3-3-1-40-10
|
Riigikohus |
22.09.2010 |
|
Tulenevalt HKMS § 84 lg-st 2 peab ringkonnakohus pärast riigilõivust vabastamise taotluse rahuldamata jätmist apellatsioonkaebuse käiguta jätma ja andma kaebajale uue tähtaja riigilõivu tasumiseks. Üksnes määratud tähtpäevaks riigilõivu tasumata jätmisel saab ringkonnakohus jätta kaebuse läbi vaatamata ning selle HKMS § 33 lg 3 p 3 alusel tagastada.
Kohtupraktikas on põhjendatud huvina käsitatav ka preventiivne huvi, vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes (vt Riigikohtu otsuseid haldusasjades nr 3-3-1-24-10, 3-3-1-100-09 ning 3-3-1-88-08). Tuvastamiskaebuse esitamisel on preventiivne huvi piisavaks põhjendatud huviks, kui kaebuse rahuldamine võib soodustada kaebaja õiguste kaitset tulevikus. Preventiivset huvi ei saa aga pidada piisavaks, kui tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude muutumisest tingituna üldse aidata kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele.
Käesoleval juhul on tuvastatud faktiliste asjaolude muutumine, mistõttu vangla kirja ja toimingute õigusvastasuse tuvastamine ei saa aidata kaasa kaebaja eesmärgi saavutamisele ega vältida vangla jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust tema suhtes. Pelgalt hüpoteetiline võimalus sattuda uuesti osakonda, kus helistamist võidakse piirata, ei põhjenda piisavat preventiivset huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks.
Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt võib küll toimingu õigusvastasuse tuvastamine isiku jaoks olla iseendast moraalseks väärtuseks ning samaaegselt sisaldada märguannet haldusorganile tema tegevuse lubamatuse kohta, kuid eelnimetatu ei ole reeglina piisavaks põhjendatud huviks kohtusse pöördumiseks (vt Riigikohtu 19.04.2010 otsust asjas nr 3-3-1-4-10).
Tulenevalt HKMS § 84 lg-st 2 peab ringkonnakohus pärast riigilõivust vabastamise taotluse rahuldamata jätmist apellatsioonkaebuse käiguta jätma ja andma kaebajale uue tähtaja riigilõivu tasumiseks. Üksnes määratud tähtpäevaks riigilõivu tasumata jätmisel saab ringkonnakohus jätta kaebuse läbi vaatamata ning selle HKMS § 33 lg 3 p 3 alusel tagastada.
|
| 3-3-1-39-10
|
Riigikohus |
21.06.2010 |
|
Kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, siis teeb valiku taotlejate vahel volikogu. Volikogu selline otsustus on kaalutlusotsustus. Maa kasutusvaldusesse andmise otsustab maavanem vallavolikogu ettepanekul. Volikogu ettepanekul on maavanema otsustusele haldusesisene mõju. Maavanemal on õigus volikogu ettepanekuga mitte nõustuda ja saata see volikogule tagasi uueks otsustamiseks, seda ka juhul, kui maavanem leiab, et volikogu otsus ei ole õiguspärane. Kuigi maavanemal on eelnimetatud õigused, saab ta otsustada üksnes volikogu ettepaneku olemasolul, mistõttu volikogu ettepanek võib rikkuda eelistuseta jäänud taotleja õigusi ja muutuda lõplikuks juhul, kui maavanem sellega nõustub. Eelnevast tulenevalt on volikogu otsusus menetlustoiming, mis on halduskohtus vaidlustatav.
Kui ühte maatükki soovib kasutusvaldusesse saada mitu isikut ja nad omavahel kohaliku omavalitsuse määratud tähtajaks kokku ei lepi, siis teeb valiku taotlejate vahel volikogu ning maa kasutusvaldusesse andmise otsustab maavanem vallavolikogu ettepanekul.
MRS § 23³ lg-t 6 tuleb tõlgendada keeleliselt selliselt, et kaks esimest eelistuskriteeriumi - jätkusuutlik maa senine kasutaja või piirinaaber - ei kohaldu selle sätte kohaselt füüsilisest isikust ettevõtja suhtes. Need kriteeriumid on esitatud alternatiivselt ja on võrdse kaaluga. Siiski peab füüsilisest isikust ettevõtja olema MRS § 23³ lg 2 kohaselt sama omavalitsuse üksusel või naaberomavalitsuse territooriumil põllumajandusliku tootmisega tegelev piirinaaber. MRS § 23³ ajaloolisest, süstemaatilisest ja teleoloogilisest tõlgendamisest tuleneb, et iseseisvat väärtust ei oma see, et taotleja on füüsilisest isikust ettevõtja. Küll puudub volikogul alus hinnata füüsilisest isikust ettevõtja jätkusuutlikkust ja juriidilisest isikust taotleja jätkusuutlikkuse määra.
Kahe võrdse taotleja hindamine on vallavolikogu kaalutlusõigus ja selle teostamisel on volikogul õigus appi võtta lisakriteeriume, et teha põhjendatud kaalutlusotsus. Nendeks kriteeriumideks saavad olla "Maareformi seaduse" eesmärke ja MRS § 23³ lg-s 1 ja 2 toodud kriteeriume arvestades eelkõige maa efektiivne ja sihtotstarbeline kasutamine ning põllumajandusliku tootmisega tegelemine, mitte aga jätkusuutlikkus. Seejuures on oluline silmas pidada, et põllumajandusliku tootmisega tegeleja nõuetele vastavus ei sõltu sellest, kas olemasolev maa on täielikult kasutuses. Samuti võivad lisakriteeriumid tuleneda Euroopa Liidu õigusest, st PRIA toetuste saamisega seotud tingimustest juhul, kui maaüksuse kasutamise eesmärk on seotud vastavate toetuste valdkonnaga.
|
| 3-3-1-24-10
|
Riigikohus |
21.06.2010 |
|
VSE § 64¹ p 1 on põhiseadusega kooskõlas. VSE § 64¹ p-s 1 nimetatud esemete keelamisel, millega saab või võib tekitada vigastusi, on legitiimne eesmärk, milleks on kaitsta vanglas viibivate isikute ja vangla julgeolekut. Kuna VSE § 64¹ p-i 1 osas on seadusandja kehtestanud hindamisruumi, siis ei ole selles asjas vajalik täiendavat põhiseadusele vastavuse testi läbi viia.
VangS § 63 kohaselt kohaldatakse distsiplinaarvastutust vaid kinnipeetava süülise tegevuse korral, kuid täpsustamata on jäänud nõutava süü vorm. Seetõttu on distsiplinaarkorras karistatav nii tahtluse kui ka hooletusega toimepandud süütegu.
Preventiivsel eesmärgil esitatud tuvastamiskaebuse rahuldamiseks piisab, kui see võib soodustada kaebaja õiguste kaitset tulevikus. Tuvastamisekaebuse esitamise piisava põhjendatud huvina ei saa preventiivset huvi käsitleda juhul, kui tuvastamiskaebuse rahuldamine ei saaks õigusliku olukorra või faktiliste asjaolude muutumisest tingituna üldse aidata kaasa kaebuse eesmärkide saavutamisele.
Põhjendatud huvina on käsitletav ka preventiivne huvi, vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes (vt nt Riigikohtu 25.02.2010 otsust asjas nr 3-3-1-100-09 ning 21.01.2008 otsust asjas nr 3-3-1-88-08). Riigikohus jääb nimetatud otsustes preventiivse huvi osas esitatud seisukohtade juurde ja ei pea põhjendatuks oma varasemaid seisukohti muuta.
VSE § 64¹ p-s 1 on toodud näitlik loetelu esemetest, millega saab või on võimalik tekitada vigastusi. Seetõttu ei ole mitte iga VSE § 64¹ p-s 1 nimetatud ese kinnipeetavale keelatud, vaid üksnes sellised, millega saab või on võimalik tekitada vigastusi. Järelikult tuleb vanglal distsiplinaarsüüteo toimepanemise kontrollimisel kõigepealt tuvastada, kas tegemist on kinnipeetavale keelatud esemega või mitte, tuvastades leitud eseme omadused ning andes hinnangu, kas leitud esemega saab või on võimalik tekitada endale või teistele isikutele vigastusi. Eseme ohtlikkuse hindamisel ning VSE § 64¹ p-s 1 märgitud keelatud esemena käsitamisel on vanglal ulatuslik hindamisruum.
Distsiplinaarmenetluses tõendina kasutatavaid esemeid (antud juhul keelatud ese), mille omadustele tuleb vanglal eset vahetult hinnates hinnang anda, tuleks säilitada, võimaldamaks seda tõendit ka kohtumenetluses vahetult hinnata. Üksnes eseme fotografeerimine ei pruugi alati olla piisav, hindamaks eseme omadusi ja sellest tulenevat või tuleneda võivat ohtu eset valdavale või teistele kinnipeetavatele.
Distsiplinaarmenetluses tõendina kasutatavaid esemeid (antud juhul keelatud ese), mille omadustele tuleb vanglal eset vahetult hinnates hinnang anda, tuleks säilitada, võimaldamaks seda tõendit ka kohtumenetluses vahetult hinnata. Üksnes eseme fotografeerimine ei pruugi alati olla piisav, hindamaks eseme omadusi ja sellest tulenevat või tuleneda võivat ohtu eset valdavale või teistele kinnipeetavatele.
|
| 3-3-1-38-10
|
Riigikohus |
10.06.2010 |
|
MaaPS § 14 lg 2 alusel antud kohaliku omavalitsuse arvamus on menetlustoiming, mille puhul on tegemist osaga uuringuloa taotluse menetlusest, mis lõppeb loa andmise või sellest keeldumisega. Seetõttu on kohaliku omavalitsuse ja Keskkonnaameti vaheline õiguslik vahekord uuringuloa taotluse menetluses eelkõige haldusesisene. Pärast kohaliku omavalitsuse keeldumist on uuringuloa andjal võimalik kaaluda, kas keelduda loa andmisest või pöörduda Vabariigi Valitsuse poole. Samas on kohaliku omavalitsuse seisukoht siiski siduv selles tähenduses, et ei loa andja ega ka Vabariigi Valitsus ei saa ümber hinnata kohaliku omavalitsuse seisukohti, sh hinnata nende õiguspärasust. Tulenevalt Riigikohtu otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-9-09 (p-d 29 ja 33) ei teosta Vabariigi Valitsus MaaPS § 20 lg 3 alusel kontrolli kohaliku omavalitsuse vastavate otsuste üle, vaid langetab oma otsuse, kaaludes riikliku huvi olulisust. Kui kohalik omavalitsus lähtub nõusoleku andmise üle otsustamisel omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest, siis Vabariigi Valitsus hindab seda, kas riigi huvi kaalub üles kohaliku omavalitsuse poolt väljatoodud põhjused loa mitteandmiseks. Arvestades asjaolu, et kohaliku omavalitsuse seisukohad on loa andjale siduvad ning neid ei saa edasise menetluse käigus ümber hinnata ka Vabariigi Valitsus, on põhjendatud võimaldada kohaliku omavalitsuse poolt nõusoleku andmisest keeldumise vaidlustamist.
MaaPS § 14 lg 2 alusel antud kohaliku omavalitsuse arvamus on menetlustoiming, mille puhul on tegemist osaga uuringuloa taotluse menetlusest, mis lõppeb loa andmise või sellest keeldumisega. Seetõttu on kohaliku omavalitsuse ja Keskkonnaameti vaheline õiguslik vahekord uuringuloa taotluse menetluses eelkõige haldusesisene. Samas on kohaliku omavalitsuse seisukoht siiski siduv selles tähenduses, et ei loa andja (Keskkonnaamet) ega ka Vabariigi Valitsus ei saa ümber hinnata kohaliku omavalitsuse seisukohti, sh hinnata nende õiguspärasust. Kuna kohaliku omavalitsuse seisukohad on siduvad ning neid ei saa edasise menetluse käigus ümber hinnata ka Vabariigi Valitsus, on põhjendatud võimaldada kohaliku omavalitsuse poolt nõusoleku andmisest keeldumise vaidlustamist.
|
| 3-3-1-32-10
|
Riigikohus |
09.06.2010 |
|
Sarnaselt pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks loa andmisest keeldumisega (vt Riigikohtu 19.11.2009 otsus asjas nr 3-3-1-62-09) tuleb televiisori või mõne muu VangS § 31 lg-s 2 märgitud audio-videoseadme või muu vaba aja veetmiseks vajaliku eseme kambris omamiseks vajalikku vanglateenistuse luba käsitleda haldusaktina, sest loa andmisest keeldumine vastab oma sisult haldusmenetluse seaduse § 51 lg-s 1 sätestatud haldusakti tunnustele.
Kohus tohib ettevalmistavas või eelmenetluses kaebuse tagastada põhjendatud huvi puudumise motiivil üksnes juhul, kui põhjendatud huvi puudumine on ilmselge. Kui kohus on kaebuse menetlusse võtnud ning põhjendatud huvi möönnud, ei tähenda see, et kohtul ei oleks õigust kohtuotsuses anda hinnangut põhjendatud huvi olemasolule. Põhjendatud huvi tuleb kohtumenetluses tuvastada ning kui põhjendatud huvi puudub, on kohtul õigus jätta kaebus sellel põhjusel rahuldamata.
Kohtu ülesannete hulka ei kuulu kaebaja poolt piiritlemata põhjendatud huvi sisustamine ja kohus ei tohigi seda teha. Kohus vaid kontrollib, kas kaebuse esitaja on põhjendatud huvi ära näidanud (vt nt Riigikohtu määrust asjas nr 3-3-1-101-08), samuti kas põhjendatud huvi leiab kohtumenetluse käigus jätkuvat tuvastamist.
Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piirid elektriseadmete kasutamiseks loa andmise otsustamisel on määratud VangS § 31 lg-ga 2. Vangla võib loa anda juhul, kui vastava seadme kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirja ega häiri teisi isikuid. Järelikult tuleb vangla administratsioonil kaalutlusõiguse teostamisel kaaluda, kas kinnipeetava poolt kambrisse soovitud seadme kasutamine võib rikkuda vangla sisekorraeeskirju ja või häirida teisi isikuid. Näiteks rikuks vangla sisekorraeeskirja selliste esemete kambrisse lubamine ja nende kasutamise võimaldamine, mis VangS § 15 ning VSE § 64¹ alusel on käsitatavad keelatud esemetena, sest sellega seatakse ohtu vangla julgeolek. Vangistusseadusest (§ 31) ja vangla sisekorraeeskirjast (§-d 59¹-59³) tulenevalt võib elektriseadmete kasutamiseks loa andmisest keelduda samuti juhul, kui taotleja ei nõustu elektriseadmete kasutamise kulusid kandma, sest kinnipeetav on kohustatud hüvitama isiklike elektriseadmete kasutamise kulud. Ülalnimetatud piirangute laiendamiseks vanglal diskretsioon puudub.
Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piirid audio-videoseadme või muu vaba aja veetmiseks vajaliku eseme kambris omamiseks loa andmise otsustamisel on määratud VangS § 31 lg-ga 2. Nimetatud sätte sõnastusest nähtub, et loa andmise otsustamisel omab tähtsust vaid vastava seadme kasutamise funktsioon ja selle tulemusena teiste isikute häirimise või vangla sisekorraeeskirja rikkumise võimalikkus, mitte aga eseme kambrisse lubamist taotleva isiku eelnev käitumine. Seetõttu on ebaõige loa andmisest keeldumise alusena taotleja kehtivatele distsiplinaarkaristustele tuginemine.
Sarnaselt pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks loa andmisest keeldumisega (vt Riigikohtu 19.11.2009 otsus asjas nr 3-3-1-62-09) tuleb televiisori või mõne muu VangS § 31 lg-s 2 märgitud audio-videoseadme või muu vaba aja veetmiseks vajaliku eseme kambris omamiseks vajalikku vanglateenistuse luba käsitleda haldusaktina, sest loa andmisest keeldumine vastab oma sisult haldusmenetluse seaduse § 51 lg-s 1 sätestatud haldusakti tunnustele.
Kohtupraktikas aktsepteeritakse tuvastamiskaebuse esitamiseks põhjendatud huvina kavatsust esitada tulevikus kahju hüvitamise kaebus. Põhjendatud huvi kindlakstegemise raames ei tohi kohus anda hinnangut võimaliku kahju hüvitamise nõude põhjendatuse kohta. Kohus võib hüvitamiskaebuse esitamise kavatsuse põhjendatud huvina kõrvale jätta üksnes juhul, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu (vt Riigikohtu 18.02.2010 määrust asjas nr 3-3-1-88-09).
Põhjendatud huviks tuvastamiskaebusega halduskohtusse pöördumisel ei ole vaidlustatud haldusakti õigusvastasus. Tuvastamiskaebuse läbivaatamise eelduseks ei saa olla ka üksnes väide, et haldusakt või toiming rikub kaebuse esitaja õigusi (vt nt Riigikohtu 02.042009 määruse haldusasjas nr 3-3-1-101-08, p-i 28).
|
| 3-3-1-4-10
|
Riigikohus |
19.04.2010 |
|
Põhiseaduse §-s 14 sätestatud õigusest menetlusele tuleneb isiku õigus saada õigeaegseid ja korrektseid vastuseid oma pöördumistele riigiasutuste poole. Põhiseaduse §-st 14 tuleneb ka isiku subjektiivne õigus kohasele haldusmenetlusele. Haldusmenetlus peab olema õiglane ning vastama hea halduse põhimõttele, et tagada isiku õiguste tõhus kaitse. Isikute pöördumisi tuleb menetleda kooskõlas asjakohaste õiguslike regulatsioonidega. Isiku pöördumised võib jätta käiguta või loobuda kirjalikust vastusest üksnes seaduses sätestatud juhtudel.
Taotlusest loobumine peab olema teadev ja ühemõtteline. Juhul kui taotlusest loobumine toimub kohtuistungil, peab kohus selgitama välja nii menetlusosalise tegeliku tahte kui ka selgitama isikule sellise loobumise tagajärgi.
Haldusmenetluse raames täidab politsei neid ülesandeid, mis seonduvad iga isiku turvalisuse tagamisega, isikute õiguste ja vabaduste rikkumise ärahoidmise või tõrjumisega, samuti sellise rikkumise kõrvaldamisega. Süüteomenetlus alustatakse esimese menetlustoiminguga, kui selleks on ajend ja alus. Kriminaalmenetluse alustamiseks vajaliku ajendi ja aluse olemasolu tuvastatakse haldusmenetluses, valdavalt järelvalvelise tegevuse vormis. Politsei eelnimetatud tegevuse peale esitatavad kaebused kuuluvad lahendamisele halduskohtus, välja arvatud juhul, kui selleks on kehtestatud erikord.
Isik võib esitada õigusvastasuse tuvastamise nõude eeldusel, et tal on sellise nõude esitamiseks piisav põhjendatud huvi, mis väljendub lõppastmes teatud soodustuse, hüve või kasu omandamises. Kohtupraktika kohaselt võib selliseks huviks olla nii halduse poolt tekitatud kahju hüvitamise soov kui ka preventiivne huvi, vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes.
Põhjendatud huvi näitamine on kaebaja kohustus ning kohus ei saa siin kaebajat asendada. Samas ei ole kohus seotud kaebaja sõnastusega põhjendatud huvi kohta. Kohtu aktiivsus tuvastamiskaebuse korral võib hõlmata nii kaebuses taotletud eesmärgi väljaselgitamist kui ka sellele eesmärgile enimsobiva õiguskaitsevahendi selgitamist. Eriti on kohtu aktiivsus vajalik tingimustel, kui on ilmne, et kaebaja ei suuda põhjendatud huvi nõuetekohaselt formuleerida, samas kaebus pole ilmselgelt perspektiivitu ning põhjendatult võib eeldada isiku oluliste õiguste ja vabaduste riivet. Kohtu poolt menetluslike küsimuste selgitamisel antav soovitus või arvamus peab olema asjakohane ning oma sisult õige.
|
| 3-3-1-88-09
|
Riigikohus |
18.02.2010 |
|
Kavatsust tulevikus esitada kahju hüvitamise kaebus on kohtupraktikas aktsepteeritud põhjendatud huvina tuvastamiskaebuse esitamisel (vt Riigikohtu 19.03.2002 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-11-02 punkti 15). Vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks kaebuse esitamisel ei pea kaebaja asuma põhjendama kavandatavat kahju hüvitamise nõuet. Kaebaja hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsuse võib kohus põhjendatud huvina kõrvale jätta üksnes juhul, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu.
VSE §-s 47 on reguleeritud kinnipeetavate kirjavahetuse kulude kandmine üldiselt. Seetõttu ei saa justiitsministri 30. novembri 2000 määrusega nr 72 vastu võetud Vangla sisekorra eeskirja pidada üksikjuhtumi reguleerimiseks antud haldusaktiks, mille peale võiks HKMS § 4 lg 1 alusel esitada iseseisva kaebuse halduskohtusse.
|
| 3-3-4-1-10
|
Riigikohus |
16.02.2010 |
|
Avalikke ülesandeid (haldusülesandeid) võib õiguslikult määratleda kui vahetult seadusega või seaduse alusel haldusinstitutsioonidele pandud ülesandeid või ülesandeid, mis on tõlgendamise teel vastavast õigusnormist tuletatud. Avalik ülesanne ei tähenda tingimata seda, et tegemist peab olema täidesaatva riigivõimu volituse kasutamisega. Seadusandja võib avaliku ülesandena määratleda ka kinnipeetavale normaalsete elutingimuste loomise ja tagamise. Avaliku ülesande olemus ei muutu sellest, et seda ülesannet täidab eraõiguslik isik.
VangS § 48 lg 1 kohaselt peab vangla tagama kinnipeetavale sisseostude tegemise võimaluse kas vahetult vangla või eraõigusliku juriidilise isiku kaudu. Kuna seadusandja on VangS § 48 lg-s 1 määratlenud vangla kohustusena tagada kinnipeetavatele sisseostude tegemise võimaluse, siis on tegemist avaliku ülesandega.
HKTS § 3 lg 4 kohaselt on avaliku ülesande (haldusülesande) täitmine võimalik delegeerida eraõiguslikule isikule ka tsiviilõigusliku lepingu alusel HKTS § 3 lg-s 4 sätestatud tingimustel. Kuna kinnipeetavale sisseostude tegemise võimalus on avalik ülesanne, mille täitmine delegeeriti eraõiguslikule isikule tsiviilõigusliku lepingu alusel, siis on see eraõiguslik isik AvTS § 5 lg 1 p 3 ja lg 2 kohaselt teabevaldaja. Isik, kelle avaliku teabe seaduses sätestatud õigusi on rikutud, võib pöörduda kaebusega halduskohtusse (AvTS § 46).
HKTS § 3 lg 4 kohaselt on avaliku ülesande (haldusülesande) täitmine võimalik delegeerida eraõiguslikule isikule ka tsiviilõigusliku lepingu alusel HKTS § 3 lg-s 4 sätestatud tingimustel. Kuna kinnipeetavale sisseostude tegemise võimalus on avalik ülesanne, mille täitmine delegeeriti eraõiguslikule isikule tsiviilõigusliku lepingu alusel, siis on see eraõiguslik isik AvTS § 5 lg 1 p 3 ja lg 2 kohaselt teabevaldaja.
|
| 3-3-1-70-09
|
Riigikohus |
12.11.2009 |
|
Käesolevas asjas kaebus esitamise hetkel kehtinud VangS § 11 lg 5 redaktsiooni kohaselt oli kinnipeetaval ja vahistatul õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud vaide Justiitsministeeriumile ning Justiitsministeerium on vaide tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätnud. Seega tuleb kaebuse kohtueelse menetluskorra läbimata jätmise tagajärje kindlaksmääramisel eristada tuvastamiskaebust ja kohustamiskaebust. HMS § 72 lg 1 alusel ei ole vaides võimalik taotleda toimingu õigusvastaseks tunnistamist ning seadus ei näe ette ka muid menetlusreegleid tuvastamistaotluse lahendamiseks vaidemenetluses. Seega ei ole tuvastamiskaebuse lahendamiseks ette nähtud ka kohustuslikku kohtuvälist korda VangS § 1¹ lg 5 mõttes. Vaides esinevad väidetavad puudused ning vaide tagastamise põhjused ei oma seetõttu tuvastamiskaebuse menetlemise võimalikkuse osas tähtsust. Samuti ei too asjaolu, et vaie on ekslikult esitatud ka toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, kaasa kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kohustust ega anna alust kohtumenetluses HKMS § 11 lg 31 p 1 või HKMS § 23 lg 1 p 1 kohaldamiseks.
Kohustamiskaebuse osas on kehtestatud kohustuslik kohtueelne menetlus. Kuna halduskohus saab kaebust menetleda vaid osas, milles on kaebaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse, tuleb kontrollida, kas vaidemenetluses ning kohtumenetluses esitatud nõue või nõuded on kattuvad (vt nt Riigikohtu 11.11.2008 määruse asjas nr 3-3-1-68-08 p-i 9). Kui esitatud nõuded on sisult erinevad, siis ei ole kohtutel võimalik kaebust ka sisuliselt läbi vaadata.
Halduskohtusse pöördumiseks põhjendatud huvi olemasoluks peab kaebuse esitaja omama isiklikku puutumust vaidlusaluse haldusakti, toimingu või halduslepinguga ning õigusvastasuse tuvastamine peab isiku jaoks olema kasulik ehk aitama edaspidi tuvastamiskaebuse esitajat õiguste teostamisel või kaitsmisel. Piisavaks huviks kaebusega halduskohtusse pöördumiseks tuvastamisnõude puhul ei ole üksnes vaidlustatud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine, samuti ei saa tuvastamiskaebuse läbivaatamise eelduseks olla pelgalt väide, et haldusakt või toiming rikub kaebuse esitaja õigusi (vt nt Riigikohtu 02.04.2009. a määruse haldusasjas nr 3-3-1-101-08 p-i 28).
Käesolevas asjas kaebus esitamise hetkel kehtinud VangS § 11 lg 5 redaktsiooni kohaselt oli kinnipeetaval ja vahistatul õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud vaide Justiitsministeeriumile ning Justiitsministeerium on vaide tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätnud. HMS § 72 lg 1 alusel ei ole vaides võimalik taotleda toimingu õigusvastaseks tunnistamist ning seadus ei näe ette ka muid menetlusreegleid tuvastamistaotluse lahendamiseks vaidemenetluses. Seega ei ole tuvastamiskaebuse lahendamiseks ette nähtud ka kohustuslikku kohtuvälist korda VangS § 1¹ lg 5 mõttes. Vaides esinevad väidetavad puudused ning vaide tagastamise põhjused ei oma seetõttu tuvastamiskaebuse menetlemise võimalikkuse osas tähtsust. Samuti ei too asjaolu, et vaie on ekslikult esitatud ka toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, kaasa kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kohustust ega anna alust kohtumenetluses HKMS § 11 lg 31 p 1 või HKMS § 23 lg 1 p 1 kohaldamiseks.
Kohustamiskaebuse osas on kehtestatud kohustuslik kohtueelne menetlus. Kuna halduskohus saab kaebust menetleda vaid osas, milles on kaebaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse, tuleb kontrollida, kas vaidemenetluses ning kohtumenetluses esitatud nõue või nõuded on kattuvad (vt nt Riigikohtu 11.11.2008 määruse asjas nr 3-3-1-68-08 p-i 9). Kui esitatud nõuded on sisult erinevad, siis ei ole kohtutel võimalik kaebust ka sisuliselt läbi vaadata.
Käesolevas asjas kaebuse esitamise hetkel kehtinud VangS § 11 lg 5 redaktsiooni kohaselt oli kinnipeetaval ja vahistatul õigus esitada vangla haldusakti või toimingu peale kaebus halduskohtule halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud vaide Justiitsministeeriumile ning Justiitsministeerium on vaide tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt lahendamata jätnud. Seega tuleb kaebuse kohtueelse menetluskorra läbimata jätmise tagajärje kindlaksmääramisel eristada tuvastamiskaebust ja kohustamiskaebust. HMS § 72 lg 1 alusel ei ole vaides võimalik taotleda toimingu õigusvastaseks tunnistamist ning seadus ei näe ette ka muid menetlusreegleid tuvastamistaotluse lahendamiseks vaidemenetluses. Seega ei ole tuvastamiskaebuse lahendamiseks ette nähtud ka kohustuslikku kohtuvälist korda VangS § 1¹ lg 5 mõttes. Vaides esinevad väidetavad puudused ning vaide tagastamise põhjused ei oma seetõttu tuvastamiskaebuse menetlemise võimalikkuse osas tähtsust. Samuti ei too asjaolu, et vaie on ekslikult esitatud ka toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, kaasa kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kohustust ega anna alust kohtumenetluses HKMS § 11 lg 31 p 1 või HKMS § 23 lg 1 p 1 kohaldamiseks.
Kohustamiskaebuse osas on kehtestatud kohustuslik kohtueelne menetlus. Kuna halduskohus saab kaebust menetleda vaid osas, milles on kaebaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse, tuleb kontrollida, kas vaidemenetluses ning kohtumenetluses esitatud nõue või nõuded on kattuvad (vt nt Riigikohtu 11.11.2008 määruse asjas nr 3-3-1-68-08 p-i 9). Kui esitatud nõuded on sisult erinevad, siis ei ole kohtutel võimalik kaebust ka sisuliselt läbi vaadata.
|
| 3-3-1-60-09
|
Riigikohus |
28.10.2009 |
|
Arvestades ORAS § 17 lg-t 9, tuleb Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määruse nr 36 "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord" p 62 tõlgendada koosmõjus Vabariigi Valitsuse seaduses § 85 lg-ga 4. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-s 62 nimetatud ettekirjutust tuleb mõista kui VVS § 85 lg 4 järgset ettepanekut (vt ka Riigikohtu määruse kohtuasjas nr 3-3-1-61-08 p-i 12). VVS § 85 lg-st 4 tuleneb, et kohalik omavalitsus ei ole kohustatud maavanema ettepanekut täitma. Ettepanekul puudub otsene mõju isiku õigustele, sest ettepanek on suunatud kohalikule omavalitsusele.
Menetlustoimingute vaidlustamine on küll lubatud olukorras, kus menetlustoiming rikub isiku õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest (vt nt Riigikohtu otsuse haldusasjas nr 3-3-1-86-06 -ip 21). Samuti on võimalik, et viivitus haldusmenetluse läbiviimisel võib kujutada endast menetlusosalise subjektiivsete õiguste iseseisvat rikkumist sõltumata menetluse lõpptulemusest (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-62-08 p-i 9). Siiski on menetlustoimingute vaidlustamine enne lõpliku haldusakti andmist võimalik üksnes erandjuhtudel. Käesoleva asjaga analoogilistes asjades võib just maavanema ettepaneku vaidlustamine tuua kaasa haldusmenetluse pikenemise, kuivõrd on võimalik, et kohalik omavalitsus ei nõustu maavanema ettepanekuga ning põhjendab seda niivõrd veenvalt, et maavanem ei pöördugi protestiga halduskohtusse. Arvestades, et VVS § 85 lg 4 annab kohalikule omavalitsusele ainult 15 päeva maavanema ettepaneku osas seisukoha võtmiseks, ei saanud maavanema ettepanek põhjustada menetluses olulist viivitust, mis võiks menetluse lõpptulemusest sõltumata rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi.
MaaRS § 192 lg 3 ja MaaRSMS § 26 sõnastusest tulenevalt ei anna need sätted kohalikule omavalitsusele võimalust kaaluda, kas lõpetada menetlus või mitte. 2005. a oktoobris vastu võetud maareformi seaduse muutmise seaduse seletuskirjas selgitatakse MaaRS § 192 lg 3 muudatust järgmiselt: "Tänaseks enam kui 13 aastat kestnud maareformi jooksul peaks kõigil olema olnud piisavalt aega ja võimalusi asjakohaste menetlustoimingute teostamiseks. Kui aga õigustatud isikud ei avalda tähtaegselt soovi oma õigusi realiseerida, tuleks nad lugeda nõudeõigusest loobunuteks. Selline, võib-olla suhteliselt jõuline, lähenemine aitaks oluliselt kaasa maareformi kiirendamisele." Seega on veenev normi grammatilisest tõlgendamisest tulenev järeldus, et tegemist ei ole menetlustähtajaga, mida on vastavalt HMS §-le 34 võimalik ennistada. Tegemist on materiaalõigusliku tähtajaga, mille ületamise osas on seadusandja ette näinud imperatiivse tagajärje - päritud maa tagastamise nõudeõiguse kaotamise. Et MaaRSMS § 26 on sisult analoogne MaaRS § 192 lg-ga 3, tuleb seda tõlgendada samamoodi.
|
| 3-3-1-24-09
|
Riigikohus |
10.09.2009 |
|
Juhul, kui kaebusest ei nähtu kaebaja põhjendatud huvi ning kaebaja ei ole nimetatud puudust kõrvaldanud, tagastab kohus HKMS § 11 lg 3 alusel kaebuse selle esitajale. Kohtu ülesannete hulka ei kuulu kaebaja poolt piiritlemata põhjendatud huvi sisustamine ja kohtu poolt kujundatud huvi alusel kaebuse perspektiivide hindamine. Küll aga peab kohus juhtima kaebaja tähelepanu puudustele kaebuses ning looma piisavad menetluslikud võimalused puuduste kõrvaldamiseks.
Isiku õiguste rikkumise ulatuse ja võimaliku kahjunõude hindamisel on tähtis silmas pidada, et kinnipidamisasutuse mittenõuetekohased tingimused võivad eraldi võetuna olla mõjult mõõdukad, kuid kogumis kahjustada isiku õigusi ja vabadusi olulisel määral.
Kinnipidamise ja vangistuse tingimused sõltuvad muu hulgas ka riigi majanduslikest võimalustest, kuid õigusvaidlustes saab majanduslikke võimalusi arvestada kaalumisruumi olemasolul. Majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist. Hoone ehituslikust eripärast tuleneda võiv akende puudumine kambris, jalutushoovi või raamatukogu puudumine on küll objektiivsed asjaolud, kuid need ei välista, et sellistes tingimustes isiku kinnipidamine on õigusvastane. Seejuures ei oma võimaliku kahjunõude perspektiivide seisukohast määravat tähtsust, kas ja millisel määral on mittenõuetekohased kinnipidamistingimused tingitud kinnipidamisasutuse personali käitumisest (ja süüst). Isiku õiguste rikkumise ulatuse ja võimaliku kahjunõude hindamisel on tähtis silmas pidada ka seda, et kinnipidamisasutuse mittenõuetekohased tingimused võivad eraldi võetuna olla mõjult mõõdukad, kuid kogumis kahjustada isiku õigusi ja vabadusi olulisel määral.
Tulenevalt HKMS § 10 lg-st 3 märgitakse kaebuses toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks isiku põhjendatud huvi vastava asjaolu kindlakstegemiseks. Isikul saab olla huvi toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks siis, kui tal on vahetu puutumus selle toiminguga, sellel on vahetu mõju isiku kaitstavatele õigustele ja vabadustele ning õigusvastasuse tuvastamine peab andma isikule selge eelise või õigusliku kasu. Kohtupraktikas on põhjendatud huvi seondatud ka õigusvastasuse tuvastamise preventiivse toimega, s.o edasiste rikkumiste vältimisega. Põhjendatud huviks ei saa aga olla pelgalt huvi veenduda toimingu õigusvastasuses.
Juhul, kui kaebusest ei nähtu kaebaja põhjendatud huvi ning kaebaja ei ole nimetatud puudust kõrvaldanud, tagastab kohus HKMS § 11 lg 3 alusel kaebuse selle esitajale. Kohtu ülesannete hulka ei kuulu kaebaja poolt piiritlemata põhjendatud huvi sisustamine ja kohtu poolt kujundatud huvi alusel kaebuse perspektiivide hindamine. Küll aga peab kohus juhtima kaebaja tähelepanu puudustele kaebuses ning looma piisavad menetluslikud võimalused puuduste kõrvaldamiseks.
|
| 3-3-1-22-09
|
Riigikohus |
25.05.2009 |
|
Kohalikule omavalitsusele peab olema tagatud võimalus halduskohtus selliste haldusaktide vaidlustamiseks, millega võidakse rikkuda talle põhiseaduse §-st 154, PlanS § 4 lg-st 2 ning kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg-st 1 tulenevat oma territooriumi ruumilise planeerimise õigust.
Metsamajandamiskava kehtestamise otsuses märgitud maksimaalne lubatud lageraie pindala ei anna metsaomanikule õigust nimetatud ulatuses raie teostamiseks. Metsaomanik saab raie teostamise õiguse alles pärast lubava märkega metsateatise saamist keskkonnateenistuselt. Keskkonnateenistus peab metsateatisele märke tegemisel kontrollima kavandatava raie vastavust õigusaktidest, sh planeeringutest tulenevatele nõuetele ega saa lubada sellist raiet, mis oleks nende nõuetega vastuolus. Seda ka juhul, kui kavandatav mahult õigusaktidega vastuolus olev raie ei ületa metsamajandamiskava kehtestamise otsuses märgitud maksimaalset lubatud lageraie pindala. Keskkonnateenistus ei saa metsateatise menetlemisel lubada raiet suuremas ulatuses metsamajandamiskava kehtestamise otsuses sätestatud maksimaalsest lubatud raiepindalast. Kohaliku omavalitsuse planeerimisõigust rikuks keskkonnateenistuse otsus metsateatisele lubava märke tegemise kohta, millega isikule antaks õigus raie teostamiseks valla kehtestatud planeeringutes sätestatud piiranguid ületavas ulatuses.
|
| 3-3-1-21-09
|
Riigikohus |
06.05.2009 |
|
Et mitte lasta kohtumenetlusse tuvastamiskaebusi, milles kaebuse esitaja põhjendatud huvi pole väljendatud ja mis seetõttu on lubamatud, näebki HKMS § 11 lg 3 menetlusökonoomia huvides ette võimaluse tagastada kaebus, milles selle esitaja pole kohtu määratud tähtajaks kõrvaldanud kohtu äranäidatud puudusi. Selleks, et vältida kaebuse põhjendamatut tagastamist kohtu poolt, on HKMS § 11 lg-s 2 sätestatud kohtu kohustus teha kaebuse kohta käiguta jätmise määrus, andes kaebuse esitajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, ning HKMS § 11 lg-s 8 õigus esitada määruskaebus ringkonnakohtule halduskohtu selle määruse peale, millega läbivaatamatult tagastati kaebus, milles kohtu määratud tähtajaks polnud puudused kõrvaldatud.
Kohtumäärus, millega kaebus on HKMS § 11 lg 3 alusel tagastatud seetõttu, et kaebuse esitaja pole kohtu määratud tähtajaks näidanud ära oma põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks, ei takista sama nõudega samal alusel uuesti kohtusse pöördumist või hilisema kahjunõude esitamist riigivastutuse seaduse alusel.
HKMS § 11 lg 31 p 5 ja § 23 lg 3 p 1 lubab halduskohtul kaebuse määrusega jätta läbi vaatamata ja tagastada, kui kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetud asjaolud on tõendatud (vt Riigikohtu 15.05.2008 määruse haldusasjas nr 3-3-1-9-08 p-i 15). Halduskohus võib ilma kohtuistungit korraldamata ja asja otsusega lahendamata määrusega tagastada ka kaebuse, milles põhjendatud huvi on küll ära näidatud, kui on ilmselge, et see huvi ei saa kuidagi edaspidi kaasa aidata tuvastamiskaebuse esitajat kaebuses nimetatud õiguste teostamisel või kaitsmisel. Enesestmõistetavalt peab kohus sellist seisukohta põhjendama.
HKMS § 10 lg-st 3 peab menetlusosaline ise ära näitama oma põhjendatud huvi. Asja kohtuliku arutamise ettevalmistamisel kohus kontrollib, kas kaebuse esitaja on põhjendatud huvi ära näidanud. Kohus ei saa ega tohigi hakata kaebaja eest põhjendatud huvi välja mõtlema.
Isiku põhjendatud huvi olemasolu saab hinnata kahest aspektist lähtudes. Esiteks saab isikul haldusakti õigusvastaseks tuvastamiseks olla põhjendatud huvi, kui haldusaktil on vahetu mõju selle isiku õigustele. Teiseks peab õigusvastasuse tuvastamine aitama seda taotlenud isikut edaspidi tema rikutud subjektiivsete õiguste kaitsel. Põhjendatud huviks ei saa olla lihtne huvi veenduda toimingu õigusvastasuses. Haldusakti õigusvastasuse tuvastamise korral jääb haldusakt edasi kehtima. Tuvastamisnõude esitamine on lubatud üksnes sellisel juhul, kui sellega saavutatakse eelis oma õiguste edasisel kaitsel.
Kohtumäärus, millega kaebus on HKMS § 11 lg 3 alusel tagastatud seetõttu, et kaebuse esitaja pole kohtu määratud tähtajaks näidanud ära oma põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks, ei takista sama nõudega samal alusel uuesti kohtusse pöördumist või hilisema kahjunõude esitamist riigivastutuse seaduse alusel.
|
| 3-3-1-99-08
|
Riigikohus |
02.04.2009 |
|
Vt kohtumääruse asjas nr 3-3-1-100-08 annotatsiooni.
|
| 3-3-1-100-08
|
Riigikohus |
02.04.2009 |
|
Kõrgema astme kohus ei saa ega pea kontrollima esimese astme kohtu määrust, millega kaebus tagastati läbivaatamatult, kui seda määrust ei ole seaduses sätestatud korras vaidlustatud ning seetõttu on määrus jõustunud.
Kaebuse läbivaatamatult tagastamine HKMS § 11 lg 3 alusel pole iseenesest kaebuse esitajalt õigusemõistmisele juurdepääsu äravõtmine ja kohtusse pöördunud isiku õiguste rikkumine.
Tulenevalt HKMS § 10 lg-st 3 peab isik kohtusse pöördudes ise ära näitama oma põhjendatud huvi. Kohus ei saa ega tohigi hakata kaebaja eest põhjendatud huvi välja mõtlema. Kohus vaid kontrollib, kas kaebuse esitaja on põhjendatud huvi ära näidanud. HKMS § 11 lg 3 menetlusökonoomia huvides ette võimaluse tagastada kaebus, et välistada lubamatud tuvastamiskaebused, milles kaebuse esitaja põhjendatud huvi pole väljendatud.
Isiku põhjendatud huvi olemasolu saab hinnata kahest aspektist lähtudes. Esiteks saab olla isikul haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi, kui tal on selle haldusaktiga otsene ja isiklik puutumus. See tähendab, et haldusaktil peab olema vahetu mõju selle isiku õigustele. Teiseks peab soovitud tuvastus andma isikule ka selge eelise ehk õigusliku kasu. Haldusakti õigusvastasuse tuvastamine peab aitama seda taotlenud isikut edaspidi tema rikutud subjektiivsete õiguste kaitsel. Põhjendatud huviks ei saa olla lihtne huvi veenduda toimingu õigusvastasuses, sest sellisel juhul jääb haldusakt kehtima ning kaebaja õiguste kaitset ei ole halduskohtus võimalik saavutada üksnes selle õigusvastasuse kindlakstegemisel. Tuvastamiskaebuse esitamisel tuleb ära näidata, milleks on kaebuse esitajale kasulik tema õigusi väidetavalt rikkuva haldusakti õigusvastasuse tuvastamine ehk kuidas aitab tuvastamiskaebuse rahuldamine edaspidi kaebuse esitajat õiguste teostamisel või kaitsmisel.
|
| 3-3-1-101-08
|
Riigikohus |
02.04.2009 |
|
Tulenevalt HKMS § 10 lg-st 3 peab isik kohtusse pöördudes ise ära näitama oma põhjendatud huvi. Kohus ei saa ega tohigi hakata kaebaja eest põhjendatud huvi välja mõtlema. Kohus vaid kontrollib, kas kaebuse esitaja on põhjendatud huvi ära näidanud. HKMS § 11 lg 3 menetlusökonoomia huvides ette võimaluse tagastada kaebus, et välistada lubamatud tuvastamiskaebused, milles kaebuse esitaja põhjendatud huvi pole väljendatud.
Isikul saab olla haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi, kui tal on selle haldusaktiga otsene ja isiklik puutumus ning soovitud tuvastus andma isikule ka selge eelise ehk õigusliku kasu. Põhjendatud huviks ei saa olla lihtne huvi veenduda toimingu õigusvastasuses, sest sellisel juhul jääb haldusakt kehtima ning kaebaja õiguste kaitset ei ole halduskohtus võimalik saavutada üksnes selle õigusvastasuse kindlakstegemisel. Tuvastamiskaebuse esitamisel tuleb ära näidata, milleks on kaebuse esitajale kasulik tema õigusi väidetavalt rikkuva haldusakti õigusvastasuse tuvastamine ehk kuidas aitab tuvastamiskaebuse rahuldamine edaspidi kaebuse esitajat õiguste teostamisel või kaitsmisel.
Kadunu lähedastel on õigus surnud sugulase viimse puhkepaiga austusele, kuid Eesti õiguskorras puudub norm, mis annaks ümber maetud surnu sugulastele õiguse nõuda endise matmispaiga tähistamist hauatähisega. Asjaõigusseadus võimaldab teatud tingimustel nõuda üldkohtu kaudu võõrale kinnistule rajatise, kuid üksnes tehnorajatise püstitamist. Hauatähis ei ole tehnorajatis. Eesti õiguskorras puudub säte, mille alusel saaks riik võõrale kinnistule sellise rajatise püstitada.
Kaebuste põhjendamatu tagastamise vältimiseks on HKMS § 11 lg-s 2 sätestatud kohtule kohustus anda kaebuse esitajale tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks, ning HKMS § 11 lg-s 8 kaebuse esitajale edasikaebeõigus määruse peale, millega tagastati läbivaatamatult kaebus, mille puudusi tähtaegselt ei kõrvaldatud. Kaebuse läbivaatamatult tagastamine ei võta kaebuse esitajalt juurdepääsu õigusemõistmisele, sest HKMS § 11 lg 7 kohaselt ei võta kaebuse või protesti tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras uuesti kohtusse pöörduda.
Kaebuse läbivaatamatult tagastamine HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel peab silmas samu eesmärke kui kaebuse kohtumäärusega läbivaatamatult tagastamine HKMS § 11 lg 3 alusel. Ka HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel tehtud kohtumäärus on edasikaevatav, samuti ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust pöörduda uuesti halduskohtusse (HKMS § 11 lg 7).
|
| 3-3-1-94-08
|
Riigikohus |
09.03.2009 |
|
Üksnes kõikidele kaebaja kirjadele vastamine ei ole piisav ning ei välista, et kohalik omavalitsus oli taotlus(t)e lahendamisel tegevusetu. HMS § 5 lg 2 kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Kirjadele vastamist ei saa pidada müraprobleemi lahendamisel sobivaks (asjakohaseks) tegevuseks. HMS § 5 lg 2, mis seondub ka hea halduse põhimõttega, eeldab isiku taotluse lahendamisel tõhusat ja tulemuslikku tegevust.
Kui kaebaja leiab, et kohalik omavalitsus on rikkunud tema õigusi tegevusetusega müraprobleemide lahendamisel, siis sellist kaebust ei saa pidada ilmselgelt põhjendamatuks ja kohesele tagastamisele kuuluvaks. Kui kaebaja on nimetanud probleemi, mille vastustaja pidanuks lahendama, kuid ei ole lahendanud, siis sellega on vaidlustav tegevusetus piisava täpsusega määratletud.
Kohalik omavalitsus peab tagama avaliku korra eeskirja täitmise. Riiklik järelevalve müranormide rikkumise üle Tervisekaitseinspektsiooni poolt ei välista kohaliku omavalitsuse õigust ja kohustust tagada ettevõtlusalase tegevuse vastavus seadustele ja avaliku korra eeskirjale ning seda ka juhul, kui rikkumine seisnebki müranormide ületamises.
Kui kohalikule omavalitsusele esitatakse taotlus, mille lahendamine on tema pädevuses, peab kohalik omavalitsus kõigepealt kindlaks tegema, kas taotluses väidetud asjaolud vastavad tõele, näiteks tellides ekspertiisi. Pärast asjaolude väljaselgitamist ning menetlusosaliste ärakuulamist saab teha kaalutlusotsuse, milliste vahenditega õigusrikkumine kõrvaldada. Kõige efektiivsem võib olla lahenduse leidmine koostöös ettevõttega. Koostöö ebaõnnestumise korral on võimalik teha ettekirjutus vastavalt KaubTS § 23 lg 1 p-dele 1 ja 3 ning § 23 lg-le 2 või muuta ettevõtte registreeringut majandustegevuse registris näiteks lahtiolekuaegade osas (KaubTS § 16 lg 6 p 3). Äärmisel juhul võib kohalik omavalitsus kaaluda ka ettevõtte kustutamist majandustegevuse registrist (KaubTS § 16 lg 6 p 3). Viimane on aga eriti intensiivselt ettevõtte õigusi riivav tegevus, mis nõuab erinevate isikute huvide eriti põhjalikku kaalumist.
Kohalik omavalitsus peab tagama avaliku korra eeskirja täitmise. Riiklik järelevalve müranormide rikkumise üle Tervisekaitseinspektsiooni poolt ei välista kohaliku omavalitsuse õigust ja kohustust tagada ettevõtlusalase tegevuse vastavus seadustele ja avaliku korra eeskirjale ning seda ka juhul, kui rikkumine seisnebki müranormide ületamises.
Kui kohalikule omavalitsusele esitatakse taotlus, mille lahendamine on tema pädevuses, peab kohalik omavalitsus kõigepealt kindlaks tegema, kas taotluses väidetud asjaolud vastavad tõele, näiteks tellides ekspertiisi. Pärast asjaolude väljaselgitamist ning menetlusosaliste ärakuulamist saab teha kaalutlusotsuse, milliste vahenditega õigusrikkumine kõrvaldada. Kõige efektiivsem võib olla lahenduse leidmine koostöös ettevõttega. Koostöö ebaõnnestumise korral on võimalik teha ettekirjutus vastavalt KaubTS § 23 lg 1 p-dele 1 ja 3 ning § 23 lg-le 2 või muuta ettevõtte registreeringut majandustegevuse registris näiteks lahtiolekuaegade osas (KaubTS § 16 lg 6 p 3). Äärmisel juhul võib kohalik omavalitsus kaaluda ka ettevõtte kustutamist majandustegevuse registrist (KaubTS § 16 lg 6 p 3). Viimane on aga eriti intensiivselt ettevõtte õigusi riivav tegevus, mis nõuab erinevate isikute huvide eriti põhjalikku kaalumist.
Kohtusse esitatava kaebusega võib taotleda haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist. Toiminguks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, on avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevus või tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikus suhtes. Kui kaebaja leiab, et linnavalitsus on rikkunud tema õigusi tegevusetusega müraprobleemide lahendamisel, siis sellist kaebust ei saa pidada ilmselgelt põhjendamatuks ja kohesele tagastamisele kuuluvaks. Kui kaebaja on nimetanud probleemi, mille vastustaja pidanuks lahendama, kuid ei ole lahendanud, siis sellega on ta vaidlustatava tegevusetuse piisava täpsusega määratlenud. Tegevusviisi valik on kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsustus ning isik ei pea seda valikut tegema. Seega ei pea isik kohtusse pöördumisel välja tooma konkreetset toimingut või akti, mida vastustaja pole sooritanud või andnud.
HMS § 5 lg 2 kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Kirjadele vastamist ei saa pidada müraprobleemi lahendamisel sobivaks (asjakohaseks) tegevuseks. HMS § 5 lg 2, mis seondub ka hea halduse põhimõttega, eeldab isiku taotluse lahendamisel tõhusat ja tulemuslikku tegevust.
Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt mõistetakse teiselt poolelt välja üksnes reaalselt kantud menetluskulud. Menetluskulude väljamõistmiseks ei piisa sellest, kui advokaat kinnitab õigusabikulude kandmist. Menetluskulude kandmine peab olema tõendatud kuludokumentidega, millest nähtub, et menetluskulud on menetlusosalise poolt reaalselt kantud. Advokaadi kinnitus arvete tasumise kohta ei ole piisav tõend. (vt Riigikohtu 20.10.2008 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-47-08 p-i 28).
Õigusabikulusid ei saa välja mõista, kui on esitatud üksnes esindaja arve, sest see ei tõenda kulude reaalset kandmist. Õigusabikulude tasumist saaks ja peaks tõendama kassa sissetuleku orderiga või pangakonto väljavõttega.
Kohalik omavalitsus peab tagama avaliku korra eeskirja täitmise. Riiklik järelevalve müranormide rikkumise üle Tervisekaitseinspektsiooni poolt ei välista kohaliku omavalitsuse õigust ja kohustust tagada ettevõtlusalase tegevuse vastavus seadustele ja avaliku korra eeskirjale ning seda ka juhul, kui rikkumine seisnebki müranormide ületamises.
Kaebaja ei ole kohustatud esitama lisaks haldusorgani poole pöördumisele kõigepealt kohtule kohustamiskaebust ning alles juhul, kui see ei viiks sihile, taotlema kahju hüvitamist. Õigusvastasuse tuvastamise kaebus kavatsusega esitada hiljem kahjunõue on praegusel juhul sobiv vahend kaebaja õiguste kaitseks. Halduskohtumenetluse seadustiku §-d 6 ja 7 ei välista haldusakti õigusvastaseks tunnistamise kaebuse (tuvastamiskaebuse) läbivaatamist ühes halduskohtumenetluses ja kahjunõude esitamist riigi vastu teises halduskohtumenetluses (vt Riigikohtu 19.04.2004 otsuse asjas nr 3-3-1-46-03 p-i 33). Kaebajal on õiguskaitsevahendi valiku vabadus, kuid selle vabaduse kasutamisel on oluline, et valitud vahendi kaudu oleks võimalik isiku rikutud õiguste kaitse. Kui õiguste kaitse on saavutatav mitme õiguskaitsevahendiga, saab kohus juhtida kaebaja tähelepanu sobivamale õiguskaitsevahendile (vt Riigikohtu 29.10.2004 otsuse asjas nr 3-3-1-35-04 p-i 15).
|
| 3-3-1-96-08
|
Riigikohus |
26.02.2009 |
|
Riigikohtu praktikas on peetud erandlikult võimalikuks vaidlustada ka menetlustoimingut, kui tegemist on sedavõrd olulise ja ilmse menetlusveaga, mis vältimatult tingib menetluse lõpus antava haldusakti sisulise õigusvastasuse või kui menetluslik rikkumine muudaks haldusakti sisulise õiguspärasuse hindamise tagantjärele võimatuks (vt näit 14.01.2009 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-62-08, p-i 9 ning 28.02.2007 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-86-06, p-e 20 ja 21). Enne haldusakti andmist saab kaebust esitada ka juhul, kui menetlustoiming rikub menetlusosalise õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest (vt Riigikohtu 14.01.2009 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-62-08, p-i 9, 06.03.2007 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-94-06, p-i 10, 28.02.2007 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-86-06, p-e 20 ja 21, 18.06.2003 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-53-03, p-i 18). Kui menetlustoiming puudutab otseselt ja lõplikult isiku õiguspäraseid huve, oleks ilmselgelt ebamõistlik oodata lõpptulemuse vaidlustamise võimalust ning seejuures poleks tagatud ka efektiivne õiguskaitse ( vt Riigikohtu 24.10.2007 otsust haldusasjas nr 3-3-1-51-07).
Vallavolikogu otsus, millega kinnitati mitme sama maad sooviva isiku vastavus maa kasutusvaldusesse taotlejatele esitatavatele nõuetele ja anti kasutusvalduse soovijatele tähtaeg kokkulepete saavutamiseks, kujutab endast menetlustoimingut. Selline otsus pole õiguslikult olemuselt haldusakt ega eelhaldusakt HKMS § 4 tähenduses, mille vaidlustamiseks saaks halduskohtule esitada tühistamiskaebuse. Ka juhul, kui taotlejate nimekirja on arvatud nõuetele mittevastav taotleja, ei mõjuta niisugune asjaolu selles menetlusstaadiumis veel ilmselgelt menetluse lõpptulemust, ei too kaasa selle sisulist õigusvastasust ega muuda võimatuks lõpliku otsustuse õiguspärasuse hindamist.
Maareformi seadusest ega Vabariigi Valitsuse 31. jaanuari 2005. a määrusega nr 24 vastu võetud "Riigimaa kasutusvaldusesse andmise ja riigimaale kasutusvalduse seadmise korrast" ei tulene, et põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja avalikustamise ja kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamise vahel peaks toimuma taotlejate nimekirja kinnitamine. Samas on sellisel otsusel menetlust korrastav ja isikuid taotlejatena fikseeriv tähendus, mis muudab menetluse selgemaks ja paremini jälgitavaks. Seetõttu on niisuguse otsuse vastuvõtmine kooskõlas HMS § 5 lg-ga 1 ja hea halduse põhimõtetega.
Kehtivast õigusest ei tulene alampiiri põllumajandussaaduste müügist saadavale tulule ega tootmiseks kasutatava maa suurusele, mis võimaldaks määratleda põllumajanduslikku tootmist MaaRS § 233 lg 2 tähenduses. Pelgalt realiseeritava toodangu maht ja saadav tulu ei anna võimalust otsustada põllumajandusliku tootmise olemasolu üle ega seda ka välistada. (vt ka Riigikohtu 01.02.2002 otsust asjas nr 3-3-1-3-02). Füüsilisest isikust ettevõtja puhul ei nõua MaaRS § 233 lg 2, et põllumajanduslik tootmine peaks olema tema põhiline tegevusala. See nõue kehtib üksnes eraõiguslikust juriidilisest isikust taotleja puhul (vt ka Riigikohtu 24.05.2007 otsus asjas nr 3-3-1-21-07). Samas on Riigikohus põllumajandusliku tootmise määratlemisel pidanud oluliseks tegeliku tootmise olemasolu (vt Riigikohtu 14.10. 2003 otsust asjas nr 3-3-1-63-03).
Tegeliku põllumajandusliku tootmise olemasolu tõendamisel ja hindamisel on maareformi seadusest (eriti MaaRS § 233 lg 5) tulenevalt oluline roll kohalikul omavalitsusel, kes peab enne vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja kinnitamist välja selgitama iga taotleja vastavuse seaduses sätestatud nõuetele. Kohalikul omavalitsusel on põllumajandusliku tootmise hindamisel ulatuslik otsustusruum.
Põllumajandusliku tootmisega tegeleja nõuetele vastavus ei sõltu sellest, kas olemasolev maa on täielikult kasutuses. See võib olla üheks kriteeriumiks tegeliku tootmise väljaselgitamisel ja mitme taotleja puhul valiku tegemisel, kuid konkreetsel juhul tuleb arvesse võtta, millises ulatuses ja millistel põhjustel maad tootmiseks ei kasutata. Kui maad pole täies ulatuses tootmiseks kasutatud, ei tulene sellest iseenesest, et isikul poleks alust saada vaba põllumajandusmaad kasutusvaldusesse.
|
| 3-3-4-1-09
|
Riigikohus |
19.02.2009 |
|
HKMS § 7 lg-s 4 sätestatud kohtusse pöördumise õiguse kasutamiseks peab eriseadusest selgelt tulenema, et silmas peetakse halduskohut. Euroopa Ühenduste Komisjoni ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud Eesti Vabariigis põllumajanduse ja maaelu arendamise liitumiseelse programmi mitmeaastase rahastuslepingu ratifitseerimise seaduse § 9 lg 4 teises lauses ei ole nimetatud halduskohut, vaid lihtsalt kohut. Ka olemuslikult ei ole tegemist mitte halduskohtu, vaid maakohtu pädevusse kuuluva vaidlusega. Alusetust rikastumisest kui eraõigussuhtest tulenev vaidlus lahendatakse tsiviilkohtumenetluses.
Ka juhul, kui isiku alusetu rikastumine toimus avalik-õigusliku suhte raames, saab haldusorgan isikule aluseta üleantud asja või raha tagastamist nõuda Riigivastutuse seaduse § 22 lg 3 kohaselt eraõiguses sätestatud alustel ja korras. Riigikohtu 10.03.2003 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-17-03, millega lahendati Eesti Vabariigi hagi Maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse alusel makstud toetuse tagasinõudmiseks, leiti samuti, et seadusandja on pidanud vajalikuks jätta maa- ja linnakohtu pädevusse vaidlused, kus avaliku võimu kandja nõuab isikult avalik-õiguslikus suhtes õigusliku aluseta üleantu või säästetu tagastamist.
Euroopa Ühenduste Komisjoni ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud Eesti Vabariigis põllumajanduse ja maaelu arendamise liitumiseelse programmi mitmeaastase rahastuslepingu ratifitseerimise seaduse § 9 lg-s 4 (Ratifitseerimise seadus) sätestatud regulatsioon on üheselt mõistetav ning seda ei ole võimalik tõlgendada analoogiliselt teiste seda valdkonda reguleerivate õigusaktidega (näit Maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse § 42 lg 7), et ettekirjutuse täitmata jätmisel oleks võimalik pöörata see sundtäitmisele. Sellise tõlgenduse puhul kaotaks mõtte Ratifitseerimise seaduse § 9 lg 4 see osa, mis annab võimaluse ettekirjutuse täitmata jätmisel pöörduda kohtusse. Samuti tuleneb Täitemenetluse seadustiku § 2 lg 1 p-st 21, et haldusaktid kuuluvad täitemenetluses täitmisele üksnes siis, kui see on seaduses sätestatud. Ratifitseerimise seaduses ei ole sätestatud, et toetuse tagasinõudmiseks tehtud ettekirjutus oleks sundtäidetav.
HKMS § 7 lg-s 4 sätestatud kohtusse pöördumise õiguse kasutamiseks peab eriseadusest selgelt tulenema, et silmas peetakse halduskohut. Euroopa Ühenduste Komisjoni ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud Eesti Vabariigis põllumajanduse ja maaelu arendamise liitumiseelse programmi mitmeaastase rahastuslepingu ratifitseerimise seaduse § 9 lg 4 teises lauses ei ole nimetatud halduskohut, vaid lihtsalt kohut. Ka olemuslikult ei ole tegemist mitte halduskohtu, vaid maakohtu pädevusse kuuluva vaidlusega. Alusetust rikastumisest kui eraõigussuhtest tulenev vaidlus lahendatakse tsiviilkohtumenetluses.
|
| 3-3-1-78-08
|
Riigikohus |
29.01.2009 |
|
Jäätmeseadusest ei tulene, et jäätmevedaja ja kohaliku omavalitsuse vahel sõlmitava lepingu alusel tekiks võlaõiguslik suhe ka jäätmevaldajaga. Seetõttu ei saa sellise lepingu sõlmimiseks antud korraldus ja haldusleping olla võlasuhte tekkimise aluseks. Eeskätt jäätmevedaja ja kohaliku omavalitsuse vahelisi õigusi ja kohustusi reguleeriva halduslepingu punktide vaidlustamine ei saa olla jäätmevaldajale kasulik, sest esitatud teenustasu arvete ja nende tasumise kohustuse tekkimise aluseks ei ole haldusleping.
Tuvastamiskaebusega halduskohtusse pöördumiseks peab kaebuse esitajal olema põhjendatud huvi, mis eeldab isiklikku puutumust vaidlusaluse haldusakti, toimingu või halduslepinguga. Haldusakti, toimingu või halduslepingu õigusvastasuse tuvastamine peab olema talle kasulik ehk aitama koheselt või edaspidi kaasa õiguste teostamisele või kaitsmisele. Tuvastamiskaebuse esitamisel peab kaebaja näitama, kuidas akti õigusvastasuse kindlakstegemine parandab tema olukorda.
Jäätmeseadusest ei tulene, et jäätmevedaja ja kohaliku omavalitsuse vahel sõlmitava lepingu alusel tekiks võlaõiguslik suhe ka jäätmevaldajaga. Seetõttu ei saa sellise lepingu sõlmimiseks antud korraldus ja haldusleping olla võlasuhte tekkimise aluseks. Eeskätt jäätmevedaja ja kohaliku omavalitsuse vahelisi õigusi ja kohustusi reguleeriva halduslepingu punktide vaidlustamine ei saa olla jäätmevaldajale kasulik, sest esitatud teenustasu arvete ja nende tasumise kohustuse tekkimise aluseks ei ole haldusleping. Kuna vaidlustatud halduslepingu punktide õigusvastasuse tuvastamisega ei kaasneks käesoleval juhul kaebaja jaoks mingisugust kasu, siis puudub kaebajal halduslepingu punktide õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi.
|
Facebook
Twitter