3-3-1-79-07
|
Riigikohus |
11.12.2007 |
|
Mitmeetapilise menetluse korral on eraõigusliku lepingu sõlmimisele eelnenud menetlusest tõusetunud vaidlused isiku ja avaliku võimu vahel oma iseloomult avalik-õiguslikud ning kuuluvad muu menetluskorra puudumisel läbivaatamisele halduskohtus (vt ka Riigikohtu 17.06.1996 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-34-96, 20.12.2001 määrust haldusasjas nr 3-3-1-8-01, 20.04.2006 otsust haldusasjas nr 3-3-1-3-06).
Munitsipaalkooli direktori ja tema tööandja vahel töölepingu pinnalt tekkivaid suhteid tuleb eristada suhetest, mis tulenevad valla- või linnavalitsuse korraldatavast konkursist ja selle võitnud isiku ametisse kinnitamisest. Viimati nimetatud suhted on oma olemuselt avalik-õiguslikud. HKMS § 3 lg 1 p-st 1 ja lg-st 2 tulenevalt kuuluvad avalik-õiguslikud vaidlused halduskohtu pädevusse, kui seadus ei näeb ette teistsugust menetluskorda. Munitsipaalkooli direktori ametikoha täitmiseks konkursi läbiviimisest ja selle võitja väljaselgitamisest tulenevate vaidluste osas ei ole seadusandja sätestanud, millises menetluskorras tuleb need läbi vaadata. Seetõttu kuuluvad need avalik-õiguslikud vaidlused läbivaatamisele halduskohtus.
Mitmeetapilise menetluse korral on eraõigusliku lepingu sõlmimisele eelnenud menetlusest tõusetunud vaidlused isiku ja avaliku võimu vahel oma iseloomult avalik-õiguslikud ning kuuluvad muu menetluskorra puudumisel läbivaatamisele halduskohtus (vt ka Riigikohtu 17.06.1996 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-34-96, 20.12.2001 määrust haldusasjas nr 3-3-1-8-01, 20.04.2006 otsust haldusasjas nr 3-3-1-3-06).
Munitsipaalkooli direktori ja tema tööandja vahel töölepingu pinnalt tekkivaid suhteid tuleb eristada suhetest, mis tulenevad valla- või linnavalitsuse korraldatavast konkursist ja selle võitnud isiku ametisse kinnitamisest. Viimati nimetatud suhted on oma olemuselt avalik-õiguslikud. HKMS § 3 lg 1 p-st 1 ja lg-st 2 tulenevalt kuuluvad avalik-õiguslikud vaidlused halduskohtu pädevusse, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Munitsipaalkooli direktori ametikoha täitmiseks konkursi läbiviimisest ja selle võitja väljaselgitamisest tulenevate vaidluste osas ei ole seadusandja sätestanud, millises menetluskorras tuleb need läbi vaadata. Seetõttu kuuluvad need avalik-õiguslikud vaidlused läbivaatamisele halduskohtus.
|
| 3-3-1-60-07
|
Riigikohus |
18.10.2007 |
|
Kaasomandi kasutamise, sealhulgas kaasomandi eseme remondi või ehitustegevusega muutmise õiguslik regulatsioon on eelkõige eraõiguslik. Kaasomaniku õiguste väidetav rikkumine seondub selles asjas kaasomandi ulatuse ja kasutusvõimaluste kitsendamisega. Praegusel juhul puudub otsene õiguslik seos kasutusloa väljastamise ning kaasomandi ulatust või kasutusvõimalusi mõjutavate tööde vahel. Kasutusloast eraldi ei ole vaidlustanud kaasomandiga seotud ümberkorraldusi nende tegemise ajal või järgselt. Käesoleval juhul on kaebuse näol sisuliselt tegemist kaasomanike vaidlusega kaasomandi üle. Selliseid vaidlusi ei lahendata halduskohtumenetluse korras. Kasutusloa vaidlustamine halduskohtus ei võimalda kaebuse esitajal saavutada tema taotletavat eesmärki - kaasomandi ja selle kasutusõiguse kaitset.
Kasutusloa väljastaja peab ka kasutusotstarbe muutmisega seonduva kasutusloa väljastamisel kontrollima kas ei esine EhS §-s 34 sätestatud ja vastava kasutusloaga seonduvad kasutusloa väljastamata jätmise alused. Kuigi EhS §-s 34 sõnaselge sätte puudub, tuleb kasutusloa väljastamise otsustamisel muu hulgas hinnata ka seda, kas kasutusloa väljastamine ning ehitise või selle osa kasutamine kasutusloaga määratud otstarbel ei too kaasa kolmandate isikute õiguste ülemäärast riivet või rikkumist.
|
| 3-3-1-16-07
|
Riigikohus |
14.05.2007 |
|
Teatud erandlikel juhtudel on võimalik halduskohtus vaidlustada ka halduse siseakti. Sellise halduse siseakti, kus töölepingu lõpetamine toimus tööõiguslikus suhtes, vaidlustamine halduskohtus ei ole võimalik.
Linna või valla ametiasutuse hallatava asutuse asutamise, tegevuse ümberkorraldamise ja tegevuse lõpetamise otsustamise õigus kuulub kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 22 lg 1 p 34 kohaselt volikogu pädevusse. Munitsipaalasutus ei ole KOKS § 35 lg 1 kohaselt juriidiline isik. Kohaliku omavalitsuse ametiasutuse hallatava asutuse struktuuri muutmiseks antud akt ei ole haldusakt, kuna see ei ole suunatud haldusvälistele isikutele. Ametiasutuse hallatava asutuse struktuuri muutmiseks antud määruse näol ei ole tegemist ka määrusega HMS § 88 tähenduses, sest kõnealune määrus ei loo õigusi ega pane kohustusi haldusvälistele isikutele.
Menetluskulude väljamõistmine kaebajalt haldusorgani kasuks on piiratud mitmete tingimustega, nagu näiteks välise õigusabi vajalikkus haldusorgani jaoks, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsioon, kaebuse esitaja majanduslik olukord jne (vt Riigikohtu 24.04.2001 otsust haldusasjas nr 3-3-1-19-01, 10.05.2001 määrust haldusasjas nr 3-3-1-11-01, 18.12.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-75-03, 19.12.2003 otsust haldusasjas nr 3-3-1-78-03). Kuigi nimetatud lahendid selgitasid enne 01.09.2006 kehtinud kohtukulude väljamõistmise korda, on need seisukohad rakendatavad menetluskulude väljamõistmisel ka kehtiva redaktsiooni alusel.
Teatud erandlikel juhtudel on võimalik halduskohtus vaidlustada ka halduse siseakti. Sellise halduse siseakti, kus töölepingu lõpetamine toimus tööõiguslikus suhtes, vaidlustamine halduskohtus ei ole võimalik.
Kui menetlus asjas lõpetatakse pädevuse puudumise tõttu, ei ole võimalik otsustada kaebuse sisulise põhjendatuse üle. Seega puudub alus kautsjoni riigituludesse arvamiseks ning kautsjon tuleb tagastada.
Halduskohtutes lahendatakse ametnike teenistussuhtest tulenevaid vaidlusi ning tööõigussuhetest tekkinud vaidluste lahendamine on üldkohtute pädevuses. Kohaliku omavalitsuse ametiasutuse hallatavas asutuses töölepingu alusel töötamisel on tegemist tööõigusliku suhtega. Vaidlused töötajatega töölepingu lõpetamise õiguspärasuse üle kuuluvad lahendamisele üldkohtus.
|
| 3-3-1-8-07
|
Riigikohus |
09.04.2007 |
|
Riigivara võõrandamise menetlusest tõusetunud vaidlust, mis eelneb RVS §-s 32 ja Korra p-s 71 nimetatud lepingu sõlmimisele, tuleb pidada avalik-õiguslikuks vaidluseks, mille lahendamiseks seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda ja mis tuleb seega lahendada halduskohtus.
|
| 3-3-1-88-06
|
Riigikohus |
07.03.2007 |
|
1. jaanuarist 2004 kehtivast Pankrotiseadusest tuleneb, et maksuhalduril (võlausaldajal) tuleb pankrotis isiku (võlgniku) vastu esitada maksukohustusest tulenev nõue pankrotimenetluses, mis tähendab ka sellise kohtuvaidluse lahendamist üldkohtus (vt Riigikohtu üldkogu 13.12.2005. a määruse nr 3-3-1-39-05 p-e 16-18). Juhinduda ei saa kohtulahenditest, mis on tehtud kas varemkehtinud pankrotiseadust kohaldades või enne üldkogu 13. detsembri 2005. a määrust, kui need pole nimetatud määrusega kooskõlas.
PankrS § 43 lg-st 1 tuleneb põhimõte, et enne pankroti väljakuulutamist võlgniku algatatud kohtumenetlus tsiviilasjas võib jätkuda väljaspool pankrotimenetlust. Nimetatud põhimõte laieneb ka kohtumenetlusele haldusasjas. Väljaspool pankrotimenetlust võib tsiviil- ja halduskohtumenetlus toimuda ka siis, kui sisuliselt pole tegemist vastuväitega võlausaldaja nõudele pankrotimenetluses.
PankrS § 43 lg 2 alusel tuleb enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses esitatud varaline nõue võlgniku vastu esitada pankrotimenetluses. See põhimõte laieneb ka halduskohtumenetlusele. See tähendab halduskohtumenetluses menetluse lõpetamist HKMS § 24 lg 1 p 1 alusel, sest asi ei kuulu enam halduskohtu pädevusse.
Tagasivõitmise regulatsioon pole kohaldatav võlgniku maksukohustusest tulenevale nõudele maksuhalduri kui võlausaldaja vastu, kui nõue põhineb asjaolul, et maksuhalduri toiming või haldusakt on õigusvastane. Tagasivõitmine eeldab, et tegemist on õiguspärase tehingu, haldusakti või toiminguga.
|
| 3-3-1-38-06
|
Riigikohus |
18.10.2006 |
|
Haldusaktide kättetoimetamisel isikule, kelle suhtes on pankrot väljakuulutatud, tuleb erinormina kohaldada Pankrotiseaduse sätteid. Maksukorralduse seadus ei näe ette erisusi pankrotivõlgnikule maksuotsuse kättetoimetamisel. Pärast pankroti väljakuulutamist on võlgniku seaduslik esindaja küll pankrotihaldur, kuid pankrotivõlgniku asukoht ei muutu, sest pankrotihalduril ei ole kohustust muuta registrites võlgniku aadressi. Maksuhaldur on kohustatud kõik võlgnikule adresseeritud haldusaktid kätte toimetama pankrotihaldurile aadressil, mis on näidatud Ametlikud Teadaannetes avaldatud pankrotiteates.
MKS § 52 lg 4 sätestatud põhimõte, et piiratud teovõimega isikule adresseeritud dokument toimetatakse kätte tema seaduslikule esindajale, on kohaldatav ka pankrotimenetluses. Kuna pankrotis juriidilise isiku eest võib tehinguid teha ainult pankrotihaldur, siis peab maksuhaldur haldusaktid pankrotihaldurile kätte toimetama sõltumata sellest, kas haldusakt puudutab võlgniku rahalisi või mitterahalisi kohustusi või kas rahalise kohustuse puhul on tegemist järgunõude või massikohustusega.
Juhul, kui haldusaktides tuvastatud maksunõuded kuuluvad kaitsmisele nõuete kaitsmise korras pankrotimenetluses, tuleb võimalikud vaidlused maksunõude suuruse (sh ka võimaliku tasaarvestuse toimumise aja või lubatavuse) kohta lahendada hagimenetluse korras üldkohtus (vt Riigikohtu 13.12.2005. a otsust nr 3-3-1-39-05).
|
| 3-3-4-1-06
|
Riigikohus |
20.06.2006 |
|
NotS § 14 lg 1 kohaselt ei kuulu alates 1. jaanuarist 2006 notari tegevusega tekitatud kahjunõuete läbivaatamine halduskohtu pädevusse, vaid sellised vaidlused lahendatakse maakohtus hagimenetluse korras.
Tsiviilkohtumenetluse ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 2 lg 2 ei reguleeri juhtumeid, kus varem kehtinud õigusaktide kohaselt on asi ebaõigesti võetud tsiviilkohtumenetlusse, vaid see näeb ette kohtupädevuse säilimise üksnes nendes tsiviilkohtumenetluse korras lahendatavates asjades, mis on menetlusse võetud algselt pädeva kohtu poolt.
|
| 3-3-1-18-06
|
Riigikohus |
08.06.2006 |
|
Kuigi sõiduki kasutusõiguse täpse rahalise väärtuse määramine võib olla keerukas, ei tähenda see, et kasutusõiguse realiseerimise takistamine ei ole käsitatav kahju tekitamisena ega kuulukski selline kahju hüvitamisele. Sõiduki kasutusõiguse omamiseks tehtud kulutused on kasutusõiguse väärtuse ja kasutusõiguse rikkumise tõttu tekitatud kahju suuruse määramisel üheks oluliseks arvessevõetavaks kriteeriumiks. Kahjuks saab olla kasutusõiguse väärtus, mida ei saadud kasutada sõiduki registreerimistunnistuse võetuse tõttu ning millest tuleb maha arvata kahjustatud isiku poolt saadud kasu. Vastavalt VÕS § 127 lg-le 6 juhtudel, kui kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus. Nimetatud säte kuulub kohaldamisele ka halduskohtumenetluses kahjunõuete lahendamisel.
Halduskohtulik kontroll KrMK § 140 lg-s 1 sätestatud nõude järgimise üle on piiratud. Eseme või dokumendi äravõtmiseks puudub alus juhul, kui äravõetud dokumendi või eseme seose puudumine kuriteosündmusega on ilmne ning vastupidise põhjenda¬miseks mõistlikku seletust uurimisasutus ei esitata.
|
| 3-3-1-35-06
|
Riigikohus |
04.05.2006 |
|
Maa tagastamise ja erastamise puhul tuleb reeglina kinnistusraamatusse kantud kinnistu omandiõiguse vaidlustamiseks esmalt vaidlustada kinnistamise aluseks olnud maa tagastamise või erastamise haldusakt või erastamisleping (vt Riigikohtu 20.03.2005. a otsust nr 3-2-1-16-05). Erandina on kinnistusraamatu kannet võimalik vaidlustada eelnevalt haldusakti vaidlustamata juhul, kui sisuliselt vaidlustatakse haldusakti andmise aluseks olevaid eraõiguslikke asjaolusid või suhteid (vt Riigikohtu 08.02.2006. a otsust nr 3-2-1-121-05).
Tegeliku pärimisõigusliku olukorra tuvastamine on tsiviilõiguslik küsimus, mis ei kuulu halduskohtu pädevusse. Vastavad asjaolud tuleb tuvastada üldkohtul, kes saab ka vajaduse korral kohustada kinnistusraamatusse pärijana kantud isikuid andma kande muutmise tahteavalduse. Kohtumenetluse saab HKMS § 24 lg 1 p 1 ja § 72 lg 1 p 3 alusel lõpetada vaid juhul, kui halduskohus ja ringkonnakohus pole asja sisulise otsusega lahendanud (vt Riigikohtu 19.12.2005. a määrust nr 3-3-1-64-05 ja 10.04. 2002. a määruse nr 3-3-4-2-02 p-i 10).
Tegeliku pärimisõigusliku olukorra tuvastamine on tsiviilõiguslik küsimus, mis ei kuulu halduskohtu pädevusse. Vastavad asjaolud tuleb tuvastada üldkohtul, kes saab ka vajaduse korral kohustada kinnistusraamatusse pärijana kantud isikuid andma kande muutmise tahteavalduse. Kohtumenetluse saab HKMS § 24 lg 1 p 1 ja § 72 lg 1 p 3 alusel lõpetada vaid juhul, kui halduskohus ja ringkonnakohus pole asja sisulise otsusega lahendanud (vt Riigikohtu 19.12.2005. a määrust nr 3-3-1-64-05 ja 10.04. 2002. a määruse nr 3-3-4-2-02 p-i 10).
|
| 3-3-1-19-06
|
Riigikohus |
02.05.2006 |
|
Üleriigiliste tiitlivõistluste korraldamine ja selleks litsentside väljaandmine, samuti maavõistlustele ning rahvusvahelistele tiitlivõistlustele lähetamine ei ole oma olemuselt riiklikud ülesanded hoolimata sellest, et riik võib sellist tegevust tunnustada ja finantseerida. Seetõttu ei ole maavõistlusele ning rahvusvahelisele tiitlivõistlusele lähetamisel tegemist võistlustel osalemise sellise õigusega, mille kaitsmine oleks halduskohtu pädevuses.
|
| 3-3-1-31-06
|
Riigikohus |
20.04.2006 |
|
Kohaliku omavalitsuse vara kasutusse andmiseks vastu võetud korraldus reguleerib avalik-õiguslikku küsimust ning koosneb kahest osast: haldusorgani tsiviilõiguslikust tahteavaldusest ning avalik-õigusliku iseloomuga korraldusest. Kuna selline korraldus reguleerib ka avalik-õiguslikke suhteid, vastab see HKMS § 4 lõikes 1 nimetatud tunnustele. Iga otsustus, mis vastab HKMS § 4 lg 1 tunnustele on haldusakt (vt Riigikohtu 20.12. 2001. a määrust nr 3-3-1-8-01). Haldusakt peab vastama kõigile HMS-is esitatud nõuetele, muuhulgas peab sellises aktis olema vaidlustamisviide.
Haldusakt kohaliku omavalitsuse vara kasutusse andmiseks koosneb haldusorgani tsiviilõiguslikust tahteavaldusest ning avalik-õigusliku iseloomuga korraldusest. Sellise haldusakti vaidlustamisel tuleb kohtul kaebuse menetlusse võtmisel tuvastada, millist haldusakti osa on vaidlustatud. Kohtute pädevuse piiritlemisel on otsustavaks vaidlusaluse õigussuhte iseloom (vt Riigikohtu 23.12.2003. a määrust nr 3-3-4-1-03 ja 28.09.2004. a otsust nr 3-3-1-42-04). Kui vaidlustatakse seda, kuidas aktiga on lahendatud avalik-õiguslikku valdkonda kuuluvat küsimust, on tegemist avalik-õigusliku vaidlusega, mille lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse (vt Riigikohtu 20.12.2001. a määrust nr 3-3-1-8-01). Kui vaidlustatakse haldusaktis väljendatud tsiviilõiguslikku tahteavaldust, tuleb kaebus HKMS § 11 lg 4 alusel tagastada, sest sellise tahteavalduse kehtivuse hindamine on üldkohtu pädevuses.
Isikule ei pruugi olla alati selgelt mõistetav, kas haldusorgani tsiviilõiguslikku tahteavaldust sisaldava haldusakti vaidlustamiseks tuleb pöörduda üld- või halduskohtusse. Lisaks on tsiviilõiguslikku tahteavaldust sisaldavates haldusaktides halduskohtule osundav vaidlustamisviide, mida võib pidada eksitavaks isiku suhtes, kes soovib vaidlustada haldusaktis sisalduvat tsiviilõiguslikku tahteavaldust. Seetõttu võib sellise haldusakti peale ekslik halduskohtusse pöördumine anda aluse taotleda menetlustähtaegade ennistamist üldkohtus.
|
| 3-3-1-64-05
|
Riigikohus |
19.12.2005 |
|
Õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise vaidlused on üldreeglina tsiviilasjad ning kuuluvad lahendamisele üldkohtutes. Kahju hüvitamise vaidlus kuulub HKMS § 6 lg 3 p-st 2 tulenevalt lahendamisele halduskohtus, kui isikule on kahju tekitanud avaliku võimu kandja avalik-õiguslikus suhtes. Töötamise käigus kujunenud kutsehaigusest tingitud tervisekahjustusest tekkinud kahju hüvitamisel juhindutakse Vabariigi Valitsuse 10.06.1992. a määrusega nr 172 kinnitatud Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutisest korrast. Oma olemuselt on nimetatud õigusakti puhul tegemist puhtalt tsiviilõiguslike kahju hüvitamise normidega. Hüvitise maksmisega seotud vaidlused on tsiviilõiguslikud ka siis, kui hüvitise maksjaks on sotsiaalkindlustusorgan. Ka see, et haldusorgan on otsustuse hüvitise maksmise kohta vormistanud ekslikult haldusaktina ning märkinud sellesse vaidlustamisviite, ei muuda vaidlust avalik-õiguslikuks.
|
| 3-3-1-39-05
|
Riigikohus |
13.12.2005 |
|
HKMS § 3 lg 2 järgi ei kuulu halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra. Üldkogu asus seisukohale, et Pankrotiseadus, mis kehtib 1. jaanuarist 2004. a , näeb võlgniku pankrotimenetluses võlausaldajate nõuete, sh maksunõuete vaidlustamiseks ja menetlemiseks ette teistsuguse menetluskorra. Pankrotiseaduse §-s 2 sätestab seadusandja eesmärgi panna kõik võlausaldajad alates pankroti väljakuulutamisest võimalikult võrdsesse olukorda, sõltumata sellest, millist liiki nõuded neil on või millal nõue muutub sissenõutavaks. Nõude tunnustamise vaidluse läbivaatamiseks pädev kohus on määratud PankrS § 106 lg-ga 4, mille kohaselt allub nõuete tunnustamise vaidluse läbivaatamine pankrotiasja läbivaatavale kohtule, milleks PankrS § 4 lg 1 järgi on maa- ja linnakohus.
Eriarvamuses leiti, et PankrS § 4 lg 1 reguleerib kohtualluvust, mitte kohtute pädevust. Selle sätte alusel koondatakse erinevatest üldkohtutest sama pankrotimenetluse asjad ühte kohtusse. Veel leiti eriarvamuses, et üldkogu arusaam ei arvesta haldusakti kehtivust. Lähtudes üldkohtu volitustest ja kehtiva maksuotsuse resolutiivosast, peaks maksunõude tunnustamist menetlev üldkohus leidma, et kehtiva maksuotsuse resolutiivosas märgitud ulatuses pole maksunõudele vastuvaidlemine võimalik ja selles osas tuleb nõuet tunnustada. Selline tulemus ei taga kuidagi võlausaldajate võrdset kohtlemist. Haldusakti tühistamiseks puudub aga üldkohtul pädevus. 1. jaanuarist 2004. a kehtiv pankrotiseadus reguleerib avalik- õiguslikest suhetest tekkinud nõuete tunnustamise vaidluste lahendamist ebapiisavalt ning seda seaduselünka sobib osaliselt täitma Riigikohtu 16.12.2002 määruses nr 3-2-1-103-02 väljendatud seisukoht.
|
| 3-3-1-46-05
|
Riigikohus |
19.10.2005 |
|
Täitemenetluse käigus vallasasjade õiguspärasel arestimisel tekkinud hoiusuhte puhul on hoidja kohustatud hoiuleandjale vara tagastama. TMS § 54 lg 3 kohaselt vastutab hoitavale varale tekitatud kahju eest hoidja seaduses sätestatud korras. Hoiuleandja õigus nõuda hoiule antud varaga seonduva kahju hüvitamist hoidjalt tuleneb eelkõige hoiusuhet reguleerivatest Tsiviilkoodeksi ja Võlaõigusseaduse sätetest. Samuti võib nõudeõigus tuleneda TsMS § 162 lg-st 1, mis sätestab, et pärast hagi rahuldamata jätmise otsuse jõustumist on kostjal õigus nõuda, et hageja hüvitaks kahju, mis talle tekitati hageja taotlusel määratud hagi tagamisega.
Kuigi TMS § 77 lg 1 sätestab huvitatud isiku võimaluse täituri toimingute õiguspärasuse vaidlustamiseks, ei välista see tema õigust pöörduda vastava tuvastamiskaebusega halduskohtusse juhul, kui ta soovib kohtutäiturite tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemist kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Sel viisil kindlaks tehtud kohtutäituri tegevuse õigusvastasus omab tuvastuslikku tähendust vaid kahju hüvitamise nõude lahendamisel halduskohtus.
Kaebused kohtutäituri tegevuse peale kuuluvad lahendamisele maa- ja linnakohtutes (vt Riigikohtu erikogu 15.03.2002. a määrus nr 3-3-4-3-02 ). Pärast 1. jaanuari 2002 esitatud kaebused kohtutäituri tekitatud kahju hüvitamiseks on HKMS § 3 lg-st 2 ja RVS § 17 lg-st 1 tulenevalt halduskohtu pädevuses. Täitemenetluse seadustiku § 77 lg 1 alusel kohtutäituri tegevuse üldkohtus vaidlustamata jätmine ei takista kahju hüvitamise kaebuse lahendamist halduskohtus. Seejuures peab halduskohus otsustama, kas kohtutäituri tegevus on olnud õigusvastane (vt Riigikohtu erikogu 10.04.2002. a määrus nr 3-3-4-2-02; Riigikohtu 26.03.2004. a määrus nr 3-3-4-1-04 ; 16.02.2004. a otsus nr 3-3-1-5-04).
|
| 3-3-1-38-05
|
Riigikohus |
13.10.2005 |
|
Kaebuse või avalduse rahuldamata jätmise korral arvatakse kautsjon riigituludesse. Kaebuse rahuldamata jätmine eeldab kohtuasja sisulist läbivaatamist. Kui asja menetlus lõpetatakse pädevuse puudumise tõttu, ei ole võimalik otsustada ka kaebuse sisulise põhjendatuse üle. Seega puudub alus kautsjoni riigituludesse arvamiseks ning kautsjon tuleb tagastada (vt näiteks Riigikohtu 18. aprilli 2002. a otsus nr 3-3-1-5-02 RT III 2002, 13, 142).
Halduskohtutes lahendatakse ametnike teenistussuhtest tulenevaid vaidlusi ning tööõigussuhetest tekkinud vaidluste lahendamine on üldkohtute pädevuses (vt näiteks Riigikohtu erikogu 15. juuni 2001. a määrus nr 3-3-4-1-01). Vallavolikogu otsus, millega antakse töölepingud üle eraõiguslikule äriühingule, ei ole suunatud avalik-õigusliku suhte tekkimisele ega muutmisele, vaid selle eesmärgiks on ühe töösuhte poole (tööandja) muutumine. Seetõttu ei anna asjaolu, et töölepingute üleandmise otsustab vallavolikogu, s.t avalik võim, alust esitada tööõigussuhtest tulenevaid nõudeid Riigivastutuse seaduse alusel ning töösuhte jooksul või selle lõppemisel saamata jäänud töötasu, puhkusetasu või hüvitisi ei saa käsitleda kahjuna selle seaduse tähenduses. Sellistel asjaoludel põhinev vaidlus ei kuulu halduskohtu pädevusse.
|
| 3-3-4-2-05
|
Riigikohus |
25.05.2005 |
|
HKMS § 3 lg-test 1 ja 2 tulenevalt kuulub halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe selleks ette teistsugust menetluskorda. Kuna ka vaidlus rakenduskõrgkooli emeriitprofessori tasu maksmise üle tuleneb avalik-õiguslikust suhtest ja sellise vaidluse lahendamiseks pole seadusega kehtestatud teistsugust menetluskorda, siis kuulub selline vaidlus lahendamisele halduskohtus.
|
| 3-3-4-1-05
|
Riigikohus |
25.05.2005 |
|
Kuna TsMS § 247 lg 1 ei sätesta hagita asjana riikliku pensioni määramiseks vajalike faktide tuvastamist ja puudub ka muu seadus, mis näeks ette nende faktide tuvastamise üldkohtus, siis ei kuulu nende asjade lahendamine maa- ega linnakohtu, vaid halduskohtu pädevusse. Seda järeldust toetab ka RPKS § 40, mille kohaselt kuuluvad selle seaduse alusel tekkinud vaidlused pensioni määramise, ümberarvutamise ja maksmise osas lahendamisele halduskohtus. Samuti sätestab HKMS § 6 lg 3 p 3, et halduskohtu pädevusse kuulub avalik-õigusliku suhte olemasolu kindlakstegemine. Seega vaidlus selle üle, kas tööraamat, mille kannete alusel isik soovib tuvastada oma pensioniõiguslikku staaži ja realiseerida õigust saada pensioni, kuulub isikule endale, on avalik-õiguslik vaidlus, mis tuleb lahendada halduskohtus.
|
| 3-3-1-29-04
|
Riigikohus |
25.10.2004 |
|
Üldkogu asus seisukohale, et kohtuvälise menetleja, s.o politseiametniku väärteomenetluse seadustikule tuginev tegevus on VTMS §-des 76-80 sätestatud korras vaidlustatav maa- või linnakohtus. Juhiloa äravõtmist reguleerivad paralleelselt VTMS § 58 lg 3 ja LS § 411, s.o väärteo- ja haldusmenetluse norm. Lisaks tegutseb politseiametnik üheaegselt liiklusjärelvalvet teostava ametiisikuga ja väärteoasjade kohtuvälise menetlejaga. LS § 411 lg 1 ei sätesta isikut, kellel on õigus juhiluba ära võtta. Politseiametniku volitus juhiloa äravõtmiseks tuleneb VTMS § 58 lg-st 3, mis annab vastava õiguse väärteoasja menetlevale ametiisikule. Juhiluba võetakse ära LS § 413 lg-te 1-8 alusel juhtimisõiguse peatamise tagamiseks, mille puhul on tegemist ühe või mitme seaduses sätestatud liiklusalase väärteo toimepanemise eest kohaldatava karistusliku iseloomuga meetmega. Kuna ajutise juhiloa andmine on lahutamatult seotud juhiloa äravõtmisega, siis tuleb ka ajutise juhiloa väljaandmist vaidlustada maa- või linnakohtus.
Eriarvamuses leiti, et toimingu olemuslik kuuluvus haldus- või väärteomenetlusse sõltub mitte niivõrd sellest, millises staatuses ametnik seda sooritab, vaid esmalt sellest, millise menetluse eesmärki vastav toiming teenib. Juhiloa äravõtmine ja ajutise juhiloa väljastamine saab olla väärteomenetlustoiminguks juhul, kui ta teenib väärteomenetluse eesmärke. LS §-st 411 tulenevalt on juhiloa äravõtmise eesmärgiks tagada LS § 413 alusel vastu võetava juhtimisõiguse peatamise otsuse täitmine. Juhtimisõiguse peatamine ei toimu aga väärteoasjas, vaid Autoregistrikeskuse otsusega pärast väärteoasjas tehtud karistusotsuse jõustumist, s.o pärast väärteomenetlust. Mööndes võimalust sooritada karistusõiguslikus menetluses toiminguid, mis ei teeni väärteoasja lahendamist, eiratakse olulist menetluslikku põhinõuet, mille kohaselt karistusõigusliku menetluse toimingud peavad olema vajalikud antud asja lahendamiseks.
Üldkogu asus seisukohale, et kohtuvälise menetleja, s.o politseiametniku väärteomenetluse seadustikule tuginev tegevus on VTMS §-des 76-80 sätestatud korras vaidlustatav maa- või linnakohtus. Juhiloa äravõtmist reguleerivad paralleelselt VTMS § 58 lg 3 ja LS § 411, s.o väärteo- ja haldusmenetluse norm. Lisaks tegutseb politseiametnik üheaegselt liiklusjärelvalvet teostava ametiisikuga ja väärteoasjade kohtuvälise menetlejaga. LS § 411 lg 1 ei sätesta isikut, kellel on õigus juhiluba ära võtta. Politseiametniku volitus juhiloa äravõtmiseks tuleneb VTMS § 58 lg-st 3, mis annab vastava õiguse väärteoasja menetlevale ametiisikule. Juhiluba võetakse ära LS § 413 lg-te 1¿8 alusel juhtimisõiguse peatamise tagamiseks, mille puhul on tegemist ühe või mitme seaduses sätestatud liiklusalase väärteo toimepanemise eest kohaldatava karistusliku iseloomuga meetmega. Kuna ajutise juhiloa andmine on lahutamatult seotud juhiloa äravõtmisega, siis tuleb ka ajutise juhiloa väljaandmist vaidlustada maa- või linnakohtus.
Eriarvamuses leiti, et toimingu olemuslik kuuluvus haldus- või väärteomenetlusse sõltub mitte niivõrd sellest, millises staatuses ametnik seda sooritab, vaid esmalt sellest, millise menetluse eesmärki vastav toiming teenib. Juhiloa äravõtmine ja ajutise juhiloa väljastamine saab olla väärteomenetlustoiminguks juhul, kui ta teenib väärteomenetluse eesmärke. LS §-st 411 tulenevalt on juhiloa äravõtmise eesmärgiks tagada LS § 413 alusel vastu võetava juhtimisõiguse peatamise otsuse täitmine. Juhtimisõiguse peatamine ei toimu aga väärteoasjas, vaid Autoregistrikeskuse otsusega pärast väärteoasjas tehtud karistusotsuse jõustumist, s.o pärast väärteomenetlust. Mööndes võimalust sooritada karistusõiguslikus menetluses toiminguid, mis ei teeni väärteoasja lahendamist, eiratakse olulist menetluslikku põhinõuet, mille kohaselt karistusõigusliku menetluse toimingud peavad olema vajalikud antud asja lahendamiseks.
|
| 3-3-1-38-04
|
Riigikohus |
20.10.2004 |
|
Riigi- ja kohalike omavalitsuse asutuste üle teenistusliku järelevalve teostamine ei välista riiklikku järelevalvet Andmekaitse Inspektsiooni poolt. Teenistusliku järelevalve teostamine on kõrgemalseisvate organite või asutuste üldine õiguslik kohustus, mille õiguslikud alused on sätestatud Vabariigi Valitsuse seaduses. Avaliku teabe seadus detailiseerib teenistusliku järelevalve korraldust avaliku teabe valdkonnas.
AvTS ei näe ette teabevaldaja poolt Haldusmenetluse seaduse tähenduses vaide esitamise võimalust ettekirjutusele, mille Andmekaitse Inspektsioon on teinud järelevalve käigus. Avaliku teabe seaduses asjakohase sätte puudumine iseendast ei välista teabevaldaja poolt vaide esitamise võimalust Haldusmenetluse seaduse alusel. Vaidemenetlust välistavad sätted võivad aga sisalduda teistes õigusaktides.
HKMS § 3 lg 2 sisaldab halduskohtu pädevust piiravat normi, mille kohaselt ei kuulu halduskohtu pädevusse vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra. Kuna Vabariigi Valitsuse seaduse §-s 101 on sätestatud erikord riigiasutuste vaheliste õigusvaidluste lahendamiseks, ei ole sellised vaidlused halduskohtu pädevuses.
VVS § 101 lg-s 3 sätestatud õigusvaidluste lahendamise kord hõlmab ka neid juhtumeid, kus vaidlus tekib valitsusasutuste vahel riikliku järelevalve menetluses. VVS § 101 lg 3 eesmärgiks on välistada olemuslikult haldusesiseste subordinatsioonisuhete, samuti haldussüsteemi siseste järelevalvesuhete vaidlustatavus halduskohtus. AvTS § 53 lg-s 1 sisalduv osundus teabevaldaja kohtulikule kaebeõigusele Andmekaitse Inspektsiooni ettekirjutusele ei ole, arvestades VVS § 101 lg-t 3, laiendatav juhtudele, kui teabevaldajaks on riigiasutus.
|
| 3-3-1-42-04
|
Riigikohus |
28.09.2004 |
|
Kui halduskohus on võtnud vastu kaebuse, mille lahendamine ei ole seaduse järgi halduskohtu pädevuses ning protsessiosalised ei ole esimese astme halduskohtu otsuse tegemiseni halduskohtu pädevust vaidlustanud, ei saa pidada mõistlikuks tühistada kohtuotsus üksnes põhjusel, et seaduse järgi ei kuulu vaidlus lahendamisele halduskohtus (Riigikohtu 10.04.2002 määrus nr 3-3-4-2-02).
Halduskohtu pädevuses on avalik-õiguslikest suhetest tulenevad vaidlused ja üldkohtu pädevuses eraõiguslikest suhetest tulenevad vaidlused, kui seadus ei sätesta teisiti. Seega on kohtute pädevuse piiritlemisel otsustavaks vaidlusaluse õigussuhte iseloom. Pooltevaheline lepinguõiguslik vaidlus on tsiviilõiguslik ja tuleb läbi vaadata tsiviilkohtumenetluse korras maa- ja linnakohtus ka siis, kui lepingu lõpetamine on vormistatud haldusaktiga (Riigikohtu 23.09.2003 määrus nr 3-3-4-1-03).
|
Facebook
Twitter