Kohtulahendite liigitus

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• ülalpidamiskohustuse täitmine
• ->
• elatise suurendamine, vähendamine, väljamõistmata jätmine

Kohus saab erandina lõpetada elatise asjas sundtäitmise, kui see oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas nõuda jõustunud kohtulahendi alusel täitemenetluse korras lapse ülalpidamiseks elatist isikult, kelle isadus ei ole seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud, kuid kellelt on jõustunud kohtulahendiga elatis välja mõistetud, kuigi tal ei ole lapse suhtes PKS § 96 järgi ülalpidamiskohustust. Elatise maksmisest vabastamise nõuet saab juhul, kui hageja ei ole lapse isa, pidada tema vastu alustatud sundtäitmise lõpetamise nõudeks, mille rahuldamise korral peab kohtutäitur TMS § 48 p 4 järgi täitemenetluse lõpetama.

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• põlvnemine
• ->
• põlvnemise kindlakstegemine

Isaduse tuvastamise hagi saab esitada eelkõige mees, kellel on huvi tuvastada, et ta on lapse isa (positiivne tuvastushuvi), aga ka mees, kellel on soov tuvastada, et ta ei ole lapse bioloogiline vanem.

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• ülalpidamiskohustuse täitmine
• ->
• elatise maksmine kokkuleppel

Kui pooled on kohtulikult kokku leppinud elatise maksmise n-ö netopõhimõttel, s.o tulumaksuta, peab kostja maksma tulumaksu võrra suuremat elatist või makstud tulumaksu hiljem hüvitama. Kui kostja ei täida kohtulikku kokkulepet, võib hageja taotleda kohtumääruse alusel kostja suhtes täitemenetluse alustamist vähem tasutud raha osas ning vajadusel esitada TsMS § 368 lg 2 järgi tuvastushagi täitedokumendi tõlgendamise kohta. Selle hagiga on võimalik paluda tuvastada, et kohtumääruse alusel peab kostja lisaks tasutud elatisele maksma ka n-ö tulumaksuosa (vt TsMS § 368 lg 2 kohaldamise kohta ka Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 20). Kohtulik kokkulepe kehtib täitedokumendina alles sellele ette nähtud vormi andmisest, st kohtus kinnitamisest (vt ka nt Riigikohtu 22. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-04, p-d 17-19; 23. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-06, p 14). Kohtulahendi täitmise seisukohalt on määrava tähendusega lahendi resolutsioon. Täitedokumendina on TsMS § 457 lg 1 järgi siduv üksnes lahend hagi kohta hagi aluseks olevatel asjaoludel. See säte kohaldub kehtivas redaktsioonis ka enne sätte jõustumist tehtud kohtulahendite õigusjõu hindamisel.

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• ülalpidamiskohustuse täitmine
• ->
• elatise väljamõistmine kohtus

Eelkõige alaealisele lapsele elatise määramisel tuleb mh arvestada elatise saamise tõttu tekkiva tulumaksu maksmise kohustusega ning tagada, et lapse ülalpidamiseks jääks pärast tulumaksu maksmist piisavalt raha (vt nt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 22). Seega oleks tulnud tulumaksu kohustuse olemasolu arvestada juba elatise suuruse esmasel kindlaksmääramisel. Samas ei ole tulumaksukohustuse olemasolu ainuüksi kohtulahendiga (sh kohtu kinnitatud kompromissiga) väljamõistetud elatise suuruse muutmise aluseks, kui tulumaksu tuli elatiselt maksta ka lahendi tegemise ajal (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p-d 25, 26, 32, 33).

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• vanema hooldusõigus

PKS § 118 lg-st 1 ja PKS § 143 lg-st 2 tuleneb, et ühist hooldusõigust omavad vanemad peavad ühe vanema lahuselu korral lapse heaolu silmas pidades leppima kokku, kuidas korraldada lapse elu pärast vanemate lahkuminekut parimal viisil, sh kuidas toimub hooldusõiguse teostamine lahuselu korral ning mil määral ja viisil osaleb lapse kasvatamises lapsest lahus elav vanem (vt ka Riigikohtu 7. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11, p-d 18-21). Sõltumata hooldusõiguse kuuluvusest, peavad vanemad lahuselu korral kokku leppima ka selles, kuidas ja kui palju saab laps lahus elava vanemaga suhelda ning kuidas peab vanem oma suhtlemisõigust teostama ja -kohustust täitma.

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• suhtlusõigus

Nii lapsele kui ka vanemale kuulub lapse ja vanema vaheline suhtlemisõigus sõltumata sellest, kas vanemale kuulub lapse suhtes hooldusõigus PKS § 116 lg 2 mõttes või mitte. Suhtlusõiguse esmaseks eesmärgiks on tagada vanema ja lapse isiklike suhete tekkimine ja jätkumine eelkõige siis, kui vanemal ei ole lapse suhtes hooldusõigust, aga ka siis, kui vanematel on küll ühine hooldusõigus, kuid üks vanem ei ela lapsega koos. Sõltumata hooldusõiguse kuuluvusest, peavad vanemad lahuselu korral kokku leppima ka selles, kuidas ja kui palju saab laps lahus elava vanemaga suhelda ning kuidas peab vanem oma suhtlemisõigust teostama ja -kohustust täitma. Kuigi PKS §-s 143 ei ole selgelt sätestatud kohtu õigust määrata, kuidas toimub vanema ja lapse suhtlemine, on juhul, kui vanematel puudub üksmeel lapse ja lahuselava vanema suhtlemise küsimuses, vanemal õigus pöörduda nii enda kui ka lapse õiguste ja huvide kaitseks kohtusse, et tagada PKS § 143 lg-s 1 ja LaKS §-s 28 sätestatud vanema ja lapse suhtlemisõiguse teostamine ning vanema suhtlemiskohustuse täitmine. Vanema ja lapse suhtlemist korraldades määrab kohus vanema suhtlemisõiguse ulatuse ning täpsustab, mil viisil peab vanema ja lapse suhtlemine PKS § 143 lg 1 mõttes toimuma. Kohtul tuleb määrata võimalikult täpselt vanema ja lapse suhtlemise viis, koht, aeg, sh kestus ja sagedus ning lapse üleandmise kord. Vanema ja lapse suhtlemist reguleerides peab kohus arvestama mh vanemate tööaega ega tohi määrata lapsega kohtumise aegu selliselt, et need kattuvad vanema tööajaga, mistõttu ei saa vanem suhtlemiskorras määratud ajal töökohustuste täitmise tõttu tegelikult lapsega koos olla. Selline suhtlemise kord ei ole täidetav ega vasta ei vanema ega lapse huvidele. Mh võib kohus suhtlemiskorda reguleerides PKS § 143 lg 2 järgi täpsustada, millisest tegevusest peavad vanemad lapsega suheldes hoiduma, ning määrata PKS § 143 lg 3 teise lause järgi vajadusel kolmanda isiku, kelle juuresolekul laps vanemaga suhtleb. Vanema ja lapse suhtlemise korda määrates peab kohus PKS § 123 lg 1 järgi tegema esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, kuid arvestama seejuures ka kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Sellest tulenevalt peab kohus arvestama nii vanema(te) hooldusõigust, vanema(te) õigust ja huvi lapsega suhelda kui ka lapse õigust ja huvi vanema(te)ga suhelda, samuti iga üksikjuhtumi asjaolusid, ja tegema kõike seda arvesse võttes lapse huvidest juhinduva lahendi. Kolleegium juhib tähelepanu, et TsMS § 5 lg 3 esimese lause järgi selgitab kohus hagita asjas ise asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Kohtu ülesandeks on vanema ja lapse suhtlemise korda reguleerides lõpetada vanemate vaidlused lapsega suhtlemise korra, sh suhtlemise aegade üle, ning seetõttu peab vanema ja lapse suhtlemist reguleeriv kohtulahend olema suhtlemise aegade osas täpne. Kohus peab hagita menetluses tehtava määruse resolutsiooniga lahendama esitatud nõuded ja taotlused TsMS § 478 lg 1, § 463 lg 2 ja § 442 lg 5 järgi selgelt ja ühemõtteliselt.

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• abikaasade varasuhted
• ->
• varaühisus
• ->
• ühisvara valitsemine

Kuna PKS § 17 lg 2 (kehtiva PKS § 28 lg 1 esimene lause) järgi käsutavad abikaasad ühisvara kokkuleppel, seatakse ka ühisomandis olevale kinnisasjale hüpoteek üldjuhul abikaasade kokkuleppel (vt Riigikohtu 7. oktoobri 2009. a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-2-5-09).

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• eestkoste
• ->
• eestkostja määramine

Eestkostja määramise menetluse eesmärgiks on kontrollida, kas isik on piiratud teovõimega ja kas ta vajab eestkostet, sh tagada vajadusel isiku õiguste ja huvide kaitse. Kohus saab algatada eestkostja määramise menetluse nii selleks õigustatud isiku avalduse alusel kui ka omal algatusel, kui kohut teavitatakse muul viisil eestkostet vajavast isikust. Eestkostjat määrates tuleb eelistada füüsilist isikut juriidilisele isikule ning neid mõlemaid omakorda valla- või linnavalitsusele. Eestkostja määramiseks tuleb kohtul tuvastada, kas ja millises osas on isiku teovõime piiratud, st millises osas ei suuda isik oma tegudest aru saada või neid juhtida ja vajab eestkostet. Isiku eestkostevajaduse ja selle ulatuse tuvastab kohus asjas kogutud tõendite alusel. Eestkostja määramise menetluses saab kohalik omavalitsus anda kohtule ülevaate isiku tegelikust olukorrast, sh sellest, millised on isiku sotsiaalsed suhted ja kuidas tuleb isik igapäevaselt oma eluga toime. Samuti saab valla- või linnavalitsus avaldada arvamust selle kohta, kas isik vajab kohaliku omavalitsuse arvates eestkostet ning kui vajab, siis millises ulatuses. Isikul võib olla üksnes osaliselt piiratud teovõime, s.o osas, milles ta vaimse tervise seisundi tõttu ei saa oma tegude tähendusest aru ega suuda arukalt tegutseda. Neis küsimustes, kus isik saab oma tegude tähendusest aru ja suudab neid juhtida, ei ole isiku teovõime piiratud, st neis küsimustes tuleb austada isiku õigust vabale eneseteostusele ning selles osas võib isik iseseisvalt oma elu puudutavaid otsuseid vastu võtta ning iseseisvalt õiguskäibes osaleda. Eestkostja ülesannete ulatus sõltub eelkõige sellest, milline on isiku eestkostevajadus. Eestkostja ülesandeks saab olla eestkostetava õiguste ja huvide kaitse üksnes neis eluvaldkondades, milles isiku enda teovõime on piiratud. Isik ei vaja hoolimata piiratud teovõimest eestkostet osas, milles tema õigused ja huvid on kaitstud muul viisil, sh kui isik on volitanud kedagi oma asju ajama ja/või tema perekonnaliikmed või muud abilised tagavad tema toimetuleku ja heaolu. Eestkostja määramisele kui kõige äärmuslikumale abinõule tuleb eelistada võimaluse korral muid abinõusid. Mh on võimalik isiku asjade ajamiseks anda volitus. Seejuures peab täisealine isik teist isikut volitades saama aru volituse tähendusest ja tagajärgedest, st olema volituse andmise ajal volitamise osas teovõimeline, et volitus kehtiks. Kui isik on kehtivalt volitanud kedagi enda asju ajama, peab kohus eestkostja ülesannete määramisel seda arvestama. Kohtumääruse resolutsioonist peab nähtuma selgelt ja ühemõtteliselt eestkostja ülesannete konkreetne ulatus ning isiku iseseisva tegutsemisvabaduse ulatus.

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• eestkoste
• ->
• eestkostja määramine

Perekonnaseaduse eestkostet reguleerivate sätete mõtte kohaselt tuleb eestkostet vajavale lapsele määrata eestkostja ning tagada igal võimalikul juhul lapse kasvamine füüsilisest isikust eeskostja perekonnas. Eestkostja määramise eesmärgiks on tagada lapse õiguste ja huvide täielik kaitse kuni tema täisealiseks saamiseni ka juhul, kui lapsel ei ole vanemaid, kes seda teeksid.
Lapsele saab määrata eestkostja eelkõige juhul, kui lapsel ei ole hooldusõiguslikku vanemat, sh kui vanema hooldusõigus on peatatud või piiratud teovõimega vanema esindusõigus on peatunud ning lapsel ei ole teist hooldusõiguslikku vanemat. Lisaks saab lapsele määrata eestkostja ka juhul, kui vanema hooldusõigust on piiratud ja selle tulemusena ei ole vanemal kas täielikult või osaliselt lapse esindamise õigust, st lapsel ei ole hooldusõiguslikku vanemat kõigi tema isiklike ja/või varaliste õiguste ja huvide kaitseks. Üldjuhul tuleb määrata kõigile õdedele ja vendadele, aga ka poolõdedele ja poolvendadele ühine eestkostja, et tagada laste koos kasvamine. Ühe pere lastele võib määrata erinevad eestkostjad üksnes juhul, kui kõiki asjaolusid arvestades ei ole võimalik lastele ühist eestkostjat määrata või kui eraldi eestkostjate määramine vastab asjaolusid arvestades paremini laste huvidele. Eestkostja määramisel tuleb üldjuhul eelistada lapsele ühe eestkostja määramist. Mitu eestkostjat saab määrata üksnes juhul, kui lapse eestkostjaks soovivad saada abikaasad, kellel on ühine soov hakata lapse eest hoolitsema ja teda kasvatada, aga ka muudel erandlikel juhtudel, kui mitme eestkostja määramine vastab kõiki asjaolusid arvestades lapse huvidele paremini kui ühe eestkostja määramine. Mitme eestkostja määramine olla põhjendatud olukorras, kus eestkostet vajavad mitu ühe pere last. Mitme eestkostja määramine on põhjendatud, kui sellega saab vältida ühe pere laste eraldamist ning jagada üht isikut ülemäära koormavaid eestkostja ülesandeid mitme isiku vahel. Erandina saab kohus määrata kohaliku omavalitsuse lapse eestkostjaks koos füüsilise isikuga, kui see vastab üksikjuhtumi asjaolusid arvestades parimal viisil lapse huvidele. Võimaluse korral tuleb eelistada lapse kasvamist perekonnas, sh eestkostja perekonnas. Otsustades rohkem kui ühe eestkostja kasuks, peab kohus lapsele eestkostjaid määrates otsustama ka selle, kas määrata isikud ühisteks eestkostjateks, kellel on lapse suhtes ühine esindusõigus kõigis lapse elu puudutavates küsimustel, või määrama eraldi iga eestkostja ülesanded ja esindusõiguse ulatuse. Eestkostja ülesanded tuleb kohtul kohtumääruses märkida.

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• ülalpidamiskohustuse täitmine
• ->
• elatise suurendamine, vähendamine, väljamõistmata jätmine

Jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud elatise suuruse muutmise aluseks ei saa olla ainuüksi asjaolu, et laste elukoht on muutunud. Hagejal tuleb esitada ja tõendada elatise suuruse muutmise aluseks olevaid asjaolusid (s.o elatise väljamõistmise asjaolusid). Elatise suuruse kindlaksmääramisel arvestatakse lapse vajadusi ja vanema võimalusi. Seadusest ei tulene, et elatise suuruse määramisel arvestatakse ainuüksi lapse elukoha ja asjaoluga, mitu last kummagi vanemaga elab. Elatise suuruse muutmise hagi aluseks saab olla see, et pärast elatise väljamõistmist on lapse vajadused või vanema võimalused muutunud. Vt ka Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 26.

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• eestkoste
• ->
• eestkostja määramine

Kui kohtule esitatakse avaldus, milles teatatakse eestkostet vajavast lapsest, peab kohus kaaluma menetluse algatamist kohtu omal algatusel. Perekonnaseaduse eestkostet reguleerivate sätete mõtte kohaselt tuleb eestkostet vajavale lapsele määrata eestkostja. Eestkostja määramise eesmärgiks on tagada lapse õiguste ja huvide täielik kaitse (vt ka Riigikohtu 23. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-11, p 21). Lähtuvalt PKS § 123 lg-st 1 teeb kohus lapsesse puutuvaid asja läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Kohtul on õigus algatada ise menetlus alaealisele eestkostja määramise asjas.

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• eestkoste
• ->
• lapse huvide tagamine

Kui kohtule esitatakse avaldus, milles teatatakse eestkostet vajavast lapsest või et lapsel on hooldusõiguslik vanem, kes lapse hooldusõigust ei teosta, peab kohus kaaluma menetluse algatamist kohtu omal algatusel. Perekonnaseaduse eestkostet reguleerivate sätete mõtte kohaselt tuleb eestkostet vajavale lapsele määrata eestkostja. Eestkostja määramise eesmärgiks on tagada lapse õiguste ja huvide täielik kaitse (vt ka Riigikohtu 23. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-11, p 21). Lähtuvalt PKS § 123 lg-st 1 teeb kohus lapsesse puutuvaid asja läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Kohtul on õigus algatada ise menetlus nii alaealisele eestkostja määramise kui ka vanema hooldusõiguse asjas.

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• abikaasade varasuhted
• ->
• abieluvaraleping

Kokkulepe, mis kohustab abikaasat maksma abikaasale raha ainuüksi hüvitisena (leppetrahvina) abielu lahutamise eest, on tühine. Selline kokkulepe kitsendaks oluliselt abielu lahutamise õigust ja oleks kehtiva õiguse järgi vastuolus heade kommetega TsÜS § 86 alusel (vt tehingu vastuolu kohta heade kommetega ka nt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 30).

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• abikaasade varasuhted
• ->
• varaühisus
• ->
• ühisvara valitsemine

Vt abielu kestel omandatud osaühingu osa eelduslikult abikaasade ühisvara hulka kuulumise kohta Riigikohtu 29. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-08, p 16. 1. juulist 2010 jõustunud PKS § 31 lg-t 1 rikkuv tehing on tühine (vt TsÜS § 87). Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 17 lg 2 rikkumine ei too kaasa abikaasade ühisvara hulka kuuluva õiguse kohta tehtud käsutustehingu tühisust. Käsutustehingu kehtivust tuleb eristada käsutuse kehtivusest. Õigustamatu käsutus võib kehtida õiguse heauskse omandamise korral. Heauskse omandamise korral kehtib käsutus vaatamata sellele, et käsutuse tegi õigustamata isik. Õigustamata käsutust on võimalik TsÜS § 114 lg 2 järgi heaks kiita, kui heauskset omandamist ei ole toimunud. Vt õigustamatu käsutuse kehtivuse kohta Riigikohtu 11. aprilli 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 11; 7. oktoobril 2009 määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-5-09, p 8.

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• ülalpidamiskohustuse täitmine
• ->
• elatise väljamõistmine kohtus

Elatise tagasiulatuvalt väljamõistmisel tuleb arvestada ka sel perioodil vabatahtlikult tasutud elatisega ning mõista elatis tagasiulatuvalt välja ulatuses, mille võrra vanem maksis nimetatud ajavahemikul lapsele elatist ettenähtust vähem (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-09, p 12). Üldjuhul saab alaealisele lapsele elatise tasumise kohustuse lugeda siiski täidetuks üksnes ulatuses, milles see maksti lapse vanemale (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-07, p-d 12-13).

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• lapse huvide tagamine

Kas, millal ja kuidas lapsele tema päritolu kohta teavet anda, on üldjuhul hooldusõigusliku vanema otsustada. Selle küsimuse otsustamisel peab vanem teostama oma õigusi heas usus ja lähtuma lapse, mitte enda heaolust. Kui hooldusõiguslik vanem keeldub lapsele tema päritolu kohta teavet andmast, sest ta ei soovi, et laps saaks teada, kes on tema teine vanem, ega toeta lapse kontakti teise vanemaga, ja selline keeldumine ei ole lapse huve arvestades põhjendatud, kuritarvitab hooldusõiguslik vanem oma õigusi ja jätab sellega lapse heaolu tagamata. Juhul, kui vanem ei suuda isiklikel põhjustel lapsele tema päritolu kohta teavet anda, kuigi see oleks ilmselt lapse huvides, ja takistab põhjendamatult teisel vanemal lapsega suhelda, kahjustades sellega lapse heaolu, peab kohus leidma viisi, kuidas lapse heaolu tagada. Seejuures võib kohus rakendada seadusest tulenevaid abinõusid ka omal algatusel. Suhtlemiskorra määramine olukorras, kus piisava arusaamisvõimega laps ei tea ega tunne lahus elavat vanemat, ei ole lapse huvides, sest ei ole teada, kuidas lapsele tõe teadasaamine mõjub, ega see, kas ja kui kiiresti laps olukorraga kohaneb ning milline kontakt tal lahus elava vanemaga tekib ja kui sage suhtlemine on lapse huvides parim.

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• suhtlusõigus

Suhtlusõiguse esmaseks eesmärgiks on tagada vanema ja lapse isiklike suhete tekkimine ja jätkumine. Lapsega koos elav vanem on üldjuhul kohustatud lubama lapsel lahus elava vanemaga suhelda. Vanem ei tohi kahjustada lapse loomupärast suhet teise vanemaga. Üksnes juhul, kui lahus elava vanemaga suhtlemine ei oleks lapse huvides, sh avaldaks lapsele kahjulikku mõju, võib vanem lapse heaolu tagamiseks takistada lahus elaval vanemal lapsega suhelda. Seda, kas lahus elava vanema ja lapse suhtlemise takistamine on lapse huvides põhjendatud, saab kohus hinnata vanema ja lapse suhtlemise korda määrates. Ennatlik ja ebaotstarbekas on määrata kindlaks lahus elava vanema ja lapse suhtlemise korda olukorras, kus piisava arusaamisvõimega laps ei tea ega tunne oma vanemat. See ei ole lapse huvides, sest ei ole teada, kuidas lapsele tõe teadasaamine mõjub, ega see, kas ja kui kiiresti laps olukorraga kohaneb ning milline kontakt tal lahus elava vanemaga tekib ja kui sage suhtlemine on lapse huvides parim. Kohus ei saa vanema ja lapse suhtlemist korraldades kohustada lapsega koos elavat vanemat lapsele selgitama, kes on lapse isa, kui vanem ise on sellele vastu. Kas, millal ja kuidas lapsele tema päritolu kohta teavet anda, on üldjuhul hooldusõigusliku vanema otsustada. Selle küsimuse otsustamisel peab vanem teostama oma õigusi heas usus ja lähtuma lapse, mitte enda heaolust. Kui vanem ei suuda isiklikel põhjustel lapsele tema päritolu kohta teavet anda, kuigi see oleks ilmselt lapse huvides, ja takistab põhjendamatult teisel vanemal lapsega suhelda, kahjustades sellega lapse heaolu, peab kohus leidma viisi, kuidas lapse heaolu tagada. Lapsele tema päritolu selgitamiseks ja vanemaga suhtlemise võimaldamiseks tuleb kohtul esmalt veenda lapsega koos elavat vanemat koostöö vajalikkuses. Kui vanem keeldub koostööst, jättes sellega lapse ilma isiklikust kontaktist teise vanemaga ja ohustades lapse heaolu, saab kohus lapsega koos elava vanema isikuhooldusõigust piirata, võttes vanemalt otsustusõiguse lapse ja teise vanema suhtlemist puudutavas küsimuses. Sellega kaotab lapsega koos elav vanem õiguse otsustada lapse ja teise vanema suhtlemise üle ning see tehakse ülesandeks neutraalsele kolmandale isikule. Vanema õigusi piiravate abinõude rakendamisel peab kohus kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid ning valitud abinõu peab olema asjaolusid arvestades eesmärgipärane ja proportsionaalne. Vanema ja lapse suhtlemise korraldamiseks saab vahendajaks määrata erieestkostja, kelle ülesandeks on sellisel juhul vanemaid ja last tundma õppida ning otsustada paindlikult lapse heaolu ja kõiki asjaolusid arvesse võttes, millal ja kus laps lahus elava vanemaga kohtub ning millal ja kuidas selgitada lapsele pärast teise vanema tundma õppimist, et tegemist on tema vanemaga, kes soovib ka edaspidi lapsega suhelda ja tema elus vanemana osaleda. Erieestkostjaks peab olema isik, kelle isikuomadused ja kvalifikatsioon võimaldavad sellises komplitseeritud olukorras täita erieestkostja ülesandeid ja tagada lapse heaolu. Erieestkostjaks võib olla kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja, kellel on piisav kogemus selliste olukordade lahendamiseks.

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• isikuhooldus

Ühist hooldusõigust omavad vanemad peavad ühe vanema lahuselu korral lapse heaolu silmas pidades leppima kokku, kuidas korraldada lapse elu vanemate lahuselu korral parimal viisil, sh kuidas toimub hooldusõiguse teostamine lahuselu korral ning mil määral ja viisil osaleb lapse kasvatamises lapsest lahus elav vanem. Vanem peab oma vanema õigusi teostades pidama alati silmas lapse parimaid huve ja teostama vanema õigusi heas usus.

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• eestkoste
• ->
• eestkostja määramine

TsMS § 321 lg-t 1 ei saa kohaldada eestkostemenetluses, milles on kohtumääruse kättetoimetamiseks/edastamiseks TsMS § 531 järgi ette nähtud teistsugune regulatsioon. Menetlusdokumendi kättetoimetamise erineva regulatsiooni tõttu ei saa eestkostemenetluses kasutada TsMS § 321 lg 1 tõlgendamise kohta tehtud Riigikohtu lahendeid (kui lahenditest endist ei tulene selgelt vastupidine). Määruskaebuse esitamise tähtaeg eestkostemenetluses hakkab eestkostetava jaoks kulgema hetkest, mil määrus talle edastati. Eestkostetava esindaja jaoks (esindamaks eestkostetavat) hakkab määruskaebuse esitamise tähtaeg kulgema määruse esindajale edastamisest arvates. Eestkostemenetluses on määruskaebuse esitamise õigus mitmel muul menetlusse kaasatud isikul, kes on nt eestkostetava isiku lähedased. Nende isikute puhul ei ole vaja üldisest kaebetähtaja kulgema hakkamise reeglist erandit teha, s.o kui neil on kohtumenetluses esindaja, hakkab määruskaebuse esitamise tähtaeg kulgema määruse esindajale edastamisest või kättetoimetamisest. Kolleegium juhib tähelepanu, et koostoimes TsMS § 526 lg 2 p-st 5, § 526 lg-st 3 ja PKS § 203 lg-st 4 tuleneb asjaolu, et isegi kui kohus on otsustanud TsMS § 526 lg 2 p 5 alusel otsustada eestkoste lõpetamine või pikendamine uuesti viie aasta pärast, ei võta see kohtult PKS § 203 lg-st 4 tulenevat kohustust kontrollida eestkoste jätkumise vajalikkust iga kolme aasta järel. Selline järelevalve tegemise kord ei ole kõige mõistlikum ning vajaks seadusandja sekkumist ühese tähtaja sätestamiseks.

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• eestkoste
• ->
• eestkoste lõpetamine ja lõppemine

Määruskaebuse esitamise tähtaeg eestkostemenetluses hakkab eestkostetava jaoks kulgema hetkest, mil määrus talle edastati. Eestkostetava esindaja jaoks (esindamaks eestkostetavat) hakkab määruskaebuse esitamise tähtaeg kulgema määruse esindajale edastamisest arvates. Eestkostemenetluses on määruskaebuse esitamise õigus mitmel muul menetlusse kaasatud isikul, kes on nt eestkostetava lähedased. Nende isikute puhul ei ole vaja üldisest kaebetähtaja kulgema hakkamise reeglist erandit teha, s.o kui neil on kohtumenetluses esindaja, hakkab määruskaebuse esitamise tähtaeg kulgema määruse esindajale edastamisest või kättetoimetamisest. Kolleegium juhib tähelepanu, et koostoimes TsMS § 526 lg 2 p-st 5, § 526 lg-st 3 ja PKS § 203 lg-st 4 tuleneb asjaolu, et isegi kui kohus on otsustanud TsMS § 526 lg 2 p 5 alusel otsustada eestkoste lõpetamine või pikendamine uuesti viie aasta pärast, ei võta see kohtult PKS § 203 lg-st 4 tulenevat kohustust kontrollida eestkoste jätkumise vajalikkust iga kolme aasta järel. Selline järelevalve tegemise kord ei ole kõige mõistlikum ning vajaks seadusandja sekkumist ühese tähtaja sätestamiseks.

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• ülalpidamiskohustuse täitmine
• ->
• elatise väljamõistmine kohtus

Elatist maksma kohustatud isiku pankroti väljakuulutamise korral tuleb tema vastu esitatud elatishagi jätta PanrS § 43 lg 2 alusel läbi vaatamata. Pärast elatisehagi läbi vaatamata jätmist saab elatist saama õigustatud isik esitada elatisnõude kohustatud isiku pankrotimenetluses PankrS § 44 lg 1 alusel. Pankrotimenetluses saab esitada tavapärases korras tunnustamiseks täitmata elatisnõuded, mis on arvestatud ülalpidamiskohustuse täitmise katteks kuni pankroti väljakuulutamiseni. Pankrotimenetluse väljakuulutamisele järgneva aja eest saab elatist saama õigustatud isik nõuda elatist eelkõige võlgnikult. Võlgnik saab pidada pankrotimenetluse ajal oma ülalpeetavaid ülal eelkõige oma sissetuleku arvel, mis ei muutu pankrotivaraks. Juhul, kui võlgnik ei pea ülalpidamist saama õigustatud isikut vabatahtlikult ülal, tuleb ülalpeetaval esitada pankrotimenetluse ajal pankrotivara arvel elatise saamiseks kohtule avaldus PankrS § 44 lg 1 järgi. Juhul, kui võlgnik ei maksa pankrotimenetluse ajal vabatahtlikult lapsele elatist ja kuni pankrotimenetluse väljakuulutamiseni maksmata elatise saamiseks esitatakse nõue pankrotihaldurile või pankrotimenetluse ajal elatise saamiseks kohtule, väheneb PankrS § 108 lg 3 mõttes TMS § 132 lg 11 järgi ka võlgniku sissetulek, millele ei saa pöörata sissenõuet, ja selle arvel suureneb pankrotivara, mille arvel elatisenõuet rahuldada. Võlgniku pankroti väljakuulutamisele järgneva aja elatisenõuded tuleb rahuldada pankrotivarast enne jaotise alusel raha väljamaksmist. PankrS § 146 lg 1 p 2 alusel tuleb maksta enne jaotist välja üksnes PankrS § 147 alusel pankrotivarast pankrotimenetluse ajaks väljamõistetud hädavajalik elatis.

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• eestkoste
• ->
• lapse huvide tagamine

Maakohus, saades avalduse, milles kohtule teatatakse lapse heaolu ohustamisest, peab kaaluma menetluse algatamist kohtu omal algatusel (vt ka Riigikohtu 20. detsembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-11, p-d 16-18).

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• põlvnemine
• ->
• põlvnemise kindlakstegemine

Kohtus on võimalik tuvastada isiku põlvnemist ka naisliini pidi. Väidetava ema eluajal saab emadust (st naist, kes on lapse sünnitanud) tuvastada tuvastushagiga TsMS § 368 lg 1 alusel. Pärast väidetava ema surma saab emadust tuvastada TsMS § 579 lg 1 alusel hagita menetluses. TsMS § 579 lg 1 võimaldab põlvnemise tuvastamist üksnes n-ö üheastmelisena, st võimaldab tuvastada üksnes isiku põlvnemist väidetavast surnud isast või emast, mitte aga vanavanemast, vanavanavanemast jne. Põlvnemise tuvastamise regulatsioon on üldkehtiv ja ammendav. Põlvnemisega tuvastatakse isikute sugulus PKS § 80 mõttes ning vanemate ja laste õigused ja kohustused PKS § 82 mõttes ning selle alusel tehakse kanne põlvnemise kohta ka rahvastikuregistrisse. Pärimisvaidluses saab siiski vaielda selle üle, kas isik on pärija tulenevalt lapsendamisest. Isikust põlvnemise tuvastamise ja vanema kande vaidlustamise menetluses pärast isiku surma ei ole ette nähtud võimalust kohaldada esialgset õiguskaitset.

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• lapse esindamine

Lapse hooldusõiguslik vanem võib kohtu nõusolekuta oma lapsele väärtpabereid kinkida ning esindada teda seejuures kinkelepingu sõlmimisel ja väärtpaberite vastuvõtmisel. Sellise tehingu tegemiseks ei ole vaja määrata lapsele PKS § 209 alusel erieestkostjat. Lapse hooldusõiguslikul vanemal kui ka kolmandatel isikutel on õigus kanda lapse väärtpaberikontole väärtpabereid kohtu nõusolekuta, kui nende eest ei tasuta lapse rahaga. Kohtu nõusolekut ei ole vaja investeerimislepingu puhul, kui alaealise lapse kontole kantakse väärtpabereid tehingute alusel, kus väärtpaberite ostmiseks kasutatakse kolmanda isiku (sh seadusliku esindaja) raha. Nii võib lapse väärtpaberikonto olla seotud tema esindaja rahakontoga, millel oleva raha eest investeerimisteenuse osutaja väärtpabereid omandab. Samasugune investeerimistegevus on võimalik ka juhul, kui väärtpabereid soetatakse lapsele tema enda kontol oleva raha eest, kuid üksnes juhul, kui kokkulepetest tulenevalt on tagatud, et see raha on lapse kontole kantud kinkena sihtotstarbeliselt väärtpaberite omandamiseks, st majanduslikus mõttes on tegemist väärtpaberite kinkimisega. Väärtpaberite (v.a PKS § 186 lg-s 2 nimetatud väärtpaberite) omandamiseks (nii kohustus- kui ka käsutustehingu tegemiseks) on vaja kohtu nõusolekut üksnes siis, kui laps omandab väärtpabereid tasu eest, s.o oma raha eest. Kohtu nõusolekut on vaja lapse nimel väärtpaberite võõrandamiseks. Seetõttu, kui soovitakse lapse raha väärtpaberitesse paigutada ja tema nimel investeerimistehinguid teha (sh aeg-ajalt väärtpabereid müüa) on mõistlik taotleda kohtult PKS § 131 lg 4 ja § 188 lg 2 (nende koostoimes) alusel üldist nõusolekut väärtpaberitehingute tegemiseks. Kohus peaks investeerimistehingute puhul eelistama üldise nõusoleku andmist. Üldist nõusolekut andes peab kohus olema veendunud, et lapse varaga ei hakata spekuleerima, et lapse vara paigutamisel võetavad riskid vara vähenemisele ei ole eelduslikult suured ja et vanemal on investeerimisalased piisavad teadmised ja oskused. Selleks võib kohus anda nõusoleku ka üksnes kindlatel tingimustel, sh piirata seda tähtajaga, aruandekohustusega, tehingusummade või väärtpaberiliikidega.

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• abikaasade varasuhted
• ->
• abieluvaraleping

Juhul, kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut ühisvara valitsemise õiguse ühele abikaasale andmise kohta, peavad abikaasad üldjuhul ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi teostama ühiselt.

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• abikaasade varasuhted
• ->
• varaühisus
• ->
• ühisvara valitsemine

Juhul, kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut ühisvara valitsemise õiguse ühele abikaasale andmise kohta, peavad abikaasad üldjuhul ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi teostama ühiselt. Eeltoodu kehtib ka ühisvara hulka kuuluva osaühingu osa kohta (vt Riigikohtu 8. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p 28-29). Kuigi osa ühisomanikud võivad teostada osaga seotud õigusi üldjuhul üksnes ühiselt, kuulub ÄS §-s 166 sätestatud osaniku õigus saada teavet igale osa ühisomanikule isiklikult ja seda õigust ei pea osa ühisomanikud ühiselt teostama, kuna teabeõigust teostades ei saa üks osa ühisomanik kuidagi teist ühisomanikku kahjustada.

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• vanema ja lapse õigused ja kohustused
• ->
• lapse elukoht

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• lapse huvide tagamine

Haagi konventsiooni alusel tuleb laps tagastada riigist, kuhu laps õigusvastaselt viidi või kus last õigusvastaselt hoitakse, üldjuhul tema hariliku viibimiskoha riiki. Lapse tagastamise küsimust lahendades tuleb esmalt tuvastada, kas laps on viidud õigusvastaselt ära tema hariliku viibimiskoha riigist või takistatakse tal õigusvastaselt hariliku viibimiskoha riiki naasmist. Lapse õigusvastase kinnihoidmisega saab Haagi konventsiooni mõttes olla tegu üksnes siis, kui lapsel ei võimaldata naasta oma hariliku viibimiskoha riiki. Lapse hariliku viibimiskoha riiki tuleb käsitada rahvusvahelise eraõiguse autonoomse mõistena. Seega ei sõltu lapse hariliku viibimiskoha määratlus riigisisesest õigusest ning lapse hariliku viibimiskoha riiki ei saa samastada alaealise elukohaga tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 15 mõttes ega ole õige siduda lapse hariliku viibimiskoha riiki tingimata tema vanema elukohaga. Euroopa Kohus on 2. aprilli 2009. a otsuses kohtuasjas nr C-523/07 (ELT C 141/22, 20. juuni 2009, lk 14) tõlgendanud lapse harilikku viibimiskohta EL määruse nr 2201/2003 artikkel 8 lg 1 mõttes. Lapse hariliku viibimiskoha riigi saab määrata kindlaks ka Haagi konventsiooni mõttes (vt ka Riigikohtu 28. septembri 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-10, p 18). Kui laste harilik viibimiskoht on Eesti Vabariigis, saab vaidluse TsMS § 70 lg 4 ja Brüssel II a määruse artikkel 8 lg 1 järgi lahendada Eesti Vabariigi kohus.

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• põlvnemine
• ->
• põlvnemise kindlakstegemine

PKS § 94 lg 1 kohaselt ei saa kohus tuvastada mehe isadust enne, kui on tuvastatud, et laps ei põlvne mehest, kes on lapse isana rahvastikuregistrisse kantud. Kohtul tuleb esmalt lahendada isaduse vaidlustamise nõue. Üldjuhul otstarbekas lahendada rahvastikuregistrisse lapse isana kantud mehe isaduse vaidlustamise nõue eraldi teise mehe isaduse tuvastamise asjast, sest tegemist ei ole samaliigiliste ega sama kostja vastu esitatud nõuetega. Kui kohtule on esitatud mõlemad nõuded, tuleb vajadusel põlvnemise tuvastamise ja sellega seotud muude nõuete menetlemine peatada.

• Eraõigus
• ->
• Perekonnaõigus
• ->
• põlvnemine
• ->
• vanema kande ebaõigeks tunnistamine

Kuigi PKS § 95 sõnastuse järgi otsustab kohus isaduse vaidlustamise mh lapse ema hagi põhjal, mis on esitatud mehe vastu, tuleb mõista nimetatud sätet selliselt, et lapse ema ja laps saavad esitada hagi mehe vastu, kelle isadust vaidlustatakse. Vanema kande ebaõigeks tunnistamise nõude menetlemist hagimenetluses ei takista asjaolu, et lapse isana rahvastikuregistrisse kantud mees tunnistati enne lapse sündi toona kehtinud õiguse järgi kohtulahendiga teadmata kadunuks. PKS § 94 lg 1 kohaselt ei saa kohus tuvastada mehe isadust enne, kui on tuvastatud, et laps ei põlvne mehest, kes on lapse isana rahvastikuregistrisse kantud. Seega tuleb kohtul esmalt lahendada isaduse vaidlustamise nõue, mistõttu on üldjuhul otstarbekas lahendada rahvastikuregistrisse lapse isana kantud mehe isaduse vaidlustamise nõue eraldi teise mehe isaduse tuvastamise asjast, sest tegemist ei ole samaliigiliste ega sama kostja vastu esitatud nõuetega. Kui kohtule on esitatud mõlemad nõuded, tuleb vajadusel põlvnemise tuvastamise ja sellega seotud muude nõuete menetlemine peatada. Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 44 lg 3 järgi oli lapse sünniakti vanema kohta tehtud kande ebaõigeks tunnistamise nõude aegumistähtaeg üks aasta päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama kande ebaõigsuses. Kande ebaõigsusest teadasaamine või teadma pidamine selle sätte mõttes tähendas üldjuhul seda, et isik sai teada või pidi teada saama asjaoludest, millest sai järeldada, et sünniakti tehtud vanema kanne ei olnud õige, st isik sai teada asjaoludest, mis rääkisid kandest nähtuva isaduse vastu ja andsid alust kandest nähtuvas isaduses tõsiselt kahelda Kuna enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 44 lg 3 järgi oli vanema kande vaidlustamiseks sätestatud seaduses aegumistähtaeg, võis kohus kohaldada vanema kande vaidlustamise asjas aegumist lapse sünniakti isana kantud mehe taotlusel. Kehtivas PKS § 93 lg-s 1 sätestatud tähtaeg on nõuet lõpetav tähtaeg. Viidatud sätte järgi kaotab isik aasta pärast vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest teadasaamist õiguse kohtus isadust vaidlustada. Perekonnaseaduse üldiste rakendussätete järgi tuleb tähtaja olemuse määramisel lähtuda esmalt vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest teadasaamise ajal kehtinud seadusest. Kui isaduse vaidlustamise (vanema kande ebaõigeks tunnistamise) asjaolud said isikule teatavaks enne 1. juulit 2010 ja sellest tulenevalt on kohustatud isikul õigus esitada aegumise vastuväide, tuleb pärast 1. juulit 2010 esitatud isaduse vaidlustamise nõuetele kohaldada ka kehtiva PKS § 93 lg-s 1 sätestatud nõuet lõpetavat tähtaega. Sellist tähtaega ei saa kohaldada tagasiulatuvalt alates asjaoludest teadasaamisest, vaid üksnes alates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest. Seega saab sellisel juhul isaduse vaidlustada ühe aasta jooksul arvates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest.