2-19-16650/41
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
22.06.2021 |
|
Esindusõiguseta isiku tekitatud kahju hüvitamise nõude õiguslik alus on TsÜS § 130, mis reguleerib vastutuse eeldusi ja ulatust erikoosseisuna ja mis kohaldub eelkõige TsÜS §-s 129 sätestatud mitmepoolse tehingu tegemise korral. (p 11)
TsÜS § 130 lg-st 1 tuleneva nõude eeldused on järgmised:
- kostja sõlmis esindatava nimel hageja nimetatud lepingud;
- kostjal puudus lepingute sõlmimiseks esindusõigus
- esindatav ei kiida kostja sõlmitud lepinguid, mistõttu on lepingud TsÜS § 129 lg-st 1 tulenevalt tühised
- kostja ei teadnud ega pidanudki teadma oma esindusõiguse puudumisest
- hagejale tekkis kostja esindusõiguse puudumise tõttu TsÜS § 130 lg-s 1 nimetatud kahju.
TsÜS § 130 lg 2 alusel esitatava nõude eeldused on järgmised:
- kostja sõlmis esindatava nimel hageja nimetatud lepingud
- kostjal puudus lepingute sõlmimiseks esindusõigus
- esindatav ei kiida kostja sõlmitud lepinguid heaks, mistõttu on lepingud TsÜS § 129 lg-st 1 tulenevalt tühised
- kostja teadis või pidi teadma, et tal ei ole teise isiku (esindatava) nimel tegutsemiseks esindusõigust
- hagejale tekkis kostja esindusõiguse puudumise tõttu TsÜS § 130 lg-s 2 nimetatud kahju.
Hageja peab nii TsÜS § 130 lg 1 kui ka lg 2 järgi nõude maksmapanekul eeltoodud asjaolusid esmaselt tõendama. Seejärel on esindusõiguseta tegutsenud isikul (kostjal) omakorda võimalus vastutusest vabanemiseks tõendada, et tehingu teine pool (hageja) tehingute tegemise ajal teadis või pidi teadma kostjal esindusõiguse puudumisest (TsÜS § 130 lg 3). Seejuures ei eelda esindusõiguseta isiku vastu TsÜS § 130 lg-te 1 või 2 alusel nõude esitamine seda, et oma tehingujärgsed kohustused täitnud hageja peaks esmalt VÕS § 1028 lg 1 järgi nõudma tehingu täitmisena üleantu tagastamist tühiseks osutunud tehingu teiselt poolelt. (p 11.2)
TsÜS § 130 lg-le 2 tuginedes ei saa hageja nõuda mõlemat liiki selles lõikes nimetatud kahju hüvitamist kumulatiivselt, v.a niivõrd, kuivõrd tehingu ettevalmistamisel kantud kulutusi ja sellega seotud muud kahju on tehingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju nõude juures juba arvesse võetud. Need nõuded võib hageja esitada alternatiivsete nõuetena. (p 11.3)
Juhul, kui esindusõiguseta isik teadis või pidi teadma, et tal ei ole esindusõigust, on ta tegutsenud pahauskselt ning TsÜS § 130 lg-s 1 sätestatu asemel tuleb hüvitada TsÜS § 130 lg-s 2 sätestatud kahju, mida teine pool kandis tehingu täitmata jätmise tõttu. TsÜS § 130 lg 2 võimaldab hagejal sisuliselt nõuda esindusõiguseta tegutsenud isikult sooritust või selle väärtust, mida tal olnuks tehingu kehtivuse korral õigus nõuda tehingu teiselt poolelt.
Kui esindajana tegutsenud isik ei teadnud ega pidanudki teadma endal esindusõiguse puudumisest, siis saab temalt TsÜS § 130 lg 1 järgi nõuda üksnes nn usalduskahju hüvitamist. Esindusõiguse puudumisest teadnud või teadma pidanud esindajalt aga saab TsÜS § 130 lg 2 järgi hageja valikul nõuda kas usalduskahju või tehingu täitmata jäämise tõttu tekkinud kahju hüvitamist. TsÜS § 139 järgi tuleb heausksust eeldada, mistõttu tuleb hagejal TsÜS § 130 lg-s 2 nimetatud nõude puhul tõendada ka seda, et kostja tehinguid tehes teadis või pidi teadma sellest, et tal puudub õigus esindada. (p 12)
TsÜS § 130 on käsitatav erinormina deliktiõigusliku vastutuse (VÕS § 1043 jj) suhtes.
Kui hageja nõude eeldused ei ole TsÜS § 130 lg-te 1 või 2 alusel täidetud, siis ei ole välistatud hageja kahjunõue deliktilise kahju hüvitamise nõudena mh VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel (vt nt tahtliku heade kommete vastase käitumise kohta RKTKo 12.12.2016, nr 3-2-1-132-16, p 16). (p 14)
Kuni puudub TsÜS § 129 lg-s 1 sätestatud esindatava heakskiit, on tehing hõljuvalt kehtetu (vt ka RKTKo 20.03.2019, nr 2-14-61508/73, p 26). (p 11.1)
TsÜS § 130 lg 1 ja ka lg 2 järgi nõude maksmapanekul peab nõude eelduseid esmaselt tõendama hageja. Seejärel on esindusõiguseta tegutsenud isikul (kostjal) omakorda võimalus vastutusest vabanemiseks tõendada, et tehingu teine pool (hageja) tehingute tegemise ajal teadis või pidi teadma kostjal esindusõiguse puudumisest (TsÜS § 130 lg 3). Seejuures ei eelda esindusõiguseta isiku vastu TsÜS § 130 lg-te 1 või 2 alusel nõude esitamine seda, et oma tehingujärgsed kohustused täitnud hageja peaks esmalt VÕS § 1028 lg 1 järgi nõudma tehingu täitmisena üleantu tagastamist tühiseks osutunud tehingu teiselt poolelt. (p 11.2)
Hagejal tuleb TsÜS § 130 lg-s 2 nimetatud nõude puhul tõendada ka seda, et kostja tehinguid tehes teadis või pidi teadma sellest, et tal puudub õigus esindada. (p 12)
Kui hagi aluseks olevad asjaolud on vastuolulised, siis on kohtu ülesandeks eelmenetluses muu hulgas TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 3 kohaselt välja selgitada hageja nõuded ning menetlusosaliste õiguslikud väited esitatud nõuete kohta. Kui hageja esitab kohtule vastuoluliste asjaoludega nõude, on maakohtu ülesanne eelmenetluses sellele hageja tähelepanu pöörata ja anda talle võimalus tuua välja nõude aluseks olevad asjaolud ja nõuet täpsustada (TsMS § 392 lg 1 p-d 1 ja 3 ning § 3401 lg 1). Seaduse kohaldamine ja nõude kvalifitseerimine on kohtu kohustus ning kohus ei ole seotud poolte väidetega (vt TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause, § 442 lg 8 esimene lause). (p 13)
TsÜS § 130 on käsitatav erinormina deliktiõigusliku vastutuse (VÕS § 1043 jj) suhtes. See tähendab, et kui teise isiku nimel tehingu teinud isik teadis või pidi teadma, et tal ei ole esindusõigust, tuleneb tema vastutus tehinguga tekitatud kahju eest üksnes TsÜS §-st 130 kui kahju hüvitamise erikoosseisust ning deliktiõiguse ega alusetu rikastumise sätted tema suhtes ei kohaldu (RKEKo 22.03.2013 nr 3-1-1-106-12, p 64; kahju hüvitamise erikoosseisude kohta vt RKTKo asjas nr 3-2-1-83-09, p-d 10-11).
Kui hageja nõude eeldused ei ole TsÜS § 130 lg-te 1 või 2 alusel täidetud, siis ei ole välistatud hageja kahjunõue deliktilise kahju hüvitamise nõudena mh VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel (vt nt tahtliku heade kommete vastase käitumise kohta RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 16). (p 14)
TsÜS § 118 lg-st 2 tulenevalt võisid vaidlusalused tehingud kehtida vaatamata sellele, et äriühing ei olnud andnud kostjale volitust enda esindamiseks. Kui hageja tugineb sellele, et äriühinguga sõlmiti kehtivad müügilepingud ning hageja uskus, et kostjale oli antud volitus, ning äriühing teadis, et kostja tegutseb tema nimel esindajana, ning talus kostja sellist tegevust, siis saab hageja kehtivatest lepingutest tuleneva täitmise nõude esitada üksnes lepingupoole ehk äriühingu vastu. Kui hageja tugineb aga sellele, et äriühing ei kiitnud TsÜS § 129 lg-st 1 tulenevalt kostja sõlmitud lepinguid heaks, mistõttu on lepingud tühised, siis saab hageja esitada nõude kostja vastu TsÜS § 130 alusel. Hageja ei saa TsÜS § 130 alusel nõuet esitades samal ajal tugineda volituse olemasolule ja sellest tulenevalt lepingute kehtivusele ning esindusõiguse puudumisele ja sellest tulenevalt lepingute kehtetusele. (p 13)
|
| 2-19-6185/32
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
22.06.2021 |
|
TsMS § 427 teine lause piirab kahekordset kaebeõigust.
TsMS § 427 teises lauses sisalduv kaebeõiguse piirang ei ole põhiseadusega vastuolus ega riiva PS § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõigust ebaproportsionaalselt (vt ka RKÜKo 21.04.2015, nr 3-2-1-75-14, p-d 62 ja 63.
Hagi läbi vaatamata jätmise määruse peale on isikule tagatud kaebeõigus esimese astme kohtu määruse peale, st kohtuniku eksimuse välistamiseks on kohtulahendi õigsuse kontroll tagatud.
Vt kohtumenetluse ökonoomsust ja asja kiiret lahendamist PS § 24 lg-s 5 sätestatud kaebeõiguse piiramise põhiseaduspärase eesmärgina RKPJKo 25.03.2004, nr 3-4-1-1-04, p 21.
Isiku suhtes tehtud esmane kohtuotsus peab olema uuesti läbivaadatav ja seda kõrgemas kohtus (RKPJKp 18.06.2010, nr 3-4-1-5-10, p 16). PS § 24 lg-st 5 ei tulene õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid ja seadusandja on pädev määrama kindlaks edasikaebeõiguse piirid lähtuvalt kohtulahendi olemusest ning arvestades teiste põhiseaduslike väärtustega (RKPJKm 03.07.2008, nr 3-4-1-10-08, p 10). (p 12)
Kirjeldava ja põhjendava osata määruse tegemine ringkonnakohtus on mõistlik eelkõige olukorras, kus maakohtu määrus on nõuetekohaselt põhjendatud ja ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhjendustega. Kui maakohtu põhjendused ei ole piisavad või arusaadavad, peaks ringkonnakohus eelistama kirjeldava ja põhjendava osaga määruse tegemist (vt RKTKm 26.05.2014, nr 3-2-1-48-14, p 14; RKÜKo 21.04.2015, nr 3-2-1-75-14, p 70). Kirjeldava ja põhjendava osaga määruse tegemine on mõistlik ka juhul, kui määruskaebuses esitatakse uued väited, mille täiendav kontrollimine ja põhjendamine on vajalik. (p 13)
Jõustunud kohtulahendite uueks läbivaatamiseks on kohaseks õiguskaitsevahendiks teistmismenetlus. Jõustunud kohtumääruste edasikaebamisel määruskaebe korras on mõistlik esitada alternatiivselt ka teistmisavaldus.
TsMS § 709 kohaselt võtab Riigikohus teistmisavalduse menetlusse, kui teistmisavalduses esitatud asjaolud võimaldavad arvata, et tegemist on seaduses sätestatud teistmise alusega. TsMS §-s 704 sätestatud teistmisavalduse esitamise tähtaeg on mõjuval põhjusel ennistatav. (p 14)
|
| 2-15-13627/151
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
21.06.2021 |
|
Üksnes kohtu määratud riiklikus ekspertiisiasutuses töötav kohtuekspert või muu asjatundja, riiklikult tunnustatud ekspert või kohtu määratud muu eriteadmistega isik saab asjas anda eksperdiarvamuse tsiviilkohtumenetluse seadustiku tähenduses. (p 23)
Oluline on eristada riiklikus ekspertiisiasutuses töötava kohtueksperdi ja riiklikult tunnustatud eksperdi või kohtu määratud muu isiku tasustamise korda. Kui kohus on asjas ekspertiisi määranud, siis tekib eksperdil ja kohtu määratud muul isikul õigussuhe riigiga ning õigus nõuda eksperdikulude hüvitamist. (p 18)
Kohtuekspert on riiklikus ekspertiisiasutuses töötav isik, kelle tööülesanne on teha ekspertiise. Riiklikult tunnustatud ekspert on isik, kes on kantud riiklikult tunnustatud ekspertide nimekirja. (p-d 18.1 ja 18.2)
Kohtueksperdile ning eksperdina kasutatavale kohtu või muu riigiasutuse töötajale, kes täidab ekspertiisiga oma teenistuskohustust, ei kohaldata TsMS § 151 lg 2 esimese lause kohaselt tsiviilkohtumenetluse seadustiku 18. peatüki 3. jaos sätestatud eksperdikulude regulatsiooni, välja arvatud TsMS §-s 159 sätestatut. Riikliku ekspertiisiasutuse ekspertiisi tegemise kulud hüvitatakse kohtuekspertiisiseaduses sätestatud ulatuses ja korras ning ekspertiisiasutuses tehtavate ekspertiiside hinnad on sätestatud kohtuekspertiisiseaduse 5. peatükis. Kulude kindlaksmääramisele kohaldatakse TsMS § 159.
Arvestada tuleb ka sellega, et KES § 26 lg-te 5 ja 6 kohaselt rahastatakse ekspertiisi tegemist ekspertiisiasutuses riigieelarvest ning kohus kannab ekspertiisikulud menetluskuludesse ja need nõutakse sisse või jäetakse sisse nõudmata menetlusseadustes ettenähtud korras. Tsiviilkohtumenetluse seadustikus menetluskulude väljamõistmist ja sissenõudmist Eesti Vabariigi kasuks reguleerib § 179. (p 18.1)
Nii riiklikult tunnustatud eksperdi kui ka kohtu määratud muu isiku majandus- või kutsetegevus toimub valdkonnas, mille tundmine on ekspertiisi tegemise eelduseks, ning KES § 27 kohaselt hüvitatakse nende isikute kulud menetlusseadustes sätestatud korras. Eksperdikulude hüvitamise kord on reguleeritud TsMS 18. peatüki 3. jaos.
Eksperdikulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. (p 18.2)
Juhul, kui riiklikult tunnustatud ekspert või kohtu määratud muu isik on esitanud eeldatavate eksperdikulude kohta kohtule fikseeritud tasuga hinnapakkumise ja kohus on selle aktsepteerinud, määrates TsMS § 148 lg 1 alusel eksperdikulude ettemakse ning pärast selle tasumist määranud ekspertiisi, siis saab eeldada selles suuruses eksperdikulude tekkimist.
TsMS § 148 lg 1 alusel eksperdikulude ettemakse nõudmisel ei määra kohus kindlaks eksperdikulude lõplikku suurust. Eeldatavate eksperdikulude suuruse määramisel kontrollib kohus, kuidas eksperdikulude eeldatav maksumus on kujunenud ja kas eksperdikulude eeldatav maksumus on põhjendatud. Enne eksperdikulude ettemakse määramist TsMS § 148 lg 1 alusel, tuleb pooltele anda tähtaeg eksperdikulude eeldatava suuruse kohta arvamuse avaldamiseks. (p 19)
Tunnipõhise eksperditasu korral tuleb muu hulgas arvestada TsMS § 153 lg-s 1 nimetatud Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2005. a määrusega nr 322 kinnitatud „Kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra“ §-des 4 ja 5 sätestatud piirmäärasid. (p-d 19 ja 21.3)
Pärast eksperdiarvamuse saamist, kui ekspert on oma kohustuse täitnud, tekib eksperdil eksperdikulude hüvitamise õigus. Kohtul tuleb eksperdikulude kindlaksmääramise kohta teha põhjendatud määrus, mille peale saavad nii ekspert kui ka menetlusosalised esitada määruskaebuse (TsMS § 159 lg 2). Sellisel juhul ei pea kohus eksperdikulude vajalikkust ja põhjendatust uuesti TsMS § 174 lg 1 alusel menetluskulude kindlaksmääramisel hindama. Juhul, kui kohus on eksperdikulud välja maksnud, aga ei ole teinud kindlaksmääramise kohta põhjendatud määrust, tuleb kohtul hinnata eksperdikulude põhjendatust ja vajalikkust menetluskulude kindlaksmääramisel TsMS § 174 lg 1 alusel. Eksperdikulude kindlaksmääramine alles kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist peaks olema erandlik, sest üldjuhul tuleb eksperdikulud kindlaks määrata TsMS §-des 159 ja 160 sätestatud korras eraldi määrusega. (p 21.1)
Pärast eksperdiarvamuse kohtule esitamist ja TsMS §-s 159 sätestatud korras eksperdikulude kindlaksmääramisel on kohtul võimalik eksperditasu vähendada juhul, kui eksperdiarvamus on puudustega, samuti kui eksperditasu suurus on ekspertiisi muutunud mahtu arvestades põhjendatud väiksemas ulatuses võrreldes ekspertiisi määramisel aluseks võetud eeldatava mahu ja tasuga.
Ekspertiisiga seotud muid kulusid on võimalik vähendada juhul, kui neid on kantud vähem võrreldes ekspertiisi määramisel aluseks võetud eeldatavate kuludega.
Eksperdikulude suurus ei sõltu sellest, millisele tulemusele ekspert jõuab. Eksperdikulude hüvitamise nõue tekib eksperdil siis, kui ta on kohtu määratud ülesanded täitnud ja esitanud kohtule nõuetekohase eksperdiarvamuse.
Kohtu korraldusel ülesandeid täitnud eksperdile või kohtu määratud muule isikule maksab kohus tasu välja sõltumata sellest, kas menetlusosalised on kulud ette tasunud või kas kulud on menetlusosalistelt sisse nõutud (TsMS § 151 lg 3). (p 21.3)
Kohus ei saa menetluskulude kindlaksmääramisel otsustada menetluskulude jaotuse üle. TsMS § 178 lg 1 esimese lause kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (p 17)
Eksperdikulude kindlaksmääramine alles kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või pärast menetlust lõpetava lahendi jõustumist peaks olema erandlik, sest üldjuhul tuleb eksperdikulud kindlaks määrata TsMS §-des 159 ja 160 sätestatud korras eraldi määrusega. (p 21.1)
|
| 2-17-13164/62
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
21.06.2021 |
|
Põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna TsMS § 175 lg 1 tähenduses saab vastaspoolelt välja mõista lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra korrutisele. Seejuures võimaldab TsMS § 175 lg 1 arvestada menetlusosalise esindamiseks vajalike menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja asja liiki, asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Lisaks tuleb selle sätte järgi arvestada esindaja põhjendatud tunnitasu suurust.
Menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt (TsMS § 174 lg 8). Hagita menetluses kehtib uurimispõhimõte. Vajaduse korral võib kohus anda menetlusosalisele tähtaja hüvitatavate menetluskulude täpsustamiseks või kohustada teda esitama menetluskulusid tõendavaid dokumente (TsMS § 176 lg 6). (p 9)
Lepingulistel esindajatel võivad menetluses olla erinevad tunnitasu suurused. Samuti võib ühel lepingulisel esindajal erinevate toimingute tegemisel olla erinev tunnitasu suurus. Kohus peab hindama iga lepingulise esindaja iga tunnitasu suuruse põhjendatust. Üldjuhul ei ole põhjendatud ja vajalik tunnitasu, mis ületab oluliselt sarnase õigusteenuse keskmist turuhinda. Esindatava huvides konkreetse toimingu tegemisel kohaldatav põhjendatud tunnitasu suurus sõltub eelkõige asja ja vastava toimingu keerukusest ja mahukusest, samuti esindaja kvalifikatsioonist ja menetluse kestusest. (p 10)
Ühe või mitme lepingulise esindaja erinevate tunnitasu suuruste korral ei ole üldjuhul põhjendatud lähtuda kohtule esitatud menetluskulude nimekirja järgsest tunnitasude kaalutud keskmisest suurusest. Kui esindatavale on osutatud õigusteenust erinevate tunnitasudega, siis tuleb menetluses välja selgitada, millised toimingud on tehtud iga tunnitasu suurusega. Kohtul tuleb hinnata iga tunnitasu suurusega tehtud toimingute osas, kas vastavad toimingud olid menetlusosalise nõuetekohaseks esindamiseks vajalikud ja milline on nende tegemiseks tavapäraselt vajalik ajakulu ning põhjendatud tunnitasu suurus. (p 11)
Ka kohtumääruse tegemisel tuleb lähtuda Riigikohtu praktikas korduvalt selgitatust, et kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline. (p 12)
|
| 2-16-17491/80
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
17.06.2021 |
|
Tõendi asjakohasust ja lubatavust ei välista iseenesest see, et tõend on hageja enda koostatud ja põhineb hageja tehtud vaatlusel. (p 15.2)
Ka hiljem saadud või kogutud tõendite põhjal võib olla võimalik tuvastada asjaolusid, mis esinesid enne tõendi saamist või kogumist. Seejuures on tsiviilkohtumenetluses lubatud kasutada ka kaudseid tõendeid, kui nende põhjal saab TsMS § 229 lg 1 järgi kindlaks teha poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. (p 15.3)
Sellegipoolest saab tsiviilkohtumenetluses tõendina käsitada vaid sellist teavet, mis sisaldub TsMS § 229 lg-s 2 esitatud lubatavate tõendite loetelus ning mis on seadusega ette nähtud protsessivormis. (p 15.4)
Olukorras, kus hageja esitab oma väite tõendamiseks kohtule dokumendi, mis tema väite tõendamiseks ei sobi, kuna see ei ole seaduses sätestatud protsessivormis ega seega tsiviilkohtumenetluses tõendina kasutatav, peab kohus seda TsMS § 329 lg 3, § 351 ja § 392 lg 1 kohaselt hagejale selgitama ning andma talle vajaduse korral võimaluse esitada muid, tsiviilkohtumenetluses kehtivatele nõuetele vastavaid tõendeid. (p 15.9)
Olukorras, kus hageja esitab oma väite tõendamiseks kohtule dokumendi, mis tema väite tõendamiseks ei sobi, kuna see ei ole seaduses sätestatud protsessivormis ega seega tsiviilkohtumenetluses tõendina kasutatav, peab kohus seda TsMS § 329 lg 3, § 351 ja § 392 lg 1 kohaselt hagejale selgitama ning andma talle vajaduse korral võimaluse esitada muid, tsiviilkohtumenetluses kehtivatele nõuetele vastavaid tõendeid. (p 15.9)
AutÕS § 72 lg-s 1 sätestatud õiglane tasu, mille tagamise kohustus ärilisel eesmärgil avaldatud fonogrammi üldsusele suunamise korral tuleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/115/EÜ art 8 lg-st 2, on Euroopa Liidu õiguse autonoomne mõiste, kuid selle tagamise tingimused on jäetud liikmesriikide määrata, arvestades liidu õigusega seatud piire (Euroopa Kohtu 6. veebruari 2003. a otsus kohtuasjas nr C-245/00, SENA, p 38; vt ka 8. septembri 2020. a otsus kohtuasjas nr C-265/19, Recorded Artists Actors Performers, p-d 46 ja 47).
Nõuded kollektiivse esindamise organisatsiooni ja kasutajate vahel sõlmitavate lepingute tingimustele on kehtestatud AutÕS §-s 7911. (p 18.1)
Ärilisel eesmärgil avaldatud fonogrammi üldsusele suunamise eest nõutava tasu suurust ei muuda iseenesest ebaõiglaseks see, kui tasu suurus ei erista kasutajaid nende juriidilise vormi põhjal. AutÕS § 7911 lg 2 p 2 kohaselt on oluline eelkõige fonogrammi kasutamise laad ja ulatus. Õiglase tasu suuruse kindlaksmääramisel omab tähtsust kasutuse majanduslik väärtus ja sellest saadav tulu (vt Euroopa Kohtu 31. mai 2016. a otsus kohtuasjas nr C-117/15, Reha Training, p 49; nr C-245/00, SENA, p 37), kuid need ei ole tingimata seotud kasutaja juriidilise vormiga. (p 18.3)
AutÕS § 817 lg 1 p 2 ning VÕS § 1055 lg 1 ja lg 3 p 1 kohaldamise eeldus on kahju õigusvastase tekitamise tuvastamine, mis eeldab intellektuaalomandi õiguse rikkumisele tugineva nõude puhul VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 eelduste täidetust. (p 19)
VÕS § 1055 lg 1 alusel võib nõuda rikkumisest hoidumist, kui võib eeldada, et rikkumine toimub tulevikus. Seejuures esineb juba toimunud (esmakordse) rikkumise korral eelduslikult oht, et rikkumine võib korduda. Eelnev kehtib ka VÕS § 1055 lg 3 p 1 kohta. (p 20.2)
VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5, § 1055 lg 1 ja § 1055 lg 3 p 1 alusel saab hageja nõuda rikkujalt tulevikus rikkumisest hoidumist. (p 21.1)
Vt edasisest rikkumisest hoidumise nõude kohta intellektuaalomandi õiguste rikkumise korral lähemalt RKTKo 18.03.2020, nr 2-18-3445/46, p 29.2. (p 20.2)
Rikkumisest hoidumise nõuet rahuldades peab kohus suutma piiritleda, millistest rikkumistest peaks kostja tulevikus hoiduma. See on vajalik ka selleks, et kohtuotsus oleks täitmiseks piisavalt määratletud. (p 21.3)
Teoste esitajatel ja fonogrammitootjatel ei ole õigust ärilisel eesmärgil avaldatud fonogrammide üldsusele suunamist keelata, vaid AutÕS § 72 lg 1 annab neile õiguse saada selle eest õiglast tasu (vt ka Euroopa Kohtu 31. mai 2016. a otsus kohtuasjas nr C-117/15, Reha Training, p 30). (p 21.5)
Rikkumisest hoidumise nõuet rahuldades peab kohus suutma piiritleda, millistest rikkumistest peaks kostja tulevikus hoiduma. See on vajalik ka selleks, et kohtuotsus oleks täitmiseks piisavalt määratletud. (p 21.3)
|
| 2-20-5019/50
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
16.06.2021 |
|
TsMS § 178 lg 4 piirab üksnes menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise vaidlustamise kulude hüvitamist ja ei kohaldu menetluskulude jaotuse vaidlustamise korral. (p 11)
|
| 2-17-18657/141
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
16.06.2021 |
|
Kui kauba saatja soovib vedajalt sisse nõuda kogu talle väidetavalt tekitatud kahju, mitte piirduda hüvitisega piiratud vastutuse alusel CMR art 23 lg 3 tähenduses, tuleb arvestada CMR art-s 29 sätestatut. (p 21)
CMR art 29 tähenduses on Eesti õiguse kohaselt vedaja vastutuse piirangute osas raske hooletus võrdsustatud tahtlusega.
Eesti õiguses reguleerib rasket hooletust VÕS § 104, mille lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. (p 21.1)
CMR art 29 ei reguleeri art-ga 29 seonduvat tõendamiskoormist. Seetõttu tuleb lähtuda Eesti kohtumenetlusõiguse sätetest. CMR art-st 29 järelduva VÕS § 104 lg 4 järgse raske hooletuse tõendamise koormis on esmalt hagejal, seda TsMS § 230 lg 1 üldreegli alusel. (p 22.1)
Kauba saatja on täitnud talle CMR art-st 29 ja TsMS § 230 lg-st 1 tuleneva tõendamiskoormise vähemalt üldjuhul juba siis, kui ta esitab (põhistab) hagiavalduses sellised asjaolud, mis piisava tõenäosusega viitavad vedaja tahtlusele või raskele hooletusele. Sellisel juhul ei saa vedaja esitada hagile vastuseks vaid väidet, et ta ei ole nt raskelt hooletult käitunud. Vedaja peab sel juhul täpsemalt kirjeldama ja tõendama asjaolusid, mis viitavad tema nõuetekohasele käitumisele, kahju tekkimist vältivate või piiravate abistavate meetmete kasutuselevõtule. Sel juhul peab vedaja asjaolusid detailselt kirjeldades tõendama, et viivitus ei olnud tingitud tahtlusest ega raskest hooletusest. (p-d 22.2 ja 24)
Juhtudel, kui majandus- ja kutsetegevuses tegutsev vedaja kasutab temperatuuritundliku kauba veoks külmutusseadmega veokit, on tema hoolsuskohustus sisustatav eelkõige selliselt, et vedajal peab olema koostatud kriisiplaan/tegevuskava veoteenuse osutamise käigus tüüpiliselt tekkida võivate riskidega arvestamiseks, nende vältimiseks või nende mõjude võimalikult tõhusaks kõrvaldamiseks. (p 23.1)
Vedaja peab juba enne kauba vastuvõtmist olema teadlik, millised võimalused on olemas kauba temperatuuri säilitamiseks, kui külmutusseadmega midagi juhtub. (p 23.3)
Kui vedaja ei tea, kuidas käituda külmutusseadme rikke korral, ning ei oska seetõttu teha vajalikke toiminguid kauba riknemise vältimiseks, tekitab see põhistatud kahtluse, et vedaja on käitunud raskelt hooletult. (p 23.1)
Vedaja ei saa kauba saatjalt nõuda juhiseid, kuidas külmutusseadme riket või selle tagajärgi kõrvaldada. Lisaks ei pea kutsetegevuses tegutsev vedaja järgima saatja juhist, mis kauba hävinemist ei takista või hävinemisele kaasa aitab, vaid lähtuma kohapealsest olukorrast ning eelnevalt planeeritud tegevusjuhistest, mida rakendada veolepingu täitmisel probleemide ilmnemise korral. Küll aga peab vedaja küsima kauba saatjalt juhiseid siis, kui veolepingu täitmisel on tekkinud probleemid ja vedajal on nende probleemide kõrvaldamiseks nt võimalikud mitmed alternatiivid. (p 25)
|
| 2-19-15657/29
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
15.06.2021 |
|
PankrS § 541 lg-st tulenevalt osaleb kohtus pankrotivaraga seotud vaidluses poolena pankrotihaldur. (p 10)
Kui hagiavaldusest ja selles esitatud asjaoludest nähtuvalt on hageja eesmärgiks see, et kohus tuvastaks, et pankrotivõlgnikul ei ole hageja vastu tasaarvestusavalduses märgitud nõuet, siis on hageja esitanud TsMS § 368 lg 1 mõttes negatiivse tuvastushagi. Hagejal on sellise õigussuhte puudumise tuvastamise vastu õiguslik huvi, kuna asja lahendamine tagab selguse küsimuses, kas pankrotivõlgnikul on hageja vastu nõue, mida tasaarvestada, või mitte (vt õigussuhte puhul selguse saamise vajaduse kui õigusliku huvi kohta ka nt RKTKo 03.10.2013, nr 3-2-1-97-13, p 10). (p 11)
Tasaarvestust välistavateks vastuväideteks VÕS § 200 lg 4 tähenduses on üksnes sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku. Selliste vastuväidete alla kuuluvad vastuväited, mis annavad poolele õiguse võlgnetava kohustuse täitmisest kestvalt (kohustus on täidetud, kohustus on muul põhjusel lõppenud, kohustus on kehtetu) või teatud ajavahemiku jooksul keelduda. Muu hulgas on VÕS § 200 lg-s 4 silmas peetud täitmist ajutiselt tõkestavat vastuväidet, mida lepingust taganemise korral võib lepingupool teisele lepingupoolele VÕS § 111 ja § 189 lg 1 järgi esitada. Kui pool esitab kohtumenetluses teise poole nõudele tasaarvestuse vastuväite, kuid teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul sisuliselt hinnata, kas teise poole vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku ning sellises olukorras VÕS § 200 lg 4 ei kohaldu. Nõude vaieldavus ei ole seevastu tasaarvestust materiaalõiguslikult takistavaks asjaoluks. (p 12)
|
| 2-19-8577/98
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
15.06.2021 |
|
Eestkostetava nimel tehingu tegemiseks nõusoleku andmise menetluses ei tule kohtul eestkoste seadmise eeldusi uuesti kontrollida, välja arvatud juhul, kui kohtule saavad teatavaks asjaolud, mis võivad anda aluse eestkoste ulatuse või eestkostja ülesannete muutmiseks (mh eestkoste lõpetamiseks või eestkostja ülesannete kitsendamiseks). Üksnes see, kui menetluses selgub, et isik, kelle üle on seatud eestkoste, on enne kehtivalt volitanud kedagi enda asju ajama, ei ole eestkoste lõpetamise või eestkostja ülesannete kitsendamise alus. Oluline on, kas volitatud isik tahab ja saab eestkostetava huve kaitsta selliselt, et on alust muuta eestkostja ülesandeid ning eestkostetava üle seatud eestkoste ulatust. (p 17)
Olukorras, kus kohus teab enne isiku üle eestkoste seadmist, et ta on enne teovõimelisena kehtivalt andnud enda esindamiseks volituse, tuleb seda asjaolu arvestada isiku eestkostevajaduse hindamisel ning eestkostja ülesannete määramisel (vt ka RKTKm 09.11.2011, nr 3-2-1-87-11, p 21). (p 14)
Kehtivast õigusest ei tulene, et juhul kui isikul tekib peale volituse andmist piiratud teovõime, mõjutaks see teovõimelisena antud volituse kehtivust. Eestkostetava teovõimelisena antud volitus kehtib ka olukorras, kus kohus on hiljem seadnud tema üle eestkoste ja määranud talle eestkostja. (p 15)
Kui isiku eestkostevajadus muutub, saab kohus PKS § 206 lg 2 ja TsMS § 529 lg 1 järgi teha vastavalt eestkostevajaduse muutumisele muudatusi eestkostja ülesannetes või eestkoste lõpetada. Eestkostja ülesanded peavad vastama piiratud teovõimega isiku eestkostevajadusele ka pärast eestkostja määramist. Kohus peab hiljemalt iga viie aasta järel kontrollima, kas eestkoste jätkumine eestkostetava üle on eestkostetava huvide kaitseks vajalik ning kas on alust eestkostja ülesandeid laiendada või kitsendada. Kohus võib isiku eestkostevajadust kontrollida ka varem (RKTKm 23.10.2015, nr 3-2-1-73-15, p 14). Kohus otsustab eestkoste lõpetamise, piiramise või laiendamise mh omal algatusel (vt ka RKTKm 23.10.2015, nr 3-2-1-73-15, p 16; RKTKm 09.11.2011, nr 3-2-1-87-11, p 17). (p 16)
Eestkostetava nimel tehingu tegemiseks nõusoleku andmise menetluses ei tule kohtul eestkoste seadmise eeldusi uuesti kontrollida, välja arvatud juhul, kui kohtule saavad teatavaks asjaolud, mis võivad anda aluse eestkoste ulatuse või eestkostja ülesannete muutmiseks (mh eestkoste lõpetamiseks või eestkostja ülesannete kitsendamiseks). Üksnes see, kui menetluses selgub, et isik, kelle üle on seatud eestkoste, on enne kehtivalt volitanud kedagi enda asju ajama, ei ole eestkoste lõpetamise või eestkostja ülesannete kitsendamise alus. Oluline on, kas volitatud isik tahab ja saab eestkostetava huve kaitsta selliselt, et on alust muuta eestkostja ülesandeid ning eestkostetava üle seatud eestkoste ulatust. (p 17)
Olukorras, kus isiku üle on seatud eestkoste ning eestkostja ja volitatud esindaja esindusõiguse ulatus on osaliselt või täielikult kattuv, on eestkostjal TsÜS § 126 lg 1 järgi õigus eestkostetava kehtivalt antud volitus igal ajal tagasi võtta. (p 18)
Olukorras, kus isiku üle on seatud eestkoste ning eestkostja ja volitatud esindaja esindusõiguse ulatus on osaliselt või täielikult kattuv, on eestkostjal TsÜS § 126 lg 1 järgi õigus eestkostetava kehtivalt antud volitus igal ajal tagasi võtta. (p 18)
Piiratud teovõimega täisealisel isikul ei ole TsMS § 202 lg-te 1 ja 2 kohaselt üldjuhul tsiviilkohtumenetlusteovõimet (TsMS § 202 lg 4 esimese lause järgi on eestkostetaval tsiviilkohtumenetlusteovõime täisealisele isikule piiratud teovõime tõttu eestkoste seadmise menetluses). Piiratud teovõimega täisealist isikut esindab TsMS § 217 lg 3 järgi kohtus tema seaduslik esindaja, kes on PKS § 207 lg 1 kohaselt oma ülesannete ulatuses eestkostja. Kui eestkostetav on enne kehtivalt volitanud kedagi ennast kohtumenetlustes esindama, on ka volitatud esindajal õigus eestkostetavat TsMS § 217 lg 1 kohaselt menetluses esindada.
Menetlusosalise esindaja ei ole menetlusosaline, vaid isik, kelle kaudu menetlusosaline menetluses osaleb (TsMS § 217 lg 1). Esindaja menetlusse kaasamist TsMS ei sätesta. (p 19)
|
| 2-18-13387/72
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
09.06.2021 |
|
Kui hageja soovib nõude tervikuna tunnustamata jätmist, siis sellest saab järeldada, et hageja on vaidlustanud ka nõude tunnustamise intressi osas. (p 15)
Enne 1. veebruari 2021 kehtinud PankrS § 106 lg-st 3 tulenes otsesõnu, et sellist hagi on õigustatud esitama ka võlgnik. (p 11)
Pankrotimenetluses peaks isik esitama oma vastuväited nõudele (sh nõude aluseks oleva lepingu võltsitusele tuginevad vastuväited) esimesel võimalusel. Kui isik teab, et nõue põhineb võltsitud dokumentidel, tuleb sellele tugineda ja oma vastuväide esitada juba nõuete kaitsmisel. Olukorras, kus võlgnik teab või peab teadma, et kaitsmiseks esitatud nõue põhineb võltsitud andmetel, kuid ei tugine sellele nõuete kaitsmise koosolekul ega esita sellekohast vastuväidet, ei saa ta hiljem PankrS § 106 lg-te 2 ja 3 alusel enam nõude uuesti läbivaatamist nõuda. Selleks, et tugineda juba tunnustatud nõude puhul PankrS § 106 lg-tele 2 ja 3, tuleb võlgnikul muuta kohtu jaoks usutavaks, et ta enne nõude tunnustamist ei teadnud ega pidanudki teadma PankrS § 106 lg-s 2 nimetatud asjaoludest. Hoolas võlgniku juhatuse liige tutvub võlgniku raamatupidamisdokumentidega, samuti pankrotimenetluses esitatud nõuetega ja nende aluseks olevate dokumentidega juba enne, kui nõuete kaitsmine toimub, mitte ei hakka sellega tegelema pärast nõuete kaitsmist ja tunnustamist. (p 12)
Nõuete kaitsmisel tuleb võlausaldajal näidata, missuguse nõudega on tegemist. Seejuures on oluline viidata elusündmusele, millest õigussuhe tuleneb, et nõue oleks piisavalt piiritletud. (p 14)
Kui isikul on hagi esitamise õigus, tuleb arvestada, et hagi esitamise ja selle menetlemisega kaasnevad ka menetluskulud. Kuigi pankrotimenetluses on võlgnikul kulutuste tegemiseks vaja pankrotihalduri heakskiitu ja võlgniku pankrotihaldur on keeldunud võlgniku ja tema lepingulise esindaja vahelise õigusabi lepingu täitmisest ning õigusabikulude kandmisest, ei puuduta võlgniku (juhatuse liikme) ja pankrotihalduri võimalik sisesuhe vastaspoole menetluskulude kandmist ning väljamõistmist kohtumenetluses. Kohus peab menetluskulude jaotamisel ja kindlaksmääramisel lähtuma tsiviilkohtumenetluses sätestatud reeglitest. Kui hagi jääb rahuldamata, ei saa kostja menetluskulusid jätta hageja juhatuse liikme kanda, kuna ta on menetlusväline isik. Kostja menetluskulud tuleb sellisel juhul jätta võlgniku kanda. (p 17)
|
| 2-17-7899/65
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
09.06.2021 |
|
Riigikohtul on ka pärast asja menetlusse võtmist kohustus kontrollida määruskaebuse nõuetekohasust, sh õigust kaebus esitada (vt nt RKTKm 14.032018, nr 2-16-15491/44, p 18). (p 20)
Eeltõendamismenetlus ei ole iseseisev kohtumenetlus, vaid selle eesmärk on lihtsustada taotleja eeldatavate õiguste kaitsmist võimalikus tulevases (kavandatavas) või juba käimasolevas kohtumenetluses. (p-d 22.3 ja 22.5)
Eeltõendamismenetluse lõpetamine ei tähenda kohtumenetluse lõpetamist ning seega ei kohaldu TsMS § 433 lg 1, mille kohaselt võib menetluse lõpetamise määruse peale esitada määruskaebuse. Enne kohtuasja algatamist toimuv eeltõendamismenetlus ei ole hagita menetlus, mille kohta kohalduks TsMS § 660 lg 3 esimene lause, mis võimaldab maakohtu menetlust lõpetava määruse peale hagita menetluses esitada määruskaebuse isikul, kelle õigust on määrusega kitsendatud. (p 22.5)
Tõendite tagamine eeltõendamismenetluse mõttes hõlmab tõendite kogumist (TsMS § 244 lg 2 ja § 246 lg 1 p 2) ja nende säilimise tagamist.
TsMS § 244 lg 1 teises lauses ja sama paragrahvi teises lõikes nimetatud juhtudel (autoriõiguste, autoriõigustega kaasnevate õiguste või tööstusomandiõiguste rikkumine või selliste õiguste rikkumise oht) eeltõendamismenetluse korraldamisel tuleb arvestada TsMS §-st 280 tulenevaid erisusi. Niisuguste andmete (teabe) nõudmine ei ole eeltõendamismenetluse korras üldjuhul võimalik ilma eelneva kohtusse pöördumiseta. Ühe võimalusena saab intellektuaalset omandit käsitlevatel juhtudel TsMS § 244 lg 1 järgi eeltõendamismenetluses kohustada teist isikut andma TsMS §-s 280 käsitletud teavet nii enne kohtumenetlust kui ka kohtumenetluse ajal, kui õiguse rikkumine või selle oht on teises kohtuasjas tehtud ja jõustunud kohtulahendiga kindlaks tehtud ning see on siduv uue kohtumenetluse menetlusosalistele (vt TsMS § 457 lg 1). Pärast kohtumenetluse algust on TsMS § 280 võimalik kohaldada ka juhul, kui asjaomased rikkumised või selliste rikkumiste oht on kindlaks tehtud kas vaheotsusega nõude põhjendatuse kohta (TsMS § 449 lg-d 2 ja 3) või osaotsusega (TsMS § 450).
Kuna eeltõendamismenetluse eesmärgiks ei ole asjaolude siduv tuvastamine, siis ei hinda kohus kogutud tõendeid TsMS § 232 lg 1 mõttes (st ei tee tõendite põhjal otsustusi ega järeldusi menetlusosalise väidete tõendatuse kohta) eeltõendamismenetluses, vaid alles põhiasja lahendamisel. (p 22.4)
|
| 2-18-2243/179
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
09.06.2021 |
|
Üldjuhul olukorras, kus keegi ei ole osanike koosoleku otsuse kehtivust kahtluse alla seadnud, ei saa olla osanikul õiguslikku huvi esitada osaühingu vastu hagi osanike otsuse kehtivuse tuvastamiseks, kuivõrd otsus kehtib seni, kuni jõustunud kohtulahendiga ei ole tuvastatud otsuse tühisust (TsÜS § 38 lg 2 teine lause) või tunnistatud otsust kehtetuks (ÄS § 178 lg 1). Kui aga üks osanik on osanike koosoleku otsuse kehtivuse vaidlustanud, võib teisel osanikul, kes soovib koosoleku otsuse kehtima jäämist, olla õiguslik huvi esitada otsuse vaidlustamise hagiga ühiseks menetlemiseks vastavasisuline tuvastushagi eesmärgiga vältida hagi õigeksvõtu mõju (vt nt aktsiaseltsi kontekstis RKTKm 14.12.2011 nr 3-2-1-133-11, p 21; RKTKo 12.01.2011 nr 3-2-1-135-10, p-d 20-22). (p 17)
Juriidilise isiku organi otsuse kehtivuse tuvastamise hagi tuleb esitada juriidilise isiku vastu. Sellise hagi esitamisel on kohaseks kostjaks juriidiline isik. (p 18)
ÄS § 184 lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel määrata väljalangenud juhatuse liikme asemele osaniku nõudel uue liikme. Kohus saab koostoimes TsMS §-ga 602 määrata juhatuse asendusliikme juhul, kui äriühing on juhatuse liikme väljalangemise tõttu muutunud juhtimisvõimetuks (vt RKTKo 18.12.2019 nr 2-17-10474/80, p 38). (p 29.1)
Hagi tagamise korras juhatuse liikme määramise eesmärk erineb ÄS § 184 lg 6 ja TsMS §-de 602-606 alusel juhatuse asendusliikme määramise eesmärgist. Kohus võib sellise hagi tagamiseks, mille esemeks ei ole rahaline nõue kostja vastu, hageja taotlusel esialgselt reguleerida vaidlusalust õigussuhet. Sellise hagi tagamise (vaidlusaluse õigussuhte esialgse reguleerimise) eesmärk on eelkõige olulise kahju või omavoli vältimine (TsMS § 377 lg 2), tagamaks menetluse ajaks õigusrahu. Hagi tagamise korras osaühingule juhatuse liikme määramisel ei tule juhinduda ÄS § 184 lg-st 6. (p 29.2)
Osaühingu puhul, millel puudub nõukogu, ei saa osanikud kohtus ÄS § 184 lg 6 ja TsMS §-de 602-606 alusel määratud juhatuse asendusliiget tagasi kutsuda. (p 30)
Osanikel puudub pädevus hagi tagamise korras määratud juhatuse liikme tagasikutsumiseks. Selline koosoleku otsus on tühine avaliku huvi tõttu kehtestatud seaduse sätte rikkumise tõttu (ÄS § 1771 lg 1 esimene lause). (p-d 30 ja 31.2)
Seadusest ei tulene, et juhatuse liikme kandidaadi kohta tuleks osanikele esitada rohkem andmeid, kui need, mis võimaldavad osanikel aru saada, millist isikut soovitakse juhatuse liikme kohale valida. (p 22)
Samuti ei saa juhatuse liikme valimise otsuse tühisust tuua kaasa kandidaadi väidetav ebakompetentsus, juhtimiskogemuse puudumine või suur töökoormus. (p 23)
Osaühingu puhul, millel puudub nõukogu, ei saa osanikud kohtus ÄS § 184 lg 6 ja TsMS §-de 602-606 alusel määratud juhatuse asendusliiget tagasi kutsuda. (p 30)
Osanikel puudub pädevus hagi tagamise korras määratud juhatuse liikme tagasikutsumiseks. Selline koosoleku otsus on tühine avaliku huvi tõttu kehtestatud seaduse sätte rikkumise tõttu (ÄS § 1771 lg 1 esimene lause). (p-d 30 ja 31.2)
Kui hageja on esitanud TsMS § 370 lg 2 järgi mitu alternatiivset nõuet ja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esmast nõuet ei rahuldata, ei saa kohus lahendada sellele järgnevaid nõudeid enne, kui on selge, et esmast nõuet ei rahuldata.
Järjestatud alternatiivsete nõuete korral saab kohus jätta põhjendamata vaid nende nõuete rahuldamata jätmise, mis järgnevad rahuldatud nõudele. Samuti ei pea kohus põhjendama ühe alternatiivse nõude rahuldamisel teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist siis, kui hageja ei ole oma alternatiivseid nõudeid järjestanud. Kui hageja on järjestanud oma alternatiivsed nõuded ja kohtu arvates ei ole hageja esmane nõue põhjendatud, tuleb otsuse resolutsioonis märkida, et kohus jätab esmase alternatiivse nõude rahuldamata (vt RKTKo 11.12.2013 nr 3-2-1-129-13, p 14). Samas ei pea kohus ühe järjestamata alternatiivnõude rahuldamise korral võtma teiste alternatiivnõuete kohta kohtulahendi resolutsioonis seisukohta (vt RKTKo 19.12.2012 nr 3-2-1-165-12, p 24). Kui aga kohus rahuldab hageja eespoolsena järjestatud alternatiivse nõude, peaks kohus menetlusliku ebaselguse vältimiseks hoiduma sellele järgnevate alternatiivsete nõuete kohta kohtuotsuse resolutsioonis seisukoha võtmisest. (p 25)
Kui kostja on apellatsioonimenetluses õigustamatult vaidlustanud hagi rahuldamata jätmise, on ringkonnakohtul võimalik kaaluda, kas jätkata kaebuses esitatud nõude menetlemist või jätta see TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. (p 20)
|
| 2-15-8204/113
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
02.06.2021 |
|
Töövõtja, kellel tuleb oma töö teha kolmandate isikute koostatud plaanide alusel, peab kontrollima, kas need plaanid on sobivaks aluseks tema töödele ning puuduste korral neist tellijat teavitama. Üldjuhul tuleb töövõtjal töö tegemisel arvestada töövõtulepingusse märgitust laiemate kohustustega. Muu hulgas peab töövõtja tegema oma töö kehtivatest õigusaktidest, tehnilistest normidest ja standarditest lähtudes, et tagada töö vastavus keskmisele kvaliteedile. Töövõtja kõrgema hoolsusstandardi sätestab ka VÕS § 641 lg 3, mis kohaldub olukorras, kus tellija juhise puudused ja selle kahjulikud tagajärjed ilmnevad pärast töö juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminekut tellijale. , kuid töövõtjalt ei saa eeldada tellija esitatud projekti, mille on koostanud oma majandus- ja kutsetegevuses projekteerija, üksikasjalikku kontrollimist. Kui tellija on esitanud töövõtjale professionaalse projekteerija koostatud projekti, peab töövõtja kontrollima projekti mahus, mis võimaldaks avastada ilmselged projekteerimisvead. Töövõtja ei saa vastutusest vabanemiseks tugineda projektis sisalduvatele vigadele, kui ta projekti järgi ehitades rikuks ehitamist reguleerivaid õigusakte, millest kõrvalekaldumine ei ole lubatud, eelkõige kui ehitis, ehitamine ja ehituse kasutamine ei ole ohutud. (p 14)
Kui töövõtja väidab, et projekt on puudustega, mis ei võimalda tööd nõuetekohaselt teha, peab ta seda TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama. (p 16)
Asjaolu, et asjatundjal ei olnud arvamuse koostamise ajal riiklikult tunnustatud kutset, ei anna alust leida, et kohus rikkus tõendite hindamisel TsMS § 232. Asjatundjale ei ole arvamuse koostamiseks ette nähtud riikliku kutsestandardi täitmise nõuet. (p 16)
|
| 2-20-17226/30
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
27.05.2021 |
|
Vt isiku, kelle kinnisesse asutusse paigutamist menetletakse, ärakuulamise kohta p-d 11.1 - 11.2 ning RKTKm 21.04.2021, nr 2-20-11920/32, p-d 12.2–12.3.
Teisi isikuid (nt valla- või linnavalitsus; isiku, kelle kinnisesse asutusse paigutamist menetletakse, abikaasa ja muud isikuga koos elavad pereliikmed ning eestkostja) võib kohus ära kuulata mh telefonitsi või lugeda ärakuulamiseks piisavaks isiku kirjaliku või elektrooniliselt esitatud seisukoha, kui kohtu arvates on sel viisil võimalik ära kuulatavalt isikult saadavaid andmeid ja seisukohta piisavalt hinnata. Ka teiste isikute ära kuulamata jätmist tuleb määruses põhjendada. (p 12)
Vt esindaja funktsiooni, ülesannete ning määramise kohta p-d 13.1–13.3.2 ja RKTKm 21.04.2021, nr 2-20-11920/32, p-d 11-11.2. Kui maakohus määrab puudutatud isikule riigi õigusabi korras esindaja alles pärast selle määruse tegemist, millega otsustas esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise, ning puudutatud isiku esindajal ei olnud võimalik enne, kui maakohus tegi esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise määruse, oma ülesandeid täita, rikub maakohus oluliselt menetlusõiguse norme. (p 13.2)
Olukorras, kus puudutatud isikut juba esindab teine tsiviilkohtumenetlusteovõimeline isik, kes ei pea vastama TsMS §-s 218 sätestatud nõuetele, tuleb kohtul kontrollida, kas nimetatud esindaja suudab puudutatud isiku õigusi piisavalt kaitsta ning kas puudutatud isiku huvides on vajalik, et kohus määraks talle esindaja. Nimetatud eelduste täidetust tuleb kontrollida ka siis, kui kohtu poolt esindaja määramine on puudutatud isiku või tema lähedaste arvates ebavajalik. Mh tuleb kohtul kontrollida, kas puudutatud isiku ja teda esindava isiku huvid ei ole vastuolus ning et ka puudutatud isik ei taju teda esindava isiku puhul huvide konflikti ohtu. Samuti peavad ka TsMS § 535 lg 1 esimeses lauses nimetatud esindajal (st mitte kohtu määratud esindajal), kes isikut kinnisesse asutusse paigutamise menetluses esindab, olema piisavad õiguslikud teadmised ja oskus kehtivas õiguses orienteeruda määral, mis on vajalik kaitsmaks menetluses puudutatud isiku õigusi ja huve (mh selleks, et vaidlustada puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise määrust). (p 13.3.3)
Vt esindaja funktsiooni, ülesannete ning määramise kohta isiku kinnisesse asutusse paigutuse menetluses p-d 13.1–13.3.2 ja RKTKm 21.04.2021, nr 2-20-11920/32, p-d 11-11.2. Kui maakohus määrab puudutatud isikule riigi õigusabi korras esindaja alles pärast selle määruse tegemist, millega otsustas esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise, ning puudutatud isiku esindajal ei olnud võimalik enne, kui maakohus tegi esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise määruse, oma ülesandeid täita, rikub maakohus oluliselt menetlusõiguse norme. (p 13.2)
Olukorras, kus puudutatud isikut juba esindab teine tsiviilkohtumenetlusteovõimeline isik, kes ei pea vastama TsMS §-s 218 sätestatud nõuetele, tuleb kohtul kontrollida, kas nimetatud esindaja suudab puudutatud isiku õigusi piisavalt kaitsta ning kas puudutatud isiku huvides on vajalik, et kohus määraks talle esindaja. Nimetatud eelduste täidetust tuleb kontrollida ka siis, kui kohtu poolt esindaja määramine on puudutatud isiku või tema lähedaste arvates ebavajalik. Mh tuleb kohtul kontrollida, kas puudutatud isiku ja teda esindava isiku huvid ei ole vastuolus ning et ka puudutatud isik ei taju teda esindava isiku puhul huvide konflikti ohtu. Samuti peavad ka TsMS § 535 lg 1 esimeses lauses nimetatud esindajal (st mitte kohtu määratud esindajal), kes isikut kinnisesse asutusse paigutamise menetluses esindab, olema piisavad õiguslikud teadmised ja oskus kehtivas õiguses orienteeruda määral, mis on vajalik kaitsmaks menetluses puudutatud isiku õigusi ja huve (mh selleks, et vaidlustada puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise määrust). (p 13.3.3)
Vt esindaja funktsiooni, ülesannete ning määramise kohta isiku kinnisesse asutusse paigutuse menetluses p-d 13.1–13.3.2 ja RKTKm 21.04.2021, nr 2-20-11920/32, p-d 11-11.2. Kui maakohus määrab puudutatud isikule riigi õigusabi korras esindaja alles pärast selle määruse tegemist, millega otsustas esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise, ning puudutatud isiku esindajal ei olnud võimalik enne, kui maakohus tegi esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise määruse, oma ülesandeid täita, rikub maakohus oluliselt menetlusõiguse norme. (p 13.2)
|
| 2-20-1708/82
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
19.05.2021 |
|
Hooldusõiguse asjade puhul tuleb lapse huvidest lähtuvalt vanema avaldust ja selle eesmärki ka tõlgendada ja lasta vanemal avaldust vajaduse korral veelkord täpsustada. (p 22)
Riigikohtu praktika järgi saab vanem lapse viibimiskoha määramise õigust taotleda alternatiivselt kahel materiaalõiguslikul alusel, s.o taotledes lapse viibimiskoha määramise küsimuses endale otsustusõigust PKS § 119 alusel või nõudes lapse viibimiskoha määramise osas ühise hooldusõiguse lõpetamist ja selles osas ainuhooldusõiguse endale andmist PKS § 137 lg 1 alusel. (p 17)
Hooldusõiguse asjades (sh vanema õiguste määramine lapse suhtes) peab kohus vanema avaldust ja vaidluse asjaolusid tõlgendades välja selgitama, mis osas ja missugusel õiguslikul alusel on tegelikult asja lahendamine vajalik. Kohus peab PKS § 123 lg 1 ja § 137 lg 2 p 2 ja lg 3 kohaselt lähtuma eelkõige lapse huvidest.
Vanemate ühist hooldusõigust lõpetades või ühele vanemale otsustusõigust andes võib piirata teise vanema õigusi üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik, ning säilitada võimalikult suures ulatuses mõlema vanema ühine hooldusõigus. Kui lapsel on mõlema vanemaga lähedane ja usalduslik suhe ja mõlemad vanemad suudavad ja tahavad lapse eest hoolitseda, ei ole põhjendatud piirata vanemate õigusi suuremas ulatuses, kui see on tegelikult hädavajalik. Sellises olukorras tuleb eelistada hooldusõiguse või otsustusõiguse reguleerimist kohtus selliselt, et see tagaks võimalikult suures ulatuses lapsele võimaluse saada isiklikku hoolitsust (PKS § 116, § 118, § 143 lg-d 1-21) võrdselt mõlemalt vanemalt, toetades ja säilitades seeläbi ka vanemate lahuselu korral lapse suhet mõlema vanemaga. Olukorras, kus kohus pole tuvastanud, et kumbki vanem oleks vägivaldne või võimetu lapse eest hoolitsema ning lapsel on mõlema vanemaga tugev side, tuleb kohtutel lähtuda sellest, et lapse huvides on ka vanemate lahuselu korral veeta aega võimalikult võrdselt mõlema vanemaga.
Samuti tuleb kohtul asja lahendades silmas pidada seda, et hooldusõiguse küsimusi saab ja tuleb hinnata eri valdkondade suhtes eraldi. (p 19)
Olukorras, kus vaieldakse sisuliselt üksnes koolivaliku üle, peaks kohus asja lahendamisel välja selgitama, kas elukohas on vanemad võimelised omavahel kokku leppima, ilma et viibimiskoha (sh elukoha) määramise osas peaks vanemate õigusi piirama. Kui vanematel on lapsega lähedane ja usalduslik suhe, tuleks kohtul otsustusi tehes lähtuda sellest, et lapse suhe mõlema vanemaga säiliks senisel kujul võimalikult suurel määral. Kui see on lapse huvides, tuleks valida lahendus, mis võimaldaks säilitada lapsel võimalikult võrdse suhtlemisvõimaluse mõlema vanemaga. (p 20)
Asja lahendades peab arvestama hetkeolukorraga, mitte hindama seda, mis võib kunagi tulevikus toimuda. Asjaolude muutudes saab vanem hooldusõiguse küsimuses vajaduse korral uuesti kohtusse pöörduda. (p 21)
Hooldusõiguse asjade puhul tuleb lapse huvidest lähtuvalt vanema avaldust ja selle eesmärki ka tõlgendada ja lasta vanemal avaldust vajaduse korral veelkord täpsustada. (p 22)
|
| 2-19-15916/90
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
19.05.2021 |
|
Vt juurdepääsu nõude rahuldamise eelduste kohta AÕS § 156 lg 1 järgi nt RKTKm 13.02.2019 nr 2-14-23161/207, p 17.1; RKTKm 03.10.2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663/95, p 15. (p 11)
Vähemalt üldjuhul ei pea kinnisasjale tagama täiendavat juurdepääsu üle teise isiku kinnisasja. Erandlikel asjaoludel võib täiendava juurdepääsu määramine olla õigustatud ka olukorras, kui taotleja kinnisasjale on juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt olemas. (p 13)
AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud üle võõra kinnisasja juurdepääsu määramise eelduseks ei saa olla üksnes äriühingu äriline huvi kasutada oma kinnisasja ja sellel asuvaid hooneid võimalikult kasumlikult. Ärilistel kaalutlustel täiendava juurdepääsu taotlemist olukorras, kus kinnisasja ja sellel asuva hoone sihtotstarbeline kasutamine täiendava juurdepääsuta ei ole välistatud, ei saa pidada samaväärseks olukorraga, kus taotleja vajab täiendavat juurdepääsu oma kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise võimatuse tõttu (vt selle kohta RKTKm 30.03.2004, nr 3-2-1-33-04, p 18). (p 14)
Mõistlik ei ole tõlgendada TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama mh alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (RKTKo 20.04.2016 nr 3-2-1-142-15, p 19 jj). (p 16)
Vt RKTKm 2. juuni 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 18. (p 16)
|
| 2-19-15916/87
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
12.05.2021 |
|
Vt juurdepääsu nõude rahuldamise eelduste kohta AÕS § 156 lg 1 järgi nt RKTKm 13.02.2019 nr 2-14-23161/207, p 17.1; RKTKm 03.10.2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663/95, p 15. (p 11)
Vähemalt üldjuhul ei pea kinnisasjale tagama täiendavat juurdepääsu üle teise isiku kinnisasja. Erandlikel asjaoludel võib täiendava juurdepääsu määramine olla õigustatud ka olukorras, kui taotleja kinnisasjale on juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt olemas. (p 13)
AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud üle võõra kinnisasja juurdepääsu määramise eelduseks ei saa olla üksnes äriühingu äriline huvi kasutada oma kinnisasja ja sellel asuvaid hooneid võimalikult kasumlikult. Ärilistel kaalutlustel täiendava juurdepääsu taotlemist olukorras, kus kinnisasja ja sellel asuva hoone sihtotstarbeline kasutamine täiendava juurdepääsuta ei ole välistatud, ei saa pidada samaväärseks olukorraga, kus taotleja vajab täiendavat juurdepääsu oma kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise võimatuse tõttu (vt selle kohta RKTKm 30.03.2004, nr 3-2-1-33-04, p 18). (p 14)
Mõistlik ei ole tõlgendada TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama mh alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (RKTKo 20.04.2016 nr 3-2-1-142-15, p 19 jj). (p 16)
Vt RKTKm 02.06.2008 nr 3-2-1-42-08, p 18. (p 16)
|
| 2-20-114596/21
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
12.05.2021 |
|
TsMS § 175 lg 1 järgi on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja asja keerukust arvestades. Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga. Lisaks eeltoodule tuleb hinnata ka esindaja ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust (vt kokkuvõtvalt RKTKm 14.04.2021 nr 2-19-10324/42, p 17). (p 11)
Riigikohus on 14. aprilli 2021. a määruses tsiviilasjas nr 2-19-10324/42 muutnud Riigikohtu varasemaid seisukohti ja leidnud, et ei ole põhjendatud siduda menetluskulusid kandma kohustatud menetlusosaliselt väljamõistetava menetluskulu suuruse ülempiiri rangelt tsiviilasja hinnaga. (p 13)
|
| 2-18-18193/100
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
06.05.2021 |
|
Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamisel tuleb kaebuse aluseks olevate faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsida, kas on olemas sellele faktikogumile vastav õigusnorm, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks. (p 10)
Ringkonnakohut ei vabasta apellatsioonkaebuse õigusliku perspektiivikuse hindamisest asjaolu, et kaebuses ei ole selgelt välja toodud, kuidas maakohus materiaalõiguse norme valesti kohaldas. Selle üle, kas apellatsioonkaebuses on piisavalt põhjendatud uute tõendite esitamise lubatavust (TsMS § 652 lg 1 p 2 ja lg 4), saab ringkonnakohus otsustada alles pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist. (p 12)
|
| 2-17-19459/92
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
05.05.2021 |
|
Kohtutäituri ametikindlustuse korral võib kohtutäituri eest vastutada tema kindlustusandja (VÕS § 510). Kindlustusjuhtumiks on kindlustusperioodi jooksul toimunud kohtutäituri kohustuse rikkumine. (p 20)
Kohtutäitur vastutab oma ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduses sätestatud alustel ja ulatuses, arvestades lisaks eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Kohtutäituri vastutuse kohaldamiseks tuleb kannatanul tõendada kohtutäituri tegu, kahju, põhjusliku seose teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kohtutäitur vabaneb vastutusest, kui ta tõendab oma süü puudumise. (p 14)
Lisaks kahju hüvitamise eelduste täidetusele on kohtutäituri vastu esitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks nõutav, et kannatanul ei olnud võimalik kahju varem vältida või kõrvaldada oma õiguste seaduses nimetatud viisil kaitsmisega, s.o nt kohtutäituri tegevuse, tegevusetuse või otsuse peale kaebuse esitamisega (TMS § 217 lg 6). (p 16)
Kui kannatanu ei ole kahju vältimiseks või kõrvaldamiseks kaebust või hagi esitanud, tuleb kindlaks teha selle mõjuv põhjus. (p 17)
|
Facebook
Twitter