3-3-1-3-09
|
Riigikohus |
25.03.2009 |
|
Sisendkäibemaks arvatakse maha kohe kaupade ja teenuste soetamisel või nende eest tasumisel, sõltumata sellest, millal tegelikult hakatakse kaupa või teenust kasutama. Sisendkäibemaksu mahaarvamisel ei ole oluline, kas ostja on tasunud kauba või teenuse eest osaliselt või täies ulatuses. Sisendkäibemaksu mahaarvamine on lubatud, kui tegemist on maksustatava käibe tarbeks soetatud kauba või teenusega. Käibemaksuga maksustamise seisukohalt on oluline kaupade võõrandamisele ja teenuste osutamisele suunatud majandustegevus (tootmine), mitte aga näiteks kasumi saamise eesmärk. Kaupade võõrandamine iseseisva kaubandustegevuse käigus tähendab ka seda, et soetatud kaup müükase hiljem edasi ning seejuures puuduvad soetamise hetkel tõendid võimaliku tarbimiseks kasutamise kohta.
Rehvitööde ja rehvide säilitamise ning sõiduauto kasutamise puhul peab maksukohustuslane suutma tõendada, milline seos on neil teenustel maksukohustuslase maksustatava käibega, sest nende teenuste puhul on ettevõtlusega mitteseotud kasutuse tõenäosus märkimisväärne. Kinnisvara puhul piisab asjaolust, et see ei ole elamiskõlblik.
Ehkki ettevõtjate vaheline käive maksustatakse, ei teki sellest ettevõtluskulude puhul ettevõtja jaoks tegelikku maksukoormust, sest kahe ettevõtja vahel selline tehing jääb kokkuvõttes maksuvabaks. Ka teeseldud või varjatud tehingu puhul tekib müüjal maksustatav käive ja sellelt käibelt käibemaksu tasumise kohustus. Nimetatud kohustusele korrespondeerub ostja õigus sisendkäibemaksu maha arvata.
Kui maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud, siis läheb tõendamiskoormis üle maksukohustuslasele. MKS § 150 lg 1 kohaselt lasub maksukohustuslasel maksuotsusega määratud maksusumma vaidlustamise korral kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti (vt ka Riigikohtu 20.06.2007 otsuse asjas nr 3-3-1-34-07 p-i 13).
Teeseldud tehingu tähendust maksustamisel reguleerib MKS § 83 lg 4, mis sätestas kuni 01.01.2009, et teeseldud tehingut ei võeta maksustamisel arvesse. Kui teeseldud tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, kohaldatakse maksustamisel varjatud tehingu kohta käivaid sätteid (vt Riigikohtu 23.09.2005 otsust asjas nr 3-2-1-80-05). MKS § 83 lg 4 kohaldamine eeldab varjatud tehingu tuvastamist. Maksuhaldur ei pea tegelikku tehingut tsiviilõiguslikult täpselt kvalifitseerima ning tehingu tsiviilõiguslik ja maksuõiguslik kvalifikatsioon ei pea alati kokku langema (vt ka Riigikohtu 04.10.1999 määrust asjas nr 3-3-1-31-99).
|
| 3-3-1-91-08
|
Riigikohus |
05.03.2009 |
|
Siduvalt saab maksukohustuse kindlaks määrata vaid MKS § 95 nõuetele vastava maksuotsusega. Maksudeklaratsiooni parandamisega ei ole maksukohustust lõplikult ja siduvalt kindlaks määratud. Maksudeklaratsiooni parandamine ei ole haldusakt. Maksumaksjal on õigus aegumistähtaja jooksul maksudeklaratsioone parandada korduvalt niikaua kuni selles deklaratsioonis deklareeritava maksukohustuste kohta ei ole tehtud maksuotsust. Pärast maksuotsuse tegemist saab maksuotsusega tuvastatud maksukohustust korrigeerida vaid maksuotsuse vaidlustamise teel (nt vaide või kaebuse esitamisega) või taotledes maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist vastavalt MKS §-dele 101-104.
MKS § 31 lg 3 p-st 4 tuleneb, et maksuõiguses aegumistähtaja möödumisel kohustuse lõpeb. MKS § 98 lg 1 kohaselt on maksusumma määramise aegumistähtaeg kolm aastat. Maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral on maksusumma määramise aegumistähtaeg kuus aastat.
Kui maksumaksja täidab vabatahtlikult maksukohustuse või kõrvalkohustuse (näiteks tasub intressi), mis on aegumistähtaja möödumise tõttu lõppenud, siis tekib tal MKS § 33 kohaselt õigus nõuda tasutu tagastamist (vt nt Riigikohtu 15.11.2006 otsust haldusasjas nr 3-3-1-75-06). Tagastamist võib maksumaksja nõuda kahel viisil. Ta võib vaidlustada aegunud nõude määramiseks või sissenõudmiseks antud haldusakti või esitada MKS § 33 alusel tagastusnõude summale, mille maksumaksja on tasunud vabatahtlikult, ilma haldusaktita.
Intressinõue on aegunud sõltumata sellest, kas tulumaksu tasumise kohustus oli haldusaktiga siduvalt kindlaks määratud või mitte. Siduvalt saab maksukohustuse kindlaks määrata vaid MKS § 95 nõuetele vastava maksuotsusega. Maksudeklaratsiooni parandamisega ei ole maksukohustust lõplikult ja siduvalt kindlaks määratud. Maksudeklaratsiooni parandamine ei ole haldusakt.
Kui maksumaksja täidab vabatahtlikult maksukohustuse või kõrvalkohustuse (näiteks tasub intressi), mis on aegumistähtaja möödumise tõttu lõppenud, siis tekib tal MKS § 33 kohaselt õigus nõuda tasutu tagastamist (vt nt Riigikohtu 15.11.2006 otsust haldusasjas nr 3-3-1-75-06). Tagastamist võib maksumaksja nõuda kahel viisil. Ta võib vaidlustada aegunud nõude määramiseks või sissenõudmiseks antud haldusakti või esitada MKS § 33 alusel tagastusnõude summale, mille maksumaksja on tasunud vabatahtlikult, ilma haldusaktita.
Kui maksuhaldur annab aegunud nõude osade kohta välja mitu haldusakti (nt määrab alguses ühe haldusaktiga maksu ja hiljem teise aktiga intressi), siis ühe haldusakti vaidlustamata jätmine ei võta maksumaksjalt õigust vaidlustada teist haldusakti.
Maksumaksjal on õigus aegumistähtaja jooksul maksudeklaratsioone parandada korduvalt niikaua kuni selles deklaratsioonis deklareeritava maksukohustuste kohta ei ole tehtud maksuotsust. Pärast maksuotsuse tegemist saab maksuotsusega tuvastatud maksukohustust korrigeerida vaid maksuotsuse vaidlustamise teel (nt vaide või kaebuse esitamisega) või taotledes maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist vastavalt MKS §-dele 101-104.
Kui maksumaksja on seisukohal, et ta on parandanud maksudeklaratsiooni, mida ta ei oleks pidanud parandama ja on deklaratsiooni parandamise tulemusena tasunud maksu, mille määramine oli parandusdeklaratsiooni esitamise ajal MKS §-st 98 lähtuvalt aegunud, siis on maksumaksjal õigus kolme aasta jooksul alates maksu tasumisest esitada MKS § 33 alusel nõue enammakstud maksu tagastamiseks.
|
| 3-3-1-70-08
|
Riigikohus |
14.01.2009 |
|
Vara võõrandamisest saadud kasu arvutamisel tuleb laekunud müügitulu vähendada sellelt arvutatud käibemaksu võrra. Samuti tuleb vara soetamismaksumust ja võõrandamisega seotud kulusid vähendada sisendkäibemaksuna maha arvatava käibemaksu võrra.
Maksumaksja saab teha mahaarvamisi ainult dokumentaalselt tõendatud kulude osas (MKS § 56 lg 2 teine lause). Nimetatud nõue pole aga takistuseks maksuhaldurile, kes võib maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud tuvastada hindamise teel.
MKS § 94 lg 1 sõnastus "maksuhaldur võib" tähendab eeskätt pädevust ja volitust otsustada maksusumma määramine mitte üksnes dokumentaalsete tõendite ja täpsete andmete alusel, vaid ka hindamise teel. Maksuhaldur peab kaaluma, kas hindamine on vajalik ja lubatud. Kui hindamine on vajalik ja lubatud, on maksuhaldur kohustatud tuvastama tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. MKS § 94 lg-st 1 tuleneb, et hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Maksuhalduri poolt hindamise kasutamine ei tohi viia olukorrani, kus maksukohustuslasele on kasulik oma kohustusi eirata. Hindamiseks sobiva meetodi peab valima maksuhaldur. Arvestada tuleb ka sellega, et vajadusel alustab maksuhaldur menetlust seoses maksualase süüteoga.
Arvestuse peab tegema maksukohustuslane ise. Kaasaaitamiskohustuse ulatusliku täitmise korral on võimalik ka see, et nimetatud arvestuse teeb maksuhaldur või kasutab vastavate oluliste asjaolude tuvastamiseks hindamist vastavalt MKS §-le 94.
MKS § 94 lg 1 sõnastus "maksuhaldur võib" tähendab eeskätt pädevust ja volitust otsustada maksusumma määramine mitte üksnes dokumentaalsete tõendite ja täpsete andmete alusel, vaid ka hindamise teel. Maksuhaldur peab kaaluma, kas hindamine on vajalik ja lubatud. Kui hindamine on vajalik ja lubatud, on maksuhaldur kohustatud tuvastama tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel. MKS § 94 lg-st 1 tuleneb, et hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Maksuhalduri poolt hindamise kasutamine ei tohi viia olukorrani, kus maksukohustuslasele on kasulik oma kohustusi eirata. Hindamiseks sobiva meetodi peab valima maksuhaldur. Arvestada tuleb ka sellega, et vajadusel alustab maksuhaldur menetlust seoses maksualase süüteoga.
Arvestuse peab tegema maksukohustuslane ise. Kaasaaitamiskohustuse ulatusliku täitmise korral on võimalik ka see, et nimetatud arvestuse teeb maksuhaldur või kasutab vastavate oluliste asjaolude tuvastamiseks hindamist vastavalt MKS §-le 94.
Kasutatud kauba käibemaksuga maksustamiseks on KMS §-s 41 sätestatud erikord, mille alusel saab maksukohustuslane, kes soetab kasutatud kauba edasimüügi tarbeks ning ei kasuta seda kaupa (lg 1), pidada maksustatavaks väärtuseks kauba müügi ja ostuhinna vahet, mida on vähendatud selles sisalduva käibemaksu võrra. Erikorra kohaldamiseks peavad olema dokumendid, mis tõendavad kauba soetamist vastavalt KMS § 41 lg-s 1 nimetatud tingimustele. Ainuüksi asjaolu, et isik pole pidanud eriarvestust, aga ei välista tema jaoks soodsama erikorra kohaldamist. Nõutava arvestuse puudumine ei tähenda keeldu arvestust tagantjärele teha. Niisuguse võimaluse eitamine tähendaks koormavama maksustamismeetodi kohaldamist, millel võib olla lubamatu karistuslik iseloom, üksnes seetõttu, et pole täidetud kohustust pidada eriarvestust. Arvestuse peab tegema maksukohustuslane ise. Kaasaaitamiskohustuse ulatusliku täitmise korral on võimalik ka see, et nimetatud arvestuse teeb maksuhaldur või kasutab vastavate oluliste asjaolude tuvastamiseks hindamist vastavalt MKS §-le 94.
Kauba kasutamise all peetakse KMS § 41 lg-s 1 silmas kauba kasutamist muul ettevõtlusega seotud otstarbel. Kui füüsilisest isikust maksukohustuslane kasutab kaupa isiklikuks tarbimiseks, siis ei ole sellise kauba võõrandamine ettevõtluse tulemusena tekkinud käive KMS § 2 lg 2 ja § 4 lg 1 p 1 tähenduses. Sellise kauba käivet ei maksustata üldse käibemaksuga ning samuti ei ole sellise kauba võõrandamisest saadud kasu maksustatav tulumaksuga TuMS § 15 lg 4 p 4 alusel.
Kauba kasutamise all peetakse KMS § 41 lg-s 1 silmas kauba kasutamist muul ettevõtlusega seotud otstarbel. Kui füüsilisest isikust maksukohustuslane kasutab kaupa isiklikuks tarbimiseks, siis ei ole sellise kauba võõrandamine ettevõtluse tulemusena tekkinud käive KMS § 2 lg 2 ja § 4 lg 1 p 1 tähenduses. Sellise kauba käivet ei maksustata üldse käibemaksuga ning samuti ei ole sellise kauba võõrandamisest saadud kasu maksustatav tulumaksuga TuMS § 15 lg 4 p 4 alusel.
Tulumaksuseaduse alusel maksab füüsiline isik ettevõtlustulult tulumaksu sõltumata sellest, kas ta on ennast ettevõtjana registreerinud ja kas ettevõtlustulu on püsiv või peamine sissetulekuallikas.
TuMS § 15 lg-st 1 ja lg 4 p-st 4 tulenevalt ei ole vara võõrandamine alati ettevõtlus ja tulumaksuga võidakse maksustada kasu vallasasja võõrandamisest ka siis, kui pole tegemist ettevõtlusega. Üksnes isiklikus tarbimises oleva vallasasja võõrandamisel ei kuulu tulu maksustamisele.
Tulumaksuseaduse § 37 lg 1 ja § 38 lg 1 kehtivad vara võõrandamisest saadud kasu suuruse arvutamise kohta ka siis, kui vara võõrandamine toimub ettevõtluse käigus. Vara soetamismaksumus ja vara võõrandamisega seotud kulud ei ole käsitatavad ettevõtlusega seotud mahaarvamistena Tulumaksuseaduse 6. peatüki (§-d 32-35) mõttes. Kui maksuhaldur tuvastab, et vara võõrandamine kujutab endast ettevõtlust, siis sellisel juhul tuleb ettevõtlustuluks lugeda mitte kogu vara võõrandamisest laekuvat sissetulekut, vaid üksnes TuMS § 37 lg 1 kohaselt arvutatud kasu. Kogu müügihinna maksustamine ettevõtlustuluna on lubatud üksnes TuMS § 37 lõikes 2 nimetatud juhul, st kui ettevõtja on vara soetamismaksumuse eelnevalt TuMS § 32 alusel ettevõtlustulust maha arvanud.
|
| 3-3-1-43-08
|
Riigikohus |
25.09.2008 |
|
Käibemaksukohustuse tekkimise aeg tuleb tuvastada või määrata kuu täpsusega. Kui käibe toimumise aega ei ole võimalik tuvastada, siis tuleb see määrata, lähtudes näiteks kauba soetamise ajast.
Käibe tekkimise aja tuvastamine või määramine on oluline seepärast, et maksustatava käibe tekkimise hetk toob endaga kaasa käibemaksusumma arvutamise, deklareerimise ja tasumise kohustused. Maksudeklaratsiooni esitamise kuupäev on aegumisetähtaja arvestamisel määrava tähtsusega, sest vastavalt MKS § 98 lg-le 1 algab aegumine maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati.
Maksusumma määramise metoodika, kus käive loetakse toimunuks kontrollitava aasta detsembris, ei pruugi alati olla ebaõige. Asjaolu, et käibemaksu deklareerimise periood on üks kalendrikuu, ei tähenda, et maksuhaldur peab alati tuvastama või määrama käibe tekkimise hetke kalendrikuu täpsusega, kui selleks puuduvad piisavad tõendid. Kuid selle meetodi kasutamine ei tohi mõjutada aegumisega seotud maksumaksjale soodsaid järeldusi.
MKS § 99 lg 2 teises lauses sätestatu kaitseb maksukohustuslast olukorras, kus talle ebasoodus aegumise peatumine põhjendamatult kestab. See norm sunnib maksuhaldurit tegema maksuotsuse hiljemalt samal aastal, kui toimus revisjoni lõppvestlus või tehti viimased revisjonitoimingud ja mööduks või on möödunud maksusumma määramise aegumistähtaeg, hoolimata seejuures aegumise peatumise üldpõhimõttest. Normi sõnastus - "lõpeb aegumine" - ei võimalda tõlgendust, mille kohaselt tuleks silmas pidada mitte aegumistähtaja lõppemist, vaid aegumise peatumise lõppemist. Seda seisukohta toetab ka sätte kohaldamise eelduseks olevat tingimust kehtestav lauseosa "kui samal aastal möödub või on möödunud käesoleva seaduse §-s 98 nimetatud tähtaeg".
Olukorras, kus maksusumma määramise aegumine peatub revisjoni alustamise päevast kuni revisjoni tulemuste põhjal maksuotsuse kättetoimetamise päevani ning kus ükski seadus ei sätesta revisjoni läbiviimise pikimat lubatud tähtaega, koormab nii revisjoni ebamõistlik pikkus kui ka sellega seotud aegumise peatumine maksumaksjat ülemääraselt. Kui revisjon kestab ebamõistlikult kaua, siis jääb isikule põhjendamatult pikaks ajaks ka ebakindlus.
Kuigi MKS ei sätesta revisjoni läbiviimise pikimat lubatud tähtaega, tuleb lähtuda haldusmenetluse ja maksumenetluse põhimõtetest. HMS § 5 kohaselt tuleb haldusmenetlus läbi viia eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele (lg 2), kusjuures menetlustoimingud viiakse läbi viivituseta (lg 4). MKS § 10 lg 3 kohaselt viib maksuhaldur menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse. Revisjoni ebamõistlikust pikkusest tuleneb ka aegumise peatumise põhjendamatu kestus.
|
| 3-3-1-3-08
|
Riigikohus |
10.04.2008 |
|
Revisjoni läbiviimise pikimat lubatud tähtaega Maksukorralduse seadus ei sätesta, kuid sellest hoolimata tuleb lähtuda haldusmenetluse ja maksumenetluse põhimõtetest. HMS § 5 kohaselt tuleb haldusmenetlus läbi viia eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele (lg 2), kusjuures menetlustoimingud viiakse läbi viivituseta (lg 4). MKS § 10 lg 3 kohaselt viib maksuhaldur menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse.
Revisjon toimub üldjuhul katkematult, kuid välistada ei saa asjaolude esinemist, mis tingivad revisjoni peatamist. Sellisel juhul peab lõppema ka maksusumma määramise aegumise peatumine, st, et jätkub aegumistähtaja kulg. Revisjoni peatumise peab maksuhaldur vormistama korraldusega. Kui niisugust korraldust ei ole, on kohtul sellest hoolimata õigus tuvastada, et tegelikult oli revisjon peatunud, sest pikema aja jooksul ei tehtud revisjonitoiminguid. Maksukohustuslane on revisjoni peatumise kindlakstegemisest huvitatud juba seepärast, et peatumise ajal jätkub aegumistähtaja kulg.
Revisjoni peatamisel peab lõppema ka maksusumma määramise aegumise peatumine, st, et jätkub aegumistähtaja kulg. Revisjoni peatumise peab maksuhaldur vormistama korraldusega. Kui niisugust korraldust ei ole, on kohtul sellest hoolimata õigus tuvastada, et tegelikult oli revisjon peatunud, sest pikema aja jooksul ei tehtud revisjonitoiminguid. Maksukohustuslane on revisjoni peatumise kindlakstegemisest huvitatud juba seepärast, et peatumise ajal jätkub aegumistähtaja kulg.
|
| 3-3-1-75-07
|
Riigikohus |
19.12.2007 |
|
Haldusakti teatavakstegemisel edastatakse teave haldusakti kohta adressaadile ning teatavaks tegemise viis peab võimaldama haldusaktile igakülgse hinnangu andmist, otsustamaks, kas haldusaktiga rikutakse isiku õigusi või mitte (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 3. märtsi 2004. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-10-04, p 13). Seadusega võib olla kindlaks määratud dokumendi kättetoimetamise kohustuslik viis. Välisriigis elavale maksukohustuslasele dokumendi kättetoimetamiseks on MKS § 54 lg-s 5 ette nähtud kohustuslik kord, mille kohaselt välisriigis elavale või asuvale maksukohustuslasele toimetatakse dokument kätte posti teel tähitult tema poolt maksuhaldurile teatatud aadressil. Juhul, kui isiku elu- või asukoht ei ole teada, toimetatakse dokument kätte välisriigi pädeva ametiasutuse kaudu.
Välisriigis elavale maksukohustuslasele dokumendi kättetoimetamiseks on MKS § 54 lg-s 5 ette nähtud kohustuslik kord, mille kohaselt välisriigis elavale või asuvale maksukohustuslasele toimetatakse dokument kätte posti teel tähitult tema poolt maksuhaldurile teatatud aadressil. Juhul, kui isiku elu- või asukoht ei ole teada, toimetatakse dokument kätte välisriigi pädeva ametiasutuse kaudu.
Kuigi HMS § 26 lg 3 sõnastusest ei tulene otseselt erisusi füüsilistele ja juriidilistele isikutele dokumentide kättetoimetatuks lugemise kohta, on juriidilisel isikul kohustus korraldada oma registrijärgsel aadressil posti pidev vastuvõtmine selleks pädeva isiku poolt. Sama ulatuslik kohustus ei saa aga kehtida füüsilise isiku suhtes. Kui puuduvad tõendid selle kohta, et füüsilisest isikust menetlusosaline on postkasti jäetud väljastusteate kätte saanud, siis ei ole ka alust lugeda, et haldusakti sisu on adressaadile teatavaks tehtud. Füüsiliste isikute puhul ei ole postitöötaja poolt kaebaja postkasti tähitud kirja saabumise kohta teate jätmine võrdsustatav haldusorgani poolt haldusakti teatavakstegemisega. (vt ka Riigikohtu 05.05.2005. a määruse p-i 15 haldusasjas nr 3-3-1-12-05). Mitteresidendist maksukohustuslase puhul ei piisa ka sellest, kui väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatakse vaideotsuse resolutiivosa.
Elektronkirja ei saa maksumenetluses käsitada dokumendi kättetoimetamisena, kui menetlusosaline ei ole sellist soovi avaldanud. Samuti ei saa elektronkirja käsitada dokumendid kättetoimetamisena, vaid üksnes menetlusosalise teavitamisena vaideotsuse tegemisest, kui elektronkirjale lisatud vaideotsuse tekst on digitaalselt allkirjastamata.
Kuigi HMS § 26 lg 3 sõnastusest ei tulene otseselt erisusi füüsilistele ja juriidilistele isikutele dokumentide kättetoimetatuks lugemise kohta, on juriidilisel isikul kohustus korraldada oma registrijärgsel aadressil posti pidev vastuvõtmine selleks pädeva isiku poolt. Sama ulatuslik kohustus ei saa aga kehtida füüsilise isiku suhtes. Kui puuduvad tõendid selle kohta, et füüsilisest isikust menetlusosaline on postkasti jäetud väljastusteate kätte saanud, siis ei ole ka alust lugeda, et haldusakti sisu on adressaadile teatavaks tehtud. Füüsiliste isikute puhul ei ole postitöötaja poolt kaebaja postkasti tähitud kirja saabumise kohta teate jätmine võrdsustatav haldusorgani poolt haldusakti teatavakstegemisega. (vt ka Riigikohtu 05.05.2005. a määruse p-i 15 haldusasjas nr 3-3-1-12-05). Mitteresidendist maksukohustuslase puhul ei piisa ka sellest, kui väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatakse vaideotsuse resolutiivosa.
Elektronkirja ei saa käsitada dokumendi kättetoimetamisena, kui menetlusosaline ei ole sellist soovi avaldanud. Samuti ei saa elektronkirja käsitada dokumendid kättetoimetamisena, vaid üksnes menetlusosalise teavitamisena vaideotsuse tegemisest, kui elektronkirjale lisatud vaideotsuse tekst on digitaalselt allkirjastamata.
|
| 3-3-1-47-07
|
Riigikohus |
14.11.2007 |
|
Tulenevalt sellest, et MKS § 102 lg 1 p 2 sätestatud uus asjaolu või tõend võib ilmneda nii enne kui pärast vaidemenetlust, on võimalik uusi tõendeid esitada ka pärast vaidemenetlust kohtumenetluses. Uue asjaolu või tõendi arvestamise piiramine maksukohustuslase tahtluse või hooletuse puhul on kaasaaitamiskohustuse rikkumise tagajärjeks. Kui maksukohustuslane jättis maksumenetluses tõendid esitamata tahtlikult, kuulub kohaldamisele MKS § 102 lg 1 p 2.
Kuna haldusorgan võib MKS § 147 lg 5 alusel nõuda vaide esitajalt täiendavate tõendite esitamist, siis on põhimõtteliselt võimalik esitada uusi tõendeid ka alles vaidemenetluses. Vaidemenetluses saab uusi tõendeid esitada nii haldusorgani nõudmisel kui ka omal initsiatiivil. Haldusorgan ei või asjakohaste tõendite vastuvõtmisest keelduda.
Tulenevalt sellest, et MKS § 102 lg 1 p 2 sätestatud uus asjaolu või tõend võib ilmneda nii enne kui pärast vaidemenetlust, on võimalik uusi tõendeid esitada ka pärast vaidemenetlust kohtumenetluses. Uue asjaolu või tõendi arvestamise piiramine maksukohustuslase tahtluse või hooletuse puhul on kaasaaitamiskohustuse rikkumise tagajärjeks. Kui maksukohustuslane jättis maksumenetluses tõendid esitamata tahtlikult, kuulub kohaldamisele MKS § 102 lg 1 p 2.
Maksukohustuslasel on õigus MKS § 64 lg 1 p-i 6 alusel keelduda MKS §-de 60-63 alusel teabe andmisest ja tõendite esitamisest küsimustes, millele vastamine tähendaks tema enda või sama lõike punktis 5 nimetatud isiku õiguserikkumises süüditunnistamist. Nimetatud põhimõte laieneb nii üksikjuhtumi kontrollile kui revisjonile, kuigi MKS § 59 lg 2 p 1 seob sama seaduse §-d 60-63 üksikjuhtumi kontrolliga. Selline järeldus tuleneb MKS § 79 lg-st 2, §-i 60 sisust ja erinevuse puudumisest MKS § 64 lg 1 p 6 mõttes üksikjuhtumi kontrolli ja revisjoni vahel.
MKS § 73 lg 2 järgi võib revisjon olla piiritletud ka ainult konkreetsete asjaolude väljaselgitamisega, järelikult ka ainult ühe majandusüksusega. Sellise revisjoni tulemusel tehtud maksuotsus ei ole HMS § 52 lg 1 p 1 mõttes osaotsus.
|
| 3-3-1-49-07
|
Riigikohus |
13.11.2007 |
|
Tsiviilõiguslike lepingutega laopidaja ja omaniku vahel on laopidajal samuti võimalik kauba turule viimisega kasumit teenida. Üleliigse loavaru tasu seadus teabe kogumise võimalusi peale omanikult/käitlejalt deklaratsiooni nõudmise ette ei näe. Seetõttu tuleb kasutada teisi ja teistes seadustes ettenähtud võimalusi ja vahendeid, nt toote kohta maksuhalduri enda poolt tollipiiril kogutud informatsiooni kasutamine. Kuivõrd üleliigse laovaru tasu on vaadeldav riikliku maksuna vastavalt MKS §-s 2 toodud maksu mõistele, siis võib üleliigse laovaru tasu kindlakstegemisel kasutada maksukorralduse seaduses tõendite kogumiseks ette nähtud vahendeid, nt MKS §-s 61 sätestatud teabe nõudmist kolmandatelt isikutelt.
Euroopa Kohus on 15. jaanuari 2002. a otsuses kohtuasjas nr C-179/00: Weidacher leidnud, et üleliigse loavaru hoidja/valdaja on isik, kes omab õiguslikku võimu viia ladustatud kaup turule ja teenida seeläbi kasumit. Ka Euroopa Komisjoni määrustes nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ tuleb üleliigse laovaru hoidjat/valdajat (eesti keeles ka omanikku) mõista Euroopa Kohtu tõlgenduse kohaselt.
Käitleja mõistet tuleb üleliigse laovaru tasu seaduses mõista läbivalt ühtmoodi. Käitleja saab ka ÜLTS § 8 lg 1 mõttes, st deklaratsiooni esitamise kohustuse mõttes olla vaid selline isik, kellel on õigus ladustatud kaup (põllumajandustoode) turule tuua ja sel teel kasu saada. Isikul, kellel nimetatud õigus puudub, ei saa sellist laovaru tekkida ja tal ei saa tekkida ka laovaru deklareerimise kohustust.
Koostoimes Euroopa Komisjoni määrustega nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ on käitleja ÜLTS § 5 lg 1 mõistes isik, kellel on õigus tuua ladustatud kaup (põllumajandustoode) turule ja saada sel teel kasu. Sellist tõlgendamist toetavad ka ÜLTS § 10 lg 2 ja ÜLTS § 12. Laopidaja suhtes nende sätete kohaldamine ei ole üldjuhul võimalik, sest laopidaja ei ole põllumajandustooteid ise soetanud, tootnud ega ümbertöötlemisel kasutanud. Samuti ei ole tal võimalik neid müüa ega turult kõrvaldada, kui sellega rikutakse kauba omaniku omandiõigust ja konkreetseid hoiusuhetest tulenevaid kohustusi.
|
| 3-3-1-68-07
|
Riigikohus |
13.11.2007 |
|
Omanike ning ekspedeerijate ja laopidajate vahel on võimalik sõlmida tsiviilõiguslikke lepinguid, mis annavad ekspedeerijatele ja laopidajatele võimaluse kaup turule ja teenida seeläbi tulu (kasumit). Üleliigse laovaru tasu seadus sätestab õiguse koguda teavet omanikult/käitlejalt tema poolt deklareeritavatest andmetest, kuid ÜLTS-s ei ole ette nähtud muid võimalusi teabe kogumiseks. Haldusorganil tuleb kasutada vajaliku teabe kogumiseks ka teistes seadustes ettenähtud võimalusi ja vahendeid (näiteks tollipiiril kogutud teabe kasutamine). Kuivõrd üleliigne laovaru tasu on vaadeldav riikliku maksuna võib üleliigse laovaru tasu kindlakstegemisel kasutada Maksukorralduse seaduses tõendite kogumiseks ette nähtud vahendeid, näiteks §-s 61 sätestatud võimalust teabe nõudmiseks kolmandatelt isikutelt.
Euroopa Kohus on 15. jaanuari 2002. a otsuses kohtuasjas nr C-179/00: Weidacher leidnud, et üleliigse loavaru hoidja/valdaja on isik, kes omab õiguslikku võimu viia ladustatud kaup turule ja teenida seeläbi kasumit. Ka Euroopa Komisjoni määrustes nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ tuleb üleliigse laovaru hoidjat/valdajat (eesti keeles ka omanikku) mõista Euroopa Kohtu tõlgenduse kohaselt.
Euroopa Kohus on 15. jaanuari 2002. a otsuses kohtuasjas nr C-179/00: Weidacher leidnud, et üleliigse loavaru hoidja/valdaja on isik, kes omab õiguslikku võimu viia ladustatud kaup turule ja teenida seeläbi kasumit. Ka Euroopa Komisjoni määrustes nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ tuleb üleliigse laovaru hoidjat/valdajat (eesti keeles ka omanikku) mõista Euroopa Kohtu tõlgenduse kohaselt. Eelöeldust tulenevalt on käitleja ÜLTS § 5 lg 1 mõistes isik, kellel on õigus tuua ladustatud kaup (põllumajandustoode) turule ja saada sel teel kasu. Sellist tõlgendamist toetavad ka ÜLTS § 10 lg 2 ja ÜLTS § 12. Üldjuhul ei saa ekspedeerija ja laopidaja kohta need sätted kehtida, sest nemad ei ole põllumajandustooteid ise soetanud, tootnud aga ümbertöötlemisel kasutanud. Samuti ei ole neil võimalik neid tooteid müüa ega turult kõrvaldada, kui sellega rikutakse kauba (põllumajandustoote) omaniku omandiõigust ja hoiusuhetest tulenevaid kohustusi. ÜLTS § 8 lg-s 1 kasutatavat mõistet "käitleja" tuleb mõista kooskõlas eelnevaga, st deklaratsiooni esitamise kohustus on vaid sellisel isikul, kellel on õigus tuua ladustatud kaup (põllumajandustoode) turule ja teenida sellega kasumit. Isikul, kellel taoline õigus puudub, ei saa tekkida sellist laovaru ja nendel pole ka deklaratsiooni esitamise kohustust.
|
| 3-3-1-34-07
|
Riigikohus |
20.06.2007 |
|
Juriidilise isiku tulumaksustamisel on maksu objektiks TuMS §-des 48-52 nimetatud väljamaksed. Seetõttu tuleb maksuhalduril kontrollida eeskätt seda, kas tegemist on maksustatava väljamaksega või mitte. Ettevõtluskulude katteks tehtud väljamaksed ei kuulu tulumaksuga maksustamisele. Ka juhul, kui maksumaksja on väljamakset käsitanud kui dokumentaalselt tõendatud ettevõtlusega seotud kulu, võib maksuhaldur ikkagi kontrollida, kas väljamakse on ka tegelikult tehtud ettevõtluskulu katteks. Vastupidise seisukoha puhul saaks maksumaksja kontrollimatult maksukohustust vältida, esitades vormiliselt nõuetekohase dokumendi müüja kinnitusega tehingu toimumise kohta. Selline seisukoht ei oleks kooskõlas maksuhalduri MKS § 10 lg-s 2 sätestatud ülesannetega ega ka maksu olemusega (vt maksu mõiste MKS §-s 2).
Teeseldud tehingu ja maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil tehtava tehingu või toimingu tähendust maksustamisel reguleerivad MKS §-d 83 lg 4 ja 84. Neist sätetest tuleneb, et maksustamisel tuleb lähtuda toimunu tegelikust majanduslikust sisust.
Kui maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud, siis läheb tõendamiskoormus üle maksukohustuslasele. MKS § 150 lg 1 kohaselt lasub maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Kui maksuhalduri kogutud tõendid põhjendavad kahtlust maksukohustuslase andmete õigsuses ning on võimalik määrata tasumisele kuuluv maksusumma, siis peab maksukohustuslane tõendama maksuhalduri ekslikkust maksusumma määramisel.
Nõuetekohasel algdokumendil tuleb märkida ka tehingu majanduslik sisu (RPS § 7 lg 1 p 3). Kui tehingu majanduslik sisu on märgitud ebaõigesti, siis pole tegemist nõuetekohase algdokumendiga. Selline asjaolu võib olla piisavaks aluseks, et kohaldada TuMS § 51 lg 2 p 3. Kui aga asjas ilmnevad mõnele teisele sama paragrahvi teises lõikes toodud alusele vastavad asjaolud, siis poleks see maksukohustuse väljaselgitamisel lõppkokkuvõttes oluline.
Juriidilise isiku tulumaksustamisel on maksu objektiks TuMS §-des 48-52 nimetatud väljamaksed. Seetõttu tuleb maksuhalduril kontrollida eeskätt seda, kas tegemist on maksustatava väljamaksega või mitte. Ettevõtluskulude katteks tehtud väljamaksed ei kuulu tulumaksuga maksustamisele. Ka juhul, kui maksumaksja on väljamakset käsitanud kui dokumentaalselt tõendatud ettevõtlusega seotud kulu, võib maksuhaldur ikkagi kontrollida, kas väljamakse on ka tegelikult tehtud ettevõtluskulu katteks. Vastupidise seisukoha puhul saaks maksumaksja kontrollimatult maksukohustust vältida, esitades vormiliselt nõuetekohase dokumendi müüja kinnitusega tehingu toimumise kohta. Selline seisukoht ei oleks kooskõlas maksuhalduri MKS § 10 lg-s 2 sätestatud ülesannetega ega ka maksu olemusega (vt maksu mõiste MKS §-s 2).
Teeseldud tehingu ja maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil tehtava tehingu või toimingu tähendust maksustamisel reguleerivad MKS §-d 83 lg 4 ja 84. Neist sätetest tuleneb, et maksustamisel tuleb lähtuda toimunu tegelikust majanduslikust sisust.
Nõuetekohasel algdokumendil tuleb märkida ka tehingu majanduslik sisu (RPS § 7 lg 1 p 3). Kui tehingu majanduslik sisu on märgitud ebaõigesti, siis pole tegemist nõuetekohase algdokumendiga. Selline asjaolu võib olla piisavaks aluseks, et kohaldada TuMS § 51 lg 2 p 3. Kui aga asjas ilmnevad mõnele teisele sama paragrahvi teises lõikes toodud alusele vastavad asjaolud, siis poleks see maksukohustuse väljaselgitamisel lõppkokkuvõttes oluline.
Juriidilise isiku tulumaksustamisel on maksu objektiks TuMS §-des 48-52 nimetatud väljamaksed. Seetõttu tuleb maksuhalduril kontrollida eeskätt seda, kas tegemist on maksustatava väljamaksega või mitte. Ettevõtluskulude katteks tehtud väljamaksed ei kuulu tulumaksuga maksustamisele. Ka juhul, kui maksumaksja on väljamakset käsitanud kui dokumentaalselt tõendatud ettevõtlusega seotud kulu, võib maksuhaldur ikkagi kontrollida, kas väljamakse on ka tegelikult tehtud ettevõtluskulu katteks. Vastupidise seisukoha puhul saaks maksumaksja kontrollimatult maksukohustust vältida, esitades vormiliselt nõuetekohase dokumendi müüja kinnitusega tehingu toimumise kohta.
Maksuotsusega ei pea tuvastama maksupettust, vaid sellega määratakse tasumisele kuuluv maksusumma, näidatakse, kuidas see summa on määratud ja põhjendatakse, miks on täielikult või osaliselt jäetud arvestamata maksukohustuslase esitatud tõendid (MKS § 95 lg-d 1 ja 2). Maksuotsust tuleb mõista maksuhalduri sekkumisena maksukohustuslase käitumisse maksukohustuse või maksuseadusest tulenevate teiste kohustuste täitmisel. Selline sekkumine on õigustatud, kui maksuhalduri kogutud tõendid põhjendavad maksuhalduri seisukohta ja seavad kahtluse alla maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses ning on piisavad selleks, et määrata tasumisele kuuluv maksusumma.
|
| 3-3-1-25-07
|
Riigikohus |
06.06.2007 |
|
Haldusakti kehtivuse eelduseks on selle teatavakstegemine adressaadile (vt Riigikohtu 20.06.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-49-03). Õiguslikke tagajärgi loob ja täitmiseks kohustuslik on ainult kehtiv haldusakt. Haldusakt, sh maksuotsus ei saa reguleerida isiku õigusi ega kohustusi ilma, et isikule oleks see õigusakt teatavaks tehtud.
MKS § 6 lg 4 p-st 1 tulenevalt peavad juhud, mil varakogumit maksusubjektina käsitatakse, olema üheselt mõistetavalt seadusega sätestatud. Sellist subjektsust ei saa tuletada erinevate varakogumit kui maksusubjekti puudutavate õigusnormide koostoimest. Kehtiv õigus ei määratle pärandvara maksusubjektina MKS § 6 lg 4 p 1 tähenduses. Maksusubjekt (maksukohustuslane) on kuni pärandi vastuvõtmiseni endiselt pärandaja ning pärandi vastuvõtmise järel pärijad. Kui pärandvarale on määratud hooldaja (või testamenditäitja), tuleb teda pidada esmajärjekorras ka pärandaja maksukohustusega seonduvate haldusaktide adressaadiks.
Haldusakti kehtivuse eelduseks on selle teatavakstegemine adressaadile (vt Riigikohtu 20.06.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-49-03). Õiguslikke tagajärgi loob ja täitmiseks kohustuslik on ainult kehtiv haldusakt. Haldusakt, sh maksuotsus ei saa reguleerida isiku õigusi ega kohustusi ilma, et isikule oleks see õigusakt teatavaks tehtud. Kui maksuhaldur ei ole õiget adressaati kindlaks teinud ning maksuotsus on adresseeritud subjektile, kes ei saa maksukorralduse seaduse tähenduses olla maksukohustuslane ega maksuotsuse adressaat, siis ei saa selline haldusakt luua õigusi või kohustusi ega olla maksukohustuse täitmise aluseks. Kui pärandvara ka käsitada maksukohustuslasena, siis maksuhalduri teatise adressaadiks oleks ikkagi pärandvara hooldaja, sest MKS § 8 lg-test 2 ja 5 tulenevalt laienevad õigusvõimetu varakogumi valitseja kohustused esmalt pärandvara hooldajale ja testamenditäitjale ning alles nende puudumisel inventuuritegijale.
Pärijad, kui nad on maksuhaldurile või kohtule maksu- või kohtumenetluse ajal teada, peavad olema kaasatud menetlusse, kui käimasolev maksuvaidlus puudutab pärandaja maksukohustust, mille täitmist nõutakse pärandvara arvelt ning sellise vaidluse tulemus võib mõjutada näiteks pärandvara suurust, pärijate kohustuste mahtu ja nende soovi pärandit vastu võtta.
|
| 3-3-1-11-07
|
Riigikohus |
25.04.2007 |
|
TuMS §-de 51 ja 52 eesmärk on sätestada tulumaksu tasumise kohustus kõigil juhtudel, kui väljamakse pole tehtud ettevõtluseks. Ka varjatud käibe tulemusel müügist laekuma pidanud raha kajastamata jätmine äriühingu raamatupidamis- ja maksuarvestuses tähendab varjatud väljamakset. Kuna varjatud käive võib osutuda sõltuvalt selle sisust ja hilisemast kajastamisest ka ettevõtluseks, siis on TuMS § 51 lg 4 kohaldamine sellisel juhul sisuliselt põhjendatud. Õiglane tulemus saavutatakse sellest hoolimata, kas varjatud käive osutub ettevõtluseks või mitte.
Kriminaalmenetluses süüdistatava vastu tsiviilhagi esitamine maksukuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks on maksuõigussuhete osas sarnane maksuhalduri poolt vastutusotsuse tegemisele vastavalt MKS §-le 96. Seoses vastutusotsusega tähendab kolmanda isiku solidaarne vastutus kohustust tasuda maksuvõlg, mis on maksukohustuslase poolt tasumata. Kui maksuvõlg on vähenenud, siis saab kolmandalt isikult sisse nõuda vaid allesjäänud maksuvõla (vt Riigikohtu 31.10.2005 otsuse nr 3-3-1-41-05 p-e 17 ja 18).
Ka olukorras, kus kolmas isik tasub sisuliselt maksukohustuslase eest osa maksuvõlast või maksuvõla tervikuna, väheneb või lõpeb vastavalt maksukohustuslase kohustus. Kui aga maksukohustuslase likvideerimise või pankrotimenetluse tõttu jääkski maksuvõlg tasumata, ei vabaneks kolmas isik kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega talle pandud tasumise kohustusest hoolimata sellest, et maksuvõlga enam ei ole. Sellise järeldus saab teha kui kriminaalasjas käsitleti mitte maksuvõla tasumise kohustust, vaid riigile tekitatud kahju. Selline solidaarne vastutus ei tähenda topeltmaksustamist. Võimalik on küll enammakse tekkimine maksumaksja ja kolmanda isiku kooskõlastamatu tegevuse tulemusena või täitemenetluse eripära tõttu, kuid enammakse ei tähenda topeltmaksustamist, sest enammakse kuulub tagastamisele.
|
| 3-3-1-63-06
|
Riigikohus |
07.12.2006 |
|
Käibemaksuga maksustamisel ei saa olla karistavat iseloomu ning käibemaksu kumuleerumist tuleb vältida ka siis, kui on aset leidnud maksupettus. Ainuüksi käibemaksupettuse toimepanemise fakt ei saa piirata sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust seoses tehinguga, mille ehtsust on maksuhaldur tuvastanud ja kohtud kinnitanud. Maksukohustuslase pahauskne käitumine loob talle küll kõrgendatud tõendamiskoormuse maksukohustust vähendavate asjaolude tõendamisel, kuid ei anna maksuhaldurile õigust ignoreerida tõendatud asjaolusid, mis viitavad maksukohustuse vähendamisele.
Euroopa Kohtu 21.02.2006 otsuses kohtuasjas Halifax plc, Leeds Permanent Development Services Ltd, County Wide Property Investments Ltd vs Commissioners of Customs & Excise (C-255/02) on märgitud, et maksukohustuslasel ei ole õigust arvata maha sisendkäibemaksu siis, kui selle mahaarvamise aluseks olevad tehingud kujutavad endast kuritarvitust. Samuti on märgitud, et "Kui kuritarvituse olemasolu on tuvastatud, tuleb sellega seotud tehingud uuesti määratleda viisil, millega taastada selline olukord, nagu oleks olnud siis, kui kuritarvitust ei oleks esinenud".
Kui kohus tuvastab, et arvel näidatud ostja asemel on ostjaks teine isik, võib lugeda, et kohtuotsusega on tuvastatud tegelikule ostjale kuuluv sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Kohtuotsusega selle tuvastamisega, et arvel näidatud isiku asemel on ostjaks teine isik, on tagatud, et sisendkäibemaksu saab maha arvata ainult arvel märgitud kauba tegelik ostja ning fiktiivne ostja kaotab sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse. Kuna taoline kohtu järeldus puudutaks isikute õigusi ja kohustusi, kes ei ole maksuotsuse adressaadiks ega kohtumenetluse osaliseks, on vaja kaasata kõik asjassepuutuvad isikud kohtumenetlusse kolmanda isikuna.
Kui maksumenetluse käigus on kogutud kõik maksu määramiseks vajalikud tõendid, siis ei tohi maksuhaldur viivitada maksu määramisega ning kohus ei pea jääma ootama, milline hinnang nendele tõenditele antakse kriminaalmenetluses. Kui kriminaalmenetluses tuvastatakse hiljem uued asjaolud, mis seavad kahtluse alla jõustunud maksuotsuse õigsuse, on maksukohustuslasel õigus taotleda maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist vastavalt MKS § 102 lõikele 1. Asjaolu, et maksuotsuse kohta on olemas jõustunud kohtuotsus, ei võta ära õigust rakendada MKS § 102 lõiget 1. Jõustunud kohtuotsus vaid kinnitab haldusakti õiguspärasust, mitte ei keela haldusorganil õiguspärast haldusakti muuta, kui seadus näeb ette sellise võimaluse.
|
| 3-3-1-38-06
|
Riigikohus |
18.10.2006 |
|
Haldusaktide kättetoimetamisel isikule, kelle suhtes on pankrot väljakuulutatud, tuleb erinormina kohaldada Pankrotiseaduse sätteid. Maksukorralduse seadus ei näe ette erisusi pankrotivõlgnikule maksuotsuse kättetoimetamisel. Pärast pankroti väljakuulutamist on võlgniku seaduslik esindaja küll pankrotihaldur, kuid pankrotivõlgniku asukoht ei muutu, sest pankrotihalduril ei ole kohustust muuta registrites võlgniku aadressi. Maksuhaldur on kohustatud kõik võlgnikule adresseeritud haldusaktid kätte toimetama pankrotihaldurile aadressil, mis on näidatud Ametlikud Teadaannetes avaldatud pankrotiteates.
MKS § 52 lg 4 sätestatud põhimõte, et piiratud teovõimega isikule adresseeritud dokument toimetatakse kätte tema seaduslikule esindajale, on kohaldatav ka pankrotimenetluses. Kuna pankrotis juriidilise isiku eest võib tehinguid teha ainult pankrotihaldur, siis peab maksuhaldur haldusaktid pankrotihaldurile kätte toimetama sõltumata sellest, kas haldusakt puudutab võlgniku rahalisi või mitterahalisi kohustusi või kas rahalise kohustuse puhul on tegemist järgunõude või massikohustusega.
Juhul, kui haldusaktides tuvastatud maksunõuded kuuluvad kaitsmisele nõuete kaitsmise korras pankrotimenetluses, tuleb võimalikud vaidlused maksunõude suuruse (sh ka võimaliku tasaarvestuse toimumise aja või lubatavuse) kohta lahendada hagimenetluse korras üldkohtus (vt Riigikohtu 13.12.2005. a otsust nr 3-3-1-39-05).
|
| 3-3-1-47-06
|
Riigikohus |
28.09.2006 |
|
Olukorras, kus selgub, et tulumaksuarvestuses märgitud isik ei ole tegelik müüja, tuleb selgitada, kas ostja teadis või pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga. Tingimus "pidi teadma" tähendab, et ostjal oli teave asjaolude kohta, mis viitavad sellele, et tegemist polnud tegeliku müüjaga. Kui ostja teadis või pidi teadma, et tegemist ei ole tegeliku müüjaga, tuleb kohaldada 1. jaanuaril 2000 jõustunud ja kehtiva Tulumaksuseaduse § 51 lg-t 1 ja lg 2 p-i 3 ning maksuhalduri poolt tulumaksu määramine on õige. Kui ostja aga põhjendatult eeldas, et tegemist on tegeliku müüjaga, siis on maksuhalduri tulumaksu määramise otsus alusetu (vt ka Riigikohtu 05.06.2006 otsuse nr nr 3-3-1-34-06 p-i 14).
MKS §-i 94 rakendamine maksupettuses osalemise põhjendatud kahtluse korral eeldab maksukohustuslase kaasaaitamisekohustuse ulatuslikku täitmist (vt ka Riigikohtu 02.12.2004. a otsuse nr 3-3-1-50-04 p-e 12-14). Maksupettuses osalemise põhjendatud kahtlus, mida maksukohustuslane pole kõrvaldanud, tähendab, et ta pole järginud kaasaaitamiskohustust ega arvestanud talle langeva tõendamiskoormusega.
MKS § 94 lg 1 2. lause alusel on maksusumma määramine hindamise teel küll lubatud ka siis, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on mitteusaldusväärsed, kuid eriti maksupettuses osalemise põhjendatud kahtluse korral eeldab see maksukohustuslase kaasaaitamisekohustuse ulatuslikku täitmist. Kui asjas toimunud maksu- ja kohtumenetlusest ei nähtu maksukohustuslase sellist tegevust, siis on maksuhaldur jätnud tema maksukohustuse maksusumma hindamise teel põhjendatult välja selgitamata (vt ka Riigikohtu 02.12.2004. a otsuse nr 3-3-1-50-04 p-e 12-14). Maksupettuses osalemise põhjendatud kahtlus, mida maksukohustuslane pole kõrvaldanud, tähendab, et ta pole järginud kaasaaitamiskohustust ega arvestanud talle langeva tõendamiskoormusega.
|
| 3-3-1-8-06
|
Riigikohus |
06.04.2006 |
|
Kui ostja taotleb maksuvaba käibe puhul käibemaksu mahaarvamist või tagastamist erandlikel asjaoludel, peab ta esitama tõendid selliste asjaolude esinemise kohta ning maksuhalduril on kaalutlusõigus käibemaksu ja maksukorralduse põhimõtetele vastava otsuse tegemiseks.
Kui kinnistu ostu-müügi puhul on tegemist maksuvaba käibega, tuleb kohaldada KMS § 38 lg 1, millest tulenevalt ka siis, kui käibemaksusumma on märgitud müügidokumendile seaduses sätestatut eirates, kannab selle riigile üle müüja. Ostja ei saa käibemaksu maha arvata või selle tagastamist nõuda, sest hoolimata käibemaksu tasumisest müüjale on ikkagi tegemist maksuvaba käibega. Ostja, taotledes maksuvaba käibe puhul käibemaksu mahaarvamist või tagastamist erandlikel asjaoludel, peab esitama tõendid selliste asjaolude esinemise kohta. Maksuhalduril on sellisel juhul kaalutlusõigus käibemaksu ja maksukorralduse põhimõtetele vastava otsuse tegemiseks. Kui maksuvaba käibe puhul ei ole müüja käibemaksusummat riigile üle kandnud, tuleb käibemaksu tagastamine täielikult välistada.
MKS § 107 lg 1 kohaldamiseks peab maksuhaldur tuvastama piisava osa maksualase rikkumise tunnustest. Rikkumise tunnuseid tuleb mõista kui maksukohustuslase tegevuse või tegevusetuse, põhjusliku seose ja tagajärje ning tahtluse või ettevaatamatuse, motiivi ja eesmärgi kirjeldust. Kõigi tunnuste tuvastamine pole vajalik, sest tagastusnõude täitmise peatamine on ajutise iseloomuga. Seetõttu on maksuhalduri tõendamis- ja põhjendamiskoormis väiksem kui tagastusnõude rahuldamata jätmise korral. Samuti tuleb rikkumise tunnuseid tuvastades koguda andmeid ja põhjendada, miks on alust arvata, et maksukohustuslane on eiranud Maksukorralduse seaduse või maksuseaduste nõudeid ja milles see seisnes.
Maksuhaldur võib enammakstud maksusumma tagastusnõude peatada, kui maksukohustuslase tegevuses on tuvastatud maksualase süüteo (KarS § 386 ja MKS § 152) tunnused. Enamasti on selliseks süüteoks maksude väärarvutus, mille üheks eelduseks on Maksukorralduse seaduse ja maksuseaduste nõuete eiramine. Tagastusnõude peatamiseks peab maksuhaldur tuvastama piisava osa sellise rikkumise tunnustest - maksukohustuslase tegevuse või tegevusetuse, põhjusliku seose ja tagajärje ning tahtluse või ettevaatamatuse, motiivi ja eesmärgi kirjelduse. Seejuures tuleb koguda andmeid ja põhjendada, miks on alust arvata, et maksukohustuslane on eiranud Maksukorralduse seaduse või maksuseaduste nõudeid ja milles see seisnes. Vajalik ei ole kõigi tunnuste tuvastamine, sest tagastusnõude täitmise peatamine on ajutise iseloomuga. Seetõttu on maksuhalduri tõendamis- ja põhjendamiskoormis väiksem kui tagastusnõude rahuldamata jätmise korral.
Varemkehtinud MKS § 10 lg 4 kohaldamise suhtes väljendatud põhimõtted kehtivad ka 1. juulil 2002 jõustunud MKS § 107 lg 1 kohaldamisel (vt Riigikohtu lahendit nr 3-3-1-17-98 ja nr 3-3-1-18-03).
|
| 3-3-1-53-05
|
Riigikohus |
21.11.2005 |
|
|
| 3-3-1-41-05
|
Riigikohus |
31.10.2005 |
|
Vastutusotsuse puhul on tegemist maksuvõla sissenõudmisega kolmandalt isikult, kusjuures vastutuse eelduseks on oma kohustuste täitmata jätmine süüliselt tahtluse või raske hooletuse vormis, mille tõttu on tekkinud maksuvõlg. Vastutusotsust ei saa juhatuse liikme suhtes teha ÄS § 187 lg 2 alusel, samuti siis, kui maksuvõlg on tekkinud enne kehtiva Maksukorralduse seaduse jõustumist, s.o enne 1. juulit 2002.
Vastutusotsuses tuleb näidata vastutuse kohaldamise alus, milleks tuleb muuhulgas tuvastada kohustuste süüline rikkumine ja süü vorm. Vastutusotsuses tuleb motiveerida, miks maksuhaldur asub seisukohale, et kohustusi on rikutud tahtlikult või raskest hooletusest ning arvestada, et süü on individuaalne, s.t et iga isiku süü tuleb tuvastada eraldi. Seisukoht, et sisuliselt motiveerimata vastutusotsuse puhul peaksid isikud ise tõendama, et nad ei ole süüdi, on ekslik.
Maksukorralduse seaduse § 96 lg-st 1, § 40 lg-st 1 ja § 8 lg-st 1 tuleneb, et juhatuse liikme vastutuse eeldused temalt maksuvõla sissenõudmisel on järgmised:1)juhatuse liige on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud oma kohustusi;2) rikutud on kohustust tagada Maksukorralduse seadusest ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine;3)sellise kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg.
Vastutusotsuse puhul on tegemist maksuvõla sissenõudmisega kolmandalt isikult, kusjuures vastutuse eelduseks on oma kohustuste täitmata jätmine süüliselt tahtluse või raske hooletuse vormis, mille tõttu on tekkinud maksuvõlg. Vastutusotsust ei saa juhatuse liikme suhtes teha ÄS § 187 lg 2 alusel, samuti siis, kui maksuvõlg on tekkinud enne kehtiva Maksukorralduse seaduse jõustumist, s.o enne 1. juulit 2002.
|
| 3-3-1-20-05
|
Riigikohus |
06.06.2005 |
|
Revisjoni ja üksikjuhtumi kontrolli sisuline eristamine sõltub hinnangust, kas tegemist on enam koormava kontrollimisega. Võimalik on ka kohtulik kontroll nii selle üle, kas maksuhalduri poolt üksikjuhtumi kontrolliks peetav menetlus on tegelikult revisjon, kui ka selle üle, kas maksuhaldur järgib revisjoni puhul menetlusnõudeid. Kui asjaolud ja tõendid on erisuunalised, viidates sisuliste tunnuste osas nii üksikjuhtumi kontrollile kui ka revisjonile, siis on oluline ka see, kuidas maksuhaldur kontrolli vormistas ja kuidas menetlus toimus.
|
| 3-3-1-74-04
|
Riigikohus |
16.12.2004 |
|
Asjaolu, et maksukohustuslane saab tulu tegevusest, mida käibemaksuseadus ei defineeri ettevõtlusena, ei tähenda, et maksukohustuslane peaks alati rakendama KMS § 18 lõikest 3 tulenevat sisendkäibemaksu osalist mahaarvamist. Kui mittemaksustatava sissetuleku saamine on maksukohustuslase majandustegevuse laadi arvestades vaid abistava iseloomuga, siis ei piira mittemaksustatava sissetuleku saamine sisendkäibemaksu mahaarvamist.
KMS § 18 lg 3 ja selle rakendusakt ei kirjutanud täpselt ette, milliste meetodite abil tuleb sisendkäibemaksu osaline mahaarvamine läbi viia. Selle sätte rakendamisel tuleb silmas pidada, et maksukohustuslase erinevate tegevusvaldkondade tulude ja kulude struktuur võib olla üsna erinev. KMS § 18 lg 3 rakendamiselt tuleb hinnata isiku majandustegevuse laadi ja eripära ning sisendkäibemaksu osalise mahaarvamise jaoks tuleb valida selline meetod, mis on kõige sobivam ja annab mõistliku tulemuse. Isiku tulude struktuurist lähtuva sihtarvu kasutamine on lubatud üksnes erandjuhtudel, kui muude meetodite kasutamine oleks liialt keerukas.
Maksuhaldur peab ettekirjutuse (maksuotsuse) motiveerimisel esitama põhjused, millest lähtuvalt ta leiab, et maksukohustuslase arvepidamises kasutatud metoodika ei kajasta kaupade ja teenuste tegelikku kasutusotstarvet õigesti. Maksuhalduril ei ole õigust ignoreerida maksukohustuslase arvepidamist ainuüksi põhjusel, et see ei ole ühendatud raamatupidamisarvestusega või ei ole koostatud õigeaegselt.
Maksukohustuslane ei pea sisendkäibemaksu osaliseks mahaarvamiseks vajalike kaupade ja teenuste eristamist tegema raamatupidamisarvestuses (näiteks pidama mitut kulukontot või mitut käibemaksu kontot), vaid ta võib selle jaoks pidada eraldu kuluarvestust, mis ei ole ühendatud raamatupidamisarvestusega.
|
Facebook
X.com