3-2-1-127-09
|
Riigikohus |
07.12.2009 |
|
Elatise suurendamist saab PKS § 61 lg 3 alusel nõuda ka siis, kui elatis on väljamõistetud kohtulahendiga, mis põhineb kostja omaksvõtul.
Elatise suuruse muutmisel tuleb arvestada samade asjaoludega nagu elatise väljamõistmisel. Ka elatise suuruse muutmisel tuleb lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest, et tagada lapse arenguks piisavad materiaalsed vahendid. Arvestada tuleb ka kummagi vanema varalise seisundiga ja jätta kummagi vanema kanda selline osa lapse vajaduste rahuldamiseks, mis vastab vanema varalisest seisundist tulenevale võimalusele ülalpidamist anda.
Elatise suuruse muutmiseks on alust juhul, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud. Kohus peab elatise suuruse muutmise üle otsustades võtma aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ning tuvastama, kas asjaolud on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta.
Elatist maksma kohustatud vanema varalise seisundi halvenemine või elatist saama õigustatud vanema varalise seisundi paranemine võib olla aluseks elatise suurendamata jätmisele. Ka elatise suurendamisel peab kohus kindlaks tegema mõlema vanema varalise seisundi. Kohtul on õigus ja ka kohustus lähtuda elatise väljamõistmisel mõlema vanema varalisest seisundist ja kohustatud vanema varalise seisundi halvenemise või õigustatud vanema varalise seisundi paranemise korral jätta elatis suurendamata, kui seni väljamõistetud elatis vastab vanemate varalisele seisundile. Laste vajaduste suurenedes võib lastest lahus elava vanema varalise seisundi muutumatuna püsimise või halvenemise korral jätta elatise suurendamata, kui elatist maksma kohustatud vanema varaline seisund ei võimalda tal suuremat elatist maksta.
Elatise suuruse määramisel tuleb muuhulgas arvestada asjaoluga, et vanem oleks suuteline kohtuotsust täitma. Perekonnaseaduse mõtte kohaselt on vanem kohustatud hankima endale sissetuleku, mis lisaks tema enda vajadustele tagaks ka laste vajaduste rahuldamise, kuid see ei tähenda, et elatise suuruse määramisel ei tuleks arvestada elatist maksma kohustatud vanema objektiivset varalist seisundit. Vanem on kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks kõik endast oleneva, kuid väljamõistetud elatis ei või olla elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-93-08.
Tulumaksu määra vähenemine võrreldes elatise väljamõistmise ajaga võib anda alust jätta elatis suurendamata, kui sel põhjusel saab pärast tulumaksu mahaarvamist elatist saav vanem rohkem elatist ja sellest piisab lapse suurenenud vajaduste rahuldamiseks.
Täiendava maksuvaba tulu mahaarvamine maksustamisperioodi tulust mõjutab selle vanema varalist seisundit, kellel on seadusest tulenevalt õigus seda teha. Vanema varalise seisundi paranemise korral ei pruugi elatise suurendamine olla põhjendatud.
|
| 3-2-1-119-09
|
Riigikohus |
09.12.2009 |
|
Enne 1. jaanuari 2009 kehtinud TsMS § 376 lg 1 järgi oli hagejal kuni kohtuvaidluseni õigus muuta hagi alust või eset, kuid TsMS § 376 lg 4 järgi tuli hagi muutmise avaldusele kohaldada hagiavalduse kohta sätestatut, mistõttu tuli hagi eseme või aluse muutmise avaldus esitada kirjalikus vormis nagu hagiavalduski. Nõude suurendamise korral kirjalik vorminõue ei kehtinud. Siiski tuleb nõude suurendamise korral tasuda TsMS § 147 lg 4 järgi täiendavat riigilõivu vastavalt hagihinna suurenemisele ja kui hageja täiendavat riigilõivu ei tasu, loetakse hagi esitatuks esialgses suuruses. Pooled muutsid menetluse kestel jagatava ühisvara koosseisu, mida saab pidada enne 1. jaanuari 2009 kehtinud TsMS § 376 lg 5 p 2 (praegu kehtiva TsMS § 376 lg 4 p 2) mõttes haginõude suurendamiseks, mitte hagi aluse või eseme muutmiseks.
Kohus peab juba eelmenetluses juhtima poole tähelepanu asjaolule, et hagiavalduse vastuses esitatud kostja nõudeid kohus ei menetle ning nende lahendamiseks tuleb esitada vastuhagi. Kohtu käitumine eksitab pooli, kui kohus ei juhi poolte tähelepanu sellele ning laseb pooltel nimetatud küsimuse üle menetluses vaielda, ilma et see nõue oleks kohtule esitatud.
Abikaasade ühisvara jagamise hagis on hagihinnaks ühisvara väärtus, mida hageja soovib ühisvara jagamisel endale saada.
Kohustuste või koormistega kinkelepinguga on sarnane ülalpidamisleping. Ülalpidamislepinguga võib ülalpeetav mh võtta endale kohustuse võõrandada talle kuuluv ese, kuid ülalpeetav võtab endale sellise kohustuse tingimusel, et lepingu teine pool võtab endale kohustuse ülalpeetavat tema eluajal ülal pidada. Seega on ülalpidamisleping erinevalt kinkelepingust üldjuhul tasuline leping, kus pooltel on vastastikused kohustused. Erinevus tavapärasest tasulisest lepingust seisneb peamiselt vastutasu ulatuses ja andmise viisis. Kui tavapärase tasulise lepingu puhul on võõrandamise eest lepingus ettenähtud kindla suurusega tasu, siis ülalpidamislepingu puhul võib tasu seisneda nii rahalises toetamises (raha maksmises) kui ka isiku hooldamises (teo tegemises) ning lepingu sõlmimise ajal ei ole üldjuhul teada nende kohustuste kestus ega tasu lõplik suurus.
Abikaasa poolt abielu kestel kinke teel omandatud vara on PKS § 15 lg 1 mõttes abikaasa lahusvara üksnes juhul, kui see on omandatud vastutasuta. Ka VÕS § 572 lg 1 mõttes ülalpidamislepingu alusel omandatud vara võib olla omandatud (osaliselt) tasuta. Kui tasu ja vastutasu väärtus erinevad oluliselt teineteisest ja seetõttu omandab ülalpidamisleping kinke iseloomu, saab ka sellise lepingu alusel omandatud vara pidada PKS § 15 lg 1 mõttes abikaasa lahusvaraks. Seega tuleb igal üksikul juhul hinnata, kas lepingus kokkulepitud tasu ja vastutasu on proportsionaalsed või erinevad teineteisest sedavõrd, et tehingut saab pidada vastutasuta tehinguks.
Põhimõtteliselt võimalik nii kinke- kui ka eluaegse ülalpidamise lepingust taganeda nii enne kui ka pärast lepingu täitmist. Abikaasade ühisvara jagamise vaidluses on ülalpidamislepingust taganemisel tähendus niivõrd, kuivõrd see mõjutab ühisvara koosseisu ja väärtust.
Põhimõtteliselt on võimalik nii kinke- kui ka eluaegse ülalpidamise lepingust taganeda nii enne kui ka pärast lepingu täitmist.
Kui lepingupool taganeb pärast abielusuhete lõppemist lepingust, mille alusel ühisvarasse kuuluv ese omandati, vabanevad lepingupooled VÕS § 188 lg 2 järgi oma lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Kui sellise lepingu alusel omandati ese ühisvara hulka ja see kuulus ühisvara hulka ka abielusuhete lõppemise ajal, tuleb ese arvata ühisvara jagamisel ühisvara koosseisu. Kui ühisvara jagamise ajaks on ülalpidamislepingust kehtivalt taganetud ja lepingupooltele lepingu alusel saadu VÕS § 195 lg 5 järgi tagastatud, tuleb jagatava ühisvara väärtus määrata kindlaks selle järgi, milline oli lepingust taganemise tagajärjel abikaasa(de)le tagastatu, mitte kingitud eseme väärtus.
Kinkelepingut iseloomustab seega kinkija ühepoolne kohustus rikastada kingisaajat ilma vastutasuta. Kui kinkija kohustub teist poolt rikastama tingimusel, et ta selle eest ka vastutasu (vastusoorituse) saab, ei ole tegemist kinkelepinguga. Siiski võib kinkija kinkelepingus VÕS § 265 lg 1 järgi kingisaajale ette näha ka koormisi või kohustusi, ilma et see muudaks kinkelepingu tasuliseks lepinguks. Koormiste või kohustustega kinkeleping erineb tasulisest lepingust eelkõige sellepoolest, et kinkija kohustub ühepoolse tahteavaldusega kingisaajat rikastama ning ühtlasi kohustab kinkija kingisaajat kinkija soovitud eesmärgi saavutamiseks pärast kinke saamist midagi tegema või tegemata jätma. Seejuures ei ole kingisaaja koormised või kohustused ja kinkija kohustus anda kinkelepingu ese kingisaajale üle vastastikused kohustused ega kujuta endast vastutasu kinke eest. Samuti saab kohustuste või koormiste täitmist nõuda üldjuhul alles pärast kinke üleandmist.
Eesti Vabariik ja Vene Föderatsioon on sõlminud lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades, mis jõustus 19. märtsil 1995. Nimetatud õigusabilepingu järgi saab lahendada abikaasade ühisvara jagamise vaidluse üldjuhul selle riigi õiguse järgi, kus on abikaasade ühine elukoht ühisvara jagamise ajal.
Abikaasa poolt abielu kestel kinke teel omandatud vara on PKS § 15 lg 1 mõttes abikaasa lahusvara üksnes juhul, kui see on omandatud vastutasuta. Ka VÕS § 572 lg 1 mõttes ülalpidamislepingu alusel omandatud vara võib olla omandatud (osaliselt) tasuta. Kui tasu ja vastutasu väärtus erinevad oluliselt teineteisest ja seetõttu omandab ülalpidamisleping kinke iseloomu, saab ka sellise lepingu alusel omandatud vara pidada PKS § 15 lg 1 mõttes abikaasa lahusvaraks. Seega tuleb igal üksikul juhul hinnata, kas lepingus kokkulepitud tasu ja vastutasu on proportsionaalsed või erinevad teineteisest sedavõrd, et tehingut saab pidada vastutasuta tehinguks.
REÕS § 58 lg-st 3 ja § 57 lg-st 1 tuleneb, et abikaasade varalistele suhetele kohaldub rahvusvahelise eraõiguse seaduse järgi üldjuhul selle riigi õigus, kus oli abikaasade ühine elukoht abielu sõlmimise ajal. REÕS § 58 lg 3 mõttes fikseeritakse abikaasade varasuhetele kohaldatav õigus üldjuhul abielu sõlmimise hetke seisuga. Kui abielu on sõlmitud enne 1. juulit 2002, loetakse VÕSRS § 24 lg 2 teise lause järgi abikaasade varalistele õigustele kohaldatava õiguse määramisel abielu sõlmimise päevaks REÕS § 58 lõike 3 mõttes 1. juuli 2002.
Põhimõtteliselt on võimalik nii kinke- kui ka eluaegse ülalpidamise lepingust taganeda nii enne kui ka pärast lepingu täitmist. Abikaasade ühisvara jagamise vaidluses on ülalpidamislepingust taganemisel tähendus niivõrd, kuivõrd see mõjutab ühisvara koosseisu ja väärtust.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-47-05.
REÕS § 58 lg-st 3 ja § 57 lg-st 1 tuleneb, et abikaasade varalistele suhetele kohaldub rahvusvahelise eraõiguse seaduse järgi üldjuhul selle riigi õigus, kus oli abikaasade ühine elukoht abielu sõlmimise ajal. REÕS § 58 lg 3 mõttes fikseeritakse abikaasade varasuhetele kohaldatav õigus üldjuhul abielu sõlmimise hetke seisuga. Kui abielu on sõlmitud enne 1. juulit 2002, loetakse VÕSRS § 24 lg 2 teise lause järgi abikaasade varalistele õigustele kohaldatava õiguse määramisel abielu sõlmimise päevaks REÕS § 58 lõike 3 mõttes 1. juuli 2002.
|
| 3-2-1-129-09
|
Riigikohus |
09.12.2009 |
|
Kannatanu surma ajal kehtinud APEK § 82 järgi on vanematel kohustus pidada ülal oma alaealisi lapsi. APEK § 54 järgi tulenevad vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused laste põlvnemisest. Kohus tuvastas isiku põlvnemise kannatanust. Lapse isast põlvnemise tuvastamine kehtib tagasiulatuvalt alates lapse sünnist. Järelikult oleks isikul olnud õigus saada kannatanult ülalpidamist selle tõttu, et tema põlvnemine kannatanust oli kindlaks tehtud. Kohus saab esitatud elatisnõude üldjuhul rahuldada alates elatise saamise hagi esitamisest. Kuivõrd aja eest enne põlvnemise tuvastamise avalduse esitamist ei oleks hageja kannatanult saanud elatist nõuda, puudub põhjuslik seos kannatanu surma põhjustamise ja hageja kahju vahel, mis seisneb enne põlvnemise tuvastamise avalduse esitamist saamata jäänud elatises. Isikul on õigus nõuda kostjalt sama suurt kahjuhüvitist, kui palju ta oleks saanud kannatanult elatist. Hageja oleks pidanud tõendama, kui suurt töötasu said ühel või teisel ajavahemikul kannatanuga sama tööd tegevad isikud.
VÕSRS § 9 lg 1 teise lause kohaselt kohaldatakse aegumise algusele enne 1. juulit 2002. a kehtinud seadust, kui aegumine on alanud enne 1. juulit 2002. a. Enne 1. septembrit 2009.a kehtinud TsK § 86 kohaselt algas hagi aegumise tähtaja kulgemine päevast, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguse rikkumisest. Õiguste rikkumisest teadasaamine tähendab kahju tekitamisest teadasaamist. Hageja sai teada sellest, et kannatanu oli kohustatud talle ülapidamist andma siis, kui kohtulahendiga tuvastati hageja põlvnemine kannatanust. Enne seda ei saanud hageja olla teadlik, et kostja on talle kannatanu surmaga põhjustanud hagis nimetatud kahju.
Kannatanu surma ajal kehtinud APEK § 82 järgi on vanematel kohustus pidada ülal oma alaealisi lapsi. APEK § 54 järgi tulenevad vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused laste põlvnemisest. Kohus tuvastas hageja põlvnemise kannatanust. Lapse isast põlvnemise tuvastamine kehtib tagasiulatuvalt alates lapse sünnist. Järelikult oleks hagejal olnud õigus saada kannatanult ülalpidamist selle tõttu, et tema põlvnemine kannatanust oli kindlaks tehtud. Kohus saab esitatud elatisnõude üldjuhul rahuldada alates elatise saamise hagi esitamisest. Kuivõrd aja eest enne põlvnemise tuvastamise avalduse esitamist ei oleks hageja kannatanult saanud elatist nõuda, puudub põhjuslik seos kannatanu surma põhjustamise ja hageja kahju vahel, mis seisneb enne põlvnemise tuvastamise avalduse esitamist saamata jäänud elatises. Isikul on õigus nõuda kostjalt sama suurt kahjuhüvitist, kui palju ta oleks saanud kannatanult elatist.
Kannatanu surma ajal kehtinud APEK § 82 järgi on vanematel kohustus pidada ülal oma alaealisi lapsi. APEK § 54 järgi tulenevad vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused laste põlvnemisest. Kohus tuvastas hageja põlvnemise kannatanust. Lapse isast põlvnemise tuvastamine kehtib tagasiulatuvalt alates lapse sünnist. Järelikult oleks hagejal olnud õigus saada kannatanult ülalpidamist selle tõttu, et tema põlvnemine kannatanust oli kindlaks tehtud. Kohus saab esitatud elatisnõude üldjuhul rahuldada alates elatise saamise hagi esitamisest. Kuivõrd aja eest enne põlvnemise tuvastamise avalduse esitamist ei oleks hageja kannatanult saanud elatist nõuda, puudub põhjuslik seos kannatanu surma põhjustamise ja hageja kahju vahel, mis seisneb enne põlvnemise tuvastamise avalduse esitamist saamata jäänud elatises. Isikul on õigus nõuda kostjalt sama suurt kahjuhüvitist, kui palju ta oleks saanud kannatanult elatist. Hageja oleks pidanud tõendama, kui suurt töötasu said ühel või teisel ajavahemikul kannatanuga sama tööd tegevad isikud.
|
| 3-2-1-117-09
|
Riigikohus |
09.12.2009 |
|
Tehing, millega kohustutakse kinnisasja omandama või võõrandama, peab olema AÕS § 119 lg 1 praegu kehtiva redaktsiooni järgi notariaalselt tõestatud. Põhimõtteliselt oli see nii ka enne 1. juunit 2003 kehtinud AÕS § 119 lg 1 järgi. Samas muutub vorminõuet järgimata tehtud kohustustehing AÕS § 119 lg 2 järgi kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse.
Ühise tegutsemise lepingu lõppemisel tuleb ühise tegutsemise käigus tekkinud vara, sh asja väärtuse juurdekasv, jagada asjaõigusseaduses sätestatud kaasomandi jagamise sätete alusel. Kaasomanikul on AÕS § 76 lg 1 järgi õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist ning AÕS § 77 lg 1 järgi jagatakse asi kaasomandi lõpetamisel üldjuhul kaasomanike kokkuleppe kohaselt.
Ka ühise tegutsemise lepingu eesmärgi saavutamiseks peavad pooled tasuma osamaksu rahas või muus varas või osalema eesmärgi saavutamisel töise panusega. Seega on ühise tegutsemise leping tasuline leping ning selle alusel abielu ajal omandatud vara on PKS § 14 lg 1 järgi abikaasade ühisvara sõltumata sellest, kas lepingus osales üksnes üks abikaasa või mõlemad.
Kinkelepingut iseloomustab kinkija ühepoolne kohustus rikastada kingisaajat ilma vastutasuta. Kui kinkija kohustub teist poolt rikastama tingimusel, et ta selle eest ka vastutasu (vastusoorituse) saab, ei ole tegemist kinkelepinguga. Ka enne 1. juulit 2002 kehtinud tsiviilkoodeksi järgi oli kinkeleping samadel alustel määratletav.
Ka ühise tegutsemise lepingu eesmärgi saavutamiseks peavad pooled tasuma osamaksu rahas või muus varas või osalema eesmärgi saavutamisel töise panusega. Seega on ühise tegutsemise leping tasuline leping ning selle alusel abielu ajal omandatud vara on PKS § 14 lg 1 järgi abikaasade ühisvara sõltumata sellest, kas lepingus osales üksnes üks abikaasa või mõlemad.
|
| 3-2-1-133-09
|
Riigikohus |
16.12.2009 |
|
Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Abieluasjas ja põlvnemisasjas hindab kohus omaksvõttu koos muude tõenditega.
Nn sale and lease back (müügi ja tagasiliisimise) tüüpi lepingu järgi tagasiomandatava asja või selle väärtuse ühisvarasse arvamine ja jagamine sõltub sellest, kas liisingumakseid maksti ühisvara arvel või mitte.
|
| 3-2-1-141-09
|
Riigikohus |
22.12.2009 |
|
Kuna TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud, ei oleks ringkonnakohus praegusel juhul võinud arvestada Riigikohtu hiljem muudetud seisukohaga.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-47-05.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-12-07.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-15-06.
Juhtudel, kus on tegemist abikaasade ühisvara jagamise ajal ühisvaras alles oleva asja jagamisega, on omandi kaotamise hetkeks ühisvara jagava kohtulahendi jõustumine ning omandi kaotusena mõistetakse neis lahendites abikaasade ühisvara muutumist ühe abikaasa lahusvaraks (jagamise tulemusel). Juhul, kus üks abikaasa nõuab teiselt hüvitist ehitiste kui vallasasjade eest, mida ei ole enam ühisvara jagamise ajal alles, ei ole eelviidatud seisukoht rakendatav.
|
| 3-2-1-151-09
|
Riigikohus |
13.01.2010 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-116-00.
Pärandvara jagamiseks tuleb esmalt kindlaks määrata PärS § 2 mõttes pärandvara koosseis, st milline vara kuulus pärandajale pärandi avanemise ajal. Pärandaja vara koosseisu väljaselgitamiseks saavad nii pärijad kui ka muud isikud, kellel on selle vastu õiguslik huvi, esitada tuvastushagi. Isikul õigussuhte tuvastamiseks õiguslik huvi olemas mh juhul, kui isik soovib tuvastada, et ese ei kuulu pärandi hulka või kuulub pärandi hulka pärimistunnistusel märgitust väiksemas mõttelises osas.
Pärandvara jagamisele ei saa kohaldada perekonnaseaduses sisalduvaid ühisvara jagamise sätteid. Pärandvara jagatakse kaaspärijate vahel pärimisseaduse sätete järgi. Küll tuleb aga pärandvara koosseisu määramisel surnud abikaasa pärand kindlaks määrata, sest pärida saab üksnes surnud abikaasale pärandi avanemise ajal kuulunud vara. Kuigi eelduslikult kuulub surnud abikaasa pärandvara hulka 1/2 mõttelist osa abikaasadele ühisomandina kuulunud esemetest, ei tähenda see seda, et üleelanud abikaasa ei saaks esitada tuvastushagi osade teistsuguse suuruse tuvastamiseks. Pärandvara koosseisu tuvastades saab määrata kindlaks, et mõnest abikaasade ühisvara hulka kuulunud esemest ei kuulu pärandvara hulka mitte 1/2 mõttelist osa, vaid teistsuguse suurusega mõtteline osa. Kohus võib ka pärandvara koosseisu määrates kalduda PKS § 19 lg-s 2 märgitud alustel kõrvale abikaasade osade võrdsusest.
Täitemenetluse seadustik ei näe ette võimalust peatada täitemenetlus kolmanda isiku nõudel. Kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus, võib TMS § 222 lg 1 järgi esitada hagi vara arestist vabastamiseks või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks tunnistamiseks kohtule, kelle tööpiirkonnas sundtäitmine toimub. Sellise hagi esitamise korral saab kolmas isik taotleda kohtult TsMS § 378 lg 1 p 6 järgi ka hagi tagamiseks täitemenetluse peatamist.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-77-07.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-116-00.
|
| 3-2-1-155-09
|
Riigikohus |
31.03.2010 |
|
vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. oktoobri 2005. a otsus nr 3-2-1-101-05, p 14.
Kuna eestkosteasutust eestkostjaks määrata ei saa, saab kohaliku omavalitsuse asutus olla üksnes eestkosteasutuseks, kes täidab kuni eestkostja nõuetekohase määramiseni eestkostja ülesandeid PKS § 95 lg 5 mõttes (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 30. novembri 2006. a otsus nr 3-3-1-42-06, p 16).
Kui vanema õiguste äravõtmise menetluses ilmneb, et eestkosteasutused vaidlevad selle üle, kes on pädev lapse elu korraldama ning täitma eestkostja ülesandeid kuni lapsele eestkostja määramiseni, tuleb kohtul määrata pädev eestkosteasutus.
Hoolitsuseta jäänud lapse suhtes ei ole PKS § 95 lg 5 järgi eestkostja ülesannete täitmine kuni eestkostja määramiseni avaliku ülesande täitmine RRS § 48 lg 2 p 3 mõttes. Tegemist on eestkostesuhtele sarnase suhtega, mis on eraõiguslik suhe. Eestkostja ülesandeid on pädev täitma see eestkosteasutus, kelle territooriumil oli lapse elukoht TsÜS § 15 mõttes lapse hoolitsuseta jäämise hetkel, so üldjuhul temaga kooselava(te) vanema(te) elukoht, kui vanem(ad) ei ole andnud nõusolekut lugeda lapse elukohaks muud kohta.
Vanemliku hoolitsuseta jääva lapse elukohaks on TsÜS § 15 lg-te 1 ja 2 järgi tema hoolitsuseta jäämise hetkel temaga kooselava(te) vanema(te) elukoht, kui vanemad ei ole andnud nõusolekut lugeda lapse elukohaks muud kohta.
RRS § 43 järgi on kohaliku omavalitsuse üksusel, kelle territooriumil isik tegelikult elab, kohustus kanda isiku elukoha aadress rahvastikuregistrisse. (p 14)
|
| 3-2-1-38-10
|
Riigikohus |
02.06.2010 |
|
Ühisvara väärtus tuleb määrata kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga (viimati Riigikohtu 22. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-09, p 15).
|
| 3-2-1-64-10
|
Riigikohus |
16.06.2010 |
|
Kui kohus leiab, et lepitusmenetlus tuleb tunnistada ebaõnnestunuks, tuleb seda teha TsMS § 563 lg-s 6 märgitud meetmeid kohaldava määruse resolutsioonis.
Kohus võib lepitusmenetluse ebaõnnestumisel TsMS § 563 lg 6 p 1 järgi rakendada sunnivahendeid jõustunud kohtumääruse täitmiseks, sh määrata kohtumäärust rikkuvale vanemale pärast hoiatuse tegemist rahatrahvi. Sunnivahendite kohaldamine on õigustatud eelkõige juhul, kui kohtumääruses sätestatud suhtlemiskord vastab kohtu hinnangul lapse huvidele ja selles ei tuleks teha muudatusi, kuid on vaja sundida kohtumäärust rikkuvat vanemat määrust täitma.
TsMS § lg 6 p 2 alusel saab kohus kehtiva PKS § 52 või 1. juulil 2010 jõustuva PKS § 143 alusel anda lapsest lahus elavale vanemale varasemas suhtlemist reguleerivas kohtumääruses sätestatust kas suuremas või väiksemas mahus suhtlemisõiguse teostamise õiguse.
TsMS § 563 lg 6 p 3 alusel ei otsusta kohus mitte üksnes lahus elava vanema suhtlusõiguse üle, vaid võib teha ulatuslikke muudatusi kummagi vanema õigustes lapse suhtes.
Kehtiva perekonnaseaduse järgi võib kohus määrata eelkõige lapse elukoha PKS § 51 alusel lahuselava vanema juurde. 1. juulil 2010 jõustuva perekonnaseaduse järgi on kohtul õigus otsustada hooldusõiguse kuuluvuse üle, sh lõpetada PKS § 137 alusel vanemate ühine hooldusõigus või anda PKS § 138 alusel ühe vanema ainuhooldusõiguse üle teisele vanemale.
Kohus saab alates 1. juulist 2010 määrata TsMS § 563 lg 6 p 3 alusel hooldusõiguse kuuluvuse 1. juulil 2010 jõustuva PKS §-de 137-138 järgi, sest 1. juulil 2010 jõustuva PKS § 210 lg 1 kohaselt laieneb uus seadus üldjuhul kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks. 1. juulil 2010 jõustuva PKS § 214 lg 1 järgi loetakse, et alates uue seaduse jõustumisest kuulub vanema hooldusõigus üldjuhul lapse vanematele ühiselt. Kui aga kohus on enne 1. juulit 2010 määranud lapse elukohaks ühe vanema elukoha, loetakse 1. juulil 2010 jõustava PKS § 214 lg 3 järgi, et vanema hooldusõigus kuulub alates uue perekonnaseaduse jõustumisest sellele vanemale, kelle elukoha on kohus lapse elukohaks määranud.
Lapse elukoha määramine kehtiva PKS § 51 mõttes ja ainuhooldusõiguse üleandmine 1. juulil 2010 jõustuva PKS § 138 mõttes on erinevad materiaalõiguslikud nõuded ja neil on osaliselt erinevad õiguslikud tagajärjed.
Lapsega suhtlemist korraldava jõustunud kohtumääruse rikkumise tõttu algatatud lepitusmenetluse toiminguid saab TsMS § 563 mõtte kohaselt teha üksnes kohus ning sellest sättest tulenevalt peab kohus ise menetlusosalisi lepitama ja eelkõige veenma määrust täitma. Kohus on TsMS § 563 järgi vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtumääruse täitmisel tekkinud probleemide korral lepitusorgan, kes peab lepitama vanemaid lapsega suhtlemisel tekkinud probleemide lahendamisel ja aitama leida lahendusi kohtumääruse vabatahtlikuks täitmiseks ning lapsega suhtlemise edasiseks korraldamiseks. Lepitusmenetluse esmane eesmärk on saavutada kohtumääruse nõuetekohane täitmine.
Kohus võib vajadusel kohustada vanemaid osalema kohtuvälises lepitusmenetluses juhul, kui vanemad vaidlevad kohtus vanema õiguste määramise või lapsega suhtlemise korraldamise üle TsMS § 550 lg 1 p 2 mõttes, kuid ei saa seda teha juhul, kui vanem ei täida suhtlemist korraldavat kohtumäärust ja selle tõttu on vähemalt ühe vanema avalduse alusel algatatud TsMS § 563 alusel kohtulik lepitusmenetlus. Kohtuvälise lepitusemenetluse esmaseks eesmärgiks on lahendada lepitusosaliste vaidlus nende kokkuleppel.
TsMS § 563 lg 6 järgi saab kohus tunnistada lepitusmenetluse ebaõnnestunuks juhul, kui vanemad ei saavuta ei kohtus ega perenõustaja juures kokkulepet või üks vanem ei ilmu kohtusse. Kohus peab olema teinud kokkuleppe saavutamiseks kõik endast sõltuva, sh selgitanud vanematele lapsega suhtlemist korraldava kohtumääruse täitmise kohustust ja rikkumise tagajärgi, samuti seda, milliseid meetmeid võib kohus kohaldada lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral, aidanud vanematel kokkuleppele jõuda, pakkudes lapse huvidega kooskõlas olevaid alternatiive lapsega suhtlemist korraldava määruse muutmiseks, ning saatnud vanemaid isiklike konfliktide lahendamiseks perenõustaja juurde.
|
| 3-2-1-79-10
|
Riigikohus |
18.10.2010 |
|
Juhul kui abikaasa on surnud enne 1. juulit 2010, siis tuleb perekonnaseaduse § 210 lg 2 kohaselt kohaldada enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadust. Sellisel juhul pärast abielu lõppemist ühe abikaasa surma tõttu ei saa abikaasade ühisvara enam jagada. Surnud abikaasa pärijal on siiski võimalik esitada tuvastushagi, tuvastamaks, et mingi abikaasade ühisvarasse kuulunud ese kuulub pärandvarasse suuremas või väiksemas osas kui pool (1/2). Kohus võib ka nimetatud tuvastushagis pärandvara koosseisu määrates kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse § 19 lg-s 2 märgitud alustel (vt Riigikohtu 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-09). Juhul kui surnud abikaasa pärija soovib lõpptulemusena saada kaasomandina pärandvarasse kuuluva asja ainuomanikuks või talle kuuluva mõttelise osa eest hüvitist, tuleb tal esitada kõigi kaasomanike vastu hagi kaasomandi lõpetamiseks.
Surnud abikaasa pärijal on võimalik esitada tuvastushagi, tuvastamaks, et mingi abikaasade ühisvarasse kuulunud ese kuulub pärandvarasse suuremas või väiksemas osas kui pool (1/2).
Juhul kui surnud abikaasa pärija soovib saada kaasomandina pärandvarasse kuuluva asja ainuomanikuks või talle kuuluva mõttelise osa eest hüvitist, tuleb tal esitada kõigi kaasomanike vastu hagi kaasomandi lõpetamiseks.
VÕS § 1037 lg 1 kohaldamise eeldusteks on teise isiku õiguse rikkumine ning selle tõttu teise isiku arvel rikastumine.
|
| 3-2-1-85-10
|
Riigikohus |
28.10.2010 |
|
TsMS § 217 lg 4 ja TsÜS § 116 lg 1 koosmõjust tulenevalt saab esindaja teostada kohtumenetluses esindatava tsiviilmenetlusõigusi ja täita tsiviilmenetluskohustusi, sh esitada hagi, üldjuhul otseselt esindatava nimel, kuid esindatava esindusõigus võib tuleneda ka menetlustoimingu tegemisega seotud asjaoludest, sh hagiavalduse sisust ja sellele lisatud dokumentidest. Seejuures peab nii kohtule kui ka muudele menetlusosalistele olema väliselt äratuntav, et isik tegutseb kohtumenetluses esindajana teise isiku õiguste ja huvide kaitseks.
Kohus saab lugeda hagejaks isiku, kelle õiguste ja huvide kaitseks hagi esitati, ka siis, kui hagiavaldus on küll esitatud esindaja nimel, kuid hagiavalduses märgitud asjaoludest on äratuntav, et hagi on esitatud esindusõiguse alusel, ja esindajal on esindusõigus. Seejuures tõendab seadusliku esindaja esindusõigust TsMS § 221 lg 1 järgi dokument, millest nähtub tema seaduslikuks esindajaks olek.
1. juulil 2010 jõustunud PKS § 97 p 3, samuti enne seda kehtinud PKS § 63 järgi, on ülalpidamist saama õigustatud isikuks täisealiseks saanud laps. Seetõttu saab kohtule oma õiguste kaitseks hagi esitada täisealiseks saanud laps ja vastuhagi juba väljamõistetud elatise vähendamiseks või selle maksmise lõpetamiseks tuleb esitada täisealiseks saanud lapse vastu. Sellest johtuvalt saab täisealiseks saanud lapsele elatise väljamõistmise asja menetluses olla hagejaks ja elatise vähendamise või välja mõistmata jätmise vastuhagis kostjaks (menetlusosaliseks) üksnes täisealine laps ise.
Piiratud teovõimega täisealisel isikul on materiaalõiguse normist tulenev õigus saada ülalpidamist ning ta on vastava nõude kohtusse esitamise korral ühtlasi ka tsiviilkohtumenetlusõiguste ja -kohustuste kandja (menetlusosaline), kuid tal puudub üldjuhul võime kohtus iseseisvalt oma tsiviilmenetlusõigusi teostada ja -kohustusi täita ning tema õigusi ja huve peab kohtus kaitsma talle määratud eestkostja või ajutiselt eestkostja ülesandeid täitev institutsioon.
Kui elatisehagi, v.a lahutatud abikaasa elatisehagi, on esitatud enne 1. juulit 2010, saab kohus 1. juulil 2010 jõustunud PKS § 210 lg 2 järgi mõista kuni 1. juulini 2010 elatise välja enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel. Alates 1. juulist 2010 tuleb PKS § 210 lg 1 järgi ülalpidamissuhtele kohaldada 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseadust ning mõista elatis välja 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse sätete alusel.
Isiku piiratud teovõime ei mõjuta isiku tsiviilkohtumenetlusõigusvõimet, s.o isiku võimet omada tsiviilmenetlusõigusi ja kanda tsiviilmenetluskohustusi, mis TsMS § 201 lg-te 1 ja 2 järgi on igal isikul, kellel on tsiviilõiguse kohaselt olemas õigusvõime. Küll aga mõjutab isiku piiratud teovõime tema tsiviilkohtumenetlusteovõimet, s.o isiku võimet teostada kohtus oma tegudega tsiviilmenetlusõigusi ja täita tsiviilmenetluskohustusi. Piiratud teovõimega isikul tsiviilkohtumenetlusteovõimet TsMS § 202 lg-te 1 ja 2 järgi üldjuhul ei ole.
Piiratud teovõimega täisealisel isikul on materiaalõiguse normist tulenev õigus saada ülalpidamist ning ta on vastava nõude kohtusse esitamise korral ühtlasi ka tsiviilkohtumenetlusõiguste ja -kohustuste kandja (menetlusosaline), kuid tal puudub üldjuhul võime kohtus iseseisvalt oma tsiviilmenetlusõigusi teostada ja -kohustusi täita ning tema õigusi ja huve peab kohtus kaitsma talle määratud eestkostja või ajutiselt eestkostja ülesandeid täitev institutsioon.
Kohus saab lugeda hagejaks isiku, kelle õiguste ja huvide kaitseks hagi esitati, ka siis, kui hagiavaldus on küll esitatud esindaja nimel, kuid hagiavalduses märgitud asjaoludest on äratuntav, et hagi on esitatud esindusõiguse alusel, ja esindajal on esindusõigus. Seejuures tõendab seadusliku esindaja esindusõigust TsMS § 221 lg 1 järgi dokument, millest nähtub tema seaduslikuks esindajaks olek.
|
| 3-2-1-164-10
|
Riigikohus |
16.02.2011 |
|
Elatise saab kehtestatud miinimummäärast väiksemas suuruses välja mõista üksnes siis, kui lisaks vanema töövõime kaotusele ei ole tal ka enda tegeliku varalise seisundi tõttu võimalik elatist miinimummääras maksta (vt nt Riigikohtu 11. aprilli 2008. a otsus tsiviilasja nr 3-2-1-14-08, p 11).
Kui isik oli elatisehagi menetlemise ajal lapse vanemana kantud lapse sünniakti, oli tal enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 60 lg 1 järgi lapse vanemana kohustus anda lapsele ülalpidamist ka siis, kui isaduse omaksvõtt oli ebaõige. See ei mõjutanud ega mõjuta elatisehagi menetluses põlvnemise kindlakstegemise kehtivust. Kohtuotsuse jõustumisel ei ole isikul, kelle kohta tehtud vanema kanne tunnistati ebaõigeks, kohustust lapsele elatist maksta (vt Riigikohtu 7. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-2-2-07)
Elatise saab kehtestatud miinimummäärast väiksemas suuruses välja mõista üksnes siis, kui lisaks vanema töövõime kaotusele ei ole tal ka enda tegeliku varalise seisundi tõttu võimalik elatist miinimummääras maksta (vt nt Riigikohtu 11. aprilli 2008. a otsus tsiviilasja nr 3-2-1-14-08, p 11).
Vt Riigikohtu 28. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 18.
Kolleegium jääb Riigikohtu 7. märtsi 2007. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-2-2-07 väljendatud seisukoha juurde, et kui isik oli elatisehagi menetlemise ajal lapse vanemana kantud lapse sünniakti, oli tal enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 60 lg 1 järgi lapse vanemana kohustus anda lapsele ülalpidamist. Isaduse omaksvõtt võib olla ebaõige, kuid see ei mõjutanud ega mõjuta elatisehagi menetluses põlvnemise kindlakstegemise kehtivust. Kui kohtuotsusega tuvastatakse, et laps ei põlvne isaduse omaksvõtnud vanemast, on see tagasiulatuv kuni lapse sünnini. Samas ei saa vanema õiguste faktilist teostamist olematuks teha ja ka lapse sünniakti kannet ei saa muuta tagasiulatuvalt. Siiski, sellise kohtuotsuse jõustumisel ei ole isikul, kelle kohta tehtud vanema kanne tunnistati ebaõigeks, kohustust lapsele elatist maksta.
|
| 3-2-1-33-11
|
Riigikohus |
17.05.2011 |
|
Alates 1. juulist 2010 saab alaealise lapse elatisenõude esitada kohtusse hagejana laps, keda esindab esmajoones tema hooldusõiguslik vanem (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 12).
Pärast 1. juulit 2010 esitatud elatisehagi puhul saab kohus põhimõtteliselt lugeda hagejaks isiku, kelle õiguste ja huvide kaitseks hagi esitati, ka siis, kui hagiavaldus on küll esitatud esindaja nimel, kuid hagiavalduses märgitud asjaoludest on äratuntav, et hagi on esitatud esindusõiguse alusel ja esindajal on esindusõigus (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 14).
Elatisehagi esitamisel lapse nimel tuleks hagis märkida, kuidas (mh kelle kontole) väljamõistetav elatis tuleks tasuda. Samuti tuleks vaidluste vältimiseks vajadusel täpsustada kohtuotsuse täitmise viisi ja korda TsMS § 445 lg 1 esimese lause kohaselt.
Asjad, kus hagi esitati enne 1. juulit 2010, võib lõpuni menetleda hagi esitamise aegse menetlusosaliste ringiga.
Kui elatisehagi on esitatud enne 1. juulit 2010, saab kohus PKS § 210 lg 2 järgi mõista kuni 1. juulini 2010 elatise välja enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel, alates 1. juulist 2010 aga kehtiva perekonnaseaduse sätete alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 18; 16. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-10, p 16).
Kehtivas perekonnaseaduses ei ole vanemate varalist seisundit ette nähtud ülapidamise suuruse määramisel arvestatava asjaoluna PKS § 99 järgi.
Elatise väljamõistmise eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema lapse arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine (vt ka nt Riigikohtu 12. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-07, p 13).
Seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05, p 20).
Vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise (vt nt Riigikohtu 23. aprilli 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-04, p 10; 9. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05, p 16).
Alates 1. juulist 2010 saab elatise muutmise nõude aluseks olla üksnes TsMS § 459. Nimetatud säte kehtib TsMS § 432 teise lause järgi ka määruse kohta, millega kohus kinnitas kompromissi ja lõpetas menetluse.
Alates 1. juulist 2010 saab alaealise lapse elatisenõude esitada kohtusse hagejana laps, keda esindab esmajoones tema hooldusõiguslik vanem (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 12).
Pärast 1. juulit 2010 esitatud elatisehagi puhul saab kohus põhimõtteliselt lugeda hagejaks isiku, kelle õiguste ja huvide kaitseks hagi esitati, ka siis, kui hagiavaldus on küll esitatud esindaja nimel, kuid hagiavalduses märgitud asjaoludest on äratuntav, et hagi on esitatud esindusõiguse alusel ja esindajal on esindusõigus (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 14).
Elatisehagi esitamisel lapse nimel tuleks hagis märkida, kuidas (mh kelle kontole) väljamõistetav elatis tuleks tasuda. Samuti tuleks vaidluste vältimiseks vajadusel täpsustada kohtuotsuse täitmise viisi ja korda TsMS § 445 lg 1 esimese lause kohaselt.
Kui menetluse kestel on muutunud ülalpidamisõigust reguleerivad materiaalõiguse normid, tuleb seda asja läbivaatamisel arvestada, st kui elatisehagi on esitatud enne 1. juulit 2010, saab kohus PKS § 210 lg 2 järgi mõista kuni 1. juulini 2010 elatise välja enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel, alates 1. juulist 2010 aga kehtiva perekonnaseaduse sätete alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 18; 16. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-10, p 16).
Alates 1. juulist 2010 saab elatise muutmise nõude aluseks olla üksnes TsMS § 459. Nimetatud säte kehtib TsMS § 432 teise lause järgi ka määruse kohta, millega kohus kinnitas kompromissi ja lõpetas menetluse.
Elatise suuruse kindlaksmääramisel saab lähtuda kehtivatest materiaalõiguslikult ülalpidamiskohustust reguleerivatest sätetest, mh PKS §-d 99 ja 102.
Elatise suurendamiseks peavad asjaolud olema muutunud nii enne 1. juulit 2010 kehtinud kui ka kehtiva seaduse alusel.
|
| 3-2-1-37-11
|
Riigikohus |
25.05.2011 |
|
Kui elatisehagi on esitatud enne 1. juulit 2010, saab kohus PKS § 210 lg 2 järgi mõista kuni 1. juulini 2010 elatise välja enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel, alates 1. juulist 2010 aga kehtiva perekonnaseaduse sätete alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-10, p 18; 16. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-10, p 16 ja Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 16).
Kohus võib enne 1. juulit 2010 esitatud hagi lapsele elatise saamiseks menetleda lõpuni hagi esitamise aegse menetlusosaliste ringiga (vt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 14).
Elatisehagi rahuldamiseks tuleb tuvastada kohustatud isiku ülalpidamise kohustuse rikkumine, mis võib seisneda esmajoones ülalpidamise ebapiisavas või ebaregulaarses andmises (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-04, p-d 9 ja 10; 20. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-07, p 11). Juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik ei täida kohustust õigel ajal, võib TsMS § 369 järgi esitada hagi ka tulevase nõude, sh pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmiseks. Aluse selliseks eelduseks annab esmajoones ülalpidamiskohustuse varasem rikkumine (vt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 18), aga ka muud asjaolud, mis annavad alust eeldada, et ülalpidamist andma kohustatud isik keeldub suure tõenäosusega edaspidi regulaarselt elatist maksmast või ei tee seda piisavalt.
Osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike peretoetustega, samuti mõjutab täiendava maksuvaba tulu mahaarvamine maksustamisperioodi tulust selle vanema varalist seisundit, kellel on seadusest tulenevalt õigus seda teha (vt Riigikohtu 7. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09, p-d 14-15).
Alates 1. jaanuarist ei tule elatist tulumaksuosa võrra suurendada. Tulumaksuosa võrra ei tule mh suurendada elatist, mis mõistetakse välja tagasiulatuvalt enne 1. jaanuari 2011 tekkinud ülalpidamiskohustuse täitmiseks, kuid makstakse kohtulahendi alusel pärast 1. jaanuari 2011.
Otsuse selguse ja täidetavuse huvides tuleb hagi täielikul või osalisel rahuldamisel elatis tagasiulatuva perioodi eest ühekordse summana välja mõista (vt ka Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 36).
Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 21 mõtte kohaselt tekkis abikaasa ülalpidamise kohustus abikaasal üksnes siis, kui tema varaline seisund võimaldas teist abikaasat pärast alaealisi lapsi ülal pidada.
Kuigi 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse järgi on abikaasa kohustatud pidama teist abikaasat ülal samas järjekorras nagu oma alaealist last, võib abikaasa tulenevalt PKS § 107 lg-st 1 ja § 102 lg-st 2 vabaneda teise abikaasa ülalpidamiskohustusest ulatuses, milles tema varaline seisund ei võimalda pärast alaealiste laste ülalpidamiskohustuse täitmist abikaasat ülal pidada.
|
| 3-2-1-36-11
|
Riigikohus |
25.05.2011 |
|
Kohtul ei ole kohustust soovitada hagejal esitada esialgse nõude vähese tõendatuse või õigusliku perspektiivituse korral samas menetluses alternatiivne hagi. Kohtul ei ole kohustust selgitada hagejale hagi eseme ja/või aluse muutmise vajadust, st seda, millise nõude või hagi aluste alternatiivne esitamine aitaks hagejal paremini saavutada tema soovitud eesmärki (vt Riigikohtu 16. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-11, p-d 10-11).
Abikaasa kinnisasja ühisomanikuks tunnistamise ja sellest tulenevalt kinnistusraamatu kande parandamise vaidluse puhul tuleb lugeda hagihinnaks eelduslikult 1/2 kinnisasja väärtusest.
Kohus sai enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 17 lg 5 teise aluse järgi tunnistada abikaasa kinnisasja ühisomanikuks nii sel põhjusel, et kinnisasi oli PKS § 14 lg 1 järgi abikaasade ühisvara, kui ka sel põhjusel, et kinnisasi tuli PKS § 14 lg 2 alusel tunnistada abikaasade ühisvaraks. Viimasel juhul pidi abikaasa lisaks enda ühisomanikuks tunnistamisele nõudma ka kinnistu ühisvaraks tunnistamist PKS § 14 lg 2 alusel.
Enne 1. juulit 2010 tehtud tehingu alusel omandatud eseme kuulumine abikaasade ühis- või lahusvara hulka tuleb kindlaks teha enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse sätete alusel.
Kinnistu omandamise eel tehtud kulutusi ei saa pidada abikaasa lahusvarale tehtud kulutusteks enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 14 lg 2 mõttes. PKS § 15 lg 1 mõttes on kinkega tegemist üksnes siis, kui üks tehingu pool rikastab teist tehingu poolt vastutasu saamata, s.o kingisaaja rikastub ilma vastusooritust tegemata (vt ka Riigikohtu 9. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-09, p-d 13 ja 16).
Kinkelepingu alusel omandatud ese ei kuulu PKS § 15 lg 1 järgi abikaasa lahusvara hulka, kui kinkega kaasneb ühisvara arvel abikaasa(de) vastusooritus, mille tõttu kaotab tehing kinke iseloomu PKS § 15 lg 1 mõttes, sh juhul, kui üks abikaasa omandab abielu ajal kinkelepingu alusel kinnisasja ning teine abikaasa täidab abikaasade ühisvara arvel kinnisasja omandamisest tulenevad kinkija kohustused kolmanda isiku vastu.
|
| 3-2-1-32-11
|
Riigikohus |
30.05.2011 |
|
Vanem peab vanema õigusi teostades pidama alati silmas lapse parimaid huve ja teostama vanema õigusi heas usus ka ilma selleta, et kohus määraks kindlaks detailse suhtlemiskorra (vt ka Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07, p 33).
Lapsega koos elav vanem peab hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga. Kui vanem kahjustab lapse suhet teise vanemaga, rikub ta PKS § 143 lg 1 esimeses lauses sätestatud lapse õigust isiklikult suhelda mõlema vanemaga.
Pärast kohtu määratud lapsega suhtlemiskorra kindlaksmääramist kooskõlas TsMS §-ga 563 toimuva lepitusmenetluse ajal esitatud avaldus, milles palutakse määrata kindlaks lapsega suhtlemiseks teistsugune kord, on käsitatav suhtlemiskorra muutmise avaldusena TsMS § 480 lg 1 teise lause tähenduses.
|
| 3-2-1-45-11
|
Riigikohus |
07.06.2011 |
|
Enne 1. juulit 2010 sai vanem esitada kohtule nõude määrata kindlaks lapse elukoht ning lapse elukoha määramisel ühe vanema juurde sai teine vanem nõuda lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramist.
1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseaduse järgi ei saa vanem enam esitada kohtule lapse elukoha määramise nõuet ja kohus ei saa sellist nõuet ka rahuldada. Selle asemel saab vanem nõuda hooldusõiguse täielikku või osalist, sh otsustusõiguse üleandmist ning kohus otsustada üksnes vanemate hooldusõiguse üle või kohaldada abinõusid lapse heaolu tagamiseks.
PKS § 119 lg 1 alusel saab kohus anda ühele vanemale õiguse otsustada üksi lapse viibimiskoha üle (nt lapse lühemaajaliste, sh puhkusereisil või lastelaagris viibimise üle või vanemate lahku elama asumise soovi korral lapse tulevase elukoha üle), seejuures peab kohus seda otsustust tehes lähtuma PKS § 123 lg 1 järgi lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi.
Kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus PKS § 119 järgi vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale, piirates vajadusel tema otsustusõiguse teostamist või pannes talle lisakohustusi.
PKS § 119 lg 1 järgi ei otsusta kohus ise lapse elu puudutavat küsimust vanemate eest, vaid annab ühele vanemale õiguse otsustada seda üksi, s.o ilma teise vanemata. Viidatud sätte alusel saab kohus anda ühele vanemale ka õiguse otsustada üksi lapse viibimiskoha üle (nt lapse lühemaajaliste, sh puhkusereisil või lastelaagris viibimise üle või vanemate lahku elama asumise soovi korral lapse tulevase elukoha üle), seejuures peab kohus seda otsustust tehes lähtuma PKS § 123 lg 1 järgi lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi.
Vanema õiguste ja kohustuste maht sõltub sellest, kas vanemale kuulub lapse suhtes hooldusõigus või mitte. Ühise hooldusõiguse korral otsustavad vanemad lapse elu puudutavaid küsimusi üldjuhul ühiselt.
PKS § 119 lg 1 järgi saab kohus anda ühele vanemale õiguse otsustada lapse elu puudutavaid küsimusi üksi, s.o ilma teise vanemata. Viidatud sätte alusel saab kohus anda ühele vanemale ka õiguse otsustada üksi lapse viibimiskoha üle (nt lapse lühemaajaliste, sh puhkusereisil või lastelaagris viibimise üle või vanemate lahku elama asumise soovi korral lapse tulevase elukoha üle), seejuures peab kohus seda otsustust tehes lähtuma PKS § 123 lg 1 järgi lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi.
PKS § 117 lg 1 ja 2 puudutavad eelkõige nende vanemate hooldusõiguse kuuluvust, kelle laps on sündinud pärast 30. juunit 2010.
Kuna enne 1. juulit 2010 sündinud laste suhtes saab vanemate hooldusõiguse kuuluvuse määrata üldjuhul kindlaks PKS § 214 lg 1 järgi, on ka enne 1. juulit 2010 sündinud laste vanematel alates 1. juulist 2010 üldjuhul ühine hooldusõigus. Enne 1. juulit 2010 sündinud laste vanemate õiguste ja kohustuste maht sõltub aga suuresti sellest, kas ja milliseid abinõusid on kohus enne 1. juulit 2010 kohaldanud.
|
| 3-2-1-65-11
|
Riigikohus |
07.10.2011 |
|
Kuna poolte ühine tegevus põhines abielu kestel ühise kodu väljaehitamisel, siis on tegemist panustega, mis on vajalikud ühise kodu ja majapidamise korraldamiseks. Abielu lahutamisel ei saa lähtuda nimetatud panuste tingimuslikkusest, seega sellest, kas neid oleks tehtud ka juhul, kui pooled oleks olnud abielu hilisemast lõppemisest teadlikud.
|
| 3-2-1-80-11
|
Riigikohus |
12.10.2011 |
|
Kui pooled on kohtulikult kokku leppinud elatise maksmise n-ö netopõhimõttel, s.o tulumaksuta, peab kostja maksma tulumaksu võrra suuremat elatist või makstud tulumaksu hiljem hüvitama. Kui kostja ei täida kohtulikku kokkulepet, võib hageja taotleda kohtumääruse alusel kostja suhtes täitemenetluse alustamist vähem tasutud raha osas ning vajadusel esitada TsMS § 368 lg 2 järgi tuvastushagi täitedokumendi tõlgendamise kohta. Selle hagiga on võimalik paluda tuvastada, et kohtumääruse alusel peab kostja lisaks tasutud elatisele maksma ka n-ö tulumaksuosa (vt TsMS § 368 lg 2 kohaldamise kohta ka Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 20).
Kohtulik kokkulepe kehtib täitedokumendina alles sellele ette nähtud vormi andmisest, st kohtus kinnitamisest (vt ka nt Riigikohtu 22. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-04, p-d 17-19; 23. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-06, p 14). Kohtulahendi täitmise seisukohalt on määrava tähendusega lahendi resolutsioon. Täitedokumendina on TsMS § 457 lg 1 järgi siduv üksnes lahend hagi kohta hagi aluseks olevatel asjaoludel. See säte kohaldub kehtivas redaktsioonis ka enne sätte jõustumist tehtud kohtulahendite õigusjõu hindamisel.
Õigusabikulud tuleb tsiviilkohtumenetluses hüvitada üksnes juhul, kui tegemist on ühtlasi mõne seaduses sätestatud hüvitamisele kuuluvate kuludega, eelkõige lepingulise esindaja kuludega (vt ka Riigikohtu 22. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-10, p 12). Menetlusega seotud kuludena ei saa nõuda selliste kulude hüvitamist TsMS § 174 lg 7 järgi ka eraldi hagimenetluses.
Eelpool kirjeldatud reegel kehtib menetluse üldpõhimõttena ka lihtmenetluses.
Tulenevalt TsMS § 697 peab Riigikohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise määruse peale esitatud määruskaebust lahendades esmajoones kontrollima, kas täidetud olid TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused. Riigikohus esiteks kontrollima, kas maakohus ei ole andnud otsuses luba apellatsioonkaebuse esitamiseks, st kas maakohtu otsuses ei ole välistatud apellatsioonkaebuse menetlusest keeldumine viidatud sätte alusel (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 13, 14; 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 38). Kui apellatsiooniluba ei ole antud, peab Riigikohus kontrollima lisaks, kas maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi, ning kui selline asjaolu esineb, siis hindama, kas see võis tõenäoliselt mõjutada asja lahendust (vt ringkonnakohtu pädevuse kohta ka nt Riigikohtu 1. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-10, p 13; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 39).
Menetlusnormide järgimise kontrollimiseks saab Riigikohus TsMS § 688 lg-test 3-5 tulenevalt kontrollida tõendite hindamist asja lahendamisel. Riigikohus saab kontrollida TsMS § 637 lg 21 alusel apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise õigsust tervikuna. Tõendite osas piirdub hindamine siiski esmajoones ulatusega, kas tõendite võimalik väär hindamine ja selle mõju maakohtu lahendile on täiesti ilmne.
Kui Riigikohus leiab, et ringkonnakohus on TsMS § 637 lg 21 alusel keeldunud apellatsioonkaebuse menetlemisest kasvõi osaliselt põhjendamatult, tuleb tühistada kogu menetlusse võtmisest keeldumine. Ringkonnakohus saab menetlusökonoomia kaalutlusel kaebuse menetlemisest keelduda tervikuna ja üksnes siis, kui kaebus tervikuna on ilmselgelt põhjendamatu. Kui ka osaliselt ei ole kaebuse põhjendamatus ilmselge, tuleb seda menetleda. Ringkonnakohus ei või TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda õigusemõistmisest õiguslikult keerulistes asjades ainuüksi põhjendusega, et asja hind on väike (vt ka Riigikohtu 17. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 7).
Menetlusdokumendi tagastamisest peab kohtutoimikusse jääma piisavalt teavet, mille järgi on kõrgemal kohtul võimalik hiljem hinnata, kas tagastamine oli õiguspärane. Toimik peab kajastama piisavalt kõiki tehtud menetlustoiminguid. Eelkõige juhul, kui kaebuse või muu avalduse menetlusse võtmata jätmise või läbi vaatamata jätmise peale saab esitada määruskaebuse, tuleb toimikusse jätta kaebuse või muu avalduse ärakiri koos esitamise aega tõendavate võimalike tõenditega.
Menetlusdokumendi tagastamisest peab kohtutoimikusse jääma piisavalt teavet, mille järgi on kõrgemal kohtul võimalik hiljem hinnata, kas tagastamine oli õiguspärane. Toimik peab TsMS § 56 lg 1 järgi kajastama piisavalt kõiki tehtud menetlustoiminguid. Eelkõige juhul, kui kaebuse või muu avalduse menetlusse võtmata jätmise või läbi vaatamata jätmise peale saab esitada määruskaebuse, tuleb toimikusse jätta kaebuse või muu avalduse ärakiri koos esitamise aega tõendavate võimalike tõenditega (vt ka nt Riigikohtu 4. märtsi 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-09, p 13).
Tulenevalt TsMS § 697 peab Riigikohus lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise määruse peale esitatud määruskaebust lahendades esmajoones kontrollima, kas täidetud olid TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud eeldused. Riigikohus esiteks kontrollima, kas maakohus ei ole andnud otsuses luba apellatsioonkaebuse esitamiseks, st kas maakohtu otsuses ei ole välistatud apellatsioonkaebuse menetlusest keeldumine viidatud sätte alusel (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p-d 13, 14; 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 38). Kui apellatsiooniluba ei ole antud, peab Riigikohus kontrollima lisaks, kas maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi, ning kui selline asjaolu esineb, siis hindama, kas see võis tõenäoliselt mõjutada asja lahendust (vt ringkonnakohtu pädevuse kohta ka nt Riigikohtu 1. detsembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-10, p 13; määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 39).
Menetlusnormide järgimise kontrollimiseks saab Riigikohus TsMS § 688 lg-test 3-5 tulenevalt kontrollida tõendite hindamist asja lahendamisel. Riigikohus saab kontrollida TsMS § 637 lg 21 alusel apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise õigsust tervikuna. Tõendite osas piirdub hindamine siiski esmajoones ulatusega, kas tõendite võimalik väär hindamine ja selle mõju maakohtu lahendile on täiesti ilmne.
Kui Riigikohus leiab, et ringkonnakohus on TsMS § 637 lg 21 alusel keeldunud apellatsioonkaebuse menetlemisest kasvõi osaliselt põhjendamatult, tuleb tühistada kogu menetlusse võtmisest keeldumine. Ringkonnakohus saab menetlusökonoomia kaalutlusel kaebuse menetlemisest keelduda tervikuna ja üksnes siis, kui kaebus tervikuna on ilmselgelt põhjendamatu. Kui ka osaliselt ei ole kaebuse põhjendamatus ilmselge, tuleb seda menetleda. Ringkonnakohus ei või TsMS § 637 lg 21 alusel keelduda õigusemõistmisest õiguslikult keerulistes asjades ainuüksi põhjendusega, et asja hind on väike (vt ka Riigikohtu 17. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-11, p 7).
Lihtmenetluse asjas võib maakohus TsMS § 405 lg 1 p-st 3 lähtudes näha hüvitatavate menetluskulude suuruse ette juba kohtuotsuses, st vajalik ei ole n-ö kaheastmeline kulude jaotamise ja kindlaksmääramise menetlus TsMS §-de 173 ja 174 alusel. Lihtmenetluse erisusi ei rakendata ei apellatsiooni- ega kassatsioonimenetluses (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 12).
TsMS § 176 lg-st 1 tulenev üldpõhimõte, mille kohaselt tuleb menetluskulude kindlaksmääramise menetluses edastada esitatud menetluskulude nimekiri enne selle lahendamist seisukohavõtuks vastaspoolele, kehtib ka lihtmenetluses.
Kui kostja ei täida kohtulikku kokkulepet, võib hageja taotleda kohtumääruse alusel kostja suhtes täitemenetluse alustamist ning vajadusel esitada TsMS § 368 lg 2 järgi tuvastushagi täitedokumendi tõlgendamise kohta (vt TsMS § 368 lg 2 kohaldamise kohta ka Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 20).
Kohtulik kokkulepe kehtib täitedokumendina alles sellele ette nähtud vormi andmisest, st kohtus kinnitamisest (vt ka nt Riigikohtu 22. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-04, p-d 17-19; 23. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-06, p 14). Kohtulahendi täitmise seisukohalt on määrava tähendusega lahendi resolutsioon. Täitedokumendina on TsMS § 457 lg 1 järgi siduv üksnes lahend hagi kohta hagi aluseks olevatel asjaoludel. See säte kohaldub kehtivas redaktsioonis ka enne sätte jõustumist tehtud kohtulahendite õigusjõu hindamisel.
TsMS § 176 lg-st 1 tulenev üldpõhimõte, mille kohaselt tuleb menetluskulude kindlaksmääramise menetluses edastada esitatud menetluskulude nimekiri enne selle lahendamist seisukohavõtuks vastaspoolele, kehtib ka lihtmenetluses.
Koos kohtulahendiga menetluskulude kindlaksmääramisel TsMS § 1741 lg 1 järgi tuleb vastaspoolele TsMS § 176 lg 4 teise lause järgi samuti tagada mõistlik võimalus avaldada seisukohta teise poole menetluskulude nimekirja kohta (vt ka Riigikohtu 30. märtsi 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-11, p 14).
Menetlusosalise üldine õigus anda seisukoht asja lahendamisel oluliste küsimuste kohta ja vaielda vastu teiste menetlusosaliste taotlustele ja põhjendustele tuleneb ka TsMS § 199 lg 1 p-dest 4 ja 6.
Lihtmenetluse asjas võib maakohus TsMS § 405 lg 1 p-st 3 lähtudes näha hüvitatavate menetluskulude suuruse ette juba kohtuotsuses, st vajalik ei ole n-ö kaheastmeline kulude jaotamise ja kindlaksmääramise menetlus TsMS §-de 173 ja 174 alusel. Kõrgema astme kohtus lahendatakse asi üldreeglite järgi, st lihtmenetluse erisusi ei rakendata ei apellatsiooni- ega kassatsioonimenetluses (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10, p 12). Sellest tulenevalt jäetakse lihtmenetluse asja menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel kõrgema astme kohtus menetluskulude väljamõistmine lahendamiseks TsMS § 174 järgses korras, st pärast otsuse jõustumist. Seejuures tuleb arvestada ka maakohtu otsuses märgitud kulude väljamõistmist, kui see jääb muutmata.
Eelkõige alaealisele lapsele elatise määramisel tuleb mh arvestada elatise saamise tõttu tekkiva tulumaksu maksmise kohustusega ning tagada, et lapse ülalpidamiseks jääks pärast tulumaksu maksmist piisavalt raha (vt nt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 22). Seega oleks tulnud tulumaksu kohustuse olemasolu arvestada juba elatise suuruse esmasel kindlaksmääramisel.
Samas ei ole tulumaksukohustuse olemasolu ainuüksi kohtulahendiga (sh kohtu kinnitatud kompromissiga) väljamõistetud elatise suuruse muutmise aluseks, kui tulumaksu tuli elatiselt maksta ka lahendi tegemise ajal (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p-d 25, 26, 32, 33).
Kuigi Riigikohtul ei ole tulenevalt TsMS § 688 lg-test 3-5 üldiselt pädevust kontrollida tõendite hindamist asja lahendamisel, tuleneb viidatud sätetest, et seda saab teha menetlusnormide järgimise kontrollimiseks. Riigikohus saab kontrollida TsMS § 637 lg 21 alusel apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise õigsust tervikuna. Tõendite osas piirdub hindamine siiski esmajoones ulatusega, kas tõendite võimalik väär hindamine ja selle mõju maakohtu lahendile on täiesti ilmne. Selles osas täpsustab kolleegium tsiviilasjas nr 3-2-1-20-10 tehtud määruse p-s 16 märgitut, et Riigikohus tõendeid ei hinda.
Kohtulahendi täitmise seisukohalt on määrava tähendusega lahendi resolutsioon. Täitedokumendina on TsMS § 457 lg 1 järgi siduv üksnes lahend hagi kohta hagi aluseks olevatel asjaoludel. See säte kohaldub kehtivas redaktsioonis ka enne sätte jõustumist tehtud kohtulahendite õigusjõu hindamisel.
|
Facebook
X.com