3-3-1-60-03
|
Riigikohus |
25.02.2004 |
|
Proportsionaalsuse nõue tähendab ka seda, et seadusega sätestatud nõudeid oleks põhimõtteliselt võimalik nii õiguslikult kui faktiliselt täita. Kui seadusest tulenevat nõuet ei ole võimalik täita, siis ei saa see olla ka proportsionaalne. Kuna "alalise elukoha järgse riigi" all peetakse RelvS § 30 lg-s 2 silmas välisriiki, siis on Eesti elavatel ning välisriigis alalist elukohta mitteomavatel isikutel võimatu täita nõuet alalise elukoha järgses riigis väljastatud relvaloa esitamiseks. Seetõttu on alalist elukohta välisriigis mitteomavate isikute suhtes selline piirang relva omamiseks ebaproportsionaalne.
Põhiseaduses ei nimetata õigust soetada või omada relva igaühe põhiõigusena, kuid kuna isiku vaba eneseteostuse viis on ka jahipidamine, on isiku õigus soetada ja omada relva hõlmatud PS § 19 lg-s 1 nimetatud õigusega vabale eneseteostusele. Nimetatud põhiõigust võib seadusega piirata, kuid need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ning kasutatud vahendid proportsionaalsed soovitud eesmärgiga. Relva omamise piirangute legitiimseks eesmärgiks on ennetada ohtu inimese elule ja tervisele.
RelvS § 30 lg-s 2 sätestatud tööloa omamise nõue on ebaproportsionaalne piirang nende tähtajalise elamisloa alusel Eestis viibivate isikute suhtes, kes mingil põhjusel ei oma tööluba. VMS § 9 lg 1 kohaselt peab tööluba olema välismaalasel Eestis töötamiseks, kuid ei välismaalaste seadus ega ka ükski teine õigusakt ei nõua, et tähtajalise elamisloa alusel Eestis viibiv isik peaks siin töötama. Puudub alus arvata, et tööloa andmisel kontrollitakse, kas isik on usaldusväärne relva omamiseks, s.t. kas isik võiks relva omamise korral olla ohtlik inimese elule või tervisele, riigi julgeolekule või avalikule korrale. Kui pidada tööloa nõude eesmärgiks seda, et relva saaks omada vaid legaalse sissetulekuga välismaalane, siis tuleb arvestada, et legaalse sissetuleku võimalused on märksa avaramad kui vaid töötamisest saadav sissetulek. Pole alust arvata, et legaalse sissetulekuna töötasu saav isik on millegi poolest usaldusväärsem kui mõnest muust allikast legaalset sissetuleku saav isik.
Proportsionaalsuse nõue tähendab ka seda, et seadusega sätestatud nõudeid oleks põhimõtteliselt võimalik nii õiguslikult kui faktiliselt täita. Kui seadusest tulenevat nõuet ei ole võimalik täita, siis ei saa see olla ka proportsionaalne. Kuna "alalise elukoha järgse riigi" all peetakse RelvS § 30 lg-s 2 silmas välisriiki, siis on Eesti elavatel ning välisriigis alalist elukohta mitteomavatel isikutel võimatu täita nõuet alalise elukoha järgses riigis väljastatud relvaloa esitamiseks. Seetõttu on alalist elukohta välisriigis mitteomavate isikute suhtes selline piirang relva omamiseks ebaproportsionaalne.
|
| 3-3-1-1-04
|
Riigikohus |
23.02.2004 |
|
Kuigi Liiklusseaduses sisalduvaid juhtimisõiguse peatamise menetlussätteid hinnates võib eeldada, et seadusandja on tahtnud juhtimisõiguse peatamisele kehtestada Haldusmenetluse seaduses sätestatust erineva ja lihtsustatud menetluskorra, peab ka eriseaduses ettenähtud menetluskord vastavama hea halduse põhimõtetele. Juhtimisõiguse peatamisel tuleb isikut hea halduse põhimõtetest tulenevalt informeerida tema suhtes läbiviidavast menetlusest ning tagada talle võimalus esitada argumente ja vastuväiteid, mis võivad mõjutada tema suhtes tehtavat otsust.
Ka haldussanktsioonide kohaldamisel ei saa kedagi halduskorras korduvalt karistada ühe ja sama teo eest ühe ja sama seadusesätte või üht ja sama sotsiaalset huvi (õigushüve) kaitsvate seadusesätete alusel (ne bis in idem reegel). Antud põhimõte omab tähendust ka siis, kui erinevate sanktsioonide kohaldamine on erinevate haldusorganite pädevuses. Ne bis in idem reegel ei laiene aga juhtudele, kui seadus näeb expressis verbis ette võimaluse kohaldada isiku suhtes põhi- ja lisakaristust.
Juhtimisõiguse peatamise alused on sätestatud LS § 41 lg-s 3. Juhtimisõiguse peatamine LS § 41 lg 3 punktides 1-4 sätestatud alustel on oma sisult käsitletav haldustõkendina. LS § 41 lg 3 punktis 5 sätestatud alusel juhtimisõiguse peatamine ei oma tõkendile iseloomulikke funktsioone. Nimetatud haldussanktsiooni kohaldamise aluseks on teatud väärteo toimepanemine. Need väärteod, mille osas jõustunud karistusotsus toob süüdlase suhtes kaasa juhtimisõiguse peatamise, määratleb LS § 413. Juhtimisõiguse peatamisel LS § 413 korras on karistusele iseloomuliku repressiooni eesmärk ning see on materiaalselt tõlgendatava karistusena.
Kuigi Liiklusseaduses sisalduvaid juhtimisõiguse peatamise menetlussätteid hinnates võib eeldada, et seadusandja on tahtnud juhtimisõiguse peatamisele kehtestada Haldusmenetluse seaduses sätestatust erineva ja lihtsustatud menetluskorra, peab ka eriseaduses ettenähtud menetluskord vastavama hea halduse põhimõtetele. Juhtimisõiguse peatamisel tuleb isikut hea halduse põhimõtetest tulenevalt informeerida tema suhtes läbiviidavast menetlusest ning tagada talle võimalus esitada argumente ja vastuväiteid, mis võivad mõjutada tema suhtes tehtavat otsust.
|
| 3-3-1-5-04
|
Riigikohus |
16.02.2004 |
|
Tulenevalt TMS §-st 804 tuli VTMS § 203 lg 5 ja KarS § 82 lg 1 p 3 jõustumisel lõpetada täitemenetlus haldusõiguserikkumise asjas tehtud otsuse alusel määratud rahatrahvi sissenõudes täitmise aegumise tõttu, kui rahatrahvi ei olnud Karistusseadustikus sätestatud tähtaja jooksul sisse nõutud. Trahviotsuse täitmisel pärast selle tähtaja möödumist on kohtutäitur õigusvastase käitumisega tekitanud isikule kahju.
Vastavalt KarS § 82 lg 2 p-le 1 peatub otsuse täitmise aegumine ajaks, mil isik hoidub kõrvale talle kohaldatud karistuse kandmisest või tasumisest. Täitmisest kõrvalehoidumine ei saa seisneda üksnes kohtu- või kohtuvälise menetleja otsuse vabatahtlikus mittetäitmises, vaid selle all tuleb mõista süüdlase aktiivset tegevust, mis teeb võimatuks kohtutäituril Täitemenetluse seadustikus sätestatud meetmeid kasutuses otsust täita.
KarS § 82 lg 1 p 3 kohaselt ei asuta otsust täitma, kui väärteo kohta tehtud otsuse jõustumisest on möödunud üks aasta. Karistusotsuse täitmise aegumise regulatsioon teenib eesmärki, et otsuse täitmine ei toimuks ebamõistlikult pika aja pärast ja isik oleks kaitstud olukorras, kus täitur kui avaliku võimu esindaja ei suuda seaduses sätestatud tähtaja jooksul korraldada kohtu- või kohtuvälise menetleja otsuse täitmist. Olukorras, kus seadusandja selliseid tähtaegu kehtestanud ei ole, peab täitmine toimuma mõistliku aja jooksul.
|
| 3-3-1-2-04
|
Riigikohus |
16.02.2004 |
|
1. jaanuaril 2000 aastal jõustunud Tulumaksuseaduse § 48 lg 4 p 9 kohaldamine eeldab muuhulgas, et nõue on sissenõutav ja et sellisest nõudest loobutakse. Nõude sissenõutavus TuMS § 48 lg 4 p 9 mõttes tähendab kõigepealt seda, et kindlaks on määratud nõude alus ja ulatus. Nõude alusena tuleb mõista selliseid faktilisi ja juriidilisi asjaolusid, millest nähtub, et nõue on põhjendatud. Nõude ulatuse kindlaksmääramine tugineb nõude alusele ja seisneb otsuse langetamises, kas nõue hõlmab kogu äriühingule tekkinud kahju või osa sellest. Äriühingu juhatuse liikmetelt ei saa nõuda sellise kahju hüvitamist, mis tekkis loomuliku kao tõttu. Õiglane on arvesse võtta ka seda, kuidas toimub tavapärane äritegevus samas tegevusvaldkonnas ja milline juhatuse liikme käitumine oma kohustuste täitmisel oli või olnuks mõistlik.
ÄS § 168 lg 1 p 10 alusel on osanike pädevuses juhatuse või nõukogu liikme või osaniku vastu nõude esitamine, järelikult ka sellisest nõudest loobumine. Loobumine võib toimuda otseselt - vastava otsuse tegemisega või kaudselt - tegevusetusega. Nõudest loobumine tegevusetusega tuleb siduda nõude esitamise tähtajaga. Maksuõigussuhetes tuleb nõude aegumist reguleerivat tähtaega mõista nii, et äriühing peab oma maksukohustuse määramiseks olulised asjaolud selgitama mõistliku aja jooksul. Kui nõuet ei ole aegumistähtaja jooksul esitatud, siis maksuõigussuhetes tuleb lugeda, et äriühing on nõudest loobunud.
|
| 3-3-1-3-04
|
Riigikohus |
05.02.2004 |
|
Põhiseaduse § 3 lg 1 esimeses lauses on sätestatud oluline riigivõimu piirav põhimõte - riigivõimu teostatakse üksnes Põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Kuna ka haldusorgani tegevust haldusakti andmisel ja toimingu sooritamisel tuleb pidada riigivõimu teostamiseks, peab nii akti andmise kui ka toimingu sooritamise aluseks olema põhiseadusega kooskõlas olev seadus. Toimingu sooritamiseks puudub nõutav õiguslik alus ka siis, kui vastava seadus on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tunnistatud kehtetuks või põhiseaduse vastaseks.
Asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 8 lg 3 p-s 2 on väljendatud haldustäitemenetluse üldpõhimõte, et asendustäitmist ja sunniraha ei tohi rakendada, kui ettekirjutuse aluseks olev õigusnorm on tunnistatud kehtetuks. Nimetatud põhimõttest saab seadusega teha erandeid, kuid see ei tähendaks, et isik ei saa vaidlustada täitemenetlust muudel alustel.
Maksukorralduse seaduse muutmise seadusega täiendati Maksukorralduse seaduse § 163 lõikega 21. Nimetatud sätte kolmandast lausest ei tulene, et selles lauses sätestatud põhimõtet tuleb kohaldada ka siis, kui enne selle jõustumist on intressinõude sundtäitmist vaidlustatud halduskohtus. Seega enne Maksukorralduse seaduse § 163 lg 21 jõustumist vaidlustatud sundtäitmise puhul ei kuulu viidatud sätte kolmas lause kohaldamisele tagasiulatuvalt.
Riigivastutuse seaduse § 5 lg järgi võib isik nõuda toimingu sooritamata jätmist, kui toiming rikuks tema õigusi ja tooks tõenäoliselt kaasa tagajärje, mida ei saaks kõrvaldada toimingu hilisemal vaidlustamisel. Nimetatud sätet saab tõlgendada nii, et isik võib oma õigusi rikkuva toimingu sooritamata jätmist ennetavalt nõuda ka siis, kui selleks on muu põhjendatud huvi.
|
| 3-3-1-4-04
|
Riigikohus |
29.01.2004 |
|
HKMS § 19 lg 7 kohaselt vaatab halduskohus asja läbi kaebuses või protestis esitatud taotluse ulatuses ning seejuures ei ole halduskohus seotud kaebuse või protesti sõnastusega. Seega peab kohus juhinduma mitte protsessiosalise esitatud taotluse sõnastusest, vaid lähtuma protsessiosalise tegelikust tahtest. Kuna halduskohtumenetluse eesmärgiks on isikute subjektiivsete õiguste kaitse, tuleb eeldada sellise taotluse esitamist, millega on võimalik halduskohtumenetluses kaitsta isiku õigusi. Seetõttu ei saa protsessiosalise tahe olla suunatud sellise menetlusliku õiguse kasutamisele, mida seadusest ei tulene.
HKMS § 15 lg 1 kohaselt on protsessiosalisel õigust saada eraldi dokumendina vormistatud kohtulahendi tõestatud ärakirju. HKMS § 28 lg 2 näeb ette, et protsessiosalised võivad soovi korral saada kohtuotsuse või -määruse ärakirja kohtu kantseleist pärast selle kuulutamist või avalikult teatavakstegemist. Nimetatud säte ei piira protsessiosalise õigust kohtulahendi ärakirjade saamiseks ning protsessiosalisele tuleb tema sellekohase soovi avaldamise korral kohtuotsuse ärakiri anda sõltumata asjaolust, kas ärakiri oli talle posti teel saadetud või mitte.
Kui kohus on protsessiosalist üheselt teavitanud, et kohtulahendi ärakiri saadeti temale posti teel, ei saa isikult nõuda, et ta peab ise hoolitsema ärakirja õigeaegse kohalejõudmise eest. Siiski ei või protsessiosaline oodata kohtuotsuse ärakirja omapoolset huvi üles näitamata ebamõistlikult pikka aega.
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 83 lg 4 kohaselt on esindajal selle protsessiosalise õigused ja kohustused, keda ta esindab, kui seaduses ei ole sätestatud, et tal neid õigusi ja kohustusi ei ole. HKMS § 15 lg 2 kohustab protsessiosalist kasutama oma protsessiõigusi heauskselt. Heausksuse nõue kehtib ka protsessiosalise esindaja suhtes. Seega oli protsessiosalise esindaja kohtuotsuse ärakirjale kohtuistungil teatatust erineval ajal järele minnes kohustatud selgitama välja, kas tal ikka on võimalik sellel ajal otsuse ärakirja kohtu kantseleist kätte saada.
|
| 3-3-1-81-03
|
Riigikohus |
29.01.2004 |
|
Keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamiseks üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni art 9 lg 2 esimeses lauses sisalduvast fraasist "kui siseriiklik õigus seda ette näeb" ei tulene, et Konventsiooni art 9 lg 2 kohane kaebeõigus on Konventsiooni ülejäänud sätete rikkumisel vaid juhul, kui nii näeb ette siseriiklik õigus. Siseriiklikule õigusele tehtud reservatsioon Konventsiooni ülejäänud sätetes nimetatud otsuse, tegevuse või tegevusetuse vaidlustamiseks tähendab seda, et vaidlustamine on võimalik siis, kui siseriikliku õiguse kohaselt on selline otsus, tegevus või tegevusetus kohtus vaidlustatav. Siseriiklikus õiguses ei pea olema eriregulatsiooni kaebeõiguse kohta selles küsimuses.
Arvestades Konventsiooni art 9 lg 2 esimeses lauses sätestatud reservatsiooni, võib art 2 lg 5 nõuetele vastava valitsusvälise organisatsiooni kaebeõigust eeldada.
Konventsiooni artikli 9 lg 2 võimaldab vaidlustada otsust, tegu või tegevusetust nii materiaalse kui protsessuaalse õiguspärasuse aspektist ning mitte üksnes otsuse või tegevuse kooskõla Konventsiooniga, vaid ka teiste asjakohaste õigusaktide sätetega.
Kuivõrd kaebus esitati ministeeriumi poolt keskkonnamõju hindamata jätmise kui tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamiseks, on asjas vastustajana kaasatud ministeerium. Kuna aga kaebust tuleb käsitleda Vabariigi Valitsuse poolt heakskiidetud haldusakti vaidlustamiseks esitatud kaebusena, tulnuks vastustajana kaasata Vabariigi Valitsus.
Säästva arengu seaduse § 12 ning Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seaduse § 4 lg 2 ja § 22 eesmärgist nende koostoimes tuleneb, et keskkonnamõju hindamine on vajalik just nende arengukavade puhul, milles seatud eesmärgid ja nende saavutamiseks kindlaksmääratud tee on piisavalt konkreetsed, et võimaldada keskkonnamõju hindamist. Väga üldise arengukava puhul oleks sellega kavandatava tegevuse keskkonnamõju efektiivne hindamine võimatu.
KeHAS § 22 lg-st 2 tuleneb, et strateegiline keskkonnamõju hindamine on samatähenduslik keskkonnamõju hindamisega. Riikliku arengukava spetsiifilisest olemusest tulenevalt ei pruugi kõikide tavapärase keskkonnamõju hindamise käigus tehtavate toimingute sooritamine olla strateegilise keskkonnamõju hindamise puhul võimalik. Seetõttu tuleb kohaldada neid keskkonnamõju hindamist reguleerivaid sätteid, millest on riikliku arengukava spetsiifikat arvestades võimalik juhinduda.
Riikliku arengukava mõistet ei ole seadusandlikul tasandil defineeritud. Lähemalt on arengukava mõistet käsitletud Säästva arengu seaduse §-s 12, milles sätestatud arengukava iseloomulikus tunnuseks on eesmärkide püstitamine ja nende saavutamise tee kindlaksmääramine. Arengukavas ei pruugi olla kirjeldatud kõiki meetmeid, mida eesmärgi saavutamiseks tuleb kasutada. Võib pidada võimalikuks, et täitevvõim määratleb tegevuskavas järk-järgult need konkreetsemad meetmed, mis on vajalikud Riigikogu poolt kinnitatud arengukavas seatud eesmärkide saavutamiseks, kuid seejuures on oluline, et täitevvõim ei hakkaks seadma uusi eesmärke, mis pole kinnitatud arengukavaga kooskõlas ega langetama otsuseid, mis peaksid sisalduma arengukavas.
Kui vaidlustatud Tegevuskava osutub sisult arengukavaks, võib see olla õigusakt või toiming. Hoolimata sellest, kas tegemist on õigusakti või toiminguga, peab akti andmine või toimingu sooritamine olema õiguspärane, mis eeldab muuhulgas seda, et oleks järgitud nii pädevus- kui menetlusnõudeid. Arengukava puhul on õiguspärasuse eelduseks see, et arengukava oleks koostatud ja kehtestatud SäAS §-s 12 riiklikule arengukavale sätestatud pädevus- ja menetlusnõudeid järgides.
|
| 3-3-3-1-04
|
Riigikohus |
26.01.2004 |
|
Kinnitatud kokkuleppest tulenevad otsesed õigused ja kohustused vaid selle sõlminud protsessiosalistele. Määrus, millega kokkulepe kinnitatakse, ei ole iseenesest siduv kolmandale isikule, keda protsessiosalisena menetlusse ei kaasatud. Kui jõustunud kohtulahend või sellega kinnitatud kokkulepe kohustab sooritama mingi toimingu, siis võib kohtumenetlusse kaasamata kolmas isik vaidlustada selle toimingu, kui see rikub tema õigusi.HKMS § 21 lg 4 teise lause kohaselt ei kinnita kohus kokkulepet, mis on vastuolus seadusega. Seadusega on vastuolus ka säärane kokkulepe, mis kohustab sooritama kolmanda isiku õigusi rikkuvaid toiminguid.
HKMS § 14 lg 3 p 1 kohaselt tuleb kohtumenetlusse kaasata kolmas isik, kui asja arutamisel võidakse otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. See säte on imperatiivne ega anna kohtule võimalust kaaluda, kas isik menetlusse kaasata või mitte. Samuti ei mõjuta isiku menetlusse kaasamise kohustust võimalike kolmandate isikute arv.
HKMS § 81 lg 1 p 1 sätestab, et jõustunud kohtuotsuses või -määruses kohtuvea parandamist võib nõuda isik, keda seaduse nõuete kohaselt kohtusse ei kutsutud, kuid kelle suhtes kohtuotsus tehti. Kohtuvigade parandamise avalduse esitamist ei takista võimalus vaidlustada kohtulahendi alusel sooritatav haldustoiming, sest vastasel juhul oleks HKMS § 81 lg 1 p 1 sisutu. Kohtuvea parandamise avalduse esitamiseks piisab sellest, et kohtulahend toob eeldatavasti kaasa toimingud, mis võivad mõjutada kolmanda isiku õigusi.
|
| 3-3-1-82-03
|
Riigikohus |
14.01.2004 |
|
HMS §-s 56 ettenähtud haldusakti põhjendamise kohustus ei tähenda, et haldusaktis tuleb viidata eraldi kõigile toimikus olevatele dokumentidele, mida akti andmisel arvesse võeti.
Haldusorgan ei pea HMS §-s 40 sätestatud ärakuulamise õiguse tagamiseks esitama isikule haldusakti projekti, vaid andma võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid. Menetlusosalisel on HMS § 37 alusel õigus tutvuda haldusorganis säilitatavate asjas tähtsust omavate dokumentide ja toimikuga. Menetlusosalise õigusele olla ära kuulatud vastab haldusorgani kohustus menetlusosaline ära kuulata ning võtta tema poolt esitatud teave haldusakti andmisel arvesse.
Mõistlikult ei ole võimalik eeldada, et isik esitaks taotluse elamu tagastamiseks ilma selle juurde kuuluva maata (krundita) ning MRS § 5 lg 1 p 2 alusel avalduse esitanud isikute puhul oli avalduses maa märkimine otsustava tähtsusega. Kui avalduses taotleti elamu tagastamist, tuleb taotlusega lugeda hõlmatuks ka elamu juurde kuuluv maa.
|
| 3-3-2-1-04
|
Riigikohus |
06.01.2004 |
|
Kehtivas halduskohtumenetlusõiguses puudub alus avalduse läbivaatamiseks, kuna seadusandja on Halduskohtumenetluse seadustikus jätnud reguleerimata Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste siseriikliku toime küsimuse. Seejuures tuleb aga arvestada, et Euroopa Inimõiguste Kohtu tuvastatud Konventsiooni artikli 6 lõike 1 rikkumine kujutab endast ka Põhiseaduse § 15 rikkumist. Olukord, kus halduskohtule esitatud kaebust, milles väidetakse põhiõiguste rikkumist, pole sisuliselt läbi vaadatud, on Põhiseaduse § 15 jätkuv ja iseenesest oluline rikkumine. Põhiseaduse § 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine ka kohtuvõimu kohustus. Juhul, kui seadusandja pole kehtestanud tõhusat ja lünkadeta põhiõiguste kaitse mehhanismi, peab kohtuvõim tulenevalt Põhiseaduse §-st 14 tagama põhiõiguste kaitse.
Kehtivas halduskohtumenetlusõiguses puudub alus avalduse läbivaatamiseks, kuna seadusandja on Halduskohtumenetluse seadustikus jätnud reguleerimata Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste siseriikliku toime küsimuse. Seejuures tuleb aga arvestada, et Euroopa Inimõiguste Kohtu tuvastatud Konventsiooni artikli 6 lõike 1 rikkumine kujutab endast ka Põhiseaduse § 15 rikkumist.
|
| 3-3-1-76-03
|
Riigikohus |
22.12.2003 |
|
TLS § 107 lg-st 1 tulenevalt võib töötajaga töölepingu pikaajalise töövõimetuse korral lõpetada töövõimetuse ajal. Ravikindlustuse seaduse § 52 lg 3 sätestab, et töövõimetuslehe liigid on haigusleht, sünnitusleht, lapsendamisleht ja hooldusleht. ATS § 119 lg 2 kohaselt võib sama paragrhavi 1. lõike alusel ametniku vabastada ainult haiguslehel oleku ajal. Vaadeldes ATS § 119 esimest ja teist lõiget, tuleb järeldada, et seadusandja ei ole soovinud võrdsustada ametniku haiguslehel olekut muude töövõimetuse juhtudega. Seega ei saa hoolduslehe nimetamata jätmine ATS § 119 lg-s 2 olla vaid ekslik või juhuslik.
|
| 3-3-1-78-03
|
Riigikohus |
19.12.2003 |
|
MRS § 6 lg 4 kohaselt tuleb maa osalise tagastamise võimalikkuse hindamisel alati arvestada planeeringu ja maakorralduse nõuetega. Maakorraldusseaduse § 5 lg 2 punktide 5 ja 6 kohaselt tuleb maakorralduse läbiviimisel muuhulgas tagada kinnisasja terviklikkus ja otstarbekas kuju, looduslikke piire arvestavad lihtsad ja selged piirid ning vältida kinnisasja kiildumist ja ribasust. Kuna elektri-õhuliinid ületavad tagastamisele kuuluvat maad selliselt, et liini kaitsevööndis asuva maa tagastamata jätmisel tekiksid lahustükid, lõhuks liini kaitsevööndisse jääva maa erandina tagastamata jätmine maatüki senise terviklikkuse ja otstarbeka kuju. Seetõttu ei ole võimalik loobuda elektriliinide kaitsevööndisse jääva maa-ala tagastamisest ja taotleda selles osas kompensatsiooni.
Omandireformi õigustatud subjektil ei ole õigus seaduses otseselt ettenägemata juhtudel taotleda maa tagastamist valikuliselt. Õigusvastaselt võõrandatud maa osalise tagastamise alused on ammendavalt loetletud MRS § 6 lg-s 4. MRS § 6 lg 4 p 3 kohaselt tagastatakse maa osaliselt juhul, kui see on kooskõlas planeeringu ja maakorralduse nõuetega ning kui õigustatud subjekt ei soovi kaitseala piires asuva maa tagastamist. Elektriliini kaitsevööndit ei saa käsitleda kaitsealana MRS § 6 lg 4 p 3 tähenduses. Kaitstavate loodusobjektide seaduse (KLOS) § 2 lg 2 kohaselt on kaitseala inimtegevusest puutumatuna hoitav või looduskaitse erinõuete kohaselt kasutatav kaitse alla võetud ala, millel kaitstakse, uuritakse ja tutvustatakse loodus- ja/või kultuuriobjekte, taime-, seene- ja loomaliike, kooslusi, ökosüsteeme, maastikke ja nende mitmekesisust. KLOS § 5 näeb kaitsealade moodustamiseks ette kindla korra. Seega tuleb kaitsealana MRS § 6 lg 4 p 3 mõttes käsitleda KLOS § 2 lg-le 2 vastavat ja § 5 lg-s 1 või lg-s 2 ettenähtud korras kindlaks määratud maa-ala. Seetõttu ei saa omandireformi õigustatud subjekt taotleda elektriliinide kaitsevööndi väljajätmist tagastatavast maast MRS § 6 lg 4 p 3 alusel.
Kuigi seadus ei näe selgesõnaliselt ette võimalust jätta õigusabikulud välja mõistmata poolelt, kelle kahjuks tehti kohtuotsus, tuleneb põhjendamatult suurte kohtukulude vähendamise võimalusest halduskohtu õigus jätta välja mõistmata kohtukulud, mis on tervikuna põhjendamatud. Isikult avaliku võimu kasuks välja mõistetavate õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb arvesse võtta, kas vaidluse iseloom ja keerukus ning vastaspoole tegevus ja muud asjaolud tingisid asutuse poolt õigusabiteenuse ostmise. HKMS § 93 lg 1 eesmärk on muuhulgas kaitsta asutust põhjendamatu kaebusega kaasnevate ülemääraste kulude eest ning kohtukulude kaebajalt väljamõistmisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega. Kaebuse esitajalt kohtukulude väljamõistmise proportsionaalsus sõltub muuhulgas ka sellest, kas kaebuse esitaja nägi ette või pidi ette nägema, et kaebus on põhjendamatu, aga ka kaebuse esitaja majanduslikust olukorrast.
|
| 3-3-1-79-03
|
Riigikohus |
19.12.2003 |
|
RHS § 30 lg 3 alusel peab ostja kontrollima pakkuja kvalifikatsiooni enne pakkumise sisulist läbivaatamist. Pakkumiste sisuline läbivaatamine tähendab RHS § 45 lg-st 1 tulenevalt seda pakkumismenetluse staadiumi, kus ostja võrdleb ja hindab kõiki neid pakkumisi, mida ei ole tagasi lükatud. Kuna maavanema vaidlustatud korralduse sisuks on pakkujate kvalifitseerimine, mitte aga pakkumiste võrdlemine ja hindamine, ei ole see vastuolus RHS § 30 lg-ga 3.
Halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg-st 1 ja § 93 lg-st 1 nähtub, et kohtukulud mõistetakse välja poolelt teise poole kasuks. Sama seadustiku § 14 lg-test 1, 2 ja 3 tuleneb, et kolmas isik ja pool on erinevad protsessiosalised. Seega ei näe Halduskohtumenetluse seadustik ette poolelt kohtukulude väljamõistmist kolmanda isiku kasuks. Asjaolu, et poolelt ei saa kolmanda isiku kasuks kohtukulusid välja mõista, on Riigikohtu halduskolleegium põhjendanud ka 16. juuni 2000. a otsuses asjas nr 3-3-1-29-00 (RT III 2000, 17, 182).
|
| 3-3-1-85-03
|
Riigikohus |
19.12.2003 |
|
Kui ettevõtluse tarbeks soetatud kaupa kasutatakse osaliselt ettevõtlusega mitteseotud eesmärgil, siis on maksumaksjal võimalus valida, kas rakendada KMS § 23 lõikest 8 tulenevat sisendkäibemaksu osalist mahaarvamist või KMS § 3 lg 1 punktist 2 tulenevat omatarbe maksustamist. Kui kauba soetamise ajal on täpselt teada kauba ettevõtluses kasutamise ulatus kogu kauba kasutusea jooksul, on mõistlik rakendada KMS § 23 lg 8. Kui sõiduauto ettevõtluses kasutamise täpset ulatust ei ole võimalik kogu kasutusea kohta prognoosida, siis on maksumaksjal võimalus arvata sõiduauto soetamisel maha sisendkäibemaks täies ulatuses ning järgnevalt peab maksumaksja arvestama KMS § 3 lg 1 p 2 alusel igakuiselt käibemaksu sõiduautoga tehtud isiklike sõitude turuhinna alusel.
KMS § 21 lg-ga 2 nähakse maksumaksjale ette kindel sisendkäibemaksu mahaarvamise proportsioon ning ta vabaneb kohustusest pidada täpset arvestust kauba või teenuse ettevõtlusega seotud ja mitteseotud kasutuse kohta. KMS § 21 lg-s 3 nimetatud juhtudel tuleb lähtuda sisendkäibemaksu mahaarvamise üldistest nõuetest, muuhulgas KMS § 20 lõikes 3 sätestatud nõudest, et sisendkäibemaksu saab maha arvata ainult ettevõtluse tarbeks soetatud kaupadelt ja teenustelt. Seda nõuet täpsustab KMS § 23 lg 8, mis näeb ette, et kui maksukohustuslane kasutab kaupa või teenust nii ettevõtluses kui ka muudel eesmärkidel, arvatakse maksustatavast käibest maha ainult ettevõtluses kasutatava kauba soetamisel või teenuse saamisel tasutud sisendkäibemaks. Kui maksumaksja rakendab KMS § 21 lg 3 punkti 2 ning arvab sõiduauto soetamisel sisendkäibemaksu maha täies ulatuses, siis võtab ta sellega endale kohustuse pidada täpset töö- ja isiklike sõitude arvestust ning järgida kõiki käibemaksuarvestuse nõudeid. Kui Maksuamet tõendab, et maksukohustuslase poolt soetatud sõiduautot kasutatakse nii ettevõtluseks kui ka muudel eesmärkidel, siis võib Maksuamet määrata maksukohustuslasele täiendava käibemaksu viitega KMS § 23 lõikele 8. Seejuures peab Maksuamet tuvastama autoga tehtud isiklike sõitude mahu ning sellest lähtuvalt määrama mahaarvamisele kuuluva ja mittekuuluva käibemaksu osa.
|
| 3-3-1-75-03
|
Riigikohus |
18.12.2003 |
|
HKMS § 93 lg 3 kohaselt jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kui kaebuse rahuldatud osa ja rahuldamata jäetud osa on oma kaalukuselt ligikaudu võrdsed, siis oleks proportsionaalne see, et kumbki pool kannab enda kohtukulud ise. Kaebuse esitajalt kohtukulude osaline väljamõistmine võib kõne alla tulla vaid juhul, kui kaebuse rahuldamata jäetud osa on oma kaalukuselt suurem kui rahuldatud osa.
|
| 3-3-1-47-03
|
Riigikohus |
10.12.2003 |
|
Põhiseadus ei näe põhiõigusena ette subjektiivset õigust omandada kodakondsus naturalisatsiooni teel. Kodakondsuse omandamist ja kaotamist reguleerivate normide kehtestamisel peab aga seadusandja arvestama Põhiseaduses sätestatud põhiõiguste ja -vabadustega.Võrdsuspõhiõiguse järgimine eeldab, et võrdses olukorras olevaid isikuid koheldakse võrdselt ning ebavõrdses olukorras olevaid isikuid ebavõrdselt. Seega isikuid, kelle keeleõpet takistab halb kuulmine, kuid kodakondsuse saamiseks on neil vajadus õppida eesti keelt, tuleb kohelda võrdselt. KodS § 35 lg 2 p 2 ja lg 4 ei lähtu aga keeleeksamist vabastamisel üksnes asjaolust, et isikute kuulmine on halb, vaid seab vabastamise sõltuvusse sellest, kas isikul on keskmine puue Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse tähenduses või mitte. Seega on isikuid, kes keeleõpet takistava halva kuulmise tõttu on võrdses olukorras, koheldud ebavõrdselt, sest halva kuulmisega ja keskmise puudega isikutele on tagatud võimalus saada Eesti kodakondsus keeleeksamit sooritamata, ilma keskmise puudeta halva kuulmisega isikutele aga mitte.Isiku keeleõppevõime seisukohalt ei ole tähtis, kas isik vajab igapäevaelus kõrvalabi või juhendamist. Halva kuulmisega isik võib igapäevases elus toime tulla kõrvalabi või juhendamiseta, kuid halva kuulmise tõttu ei ole ta keeleõppeks normaalse kuulmisega isikutega võrdsetel alustel võimeline. Puudub mõistlik põhjus halva kuulmisega isikute eristamiseks keeleeksamist vabastamisel sõltuvalt sellest, kas nad vajavad kõrvalabi või mitte.
10. juulist 2000 kuni 9. novembrini 2002 kehtinud KodS § 35 lg-s 4 sisaldunud viide ja ülejäänud sõnastus ei olnud omavahel sisulises kooskõlas ja ei vastanud seetõttu õigusselguse põhimõttele. Nimetatud säte nägi ette, et keeleeksamist vabastamiseks vajalik puue tuvastatakse Riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel sätestatud korras. Selline viide oli ekslik, kuna Riikliku pensionikindlustuse seaduse ega selle alusel antud õigustloovate aktide alusel ei olnud sügava, raske või keskmise puude tuvastamine tegelikult võimalik. Eksliku viitega blanketse normi otsene järgimine on võimatu, sest normi täielikuks mõistmiseks ei piisa üksnes viite järgimisest. Sellisest normist arusaamiseks tuleb kõigepealt mõista, et selles tehtud viide on vale ning seejärel kehtivast õiguskorrast leida vajalik õigustloov akt, mida saaks koos blanketse normiga kohaldada. Seega on sellisest regulatsioonist arusaamine ja selle järgimine oluliselt keerulisem, kui õige viitega blanketse normi järgimine.
Põhiseadus ei näe põhiõigusena ette subjektiivset õigust omandada kodakondsus naturalisatsiooni teel. Kodakondsuse omandamist ja kaotamist reguleerivate normide kehtestamisel peab aga seadusandja arvestama Põhiseaduses sätestatud põhiõiguste ja -vabadustega.
10. juulist 2000 kuni 9. novembrini 2002 kehtinud KodS § 35 lg 4 kohaselt tuli keeleeksamist vabastav raske, sügav või keskmine puue kindlaks teha Riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel määratud korras. Nimetatud seadus ega selle seaduse alusel kehtestatud õigustloovad aktid ei sätestanud, kuidas mõista sügavat, rasket või keskmist puuet, ega määratlenud ka selliste puudeastmete tuvastamise korda. Puude raskusastmed olid ja on seaduse tasemel sätestatud Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses. Hoolimata ekslikust viitest Riikliku pensionikindlustuse seadusele, oli seadusandja eesmärk määratleda KodS § 35 lg-s 4 sätestatud puudeastmed Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses nimetatud puudeastmete kaudu. Seda kinnitab ka asjaolu, et alates 10. novembrist 2002 asendati KodS § 35 lg-s 4 antud viide Riiklikule pensionikindlustuse seadusele viitega Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadusele.
|
| 3-3-1-71-03
|
Riigikohus |
26.11.2003 |
|
Ehitise hõivaja ei saa hõivamismenetluses muuta õiguslikul alusel püstitatud ehitisele määratud kasutusotstarvet. Lähtuda tuleb ehitise peamisest kasutusotstarbest. Kasutusotstarbe muutmine on võimalik pärast ehitise omandamist.
MRS § 6 lg 31 esimeses lauses nimetatud tehnorajatisi pole Vabariigi Valitsuse 8. augusti 1996. a määrusega nr 211 kinnitanud Peremehetu ehitise hõivamise korra (Kord) alusel võimalik hõivata. Sellise rajatise püstitamise õiguslikule alusele ei omista MRS § 6 lg 31 õiguslikku tähendust. Tehnorajatise, mida saab Korra alusel hõivata, püstitamise õiguslik alus ei piirdu AÕS RakS § 14 lg-s 1 ja lg-s 11 nimetatud ehitusloa või -projektidega. Nimetatud paragrahvi lõige 1 omistab õigusliku tähenduse ka maakasutusõigusele ja kasutusloale. Tehnorajatis on püstitatud õiguslikul alusel, kui on olemas tema ekspluatatsiooni võtmise akt. Tähtsust omab ka see, kas rajatis on ka tegelikult kasutatav rajatisena, milleks ta on püstitatud. Tehnorajatis ei pea tingimata kasutuses olema, kuid seda peab olema võimalik olemasoleval kujul sihtotstarbeliselt kasutada. Tehnorajatiseks ei saa lugeda püsivalt kasutusest välja langenud või mitte kunagi kasutusel olnud rajatisi.
|
| 3-3-1-70-03
|
Riigikohus |
25.11.2003 |
|
Ametnikule võimaluste andmine vastata väidetele enne, kui tema suhtes tehakse distsiplinaarkaristuse kohaldamise otsus, on heale haldustavale ja õiglase haldusmenetluse põhimõtetele tuginev administratsiooni kohustus. Sellest kohustusest võib administratsioon vabaneda vaid seaduses sätestatud aluste olemasolul. Ametnikule selgituste andmise või vastulause esitamise mittevõimaldamine on oluline isiku menetlusõiguste rikkumine, mis toob kaasa distsiplinaarkaristuse määramise otsuse õigusvastasuse.
Ametnikule võimaluste andmine vastata väidetele enne, kui tema suhtes tehakse distsiplinaarkaristuse kohaldamise otsus, on heale haldustavale ja õiglase haldusmenetluse põhimõtetele tuginev administratsiooni kohustus. Sellest kohustusest võib administratsioon vabaneda vaid seaduses sätestatud aluste olemasolul. Ametnikule selgituste andmise või vastulause esitamise mittevõimaldamine on oluline isiku menetlusõiguste rikkumine, mis toob kaasa distsiplinaarkaristuse määramise otsuse õigusvastasuse.
Käesoleval juhul juhul ei saa esineda ATS § 84 punktides 1-3 loetletud süütegude ideaalkogumit. Juhul, kui teenistuskohustuste mittetäitmine toob kaasa varalise kahju (ohu) ja sellega diskrediteerib ametiasutust, tuleb vastav rikkumine kvalifitseerida üksnes ATS § 84 p 3 järgi.
Ametiasutuse diskrediteerimine ehk selle halba valgusesse seadmine on ATS § 84 punktis 3 ettenähtud süütegu. Ametniku poolt nii teenistussuhetes kui ka väljaspool seda toimepandud õigus- ja kõlblusnormide rikkumine saab reeglina alati üldsuse poolt tauniva hinnangu osaliseks ja sellisena võib mõjutada selle ametniku ning ametiasutuse autoriteeti, kuid see ei ole piisavaks aluseks ametniku süüteo kvalifitseerimiseks ATS § 84 p 3 järgi. Ametniku või ametiasutuse diskrediteerimine kui vääritu tegu on materiaalne teokoosseis, mis eeldab kahjuliku tagajärjena ametniku või ametiasutuse maine olulist ja tegelikku kahjustamist. Sellise teokoosseisu puhul on vastutuse tekkimiseks vajalik kausaalne seos ametniku õigus- või kõlblusnormide vastase süülise teo ning saabunud tagajärje vahel. Olulisuse kriteeriumi sisustamisel tuleb lähtuda sellest, kuivõrd taunitav oli tegu lähtudes üldisest õiglustundest ja ühiskonna õigusteadvusest ning kuivõrd see kahjustas asutuse mainet ja usaldusväärsust.
|
| 3-3-1-73-03
|
Riigikohus |
24.11.2003 |
|
Haldusmenetluse seaduse § 54 sätestab haldusakti õiguspärasuse tingimused. Haldusmenetluse seaduse § 55 lg 1 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav ning § 56 lg 2 järgi tuleb haldusakti põhjendustes ära märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus.
Haldusakt võib sisaldada kõrvaltingimusi, mille eesmärgiks on tagada paindlikkus haldusülesannete täitmisel ja erinevate huvide arvestamine. Kuna vaidlustatud korralduses ei ole märgitud ja kohtumenetluses ei selgunud selle faktilised ja õiguslikud alused ning selgusetu on seegi, kas tegemist on põhimõtteliselt võimaliku kõrvaltingimusega, ei ole korraldus kontrollitav.
|
| 3-3-1-74-03
|
Riigikohus |
17.11.2003 |
|
TDVS §-s 6 on sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja jooksul tuleb välja selgitada väidetava teo toimepanemisega seonduvad asjaolud, koguda tõendid ja formuleerida argumendid. Samuti tuleb selle aja jooksul välja selgitada karistuse mõistmist ja valikut mõjutavad asjaolud, sealhulgas jõuda selgusele, kas toimepandud tegu on kvalifitseeritav jämeda rikkumisena. Nende nõuetega kooskõlas olevaks ei saa pidada olukorda, kus alles kohtumenetluse käigus esitatakse väited, et osa tegudest, mille toimepanekus ametnikku süüdistatakse, on ka eraldi hinnatavad jämedate rikkumistena. Distsiplinaarsüüteo kvalifikatsioon tuleb anda dokumendis, millega karistus määratakse. Süütegudele õigeaegselt antud õiguslik hinnang võimaldab karistatud isikul langetada läbimõeldud otsuse, kas vaidlustada talle distsiplinaarkaristuse määramine kohtus või mitte.
Isikul on õigus õiglasele menetlusele distsiplinaarsüüteo asjaolude väljaselgitamisel ja karistuse määramisel ning tal peab olema reaalne võimalus selles menetluses oma õigusi kaitsta. Vaatamata TDVS § 7 lg-st 3 tulenevale erandlikule võimalusele jätta kirjalik seletus võtmata, on igal juhul oluline tagada distsiplinaarsüüteo toimepanemises süüdistatavale isikule õigus olla ära kuulatud. Ametniku õigus olla distsiplinaarkaristuse määramise menetluses ära kuulatud tuleneb ka haldusmenetlust reguleerivatest sätetest ning haldusmenetluse põhimõtetest.
Karistatavalt isikult kirjaliku seletuse mittevõtmist ning muul viisil oma seisukohtade avaldamiseks või tõendite esitamiseks võimaluse mitteandmist tuleb käesoleval juhul pidada oluliseks menetlusveaks, mis võis takistada süütegude toimepanemise ja toimepanija isikuga seonduvate asjaolude igakülgset väljaselgitamist ning nende asjakohast kaalumist karistuse mõistmisel. Isiku ärakuulamine olnuks eriti oluline ka seetõttu, et määrati rangeim võimalikest karistustest - teenistusest vabastamine - ning karistuse määramise otsustas kollegiaalne organ, kelle kõik liikmed ei olnud tõenäoliselt ühtviisi informeeritud ametniku töö ja tema poolt väidetavalt toime pandud süütegudega seonduvatest asjaoludest.
Mitme süüteo üheaegsel esinemisel tuleb iga süütegu hinnata eraldi ja otsustada iga konkreetse teo asjaolude pinnalt selle kvalifitseerimise küsimus. Distsiplinaarsüütegude kogum ei ole iseenesest asjaoluks, mis võimaldaks tegusid käsitleda jämeda rikkumisena. Karistuse määramise käigus iga teo eraldi hindamine on oluline ka seetõttu, et distsiplinaarkaristuse määramise kohtuliku kontrolli tulemusena võib selguda, et osa distsiplinaarmenetluses süüks arvatud tegudest ei ole tegelikult tõendamist leidnud või mõne teo osas on möödunud karistuse määramise tähtaeg.
|
Facebook
Twitter