3-2-1-119-15
|
Riigikohus |
19.10.2015 |
|
Olukorras, kus kohtulahendiga ei ole tuvastatud elatise väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid, ei saa tuvastada asjaolude muutumist ja seetõttu tuleb ka elatise suuruse muutmise hagi lahendamiseks tuvastada, kas ja millises ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma. (p 12)
Täisealiseks saanud õpinguid jätkavale lapsele elatist välja mõistes tuleb lähtuda PKS § 99 lg-st 1. Sellises asjas ei saa kohaldada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära ega lähtuda sellest, et täisealiseks saanud laps ei pea miinimumelatise saamiseks oma vajadusi kohtumenetluses tõendama. (p 10)
Täisealiseks saanud lapse vanem võib PKS § 102 lg 1 järgi ülalpidamiskohustusest vabaneda, st talle ei kohaldu PKS § 102 lg 2. (p 11)
PKS § 97 p 2 järgne täisealiseks saanud õppiva lapse elatisenõue on iseseisev nõue, mitte PKS § 97 p-s 1 sätestatud alaealise lapse elatisenõude jätk, mistõttu ei või kohus mõista alaealise lapse kasuks välja elatist kauemaks kui tema täisealiseks saamiseni. (p 13)
PKS § 97 p 2 järgne täisealiseks saanud õppiva lapse elatisenõue on iseseisev nõue, mitte PKS § 97 p-s 1 sätestatud alaealise lapse elatisenõude jätk, mistõttu ei või kohus mõista alaealise lapse kasuks välja elatist kauemaks kui tema täisealiseks saamiseni. (p 13)
|
| 3-2-1-95-15
|
Riigikohus |
29.09.2015 |
|
Kui mõni kolmas isik (nt võlgniku abikaasa) väidab täiturile, et vara, millele täitur on asunud formaalsest võlgnikule kuulumise eeldusest lähtudes sissenõuet pöörama, kuulub talle (nt ühisvarana), võib täitur taotleda vara arestist vabastamiseks sissenõudjalt ja võlgnikult selleks vajalikke tahteavaldusi. Kui sissenõudja ei esita kohtutäiturile avaldust vara arestist vabastamiseks või võlgnik ei nõustu vara arestist vabastamisega, saab isik, kes väidab arestitud asja endale kuuluvat, esitada TMS §-s 222 sätestatud hagi sissenõudja ja võlgniku vastu. Lisaks saab abikaasa kaitsta oma õigusi ka kinnistusraamatu kande parandamist taotledes. (p 20)
Kohtutäituril on piiratud võimalus vabastada asi arestist kolmanda isiku avalduse alusel TMS § 77 lg 2 järgi, kui on ilmne, et ta on arestinud kolmandale isikule kuuluva asja. Kinnisasja puhul peaks selline võimalus sissenõudja nõusolekuta olema harv. (p 21)
Kui sissenõudja või võlgnik keeldub vara omanikuks olevale isikule andmast nõusolekut vara arestist vabastamiseks olukorras, kus on ilmselge, et arestitud vara ei kuulu võlgnikule või vähemasti üksnes võlgnikule, võib kolmandal isikul olla nende vastu nõudeõigus talle tekitatud kahju hüvitamiseks VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 ja VÕS § 1050 alusel. (p 23)
Aresti tühiseks lugemise aluseks ei ole asjaolud, et täitur ei sisenenud arestimisel elamusse, arestimisakt ei vasta formaalsetele nõuetele, võlgnikule ei väljastatud arestimisakti tõestatud ärakirja või võlgnik ei näinud manukaid. (p 27)
Täituril ei ole kohustust vabastada kinnistut aresti alt enne täituritasu ja täitekulude tasumist. (p 28)
TMS § 13 lg 1 järgi eeldatakse abikaasa vara suhtes toimuva täitemenetluse sissenõudja kasuks, et võlgnikust abikaasa valduses olev või abikaasade kaasvalduses olev vallasasi on võlgnikust abikaasa omandis. Kinnisasja kuuluvuse kohta loob sarnase eelduse AÕS § 56 lg 1, mille järgi eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust. Need on formaalsete kriteeriumidega (valdus, kinnistusraamatu kanne) seotud eeldused, mis kehtivad nii sissenõudja kui ka täituri kohta. (p 18)
Kui sissenõudja ei esita kohtutäiturile avaldust vara arestist vabastamiseks või võlgnik ei nõustu vara arestist vabastamisega, saab isik, kes väidab arestitud asja endale kuuluvat, esitada TMS §-s 222 sätestatud hagi sissenõudja ja võlgniku vastu. Lisaks saab abikaasa kaitsta oma õigusi ka kinnistusraamatu kande parandamist taotledes. (p 20)
Kui sissenõudja või võlgnik keeldub vara omanikuks olevale isikule andmast nõusolekut vara arestist vabastamiseks olukorras, kus on ilmselge, et arestitud vara ei kuulu võlgnikule või vähemasti üksnes võlgnikule, võib kolmandal isikul olla nende vastu nõudeõigus talle tekitatud kahju hüvitamiseks VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 ja VÕS § 1050 alusel. (p 23)
Kui sissenõudja ei esita kohtutäiturile avaldust vara arestist vabastamiseks või võlgnik ei nõustu vara arestist vabastamisega, saab isik, kes väidab arestitud asja endale kuuluvat, esitada TMS §-s 222 sätestatud hagi sissenõudja ja võlgniku vastu. Lisaks saab abikaasa kaitsta oma õigusi ka kinnistusraamatu kande parandamist taotledes. (p 20)
Kuna sissenõuet saab abikaasade ühisvarale pöörata TMS § 14 lg 1 järgi üksnes võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul või siis, kui on olemas mõlemat abikaasat kohustust täita kohustav täitedokument, saab rahalist nõuet abikaasast võlgniku suhtes täitemenetluses täita üksnes tema lahusvara arvel. Kui lahusvarast nõude rahuldamiseks ei jätku ja sissenõue soovitakse pöörata ühisvarale, peab sissenõudja TMS § 14 lg 2 ja PKS § 33 lg 3 teise lause järgi esitama hagi võlgniku ühisvara jagamiseks. (p 17)
|
| 3-2-1-78-15
|
Riigikohus |
16.09.2015 |
|
Kohtul tuleb lapse heaolu tagamiseks kohaldada eelkõige perekonda toetavaid abinõusid ning üksnes juhul, kui sellised meetmed ei ole tulemust andnud või on ilmne, et neil positiivset mõju ei oleks, saab kohus võtta vanemalt lapse hooldusõiguse täielikult ära (vt ka Riigikohtu 4. mai 2011. a määrus tsiviilasjas 3-2-1-13-11, p 14 ja Riigikohtu 14. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-12, p 16). (p 14)
Olukorras, kus vanem soovib last ise kasvatada ja osaleb lapse elus ka pärast lapse perekonnast eraldamist ning on nõus oma elukombeid ja senist elukorraldust muutma ja tegema selleks linnavalitsusega koostööd, tuleb vanemale enne hooldusõiguse äravõtmist kohaldada muid abinõusid ja anda võimalus näidata, kas ta suudab olukorda muuta ja last ähvardanud ohu kõrvaldada. (p 18)
|
| 3-2-1-67-15
|
Riigikohus |
17.06.2015 |
|
Kui seaduse järgi ülalpidamist andma kohustatud isiku eest täidab ülalpidamiskohustust asenduskohustuse raames ülalpidamist järgmisena andma kohustatud perekonnaliige, läheb talle seaduse alusel ülalpidamist saama õigustatud isiku nõue üle. Kui ülalpidamiskohustust täidab muu isik, võib ta nõuda tehtud kulutuste hüvitamist alusetu rikastumise või käsundita asjaajamise sätete alusel. Käsundita asjaajamisest tulenev nõue aegub tavapärase tähtaja jooksul ja seda ei piira see, et elatist saaks tagasiulatuvalt välja mõista üksnes ühe aasta eest tagasiulatuvalt. (p 12)
Kui kohalik omavalitsus osutab abivajajale tasulist sotsiaalteenust ja abivajaja ei suuda selle eest tasuda, kuid tema perekonnaliikmetel on seadusest tulenev ülalpidamiskohustus, võib kohalik omavalitsus nõuda perekonnaliikmetelt käsundita asjaajamise sätete alusel tehtud kulude hüvitamist, kui ta on täitnud perekonnaliikmete asemel nende ülalpidamiskohustust. (p 13-14)
Kui kohalik omavalitsus osutab abivajajale tasulist sotsiaalteenust ja abivajaja ei suuda selle eest tasuda, kuid tema perekonnaliikmetel on seadusest tulenev ülalpidamiskohustus, võib kohalik omavalitsus nõuda perekonnaliikmetelt käsundita asjaajamise sätete alusel tehtud kulude hüvitamist, kui ta on täitnud perekonnaliikmete asemel nende ülalpidamiskohustust. (p 13-14)
|
| 3-2-1-56-15
|
Riigikohus |
03.06.2015 |
|
Elatiseasjas esitatud kassatsioonkaebuselt tuleb tasuda kassatsioonikautsjonit iga ülalpidamist saama õigustatud isiku kohta eraldi, s.o iga ülalpidamist nõudva isiku kohta vähemalt miinimummääras. (p13)
Elatiseasjas on hagejaks alaealine laps, keda esindab kohtumenetluses seadusliku esindajana üldjuhul tema hooldusõiguslik vanem. (p 13)
Vt Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p-d 12–13, 15–16. (p 11, 12)
|
| 3-2-1-21-15
|
Riigikohus |
29.04.2015 |
|
Kohus ei ole perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 11). TsMS § 230 lg 3 järgi võib kohus lapse huve puudutavas vaidluses koguda tõendeid omal algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti. Ülalpidamisasjas võib kohus TsMS § 230 lg 4 alusel kohustada poolt esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta ning TsMS § 230 lg 5 järgi nõuda ka ise asjakohastelt asutustelt teavet. Lapse ülalpidamise asjas peab kohus vajadusel tegema pooltele ettepaneku esitada lisatõendeid või neid ise koguma (vt Riigikohtu 8. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-09, p 11; 28. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas
nr 3-2-1-21-07, p 14). (p 11)
Lapse ülalpidamise kohustuse täitmisest tulenev elatise vaidlus ei ole tavapärane võistlev kohtumenetlus, kuivõrd selles menetluses ei ole kohus seotud asjas poolte esitatud seisukohtadega ning ta võib ka omal algatusel tõendeid koguda. (p 11)
Kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks TsMS § 459 lg 1 järgi on alust siis, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud. Kohus peab võtma aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (vt Riigikohtu 13. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-11, p 15; 2. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-08, p 18; 7. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09, p 10). (p 10)
Lapse ülalpidamise kohustuse täitmisest tulenev elatise vaidlus ei ole tavapärane võistlev kohtumenetlus, kuivõrd selles menetluses ei ole kohus seotud asjas poolte esitatud seisukohtadega ning ta võib ka omal algatusel tõendeid koguda. (p 11)
|
| 3-2-1-161-14
|
Riigikohus |
04.03.2015 |
|
Vt 3-2-1-142-13, p-d 15-16.
|
| 3-2-1-164-14
|
Riigikohus |
25.02.2015 |
|
Kohtukoosseisust menetlusosalisele teatamata jätmine on oluline menetlusõiguse normi rikkumine ja see annab alust kohtulahend tühistada, kui see rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust. (p 18)
Ühisvara valitsetakse ühisvara arvel ja lahusvara vastavalt lahusvara arvel. See kehtib ka siis, kui abielu on lahutatud, kuid ühisvara ei ole jagatud. Abikaasad saavad leppida kokku ühisvara hulka kuuluva korteriomandi valitsemises ja selle kasutamisega seotud kulude omavahelises jaotuses. (p 13, 16)
Abikaasade solidaarkohustuse saab abikaasade vahel jagada, lähtudes VÕS § 69 lg-st 1. (p 14)
Ühisomandi puhul ei ole omandi osad ühises asjas kindlaks määratud, mistõttu ei saa üks abikaasa nõuda teiselt abikaasalt ühisvara hulka kuuluvale esemele tehtud kulutuste hüvitamist kaasomandi sätete järgi. (p 12)
Ühisvara hulka kuuluvale esemele tuleb teha kulutusi ja kanda sellega seotud koormise ühisvara arvel. Kui abikaasa teeb neid kulutusi lahusvara arvel, saab abikaasa nõuda nende kuulutuste hüvitamist ühisvara arvel, mitte nõuda teiselt abikaasalt enda kasuks kulutuste hüvitamist. Kui abikaasa teeb lahusvara arvel kulutusi teise abikaasa lahusvarale, saab abikaasa nõuda kulutuste hüvitamist üldises korras käsundita asjaajamise või alusetu rikastumise sätete järgi. Abikaasad saavad leppida kokku ühisvarale tehtud kulude omavahelises jaotuses. (p 13)
|
| 3-2-1-156-14
|
Riigikohus |
17.02.2015 |
|
Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Eelnevast tulenevalt peab kostja tõendama oma vastuväiteid, kuid samas on ka hagejal kohustus tõendada enda seisukohti. (p 14)
Kohus arvestab hagis või vastuhagis märgitud nõude suurusega. Kohus ei saa lähtuda tõendis märgitud nõude suurusest, kui seda ei ole hagis või vastuhagis muudetud. (p 12)
Kohus on kohelnud pooli ebavõrdselt, kui mõlemad pooled on esitanud oma seisukohad hilinenult, kuid kohus arvestab üksnes ühe poole seisukohtadega. (p 13)
Kui abikaasade abielusuhted lõppesid enne 1. juulit 2010, saab varasuhte lugeda lõppenuks alates sellest ajast. Alates 1. juulist 2010 kehtiva PKS-i järgi ei ole varaühisuse lõppemine seotud abikaasade abielusuhete lõppemise ajaga. (p 11)
Kui ühisvara jagamise hagi esitati maakohtule alates 1. juulist 2010 kehtiva PKS-i kehtivuse ajal, tuleb poolte ühisvara jagada kehtiva seaduse kohaselt, kuid ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel tuleb lähtuda vara omandamise ajal, s.o enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS-ist. Kui vara omandati enne 1. juulit 2010, saab ühisvara jagades arvestada ka vara omandamise ajal kehtinud PKS § 19 lg-s 2 sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid. (p 10)
Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Eelnevast tulenevalt peab kostja tõendama oma väidet, et ühisvara omandati tema lahusvara arvel, kuid samas on ka hagejal kohustus tõendada enda seisukohta, et vaidlusalune kinnisasi omandati ja maja ehitati muu, kui kostja lahusvara arvel. (p 14)
|
| 3-2-1-130-14
|
Riigikohus |
17.12.2014 |
|
1. juulist 2010 kehtiva PKS järgi saab alaealise lapse elatisnõude esitada kohtusse hagejana laps, keda esindab esmajoones tema hooldusõiguslik vanem. (p 15)
Kui lapse isana on sünniakti kantud mees, kes ei ole lapse bioloogiline isa ning samas soovitakse elatist lapsele mehelt, kes on lapse bioloogiline isa, siis ei saa esitada elatise nõuet viimase vastu ülalpidamiskohustuse täitmiseks enne kui on jõustunud kohtuotsus, millega rahuldati nõue isaduse kande vaidlustamiseks. (p 16)
|
| 3-2-1-127-14
|
Riigikohus |
10.12.2014 |
|
TsMS § 524 lg 1 ja lg 5 p 2 järgi eestkostemenetluses isikust vahetu mulje loomise ja tema ärakuulamise eesmärk on tagada (saavutada kõrge veendumuse aste selles), et eestkostet ei seataks põhjendamatult. Samuti aitab isiku vahetu ärakuulamine paremini tagada seda, et eestkoste seadmise korral eestkostetava teovõimet piirataks nii vähe kui võimalik ja ka seda, et eestkostja ülesanded määrataks sellised, mis oleksid võimalikult asjakohased ja põhjendatud, s.o eestkostetava seisundit, olukorda ja vajadusi kõige enam arvestavad. (p 15)
Kui kohus peaks vahetu mulje põhjal saavutama veendumuse, et isik on võimeline tahet avaldama, tuleb isik TsMS § 524 lg 1 kohaselt ära kuulata ja järgida selleks mh kas sama menetlustoimingu (ärakuulamise) raames või vajadusel ka hiljem uue ärakuulamise käigus TsMS § 525 lg 1 nõudeid. (p 18)
Kui maakohus jätab täitmata TsMS § 524 lg 5 p 2 ning kujundamata vahetu mulje, mistõttu võib isik jääda ekslikult TsMS § 524 lg 1 järgi ära kuulamata, ning ka ringkonnakohus ei ole seda rikkumist kõrvaldanud, on see maakohtu määruse tühistamise alus. Vahetu mulje kujundamata jätmine võib olla õigustatud vaid erandjuhtumitel, nt mil isik on koomaseisundis. Sel juhul on ka täiesti ilmne, et isikut ei ole võimalik ära kuulata. (p 18)
Vahetu mulje loomine ja isikul tahte avaldamise võime olemasolu korral sellele järgnev ärakuulamine toimub TsMS § 477 lg 4 teise lause ja TsMS § 524 lg 1 teise lause järgi isikuga suuliselt ja isiklikult kohtudes, üldjuhul isiku tavalises keskkonnas. Isiklik ja suuline kohtumine on vajalik, et kohus tajuks isiklikult isiku vaimset seisundit ja võimet tahet avaldada. Eestkoste seadmise asjas ei ole vähemalt üldjuhul võimalik kohaldada TsMS § 477 lg 4 neljandat lauset ärakuulamise kohta telefonitsi või kirja või elektrooniliselt esitatud seisukoha abil. (p 15)
TsMS § 524 lg 5 p 2 rakendamise tagajärg, st kohtu järeldus vahetu mulje teel saadud veendumuse sisu kohta peab olema nähtav hiljemalt kohtulahendist. See tuleneb mh TsMS § 477 lg 4 viiendast lausest. Sama kehtib ka isiku ärakuulamise tulemuste kohta. Vahetu mulje teel saadud veendumuse sisu ja isiku ärakuulamise tulemused võib kohus TsMS § 477 lg 8 kohaselt vajalikus ulatuses protokollida, kui ta peab protokolli koostamist vajalikuks. (p 18)
TsMS § 525 lg 3 kohaselt kuulab kohus enne eestkostja määramist ära ka isiku, kelle eestkostjaks määramist taotletakse või keda kohus kavatseb eestkostjaks nimetada, ja võimaliku avaldaja. Selle sätte eesmärk on saavutada veendumus eestkostja isiku sobivuses. Ärakuulamist ei asenda avaldus seada isiku üle eestkoste. (p 19)
Kui maakohus jätab täitmata TsMS § 524 lg 5 p 2 ning kujundamata vahetu mulje, mistõttu võib isik jääda ekslikult TsMS § 524 lg 1 järgi ära kuulamata, ning ka ringkonnakohus ei ole seda rikkumist kõrvaldanud, on see maakohtu määruse tühistamise alus. (p 18)
|
| 3-2-1-109-14
|
Riigikohus |
03.12.2014 |
|
Seltsingu likvideerimissätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele, kui:
• mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused;
• pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks.
Seltsingu likvideerimise sätete kohaldamist ei välista see, et asjaõiguslikult on vara seltsingu kasuks soetatud poolte kaasomandisse või ühe poole ainuomandisse. Pooltevahelises suhtes (sisesuhtes) saab vara eelkirjeldatud tingimustel lugeda ühisvaraks, mille saab kooselu lõpetamisel ka jagada. (p 19)
Seltsingu likvideerimise sätetest saab kohaldada eelkõige VÕS § 600 lg 1 teist lauset, mille järgi kohaldatakse eelduslikult kaasomandi jaotamise sätteid (eelkõige asjaõigusseaduse § 77 asja jagamise viiside kohta). Samuti saab kohaldada VÕS § 602, mis näeb seltsingu likvideerimisel ette esmalt seltsingu kohustuste täitmise seltsinguvarast (st nt ühiselt vara soetamiseks võetud laenu tagastamine). Pärast kohustuste täitmist ülejäänud seltsinguvarast tuleb VÕS § 603 lg 1 järgi tagastada seltsinglaste panused. (p 20)
Seltsingu likvideerimise sätete kohaldamine ei saa viia ühisvara osas ulatuslikumate tagajärgedeni kui ühisvararežiimiga abielu lahutuse puhul. (p 21)
Ainuüksi isikute abieluväline kooselu seltsingu kriteeriumitele ei vasta. Sellest ei teki isikutele siduvaid kohustusi, st võlasuhet VÕS § 2 mõttes. Sellise kooselu puhul ei ole vähemasti eelduslikult tegu ka võlaõigusliku lepinguga VÕS § 8 lg 1 mõttes, mis eeldab poolte ühist tahet õiguslikult siduvalt kohustuda midagi tegema või tegemata jätma. Kui sellises kooselus elavad isikud ei ole sõlminud abielu, saab eeldada nende ühist tahet mitte kohaldada abielu kohta kehtivaid sätteid, mh varaühisuse kohta sätestatut. Seltsingu sätete kohaldamist ei õigusta ka ainuüksi see, et pooled on lisaks kooselule korraldanud ka ühise majapidamise. Ei saa eeldada, et ühist majapidamist korraldades on poolte tahteks teha seda seltsingu juhtimise ja aruandluse ning kasumi jaotamise ja kahjumi katmise sätete alusel. (p 14-15)
Eelnev ei tähenda siiski, et abieluvälises kooselus elavad isikud ei saaks seltsingulepingut üldse sõlmida. Riigikohus on leidnud, et ka abikaasadel võib olla omavahel nõudeid lepingute alusel, mh seltsingulepingu alusel, kui see ei ole vastuolus abikaasade varasuhtega (vt Riigikohtu 3. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 11). Seltsingusuhe on kolleegiumi arvates võimalik ka abieluvälise kooselu poolte vahel. Seda on Riigikohus tunnustanud vabaabielu poolte puhul ka seltsingulepingu regulatsioonile sarnast Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 438 lg 1 järgset ühise tegutsemise lepingu regulatsiooni kohaldades (nt Riigikohtu 20. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-05, p 13). (p 16)
Seltsingulepingu olemasolul lähevad selle alusel tehtud panused ja seltsingu jaoks omandatud vara seltsinguvarana VÕS § 589 lg 1 järgi seltsinglaste ühisomandisse. Seltsingulepingu pooled võivad kokku leppida, et vara omandatakse asjaõiguslikult nende kaasomandisse või ka ühe poole ainuomandisse, see ei välista seltsingu sätete kohaldamist. Sel juhul võib olla sõlmitud kokkulepe kasutada vara seltsingu eesmärgil, st majanduslikus mõttes ühisvarana. Riigikohus on ka varem leidnud, et VÕS § 589 lg 1 on dispositiivne norm, ja märkinud lisaks, et seltsinglased võivad ka ühisvara soetamise kokkuleppel välistada (Riigikohtu 14. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-11, p 20). (p 17)
Ainuüksi isikute abieluväline kooselu seltsingu kriteeriumitele ei vasta. Sellest ei teki isikutele siduvaid kohustusi, st võlasuhet VÕS § 2 mõttes. Sellise kooselu puhul ei ole vähemasti eelduslikult tegu ka võlaõigusliku lepinguga VÕS § 8 lg 1 mõttes, mis eeldab poolte ühist tahet õiguslikult siduvalt kohustuda midagi tegema või tegemata jätma. Kui sellises kooselus elavad isikud ei ole sõlminud abielu, saab eeldada nende ühist tahet mitte kohaldada abielu kohta kehtivaid sätteid, mh varaühisuse kohta sätestatut. Seltsingu sätete kohaldamist ei õigusta ka ainuüksi see, et pooled on lisaks kooselule korraldanud ka ühise majapidamise. Ei saa eeldada, et ühist majapidamist korraldades on poolte tahteks teha seda seltsingu juhtimise ja aruandluse ning kasumi jaotamise ja kahjumi katmise sätete alusel. (p 14-15)
Eelnev ei tähenda siiski, et abieluvälises kooselus elavad isikud ei saaks seltsingulepingut üldse sõlmida. Riigikohus on leidnud, et ka abikaasadel võib olla omavahel nõudeid lepingute alusel, mh seltsingulepingu alusel, kui see ei ole vastuolus abikaasade varasuhtega (vt Riigikohtu 3. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 11). Seltsingusuhe on kolleegiumi arvates võimalik ka abieluvälise kooselu poolte vahel. Seda on Riigikohus tunnustanud vabaabielu poolte puhul ka seltsingulepingu regulatsioonile sarnast Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 438 lg 1 järgset ühise tegutsemise lepingu regulatsiooni kohaldades (nt Riigikohtu 20. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-05, p 13). (p 16)
Kui pooled on esmalt elanud abieluvälises kooselus, seejärel aga abiellunud ning edasi abielu lahutanud ja kooselu lõpetanud, tuleb abieluvara jagada perekonnaseaduse sätete alusel ja võimalik on jagada enne abielu kooselu ajal omandatud vara seltsingusätete alusel (kui on täidetud alljärgnevad kriteeriumid). (20) Seltsingu likvideerimissätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele, kui:
• mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused;
• pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks.
Seltsingu likvideerimise sätete kohaldamist ei välista see, et asjaõiguslikult on vara seltsingu kasuks soetatud poolte kaasomandisse või ühe poole ainuomandisse. Pooltevahelises suhtes (sisesuhtes) saab vara eelkirjeldatud tingimustel lugeda ühisvaraks, mille saab kooselu lõpetamisel ka jagada. (p 19)
Seltsingu likvideerimise sätetest saab kohaldada eelkõige VÕS § 600 lg 1 teist lauset, mille järgi kohaldatakse eelduslikult kaasomandi jaotamise sätteid (eelkõige asjaõigusseaduse § 77 asja jagamise viiside kohta). Samuti saab kohaldada VÕS § 602, mis näeb seltsingu likvideerimisel ette esmalt seltsingu kohustuste täitmise seltsinguvarast (st nt ühiselt vara soetamiseks võetud laenu tagastamine). Pärast kohustuste täitmist ülejäänud seltsinguvarast tuleb VÕS § 603 lg 1 järgi tagastada seltsinglaste panused. (p 20)
Seltsingu likvideerimise sätete kohaldamine ei saa viia ühisvara osas ulatuslikumate tagajärgedeni kui ühisvararežiimiga abielu lahutuse puhul. (p 21)
|
| 3-2-1-120-14
|
Riigikohus |
26.11.2014 |
|
Kostja leidis apellatsioonkaebuses, et lapse toidu- ja tervisekulu ei ole tõendatud, mistõttu maakohtu otsus ei ole selles osas põhjendatud. Olukorras, kus maakohus jättis nõuetekohaselt põhjendamata, millistele tõenditele on rajatud tema järeldus toidu- ja tervisekulu suuruse kohta, ei saanud ringkonnakohus TsMS § 654 lg-le 6 tuginedes jätta kostja apellatsioonkaebuse väidetele vastamata. Sama paragrahvi lg 5 järgi pidi ringkonnakohus võtma kostja väidete kohta põhjendatud seisukoha, hinnates vajadusel esitatud tõendeid ja tuvastades asja lahendamiseks olulisi asjaolusid. Samuti rikkus ringkonnakohus TsMS § 654 lg 5 nõudeid, kui jättis vastamata kostja väidetele eluasemekulu suuruse kohta. (p 14)
VÕS § 13 lg-s 1 sisalduva põhimõtte kohaselt võib lepingu alati lõpetada kokkuleppega, mitmepoolse lepingu puhul eeldab see aga mõlema poole nõusolekut, mis peab väljenduma tahteavaldustes (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 67 lg 2 kolmas lause ja § 69 lg 1). Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks tuvastanud hageja vanemate tahteavaldused kompromissi lõpetamiseks. (p 13)
Riigikohus on selgitanud, et PKS § 100 lg 3 teise lause järgi tuleb lapse elatisenõude puhul arvestada mh vanemate kokkuleppega ettenähtut (vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13). Vanemate kokkulepet lapse ülalpidamise kohustuse täitmise kohta tuleb lapse elatisenõude lahendamisel arvestada ka juhul, kui selline kokkulepe on sõlmitud kohtumenetluses ja kinnitatud kohtumäärusega.
Riigikohus on TsMS §-st 432, § 371 lg 1 p-st 4 ja § 428 lg 1 p-st 2 järeldanud, et elatise kohta tehtud kohtuotsus või kohtumäärus kompromissi kinnitamise kohta välistab samas asjas kohtusse pöördumise (vt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 25). Vaatamata eeltoodule sätestab seadus võimaluse esitada kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise muutmise hagi, seda TsMS §-s 459 ja §-s 497 sätestatud tingimustel. Riigikohus on asunud seisukohale, et TsMS § 459 ja § 497 ei näe ette vanema õigust nõuda kohtulahendi (sh kohtu kinnitatud kompromissi) muutmist tagasiulatuvalt (vt Riigikohtu 27. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-09, p 12). Kolleegium on samale seisukohale jäänud ka kehtivat perekonnaseadust kohaldades (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 26). Samuti on kolleegium leidnud, et TsMS § 459 lg-s 2 märgitud seaduseks, mis võimaldab nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt, ei saa olla varem kehtinud PKS § 70 lg 2 (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-09, p 12). Kuivõrd kehtivas seaduses sätestatakse analoogne regulatsioon PKS §-s 108, siis jääb kolleegium viidatud lahendis märgitud seisukoha juurde ka kehtivat perekonnaseadust kohaldades.
VÕS § 13 lg-s 1 sisalduva põhimõtte kohaselt võib lepingu alati lõpetada kokkuleppega, mitmepoolse lepingu puhul eeldab see aga mõlema poole nõusolekut, mis peab väljenduma tahteavaldustes (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 67 lg 2 kolmas lause ja § 69 lg 1). Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks tuvastanud hageja vanemate tahteavaldused kompromissi lõpetamiseks.
Vanemate kompromiss lapsele ülalpidamise andmise kohta jõustus vana PKS-i kehtivuse ajal, mil elatist lapse ülalpidamiseks oli õigustatud nõudma tema vanem (PKS § 61 lg 1). Asjaolu, et uue PKS-i kohaselt on elatisenõude õigustatud esitama laps ise (PKS § 97 p 1), ei mõjuta vana PKS-i alusel tehtud lapse ülalpidamist puudutava lahendi sisu ega tähendust. Olenemata sellest, kas hagi lapsele elatise saamiseks on esitanud vanem või laps ise, on nõude sisuks lapse ülalpidamise kohustuse täitmine. Ülaltoodut silmas pidades leidis ringkonnakohus ekslikult, et TsMS § 459 lg 2 asjas ei kohaldu. (p 13)
Ülalpidamise ulatuse sätestab PKS § 99, mille lg-te 1 ja 2 järgi tuleb kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem (vt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Kolleegium on selgitanud, et lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus on PKS § 101 lg 1 järgi üldjuhul pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada, kuid lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad suuremad kulud tuleb tõendada (vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 15). (P 14)
Seadus sätestab võimaluse esitada kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise muutmise hagi, seda TsMS §-s 459 ja §-s 497 sätestatud tingimustel. Riigikohus on asunud seisukohale, et TsMS § 459 ja § 497 ei näe ette vanema õigust nõuda kohtulahendi (sh kohtu kinnitatud kompromissi) muutmist tagasiulatuvalt (vt Riigikohtu 27. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-09, p 12). Kolleegium on samale seisukohale jäänud ka kehtivat perekonnaseadust kohaldades (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 26). Samuti on kolleegium leidnud, et TsMS § 459 lg-s 2 märgitud seaduseks, mis võimaldab nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt, ei saa olla varem kehtinud PKS § 70 lg 2 (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-09, p 12). (p 13)
|
| 3-2-1-100-14
|
Riigikohus |
19.11.2014 |
|
PKS § 209 lg 1 võimaldab isikule, kes on vanema hoolduse all või kellele on määratud eestkostja, määrata erieestkostja nendeks toiminguteks, mida vanemad või eestkostja ei saa teha. Eelkõige määratakse erieestkostja päritud või kinkena saadud vara valitsemiseks, kui pärandaja või kinkija on määranud, et vanemad või eestkostja ei tohi seda vara valitseda. (p 20)
PKS § 209 lg-st 1 ja ka Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-6-12 ei tulene, nagu saaks PKS § 209 lg 1 alusel erieestkostja määrata vaid juhul, kui suhtluskorda puudutav menetlus peatatakse ja suhtluskorda kindlaks ei määrata. Selles lahendis pidas Riigikohus põhimõtteliselt võimalikuks määrata lapse ja vanema suhtlemise korraldamiseks vahendaja erieestkostja näol ega välistanud erieestkostja määramist ka olukorras, mil määratakse kindlaks vanemate suhtluskord lapsega (p 20, Riigikohtu 14. märtsi 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-12, p-d 23 ja 24).
PKS § 122 lg 1 kohaselt ei kehti vanema hooldusõigus neis lapsega seotud asjades, mille jaoks on määratud erieestkostja, samuti kohtuasjas, kus on määratud muu esindaja. Kui kohus on lapse ja vanemate suhtlemiskorra kohtulahendiga kindlaks määranud, kuid piiranud ühe vanema hooldusõigust lapse ja teise vanema suhtlemise küsimustes ning määranud seda korraldama erieestkostja, siis erieestkostja saab otsustada lapse ja teise vanema suhtlemise korraldamise üle osas, milles see kohtulahendiga reguleerimata on. (p 20)
|
| 3-2-1-91-14
|
Riigikohus |
05.11.2014 |
|
Lähenemiskeeld peab olema vajalik, sobiv ja proportsionaalne (vt 3-1-1-59-10, p 7.2–7.3) (p 17).
VÕS § 1055 lg 1 alusel saab kohaldada ka liikumispiirangut, millega keelatakse isikul viibida kindlaks määratud piirkonnas sõltumata sellest, kas kaitstav isik selles piirkonnas viibib (p17).
Arvestades lapse vanust võib olla põhjendatud isa suhtlemine lapsega ka ajal, mil laps ei saa ema töökohustuste tõttu viibida koos emaga ja on kolmandate isikute hoole all (p 16).
Lapsega telefoni teel suhtlemise reguleerimine ei või last liigselt koormata (p 16).
Suhtlemise kord peab olema selge ja täidetav (3-2-1-83-11) (p 16).
Kohus peab lapsega suhtlemise korraldamise asjas vanemaid lepitama ja veenma neid lapse huvides koostööle ning lapsega suhtlemist kokkuleppel reguleerima, sh võib kohus kohustada vanemaid kohtuvälises lepitusmenetluses osalema (3-2-1-64-10, p 21) (p 16).
Kohtul tuleb võtta põhjendatud seisukoht kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, mh selgitada lühidalt, miks ühel või teisel asjaolul ei ole asja lahendamisel tähtsust (vt 3-2-1-84-14, p 20) (p 17).
Kohus peab lapsega suhtlemise korraldamise asjas vanemaid lepitama ja veenma neid lapse huvides koostööle ning lapsega suhtlemist kokkuleppel reguleerima, sh võib kohus kohustada vanemaid kohtuvälises lepitusmenetluses osalema (3-2-1-64-10, p-d 30–31) (p 16).
|
| 3-2-1-113-14
|
Riigikohus |
05.11.2014 |
|
Üldjuhul on lapse huvides suhelda ka välisriigis elava vanemaga, sh selle vanema tavapärases elukeskkonnas (p 26).
Kohus saab lapse kohanemisvajadust arvestades määrata astmelise suhtluskorra (p 27).
Kohtu määratud suhtluskord peab olema selge ja täidetav, sh tuleb reguleerida ka vanema kohustus lapsega suhelda, mitte üksnes anda vanemale soovi korral võimalus lapsega suhelda (3-2-1-83-11) (p 28).
Lapsega suhtlemist hagita menetluses lahendades tuleb kohtul lähtuda uurimispõhimõttest ja vanemaid lepitada (p 23–24).
Kui mõlemad vanemad on esitanud avalduse nii ühise hooldusõiguse muutmiseks kui ka lapsega suhtlemise korra määramiseks, saab mõlemat vanemat pidada kohtumenetluses avaldajaks ( 22).
Lapsega suhtlemist hagita menetluses lahendades tuleb kohtul lähtudes uurimispõhimõttest ja teha kõik endast olenev, et vanema ja lapse suhtlemise kord vastaks kõiki asjaolusid ja vanemate õigustatud huve arvestades lapse huvidele (p 23).
Kohus peab lapsega suhtlemise korraldamise asjas vanemaid lepitama ja veenma neid lapse huvides koostööle ning lapsega suhtlemist kokkuleppel reguleerima, sh võib kohus kohustada vanemaid kohtuvälises lepitusmenetluses osalema (3-2-1-64-10, p 21) (p 24).
|
| 3-2-1-98-14
|
Riigikohus |
05.11.2014 |
|
Eestkostja määramise asjas avalduse esitanud isikut saab pidada avaldajaks ka siis, kui teise isiku avalduse alusel on juba samale piiratud teovõimega isikule eestkostja määramise menetlust alustatud (p 19).
Eestkostja määramise asjas avalduse esitanud isikut saab pidada avaldajaks ka siis, kui teise isiku avalduse alusel on juba samale piiratud teovõimega isikule eestkostja määramise menetlust alustatud (p 19).
Kuna eestkostja määramise menetluse alustamiseks ei ole tingimata vaja avaldust esitada ja kohus menetleb seda ka omal algatusel, juhib kohus sellises asjas menetlust ja menetlusosalised ei saa menetluse eset käsutada (p 19).
Eestkostja määramise määruses tuleb kohtul mh otsustada, kas avaldus rahuldada (p 19).
Eestkostja määramise määruses tuleb kohtul mh otsustada, kas avaldus rahuldada (p 19).
Kuna eestkostja määramise menetluse alustamiseks ei ole tingimata vaja avaldust esitada ja kohus menetleb seda ka omal algatusel, juhib kohus sellises asjas menetlust ja menetlusosalised ei saa menetluse eset käsutada (p 19).
|
| 3-2-1-96-14
|
Riigikohus |
29.10.2014 |
|
Lapse nime kontinuiteedi põhimõttest tulenevalt on lapse huvides tema senise nime säilitamine ja nime muutmine on põhjendatud vaid üksikutel juhtudel (p 21)
Isegi hooldusõiguse või vastava otsustusõiguse korral ei saa vanem lapse perekonnanime alati oma soovi järgi muuta, sest lapsele perekonnanime andmise ja perekonnanime muutmise võimalused on reguleeritud nimeseaduses (p 22)
Otsustusõiguse küsimust lahendades tuleb kohtul kaaluda, kas vanem suudab ja soovib vaidlusalust küsimust (lapse perekonnanime muutmist) lapse huvidest lähtudes otsustada (p 20)
Lapse nime muutmiseks ainuotsustusõiguse saamise korral ei saa vanem lapse perekonnanime alati oma soovi järgi muuta, sest lapse perekonnanime muutmise võimalused on reguleeritud nimeseaduses (p 22)
|
| 3-2-1-95-14
|
Riigikohus |
29.10.2014 |
|
Enne vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtulahendi sundtäitmist tuleb alustada kohtulikku lepitusmenetlust, mille ebaõnnestumise korral saab kohus mh määrata, milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada, sh määrata, et kohtulahendit saab täita täitemenetluses jõudu kasutades (p 20-21)
Enne vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtulahendi sundtäitmist tuleb alustada kohtulikku lepitusmenetlust, mille ebaõnnestumise korral saab kohus mh määrata, milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada, sh määrata kohtulahendi täitmise täitemenetluses jõudu kasutades (p 20-21)
Lapse suhtes võib kasutada jõudu üksnes lapse ühekordsel üleandmisel, mitte lapsega suhtlemise võimaldamiseks. Suhtlemise võimaldamiseks saab jõudu kasutada vanema vastu (p 21)
Jõu kasutamist saab taotleda nii kohtutäitur kui ka lapse vanem. Kohtul tuleb lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral võtta tarvitusele kõik meetmed, et tagada suhtlemise korra kiire ja efektiivne täitmine, sh otsustada jõu kasutamise võimaluse üle (p 22)
Jõu kasutamine on äärmuslik meede ning seda rakendades tuleb kaaluda, kas see on proportsionaalne, mõõdukas ja eesmärgipärane (p 23)
Kohus otsustab üksnes jõu kasutamise võimaluse üle, vahetu jõu kasutamise otsustab kohtutäitur (p 24)
|
| 3-2-1-76-14
|
Riigikohus |
14.10.2014 |
|
Kui kummalegi abikaasale kuulub osanike nimekirja järgi osaühingu osa, mis tegelikult on nende ühisvaras, abikaasad on kumbki hääletanud vaid tema nimele kantud osast tulenevate häältega ja nad on hääletanud ühte moodi (otsuse poolt), saab eeldada mõlema abikaasa tahet hääletada sama moodi ka ühisvarasse kuuluvast, kuid tema nimele kandmata osast tulenevate häältega (p 34).
TsMS § 368 lg 1 järgi võib tuvastushagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks esitada isik, kellel on tuvastamise vastu õiguslik huvi, st kelle õigused või kohustused võivad tuvastatud asjaolust sõltuda. Juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastamisel on tuvastushuvi vähemalt üldjuhul tuletatav juriidilise isiku liikme (osaniku, aktsionäri) liikmesussuhtest juriidilise isikuga (p 18).
Osaühingu osanikul on üldjuhul alati õigus nõuda otsuse tühisuse tuvastamist, kui otsusest võivad sõltuda tema õigused ja kohustused osaühingu, selle teiste osanike või muude isikute suhtes (p 18).
Osaniku tuvastushuvi otsuse tühisuse tuvastamise vastu ei välista ainuüksi see, kui osanik on omandanud osaluse ühingus pärast vaidlusaluse osanike otsuse vastuvõtmist (p 19).
Samuti ei välista osaniku tuvastushuvi see, kui vaidlusaluse otsuse poolt on hääletanud osa eelmine omanik (p 20).
Ainuüksi hääletamisel osalemine ei välista osaniku õigust tugineda otsuse tühisusele. Otsuse tühisuse tuvastamise nõude esitamist ei välista ka see, kui osanik on hääletanud otsuse poolt. Otsuse poolt hääletamine välistab vaid otsuse kehtetuks tunnistamise nõude esitamise, kuna ÄS § 178 lg 3 teise lause järgi peab osanik hagi esitamiseks olema enne esitanud vastuväite (ja lasknud selle protokollida) (p 20).
Otsuse tühisuse toovad kaasa raskemad sisu- ja protseduurivead, sh sellised vead, mis rikuvad juriidilise isiku liikme (sh osaniku või aktsionäri) õigust saada teada koosoleku toimumisest või mis takistavad oluliselt osalemisõiguse teostamist ning rikuvad õigust olla koosolekul kohal ja hääletada. Ka kirjaliku hääletamise korral on sellisteks rikkumisteks eelkõige need rikkumised, mis takistavad osanikul saada teada hääletamisest, võtta vastu kaalutletud otsus ja hääletada. Selliste rikkumiste puhul on õigustatud huvi tuvastada otsuse tühisus igal osanikul olenemata sellest, kas tema suhtes on protseduurireegleid rikutud või mitte (p 21).
Osaniku hagemisõigust ei välista ka see, et kui ta ei ole osa omandamise ega otsuse vormistamise ajal äriregistrisse kantud. Oluline on üksnes see, et hageja on kostja osanik hagi esitamise ajal (p 22).
Erandjuhul võib osaühingu osaniku tuginemine ÄS § 1771 lg-le 1 ehk otsuse tühisusele siiski olla ka vastuolus TsÜS § 138 lg-st 1 tuleneva hea usu põhimõttega, nt kui otsuse tühisuse tuvastamise eesmärgiks on kahju tekitamine osaühingule või teistele osanikele (sellise olukorra kohta vt näiteks Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 23) (p 23).
TsMS § 368 lg 1 järgi võib tuvastushagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks esitada isik, kellel on tuvastamise vastu õiguslik huvi, st kelle õigused või kohustused võivad tuvastatud asjaolust sõltuda. Juriidilise isiku organi otsuse tühisuse tuvastamisel on tuvastushuvi vähemalt üldjuhul tuletatav juriidilise isiku liikme (osaniku, aktsionäri) liikmesussuhtest juriidilise isikuga (p 18).
Koosolekuta võivad osanikud otsuseid vastu võtta kirjaliku hääletamisega hääletusprotokolli järgi ÄS § 173 lg-te 1–42 alusel või konsensuslikult muid formaalsusi järgimata ÄS § 173 lg-te 6 ja 7 alusel (p 26).
Kui osa osanikke hääletab otsuse vastu või kui osa osanikke jätab hääletamata, ei ole otsust ÄS § 173 lg-te 6 ja 7 järgi võimalik vastu võtta (p 28).
Otsuse vastuvõtmisele koosolekut kokku kutsumata ehk kirjaliku hääletamise jaoks näevad ÄS § 173 lg-d 2–42 ette eraldi protseduurireeglid. Nimelt peab juhatus ÄS § 173 lg 2 järgi saatma otsuse eelnõu kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kõigile osanikele, määrates tähtaja, mille jooksul osanik peab esitama selle kohta oma seisukoha kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt koostab juhatus hääletustulemuste kohta seaduses sätestatud andmeid sisaldava hääletusprotokolli, mis samuti tuleb saata osanikele (p 30).
Need nõuded on sellised otsuse tegemise nõuded, mille rikkumine on oluline rikkumine ÄS § 1771 lg 1 mõttes, mis toob kaasa otsuse tühisuse. Selliseks juhtumiks on ka see, kui osaühingu juhatus jätab osaniku hääletamise võimalusest teavitamata. Sel juhul ei ole alust lugeda osaniku häält vastuhääleks, mida saab ÄS § 173 lg 2 teise lause järgi teha vaid juhul, kui osanik ei osale hääletamisel vaatamata sellele, et talle anti selline võimalus. Vastasel juhul võiks osaühingu juhatus hääletusest alati välja jätta vähemusosanikud, kellest võib tõenäoliselt arvata, et nad hääletavad otsuse vastu, kuid kelle hääled otsuse vastuvõtmist ei mõjutaks. See riivaks aga ebaproportsionaalselt osaniku üht olulisimat õigust – osalemisõigust (p 30).
Oluliseks rikkumiseks ei ole otsuse eelnõu seaduses ettenähtud korras saatmata jätmine siis, kui eelnõu on siiski muul tuvastataval viisil toimetatud kõigi osanikeni (p 30).
|
Facebook
X.com