3-3-1-17-07
|
Riigikohus |
22.01.2008 |
|
Suulise hoiatuse tegemine VTMS § 53 lg 2 alusel ei ole samastatav sama seadustiku §-s 54 sätestatud hoiatusotsusega. VTMS § 53 lg-st 2 ja § 54 lg-st 1 järeldub, et suuline hoiatamine on leebem vahend, mis asendab hoiatamisotsusega määratavat hoiatustrahvi. Nn suulise hoiatamise menetlust ei saa käsitada iseseisva hoiatamismenetluse liigina. Väärteomenetluse seadustik näeb ette ühtse hoiatamismenetluse, mis menetluse lõpetamist välistavate asjaolude puudumisel võib päädida kas hoiatustrahvi või suulise hoiatusega. VTMS § 114 tõlgendamisel saab järeldada, et seadusandja on välistanud kaebuse esitamise mitte üksnes hoiatamisotsusele, vaid ka suulisele hoiatusele.
Kaebeõiguse puudumise hoiatamisotsusele kompenseerib isiku õiguslik võimalus mitte tasuda hoiatustrahvi, millisel juhul kohtuväline menetleja saab asja menetluse uuendada kiir- või üldmenetluses. Nimetatud menetlustes tehtavate otsuste peale saab menetlusalune isik kaevata VTMS § 114 lg 1 alusel ja sel viisil lõppastmes kasutada kaitseõigust. Suulise hoiatuse tegemine aga välistab kehtiva õiguse pinnalt igasuguse võimaluse pöörduda selle otsustuse vaidlustamiseks kohtusse. Kaebeõiguse välistamine väärteomenetluses suulise hoiatuse kohaldamisel võib olla vastuolus PS § 15 lg-ga 1 juhul, kui suulise hoiatuse kohaldamine toob kaasa olulise sekkumise isiku õigustesse ja vabadustesse.
|
| 3-3-1-23-07
|
Riigikohus |
09.05.2007 |
|
Isiku suhtes, kellele on haldusakt teatavaks tegemata, ei saa rakendada üldist 30-päevast kaebetähtaega (HKMS § 9 lg 1 ja 2). Sellisel juhul tuleb eristada aega, mis kulub isikul haldusakti väljanõudmiseks ja haldusorganil isikule haldusakti esitamiseks. Sellele järgneb aeg haldusaktiga tutvumiseks ja kohtusse pöördumiseks, mis peab olema 30-päevane, nagu on HKMS § 9 lg-te 1-2 järgi tavapärane kaebetähtaeg. Seega tulebki kohtul teatavaks tegemata haldusakti puhul kontrollida, kas isiku poolt haldusakti väljanõudmine on toimunud mõistliku aja jooksul ning kas pärast haldusakti teatavakstegemist on isik kohtusse pöördunud 30 päeva jooksul haldusakti teatavakstegemisest arvates.
Haldusmenetluse üldpõhimõtetest, samuti ka PS §-st 15 tulenevalt on haldusaktis vaidlustamisviite märkimine üldine nõue, mis kehtis ka enne Haldusmenetluse seaduse jõustumist. Ka vaidlustamisviite puudumine haldusaktis võib olla kaebetähtaja ennistamise aluseks, kui viite äratoomine võinuks viia kaebuse kiiremale esitamisele.
Haldusmenetluse üldpõhimõtetest, samuti ka PS §-st 15 tulenevalt on haldusaktis vaidlustamisviite märkimine üldine nõue, mis kehtis ka enne Haldusmenetluse seaduse jõustumist. Ka vaidlustamisviite puudumine haldusaktis võib olla kaebetähtaja ennistamise aluseks, kui viite äratoomine võinuks viia kaebuse kiiremale esitamisele.
Haldusmenetluse üldpõhimõtetest, samuti ka PS §-st 15 tulenevalt on haldusaktis vaidlustamisviite märkimine üldine nõue, mis kehtis ka enne Haldusmenetluse seaduse jõustumist. Vaidlustamisviite puudumine haldusaktis võib olla kaebetähtaja ennistamise aluseks, kui viite äratoomine võinuks viia kaebuse kiiremale esitamisele.
|
| 3-4-1-17-06
|
Riigikohus |
17.01.2007 |
|
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse järgi on võimalus esitada individuaalkaebus otse Riigikohtule piiratud. (p 4) Riigikohus saab menetleda isiku taotlust üksnes juhul, kui isikul puudub muu tõhus viis talle PS §-ga 15 tagatud kohtuliku kaitse õiguse kasutamiseks. Isiku vahistamisel näevad KrMS §-d 136 ja 384 lg 1 ette võimaluse esitada vahistamise peale määruskaebus. Samuti on KrMS § 137 lõikega 1 vahistatule või tema kaitsjale ette nähtud võimalus esitada vahistamisest kahe kuu möödumisel eeluurimiskohtunikule või kohtule taotlus kontrollida vahistuse põhjendatust on iseloomult täiendav põhiõiguste tagamise garantii. Seega on vahistatud isikule seoses tema vabaduspõhiõiguse riivega põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga nõutaval määral tagatud nii tema õiguste kaitseks kaebuse esitamise võimalus kui ka kohane, st õiglane ja tõhus kohtumenetlus. (p 6)
|
| 3-3-1-23-06
|
Riigikohus |
19.12.2006 |
|
Ehitusloa kehtetuks tunnistamine on äärmiselt range mõjutusvahend, mida saab kasutada kohases menetluses ning üksnes ilmselgelt domineeriva avaliku huvi korral. Seejuures peavad puuduma või olema ammendatud leebemad võimalused rikkumise kõrvaldamiseks või selle kahjulike tagajärgede ärahoidmiseks (peatamine, muutmine, ettekirjutus puuduste kõrvaldamiseks jms). Ehitusloa kehtetuks tunnistamise menetlus peab tagama menetluse adressaadile võimaluse menetlusõiguste kasutamiseks. EhS § 28 lg 2, millest tuleneb ehitusloa kehtetuks tunnistamise tähtaeg, on menetluslikku tähendust omav säte, mis ei piira ega tohi piirata ärakuulamisõiguse võimaldamist. Ärakuulamisõiguse mittevõimaldamine on haldusmenetluse nõuete sedavõrd jäme rikkumine, mis sõltumata haldusakti sisule antavast hinnangust toob kaasa akti kehtetuks tunnistamise.
Haldusorgan võib oma püsiva praktikaga anda aluse õiguspärase ootuse tekkimiseks, kuid usalduse kaitset ei saa kohaldada ebaõige halduspraktika jätkamise eesmärgil. Ebaõige halduspraktika jätkamist või laiendamist ei saa nõuda ka võrdse kohtlemise põhimõttele toetudes (vt Riigikohtu 06.12.2004 otsust nr 3-3-1-54-04).
Ehitusloa tühistamisel tuleb põhjalikult kaaluda nii avalikke kui erahuve ning pidada silmas neid õiguslikke ja faktilisi tagajärgi, mis saabuvad ehitusloa tühistamise tulemusena. Maaomaniku ehitusõiguse realiseerimise keelamine on omandi vaba kasutamise oluline piirang, mille möödapääsmatus peab olema tõendatud asjas tuvastatud asjaoludega.
Ehitusloa kehtetuks tunnistamise menetlus peab tagama menetluse adressaadile võimaluse menetlusõiguste kasutamiseks. EhS § 28 lg 2, millest tuleneb ehitusloa kehtetuks tunnistamise tähtaeg, on menetluslikku tähendust omav säte, mis ei piira ega tohi piirata ärakuulamisõiguse võimaldamist. Ärakuulamisõiguse mittevõimaldamine on haldusmenetluse nõuete sedavõrd jäme rikkumine, mis sõltumata haldusakti sisule antavast hinnangust toob kaasa akti kehtetuks tunnistamise.
Ehitusloa kehtetuks tunnistamine on äärmiselt range mõjutusvahend, mida saab kasutada kohases menetluses ning üksnes ilmselgelt domineeriva avaliku huvi korral. Seejuures peavad puuduma või olema ammendatud leebemad võimalused rikkumise kõrvaldamiseks või selle kahjulike tagajärgede ärahoidmiseks (peatamine, muutmine, ettekirjutus puuduste kõrvaldamiseks jms). Vaatamata näiliselt imperatiivsele sõnastusele ei ole haldusorgan EhS § 28 lg 1 punktides 1 kuni 7 nimetatud aluste esinemisel alati kohustatud ehitusluba kehtetuks tunnistama. Ehitusloa kehtetuks tunnistamine on kaalutlusotsus.
|
| 3-1-1-110-06
|
Riigikohus |
15.12.2006 |
|
EIÕK art 13 kohaselt on igaühel, kelle käesolevas konventsioonis sätestatud õigusi ja vabadusi on rikutud, õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks riigivõimude ees ka siis, kui rikkumise pani toime ametiisik. See tähendab, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema võimalus pöörduda rikkumise tuvastamiseks asjakohase organi (kohtu) poole ning rikkumise tuvastamiseks läbiviidav menetlus peab olema sisuline ja pakkuma rikkumise tuvastamisel kohast hüvitist. Kohtumenetluse seisukohalt seondub sellega eelkõige Põhiseaduse § 15 lg 1, mille rolliks on tagada isiku õiguste lünkadeta kohtulik kaitse (vt ka RKÜKo nr 3-3-1-38-00). Mainitud nõue on täidetud, kuivõrd tagatud on võimalus pöörduda kohtusse (VTMS § 79), juhul kui isiku õigusi on kohtuvälise menetleja tegevusega rikutud.
Õigus tõhusale menetlusele (ega ka EIÕK art-s 6 sätestatud õigus õiglasele menetlusele) ei hõlma aga õigust kohtuotsuse peale edasi kaevata.
Põhiseaduse § 24 lg 5 kohaselt on igaühel õigus tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. Kuigi PS § 24 lg 5 räägib kohtu otsustest, on kohtupraktikas (vt RKPSJVKo nr 3-4-1-1-04) omaks võetud seisukoht, et edasikaebeõiguse esemeline kaitseala hõlmab ka kohtumäärusi. Valitseva arvamuse kohaselt peab saama iseseisvalt, s.o määruskaebemenetluses vaidlustada kohtumäärusi, mis muudavad menetluse jätkamise võimatuks (s.o muud lahendit samas kohtuastmes enam ei järgne).
|
| 3-4-1-4-06
|
Riigikohus |
09.05.2006 |
|
PS §-s 15 ettenähtud isiku kaebeõigus ei ole absoluutne. Seadusandjal on õigus määratleda põhiseadusega sätestatud raamides selle piirid, arvestades sealhulgas teiste põhiseaduslike väärtustega. Seda regulatsiooni kujundades on seadusandja leidnud õigusrahu ja isiku kaebeõigust kaaludes kohase tasakaalu. Asjaolu, et menetlusosaline ei nõustu tema suhtes tehtud ja jõustunud kohtulahendiga, ei anna iseenesest alust väita, et tema põhiõigusi on rikutud ja et sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus viis kohtulikule kaitsele. (p 12)
|
| 3-2-3-1-06
|
Riigikohus |
16.02.2006 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-3-5-02.
Kostja elukoha kindlakstegemiseks peab kohus tegema täiendavaid toiminguid, nt tegema hagejale ettepaneku leida andmeid kostja elukoha kohta, tegema järelepärimise avaliku registri pidajale ja/või teisele ametiasutusele, kelle võib olla andmeid isiku elukoha kohta
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus nr 3-2-1-155-04.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-3-6-03.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-3-5-02.
Pärast andmete saamist, et kostja ei asu registrisse kantud aadressil, saab kohus lugeda kutse ja hagiavalduse enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 27 lg 5 alusel ajalehekuulutuse avaldamisega kätteantuks üksnes siis, kui ta on üritanud kostjale neid dokumente kätte anda ka muul viisil.
|
| 3-4-1-6-05
|
Riigikohus |
23.03.2005 |
|
Põhiseaduse §-st 15 tulenevalt saab Riigikohus jätta isiku individuaalkaebuse õigustloova akti põhiseaduslikkuse kontrollimiseks menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle selle põhiseaduse paragrahviga tagatud õigust kohtulikule kaitsele (Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02 - RT III 2003, 10, 95, p 17; 6. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-1-3-13-03 - RT III 2004, 4, 36, p 32; 6. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-3-2-1-04 - RT III 2004, 4, 37, p 26). (p 4)
Ehkki PSJKS ei sätesta otsesõnu võimalust esitada Riigikohtule individuaalkaebus õigustloova akti põhiseaduslikkuse kontrollimiseks, saab Riigikohus jätta isiku kaebuse menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle põhiseaduse §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele (Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02 - RT III 2003, 10, 95, p 17; 6. jaanuari 2004. a otsus asjas
nr 3-1-3-13-03 - RT III 2004, 4, 36, p 32; 6. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-3-2-1-04 - RT III 2004, 4, 37, p 26). (p 4) Kui mingi muu menetluskord tagab isikule tõhusad võimalused põhiõiguste väidetava rikkumise kohtulikuks kontrollimiseks, ei ole taotlus lubatav ja Riigikohtul puudub alus selle sisuliseks menetlemiseks. Menetluskord on tõhus, kui isikul on võimalik esitada põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus oma kohtuasja raames mis tahes menetlusastmes. (p 7)
|
| 3-2-1-6-05
|
Riigikohus |
23.02.2005 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus nr 3-2-1-155-04.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus nr 3-2-1-155-04. Kutse või muu menetlusdokumendi kätteandmiseks juriidilisele isikule tuleb välja selgitada isikud, keda võrdsustatakse juriidilise isiku seaduslike esindajatega. Seejärel saab kohaldada kõiki tsiviilkohtumenetluse seadustikus kohtukutse kätteandmist reguleerivaid sätteid, v.a kutse avaldamine väljaandes Ametlikud Teadaanded. Kui juriidilise isiku esindajale ja seega juriidilisele isikule ei õnnestu kutset kätte anda, siis saab kohaldada TsMS § 28 lg-t 8.
|
| 3-2-1-165-04
|
Riigikohus |
16.02.2005 |
|
Asja lahendamisel tuleb kohtul arvestada isikute õigusega kaevata kohtuotsuse peale kõrgemalseisvale kohtule. Tõendite hindamisel tuleb apellatsioonikohtul seega arvestada asjaoluga, et tõendite hindamise peale ei saa kassatsiooni korras edasi kaevata.
Lahendi tegemisel tuleb lähtuda ka poolte käitumisest.
TsMS § 333 lg 2 kohaldamine olukorras, kus pooled ei ole apellatsioonkaebuses ja/või selle vastuses vaidlustanud esimese astme kohtu otsuse vastavat osa ja on selle mittevaidlustamise soovi kohtuistungil selgelt rõhutanud, oleks dispositiivsuse põhimõtte rikkumine.
Alates rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) jõustumisest tuleb kohtul kohaldada välisriigi õiguse väljaselgitamiseks REÕS § 4 ka neil juhtudel, mil tsiviilasja vaidlus algas enne REÕS jõustumist tekkinud asjaolude tõttu.
Dispositiivsuse põhimõte tähendab mh ka poolte õigust kohtumenetluse vältel kokku leppida, millist õigust vaidluse lahendamiseks kohaldada. TsMS § 333 lg 2 kohaldamine olukorras, kus pooled ei ole apellatsioonkaebuses ja/või selle vastuses vaidlustanud esimese astme kohtu otsuse vastavat osa ja on selle mittevaidlustamise soovi kohtuistungil selgelt rõhutanud, oleks dispositiivsuse põhimõtte rikkumine.
|
| 3-2-1-155-04
|
Riigikohus |
06.01.2005 |
|
Kohtusse kutsumine ja hagiavalduse kostjale kätteantuks lugemine ajalehekuulutuse avaldamisega riivab isiku PS § 24 lg-s 2 sätestatud põhiõigust olla oma kohtuasja arutamise juures. See seab kõrgendatud nõuded kohtusse kutsumisele ja hagiavalduse kätteantuks lugemisele. PS § 24 lg-s 5 sätestatud kaebeõiguse tähtaegseks teostamiseks on isikul vaja tema kohta tehtud lahendist teada saada. See põhimõte kehtib ka siis, kui tähitud postiga saadetud kiri tagastatakse kohtule adressaadi poolt vastuvõtmatult hoiutähtaja möödumise tõttu.
Juriidilise isiku õigust olla oma asja arutamise juures saab realiseerida üksnes isiku seaduslik esindaja, osaledes ise kohtumenetluses või leides juriidilisele isikule lepingulise esindaja.
Tähtaja ennistamiseks TsMS § 45 lg 1 alusel piisab ühe kaaluka põhjuse esinemisest.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus nr 3-2-1-12-01. TsMS § 348 lg-s 2 kassatsioonkaebuse vastuse kohta sätestatu kehtib ka erikaebuse vastusele.
Kohtukutse kätteandmise regulatsiooni tuleb kohaldada ka teiste menetlusdokumentide kätteandmise korral.
Kohus võib pärast andmete saamist, et kostja ei asu registrisse kantud aadressil, lugeda dokumendi TsMS § 28 lg 8 alusel kätteantuks üksnes siis, kui ta on üritanud kostjale dokumente kätte anda ka muul viisil.
Telefoni, faksi või muu sidevahendiga edastatud kutse võib kohus lugeda kätteantuks juhul, kui kutse adressaat on edastanud kohtule kinnituse kutse kättesaamise kohta. Dokumendi kättesaamisest teatamise mõistlikuks ajaks saab üldjuhul pidada kolme päeva.
|
| 3-1-3-5-04
|
Riigikohus |
22.11.2004 |
|
Isiku süüditunnistamine 13.01.1995. a jõustunud KrK § 148-1 lg 7 redaktsiooni järgi ja 20.07.1993. a jõustunud KrK § 148-4 järgi enne nende karistusnormide kehtima hakkamist toime pandud tegude eest on vastuolus Euroopa Inimõiguste Konventsiooni art 7 lõikega 1.
Tulenevalt PS §-st 15 võib menetluse taasavamine Eesti kohtus pärast Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi: Kohus) otsust osutuda vajalikuks, vaatamata asjaolule, et menetlusseadustik selleks otsest alust ei anna. Menetluse taasavamise üle otsustamisel tuleb teha kindlaks, kas menetluse taasavamine on Kohtu tuvastatud Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga tagatud õiguse rikkumise või sellega põhjuslikus seoses oleva rikkumise heastamiseks vajalik ja kohane (vt Riigikohtu üldkogu otsus nr 3-1-3-13-03).
|
| 3-4-1-1-04
|
Riigikohus |
25.03.2004 |
|
Põhiseaduse § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõiguse instituut tugineb eeldusele, et on vajalik tagada kohtulahendite õigsuse kontroll. Kuna väärteomenetluse tulemus kujutab endast isiku õiguste tugevat riivet, on vajalik väärteoasjus lõplike lahendite - nii otsuste kui määruste - õigsuse kontrollimise võimalust. Kohtumenetluse ökonoomsus ja asja kiire lahendamise tagamine, mis on eelduslikult kaebevõimaluse välistamise põhjusteks, ei kaalu üles kahju, mida õiguskorrale võib tekitada väärteoasja ebaõige lahend. (p 21)
Põhiseaduse § 22 lg 1 järgi saab isikut kuriteos süüdi tunnistada üksnes kohus. Põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga on kooskõlas, kui vähemtähtsate üleastumiste eest on karistuse kohaldamine usaldatud ametnikule või haldusorganile. Kuid Euroopa Inimõiguste Kohtu pretsedendiõiguse järgi peab inimesel olema võimalus vaidlustada tema kohta tehtud karistusotsus kohtus, mis tagab talle EIÕK art 6 ettenähtud õigused (vt Kadubec vs. Slovakkia otsus 2. septembrist 1998, p 57). (p 20)
|
| 3-4-1-5-04
|
Riigikohus |
03.03.2004 |
|
Põhiseaduse § 15 annab isikule õiguse pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse, kuid ei välista vaidluse lahendamiseks kohustusliku kohtueelse korra kehtestamist. Kohustuslik kohtueelne vaidemenetlus ei riku kohtusse pöördumise garantiid, kui see menetlus ei kesta ülemäära kaua ning vaideotsuse vaidlustamine kohtus on tagatud. Kohustusliku kohtueelse menetluse lubatavust on kolleegium möönnud juba 4. novembri 1993. a otsuses asjas nr III-4/1-4/93 (RT I 1993, 72/73, 1052). (p 22) Valimiskomisjonide otsuste ja toimingute vaidlustamise puhul on Põhiseaduse §-s 15 sätestatud õigus pöörduda kohtusse tagatud sel teel, et isik saab oma õigustele kaitset Riigikohtult, kes Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse järgi vaatab kaebuse läbi vähemalt kolmeliikmelises kohtukoosseisus. Valimiskomisjonide otsuste ja toimingute peale esitatud kaebused puudutavad subjektiivseid valimisõigusi ja nende õiguste kaitse on olemuslikult allutatav põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlusele. Kohtuliku edasikaebeõiguse puudumist kompenseerib ka kohustuslik kohtueelne vaidemenetlus. (p 24)
Avaliku võimu teostamine kohaliku elu küsimustes on Põhiseaduse § 154 lg-ga 1 antud kohalikele omavalitsustele, kelle esindusorganiks on rahva valitud volikogu. Kaevates valimiskomisjoni otsuse peale, millega volikogu liikme volitused on lõpetatud, kaitseb volikogu liige oma passiivset valimisõigust. Sellised kaebused tuleb kiiresti lahendada, et mitte pärssida poliitilistel alustel moodustatud volikogu tegevust ning mitte anda võimalust seada kahtluse alla volikogu otsuste legitiimsust. Menetluskord ja tähtajad peavad olema sellised, et kaebaja saaks oma mandaati tõhusalt kaitsta. Menetlus jääks kaebaja jaoks viljatuks, kui vaidlus leiaks lahenduse alles siis, kui volikogu antud koosseisu volitused on lõppenud või lõppemas. (p 21)
Avaliku võimu teostamine kohaliku elu küsimustes on Põhiseaduse § 154 lg-ga 1 antud kohalikele omavalitsustele, kelle esindusorganiks on rahva valitud volikogu. Kaevates valimiskomisjoni otsuse peale, millega volikogu liikme volitused on lõpetatud, kaitseb volikogu liige oma passiivset valimisõigust. Sellised kaebused tuleb kiiresti lahendada, et mitte pärssida poliitilistel alustel moodustatud volikogu tegevust ning mitte anda võimalust seada kahtluse alla volikogu otsuste legitiimsust. Menetluskord ja tähtajad peavad olema sellised, et kaebaja saaks oma mandaati tõhusalt kaitsta. Menetlus jääks kaebaja jaoks viljatuks, kui vaidlus leiaks lahenduse alles siis, kui volikogu antud koosseisu volitused on lõppenud või lõppemas. (p 21)
Põhiseaduse § 15 annab isikule õiguse pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse, kuid ei välista vaidluse lahendamiseks kohustusliku kohtueelse korra kehtestamist. Kohustuslik kohtueelne vaidemenetlus ei riku kohtusse pöördumise garantiid, kui see menetlus ei kesta ülemäära kaua ning vaideotsuse vaidlustamine kohtus on tagatud. Kohustusliku kohtueelse menetluse lubatavust on kolleegium möönnud juba 4. novembri 1993. a otsuses asjas nr III-4/1-4/93 (RT I 1993, 72/73, 1052). (p 22) Valimiskomisjonide otsuste ja toimingute vaidlustamise puhul on Põhiseaduse §-s 15 sätestatud õigus pöörduda kohtusse tagatud sel teel, et isik saab oma õigustele kaitset Riigikohtult, kes Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse järgi vaatab kaebuse läbi vähemalt kolmeliikmelises kohtukoosseisus. Valimiskomisjonide otsuste ja toimingute peale esitatud kaebused puudutavad subjektiivseid valimisõigusi ja nende õiguste kaitse on olemuslikult allutatav põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlusele. Kohtuliku edasikaebeõiguse puudumist kompenseerib ka kohustuslik kohtueelne vaidemenetlus. (p 24)
|
| 3-3-2-1-04
|
Riigikohus |
06.01.2004 |
|
Kehtivas halduskohtumenetlusõiguses puudub alus avalduse läbivaatamiseks, kuna seadusandja on Halduskohtumenetluse seadustikus jätnud reguleerimata Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste siseriikliku toime küsimuse. Seejuures tuleb aga arvestada, et Euroopa Inimõiguste Kohtu tuvastatud Konventsiooni artikli 6 lõike 1 rikkumine kujutab endast ka Põhiseaduse § 15 rikkumist. Olukord, kus halduskohtule esitatud kaebust, milles väidetakse põhiõiguste rikkumist, pole sisuliselt läbi vaadatud, on Põhiseaduse § 15 jätkuv ja iseenesest oluline rikkumine. Põhiseaduse § 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine ka kohtuvõimu kohustus. Juhul, kui seadusandja pole kehtestanud tõhusat ja lünkadeta põhiõiguste kaitse mehhanismi, peab kohtuvõim tulenevalt Põhiseaduse §-st 14 tagama põhiõiguste kaitse.
Kehtivas halduskohtumenetlusõiguses puudub alus avalduse läbivaatamiseks, kuna seadusandja on Halduskohtumenetluse seadustikus jätnud reguleerimata Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste siseriikliku toime küsimuse. Seejuures tuleb aga arvestada, et Euroopa Inimõiguste Kohtu tuvastatud Konventsiooni artikli 6 lõike 1 rikkumine kujutab endast ka Põhiseaduse § 15 rikkumist.
|
| 3-2-3-6-03
|
Riigikohus |
03.11.2003 |
|
TsMS § 28 lg 2 teise lause kohaselt peab isik, kellele kohus tegi ülesandeks kutse edasiandmise, tagastama kohtule kutse kättesaamise teatise, millele adressaat on alla kirjutanud. Sellest tulenevalt saab adressaadile edastamiseks antud kohtukutset lugeda adressaadi poolt kättesaaduks vaid siis, kui kohtule on laekunud adressaadi allkirjaga teatis kutse kättesaamise kohta.
Kohtukutset ei saa lugeda TsMS § 28 lg 7 alusel kätteantuks, kui see on antud isikule, kes ei ela adressaadiga koos.
Maakohus on rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohtukutse kätteandmist reguleerivaid norme, jättes avaldaja nõuetekohaselt kohtusse kutsumata ning tagamata tema õiguse olla oma kohtuasja arutamise juures.
Kui kostja jätab hagile vastamata või kohtusse ilmumata, peab kohus enne otsuse tegemist veenduma, et kostja on kohtukutse kätte saanud. Selle kohustuse eiramine rikub PS § 24 lg-s 2 sätestatud igaühe õigust olla oma kohtuasja arutamise juures.
|
| 3-4-1-21-03
|
Riigikohus |
17.10.2003 |
|
Menetlusosaliste õigus esitada kohtule oma seisukohti on õiglase kohtumenetluse lahutamatu osis. (p 5) Vabariigi Valimiskomisjonil on koguni kohustus esitada Riigikohtule oma selgitused. (p 6)
|
| 3-3-3-2-03
|
Riigikohus |
16.10.2003 |
|
Põhiseaduse § 24 lõige 1 sätestab igaühe õiguse olla oma kohtuasja arutamise juures. HKMS § 14 lg 3 p 1 kohaselt peab halduskohus kaasama haldusasja lahendamisse kolmanda isiku, kelle seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle võidakse asja arutamisel otsustada.Vaidlus isiku kohustuse kehtivuse üle on isiku õigusi puudutav vaidlus. Isiku õigusi puudutab ka kohtuotsus, millega isiku kohustus tuvastatakse. Säärane kohtuotsus tehakse "oma kohtuasjas" PS § 24 lg 1 tähenduses.
Apellatsioonkaebuse esitamise võimalus ei keela kohtuvea parandamise avalduse esitamist, kui selleks on alus. Vastasel juhul poleks HKMS § 81 lg 1 p-le 2 tuginedes kunagi võimalik kohtuvea parandamise avaldust esitada, sest kohtumenetlusse kaasamata protsessiosaline võiks esitada apellatsioonkaebuse.
|
| 3-3-1-2-02
|
Riigikohus |
21.02.2002 |
|
Kriminaalmenetluse koodeksiga sätestatud õigus kaevata prokurörile ja riigi peaprokurörile on olemuselt subjektiivne õigus. Ka need õigused, mida soovitakse kaitsta kriminaalmenetluse abil, on olemuselt subjektiivsed õigused. Põhiseaduse § 15 lg 1 ei anna alust järelduseks, et Eesti õiguskorras on subjektiivseid õigusi, mille kohtulik kaitse on põhimõtteliselt välistatud. Seega peab kohtulikule kontrollile olema allutatud ka uurija ja prokuröri tegevus kriminaalmenetluse alustamisel. Kuna kehtivas kriminaalmenetlusõiguses pole sätteid, mis annaksid väidetavale kannatanule võimaluse vaidlustada kriminaalmenetluse alustamisest keeldumist kohtus ja puudub kohtuliku kontrolli võimalus, jääb ainsaks õiguskaitse võimaluseks kaebuse esitamine halduskohtule. Sellisele järeldusele orienteerib Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-38-00 ning Põhiseaduse § 13 1. lõike esimene lause ja 2. lõige ning § 14. Kui Põhiseaduse §-s 13 lg 2 nimetatud seadus puudub, siis on kohus kohtuniku õiguse korras pädev vastava normi looma.
Halduskohus ei saa hinnata kriminaalmenetluse alustamise vajalikkust ja otstarbekust ning saab kontrollida vaid seda, kas uurija ja prokurör toimisid seaduspäraselt. Halduskohus ei saa teha ettekirjutust alustada kriminaalmenetlust. Halduskohus ei tohiks piirduda ainult kontrollimisega, kas on rikutud põhiõigusi, sest kriminaalmenetluses saab kaitsta ka õigusi, mis pole käsitatavad põhiõigustena. Kui isiku väidetavat õigust ei saa kriminaalmenetluses kaitsta, jääb halduskohtule kriminaalmenetluse algatamisest keeldumise peale esitatud kaebus rahuldamata. Kaebus jääb rahuldamata ka siis, kui kriminaalmenetluse alustamisest keeldumisel või sellele eelnevalt ei ole rikutud kriminaalmenetlusõiguse norme.
Kriminaalmenetluse koodeksiga sätestatud õigus kaevata prokurörile ja riigi peaprokurörile on olemuselt subjektiivne õigus. Ka need õigused, mida soovitakse kaitsta kriminaalmenetluse abil, on olemuselt subjektiivsed õigused. Põhiseaduse § 15 lg 1 ei anna alust järelduseks, et Eesti õiguskorras on subjektiivseid õigusi, mille kohtulik kaitse on põhimõtteliselt välistatud. Seega peab kohtulikule kontrollile olema allutatud ka uurija ja prokuröri tegevus kriminaalmenetluse alustamisel. Kuna kehtivas kriminaalmenetlusõiguses pole sätteid, mis annaksid väidetavale kannatanule võimaluse vaidlustada kriminaalmenetluse alustamisest keeldumist kohtus ja puudub kohtuliku kontrolli võimalus, jääb ainsaks õiguskaitse võimaluseks kaebuse esitamine halduskohtule. Sellisele järeldusele orienteerib Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-38-00 ning Põhiseaduse § 13 1. lõike esimene lause ja 2. lõige ning § 14. Kui Põhiseaduse §-s 13 lg 2 nimetatud seadus puudub, siis on kohus kohtuniku õiguse korras pädev vastava normi looma.
Seisukoht, et kui halduskohus pole pädev antud asjas esitatud kaebust lahendama, siis puudub riigi arvel advokaadi esindajaks määramise vajadus, ei tulene seadusest ega ole kooskõlas efektiivse õigusabi tagamise võimalusega, mis on sätestatud nii HKMS §-s 94 kui ka TsMS §-s 83 lg 3. Kaebuse esitaja võib õigusabi vajada ka kaebuse seaduse nõuetega kooskõlla viimiseks või halduskohtu selle määruse peale erikaebuse koostamiseks ja esitamiseks, millega kohus leidis, et kaebuse läbivaatamine pole halduskohtu pädevuses. Sellises olukorras ei saa eitada füüsilisele isikule tasuta õigusabi määramise võimalust.
Kuna kehtivas kriminaalmenetlusõiguses pole sätteid, mis annaksid väidetavale kannatanule võimaluse vaidlustada kriminaalmenetluse alustamisest keeldumist kohtus ja puudub kohtuliku kontrolli võimalus, jääb ainsaks õiguskaitse võimaluseks kaebuse esitamine halduskohtule. Sellisele järeldusele orienteerib Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-38-00 ning Põhiseaduse § 13 1. lõike esimene lause ja 2. lõige ning § 14. Kui Põhiseaduse §-s 13 lg 2 nimetatud seadus puudub, siis on kohus kohtuniku õiguse korras pädev vastava normi looma.
|
| 3-3-2-1-01
|
Riigikohus |
23.04.2001 |
|
Kui avaldamata üldakt on vaidluse lahendamisel otsustava tähendusega, siis tuleb sellise avaldamata akti ilmsikstulek lugeda teistmise aluseks. Isik peab saama kohtule esitada oma väited, tuginedes asjassepuutuvale üldaktile, millest ta polnud teadlik seetõttu, et akt polnud avaldatud ja selle olemasolu vaidluse ajal ei olnud teada. Vastasel korral poleks reaalselt tagatud Põhiseaduse §-s 15 lg 1 sätestatud kaebeõigus.
|
Facebook
Twitter