https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 171| Näitan: 121 - 140

Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-3-1-42-08 PDF Riigikohus 20.10.2008

Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine pole põhiõigus, vaid privileeg, mille andmise tingimuste sätestamisel on riigil suur otsustusruum ning sellest johtuvalt kohtutel piiratud kontrollipädevus. Ka rahvusvaheline õigus annab siseriiklikule seadusandjale naturalisatsiooni korras kodakondsuse omandamise tingimuste kehtestamisel suure otsustamisruumi.

Kodakondsus on isiku ja riigi vaheline püsiv seos. KodS § 6 p-s 21 sätestatud tingimuse täitmine näitab üldkorras naturalisatsiooni sooviva isiku tahet siduda end püsivalt Eesti riigiga ning võimaldab eeldada tema integreerumist Eesti ühiskonda ning õigussuhetesse. Kodakondsuse andmist välistavaks asjaoluks on KodS § 21 lg 1 p 2 järgi see, et isik ei järgi Eesti põhiseaduslikku korda või ei täida Eesti seadusi. Selleks et kontrollida, kas isik järgib Eesti põhikorda ja Eesti seadusi, on täiesti sobilik seada naturalisatsiooni tingimuseks püsiv elamine Eestis.

Kodakondsuse saamise tingimusi teadval isikul on võimalik siduda end püsivalt Eestiga KodS § 6 p 21 nõuete kohaselt. KodS § 6 p 21 ei muutu põhiseadusevastaseks seetõttu, et isik ei soovi oma staatust muuta materiaalsetel kaalutlustel.

Elukoht TsÜS § 14 mõttes ja Rahvastikuregistri seaduse §-de 391 ja 40 mõttes ei oma õiguslikku tähendust KodS § 6 p 21 kohaldamisel, sest Eestis registreeritud elukoha omamise nõue on naturalisatsiooni iseseisva tingimusena sätestatud § 6 p-s 23, mille järgi välismaalane, kes soovib saada Eesti kodakondsust, peab omama registreeritud elukohta Eestis.


Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine pole põhiõigus, vaid privileeg, mille andmise tingimuste sätestamisel on riigil suur otsustusruum ning sellest johtuvalt kohtutel piiratud kontrollipädevus. Ka rahvusvaheline õigus annab siseriiklikule seadusandjale naturalisatsiooni korras kodakondsuse omandamise tingimuste kehtestamisel suure otsustamisruumi.


Kaalumisruum seaduste kohaldamisel on vajalik inimväärikuse tagamiseks ning vabadusõiguste kaitseks. Kaalutlusruumi mittevõimaldava õigusliku regulatsiooni proportsionaalsust tuleb kontrollida vabadusõigustesse sekkumise puhul. Võrdsuspõhiõiguste puhul tuleb regulatsiooni proportsionaalsust kontrollida, kui võrdsusõigus on seotud vabadusõiguse kasutamisega. Kui võrdsuspõhiõigus pole seotud vabadusõiguse kasutamisega, siis piirdutakse õigusliku regulatsiooni põhiseaduspärasuse kontrollimisel mõistliku põhjuse leidmisega. Kodakondsuse saamise tingimusi teadval isikul on võimalik siduda end püsivalt Eestiga KodS § 6 p 21 nõuete kohaselt. KodS § 6 p 21 ei muutu põhiseadusevastaseks seetõttu, et isik ei soovi oma staatust muuta materiaalsetel kaalutlustel.

3-3-1-25-08 PDF Riigikohus 19.06.2008

Maa riigi omandisse jätmise otsuse tegemisel ei saa viidata abstraktselt avalikele huvidele ning eeldada nende suuremat kaalukust võrreldes erahuvidega. Nii kaalutlusotsuse tegemisel kui selle motiveerimisel tuleb selgelt välja tuua, milles konkreetsel juhul avalik huvi seisneb ning millist kaalu omab see võrreldes isikute huviga maa tagastamiseks.

Haldusorgan peab enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Riigi omandisse jäetava maa tagastamisest huvitatud isikud on maa riigi omandisse jätmise menetluses menetlusosalised HMS § 11 lg 1 p 3 alusel (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 11. oktoobri 2007. a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-37-07 p-i 10).

Kohaliku omavalitsuse poolt maa sihtotstarbe määramine maa riigi omandisse jätmise menetluses on kohaliku elu küsimuse otsustamine, milles kohalik omavalitsus pole allutatud riigi järelevalvele (vt Riigikohtu 15.03.2006 määruse haldusasjas nr 3-3-1-78-05 p-i 12). Kuna minister sekkub maa sihtotstarbe määramisega kohaliku omavalitsuse otsustusruumi, on kohalikul omavalitsusel selles osas kaebeõigus maa riigi omandisse jätmise otsuse suhtes.


Kuigi halduskohtu pädevuses on vaadata läbi kohaliku omavalitsuse üksuse kaebus maa riigi omandisse jätmise otsuse peale, ei tähenda see, et maa riigi omandisse jätmise otsus piirab alati kohaliku omavalitsuse üksuse subjektiivseid õigusi. Nagu iga teinegi kaebaja peab kohaliku omavalitsuse üksus põhjendama kohtusse pöördumisel, kuidas vaidlustatud haldusakt rikub tema õigusi.

Kohaliku omavalitsuse poolt maa sihtotstarbe määramine maa riigi omandisse jätmise menetluses on kohaliku elu küsimuse otsustamine, milles kohalik omavalitsus pole allutatud riigi järelevalvele (vt Riigikohtu 15.03.2006 määruse haldusasjas nr 3-3-1-78-05 p-i 12). Kuna minister sekkub maa sihtotstarbe määramisega kohaliku omavalitsuse otsustusruumi, on kohalikul omavalitsusel selles osas kaebeõigus maa riigi omandisse jätmise otsuse suhtes.

Kohalikul omavalitsusel on kaebeõigus ka otsuste suhtes, mis võiks oluliselt mõjutada omavalitsusüksuse poolt kohaliku elu juhtimist ja kohaliku elu küsimuste otsustamist ning selle kaudu kahjustada kohaliku omavalitsuse olemuslike ülesannete täitmise võimalusi (vt Riigikohtu 28.02.2007 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-86-06 p-i 16). Kaevandamine üleriigilise tähtsusega maardlas on eelduslikult olulist keskkonnamõju omav tegevus. Kaevandamise üle ei otsustata aga maa riigi omandisse jätmise menetluses.


Haldusorgan peab enne haldusakti andmist andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Riigi omandisse jäetava maa tagastamisest huvitatud isikud on maa riigi omandisse jätmise menetluses menetlusosalised HMS § 11 lg 1 p 3 alusel (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 11. oktoobri 2007. a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-37-07 p-i 10).

3-3-1-18-08 PDF Riigikohus 12.05.2008

Avaliku teenistuse seadusest ei tulene täpsemat menetluskorda edutamise ettevalmistamiseks ning otsustamiseks ega seda, millisele informatsioonile edutamisotsustus peab tuginema. Avaliku teenistuse seadus ei näe ette, et edutamise menetlus peab olema asutusesiseselt täpsemalt reguleeritud. Samuti pole sätestatud, et eelnevalt pädeva ametiisiku edutamisotsustusele peab kandidaadi sobivust kollegiaalselt arutama, näiteks vastavas komisjonis.

Pädevus edutamise või edutamata jätmise otsustamiseks on ametiisikul, kellel on õigus nimetada isik ametisse ametikohale, millele ta edutatakse (ATS § 82 lg 2). Avaliku teenistuse seadusest (eelkõige ATS § 82 lg 2 ning § 83 lg-d 1 ja 3) tuleneb edutamise õigust omava isiku või asutuse jaoks ulatuslik kaalumisruum. Ametnikul puudub subjektiivne õigus nõuda tema edutamist, kuid tal on õigus õiguspärasele ja õiglasele menetlusele otsustamisel (vt Riigikohtu 20.05.2000 otsust haldusasjas nr 3-3-1-20-00 ja 08.05.2001 otsust haldusasjas nr 3-3-1-27-01).

Ametniku õigusi rikkuvat pädeva ametniku otsust tema edutamata jätmise kohta on ametnikul võimalik halduskohtus vaidlustada. Kuna ametniku edutamisotsused on hinnangulised otsustused, saab kohus nende õiguspärasust kontrollida vaid piiratud ulatuses.


Kohus ei saa kontrollida asutuse või ametiisiku hinnanguliste otsustuste sisulist põhjendatust ega otstarbekust, vaid saab võtta seisukoha üksnes menetluskorra ja kaalumisreeglite järgimise ning motiveerimiskohustuse täitmise osas. Ametniku edutamisotsused on hinnangulised otsustused, mille õiguspärasust saab halduskohus kontrollida vaid piiratud ulatuses.


Väga ulatusliku kaalumisruumi ja sisult hinnanguliste otsustuste puhul on oluline küll motivatsiooni olemasolu, kuid selliste otsustuste omapärast tingitult ei ole motiivid halduskohtus sisuliselt kontrollitavad. Motivatsioonist saab tuleneda otsustuse õigusvastasus vaid juhul, kui selgub, et lähtutud on asjakohatutest ja täiesti sobimatutest kaalutlustest.

3-3-1-85-07 PDF Riigikohus 07.05.2008

Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (vt nt Riigikohtu 17.10.2007 otsust asjas nr 3-3-1-39-07). Haldusakti muutmine ja varasema haldusakti jõusse jätmine olukorras, kus muutmisega antakse sisuliselt uus haldusakt, ei ole selge ega üheselt mõistetav.


Haldusorganil on nii või teisiti omal algatusel võimalik haldusakti muuta ja kehtetuks tunnistada (HMS §-d 64-67). Seejuures tuleb arvestada haldusmenetluse üldpõhimõtetega, muu hulgas hea halduse põhimõttega.


Vastavalt HKMS § 92 lg-le 5 kannab vastustaja kohtukulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 24 lg 1 p-s 4 sätestatud alustel. Kuigi HKMS § 92 lg-s 5 on kasutatud mõistet "kohtukulud", tuleb selle mõiste sisu ja maht samastada HKMS § 83 lg-s 1 defineeritava mõiste "menetluskulud" omadega (vt ka Riigikohtu 09.04.2007. a määrust asjas nr 3-3-1-92-06).


Ringkonnakohus kontrollib apellatsioonimenetluses esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust selle tegemise hetkel. Haldusakti tühistamine pärast halduskohtu otsuse tegemist ei saa mõjutada halduskohtu otsuse seaduslikkust (vt Riigikohtu 17.05.1999 määrust asjas nr 3-3-1-16-99).


Kui Eesti kohtul tekib kahtlus EL teisese õiguse vastavuses EL esmasele õigusele, tuleb menetlus peatada ja paluda Euroopa Kohtult EL õigusakti kehtivuse ja vajadusel tõlgenduse osas eelotsust (vt Euroopa Kohtu 22.10.1987 otsust kohtuasjas 314/85: Foto-Frost vs. Hauptzollamt Lübeck-Ost, 06.12.2005 otsust kohtuasjas C-461/03: Gaston Schul ja 10.01.2006 otsust kohtuasjas C-344/04: International Air Transport Association jt). Kui EL teisese õiguse õiguspärasuses kahtlusi ei teki või Euroopa Kohtu vastus kinnitab teisese õiguse õiguspärasust, kuid tekib kahtlus Eesti õiguse vastavusest EL õigusele, siis võib Eesti õiguse EL õigusega kooskõla küsimuse lahendada, toetudes varasemale Euroopa Kohtu praktikale või vajadusel paluda Euroopa Kohtult EL õiguse tõlgendamiseks eelotsust. Eelistada tuleks Eesti õiguse tõlgendamist võimalikult kooskõlas EL õigusega.


EL teisese õiguse õiguspärasust hindab Euroopa Kohus ja selle normi kehtivust liikmesriigis ei saa mõjutada vastuolu liikmesriigi põhiseadusega (vt Euroopa Kohtu 17.12.1970 otsust kohtuasjas C-11/70: Internationale Handelsgesellschaft). Põhiseaduse täiendamise seadusega võeti Eesti õigusesse üle liitumislepingust tulenevad õigused ja kohustused, sealhulgas EL teisene õigus (vt Riigikohtu 11.05.2006 otsuse asjas nr 3-4-1-3-06 punkte 15 ja 16). Seetõttu puudub juhul, kui Euroopa Kohus leiab, et siseriikliku õiguse aluseks olev EL õigus on EL esmase õigusega kooskõlas, vajadus nende EL õigusaktide ja üldjuhul ka nende alusel antud Eesti õiguse põhiseaduspärasuse kontrollimiseks.

Osaliselt EL õiguse alusel antud Eesti õiguse põhiseaduslikkuse järelevalve võib aset leida eeskätt vaid Eesti õiguse nendes osades, mis ei tulene Euroopa Liidu õigusest. Samuti erandina juhul, kui EL õigus sh Euroopa Kohtu praktika võimaldab EL õiguse ülevõtmisel ja rakendamisel liikmesriigile teatud diskretsiooniõigust, mille teostamisel on liikmesriik seotud oma põhiseaduse ja sellest tulenevate põhimõtetega. Lisaks saab üldjuhtudel põhiseaduslikkuse järelevalvet teostada EL õigust üle võtvate Eesti seaduste formaalse õiguspärasuse hindamiseks.

Välistatud ei ole EL esmase õiguse muudatuste (EL aluslepinguid muutvad lepingud) ning nendega kaasnevate selliste sätete, mis delegeerivad Euroopa Liidule täiendavat pädevust, põhiseaduslikkuse järelevalve põhiseaduse aluspõhimõtteid ja täiendamise seaduse kaitseklauslit silmas pidades. Seda juhul, kui Riigikohus on selleks kehtiva Eesti õiguse kohaselt pädev.


EL õigusega seotud, st EL õigusest tuleneva, seda täpsustava või rakendava Eesti õiguse kohaldamisel ja tõlgendamisel tuleb kohtul esmalt kontrollida, kas Eesti õigus on EL õigusega vastavuses. Seejuures on soovitav vaadelda EL õigust laiemalt kui ainult asjassepuutuv EL õigusakt. Analüüsida tuleks tarvidusel seda, kas Eesti õigus, vajadusel ka asjassepuutuv EL teisene õigus on vastavuses EL esmase õigusega, EL õiguse üldprintsiipide ning Euroopa Liidus tunnustatud põhimõtete, sh põhiõiguste- ja vabaduste austamisega. Kui selgub, et Eesti õigus on vastuolus EL õigusega, siis tuleb vastuolus olev Eesti õigus jätta kohaldamata põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust algatamata.

3-3-1-81-07 PDF Riigikohus 16.01.2008

Haldusorgani sise-eeskiri ei ole iseseisvalt halduskohtus vaidlustatav akt. Seda, kas sise-eeskirjas sätestatud ja üksikjuhtumil aluseks olnud kriteeriumid on asjakohased ning kas kaalutlused, mis tuginesid halduseeskirjas sätestatud kriteeriumitele, olid õiguspärased, saab välja selgitada halduse üksikakti halduskohtuliku kontrolli käigus.

Haldusesisene akt (halduseeskiri) on esmajärjekorras suunatud haldusele enesele ning on siduv haldusorganile. Akti halduseeskirjadena kvalifitseerimine ei välista, et sätestatu avaldab mõju ka haldusevälistele isikutele nende suhetes avaliku võimuga. Halduseeskirja normid omandavad faktilise välismõju nende kohaldamise tulemusena. Kaalumisreeglite kehtestamist eelkõige haldusele enesele suunatud halduseeskirja vormis võib pidada iseenesest põhjendatuks. Kuigi halduseeskiri peab abistama haldusorganit edaspidise kaalutlusõiguse teostamisel, ei tohi eeskiri kaalumist takistada ega välistada. Haldusel peab olema põhjendatud juhtudel ning konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades õiguspärase kaalumisotsuse saavutamiseks võimalus ka halduseeskirjas sätestatud piire ületada. Seejuures tuleb halduseeskirja kohaldades järgida võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtet.


Diskretsioonivolituse mittetäielik kasutamine ja olulistele asjaoludele mittetuginev kaalumine võivad endast kujutada sellist olulist diskretsiooniviga, mis on kaalutlusotsuse tühistamise aluseks.


Haldusesisene akt (halduseeskiri) on esmajärjekorras suunatud haldusele enesele ning on siduv haldusorganile. Akti halduseeskirjadena kvalifitseerimine ei välista, et sätestatu avaldab mõju ka haldusevälistele isikutele nende suhetes avaliku võimuga. Halduseeskirja normid omandavad faktilise välismõju nende kohaldamise tulemusena. Kaalumisreeglite kehtestamist eelkõige haldusele enesele suunatud halduseeskirja vormis võib pidada iseenesest põhjendatuks. Kuigi halduseeskiri peab abistama haldusorganit edaspidise kaalutlusõiguse teostamisel, ei tohi eeskiri kaalumist takistada ega välistada. Haldusel peab olema põhjendatud juhtudel ning konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades õiguspärase kaalumisotsuse saavutamiseks võimalus ka halduseeskirjas sätestatud piire ületada. Seejuures tuleb halduseeskirja kohaldades järgida võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtet.


Haigekassa nõukogu 28. oktoobri 2004. a otsus "Ravi rahastamise lepingu sõlmimise ja lepingu tähtaja üle otsustamise asjaolude hindamise alused" on haldusesisene akt (halduseeskiri), mis on esmajärjekorras suunatud haldusele enesele ning siduv haldusorganile.

Halduseeskiri võib avaldada mõju ka haldusevälistele isikutele nende suhetes avaliku võimuga. Nimetatud aktis sätestatu omandab haldusest väljapoole suunatud tähenduse ravi rahastamise lepingu sõlmimist taotlevate isikute suhtes, kelle vastavust hinnatakse ravikindlustuse seaduse ja selle akti pinnalt ning otsustatakse nendega lepingu sõlmimine või mittesõlmimine. Kuigi halduseeskiri peab abistama haldusorganit edaspidise kaalutlusõiguse teostamisel, ei tohi eeskiri kaalumist takistada ega välistada. Halduse diskretsiooniruum on nimetatud aktis sätestatud hindamiskriteeriumitega kahandatud minimaalseks.

Haldusorgani sise-eeskiri ei ole iseseisvalt halduskohtus vaidlustatav akt. Seda, kas sise-eeskirjas sätestatud ja üksikjuhtumil aluseks olnud kriteeriumid on asjakohased ning kas kaalutlused, mis tuginesid halduseeskirjas sätestatud kriteeriumitele, olid õiguspärased, saab välja selgitada halduse üksikakti halduskohtuliku kontrolli käigus.


Haldusorgani sise-eeskiri ei ole iseseisvalt halduskohtus vaidlustatav akt. Seda, kas sise-eeskirjas sätestatud ja üksikjuhtumil aluseks olnud kriteeriumid on asjakohased ning kas kaalutlused, mis tuginesid halduseeskirjas sätestatud kriteeriumitele, olid õiguspärased, saab välja selgitada halduse üksikakti halduskohtuliku kontrolli käigus.

3-3-1-41-06 PDF Riigikohus 03.12.2007

Planeeringute hierarhiast ning põhiseadusega ettenähtud põhiõiguste lünkadeta kaitse põhimõttest tuleneb, et planeerimisvõim on riigi ja kohaliku omavalitsuse jagatud pädevuses. Riigi ja kohaliku omavalitsuse ülesannete jaotus jagatud pädevuse teostamisel on määratud lähimuse põhimõttega, mis tuleneb Eesti õiguskorras Riigikogu poolt ratifitseeritud Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artikli 4 lõikest 3. Konkreetset ülesannet täidab see võimutasand, mis saab sellega konkreetses olukorras kõige paremini hakkama.

Isegi juhul, kui elamukrundi minimaalsuuruse kehtestamine lugeda kohaliku elu küsimuseks, ei saa kohalik omavalitsus seda teha määrusega ilma vastava volitusnormita, sest elamukrundi minimaalsuuruse kehtestamine riivab PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigust. Kohalik omavalitsusüksus on põhiseaduse järgi nii kohaliku elu küsimuste kui talle pandud riigielu küsimuste korraldamisel seotud seaduslikkuse põhimõttega, mistõttu kohaliku omavalitsuse põhiõigusi riivaval tegevusel peab alati olema seaduslik alus.


Isegi juhul, kui elamukrundi minimaalsuuruse kehtestamine lugeda kohaliku elu küsimuseks, ei saa kohalik omavalitsus seda teha määrusega ilma vastava volitusnormita, sest elamukrundi minimaalsuuruse kehtestamine riivab PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigust. Kohalik omavalitsusüksus on põhiseaduse järgi nii kohaliku elu küsimuste kui talle pandud riigielu küsimuste korraldamisel seotud seaduslikkuse põhimõttega, mistõttu kohaliku omavalitsuse põhiõigusi riivaval tegevusel peab alati olema seaduslik alus.


Vaidlustatud määruse vastuvõtmise ajal kehtinud planeerimis- ja ehitusseadus ei sisaldanud volitusnormi väikeelamukruntide minimaalsuuruse kehtestamiseks kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil või selle osal. Isegi juhul, kui elamukrundi minimaalsuuruse kehtestamine lugeda kohaliku elu küsimuseks, ei saa kohalik omavalitsus seda teha määrusega ilma vastava volitusnormita, sest elamukrundi minimaalsuuruse kehtestamine riivab PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigust. Kohalik omavalitsusüksus on põhiseaduse järgi nii kohaliku elu küsimuste kui talle pandud riigielu küsimuste korraldamisel seotud seaduslikkuse põhimõttega, mistõttu kohaliku omavalitsuse põhiõigusi riivaval tegevusel peab alati olema seaduslik alus.


Planeeringute hierarhiast ning põhiseadusega ettenähtud põhiõiguste lünkadeta kaitse põhimõttest tuleneb, et planeerimisvõim on riigi ja kohaliku omavalitsuse jagatud pädevuses. Riigi ja kohaliku omavalitsuse ülesannete jaotus jagatud pädevuse teostamisel on määratud lähimuse põhimõttega, mis tuleneb Eesti õiguskorras Riigikogu poolt ratifitseeritud Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artikli 4 lõikest 3. Konkreetset ülesannet täidab see võimutasand, mis saab sellega konkreetses olukorras kõige paremini hakkama.


Seadusereservatsiooni nõue tuleneb õigusriigi ja demokraatia põhimõtetest ja tähendab, et põhiõigusi puudutavates küsimustes peab kõik põhiõiguste realiseerimise seisukohalt olulised otsused langetama seadusandja. Põhiseaduses ette nähtud pädevus- ja vorminõuete eesmärgiks on tagada põhiseaduse kandvate printsiipide (õigusselguse, õiguskindluse, võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtte) järgimine ja tõhusam põhiõiguste kaitse.


Põhiseaduse § 32 lõike 2 kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada ning omandi kitsendused sätestab seadus. Kuigi teatud intensiivsusega põhiõiguste piiranguid saab kehtestada üksnes formaalses mõttes seadusega, ei ole see põhimõte absoluutne. Põhiseaduse mõttest ja sättest tuleneb, et vähem intensiivseid põhiõiguste piiranguid võib kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel määrusega. Omandiõiguse piiranguid võib seada üksnes formaalse seadusega või seaduses sisalduva ja eelnimetatud nõuetele vastava volitusnormi alusel, aga mitte otse kohaliku omavalitsuse üldaktiga. See nõue on suunatud sellele, et omandiõiguse piirangute seadmisel arvestataks kogu riigi territooriumil ühesuguste kriteeriumidega. Võrdse kohtlemise ja ühetaolisuse põhimõttega oleks vastuolus see, kui omandiõiguse kaitse oleks riigi erinevates piirkondades ebaühtlaselt tagatud.


Vaidlustatud määruse vastuvõtmise ajal kehtinud planeerimis- ja ehitusseadus ei sisaldanud volitusnormi väikeelamukruntide minimaalsuuruse kehtestamiseks kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil või selle osal. Planeeringute hierarhiast ning põhiseadusega ettenähtud põhiõiguste lünkadeta kaitse põhimõttest tuleneb, et planeerimisvõim on riigi ja kohaliku omavalitsuse jagatud pädevuses. Riigi ja kohaliku omavalitsuse ülesannete jaotus jagatud pädevuse teostamisel on määratud lähimuse põhimõttega, mis tuleneb Eesti õiguskorras Riigikogu poolt ratifitseeritud Euroopa kohaliku omavalitsuse harta artikli 4 lõikest 3. Konkreetset ülesannet täidab see võimutasand, mis saab sellega konkreetses olukorras kõige paremini hakkama.

Isegi juhul kui elamukrundi minimaalsuuruse kehtestamine lugeda kohaliku elu küsimuseks, ei saa kohalik omavalitsus seda teha määrusega ilma vastava volitusnormita, sest elamukrundi minimaalsuuruse kehtestamine riivab PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigust. Kohalik omavalitsusüksus on põhiseaduse järgi nii kohaliku elu küsimuste kui talle pandud riigielu küsimuste korraldamisel seotud seaduslikkuse põhimõttega, mistõttu kohaliku omavalitsuse põhiõigusi riivaval tegevusel peab alati olema seaduslik alus.

3-3-1-48-07 PDF Riigikohus 29.11.2007

Parlamendipensione reguleeriv seadus on erinevatel aegadel kandnud erinevaid nimetusi. Alates 1. jaanuarist 2008 nimetatakse seadust "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu XII koosseisu ning Riigikogu VII, VIII ja IX koosseisu liikmete pensioni seadus". Parlamendipensione reguleeriva seaduse § 14 lg 1 (oktoobris 1992 kehtinud redaktsioonis) ei võrdsustanud parlamendipensionide määramisel Riigikogu liikmena töötamise aega Vabariigi Valitsuse liikmena töötatud ajaga. Töötamise aegu võrdsustav muudatus tehti 19. jaanuaril 1999 vastu võetud Eesti Vabariigi seaduse "Riigikogu liikmete ametipalga, pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide kohta" muutmise seadusega, kui seaduse paragrahvi 14 lisati lõige 2. Sellele sättele omistati tagasiulatuv jõud sama seaduse § 13 lg-ga 3. Parlamendipensione reguleeriva seaduse § 14 lg 2 on kohaldatav ka Riigikogu asendusliikmete suhtes, sest Põhiseaduse § 64 lg 3 teise lause järgi on asendusliikmel kõik Riigikogu liikme õigused. Kui isikut ei nimetatud 1992. aastal Riigikogu asendusliikmeks, siis puudus tal võimalus asuda 1992. aastal tööle Riigikogus. Seetõttu tõttu ei saanud tema staaž Riigikogus hakata kulgema 1992. a parlamendipensione reguleeriva seaduse § 14 lg 1 alusel.


Enne 19. jaanuaril 1999. a Eesti Vabariigi seaduses "Riigikogu liikmete ametipalga, pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide kohta" tehtud muudatuse jõustumist oli võimalik, et Riigikogu liige, kelle parlamendipensionile õigust andev staaž oli hakanud kulgema, kuid kes kasutas talle Põhiseadusega ettenähtud võimalust minna valitsusse ja sealt Riigikokku naasta, ei omanda õigust parlamendiliikme vanaduspensionile. 1999. a tehtud seadusemuudatusega kõrvaldati Põhiseaduse § 64 lg 1 mõttega vastuolus olev ebavõrdsus Riigikogu liikmete vahel ning pensioneerimisel hakati võrdselt teiste Riigikogu liikmetega kohtlema neid Riigikogu liikmeid, kelle volitused Riigikogus peatati Vabariigi Valitsuse liikmeks nimetamise tõttu. Kui isik jättis kasutamata Põhiseaduse § 64 lg-st 3 tuleneva põhiõiguse (passiivse valimisõiguse elemendi) astuda Riigikokku asendusliikmena, siis ei saa teda pensioneerimisel lugeda Põhiseaduse § 64 lg 1 kaitsealas olevaks isikuks, keda tuleb kohelda võrdselt Riigikogu liikmetega.

3-3-1-39-07 PDF Riigikohus 17.10.2007

Planeeringute kui ulatusliku kaalutlusruumiga otsuste puhul on motiveermisel suur tähtsus (vt Riigikohtu 10.10.2002 otsust haldusasjas nr 3-3-1-42-02). Kui motivatsioon esitatakse selle mahukuse tõttu mõnes teises dokumendis, peavad haldusaktis olema ära toodud vähemalt põhimotiivid. Kui tehakse viide mõnele teisele dokumendile, siis peab lõppkokkuvõttes olema arusaadav, milline selles dokumendis sisalduv informatsioon kujutab endast osa haldusakti põhjendusest (vt Riigikohtu 14.10.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-54-03). HMS § 56 vastaselt haldusakti motiveerimata jätmine tähendab üldjuhul selle haldusakti õigusvastasust ning on haldusakti tühistamise aluseks.

Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. Selgeks ja üheselt mõistetavaks regulatsiooniks ei saa pidada seda, mis ei ole sätestatud eraldi detailplaneeringu kehtestamise otsuses või väljendatud selgelt detailplaneeringu lõpptulemuseks oleval kaardil või tekstilises osas. Arusaam, nagu võiks detailplaneeringu kooskõlastamise tingimused olla välja toodud üksnes kooskõlastavate haldusorganite kirjades, võib põhjustada vaidlusi nende kohustuslikkuse ja täitmise üle ning tuua lõppkokkuvõttes kaasa pöördumatut kahju.


Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. Selgeks ja üheselt mõistetavaks regulatsiooniks ei saa pidada seda, mis ei ole sätestatud eraldi detailplaneeringu kehtestamise otsuses või väljendatud selgelt detailplaneeringu lõpptulemuseks oleval kaardil või tekstilises osas. Arusaam, nagu võiks detailplaneeringu kooskõlastamise tingimused olla välja toodud üksnes kooskõlastavate haldusorganite kirjades, võib põhjustada vaidlusi nende kohustuslikkuse ja täitmise üle ning tuua lõppkokkuvõttes kaasa pöördumatut kahju.


Detailplaneeringu menetlemisel ja kehtestamisel diskretsiooniõiguse kasutamine eeldab seda, et kaalumisele võetakse kõik menetluses esitatud asjassepuutuvad väited ja seisukohad. Kui menetlusosaliste poolt esitatud seisukohad jäetakse arvestamata, siis tuleb seda põhjendada.

3-3-1-16-07 PDF Riigikohus 14.05.2007

Teatud erandlikel juhtudel on võimalik halduskohtus vaidlustada ka halduse siseakti. Sellise halduse siseakti, kus töölepingu lõpetamine toimus tööõiguslikus suhtes, vaidlustamine halduskohtus ei ole võimalik.

Linna või valla ametiasutuse hallatava asutuse asutamise, tegevuse ümberkorraldamise ja tegevuse lõpetamise otsustamise õigus kuulub kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 22 lg 1 p 34 kohaselt volikogu pädevusse. Munitsipaalasutus ei ole KOKS § 35 lg 1 kohaselt juriidiline isik. Kohaliku omavalitsuse ametiasutuse hallatava asutuse struktuuri muutmiseks antud akt ei ole haldusakt, kuna see ei ole suunatud haldusvälistele isikutele. Ametiasutuse hallatava asutuse struktuuri muutmiseks antud määruse näol ei ole tegemist ka määrusega HMS § 88 tähenduses, sest kõnealune määrus ei loo õigusi ega pane kohustusi haldusvälistele isikutele.


Menetluskulude väljamõistmine kaebajalt haldusorgani kasuks on piiratud mitmete tingimustega, nagu näiteks välise õigusabi vajalikkus haldusorgani jaoks, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsioon, kaebuse esitaja majanduslik olukord jne (vt Riigikohtu 24.04.2001 otsust haldusasjas nr 3-3-1-19-01, 10.05.2001 määrust haldusasjas nr 3-3-1-11-01, 18.12.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-75-03, 19.12.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-78-03). Kuigi nimetatud lahendid selgitasid enne 01.09.2006 kehtinud kohtukulude väljamõistmise korda, on need seisukohad rakendatavad menetluskulude väljamõistmisel ka kehtiva redaktsiooni alusel.


Teatud erandlikel juhtudel on võimalik halduskohtus vaidlustada ka halduse siseakti. Sellise halduse siseakti, kus töölepingu lõpetamine toimus tööõiguslikus suhtes, vaidlustamine halduskohtus ei ole võimalik.


Kui menetlus asjas lõpetatakse pädevuse puudumise tõttu, ei ole võimalik otsustada kaebuse sisulise põhjendatuse üle. Seega puudub alus kautsjoni riigituludesse arvamiseks ning kautsjon tuleb tagastada.


Halduskohtutes lahendatakse ametnike teenistussuhtest tulenevaid vaidlusi ning tööõigussuhetest tekkinud vaidluste lahendamine on üldkohtute pädevuses. Kohaliku omavalitsuse ametiasutuse hallatavas asutuses töölepingu alusel töötamisel on tegemist tööõigusliku suhtega. Vaidlused töötajatega töölepingu lõpetamise õiguspärasuse üle kuuluvad lahendamisele üldkohtus.

3-3-1-12-07 PDF Riigikohus 19.04.2007

Kui planeeringu koostamist korraldab kohalik omavalitsus ise, võib erinevate huvide tasakaalustatud arvessevõtmise võimalus olla tõhusam juhul, kui planeeringu tellijaks on eelduslikult arendustegevuse kasumlikkusest huvitatud eraõiguslik isik. Avalikule huvile vastavad lahendused tuleb sobitada planeeringusse juba selle koostamise käigus. Arendaja huvide ning avalike huvide vastuollu sattumise oht on suurem juhul, kui detailplaneeringuga tehakse ettepanek üldplaneeringu muutmiseks. Kui vajadus üldplaneeringu muutmiseks selgub alles planeeringu koostamise käigus, tuleks planeeringu koostamise korraldamine koheselt üle anda haldusorganile ning PlanS § 10 lg 6 esimese lause alusel sõlmitud leping lõpetada.


Detailplaneeringu koostamisel vaadeldakse vaid väikest osa üldplaneeringuga hõlmatud alast ning selle menetlemisel ei ole võimalik samaväärselt arvesse võtta kogu linna või valla territooriumil valitsevat olukorda. Seetõttu peaks detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine jääma erandiks, mis tagab paindlikuma reageerimisvõimaluse muutuvatele oludele ja vajadustele. Üldplaneeringu muutmiseks põhjendatud vajaduse äratundmisel on haldusorganil planeerimismenetlusele omaselt lai kaalutlusruum. Linna või valla arengu põhisuundade ja tingimuste määramine on omavalitsusüksuse otsustuspädevuses ning nõuetekohase menetluse läbiviimisel on omavalitsusüksus õigustatud varemtehtud otsuseid muutma.


Kehtestatud üldplaneering ei tekita isikutele abstraktset kaitstavat usaldust sellega kindlaks määratud tingimuste muutumatuna säilimiseks. Isikul tuleb leppida võimalusega, et teda ümbritsev elukeskkond võib muutuda.


Maavanema heakskiit üldplaneeringut muutvale detailplaneeringule on HMS § 16 lg 1 kohane siduva iseloomuga kooskõlastus, mis on menetlustoiming, mitte iseseisev haldusakt. Nagu muidki menetlustoiminguid saab sellist kooskõlastust reeglina vaidlustada üksnes koos lõpliku haldusaktiga (vt ka Riigikohtu 10.06.2003 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-38-03, p 22.)


Enne 1. septembrit HKMS kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmist poolelt ei võimaldanud. Alates 1. septembrist 2006 kehtiva HKMS § 92 lg 7 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Kohtumenetlusõiguse üldise põhimõtte kohaselt tuleb menetlusele rakendada selle läbiviimise ajal kehtivat regulatsiooni, kui seadus ei näe ette teisiti. Kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmisel tuleb arvestada, et kui kohtumenetlus, mille kulude väljamõistmist nõutakse, algas enne 1. septembrit 2006, ei pidanud kaebaja kaebuse esitamisel ette nägema võimalust kolmanda isiku menetluskulude tasumise kohustuse tekkimiseks. Samuti tuleb arvesse võtta seda, kui suur osa kolmanda isiku poolt nõutavatest menetluskuludest on kantud enne 1. septembrit 2006.

3-3-1-102-06 PDF Riigikohus 05.03.2007

Maa riigi omandisse jätmise menetlus peab vastama haldusmenetlusele kehtestatud põhimõtetele, olema õiglane ning õiglane menetlus peab viima õiglasele tulemusele. Maa riigi omandisse jätmist tuli ja tuleb motiveerida ja vajaduse tekkimisel kaaluda erinevaid huvisid.

Hea halduse põhimõtted eeldavad muuhulgas ka seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud asjakohast teavet. Selleks tuleb isik kõigepealt menetlusse kaasata, et kuulata ära tema arvamus, tal peab olema võimalus esitada vastuväited, anda asjakohaseid selgitusi, asjaolusid tuleb uurida, koguda tõendeid, kaaluda erinevaid variante jne.


Omandireformi õigustatud subjektiks võib olla ka riik, kuid maa jätmist riigi omandisse vastavalt MaaRS § 6 lg 2 punktile 4 tuleb vaadelda koostoimes MaaRS §-ga 2 kui erandit. Maareformi eesmärk on eeskätt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine, millest maa riigi omandisse jätmine on erandiks. Maa jätmine riigi omandisse sotsiaal-kultuurilise ja puhkeotstarbelise maana sai toimuda juhul, kui maa täitis nii Maareformi seaduse vastuvõtmise ajal 1991. aastal kui ka riigi omandisse jätmise ajal sotsiaal-kultuurilise ja puhkeotstarbelise maa funktsiooni.

Maa riigi omandisse jätmine peab toimuma kohases menetluses ja vastavat otsust peab põhjendama. Maa riigi omandisse jätmise menetlus peab vastama haldusmenetlusele kehtestatud põhimõtetele, olema õiglane ning õiglane menetlus peab viima õiglasele tulemusele. Maa riigi omandisse jätmist tuli ja tuleb motiveerida ja vajaduse tekkimisel kaaluda erinevaid huvisid.

3-3-1-80-06 PDF Riigikohus 19.12.2006
HMS

EÜ asutamislepingu artiklites 87-89 sätestatud tingimused riigiabi kooskõlastamiseks Euroopa Liidu institutsioonidega on eelkõige kohaldatavad sellisele riigiabile, mille vahendid eraldatakse maaelu arengu täiendavaks toetamiseks liikmesriigi enda eelarvest. EL-i rahastatud struktuuritoetus on küll põhimõtteliselt Euroopa Liidu poolt juba EL-i vastavate määruste alusel ja neis sisalduvatele nõuetele vastavuse korral eelnevalt aktsepteeritud, kuid see ei tähenda, et konkreetse toetuse eesmärk saaks olla toetuse põhjendamatu koondumine vähestele ettevõtjatele, võimaldamaks neile ulatuslikku konkurentsieelist, ning et eeltoodud aspekti ei saaks abikõlbulikkuse kriteeriumide osas arvestada. Konkurentsiõiguse kohaldamine vastava meetme toetustaotluste läbivaatamisel võib olla toetuse eesmärkide tagamiseks ning kuritarvitamiste vältimiseks õigustatud.

Konkurentsiõigusest lähtumine on struktuuritoetuse saamiseks kõlbliku ettevõtja mõiste sisustamisel põhjendatud. See ei tähenda aga, et juhul, kui ettevõtjate lugemine KonkS § 2 kohaselt ühte kontserni kuuluvateks on toetuse piirmäära kohaldamisel põhjendatud, ei oleks nende ettevõtjate näol muudes õigussuhetes tegemist kahe eraldiseisva juriidilise isikuga.

Struktuuritoetuse eesmärk ei saa olla konkurentsieelise tekitamine seeläbi, et taotleja vastab kunstlikult toetuse saamiseks esitatud tingimustele. Seega on PRIA kahtluse tekkimisel taotluse eesmärgipärasuse osas, õigustatud taotluse rahuldamise otsustamisel lähtuma ettevõtja mõiste sisustamisel toetuse piirmäära seisukohalt konkurentsiõiguse sätetest ja neid ka analüüsima ning oma otsust nende sätetega põhjendama.


Õiguspärase haldusmenetluse eest vastutab haldusorgan. Kui toetuste eest vastutaval rakendusüksusel tekib kahtlus toetustaotluse vastavuses EL-i õiguse eesmärkidele, on sellel haldusorganil tõendamiskoormis ja tal tuleb esitada tõendid vastavalt siseriiklikule õigusele, tingimusel, et see ei ohusta EL-i õiguse tõhusat mõju. Taotlejal peab olema võimalus anda probleemsete seisukohtade osas selgitusi, esitada vastuväiteid ja tõendeid.


EÜ asutamislepingu artiklites 87-89 sätestatud tingimused riigiabi kooskõlastamiseks Euroopa Liidu institutsioonidega on eelkõige kohaldatavad sellisele riigiabile, mille vahendid eraldatakse maaelu arengu täiendavaks toetamiseks liikmesriigi enda eelarvest. EL-i rahastatud struktuuritoetus on küll põhimõtteliselt Euroopa Liidu poolt juba EL-i vastavate määruste alusel ja neis sisalduvatele nõuetele vastavuse korral eelnevalt aktsepteeritud, kuid see ei tähenda, et konkreetse toetuse eesmärk saaks olla toetuse põhjendamatu koondumine vähestele ettevõtjatele, võimaldamaks neile ulatuslikku konkurentsieelist, ning et eeltoodud aspekti ei saaks abikõlbulikkuse kriteeriumide osas arvestada. Konkurentsiõiguse kohaldamine vastava meetme toetustaotluste läbivaatamisel võib olla toetuse eesmärkide tagamiseks ning kuritarvitamiste vältimiseks õigustatud.


Siseriiklikul kohtul tuleb võimaliku õiguse kuritarvitamise kindlakstegemiseks tuvastada need objektiivsed asjaolud, mis ei vasta EL-i õiguse eesmärgi saavutamisele, isegi kui EL-i sätetes kehtestatud vormilisi tingimusi on järgitud (vt Euroopa Kohtu 14. detsembri 2000. a otsus kohtuasjas C-110/99: Emsland-Stärke GmbH vs. Hauptzollamt Hamburg-Jonas, EKL 2000, lk I-11569). Igal juhtumil tuleb eraldi analüüsida nii asjassepuutuvate EL-i normide tähendust ja eesmärki kui ka mõistliku ettevõtja tegevusviisi, kes tegutseb vastavalt kehtivatele seadusesätetele ning äri- ja majandustavale asjassepuutuvas sektoris. Samuti tuleb tuvastada subjektiivne aspekt, mis tähendab kavatsust saada EL-i õiguse vastavate sätete alusel põhjendamatut kasu, luues selleks kunstlikult vajalikud tingimused. Nõustuda tuleb lähenemisega, et oluline ei ole mitte niivõrd toetust taotleva üksuse range õiguslik määratlus, vaid ka majanduslik vaatepunkt, mis lubab järeldada, et kui toetusi taotlevate juriidiliste isikute vahel on tugev majanduslik side, on toetuste osas majanduslikult tegemist ühe ja sama ettevõtjaga.


Investeeringutoetuste taotluste menetlemine peab olema kooskõlas õiguse üldpõhimõtete ja põhiseaduslike printsiipidega sealjuures haldusõiguse põhimõtetega, mis tulenevad muu hulgas Põhiseaduse §-ga 14 tagatud õigusest heale haldusele (vt Riigikohtu 15.02.2005 otsust nr 3-3-1-90-04). Samuti tuleb pidada oluliseks haldusmenetluse nõuete rikkumiseks taotleja ära kuulamata jätmist. Ärakuulamisõigusega kui hea halduse põhimõtte ühe komponendiga arvestamata jätmine on oluliseks menetlusveaks, seda eriti diskretsiooniotsuste puhul ning juhtudel, mil langetatav otsus on rangeim võimalikest (vt Riigikohtu 17.11.2003. a otsust nr 3-3-1-74-03 ja 25.11.2003. a otsust nr 3-3-1-70-03).

Toetuste jagamisel liikmesriigis tuleb arvestada EL-i õiguse üldpõhimõtetega ja sellega, et EL-i õiguse tõhus mõju jääks püsima ka siseriiklikku menetlusõigust kasutades. Euroopa Liidu õiguses tunnustatakse õigust heale haldusele, sh ärakuulamisõigust, mis on Euroopa Kohtu arvates EL-i õiguse üldpõhimõte (vt nt Euroopa Kohtu 21. märtsi 1990. a otsus kohtuasjas C-142/87: Belgia vs. Euroopa Komisjon, EKL 1990, lk I-959). Ärakuulamisõigus haldusmenetluses eeldab, et puudutatud isikul oleks võimalik enda arvamusi asjassepuutuvates küsimustes piisavalt selgitada ja vajadusel võtta seisukoht haldusorgani poolt tema asja menetlemisel esitatud dokumentide suhtes (vt Euroopa Kohtu 21. novembri 1991. a otsus kohtuasjas C-269/90: Technische Universität München vs. Hauptzollamt München-Mitte, EKL 1991, lk I-05469).


Investeeringutoetuste taotluste menetlemine peab olema kooskõlas õiguse üldpõhimõtete ja põhiseaduslike printsiipidega sealjuures haldusõiguse põhimõtetega, mis tulenevad muu hulgas Põhiseaduse §-ga 14 tagatud õigusest heale haldusele (vt Riigikohtu 15.02.2005 otsust nr 3-3-1-90-04). Samuti tuleb pidada oluliseks haldusmenetluse nõuete rikkumiseks taotleja ära kuulamata jätmist. Ärakuulamisõigusega kui hea halduse põhimõtte ühe komponendiga arvestamata jätmine on oluliseks menetlusveaks, seda eriti diskretsiooniotsuste puhul ning juhtudel, mil langetatav otsus on rangeim võimalikest (vt Riigikohtu 17.11.2003. a otsust nr 3-3-1-74-03 ja 25.11.2003. a otsust nr 3-3-1-70-03).

Toetuste jagamisel liikmesriigis tuleb arvestada EL-i õiguse üldpõhimõtetega ja sellega, et EL-i õiguse tõhus mõju jääks püsima ka siseriiklikku menetlusõigust kasutades. Euroopa Liidu õiguses tunnustatakse õigust heale haldusele, sh ärakuulamisõigust, mis on Euroopa Kohtu arvates EL-i õiguse üldpõhimõte (vt nt Euroopa Kohtu 21. märtsi 1990. a otsus kohtuasjas C-142/87: Belgia vs. Euroopa Komisjon, EKL 1990, lk I-959). Ärakuulamisõigus haldusmenetluses eeldab, et puudutatud isikul oleks võimalik enda arvamusi asjassepuutuvates küsimustes piisavalt selgitada ja vajadusel võtta seisukoht haldusorgani poolt tema asja menetlemisel esitatud dokumentide suhtes (vt Euroopa Kohtu 21. novembri 1991. a otsus kohtuasjas C-269/90: Technische Universität München vs. Hauptzollamt München-Mitte, EKL 1991, lk I-05469).

Õiguspärase haldusmenetluse eest vastutab haldusorgan. Kui toetuste eest vastutaval rakendusüksusel tekib kahtlus toetustaotluse vastavuses EL-i õiguse eesmärkidele, on sellel haldusorganil tõendamiskoormis ja tal tuleb esitada tõendid vastavalt siseriiklikule õigusele, tingimusel, et see ei ohusta EL-i õiguse tõhusat mõju. Taotlejal peab olema võimalus anda probleemsete seisukohtade osas selgitusi, esitada vastuväiteid ja tõendeid.


Investeeringutoetuste taotluste menetlemine peab olema kooskõlas õiguse üldpõhimõtete ja põhiseaduslike printsiipidega sealjuures haldusõiguse põhimõtetega, mis tulenevad muu hulgas Põhiseaduse §-ga 14 tagatud õigusest heale haldusele ( vt Riigikohtu 15.02.2005 otsust nr 3-3-1-90-04). Samuti tuleb pidada oluliseks haldusmenetluse nõuete rikkumiseks taotleja ära kuulamata jätmist. Ärakuulamisõigusega kui hea halduse põhimõtte ühe komponendiga arvestamata jätmine on oluliseks menetlusveaks, seda eriti diskretsiooniotsuste puhul ning juhtudel, mil langetatav otsus on rangeim võimalikest (vt Riigikohtu 17.11.2003. a otsust nr 3-3-1-74-03 ja 25.11.2003. a otsust nr 3-3-1-70-03).

Toetuste jagamisel liikmesriigis tuleb arvestada EL-i õiguse üldpõhimõtetega ja sellega, et EL-i õiguse tõhus mõju jääks püsima ka siseriiklikku menetlusõigust kasutades. Euroopa Liidu õiguses tunnustatakse õigust heale haldusele, sh ärakuulamisõigust, mis on Euroopa Kohtu arvates EL-i õiguse üldpõhimõte (vt nt Euroopa Kohtu 21. märtsi 1990. a otsus kohtuasjas C-142/87: Belgia vs. Euroopa Komisjon, EKL 1990, lk I-959). Ärakuulamisõigus haldusmenetluses eeldab, et puudutatud isikul oleks võimalik enda arvamusi asjassepuutuvates küsimustes piisavalt selgitada ja vajadusel võtta seisukoht haldusorgani poolt tema asja menetlemisel esitatud dokumentide suhtes (vt Euroopa Kohtu 21. novembri 1991. a otsus kohtuasjas C-269/90: Technische Universität München vs. Hauptzollamt München-Mitte, EKL 1991, lk I-05469).

Õiguspärase haldusmenetluse eest vastutab haldusorgan. Kui toetuste eest vastutaval rakendusüksusel tekib kahtlus toetustaotluse vastavuses EL-i õiguse eesmärkidele, on sellel haldusorganil tõendamiskoormis ja tal tuleb esitada tõendid vastavalt siseriiklikule õigusele, tingimusel, et see ei ohusta EL-i õiguse tõhusat mõju. Taotlejal peab olema võimalus anda probleemsete seisukohtade osas selgitusi, esitada vastuväiteid ja tõendeid.


Õiguspärase haldusmenetluse eest vastutab haldusorgan. Kui toetuste eest vastutaval rakendusüksusel tekib kahtlus toetustaotluse vastavuses EL-i õiguse eesmärkidele, on sellel haldusorganil tõendamiskoormis ja tal tuleb esitada tõendid vastavalt siseriiklikule õigusele, tingimusel, et see ei ohusta EL-i õiguse tõhusat mõju. Taotlejal peab olema võimalus anda probleemsete seisukohtade osas selgitusi, esitada vastuväiteid ja tõendeid.

3-3-1-23-06 PDF Riigikohus 19.12.2006

Ehitusloa tühistamisel tuleb põhjalikult kaaluda nii avalikke kui erahuve ning pidada silmas neid õiguslikke ja faktilisi tagajärgi, mis saabuvad ehitusloa tühistamise tulemusena. Maaomaniku ehitusõiguse realiseerimise keelamine on omandi vaba kasutamise oluline piirang, mille möödapääsmatus peab olema tõendatud asjas tuvastatud asjaoludega.

Ehitusloa kehtetuks tunnistamise menetlus peab tagama menetluse adressaadile võimaluse menetlusõiguste kasutamiseks. EhS § 28 lg 2, millest tuleneb ehitusloa kehtetuks tunnistamise tähtaeg, on menetluslikku tähendust omav säte, mis ei piira ega tohi piirata ärakuulamisõiguse võimaldamist. Ärakuulamisõiguse mittevõimaldamine on haldusmenetluse nõuete sedavõrd jäme rikkumine, mis sõltumata haldusakti sisule antavast hinnangust toob kaasa akti kehtetuks tunnistamise.


Ehitusloa kehtetuks tunnistamine on äärmiselt range mõjutusvahend, mida saab kasutada kohases menetluses ning üksnes ilmselgelt domineeriva avaliku huvi korral. Seejuures peavad puuduma või olema ammendatud leebemad võimalused rikkumise kõrvaldamiseks või selle kahjulike tagajärgede ärahoidmiseks (peatamine, muutmine, ettekirjutus puuduste kõrvaldamiseks jms). Vaatamata näiliselt imperatiivsele sõnastusele ei ole haldusorgan EhS § 28 lg 1 punktides 1 kuni 7 nimetatud aluste esinemisel alati kohustatud ehitusluba kehtetuks tunnistama. Ehitusloa kehtetuks tunnistamine on kaalutlusotsus.


Ehitusloa kehtetuks tunnistamine on äärmiselt range mõjutusvahend, mida saab kasutada kohases menetluses ning üksnes ilmselgelt domineeriva avaliku huvi korral. Seejuures peavad puuduma või olema ammendatud leebemad võimalused rikkumise kõrvaldamiseks või selle kahjulike tagajärgede ärahoidmiseks (peatamine, muutmine, ettekirjutus puuduste kõrvaldamiseks jms). Ehitusloa kehtetuks tunnistamise menetlus peab tagama menetluse adressaadile võimaluse menetlusõiguste kasutamiseks. EhS § 28 lg 2, millest tuleneb ehitusloa kehtetuks tunnistamise tähtaeg, on menetluslikku tähendust omav säte, mis ei piira ega tohi piirata ärakuulamisõiguse võimaldamist. Ärakuulamisõiguse mittevõimaldamine on haldusmenetluse nõuete sedavõrd jäme rikkumine, mis sõltumata haldusakti sisule antavast hinnangust toob kaasa akti kehtetuks tunnistamise.


Haldusorgan võib oma püsiva praktikaga anda aluse õiguspärase ootuse tekkimiseks, kuid usalduse kaitset ei saa kohaldada ebaõige halduspraktika jätkamise eesmärgil. Ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist ei saa nõuda ka võrdse kohtlemise põhimõttele toetudes (vt Riigikohtu 06.12.2004 otsust nr 3-3-1-53-04).

3-3-1-65-06 PDF Riigikohus 12.12.2006
HMS

Võrdse kohtlemise rikkumisega on tegemist siis, kui ühesuguseid asjaolusid käsitletakse ilma nähtavate mõistlike põhjendusteta erinevalt. Võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud, kui haldusorgani kaalutlusotsus rajaneb kohtumenetluses tuvastamist leidnud asjaoludest tulenevatel asjakohastel kaalutlustel.


Hoonele antud ehitus- ja kasutusload on kehtivad kui hoone on püstitatud kehtiva ehitusloa alusel ja ehitusloa andmise ajal kehtisid ka maarendileping ning hoone projekt ja projekteerimistingimused, kuigi need hiljem annulleeriti.

3-3-1-59-06 PDF Riigikohus 27.11.2006
HMS

HMS § 6, mis kohustab haldusorganit välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel, ei näe ette, et haldusorganil on õigus üksnes avalik-õiguslike asjaolude väljaselgitamiseks. Seega on haldusorganil tulenevalt uurimisprintsiibist kohustus haldusmenetluses välja selgitada ka tsiviilõiguslikud asjaolud, kui need omavad tähtsust asja lahendamisel. Uurimispõhimõtte kohaldamisel tuleb haldusorganil lähtuda neist õigusnormidest, mis vastavat valdkonda reguleerivad. Tsiviilõiguslike asjaolude tuvastamisel on haldusorganil õigus ja kohustus lähtuda asjakohastest tsiviilõigusnormidest.

Tsiviilõigusliku asjaolu tuvastamisega ei sekku haldusorgan poolte tsiviilõigussuhetesse, vaid teeb üksnes kindlaks haldusmenetluses tähtsust omava asjaolu. Haldusorganil puudub pädevus sellise tsiviilõigusliku asjaolu tuvastamiseks reeglina vaid siis, kui seadus näeb ette, et vastav asjaolu tuleb tuvastada tsiviilkohtumenetluse korras.


Võrdse kohtlemise printsiibist ei tulene, et kui üht isikut on õigusvastaselt koheldud soodsamalt, siis tuleb sellist õigusvastast soodustust laiendada jätkuvalt kõigi isikute suhtes. Võrdse kohtlemise põhimõttele toetudes ei saa nõuda ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist (vt Riigikohtu 06. 05. 2004 otsust nr 3-3-1-19-04, 06.12.2004 otsust nr 3-3-1-53-04 ja 29.05.2006 otsust nr 3-3-1-23-06).

3-3-1-81-05 PDF Riigikohus 29.03.2006

Erastamise eeltoimingute raames antud korraldused ei anna reeglina erastamise õigustatud subjektile õiguspärast ootust, et temaga sõlmitakse maa ostu-müügi lepingud. Küll võib õiguspärane ootus tekkida sellest, kui erastamise õigustatud subjektilt nõutakse erastamishinna tasumist. Samuti võib järelevalveorgani pikaajaline tegevusetus anda alust õiguspäraseks, et erastamise eeltoimingute raames antud korraldused jäävad kehtima ja isik saab erastada korraldustega kindlaksmääratud maa. Usalduse kaitse ei ole absoluutne, kuid see on oluline õiguslik põhimõte, millega maavanem maa erastamise otsustamisel peab arvestama.


Maa erastamise toimiku tagastamine linnavalitsusele ei riiva iseenesest erastamise õigustatud subjekti subjektiivseid õigusi, kuid tagastamise õiguslikku mõju tuleb hinnata koostoimes muude menetluse käigus tehtud toimingute ja ilmnenud takistustega. Isikul on omandireformi raames subjektiivne õigus asja otsustamisele mõistliku aja jooksul (vt Riigikohtu 13.10.2005 otsus nr 3-3-1-44-05). Toimiku tagastamine pikendab erastamisprotsessi ning võib koostoimes erastamise venimisega riivata erastamise õigustatud subjekti õigust asja otsustamisele mõistliku aja jooksul. Seejuures võib subjektiivsete õiguste riive olemasolu tuvastamisel omada tähtsust, kas erastamise õigustatud subjekti enda tegevus aitas erastamisele kaasa või takistas seda.


MaaRS § 221 lg 6 ja Vabariigi Valitsuse 30. juuni 1998. a määrusega nr 144 kinnitatud "Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra" p 4 annavad kohalikule omavalitsusele teenindamiseks vajaliku ulatusliku hindamisruumi ning kaalutlusõiguse. Erastatava maa suurus võib erineda senise krundi suurusest.


Erastamise eeltoimingute raames antud korraldused ei anna reeglina erastamise õigustatud subjektile õiguspärast ootust, et temaga sõlmitakse maa ostu-müügi lepingud. Küll võib õiguspärane ootus tekkida sellest, kui erastamise õigustatud subjektilt nõutakse erastamishinna tasumist. Samuti võib maavanema pikaajaline tegevusetus anda alust õiguspäraseks, et erastamise eeltoimingute raames antud korraldused jäävad kehtima ja isik saab erastada korraldustega kindlaksmääratud maa. Usalduse kaitse ei ole absoluutne, kuid see on oluline õiguslik põhimõte, millega maavanem maa erastamise otsustamisel peab arvestama.


MaaRS § 221 lg 6 ja Vabariigi Valitsuse 30. juuni 1998. a määrusega nr 144 kinnitatud "Ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise korra" p 4 annavad kohalikule omavalitsusele teenindamiseks vajaliku ulatusliku hindamisruumi ning kaalutlusõiguse. Maavanem saab haldusakti õiguspärasuse kontrollimisel hinnata, kas kohalik omavalitsus rikkus seadust või väljus kaalutlusõiguse piirest. VVS § 85, ORAS § 17 lg 8 ega MaaRS § 15 lg 3 ei anna maavanemale volitust teostada järelevalvet haldusakti otstarbekuse üle. Samuti ei saa seda teha ka kohtud.

3-3-1-73-05 PDF Riigikohus 22.12.2005

Kui on ette näha, et üksnes seaduses sätestatud kanalid ei pruugi olla piisavad selleks, et teave ka tegelikult jõuaks huvitatud isikuteni ja täiendav teavitamine ei too kaasa ebamõistlikke kulusid, on vajalik isikute seaduses sätestatust intensiivsem teavitamine (vt Riigikohtu halduskolleegium on 7. mai 2003. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-31-03 ). Täites detailplaneeringu kehtestamisest teatamise kohustust, tuleb arvestada ka planeerimismenetluse pikaajalisust. Kuigi ka isikul endal lasub kohustus aktiivselt teda puudutavat teavet hankida ei ole mõistlik eeldada, et isik jälgib kogu planeerimismenetluse vältel maakonna või kohalikus ajakirjanduses avaldatud teateid. Seda eriti juhul, kui isik ei ela selle kohaliku omavalitsuse ega maakonna territooriumil, kus paikneb planeeringuala.


Adressaadi jaoks negatiivse toimega haldusaktide puhul näeb haldusmenetluse seadus akti teatavakstegemise kohustusliku viisina ette haldusakti adressaadile kättetoimetamise (HMS § 62 lg 2, lg 5). Kuna sellistel juhtudel on eriti suur võimalus, et adressaat soovib haldusakti vaidlustada, tuleb talle anda võimalikult täpset ja ammendavat teavet akti sisu koht, sest haldusaktiga tutvumata ei ole võimalik otsustada sisu- ja vorminõuete (HMS §-d 55-57) järgimise ja akti andja otsustuspädevuse üle, anda hinnangut haldusakti õiguspärasusele ega otsustada selle vaidlustamise vajadust.

Kui on ette näha, et üksnes seaduses sätestatud kanalid ei pruugi olla piisavad selleks, et teave ka tegelikult jõuaks huvitatud isikuteni ja täiendav teavitamine ei too kaasa ebamõistlikke kulusid, on vajalik isikute seaduses sätestatust intensiivsem teavitamine (vt Riigikohtu halduskolleegium on 7. mai 2003. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-31-03 ). Täites detailplaneeringu kehtestamisest teatamise kohustust, tuleb arvestada ka planeerimismenetluse pikaajalisust. Kuigi ka isikul endal lasub kohustus aktiivselt teda puudutavat teavet hankida ei ole mõistlik eeldada, et isik jälgib kogu planeerimismenetluse vältel maakonna või kohalikus ajakirjanduses avaldatud teateid. Seda eriti juhul, kui isik ei ela selle kohaliku omavalitsuse ega maakonna territooriumil, kus paikneb planeeringuala.

3-3-1-59-05 PDF Riigikohus 15.12.2005

Lepingute sõlmimine, millega avalik võim annab kasutusse olulise avaliku ressursi, peab toimuma menetluses, mis võimaldab võrdsetel alustel osaleda kõigil põhjendatud nõuetele vastavatel isikutel. Nendest menetlusnõuetest kõrvalehoidumist ei saa põhjendada vastava menetluskorra või õigustloovate aktidega kehtestatud konkreetsete nõuete puudumisega.


Lepingute sõlmimine, millega avalik võim annab kasutusse olulise avaliku ressursi, peab toimuma menetluses, mis võimaldab võrdsetel alustel osaleda kõigil põhjendatud nõuetele vastavatel isikutel. Nendest menetlusnõuetest kõrvalehoidumist ei saa põhjendada vastava menetluskorra või õigustloovate aktidega kehtestatud konkreetsete nõuete puudumisega.

Avaliku ressursi eraõigusliku isiku kasutusse andmise lepingu sõlmimine peab toimuma kohases menetluses, mis tagab ühetaolise kohtlemise, avalikkuse ja läbipaistvuse ning proportsionaalsuse.

3-3-1-44-05 PDF Riigikohus 13.10.2005

Detailplaneeringu algatamise ja maa munitsipaalomandisse taotlemise algatamise otsust, mis peatab õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise saab vaidlustada, kui on kahtlus, et planeeringu algatamise eesmärk - saavutada maa munitsipaliseerimine - ei saa olla õiguspärane, sest vaidlusalune maa ei saa põhimõtteliselt kuuluda munitsipaliseerimisele. Sellisel juhul tuleb välja selgitada, kas tegemist on sellise maaga, mis ilmselgelt ei saa olla sotsiaalmaa.


MaaRS § 28 lg 1 punkti 4 tuleb vaadata koostoimes sama seaduse §-ga 2. Maareformi eesmärk on eeskätt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine, millest maa munitsipaalomandisse jätmine moodustab erandi. Maa sotsiaalmaana munitsipaliseerimine saab toimuda juhul, kui kõnealune maa täidab praegu ja täitis Maareformi seaduse vastuvõtmise ajal faktiliselt sotsiaalmaa funktsioone. Maa munitsipaalomandisse taotlemise algatamine ja planeeringu algatamine toob tavaliselt kaasa ka õigustatud subjektile maa tagastamise peatamise. Maa munitsipaalomandisse jätmisel on üheks kohustuslikuks eelduseks avaliku huvi olemasolu. Mõistlik on eeldada, et avaliku huvi väljaselgitamine toimub enne detailplaneeringu algatamist.


Detailplaneeringu algatamise ja maa munitsipaalomandisse taotlemise algatamise otsust, mis peatab õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise saab vaidlustada, kui on kahtlus, et planeeringu algatamise eesmärk - saavutada maa munitsipaliseerimine - ei saa olla õiguspärane, sest vaidlusalune maa ei saa põhimõtteliselt kuuluda munitsipaliseerimisele. Sellisel juhul tuleb välja selgitada, kas tegemist on sellise maaga, mis ilmselgelt ei saa olla sotsiaalmaa.

Planeeringu algatamine on menetlustoiming, mille tegemine on kohaliku omavalitsuse üksuse õigus. Maa munitsipaalomandisse taotlemise algatamine ja planeeringu algatamine toob tavaliselt kaasa ka õigustatud subjektile maa tagastamise peatamise. Maa munitsipaalomandisse jätmisel on üheks kohustuslikuks eelduseks avaliku huvi olemasolu. Mõistlik on eeldada, et avaliku huvi väljaselgitamine toimub enne detailplaneeringu algatamist.


Omandireformi õigustatud subjektil ei ole õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluse esitamisest hoolimata õiguspärast ootust vara tagastamisele. Vara võib olla tagastamisele mittekuuluv, mistõttu tuleb otsustada vara kompenseerimise küsimus (vt Riigikohtu 7. detsembri 2001. a otsus nr 3-3-1-51-01). Siiski on omandireformi õigustatud subjektil õiguspärane ootus vara tagastamise või kompenseerimise otsustamisele mõistliku aja jooksul.

3-3-1-2-05 PDF Riigikohus 10.03.2005

Audiitori suhtes kohaldatava meetme valik on audiitorkogu juhatuse diskretsiooniline otsustus. Haldusorgan on kohustatud oma valikut põhjendama, esitades otsuses ka vastavad kaalutlused. Eriti hoolikalt tuleb motiveerimiskohustusse suhtuda audiitori täiendavale eksamile saatmise korral, kuna tegemist on range meetmega, millega kaasneb ka kutsetegevuse peatamine. Vaidlustatud otsusest peab tulenema üheselt, et tegemist on sedavõrd tõsiste rikkumistega, mis võimaldavad väita, et audiitor on kutseomadused minetanud, ja väärivad AudS § 27 lg-s 2 sätestatud tagajärge.


AudS § 28 lg 1 p 3 kohaldatakse koosmõjus AudS § 27 lg-ga 2. AudS § 27 lg-t 2 tuleb mõista normina, mis annab Audiitorkogu juhatusele pädevuse audiitori täiendavale eksamile saatmiseks. Kaalumine, kas audiitori kutsetegevuses ilmnenud vajakajäämised väärivad distsiplinaarvastutusele võtmist või on tegemist kutseomaduste minetamisega, mille korral kohaldatakse täiendavale eksamile saatmist, toimub enne, kui Audiitorkogu juhatus teeb AudS § 27 lg 2 alusel otsustuse.

Kokku: 171| Näitan: 121 - 140

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json

Riigi Teataja veebisaidil kasutatakse kasutuskogemuse parendamiseks küpsiseid. Kas nõustute küpsiste kasutamisega? Rohkem teavet.