/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 1175| Näitan: 121 - 140

Kohtuasja nrKohusLahendi kp Seotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-15-2937/75 PDF Riigikohtu halduskolleegium 29.05.2018

Tulenevalt RavS §-st 1163 ja § 1167 lg-st 2 võivad enne RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 jõustumist välja antud tegevusload jääda senises mahus kehtima ja adressaadid võivad kasutada neist lubadest varem tulenenud õigusi üleminekuaja lõpuni. RavS § 41 lg-s 3 ja § 42 lg-s 5 sätestatud piirangud laienevad üldapteegi tegutsemiskoha muutmisele ka RavS §-s 1163 ja § 1167 lg-s 2 sätestatud üleminekuajal. (p-d 12 ja 14)

RavS §-d 1163 ja 1167 ei anna võimalust üleminekuajal teises tegutsemiskohas üldapteegi tegevust alustada. Teises tegutsemiskohas üldapteegi tegevuse alustamise õigust ei tulene ka asjaolust, et samal ajal lõpetas senisel kujul tegevuse sama isiku üldapteek tegevusloal märgitud tegutsemiskohas. RavS § 40 lg 1 järgi peab igal üldapteegil olema eraldi tegevusluba. Uue üldapteegi asutamisel tuleb taotleda uus tegevusluba sõltumata sellest, kas apteegipidaja teine üldapteek lõpetab tegevuse. (p-d 15 ja 16)

Erinevalt uue apteegi asutamisest tuleb apteegi kolimist õiguslikult vaadelda senisest loast tuleneva õiguse teostamise jätkuna. Seda tuleb arvestada ka RavS §-de 1163 ja 1167 kohaldamisel. Kolimiseks ja seniste õiguste teostamise jätkamiseks ei saa aga lugeda mistahes tegutsemiskoha muutmist. Üldapteegi tegevuse jätkamisega ei ole tegemist siis, kui uus apteek avatakse täiesti uues kohas ja täiesti uue personaliga. Ainuüksi oluline erinevus uue ja vana apteegi tegutsemiskohtade vahel välistab vaidlusaluse muudatuse kvalifitseerimise senise apteegi kolimiseks. (p 15)

Apteegireformiga kaasneda võiv vajadus apteeke võõrandada ei tähenda, et apteegipidajatele tuleb üleminekuajal anda võimalus avada lisaapteeke, isegi kui nende võõrandamine proviisoritele oleks hõlpsam või tulutoovam kui seni tegutsenud apteekide võõrandamine. Uue apteegi avamine ei kõrvalda ega leevenda vajadust vana apteek kas sulgeda või võõrandada või muuta apteegipidaja osanike ring nõuetekohaseks. Tegevust uues tegutsemiskohas ei saa vaadelda varasema investeeringu tagasiteenimisena. Tegemist on üleminekuperioodil tehtud uue investeeringuga. Üleminekuaja eesmärk pole ka kompenseerida uute apteekide avamise võimalusega olukordi, kus apteegipidaja peab ärilistel kaalutlustel otstarbekaks sulgeda varasem apteek enne üleminekuaja lõppu. (p 22)


MsüS § 30 lg 4 reguleerib asjaolude muutumise teate õiguslikke tagajärgi ega näe ette erandit sama seaduse § 37 lg 4 kolmandast lausest. MsüS § 30 lg 4 ei välista uue tegevusloa andmist tegevusloa muutmise taotluse alusel, kui see on MsüS § 37 lg 4 kolmanda lause kohaselt vajalik. MsüS § 37 lg 4 reguleerib nii õigusrikkumiste tagajärgi kui kohaldub ka majandustegevusest loobumise korral. (p 20)


Tegevusloale kantav märge üldapteegi tegutsemiskoha kohta ei ole vaid informatiivse tähendusega. Üldapteek ei või isetahtsi tegutseda tegutsemiskohas, mida pole tegevusloale kantud (vt RKHK otsus asjas nr 3-15-1445, p 17). Seega on sellel märkel adressaadi õiguste jaoks konstitutiivne, mitte informatiivne tähendus. Informatiivne tähendus on aga nt loa adressaadi sidevahendite andmetel. (p 17)

Uue üldapteegi asutamisel tuleb taotleda uus tegevusluba (RavS § 40 lg 1) sõltumata sellest, kas apteegipidaja teine üldapteek lõpetab tegevuse. Erinevalt uue apteegi asutamisest tuleb apteegi kolimist õiguslikult vaadelda senisest loast tuleneva õiguse teostamise jätkuna. Kolimiseks ja seniste õiguste teostamise jätkamiseks ei saa aga lugeda mistahes tegutsemiskoha muutmist. Üldapteegi tegevuse jätkamisega ei ole tegemist siis, kui uus apteek avatakse täiesti uues kohas ja täiesti uue personaliga. Ainuüksi oluline erinevus uue ja vana apteegi tegutsemiskohtade vahel välistab vaidlusaluse muudatuse kvalifitseerimise senise apteegi kolimiseks. (p 15)

Üldapteegi tegutsemiskoha muutmine on käsitatav põhiregulatsiooni muutmisena. Sellele vastavalt tuleb muudetud tegevusluba käsitada uue tegevusloana ja see kinnitab RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 piirangute järgimise vajadust (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-15-1445). Uusi piiranguid tuli kohaldada kolmanda isiku üldapteegi avamiseks loa andmisel sõltumata sellest, kas tegutsemiskoht on tegevusloa põhiregulatsiooni osa või kõrvaltingimus ja kas asjaomane õigus anti uue tegevusloaga või senise tegevusloa muutmisega. (p 16)

MsüS § 30 lg 4 ei välista uue tegevusloa andmist tegevusloa muutmise taotluse alusel, kui see on MsüS § 37 lg 4 kolmanda lause kohaselt vajalik. (p 20)

Uue tegevusloa väljaandmise nõue ei ole võrreldes loa muutmisega tingimata ettevõtlusvabaduse olulisem ja intensiivsem piirang ja sellele ei pea kindlasti eelistama muutmist. See, millised riived uus luba või vana loa muutmine kaasa toob, sõltub valdkonnas kehtivatest erinormidest ja juhtumi asjaoludest. Nt üldapteegi tegutsemiskoha muutmisel tuli arvestada uute asutamispiirangutega sõltumata sellest, kas seadus võimaldab muudatuse teha tegevusloa muutmise või uue tegevusloa andmise teel. (p 21)

Ettevõtte kolimine, samuti varasema ettevõtte sulgemine ja uue avamine on majandustegevuse normaalsed osad ja kaitstud ettevõtlusvabadusega. See aga ei tähenda, et need muudatused ei võiks alluda loareservatsioonile ega muudele seadusest tulenevatele piirangutele. (p 22)


Üldapteegi tegutsemiskoha muutmine on käsitatav põhiregulatsiooni muutmisena. Sellele vastavalt tuleb muudetud tegevusluba käsitada uue tegevusloana ja see kinnitab RavS § 41 lg 3 ja § 42 lg 5 piirangute järgimise vajadust (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-15-1445). Uusi piiranguid tuli kohaldada kolmanda isiku üldapteegi avamiseks loa andmisel sõltumata sellest, kas tegutsemiskoht on tegevusloa põhiregulatsiooni osa või kõrvaltingimus ja kas asjaomane õigus anti uue tegevusloaga või senise tegevusloa muutmisega. Erinevalt uue apteegi asutamisest tuleb apteegi kolimist õiguslikult vaadelda senisest loast tuleneva õiguse teostamise jätkuna. Ainuüksi oluline erinevus uue ja vana apteegi tegutsemiskohtade vahel välistab vaidlusaluse muudatuse kvalifitseerimise senise apteegi kolimiseks. (p-d 15 ja 16)

MsüS § 30 lg 4 reguleerib asjaolude muutumise teate õiguslikke tagajärgi ega näe ette erandit sama seaduse § 37 lg 4 kolmandast lausest. MsüS § 30 lg 4 ei välista uue tegevusloa andmist tegevusloa muutmise taotluse alusel, kui see on MsüS § 37 lg 4 kolmanda lause kohaselt vajalik. MsüS § 37 lg 4 reguleerib nii õigusrikkumiste tagajärgi kui kohaldub ka majandustegevusest loobumise korral. (p 20)


Tegevusloale kantav märge üldapteegi tegutsemiskoha kohta on adressaadi õiguste jaoks konstitutiivse tähendusega. Üldapteegi tegutsemiskoha muutmine on käsitatav põhiregulatsiooni muutmisena. Sellele vastavalt tuleb muudetud tegevusluba käsitada uue tegevusloana. (p-d 16 ja 17, vt ka p 15)

MsüS § 30 lg 4 reguleerib asjaolude muutumise teate õiguslikke tagajärgi ega näe ette erandit sama seaduse § 37 lg 4 kolmandast lausest. MsüS § 30 lg 4 ei välista uue tegevusloa andmist tegevusloa muutmise taotluse alusel, kui see on MsüS § 37 lg 4 kolmanda lause kohaselt vajalik. MsüS § 37 lg 4 reguleerib nii õigusrikkumiste tagajärgi kui kohaldub ka majandustegevusest loobumise korral. (p 20)

Uue tegevusloa väljaandmise nõue ei ole võrreldes loa muutmisega tingimata ettevõtlusvabaduse olulisem ja intensiivsem piirang ning sellele ei pea kindlasti eelistama muutmist. See, millised riived uus luba või vana loa muutmine kaasa toob, sõltub valdkonnas kehtivatest erinormidest ja juhtumi asjaoludest. (p 21)


Ettevõtte kolimine, samuti varasema ettevõtte sulgemine ja uue avamine on majandustegevuse normaalsed osad ja kaitstud ettevõtlusvabadusega. See aga ei tähenda, et need muudatused ei võiks alluda loareservatsioonile ega muudele seadusest tulenevatele piirangutele. Praegusel juhul ei ole tegemist tavapärase ettevõtlusrežiimiga, vaid üleminekuajaga, mille lõppedes peavad nõuetele mittevastavad ettevõtjad olema turult lahkunud. Uue apteegi avamise piirangut õigustab selles asjas ülekaalukas avalik huvi – rahvatervise kaitse (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-15-1445, p-d 30–31). (p 22)

Uue tegevusloa väljaandmise nõue ei ole võrreldes loa muutmisega tingimata ettevõtlusvabaduse olulisem ja intensiivsem piirang ja sellele ei pea kindlasti eelistama muutmist. See, millised riived uus luba või vana loa muutmine kaasa toob, sõltub valdkonnas kehtivatest erinormidest ja juhtumi asjaoludest. (p 21)


Õiguspärast ootust apteegi avamise suhtes ei saa tekitada teistele isikutele antud tegevusload ega nende muutmine. Iga tegevusluba on iseseisev haldusotsus ja loa taotleja peab arvestama, et õiguslikult puudutatud isikud võivad taotleda nende kohtulikku kontrolli. (p 23)


Apellatsioonimenetluses on menetlusosalisel õigus esitada kohtukõne teesid kirjalikult. Tulenevalt HKMS § 129 lg-st 3 ja § 185 lg-st 1 on ringkonnakohtu istungi suhtes kohaldatav TsMS § 402 lg 7. Kohtukõne teeside esitamine ei ole HKMS 18. peatükis välistatud ja see ei ole vastuolus apellatsioonimenetluse olemusega. Ehkki HKMS § 194 ei kasuta mõistet "kohtuvaidlus", on menetlusosalisel õigus ringkonnakohtu istungil kohtukõnele. Vastavalt TsMS § 402 lg-le 2 seisneb kohtuvaidlus kohtukõnede esitamises. Kui kohtukõne teesid sisaldavad uusi, hilinenult esitatud asjaolusid, võib kohus jätta need menetlemata (HKMS § 51 lg 4). (p 27)

3-17-2610/29 PDF Riigikohtu halduskolleegium 14.05.2018

Arvestades tänaseks suitsetamise keelu jõustumisest möödunud aega, samuti keelu rakendamisele eelnenud järkjärgulisi piiranguid, ei ole kaebaja soov kohtumenetluse ajal suitsetada piisavalt kaalukas, et kohaldada esialgset õiguskaitset. (p 5)


Üldjuhul ei väljastata menetlusosalisele koopiaid tema enda poolt kohtule esitatud avaldustest, talle juba varem allkirja vastu väljastatud menetlusdokumentidest ja menetlusdokumentidest, mille vajadus menetlusosalise õiguste kaitseks jääb arusaamatuks (kaaskirjad, ümbrikud, kättesaamiskinnitused jms). (p 6)


Arvestades tänaseks suitsetamise keelu jõustumisest möödunud aega, samuti keelu rakendamisele eelnenud järkjärgulisi piiranguid, ei ole kaebaja soov kohtumenetluse ajal suitsetada piisavalt kaalukas, et kohaldada esialgset õiguskaitset. (p 5)

3-17-725/33 PDF Riigikohtu halduskolleegium 24.04.2018

Ettekirjutus, mille täitmata jätmine võib kaasa tuua sunnivahendi kohaldamise, peab sisalduma kohtuotsuse resolutsioonis. Seejuures peab resolutsioon olema arusaadav ja täidetav ka ilma otsuse muude osadeta (vt HKMS § 162 lg 4, samuti RKHK 28.03.2006 määrus asjas nr 3-3-1-27-06, p 12, ja 29.05.2014 määrus asjas nr 3-3-1-11-14, p 9). (p 11)

Asjaolu, et kohtuotsuses ei kirjutatud ette tagajärgede kõrvaldamise täpset meedet, ei muuda kohtuotsust arusaamatuks ega selle täitmist võimatuks. Võimalik, et tagajärgede kõrvaldamise abinõu tuleb leida kaalutlusõiguse alusel. Kui kohtu ettekirjutus jääb menetlusosalisele ebaselgeks, on võimalik taotleda täiendava otsuse tegemist (HKMS 170 lg 1 p 2) või lahend vaidlustada. (p 11)

Uus ehitusluba, samuti kasutusluba võib varasema ehitusloa faktilised tagajärjed (püstitatud ehitise) tagantjärele legaliseerida. Tagajärgede legaliseerimine ei ole aga iseenesest käsitatav tagajärgede kõrvaldamisena. Küll aga võib uue ehitusloa andmine välistada tagajärgede kõrvaldamise vaatamata heastamisnõude rahuldanud kohtuotsuse seadusjõule. Jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse kaebuses esitatud nõue kaebuse aluseks olevatel asjaoludel. Kui haldusorgan tuvastab kohustamisotsuse jõustumise järel, et faktiliste asjaolude muutumise tõttu oleks kohtuotsuse täitmine võimatu või vastuolus seadusega, võib kohtuotsuse kohustuslikkus vastavas osas ära langeda (vt RKHK 27.05.2015 otsus asjas nr 3-3-1-14-15, p 30). (p 17)


Sisepädevuse (HMS § 8 lg 2) rikkumine haldusakti andmisel ei too kaasa haldusakti tühisust. HMS § 63 lg 2 p 3 kohaselt on haldusakt tühine, kui seda ei ole andnud pädev haldusorgan. Kui ehitusloa on valla kui pädeva haldusorgani (vt kehtiva EhS 39 lg 1 ning kuni 30.06.2015 kehtinud ehitusseaduse § 23 lg 1) nimel alla kirjutanud vallavalitsuse ametnik, kellel puudub selleks valla poolt antud volitus, ei tähenda see, et ehitusluba ei ole andnud pädev haldusorgan (vald). Tegemist on menetlusveaga, mille esinemisel tuleb HMS § 58 alusel hinnata, kas vastav rikkumine mõjutas asja otsustamist. (p 20)


Uus ehitusluba, samuti kasutusluba võib varasema ehitusloa faktilised tagajärjed (püstitatud ehitise) tagantjärele legaliseerida. Tagajärgede legaliseerimine ei ole aga iseenesest käsitatav tagajärgede kõrvaldamisena. Küll aga võib uue ehitusloa andmine välistada tagajärgede kõrvaldamise vaatamata heastamisnõude rahuldanud kohtuotsuse seadusjõule. Jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse kaebuses esitatud nõue kaebuse aluseks olevatel asjaoludel. Kui haldusorgan tuvastab kohustamisotsuse jõustumise järel, et faktiliste asjaolude muutumise tõttu oleks kohtuotsuse täitmine võimatu või vastuolus seadusega, võib kohtuotsuse kohustuslikkus vastavas osas ära langeda (vt RKHK 27.05.2015 otsus asjas nr 3-3-1-14-15, p 30). (p 17)


RVastS §-s 11 sätestatud kahju hüvitamise nõuet asendava tagajärgede kõrvaldamise nõude esitamiseks, samuti haldusaktide või toimingute muude õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamiseks võib isik esitada halduskohtule HKMS § 5 lg 1 p 5 ja § 37 lg 2 p 5 kohaselt heastamiskaebuse. Need ega muud sätted ei nõua, et tagajärgede kõrvaldamise otsuse täitmisel ei tohi asutusele jääda üldse otsustusruumi. Kuna heastamiskaebus on kohustamiskaebuse eriliik, laieneb sellele HKMS § 41 lg 3. Selle sätte kohaselt võib kohus ka heastamiskaebuse rahuldamisel kirjutada asutusele ette konkreetse tegevuse või lasta asutusel otsustada tagajärgede kõrvaldamise küsimuse kaalutlusõiguse alusel. (p 12)


RVastS §-s 11 sätestatud kahju hüvitamise nõuet asendava tagajärgede kõrvaldamise nõude esitamiseks, samuti haldusaktide või toimingute muude õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamiseks võib isik esitada halduskohtule HKMS § 5 lg 1 p 5 ja § 37 lg 2 p 5 kohaselt heastamiskaebuse. Need ega muud sätted ei nõua, et tagajärgede kõrvaldamise otsuse täitmisel ei tohi asutusele jääda üldse otsustusruumi. Kuna heastamiskaebus on kohustamiskaebuse eriliik, laieneb sellele HKMS § 41 lg 3. Selle sätte kohaselt võib kohus ka heastamiskaebuse rahuldamisel kirjutada asutusele ette konkreetse tegevuse või lasta asutusel otsustada tagajärgede kõrvaldamise küsimuse kaalutlusõiguse alusel. (p 12)

Kaebaja õiguste tõhusaks kaitseks ja korduvate vaidluste vältimiseks peab kohus heastamiskaebuse rahuldamisel tegema võimalikult täpse ettekirjutuse. Kui asutusel on tagajärgede kõrvaldamise abinõu valimisel ulatuslik kaalutlusõigus ja juhtumi asjaolud ei tingi ühe kindla abinõu rakendamist, võib kohus teha ettekirjutuse, et asutus otsustab tagajärgede kõrvaldamise enda valitud viisil. Ka heastamiskaebuse lahendamisel ei tohi kohus teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest (HKMS § 158 lg 3 kolmas lause). (p 13)

3-15-443/54 PDF Riigikohtu halduskolleegium 20.04.2018

Ettekirjutuse sisu väljaselgitamisel on lisaks resolutiivosale võimalik arvestada ka ettekirjutuse muid osasid, sh põhjendust, samuti ettekirjutuse aluseks olevaid õigusnorme ja faktilist konteksti. Teatud juhtudel saab arvestada ka ettekirjutust käsitleva vaideotsuse selgitusi.

Kui adressaadil on õiguspärase olukorra loomiseks mitu võimalust, võidakse ettekirjutusega jätta adressaadile valik erinevate abinõude vahel. Ettekirjutus, mis kitsendab adressaadi valikuid meelevaldselt ja ebasoodsal viisil, on ebaproportsionaalne. Kui adressaadilt oodatavat tegu ei ole ettekirjutuses võimalik täpselt kirjeldada, peab ettekirjutus vähemalt määratlema eesmärgi ehk olukorra, mis tuleb ettekirjutuse täitmisega saavutada. Seejuures võib tekkida vajadus anda adressaadi abistamiseks selgitusi. (p 13)


Ulatuslik hukkumine on määratlemata õigusmõiste, mida ei ole täpsustatud ei LTTS-s ega selle alusel antud õigusaktides. Asjaolu, et haldusorganil on ulatuslik otsustusruum määratlemata õigusmõiste sisustamisel, ei tähenda, et kohtulik kontroll selle üle on piiratud ja kohus vastustaja hinnangut ümber lükata ei saa. Tegemist ei ole täidesaatvale riigivõimule reserveeritud monopoolse otsustuspädevuse, vaid seaduse tõlgendamise ja seega ka õigusemõistmise küsimusega. Ulatusliku hukkumise mõiste sisustamiseks tulnuks vastustajatelt nõuda lisapõhjendusi ja kasutada vajaduse korral asjatundja abi. (p 28)


Ettekirjutuse esemeks olevat korrarikkumist peab tõendama järelevalveasutus. Kohane tõend kohapealse kontrolli käigus dokumendi nõudmise ja selle esitamata jätmise tõendamiseks oleks ennekõike asjaolude kirjeldus menetlustoimingu protokollis (KorS § 12 ja HMS § 18). (p 20)


Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1). Järelevalveasutuse ettekirjutusest peavad nähtuma adressaadile asetatava kohustuse tekkimise eeldused ning nende sisu ja ulatus. Muu hulgas on kohustuse selgus ja täpsus vajalikud ettekirjutuse täitmise tagamiseks. Ettekirjutust tagav haldussunnivahend saab üldjuhul olla õiguspärane vaid siis, kui adressaadil on olnud mõistlik võimalus ettekirjutuse täitmiseks. See eeldab, et ettekirjutusega nõutav käitumine on adressaadile üheselt mõistetav.

Õigusselgus üldaktidega ettenähtud kohustuste osas tagatakse sageli seeläbi, et üldaktis sätestatud kohustuse abstraktset sisu täpsustatakse juhtumi asjaoludest lähtuvalt järelevalveasutuse ettekirjutustega (haldusakti konkretiseeriv funktsioon). Ettekirjutuste täpsusele kehtivad kõrgemad nõudmised kui seaduste ja määruste puhul. Ettekirjutus, mille resolutiivosa üksnes kordab seaduses ja määruses juba sätestatut, ei pruugi olla igas olukorras piisavalt täpne. Erandiks on juhtumid, mil õiguse üldnorm ise on piisavalt selge, nõnda et selle kohaldamise eeldustes, sisus ja ulatuses ei ole konkreetse juhtumi asjaolude valguses mingit kahtlust. (p 12)


Ettekirjutuse sisu väljaselgitamisel on lisaks resolutiivosale võimalik arvestada ka ettekirjutuse muid osasid, sh põhjendust, samuti ettekirjutuse aluseks olevaid õigusnorme ja faktilist konteksti. Teatud juhtudel saab arvestada ka ettekirjutust käsitleva vaideotsuse selgitusi. (p 13)


Ulatuslik hukkumine on määratlemata õigusmõiste, mida ei ole täpsustatud ei LTTS-s ega selle alusel antud õigusaktides. Asjaolu, et haldusorganil on ulatuslik otsustusruum määratlemata õigusmõiste sisustamisel, ei tähenda, et kohtulik kontroll selle üle on piiratud ja kohus vastustaja hinnangut ümber lükata ei saa. Tegemist ei ole täidesaatvale riigivõimule reserveeritud monopoolse otsustuspädevuse, vaid seaduse tõlgendamise ja seega ka õigusemõistmise küsimusega. Ulatusliku hukkumise mõiste sisustamiseks tulnuks vastustajatelt nõuda lisapõhjendusi ja kasutada vajaduse korral asjatundja abi. (p 28)


Kuigi põllumajandusministri 23. veebruari 2005. a määruses nr 21 sätestatud nõuete eesmärk on eelkõige loomse toidu tarbija kaitse, ei piiritle see erinevaid ravimirühmi, mida on või ei ole vaja § 15 kohaselt ravimiarvestusse kanda. Määrus on kehtestatud ravimiseaduse alusel ja RavS § 2 lg 1 järgi on ravim igasugune aine või ainete kombinatsioon, mis on mõeldud haiguse või haigussümptomi vältimiseks, diagnoosimiseks, ravimiseks või haigusseisundi kergendamiseks inimesel või loomal, inimese või looma elutalitluse taastamiseks või muutmiseks farmakoloogilise, immunoloogilise või metaboolse toime kaudu. Seejuures on õigus ainet ravimina määratleda Ravimiametil (RavS § 2 lg 2). Põllumajandustootja ei saa iseseisvalt aine ravimina kvalifitseerimise üle otsustada. (p 23)


Järelevalvemenetluse eesmärk ei peaks olema ettekirjutuse tegemine iga õigusrikkumise ja puuduse kohta, mis riikliku järelevalve käigus avastatakse. Kui ettevõtja tähelepanu on preventiivselt tarvis juhtida tema tegevusalal kehtivatele üldise sisuga õigusnormidele, on seda sageli võimalik teha ka ettekirjutuseta ja sunniraha hoiatuseta, nt selgituse, ettepaneku või soovituse vormis. (p 15)

Ettekirjutuse esemeks olevat korrarikkumist peab tõendama järelevalveasutus. Kohane tõend kohapealse kontrolli käigus dokumendi nõudmise ja selle esitamata jätmise tõendamiseks oleks ennekõike asjaolude kirjeldus menetlustoimingu protokollis (KorS § 12 ja HMS § 18). (p 20)


KorS § 28 lg-ga 1 antakse korrakaitseorganile riikliku järelevalve raames õigus teha ettekirjutus kas ohu või korrarikkumise korral ning vastavalt kas ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Siin peetakse silmas ohtu KorS § 5 lg 2 mõttes, st konkreetset ohtu ehk olukorda, kus lähitulevikus leiab piisava tõenäosusega aset korrarikkumine. Abstraktse ohu ennetamiseks KorS § 28 lg-ga 1 ettekirjutuse tegemiseks alust ei anta. Koosmõjus muude asjaoludega võib konkreetsele ohule viidata ka varasem, juba lõppenud rikkumine.

Korrarikkumise kõrvaldamiseks tehtud ettekirjutuse õiguspärasuse kindlakstegemiseks tuleb kontrollida, kas ettekirjutuse adressaadile on kontrolliga hõlmatud õigusnormide rikkumist õigesti ette heidetud. Ettekirjutus peab sellisel juhul olema suunatud tuvastatud rikkumise kõrvaldamisele, st korrarikkumine peab olema jätkuv. Laiemaid aluseid ettekirjutuse tegemiseks ei annaks ka MsüS § 68, sest ka siin on rikkumise vältimise all silmas peetud konkreetse ohu tõrjumist või juba toimuva rikkumise kõrvaldamist, mitte abstraktse ohu ennetamist. (p 14)


KorS § 28 lg-ga 1 antakse korrakaitseorganile riikliku järelevalve raames õigus teha ettekirjutus kas ohu või korrarikkumise korral ning vastavalt kas ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Siin peetakse silmas ohtu KorS § 5 lg 2 mõttes, st konkreetset ohtu ehk olukorda, kus lähitulevikus leiab piisava tõenäosusega aset korrarikkumine. Abstraktse ohu ennetamiseks KorS § 28 lg-ga 1 ettekirjutuse tegemiseks alust ei anta. Koosmõjus muude asjaoludega võib konkreetsele ohule viidata ka varasem, juba lõppenud rikkumine.

Korrarikkumise kõrvaldamiseks tehtud ettekirjutuse õiguspärasuse kindlakstegemiseks tuleb kontrollida, kas ettekirjutuse adressaadile on kontrolliga hõlmatud õigusnormide rikkumist õigesti ette heidetud. Ettekirjutus peab sellisel juhul olema suunatud tuvastatud rikkumise kõrvaldamisele, st korrarikkumine peab olema jätkuv. Laiemaid aluseid ettekirjutuse tegemiseks ei annaks ka MsüS § 68, sest ka siin on rikkumise vältimise all silmas peetud konkreetse ohu tõrjumist või juba toimuva rikkumise kõrvaldamist, mitte abstraktse ohu ennetamist. (p 14)


KorS § 23 lg 3 paneb isikule üksnes kohustuse taluda järelevalvemeetmeid passiivselt, mitte kohustust aidata järelevalveametnike tegevusele aktiivselt kaasa. (p 32)

Vt järelevalvesubjekti kaasaaitamiskohustuse kohta spetsiifilises VTA järelevalvevaldkonnas p 32.


KorS § 23 lg 3 paneb isikule üksnes kohustuse taluda järelevalvemeetmeid passiivselt, mitte kohustust aidata järelevalveametnike tegevusele aktiivselt kaasa.

Küll aga annab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 882/2004 (ametlike kontrollide kohta, mis tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks) art 4 lg 2 p g järelevalveks pädevale asutusele aluse kohustada sööda- ja toidukäitlejaid abistama pädeva asutuse töötajaid nende tööülesannete täitmisel. Seega tuleneb viidatud sättest järelevalveametnikele õiguslik alus anda järelevalvesubjektile korraldus aidata järelevalve teostamisele kaasa. (p 32)


Lisalehtede koostamist ja edastamist kui toiminguid ei ole võimalik tühistada, kuid kaebaja esitatud tühistamisnõue hõlmab ka õigusvastasuse tuvastamise nõuet. (p 17)


Kontrollaktil põhinevad lisalehed ei ole praegusel juhul käsitatavad iseseisvate haldusaktidena, kontrollakti lahutamatute osadena ega PRIA menetluses antud eelhaldusaktidena. Lisalehed ei ole koostatud mitte kontrollakti osana, vaid eraldi dokumendina vormistatud kontrollaruande lisadena. Nendes vaid kajastatakse teatud asjaolusid ja konstateeritakse korrarikkumisi, kuid ei määrata siduvalt kindlaks rikkumiste õiguslikke tagajärgi ega tuvastata õiguslikult siduvalt asjaolusid. Tegemist on olemuselt asutustevaheliste teabetoimingute dokumenteerimisega. Kuigi PRIA-l on toetuste vähendamisel kaalutlusõigus, võivad lisalehed sisaldada PRIA jaoks tõenduslikku teavet toetuse vähendamise menetluses. PRIA ei pea toetuste vähendamise üle otsustades tegema uut kohapealset kontrolli, vaid võib tugineda VTA kontrolli käigus tuvastatud asjaoludele. Seetõttu on kolleegiumi hinnangul põhjendatud võimaldada lisalehtede vaidlustamist samas kaebuses koos kontrollaktiga, millel need põhinesid. Lisalehtede koostamist ja edastamist kui toiminguid ei ole küll võimalik tühistada, kuid kaebaja esitatud tühistamisnõue hõlmab ka õigusvastasuse tuvastamise nõuet. (p 17)


Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav (HMS § 55 lg 1). Järelevalveasutuse ettekirjutusest peavad nähtuma adressaadile asetatava kohustuse tekkimise eeldused ning nende sisu ja ulatus. Muu hulgas on kohustuse selgus ja täpsus vajalikud ettekirjutuse täitmise tagamiseks. Ettekirjutust tagav haldussunnivahend saab üldjuhul olla õiguspärane vaid siis, kui adressaadil on olnud mõistlik võimalus ettekirjutuse täitmiseks. See eeldab, et ettekirjutusega nõutav käitumine on adressaadile üheselt mõistetav.

Õigusselgus üldaktidega ettenähtud kohustuste osas tagatakse sageli seeläbi, et üldaktis sätestatud kohustuse abstraktset sisu täpsustatakse juhtumi asjaoludest lähtuvalt järelevalveasutuse ettekirjutustega (haldusakti konkretiseeriv funktsioon). Ettekirjutuste täpsusele kehtivad kõrgemad nõudmised kui seaduste ja määruste puhul. Ettekirjutus, mille resolutiivosa üksnes kordab seaduses ja määruses juba sätestatut, ei pruugi olla igas olukorras piisavalt täpne. Erandiks on juhtumid, mil õiguse üldnorm ise on piisavalt selge, nõnda et selle kohaldamise eeldustes, sisus ja ulatuses ei ole konkreetse juhtumi asjaolude valguses mingit kahtlust. (p 12)

Vaidlusalune ettekirjutuse punkt on küll adresseeritud konkreetsele isikule, kuid ei reguleeri konkreetset kaasust, vaid tulevikus aset leida võivaid hüpoteetilisi juhtumeid. Kuigi ka seadusest tuleneb üldine kohustus teatada loomade ulatuslikust haigestumisest või hukkumisest, tuleb seda kohustust konkretiseerida, et selle täitmata jätmise eest oleks võimalik määrata sunniraha, nagu on hoiatatud vaidlusaluses kontrollaktis. Ulatusliku hukkumise mõistet ei saa jätta puhtalt VTA sisustada sunniraha rakendamise käigus, sest sel juhul ei ole kaebajal võimalik ette näha, millal ja kuidas täita ettekirjutust ning vältida sunniraha määramist. Ettekirjutuse sisu ei ole selge. (p 29)


Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. Järelevalveasutuse ettekirjutusest peavad nähtuma adressaadile asetatava kohustuse tekkimise eeldused ning nende sisu ja ulatus. Muu hulgas on kohustuse selgus ja täpsus vajalikud ettekirjutuse täitmise tagamiseks. Ettekirjutust tagav haldussunnivahend saab üldjuhul olla õiguspärane vaid siis, kui adressaadil on olnud mõistlik võimalus ettekirjutuse täitmiseks. See eeldab, et ettekirjutusega nõutav käitumine on adressaadile üheselt mõistetav.

Õigusselgus üldaktidega ettenähtud kohustuste osas tagatakse sageli seeläbi, et üldaktis sätestatud kohustuse abstraktset sisu täpsustatakse juhtumi asjaoludest lähtuvalt järelevalveasutuse ettekirjutustega (haldusakti konkretiseeriv funktsioon). Ettekirjutuste täpsusele kehtivad kõrgemad nõudmised kui seaduste ja määruste puhul. Ettekirjutus, mille resolutiivosa üksnes kordab seaduses ja määruses juba sätestatut, ei pruugi olla igas olukorras piisavalt täpne. Erandiks on juhtumid, mil õiguse üldnorm ise on piisavalt selge, nõnda et selle kohaldamise eeldustes, sisus ja ulatuses ei ole konkreetse juhtumi asjaolude valguses mingit kahtlust. (p 12)

Ettekirjutuse sisu väljaselgitamisel on lisaks resolutiivosale võimalik arvestada ka ettekirjutuse muid osasid, sh põhjendust, samuti ettekirjutuse aluseks olevaid õigusnorme ja faktilist konteksti. Teatud juhtudel saab arvestada ka ettekirjutust käsitleva vaideotsuse selgitusi.

Kui adressaadil on õiguspärase olukorra loomiseks mitu võimalust, võidakse ettekirjutusega jätta adressaadile valik erinevate abinõude vahel. Ettekirjutus, mis kitsendab adressaadi valikuid meelevaldselt ja ebasoodsal viisil, on ebaproportsionaalne. Kui adressaadilt oodatavat tegu ei ole ettekirjutuses võimalik täpselt kirjeldada, peab ettekirjutus vähemalt määratlema eesmärgi ehk olukorra, mis tuleb ettekirjutuse täitmisega saavutada. Seejuures võib tekkida vajadus anda adressaadi abistamiseks selgitusi. (p 13)

KorS § 28 lg-ga 1 antakse korrakaitseorganile riikliku järelevalve raames õigus teha ettekirjutus kas ohu või korrarikkumise korral ning vastavalt kas ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. Siin peetakse silmas ohtu KorS § 5 lg 2 mõttes, st konkreetset ohtu ehk olukorda, kus lähitulevikus leiab piisava tõenäosusega aset korrarikkumine. Abstraktse ohu ennetamiseks KorS § 28 lg-ga 1 ettekirjutuse tegemiseks alust ei anta. Koosmõjus muude asjaoludega võib konkreetsele ohule viidata ka varasem, juba lõppenud rikkumine.

Korrarikkumise kõrvaldamiseks tehtud ettekirjutuse õiguspärasuse kindlakstegemiseks tuleb kontrollida, kas ettekirjutuse adressaadile on kontrolliga hõlmatud õigusnormide rikkumist õigesti ette heidetud. Ettekirjutus peab sellisel juhul olema suunatud tuvastatud rikkumise kõrvaldamisele, st korrarikkumine peab olema jätkuv. Laiemaid aluseid ettekirjutuse tegemiseks ei annaks ka MsüS § 68, sest ka siin on rikkumise vältimise all silmas peetud konkreetse ohu tõrjumist või juba toimuva rikkumise kõrvaldamist, mitte abstraktse ohu ennetamist. (p 14)

Järelevalvemenetluse eesmärk ei peaks olema ettekirjutuse tegemine iga õigusrikkumise ja puuduse kohta, mis riikliku järelevalve käigus avastatakse. Kui ettevõtja tähelepanu on preventiivselt tarvis juhtida tema tegevusalal kehtivatele üldise sisuga õigusnormidele, on seda sageli võimalik teha ka ettekirjutuseta ja sunniraha hoiatuseta, nt selgituse, ettepaneku või soovituse vormis. (p 15)

Vaidlusalune ettekirjutuse punkt on küll adresseeritud konkreetsele isikule, kuid ei reguleeri konkreetset kaasust, vaid tulevikus aset leida võivaid hüpoteetilisi juhtumeid. Kuigi ka seadusest tuleneb üldine kohustus teatada loomade ulatuslikust haigestumisest või hukkumisest, tuleb seda kohustust konkretiseerida, et selle täitmata jätmise eest oleks võimalik määrata sunniraha, nagu on hoiatatud vaidlusaluses kontrollaktis. Ulatusliku hukkumise mõistet ei saa jätta puhtalt VTA sisustada sunniraha rakendamise käigus, sest sel juhul ei ole kaebajal võimalik ette näha, millal ja kuidas täita ettekirjutust ning vältida sunniraha määramist. Ettekirjutuse sisu ei ole selge. (p 29)


Kui muidu erinevatesse kohtualluvustesse kuuluvad nõuded on omavahel sisuliselt seotud, võib need esitada liitkaebusega ühele halduskohtule ja sel juhul on kohtualluvus valikuline (HKMS § 7 lg 2). (p 18)

3-18-170/9 PDF Riigikohtu erikogu 20.04.2018

Otsustus selle üle, kas süüdimõistva kohtuotsusega isikule KarS § 75 lg 1 alusel pandud kontrollnõuetest erandi lubamine on põhjendatud ning kas see on kooskõlas kriminaalhooldusega taotletavate eesmärkidega, kujutab endast kriminaalhoolduse täitmisel tekkinud küsimust. Vastavasisulise kaebuse lahendamiseks peab kohus hindama kriminaalhoolduse senist käiku, süüdimõistetu isikut iseloomustavaid andmeid ning loa andmise mõju süüdimõistvast kohtuotsusest tulenevate kontrollnõuete ja kohustuse täitmisele. Samuti peab kohus vajadusel sisustama karistusõiguse norme, sh KarS § 75 lg-t 1. KrMS § 427 ei reguleeri kriminaalhoolduse käigus tehtud kriminaalhooldusametniku toimingute ja otsustuste vaidlustamise korda. (p-d 9–10)

Kuna kaebuse lahendamise tulemus võib mõjutada kriminaalhoolduse edasist käiku, on tegemist karistusõiguse valdkonda kuuluva kohtuotsuse täitmise küsimusega (vt ka RKHK 21.11.2012 otsus asjas nr 3-3-1-52-12, p-d 17 ja 18). Otstarbekas ei ole lähenemine, mille kohaselt peaks halduskohus erandlikult sekkuma mõne kriminaalhoolduse täitmisel kerkinud üksikküsimuse lahendamisse vaid põhjusel, et konkreetne vaidlus on oma olemuselt avalik-õiguslik. (p 10, vt ka p 11)


KrMS § 431 sätestab täitmiskohtuniku ulatusliku pädevuse kohtuotsuse täitmisel tekkivate probleemide lahendamiseks. Osutatud sättest tuleneb, et KrMS §-des 424–428^1 ja 430 reguleerimata küsimused ning muud kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused lahendab lahendi teinud kohus või kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik määrusega. (p 11)

Käitumiskontrollile allutatud süüdlase esitatud avaldus saada kriminaalhooldusametnikult luba Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks tuleb lahendada KrMS § 432 lg-s 1 ette nähtud korda järgivalt. Kuna KarS § 75 lg 1 p-s 6 märgitud loa andmise üle otsustamine on kriminaalhooldusametniku pädevuses, saab KrMS § 431 lg 1 ja § 432 lg 1 alusel avaldust lahendav maakohtu täitmiskohtunik kontrollida kõnealuse otsustuse seaduslikkust ja anda vajadusel juhiseid asja uueks otsustamiseks. (p 12)


Käitumiskontrollile allutatud süüdlase esitatud avaldus saada kriminaalhooldusametnikult luba Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks tuleb lahendada KrMS § 432 lg-s 1 ette nähtud korda järgivalt. Kuna KarS § 75 lg 1 p-s 6 märgitud loa andmise üle otsustamine on kriminaalhooldusametniku pädevuses, saab KrMS § 431 lg 1 ja § 432 lg 1 alusel avaldust lahendav maakohtu täitmiskohtunik kontrollida kõnealuse otsustuse seaduslikkust ja anda vajadusel juhiseid asja uueks otsustamiseks. (p 12)


Määrusena on käsitatavad ka kohtudokumendid, sh kirjad, mis pole küll vormistatud seadusega nõutavas määruse vormis, kuid mis vastavad sisult määrusele (vt RKEK 3.10.2012 määrus asjas nr 3-3-4-2-12, p 7). Maakohtu kiri on käsitatav määrusena (vrd TsMS § 711 lg 3), sest sellega keelduti isiku avalduse menetlemisest ja tagastati see esitajale. (p 13)


Määrusena on käsitatavad ka kohtudokumendid, sh kirjad, mis pole küll vormistatud seadusega nõutavas määruse vormis, kuid mis vastavad sisult määrusele (vt RKEK 3.10.2012 määrus asjas nr 3-3-4-2-12, p 7). (p 13)


Määrusena on käsitatavad ka kohtudokumendid, sh kirjad, mis pole küll vormistatud seadusega nõutavas määruse vormis, kuid mis vastavad sisult määrusele (vt RKEK 3.10.2012 määrus asjas nr 3-3-4-2-12, p 7). (p 13)


Otsustus selle üle, kas süüdimõistva kohtuotsusega isikule KarS § 75 lg 1 alusel pandud kontrollnõuetest erandi lubamine on põhjendatud ning kas see on kooskõlas kriminaalhooldusega taotletavate eesmärkidega, kujutab endast kriminaalhoolduse täitmisel tekkinud küsimust. KrMS § 427 ei reguleeri kriminaalhoolduse käigus tehtud kriminaalhooldusametniku toimingute ja otsustuste vaidlustamise korda. Kuna kaebuse lahendamise tulemus võib mõjutada kriminaalhoolduse edasist käiku, on tegemist karistusõiguse valdkonda kuuluva kohtuotsuse täitmise küsimusega (vt ka RKHK 21.11.2012 otsus asjas nr 3-3-1-52-12, p-d 17 ja 18). Otstarbekas ei ole lähenemine, mille kohaselt peaks halduskohus erandlikult sekkuma mõne kriminaalhoolduse täitmisel kerkinud üksikküsimuse lahendamisse vaid põhjusel, et konkreetne vaidlus on oma olemuselt avalik-õiguslik. (p-d 9–10, vt ka p 11)

Määrusena on käsitatavad ka kohtudokumendid, sh kirjad, mis pole küll vormistatud seadusega nõutavas määruse vormis, kuid mis vastavad sisult määrusele (vt RKEK 3.10.2012 määrus asjas nr 3-3-4-2-12, p 7). Maakohtu kiri on käsitatav määrusena, sest sellega keelduti isiku avalduse menetlemisest ja tagastati see esitajale. Riigikohtu erikogu saab tühistada määruse ja saata asja lahendamiseks määruse teinud kohtule (TsMS § 711 lg 3). (p 13)

3-17-2226/118 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.04.2018

Väidet huvide konflikti kohta tuleb käsitleda sisuliselt hoolimata asjaolust, et seda ei ole esitatud VAKO menetluses. Tegemist ei ole kaebuse uue alusega HKMS § 41 lg 2 mõttes, vaid üksnes uue õigusliku argumendiga kohtueelse menetluse läbinud nõude põhjendamiseks. (p 15)


Väidet huvide konflikti kohta tuleb käsitleda sisuliselt hoolimata asjaolust, et seda ei ole esitatud VAKO menetluses. Tegemist ei ole kaebuse uue alusega HKMS § 41 lg 2 mõttes, vaid üksnes uue õigusliku argumendiga kohtueelse menetluse läbinud nõude põhjendamiseks. (p 15)


Euroopa Kohus on selgitanud, et isik, kes on tegelenud teadusuuringute, katsete, uurimustööde või arendustegevusega, mis olid seotud riigihankega, võib olla oma pakkumuse koostamisel eelisseisundis teabe tõttu, mille ta võis riigihanke sisu kohta ettevalmistustöid tehes saada, kuid kõigil pakkujatel peavad pakkumuste koostamisel olema samad võimalused. Teisest küljest võib kõnealune isik sattuda huvide konfliktini viivasse olukorda ja mõjutada ka ilma, et tal endal oleks kavatsust, riigihanke tingimusi tema jaoks soodsal viisil (liidetud kohtuasjad C-21/03 ja C-34/03: Fabricom, otsuse p-d 28–30). Kohus leidis, et sellisele isikule tuleb anda võimalus tõendada, et see olukord ei mõjutanud tema käitumist hankemenetluses ja et kõnealusel juhul ei kahjusta saadud kogemus konkurentsi (samas, p 36; vt ka C‑538/07: Assitur, p 30). Mis tahes vormis mõju ilmnemine on seevastu piisav selleks, et seotud ettevõtjad hankemenetlusest kõrvaldada (C-538/07, p 32). Hankija peab igal juhul kontrollima võimalike huvide konfliktide olemasolu ja võtma asjakohased meetmed huvide konfliktide ennetamiseks, tuvastamiseks ja heastamiseks. Seejuures ei saa tõendamiskoormust panna kaebajale (C-538/13: eVigilo, p-d 43–44). (p 17)

Automaatset kõrvaldamist isikutevahelise seose esinemise korral on kohtupraktikas peetud ebaproportsionaalseks (C-538/07, p 30). Tõendamiskoormus huvide konfliktist tuleneva eelise puudumise osas on samas siiski kolmandal isikul ja hankijal. (p 18)

Kui leiab kinnitust, et isik sai hanke ettevalmistamisel osaledes teavet, mille (varasem) teadmine võis anda eelise pakkumuse koostamisel, tuleb järgmiseks välja selgitada, kas hankija võttis asjakohased meetmed eelise mõju vältimiseks – eelkõige avaldades kogu vastava teabe ka teistele pakkujatele ning andes pakkumuste esitamiseks piisavalt pika tähtaja. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/24/EL (riigihangete kohta) art-test 40 ja 41 tulenevalt on nimetatud kohustusega hõlmatud ka turu-uuringute käigus vahetatud teave. (p 21)


Väidet huvide konflikti kohta tuleb käsitleda sisuliselt hoolimata asjaolust, et seda ei ole esitatud VAKO menetluses. Tegemist ei ole kaebuse uue alusega HKMS § 41 lg 2 mõttes, vaid üksnes uue õigusliku argumendiga kohtueelse menetluse läbinud nõude põhjendamiseks. (p 15)

3-18-327/12 PDF Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium 12.04.2018

Kui kinnipeetava käitumisele distsiplinaarmenetluses karistuse määramisega antav hinnang võib olla õiguspärane, siis iseseisvate distsiplinaarmenetluste tulemusena määratud karistuste järjestikuse täitmise koosmõju võib siiski olla kinnipeetava suhtes ülemäärane põhiõiguste riive, pidades silmas ka vangistuse täideviimise eesmärke. Kui kaebaja ei saa oma õigusi tõhusalt kaitsta distsiplinaarkaristuste määramise käskkirjade vaidlustamisega ega vanglale esitatavate taotlustega käskkirjade täitmise peatamiseks või karistuse täitmise edasilükkamiseks, siis on kohtule keelamiskaebuse esitamine kaebaja õiguste kaitseks lubatav.

3-15-1590/58 PDF Riigikohtu halduskolleegium 10.04.2018

HKMS § 95 lg 1 alusel on kohtul menetluse peatamise üle otsustamisel kaalutlusõigus. Kaalutlusõiguse ulatus sõltub sellest, kui tugev on kohtuasjade vaheline seos ja kui suur on oht eksliku otsuse või vastuoluliste otsuste tegemiseks asja edasise menetlemise korral. HKMS § 2 lg 2 kohaselt tuleb kohtumenetlus läbi viia mõistliku aja jooksul. Menetluse peatamine võib põhjustada selle tarbetut venimist, mistõttu peab kohus menetlust peatades olema veendunud, et teine menetlus võib tõepoolest lahendamisel olevat asja mõjutada (vrd RKTK otsus asjas nr 3-2-1-111-11, p 17). (p 10)


Maaomaniku nõusoleku puudumine piiriüleseks ehitamiseks ei anna alust ehitise kasutusloa andmisest keeldumiseks (EhS § 55). Kasutusluba ei asenda kinnisasja omaniku nõusolekut. (p 11.5.)

3-17-1649/30 PDF Riigikohtu halduskolleegium 06.04.2018
3-17-2226/113 PDF Riigikohtu halduskolleegium 15.03.2018

Tõendamiskoormus küsimuses, kas asjaolu, et kolmanda isiku töötaja väidetavalt osales nii hankedokumentide kui ka kolmanda isiku pakkumuse ettevalmistamisel, mõjutas kolmanda isiku pakkumust, on hankijal ja kolmandal isikul. (p 4.2.)


Vt p 4.

Raudteeliikluse ohutus on oluline avalik huvi, mis saaks põhimõtteliselt üles kaaluda kaebaja õiguste rikkumise hankemenetluse käigus. Praegusel juhul ei ole hankija siiski ära näidanud sedavõrd intensiivset avaliku huvi kahjustamise ohtu, et see õigustaks esialgse õigus­kaitse tühistamist, mis võiks omakorda kahjustada avalikku huvi õiguspärase hankemenetluse vastu. (p 4.3.)


Vt p 4.

Raudteeliikluse ohutus on oluline avalik huvi, mis saaks põhimõtteliselt üles kaaluda kaebaja õiguste rikkumise hankemenetluse käigus. Praegusel juhul ei ole hankija siiski ära näidanud sedavõrd intensiivset avaliku huvi kahjustamise ohtu, et see õigustaks esialgse õigus­kaitse tühistamist, mis võiks omakorda kahjustada avalikku huvi õiguspärase hankemenetluse vastu. (p 4.3.)


Lihtmenetluses on Riigikohtul võimalik mõjuval põhjusel erandina arvestada ka asjaolusid, mida pole tuvastatud alama astme kohtu otsusega (HKMS § 134 lg 1, lg 2 p 4, lg 3; vrd RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-15-12, p 63). (p 5.)


Raudteeliikluse ohutus on oluline avalik huvi, mis saaks põhimõtteliselt üles kaaluda kaebaja õiguste rikkumise hankemenetluse käigus. (p 4.3.)


Raudteeliikluse ohutus on oluline avalik huvi, mis saaks põhimõtteliselt üles kaaluda kaebaja õiguste rikkumise hankemenetluse käigus. (p 4.3.)


Raudteeliikluse ohutus on oluline avalik huvi, mis saaks põhimõtteliselt üles kaaluda kaebaja õiguste rikkumise hankemenetluse käigus. (p 4.3.)


Tõendamiskoormus küsimuses, kas asjaolu, et kolmanda isiku töötaja väidetavalt osales nii hankedokumentide kui ka kolmanda isiku pakkumuse ettevalmistamisel, mõjutas kolmanda isiku pakkumust, on hankijal ja kolmandal isikul. (p 4.2.)

3-17-643/15 PDF Riigikohtu halduskolleegium 13.03.2018

Kohtulahendi täitmise menetluses ei ole kohane arutada, kas jõustunud kohtulahendiga säilitati haldusorganile piisav otsustusruum või oleks valikuvõimalusi tulnud jätta rohkem. Riigikohus on selgitanud, et jõustunud kohtulahend võib tuua kaasa haldusorgani kaalutlusõiguse kitsenemise (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-14-15, p 27). (p 10) Lõpliku ja sisulise otsuse tegemist ei tohi haldusorgan ka laia kaalutlusruumi korral üha uute lahendusvariantide otsimise ja kaalumise ettekäändel edasi lükata. (p 13)

Kohtuotsuse täitmata jätmist ja planeerimismenetluse jätkamist ei õigustanud praegusel juhul mõjuva põhjusena vajadus kaaluda üldplaneeringu kehtestamisel alternatiivseid lahendusvariante. Selliseks valikuks Riigikohtu otsus vastustajale vaidlusaluses planeerimismenetluses enam ruumi ei jätnud. (p 11)

Sh planeerimismenetluse senist ja valla poolt eeldatavat järgnevat kestust arvestades on põhjendatud rahuldada trahvitaotlus ja määrata vastustajale RKHK otsuse asjas nr 3-3-1-23-16 resolutsiooni p 5 täitmata jätmise eest rahatrahv 7000 eurot.

Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-23-16.


Riigikohus on selgitanud, et jõustunud kohtulahend võib tuua kaasa haldusorgani kaalutlusõiguse kitsenemise (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-14-15, p 27). (p 10) Lõpliku ja sisulise otsuse tegemist ei tohi haldusorgan ka laia kaalutlusruumi korral üha uute lahendusvariantide otsimise ja kaalumise ettekäändel edasi lükata. (p 13)


Lõpliku ja sisulise otsuse tegemist ei tohi haldusorgan ka laia kaalutlusruumi korral üha uute lahendusvariantide otsimise ja kaalumise ettekäändel edasi lükata. PlanS kuni 30.06.2015 kehtinud redaktsiooni § 45 p 2 sätestas kohustuse kehtestada üldplaneering hiljemalt 1. juuliks 2007. (p 13)

Kinnistuomanikul pole alust dikteerida kohalikule omavalitsusele planeeringulahendust. Kinnistuomanikul on aga õigus nõuda, et planeerimismenetlus toimuks mõistliku aja jooksul ning seda ka siis, kui puudutatud isikute vahel ei ole planeeringulahenduse osas konsensust. (p 14)

Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-23-16, p 20.


Kinnistuomanikul pole alust dikteerida kohalikule omavalitsusele planeeringulahendust. Kinnistuomanikul on aga õigus nõuda, et planeerimismenetlus toimuks mõistliku aja jooksul ning seda ka siis, kui puudutatud isikute vahel ei ole planeeringulahenduse osas konsensust. (p 14)

Kohtuotsuse täitmata jätmist ja planeerimismenetluse jätkamist ei õigustanud praegusel juhul mõjuva põhjusena vajadus kaaluda üldplaneeringu kehtestamisel alternatiivseid lahendusvariante. Selliseks valikuks Riigikohtu otsus vastustajale vaidlusaluses planeerimismenetluses enam ruumi ei jätnud. (p 11)

Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-23-16, p 20.


Kohtuotsuse täitmata jätmist ja planeerimismenetluse jätkamist ei õigustanud praegusel juhul mõjuva põhjusena vajadus kaaluda üldplaneeringu kehtestamisel alternatiivseid lahendusvariante. Selliseks valikuks Riigikohtu otsus vastustajale vaidlusaluses planeerimismenetluses enam ruumi ei jätnud.

Kui volikogu pidas otstarbekaks mõnd muud põhilahendust kui see, mis sisaldus juba vastuvõetud ja avaliku väljapaneku läbinud planeeringus, siis oleks tal tulnud jätta viidatud planeering kehtestamata ning seda otsust põhjendada. Kaebajal oleks seejärel olnud võimalik taotleda volikogu kaalutluste sisulist kohtulikku kontrolli. Praegu puudub endiselt volikogu sisuline otsus vastuvõetud planeeringu kohta, mistõttu kaebajal ei ole jätkuvalt võimalik pöörduda sisulises küsimuses ka kohtusse. (p 11)

Vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-1-23-16, p 20.


Halduskohtul ei ole kohtulahendi täitmise menetluses ning ringkonnakohtul ei ole määruskaebuse lahendamise menetluses kohustust anda menetlusosalisele tähtaega kuludokumentide esitamiseks. Menetlusosaline peab ise hoolitsema selle eest, et kuludokumendid saaks esitatud trahvitaotlust või määruskaebust lahendavale kohtule (vrd RKHK seisukohad asjades nr 3-3-1-6-15 ja nr 3-17-1206/20). (p 15)

2-15-2894/111 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 28.02.2018

Mõjuv põhjus tähtaja ennistamiseks tähendab TsMS § 67 lg 1 järgi seda, et tähtaja möödalaskmiseks peab olema objektiivne põhjus. Selliseks põhjuseks on sündmus, mille tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult mõjutada ei saa (vt Riigikohtu 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 9; 23. mai 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-07, p 10; 24. jaanuari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-06, p 12). (p 10)

Riigikohtu halduskolleegium (vt Riigikohtu 3. detsembri 2012. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-61-12, p 13) ja kriminaalkolleegium (vt Riigikohtu 14. märtsi 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-2-3-13, p 15) on leidnud, et kaebuse esitamise tähtaeg tuleb ennistada, kui kaebus jääb esitamata riigi õigusabi korras määratud esindaja õigusvastase tegevuse tõttu (st menetlusosalisele ei olnud kaebeõigus riigi toel tagatud). Riigikohtu tsiviilkolleegium on pärast eelviidatud Riigikohtu halduskolleegiumi ja kriminaalkolleegiumi lahendite tegemist leidnud, et asjaolu, et apellatsioonkaebuse esitamisega hilines hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja, ei saa pidada mõjuvaks põhjuseks TsMS § 67 lg 1 mõttes ega erandlikuks asjaoluks, mis annaks aluse apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg ennistada (vt Riigikohtu 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 9). Asjaolud, et hageja riigi õigusabi korras määratud esindaja ei teavitanud hagejat kohtuotsuse kättesaamisest ega apellatsioonitähtaja algusest ja lõpust ega esitanud apellatsioonkaebust, ei ole mõjuvaks põhjuseks TsMS § 67 lg 1 mõttes ega erandlikuks asjaoluks, mis annaks aluse apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg ennistada. (p-d 11 ja 14)

Erinevalt kriminaal- ja halduskohtumenetlusest, kus üheks pooleks on riik või kohalik omavalitsus, toimub tsiviilkohtumenetlus võrdsete menetlusosaliste vahel (vt Riigikohtu 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 10). Sellest seisukohast ei saa aga järeldada, nagu sõltuks riigi õigusabi korras määratud esindaja tegevuse TsMS § 67 lg 1 mõttes mõjuvaks põhjuseks lugemine asjaolust, kas riik on menetluse üheks pooleks või mitte. Ühe menetlusliigi raames tuleb menetlusosalisi kohelda võrdselt ning ka seetõttu ei saa riigi õigusabi korras määratud esindaja tegevuse TsMS § 67 lg 1 mõttes mõjuvaks põhjuseks lugemine sõltuda asjaolust, kas riik on tsiviilkohtumenetluses üheks pooleks või mitte. (p 12)

Haldus- ja tsiviilasjade eristamisel ei saa lähtuda ainuüksi sellest, kes on vaidluse pooled. Määrav on õigussuhte sisu ja nõude õiguslik iseloom. (p 13)

Kui vaidluse sisu tuleneb eraõiguslikust suhtest ning see lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus, siis tuleb asja menetlemisel arvestada tsiviilkohtumenetluses kehtivaid põhimõtteid ka siis, kui üheks menetlusosaliseks on riik. Kõigile menetlusosalistele võrdselt kehtib ka TsMS § 66, mille järgi, kui menetlustoiming jääb õigel ajal tegemata, ei ole menetlusosalisel õigust menetlustoimingut hiljem teha, kui kohus seaduses sätestatud tähtaega ei ennista. Kui asjaolu, et menetlustähtaja lasi mööda riigi õigusabi korras määratud esindaja, oleks mõjuv objektiivne põhjus menetlustähtaja ennistamiseks, ei oleks see kooskõlas menetlusosaliste võrdse kohtlemise põhimõttega (vt Riigikohtu 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 10). (p 13)

Menetlustähtaja ennistamise aluseks olevaks mõjuvaks põhjuseks võib olla kohtu eksimus, eelkõige menetlusosalise eksitamine kaebetähtaja osas (vt nt Riigikohtu 1. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-16, p 24; 2. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-12, p 8; 4. jaanuari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-11, p 11; 3. oktoobri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-06, p-d 10-11; 8. novembri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-06, p 14). (p 15)

Kui esindatav leiab, et riigi õigusabi korras määratud esindaja tegevuse tõttu tekkis talle kahju, võib ta tekkinud kahju hüvitamist nõuda advokaadilt, advokaadibüroolt või vastavalt kindlustusandjalt (vt Riigikohtu 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 10). (p 14)


Haldus- ja tsiviilasjade eristamisel ei saa lähtuda ainuüksi sellest, kes on vaidluse pooled. Määrav on õigussuhte sisu ja nõude õiguslik iseloom. Vangla arst osutab tervishoiuteenust eraõiguslikus suhtes. Kuigi tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, ei muuda see suhet avalik-õiguslikuks, sest vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites, kuigi tervishoiuteenuse osutamise käsitamisel lepingulise suhtena on lepingu pooleks siiski vangla. See ei muuda aga õigussuhte olemust. Tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab vangistusseaduse § 52 lg-le 2 tuginedes vangla arst ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte aga haldusotsusega. Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise üle otsustatakse seega eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Vanglas osutatava tervishoiuteenuse kvaliteedi kontrollimine ja tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine on maakohtu pädevuses (vt Riigikohtu 15. detsembri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-53-10, p 9). (p 13)


Kohtul ei ole kohustust selgitada menetlusosalistele kõiki tsiviilkohtumenetluse põhimõtteid ning menetlusõiguse normide sisu. (p 15)

2-15-4239/55 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 28.02.2018

Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16.

VÕS § 1045 lg 1 p-s 7 ja p-s 8 sätestatud teo õigusvastasuse alused on alternatiivsed. (p 17)


Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16.

Olukorras, kus kaebajale ei olnud haldusakti kätte toimetatud, vaid kaebetähtaeg loeti möödunuks HKMS § 46 lg 7 alusel, ei saa üksnes kaebuse hilinenult esitamist kvalifitseerida kohtu eksitamiseks. Tulenevalt HKMS § 46 lg-st otsustab halduskohus kaalutlusõiguse alusel, kas kaebaja on kaebuse esitamisega ebamõistlikult viivitanud. Kaebuse esitajale ei saa seetõttu üldjuhul ette heita seda, et ta leiab, et tema viivitus ei ole ebamõistlik. (p 15)

Tulenevalt põhiseaduse § 15 lg-st 1 peab halduskohtusse olema võimalik pöörduda ka siis, kus kaebetähtaja möödalaskmine on vaieldav. Kahju hüvitamise kohustuse võimalus ei tohi isikut oma õiguste kaitseks halduskohtusse pöördumisel ülemäära heidutada, ka olukorras, kus haldusakti talle ei ole kätte toimetatud, kuid ta on sellest siiski teada saanud.(p 15)

Kui halduskohus ei ole võtnud esialgse õiguskaitse kohaldamisel lõplikku seisukohta, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, kuid ei ole samas pidanud kaebust esitatuks ka ilmselgelt hilinenult, siis seda ei saa pidada olukorraks, kus halduskohus oli esialgse õiguskaitse kohaldamise ajal eksimuses kaebuse tähtaegsuse osas. (p 16)


Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16.

Halduskohtumenetluses esialgse õiguskaitse kohaldamisega tekkinud kahju hüvitamiseks peab mh olema tuvastatud, et isik tegutses HKMS § 28 lg-te 1 ja 2 vastaselt ja viis kohtu tahtlikult eksitusse, kuid seda mitte pelgalt faktiväite esitamisega, mida kaebajal ei õnnestu tõendada. (p 14)

Kui halduskohus ei ole võtnud esialgse õiguskaitse kohaldamisel lõplikku seisukohta, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, kuid ei ole samas pidanud kaebust esitatuks ka ilmselgelt hilinenult, siis seda ei saa pidada olukorraks, kus halduskohus oli esialgse õiguskaitse kohaldamise ajal eksimuses kaebuse tähtaegsuse osas. (p 16)


Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16.

Halduskohtumenetluses esialgse õiguskaitse kohaldamisega tekkinud kahju hüvitamiseks peab mh olema tuvastatud, et isik tegutses HKMS § 28 lg-te 1 ja 2 vastaselt ja viis kohtu tahtlikult eksitusse, kuid seda mitte pelgalt faktiväite esitamisega, mida kaebajal ei õnnestu tõendada. (p 14)

Kui halduskohus ei ole võtnud esialgse õiguskaitse kohaldamisel lõplikku seisukohta, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, kuid ei ole samas pidanud kaebust esitatuks ka ilmselgelt hilinenult, siis seda ei saa pidada olukorraks, kus halduskohus oli esialgse õiguskaitse kohaldamise ajal eksimuses kaebuse tähtaegsuse osas. (p 16)


Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16.


Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16.

Tulenevalt põhiseaduse § 15 lg-st 1 peab halduskohtusse olema võimalik pöörduda ka siis, kus kaebetähtaja möödalaskmine on vaieldav. Kahju hüvitamise kohustuse võimalus ei tohi isikut oma õiguste kaitseks halduskohtusse pöördumisel ülemäära heidutada, ka olukorras, kus haldusakti talle ei ole kätte toimetatud, kuid ta on sellest siiski teada saanud.(p 15)


Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16.


Vt ka Riigikohtu 12. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16.

Halduskohtumenetluses esialgse õiguskaitse kohaldamisega tekkinud kahju hüvitamiseks peab mh olema tuvastatud, et isik tegutses HKMS § 28 lg-te 1 ja 2 vastaselt ja viis kohtu tahtlikult eksitusse, kuid seda mitte pelgalt faktiväite esitamisega, mida kaebajal ei õnnestu tõendada. (p 14)

Kui halduskohus ei ole võtnud esialgse õiguskaitse kohaldamisel lõplikku seisukohta, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, kuid ei ole samas pidanud kaebust esitatuks ka ilmselgelt hilinenult, siis seda ei saa pidada olukorraks, kus halduskohus oli esialgse õiguskaitse kohaldamise ajal eksimuses kaebuse tähtaegsuse osas. (p 16)

3-15-103/114 PDF Riigikohtu halduskolleegium 06.02.2018

PRIA-l ei ole taotluste nõuetekohasuse ja kulutuste abikõlblikkuse hindamisel ulatuslikku kaalutlusruumi. Kulude abikõlblikkuse hinnang on üldjuhul faktiküsimus ning kui kulud ei ole abikõlblikud, siis on toetuse andmine (nende kulude osas) välistatud (vt Nõukogu määruse nr 1198/2006 Euroopa Kalandusfondi kohta art 55; põllumajandusministri 12. mai 2008. a määruse nr 46 §-d 4 ja 5). Seega ei ole tegemist kaalutlusotsusega ning kohus saab kulude abikõlblikkusele antud hinnangut kontrollida. (p 19)


Sellega, kui taotleja annab nõusoleku toetusetaotluse osaliseks rahuldamiseks, ei pea ta ühtlasi loobuma kestva kohtuvaidluse esemeks olevast taotluse täieliku rahuldamise nõudest. Sisuliselt kinnitab taotleja nõusolekuga taotluse osalise rahuldamise kohta, et ta on võimeline viima projekti ellu ka väiksema toetusega. Asjaolu, et kaebaja lisas reservatsiooni, et kui kaebus rahuldatakse, siis soovib ta endiselt toetust suuremas summas, ei muuda nõusolekut olematuks. Ka ilma seda kirja panemata olnuks kaebajal õigus kohtumenetlust jätkata muu hulgas kohustamisnõude osas. Teistsugune tõlgendus võtaks kaebajalt võimaluse oma õiguste tõhusaks kaitseks. (p 23)

Kalandusturu korraldamise seaduse § 197 lg 8 võimaldas toetusetaotluse osalise rahuldamise korral muuta toetuse summat või projekti tegevusi. Taotleja andis nõusoleku muuta toetuse summat, jättes tegevused samaks. Sätte mõte ei saanud olla taotluse osalise rahuldamise välistamine omafinantseeringu suurenemise korral, isegi kui omafinantseeringu osakaal kogu investeeringust oli üks taotluste hindamise kriteeriumidest. Taotlused on paremusjärjestusse asetatud juba varem ja selles menetlusstaadiumis ei muudeta enam paremusjärjestust. (p 25)


Vt haldusakti õiguspärasuse hindamise kohta p 27.


Vt sõiduaja eest väljamõistetava mõistliku tasu arvestamise ja kassatsiooniastme põhjendatud õigusabikulude kohta p 29.


Vt sõiduaja eest väljamõistetava mõistliku tasu arvestamise kohta p 29.

3-17-1182/27 PDF Riigikohtu halduskolleegium 06.02.2018

Kaebuse korduvus eeldab esitatud kaebuste samasust ehk vaidluse esemete kattuvust. HKMS § 41 lg 1 esimese lause järgi määravad vaidluse eseme halduskohtumenetluses kindlaks kaebuse nõue HKMS § 37 kohaselt ja kaebuse alus. Kaebuse aluseks on põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse (HKMS § 41 lg 2). Samasusega on tegemist, kui kaebaja hilisema kaebuse nõue ja alus kattuvad tema varasema kaebuse nõude ja alusega. Samasuseks ei piisa üksnes nõuete või üksnes aluste kattuvusest.

Praegusel juhul ei saa pidada nõuetekohaseks põhjendust, et kaebuse ja varasemate kaebuste nõuded ja alused kattuvad ning seetõttu on tegemist korduva kaebusega. Lisaks kahjuhüvitise nõuete ajavahemike ja varasemate kohtuasjade numbrite väljatoomisele peab ära näitama, et nõuete aluseks olevad asjaolud on varasemates kohtuasjades samad, mis hilisemas kaebuses. (p-d 10 ja 12)

2-14-21710/105 PDF Riigikohtu tsiviilkolleegium 31.01.2018

Tulenevalt VÕS § 14 lg test 1 ja 2 ning TsÜS § 92 lg test 2 ja 3 (koosmõjus TsÜS §-ga 95) on lepingupoolel nii üldine kohustus mitte eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist vale infoga, kui ka hea usu põhimõttest tulenev kohustus teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. Samuti on lepingulisi läbirääkimisi pidavad isikud kohustatud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Nimetatud kohustused kehtisid ka enne võlaõigusseaduse tarbijakrediidisätete jõustumist 1. juulil 2011. (p-d 25.1 ja 25.2)

Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. (p 48)

VÕS § 14 rikkumisest tulenev nõue on iseseisev kahju hüvitamise nõue, mis saab käenduslepingu eripära arvestades tähendada esmajoones VÕS § 14 lg 2 rikkumisele tuginemist, kui laenuandja on jätnud käendaja teavitamata käendatava kohustusega seotud olulistest asjaoludest (vt ka Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 11). (p 53)


Tulenevalt VÕS § 14 lg test 1 ja 2 ning TsÜS § 92 lg test 2 ja 3 (koosmõjus TsÜS §-ga 95) on lepingupoolel nii üldine kohustus mitte eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist vale infoga kui ka hea usu põhimõttest tulenev kohustus teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. Samuti on lepingulisi läbirääkimisi pidavad isikud kohustatud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Nimetatud kohustused kehtisid ka enne võlaõigusseaduse tarbijakrediidisätete jõustumist 1. juulil 2011. (p-d 25.1 ja 25.2)

KAS § 83 lg 3 ei kehtesta üksnes krediidiasutuse avalik-õiguslike normatiivide järgimise kohustust, vaid sätestab ka eraõiguslikke kohustusi klientide suhtes. Sellele viitab nii sätte sõnastus kui ka paiknemine KAS 7. ptk-s, mis pealkirja järgi reguleerib krediidiasutuste usaldusväärsuse kõrval ka klientide huvide kaitset. Seda sätet ei ole põhjust tõlgendada klientide huve piiravalt ega lähtuda sellest, et KAS-s reguleerib klientide kaitset üksnes KAS 7. ptk 3. jagu või koguni üksnes KAS § 89. (p 25.2)

Vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldus ka enne 1. juulit 2011 sõlmitud tarbijakrediidilepingutele. Krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 24; 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10). KAS § 83 lg st 3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Samas lepingutele, mis on sõlmitud enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis, ei saa neid sätteid tervikuna kohaldada, kuna seadus ei anna tagasiulatuvaks kohaldamiseks alust. Küll saab kehtivate sätete üldpõhimõtteid ka varem kehtinud üldpõhimõtete sisustamisel arvestada. (p 25.3)

Professionaalne krediidiandja pidi ka enne VÕS § 403^1 jõustumist 1. juulil 2011 vähemasti tarbijakrediidilepingu sõlmimisel teavitama tarbijat krediidivõtmisega seotud riskidest, mh tarbija töö- või tervisekaotusest tingitud makseraskuste tagajärgedest, mh võimalusest leping sel juhul üles öelda ja kogu laenu kohest tagastamist nõuda, võimalikest kõrvalnõuetest (eelkõige viivisest), tagatisvara võõrandamisega seotud riskidest ja kuludest ning võimalikust tagatisvara väärtuse langusest tingitud tagatisvara müümisest üles jääda võiva jääkvõla maksmise riskist. Sellist teavitamiskohustust on Riigikohus sedastanud ka varem (Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10). (p 25.1)

Professionaalne krediidiandja peab täpsemalt selgitama, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja arvestada edaspidi, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Kahtlusi võiks äratada asjaolu, et arvestatud kuusissetulek avalikult suhteliselt vähetuntud tööandjalt on laenu taotlemise ajal erakordselt kõrge ja võib olla ka eluliselt ebausutav ning arvestada ja kontrollida tuleks tööandja püsivat võimet sellist sissetulekut tagada. Samuti võiks kahtlust äratada asjaolu, kui laenutaotleja sissetulek suureneb just enne laenu taotlemist. Renditulu arvestamisel sissetulekuna peaks professionaalne laenuandja kontrollima vähemasti, kas, kaua ja millistel tingimustel oli rendi maksmine lepinguga ette nähtud. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis. (p 29.2)

Laenutaotlejal on VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda. Samas ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada. Valeandmeid esitanud laenutaotleja õigus nõuda vastutustundliku laenamise põhimõtte kui krediidiandja lepingueelse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist võib aga olla VÕS § 101 lg 3 alusel osaliselt või ka täielikult välistatud. (p 29.3)

Krediidi tagatiseks oleva vara väärtuse vähenemine on kehtiva õiguse järgi üldjuhul krediidivõtja risk. See tähendab muu hulgas seda, et kui krediidivõla sissenõudmiseks tagatisvara müüakse ning kui sellest ei jätku võla katmiseks, jääb krediidivõtjale kohustus tasuda ka n-ö jääkvõlg, sest võla lõppemist tagatise võõrandamisega ei ole seaduses ette nähtud. See põhimõte kehtib mh nii liisingu kui ka eluasemelaenu puhul ja puudutab mh võlga tagavaid käendajaid. Kui krediidivõtjal ei ole võla tasumiseks võimalusi, võib tal olla võimalik taotleda pankroti väljakuulutamist ja kohustustest vabastamist või võlgade ümberkujundamist võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse järgi. Seaduspärast käitumist täitedokumendi sissenõudmiseks saaks pidada hea usu põhimõtte ja laenulepinguga vastuolus olevaks esmajoones vaid juhul, kui krediidiandja tahe olnuks seejuures krediidisaajat kahjustada või kui krediidiandja olnuks täitemenetluses raskelt hooletu ega aidanuks võlausaldaja ja sissenõudjana kaasa kinnistu müümisele võimalikult kallilt või takistanuks müüki. Täitemenetluses avalikul enampakkumisel kinnistu müümisel tehakse seda eelduslikult turuhinna eest, kui enampakkumise korraldamisel järgitakse seaduse nõudeid ja eriti kui pakkumisel osaleb mitu isikut. (p-d 32-33, 35)

Kehtiva VÕS § 403^4 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja. Kui laenusaaja väidab enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis sõlmitud lepingute puhul, et krediidiandja rikkus tema suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet, peab ta seda ka tõendama. Hea usu põhimõttest tulenevalt on aga võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui asjaolule tuginev pool on sel juhul asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab vastaspool tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt ka nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). (p 26)

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise eesmärgiks on kaitsta laenuvõtjat üle jõu käiva krediidilepingu sõlmimise eest ja selle rikkumise tagajärjeks on esmajoones laenusaaja võimalus leping tühistada või nõuda rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist. Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumine ei välista laenuandja nõuete maksmapanemist. Kehtiva VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine, mis sama paragrahvi lg 8 järgi ei välista aga muude õiguskaitsevahendite kasutamist, välja arvatud kahju hüvitamist osas, mis on kaetud intressimäära alanemisega. (p-d 39-40, 44)

Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (mh viivis, leppetrahv, lepingu sõlmimise kulud) rahalist hüvitamist. Sellise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega (vt ka Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25).

Minimaalselt saaks laenusaaja nõuda laenuandjalt kahju hüvitamist, mis tekkis lepinguga seotud kulude kandmisest, arvestades samas võimalust krediiti kasutades kasutuseeliseid saada, kasvõi elamu kasutamisest. Eluasemelaenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel saab lähtuda sellest, et laenusaaja kahjuks on kulutused, mida ta peab tegema tagatise võõrandamise järel jääkvõla tasumiseks. Sel juhul puudub eraldi vajadus arvestada laenu- ja intressimaksete tegemiseks tehtud kulusid, kui laenusaaja on nende arvel eelduslikult saanud kasutuseeliseid laenuga soetatud eluaseme kasutamisest. Kasutuseeliste saamist samas ulatuses saab eeldada. (p 45)


Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (mh viivis, leppetrahv, lepingu sõlmimise kulud) rahalist hüvitamist. Sellise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega (vt ka Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25).

Minimaalselt saaks laenusaaja nõuda laenuandjalt kahju hüvitamist, mis tekkis lepinguga seotud kulude kandmisest, arvestades samas võimalust krediiti kasutades kasutuseeliseid saada, kasvõi elamu kasutamisest. Eluasemelaenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel saab lähtuda sellest, et laenusaaja kahjuks on kulutused, mida ta peab tegema tagatise võõrandamise järel jääkvõla tasumiseks. Sel juhul puudub eraldi vajadus arvestada laenu- ja intressimaksete tegemiseks tehtud kulusid, kui laenusaaja on nende arvel eelduslikult saanud kasutuseeliseid laenuga soetatud eluaseme kasutamisest. Kasutuseeliste saamist samas ulatuses saab eeldada. (p 45)


Lepingu kooskõla heade kommetega tuleb hinnata lepingu sõlmimise aja seisuga (vt nt Riigikohtu 24. mai 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-01). (p 46)

Riigikohus on varem leidnud, et tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal (vt nt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Samas on Riigikohus varem leidnud, et käenduslepingut ei saa pidada TsÜS § 86 mõttes heade kommetega vastuolus olevaks ainuüksi seetõttu, et käendajal oli väidetavalt käenduslepingute sõlmimise ajal vara vähem kui käenduslepingutest tulenev käenduskohustuse piirsumma (Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 11). Seda seisukohta täpsustati. (p 47)

Käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. (p 48)

Käendusleping võib olla siiski heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum: •käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; •käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; •käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; •eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad. Välistatud ei ole, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. (p 49)

Käendusleping võib olla tühine vaatamata sellele, et lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 97 järgi sai käendaja selle tühistada TsÜS § 97 alusel raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. (p 50)


Käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. (p 48)

Käendusleping võib olla siiski heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum: •käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; •käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; •käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; •eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad. Välistatud ei ole, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. (p 49)

Käendusleping võib olla tühine vaatamata sellele, et lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 97 järgi sai käendaja selle tühistada TsÜS § 97 alusel raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. (p 50)

Käendaja saab VÕS § 149 lg te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tugineda võlgniku kahju hüvitamise nõudele, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, tasaarvestusele laenuandja nõudega, kuid ise ta võlgniku nõuet tasaarvestuseks kasutada ei saa (vt ka Riigikohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-13, p d 14–16). Riigikohtu 26. mail 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16 tehtud otsuse p s 11 on ebatäpselt märgitud, nagu võiks käendaja ise tasaarvestada võlgniku nõudeid, mis õigust tal VÕS § 149 lg st 3 tulenevalt ei ole. (p 52)

Käendajal võib olla VÕS § 14 rikkumisest tulenev iseseisev kahju hüvitamise nõue, mis saab lepingu eripära arvestades tähendada esmajoones VÕS § 14 lg 2 rikkumisele tuginemist, kui laenuandja on jätnud käendaja teavitamata käendatava kohustusega seotud olulistest asjaoludest (vt ka Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 11). (p 53)


Käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. (p 48)

Käendusleping võib olla siiski heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum: •käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt; •käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu; •käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita; •eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad. Välistatud ei ole, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. (p 49)

Käendusleping võib olla tühine vaatamata sellele, et lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 97 järgi sai käendaja selle tühistada TsÜS § 97 alusel raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. (p 50)


TsMS § 439 kohaselt ei saa kohus otsuse resolutsiooni formuleerides väljuda hageja esitatud nõudest (vt ka nt Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3 2 1 31 10, p 14). (p 15.1)


Solidaarvõlgnikena osalevad kostjad vastavalt laenusaaja ja käendajana menetluses iseseisvalt (TsMS § 207 lg 2) ning seega tuleb hageja nõudeid kummagi kostja vastu ja kostjate vastuväiteid eristada (vt ka nt Riigikohtu 6. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-15, p 9). (p 16)


Kehtiva VÕS § 403^4 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja. Kui laenusaaja väidab enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis sõlmitud lepingute puhul, et krediidiandja rikkus tema suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet, peab ta seda ka tõendama. Hea usu põhimõttest tulenevalt on aga võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui asjaolule tuginev pool on sel juhul asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab vastaspool tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt ka nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). (p 26)

Seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada, ning seda õigustaksid üksnes erandlikud asjaolud (vt nt Riigikohtu 21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-11, p 11). (p 36)


Tasaarvestuse avaldust juhuks, kui kohus hagi rahuldab, ehk kohtumenetluses alternatiivselt tehtud avaldust ei saa lugeda tingimuslikuks VÕS § 198 teise lause mõttes (vt ka nt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 44). (p 42) Käendaja saab VÕS § 149 lg te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tugineda võlgniku kahju hüvitamise nõudele, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, tasaarvestusele laenuandja nõudega, kuid ise ta võlgniku nõuet tasaarvestuseks kasutada ei saa (vt ka Riigikohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-13, p-d 14–16). Riigikohtu 26. mail 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16 tehtud otsuse p-s 11 on ebatäpselt märgitud, nagu võiks käendaja ise tasaarvestada võlgniku nõudeid, mis õigust tal VÕS § 149 lg st 3 tulenevalt ei ole. (p 52)


Laenuandja ei saa laenu sissenõudmisega seotud esindajakuludelt käibemaksu tulenevalt käibemaksuseaduse § 16 lg 2^1 p-st 2 tagasi arvestada ja võib seega menetluskulude kostjate kanda jätmise korral nõuda kulude hüvitamist käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10). (p 55)

3-17-792/61 PDF Riigikohtu halduskolleegium 30.01.2018

Haldustoiminguks loa andmise menetluses määrusega loa andmisel (HKMS § 265 lg 1) ja selle määruskaebe korras vaidlustamisel (HKMS § 265 lg 5) ei ole tegu tavapärase määruse ja määruskaebemenetlusega, millega lahendatakse menetluslikke taotlusi ja korraldatakse menetlust HKMS § 178 lg 1 esimese lause mõttes. Loa andmisega võib kaasneda puudutatud isiku põhiõiguste intensiivne riive, praeguses kohtuasjas isikult vabaduse võtmine. Tegu on haldustoiminguks loa andmise asjas menetlust lõpetava lahendiga, mis on oma tagajärgede poolest võrdväärne otsusega. Seesuguse lahendi peale esitatud määruskaebuse menetluses ei ole kohaldatav HKMS § 210 lg 1 esimene lause. (p 13)

Seisukoht, et määruskaebuse haldustoiminguks loa andmise peale peab lahendama ringkonnakohtus kolmeliikmeline kohtukoosseis, ei ole vastuolus ka HKMS § 264 lg 4 esimese lause ja Riigikohtu haldusasjas nr 3-3-1-6-15 tehtud määruse p-s 11 võetud seisukohaga. (p 14)


Haldustoiminguks loa andmise menetluses määrusega loa andmisel (HKMS § 265 lg 1) ja selle määruskaebe korras vaidlustamisel (HKMS § 265 lg 5) ei ole tegu tavapärase määruse ja määruskaebemenetlusega, millega lahendatakse menetluslikke taotlusi ja korraldatakse menetlust HKMS § 178 lg 1 esimese lause mõttes. Loa andmisega võib kaasneda puudutatud isiku põhiõiguste intensiivne riive, praeguses kohtuasjas isikult vabaduse võtmine. Tegu on haldustoiminguks loa andmise asjas menetlust lõpetava lahendiga, mis on oma tagajärgede poolest võrdväärne otsusega. Seesuguse lahendi peale esitatud määruskaebuse menetluses ei ole kohaldatav HKMS § 210 lg 1 esimene lause. (p 13)

Seisukoht, et määruskaebuse haldustoiminguks loa andmise peale peab lahendama ringkonnakohtus kolmeliikmeline kohtukoosseis, ei ole vastuolus ka HKMS § 264 lg 4 esimese lause ja Riigikohtu haldusasjas nr 3-3-1-6-15 tehtud määruse p-s 11 võetud seisukohaga. (p 14)


VRKS § 36^1 lg 2 p 4 lubab rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni pidada taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht. Sätte aluseks on Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p b. (p 18)

Isiku VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel kinnipidamise eesmärgiks on see, et ta oleks haldusorganile asjaolude selgitamiseks vajalikeks menetlustoiminguteks (nt ärakuulamiseks) kättesaadav. Seejuures aitab viidatud sätte kohaldamine kaasa ka taotleja edasiliikumise ennetamisele (vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-18/16, p 39). Taotluse tagasilükkamise otsuse täitmise tagamine ei saa siiski olla isiku sel alusel kinnipidamise keskseks põhjenduseks. Eelöeldu ei välista seda, et väljasõidukohustuse täitmise tagamise eesmärk võiks olla hõlmatud mõne muu kinnipidamisalusega. (p 18.1) Väljaselgitamist vajavad asjaolud eeltoodud normide mõttes ei hõlma taotleja isikusamasust ega kodakondsust, sest need on kaetud erinormidega (VRKS § 361 lg 2 p-d 1 ja 2; direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 p a, vt ka Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-601/15 PPU, p 59). Väljaselgitamist vajavate asjaolude all on silmas peetud pagulase staatuse aluseks olevate väidete (nt tagakiusukartust põhistavad asjaolud, päritoluriigis ümberpaiknemise võimalikkusega seostuv jms) kontrollimist, mis eeldavad taotleja isiklikku osalust ja kättesaadavust. Asjaolude ebaselgus üksi ei ole üldjuhul piisavaks aluseks vabaduse võtmiseks. Küll võib see olla aluseks koostoimes põgenemisohuga, kui asjaolude väljaselgitamine isiku osaluseta ei ole võimalik (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-52-14, p 12). (p 18.2)

Direktiivi 2013/33/EL art 9 lg 1 kohaselt tuleb direktiivi art 8 lg-s 3 sätestatud kinnipidamise alustega seotud haldusmenetluses rakendada nõuetekohast hoolsust. Haldusmenetluses esinev viivitus, mida ei ole põhjustanud taotleja, ei õigusta kinnipidamise jätkamist (art 9 lg 1 III lause). Euroopa Kohus on selgitanud, et kinnipidamine ei tohi mingil juhul kesta kauem kui kõige lühem võimalik ajavahemik (otsus asjas nr C-18/16, p 48). Kinnipidamise pikendamise taotlemisel tuleb PPA-l selgitada, milliseid toiminguid vahepealsel ajal asjaolude väljaselgitamiseks on tehtud, et kohtul oleks võimalik kontrollida vajaliku hoolsuse ja selle kinnipidamisaluse rakendamise tingimuse täitmist. On mõistetav, et asjaolude väljaselgitamine võib aega võtta, näiteks juhul, kui vajalik on teabe saamine välisriikidest. Ka seda fakti on haldusorganil aga võimalik kohtule selgitada, näidates ära, mida haldusorgan on omalt poolt teinud ja milliseid päringuid välja saatnud. (p 18.4)

VRKS § 10 lg 2 p 2 kaitseb taotluse esitanud isikut Eestist väljasaatmise, mitte aga kinnipidamiskeskusesse paigutamise vastu. Sellegi poolest tuleb varjupaigataotleja põgenemise ohu hindamisel iga juhtumi asjaolusid eraldi hinnata ning rangelt kontrollida kinnipidamise vajalikkust ja proportsionaalsust konkreetsel juhul (vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-93-16, p 13). (p 18.5)

Kohtud ei ole VSS § 68 p 8 sisustamisel ja kohaldamisel konkreetses asjas selgitanud, miks nad ei omista mitte mingit tähendust puudutatud isiku väitele, et ta pöördus kohe pärast Eestisse sisenemist ise lähimasse piirivalvepunkti ja esitas samal kuupäeval rahvusvahelise kaitse taotluse. See asjaolu võib kinnitada isiku tegelikku ja juba Eestisse saabumise hetkel eksisteerinud tahet seadustada Eestis viibimine, mida kohtul tuleb isiku põgenemisohu hindamisel arvestada koostoimes teiste tõenditega. (p 18.6)

Vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-52-14, p 14; asjas nr 3-3-1-93-16, p 9.


3-17-1999/79 PDF Riigikohtu halduskolleegium 23.01.2018

Asjaolu, et tähtaeg ei ole veel kulgema hakanud (HKMS § 204 lg 3), ei keela esitada edasikaebust. Olemuslikult on tegemist õigust lõpetava tähtajaga. Määruskaebuse esitamise tähtaja eesmärk on välistada liiga hilise, mitte liiga varajase määruskaebuse esitamine. Esitatud määruskaebuse menetlusse võtmisel võib ringkonnakohus ära oodata põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse tulemuse. Vajadusel on võimalik asja menetlus peatada (HKMS § 95 lg 3). (p 9)


Määruskaebus esialgse õiguskaitse asjas tuleb ringkonnakohtul lahendada kohe (vt HKMS § 252 lg 1). Esialgset õiguskaitset kohaldatakse üldjuhul piiratud informatsiooni tingimustes (HKMS § 249 lg 1). Õigustloova akti põhiseaduspärasus ei saa olla esialgse õiguskaitse asja lahendamisel ainumäärav ning määruskaebuse lahendamisel saab kohus kaaluda menetlusosaliste erinevaid huvisid ja õigusi (HKMS § 249 lg 1 ja lg 3) ka võimalikku põhiseadusvastasust arvesse võttes. Kohus võib võtta arvesse kaebuse eduväljavaateid ka poolelioleva põhiseaduslikkuse järelevalve asja valguses. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse tulemuse äraootamine ei ole esialgse õiguskaitse asjas üldjuhul võimalik ega vajalik, v.a kui seda tingivad vaid väga erandlikud asjaolud. (p 9)

3-16-1861/15 PDF Riigikohtu halduskolleegium 17.01.2018

Olukorras, kus ringkonnakohus möönab kaebaja õiguste rikkumise võimalust ja ei nõustu mitmete halduskohtu otsuse põhjendustega ning apellatsioonkaebuse väiteid tuleb sisuliselt hinnata, mh kaaluda erinevaid huve, ei ole tegemist apellatsioonkaebuse ilmselge perspektiivitusega ning apellatsioonkaebuse tagastamine HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel on põhjendamatu. (p 12)


Ringkonnakohus, piirdumata kaebuse eduväljavaadete hindamisega, vaid asudes apellatsioonkaebust sisuliselt lahendama, väljub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel lahendatavate küsimuste piiridest. Apellatsioonkaebust sisuliselt lahendada, sh vajadusel halduskohtu otsuse põhjendusi muuta, saab ringkonnakohus ainult kohtuotsusega (HKMS § 200). (p 11)

3-17-1206/20 PDF Riigikohtu halduskolleegium 16.01.2018

Menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamata jätmine ei takista tasutud riigilõivu arvestamist menetluskuluna. (p 7)

Vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-75-13, p 13.


Menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid tuleb üldjuhul esitada koos määruskaebusega. Menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamata jätmine ei takista tasutud riigilõivu arvestamist menetluskuluna. (p 7)

Vt ka RKHK määrus asjas nr 3-3-1-6-15, p-d 9 ja 10; määrus asjas nr 3-3-1-75-13, p 13.

Kokku: 1175| Näitan: 121 - 140

/otsingu_soovitused.json