3-1-1-23-03
|
Riigikohus |
12.02.2003 |
|
Süüdimõistetult kohtukulude sissenõudmise eesmärk ei ole mitte süüdimõistetu õiguste kitsendamine või äravõtmine või süüdimõistetule kuriteo toimepanemise eest riikliku hukkamõistu avaldamine ega üld- ning eripreventiivsete eesmärkide saavutamine, vaid kriminaalmenetlusele tehtavate riiklike kulutuste vähendamine ja riigi rahaliste vahendite säästlikum kasutamine. Seega ei ole kohtukulude näol tegemist karistusega ei KrK § 20 ega ka KarSRS § 1 tähenduses.
Süüdimõistetult kohtukulude sissenõudmise eesmärk ei ole mitte süüdimõistetu õiguste kitsendamine või äravõtmine või süüdimõistetule kuriteo toimepanemise eest riikliku hukkamõistu avaldamine ega üld- ning eripreventiivsete eesmärkide saavutamine, vaid kriminaalmenetlusele tehtavate riiklike kulutuste vähendamine ja riigi rahaliste vahendite säästlikum kasutamine. Seega ei ole kohtukulude näol tegemist karistusega ei KrK § 20 ega ka KarSRS § 1 tähenduses.
Teo toimepanemise ja isiku süüditunnistamise ajal kehtinud seaduse järgi kuriteoks tunnistatud teo toimepannud isikul ei kao kohustus kompenseerida oma õigusvastasest käitumisest tulenevaid menetluskulusid. Seadus ei näe ette karistuse kandmisest KarSRS § 1 alusel vabastatud süüdimõistetu vabastamist kohtukulude tasumise kohustusest.
|
| 3-1-1-26-03
|
Riigikohus |
05.03.2003 |
|
Olukorras, kus aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega.
|
| 3-1-1-69-03
|
Riigikohus |
20.05.2003 |
|
Mootorsõidukit korduvalt joobeseisundis juhtinud isikult KrK alusel obligatoorselt juhtimisõiguse äravõtmine ei ole vastuolus seadusandja poolt KarS-s samasuguse teo eest ette nähtud õiguslike järelmitega. KarS § 424 järgi süüdimõistetud isikult tuleb üldjuhul mootorsõiduki juhtimisõigus ära võtta ning üksnes erandlikud asjaolud võivad anda kohtule võimaluse see lisakaristus kohaldamata jätta.
Mõistetud karistuste läbivaatamata jätmine nende isikute osas, kes kannavad obligatoorset lisakaristust - mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine, - riivab teatud määral küll PS § 23 lg 2 teises lauses ja § 12 lg 1 esimeses lauses sätestatud põhiõigusi, kuid on samas sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu kohtusüsteemi efektiivsuse, õigusrahu ja kohtuotsuste seadusjõu kui põhiseaduslike väärtuste tagamiseks. Nimetatud põhiõiguste riive vastab PS § 11 lauses 2 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttele.
|
| 3-1-1-79-03
|
Riigikohus |
19.06.2003 |
|
Karistuse kergendamise põhjendus ringkonnakohtus peab olema proportsionaalne karistuse kergendamise määraga (vt ka Riigikohtu otsust nr 3-1-1-86-96). Varasemaid karistatusi saab uue karistuse mõistmisel arvestada üksnes tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need on uue kuriteoga seotud.
KarS kohaselt saab varasemaid karistatusi uue karistuse mõistmisel arvestada üksnes tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need on uue kuriteoga seotud.
Ringkonnakohus ei ole väljunud apellatsiooni piiridest, kui on kergendanud ka karistust, kuigi apellatsioonkaebuses on taotletud üksnes õigeksmõistmist ilma karistuse küsimust eraldi vaidlustamata.
Karistuse kergendamise nõuetekohaselt põhjendamata jätmine on käsitatav AKKS § 39 lg-s 3 nimetatud kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
|
| 3-1-1-90-03
|
Riigikohus |
19.09.2003 |
|
Kui uue seaduse kehtima hakkamisega eelneva seaduse alusel määratud halduskaristus osutub mitte ainult kehtivaks, vaid lisaks sellele ka kriminaalõiguslikku erisubjektsust tingivaks, on tegemist olukorraga, mis KarS § 5 lg 3 mõttes "...muul viisil halvendab isiku olukorda...".
|
| 3-1-1-28-04
|
Riigikohus |
30.04.2004 |
|
Karistusandmete hilinenud karistusregistrisse kandmine ei oma süüteokoosseisu välistavat tähendust, sest karistusregistri eesmärk on informatsiooniline, mitte konstitueeriv.
|
| 3-1-1-41-04
|
Riigikohus |
04.06.2004 |
|
Karistuse kandmisest osalise vabastamisega taotletakse eripreventiivset eesmärki anda isikule, kelle täielik karistuse kandmisest vabastamine pole tema teost lähtuva süü suuruse ja isikuomaduste tõttu põhjendatud, lühiajalise nn šokivangistusega tõsine hoiatus. Sellise sanktsiooni preventiivne toime avaldub aga vangistuse lühiajalisuses.
|
| 3-1-1-20-06
|
Riigikohus |
20.04.2006 |
|
Karistusregistri seaduse (KarRS) § 31 sätestab, et karistusregistrisse kantud isiku karistusandmetest lähtutakse isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel ja et Karistusregistri karistusandmed omavad õiguslikku tähendust kuni nende kustutamiseni sama seaduse §-des 25-28 sätestatud tähtaegadel. Karistusregistri seaduse § 25 lg 1 p 1 kohaselt kustutatakse karistusandmed registrist ja kantakse üle arhiivi, kui väärteo eest mõistetud või määratud rahatrahvi või aresti täitmisest on möödunud üks aasta. Samas näeb KarRS § 26 lg 5 ette, et kui isik paneb enne karistusandmete kustutamise tähtaja möödumist toime uue väärteo või kuriteo, siis tähtaeg katkeb ja tähtaega arvestatakse viimase väärteo või kuriteo eest mõistetud põhi- ja lisakaristuse ärakandmisest kõigi väärtegude või kuritegude eest.
Tahtluse välistab üksnes koosseisueksimus (KarS § 17). Koosseisueksimusega on tegemist siis, kui isik ei tea mingit süüteokoosseisule vastavat faktilist asjaolu ega pea seda isegi mitte võimalikuks (vt RKKK otsus nr 3-1-1-95-05).
Lisaks koosseisueksimusele ja eksimusele õigusvastasust välistavas asjaolus (eksimused faktilistes asjaoludes) tunneb Karistusseadustik ka õiguslikku eksimust - eksimust teo keelatuses (KarS § 39), mis vältimatuse korral välistab isiku süü, välditavuse korral võib aga anda aluse KarS § 60 kohaldamiseks. KarS § 39 lg 1 kohaselt on eksimusega teo keelatuses ehk keelueksimusega tegemist juhul, kui isik ei saa aru oma teo keelatusest. Keelueksimuse puhul on tegemist eksimusega mingi keelava õigusnormi sisuks oleva keelu olemasolus (vt RKKK otsus nr 3-1-1-95-05). Olukorras, kus isik arvab, et tema tegu ei ole karistatav mitte kuriteona, vaid väärteona, puudub alus väita, et isik ei saa aru oma teo keelatusest KarS § 39 mõttes.
Liikluskuriteos süüdimõistetult võib kohus jätta juhtimisõiguse ära võtmata üksnes väga erandlikel juhtudel (vt RKKK otsus nr 3-4-1-2-05).
Karistusseadustiku § 39 lg 1 kohaselt on eksimusega teo keelatuses ehk keelueksimusega tegemist juhul, kui isik ei saa aru oma teo keelatusest. Keelueksimuse puhul on tegemist eksimusega mingi keelava õigusnormi sisuks oleva keelu olemasolus (vt RKKKo nr 3-1-1-95-05, p 8). Olukorras, kus isik arvab, et tema tegu ei ole karistatav mitte kuriteona, vaid väärteona, puudub alus väita, et isik ei saa aru oma teo keelatusest KarS § 39 mõttes. Eksimusele toimepandava süüteo liigis Karistusseadustik aga õiguslikku tähendust ei anna. Selline eksimus ei välista ei teo koosseisupärasust (sh tahtlikkust), õigusvastasust ega süülisust.
Riigikohus saab konkreetse normikontrolli raames hinnata kriminaalõigusnormi Põhiseadusele vastavust vaid menetletava kriminaalasja asjaolude põhjal (vt ka RK üldkogu otsus nr 3-1-1-77-02).
|
| 3-1-1-33-07
|
Riigikohus |
11.09.2007 |
|
Süüteomenetluses karistuse määramisel peab kohus ja kohtuväline menetleja muude KarS § 56 lg-s 1 nimetatud asjaolude kõrval võtma arvesse kõiki KarS § 57 lg-s 1 märgitud kergendavaid asjaolusid. Sama paragrahvi teise lõike järgi on kohtul õigus lugeda kergendavaks asjaoluks ka esimeses lõikes loetlemata asjaolusid, mis kohtu hinnangul vähendab menetlusaluse isiku süüd ja võimaldab sanktsioonis ettenähtud karistust kergendada. Kuid asjaolud, mis kohtu arvates vähendavad isiku süüd ja kergendavad karistust, peavad olema kontrollitavad ja tulenema kriminaaltoimiku materjalidest.
Isiku puhul, kes on toime pannud juba mitmenda samalaadse rikkumise, on võimalik rääkida puhtsüdamlikust kahetsusest. Varem korduvalt samalaadseid väärtegusid toimepannud isik võib oma järjekordset väärtegu siiralt kahetseda ja kahtlemata tuleb menetlejail iga sellise kahetsusavalduse siirust hinnata.
KaRS § 26 lg-s 5 sätestatu kohaselt katkeb karistusandmete kustumise tähtaeg kui isik paneb enne karistusandmete kustutamise tähtaja möödumist toime uue väärteo või kuriteo. Sel juhul arvestatakse tähtaega viimase väärteo või kuriteo eest mõistetud põhi- ja lisakaristuse ärakandmisest kõigi väärtegude või kuritegude eest.
Kui kohus loeb tuvastatuks isiku puhtsüdamliku kahetsuse karistust kergendava asjaoluna ilma et selline järeldus tuleneks kuidagi väärteoasja materjalidest, on kohus oluliselt rikkunud väärteomenetluse õigust VTMS § 150 lg 1 p 8 tähenduses.
|
| 3-1-1-37-07
|
Riigikohus |
12.06.2008 |
|
Küsimust, kas mingi riiklik sunnivahend on PS § 23 lg 3 mõttes käsitatav karistusena või mitte, ei saa lahendada üksnes karistusseadustikus sätestatust lähtudes. Kontrollimist vajab, kas mingit riiklikku sunnivahendit, mida formaalses karistusõiguses ei loeta karistuseks, tuleb siiski käsitada karistusena sisuliselt ehk materiaalselt. Põhiõiguslikud garantiid peavad olema tagatud ka nende riiklike sunnivahendite kohaldamisel, mida ei ole formaalses karistusõiguses karistusena sätestatud, kuid mis on materiaalselt käsitatavad karistusena. Seega on süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine materiaalses mõttes karistus (vt ka RKÜKo nr 3-4-1-10-04, p 17-18).
Süüteo toimepanemise vahend on ese, millega rünnatakse süüteo objekti või mida süüdlane muul viisil oma teos kasutab. Vahend on seega ese, mis tööriistana hõlbustab koosseisupärase teo toimepanemist. Seevastu süüteo toimepanemise vahetu objekt on aine või ese, mis on isiku käitumise objekt, mille käitamisele või käitlemisele on koosseisus kirjeldatud tegu suunatud. Vahetu objekt on seega asi, mille passiivne olemasolu isiku valduses või mille käitlemine on seaduses sätestatud juhtudel iseenesest piisav, et see temalt konfiskeerida. Vahetu objekti ja vahendi eristamine taandub sellele, kas tegu on sellele esemele suunatud või saab mingit tegu selle eseme abil sooritada. Seejuures ei ole tähtis, kas ese on süüteokoosseisus nimetatud või mitte. Isik, kes juhib mootorsõidukit joobeseisundis, kasutab seda liikluses osalemiseks ja seega ka süüteo toimepanemiseks. Seetõttu on mootorsõiduk KarS §-s 424 kirjeldatud kuriteo toimepanemise vahend.
Ilma vastava loata omandatud vahendi, aine või eseme võib konfiskeerida siis, kui isik on toime pannud vähemalt õigusvastase teo (KarS § 83 lg-d 4 ja 5). Kuid süüteo toimepanemise vahendi võib süüteo toimepanijalt konfiskeerida üksnes juhul, kui on toime pandud koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu. Seega kehtivad süüteo toimepanijalt vahendi konfiskeerimisel samad eeldused nagu karistamise puhul (vt KarS § 2 lg 2). Süüteo toimepanemise vahendi süüteo toimepanijalt konfiskeerimine tugineb ühtlasi isiku süül ja isikult õigusrikkumise toimepanemisel kasutatud eseme äravõtmisega väljendatakse ka hukkamõistu toimepandud teo eest. Kui konfiskeeritakse suhteliselt suure väärtusega, kuid vabas tsiviilkäibes olev asi, nagu seda on sõiduauto, saab möönda, et karistuslik mõju on domineeriv.
Süüteokoosseisule vastava karistuse määratlemisel on seadusandjal suur otsustamisvabadus. Karistusmäärad põhinevad ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangutel, mille väljendamiseks on pädev just seadusandlik võim. Samuti on parlamendil sel viisil võimalik kujundada riigi karistuspoliitikat (vt ka RKÜKo nr 3-4-1-2-05, p 57). Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis kuulub raskete liiklusõnnetuste levinud põhjuste hulka. Arvestades konfiskeerimise märkimisväärset preventiivset toimet (vt otsuse p 21), võib pidada süüteo toimepanemise vahendiks oleva sõiduauto konfiskeerimist teole vastavaks.
Kuivõrd süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine on materiaalses mõttes karistus, ei ole võimalik selle kohaldamise mõju süüdlasele hinnata üksnes eraldivõetuna. Õiglaseks ja mõistlikuks, edaspidi uut kuritegu ärahoidvaks karistuse kohaldamiseks, tuleb kohtul arvestada süüdlasele kõiki kohaldatavaid õigusjärelmeid kogumis. Mootorsõiduki kui süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimist võib pidada õigustatuks üksnes siis, kui on piisavalt ja põhjendatult alust arvata, et isik paneb samalaadseid õigusrikkumisi toime ka edaspidi, kusjuures leebemad meetmed (nt juhtimisõiguse äravõtmine lisakaristusena) pole suutnud mõjutada süüdlast uutest samalaadsetest süütegudest hoiduma.
Süüteo toimepanemise vahendi võib süüteo toimepanijalt konfiskeerida üksnes juhul, kui on toime pandud koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu. Süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine KarS § 83 lg 1 järgi ei eelda täiendavat legitimeerimist karistusseadustiku eriosas.
Süüteo toimepanemise vahend on ese, millega rünnatakse süüteo objekti või mida süüdlane muul viisil oma teos kasutab. Vahend on seega ese, mis tööriistana hõlbustab koosseisupärase teo toimepanemist. Seevastu süüteo toimepanemise vahetu objekt on aine või ese, mis on isiku käitumise objekt, mille käitamisele või käitlemisele on koosseisus kirjeldatud tegu suunatud. Vahetu objekt on seega asi, mille passiivne olemasolu isiku valduses või mille käitlemine on seaduses sätestatud juhtudel iseenesest piisav, et see temalt konfiskeerida. Vahetu objekti ja vahendi eristamine taandub sellele, kas tegu on sellele esemele suunatud või saab mingit tegu selle eseme abil sooritada. Seejuures ei ole tähtis, kas ese on süüteokoosseisus nimetatud või mitte.
Süüteo toimepanemise vahetu objekti konfiskeerimine KarS § 83 lg 2 järgi eeldab täiendavat legitimeerimist karistusseadustiku eriosas.
|
| 3-1-1-51-08
|
Riigikohus |
02.10.2008 |
|
Juhul, kui väärteootsusega mõistetud karistuse täitmist alustatakse KarS § 82 lg 1 p-s 3 sätestatud tähtaja kestel, kuid seda ei jõuta tähtaja möödumise tõttu lõpuni täita, tuleb isiku karistatust arvestada KarRegS § 25 lg 1 p-s 1 kehtestatud tähtaega arvestades. Sellisel juhul tuleb karistuse täitmise ajana käsitada kuupäeva, mil möödus kaheksateist kuud väärteo kohta tehtud otsuse jõustumisest ning isiku karistusandmed kuuluvad karistusregistrist kustutamisele ja arhiivi kandmisele ühe aasta möödumisel nimetatud kuupäevast.
VTMS § 203 lg 5 kohaselt ei pöörata lahendit täitmisele ega täideta, kui on möödunud KarS § 82 lg 1 p-s 3 sätestatud tähtaeg ja kohtuvälise menetleja otsuse või kohtuotsuse täitmisele pööramist ei ole edasi lükatud. TMS § 202 lg 1 kohaselt lõpetatakse täitemenetlus väärteoasjas tehtud kohtuvälise menetleja otsuse või kohtuotsuse alusel määratud rahatrahvi sissenõudes täitmise aegumise tõttu, kui rahatrahv ei olnud sisse nõutud karistusseadustiku §-s 82 sätestatud tähtaja jooksul (sama sätestas ka 1. jaanuarist 2006 kehtetuks tunnistatud vana TMS-i § 804). Eeltoodud sätetest nähtub üheselt, et väärteokaristuse täitmise aegumise tähtaeg ei hõlma mitte üksnes otsuse täitmisele asumist, vaid täitmise protsessi tervikuna. Teisisõnu tuleb VTMS § 203 lg 5 ja TMS § 202 lg 1 valguses aegunuks lugeda ka sellise väärteootsuse täitmine, mida on täitma asutud KarS § 82 lg 1 p-s 3 nimetatud tähtaja raames, kuid mida pole selle tähtaja möödumisel veel lõpuni täidetud.
Seadusandja on KarS § 82 lg 1 p-s 3 sidunud väärteoasjas tehtud karistusotsuse täitmise aegumise otsuse täitmisele asumisega. KarS § 82 lg 1 ei pea aga silmas olukorda, kus karistust on küll tähtaja kestel täitma asutud, kuid pole jõutud enne selle möödumist lõpuni täita. Seega ei oma juba alustatud täitmise sisuline edukus KarS § 82 lg 1 p 3 kontekstis õiguslikku tähendust. Seetõttu tuleb ka selline otsus, mida on nimetatud tähtaja jooksul täitma asutud, kuid mida pole selle tähtaja möödumiseks veel jõutud lõpuni täita, lugeda täidetuks.
|
| 3-1-1-111-12
|
Riigikohus |
12.11.2012 |
|
LS § 239 lg 1 p-d 1 ja 2 näevad ette sõidukijuhi ja sõitja vastutuse turvavöö nõuetekohaselt kinnitamata jätmise eest, sama paragrahvi teine lõige aga lõikes 1 sätestatud teo eest, kui isikut on ka varem samasuguse rikkumise eest karistatud. KarRegS § 5 lg 1 kohaselt on karistusregistrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Järelikult tuleb LS § 239 lg-s 2 sätestatud väärteo puhul teha kindlaks, kas karistusandmed LS § 239 lg 1 p-s 1 või 2 sätestatud ja varem toimepandud väärteo eest on karistusregistrist kustutatud.
|
| 3-1-1-46-13
|
Riigikohus |
12.06.2013 |
|
Menetledes väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel ei kontrolli maa- või linnakohus üksnes kohtuvälise menetleja tegevuse õiguspärasust väärteoasja lahendamisel, vaid tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest ning kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja ka õiguslikke asjaolusid (vt nt RKKKo 3-1-1-47-13, p 7). Kuna menetlusaluse isiku kaebuse korral arutab maakohus väärteoasja igal juhul tervikuna uuesti, tuleb asuda seisukohale, et maakohtu otsus asendab kohtuvälise menetleja otsuse isegi olukorras, kus maakohus jätab kohtuvälise menetleja otsuse osaliselt või tervikuna muutmata. Sellisel juhul tuleb isik lugeda väärteo eest karistatuks kohtuotsusega.
Menetledes väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel ei kontrolli maa- või linnakohus üksnes kohtuvälise menetleja tegevuse õiguspärasust väärteoasja lahendamisel, vaid tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest ning kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja ka õiguslikke asjaolusid (vt nt RKKKo 3-1-1-47-13, p 7). Kuna menetlusaluse isiku kaebuse korral arutab maakohus väärteoasja igal juhul tervikuna uuesti, tuleb asuda seisukohale, et maakohtu otsus asendab kohtuvälise menetleja otsuse isegi olukorras, kus maakohus jätab kohtuvälise menetleja otsuse osaliselt või tervikuna muutmata. Sellisel juhul tuleb isik lugeda väärteo eest karistatuks kohtuotsusega.
Kui mootorsõidukit juhib isik, kellelt on mootorsõiduki juhtimise õigus lisa- või põhikaristusena ära võetud kohtuotsusega, tuleb see tegu kvalifitseerida KarS § 329, mitte LS § 201 lg 2 järgi. Liiklusseaduse § 201 lg 2 ei ole erinorm KarS § 329 suhtes, vaid KarS § 329 LS § 201 lg 2 suhtes. Mootorsõiduki juhtimine isiku poolt, keda on karistatud sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega, on LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritav üksnes siis, kui see tegu ei vasta KarS §-s 329 sätestatud kuriteokoosseisule ehk juhul, kui juhtimisõiguse äravõtmist ei ole kohaldatud kohtuotsuse, vaid kohtuvälise menetleja otsusega (vt RKKKo 3-1-1-44-12, p 8).
Kui mootorsõidukit juhib isik, kellelt on mootorsõiduki juhtimise õigus lisa- või põhikaristusena ära võetud kohtuotsusega, tuleb see tegu kvalifitseerida KarS § 329, mitte LS § 201 lg 2 järgi. Liiklusseaduse § 201 lg 2 ei ole erinorm KarS § 329 suhtes, vaid KarS § 329 LS § 201 lg 2 suhtes. Mootorsõiduki juhtimine isiku poolt, keda on karistatud sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega, on LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritav üksnes siis, kui see tegu ei vasta KarS §-s 329 sätestatud kuriteokoosseisule ehk juhul, kui juhtimisõiguse äravõtmist ei ole kohaldatud kohtuotsuse, vaid kohtuvälise menetleja otsusega (vt RKKKo 3-1-1-44-12, p 8).
|
| 3-1-1-70-16
|
Riigikohus |
20.10.2016 |
|
Kohtuniku siseveendumusest lähtuv karistusmäära valik (vt RKKKo 3-1-1-79-03, p 11) on apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige juhul, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine selle küsimuse lahendamisel ning sellel konkreetsel minetusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele, mis on toonud kaasa kuriteo raskusele või süüdimõistetud isikule ilmselgelt mittevastava karistuse mõistmise. (p 11)
Varasemaid karistatusi saab uue karistuse mõistmisel arvestada üksnes tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad õigusrikkumised on seotud uue kuriteoga (vt nt RKKKo 3-1-1-79-03, p 14 ja 3-1-1-111-12, p 5). Nimetatud keeld laieneb ka juhtudele, kui arutluse all on karistuse mõistmise eripreventiivne aspekt KarS § 56 lg 1 ls 2 alt 3 tähenduses. (p 9)
Ka KarRegS § 5 lg 1 sätestab ühemõtteliselt, et karistusregistrisse kantud isiku karistusandmetel on õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Erandid registrist kustutatud andmete kasutamisel on loetletud KarRegS § 5 lg-s 2 ning on seotud üksnes teatud suuremate nõuetega ametikohtadel töötamise, õiguste omandamise või tegevusvaldkondades tegutsemisega. Seega ei saa registrist kustutatud karistusandmed olla aluseks isikule mõistetava karistuse individualiseerimisel eripreventiivses tähenduses, kuna see ei arvesta süüdistatava vahepealset õiguskuulekat käitumist ja kaugeneb KarS § 56 lg 1 aluseks olevast teosüü põhimõttest. (p 10)
Katsestaadiumisse jäänud süüteo korral on karistuse mõistmise jaoks tähtis eeskätt isiku tahtluse intensiivsus, millega on seotud nt ka kuriteo toimepanemise põhjalik planeerimine ja ettevalmistamine. Teiseks on oluline see, kas ja millises ulatuses rünnatud õigushüve kahjustatud sai ehk teisisõnu toimepanija poolt silmas peetud ja soovitud tagajärje saavutamise lähedus. Määravad on ka konkreetse süüteo tehiolud, s.o katsestaadiumisse jäänu teo üldine ohtlikkus, nt kolmandate isikute paralleelne ohustamine planeeritava kuriteoga. Kaalukad on ka konkreetsed põhjused, miks ei päädinud katsestaadiumisse jõudnud tegu toimepanija poolt soovitud tagajärjega – oli selleks siis lihtsalt ebaõnnestumine (nt möödatulistamine), kolmandate isikute ootamatu ning planeerimata sekkumine (nt õigeaegne arstiabi osutamine) või toimepanija eesmärgi realiseerumine üksnes osaliselt (kahe inimese surma asemel üksnes ühe kannatanu surm) jne. (p 14)
Süüteo jäämine katsestaadiumisse ei too kaasa KarS § 25 lg 6 ega ka mitte § 26 lg 2 kohaselt automaatselt karistuse kergendamist võrreldes lõpuleviidud süüteoga. Juhul, kui kuritegu jääb katsestaadiumisse, tuleb karistuse vähendamist küll kaaluda, kuid seda ei saa käsitada absoluutse nõudena. (p 13)
Katsestaadiumisse jäänud süüteo korral on karistuse mõistmise jaoks tähtis eeskätt isiku tahtluse intensiivsus, millega on seotud nt ka kuriteo toimepanemise põhjalik planeerimine ja ettevalmistamine. Teiseks on oluline see, kas ja millises ulatuses rünnatud õigushüve kahjustatud sai ehk teisisõnu toimepanija poolt silmas peetud ja soovitud tagajärje saavutamise lähedus. Määravad on ka konkreetse süüteo tehiolud, s.o katsestaadiumisse jäänu teo üldine ohtlikkus, nt kolmandate isikute paralleelne ohustamine planeeritava kuriteoga. Kaalukad on ka konkreetsed põhjused, miks ei päädinud katsestaadiumisse jõudnud tegu toimepanija poolt soovitud tagajärjega – oli selleks siis lihtsalt ebaõnnestumine (nt möödatulistamine), kolmandate isikute ootamatu ning planeerimata sekkumine (nt õigeaegne arstiabi osutamine) või toimepanija eesmärgi realiseerumine üksnes osaliselt (kahe inimese surma asemel üksnes ühe kannatanu surm) jne. (p 14)
Varasemaid karistatusi saab uue karistuse mõistmisel arvestada üksnes tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad õigusrikkumised on seotud uue kuriteoga (vt nt RKKKo 3-1-1-79-03, p 14 ja 3-1-1-111-12, p 5). Nimetatud keeld laieneb ka juhtudele, kui arutluse all on karistuse mõistmise eripreventiivne aspekt KarS § 56 lg 1 ls 2 alt 3 tähenduses. (p 9)
Ka KarRegS § 5 lg 1 sätestab ühemõtteliselt, et karistusregistrisse kantud isiku karistusandmetel on õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Erandid registrist kustutatud andmete kasutamisel on loetletud KarRegS § 5 lg-s 2 ning on seotud üksnes teatud suuremate nõuetega ametikohtadel töötamise, õiguste omandamise või tegevusvaldkondades tegutsemisega. Seega ei saa registrist kustutatud karistusandmed olla aluseks isikule mõistetava karistuse individualiseerimisel eripreventiivses tähenduses, kuna see ei arvesta süüdistatava vahepealset õiguskuulekat käitumist ja kaugeneb KarS § 56 lg 1 aluseks olevast teosüü põhimõttest. (p 10)
|
| 3-1-1-12-17
|
Riigikohus |
28.04.2017 |
|
KarS § 76 lg 4 annab kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kuigi niisugune ulatuslik otsustusõigus on suuresti rajatud kohtu siseveendumusele, seab sellele piirid nõue, mille kohaselt peavad kohtulahendi põhjendused olema veenvad, ammendavad ja vastuoludeta. Järelikult on kõrgema astme kohus õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. Kriminaalkolleegium on ka varem leidnud, et kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena tuleb käsitada olukorda, kus vaatamata kinnipeetava vabastamise kasuks rääkivatele rohketele asjaoludele jäetakse põhjendamata, miks need tegurid võrdluses kuriteo toimepanemise asjaoludega ei saa kaasa tuua isiku ennetähtaegset vabastamist. Kõnealuses lahendis käsitati kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena sedagi, et kohtud lähtusid asja otsustamisel ebaõigest ärakantava karistuse kestusest
(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-59-14, p-d 10.1 ja 10.2). (p 16)
Liitkaristus pole osadeks jagatav ja ennetähtaegse vabastamise otsustamise menetluses ei saa anda uut hinnangut varasema kohtuotsusega mõistetud karistuse määrale, kuid see ei välista liitkaristuse kujunemise asjaoludega arvestamist ennetähtaegse vabastamise kontekstis. (p 30)
Karistusregistrist kustutatud ja arhiivi kantud andmetel on õiguslik tähendus üksnes karistusregistri seaduse § 5 lg-s 2 loetletud juhtudel. Kui osa isiku karistatust puudutavaid andmeid on kustunud, ei ole nendele andmetele kohtumäärustes tuginemine lubatav (vt mutatis mutandis nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-70-16, p 9). (p 24 ja 29) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKm nr 1-15-1446/76)
KarS § 76 lg 4 annab kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kuigi niisugune ulatuslik otsustusõigus on suuresti rajatud kohtu siseveendumusele, seab sellele piirid nõue, mille kohaselt peavad kohtulahendi põhjendused olema veenvad, ammendavad ja vastuoludeta. Järelikult on kõrgema astme kohus õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. Kriminaalkolleegium on ka varem leidnud, et kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena tuleb käsitada olukorda, kus vaatamata kinnipeetava vabastamise kasuks rääkivatele rohketele asjaoludele jäetakse põhjendamata, miks need tegurid võrdluses kuriteo toimepanemise asjaoludega ei saa kaasa tuua isiku ennetähtaegset vabastamist. Kõnealuses lahendis käsitati kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena sedagi, et kohtud lähtusid asja otsustamisel ebaõigest ärakantava karistuse kestusest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-59-14, p-d 10.1 ja 10.2). (p 16)
Vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist reguleerivate karistusseadustiku üldosa sätete alusel saab süüdimõistetu nõuda seaduses ettenähtud tähtaegade saabumisel enda tingimisi ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemist, kuid tal ei ole subjektiivset õigust nõuda vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-18-11, p 9.1). See tähendab, et riik ei ole ennetähtaegse vabastamise võimaluse sätestamisega loonud süüdimõistetu jaoks õiguslikku positsiooni, millele tuginedes tekiks tal õiguspärane alus loota, et kogu karistust ei tule ära kanda. Erandina nähakse vaid 1. jaanuaril 2015 jõustunud KarS § 761 lg-s 2 ette, et kohus vabastab katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest süüdlase, kes oli kuriteo toimepanemise ajal noorem kui kaheksateistaastane, teise astme kuriteo või ettevaatamatu esimese astme kuriteo korral, kui ta on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud. (p 18)
Arusaamast, et süüdimõistetul puudub üldjuhul õigus nõuda enda vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist, ei ole aga õige järeldada, et ennetähtaegseks vabastamiseks peab tuvastama erandlikud asjaolud. Ennetähtaegse vabastamise sätestamise vajadus tuleneb sellest, et kinnipeetav oleks motiveeritud saavutama vangistusseaduse § 16 alusel koostatavas individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärke. KarS § 76 lg 5 näeb tingimisi ennetähtaegsel vabastamisel ette süüdimõistetu allutamise kriminaalhooldusosakonna järelevalvele, et aidata isikul toime tulla vabadusse naasmisel tekkida võivate raskustega ja et ta suudaks hoiduda uute kuritegude toimepanemisest. KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 toodud tähtajad väljendavad aga seadusandja abstraktset kriminaalpoliitilist hinnangut sellele, et teatud karistusaja ärakandmise järel on vastuvõetav (ka pikaajalise) vangistuse kandmisest ennetähtaegne vabastamine. Seega peab kohus pärast KarS § 76 lg-s 1 või 2 ettenähtud tähtaja möödumist sama paragrahvi 4. lõikes nimetatud asjaolude kaalumisel hindama eri- ja üldpreventiivseid tegureid, pidades silmas ennetähtaegse vabastamise üldise eesmärgi saavutamise võimalikkust üksikjuhul. (p 19)
Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine, mille olemasolu saab KarS § 76 lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. (p 20)
Kuna KarS § 76 lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus mõistetavalt õigustatud tõdema, et süüdimõistetut, kes on käitunud vangistuse kandmise ajal õiguskuulekalt ja saavutanud individuaalses täitmiskavas seatud eesmärgid ning kelle elutingimused vabaduses on head, ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. Sellisel juhul peavad aga kohtumääruses kajastuma selged põhjendused, missugused konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed sellise arvamuse tingivad ning miks need kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe. Isiku vabastamata jätmiseks ei piisa ainuüksi viitest üldpreventiivsetele kaalutlustele seoses kuriteo asjaolude ja/või süüdimõistetu senise elukäiguga, kui samal ajal on täidetud muud ennetähtaegse vabastamise eeldused. Samuti ei saa põhjendada isiku ennetähtaegset vabastamata jätmist vaid toimepandud kuriteo raskusega. Kuriteo raskust on seadusandja silmas pidanud KarS § 76 lg-tes 1 ja 2 toodud tähtaegade sätestamisel, KarS § 76 lg 4 räägib konkreetse kuriteo toimepanemise asjaoludest. (p 21)
Aja jooksul on ennetähtaegse vabastamise nõudeid muudetud paindlikumaks. Karistusseadustikus tehtud muudatused ja täiendused näitavad, et seadusandja on pidanud vajalikuks soodustada kinnipeetavate ennetähtaegset vabastamist ning neile vangistuse lõpuni ärakandmise asemel alternatiivsete mõjutusvahendite kohaldamist. Ka justiitsministeeriumi avaldatud statistika kohaselt ei saa sedastada, et enne tähtaega vabanevad vangistusest vaid üksikud süüdi mõistetud isikud. Seega ei sõltu süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine KarS § 76 alusel erandlike asjaolude olemasolust, vaid see küsimus tuleb igal üksikjuhul lahendada vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise formaalsete ja sisuliste eelduste täidetust vaagides. (p 22-23)
KarS § 76 kohaldamise piiramine seadusest mittetuleneva tingimusega on käsitatav materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena. (p 24)
Olukorda, kus prokurör toetab süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamist, ei saa samastada süüdistusest loobumisega KrMS § 301 mõttes. Kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuse otsustamisel on prokuratuuril võimalik väljendada seisukohta süüdlase ennetähtaegse vabastamise kohta, kuid sarnaselt teiste menetlusosalistega on kohus selle seisukohaga seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu. Kohtul on aga kohustus menetlusosaliste asjasse puutuvatele põhilistele argumentidele vastata. (p 31)
|
| 4-21-2430/19
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
19.11.2021 |
|
Karistusregistri kanded on deklaratiivsed, mitte aga õigust loovad ehk konstitutiivsed. See tähendab muu hulgas, et olukorras, kus karistusregistri vastutav töötleja on jätnud täitmata enda kohustuse karistusandmed seaduses sätestatud tähtaja möödumisel registrist kustutada, ei saa registrist ekslikult kustutamata andmetele õiguslikku tähendust omistada. Kohtul tuleb ka endal kontrollida, kas pole ilmselget põhjust kahelda registriandmete õigsuses. (p-d 8-9)
Kui karistusregistrist on kustutamata rahatrahv, mille kohaldamise kohta tehtud otsuse jõustumisest on möödas üle nelja aasta, annab see põhjendatud aluse kahelda, kas karistus võib olla KarRS § 24 lg 1 p 11 järgi kustunud. Sellises olukorras on ennekõike kohtuvälise menetleja ülesanne tõendada neid asjaolusid, mille tõttu on karistus veel kehtiv (nt rahatrahvi osastamine (VTMS § 57 lg 1 p 12 ja § 74 lg 1 p 13), täitmisele pööramise aegumise peatumine (KarS § 82 lg 2 p-d 3 ja 4) või täitemenetluse läbiviimise aegumise peatumine (KarS § 82 lg 4)). (p 11)
Kui maakohus põhjendatud aluse korral karistusregistri andmete kehtivust ei kontrollinud, vaid tugines karistust mõistes tõsikindlalt tuvastamata asjaolule, et menetlusalusel isikul on kümme kehtivat väärteokaristust, siis see on käsitletav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes. (p 12)
|
| 1-15-1446/76
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
15.02.2023 |
|
KarRS § 5 lg 1 kohaselt registrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Need alternatiivid tähistavad situatsioone, kus seadus omistab isiku varasemale karistatusele iseseisva õigusliku tähenduse, s.o kui isiku karistatus on vältimatult nõutav tingimus normis ette nähtud õigusliku tagajärje kaasatoomiseks. Nii on see karistusseadustiku nende sätete puhul, mille kohaselt on karistatusel õiguslik tähendus isiku vastutuse eeldusena süüteokoosseisu dispositsioonis või teatud õigusjärelmite kohaldamisel. Näiteks peab olema tegemist kehtiva karistusega teo toimepanemise ajal, et saaks rääkida korduvusest kvalifitseeriva tunnusena karistusseadustiku eriosa dispositsioonis (nt KarS § 199 lg 2 p 4). Vastutuse eelduseks on varasem kehtiv karistatus ka siis, kui tuleb lahendada küsimus süüteo võimaliku süstemaatilise toimepanemise kohta (nt KarS § 4231). KarS § 200 lg 31 sätestab aga õigusjärelmina, et kui röövimise on pannud toime isik, keda on varem karistatud röövimise või tapmise eest seoses röövimisega või muul omakasu motiivil või väljapressimise eest, ei saa mõistetud karistust jätta täielikult tingimisi kohaldamata. Peale selle on mitmes seaduses norme, mis piiravad kriminaalkorras karistatud isikute õigusi, näiteks advokatuuriseaduse § 27 lg 1 p 3 järgi ei tohi advokatuuri liikmeks võtta isikut, kes on kriminaalkorras karistatud tahtlikult toime pandud kuriteo eest. Kõigil neil juhtudel peab olema tegu veel arhiveerimata karistusega, kuna nad on normis ette nähtud õigusliku tagajärje kohustuslikuks eelduseks. (p 11)
Lisaks on seadusandja KarRS § 5 lg-s 2 langetanud üksikjuhtumite kaupa otsustuse spetsiifiliste eluvaldkondade kohta, kus suurematest riskidest lähtuvalt on kohustus võtta enne õiguslike otsustuste tegemist arvesse ka juba arhiveeritud karistusi. Näiteks peab seaduses sätestatud juhtudel silmas pidama ka arhiveeritud karistusi isikul, kelle töö või teenistus oleks seotud alaealistega (KarRS § 5 lg 2 p 2), kes soovib asuda teenistusse prokurörina (KarRS § 5 lg 2 p 4) või kelle puhul tuleb hinnata tema kui tegevväelase sobivust kaitseväkke (KarRS § 5 lg 2 p 53). Ka nendel juhtudel on seadusega omistatud arhiveeritud karistustele kohustuslik toime. (p 12)
KarRS § 20 lg 1 p-s 8 on vanglateenistusele antud õigus saada ja teha arhiveeritud andmeist järeldusi kinnipeetava või kriminaalhooldusaluse kriminogeensete riskide hindamisel. Ühtlasi näeb VangS § 76 lg 1 p 2 ette, et kinnipeetava katseajaga tingimisi enne tähtaega vabastamiseks peab vangla esitama kohtule muu hulgas kinnipeetava iseloomustuse, milles antakse vangla hinnang uue kuriteo toimepanemise võimalikkuse, kinnipeetava ohtlikkuse ja tema ennetähtaegse vabastamise kohta. Ebaloogiline ja vastuolus seaduse eesmärgiga – vältida jätkuvalt ohtliku kinnipeetava ennetähtaegset vabastamist – oleks see, kui kohtul ei oleks retsidiivsusriski hindamisel õigust tugineda arhiveeritud karistusandmetele olukorras, kus seda peab tegema vangla, andes kohtule hinnangu uue kuriteo võimalikkuse ja kinnipeetava ohtlikkuse kohta (VangS § 76 lg 1 p 2). Kuna seadusandja on leidnud, et sellisel juhul ei ole arhiveeritud karistusandmetel vanglateenistuse jaoks KarRS § 5 mõistes õiguslikku tähendust, ei saa asuda seisukohale, et kohtu jaoks saavad need andmed siiski õigusliku tähenduse ja nendele tuginemine on välistatud. (p 14)
NB! Seisukoha muutus!
Kolleegiumi kogu koosseis muudab Riigikohtu senist seisukohta arhiveeritud karistusandmete kasutamise lubamatuse kohta vangistusest enne tähtaega vabastamise üle otsustamisel. Isiku karistatus – olgu see siis kustunud või mitte – pole KarS § 76 lg 4 kohaselt selline asjaolu, mis automaatselt välistaks süüdlase vangistusest enne tähtaega vabastamise. Seega pole kustunud karistuse kui süüdlase varasema elukäigu osaga arvestamine käsitatav sellele karistusele õigusliku tähenduse andmisena KarRS § 5 mõttes ja KarS § 76 lg 4 annab kohtule õigusliku aluse arvestada ka süüdlase kustunud karistusi. Luba kasutada isikust lähtuvate riskide hindamisel arhiveeritud karistusandmeid laieneb ka vahistamismenetlusele. (p-d 15 ja 17)
NB! Seisukoha muutus!
Kolleegiumi kogu koosseis muudab Riigikohtu senist seisukohta arhiveeritud karistusandmete kasutamise lubamatuse kohta vangistusest enne tähtaega vabastamise üle otsustamisel. KarS § 76 lg 4 sätestab, et tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo muude asjaolude kõrval ka süüdlase isikut ja tema varasemat elukäiku. Kumbagi ei ole võimalik adekvaatselt hinnata, jättes samal ajal arvesse võtmata süüdimõistetu eelneva kokkupuute kriminaalõigussüsteemiga. Ennekõike retsidiivsusriski hindamise kontekstis oleks ainetu rääkida süüdimõistetu elukäigust, jättes sellest välja teabe tema minevikus toime pandud kuritegude kohta. Süüdimõistetu varasemad kuriteod – nii nende arv, iseloom, raskus kui ka toimepanemisest möödunud aeg – on üks indikatiivsemaid tunnismärke, mille põhjal on võimalik prognoosida uute kuritegude toimepanemise ohtu. Samuti on lahutamatu osa inimese elukäigust see, kuidas teda on varem karistatud ja milline on olnud selle mõju. Kui seadusandja soovinuks, et süüdimõistetu enne tähtaega vangistusest vabastamise üle otsustamisel tema varasemad kuriteod – või mingi osa neist – rolli ei mängiks, poleks ta pannud KarS § 76 lg-s 4 kohtule kohustust arvestada muu hulgas süüdlase varasemat elukäiku tervikuna. Isiku varasem elukäik hõlmab tema kuritegusid ja karistusi. Isiku karistatus – olgu see siis kustunud või mitte – pole KarS § 76 lg 4 kohaselt selline asjaolu, mis automaatselt välistaks süüdlase vangistusest enne tähtaega vabastamise. Seega pole kustunud karistuse kui süüdlase varasema elukäigu osaga arvestamine käsitatav sellele karistusele õigusliku tähenduse andmisena KarRS § 5 mõttes ja KarS § 76 lg 4 annab kohtule õigusliku aluse arvestada ka süüdlase kustunud karistusi. (p 15)
Hinnates isikut ja tema varasemat elukäiku KarS § 76 lg 4 mõttes, tuleb arvestada, et varasema karistatuse tähendus ajas üldjuhul väheneb. Seega ei tohi ennetähtaegset vabastamist arutades piirduda üksnes nentimisega, et isikut on varem nii ja nii mitu korda karistatud. Kohus peab nendesse karistusandmetesse n-ö sisse vaatama. Muu hulgas tuleb vastata küsimusele, kas varasem karistatus iseloomustab isikut kohtu poolt otsustuse tegemise ajal jätkuvalt või on see asjaolu selleks ajaks tähenduse minetanud. Samuti tuleb hinnata, kas ja kuivõrd on varasemad õigusrikkumised seotud kuriteoga, millega seoses arutatakse ennetähtaegset vabastamist. Uute kuritegude ohule võivad mõnikord osutada ka sellised varasemad süüteod, mida ühendab uue kuriteoga mingi suuremale retsidiivsusriskile osutav faktor (isiku hoiakud, isiklikud suhted, sõltuvus vmt). Siiski tuleb silmas pidada, et mida suuremal määral varasemate kuritegude asjaolud viimase kuriteo sisust erinevad – ja mida kaugemale ajalukku varasemad kuriteod jäävad –, seda väiksem on tavaliselt nende kaal ennetähtaegse vabastamise sedastamisel ja mõnikord kaob see sootuks. (p 18)
NB! Seisukoha muutus!
Kolleegiumi kogu koosseis muudab Riigikohtu senist seisukohta arhiveeritud karistusandmete kasutamise lubamatuse kohta vangistusest enne tähtaega vabastamise üle otsustamisel. KarS § 76 lg 4 annab kohtule õigusliku aluse arvestada ka süüdlase kustunud karistusi. Luba kasutada isikust lähtuvate riskide hindamisel arhiveeritud karistusandmeid laieneb ka vahistamismenetlusele. (p-d 15 ja 17)
Hinnates kuritegude jätkuva toimepanemise ohtu KrMS § 130 lg 2 mõttes, tuleb arvestada, et varasema karistatuse tähendus ajas üldjuhul väheneb. Seega ei tohi vahistamistaotlust arutades piirduda üksnes nentimisega, et isikut on varem nii ja nii mitu korda karistatud. Kohus peab nendesse karistusandmetesse n-ö sisse vaatama. Muu hulgas tuleb vastata küsimusele, kas varasem karistatus iseloomustab isikut kohtu poolt otsustuse tegemise ajal jätkuvalt või on see asjaolu selleks ajaks tähenduse minetanud. Samuti tuleb hinnata, kas ja kuivõrd on varasemad õigusrikkumised seotud kuriteoga, millega seoses arutatakse vahistamistaotlust. Uute kuritegude ohule võivad mõnikord osutada ka sellised varasemad süüteod, mida ühendab uue kuriteoga mingi suuremale retsidiivsusriskile osutav faktor (isiku hoiakud, isiklikud suhted, sõltuvus vmt). Siiski tuleb silmas pidada, et mida suuremal määral varasemate kuritegude asjaolud viimase kuriteokahtluse sisust erinevad – ja mida kaugemale ajalukku varasemad kuriteod jäävad –, seda väiksem on tavaliselt nende kaal ennetähtaegse vabastamise või vahistamisaluse sedastamisel ja mõnikord kaob see sootuks. (p 18)
|
| 1-22-5306/37
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
02.05.2023 |
|
Korduvus või süstemaatilisus kvalifitseeriva tunnusena peab olema täidetud süüteo toimepanemise ajal (vt RKKKm nr 1-15-1446/76, p 11). Teo kvalifitseerimisel pole oluline, kas kohtulahendi tegemise ajaks on varasemad karistusandmed arhiveeritud või mitte. (p 12)
|
| 4-22-4139/41
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
02.11.2023 |
|
KarRS § 5 lg 1 keelab registrist kustutatud karistusandmetele tugineda üksnes siis, kui seadus omistab isiku karistatusele iseseisva õigusliku tähenduse, s.o kui isiku karistatus on vältimatult nõutav tingimus normis ette nähtud õigusliku tagajärje kaasatoomiseks (RKKKm nr 1-15-1446/76). (p 11)
Karistuse mõistmisel karistatuse arvestamine eripreventiivse kaalutlusena ei ole käsitatav karistusandmetele õigusliku tähenduse andmisena KarRS § 5 lg 1 mõttes. Karistatus ei too vältimatult kaasa raskema karistuse mõistmist ega välista näiteks mõne karistusliigi kohaldamist. Menetlejal tuleb igal üksikjuhul otsustada, kas üldse ja kui, siis mil määral varasemad – nii kehtivad kui ka arhiveeritud – karistusandmed uut karistust mõjutavad. (p 12)
Ehkki üldjuhul on karistust mõistes asjakohane tugineda esmajoones teo toimepanemise ajaks kustumata karistustele, ei ole välistatud võimalus võtta karistatavat iseloomustava teabena arvesse ka selleks ajaks arhiveeritud karistusandmeid. (p 14)
VTMS § 62 lg 4 sõnastuse kohaselt on koopia saamise õigus kõigil isikutel, kellel on õigus väärteotoimikuga tutvuda, mitte üksnes väärteo tõttu kahju saanud isikul ja tema esindajal. (p 17)
Menetlusosalise õiguse menetlusdokumentide ja toimikuga tutvuda sätestavad VTMS § 19 lg 1 p 6, § 69 lg 6 ja § 114 lg 5. Seega laieneb menetlusosalisele ka VTMS § 62 lg 4 järgne õigus saada soovi korral menetlusdokumendi või toimiku koopia. Menetlusosalisel on õigus esitada taotlus väärteotoimikust koopia saamiseks alates VTMS § 69 lg 6 järgse toimikuga tutvumise õiguse tekkimisest, s.o väärteoprotokolli menetlusalusele isikule kätteandmisest. (p 18)
VTMS § 62 lg 4 võimaldab väljastada menetlusdokumendi või väärteotoimiku ka digitaalselt, nt e-toimiku kaudu või e-postiga. (p 19)
|
Facebook
Twitter