3-1-1-89-12
|
Riigikohus |
18.02.2013 |
|
KarS § 392 näeb ette vastutuse keelatud ja eriluba nõudva kauba ebaseadusliku sisse- ja väljaveo eest, sealhulgas narkootilise aine toimetamise eest üle Euroopa Ühenduse tollipiiri või riigipiiri. Süüteokatsena on käsitletavad ainult sellised teod, mis on vahetus ajalis-ruumilises seoses eriosa süüteokoosseisus kirjeldatud teoga ehk siis piiri ületamisega.
Isikuliste tõendiallikate osas võib kalduda kõrvale KrMS § 15 lg-s 1 sisalduvast põhimõttest vaid KrMS §-s 291 sätestatud erandjuhtudel. KrMS § 291 lg-s 3 on sätestatud võimalus võtta tõendina vastu ka tunnistaja deponeerimata ütlused. Konfrontatsiooniõigust välistavalt saadud ütluste vastuvõtmiseks tõendina on aktsepteeritavad üksnes KrMS § 291 lg 1 p-des 1-3 nimetatud olukorrad. Tunnistaja surm või ütluste andmist välistav terviseseisund on nõuetekohaselt tuvastatuna tõepoolest objektiivsed asjaolud, mil isikult vastava teabe saamine tavapärasel viisil - kohtulikul arutamisel ristküsitluse käigus - on võimatu. Seevastu tunnistaja poolt kohtuistungil ütluste andmisest keeldumine on selle isiku subjektiivne otsustus. Kuigi kriminaalasjade menetlemisel tuleb ette tunnistaja ähvardamist, on riiki esindava prokuratuuri ülesanne kõigi seaduslike vahenditega tõrjuda ähvardused lõplikult ja resoluutselt ning tagada tunnistajate turvatunne kodanikukohustuse täitmisel. (Vt ka RKKKo 3-1-1-86-12, p-d 34-35). Tunnistaja hirm ja selle tõttu kohtumenetluses ütluste andmisest keeldumine ei anna reeglina alust avaldada tema kohtueelses menetluses antud ütlusi (vt RKKKo 3-1-1-86-12).
Kohus võib deponeerimata ütlused tõendina vastu võtta vaid KrMS § 291 lg-s 3 loetletud kolme tingimuse samaaegsel esinemisel. Need kolm tingimust võib omakorda jagada kahte rühma. Esimeses ja kolmandas punktis nimetatud tingimused seonduvad süüdistatavale täiendavate kaitseõiguslike garantiide andmisega olukorras, mil temalt on ära võetud konfrontatsiooniõigus. KrMS § 291 lg 3 p-s 2 nimetatud tingimus aga ei loo süüdistatavale mingit täiendavat kaitseõiguslikku garantiid. Vastupidi - see tingimus peab seadusandja tahte kohaselt teenima hoopis legaliteedipõhimõtet (või muul viisil avalikku huvi) kasutada tõendamisel süüdistatava menetluslike õiguste tagamisele vähemranget standardit siis, kui tegemist on kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaoluga.
KrMS § 291 lg 3 p 1 kontekstis on kahtluse puudumine tõendi usaldusväärsuses üks tingimustest, mis võimaldab kohtul üldse vastu võtta konfrontatsiooniõiguseta saadud ütlusi. Tõendite vastuvõtmine on aga kriminaalmenetluse seadustiku 1. septembril 2011 jõustunud muudatuste (eriti KrMS §-s 2861 sätestatu) loogika kohaselt selle tõendi kohtuliku uurimise objektiks tunnistamine ilma tõendi sisu analüüsimata. Ka KrMS § 291 lg 3 p 1 tekstist tuleneb otsesõnu, et siin ei hinnata mitte ütluste sisu, vaid üksnes üldisemalt ütluste andmise asjaolusid ja tunnistaja isikut. Sellel etapil ei nõuta tõendi usaldusväärsuse positiivset tuvastatust, vaid üksnes seda, et puuduks esialgne alus kahelda tõendi usaldusväärsuses. Kindlasti peavad ka need ütlused, mille kohus võttis vastu KrMS § 291 lg 3 p-le 1 tuginevalt, alluma hiljem sisulisele hindamisele. See tähendab, et kohus, olles eelnevalt võtnud KrMS § 291 lg-le 3 tuginevalt tunnistaja ütlused tõendina vastu, võib tunnistada neid tõendite hindamise tulemina siiski ebausaldusväärseteks. KrMS § 291 lg 3 p-s 1 silmas peetav usaldusväärsuse nõue seondub vahetult KrMS § 291 lg 3 p-s 3 sätestatud tingimusega ehk vastaspoole küllaldase võimalusega esitada tunnistaja ütlustele vastuväiteid. Ütluste avaldamise järel kohtuistungil peab kohtumenetluse poolel olema tagatud piisav võimalus esitada omapoolseid vastuväiteid ütluste sisu ja tõesuse kohta. Vajadusel peab kohus vastuväidete esitamiseks võimaldama süüdistatavale ja kaitsjale lisaaega või lubama uute tõendite esitamist. Kuigi vastuväidete esitamise kaudu ei realiseeru konfrontatsiooniõigus vahetult, saab selle eesmärk olla siiski tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmine ja neid ümberlükkavate tõendite esitamise võimalus.
Kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiibi kohaselt võib maakohtu lahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Selle kaudu on süüdistatavale kindlustatud võimalus tutvuda vahetult tema vastu esitatud tõenditega, esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajaid. Süüdistatava konfrontatsiooniõigus ehk õigus küsitleda süüdistuse tunnistajaid tuleneb ka Euroopa inimõiguste- ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 6 lõige 3 p-st „d“. Konfrontatsiooniõiguse näol ei ole tegemist absoluutse õigusega. EIK praktika kohaselt on võimalik teha erandeid ka konfrontatsiooniõigusest, kuid need ei tohi rikkuda kaitseõigust (EIK 27.02.2001 Luca vs. Itaalia, p 39). Tunnistaja kohtulikust ülekuulamisest loobumisel ja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamiseks peab alati esinema põhjendatud alus. Tunnistaja kohaloleku kindlustamiseks peab riik tegema mõistlikke pingutusi ja vajadusel selgitama välja tema puudumise põhjusi ning püüdma neid kõrvaldada (EIK 20.01.2009 Al-Khawaja ja Tahery vs. Ühendkuningriik, p 120-125). Isikuliste tõendiallikate puhul tähendab tõendite vahetu uurimise põhimõte tunnistaja ja kannatanu vahetut ülekuulamist kohtuistungil ja nende kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamise erandlikkust (vt nt RKKKo 3-1-1-48-11, p 14). Selline põhimõte tuleneb ka 1. septembril 2011 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku redaktsioonist, mille kohaselt võidakse isikuliste tõendiallikate osas kalduda kõrvale KrMS § 15 lg-s 1 sisalduvast põhimõttest vaid KrMS §-s 291 sätestatud erandjuhtudel.
KrMS § 291 lg-s 3 on sätestatud võimalus võtta tõendina vastu ka tunnistaja deponeerimata ütlused. Konfrontatsiooniõigust välistavalt saadud ütluste vastuvõtmiseks tõendina on aktsepteeritavad üksnes KrMS § 291 lg 1 p-des 1-3 nimetatud olukorrad. Tegemist ei ole õiguslikult samaväärsete olukordadega. Tunnistaja surm või ütluste andmist välistav terviseseisund on nõuetekohaselt tuvastatuna tõepoolest objektiivsed asjaolud, mil isikult vastava teabe saamine tavapärasel viisil - kohtulikul arutamisel ristküsitluse käigus - on võimatu. Seevastu tunnistaja poolt kohtuistungil ütluste andmisest keeldumine on selle isiku subjektiivne otsustus. Seetõttu lasub ütluste andmisest keeldumise korral riigil kohustus kasutada kõiki tema võimuses olevaid meetmeid saavutamaks siiski tunnistaja küsitlemise võimalikkust. KrMS § 66 lg 3 kohaselt on tunnistaja kohustatud andma ütlusi, kui ütluste andmisest keeldumiseks puudub seaduslik alus KrMS §-de 71 - 73 järgi. Kuigi kriminaalasjade menetlemisel tuleb ette tunnistaja ähvardamist, on riiki esindava prokuratuuri ülesanne kõigi seaduslike vahenditega tõrjuda ähvardused lõplikult ja resoluutselt ning tagada tunnistajate turvatunne kodanikukohustuse täitmisel. (Vt ka RKKKo 3-1-1-86-12, p-d 34-35). Tunnistaja hirm ja selle tõttu kohtumenetluses ütluste andmisest keeldumine ei anna reeglina alust avaldada tema kohtueelses menetluses antud ütlusi (vt RKKKo 3-1-1-86-12).
Tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab eeskätt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada. Tunnistaja ütluste kui isikulise tõendiallika puhul sõltub nende usaldusväärsus muu hulgas ka tunnistaja isikuomadustest ja tajumise asjaoludest. Tunnistaja ütluste usaldusväärsust kinnitab näiteks ka see, kui ta suudab üksikasjalikult osutada näiteks aset leidnud kohtumiste asjaoludele; suudab reprodutseerida detailirohkelt aset leidnud vestlusi; samuti, kui ta ei kajasta mitte üksnes vestluste ning asjaolude põhisisu, vaid ka nn kaasuvaid detaile, mis ei olegi kuriteoga iseenesest seotud. Tavapäraselt ei suuda valeütlusi andev isik enda väiteid selliste detailidega varustada. Kohtupraktikas on mingi tõendi usaldusväärsust põhjendatud ka selle kaudu, kuidas see tõend n-ö riimub teiste tõenditega. Riimuvate tõendite kogum suurendab kindlasti selle kogumiga kajastatava asjaolu tõenäosust, kuid riimumine ise ei ole siiski ühtegi tõendit iseloomustav tunnus, mis tõstaks selle usaldusväärsust. Ka ei pruugi n-ö riimumata tõend olla ebausaldusväärne. Tõendite usaldusväärsusse puutuvalt on (RKKKo 3-1-1-45-07) nenditud, et tõendi usaldusväärsuse hindamisel ei saa iseenesest kriteeriumiks olla see, kuivõrd napp või mahukas on tõend. Samuti on korduvalt märgitud (vt nt RKKKo 3-1-1-7-11, p 9), et tunnistaja ütluste usaldusväärsuse üks olulisi kriteeriume on nende ütluste eluline usutavus (ehk see, milline on vastava asjaolu esinemise üldine tõenäosus), sest vaid nii saab kohus anda tõenditele objektiivse hinnangu, minemata vastuollu ka üldiste loogikareeglitega.
KrMS § 291 lg 3 p 1 kontekstis on kahtluse puudumine tõendi usaldusväärsuses üks tingimustest, mis võimaldab kohtul üldse vastu võtta konfrontatsiooniõiguseta saadud ütlusi. Tõendite vastuvõtmine on aga kriminaalmenetluse seadustiku 1. septembril 2011 jõustunud muudatuste (eriti KrMS §-s 2861 sätestatu) loogika kohaselt selle tõendi kohtuliku uurimise objektiks tunnistamine ilma tõendi sisu analüüsimata. Ka KrMS § 291 lg 3 p 1 tekstist tuleneb otsesõnu, et siin ei hinnata mitte ütluste sisu, vaid üksnes üldisemalt ütluste andmise asjaolusid ja tunnistaja isikut. Sellel etapil ei nõuta tõendi usaldusväärsuse positiivset tuvastatust, vaid üksnes seda, et puuduks esialgne alus kahelda tõendi usaldusväärsuses. Kindlasti peavad ka need ütlused, mille kohus võttis vastu KrMS § 291 lg 3 p-le 1 tuginevalt, alluma hiljem sisulisele hindamisele. See tähendab, et kohus, olles eelnevalt võtnud KrMS § 291 lg-le 3 tuginevalt tunnistaja ütlused tõendina vastu, võib tunnistada neid tõendite hindamise tulemina siiski ebausaldusväärseteks.
Tõend „valdavas ulatuses“ on selline tõend, mis on määrava või otsustava (ingl „decisive“ või pr „déterminante“) tähendusega kriminaalasja lahendamise seisukohalt. Kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Mida rohkem on tunnistajate ütluste sisu toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja mida olulisemad nad on, seda vähetõenäolisemalt tuleb tunnistaja ütlusi pidada otsustavaks tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb (EIK 20.01.2009 Al-Khawaja and Tahery vs Ühendkuningriik, p 131). Seega tuleb tõendi tähtsuse üle otsustamisel alati kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tunnistaja ütlustega.
Tunnistaja hirm ja selle tõttu kohtumenetluses ütluste andmisest keeldumine ei anna reeglina alust avaldada tema kohtueelses menetluses antud ütlusi (vt RKKKo 3-1-1-86-12).
Tõendi tunnistamine usaldusväärseks tähendab eeskätt kohtu veendumust, et see tõend kajastab uuritava kuriteo tunnust ja et seda kajastust on võimalik kriminaalmenetluses ka taasesitada. Tunnistaja ütluste kui isikulise tõendiallika puhul sõltub nende usaldusväärsus muu hulgas ka tunnistaja isikuomadustest ja tajumise asjaoludest. Tunnistaja ütluste usaldusväärsust kinnitab näiteks ka see, kui ta suudab üksikasjalikult osutada näiteks aset leidnud kohtumiste asjaoludele; suudab reprodutseerida detailirohkelt aset leidnud vestlusi; samuti, kui ta ei kajasta mitte üksnes vestluste ning asjaolude põhisisu, vaid ka nn kaasuvaid detaile, mis ei olegi kuriteoga iseenesest seotud. Tavapäraselt ei suuda valeütlusi andev isik enda väiteid selliste detailidega varustada. Kohtupraktikas on mingi tõendi usaldusväärsust põhjendatud ka selle kaudu, kuidas see tõend n-ö riimub teiste tõenditega. Riimuvate tõendite kogum suurendab kindlasti selle kogumiga kajastatava asjaolu tõenäosust, kuid riimumine ise ei ole siiski ühtegi tõendit iseloomustav tunnus, mis tõstaks selle usaldusväärsust. Ka ei pruugi n-ö riimumata tõend olla ebausaldusväärne. Tõendite usaldusväärsusse puutuvalt on (RKKKo 3-1-1-45-07) nenditud, et tõendi usaldusväärsuse hindamisel ei saa iseenesest kriteeriumiks olla see, kuivõrd napp või mahukas on tõend. Samuti on korduvalt märgitud (vt nt RKKKo 3-1-1-7-11, p 9), et tunnistaja ütluste usaldusväärsuse üks olulisi kriteeriume on nende ütluste eluline usutavus (ehk see, milline on vastava asjaolu esinemise üldine tõenäosus), sest vaid nii saab kohus anda tõenditele objektiivse hinnangu, minemata vastuollu ka üldiste loogikareeglitega.
KrMS § 291 lg 3 p 1 kontekstis on kahtluse puudumine tõendi usaldusväärsuses üks tingimustest, mis võimaldab kohtul üldse vastu võtta konfrontatsiooniõiguseta saadud ütlusi. Tõendite vastuvõtmine on aga kriminaalmenetluse seadustiku 1. septembril 2011 jõustunud muudatuste (eriti KrMS §-s 2861 sätestatu) loogika kohaselt selle tõendi kohtuliku uurimise objektiks tunnistamine ilma tõendi sisu analüüsimata. Ka KrMS § 291 lg 3 p 1 tekstist tuleneb otsesõnu, et siin ei hinnata mitte ütluste sisu, vaid üksnes üldisemalt ütluste andmise asjaolusid ja tunnistaja isikut. Sellel etapil ei nõuta tõendi usaldusväärsuse positiivset tuvastatust, vaid üksnes seda, et puuduks esialgne alus kahelda tõendi usaldusväärsuses. Kindlasti peavad ka need ütlused, mille kohus võttis vastu KrMS § 291 lg 3 p-le 1 tuginevalt, alluma hiljem sisulisele hindamisele. See tähendab, et kohus, olles eelnevalt võtnud KrMS § 291 lg-le 3 tuginevalt tunnistaja ütlused tõendina vastu, võib tunnistada neid tõendite hindamise tulemina siiski ebausaldusväärseteks.
Kaaskohtualuse ütluste hindamisel ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdväärsena teiste tõenditega (vt RKKKo 3-1-1-94-04, p 8).
Tõend „valdavas ulatuses“ on selline tõend, mis on määrava või otsustava (ingl „decisive“ või pr „déterminante“) tähendusega kriminaalasja lahendamise seisukohalt. Kui avaldatud ütlusi kinnitavad muud tõendid, otsustatakse tõendi olulisuse üle muu tõendusmaterjali sisust lähtudes. Mida rohkem on tunnistajate ütluste sisu toetavaid või kinnitavaid tõendeid ja mida olulisemad nad on, seda vähetõenäolisemalt tuleb tunnistaja ütlusi pidada otsustavaks tõendiks ehk tõendiks, millele kohtuotsus valdavalt tugineb (EIK 20.01.2009 Al-Khawaja and Tahery vs Ühendkuningriik, p 131). Seega tuleb tõendi tähtsuse üle otsustamisel alati kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tunnistaja ütlustega.
Kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse printsiibi kohaselt võib maakohtu lahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Selle kaudu on süüdistatavale kindlustatud võimalus tutvuda vahetult tema vastu esitatud tõenditega, esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajaid. Süüdistatava konfrontatsiooniõigus ehk õigus küsitleda süüdistuse tunnistajaid tuleneb ka Euroopa inimõiguste- ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 6 lõige 3 p-st „d“. Konfrontatsiooniõiguse näol ei ole tegemist absoluutse õigusega. EIK praktika kohaselt on võimalik teha erandeid ka konfrontatsiooniõigusest, kuid need ei tohi rikkuda kaitseõigust (EIK 27.02.2001 Luca vs. Itaalia, p 39). Tunnistaja kohtulikust ülekuulamisest loobumisel ja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamiseks peab alati esinema põhjendatud alus. Tunnistaja kohaloleku kindlustamiseks peab riik tegema mõistlikke pingutusi ja vajadusel selgitama välja tema puudumise põhjusi ning püüdma neid kõrvaldada (EIK 20.01.2009 Al-Khawaja ja Tahery vs. Ühendkuningriik, p 120-125). Isikuliste tõendiallikate puhul tähendab tõendite vahetu uurimise põhimõte tunnistaja ja kannatanu vahetut ülekuulamist kohtuistungil ja nende kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamise erandlikkust (vt nt RKKKo 3-1-1-48-11, p 14). Selline põhimõte tuleneb ka 1. septembril 2011 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku redaktsioonist, mille kohaselt võidakse isikuliste tõendiallikate osas kalduda kõrvale KrMS § 15 lg-s 1 sisalduvast põhimõttest vaid KrMS §-s 291 sätestatud erandjuhtudel.
KrMS § 291 lg-s 3 on sätestatud võimalus võtta tõendina vastu ka tunnistaja deponeerimata ütlused. Konfrontatsiooniõigust välistavalt saadud ütluste vastuvõtmiseks tõendina on aktsepteeritavad üksnes KrMS § 291 lg 1 p-des 1-3 nimetatud olukorrad. Tegemist ei ole õiguslikult samaväärsete olukordadega. Tunnistaja surm või ütluste andmist välistav terviseseisund on nõuetekohaselt tuvastatuna tõepoolest objektiivsed asjaolud, mil isikult vastava teabe saamine tavapärasel viisil - kohtulikul arutamisel ristküsitluse käigus - on võimatu. Seevastu tunnistaja poolt kohtuistungil ütluste andmisest keeldumine on selle isiku subjektiivne otsustus. Seetõttu lasub ütluste andmisest keeldumise korral riigil kohustus kasutada kõiki tema võimuses olevaid meetmeid saavutamaks siiski tunnistaja küsitlemise võimalikkust. KrMS § 66 lg 3 kohaselt on tunnistaja kohustatud andma ütlusi, kui ütluste andmisest keeldumiseks puudub seaduslik alus KrMS §-de 71 - 73 järgi. Kuigi kriminaalasjade menetlemisel tuleb ette tunnistaja ähvardamist, on riiki esindava prokuratuuri ülesanne kõigi seaduslike vahenditega tõrjuda ähvardused lõplikult ja resoluutselt ning tagada tunnistajate turvatunne kodanikukohustuse täitmisel. (Vt ka RKKKo 3-1-1-86-12, p-d 34-35).
Tunnistaja hirm ja selle tõttu kohtumenetluses ütluste andmisest keeldumine ei anna reeglina alust avaldada tema kohtueelses menetluses antud ütlusi (vt RKKKo 3-1-1-86-12).
Kohus võib deponeerimata ütlused tõendina vastu võtta vaid KrMS § 291 lg-s 3 loetletud kolme tingimuse samaaegsel esinemisel. Need kolm tingimust võib omakorda jagada kahte rühma. Esimeses ja kolmandas punktis nimetatud tingimused seonduvad süüdistatavale täiendavate kaitseõiguslike garantiide andmisega olukorras, mil temalt on ära võetud konfrontatsiooniõigus. KrMS § 291 lg 3 p-s 2 nimetatud tingimus aga ei loo süüdistatavale mingit täiendavat kaitseõiguslikku garantiid. Vastupidi - see tingimus peab seadusandja tahte kohaselt teenima hoopis legaliteedipõhimõtet (või muul viisil avalikku huvi) kasutada tõendamisel süüdistatava menetluslike õiguste tagamisele vähemranget standardit siis, kui tegemist on kriminaalasja kui terviku seisukohalt olulise asjaoluga.
KarS § 392 näeb ette vastutuse keelatud ja eriluba nõudva kauba ebaseadusliku sisse- ja väljaveo eest, sealhulgas narkootilise aine toimetamise eest üle Euroopa Ühenduse tollipiiri või riigipiiri. Riigipiiri all mõistetakse selles süüteokoosseisus sõltumata karistusseadustiku ruumilise kehtivuse põhimõtetest mitte igasuguste maailma- või Euroopa riikide vahelist piiri, vaid Eesti Vabariigi riigipiiri, mida defineerib riigipiiri seadus. Süüteokatsena on käsitletavad ainult sellised teod, mis on vahetus ajalis-ruumilises seoses eriosa süüteokoosseisus kirjeldatud teoga ehk siis piiri ületamisega.
|
| 3-1-1-10-15
|
Riigikohus |
16.03.2015 |
|
Olukorras, kus süüdistatava käideldud narkootilisest ainest oleks piisanud narkojoobe tekitamiseks keskmiselt 1 075 200 inimesele, on narkootilise aine kogus süü suuruse hindamisel keskne tegur. Sedavõrd suures koguses narkootilise aine käitlemisega ohustatakse ulatuslikult KarS §-ga 184 kaitstavat õigushüve, milleks on rahvatervis. Süü suurus, vajadus piirata narkootiliste ainete levikut ja ka karistuse üldpreventiivne mõju õigustaksid siis süüdlase karistamist vangistusega sanktsiooni ülemmääras.
Kaastäideviimise materiaalõiguslik määratlus sisaldub KarS § 21 lg-s 2, mille esimese lause kohaselt järgneb vastutus kaastäideviimise eest siis, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb KarS § 21 lg 2 esimest lauset sisustada teovalitsemise teooriast lähtudes kui funktsionaalset teovalitsemist. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Iga täideviija panus süüteo toimepanemisse peab olema oluline, mis tähendab, et isiku süüditunnistamiseks kaastäideviijana peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et konkreetne isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt nt RKKK 3-1-1-18-08, p 14 koos edasiste viidetega).
Isiku süüditunnistamist grupilises kuriteos ei välista iseenesest see, et teise grupi liikme isik on jäänud kohtueelsel uurimisel tuvastamata. Mõistetavalt tuleb ka sellisel juhul mõlema isiku käitumise osas nii süüdistuses kui ka süüdimõistvas otsuses näidata ja kindlaks teha need faktilised asjaolud, mis võimaldavad rääkida kaastäideviimise objektiivsete ning subjektiivsete eelduste täidetusest.
Kaastäideviimise materiaalõiguslik määratlus sisaldub KarS § 21 lg-s 2, mille esimese lause kohaselt järgneb vastutus kaastäideviimise eest siis, kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu ta oleks seda ise teinud. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb KarS § 21 lg 2 esimest lauset sisustada teovalitsemise teooriast lähtudes kui funktsionaalset teovalitsemist. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt süüteokoosseisu objektiivsed tunnused, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Iga täideviija panus süüteo toimepanemisse peab olema oluline, mis tähendab, et isiku süüditunnistamiseks kaastäideviijana peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mis on aluseks väitele, et konkreetne isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (vt nt RKKK 3-1-1-18-08, p 14 koos edasiste viidetega).
Isiku süüditunnistamist grupilises kuriteos ei välista iseenesest see, et teise grupi liikme isik on jäänud kohtueelsel uurimisel tuvastamata. Mõistetavalt tuleb ka sellisel juhul mõlema isiku käitumise osas nii süüdistuses kui ka süüdimõistvas otsuses näidata ja kindlaks teha need faktilised asjaolud, mis võimaldavad rääkida kaastäideviimise objektiivsete ning subjektiivsete eelduste täidetusest.
Narkootilise aine arvestuslikku väärtust ei saa võrdsustada sellise summa tasumisega narkootilise aine omandamisel. Kuigi üldjuhul ei omandata suures koguses narkootilist ainet tasuta, peab olukorras, kus isikule heidetakse ette kuriteo toimepanemist grupis, ja sisustatakse ühe grupi liikme teopanust muu hulgas narkootilise aine omandamiseks vajalike rahaliste vahendite andmise kaudu, need asjaolud kriminaalmenetluses eraldi tõendama.
Kui süüdistuse ja kohtuotsuste kohaselt ei olnud eeluurimisel tuvastamata kaastäideviijal narkootilise ainega vahetut kokkupuudet, ei saa DNA-ekspertiisiakt, mille alusel tehti narkootilise aine pakenditel kindlaks tuvastamata isikute bioloogilise materjali olemasolu, tõendada kuriteo grupilist toimepanemist. Tegemist võib olla näiteks süüdistatavale narkootilist ainet müünud isiku või isikute bioloogilise materjaliga, kes ei ole KarS § 184 mõttes käsitatav(ad) kuriteo kaastäideviijatena (vt RKKK 3-1-1-38-11, p 22).
Narkootilise aine arvestuslikku väärtust ei saa võrdsustada sellise summa tasumisega narkootilise aine omandamisel. Kuigi üldjuhul ei omandata suures koguses narkootilist ainet tasuta, peab olukorras, kus isikule heidetakse ette kuriteo toimepanemist grupis, ja sisustatakse ühe grupi liikme teopanust muu hulgas narkootilise aine omandamiseks vajalike rahaliste vahendite andmise kaudu, need asjaolud kriminaalmenetluses eraldi tõendama.
Olukorras, kus süüdistatava käideldud narkootilisest ainest oleks piisanud narkojoobe tekitamiseks keskmiselt 1 075 200 inimesele, on narkootilise aine kogus süü suuruse hindamisel keskne tegur. Sedavõrd suures koguses narkootilise aine käitlemisega ohustatakse ulatuslikult KarS §-ga 184 kaitstavat õigushüve, milleks on rahvatervis. Süü suurus, vajadus piirata narkootiliste ainete levikut ja ka karistuse üldpreventiivne mõju õigustaksid siis süüdlase karistamist vangistusega sanktsiooni ülemmääras.
KarS § 392 on alates 1. jaanuarist 2015 kehtetu. Suures koguses narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine, mis seisneb omandamises, valdamises, vedamises ja üle riigipiiri toimetamises, on alates 1. jaanuarist 2015 käsitatav üksnes KarS § 184 järgi kvalifitseeritava kuriteona.
Kui süüdistuse ja kohtuotsuste kohaselt ei olnud eeluurimisel tuvastamata kaastäideviijal narkootilise ainega vahetut kokkupuudet, ei saa DNA-ekspertiisiakt, mille alusel tehti narkootilise aine pakenditel kindlaks tuvastamata isikute bioloogilise materjali olemasolu, tõendada kuriteo grupilist toimepanemist. Tegemist võib olla näiteks süüdistatavale narkootilist ainet müünud isiku või isikute bioloogilise materjaliga, kes ei ole KarS § 184 mõttes käsitatav(ad) kuriteo kaastäideviijatena (vt RKKK 3-1-1-38-11, p 22).
Alates 1. jaanuarist 2015 kehtiv KarS § 5 lg 2 ls 1 redaktsioon sätestab, et seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, on tagasiulatuv jõud isiku suhtes, keda ei ole selle teo eest jõustunud otsusega karistatud. KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt RKKK 3-1-1-39-08, p 9). Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule (vt RKKK 3-1-1-36-07, p 7.3). Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt (vt ka RKKKK 3-1-1-18-14, p 6).
Isiku süüditunnistamist grupilises kuriteos ei välista iseenesest see, et teise grupi liikme isik on jäänud kohtueelsel uurimisel tuvastamata. Mõistetavalt tuleb ka sellisel juhul mõlema isiku käitumise osas nii süüdistuses kui ka süüdimõistvas otsuses näidata ja kindlaks teha need faktilised asjaolud, mis võimaldavad rääkida kaastäideviimise objektiivsete ning subjektiivsete eelduste täidetusest.
Kui süüdistuse ja kohtuotsuste kohaselt ei olnud eeluurimisel tuvastamata kaastäideviijal narkootilise ainega vahetut kokkupuudet, ei saa DNA-ekspertiisiakt, mille alusel tehti narkootilise aine pakenditel kindlaks tuvastamata isikute bioloogilise materjali olemasolu, tõendada kuriteo grupilist toimepanemist. Tegemist võib olla näiteks süüdistatavale narkootilist ainet müünud isiku või isikute bioloogilise materjaliga, kes ei ole KarS § 184 mõttes käsitatav(ad) kuriteo kaastäideviijatena (vt RKKK 3-1-1-38-11, p 22).
Tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus asuda süüdistaja rolli ega täita süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega. Kooskõlas KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõttega in dubio pro reo tuleb sellisel juhul kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks (vt nt RKKK 3-1-1-10-11, p 26). Vastasel juhul rikutakse süüdimõistva otsuse tegemisel kohtuotsuse põhistamise nõudeid ja põhiseaduse §-st 22 ning KrMS §-st 7 tulenevat süütuse presumptsiooni põhimõtet, millised puudused on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
KarS § 392 on alates 1. jaanuarist 2015 kehtetu. Suures koguses narkootilise aine ebaseaduslik käitlemine, mis seisneb omandamises, valdamises, vedamises ja üle riigipiiri toimetamises, on alates 1. jaanuarist 2015 käsitatav üksnes KarS § 184 järgi kvalifitseeritava kuriteona.
|
| 3-1-1-60-15
|
Riigikohus |
08.10.2015 |
|
Süüdistatavat ei saa KarS § 392 lg 2 p 1 järgi KarS § 5 lg 2 ls 1 alusel õigeks mõista pelgalt põhjusel et kuriteokoosseis on tunnistatud kehtetuks. Tegemist ei ole olukorraga, kus süüteokoosseisu kehtetuks tunnistamise järel puuduks muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetuks tunnistamist enam ei oleks vastanud. Rääkida ei saa ka süüdistuse mahu vähenemisest, sest teokirjelduse aluseks olnud faktilised asjaolud jäid samaks. Seega, arvestades põhimõtet, mille kohaselt tuleb kohtuotsuses tegu kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi, olnuks õigustatud käsitada isikule ette heidetud käitumist jätkuvalt KarS §-des 392 ja 184 ette nähtud kuritegude ideaalkogumina. (p 7.3)
Teo karistatavuse välistab seadus, mis tunnistab süüteokoosseisu kehtetuks või muudab seda nii, et tegu sellele enam ei vasta, ja seda olukorras, kus ühtlasi puudub ka mõni muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetuks tunnistamist või muutmist vastaks. Samuti võib olla tegemist karistusseadustiku üldosas või süüteokoosseisu blanketset tunnust sisustavas normis tehtud muudatusega, mille tulemusena muutub varem süüteona karistatav tegu mittekaristatavaks. (p 7.2)
Alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva karistusseaduse redaktsiooni kohaselt hõlmab KarS §-s 184 sätestatud narkootilise ja psühhotroopse aine käitlemine ka narkootilise ja psühhotroopse aine sisse- ja väljaveo, s.t nimetatud ainete toimetamise Euroopa Liidu liikmesriigist või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigist Eestisse või vastupidi. Seega kujutab enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 392 dispositsioonis kirjeldatud käitumine endast jätkuvalt kuriteona karistatavat tegu, kuna on kehtiva seaduse mõttes hõlmatud KarS § 184 koosseisulistest tunnustest. (p 7.2)
Süüdistatavat ei saa KarS § 392 lg 2 p 1 järgi KarS § 5 lg 2 ls 1 alusel õigeks mõista pelgalt põhjusel et kuriteokoosseis on tunnistatud kehtetuks. Tegemist ei ole olukorraga, kus süüteokoosseisu kehtetuks tunnistamise järel puuduks muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetuks tunnistamist enam ei oleks vastanud. Rääkida ei saa ka süüdistuse mahu vähenemisest, sest teokirjelduse aluseks olnud faktilised asjaolud jäid samaks. Seega, arvestades põhimõtet, mille kohaselt tuleb kohtuotsuses tegu kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi, olnuks õigustatud käsitada isikule ette heidetud käitumist jätkuvalt KarS §-des 392 ja 184 ette nähtud kuritegude ideaalkogumina. (p 7.3)
Kui süüdistatav esitab kohtumenetluse ajal kohtule taotluse lühimenetluse kohaldamiseks, kuid selleks puudub prokuröri nõusolek, ja taotluse esitamisel ei järgita ka KrMS § 234 lg-s 4 ette nähtud korda, puudub maakohtul KrMS § 2371 lg-s 1 märgitud seaduslik alus jätkata üldmenetluses kohtusse saabunud kriminaalasja arutamist lühimenetluses. (p 9)
KrMS § 233 lg-s 2 sisalduvate lühimenetluse kohaldamise keeldude kõrval ei näe menetlusseadustik ette muid kriteeriume, millest lähtudes saaks otsustada, kas lühimenetlusest keeldumine oli põhjendatud. Arvestades aga prokuratuurile kriminaalmenetluses pandud ülesandeid (KrMS § 30 lg 1) ja kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet (KrMS § 14 lg 1), peab prokuröril kahtlemata säilima otsustusõigus ka selle üle, kas konkreetse kohtuasja eripära arvesse võttes on põhjendatud seda asja arutada lühi- või üldmenetluses. (p 10)
Kui süüdistatav esitab kohtumenetluse ajal kohtule taotluse lühimenetluse kohaldamiseks, kuid selleks puudub prokuröri nõusolek, ja taotluse esitamisel ei järgita ka KrMS § 234 lg-s 4 ette nähtud korda, puudub maakohtul KrMS § 2371 lg-s 1 märgitud seaduslik alus jätkata üldmenetluses kohtusse saabunud kriminaalasja arutamist lühimenetluses. (p 9)
Kui ekspert on puhta narkootilise aine koguse arvutamisel eksinud, kuid teinud samas kindlaks puhta narkootilise aine sisalduse protsentides, ei ole tegemist veaga, mida peaks käsitama ekspertiisiakti koostamisele esitatavate nõuete olulise rikkumisena. Sellisel juhul saab eksperdi arvamuse alusel mitteõiguslikke eriteadmisi kasutamata lihtsa tehte alusel välja arvutada tegeliku puhta aine massi. (p 14.2)
Kriminaalasjade eraldamine tingib olukorra, kus sama teo kohta kogutud tõendeid peavad hindama erinevad kohtukoosseisud ja seega võib paratamatult erineda ka nende kohtukoosseisude poolt osale tõenditele antud hinnang. (p 12)
KarS § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal hetkel, arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt siiski lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule. Kui seadus on teo toimepanemise ja otsuse tegemise vahelisel ajal muutunud, tuleb kohtuotsuses vastata küsimusele, kas ja kui, siis millise sätte järgi on isiku tegu karistatav karistusseaduse uue redaktsiooni kohaselt. (p 7.1)
Teo karistatavuse välistab seadus, mis tunnistab süüteokoosseisu kehtetuks või muudab seda nii, et tegu sellele enam ei vasta, ja seda olukorras, kus ühtlasi puudub ka mõni muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetuks tunnistamist või muutmist vastaks. Samuti võib olla tegemist karistusseadustiku üldosas või süüteokoosseisu blanketset tunnust sisustavas normis tehtud muudatusega, mille tulemusena muutub varem süüteona karistatav tegu mittekaristatavaks. (p 7.2)
Alates 1. jaanuarist 2015 kehtiva karistusseaduse redaktsiooni kohaselt hõlmab KarS §-s 184 sätestatud narkootilise ja psühhotroopse aine käitlemine ka narkootilise ja psühhotroopse aine sisse- ja väljaveo, s.t nimetatud ainete toimetamise Euroopa Liidu liikmesriigist või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigist Eestisse või vastupidi. Seega kujutab enne 1. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 392 dispositsioonis kirjeldatud käitumine endast jätkuvalt kuriteona karistatavat tegu, kuna on kehtiva seaduse mõttes hõlmatud KarS § 184 koosseisulistest tunnustest. (p 7.2)
Süüdistatavat ei saa KarS § 392 lg 2 p 1 järgi KarS § 5 lg 2 ls 1 alusel õigeks mõista pelgalt põhjusel et kuriteokoosseis on tunnistatud kehtetuks. Tegemist ei ole olukorraga, kus süüteokoosseisu kehtetuks tunnistamise järel puuduks muu süüteokoosseis, millele tegu pärast algse koosseisu kehtetuks tunnistamist enam ei oleks vastanud. Rääkida ei saa ka süüdistuse mahu vähenemisest, sest teokirjelduse aluseks olnud faktilised asjaolud jäid samaks. Seega, arvestades põhimõtet, mille kohaselt tuleb kohtuotsuses tegu kvalifitseerida teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi, olnuks õigustatud käsitada isikule ette heidetud käitumist jätkuvalt KarS §-des 392 ja 184 ette nähtud kuritegude ideaalkogumina. (p 7.3)
KrMS § 233 lg-s 2 sisalduvate lühimenetluse kohaldamise keeldude kõrval ei näe menetlusseadustik ette muid kriteeriume, millest lähtudes saaks otsustada, kas lühimenetlusest keeldumine oli põhjendatud. Arvestades aga prokuratuurile kriminaalmenetluses pandud ülesandeid (KrMS § 30 lg 1) ja kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet (KrMS § 14 lg 1), peab prokuröril kahtlemata säilima otsustusõigus ka selle üle, kas konkreetse kohtuasja eripära arvesse võttes on põhjendatud seda asja arutada lühi- või üldmenetluses. (p 10)
|
Facebook
Twitter