3-1-1-3-06
|
Riigikohus |
28.03.2006 |
|
LS § 74-17 näeb ette karistuse mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud varaline kahju või ettevaatamatusest tervisekahjustus inimesele. Tagajärjedelikti puhul - milleks LS § 74-17 kahtlemata on - tuleb obligatoorseks pidada kahju tekitamist mitte süüdlasele endale, vaid kolmandale isikule.
Enda vara kahjustamine ei ole karistatav (vt ka RKKKo nr 3-1-1-6-04).
|
| 3-1-1-142-05
|
Riigikohus |
01.03.2006 |
|
Kaudset tahtlust ja kergemeelsuse vormis ettevaatamatust tuleb piiritleda subjektiivse külje voluntatiivse elemendi abil (RKKKo nr 3-1-1-16-05 ja 3-1-1-32-05). Mõlemal juhul tunneb isik ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse, kuid erinev on suhtumine võimalikku tagajärge. Kaudse tahtluse korral kiidab isik võimaliku tagajärje heaks, st soostub tema saabumisega.
Ettevaatamatuse korral loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab aga olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest.
Seega tuleb kaudse tahtluse ja ettevaatamatuse piiritlemisel esmalt tuvastada, kas isik kujutas endale üldjoontes ja tavalise elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost oma teo ja saabuva tagajärje vahel (RKKKo nr 3-1-1-28-01). Jaatava vastuse korral tuleb seejärel lahendada küsimus, kas ta kiitis tagajärje heaks (seda mööndes) või lootis seda vältida.
Isiku arusaamisvõimet, sellega seonduvat võimaliku tagajärje äratundmist ning tagajärjega soostumist võib mõjutada ka füüsilist või psühholoogilist laadi eriolukord. Ühe sellisena on arvestatav ka spontaanne, kaalutlemata, afektiivsele ärritusele sarnanev seisund. Seejuures on oluline eristada isiku arusaama tema käitumise üldisest õigusvastasusest ja konkreetsest objektiivsest ohtlikkusest. Kusjuures kui isik saab aru oma teo ohtlikkusest, ei tähenda see iseenesest, et ta arvestas ka võimaliku raske tagajärjega ja sellega sisimas nõustus. Küsimus on intellektuaalse ja voluntatiivse elemendi piiritlemises.
Taoline vaimset laadi eriolukord pole pelgalt meditsiiniline mõiste, mille peaks ja saaks tuvastada üksnes ekspertiisi käigus, vaid lisaks saab selle kindlaks teha tõenditele antava üldhinnanguga kriminaalasja menetlemisel (vt ka RKKKo nr 3-1-1-86-04). Olulise tunnusena tuleb arvestada teo toimepanija isikut.
Kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Isiku teoeelne- ja järgne käitumine võib anda teavet lisaks objektiivsetele tehioludele ka süüteokoosseisu subjektiivse külje kohta. (vt RKKKo nr 3-1-1-16-04) Arvestada saab ka isiku arvamusavaldusi teo toimepanemise ajal ning enne ja pärast seda. Need tunnused võivad anda teavet isiku käitumise motiivide kohta. Seejuures tuleb aga silmas pidada, et tegemist on esmajoones abistava kriteeriumiga, mis aitab tahtlust siduda isiku subjektiivse suhtumisega teosse ja tagajärge vahetult teo toimepanemise ajal.
Nii spetsialisti kui ka menetlejat võidakse tunnistajana üle kuulata vaid kriminaalasja uurimise käiku ennast puudutavate asjaolude osas. Lähtudes KrMS § 49 lg 1 p-st 3, § 52 lg-st 1 ja § 59 lg-st 1 peab nimetatud asjaolude osas tunnistajana üle kuulatud menetleja oma senisest menetlejarollist taanduma.
Tõendite kajastamise ja analüüsi pinnalt peab olema arusaadav ning jälgitav kohtu siseveendumuse kujunemine (RKKKo nr 3-1-1-119-04).
KrMS § 14 lg-st 1, § 321 lg 2 p-dest 4 ja 5 ning § 331 lg-st 2 tuleneb, et tõendite uurimisel ringkonnakohtus lähtutakse eeskätt apellandi taotlustest. KrMS § 15 lg-s 2 kohaselt võib ringkonnakohus üldiselt võrdsel määral tugineda nii ringkonnakohtus vahetult uuritud tõenditele kui ka maakohtus uuritud ja apellatsioonikohtus avaldatud tõenditele.
Kohtuistungil mingi teadusvaldkonna huviorbiiti kuuluva probleemi kohta üldise iseloomuga selgitusi jagavat isikut ei saa käsitada tunnistajana KrMS § 66 lg 1 mõttes, sest tal ei ole puutumust kuriteosündmuse ega süüdistatavaga.
Sellise isiku ülekuulamist kohtus tunnistajana, kel seaduse kohaselt ei ole tunnistaja menetlusseisundit, on alust lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks siis, kui kohus otsuse tegemisel tugineb tema ütlustele.
Üldjuhul on kriminaalmenetluslikul tõendamisel võimalik kasutada vaid KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliike (nn ranged tõendid) ja üksnes menetlusliku sisuga asjaolude (näiteks menetlustähtaja järgimise) tõendamiseks on sama paragrahvi teise lõike kohaselt võimalik tugineda täiendavalt ka sellisele teabeliigile, mis ei sisaldu KrMS § 63 lg 1 loetelus (nn vabatõend). Range tõendamissüsteem nõuab erinevate lubatavate tõendiliikide, aga ka erinevate tõendiallikate selget piiritlemist üksteisest. Selgelt tuleb piiritleda ka ühelt poolt tunnistajat ja tema ütlusi ning teiselt poolt eksperti ja eksperdi arvamust ning ekspertiisiakti selgitamiseks antavaid eksperdi ütlusi.
Kohtuistungil mingi teadusvaldkonna huviorbiiti kuuluva probleemi kohta üldise iseloomuga selgitusi jagavat isikut ei saa käsitada tunnistajana KrMS § 66 lg 1 mõttes, sest tal ei ole puutumust kuriteosündmuse ega süüdistatavaga.
|
| 3-1-1-153-05
|
Riigikohus |
02.02.2006 |
|
18. aprillil 2002. a jõustus Kriminaalkoodeksi, haldusõiguserikkumiste seadustiku ja karistusregistri seaduse muutmise seadus, mille § 1 sätestas KrK § 7 lg 2 järgmises sõnastuses: "Kui käesoleva koodeksi eriosas ettenähtud teo karistatavus sõltub süüdlase varasemast kriminaal- või halduskorras karistatusest, lähtutakse karistatuse arvestamisel karistusregistri seadusest."
Selleks, et määrata kindlaks, kas isik vastas 19. oktoobril 2003. a KarS §-s 424 sätestatud kuriteokoosseisus ette nähtud erisubjekti tunnustele, tulnuks lähtuda asjaolust, kas isikule 18. juulil 2002. a HÕS § 96 lg 1 järgi määratud karistus oli 19. oktoobriks 2003 Karistusregistri seaduse alusel registrist kustutatud või mitte.
Tulenevalt KrMS § 361 p-st 5 võib Riigikohus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jõustada maa- või linnakohtu otsuse üksnes juhul, kui see ei raskenda süüdimõistetu olukorda. Seejuures tuleb KrMS § 361 p 5 mõttes olukorrana, mida ei tohi raskendada, vaadelda olukorda, millesse on isik asetatud kasseeritud kohtuotsusega (vt RKKKo nr 3-1-1-71-04 ja 3-1-1-119-05).
Maakohtu süüdimõistva otsuse jõustamine tähendaks isiku olukorra raskendamist võrreldes ringkonnakohtu õigeksmõistva otsusega. Seetõttu saadab Riigikohus kriminaalasja KrMS § 361 p 6 alusel uueks arutamiseks Viru Ringkonnakohtule.
|
| 3-1-1-133-05
|
Riigikohus |
19.12.2005 |
|
Tagajärg objektiivse koosseisu tunnusena tuleb aga tuvastada vastavate tõendite alusel, sest parkimine parkimist keelava liiklusmärgi mõjupiirkonnas ei pruugi alati teisi liiklejaid ohustada või liiklust oluliselt häirida.
|
| 3-1-1-122-05
|
Riigikohus |
02.12.2005 |
|
KrMS § 339 lg 1 p-s 1 märgitud rikkumisega, s.o kohtulahendi tegemisega ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt, oleks tegemist siis, kui oleks tõendatud, et mõni kohtuotsuse tegemisel kohtukoosseisus olnud kohtunikest ei võtnud osa asja arutamisest. Tegelikult olid asja arutamisel kohtu koosseisus ringkonnakohtunikud, kes tegid ka kohtuotsuse.
Kui isikul on võimalus kontrollida, millist liiki tulirelva ta ebaseaduslikult omandab, kuid ta ei kasuta seda võimalust, või ta on omandatava tulirelva liigi osas ükskõikne, vastutab ta sätte järgi, mis kehtestab vastutuse seda liiki tulirelva ebaseadusliku omandamise eest, milline tegelikult omandati (vt RKKKo 3-1-1-100-02).
Kuigi teatud juhtudel võib ka kohtuistungi protokollile esitatavate nõuete rikkumine tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse, siis antud asjas tuvastatud rikkumistega ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust kaasneda ei saanud. Seetõttu puudub alus tunnistada ilmnenud rikkumisi oluliseks KrMS § 339 lg 2 mõttes.
KrMS § 339 lg 1 p-s 1 märgitud rikkumisega, s.o kohtulahendi tegemisega ebaseadusliku kohtukoosseisu poolt, oleks tegemist siis, kui oleks tõendatud, et mõni kohtuotsuse tegemisel kohtukoosseisus olnud kohtunikest ei võtnud osa asja arutamisest. Tegelikult olid asja arutamisel kohtu koosseisus ringkonnakohtunikud, kes tegid ka kohtuotsuse.
Kuigi teatud juhtudel võib ka kohtuistungi protokollile esitatavate nõuete rikkumine tuua kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse, siis antud asjas tuvastatud rikkumistega ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust kaasneda ei saanud. Seetõttu puudub alus tunnistada ilmnenud rikkumisi oluliseks KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kohtuistungi protokolli ja selle paranduste allkirjastamise nõue ei tähenda pelgalt mingi tehnilise funktsiooni täitmist vaid protokolli õigsuse kinnitamist ja vastutust, et selles sisalduv vastab tegelikkusele. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKm 05.05.2017, nr 3-1-1-114-16, p-d 9, 11)
|
| 3-1-1-109-05
|
Riigikohus |
29.11.2005 |
|
Kindlustuse poolt kahju hüvitamine tähendab üksnes seda, et kahju on heastatud, mitte aga seda, et varalist kahju liiklusõnnetuse tagajärjel pole tekkinud.
Kui kohus ei ole analüüsinud kõiki asjas leiduvaid tõendeid ega tuvastanud õiguslike järelduste tegemiseks vajalikke faktilisi asjaolusid, siis on see väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes, sest see on kaasa toonud põhjendamatu kohtuotsuse.
Halbade teeolude ja ilmastikutingimuste korral, samuti muude liiklusolusid halvendavate asjaolude esinemisel või piisava sõidukogemuse puudumisel võib lubatud suurimast sõidukiirusest ka oluliselt väiksem kiirus osutuda ülemäära suureks ning võib olla vaadeldav LE § 123 rikkumisena. Kui sellise rikkumise tagajärjel tekitatakse varaline kahju või inimesele ettevaatamatusest tervisekahjustus, on väärtegu kvalifitseeritav LS § 7417 järgi (vt RKKKo 3-1-1-76-03).
|
| 3-1-1-120-05
|
Riigikohus |
17.11.2005 |
|
Politseil on PolS § 13 p 4 alusel õigus toimetada menetlusalune isik tõendite kogumise eesmärgil politseisse. "Politseisse toimetamine" PolS § 13 p 4 mõttes hõlmab lisaks politseiasutusele ka muud asutust (nt meditsiiniasutus), kuhu on menetlusalune isik vaja tõendusteabe kogumiseks toimetada.
Erinevalt liiklusalastest süütegudest, mille puhul on joobeseisundi tuvastamiseks kehtestatud eraldi kord, on teiste süütegude korral joobeseisund kui koosseisutunnus tuvastatav tõendamise üldisi reegleid järgides. Seega võis menetleja joobeseisundi tuvastamiseks määrata ka ekspertiisi. Kuna joove on kiirestimööduv seisund, siis ei pruugi ekspertiisimääruse koostamine sündmuskohal olla alati otstarbekas. Seetõttu oli menetlejal õigus nõuda isikult ekspertiisi tulekut enne vastava määruse koostamist.
Pole välistatud, et isiku joobeseisund loetakse tuvastatuks ka alkoholi kasutamisele tüüpiliste kehaliste või psüühiliste funktsioonide või reaktsioonide muutumise või häirumise pinnalt ilma tema veres või väljahingatavas õhus alkoholisisaldust määramata (vt RKKKo otsus 3-1-1-89-04, p 10).
Kohustuslik joobeekspertiis ei ole vastuolus PS § 22 lg-st 3 tuleneva enese mittesüüstamise privileegiga. EIK on asunud seisukohale, et enese mittesüüstamise privileeg ei laiene kriminaalmenetluses sellise materjali kasutamisele, mida võidakse võtta süüdistatavalt sunni rakendamisega, kuid mis eksisteerib tema tahtest sõltumatult - näiteks läbiotsimisel äravõetud dokumendid; hingeõhu-, vere- ja uriinianalüüsid ning koeproovid DNA testideks (vt nt Saunders vs Ühendkuningriik, otsus 17. detsembrist 1996, p 69).
Kui isik keeldub täitmast politseiametniku seaduslikke korraldusi seoses alkoholijoobe mõõtmisega, keeldudes esmalt puhumast alkomeetrisse ning seejärel minemast koos politseiametnikuga alkoholijoobe tuvastamiseks ekspertiisi ning kui isik ei soostunud täitma korraldust väljuda politseiautost, siis sellist isiku käitumist tuleb lähtudes teoühtsuse põhimõttest (vt RKKKo 3-1-1-4-04, p 8.3) käsitada ühe teona (KarS § 276), mitte aga kolme erineva korralduse täitmata jätmisena.
|
| 3-1-1-95-05
|
Riigikohus |
20.10.2005 |
|
Erinevalt koosseisueksimusest ei ole keelueksimuse puhul tegemist mitte eksimusega süüteokoosseisuga hõlmatavas faktilises asjaolus, vaid mingi keelava õigusnormi sisuks oleva keelu olemasolus. Keelueksimuse puhul aktualiseerub alati küsimus sellest, kas see eksimus oli isikule välditav või mitte ehk teiste sõnadega - kui hoolikalt suhtus isik õiguskorda ja kas ta tegi kõik vajaliku ning võimaliku selgitamaks välja vastava teo keelatust.
Raiedokumentide puudumine metsa langetamisel võib moodustada ebaseadusliku metsaraide koosseisu, kuid nende dokumentide puudumine iseenesest ei moodusta veel varguse koosseisu.
Koosseisueksimusega on tegemist siis, kui isik ei tea mingit süüteokoosseisule vastavat faktilist asjaolu ega pea seda isegi mitte võimalikuks. Kuna kõnealune faktiline asjaolu ei kuulu isiku ettekujutusse enda teost ja ta ei saa aru selle tähendusest ei saa olla juttu tahtlikust käitumisest. Koosseisueksimuse tuvastamisel saab isikut karistada vaid tingimusel, et sama süütegu on karistatav ka ettevaatamatu süüteona.
Karistusseadustikus tehakse vahet koosseisueksimuse (KarS § 17) ja keelueksimuse (KarS § 39) vahel. Koosseisueksimusega on tegemist siis, kui isik ei tea mingit süüteokoosseisule vastavat faktilist asjaolu ega pea seda isegi mitte võimalikuks. Kuna kõnealune faktiline asjaolu ei kuulu isiku ettekujutusse enda teost ja ta ei saa aru selle tähendusest ei saa olla juttu tahtlikust käitumisest. Koosseisueksimuse tuvastamisel saab isikut karistada vaid tingimusel, et sama süütegu on karistatav ka ettevaatamatu süüteona.
Erinevalt koosseisueksimusest ei ole keelueksimuse puhul tegemist mitte eksimusega süüteokoosseisuga hõlmatavas faktilises asjaolus, vaid mingi keelava õigusnormi sisuks oleva keelu olemasolus. Keelueksimuse puhul aktualiseerub alati küsimus sellest, kas see eksimus oli isikule välditav või mitte ehk teiste sõnadega - kui hoolikalt suhtus isik õiguskorda ja kas ta tegi kõik vajaliku ning võimaliku selgitamaks välja vastava teo keelatust.
Olles tuvastanud isiku käitumises koosseisueksimuse on automaatselt välistatud selle isiku tahtlus kõnealuse teo toimepanemisel. Juhul, mil sama süütegu on karistatav ka ettevaatamatu süüteona, võib koosseisueksimuse tuvastamise järgselt aktualiseeruda küsimus sellest, kas see isik on täitnud enda hoolikusekohustust või mitte.
Kohtu eksimist KarS üldosa sätete kohaldamisel - koosseisu- ja keelueksimuse piiritlemisel on käsitatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena KrMS § 362 mõttes.
Riigikohtu otsusest tulevate juhiste täitmata jätmist tuleb lugeda kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kui üheepisoodilist kriminaalasja on kohtutes menetletud ligikaudu 9 aastat, siis on selle kohtuasja menetlemise mõistlik aeg möödunud.
|
| 3-1-1-92-05
|
Riigikohus |
10.10.2005 |
|
Kolmeastmeline deliktistruktuur seab õigusliku küsimuse lahendamise metoodikale kindlad nõuded (vt RKKKo-d 3-1-1-148-03, 3-1-1-99-04).
Kui isiku ülekuulamisel antud ütlusi sooviti protokollida väärteoprotokollis, kantakse VTMS § 69 lg 7 kohaselt sinna ka isiku keeldumine ütluste andmisest.
Mõiste "piiranguvöönd" puhul on tegemist normatiivse tunnusega, mille puhul ei pea isik KarS § 17 lg-st 3 tulenevalt teadma selle täpset juriidilist tähendust. Piisav on, et isik teab normatiivse tunnuse sotsiaalset tähendust või vähemalt selle üldkeelelist paralleelhinnangut. Antud juhul tuleb tahtluse väljaselgitamiseks lahendada küsimus, kas isik vähemalt möönis, et veekogude kalda- ja rannaaladel kehtivad teatud tegutsemispiirangud ning kas ta pidas võimalikuks, et viibib alal, kus need piirangud kehtivad.
Teo keelatuses eksimuse sedastamiseks tuleb lähtuda küsimusest, kas isik saab aru teo materiaalsest õigusvastasusest. Isik ei pea teadma konkreetset seadusesätet (vastavat õigusliku regulatsiooni olemasolu), vaid seda, et teatud tegevus on keelatud. Vältimatu keelueksimus on välistatud, kuna keeld sõita järveluidetele puude alla on ilmne ja üldarusaadav. Mootorsõiduki juht peab tundma liiklusalast regulatsiooni ning LS § 48 lg 1 näeb ette, et mootorsõidukid, välja arvatud eritalituse sõidukid, ei või sõita, peatuda ega parkida väljaspool teed kohtades, mis ei ole ette nähtud mootorsõidukite liikluseks. Nendes kohtades võib liigelda ainult maaomaniku loal.
Otsuses ei ole selgitatud, mille alusel kohus luges ala pindamata metsateeks. Lisaks oleks kohus pidanud juhul, kui ta leidis, et tegemist oli teega, tuvastama ka selle, kas see tee oli ette nähtud mootorsõidukite liiklemiseks.
|
| 3-1-1-76-05
|
Riigikohus |
15.09.2005 |
|
Ideaalkogum tähendab, et isik täidab ühe teoga mitu eraldi kvalifitseeritavat süüteokoosseisu. Materiaalsete deliktide puhul tähendab see, et üks tegu toob endaga kaasa mitu erinevates süüteokoosseisudes sisalduvat tagajärge. Ühtne on sellisel juhul ainult isiku käitumise väline külg, eraldi tuleb tuvastada igale konkreetsele süüteokoosseisule vastav koosseisupärane tagajärg ning tahtlus. Üks ja sama kahju ei saa olla samaaegselt hõlmatud erinevate süüteokoosseisudega. Ideaalkogumi korral tuleb vastavalt deliktistruktuurile analüüsida iga süüteokoosseisu eraldi.
Antud juhul puudub käitumisaktide puhul alus rääkida ühtse tahtlusega toimepandud süüteost (teoühtsusest). Lisaks ajalisele distantsile nende käitumisaktide vahel oli ka nende käitumisaktidega taotletav eesmärk erinev: ühel juhul enesel kahju tekkimata jäämine, teisel juhul aga varalise kasu saamine (vt teoühtsuse kohta RKKKo 3-1-1-4-04).
Ebaõige on olukord, mil selliste materiaalsete deliktide puhul, mil tagajärge on võimalik vaadelda ka mittevaralisena, süüdistuses ja ka kohtuotsus(t)es isegi ei püüta selgesõnaliselt formuleerida põhjustatud tagajärje olemust. Sisuliselt muudab kirjeldatud praktika materiaalse tagajärjedelikti lubamatult formaalseks süüteoks.
Politseiametniku poolt kuriteo toimepanemine kahjustab politsei mainet, kuid mingi kuriteo toimepanemine ise ei saa olla aluseks isiku süüdimõistmisel ametiseisundi kuritarvitamises.
Ebaõige on olukord, mil selliste materiaalsete deliktide puhul, mil tagajärge on võimalik vaadelda ka mittevaralisena, süüdistuses ja ka kohtuotsus(t)es isegi ei püüta selgesõnaliselt formuleerida põhjustatud tagajärje olemust. Sisuliselt muudab kirjeldatud praktika materiaalse tagajärjedelikti lubamatult formaalseks süüteoks.
Kohtualuse seisundi halvendamiseks tuleb lugeda kohtualusele süüksarvatud teo sellist ümberkvalifitseerimist, mille tulemiks on sanktsiooni piiride tõusmine võrreldes kohtu alla andmisel esitatud süüdistusega. Hindamaks seda, kas kohtualuse seisund süüdistuse muutmisel halveneb või mitte, tuleb arvestada ka karistuse mõistmise üldtingimusi, mis võivad karistuse raame mõjutada sõltuvalt kuriteo toimepanemise vormist - nt sõltuvalt sellest, kas tegemist on ainuisikuliselt või grupiliselt toimepandud kuriteoga.
|
| 3-1-1-51-05
|
Riigikohus |
10.06.2005 |
|
Lubatav on väikeste narkootiliste ainekoguste liitmine, mille tulemusena saab rääkida suure koguse narkootilise aine käitlemisest. Kui isik käitleb teatud ajaperioodi kestel jätkuvalt nii väikesi kui ka suuri koguseid narkootikume, on kokkuvõttes tegemist suure koguse narkootilise aine käitlemisega KarS § 184 mõttes, mille kõrval isiku käitumist KarS § 183 järgi enam eraldi kvalifitseerida ei tule (vt teoühtsuse printsiibi kohta RKKKo 3-1-1-4-04).
Lubatav on väikeste narkootiliste ainekoguste liitmine, mille tulemusena saab rääkida suure koguse narkootilise aine käitlemisest. Kui isik käitleb teatud ajaperioodi kestel jätkuvalt nii väikesi kui ka suuri koguseid narkootikume, on kokkuvõttes tegemist suure koguse narkootilise aine käitlemisega KarS § 184 mõttes, mille kõrval isiku käitumist KarS § 183 järgi enam eraldi kvalifitseerida ei tule (vt teoühtsuse printsiibi kohta RKKKo 3-1-1-4-04).
Isiku aktiivsele käitumisele, nt omandamisele, kaasnevad paratamatult ka teised, passiivse käitumise aktid. Omandatud asja (ainet) ostmise kohast näiteks oma elukohta toimetades paneb isik vältimatult toime asja (aine) valdamise ning vedamise, kuigi aktiivse käitumise seisukohalt soovis ta seda asja (ainet) pelgalt omandada.
|
| 3-1-1-48-05
|
Riigikohus |
06.06.2005 |
|
Eriosa normis võib täpsustada konkreetse väärteokoosseisu puhul nõutavaid subjektiivseid tunnuseid. LS § 7430 lg 1 regulatsioon jääb KarS § 15 lg-ga 3 sätestatud piiridesse, nähes konkreetse väärteokoosseisu puhul subjektiivsete tunnuste osas ette kitsamad nõuded kui üldosa norm. Seetõttu tuleb ka subjektiivse koosseisu tunnuste osas lähtuda LS § 7430 lg 1 nõuetest, mitte aga KarS § 15 lg-st 3 (vt ka RKKKo 3-1-1-20-01).
|
| 3-1-1-32-05
|
Riigikohus |
06.05.2005 |
|
Kaudse tahtluse ja kergemeelsuse piiritlemine toimub peamiselt käitumise subjektiivse koosseisu voluntatiivse elemendi abil. Kaudse tahtluse puhul isik küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust. Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu tagajärje mittesaabumisele (ülevaade Riigikohtu senisest praktikast kaudse tahtluse ja ettevaatamatuse piiritlemisel vt RKKKo 3-1-1-16-05).
Iseenesest ei ole välistatud lugeda mingi isiku poolt kuriteo toimepanemise kaudseks tõendiks selle kuriteo toimepanemise viisi sarnasust isiku poolt varem toimepandud kuriteo toimepanemise viisiga.
|
| 3-1-1-16-05
|
Riigikohus |
24.03.2005 |
|
Tahtliku tapmise jaatamiseks tuleks tuvastada, et noaga jalga löömisel oleks kaudse tahtluse tasemel soovitud tabada arterit (vt RKKKo 3-1-1-124-03, RKKKo 3-1-1-28-01, p 6.3, RKKKo 3-1-1-80-02, p 6.1). Kaudset tahtlust objektiivsete tehiolude põhjal on jaatatud enamasti juhul, kui kannatanu vigastus asetseb südame- või mõnes muus elutähtsas piirkonnas (vt RKKKo 3-1-1-126-04, p 11), sest sellisel juhul on tavalise elukogemusega inimesel tõepoolest alust eeldada, et tema käitumine võib kaasa tuua kõige raskemaid tagajärgi.
|
| 3-1-1-141-04
|
Riigikohus |
02.03.2005 |
|
Nii lõpuleviidud kui ka katse staadiumi jäänud röövimise korral peab tuvastama, et isikul oli vägivalla abil enda valdusesse saadud vallasasja suhtes omastamise eesmärk. Omastamine kui senise valdaja kestev ilmajätmine asjast ja asja enda kasuks pööramine nõuab subjektiivsest küljest kavatsetust (vt ka RKKKo 3-1-1-124-04, p 15). Röövimise objektiivset koosseisu on võimalik realiseerida ka kaudse tahtlusega, kuid omastamise eesmärk on realiseeritav ainult kavatsetusega.
|
| 3-1-1-2-05
|
Riigikohus |
10.02.2005 |
|
Kui tuvastatakse, et menetlusalune isik rikkus liiklusnõudeid, tuleb välja selgitada, kas saabunud tagajärg on menetlusalusele isikule õiguslikult omistatav. Isegi kui isik rikub liikluseeskirja, ei ole välistatud, et see ei põhjusta ega suurenda tagajärjes realiseerunud ohtu, vaid seda tegi teine liiklusõnnetuse osapool. Kohus peab hindama ka teise liiklusõnnetuse osapoole käitumist.
|
| 3-1-1-124-04
|
Riigikohus |
23.12.2004 |
|
Andmete kogumise eesmärgiga ehk kavatsetusega KarS § 137 mõttes on tegemist juba siis, kui isik püüab saada käsitletava kuriteo teoobjekti kohta mingeid andmeid, kui nende andmete saamine ongi tema tegevuse liikumapanevaks jõuks. Kavatsetusega on tegemist ka siis, kui tagajärje saabumise osas puudub kindlus ning selle saabumist peetakse võimalikuks.
KarS §-s 137 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis sisaldab seaduses sätestatud jälitustoimingute tegemist teise inimese suhtes jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt. Teiseks isikuks võib olla nii isik, kelle isikusamasus on eraviisilise jälitustegevuse subjektile teada, kui ka võõras isik (vt ka RKKK lahendid nr 3-1-1-69-01 ja 3-1-1-69-01). Andmete kogumise eesmärgiga ehk kavatsetusega KarS § 137 mõttes on tegemist juba siis, kui isik püüab saada käsitletava kuriteo teoobjekti kohta mingeid andmeid, kui nende andmete saamine ongi tema tegevuse liikumapanevaks jõuks. Kavatsetusega on tegemist ka siis, kui tagajärje saabumise osas puudub kindlus ning selle saabumist peetakse võimalikuks. KarS §-ga 137 kaitstakse kõiki, s.h elulisi ja tööalaseid andmeid, ning oluline ei ole nende kvaliteet kuriteo toimepanija jaoks.
|
| 3-1-1-110-04
|
Riigikohus |
02.12.2004 |
|
Kui matkijal puuduks tegelikkuses side matkimist teostava ametkonnaga, oleks tema käitumine vaadeldav süüteo toimepanemisena, peamiselt just osavõtu (kihutaja) vormis, pole aga välistatud et ka täideviija vormis (vt RKKK 3-1-1-15-01). Süüteo jäljendamise vajadus võib situatsiooniti ja deliktiti erineda. Raskemate süütegude korral ei ole välistatud pikaajalised operatsioonid (nt palgamõrvad, inimkaubandus, altkäemaksu andmine). Matkija vastutus on välistatud, sest tal esineb vastutuse eeldustes puudus koosseisu subjektiivse külje tasandil. Tal on küll kihutamistahtlus, kuid tema tahtlus ei ulatu lõpuleviidud põhiteoni. Matkija tegevus ei saa nn "kihutamisel" olla piiramatu ja õiguslike kitsendusteta. Lubamatu on nt teootsuse esilekutsumine isikul, kel puudus see eelnevalt vähemalgi määral ning kelle suhtes uurimisorganil puudus eelnev informatsioon tema võimaliku kuritegeliku käitumise kohta. Kui matkija provotseeriv käitumine on sellise kaaluga, millega võrreldes provotseeritu enda teopanus jääb tahaplaanile ja matkija osakaal on selles tähenduses põhjendamatus ülekaalus, siis on provotseeritu vastutus välistatud. Matkija vastutus peaks olema jaatatav juhul, kui ta "kihutajana" soodustab ja kiidab heaks teo lõpuleviimise ja õigushüvede tegeliku kahjustamise.
Kui matkijal puuduks tegelikkuses side matkimist teostava ametkonnaga, olekski tema käitumine vaadeldav süüteo toimepanemisena, peamiselt just osavõtu (kihutaja) vormis, pole aga välistatud et ka täideviija vormis (vt RKKK 3-1-1-15-01).
Kihutaja instituut nõuab n-ö topelttahtlust - lisaks kihutamistahtlusele peab isiku tahtlus ulatuma ka lõpuleviidud põhiteoni. Viimast aga matkijal ei ole, seega esineb tema vastutuse eeldustes puudus juba koosseisu subjektiivse külje tasandil. Seejuures ei ole vahet, kas tegemist on formaalse või materiaalse deliktiga.
Antud juhul tuleb tunnistada minetused tõendite kontrollimisel ja hindamisel kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks (KrMS § 339 lg 2), kuna sellega kaasnes ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus.
Jälituse erandtoimingu puhul on tõendina (ja mitte toimingu protokolli lisana) käsitletav just selle toimingu tulemina saadud tehniline teabesalvestus. Teabesalvestus on esmane tõend, kirjaliku fikseerimise protokollile saab omistada vaid sekundaarse tähenduse (vt RKKK otsused nr 3-1-1-69-00 ja 3-1-1-25-03). Protokoll ei saa olla tõendist endast tehtud järelduste ümberhindamise aluseks.
Kuriteo matkija vastutus on välistatud, sest tal esineb vastutuse eeldustes puudus koosseisu subjektiivse külje tasandil. Tal on küll kihutamistahtlus, kuid tema tahtlus ei ulatu lõpuleviidud põhiteoni.
Kihutaja instituut nõuab n-ö topelttahtlust - lisaks kihutamistahtlusele peab isiku tahtlus ulatuma ka lõpuleviidud põhiteoni. Viimast aga matkijal ei ole, seega esineb tema vastutuse eeldustes puudus juba koosseisu subjektiivse külje tasandil. Seejuures ei ole vahet, kas tegemist on formaalse või materiaalse deliktiga.
|
| 3-1-1-109-04
|
Riigikohus |
19.11.2004 |
|
Isik vastutab lepingust tuleneva nõude realiseerimata jätmise eest üksnes ulatuses, mille osas on võimalik kindla teadmisega külgneva tõenäosusega väita, et pankrotiavalduse esitamisel oleks see võlgniku pankrotimenetluse käigus rahuldatud (vt põhjuslik seos tegevusetusdelikti puhul Riigikohtu otsused nr 3-1-1-71-02 ja nr 3-1-1-28-02) Samuti tuleb arvestada, et isikule süüksarvatud kahju näol on tegemist saamata jäänud tuluga. Saamata jäänud tulu kui kahju liigi suuruse kindlakstegemisel peab olema tuvastatud, et saamata jäänud tulu nõue oleks olnud tõenäoliselt tasutav. Sellise hinnangu andmiseks tuleks hinnata tõendeid, mis kajastaksid võlgniku tegelikku majanduslikku ja varalist seisu ning seda mitte üksnes bilansiliste andmete alusel (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-58-03 p 13).
Kahju tekitamine majanduslikult otstarbeka käitumise kohustuse tahtliku rikkumise teel on käsitatav ametiseisundi ärakasutamisena, mis muude tingimuste täidetuse korral toob kaasa karistusõigusliku vastutuse. Majanduslikult otstarbeka käitumise kohustuse rikkumine tuleb sisustada igal üksikjuhul eraldi, lähtudes konkreetsetest asjaoludest ja majanduskäibes mõistlikuks loetavast käitumisest. Majanduslikult otstarbeka käitumise nõudega ei ole vastuolus põhjendatud äririski võtmine.
Saamata jäänud tulu kui kahju liigi suuruse kindlakstegemisel peab olema tuvastatud, et saamata jäänud tulu nõue oleks olnud tõenäoliselt tasutav. Sellise hinnangu andmiseks tuleks hinnata tõendeid, mis kajastaksid võlgniku tegelikku majanduslikku ja varalist seisu ning seda mitte üksnes bilansiliste andmete alusel (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-58-03 p 13).
Juhul, kui ametiseisundi kuritarvitamises või ametialases lohakuses esitatud süüdistuses on välja toodud õigusnorm, mille alusel tekkis isikul kohustus käituda majanduslikult kõige otstarbekamalt, samuti põhjused, miks isiku tegelikku käitumist ei saa lugeda majanduslikult otstarbekaks, pole alust rääkida süüdistuse ebakonkreetsusest.
|
| 3-1-1-81-04
|
Riigikohus |
09.11.2004 |
|
Omakasulised süüteod omandi vastu ei sisalda koosseisulise tunnusena varalist kahju. Teo toimepanemiseks piisab, kui asi on omanikult ära võetud või oma kasuks pööratud. Samas on omakasuliste süütegude puhul äravõetud või oma kasuks pööratud asja väärtuse tuvastamisel siiski teatud tähendus. Sellest võib oleneda süüteo kvalifitseerumine väär- või kuriteona, toimepanemise suur ulatus vms. Samuti võib varalise kahju suurust arvesse võtta karistuse mõistmisel tõusetuvate küsimuste lahendamisel.
Omakasulised süüteod omandi vastu ei sisalda koosseisulise tunnusena varalist kahju. Teo toimepanemiseks piisab, kui asi on omanikult ära võetud või oma kasuks pööratud. Samas on omakasuliste süütegude puhul äravõetud või oma kasuks pööratud asja väärtuse tuvastamisel siiski teatud tähendus. Sellest võib oleneda süüteo kvalifitseerumine väär- või kuriteona, toimepanemise suur ulatus vms. Samuti võib varalise kahju suurust arvesse võtta karistuse mõistmisel tõusetuvate küsimuste lahendamisel.
Asjaolul, et omanik on end ühel või teisel viisil kauba kaotsimineku või riknemise eest kindlustanud, ei ole süüdlase karistusõigusliku kohtlemise seisukohalt tähtsust, sest see tähendab vaid teistsugust võimalust kahju sissenõudmisel.
Kui süüdistatavale juba eeluurimisel omistatud käitumine (faktilised asjaolud) jäid muutumatuteks ning kohus andis käitumisele vaid teistsuguse õigusliku hinnangu, siis ei ole kohus isiku olukorda raskendanud. Kohtu kohustust mitte piirduda üksnes süüdistuses märgitud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid anda teole, milles kohtualust süüdistatakse, omapoolne õiguslik hinnang, tuleneb KrMK § 263 lg 1 p-st 3. Selline õiguslik hinnang ei tohi aga kaasa tuua olukorda, kus kohtualusele oleks võimalik mõista rangem karistus, kui see, mille vastu tal oli kohtuistungi vältel võimalik end kaitsta.
|
Facebook
Twitter