrollivad, et süüdistuse esitamine pole poliitiliselt erapoolik või muul põhjusel ilmselgelt põhjendamatu. (p 9)
HKMS § 4 lõike 1 järgi on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. HKMS § 4 lõikes 1 nimetatud teistsuguse menetluskorra kohaldamiseks ei ole nõutav, et otsust saaks teistsuguses menetluses vaidlustada halduskohtumenetlusega sarnasel viisil. RKHKm nr 3-3-1-33-16 punktis 14.1 on halduskohtu pädevuse eitamiseks peetud piisavaks, et väidetav esmakordne lähenemiskeelu rikkumine, mille fikseerimist Politsei- ja Piirivalveameti infosüsteemis isik soovis vaidlustada, tuleb tuvastada KarS § 3312 alusel läbi viidavas kriminaalmenetluses, kui kriminaalmenetlust alustatakse korduvale lähenemiskeelu rikkumisele tuginedes. Seepärast ei ole määrav, et kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette Vabariigi Presidendi otsuse peale kriminaalmenetluses kaebuse esitamise võimalust. (p-d 10 ja 11)
Kui Vabariigi President on nõusoleku andnud, menetletakse kriminaalasja üldkorras (KrMS § 381 lõige 4). See võimaldab koostada süüdistusakti KrMS §-s 226 sätestatud tingimustel. Pärast süüdistusakti kohtusse saatmist algab kohtumenetlus maakohtus. Kriminaalmenetluse kohteelsele menetlusele järgnevas kohtumenetluses antakse muu hulgas hinnang kohtueelse menetluse toimingutele ja otsustustele (vt RKÜKo nr 3-3-1-15-10, p 58). Seega on maakohtu pädevuses hinnata, kas kõik kehtivas õiguses ette nähtud nõuded süüdistusakti koostamiseks on täidetud. Kui süüdistatav on kohtunik, hõlmab see ka küsimust, kas temalt on immuniteet ära võetud kriminaalmenetluse seadustiku ja põhiseaduse nõudeid järgides. Seega on olemas teistsugune menetluskord HKMS § 4 lõike 1 tähenduses. (p 12)
|
| 5-21-5/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
08.06.2021 |
|
Riigikohtu praktika kohaselt saab isik juhul, kui tal ei ole ühtegi muud tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust saada enda õigustele kohtulikku kaitset, pöörduda individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve kaebusega oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Kui kaebuse esitaja käsutuses on muu tõhus õiguskaitsevahend oma põhiõiguste kaitseks, on individuaalkaebus lubamatu sõltumata sellest, kas kaebaja seda kasutas või mitte. (p 8)
Isikul, kelle õigusi kohtulahendi avalikustamine riivab, on võimalik esitada avalikustamise piiramise taotlus kohtule, kes avalikustamisele kuuluva kohtulahendi teeb. Taotluse lahendamise kohta tehtud kohtumääruse peale saab esitada määruskaebuse (KrMS § 4081 lõike 5 kolmas lause). Selles kohtumenetluses saab isik muu hulgas nõuda kohaldamisele kuuluvate normide (samuti asjakohaste normide puudumise) põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist (PS § 15 lõike 1 teine lause). (p 10)
Kuigi Riigikohtule saab määruskaebuse esitada üksnes advokaadi vahendusel (KrMS § 384 lõige 2, § 344 lõige 3), ei muuda see kõnealust õiguskaitsevahendit ebatõhusaks, sest ka selles menetluses saab määruskaebuse esitamiseks taotleda riigi õigusabi. (p 11)
Kohtumenetluses, milles isik saab muu hulgas nõuda kohaldamisele kuuluvate normide (samuti asjakohaste normide puudumise) põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist (PS § 15 lõike 1 teine lause), peab kohus sellise taotluse läbi vaatama ja põhiseadusvastasuse tuvastamise korral algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse Riigikohtus (PS § 15 lõige 2). (p 10)
Kuigi Riigikohtule saab määruskaebuse esitada üksnes advokaadi vahendusel (KrMS § 384 lõige 2, § 344 lõige 3), ei muuda see kõnealust õiguskaitsevahendit ebatõhusaks, sest ka selles menetluses saab määruskaebuse esitamiseks taotleda riigi õigusabi. (p 11)
|
| 1-20-1578/58
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
21.05.2021 |
|
Ringkonnakohtu kohtuotsuses on märgitud, et tõkendit tuleb kohaldada kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Vahi all pidamise tähtaja sellisel sõnastamisel võib aga juhtuda, et kohtu mõistetud (jõustumata) vangistuse tähtaeg möödub enne vahistamistähtaja lõppu. Eriti olukorras, kus on alust arvata, et kohtuotsuse võib edasi kaevata üksnes vahi all viibiv süüdistatav või tema kaitsja, tuleb kohtul KrMS § 130 lg 41 alusel kohaldatud vahistamise tähtaeg piirata mõistetud vangistuse tähtajaga. Seega tuleks otsuse resolutsioon sõnastada üheselt mõistetavalt selliselt, et tõkend ei kaota kehtivust mitte üksnes kohtuotsuse jõustudes, vaid lisaks ka juhul, kui enne seda saabub tähtaeg, mil isiku karistus saaks kantud. Selleks võib otsusesse märkida konkreetse kuupäeva, mil süüdistatav olenemata kohtuotsuse jõustumisest vahi alt vabaneb, või siis sõnastada vahistamisotsustuse näiteks nii, et süüdistatav jääb vahi alla kuni kohtuotsuse jõustumiseni, aga mitte kauemaks kui ajani, mil kohtuotsuse jõustumise korral mööduks süüdistatava vangistuse tähtaeg. (p 28)
Osavõtt kohtuistungist tehnilise lahenduse abil on erand ja selle võimaluse kasutamist peab kohus iga kord hoolikalt kaaluma. Samas ei pruugi kohtusse ilmumise raskendatus KrMS § 269 lg 2 p 4 mõttes seisneda alati vaid selles, et süüdistatava kohtusse tulek või toimetamine on füüsiliselt takistatud. KrMS § 269 lg 2 p 4 muutusega sooviti tagada eelkõige pandeemia ajal kõigi tavapäraste menetluste kulg ja see, et kohtupidamine ei peatuks teadmata ajaks. Seega laiendas seadusandja süüdistatava kaugosavõtu võimalust just koroonaviiruse pandeemilise leviku tõttu. (p 21)
COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse leviku oht võib teatud tingimustel olla käsitatav KrMS § 269 lg 2 p-s 4 nimetatud asjaoluna, mis raskendab süüdistatava kohtusse toimetamist. Pandeemia mõju vähenemisel väheneb ka õigustus KrMS § 269 lg 2 p 4 erandi kasutamiseks. (p 22)
KrMS § 71 lg 2 p 1 koostoimes KrMS § 37 lg-ga 3 lubab kannatanul keelduda vastamast menetleja konkreetsele küsimusele või küsimustele, millele aus vastamine võib kannatanut ennast või tema lähedast süüstada kuriteo või väärteo toimepanemises. Samuti võib kannatanu vaba jutustusena ütlusi andes jätta rääkimata teda või tema lähedast süüstavatest asjaoludest. Osutatud säte ei anna aga kannatanule alust keelduda n-ö etteulatuvalt vastamast menetleja mis tahes küsimustele, kuulamata neid küsimusi isegi ära. Juhul, kui menetleja küsimusele on võimalik mingis osas vastata nii, et see kannatanut või tema lähedast ei süüsta, peab kannatanu seda tegema. Teisisõnu ei luba KrMS § 71 lg 2 p 1 kannatanul ülekuulamisel osalemisest üldse loobuda. Kannatanu ei saa ka eeldada, et eranditult kõik menetleja võimalikud küsimused on sellised, millele vastamine eeldab kannatanu enda või tema lähedase süüstamist. (p 25)
|
| 1-20-1651/76
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
28.04.2021 |
|
vt. RKKKm nr 1-15-330/45, p 10. (p 8)
vt. RKKKm nr 1-19-2550/99, p 8. (p 9)
vt. RKKKm nr 1-19-2550/99, p 8. (p 9)
|
| 1-20-3535/52
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
23.04.2021 |
|
Esimese astme kohtu otsuse muutmata jätmine ei õigusta loobumist apellatsioonis esitatud selliste argumentide analüüsist, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud. Asjaolu, et ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda, et ta ei pea analüüsima apellatsioonis esitatud asjakohaseid argumente (vt RKKKo 1-18-8101/63 p 39). (p 8)
Nn hädakaitseprovokatsiooni olukorras tuleb eristada tahtlikku ja süülist provokatsiooni. Tahtliku provokatsiooniga kutsub isik enda vastu suunatud ründe esile meelega ja eesmärgipäraselt, et kahjustada teise isiku õigushüvesid näilise hädakaitseseisundi kattevarjus. Sellisel juhul puudub ründe esile kutsunud isikul hädakaitseõigus täielikult, kuivõrd isiku teoprovokatsioon on tegelikkuses võrdsustatav (varjatud) ründega. (p 16)
Süüline provokatsioon on olukord, kus isik põhjustab enda õigushüvede vastu suunatud ründe küll õigusvastase ja/või sotsiaaleetiliselt hukkamõistetava käitumisega, kuid mille eesmärgiks ei ole ründe väljameelitamine. Sellisel juhul ei ole ründe esile kutsunud isiku hädakaitseõigus välistatud, küll aga piiratud. Isik peab esmalt proovima konfliktsituatsioonist taanduda ja võimaluse korral pöörduma abi saamiseks kolmandate isikute poole. Kui konfliktsituatsioonist taandumine ei ole võimalik, tuleb esmalt piirduda nn passiivse kaitsega, hoidudes ründaja õigushüvede sihilikust kahjustamisest. Alles seejärel, kui ka see käitumisviis on ammendunud või asjaoludest tingitult välistatud, on süüliselt ründe põhjustajal õigus kasutada nn aktiivset kaitset, kuid kohustusega eelistada kaitsevahendeid, mis ei lõpeta rünnakut otsekohe, vaid vähendavad ründega tekitatavat kahju. Teisisõnu on kirjeldatud olukorras piiratud hädakaitseseisundis oleva isiku valikuvabadust kaitsetegevuseks kasutatava vahendi sobivusele (vrd RKKo nr 3-1-1-17-04, p 11). (p 17)
Nn hädakaitseprovokatsiooni olukorras tuleb eristada tahtlikku ja süülist provokatsiooni. Tahtliku provokatsiooniga kutsub isik enda vastu suunatud ründe esile meelega ja eesmärgipäraselt, et kahjustada teise isiku õigushüvesid näilise hädakaitseseisundi kattevarjus. Sellisel juhul puudub ründe esile kutsunud isikul hädakaitseõigus täielikult, kuivõrd isiku teoprovokatsioon on tegelikkuses võrdsustatav (varjatud) ründega. (p 16)
Süüline provokatsioon on olukord, kus isik põhjustab enda õigushüvede vastu suunatud ründe küll õigusvastase ja/või sotsiaaleetiliselt hukkamõistetava käitumisega, kuid mille eesmärgiks ei ole ründe väljameelitamine. Sellisel juhul ei ole ründe esile kutsunud isiku hädakaitseõigus välistatud, küll aga piiratud. Isik peab esmalt proovima konfliktsituatsioonist taanduda ja võimaluse korral pöörduma abi saamiseks kolmandate isikute poole. Kui konfliktsituatsioonist taandumine ei ole võimalik, tuleb esmalt piirduda nn passiivse kaitsega, hoidudes ründaja õigushüvede sihilikust kahjustamisest. Alles seejärel, kui ka see käitumisviis on ammendunud või asjaoludest tingitult välistatud, on süüliselt ründe põhjustajal õigus kasutada nn aktiivset kaitset, kuid kohustusega eelistada kaitsevahendeid, mis ei lõpeta rünnakut otsekohe, vaid vähendavad ründega tekitatavat kahju. Teisisõnu on kirjeldatud olukorras piiratud hädakaitseseisundis oleva isiku valikuvabadust kaitsetegevuseks kasutatava vahendi sobivusele (vrd RKKo nr 3-1-1-17-04, p 11). (p 17)
Teatud elulistes olukordades on ründe kutsunud esile hoopis kannatanu ise enda eelneva õigusvastase käitumisega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-10-13). Iseäranis tõenäoline on see situatsioonides, kus kinnitust on leidnud süüdistatava teole eelnenud kannatanu vägivaldne ja/või solvav käitumine (vt RKKKo nr 1-19-8038/67). (p 19)
Puhtsüdamlik kahetsus KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses ei eelda seda, et teo toimepanija aktsepteeriks vastuvaidlematult kõiki süüdistuse väiteid. Isik võib siiralt kahetseda nii enda tegu kui ka saabunud tagajärge, viidates samal ajal näiteks ka kannatanu rollile toimunus (vt RKKKo nr 1-17-105/35, p 20). (p 20)
|
| 3-18-124/46
|
Riigikohtu halduskolleegium |
16.04.2021 |
|
MKS § 128 lg 1 esimese lause järgi on maksuhaldur kohustatud sisse nõudma maksukohustuslase poolt tasumata maksuvõla (vt nt RKHKo nr 3-3-1-6-16, p 14) ning seda sõltumata sellest, kas maksunõue pannakse maksma kriminaal- või haldusmenetluses. (p 18)
Maksuhaldur võib maksuvõla kustutada vaid erandjuhtudel, kui seadus selleks võimaluse annab. Näiteks sätestab MKS § 114 lg 2, et maksuhaldur võib kustutada maksuvõla pankrotimenetluses kompromissi tegemiseks, samuti võlgade ümberkujundamisel nende vähendamise teel saneerimismenetluses või võlgade ümberkujundamise menetluses. MKS § 114 lg-t 3 ei saa tõlgendada nõnda, et see võimaldab riigil maksuvõla kustutada selleks, et saavutada kokkulepe kriminaalmenetluses. MKS § 114 lg 3 järgi võib maksuhaldur maksuvõla kustutada üksnes juhul, kui täidetud on sättes nimetatud eeldused: kui selle sissenõudmine on lootusetu või oleks ebaõiglane maksukohustuslasest mitteolenevate asjaolude tõttu, sealhulgas vääramatu jõu tõttu. (p 18)
Kehtiv õigus ei võimalda kriminaalmenetluses sõlmitava kokkulepe osisena maksuvõlast loobuda. (p 19)
Kehtiv õigus ei võimalda kriminaalmenetluses sõlmitava kokkulepe osisena maksuvõlast loobuda. (p 19)
Prokuratuuri võimalused käsutada avalik-õiguslikku nõuet on võrdlemisi piiratud (vt KrMS § 381 lg 31-lg 33, aga ka § 2441). (p 19)
Kuriteo tagajärjel tekkinud maksuvõla sissenõudmine ei ole karistusliku iseloomuga. (p 21)
|
| 1-19-2585/57
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
05.04.2021 |
|
Teistmisavalduse põhjendatuse korral tühistab Riigikohus KrMS § 373 lg 2 alusel vaidlustatud kohtulahendi ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks tühistatud kohtulahendi teinud kohtule või Riigiprokuratuurile uue kohtueelse menetluse korraldamiseks. Kui teistetavas kriminaalasjas ei ole vaja tuvastada uusi asjaolusid, võib Riigikohus pärast kriminaalasja teistmist teha uue otsuse, raskendamata süüdimõistetu olukorda (KrMS § 373 lg 3). (p 7)
|
| 1-20-8130/9
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
01.04.2021 |
|
KrMS § 385 p 11 järgi ei saa määruskaebust esitada sama seadustiku § 208 alusel kriminaalmenetluse alustamata jätmise või menetluse jätkamisest keeldumise määruse peale, välja arvatud määrus, millega on jäetud rahuldamata KrMS § 2052 alusel esitatud kaebus. Riigikohus on asunud seisukohale, et nimetatud edasikaebepiirang ei hõlma olukorda, kus ringkonnakohus ei anna sisulist hinnangut kriminaalmenetluse alustamata jätmise või menetlusest keeldumise õiguspärasusele (RKKKm nr 1-20-79/9, p-d 22-23). (p 12)
Isikul on võimalik KrMS §-des 207 ja 208 ette nähtud korras vaidlustada uurija ja prokuratuuri otsustust mitte käsitada teda konkreetses kriminaalmenetluses kannatanuna (RKKKm nr 3-1-1-97-10, p 27). Samuti on leitud, et väidetaval kannatanul on õigus taotleda uurimisasutuselt ja prokuratuurilt selle kontrollimist, kas teo toimepanija tegevus täitis lisaks prokuratuuri poolt määratletud kvalifikatsioonile ka mõne muu süüteokoosseisu tunnused (RKKKm nr 1-20-79/9, p 33). Kohtupraktikas on rõhutatud sedagi, et kriminaalmenetluse alustamata jätmist vaidlustava kaebuse läbivaatamisel on Riigiprokuratuur kohustatud analüüsima kõiki õiguslikke aspekte, ka neid, millele isik pole osutanud, ja koostama põhistatud määruse kaebuse rahuldamise või selle rahuldamata jätmise kohta (RKKKm nr 3-1-1-56-05, p 7). (p 13)
Isikul ei puudu seos osaühingutega seetõttu, et äriregister tema osalust ei kajasta. Äriseadustiku (ÄS) § 182 lg 1 kohaselt peab osaühingu juhatus osanike nimekirja, milles tuleb näidata osanike nimed, aadressid ja isiku- või registrikoodid, samuti nende osade nimiväärtused. Osanike nimekirja kannetel puudub üldiselt kolmandate isikute suhtes õiguslik tähendus (vt RKTKo nr 3-2-1-65-08, p 25) ning osaühingu osa kuulumist ühisvarasse ei mõjuta ühisomaniku kandmine osanike nimekirja ega osa ühisvaras olemisest osaühingule teatamine. Osaühingu juhatusel on küll kohustus osanike andmetes toimunud muudatusest viivitamata äriregistrile teatada (ÄS § 182 lg 12), kuid tegemist ei ole registrikandega, mistõttu puudub ka äriregistris osanike kohta avaldatud andmetel õiguslik tähendus (vrd RKTKm nr 3-2-1-133-11, p 24). (p 15)
Kriminaalmenetluse ajendi ja aluse olemasolul riigi karistusõiguslik sekkumine ei ole välistatud ka siis, kui konflikti aluseks on tsiviilõiguslik vaidlus ning hinnang asjasse puutuvale õigussuhtele antakse kriminaalmenetluse raames ja kriminaalmenetluse reeglite kohaselt (RKKKo nr 3-1-1-23-11, p 11). (16)
Teatud juhtudel saab osanikule kahju tekkida temale kuuluva osa väärtuse vähenemisega (vt nt RKTKo nr 3-2-1-7-10, p 40). (p 17)
Kuna Riigiprokuratuur jättis isiku kaebuse kaebeõiguse puudumise argumendil läbi vaatamata ja ringkonnakohus ei kohustanud Riigiprokuratuuri seda viga kõrvaldama, siis pole teisi võimalikke kvalifikatsioone KrMS §-de 207-208 alusel sisuliselt kontrollitud. Selline ringkonnakohtu eksimus on kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 18)
KarS § 2172 lg-s 1 sätestatud nn usalduse murdmise koosseisu eelduseks olev usaldusseisund tuletatakse teo toimepanijal lasuvast hoolsus- ja järelevalvekohustusest teise isiku vara suhtes, mis põhineb eelkõige tsiviilõiguslikul või avalik-õiguslikul suhtel (RKKKo nr 3-1-1-4-08, p 25). Kui vaidlusalused osaühingute osad kuuluvad abikaasade ühisvarasse, pole nende puhul tegemist kahe eraldi osanikuga, vaid nad on osaühingu ühe osa ühisomanikud. Ühisomandis oleva vara valitsemisel tuleb järgida PKS §-s 28 sätestatud põhimõtteid ning sealjuures peavad abikaasad kui ühisomanikud käituma ühisomandi suhtes heas usus ja hoiduma teise ühisomaniku õiguste kahjustamisest (AÕS § 70 lg 6 ja § 72 lg 5). Nimetatu kehtib ka olukorras, kus üks abikaasadest saab ühisvara väärtust mõjutada teises rollis, nt osaühingu juhatuse liikmena, kui osaühingu osa on ühisomandis. (p 19)
|
| 1-20-7989/25
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
25.03.2021 |
|
KrMS § 385 p 5 kohaselt võib määruskaebe korras vaidlustada üksnes vara arestimist lubavat, kuid mitte sellest keelduvat kohtumäärust. Vara arestimisest keeldumise määrusena, mille peale ei saa määruskaebust esitada, on käsitatav ka ringkonnakohtu määrus, millega tühistatakse vara arestimist lubav maakohtu määrus ja jäetakse prokuratuuri arestimistaotlus rahuldamata (RKKKm asjas nr 3-1-1-68-16, p-d 40 ja 41). (p 17)
Hüpoteek, sh kohtulik hüpoteek, millele asjaõigusseaduse (AÕS) § 364 järgi kohaldatakse mõningate erisustega hüpoteegi kohta käivaid sätteid, tagab nõuet selliselt, et isikul, kelle kasuks hüpoteek on seatud, on õigus hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel (AÕS § 325 lg 1). Hüpoteek tagab nõuet ja kõrvalkohustusi kinnistusraamatusse kantava hüpoteegisumma ulatuses (AÕS § 346 lg 1 ja § 327). Kui hüpoteegiga tagatud nõuet ei täideta, on hüpoteegipidajal õigus nõuda sundtäitmist täitemenetluse seadustikus sätestatud korras (AÕS § 352 lg 1). Kinnisasja sundtäitmisest saadud rahast rahuldatakse hüpoteegipidajate hüpoteegiga tagatud nõuded, mille rahuldamiseks sundtäitmine täide viidi, vastavalt hüpoteekide järjekohtadele (AÕS § 353 lg 1). Järgneval järjekohal asuva hüpoteegiga tagatud nõue rahuldatakse pärast eelneval järjekohal oleva hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamist (AÕS § 353 lg 2). (p 21)
Osutatud sätetest järeldub, et hüpoteegi – sh kohtuliku hüpoteegi – tagatisväärtus oleneb esmajoones kahest asjaolust: kinnisasja müügihinnast täitemenetluses (mis eelduslikult vastab kinnisasja turuväärtusele) ja kinnistusraamatusse eelnevatele järjekohtadele kantud õigustest, sh hüpoteekidest. Hüpoteegipidaja nõuet saab kinnisasja arvel rahuldada ulatuses, milles kinnisasja müügihind ületab eelneval järjekohal oleva hüpoteegiga tagatud nõude suurust (ja täitemenetluse kulusid). Kinnisasja sundmüügil hilisema järjekoha hüpoteegi realiseerimiseks vähendavad realiseeritava hüpoteegiga samal järjekohal või sellest eespool olevad õigused aga kinnisasja müügihinda. (p 22)
Vaatamata sellele, et hüpoteek ei eelda tagatava nõude olemasolu (AÕS § 325 lg 4), ei anna see hüpoteegipidajale abstraktset õigust nõuda täitemenetluses kinnisasja müümist. Seda saab ta nõuda üksnes hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks (RKKKo asjas nr 3-1-1-61-09, p 30.1). Märgitust ei saa aga järeldada, et KrMS § 1414 kohaldades tuleks hilisemal järjekohal oleva kohtuliku hüpoteegi tagatisväärtuse hindamisel lähtuda sellest, kui suurt nõuet eelneval järjekohal olev hüpoteek parajasti tagab. Nimelt ei pruugi hüpoteegiga tagatud nõude suurus olla muutumatu, hüpoteegiga on lubatud tagada ka hüpoteegipidaja tulevikus tekkivaid nõudeid kinnisasja omaniku või muu võlgniku vastu. Samuti ei ole välistatud, et kinnistu omanik ja hüpoteegipidaja muudavad tagatiskokkulepet (AÕS § 346 lg 2) pärast hüpoteegi seadmist või sõlmivad pärast hüpoteegi seadmist uue tagatiskokkuleppe, millega muudavad või täiendavad olemasoleva hüpoteegiga tagatud nõuete ringi. Hüpoteek, sõltumata tagatava nõude olemasolust, säilitab kinnisasja edaspidisel koormamisel piiratud asjaõigustega oma järjekoha (AÕS §-d 59-591) ja annab seega AÕS § 353 kohaselt hüpoteegipidajale sõltumata tema nõude tekkimise ajast kinnisasja sundtäitmisel eelisseisundi võrreldes nt hiljem kinnistusraamatusse kantud hüpoteekide omanikega. (RKKKm asjas nr 3-1-1-92-12, p 14) Seega kui hinnata kriminaalmenetluses seatud kohtuliku hüpoteegi tagatisväärtust eelneval järjekohal oleva hüpoteegiga tagatud nõude suuruse põhjal, satuks kriminaalmenetluses esitatava nõude tegelik tagatus kinnisasja omaniku ja varasemal järjekohal oleva hüpoteegi pidaja meelevalda, sest nad võivad tagatavat nõuet hüpoteegisumma piires alati suurendada. (p 23)
Hindamaks, millises ulatuses on kriminaalmenetluses esitatav nõue tagatud kohtuliku hüpoteegiga sellisele kinnisasjale, mida koormab ka varem seatud hüpoteek, tuleb üldjuhul lähtuda kinnisasja väärtuse ja eelneval järjekohal oleva hüpoteegi rahalise suuruse (hüpoteegisumma) vahest. Teisisõnu tuleb kohtuliku hüpoteegi tagatisväärtuse tuvastamiseks kinnisasja hinnangulisest väärtusest maha arvata eespool asuval järjekohal oleva hüpoteegi (või hüpoteekide) summa. Kui osutatud lahutustehte tulem on vähemalt sama suur kui kriminaalmenetluses tagatav rahaline nõue koos AÕS § 346 lg-s 1 nimetatud kuludega, siis on kohtuliku hüpoteegi tagatisväärtus üldjuhul piisav. Sellisel juhul pole KrMS § 1414 lg 1 alusel lisaabinõude (nt pangakonto aresti) rakendamine tavaliselt vajalik. Näiteks kui kinnisasja teadaolev väärtus on miljon eurot ja seda juba koormava hüpoteegi summa on 500 000 eurot, piisab 100 000-eurose tsiviilhagi-nõude tagamiseks kohtulikust hüpoteegist sellele kinnisasjale. (p 24)
Kui aga esimesele vabale järjekohale seatavast kohtulikust hüpoteegist kriminaalmenetluses esitatud rahalise nõude täielikuks tagamiseks ei piisa, tuleb kaaluda KrMS § 1414 lg 1 alusel täiendava(te) tagamisabinõu(de) (nt pangakonto aresti) kohaldamist. Näiteks kui kinnisasja hinnanguline väärtus on 200 000 eurot ja seda koormab 150 000 euro suurune hüpoteek ning kriminaalmenetluses on esitatud 100 000 euro suurune haginõue, pole kohtulik hüpoteek üksinda tsiviilhagi tagamiseks piisav. Samas ei tähenda see, et kõnesoleva näite puhul ei võiks tsiviilhagi tagamiseks kohtulikku hüpoteeki seada või et selle summa ei tohiks ületada 50 000 eurot ehk summat, mille võrra on kinnisasja väärtus suurem varem seatud hüpoteegi summast. Ei ole välistatud, et nõude täielikuks tagamiseks on tarvis kasutada korraga mitut tagamisabinõu, nagu KrMS § 1414 lg 4 seda ka otsesõnu ette näeb. Samuti võib kohtuliku hüpoteegi tagatisväärtus ajas suureneda, näiteks kui eelneval järjekohal olev kinnisasjaõigus lõpeb. Seetõttu võibki olla põhjendatud, kui kohtuliku hüpoteegi summa ületab kinnisasja väärtuse ja varem seatud hüpoteegi summa vahet. Kui kohus otsustab selle üle, kas kohaldada kriminaalmenetluses esitatava nõude tagatiseks lisaks juba seatud kohtulikule hüpoteegile veel mõnd abinõu, tuleb KrMS § 1414 lg 3 järgimiseks võtta arvesse kohtuliku hüpoteegi tegelikku tagatisväärtust, mitte pelgalt hüpoteegisummat. (p 25)
Ühishüpoteegiga koormatud kinnisasjade puhul on hüpoteegipidajal õigus nõude täielikule või osalisele rahuldamisele iga ühishüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel (AÕS § 359 lg 1 ja § 360 lg 1). Hinnates eelneval järjekohal oleva ühishüpoteegi mõju kohtuliku hüpoteegi tagatisväärtusele, ei saa arvestada ühishüpoteegiga kaaskoormatud kinnisasja väärtust, millele menetletavas asjas pole hüpoteeki seatud. AÕS § 360 lg-te 1 ja 2 järgi ei pea ühishüpoteegiga koormatud kinnistuid hüpoteegiga tagatud nõude täitmiseks võõrandama koos ning valiku teeb hüpoteegipidaja. Seega ei saa tagapool paikneval järjekohal oleva hüpoteegi pidaja arvestada, et eespool paikneval järjekohal oleva ühishüpoteegi pidaja rahuldaks oma nõude esmalt või kasvõi osaliselt kaaskoormatud kinnisasja arvel. (p 26)
KrMS § 1414 lg 1 alusel on võimalik tagada ka tsiviilhagis või avalik-õiguslikus nõudeavalduses esitatavalt nõudelt arvestatav viivise- või intressisumma. Ka kohtulik hüpoteek ulatub TsMS § 388 lg 2 järgi nii põhi- kui ka kõrvalnõudele. Kõrvalnõuete suurus ei pruugi olla nõude tagamise ajal täpselt teada. Näiteks tuleb viivise kindlaks määramata osa kohtuliku hüpoteegi summa määramisel arvestada mõistlikus ulatuses, lähtudes mh kohtumenetluse ja võimaliku täitemenetluse eelduslikust kestusest. (RKTKm asjas nr 3-2-1-73-12, p 11 ja RKTKm asjas nr 3-2-1-162-09, p 12) Sama põhimõtet saab rakendada ka näiteks maksuintressi-nõude tagamisel. Öeldust johtuvalt peab prokuratuur rahalise nõude tagamise abinõu kohaldamise taotluse esitamisel põhjendama sedagi, millise osa kohtuliku hüpoteegi summast moodustab kõrvalnõue ning missuguses eeldatavas ulatuses see võib muutuda. Sellistest põhjendustest lähtudes saab taotlust lahendav kohus hinnata, kas menetluse võimalikku kestust silmas pidades on taotletav kohtuliku hüpoteegi summa põhjendatud. (p 27)
|
| 1-20-3107/60
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
15.03.2021 |
|
Senisest kohtupraktikast lähtuvalt pidanuks pöörama süüdistatava tahtluse tuvastamisel tähelepanu ka teo välisele avaldumisele ehk sellele, milline oli noalöögi suund, sellesse rakendatud jõud ja löögijäljed. (Vt nt RKKKo nr 1-17-105/35, p 15; RKKKo nr 1-16-6512/64, p 9; RKKKo nr 1-17-5883/77, p 17.) Kohtuarstliku ekspertiisi käigus kirjeldatud torke-lõikehaava sügavus kuulub vaieldamatult teo välist avaldumist iseloomustavate tunnuste sekka. Tegemist ei ole aga ainsa võimaliku teabega, mille alusel anda hinnang noalöögi tugevusele ja haava (ligikaudsele) sügavusele. Ehkki noahaava täpne sügavus on jäänud ekspertiisiakti põhjal ebaselgeks, on ekspert leidnud, et kannatanu surma põhjuseks oli ülakõhu piirkonna torke-lõikehaav peen- ja jämesoole ning vasakpoolse neeruarteri vigastusega ning verevalumiga kõhukelmetaguses ruumis. On üldteada, et neerud on inimesel selja pool, ja vaidlust pole, et noahaav paiknes vasakul ülakõhu piirkonnas. Seega on ka eriteadmisteta võimalik jõuda järeldusele, et noavigastus pidi olema küllalt sügav, et ulatuda kõhupoolelt seljapooleni. Sellise sügavusega vigastust on üldjuhul keeruline pidada valearvestuseks. (p 11)
Kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena on käsitletav, kui ringkonnakohtu siseveendumuse kujunemine kohtuotsuse põhjenduste alusel ei ole lugejale jälgitav. (p 14)
|
| 5-20-11/9
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
12.03.2021 |
|
Kohtulahendi alusel saab konkreetsest kohtuasjast alguse saanud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses hinnata sellise normi põhiseaduspärasust, mis on PSJK § 14 lõike 2 mõttes asjassepuutuv (asjassepuutuvuse tingimuse kohta vt RKÜKo 22.12.2000, nr 3-4-1-10-00, p 10; 28.10.2002, nr 3-4-1-5-02, p 15; menetlusnormide asjassepuutuvuse kohta RKÜKm 21.04.2015, nr 3-2-1-75-14, p 45 ja seal viidatud kohtupraktika). Asjassepuutuv peab olema ka õigustloova akti andmata jätmine, mille põhiseaduspärasuse kontrollile laienevad lisaks spetsiifilistele nõuetele mutatis mutandis ka samad põhimõtted, mis õigusnormide asjassepuutuvuse puhul (RKPJKm 10.04.2018, nr 5-17-42/9, p-d 25-30). (p 15)
Vt RKPJKo 31.12.2014, nr 3-4-1-50-14, p 30 ja seal viidatud kohtupraktikat, milles rõhutati normide õiget tõlgendust asjassepuutuvuse eeldusena. (p 18)
PS §-st 20 ei tulene kohustust reguleerida tõendite kogumist kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande lahendamisel sarnase põhjalikkusega nagu menetluses, milles isik kuriteo toimepanemises süüdi tunnistatakse ja teda vangistusega karistatakse. Vangistuse täitmisele pööramisel ei otsustata uuesti isiku süüditunnistamise ja vabaduse võtmisega karistamise üle, vaid otsustatakse seda, kas vangistusest tingimisi vabastatu on käitumiskontrolli nõudeid ja kohustusi rikkunud ja kui ta on neid rikkunud, siis kas sellisel määral, et see toob kaasa karistuse täitmisele pööramise või muu asjakohase meetme. Vangistuse täitmisele pööramisel isikult vabaduse võtmise aluseks PS § 20 lõike 2 tähenduses on jätkuvalt seaduses sätestatud alustel ja korras varem tehtud süüdimõistev kohtuotsus (PS § 20 lõike 2 p 1). Seetõttu ei ole vangistuse täitmisele pööramine uus eraldiseisev vabaduse võtmine PS § 20 mõttes. Vangistusest tingimisi vabastatu kontrollnõuete ja kohustuste rikkumine ei too kaasa uut vabadusekaotust, vaid üksnes mõistetud vangistuse täitmisele pööramise ja koos sellega lõpu süüdimõistetu tingimuslikule vabaduses viibimisele. Selle otsustamine on nii menetluslikult, õiguslikult kui ka tõenduslikult üldjuhul märgatavalt vähem keerukas eelnenud kriminaalmenetlusest ning selleks seaduses sätestatud kord, sh tõendite kogumise kord, ei pea PS § 20 lõike 2 tähenduses vastama sama rangetele nõuetele nagu eelnevas süüditunnistamise ja karistamise menetluses (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. märtsi 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-9-15, punkt 31, Euroopa Inimõiguse Kohtu eespool viidatud otsused Ganusauskas vs. Leedu ja Brown vs. Ühendkuningriik). (p 25)
KarS § 74 lõige 4 näeb rikkumise tuvastamisel ette kohustuse kasutada kaalutlusõigust ja kohaldada mõnda võimalikest järelmitest, sh on kohtul ka võimalus jätta seaduses kirjeldatud meetmed rakendamata (vt RKKKm nr 1-06-9135/67, p 17 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 17)
KarS § 74 alusel vangistusest tingimisi vabastamine tähendab isikule soodustusena tingimusliku vabaduse andmist, mille eest ootab avalik võim temalt kindlate nõuete ja kohustuste täitmist. Nende üldisemaks eesmärgiks on saavutada isiku õiguskuulekas käitumine (KrHS § 1 lõige 1). Tingimisi vangistusest vabastamise korraldus eeldab isiku aktiivset osalust enda käitumise kontrollimisel ja parandamisel koostöös kriminaalhooldajaga. (p 19)
KarS § 75 lõike 1 punkt 3 sätestab kriminaalhooldusalusele laieneva kontrollnõudena ka koostöökohustuse ehk kohustuse esitada kriminaalhooldajale andmeid kohustuste täitmise kohta. See tähendab muu hulgas, et kriminaalhooldaja nõudel peab süüdimõistetu andma selgitusi oma tegevuse kohta, mis võib mõjutada kriminaalhooldust. Kui kriminaalhooldajal on alus kahtlustada isikut kontrollnõuete rikkumises, siis tuleb süüdimõistetul selle kohta vajaduse korral aru anda, nagu ta peab vajaduse korral aru andma kohustuste täitmise kohta ka siis, kui kriminaalhooldajal selliseid kahtlusi ei ole (nt kohustus esitada andmeid elatusvahendite kohta). Hooldusaluse seletusi eeldab ka KrHS § 31 lõige 2, mis reguleerib kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande koostamist. Kokkuvõttes paneb KarS § 75 lõike 1 punkt 3 käitumiskontrollile allutatud süüdimõistetule kohustuse teha kriminaalhoolduse käigus kriminaalhooldusametnikuga koostööd, sh talle pandud kohustuste täitmisel. (p 19)
Vangistuse täitmisele pööramisel ei otsustata uuesti isiku süüditunnistamise ja vabaduse võtmisega karistamise üle, vaid otsustatakse seda, kas vangistusest tingimisi vabastatu on käitumiskontrolli nõudeid ja kohustusi rikkunud ja kui ta on neid rikkunud, siis kas sellisel määral, et see toob kaasa karistuse täitmisele pööramise või muu asjakohase meetme. Vangistuse täitmisele pööramisel isikult vabaduse võtmise aluseks PS § 20 lõike 2 tähenduses on jätkuvalt seaduses sätestatud alustel ja korras varem tehtud süüdimõistev kohtuotsus (PS § 20 lõike 2 p 1). Seetõttu ei ole vangistuse täitmisele pööramine uus eraldiseisev vabaduse võtmine PS § 20 mõttes. Vangistusest tingimisi vabastatu kontrollnõuete ja kohustuste rikkumine ei too kaasa uut vabadusekaotust, vaid üksnes mõistetud vangistuse täitmisele pööramise ja koos sellega lõpu süüdimõistetu tingimuslikule vabaduses viibimisele. Selle otsustamine on nii menetluslikult, õiguslikult kui ka tõenduslikult üldjuhul märgatavalt vähem keerukas eelnenud kriminaalmenetlusest ning selleks seaduses sätestatud kord, sh tõendite kogumise kord, ei pea PS § 20 lõike 2 tähenduses vastama sama rangetele nõuetele nagu eelnevas süüditunnistamise ja karistamise menetluses (vrd RKKKm asjas nr 3-1-1-9-15, p 31, EIK otsused Ganusauskas vs. Leedu ja Brown vs. Ühendkuningriik). (p 25)
Isik ei pea PS § 22 lõikest 3 tulenevalt kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande menetluses enda vastu tunnistusi andma võimalike uute süütegude kohta. (p 19)
PS § 22 lõikest 3 ei tulene kohustust anda kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande menetluses süüdimõistetule õigus mitte tunnistada enda vastu. PS § 22 lõige 3 ei ole selles menetluses kohaldatav. (p 20)
Kontrollnõuete rikkumine ei ole süütegu, mille eest tunnistataks isik süüdi ja mõistetaks karistus. Isiku süüditunnistamine ja tema vangistusega karistamine on otsustatud juba varasemas kriminaalmenetluses. (p 20)
Vangistuse täitmisele pööramine olukorras, kus isikule on jäetud piiratud vabadus üksnes kohtu seatud tingimustel, ei ole võrreldav eelnenud süüditunnistamise ja vangistusega karistamisega (vt ka EIKo asjas Ganusauskas vs. Leedu, nr 47922/99, ja EIKo asjas Brown vs. Ühendkuningriik, nr 968/04, milles leiti, et inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 menetluslikud õigused ei ole kohaldatavad võrreldavates menetlustes). Seetõttu pole tegemist menetlusega, milles saaks tugineda PS § 22 lõikes 3 antud õigusele. (p 20)
Maakohtu kirjeldatud tõendite kogumise korra reguleerimata jätmise puhul ei ole tegemist lüngaga, vaid kriminaalmenetluse seadustikus antud ja kohtute pikaajalises praktikas tunnustamist ja sisustamist leidnud kohtu avara otsustusruumiga. Tõendite kogumise normistikku ei ole jäetud reguleerimata, vaid kohtule on õiguse rakendajana jäetud menetluse kujundamisel õigus juhtumipõhiseks otsustamiseks (vrd RKÜKo asjas nr 3-1-1-18-12, p 49, milles üldkogu rõhutas, et KarS § 74 lõike 4 alusel vangistuse täitmisele pööramise üle otsustamisel on täitmiskohtunikul lai kaalutlusõigus). Nagu KarS § 74 lõike 4 järelmite valikul, on avar otsustusruum ka menetluse kujundamisel. KarS § 74 lõike 4 kohaselt peab kohtunik kõigepealt tuvastama, kas esinevad KarS § 74 lõike 4 kohaldamise eeldused. Lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele peab täitmiskohtunik valima kõige sobivama õigusliku tagajärje. Kohaldamise eelduste tuvastamine (ehk nõuete rikkumise tuvastamine) ega kohase õigusliku tagajärje valik (kaalutlusõiguse õige kasutamine) ei pruugi igas asjas olla mõeldav ka kohtumenetluses tõendite kogumiseta. Seega peab kohus saama tõendeid koguda vajaduse korral ka omal äranägemisel, arvestades siiski, et tegemist on pigem kiiret lahendamist vajava küsimusega. (p 21)
Tõhus ja õiglane menetlus tähendab, et isikul peab olema võimalik saavutada talle soodus otsus menetluses, mis tagab osalemis-, ärakuulamis- ja vaidlustamisvõimaluse koos võimalustega esitada tõendeid enda kasuks ja avaldada arvamust enda vastu esitatud tõendite kohta. (p 22)
Kohus peab hindama, kas nõuet rikuti tahtlikult või ettevaatamatusest ning millega isik oma rikkumist põhjendab, samuti seda, kas see põhjus on mõjuv või mitte (vt ka RKKKm asjas nr 3-1-1-82-12, p 12, milles heideti kõrvale väide, et süüdimõistetu enda seletuste põhjal ei ole lubatud alkoholi tarvitamise keelu rikkumist tuvastatuks lugeda, kuna pole järgitud politsei ja piirivalve seaduse nõudeid). Otsused alluvad edasikaebekorras kohtute kontrollile, mis annab võimaluse vaidlusi tekitavates menetlusküsimustes ühtlase kohtupraktika kujunemiseks. (p 23)
Vangistuse täitmisele pööramisel ei otsustata uuesti isiku süüditunnistamise ja vabaduse võtmisega karistamise üle, vaid otsustatakse seda, kas vangistusest tingimisi vabastatu on käitumiskontrolli nõudeid ja kohustusi rikkunud ja kui ta on neid rikkunud, siis kas sellisel määral, et see toob kaasa karistuse täitmisele pööramise või muu asjakohase meetme. Vangistuse täitmisele pööramisel isikult vabaduse võtmise aluseks PS § 20 lõike 2 tähenduses on jätkuvalt seaduses sätestatud alustel ja korras varem tehtud süüdimõistev kohtuotsus (PS § 20 lõike 2 p 1). Seetõttu ei ole vangistuse täitmisele pööramine uus eraldiseisev vabaduse võtmine PS § 20 mõttes. Vangistusest tingimisi vabastatu kontrollnõuete ja kohustuste rikkumine ei too kaasa uut vabadusekaotust, vaid üksnes mõistetud vangistuse täitmisele pööramise ja koos sellega lõpu süüdimõistetu tingimuslikule vabaduses viibimisele. Selle otsustamine on nii menetluslikult, õiguslikult kui ka tõenduslikult üldjuhul märgatavalt vähem keerukas eelnenud kriminaalmenetlusest ning selleks seaduses sätestatud kord, sh tõendite kogumise kord, ei pea PS § 20 lõike 2 tähenduses vastama sama rangetele nõuetele nagu eelnevas süüditunnistamise ja karistamise menetluses (vrd RKKKm asjas nr 3-1-1-9-15, p 31, EIK otsused Ganusauskas vs. Leedu ja Brown vs. Ühendkuningriik). (p 25)
Maakohtu kirjeldatud tõendite kogumise korra reguleerimata jätmise puhul ei ole tegemist lüngaga, vaid kriminaalmenetluse seadustikus antud ja kohtute pikaajalises praktikas tunnustamist ja sisustamist leidnud kohtu avara otsustusruumiga. Tõendite kogumise normistikku ei ole jäetud reguleerimata, vaid kohtule on õiguse rakendajana jäetud menetluse kujundamisel õigus juhtumipõhiseks otsustamiseks (vrd RKÜKo asjas nr 3-1-1-18-12, p 49, milles üldkogu rõhutas, et KarS § 74 lõike 4 alusel vangistuse täitmisele pööramise üle otsustamisel on täitmiskohtunikul lai kaalutlusõigus). Nagu KarS § 74 lõike 4 järelmite valikul, on avar otsustusruum ka menetluse kujundamisel. KarS § 74 lõike 4 kohaselt peab kohtunik kõigepealt tuvastama, kas esinevad KarS § 74 lõike 4 kohaldamise eeldused. Lisaks faktiliste asjaolude tuvastamisele peab täitmiskohtunik valima kõige sobivama õigusliku tagajärje. Kohaldamise eelduste tuvastamine (ehk nõuete rikkumise tuvastamine) ega kohase õigusliku tagajärje valik (kaalutlusõiguse õige kasutamine) ei pruugi igas asjas olla mõeldav ka kohtumenetluses tõendite kogumiseta. Seega peab kohus saama tõendeid koguda vajaduse korral ka omal äranägemisel, arvestades siiski, et tegemist on pigem kiiret lahendamist vajava küsimusega. (p 21)
|
| 1-16-2411/1118
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
08.03.2021 |
|
KarS § 202 lg 1 tähenduses saab üldjuhul omandada vaid vahetult süüteost pärinevat vara, mitte aga nn muundvara. Tegu on varavastase süüteoga, mis on lahutamatult seotud eelteoga ja mis süvendab eelteo ebaõigussisu seeläbi, et süüteo toimepanemise tulemusel saadud vara omandamisega vähendatakse kannatanu võimalust tema õiguspärasest valdusest välja läinud vara tagasi saada. Kui süüteo toimepanemise tulemusel saadud vara müüakse, vahetatakse või muul moel muudetakse mõneks teiseks varaühikuks, ei ole selle nn muundunud vara puhul seega enam tegemist koosseisukõlbliku teoobjektiga KarS § 202 lg 1 tähenduses. (p 10)
Vahetult eelteost pärineva sularaha eest soetatud asja omandamine täidab samuti KarS § 202 koosseisu (vt RKKKo nr 3-1-1-19-12 p 8.3). Seda põhjusel, et raha on teistest vara liikidest erinev: anonüümne, suure käibevõimega ja üldine väärtuse ekvivalent, mis annab sellele selge eelise võrreldes teiste vara liikidega. Raha säärast eelisseisundit tuleb kriminaalõiguslike vahenditega kaitsta, et takistada kuritegelikul teel saadud raha kiiret muundamist heauskse omandaja varaks. Esitatud seisukohta ei saa aga kohaldada vastupidises olukorras, kus kuriteoga ei saadud raha, vaid kinnistu, mis n-ö muundati seejärel müügitehingu abil rahaks. (p 11)
Kohtupraktikas kinnistunud põhimõtte kohaselt tuleb menetlusosalisel mitme kaitsja olemasolul hüvitada tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu (vt RKKKm nr 3-1-1-63-13, p 23 ja RKKKm nr 3-1-1-22-17, p 59). (p 14)
Kui taotletud ei ole kassatsioonitähtaja ennistamist, jäävad pärast kassatsioonitähtaja lõppu esitatud kassatsiooni täiendused kui mittetähtaegsed KrMS § 350 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-81-11, p 15). (p 15)
Kui taotletud ei ole kassatsioonitähtaja ennistamist, jäävad pärast kassatsioonitähtaja lõppu esitatud kassatsiooni täiendused kui mittetähtaegsed KrMS § 350 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-81-11, p 15). Kui kolleegium teeb kriminaalasjas lõpliku otsustuse, jääb kaitsja taotlus süüdistatava vahi alt vabastamiseks läbi vaatamata (RKKKo nr 1-17-6021/333, p 26). (p 15)
|
| 1-20-470/34
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
04.03.2021 |
|
KrMS § 318 lg 3 p 2 ei võta prokuratuurilt õigust vaidlustada lühimenetluses tehtud maakohtu süüdimõistvat otsust juhul, kui see sisaldab sisuliselt ka süüdistatava osalist õigeksmõistmist. Prokuratuuri apellatsiooniõiguse olemasolu lühimenetluses oleneb sellest, kas maakohtu järeldused süüdistuse kohta on sellised, mis seaduse kohaselt toovad kaasa kohtu kohustuse süüdistatav vähemalt osaliselt õigeks mõista. (p 13)
Vastates eitavalt KrMS § 306 lg 1 p-s 1 märgitud küsimusele, tuleb kohtul mõista süüdistatav õigeks kuriteosündmuse puudumise tõttu (KrMS § 309 lg 2 alt 1). Eitav vastus KrMS § 306 lg 1 p-s 2 nimetatud küsimusele tähendab süüdistatava õigeksmõistmist KrMS § 309 kolmandas alternatiivis ette nähtud alusel. Kohtu järeldusele, et tegu ei ole kuritegu (KrMS § 306 lg 1 p 3) - ehk et tegu ei vasta vähemalt ühele kolmest KarS § 2 lg-s 2 loetletud karistatavuse eeldusest -, järgneb süüdistatava õigeksmõistmine kuriteo tuvastamatuse tõttu (KrMS § 309 lg 2 teine alternatiiv), kui jätta kõrvale eeskätt KrMS § 274 lg 1 kolmandast alternatiivist ja § 402 lg-st 1 tulenevad erandid. Peaks aga kohus vastama kõigile KrMS § 306 lg 1 p-des 1-3 toodud kas-küsimustele jaatavalt, ent jõudma süüdistuses märgituga võrreldes teistsugusele järeldusele selles osas, millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb tegu kvalifitseerida, tuleb süüdistatav süüdi tunnistada ja teda karistada karistusseadustiku selle sätte järgi, millele vastavaks kohus isiku tegu peab, teda süüdistuses märgitud kvalifikatsiooni järgi õigeks mõistmata. (p-d 17-18)
Teona KrMS § 306 lg 1 p-de 1–3 mõttes on käsitatav süüdistatava faktiline tegevus või tegevusetus, mitte teo kvalifikatsioonis väljenduv karistusõiguslik hinnang sellele käitumisele. Kohtuliku arutamise objektiks olev süüdistatava tegevus või tegevusetus, peab olema hõlmatud nendest faktilistest asjaoludest, millele kohus võib KrMS § 268 lg 5 kohaselt otsust tehes tugineda. Karistusõiguslikult mitme eraldiseisva teona käsitatav käitumine on vaadeldav mitme teona ka KrMS § 306 lg 1 p-de 1-3 kontekstis. (p-d 19-21)
Sama teo suhtes saab kohus teha alternatiivselt kas õigeks- või süüdimõistva kohtuotsuse. (p 22)
Süüdistuses kirjeldatu osaline tõendamata jäämine kohtumenetluses või asjaolude tuvastamine süüdistatavale soodsamal kujul ei tingi osalist õigeksmõistmist, kui kohtu kindlakstehtu vastab mis tahes süüteo tunnustele (kui tegemist on väärteoga, tuleb kriminaalmenetlus üldjuhul lõpetada). Õigeksmõistva otsuse tegemiseks peab mõni süüdistuses osutatud iseseisev kuriteosündmus või süüdistatava seotus kuriteoga tervenisti ära langema - olgu siis tõendamatuse tõttu või põhjusel, et mitte miski sellest faktikogumist, mis on süüdistusse märgitud ja kohtu poolt kindlaks tehtud, ei vasta ühegi süüteokoosseisu tunnustele. Süüdistatava saab õigeks mõista vaid mingis teos tervikuna, mitte selle teo mõnes asjaolus (nt vägivalla kasutamises võõra asja äravõtmisel). Seega kui süüdistuses kirjeldatud faktikogum, mis objektiivselt moodustab ühe teo, leiab kohtumenetluses tõendamist vaid osaliselt, ent vastab sellest hoolimata mingi kuriteo tunnustele, tuleb kohtul teha üksnes süüdimõistev otsus. Seevastu juhul, kui süüdistuses kirjeldatud asjaolud hõlmavad karistusõiguslikult mitut tegu (teomitmus) ja mõni neist tegudest või selle toimepanemine süüdistatava poolt ei osutu tervikuna tõendatuks või kui see tegu ei vasta ühelegi süüteokoosseisule, tuleb süüdistatav viimati nimetatud teos õigeks mõista. (p-d 23-24)
On oluline, et kohtuotsuse resolutiivosa kajastaks kohtu järelduste olulist lahknevust võrreldes süüdistusega ja seda ka juhul, kui pole alust süüdistatavat osaliselt õigeks mõista ega isegi kuritegu ümber kvalifitseerida. Süüdimõistva kohtuotsuse põhjal peab olema selge, milline on põhijoontes see ebaõigus, mille eest riik isikule süüetteheite teeb. Seega kui kohus leiab, et süüdistatava toimepandu erineb süüdistuses kirjeldatust sellisel moel või ulatuses, mis mõjutab arvestataval määral hinnangut teo hukkamõistetavusele, tuleks kõnealune lahknevus süüdistusversioonist kohtuotsuse resolutiivosas esile tuua. (p 28)
|
| 1-19-6145/52
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
04.03.2021 |
|
RÕS § 23 lg-st 1 ja § 22 lg-st 7 tuleneb mh kriminaalasja lahendava kohtu kohustus kontrollida talle esitatud riigi õigusabi tasu määramise ja riigi õigusabi kulude hüvitamise taotluse (RÕS § 22 lg 1) lubatavust ning põhjendatust ja teha otsustus selle taotluse osalise või täieliku rahuldamise, rahuldamata jätmise või läbi vaatamata jätmise kohta. KrMS § 175 lg 1 p 4 järgi on kriminaalmenetluse menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetleja, sh kohtu määratud põhjendatud riigi õigusabi tasu ja kulude väljamaksmist advokaadile korraldab advokatuur (RÕS § 24 lg 1). Seega tekib KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu esmalt riigil (advokatuuri kaudu) RÕS § 24 lg-s 1 nimetatud väljamakseid tehes. Küsimus, kas kõneks olev menetluskulu jääb riigi kanda või peab keegi selle riigile hüvitama, tuleb kohtul üldjuhul lahendada KrMS 7. peatüki 2. jao sätete alusel. Ühelgi juhul ei ole alust panna riigi õigusabi osutajale tasu või kuluhüvitise maksmise kohustust süüdistatavale või mõnele teisele menetlusosalisele. RÕS § 4 lg 1 kohaselt osutatakse riigi õigusabi riigi kulul. RÕS § 24 lg 2 näeb otsesõnu ette, et advokaat ei või nõuda riigi õigusabi osutamise eest tasu isikult, kellele ta asjas õigusteenust osutas. (p 10)
RÕS § 23 lg-st 1 ja § 22 lg-st 7 tuleneb mh kriminaalasja lahendava kohtu kohustus kontrollida talle esitatud riigi õigusabi tasu määramise ja riigi õigusabi kulude hüvitamise taotluse (RÕS § 22 lg 1) lubatavust ning põhjendatust ja teha otsustus selle taotluse osalise või täieliku rahuldamise, rahuldamata jätmise või läbi vaatamata jätmise kohta. KrMS § 175 lg 1 p 4 järgi on kriminaalmenetluse menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetleja, sh kohtu määratud põhjendatud riigi õigusabi tasu ja kulude väljamaksmist advokaadile korraldab advokatuur (RÕS § 24 lg 1). Seega tekib KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu esmalt riigil (advokatuuri kaudu) RÕS § 24 lg-s 1 nimetatud väljamakseid tehes. Küsimus, kas kõneks olev menetluskulu jääb riigi kanda või peab keegi selle riigile hüvitama, tuleb kohtul üldjuhul lahendada KrMS 7. peatüki 2. jao sätete alusel. Ühelgi juhul ei ole alust panna riigi õigusabi osutajale tasu või kuluhüvitise maksmise kohustust süüdistatavale või mõnele teisele menetlusosalisele. RÕS § 4 lg 1 kohaselt osutatakse riigi õigusabi riigi kulul. RÕS § 24 lg 2 näeb otsesõnu ette, et advokaat ei või nõuda riigi õigusabi osutamise eest tasu isikult, kellele ta asjas õigusteenust osutas. (p 10)
KrMS § 185 lg 2 näeb ette, et kui apellatsioonimenetluses jäetakse maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata (KrMS § 337 lg 1 p 1), jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. (p 13)
|
| 4-20-2803/37
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
01.03.2021 |
|
Jahipidamisena JahiS § 57 tähenduses käsitatav nii uluki jälitamine, püüdmine, tabamine või surmamine (JahiS § 23 lg 1) kui ka jahisaaduse, jahitulirelva, jahikoera, koos lõikurotsikuga nooltega jahivibu või püünisega looduses viibimine (JahiS § 23 lg 2), tingimusel, et selline tegevus ei vasta samas mõnele JahiS § 23 lg s 3 loetletud erandile. (p 14)
Jahti peetakse JahiS § 57 mõttes keelatud kohas ja/või keelatud ajal muu hulgas siis, kui eiratakse JahiS § 25 lg-t 2. (p 15)
JahiS § 25 lg 2 kohaselt on lepinguta jahipidamine keelatud järgmisel neljal juhul, kui sellist keeldu ei välista ega piira mõni JahiS § 25 lg s 3 loetletud erand: 1) jahti peetakse kinnisasjal, mille omanik on keelanud sellel maatükil jahti pidada (selliseks keeluks piisab ka kohapeal teatavaks tehtud suulisest tahteavaldusest); 2) jahti peetakse kinnisasjal, mis on piiratud või tähistatud; 3) jahti peetakse vähem kui 200 meetri kaugusel mõnest kinnisasjal asuvast hoonest või 4) jahti peetakse ajavahemikus päikeseloojangust päikesetõusuni. Osutatud neli keeldu on alternatiivsed. (p-d 15–16)
JahiS § 25 lg 2 eesmärk on lisaks inimese ohtu asetamise vältimisele maatüki omaniku huvide arvestamine, eelkõige tema omandi kahjustamise ja kodurahu häirimise vältimine. (p 17)
Uluki tulistamisel jahitulirelvast (lasu tegemisel) tuleb jahipidamise kohana JahiS § 25 lg 2 mõttes käsitada lisaks 1) kinnisasjale, kust kütitavat looma tulistatakse, ja 2) kinnisasjale, millel paikneb lasu sihtmärk või kuhu lask reaalselt jõuab, ka 3) kinnisasja, mida tulistatud laskemoona trajektoor liikumisel relvast kuni jahiulukini või viimase arvatava asukohani ületab.
JahiS § 25 lg 3 p 2 järgi ei või maaomanik küll keelata jahipidamise käigus haavatud ja muul põhjusel vigastatud uluki jälitamist ja surmamist, kuid samas ei anna osutatud säte jahipidajale õigust minna maaomanikku teavitamata tema hoonele lähemale kui 200 meetrit. (p 22)
Avaldades kohtuistungil tõendina ka osa kohtus üle kuulatud tunnistajate kohtuvälises menetluses antud ütlused ja tuginedes nendele kohtuotsuses, rikub kohus VTMS § 99 lg 8 nõudeid. (p 28)
Väärteoasjas tehtud kohtuotsust kuulutamata jättes ja piirdudes vaid selle kättesaadavaks tegemisega kohtu kantseleis ning e-toimikus ja saatmisega kohtumenetluse pooltele e-kirja teel, rikub kohus VTMS § 130 lg 3 ja § 135 lg 1 nõudeid. (p 29)
|
| 1-19-10157/71
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.02.2021 |
|
vt. RKKKo nr 1-15-10967/3, p 6. (p 9)
vt. RKKKo 1-18-1247/58, p 37. (p 10)
vt. RKKKo 3-1-1-48-11, p 8.1. (p 13)
vt. RKKKo 1-18-1247/58, p 33 ja RKKKo 1-20-1301/35, p 14. (p 7)
vt. RKKKo nr 1-15-10967/3, p 6. (p 9)
vt. RKKKo 1-18-1247/58, p 37. (p 10)
|
| 1-20-3298/21
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
17.02.2021 |
|
Kohtuotsuses kohustuslikuna sisalduma pidava otsustuse puudumine ei ole käsitatav põhistamiskohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumisena ega saa anda alust KrMS § 339 lg 1 p-s 7 märgitud rikkumise jaatamiseks. Üldjuhul ei ole kokkuleppemenetluses põhjendamiskohustuse rikkumine üldse võimalik. Nagu ka üldmenetluses tehtava kohtuotsuse puhul, tuleb kohtul kokkuleppemenetluses otsuse tegemisel juhinduda KrMS §-st 306. Kohtu kohustus lahendada kokkuleppemenetluses KrMS §-s 306 sätestatud küsimused ei tähenda aga, et kokkuleppemenetluses tehtava kohtuotsuse põhiosa peaks täiel määral vastama KrMS §-s 312 sätestatule. Kokkuleppemenetluses tehtud otsuse põhiosale esitatavaid nõudeid reguleerib erinormina KrMS § 249, mille kohaselt märgitakse otsuse põhiosas, millises süüdistuses kohus süüdistatava süüdi mõistab ja kokkuleppe sisu. (p 8)
Tulenevalt KrMS §-st 247 on kokkuleppemenetluses kohtuliku arutamise esemeks kokkulepe. KrMS § 248 lg 1 p 3 kohaselt peab kohus tegema kokkuleppemenetlusest keeldumise ja prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise määruse, kui kohtul tekivad kahtlused sama seadustiku §-st 306 lähtudes. Samas tuleb KrMS § 248 lg 1 p 3 kohast kriminaaltoimiku tagastamise kohustust mõista kokkuleppemenetluse eseme kontekstis. Seega saavad kahtlused KrMS § 248 lg 1 p 3 tähenduses tekkida kokkuleppes kajastatud, mitte aga sellest väljapoole jäävates küsimustes. Järelikult on ka kohtu kohustus võtta seisukoht KrMS § 306 lg 1 p 13 küsimuses piiratud kokkuleppes loetletud asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeeritavate muude objektidega. Kohtupraktikas on jaatatud võimalust võtta kohtuotsuses seisukoht asitõendite ja kriminaalmenetluses äravõetud, arestitud või konfiskeeritavate muude objektide kohta, samuti tsiviilhagi rahuldamise või kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise ulatuse kohta ka siis, kui neid küsimusi kokkuleppes ei kajastata. Siiski tuleb märkida, et Riigikohus on pidanud nende küsimuste lahendamist kokkulepet kinnitavas maakohtu otsuses võimalikuks ainult juhul, kui neid on kohtuistungil arutatud ja nende kohta süüdistatava ning kaitsja nõusolekut küsitud. (p 9)
Kriminaalmenetlusõiguse (KrMS § 318 lg 3 p 4 ja lg 4) olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes on käsitletav ringkonnakohtu eksimus, kui ringkonnakohus ei tuvasta KrMS § 339 lg 1 ega 9. peatüki 2. jao sätete rikkumist ning samuti ei ilmne teisi, s.o KrMS § 3411 p-des 1 ja 2 nimetatud kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseid ja jätab tegemata KrMS § 337 lg 1 p-s 1 märgitud lahendi. (p 10)
|
| 1-20-1301/35
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
12.02.2021 |
|
Ka vaid ühe keskse tähendusega süüstava tõendi olemasolu korral tuleb kohtul lahendada isiku süüküsimus enda siseveendumuse alusel (KrMS § 60 lg 2 ja § 61 lg 2). Siseveendumus tähendab kohtuniku isiklikku seisukohta tõendamiseseme asjaolude suhtes, mis peab rajanema kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud tõenditel (KrMS § 15). Seejuures ei tule mõista KrMS § 60 lg-s 2 ja § 61 lg-s 2 kasutatud sõna veendumus selliselt, et kohtu poolt usutavaks loetud sündmuste käik oleks ainumõeldav ning väljaspool kõikvõimalikke alternatiive ehk ümberlükkamatu. Kohtu otsus ei tohi küll tugineda oletustele ning peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega, kuid otsuse langetamise aluseks saab olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist (vt RKKKo nr 1-15-6223/49, p-d 15-16; RKKKo asjas nr 3-1-1-102-16, p 17; RKKKo asjas nr 3-1-1-76-16, p 14). Teisisõnu tuleb kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks lugeda sedagi, kui isiku süüküsimuse lahendamisel esitatakse tõendatusele ülemäära rangeid nõudeid (vt ka RKKKo asjas nr 3-1-1-64-16, p 9). (p 12)
Ringkonnakohtule on kaebemenetluses antud seadusega õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul (RKKKo asjas nr 3-1-1-49-16, p 22). Seega on apellatsioonikohus süüdistatava huvides esitatud kaebust läbi vaadates õigustatud hindama tõendeid maakohtust erinevalt. Teisisõnu võib ringkonnakohtu veendumus tõendikogumist ja isiku süüküsimusest kujuneda maakohtu omast kardinaalselt erinevaks. Kohtupraktikas on aga korduvalt rõhutatud, et vältimaks maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist peab ringkonnakohus, tehes süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Apellatsioonikohtul tuleb sellisel juhul lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. (p 14)
KrMS § 15 lg 1 kehtestab kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtte, mis väljendub selles, et maakohtu lahend võib tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama sätte teise lõike kohaselt võib nendele maakohtus vahetult uuritud tõenditele tugineda enda otsuse tegemisel ka ringkonnakohus. Ei ole välistatud, et ringkonnakohus hindab tõendeid maakohtust erinevalt, isegi kui ta uurib neid tõendeid üksnes maakohtu istungi protokollidele tuginedes. Nii ei eelda ütluste usaldusväärsuse kohta otsustuse tegemine vahetu uurimise põhimõtte absoluutset järgimist ka isikulise tõendi puhul, kui ringkonnakohtu otsuse põhjendused on loogilised, ammendavad ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas (RKKKo asjas nr 3-1-1-14-14, p 714). See, missuguseid tõendeid on vaja apellatsioonimenetluses siiski vahetult uurida, sõltub konkreetselt menetletava kohtuasja eripärast (RKKKo asjas nr 3-1-1-100-15, p 10.2). Siiski tuleb kohtuliku arutamise vahetuse põhimõtte järgimist kaaluda erilise hoolega isikuliste tõendiallikate puhul, sest ristküsitluse tulemusena saadud ütluste usaldusväärsusele antav hinnang ei pruugi sõltuda ainuüksi ütluste sisust, vaid ka sellest, kuidas ülekuulatav ristküsitlusel käitus (näiteks isiku reaktsioon teisele menetluspoolele, isiku kehakeel, väljendusviis). Pelgalt kohtuistungi protokolli ja helisalvestise põhjal ei pruugi tutvuja tajuda kõiki nüansse, mis võivad oluliselt mõjutada tõendiallika usaldusväärsuse kohta tehtavaid järeldusi (RKKKo nr 1-15-6483/415, p 29). Iseäranis oluline võib see olla juhtudel, kui tegemist on nn sõna-sõna-vastu-olukorraga ning selle isikulise tõendiallika usaldusväärsus on süüküsimuse lahendamisel otsustava tähendusega. (p 16)
Tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem. Järelikult ei saa KarS § 73 lg 3 ja § 74 lg 3 kohaselt tingimisi karistusest vabastada isikuid, kellele on mõistetud karistuseks pikem vangistus kui viis aastat. Sellest nõudest ei saa irduda ka juhul, kui mõistetud enam kui 5-aastasest vangistusest pööratakse osa KarS § 73 lg 1 või § 74 lg 1 alusel osaliselt täitmisele. Eeltoodu tähendab, et KarS § 141 lg 2 raamistikku jäävat karistust ei ole võimalik tingimisi täitmisele pööramata jätta. (RKPJKo asjas nr 3-4-1-13-15, p 34.) (p 17)
Pikk ajavahemik teo ja karistuse mõistmise vahel võib olla selliseks erandlikuks asjaoluks KarS § 61 lg 1 tähenduses, mis võimaldab karistuse individualiseerimisel teatud juhtudel selle kohaldamist alla seaduses sätestatud alammäära. (p 18)
Välistatud ei ole isiku süüditunnistamine isegi vaid ühele tõendile tuginedes, milleks võib olla ka kannatanu ütlus (vt RKKKo nr 1-15-10967/38, p 6; 21. RKKKo asjas nr 3-1-1-104-16, p 10). Sellises mõnevõrra erandlikus tõendamissituatsioonis peab kohtu siseveendumuse kujunemine kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse kohta olema otsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Iseäranis oluline on, et kohus oleks igakülgselt ja erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tekkinud võimalikke kahtlusi ning need veenvalt kummutanud (RKKKo nr 1-15-10967/38, p 6.). Otsusest peab olema nähtav, et kohus on tuvastanud kõik tähendust omavad asjaolud, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu, ning kaasanud need asjaolud selle ainsa süüstava tõendi hindamisse. Näiteks isikulise tõendiallika korral tuleb hinnata ütluse tekke- ja kujunemislugu, võimalikke motiive selliste ütluste andmiseks, nende detailirohkust, usutavust jne (vt ka RKKKo asjas nr 3-1-1-100-15, p 16). (p 10)
Kui keskse süüstava tõendiallika usaldusväärsuses tekivad kahtlused ning neid ei õnnestu kummutada, tuleb langetada otsus süüdistatava kasuks (nt RKKKo asjas nr 3-1-1-78-05, p 7.2). Põhjendatud kahtluse korral pole süüdistatava kasuks tõlgendamise kohustus sedavõrd tõendamis-, kuivõrd otsustusreegel, mille poole on põhjust pöörduda alles siis, kui kohus ei ole tõenditele üldhinnangu andmise tulemil täielikult veendunud süüdistusversiooni paikapidavuses. Keelatud on kohtuotsuses pelgalt tõdeda, et kuivõrd isiku suhtes on vaid üks (otseselt) süüstav tõend, tuleb ta in dubio pro reo-põhimõttest tulenevalt õigeks mõista, hoidudes samal ajal selle süüstava tõendi usaldusväärsuse sisulisest hindamisest. (p 11)
|
Facebook
Twitter