3-2-1-9-09
|
Riigikohus |
04.03.2009 |
|
Põhjendamatu on vaheotsuse tegemine olukorras, kus tasaarvestuse aluseks olevate nõuete põhjendatuse kohta pole kohus seisukohta võtnud. Seaduse mõtte kohaselt peaks kohus kõigepealt võtma seisukoha põhinõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta ja alles siis lahendama tasaarvestamise võimalikkuse küsimuse, mitte vastupidi. Samuti märgib kolleegium, et kohus ei ole seotud poolte taotlustega vaheotsuse tegemiseks, vaid peab hindama, kas vaheotsuse tegemine on võimalik ja põhjendatud.
Tulenevalt TsMS § 173 lg-st 5 ei märgi kohus menetluskulude jaotust vaheotsuses, tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsuses ja vaidlustamise reservatsiooniga otsuses dokumendimenetluses, kui kohus jätkab neil juhtudel asja lahendamist. Menetluskulud jaotatakse sel juhul lõppotsuses.
Seadus (VÕS § 171 lg-d 1 ja 3) ei piira võlgnikul vastuväidete esitamist ja tasaarvestuse tegemist üksnes nende nõuetega, mis tulenevad loovutatud nõuete aluseks olevatest lepingutest. Võlgnik võib tasaarvestamiseks esitada ka nõudeid, mis tulenevad senise võlausaldajaga sõlmitud teistest lepingutest. Seejuures tuleb kostjal tõendada, et tal on olemas nõue senise võlausaldaja vastu ning et täidetud on VÕS §-s 197 sätestatud tasaarvestamise eeldused.
|
| 3-2-1-94-08
|
Riigikohus |
19.11.2008 |
|
Vaheotsust ei saa teha kahju hüvitamise nõude põhjendatuse kohta, ilma et oleks tuvastatud kahju hüvitamise eelduseks olevad asjaolud. Vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-10-08.
Hagihind peaks nähtuma asja lahendava kohtu otsusest.
|
| 3-2-1-63-08
|
Riigikohus |
01.10.2008 |
|
Selleks et vältida nõude aegumist, tuleb see esitada kohtule (töövaidluses ka töövaidluskomisjonile) aegumistähtaja jooksul sõltumata sellest, kas enne või pärast nõude aegumist tehakse tuvastusotsus õigussuhte puudumise või olemasolu kohta.
Võlatunnistus katkestab nõude aegumise TsÜS § 158 lg 1 järgi. Kostja tunnustas nõuet enne selle sissenõutavaks muutmist, s.o enne aegumistähtaja kulgemise algust ja seetõttu ei saanud aegumine katkeda.
Aegumise kohta tehtud vaheotsuse eeldusena tuleb kohtul hagi aegumise tähtaja kontrollimiseks kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe.
Töölepingulises suhtes makstud stipendiumi tagastamise vaidlus on töösuhtest tulenev vaidlus, millele kohaldub töölepingu seadus. Töötajale töösuhte ajal makstud stipendium on käsitatav erisoodustusena töölepingu seaduse mõttes. Töötajale erisoodustuste andmine on TLS § 27 lg 1 p 5 järgi üheks määratud ajaks töölepingu sõlmimise eelduseks, kuid see ei tähenda, et erisoodustusi ei võiks anda määramata ajaks sõlmitud töölepingu alusel töötavale isikule. TLS § 27 lg 1 p-s 5 on toodud erisoodustuste näitlik loetelu, mh võib selleks olla väljaõpe tööandja kulul. Ka stipendiumi maksmine töötaja õppimisel tööalase kvalifikatsiooni omandamiseks ja/või tõstmiseks on käsitatav erisoodustusena.
Määratud ajaks sõlmitud lepingu lõpetamisel erisoodustuste tagastamise sätestab TLS § 96, määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisel erisoodustusena saadu tagastamist töölepingu seadus ette ei näe. See ei tähenda aga, et määramata ajaga töölepingu korral ei ole võimalik erisoodustust tagasi nõuda, kui pooled on selles eelnevalt kokku leppinud. Kuna töölepingu seadus ei sätesta erisoodustuse tagasinõudeõiguse keeldu määramata ajaks sõlmitud lepingute korral, on selline kokkulepe lubatav ning ei ole kehtetu TLS § 15 järgi.
Töölepingulises suhtes makstud stipendiumi tagastamise vaidlus on töösuhtest tulenev vaidlus, millele kohaldub töölepingu seadus. Töötajale töösuhte ajal makstud stipendium on käsitatav erisoodustusena töölepingu seaduse mõttes. Töötajale erisoodustuste andmine on TLS § 27 lg 1 p 5 järgi üheks määratud ajaks töölepingu sõlmimise eelduseks, kuid see ei tähenda, et erisoodustusi ei võiks anda määramata ajaks sõlmitud töölepingu alusel töötavale isikule. TLS § 27 lg 1 p-s 5 on toodud erisoodustuste näitlik loetelu, mh võib selleks olla väljaõpe tööandja kulul. Ka stipendiumi maksmine töötaja õppimisel tööalase kvalifikatsiooni omandamiseks ja/või tõstmiseks on käsitatav erisoodustusena.
Lisaks VÕS §-s 30 sätestatule on võimalik ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid millega võlgnik kinnitab olemasolevat kohustust ning loobub võimalikest vastuväidetest võlale. Kuna deklaratiivne võlatunnistus on sõltuvuses võlatunnistuse aluseks olevast põhikohustusest ning ei lõpeta ega muuda olemasolevat võlasuhet, kohandub deklaratiivsest võlatunnistusest tulenevale nõudele põhikohustusest tuleneva nõude aegumistähtaeg. Võlatunnistus katkestab nõude aegumise TsÜS § 158 lg 1 järgi. Aegumine ei katke, kui võlgnik tunnustab nõuet enne selle sissenõutavaks muutumist (st enne aegumistähtaja algust).
|
| 3-2-1-73-08
|
Riigikohus |
23.09.2008 |
|
Õigussuhte olemasolu tuvastamisele aegumist kohaldada ei saa. Aegumisele allub üksnes sellest õigussuhtest tulenev nõue. Kuid teatud juhtudel võib õigussuhte tuvastamiseks tuvastushagi esitamine olla põhjendamatu. Kui tuvastavast õigussuhtest tulenevad nõuded on aegunud, võib hageja olla kaotanud õigusliku huvi õigussuhte tuvastamise vastu.
Enne 1. jaanuari 2004 kehtinud kaubamärgiseaduse järgi ei olnud kaubamärgiomaniku vahetumiseks tingimata vajalik registrikande tegemine kaubamärgiregistrisse. Alles 1. jaanuaril 2004 jõustunud KaMS § 18 lg 3 nägi ette, et registreeritud kaubamärgi võõrandamine või üleminek jõustub vastava muudatuse registrisse kandmise kuupäeval. Kuigi kaubamärgile ei saa kohaldada vallasomandi kohta käivaid sätteid, tuleb TsÜS § 4 esimese lause järgi õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel kohaldada sätet, mis reguleerib reguleerimata õigussuhtele lähedast õigussuhet, kui õigussuhte reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ega eesmärgile. Saamaks vastust küsimusele, millise aja jooksul saab kaubamärgiomanik nõuda kaubamärgi registreerimist kaubamärgiregistris enda nimele, kui kaubamärk on talle loovutatud, tuleb lähtuda TsÜS § 155 lg-st 1, mis reguleerib mh omandiõigusest tulenevat väljaandmisnõude aegumistähtaega.
Kaubamärgiregistrist nähtuval kaubamärgiomaniku kandel oli tehingu tegemise ajal eelkõige informatiivne tähendus kolmandate isikute suhtes. Kaubamärgi loovutamise korral kaubamärgiregistris kaubamärgiomaniku muutumise kohta kande tegemata jätmine ei tähendanud seda, et kaubamärki ei loovutatud. Samas kaubamärgi tekkimisel on kaubamärgiregister õigustloova tähendusega. Kuid praeguses asjas oli kaubamärk registrisse kantud, st õiguslikus mõttes olemas. Kui isikule loovutati üksnes osa registreeritud kaubamärgist, ei tähenda see seda, et tema osa kaubamärgist ei oleks õiguslikus mõttes eksisteerinud.
Aegumise vastuväite esitamise korral võib kohus asja kiirema lahendamise huvides teha aegumise kohta TsMS § 449 lg 3 esimese lause järgi vaheotsuse. Vaheotsuse teeb kohus üksnes juhul, kui ta aegumist ei kohalda ning jätkab asja menetlemist.
|
| 3-2-1-10-08
|
Riigikohus |
17.03.2008 |
|
TsMS § 442 lg 2 p 6 järgi (koostoimes TsMS § 654 lg-ga 1) tuleb otsuse sissejuhatuses märkida mh menetlusosaliste isikukoodid.
Kui ringkonnakohus ei ole asja läbi vaadanud sisuliselt, vaid on teinud maakohtu väidetavale menetluslikule rikkumisele põhineva otsuse, siis sellise otsuse tegemiseks ei ole üldjuhul vajalik otsuse avalikult teatavaks tegemist TsMS § 452 lg 4 kohaselt edasi lükata.
Menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt ei ole otstarbekas teha kulukat ekspertiisi varaesemetele, mis ühisvara hulka ei kuulu. Kuigi abikaasade ühisvara jagamise hagi on oma olemuselt kujundushagi, on siiski võimalik TsMS § 2 eesmärki silmas pidades TsMS § 449 lg-t 1 laiendavalt tõlgendada ning lubada vaheotsuse tegemist ühisvara koosseisu kindlaksmääramiseks.
Kui ringkonnakohtu koosseisu vahetumine ei ole poolte ega kõrgema astme kohtu jaoks kontrollitav, on tegemist TsMS § 669 lg-s 2 sätestatud menetlusõiguse normi olulise rikkumisega, mis on alus kohtuotsuse tühistamiseks.
Menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt ei ole otstarbekas teha kulukat ekspertiisi varaesemetele, mis ühisvara hulka ei kuulu. Kuigi abikaasade ühisvara jagamise hagi on oma olemuselt kujundushagi, on siiski võimalik TsMS § 2 eesmärki silmas pidades TsMS § 449 lg-t 1 laiendavalt tõlgendada ning lubada vaheotsuse tegemist ühisvara koosseisu kindlaksmääramiseks.
|
| 3-2-1-130-07
|
Riigikohus |
16.01.2008 |
|
Juhul kui hageja vaidlustab vahekohtu kokkulepet ja hagiavaldus võetakse menetlusse, siis oleks otstarbekas vaidlus vahekohtu kokkuleppe kehtivuse üle lahendada vaheotsusega. Kuigi TsMS § 449 ei sätesta sellisel juhul otseselt vaheotsuse tegemise võimalust, on menetlusökonoomia kaalutlusel võimalik kohaldada analoogia korras TsMS § 449 lg 3, mis käsitleb vaheotsuse tegemist aegumise vastuväite esitamise korral.
Jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamiskohustus. Kohus võib TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel keelduda hagi menetlusse võtmisest siis, kui hagi alusena esitatud asjaolud välistavad haginõude rahuldamise.
TsMS § 371 lg 1 p 8 järgi ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui pooled on sõlminud lepingu vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada, välja arvatud juhul, kui hagis on vaidlustatud vahekohtukokkuleppe kehtivust.
TsMS § 371 lg 1 p 8 järgi ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui pooled on sõlminud lepingu vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada, välja arvatud juhul, kui hagis on vaidlustatud vahekohtukokkuleppe kehtivust.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-34-04.
TsMS § 84 on kooskõlas EL Nõukogu määruse nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (edaspidi Brüsseli I määrus) vastava sättega ja nimelt artikliga 60, mille lõike 1 punkti c kohaselt võib olla juriidilise isiku asukohaks ka tema peamine äritegevuse koht.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-34-04.
|
Facebook
X.com