/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 530| Näitan: 121 - 140

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-2-1-141-14 PDF Riigikohus 28.01.2015
Võõrandamistehingu notariaalne vorminõue tähendab seda, et notariaalset tõestamist vajab nii võlaõiguslik müügileping kui ka osa üleandmise asjaõiguskokkulepe ja et kohustus- ja käsutustehingut on soovitud reguleerida sarnaselt. (p 29) Tehingu notariaalne tõestamine TsÜS § 82 ja tõestamisseaduse kohaselt tehingu sisuline tõestamine, mille puhul notar peab selgitama tehinguosalistele tehingu õiguslikke tagajärgi (TõS § 18) ja koostama tehingu kohta notariaalakti (TõS § 6 lg 1). (p 31) Tehingu notariaalsel tõestamisel esinevad järgmised olulisemad funktsioonid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. mai 2003. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-03, p 36): • notar selgitab välja kehtiva tehingu tegemiseks oluliste asjaolude paikapidavuse, muuhulgas notariaaltoimingu osaliste isikusamasuse; • notar hoiatab osalisi kehtivast õigusest tulenevate riskide eest; • notar selgitab osalistele erapooletult võimalusi, kuidas saavutada tehinguga osalejate tahtele kõige paremini vastav tulemus, ja taotletava tehingu tagajärgi; • notar sõnastab ise tahteavalduse ja oma selgitusi sisaldava notariaalakti, tagades, et need oleksid üheselt arusaadavad; • pädeva ametiisikuna tõendab notar tahteavalduse sisu ja kontrollitud asjaolusid; • notar arhiveerib notariaalakti originaali oma kontoris, võimaldab sellega tutvuda ja saada sellest ärakirju. (p 32) Eelnevast tulenevalt võib tehingu notariaalse tõestamise nõude eesmärgiks olla nii tehingupoolte kaitse läbimõtlematu tegevuse eest ehk hoiatusfunktsioon kui ka nende nõustamine. Samuti kannab notariaalse tõestamise nõue tõendamisfunktsiooni. (p 33) Osaühingu osa võõrandamise kohustustehingu notariaalse vorminõude järgimata jätmine toob kaasa tehingu tühisuse. (p 43)
ÄS § 149 lg 4 esimese lause kohaselt peavad osa võõrandamise kohustustehing ja käsutustehing olema notariaalselt tõestatud. Seega näeb seadus osa müügilepingu jaoks ette kohustusliku notariaalse tõestamise vorminõude. TsÜS § 83 lg 1 järgi on tehing selle jaoks seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Viidatud säte kehtestab seaduses sätestatud vorminõudele mittevastava tehingu tühisuse eelduse. (p 24) Võõrandamistehingu notariaalne vorminõue tähendab seda, et notariaalset tõestamist vajab nii võlaõiguslik müügileping kui ka osa üleandmise asjaõiguskokkulepe. Kohustus- ja käsutustehingu vorminõue on seaduses reguleeritud ühte moodi. (p 29) Tehingu notariaalne tõestamine on TsÜS § 82 ja tõestamisseaduse kohaselt tehingu sisuline tõestamine, mille puhul notar peab selgitama tehinguosalistele tehingu õiguslikke tagajärgi (TõS § 18) ja koostama tehingu kohta notariaalakti (TõS § 6 lg 1). (p 31) Osa võõrandamise kohustustehingu notariaalse tõestamise nõude kehtestamisel eesmärgiks ei ole mitte üksnes tehingu dokumenteerimine ja isikusamasuse tuvastamine, vaid ka poolte endi kaitse läbimõtlematute ning kiirustades tehtud tehingute eest, mis hõlmab ka poolte hoiatamist ja neile tehingu õiguslike tagajärgede selgitamist. Osaühingu osa võõrandamise käsutustehingu notariaalse tõestamise vorminõude kehtestamise eesmärk on eelkõige õiguskindluse tagamine. (34) Olukorraks, kus seaduses sätestatud vorminõude eesmärgiks ei ole tuua selle rikkumise korral kaasa tehingu tühisus, on eelkõige sellised juhtumid, kus vorminõue on kehtestatud mingi avaliku huvi kaitseks, mitte poolte huvides ja kaitseks. Sellisel juhul on vorminõude eesmärgiks tuua selle järgimata jätmisel kaasa mingi avalik-õiguslik sanktsioon, mitte aga tehingu tühisus. ÄS § 149 lg-s 4 sätestatud osa võõrandamise kohustustehingu (sh müügilepingu) notariaalse tõestamise vormi järgimata jätmine ei too kaasa ühtegi avalik-õiguslikku sanktsiooni, seega on vorminõude eesmärk kaitsta lepingupooli. Kuna kohustustehingu notariaalse tõestamise nõue on kehtestatud lepingupoolte kaitseks, siis on selle nõude rikkumise tagajärjeks tehingu tühisus. (p 35) Üksnes asjaolust, et seadus võimaldab osaühingu osanikel valida ühingu osaluse võõrandamiseks aktsiaseltsiga sarnane õiguslik režiim, ei saa järeldada, et EVK-sse kandmata osalusega osaühingute osade võõrandamise kohustustehingu notariaalse tõestamise vorminõude eesmärk oleks teistsugune kui teistel seaduses ettenähtud notariaalset tõestamist vajavatel tehingutel. Samuti ei saa notariaalse tõestamise nõuet käsitada üksnes piiranguna, vaid see on ühtlasi ka tagatiseks kõigile osanikele, et notar on kontrollinud tehingu asjaolusid ja nõustanud tehinguosalisi. (p 42) Osaühingu osa võõrandamise kohustustehingu notariaalse vorminõude järgimata jätmine toob kaasa tehingu tühisuse. (p 43)
Üksnes see, et notariaalne müügileping on näilik, ei muuda näilikuks osa üleandmisele suunatud käsutustehingut. Tulenevalt abstraktsioonipõhimõttest (TsÜS § 6 lg 4) ei olene käsutustehingu (asjaõiguslepingu) kehtivus õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest. (p 22)
Tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmine kui tehingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele sõnaselgelt tuginevad Tulenevalt sellest, et lepingu tühisust peab kohus arvestama omal algatusel, ei ole kohtul takistust lahendada täitmisnõudega (raha tagastamise nõudega) samas menetluses tühise lepingu järgi üleantu alusetu rikastumise sätete alusel väljaandmise nõue, kui hagi ese ja esitatud asjaolud seda võimaldavad (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 40). Sama kehtib ka juhul, kui hageja on esmalt esitanud kehtivalt sõlmitud, kuid taganemise tõttu lõppenud lepingust tuleneva tagasitäitmise nõude, kuid menetluse vältel selgub hageja esitatud asjaoludest tulenevalt, et leping on tegelikult tühine. Kui hageja on esitanud hagi alusena kõik faktilised asjaolud, mis võimaldavad kohtul kohaldada tühise tehingu tagasitäitmist reguleerivaid sätteid, peab kohus asja lahendamisel muu hulgas kontrollima ka lepingu kehtivust. (p 18)
3-2-1-119-14 PDF Riigikohus 10.12.2014
Menetluskulu väljamõistmise määruses tuleks selguse huvides alati tuua välja väljamõistetava menetluskulu koosseis, st näidata ära, kui suur on väljamõistetav riigilõiv, lepingulise esindaja kulu või muu menetluskulu. See lihtsustaks lahendist arusaamist ja edasikaebe ulatuse mõistmist ning võimaldaks kõrgema astme kohtul lahendis tehtud arvutusi paremini kontrollida. (p 16)
Kuna kumbki pool ei vaidlustanud maakohtu määrust osas, millega maakohus määras, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist pärast 30 päeva möödumist määruse jõustumisest (maakohtu määruse resolutsiooni p 4), siis on maakohtu määrus selles osas TsMS § 466 lg 3 esimese lause kohaselt jõustunud. Selles osas maakohtu määrust tühistades ületas ringkonnakohus määruskaebuse piire, rikkudes TsMS § 651 lg-t 1 (koostoimes TsMS §-ga 659). Määruskaebuse piiride ületamine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 669 lg 2 ja § 692 lg 4 esimese lause järgi, mistõttu tuleb eelnimetatud osas ringkonnakohtu määrus tühistada sõltumata määruskaebuse ulatusest ja põhjendustest (apellatsiooni piiride ületamise kohta vt vastavalt ka Riigikohtu 8. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-08, p 14). (p 17)
TsMS § 654 lg 22 eesmärk on võimaldada ringkonnakohtul selgitada resolutsiooni terviktekstis täiendavalt, milles seisnes maakohtu lahendi muutmise sisu. Kui aga ringkonnakohus on oma lahendis esitatud maakohtu lahendi resolutsiooni terviktekstist (tervikresolutsioonist) jätnud midagi maakohtu lahendi resolutsioonis kajastatust välja, ei saa sellest järeldada, et ringkonnakohus on maakohtu lahendi resolutsiooni selles osas muutnud. Üksnes tervikresolutsioon ei saa seega asendada neid ringkonnakohtu otsustusi, mida ringkonnakohus oleks pidanud sõnaselgelt tegema maakohtu lahendi osalisel tühistamisel. Kui tervikresolutsioon on vastuolus otsuse muude osadega, siis on tegemist TsMS § 442 lg 5 rikkumisega. (p 18)
Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsis tsiviilasjas nr 3-2-1-174-10, p 10; 2. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-10, p 10; 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19).
3-2-1-124-14 PDF Riigikohus 10.12.2014
Tühistatud otsuse teinud kohtule on TsMS § 658 lg 2 järgi asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel. Asja uueks läbivaatamiseks saatmisel maakohtule puudub ringkonnakohtul vajadus ja mõistlik põhjendus hinnata tõendeid ning tuvastada asjaolusid (vt ka Riigikohtu 18. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-14, p 14). (p 28)
Võlatunnistuse õiguslik tähendus ei saa olemuslikult muutuda, kui võlgnik pankrotistub. (p 25)
PankrS § 106 lg 1 alusel esitatud tunnustamisnõudes ja TsMS § 368 lg 1 alusel esitatud tuvastusnõudes saab pärast 1. jaanuari 2010 olla menetlusosaliseks pankrotivõlgnik. (p 21)
Põhjendamatutele nõuetele vastuväite esitamine on halduri PankrS § 101 lg 1 järgne kohustus ning põhjendamatult vastuväite ja (vastu)hagi esitamata jätmisel võib haldur olla PankrS § 63 lg 1 järgi kohustatud võlgnikule või teistele võlausaldajatele hüvitama sellest tingitud kahju. (p 27)
Deklaratiivsest võlatunnistusest tulenevale nõudele nõuete kaitsmisel vastuväite esitanud võlausaldajal või pankrotihalduril tuleb arvestada sellega, et võlausaldaja võlatunnistuse alusel nõude tunnustamise hagi esitamisel tuleb neil kostjana nõude puudumist tõendada. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub selle esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel kostja poolt ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast (vt ka Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17) (p 26). Kui konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva nõude pankrotimenetluses tunnustamisel esitatakse vastuväide, saab vastuväite esitaja nõude tunnustamise hagile vastuväiteid esitada vaid juhul, kui on esitatud (vastu)hagi võlatunnistusest tuleneva kohustuse lõpetamiseks alusetust rikastumisest tuleneva vastunõude alusel. Kuna selline nõue puutub pankrotivarasse, saab hagi esitada üksnes pankrotihaldur. Kui haldur esitab vastuhagi, tähendab see võlatunnistuse tagasinõudmist pankrotivarasse ja sellele saavad tugineda ka nõudele vastuväite esitanud võlausaldajad. (p 27) Ainuüksi võlatunnistuse nimetamine selles tekstis konstitutiivseks võlatunnistuseks või viitamine VÕS §-le 30 ei ole piisav võlatunnistuse konstitutiivseks lugemiseks. (p 28)
Deklaratiivsest võlatunnistusest tulenevale nõudele nõuete kaitsmisel vastuväite esitanud võlausaldajal või pankrotihalduril tuleb arvestada sellega, et võlausaldaja võlatunnistuse alusel nõude tunnustamise hagi esitamisel tuleb neil kostjana nõude puudumist tõendada. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub selle esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel kostja poolt ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast (vt ka Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17) (p 26). Deklaratiivsest võlatunnistusest tulenevale nõudele nõuete kaitsmisel vastuväite esitanud võlausaldajal või pankrotihalduril tuleb arvestada sellega, et võlausaldaja võlatunnistuse alusel nõude tunnustamise hagi esitamisel tuleb neil kostjana nõude puudumist tõendada. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub selle esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel kostja poolt ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast (vt ka Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17) (p 26).
3-2-1-121-14 PDF Riigikohus 03.12.2014
TsÜS § 160 lg 2 p 3 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses või muus hagita menetluses – aegumine loetakse TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 3 alusel peatunuks ajaks, mil kohtu menetluses on hageja avaldus kostja pankroti väljakuulutamiseks, mis põhineb samast alusest tuleneval nõudel (vt Riigikohtu 12. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-14, p 12). TsÜS § 167 lg 2 kohaselt on õigustatud isiku poolt kohustatud isikule kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja määramise korral aegumine peatunud kuni täiendava tähtaja möödumiseni või kohustatud isiku poolt oma kohustuse täitmisest lõpliku keeldumiseni (nimetatud sätte alusel peatub nõude aegumine ka pankrotihoiatuse esitamise korral – vt Riigikohtu 18. aprilli 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-47-12, p 17). (p 14)
Kui maakohus teeb otsuse aegumisele tuginedes, ilma et oleks pooltega aegumisega seotud küsimusi arutanud, on tegemist menetlusosaliste jaoks üllatusliku otsusega. Kohus peab juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule õiguslikule kvalifikatsioonile ja võimaldama avaldada selle kohta arvamust (p 11) Ringkonnakohus peab sellisel olukorras andma menetlusosalistele võimaluse esitada aegumise kohta oma seisukohad ja tõendid. Seda tegemata on ka ringkonnakohtu otsus menetlusosalisele üllatuslik. (p 11)
Kuigi kohtuistungi protokoll ei ole stenogramm ning protokoll sisaldab üksnes kokkuvõtet istungist (TsMS § 49 lg 2), siis olukorras, kus pooled ei ole aegumise kohta sisulisi väiteid kirjalikes dokumentides esitanud, kuid esitavad need istungil, tuleb need TsMS § 50 lg 1 p 8 kohaselt kajastada kohtuistungi protokollis. (p 11)
3-2-1-123-14 PDF Riigikohus 03.12.2014
TsMS § 445 lg 1 esimene lause ei välista tõlgendust, mille järgi saab otsuse täitmise mõne hagi tagamise abinõuga tagada või tagamisabinõu asendada ka pärast otsuse jõustumist, kui selleks on olemas poole õigustatud huvi (vt Riigikohtu 9. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p 36). (P 12)
TsMS § 654 lg 22 ei muuda olematuks TsMS § 442 lg-st 5 ja § 654 lg-st 1 tulenevat nõuet, et maakohtu lahendi muutmine (sh osaline tühistamine) peab üldjuhul olema selgelt näha ringkonnakohtu lahendi resolutsioonist. Sellest, et ringkonnakohus on oma lahendis esitatud maakohtu lahendi resolutsiooni terviktekstist jätnud midagi maakohtu lahendi resolutsioonis kajastatust välja, ei saa teha järeldust, et ringkonnakohus on maakohtu lahendi resolutsiooni muutnud. (p 10)
TsMS § 445 lg 1 esimene lause ei välista tõlgendust, mille järgi saab otsuse täitmise mõne hagi tagamise abinõuga tagada või tagamisabinõu asendada ka pärast otsuse jõustumist, kui selleks on olemas poole õigustatud huvi (vt Riigikohtu 9. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p 36). (p 12)
3-2-1-120-14 PDF Riigikohus 26.11.2014
Kostja leidis apellatsioonkaebuses, et lapse toidu- ja tervisekulu ei ole tõendatud, mistõttu maakohtu otsus ei ole selles osas põhjendatud. Olukorras, kus maakohus jättis nõuetekohaselt põhjendamata, millistele tõenditele on rajatud tema järeldus toidu- ja tervisekulu suuruse kohta, ei saanud ringkonnakohus TsMS § 654 lg-le 6 tuginedes jätta kostja apellatsioonkaebuse väidetele vastamata. Sama paragrahvi lg 5 järgi pidi ringkonnakohus võtma kostja väidete kohta põhjendatud seisukoha, hinnates vajadusel esitatud tõendeid ja tuvastades asja lahendamiseks olulisi asjaolusid. Samuti rikkus ringkonnakohus TsMS § 654 lg 5 nõudeid, kui jättis vastamata kostja väidetele eluasemekulu suuruse kohta. (p 14)
VÕS § 13 lg-s 1 sisalduva põhimõtte kohaselt võib lepingu alati lõpetada kokkuleppega, mitmepoolse lepingu puhul eeldab see aga mõlema poole nõusolekut, mis peab väljenduma tahteavaldustes (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 67 lg 2 kolmas lause ja § 69 lg 1). Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks tuvastanud hageja vanemate tahteavaldused kompromissi lõpetamiseks. (p 13)
Riigikohus on selgitanud, et PKS § 100 lg 3 teise lause järgi tuleb lapse elatisenõude puhul arvestada mh vanemate kokkuleppega ettenähtut (vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13). Vanemate kokkulepet lapse ülalpidamise kohustuse täitmise kohta tuleb lapse elatisenõude lahendamisel arvestada ka juhul, kui selline kokkulepe on sõlmitud kohtumenetluses ja kinnitatud kohtumäärusega. Riigikohus on TsMS §-st 432, § 371 lg 1 p-st 4 ja § 428 lg 1 p-st 2 järeldanud, et elatise kohta tehtud kohtuotsus või kohtumäärus kompromissi kinnitamise kohta välistab samas asjas kohtusse pöördumise (vt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 25). Vaatamata eeltoodule sätestab seadus võimaluse esitada kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise muutmise hagi, seda TsMS §-s 459 ja §-s 497 sätestatud tingimustel. Riigikohus on asunud seisukohale, et TsMS § 459 ja § 497 ei näe ette vanema õigust nõuda kohtulahendi (sh kohtu kinnitatud kompromissi) muutmist tagasiulatuvalt (vt Riigikohtu 27. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-09, p 12). Kolleegium on samale seisukohale jäänud ka kehtivat perekonnaseadust kohaldades (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 26). Samuti on kolleegium leidnud, et TsMS § 459 lg-s 2 märgitud seaduseks, mis võimaldab nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt, ei saa olla varem kehtinud PKS § 70 lg 2 (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-09, p 12). Kuivõrd kehtivas seaduses sätestatakse analoogne regulatsioon PKS §-s 108, siis jääb kolleegium viidatud lahendis märgitud seisukoha juurde ka kehtivat perekonnaseadust kohaldades. VÕS § 13 lg-s 1 sisalduva põhimõtte kohaselt võib lepingu alati lõpetada kokkuleppega, mitmepoolse lepingu puhul eeldab see aga mõlema poole nõusolekut, mis peab väljenduma tahteavaldustes (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 67 lg 2 kolmas lause ja § 69 lg 1). Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks tuvastanud hageja vanemate tahteavaldused kompromissi lõpetamiseks. Vanemate kompromiss lapsele ülalpidamise andmise kohta jõustus vana PKS-i kehtivuse ajal, mil elatist lapse ülalpidamiseks oli õigustatud nõudma tema vanem (PKS § 61 lg 1). Asjaolu, et uue PKS-i kohaselt on elatisenõude õigustatud esitama laps ise (PKS § 97 p 1), ei mõjuta vana PKS-i alusel tehtud lapse ülalpidamist puudutava lahendi sisu ega tähendust. Olenemata sellest, kas hagi lapsele elatise saamiseks on esitanud vanem või laps ise, on nõude sisuks lapse ülalpidamise kohustuse täitmine. Ülaltoodut silmas pidades leidis ringkonnakohus ekslikult, et TsMS § 459 lg 2 asjas ei kohaldu. (p 13)
Ülalpidamise ulatuse sätestab PKS § 99, mille lg-te 1 ja 2 järgi tuleb kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem (vt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Kolleegium on selgitanud, et lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus on PKS § 101 lg 1 järgi üldjuhul pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada, kuid lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad suuremad kulud tuleb tõendada (vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 15). (P 14)
Seadus sätestab võimaluse esitada kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise muutmise hagi, seda TsMS §-s 459 ja §-s 497 sätestatud tingimustel. Riigikohus on asunud seisukohale, et TsMS § 459 ja § 497 ei näe ette vanema õigust nõuda kohtulahendi (sh kohtu kinnitatud kompromissi) muutmist tagasiulatuvalt (vt Riigikohtu 27. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-09, p 12). Kolleegium on samale seisukohale jäänud ka kehtivat perekonnaseadust kohaldades (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 26). Samuti on kolleegium leidnud, et TsMS § 459 lg-s 2 märgitud seaduseks, mis võimaldab nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt, ei saa olla varem kehtinud PKS § 70 lg 2 (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-09, p 12). (p 13)
3-2-1-105-14 PDF Riigikohus 19.11.2014
3-2-1-102-14 PDF Riigikohus 12.11.2014
Kui ringkonnakohus asendab maakohtu otsuse põhjendusi ringkonnakohtu otsuse põhjendustega, peab see nähtuma ka ringkonnakohtu otsuse resolutsioonist. (p 12)
Poolte tahte väljaselgitamisel tuleb lähtuda lepingu tõlgendamise reeglitest. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb esmalt lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ja kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid (vt nt Riigikohtu 12. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-14, p 19). (p 18)
Riigihanke tulemusena sõlmitud töövõtulepingus saab hinna hilisema muutmise mõistlik võimalus olla vaid selline, mis on juba alguses avaldatud ja millest saavad lähtuda ka teised pakkujad. Hankelepingut saab muuta vaid kitsastes piirides, tagades menetluse läbipaistvuse ja pakkujate võrdse kohtlemise. Vaid juhul, kui hinna muutmise selge võimalus on hankemenetluses avaldatud, on hankija sellist võimalust pakkunud võrdselt kõigile pakkujatele ning ettenähtud muudatuse rakendamine lepingu täitmise käigus ei ole vastuolus hanke üldpõhimõtetega. (p 19) Töö maksumuse riski kannab üldjuhul töövõtja kui professionaal. (p 20) VÕS § 639 lg-s 2 sätestatud ettenähtavuse hindamisel tuleb lisaks objektiivsetele kriteeriumidele arvestada ka üldist riskijaotust töövõtulepingus. Töövõtja kui vastava valdkonna professionaal peab teadma ja nägema ette kriteeriume, mille muutumisest tingituna võib tööde maksumus eelduslikult muutuda. (p 22) VÕS § 639 lg 2 loogika järgi peab töövõtja teatama eelarve olulisest ületamisest kohe, kui see ilmneb, ja ootama ära tellija seisukoha. Tellijale peab jääma võimalus kas ületamist aktsepteerida või töövõtuleping üles öelda. See säte ei kohaldu, kui pakkumisjärgset eelarvet ületati juba enne lepingu sõlmimist, sest siis olnuks see läbirääkimiste ese ja pidanuks kajastuma lepingus. (p 24) Töövõtjal saab olla alusetust rikastumisest tulenevaid nõudeid mittesiduva eelarve korral üksnes siis, kui esinevad VÕS § 639 lg 2 kolmanda lauses sätestatud eeldused. (p 26) VÕS § 639 lg 2 kolmandast lausest tuleneva nõude suuruse kindlakstegemisel ei ole pooled seotud lepingus kokkulepitud tariifidega, vaid oluline on eelarvet ületava töö keskmine kohalik turuväärtus. (p 26)
3-2-1-106-14 PDF Riigikohus 06.11.2014
Perioodiliselt makstava tervisekahjuhüvitise indekseerimine on mõistlik ja kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega (p 10). Perioodiliselt makstavat kutsehaigusega tekitatud tervisekahjuhüvitist saab indekseerida indeksiga, mis arvestab kahjuhüvitise suuruse määramise aluseks olevate asjaolude muutumist. Selliseks indeksiks võib olla üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastav indeks (p 11). Kohus peab kohaldama asjakohast indeksit ja selgitama, millise indeksiga saab hüvitist indekseerida (p12).
Perioodiliselt makstava kahjuhüvitise indekseerimise eesmärgiks on hoida ära vajadus esitada pärast kohtulahendi jõustumist perioodiliselt makstava hüvitise suuruse muutmiseks VÕS § 136 lg 4 esimese lause ja TsMS § 459 lg 1 alusel uuesti hagi, kui hüvitise suurust mõjutavate asjaoludega saab juba hüvitist välja mõistes arvestada. Perioodilise tervisekahjuhüvitise indekseerimine mõistlik ja kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega. (p 10)
3-2-1-99-14 PDF Riigikohus 05.11.2014
TsÜS §-s 85 sätestatud põhimõte, mille kohaselt ei too tehingu ühe osa tühisus kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata, kehtib ka juriidilise isiku organi otsuse puhul, sealhulgas nii otsuse tühisuse tuvastamise kui ka kehtetuks tunnistamise korral. Kui otsus on osadeks jagatav, siis on alust tunnistada kehtetuks vaid see osa otsusest või tuvastada vaid selle osa tühisus, mille suhtes rikkumine esineb. (p 16)
Kohus ei või otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Sellised rikkumised kujutavad endast õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumist, mis on TsMS § 669 lg 1 p 1 järgi menetlusõiguse normi oluline rikkumine (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. mai 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-14, p 20; 27. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-13, p 11). (p 23) Kui kohus teeb hageja alternatiivnõude kohta, mis esitatakse pärast esialgse hagi menetlusse võtmist, otsuse, ilma et ta oleks enne seda nõuet oma menetlusse võtnud ega teata pooltele ka muul viisil, et ta hageja alternatiivnõuet menetleb (st vaatamata menetlusse võtmise kohta määruse puudumisele), samuti kui kohus ei küsi kostjalt sisulist vastust hageja alternatiivsele nõudele, siis on tegemist menetlusõiguse normide olulise rikkumisega TsMS § 669 lg 1 p 1 järgi. (p 23)
Kui hageja esitab menetluses lisaks varem esitatud nõudele uue (alternatiivse) nõude alternatiivsel alusel, siis ei ole tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 lg 1 esimese lause mõttes. Hageja võib hagi täiendada alternatiivse nõudega (vt ka Riigikohtu 9. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-09, p 13). (p 20)
Vastuväitega saab menetlusosaline reageerida kohtu tegevusele, mitte tegevusetusele. (p 25) Kui kostja ei teadnud ega pidanudki teadma enne maakohtu otsust, et maakohus menetles ka hageja alternatiivset nõuet, siis tugines kostja maakohtu rikkumisele TsMS § 333 lg 2 järgi õigel ajal apellatsioonkaebuses. Menetlusosalisel ei ole kohustust tuletada kohtule meelde, et kohus peab TsMS § 463 lg 1 järgi võtma määrusega hageja esitatud nõude kohta seisukoha. (p 25)
Kui hageja esitab menetluses lisaks varem esitatud nõudele uue (alternatiivse) nõude alternatiivsel alusel, siis ei ole tegemist hagi muutmisega TsMS § 376 lg 1 esimese lause mõttes. Hageja võib hagi täiendada alternatiivse nõudega (vt ka Riigikohtu 9. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-09, p 13). (p 20) Alternatiivse nõude kohta, mis esitatakse pärast esialgse hagi menetlusse võtmist, tuleb kohtul teha TsMS §-s 372 sätestatud menetlusse võtmise määrus ja anda kostjale võimalus esitada alternatiivse nõude kohta oma seisukoht. See on vajalik eelkõige selleks, et nii pooltele kui ka kohtule oleks selge vaidluse ese ja kostja teaks, millised hageja esitatud nõuetest on kohtu menetluses ning millele ta sellest tulenevalt peab esitama oma vastuväited (vt ka nt Riigikohtu 3. märtsi 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-197-13, p 35; 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 12; 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-13, p 15). (p 21) Alternatiivse nõude menetlusse võtmise lahendamisel saab analoogia alusel kohaldada hagide liitmise kohta sätestatut ja TsMS §-s 374 sätestatud eelduste olemasolul võib maakohus võtta alternatiivse nõude esialgse nõudega samasse menetlusse. Kui maakohus otsustab alternatiivset nõuet esialgu esitatud nõudega samasse menetlusse mitte võtta, ei ole see aluseks keelduda alternatiivse nõude menetlusse võtmisest. Sellisel juhul peab maakohus otsustama alternatiivse nõude eraldi menetlusse võtmise (vt Riigikohtu 9. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-59-09, p 13). (p 20)
KÜS § 13 lg 3 järgi võib korteriühistu liige pöörduda kolme kuu jooksul otsuse teadasaamise päevast arvates ebaseadusliku otsuse tühistamiseks kohtu poole. Korteriühistu liikme õigus nõuda üldkoosoleku ebaseadusliku otsuse tühistamist on oma sisult samatähenduslik otsuse kehtetuks tunnistamise nõudega MTÜS § 24 lg 1 järgi (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-13, p 12). (p 11) Seadusega vastuolus oleva, kehtetuks tunnistatava otsuse kinnitamise võimalus MTÜS § 24 lg 2 järgi laieneb ka korteriühistute otsustele, sest KÜS § 1 lg 2 järgi kohaldatakse korteriühistu suhtes KÜS-iga reguleerimata küsimustes mittetulundusühingute seaduse sätteid. (p 12) Seda, kas üldkoosolek on varasemat otsust uue otsusega kinnitanud, on võimalik tuvastada otsust sisuliselt hinnates, st võrreldes otsuste sisu, mitte üldkoosolekute päevakordi. Kui uue üldkoosoleku otsus on sisult samane varasema otsusega või kui uuel üldkoosolekul on sõnaselgelt võetud vastu otsus kinnitada varasem otsus, siis saab lugeda, et võeti vastu kinnitamise otsus MTÜS § 24 lg 2 mõttes. (p 13) Kui vaidlustatud on ka kinnitav otsus, ei välista sellise hagi esitamine siiski kinnitamise toimet juhul, kui hagi (kinnitava otsuse vaidlustamise kohta) jääb rahuldamata. Üksnes hagi esitamine ei saa muuta kinnitamise toimet olematuks, seda saab teha vaid edukas hagi ehk selline hagi, millega uus otsus tunnistatakse kehtetuks või tuvastatakse selle tühisus. (p 14) TsÜS §-s 85 sätestatud põhimõte, mille kohaselt ei too tehingu ühe osa tühisus kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata, kehtib ka juriidilise isiku organi otsuse puhul, sealhulgas nii otsuse tühisuse tuvastamise kui ka kehtetuks tunnistamise korral. Kui otsus on osadeks jagatav, siis on alust tunnistada kehtetuks vaid see osa otsusest või tuvastada vaid selle osa tühisus, mille suhtes rikkumine esineb. (p 16) TsÜS § 31 lg 3 järgi nähakse eraõigusliku juriidilise isiku organi pädevus ette seaduse, põhikirja või ühingulepinguga ning juriidilise isiku organi pädevust ei või üle anda muule organile või isikule. MTÜS § 34 lg 1 mõtteks on anda revidendi või audiitori määramise otsustamine üldkoosoleku pädevusse. Seega on seaduse mõttega vastuolus see, kui üldkoosolek volitab juhatust määrama juhatuse tegevuse kontrollimiseks revidendi. (p 17)
KÜS § 13 lg 3 järgi võib korteriühistu liige pöörduda kolme kuu jooksul otsuse teadasaamise päevast arvates ebaseadusliku otsuse tühistamiseks kohtu poole. Korteriühistu liikme õigus nõuda üldkoosoleku ebaseadusliku otsuse tühistamist on oma sisult samatähenduslik otsuse kehtetuks tunnistamise nõudega MTÜS § 24 lg 1 järgi (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-13, p 12). (p 11) Seadusega vastuolus oleva, kehtetuks tunnistatava otsuse kinnitamise võimalus MTÜS § 24 lg 2 järgi laieneb ka korteriühistute otsustele, sest KÜS § 1 lg 2 järgi kohaldatakse korteriühistu suhtes KÜS-iga reguleerimata küsimustes mittetulundusühingute seaduse sätteid. (p 12) Seda, kas üldkoosolek on varasemat otsust uue otsusega kinnitanud, on võimalik tuvastada otsust sisuliselt hinnates, st võrreldes otsuste sisu, mitte üldkoosolekute päevakordi. Kui uue üldkoosoleku otsus on sisult samane varasema otsusega või kui uuel üldkoosolekul on sõnaselgelt võetud vastu otsus kinnitada varasem otsus, siis saab lugeda, et võeti vastu kinnitamise otsus MTÜS § 24 lg 2 mõttes. (p 13) Kui vaidlustatud on ka kinnitav otsus, ei välista sellise hagi esitamine siiski kinnitamise toimet juhul, kui hagi (kinnitava otsuse vaidlustamise kohta) jääb rahuldamata. Üksnes hagi esitamine ei saa muuta kinnitamise toimet olematuks, seda saab teha vaid edukas hagi ehk selline hagi, millega uus otsus tunnistatakse kehtetuks või tuvastatakse selle tühisus. (p 14) TsÜS §-s 85 sätestatud põhimõte, mille kohaselt ei too tehingu ühe osa tühisus kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata, kehtib ka juriidilise isiku organi otsuse puhul, sealhulgas nii otsuse tühisuse tuvastamise kui ka kehtetuks tunnistamise korral. Kui otsus on osadeks jagatav, siis on alust tunnistada kehtetuks vaid see osa otsusest või tuvastada vaid selle osa tühisus, mille suhtes rikkumine esineb. (p 16)
3-2-1-91-14 PDF Riigikohus 05.11.2014
Kohtul tuleb võtta põhjendatud seisukoht kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, mh selgitada lühidalt, miks ühel või teisel asjaolul ei ole asja lahendamisel tähtsust (vt 3-2-1-84-14, p 20) (p 17).
Kohus peab lapsega suhtlemise korraldamise asjas vanemaid lepitama ja veenma neid lapse huvides koostööle ning lapsega suhtlemist kokkuleppel reguleerima, sh võib kohus kohustada vanemaid kohtuvälises lepitusmenetluses osalema (3-2-1-64-10, p-d 30–31) (p 16).
Lähenemiskeeld peab olema vajalik, sobiv ja proportsionaalne (vt 3-1-1-59-10, p 7.2–7.3) (p 17). VÕS § 1055 lg 1 alusel saab kohaldada ka liikumispiirangut, millega keelatakse isikul viibida kindlaks määratud piirkonnas sõltumata sellest, kas kaitstav isik selles piirkonnas viibib (p17).
Arvestades lapse vanust võib olla põhjendatud isa suhtlemine lapsega ka ajal, mil laps ei saa ema töökohustuste tõttu viibida koos emaga ja on kolmandate isikute hoole all (p 16). Lapsega telefoni teel suhtlemise reguleerimine ei või last liigselt koormata (p 16). Suhtlemise kord peab olema selge ja täidetav (3-2-1-83-11) (p 16). Kohus peab lapsega suhtlemise korraldamise asjas vanemaid lepitama ja veenma neid lapse huvides koostööle ning lapsega suhtlemist kokkuleppel reguleerima, sh võib kohus kohustada vanemaid kohtuvälises lepitusmenetluses osalema (3-2-1-64-10, p 21) (p 16).
3-2-1-65-14 PDF Riigikohus 22.10.2014
Kohtul on kohustus kohaldada asjas õigust asjas tuvastatud asjaoludest lähtudes ise, kohus ei ole TsMS § 436 lg 7, § 652 lg 8 ega § 688 lg 2 järgi seotud poolte õiguslike väidetega ega õigussuhte kvalifikatsiooniga (p 15).
AÕS § 84 lg 1 koostoimes VÕS § 1043 jj annavad omanikule ebaseadusliku ja pahauskse valdaja vastu seaduse alusel tekkiva võlaõigusliku kahju hüvitamise nõude (p 16). AÕS § 84 lg 1 eeldab asja hävimist või väärtuse vähenemist. Asja hävimiseks AÕS § 84 lg 1 tähenduses tuleb lugeda ka asja majandusliku väärtuse oluline/olemuslik vähenemine pahauskse valduse perioodil (p 13). Pahauskse valdaja tekitatud kahju ulatuse määravad VÕS § 127 jj (p 13). AÕS § 85 lg 1 kohaselt vastutab valdaja omaniku ees asjast saadud kasu väljaandmise või hüvitamise eest VÕS §-de 1037−1040 kohaselt. Kasuna AÕS § 85 lg 1 ja TsÜS § 62 tähenduses saavad kõne alla tulla asja viljad ja kasutuseelised (p 16). Kui ebaseaduslik valdaja kasutab teise isiku asja, on rikkumise teel (VÕS § 1037 lg 1) saaduks rikkumisega omandatud kasutuseelised. Rikkumise teel saadu harilikku väärtust tuleb hinnata rikkumise aja seisuga (VÕS § 1037 lg 3 esimene lause). Hariliku väärtuse tõendamiskoormus on hagejal (p 16).
Pahauskse valdaja tekitatud kahju ulatuse määravad VÕS § 127 jj (p 13).
AÕS § 84 lg 1 koostoimes VÕS § 1043 jj annavad omanikule ebaseadusliku ja pahauskse valdaja vastu seaduse alusel tekkiva võlaõigusliku kahju hüvitamise nõude. Kui ebaseaduslik valdaja kasutab teise isiku asja, on rikkumise teel (VÕS § 1037 lg 1) saaduks rikkumisega omandatud kasutuseelised. Rikkumise teel saadu harilikku väärtust tuleb hinnata rikkumise aja seisuga (VÕS § 1037 lg 3 esimene lause). Hariliku väärtuse tõendamiskoormus on hagejal (p 16).
3-2-1-67-14 PDF Riigikohus 22.09.2014
TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks ei piisa ainuüksi asjaolust, et kohustus jäi täitmata. Kohustuse tahtliku rikkumisega on tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt (p 37). TsÜS § 147 lg 3 lükkab aegumistähtaja alguse kokkulepitud tasu maksmise nõude puhul selle sissenõutavaks muutumise aasta lõpule. See säte ei kohaldu laenulepingu täitmise nõudele ega seltsingulepingu rikkumisest tulenevale kahju hüvitamise nõudele (p 36).
Olukorras, kus nõuet on võimalik kvalifitseerida mitmeti, peab kohus analüüsima kohtuotsuses erinevaid kvalifikatsioone. Samas peab lahend olema loogiline ja vastuoludeta. Kui kohtul puudub veendumus, millise materiaalõigusliku nõudega on tegu, kuid esitatud asjaoludel ei ole seda võimalik rahuldada ühelgi õiguslikul alusel, tuleb seda otsuses selgelt väljendada. See puudutab ka nõuete rahuldamata jätmist aegumise tõttu (p 16). Pooltevahelise suhte õigeks kvalifitseerimiseks tuleb hinnata poolte sõlmitud lepingu sisu ja nende tegelikku tahet TsÜS § 75 ja VÕS § 29 reegleid järgides (p 17).
Kas poolte vahel oli seltsing või vaikiv seltsing sõltub ka sellest, kuidas pooled olid kokku leppinud vara kasutamise ja majandamise korra. Kui pooled pidid vara kasutama ning kasumit teenima ja jaotama ühiselt, võisid nad olla sõlminud seltsingulepingu (VÕS § 580 lg 1) (p 20).
VÕS § 596 lg 1 p 5 kohaldamiseks tuleb põhjendada, kuidas muutis vara võõrandamine lepingu täitmise võrreldes varasema olukorraga võimatuks (p 23).
Kas poolte vahel oli seltsing või vaikiv seltsing sõltub ka sellest, kuidas pooled olid kokku leppinud vara kasutamise ja majandamise korras. Kui üks pool pidi raha üle andma enda panusena ja seejärel pidi teine pool korraldama nii vara kasutamist ja majandamist kui ka kasumi jaotamist ning esinema väljaspool pooltevahelist suhet vara omanikuna, viitab see pigem vaikivale seltsingule (VÕS § 610 lg 1), kus üks pool on vaikiv seltsinglane ja teine ettevõtja, kes korraldas teenuste osutamist varaga (p 20).
3-2-1-55-14 PDF Riigikohus 11.06.2014
Otsuse kehtetuks tunnistamise nõuet ei saa lugeda aegunuks, kui hageja on seaduses sätestatud aegumistähtaja jooksul esitanud otsuse tühisuse tuvastamise nõude ja täiendab seda pärast otsuse vastuvõtmist kulgema hakanud kolmekuulise tähtaja möödumist otsuse kehtetuks tunnistamise nõudega, tingimusel et asjaolud, millele hageja tugineb (hagi alus), on samad (p 32). Olukorras, kus hageja on alguses esitanud otsuse puudumise või tühisuse tuvastamise nõude ja soovib hiljem samadele rikkumistele tuginedes esitada ka otsuse kehtetuks tunnistamise nõude (või ka vastupidi), tuleb tema haginõuet käsitada ühtse, puudustega otsusest vabanemisele suunatud nõudena ja selliselt ka menetleda. Sama kehtib nõuete hilisema asendamise korral. Ka äriseadustikus sisalduvad sätted, mis viitavad mõlema nõude menetlemise sarnasustele (ÄS § 3011 lg 5 ja § 302 lg-d 5 ja 6) (p 31).
Sarnaselt muude tehingutega saab otsusest kui tehingust TsÜS § 67 lg 1 järgi rääkida, kui selles sisalduvad otsuse vastuvõtmiseks õigustatud isikute vastavasisulised tahteavaldused (p 21). Olukorras, mil otsuse poolt on andnud hääled iseenesest õiged isikud otsuse vastuvõtmiseks vajalikus ulatuses, kuid mõni otsuse poolt hääletanu ei omanud nt seadusest või põhikirjast tulenevalt hääletamise õigust, või on tema hääle andmine kui tahteavaldus tühine või tühistatud või kui nt aktsionäri esindajal puudus selleks volikiri, on tegu otsuse õiguslike puudustega, mis võivad TsÜS § 33 lg-test 2 ja 3 tulenevalt (aktsiaseltsi puhul ka ÄS § 302 lg 1 järgi) olla aluseks otsuse kehtetuks tunnistamisele. Lisaks võib otsus olla seaduses sätestatud juhul tühine, kusjuures tühisuse alused näevad ette TsÜS § 38 lg 2 ja ÄS § 3011 lg 1 (p 22). Kui vaidlusaluse üldkoosoleku otsuse poolt anti hääli tulenevalt aktsiatest, millega seaduse kohaselt hääletada ei võinud, saab otsuse ÄS § 302 lg 1 esimese lause järgi kehtetuks tunnistada (p 34). Juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastamist võivad hageda vähemalt samad isikud, kes võivad nõuda seaduse kohaselt otsuse kehtetuks tunnistamist (vt Riigikohtu 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-08, p 16) (p 26). Aktsionär, kes leiab, et tema õigusi on tema märkimisõiguse välistamisega ning vahetusvõlakirjade või aktsiate suundemissiooniga ühele või mõnele aktsionärile rikutud, võib ÄS § 302 lg 1 alusel esitada kohtusse aktsiaseltsi vastu otsus(t)e kehtetuks tunnistamise hagi, tuginedes ÄS § 272 rikkumisele (p 41).
Pärast vaheotsuse tegemist ei saa asja tervikuna lahendada enne, kui vaheotsus on jõustunud. Olukorras, kus vaheotsuse taotlus on esitatud, kuid lõppotsuse tegemine on lähiajal võimalik, tuleks vaheotsuse tegemist vältida ning lahendada kogu asi lõppotsusega. Vaheotsuse eesmärk on menetlust lihtsustada ja kiirendada. Vaheotsuse tegemine on maakohtu õigus, mitte kohustus (vt ka Riigikohtu 23. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-12, p 12) (15).
Nii vahetusvõlakirjade väljalaskmine kui ka aktsiakapitali suurendamine on olemuselt tehingud TsÜS § 67 lg 1 mõttes, st toimub tahteavalduste vahetamine ja selle tulemusel omandavad nii aktsiaselts kui ka märkijad õigused ja kohustused (vt ka Riigikohtu 10. novembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-10, p 14). Vaatamata sellele ei kohaldu ÄS § 303 lg 1 vahetusvõlakirjade väljalaskmise ja aktsiakapitali suurendamise otsustamisel. Aktsiakapitali suurendamisel kehtivad häälteenamusnõuded on ette nähtud erisättes ehk ÄS §-s 341. ÄS § 303 lg 1 piirangu mõte on kaitsta aktsiaseltsi aktsionäriga tehtavate võimalike kahjulike tehingute eest, kuid aktsiakapitali suurendamisel võib konflikt esineda mitte ühingu ja aktsionäri, vaid aktsionäride (eelkõige enamusaktsionäri ja vähemusaktsionäride) vahel. Vähemusaktsionäridele annavad aga aktsiakapitali suurendamise (sh tingimusliku ehk vahetusvõlakirjade emissiooni kaudu suurendamise) olukorras enamuse kahjulike otsuste eest kaitse vahetusvõlakirjade ja aktsiate märkimise eesõigust reguleerivad sätted (eelkõige ÄS § 345 lg 1) (p 37). ÄS § 345 lg 1 esimese lause, ÄS § 345 lg 1 teine lause ja ÄS § 351 lg 3 annavad aktsionäridele õiguse omandada aktsiakapitali suurendamisel uusi aktsiaid ulatuses, mis vastab neile seni kuuluvale suhtelisele osalusele aktsiakapitalis. ÄS § 345 lg 1 on aktsionäride (eelkõige väikeaktsionäride) kaitseks kehtestatud norm. Märkimise eesõigus peab tagama, et aktsionärid säilitavad oma senise osaluse aktsiaseltsis (p 39). Tulenevalt aktsionäride võrdse kohtlemise põhimõttest (ÄS § 272) on märkimise eesõiguse välistamine või piiramine ainult ühe või mõne aktsionäri suhtes lubatud üksnes siis, kui need aktsionärid, kelle eesõigus välistatakse või seda piiratakse, sellega nõustuvad. Mõjuva põhjuse olemasolul ehk juhul kui ühingu huvid nõuavad mõne aktsionäri nõustumist märkimisõiguse välistamisega, võib neilt tahteavaldust nõuda (vt Riigikohtu 29. jaanuari 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-03, p 15; 30. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-12, p 15) (p 40). Viidatud tsiviilasjades nr 3-2-1-6-03 ja 3-2-1-45-12 oli tegu väikese arvu osanike või aktsionäridega nn suletud tüüpi äriühingutega (p 41). Aktsiaseltside puhul, kelle osalus on jagatud paljude väikeaktsionäride vahel, tuleb ÄS §-st 272 tulenevat aktsionäride võrdse kohtlemise põhimõtet rakendada erinevalt. Oleks ebamõistlik ja ülemäära koormav nõuda suure aktsionäride arvuga aktsiaseltsilt, et ta esitaks olukorras, kus ühingu huvid seda nõuavad, märkimise eesõigusest ilma jäetud ja nõusoleku andmisest keeldunud või mittehääletanud aktsionäride vastu kohtusse hagi nõusoleku saamiseks. Aktsiaseltsides, kus on üle 50 aktsionäri, on samasugune tulemus proportsionaalselt ja ühingu huve arvestades saavutatav sel teel, et aktsionär, kes leiab, et tema õigusi on tema märkimisõiguse välistamisega ning vahetusvõlakirjade või aktsiate suundemissiooniga ühele või mõnele aktsionärile rikutud, võib ÄS § 302 lg 1 alusel esitada kohtusse aktsiaseltsi vastu otsus(t)e kehtetuks tunnistamise hagi, tuginedes ÄS § 272 rikkumisele (p 41).
Aktsiaraamatusse aktsionärina kantud esindajakonto omajal on õigus teostada aktsionäriõigusi, mh vaidlustada vajadusel üldkoosoleku otsuseid (p 18).
Aktsiaraamatusse aktsionärina kantud esindajakonto omajal on õigus teostada aktsionäriõigusi, mh vaidlustada vajadusel üldkoosoleku otsuseid (p 18). Sarnaselt muude tehingutega saab otsusest kui tehingust TsÜS § 67 lg 1 järgi rääkida, kui selles sisalduvad otsuse vastuvõtmiseks õigustatud isikute vastavasisulised tahteavaldused. Olukorras, kus otsusena esitatu ei sisalda nõutavas ulatuses otsuse vastuvõtmiseks õigustatud isikute tahteavaldusi, otsusest üldjuhul rääkida ei saa. Selline on olukord eelkõige siis, kui aktsionäride üldkoosoleku otsust ei ole vastu võtnud aktsionärid või nõukogu otsust nõukogu liikmed või kui otsuse vastuvõtmist ei ole nõuetekohaselt kindlaks tehtud (dokumenteeritud). Sel juhul on tegu otsuse faktiliste puudustega, mis peaks vaidlustes otsuse kehtivuse üle olema pigem erandlik (p 21). Otsuse puudumisest tuleb eristada olukorda, mil otsuse poolt on andnud hääled iseenesest õiged isikud otsuse vastuvõtmiseks vajalikus ulatuses, kuid mõni otsuse poolt hääletanu ei omanud nt seadusest või põhikirjast tulenevalt hääletamise õigust, või on tema hääle andmine kui tahteavaldus tühine või tühistatud või kui nt aktsionäri esindajal puudus selleks volikiri. Sel juhul on tegu otsuse õiguslike puudustega, mis võivad TsÜS § 33 lg-test 2 ja 3 tulenevalt (aktsiaseltsi puhul ka ÄS § 302 lg 1 järgi) olla aluseks otsuse kehtetuks tunnistamisele. Lisaks võib otsus olla seaduses sätestatud juhul tühine, kusjuures tühisuse alused näevad ette TsÜS § 38 lg 2 ja ÄS § 3011 lg 1 (p 22). Otsust saab vaidlustada põhjendusega, et aktsionäride üldkoosolekul on hääled antud ÄS § 303 lg-s 1 sätestatud hääleõiguse piirangut rikkudes, üksnes otsuse kehtetuks tunnistamise kaudu ÄS § 302 lg 1 alusel. Ka olukorras, kus suure aktsionäride arvuga aktsiaseltsi puhul välistatakse otsusega aktsionäride märkimise eesõigus vastuolus ÄS §-st 272 tuleneva aktsionäride võrdse kohtlemise põhimõttega, saab kolleegiumi arvates otsuse rikkumise tõttu üksnes kehtetuks tunnistada (p 23). Kui vaidlusaluse üldkoosoleku otsuse poolt anti hääli tulenevalt aktsiatest, millega seaduse kohaselt hääletada ei võinud, saab otsuse ÄS § 302 lg 1 esimese lause järgi kehtetuks tunnistada. (p 34) Juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastamist võivad hageda vähemalt samad isikud, kes võivad nõuda seaduse kohaselt otsuse kehtetuks tunnistamist (vt Riigikohtu 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-08, p 16) (p 26). Otsuse kehtetuks tunnistamise nõuet ei saa lugeda aegunuks, kui hageja on seaduses sätestatud aegumistähtaja jooksul esitanud otsuse tühisuse tuvastamise nõude ja täiendab seda pärast otsuse vastuvõtmist kulgema hakanud kolmekuulise tähtaja möödumist otsuse kehtetuks tunnistamise nõudega, tingimusel et asjaolud, millele hageja tugineb (hagi alus), on samad (p 32). Aktsionär, kes leiab, et tema õigusi on tema märkimisõiguse välistamisega ning vahetusvõlakirjade või aktsiate suundemissiooniga ühele või mõnele aktsionärile rikutud, võib ÄS § 302 lg 1 alusel esitada kohtusse aktsiaseltsi vastu otsus(t)e kehtetuks tunnistamise hagi, tuginedes ÄS § 272 rikkumisele (p 41).
TsÜS § 33 lg 1 järgi on hääle andmine juriidilise isiku organi otsuse tegemisel tahteavaldus ja hääle andmisele kohaldatakse seaduses tehingu kohta sätestatut. Selliselt on juriidilise isiku organi otsus mitmepoolne tehing TsÜS § 67 lg 2 mõttes. Seega kujuneb aktsiaseltsi üldkoosoleku otsus organi liikmete ehk aktsionäride erinevate tahteavalduste kogumist, mis on suunatud kindla õigusliku tagajärje saavutamisele (p 20). Sarnaselt muude tehingutega saab otsusest kui tehingust TsÜS § 67 lg 1 järgi rääkida, kui selles sisalduvad otsuse vastuvõtmiseks õigustatud isikute vastavasisulised tahteavaldused. Olukorras, kus otsusena esitatu ei sisalda nõutavas ulatuses otsuse vastuvõtmiseks õigustatud isikute tahteavaldusi, otsusest üldjuhul rääkida ei saa. Selline on olukord eelkõige siis, kui aktsionäride üldkoosoleku otsust ei ole vastu võtnud aktsionärid või nõukogu otsust nõukogu liikmed või kui otsuse vastuvõtmist ei ole nõuetekohaselt kindlaks tehtud (dokumenteeritud). Sel juhul on tegu otsuse faktiliste puudustega, mis peaks vaidlustes otsuse kehtivuse üle olema pigem erandlik (p 21). Otsuse puudumisest tuleb eristada olukorda, mil otsuse poolt on andnud hääled iseenesest õiged isikud otsuse vastuvõtmiseks vajalikus ulatuses, kuid mõni otsuse poolt hääletanu ei omanud nt seadusest või põhikirjast tulenevalt hääletamise õigust, või on tema hääle andmine kui tahteavaldus tühine või tühistatud või kui nt aktsionäri esindajal puudus selleks volikiri. Sel juhul on tegu otsuse õiguslike puudustega, mis võivad TsÜS § 33 lg-test 2 ja 3 tulenevalt (aktsiaseltsi puhul ka ÄS § 302 lg 1 järgi) olla aluseks otsuse kehtetuks tunnistamisele. Lisaks võib otsus olla seaduses sätestatud juhul tühine, kusjuures tühisuse alused näevad ette TsÜS § 38 lg 2 ja ÄS § 3011 lg 1 (p 22).
3-2-1-46-14 PDF Riigikohus 28.05.2014
Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu taotlemise asjas jääb kinnistu võõrandanud menetlusosaline edasi menetlusse ning tema suhtes tehtav otsus kehtib TsMS § 460 lg 1 üldreegli kohaselt ka selle isiku kohta, kes on pärast hagita asjas avalduse esitamist saanud uueks kinnistu omanikuks. Kinnistu uue omaniku suhtes ei kehti tehtav lahend TsMS § 460 lg 2 järgi vaid juhul, kui ta ei teadnud kinnistu omandamise ajal kohtuotsusest või hagi esitamisest. AÕS § 141 lg-t 3 tuleb tõlgendada nii, et kui kinnistusraamatusse on kitsenduse kohta kantud märkus, välistab see TsMS § 460 lg 2 järgi uue omaniku heausksuse, st tehtud lahend kehtib ka tema suhtes. Tehtav lahend kehtib uue omaniku suhtes ka siis, kui märkust pole sisse kantud, aga tal on võimalik kehtivusest vabaneda, tuginedes TsMS § 460 lg 2 järgi heausksusele, st sellele, et ta ei teadnud kinnistu omandamise ajal kohtulahendist või hagi esitamisest. (p 13)
Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu taotlemise asjas kinnistu võõrandanud isik on võimalik asendada kinnistu uue omanikuga TsMS §-s 211 sätestatud korras. (p 13)
Riigikohtule ei ole võimalik esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, millega ringkonnakohus saadab avalikult kasutatavale teele juurdepääsu taotlemise asjas (hagita asi) tsiviilasja menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule, st ei tee menetlust lõpetavat lahendit. (p 11)
AÕS § 156 alusel kohtusse pöördumine ja selle normi kohaldamine on võimalik ka olukorras, kus avaldajat pole küll takistatud pääsemast avalikult kasutatavale teele, kuid samas on läbirääkimistel (ja ka alanud kohtumenetluses) keeldutud senist tavaõiguse alusel kehtivat juurdepääsukorda õiguslikult korrektselt ja kokkuleppel või kohtu määratava asjakohase tasu eest vormistamast. (p 14)
AÕS § 141 lg-t 3 tuleb tõlgendada nii, et kui kinnistusraamatusse on kitsenduse kohta kantud märkus, välistab see TsMS § 460 lg 2 järgi uue omaniku heausksuse, st tehtud lahend kehtib ka tema suhtes. Tehtav lahend kehtib uue omaniku suhtes ka siis, kui märkust pole sisse kantud, aga tal on võimalik kehtivusest vabaneda, tuginedes TsMS § 460 lg 2 järgi heausksusele, st sellele, et ta ei teadnud kinnistu omandamise ajal kohtulahendist või hagi esitamisest. (p 13)
Avalikult kasutatavale teele juurdepääsu taotlemise asjas jääb kinnistu võõrandanud menetlusosaline edasi menetlusse ning tema suhtes tehtav otsus kehtib TsMS § 460 lg 1 üldreegli kohaselt ka selle isiku kohta, kes on pärast hagita asjas avalduse esitamist saanud uueks kinnistu omanikuks. Kinnistu uue omaniku suhtes ei kehti tehtav lahend TsMS § 460 lg 2 järgi vaid juhul, kui ta ei teadnud kinnistu omandamise ajal kohtuotsusest või hagi esitamisest. (p 13) Riigikohtule ei ole võimalik esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, millega ringkonnakohus saadab avalikult kasutatavale teele juurdepääsu taotlemise asjas (hagita asi) tsiviilasja menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule, st ei tee menetlust lõpetavat lahendit. (p 11)
3-2-1-43-14 PDF Riigikohus 27.05.2014
Eksitava mulje jätab TsMS § 448 lg 41 viies lause, mille järgi võib kohus kohtuotsuse tervikuna koostada ka TsMS § 444 lg-tes 1 ja 2 sätestatu kohaselt. See ei tähenda, menetlusosalisel tuleks ka lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga otsuse (TsMS § 444 lg 1 või 2 alusel tehtud otsuse) puhul enne apellatsioonkaebuse esitamist taotleda otsuse täiendamist. TsMS § 448 lg-st 42 tuleneb selgelt, et apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobunuks saab menetlusosalise lugeda vaid kirjeldava ja põhjendava osata tehtud otsuse puhul (s.o TsMS § 444 lg-s 4 nimetatud otsuse puhul), kui ta ei ole taotlenud selle täiendamist kümne päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. (p 11) Lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga tehtud otsust (st TsMS § 444 lg 1 või 2 järgset otsust) saab maakohus samuti täiendada, kuid seda TsMS § 448 lg-s 1 nimetatud juhtudel ja § 448 lg-s 2 sätestatud tähtajal jooksul. Sellise otsuse täiendamata jätmine või selleks taotluse esitamata jätmine ei mõjuta aga apellatsioonitähtaega, milleks on TsMS § 632 lg 1 järgi 30 päeva otsuse kättetoimetamisest või viis kuud otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse täiendamisel hakkab apellatsioonitähtaeg TsMS § 632 lg 3 järgi siiski uuesti kulgema. (p 12) Kui maakohus soovib teha kohtuotsuse kirjeldava ja põhjendava osata, peab see olema otsusest selgelt nähtav. Üldsõnaline viitamine lihtmenetluse erisusi reguleerivale TsMS §-le 405 ei ole piisav. (p 13) Otsuse edasikaebe kord ja tähtaeg (vaidlustamisviide) peab olema kohtulahendis märgitud selgelt ja arusaadavalt. Praegusel juhul algas maakohtu otsuse vaidlustamisviide lausega, mille järgi saab ringkonnakohtule esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul kättetoimetamisest (st tavakorras), ja alles pika ja segase teksti järel tuleb juttu otsuse täiendamise taotlemisest (mh ei ole märgitud, milliselt kohtult seda peaks taotlema). Nii on maakohus andnud pooltele kaebeõiguse kohta eksitavat teavet. (p 15)
Eksitava mulje jätab TsMS § 448 lg 41 viies lause, mille järgi võib kohus kohtuotsuse tervikuna koostada ka TsMS § 444 lg-tes 1 ja 2 sätestatu kohaselt. See ei tähenda, menetlusosalisel tuleks ka lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga otsuse (TsMS § 444 lg 1 või 2 alusel tehtud otsuse) puhul enne apellatsioonkaebuse esitamist taotleda otsuse täiendamist. TsMS § 448 lg-st 42 tuleneb selgelt, et apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobunuks saab menetlusosalise lugeda vaid kirjeldava ja põhjendava osata tehtud otsuse puhul (s.o TsMS § 444 lg-s 4 nimetatud otsuse puhul), kui ta ei ole taotlenud selle täiendamist kümne päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. (p 11) Lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga tehtud otsust (st TsMS § 444 lg 1 või 2 järgset otsust) saab maakohus samuti täiendada, kuid seda TsMS § 448 lg-s 1 nimetatud juhtudel ja § 448 lg-s 2 sätestatud tähtajal jooksul. Sellise otsuse täiendamata jätmine või selleks taotluse esitamata jätmine ei mõjuta aga apellatsioonitähtaega, milleks on TsMS § 632 lg 1 järgi 30 päeva otsuse kättetoimetamisest või viis kuud otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse täiendamisel hakkab apellatsioonitähtaeg TsMS § 632 lg 3 järgi siiski uuesti kulgema. (p 12) Kui maakohus soovib teha kohtuotsuse kirjeldava ja põhjendava osata, peab see olema otsusest selgelt nähtav. Üldsõnaline viitamine lihtmenetluse erisusi reguleerivale TsMS §-le 405 ei ole piisav. (p 13) Otsuse edasikaebe kord ja tähtaeg (vaidlustamisviide) peab olema kohtulahendis märgitud selgelt ja arusaadavalt. Praegusel juhul algas maakohtu otsuse vaidlustamisviide lausega, mille järgi saab ringkonnakohtule esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul kättetoimetamisest (st tavakorras), ja alles pika ja segase teksti järel tuleb juttu otsuse täiendamise taotlemisest (mh ei ole märgitud, milliselt kohtult seda peaks taotlema). Nii on maakohus andnud pooltele kaebeõiguse kohta eksitavat teavet. (p 15) Lahendist peab alati nähtuma, milline nõue ja millises ulatuses on lahendatud, et tagada seda, et võimalikus teises kohtumenetluses samade poolte vahel oleks TsMS § 457 järgi selge varasema lahendi siduvuse ulatus. Lahend ei või seisneda üksnes poolte nimetamises ja nõude märkimises (nt hageja nõuab kostjalt 1000 eurot) ning resolutsioonis (nt jätta hagi rahuldamata või eriti nt rahuldada osaliselt), kui samas ei ole selge, milline on nõude alus. Arvestada tuleb lahendi olemust ja tähendust pooltele, aga ka võimalikku vajadust täita seda välisriigis ja tuua sellest tulenevalt kirjeldavas osas ära olulised menetlustoimingud (nt hagi kättetoimetamine). Kiirus ei saa olla menetluse eesmärk omaette. Esmajoones on oluline, et asi lahendatakse õigesti. (p 16)
Eksitava mulje jätab TsMS § 448 lg 41 viies lause, mille järgi võib kohus kohtuotsuse tervikuna koostada ka TsMS § 444 lg-tes 1 ja 2 sätestatu kohaselt. See ei tähenda, menetlusosalisel tuleks ka lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga otsuse (TsMS § 444 lg 1 või 2 alusel tehtud otsuse) puhul enne apellatsioonkaebuse esitamist taotleda otsuse täiendamist. TsMS § 448 lg-st 42 tuleneb selgelt, et apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobunuks saab menetlusosalise lugeda vaid kirjeldava ja põhjendava osata tehtud otsuse puhul (s.o TsMS § 444 lg-s 4 nimetatud otsuse puhul), kui ta ei ole taotlenud selle täiendamist kümne päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. (p 11) Lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga tehtud otsust (st TsMS § 444 lg 1 või 2 järgset otsust) saab maakohus samuti täiendada, kuid seda TsMS § 448 lg-s 1 nimetatud juhtudel ja § 448 lg-s 2 sätestatud tähtajal jooksul. Sellise otsuse täiendamata jätmine või selleks taotluse esitamata jätmine ei mõjuta aga apellatsioonitähtaega, milleks on TsMS § 632 lg 1 järgi 30 päeva otsuse kättetoimetamisest või viis kuud otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse täiendamisel hakkab apellatsioonitähtaeg TsMS § 632 lg 3 järgi siiski uuesti kulgema. (p 12) Kui maakohus soovib teha kohtuotsuse kirjeldava ja põhjendava osata, peab see olema otsusest selgelt nähtav. Üldsõnaline viitamine lihtmenetluse erisusi reguleerivale TsMS §-le 405 ei ole piisav. (p 13) Lahendist peab alati nähtuma, milline nõue ja millises ulatuses on lahendatud, et tagada seda, et võimalikus teises kohtumenetluses samade poolte vahel oleks TsMS § 457 järgi selge varasema lahendi siduvuse ulatus. Lahend ei või seisneda üksnes poolte nimetamises ja nõude märkimises (nt hageja nõuab kostjalt 1000 eurot) ning resolutsioonis (nt jätta hagi rahuldamata või eriti nt rahuldada osaliselt), kui samas ei ole selge, milline on nõude alus. Arvestada tuleb lahendi olemust ja tähendust pooltele, aga ka võimalikku vajadust täita seda välisriigis ja tuua sellest tulenevalt kirjeldavas osas ära olulised menetlustoimingud (nt hagi kättetoimetamine). (p 16)
Kiirus ei saa olla menetluse eesmärk omaette. Esmajoones on oluline, et asi lahendatakse õigesti. (p 16)
Eksitava mulje jätab TsMS § 448 lg 41 viies lause, mille järgi võib kohus kohtuotsuse tervikuna koostada ka TsMS § 444 lg-tes 1 ja 2 sätestatu kohaselt. See ei tähenda, menetlusosalisel tuleks ka lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga otsuse (TsMS § 444 lg 1 või 2 alusel tehtud otsuse) puhul enne apellatsioonkaebuse esitamist taotleda otsuse täiendamist. TsMS § 448 lg-st 42 tuleneb selgelt, et apellatsioonkaebuse esitamise õigusest loobunuks saab menetlusosalise lugeda vaid kirjeldava ja põhjendava osata tehtud otsuse puhul (s.o TsMS § 444 lg-s 4 nimetatud otsuse puhul), kui ta ei ole taotlenud selle täiendamist kümne päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. (p 11) Lihtsustatud kirjeldava või põhjendava osaga tehtud otsust (st TsMS § 444 lg 1 või 2 järgset otsust) saab maakohus samuti täiendada, kuid seda TsMS § 448 lg-s 1 nimetatud juhtudel ja § 448 lg-s 2 sätestatud tähtajal jooksul. Sellise otsuse täiendamata jätmine või selleks taotluse esitamata jätmine ei mõjuta aga apellatsioonitähtaega, milleks on TsMS § 632 lg 1 järgi 30 päeva otsuse kättetoimetamisest või viis kuud otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse täiendamisel hakkab apellatsioonitähtaeg TsMS § 632 lg 3 järgi siiski uuesti kulgema. (p 12)
3-2-1-44-14 PDF Riigikohus 26.05.2014
Täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest tulenevalt saab sundkorras täita üksnes selget lahendit (Riigikohtu 16. jaanuaril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-132-07 tehtud määruse p 11). Kohtutäitur peab lähtuma otsuse resolutsioonist ega saa lähtuda otsuse põhjendavas osas otsuse täitmise võimaliku korra kohta lisatud klauslist, mida ei sisalda otsuse resolutsioon. (p 10)
Kohtuotsuse kui täitedokumendi koostamisel tuleb vältida põhjendamatut kiirustamist. TsMS § 2 järgi on tsiviilkohtumenetluse ülesanne tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Kiire kohtumenetluse korraldamise eesmärki ei saa eelistada õige ja õiglase, sh põhjendatud kohtulahendi tegemise eesmärgile. Õige ja põhjendatud lahendi tegemine mõistliku aja jooksul tagab usalduse kohtusüsteemi vastu. (p 12)
Kohtutäitur peab lähtuma otsuse resolutsioonist ega saa lähtuda otsuse põhjendavas osas otsuse täitmise võimaliku korra kohta lisatud klauslist, mida ei sisalda otsuse resolutsioon. Täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest tulenevalt saab sundkorras täita üksnes selget lahendit (Riigikohtu 16. jaanuaril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-132-07 tehtud määruse p 11). (p 10) Kohtuotsuse kui täitedokumendi koostamisel tuleb vältida põhjendamatut kiirustamist. TsMS § 2 järgi on tsiviilkohtumenetluse ülesanne tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Kiire kohtumenetluse korraldamise eesmärki ei saa eelistada õige ja õiglase, sh põhjendatud kohtulahendi tegemise eesmärgile. Õige ja põhjendatud lahendi tegemine mõistliku aja jooksul tagab usalduse kohtusüsteemi vastu. (p 12)
3-2-1-48-14 PDF Riigikohus 26.05.2014
Ka siis, kui menetlusosaline ei ole esitanud taotlust tema põhiõigust rikkuva kohtumenetluse normi põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks ja kohaldamata jätmiseks, peab kohus järgima põhiseadust ja jätma põhiõigust rikkuva asjassepuutuva normi kohaldamata (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 16. detsembri 2013. a määrus kohtuasjas nr 3-4-1-56-13, p 10). (p 15)
TsMS § 663 lg 2 teine lause ei ole põhiseadusega vastuolus. Viidatud sättes sisalduv kaebeõiguse piirang ei riiva PS § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõigust ebaproportsionaalselt. Määruskaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale on isikule tagatud kaebeõigus esimese astme kohtu määruse peale, st kohtuniku eksimuse välistamiseks on kohtulahendi õigsuse kontroll tagatud. (p 13) TsMS § 667 lg 1 teine lause sätestab ringkonnakohtule kaalutlusõiguse, võimaldades asjaoludest tulenevalt valida määruse tegemiseks kõige mõistlikum ja tõhusam võimalus. Sellise võimaluse kasutamine on õigustatud eelkõige olukorras, kus maakohtu määrus on nõuetekohaselt motiveeritud ja ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhjendustega. Vastasel korral (kui maakohtu põhjendused ei ole piisavad või arusaadavad vms) tuleks ringkonnakohtul eelistada määruse tegemist tavapärasel viisil (määrus koos kirjeldava ja põhjendava osaga). (p 14)
Tulenevalt TsMS § 682 lg-st 1 on Riigikohtul ka pärast asja menetlusse võtmist kohustus kontrollida määruskaebuse nõuetekohasust, sh õigust kaebus esitada (vt Riigikohtu 10. veebruari 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-08, p 12). (p 11)
3-2-1-34-14 PDF Riigikohus 21.05.2014
ÄS
TsK
Kohus ei või otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Sellised rikkumised kujutavad endast õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumist, mis on TsMS § 669 lg 1 p 1 järgi menetlusõiguse normi oluline rikkumine (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27. novembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-13, p 11). (p 20)
Hüpoteegi põhjendamatu seadmine ei saa üldjuhul kinnisasja väärtust olematuks muuta, sest hüpoteegi põhjendamatu seadmisega kinnistu omanikule tekitatav kahju piirdub üldjuhul vaid endise olukorra taastamise kulude (hüpoteegi kustutamise kulud) ja hüpoteegi seadmise kulude kui kasututeks osutunud kuludega. (p 19)
ÄS § 187 lg 1 (enne 1. juulit 2002 kehtinud redaktsioonis) järgi jaguneb tõendamiskoormus poolte vahel järgmiselt. Osaühing või osaühingu asemel hagejaks olev pankrotihaldur (hageja) peab tõendama, et juhatuse liige (kostja) on rikkunud oma kohustusi ja selle rikkumise tõttu tekkis osaühingule kahju. Eeldatakse, et rikkumine toimus juhatuse liikme süü tõttu, st süü puudumist peab tõendama juhatuse liige (TsK § 227 teine lause). Sama seisukohta on Riigikohus väljendanud ka varasemates lahendites (seaduses sarnaselt sätestatud aktsiaseltsi juhatuse liikme vastutuse kohta vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 22). (p 14) Juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet ei saa samastada pankrotimenetluses võlausaldajate esitatud nõuetega. Kui juhatuse liikme käitumine tõi kaasa äriühingu ettevõtte seiskumise, tuleb kahju tõendamiseks äriühingu varalist olukorda võrrelda varalise olukorraga, kus äriühing oleks olnud juhul, kui tema ettevõte oleks edasi tegutsenud. Samuti on võimalik kahjuna nõuda saamata jäänud tulu hüvitamist, mida äriühing oleks tegevuse jätkamisel eeldatavasti teeninud. Lähtuda saab hüpoteetilisest kasust, mida äriühing selle ettevõtte kaudu oleks saanud, arvutades ettevõtte hüpoteetilise väärtuse, mis sellel oleks olnud, kui juhatuse liige ei oleks oma kohustust rikkunud. Selleks on võimalik kasutada praktikas tunnustatud ettevõtte väärtuse hindamise meetodeid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 53–54; 21. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-04). Sellisele kahjule peab tuginema hageja ja hageja ülesanne on sellise kahju esinemist ka tõendada. (p 16)
3-2-1-25-14 PDF Riigikohus 07.05.2014
Kriminaalmenetluse isikute ülekuulamise protokollid on dokumentaalsed tõendid TsMS § 272 mõttes (p 19).
Kui hagejad on solidaarvõlausaldajad, tuleks nende hagi rahuldamise korral kohtuotsuse resolutsiooni märkida, et kahjuhüvitis mõistetakse välja hagejatele kui solidaarvõlausaldajatele (p 13).
Kasvav mets on TsÜS § 54 lg 1 järgi kinnisasja oluline osa ja kuulub TsÜS § 53 lg 2 esimese lause järgi kinnisasja omanikule. Raiutud metsamaterjal on TsÜS § 50 lg 2 järgi vallasasi. Raiutud metsamaterjal on kinnisasjast saadav vili TsÜS § 62 lg 2 mõttes, mille omanikuks saab kinnisasja omanik AÕS § 115 lg 1 järgi vilja kinnisasjast eraldumisel (vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 16) (p 11).
vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 21. Kinnisasja omanikul on võimalik nõuda metsamaterjali kui vallasasja kahjustamise eest vastutavalt isikult metsamaterjali väärtuse hüvitamist VÕS § 132 lg-te 1 ja 2 järgi juhul, kui metsamaterjal on selle isiku tegevuse tõttu hävinud või kaotsi läinud. VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi on metsaomanikul õigus nõuda ka kahjuhüvitist metsamaterjali väärtuse vähenemise eest juhul, kui metsamaterjal on teise isiku tegevuse tõttu saanud kahjustada ja see isik vastutab kahju tekitamise eest (p 10). Kui vallasasi on teise isiku ebaseaduslikus valduses alles ja kahjustamata, siis ei ole selle asja omanikul valdust rikkuva isiku vastu üldjuhul asja taassoetamisväärtuse või väärtuse hüvitamise nõuet. Juhul kui vallasasja omanikul on võimalik asi valduse rikkujalt AÕS § 80 alusel välja nõuda, saab ta asjade väljaandmise kohustuse asemel nõuda kahju hüvitamist asjade väärtuse ulatuses üksnes VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatud tingimustel. VÕS § 127 lg 5 järgi tuleb VÕS § 132 lg-te 1 ja 2 järgi väljamõistetava kahjuhüvitise suuruse määramisel arvestada ka kulutustega, mida metsaaluse maa omanik oleks pidanud kandma selleks, et metsamaterjali saaks müüa (eelkõige metsa mahavõtmise kulud) (p 12).

Kokku: 530| Näitan: 121 - 140

/otsingu_soovitused.json