3-1-1-142-05
|
Riigikohus |
01.03.2006 |
|
Kaudset tahtlust ja kergemeelsuse vormis ettevaatamatust tuleb piiritleda subjektiivse külje voluntatiivse elemendi abil (RKKKo nr 3-1-1-16-05 ja 3-1-1-32-05). Mõlemal juhul tunneb isik ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse, kuid erinev on suhtumine võimalikku tagajärge. Kaudse tahtluse korral kiidab isik võimaliku tagajärje heaks, st soostub tema saabumisega.
Ettevaatamatuse korral loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab aga olema isiku üldist elukogemust ja teospetsiifikat silmas pidades adekvaatne, st see peab tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast juhuslikkusest.
Seega tuleb kaudse tahtluse ja ettevaatamatuse piiritlemisel esmalt tuvastada, kas isik kujutas endale üldjoontes ja tavalise elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost oma teo ja saabuva tagajärje vahel (RKKKo nr 3-1-1-28-01). Jaatava vastuse korral tuleb seejärel lahendada küsimus, kas ta kiitis tagajärje heaks (seda mööndes) või lootis seda vältida.
Isiku arusaamisvõimet, sellega seonduvat võimaliku tagajärje äratundmist ning tagajärjega soostumist võib mõjutada ka füüsilist või psühholoogilist laadi eriolukord. Ühe sellisena on arvestatav ka spontaanne, kaalutlemata, afektiivsele ärritusele sarnanev seisund. Seejuures on oluline eristada isiku arusaama tema käitumise üldisest õigusvastasusest ja konkreetsest objektiivsest ohtlikkusest. Kusjuures kui isik saab aru oma teo ohtlikkusest, ei tähenda see iseenesest, et ta arvestas ka võimaliku raske tagajärjega ja sellega sisimas nõustus. Küsimus on intellektuaalse ja voluntatiivse elemendi piiritlemises.
Taoline vaimset laadi eriolukord pole pelgalt meditsiiniline mõiste, mille peaks ja saaks tuvastada üksnes ekspertiisi käigus, vaid lisaks saab selle kindlaks teha tõenditele antava üldhinnanguga kriminaalasja menetlemisel (vt ka RKKKo nr 3-1-1-86-04). Olulise tunnusena tuleb arvestada teo toimepanija isikut.
Kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Isiku teoeelne- ja järgne käitumine võib anda teavet lisaks objektiivsetele tehioludele ka süüteokoosseisu subjektiivse külje kohta. (vt RKKKo nr 3-1-1-16-04) Arvestada saab ka isiku arvamusavaldusi teo toimepanemise ajal ning enne ja pärast seda. Need tunnused võivad anda teavet isiku käitumise motiivide kohta. Seejuures tuleb aga silmas pidada, et tegemist on esmajoones abistava kriteeriumiga, mis aitab tahtlust siduda isiku subjektiivse suhtumisega teosse ja tagajärge vahetult teo toimepanemise ajal.
Nii spetsialisti kui ka menetlejat võidakse tunnistajana üle kuulata vaid kriminaalasja uurimise käiku ennast puudutavate asjaolude osas. Lähtudes KrMS § 49 lg 1 p-st 3, § 52 lg-st 1 ja § 59 lg-st 1 peab nimetatud asjaolude osas tunnistajana üle kuulatud menetleja oma senisest menetlejarollist taanduma.
Tõendite kajastamise ja analüüsi pinnalt peab olema arusaadav ning jälgitav kohtu siseveendumuse kujunemine (RKKKo nr 3-1-1-119-04).
KrMS § 14 lg-st 1, § 321 lg 2 p-dest 4 ja 5 ning § 331 lg-st 2 tuleneb, et tõendite uurimisel ringkonnakohtus lähtutakse eeskätt apellandi taotlustest. KrMS § 15 lg-s 2 kohaselt võib ringkonnakohus üldiselt võrdsel määral tugineda nii ringkonnakohtus vahetult uuritud tõenditele kui ka maakohtus uuritud ja apellatsioonikohtus avaldatud tõenditele.
Kohtuistungil mingi teadusvaldkonna huviorbiiti kuuluva probleemi kohta üldise iseloomuga selgitusi jagavat isikut ei saa käsitada tunnistajana KrMS § 66 lg 1 mõttes, sest tal ei ole puutumust kuriteosündmuse ega süüdistatavaga.
Sellise isiku ülekuulamist kohtus tunnistajana, kel seaduse kohaselt ei ole tunnistaja menetlusseisundit, on alust lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks siis, kui kohus otsuse tegemisel tugineb tema ütlustele.
Üldjuhul on kriminaalmenetluslikul tõendamisel võimalik kasutada vaid KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliike (nn ranged tõendid) ja üksnes menetlusliku sisuga asjaolude (näiteks menetlustähtaja järgimise) tõendamiseks on sama paragrahvi teise lõike kohaselt võimalik tugineda täiendavalt ka sellisele teabeliigile, mis ei sisaldu KrMS § 63 lg 1 loetelus (nn vabatõend). Range tõendamissüsteem nõuab erinevate lubatavate tõendiliikide, aga ka erinevate tõendiallikate selget piiritlemist üksteisest. Selgelt tuleb piiritleda ka ühelt poolt tunnistajat ja tema ütlusi ning teiselt poolt eksperti ja eksperdi arvamust ning ekspertiisiakti selgitamiseks antavaid eksperdi ütlusi.
Kohtuistungil mingi teadusvaldkonna huviorbiiti kuuluva probleemi kohta üldise iseloomuga selgitusi jagavat isikut ei saa käsitada tunnistajana KrMS § 66 lg 1 mõttes, sest tal ei ole puutumust kuriteosündmuse ega süüdistatavaga.
|
| 3-1-1-90-06
|
Riigikohus |
20.11.2006 |
|
KarS § 242 koosseisus on seadusandja kriminaliseerinud neli iseseisvat osategu, mille ühiseks nimetajaks on nende toimepanemine ettevaatamatusest: a) riigisaladuse avalikustamine; b) riigisaladuse ebaseaduslik edastamine; c) riigisaladusele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamine ja d) riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamine.
Seega, kuigi KarS § 242 on pealkirjastatud kui "Riigisaladuse avalikustamine ettevaatamatusest", ei tähenda see, et iga selles paragrahvis kirjeldatud osategu peaks alati kaasa tooma avalikustamise kui tagajärje. Avalikustamine võib küll järgneda riigisaladuse ebaseaduslikule edastamisele, riigisaladusele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamisele kui ka riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamisele, kuid see ei ole nende koosseisude realiseerituse seisukohalt obligatoorne. KarS § 242 on abstraktne ohudelikt, mis ei nõua konkreetse tagajärje saabumist. Isegi kui isik, kellele salastatud teave sai teatavaks, on tuvastatud, ei ole nõutav, et ta oleks pidanud talle avaldatust aru saama kui riigisaladusest.
Lugedes riigisaladuse avalikustamise, selle ebaseadusliku edastamise, sellele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamise ja riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamise kuriteoks KarS §-de 241 ja 242 järgi ning nähes samaaegselt RSS § 321 lg-s 1 ette väärteokaristused Riigisaladuse seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete rikkumise eest (kui see ei ole seotud riigisaladuse avalikustamisega), on seadusandja soovinud saavutada olukorda, kus Karistusseadustiku nimetatud paragrahvides loetletud teod oleks karistatavad kuritegudena, kõik muud Riigisaladuse seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktide rikkumised aga väärtegudena.
Teabekandja kaotamisega KarS § 242 tähenduses võiks tegemist olla olukorras, kus isik ei tea, kuhu ta teabekandja jättis. Samas ei ole välistatud ka olukord, kus isik küll teab, kuhu ta teabekandja jättis, kuid vaatamata sellele on see väljunud tema vahetust valdusest (nt bussi või taksosse jne unustamisel). Eeltooduga ei saa olla võrdsustatud olukord, kus teabekandja valdaja valdus murtakse tema tahte vastaselt, s.t teabekandja varastatakse valdajalt. Selline olukord on kvalifitseeritav riigisaladusele ebaseadusliku juurdepääsu võimaldamisena ettevaatamatusest, mitte aga riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamisena KarS § 242 tähenduses.
KrMS § 68 lg 5 sätestab, et tunnistaja ütlused tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, on tõendid üksnes juhul, kui vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata. Asjaolu, et selleks õigustatud isik (KrMS § 71) keeldub ütluste andmisest, ei anna alust kasutada menetluses tõendina tunnistaja ütlusi tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest tunnistaja on teada saanud selle isiku vahendusel. Vastupidine käitumine oleks vastuolus Põhiseaduse § 22 lg-s 3 märgitud keeluga sundida ütluste andmisele oma lähedaste vastu.
Heites süüdistatavale ette, et viimane ei ole veenvalt tõendanud häiresüsteemi olemasolu, on kohus läinud vastuollu süütuse presumptsiooni põhimõttega, mille kohaselt ei ole keegi kriminaalmenetluses kohustatud tõendama oma süütust.
Kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel (vt ka RKKKo nr 3-1-1-78-05 ja nr 3-1-1-24-06).
Sarnaselt tahtliku süüteoga moodustavad ettevaatamatusdelikti objektiivse külje "tegu, tagajärg ja nendevaheline seos, kus tegu on eeldus, ilma milleta tagajärg ei saabuks (vt ka RKKKo nr 3-1-1-11-01). Samuti on vaja tuvastada objektiivne hoolsuskohustuse rikkumine (tegu ettevaatamatusdelikti mõttes) ning õigusvastasusseos, samuti lubatud riski ületamine ja tegutsemine normi kaitsealas. Seejuures saab deliktistruktuuri ülesehitusest tulenevalt õigusvastasusseosest ehk sellest, kas tagajärg saabuks ka hoolsuskohustusele vastava käitumise korral, rääkida alles siis, kui eelnevalt on tuvastatud objektiivse hoolsuskohustuse rikkumine (vt RKKKo nr 3-1-1-136-05).
Ettevaatamatusdeliktide peamiseks küsimuseks on, kas ja millisel määral ning millisel alusel tuleb määratleda hoolsuskohustusele vastav tegu, mille rikkumist isikule ette heidetakse. Isiku hoolsuskohustusele mittevastav tegu peab seejuures ületama lubatud riski (nt materiaalse delikti korral peab just isiku poolt hoolsuskohustust rikkuv tegu esile kutsuma tagajärje saabumise lubatud riski ületamise näol ning viimane peab ka realiseeruma kahjuliku, isikule omistatava tagajärjena), s.t ei piisa pelgalt sellest, et tuvastatakse formaalselt hoolsusvastane tegu.
Süüdistades isikut tegevusetuses, tuleb konstrueerida nõutav tegu, näidates ära, milline oleks olnud kohustusele vastav käitumine. Samuti tuleb kontrollida, kas nõutav tegu on objektiivselt eeldatav, s.t kas isikul oleks olnud võimalik teha nõutav tegu. Süülise vastutuse põhimõttest tulenevalt ei ole mõeldav isiku karistamine selle eest, et ta ei tegutsenud, kui tal ei olnudki võimalik talle pandud kohustust täita (vt RKKKo nr 3-1-1-80-06).
Kuigi normi pealkiri ja kirjeldatav tegu peavad olema omavahel kooskõlas, ei ole tegemist olukorraga, kus normi tõlgendamise aluseks saaks ja võiks olla ainult või peamiselt normi pealkiri. Seadusandja poolt kirjeldatava süüteo mõisteline maht võib olla seega nii suurem kui ka väiksem normi pealkirjast tulenevast võimalikust mahust. Normi tõlgendamise piirid tuleb leida eelkõige teokirjeldusest ehk süüteokoosseisu sõnastusest, mitte aga pelgalt paragrahvi pealkirjast.
Seadusandja võib ühte normi paigutada erinevad osateod, kasutades normi pealkirjana samal ajal vaid ühte neist. Erinevad osateod säilitavad sellisel juhul sisemise iseseisvuse ja süüteokoosseisu realiseerib iga osategu eraldivõetult, sõltumata temaga külgnevatest teokirjeldustest. Üheks selliseks võimaluseks on süüteokoosseisu konstrueerimine nn alternatiiv-aktiliselt, kus koosseisutunnused esitatakse üksteise suhtes alternatiivsetena (nt KarS § 242).
|
| 3-1-1-97-06
|
Riigikohus |
29.12.2006 |
|
Süüteo vahendlik täideviimine tähendab KarS § 21 lg 1 kohaselt olukorda, kus üks isik paneb teo toime teist isikut ära kasutades, mis eeldab ärakasutatava isiku valitsemist ülekaaluga (teadmisega, tahtega, teatud võimuaparaadi abil) (vt RKKKo nr 3-1-1-64-05). Ärakasutatud isiku valitsemisest ülekaaluka teadmisega saab rääkida juhul, kui vahendlik täideviija viib teise isiku mingitest asjaoludest eksitusse või vähemalt kasutab tema eksitust ära nii, et ärakasutatud isik teostab oma tegevusega tahtmatult vahendliku täideviija teoplaani (vt ka RKKKo nr 3-1-1-24-06).
KrMS § 64 lg-st 4 tulenevalt võivad uurimisasutus ja prokuratuur kaasata tõendite kogumisele ka erapooletu spetsialisti, keda sama sätte kohaselt võidakse samuti üle kuulata tunnistajana. Spetsialisti ei saa aga siiski käsitada tunnistajana KrMS § 66 lg 1 mõttes. Kuna spetsialist ei ole isik, kes "võib teada tõendamiseseme asjaolusid", siis saab teda üle kuulata vaid kriminaalasja uurimise käiku puudutavate asjaolude suhtes (vt ka RKKKo nr 3-1-1-142-05).
Spetsialistist tunnistaja poolt tõendamiseseme asjaolude kohta antud ütlus, mis käsitleb mitteõiguslikele eriteadmistele rajanevaid järeldusi, on kriminaalmenetluses lubatav tõend vaid juhul, kui sellised järeldused on tehtud ekspertiisi raames.
KrMS § 285 lg 2 kohaselt tuleb prokuröril kohtuistungi alguses avaldada kogu süüdistusakt, mitte üksnes süüdistuse sisu. Aktsepteerides prokuröri poolt süüdistusakti osalist avaldamist, toimis maakohus KrMS § 285 lg 2 mõtte vastaselt ja rikkus sel viisil kriminaalmenetlusõigust. Üksnes süüdistuse sisu avaldamine ei pruugi olla piisav kohtu ja menetlusosaliste detailseks informeerimiseks.
Kohus, kellele on kriminaalasi kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise järgselt saadetud uueks arutamiseks, lähtub uuel arutamisel konkreetsest tühistamise alusest (RKKKo nr 3-1-1-132-03). See tähendab, et juhul, mil kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks oli kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, peab kriminaalasja uuesti arutav kohus igal juhul astuma menetluslikke samme Riigikohtu poolt osutatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise kõrvaldamiseks ja on alles seejärel pädev otsustama, kas arutamise tulemina antud materiaalõiguslikud hinnangud jäävad endiseks või tuleks neid muuta.
Tulenevalt KrMS § 34 lg 1 p-st 1 ja § 35 lg-st 2 on süüdistatava esmaseks õiguseks õigus teada, milles teda süüdistatakse. Süüdistusakti esitamine süüdistatavale teenibki eelkõige eesmärki tagada süüdistatava informeeritus süüdistuse sisust ja seeläbi ka võimalus end tõhusalt kaitsta. Süüdistusakti koostamise momendist muutub senise menetlusaluse isiku - kahtlustatava - menetlusseisund, temast saab süüdistatav (KrMS § 35 lg 1). Seega on süüdistusakti süüdistatavale edastamise eesmärgiks samuti tema informeerimine menetlusseisundi muutumisest.
Süüdistataval peab olema tõhus võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et süüdistuses kirjeldatud tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal, kui ka sellele, et tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni. Nimetatud õiguse efektiivne kasutamine on võimalik üksnes juhul, kui süüdistatav on teadlik sellest, millistest sätetest lähtudes võib kohus käsitada tegu karistatavana nii selle toimepanemise ajal kehtinud kui ka pärast teo toimepanemist muutunud karistusseaduse järgi. Kohtu poolt kohaldatav õigusnorm ei tohi olla süüdistatavale üllatuslik. (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05)
Isikule Kriminaalkoodeksi järgi süüdistuse esitamisel tuleks süüdistuses näidata, millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi on süüdistuses kirjeldatud tegu karistatav Karistusseadustiku järgi, ehkki selle nõude eiramisel ei ole tegemist sedavõrd olulise kaitseõiguse rikkumisega, mida poleks enam võimalik kohtumenetluse käigus kõrvaldada (vt RKÜKo nr 3-1-1-120-03).
Süüdistuses peaks reeglina kajastuma kõik karistusseaduse muutumisest tingitud muudatused teo kvalifikatsioonis alates teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni. Seda sõltumata sellest, millise karistusseaduse redaktsiooni järgi isiku tegu tuleb kvalifitseerida. (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05)
KrMS § 339 lg-s 1 loetlemata kriminaalmenetlusõiguse rikkumiste puhul võib kohus KrMS § 339 lg 2 mõtte kohaselt tunnistada iga üksiku sama paragrahvi esimeses lõikes loetlemata kriminaalmenetlusõiguse rikkumise oluliseks siis, kui ta loeb selle üksiku rikkumise sedavõrd oluliseks, et sellega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus. Kuid KrMS § 339 lg 2 toimeala hõlmab ka olukorda, mil menetleja poolt on tahtlikult eiratud mitmeid selliseid kriminaalmenetlusõiguse sätteid, mis eraldivõetult ei oleks käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena (vt ka RKKKo nr 3-1-1-114-04).
KrMS § 226 lg-st 3 ja § 279 lg-test 1 ning 2 nende koostoimes tuleneb, et süüdistusakt tuleb lugeda süüdistatavale nõuetekohaselt kätte antuks üksnes siis, kui selle on süüdistatavale andnud prokuratuur, ning juhul kui kohus tuvastab, et süüdistatav ei ole prokuratuurilt süüdistusakti saanud, annab kohus selle ise süüdistatavale kätte.
Õigusriiklikkuse ja ausa kohtumenetluse põhimõtetest tulenevalt ei ole võimalik lugeda õigeks seda, et menetleja rikub menetlustoimingut tegema asudes teadlikult ja tahtlikult menetlusõigust põhjendusega, et rikkumine pole oluline (vt ka RKKKo nr 3-1-1-114-04).
|
| 3-1-1-105-06
|
Riigikohus |
28.02.2007 |
|
KrMS § 68 lg 3 kohaselt võib tunnistaja arvandmete, nimede ja muude raskesti meelespeetavate andmete kohta ütlusi andes kasutada märkmeid ja muid dokumente. KrMS § 68 lg 3 regulatsioon laieneb ka kohtulikule uurimisele. Ütluste tõepärasuse hindamise seisukohalt peab märkmete ja muude dokumentide kasutamine ütluste andmisel olema kajastatud ka kohtuistungi protokollis. See, mida lugeda "muudeks raskesti meelespeetavateks andmeteks" on fakti küsimus, mida tuleb kohtul igal konkreetsel juhul eraldi hinnata.
Tulenevalt KrMS §-st 289 ja § 293 lg-st 1 on lubatud avaldada kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ka vastava isiku ristküsitlusel. Selline ütluste avaldamine on lubatav vaid kohtumenetluse poole taotlusel siis, kui kohtus antavad ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega. KrMS § 289 lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine KrMS § 289 lg 1 alusel on lubatud üksnes juhul, kui tunnistaja vastused erinevad oluliselt varem räägitust või kui asjaolud talle ei meenu. Ütluste avaldamine KrMS § 289 lg 1 alusel eeldab kontrollitavuse huvides konkreetsete vastuolude nimetamist ja avaldamine on põhjendatud vastuolude osas, mitte aga terve ülekuulamisprotokolli ulatuses (vt RKKKo nr 3-1-1-52-06).
Juhtudel, mil tunnistaja ei mäleta ristküsitlemisel tõendamiseseme olulisi asjaolusid, mille kohta ta on varem ütlusi andnud, võib neid talle meelde tuletada tuginedes tema kohtueelses menetluses antud ütluste protokollile. Seejuures tuleb niisugusel meenutamisel lähtuda eesmärgist üksnes värskendada tunnistaja mälu, et oleks võimalik tema ristküsitlemine. Kirjeldatud eesmärgil ütluste avaldamine ei tohi aga kujuneda ülekuulamisprotokolli täies mahus ettelugemiseks. Kui vaatamata püüdlustele tunnistaja mälu ei taastu ja teda ei ole võimalik ristküsitleda, on tema eeluurimisel antud ütluste tõendina kasutamine välistatud.
Tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks on võimalik kasutada üksnes KrMS § 63 lg-s 1 ammendavalt loetletud tõendiliike (nn rangeid tõendeid). KrMS § 63 lg-s 2 sätestatu kohaselt aga on lubatud sama paragrahvi esimeses lõikes loetlemata tõendiliike (nn vabatõendeid) kasutada väga kitsalt vaid menetluse enese kulgu puudutavate asjaolude tuvastamiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-142-05). Menetluse kulgu puudutavateks asjaoludeks on näiteks menetlustähtaegade järgimist, menetlejate pädevust, mingi menetlustoimingu lubatavust jne puudutavad asjaolud. Kohtueelses menetluses antud ütlusi ei ole võimalik lugeda vabatõendiks.
|
| 3-1-1-113-06
|
Riigikohus |
19.03.2007 |
|
Kohtueelses menetluses antud ütluste alusel võib teatud määral korrigeerida kohtumenetluses antud ütlusi. Võimalik on nt mäluviga, kus isik ei peegelda oma hilisemates ütlustes algsündmust ennast, vaid mälujälge, mis on muutunud sõltuvalt sellest, mida isik vahepeal on selle sündmuse kohta kõnelenud, tajunud jne. Sellisel juhul on kohtueelses menetluses antud ütlustel nn põhiütlusi toetav, täpsustav iseloom. Kohtueelne menetlus ongi suuresti tõendite vahetuks, (kuriteo)sündmusega seoses kogetu-nähtu-kuuldu ajaliselt võimalikult lähedaseks talletamiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-89-03).
Kui aga on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 28.05.2014, nr 3-1-1-131-13, p 17)
KrMS §-s 289 sätestatu võimaldab isiku kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldada üksnes vastuolude tuvastamiseks tema ristküsitlusel antud ütlustega. Sellest tulenevalt puudub kohtul võimalus tunnistada usaldusväärseks hoopiski eeluurimisel antud ütlused ning jätta kõrvale ristküsitlusel saadud tulemused.
Väärteomenetluses on tulenevalt VTMS §-s 92 ja § 99 lg-s 8 sätestatust laiemad võimalused isikute kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamiseks.
Vastavalt KrMS § 344 lg-le 2 on kannatanul kassatsiooniõigus üksnes tsiviilhagisse puutuvas osas (vt RKKKo nr 3-1-1-77-05 ja nr 3-1-1-52-05). Täiendavaks kassatsiooniõiguse eelduseks on, et kannatanu huvides või tema vastu on kasutatud apellatsiooniõigust (KrMS § 344 lg 1 p 1) või on ringkonnakohus maa- või linnakohtu otsust muutnud või tühistanud tsiviilhagisse puutuvas osas. Seega kuulub kassatsiooniõiguse vältimatu eelduse hulka ka asjaolu, et kannatanu oleks esitanud tsiviilhagi.
KrMS § 68 lg 5 kohaselt on tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, tõendiks üksnes juhul, kui vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata. Kriminaalmenetluse prioriteediks on tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel tuginemine vahetule, mitte aga nn vahendlikule tunnistajale. Mingi ütluse väärtus tõendina on põhimõtteliselt seda tugevam, mida lähemal asub tema allikas tõendamiseseme asjaolule (nn tõendamiseseme asjaolule lähim originaaltõend), kuigi mõistetavalt ei saa teha järeldust, nagu oleks sündmuse vahetu kogemine juba iseenesest hilisemalt antud ütluste usaldusväärsuse garantiiks.
Teabe vahendamise korral on vahetu tõendiallikas ise vabastatud vastutusest valeütluse andmise eest KarS § 320 järgi, tema suhtes ei saa teostada ristküsitlust ning tema poolt kogetut kriitiliselt hinnata, samuti on peaaegu välistatud tema kui tõendiallika usaldusväärsuse kontrollimine vahetu kohtuliku uurimise kaudu.
Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana üldse usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetse tunnistaja ütlused tõendikogumist tervikuna välja jätta. Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise.
Kohtuotsuses on keelatud tuginemine kohtueelses menetluses antud ütlustele, kui nende avaldamist ei ole seaduses sätestatud tingimustel kohtuistungil taotletud. Täitmaks KrMS §-de 289 ja 291 nõudeid, on kohtuistungi protokollis vajalik muuhulgas märkida, kelle taotlusel ja millisel alusel ning ulatuses toimus tunnistaja või süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine (vt RKKKo nr 3-1-1-50-06).
KrMS § 289 lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Nimetatu kehtib nii tunnistaja kui ka süüdistatava ülekuulamise kohta (vt RKKKo nr 3-1-1-52-06).
Olukorras kus tunnistaja ei mäleta kohtumenetluses enam kriminaalasja eeluurimisel räägitut on tegemist teatava vastuoluga KrMS § 289 lg 1 mõttes. Seega võib juhtudel, mil tunnistaja ei mäleta ristküsitlemisel tõendamiseseme olulisi asjaolusid, mille kohta ta on varem ütlusi andnud, neid talle meelde tuletada tuginedes tema kohtueelses menetluses antud ütluste protokollile. Kuid sellisel viisil toimides tuleb silmas pidada vaid tunnistaja mälu värskendamise eesmärki, et oleks võimalik tema edasine ristküsitlemine ning ütluste avaldamine ei tohi kujuneda ülekuulamisprotokolli täies mahus ettelugemiseks. Ristküsitluse jätkamisel tuleb välja selgitada, mis tunnistajale meenub ning sel viisil ristküsitlusel saadud ütlusi hinnata kogumis teiste kohtus kontrollitud tõenditega. Kui aga eeluurimisel antud ütlused avaldatakse tervikuna ning nendele tuginetakse ka kohtuotsuse motiveerimisel, on tegemist KrMS § 289 lg 1 nõuete rikkumisega (vt RKKKo nr 3-1-1-105-06).
KrMS §-st 289 ja § 293 lg-st 1 tulenevalt on lubatud avaldada kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ka vastava isiku ristküsitlusel, s.o tema kohtuliku ülekuulamise raames. Selline ütluste avaldamine on lubatav vaid kohtumenetluse poole taotlusel siis, kui kohtus antavad ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega. Samuti tuleb silmas pidada, et KrMS § 289 lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki (vt RKKKo nr 3-1-1-52-06).
Kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused (vt ka RKKKo nr 3-1-1-113-06). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 28.05.2014, nr 3-1-1-131-13, p 17)
|
| 3-1-1-45-07
|
Riigikohus |
15.10.2007 |
|
Karistusseadustiku § 147 kohaselt loetakse noorem kui 10-aastane isik arusaamisvõimetuks, mistõttu sellise isikuga suguühendusse astumine täidab KarS § 141 lg 2 p 1 (noorema kui 18-aastase isiku vägistamine), mitte KarS § 145 (suguühendus lapseealisega) objektiivse koosseisu. See ei tähenda aga iseenesest, et vanemat kui 10-aastast isikut tuleks igal juhul lugeda arusaamisvõimeliseks. Vastupidi - ka vanem laps võib sõltuvalt arengutasemest olla võimetu seksuaalkäitumisest aru saama ja selles osas otsustusi tegema. Eelkõige puudutab see just 10- kuni 13-aastaseid lapsi, kuid erinevalt alla 10-aastastest, tuleb nende arusaamisvõimetus igal juhul eraldi tuvastada.
Tulenevalt KrMS § 69 lg-st 1 on kaugülekuulamise korraldamise üheks aluseks just kannatanu kaitsmine. Selle meetme rakendamisel saab kannatanut üle kuulata tehnilise lahenduse abil, mille tulemusena menetlusosalised otseülekandena vahetult näevad ja kuulevad kohtus mitteviibiva kannatanu ütluse andmist ja saavad talle küsimusi esitada menetleja kaudu (KrMS § 69 lg 2 p 1) (vt ka 3-1-1-125-06, p 14).
Euroopa Inimõiguste Kohus (Kohus) lähtub praktikas järjekindlalt arusaamast, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (Konventsioon) art 6 p-de 1 ja 3 "d" kohaselt peaksid üldjuhul tõendid, millele tugineb kohtuotsus, olema esitatud asja avalikul kohtulikul arutamisel kohtualuse juuresolekul ja tagades talle võimaluse esitada vastuargumente igale teda süüstavale tõendile. Seda arusaama ei ole Kohus siiski käsitanud mitte absoluutse nõudena, vaid on mitmetes lahendites pidanud võimalikuks selle suhtes ka teatud reservatsioonide tegemist. Nii on kohtuasjas Delta v Prantsusmaa tehtud kohtuotsuse p-s 36 märgitud, et Konventsiooni art 6 p-des 1 ja 3 "d" sätestatu ei välista veel iseenesest teatud juhtudel tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel või ka varasemal kohtulikul arutamisel antud ütluste kasutamist tõendina, kui seejuures on arvestatud kaitseõigusega. Kaitseõigusega on Kohtu arvates arvestatud siis, kui kohtualusele on tagatud küllaldane ja nõuetele vastav võimalus esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajat kas viimase poolt kohtueelsel uurimisel ütluste andmise ajal või ka hilisemas menetluses. Ülalkäsitletud ulatuses mõistetavat kaitseõigust on Kohtu praktikas peetud võimalikuks piirata vaid juhtudel, mil on kaalul olnud tunnistajate või kannatanute elu, vabadus või turvalisus. Nii näiteks on Kohus pidanud võimalikuks lugeda pärast süüdistatava poolt tunnistaja ähvardamist kaitseõigus tagatuks ka sellega, et tunnistajat võimaldatakse süüdistatava asemel küsitleda viimase kaitsjal. Samas on rõhutatud, et Konventsiooni art 6 mõtte kohaselt saavad lubatavad olla üksnes sellised kaitseõigusi kitsendavad meetmed, mis on tõepoolest hädavajalikud, ning et kaitseõiguse piiramist tuleb maksimaalselt tasakaalustada kõigi teiste menetlusnormide väga täpse järgimisega. (Vt RKKKo nr 3-1-1-98-02 ja 3-1-1-86-06).
Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-125-06 märkinud, et Euroopa Liidu 15. märtsi 2001. a raamotsusest nr 2001/220/JSK ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses ja Euroopa Kohtu 16. juuni 2005. a otsusest asjas C-105/03 (Pupino lahend) tulenevalt peab kriminaalmenetluse läbiviimisel võtma meetmeid alaealise kannatanu kaitseks, kuid need meetmed peavad siiski jääma siseriikliku õigusega seatud piiridesse. Samas lahendis rõhutati, et tunnistaja ja kannatanu alaealisus ei ole selliseks asjaoluks, mida saaks käsitada nende kohtusse kutsumata jätmise ja edasiselt nende poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise alusena KrMS § 291 mõttes ning tõendite vahetu uurimise põhimõttest saab teha teatud reservatsioone, kuid seda vaid juhul, kui samaaegselt on piisaval määral arvestatud süüdistatava kaitseõigusega.
Isiku keeldumist kohtusse ilmuda ei saa võrdsustada tema keeldumisega ütluste andmisest KrMS § 291 p 2 mõttes. Kannatanu, s.h alaealine, on tulenevalt KrMS § 38 lg 2 p-dest 1 ja 2 kohustatud ilmuma uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu kutsel, samuti osalema menetlustoimingus ning alluma uurimisasutuse, prokuratuuri ja kohtu korraldustele. Sama seadustiku § 163 lg 1 p 5 kohaselt märgitakse kutsele kohtusse ilmumise kohustuslikkus ning mõjuva põhjuseta kohtusse ilmumata jäämise korral võidakse KrMS § 139 sätete alusel kohaldada kutsutu (sealhulgas kannatanu) suhtes sundtoomist. Eeltoodust tulenevalt saab küsimus tunnistaja (ka kannatanu) ütluste andmisest keeldumisest KrMS § 291 p 2 tähenduses aktualiseeruda üksnes juhul, kui tunnistaja on kohtusse ilmunud ja kohus on, tulenevalt KrMS § 280 lg-test 3 ja 4, selgitanud talle tema protsessuaalseid õigusi ning hoiatanud ütluste andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest või selgitanud alla neljateistaastasele tunnistajale KrMS § 280 lg 5 alusel, et kohtus peab rääkima tõtt. Vastasel juhul kaotaks isikute kohtusse kutsumine mõtte ja kohtumenetluse võistlevuse, aga ka vahendituse ning suulisuse põhimõte oleksid oluliselt kahjustatud.
Kui tunnistaja on jäänud kohtuistungile ilmumata raske haiguse tõttu, võib kohus KrMS § 291 p 3 kohaselt kohtumenetluse poole taotlusel avaldada selle tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlused. Isiku lugemine haigestunuks ei sõltu prokuratuuri ega kohtu suvast vaid eeldab tema terviseseisundile hinnangu andmist (haiguse diagnoosimist). Selline hinnang on oma olemuselt tervishoiuteenus, mida saab tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg 1 alusel osutada vaid registreeritud tervishoiutöötaja, kelleks sama seaduse § 3 lg 1 kohaselt on üksnes Tervishoiuametis registreeritud arst, hambaarst, õde või ämmaemand.
Takistusena KrMS § 291 p 5 tähenduses peetakse silmas objektiivset asjaolu, mille tõttu isiku kohtusse ilmumine ei ole võimalik. Kindlasti ei saa selliseks objektiivseks asjaoluks olla kolmanda isiku, ka psühholoogi, arvamus selle kohta, et kohtuistungil ütluste andmine võib avaldada kohtusse kutsutule negatiivset mõju. Samuti ei saa psühholoogi selline arvamus tingida ütluste avaldamist KrMS § 291 p 3 alusel. Seda põhjusel, et nimetatud säte eeldab haiguse diagnoosimist, mida saab teha vaid tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 3 lg-s 1 nimetatud isik, kelle hulka psühholoog ei kuulu.
Ei ole välistatud olukord, kus kannatanu või tunnistaja ei ole võimeline kohtuistungil ütlusi andma näiteks liigse emotsionaalse pinge ja sellest lähtuvate võimalike negatiivsete tagajärgede tõttu. On mõistetav, et just seksuaalset laadi rünnakud põhjustavad isiksusele, iseäranis alaealisele, kahjulikke tagajärgi ja juba meditsiinilistel kaalutlustel võib olla soovitatav läbielatu meenutamise vältimine. Kuid sellisel juhul ei saa meditsiinilise seisundi hindamine olla kohtu või prokuratuuri diskretsiooniotsus, vaid see tuleb igal konkreetsel juhul tuvastada nt eksperdi arvamuse alusel. Alles siis tuleb kõne alla kannatanu või tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine KrMS § 291 p 5 alusel (vt RKKKo nr 3-1-1-125-06, p 15).
KrMS § 291 p 2 ei seo tunnistaja poolt kohtuistungil ütluste andmisest keeldumise korral tema kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist mitte mingisuguste tingimustega.
Olukorras aga, kus kannatanu keeldub kohtuistungile ilmumast, tuleb tema suhtes kohaldada sundtoomist vastavalt KrMS §-le 139.
Tõendi usaldusväärsuse hindamisel ei saa iseenesest kriteeriumiks olla see, kuivõrd napp või mahukas on tõend - sõltumata viimatinimetatud asjaoludest on kohus tõendite hindamisel vaba, hinnates tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse kohaselt.
Euroopa Inimõiguste Kohus (Kohus) lähtub praktikas järjekindlalt arusaamast, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (Konventsioon) art 6 p-de 1 ja 3 "d" kohaselt peaksid üldjuhul tõendid, millele tugineb kohtuotsus, olema esitatud asja avalikul kohtulikul arutamisel kohtualuse juuresolekul ja tagades talle võimaluse esitada vastuargumente igale teda süüstavale tõendile. Seda arusaama ei ole Kohus siiski käsitanud mitte absoluutse nõudena, vaid on mitmetes lahendites pidanud võimalikuks selle suhtes ka teatud reservatsioonide tegemist. Nii on kohtuasjas Delta v Prantsusmaa tehtud kohtuotsuse p-s 36 märgitud, et Konventsiooni art 6 p-des 1 ja 3 "d" sätestatu ei välista veel iseenesest teatud juhtudel tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel või ka varasemal kohtulikul arutamisel antud ütluste kasutamist tõendina, kui seejuures on arvestatud kaitseõigusega. Kaitseõigusega on Kohtu arvates arvestatud siis, kui kohtualusele on tagatud küllaldane ja nõuetele vastav võimalus esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajat kas viimase poolt kohtueelsel uurimisel ütluste andmise ajal või ka hilisemas menetluses. Ülalkäsitletud ulatuses mõistetavat kaitseõigust on Kohtu praktikas peetud võimalikuks piirata vaid juhtudel, mil on kaalul olnud tunnistajate või kannatanute elu, vabadus või turvalisus. Nii näiteks on Kohus pidanud võimalikuks lugeda pärast süüdistatava poolt tunnistaja ähvardamist kaitseõigus tagatuks ka sellega, et tunnistajat võimaldatakse süüdistatava asemel küsitleda viimase kaitsjal. Samas on rõhutatud, et Konventsiooni art 6 mõtte kohaselt saavad lubatavad olla üksnes sellised kaitseõigusi kitsendavad meetmed, mis on tõepoolest hädavajalikud, ning et kaitseõiguse piiramist tuleb maksimaalselt tasakaalustada kõigi teiste menetlusnormide väga täpse järgimisega. (Vt RKKKo nr 3-1-1-98-02 ja 3-1-1-86-06).
Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-125-06 märkinud, et Euroopa Liidu 15. märtsi 2001. a raamotsusest nr 2001/220/JSK ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses ja Euroopa Kohtu 16. juuni 2005. a otsusest asjas C-105/03 (Pupino lahend) tulenevalt peab kriminaalmenetluse läbiviimisel võtma meetmeid alaealise kannatanu kaitseks, kuid need meetmed peavad siiski jääma siseriikliku õigusega seatud piiridesse. Samas lahendis rõhutati, et tunnistaja ja kannatanu alaealisus ei ole selliseks asjaoluks, mida saaks käsitada nende kohtusse kutsumata jätmise ja edasiselt nende poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise alusena KrMS § 291 mõttes ning tõendite vahetu uurimise põhimõttest saab teha teatud reservatsioone, kuid seda vaid juhul, kui samaaegselt on piisaval määral arvestatud süüdistatava kaitseõigusega.
Ei ole välistatud olukord, kus kannatanu või tunnistaja ei ole võimeline kohtuistungil ütlusi andma näiteks liigse emotsionaalse pinge ja sellest lähtuvate võimalike negatiivsete tagajärgede tõttu. On mõistetav, et just seksuaalset laadi rünnakud põhjustavad isiksusele, iseäranis alaealisele, kahjulikke tagajärgi ja juba meditsiinilistel kaalutlustel võib olla soovitatav läbielatu meenutamise vältimine. Kuid sellisel juhul ei saa meditsiinilise seisundi hindamine olla kohtu või prokuratuuri diskretsiooniotsus, vaid see tuleb igal konkreetsel juhul tuvastada nt eksperdi arvamuse alusel. Alles siis tuleb kõne alla kannatanu või tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine KrMS § 291 p 5 alusel (vt RKKKo nr 3-1-1-125-06, p 15).
Euroopa Inimõiguste Kohus (Kohus) lähtub praktikas järjekindlalt arusaamast, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (Konventsioon) art 6 p-de 1 ja 3 "d" kohaselt peaksid üldjuhul tõendid, millele tugineb kohtuotsus, olema esitatud asja avalikul kohtulikul arutamisel kohtualuse juuresolekul ja tagades talle võimaluse esitada vastuargumente igale teda süüstavale tõendile. Seda arusaama ei ole Kohus siiski käsitanud mitte absoluutse nõudena, vaid on mitmetes lahendites pidanud võimalikuks selle suhtes ka teatud reservatsioonide tegemist. Nii on kohtuasjas Delta v Prantsusmaa tehtud kohtuotsuse p-s 36 märgitud, et Konventsiooni art 6 p-des 1 ja 3 "d" sätestatu ei välista veel iseenesest teatud juhtudel tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel või ka varasemal kohtulikul arutamisel antud ütluste kasutamist tõendina, kui seejuures on arvestatud kaitseõigusega. Kaitseõigusega on Kohtu arvates arvestatud siis, kui kohtualusele on tagatud küllaldane ja nõuetele vastav võimalus esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajat kas viimase poolt kohtueelsel uurimisel ütluste andmise ajal või ka hilisemas menetluses. Ülalkäsitletud ulatuses mõistetavat kaitseõigust on Kohtu praktikas peetud võimalikuks piirata vaid juhtudel, mil on kaalul olnud tunnistajate või kannatanute elu, vabadus või turvalisus. Nii näiteks on Kohus pidanud võimalikuks lugeda pärast süüdistatava poolt tunnistaja ähvardamist kaitseõigus tagatuks ka sellega, et tunnistajat võimaldatakse süüdistatava asemel küsitleda viimase kaitsjal. Samas on rõhutatud, et Konventsiooni art 6 mõtte kohaselt saavad lubatavad olla üksnes sellised kaitseõigusi kitsendavad meetmed, mis on tõepoolest hädavajalikud, ning et kaitseõiguse piiramist tuleb maksimaalselt tasakaalustada kõigi teiste menetlusnormide väga täpse järgimisega. (Vt RKKKo nr 3-1-1-98-02 ja 3-1-1-86-06).
Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-125-06 märkinud, et Euroopa Liidu 15. märtsi 2001. a raamotsusest nr 2001/220/JSK ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses ja Euroopa Kohtu 16. juuni 2005. a otsusest asjas C-105/03 (Pupino lahend) tulenevalt peab kriminaalmenetluse läbiviimisel võtma meetmeid alaealise kannatanu kaitseks, kuid need meetmed peavad siiski jääma siseriikliku õigusega seatud piiridesse. Samas lahendis rõhutati, et tunnistaja ja kannatanu alaealisus ei ole selliseks asjaoluks, mida saaks käsitada nende kohtusse kutsumata jätmise ja edasiselt nende poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise alusena KrMS § 291 mõttes ning tõendite vahetu uurimise põhimõttest saab teha teatud reservatsioone, kuid seda vaid juhul, kui samaaegselt on piisaval määral arvestatud süüdistatava kaitseõigusega.
Isiku keeldumist kohtusse ilmuda ei saa võrdsustada tema keeldumisega ütluste andmisest KrMS § 291 p 2 mõttes. Kannatanu, s.h alaealine, on tulenevalt KrMS § 38 lg 2 p-dest 1 ja 2 kohustatud ilmuma uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu kutsel, samuti osalema menetlustoimingus ning alluma uurimisasutuse, prokuratuuri ja kohtu korraldustele. Sama seadustiku § 163 lg 1 p 5 kohaselt märgitakse kutsele kohtusse ilmumise kohustuslikkus ning mõjuva põhjuseta kohtusse ilmumata jäämise korral võidakse KrMS § 139 sätete alusel kohaldada kutsutu (sealhulgas kannatanu) suhtes sundtoomist. Eeltoodust tulenevalt saab küsimus tunnistaja (ka kannatanu) ütluste andmisest keeldumisest KrMS § 291 p 2 tähenduses aktualiseeruda üksnes juhul, kui tunnistaja on kohtusse ilmunud ja kohus on, tulenevalt KrMS § 280 lg-test 3 ja 4, selgitanud talle tema protsessuaalseid õigusi ning hoiatanud ütluste andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest või selgitanud alla neljateistaastasele tunnistajale KrMS § 280 lg 5 alusel, et kohtus peab rääkima tõtt. Vastasel juhul kaotaks isikute kohtusse kutsumine mõtte ja kohtumenetluse võistlevuse, aga ka vahendituse ning suulisuse põhimõte oleksid oluliselt kahjustatud.
Kuriteo toimepanemise koha määratlemise täpsus sõltub konkreetse kuriteo asjaoludest ning kuriteo sündmuse tuvastamiseks ei ole alati tingimata vajalik, et teo toimepanemise koht oleks tuvastatud aadressi või looduses meetri täpsusega. Kuriteo toimepanemise koht peab olema määratletud sellise täpsusega, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse ning esitada soovi korral omalt poolt põhjendusi, miks ta seda tegu toime panna ei saanud.
Menetlusseaduse mõttest ei tulene, nagu saaks kuriteosündmust ajalises mõttes alati lugeda tuvastatuks üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega. Kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, see sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest (vt ka RKKKo nr 3-1-1-51-00, p 6.2 ja 3-1-1-146-05, p 11).
Kannatanuks on füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju (KrMS § 37 lg 1). Seega võib kriminaalmenetluses olla kannatanuks iga füüsiline isik, sõltumata vanusest. Loomulikult saab alaealine kannatanu oma ealistest iseärasustest tulenevalt teostada mitmeid oma menetlusõigustest just esindaja vahendusel. Ometi ei ole esindajal õigust alaealise kannatanu kriminaalprotsessi-teovõime piiramiseks ega kannatanu menetlusseisundist tulenevate kohustuste täitmise takistamiseks. Nii on ka alaealine kannatanu kohustatud ilmuma menetleja kutsel, osalema menetlustoimingutes ja alluma menetleja korraldustele, samuti andma tõeseid ütlusi - ja seda sõltumata tema seadusliku esindaja tahtest. Kui aga alaealise kannatanu seaduslik esindaja leiab, et tema esindatava õigusi menetluses rikutakse, tuleb tal täita oma esindusfunktsiooni teostamaks esindatava KrMS § 38 lg 1 p-st 5 tulenevat õigust esitada taotlusi ja kaebusi.
Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-125-06 märkinud, et Euroopa Liidu 15. märtsi 2001. a raamotsusest nr 2001/220/JSK ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses ja Euroopa Kohtu 16. juuni 2005. a otsusest asjas C-105/03 (Pupino lahend) tulenevalt peab kriminaalmenetluse läbiviimisel võtma meetmeid alaealise kannatanu kaitseks, kuid need meetmed peavad siiski jääma siseriikliku õigusega seatud piiridesse. Samas lahendis rõhutati, et tunnistaja ja kannatanu alaealisus ei ole selliseks asjaoluks, mida saaks käsitada nende kohtusse kutsumata jätmise ja edasiselt nende poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise alusena KrMS § 291 mõttes ning tõendite vahetu uurimise põhimõttest saab teha teatud reservatsioone, kuid seda vaid juhul, kui samaaegselt on piisaval määral arvestatud süüdistatava kaitseõigusega.
Isiku keeldumist kohtusse ilmuda ei saa võrdsustada tema keeldumisega ütluste andmisest KrMS § 291 p 2 mõttes. Kannatanu, s.h alaealine, on tulenevalt KrMS § 38 lg 2 p-dest 1 ja 2 kohustatud ilmuma uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu kutsel, samuti osalema menetlustoimingus ning alluma uurimisasutuse, prokuratuuri ja kohtu korraldustele. Sama seadustiku § 163 lg 1 p 5 kohaselt märgitakse kutsele kohtusse ilmumise kohustuslikkus ning mõjuva põhjuseta kohtusse ilmumata jäämise korral võidakse KrMS § 139 sätete alusel kohaldada kutsutu (sealhulgas kannatanu) suhtes sundtoomist. Eeltoodust tulenevalt saab küsimus tunnistaja (ka kannatanu) ütluste andmisest keeldumisest KrMS § 291 p 2 tähenduses aktualiseeruda üksnes juhul, kui tunnistaja on kohtusse ilmunud ja kohus on, tulenevalt KrMS § 280 lg-test 3 ja 4, selgitanud talle tema protsessuaalseid õigusi ning hoiatanud ütluste andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest või selgitanud alla neljateistaastasele tunnistajale KrMS § 280 lg 5 alusel, et kohtus peab rääkima tõtt. Vastasel juhul kaotaks isikute kohtusse kutsumine mõtte ja kohtumenetluse võistlevuse, aga ka vahendituse ning suulisuse põhimõte oleksid oluliselt kahjustatud.
Kriminaalmenetlusõigus ei käsita isiku rasket majanduslikku olukorda tema antud ütluste avaldamise alusena. Samuti ei ole raske majanduslik olukord vaadeldav ütluste andmisest keeldumisena KrMS § 291 p 2 tähenduses ega ka muu kõrvaldamata takistusena KrMS § 291 p 5 mõttes - KrMS § 178 sätete kohaselt hüvitatakse kannatanule muuhulgas kulud, mis tal tekivad seoses sõiduga kohtuistungile. Olukorras aga, kus kannatanu keeldub kohtuistungile ilmumast, tuleb tema suhtes kohaldada sundtoomist vastavalt KrMS §-le 139.
Kriminaalmenetluses võib olla kannatanuks iga füüsiline isik, sõltumata vanusest. Loomulikult saab alaealine kannatanu oma ealistest iseärasustest tulenevalt teostada mitmeid oma menetlusõigustest just esindaja vahendusel. Ometi ei ole esindajal õigust alaealise kannatanu kriminaalprotsessi-teovõime piiramiseks ega kannatanu menetlusseisundist tulenevate kohustuste täitmise takistamiseks. Nii on ka alaealine kannatanu kohustatud ilmuma menetleja kutsel, osalema menetlustoimingutes ja alluma menetleja korraldustele, samuti andma tõeseid ütlusi - ja seda sõltumata tema seadusliku esindaja tahtest. Kui aga alaealise kannatanu seaduslik esindaja leiab, et tema esindatava õigusi menetluses rikutakse, tuleb tal täita oma esindusfunktsiooni teostamaks esindatava KrMS § 38 lg 1 p-st 5 tulenevat õigust esitada taotlusi ja kaebusi.
Kriminaalmenetluse seadustik annab terve rea võimalusi kaitsta kohtumenetluses alaealise kannatanu või tunnistaja huve. Lisaks kohtuistungi avalikkuse piiramisele, mis annab aluse kuulutada kohtuistung alaealise huvides osaliselt või täielikult kinniseks (KrMS § 12 lg 1 p 3) ning alaealise tunnistaja (sama kehtib ka kannatanu suhtes) ülekuulamise erisusele, mis kohustab alla neljateistaastast kannatanut kuulama üle lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja või psühholoogi osavõtul (KrMS § 290 lg 2 ls 1), annab seadus võimaluse ka vältida alaealise kannatanu vahetut osalemist ja ülekuuulamist kohtuistungil. Väheoluline pole seegi, et KrMS § 290 lg 1 kohaselt ei kasutata alla neljateistaastase isiku kohtus ülekuulamisel ristküsitlust. Vastavalt KrMS § 287 lg-le 5 võib kohus kas poole taotlusel või ka omal initsiatiivil lubada kannatanu kaugülekuulamist KrMS §-s 69 sätestatud korras (samuti kasutada kannatanut süüdistatava eest varjavat vaheseina). Tulenevalt KrMS § 69 lg-st 1 on kaugülekuulamise korraldamise üheks aluseks just kannatanu kaitsmine. Selle meetme rakendamisel saab kannatanut üle kuulata tehnilise lahenduse abil, mille tulemusena menetlusosalised otseülekandena vahetult näevad ja kuulevad kohtus mitteviibiva kannatanu ütluse andmist ja saavad talle küsimusi esitada menetleja kaudu (KrMS § 69 lg 2 p 1) (vt ka RKKKo nr 3-1-1-125-06, p 14).
Isiku keeldumist kohtusse ilmuda ei saa võrdsustada tema keeldumisega ütluste andmisest KrMS § 291 p 2 mõttes. Kannatanu, s.h alaealine, on tulenevalt KrMS § 38 lg 2 p-dest 1 ja 2 kohustatud ilmuma uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu kutsel, samuti osalema menetlustoimingus ning alluma uurimisasutuse, prokuratuuri ja kohtu korraldustele. Sama seadustiku § 163 lg 1 p 5 kohaselt märgitakse kutsele kohtusse ilmumise kohustuslikkus ning mõjuva põhjuseta kohtusse ilmumata jäämise korral võidakse KrMS § 139 sätete alusel kohaldada kutsutu (sealhulgas kannatanu) suhtes sundtoomist. Eeltoodust tulenevalt saab küsimus tunnistaja (ka kannatanu) ütluste andmisest keeldumisest KrMS § 291 p 2 tähenduses aktualiseeruda üksnes juhul, kui tunnistaja on kohtusse ilmunud ja kohus on, tulenevalt KrMS § 280 lg-test 3 ja 4, selgitanud talle tema protsessuaalseid õigusi ning hoiatanud ütluste andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest või selgitanud alla neljateistaastasele tunnistajale KrMS § 280 lg 5 alusel, et kohtus peab rääkima tõtt. Vastasel juhul kaotaks isikute kohtusse kutsumine mõtte ja kohtumenetluse võistlevuse, aga ka vahendituse ning suulisuse põhimõte oleksid oluliselt kahjustatud.
Perekonnaseaduse § 50 lg-st 2 tulenevalt on vanem kohustatud oma lapse õigusi ja huve kaitsma ning samuti on eestkostja sama seaduse § 98 lg 2 kohaselt kohustatud lähtuma oma tegevuses eestkostetava huvidest. Eeltoodust aga ei tulene, et alaealise kannatanu seaduslik esindaja saaks keelata alaealisel kriminaalmenetluses ütluste andmise. Kannatanuks on füüsiline või juriidiline isik, kellele on kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju (KrMS § 37 lg 1). Seega võib kriminaalmenetluses olla kannatanuks iga füüsiline isik, sõltumata vanusest. Loomulikult saab alaealine kannatanu oma ealistest iseärasustest tulenevalt teostada mitmeid oma menetlusõigustest just esindaja vahendusel. Ometi ei ole esindajal õigust alaealise kannatanu kriminaalprotsessi-teovõime piiramiseks ega kannatanu menetlusseisundist tulenevate kohustuste täitmise takistamiseks. Nii on ka alaealine kannatanu kohustatud ilmuma menetleja kutsel, osalema menetlustoimingutes ja alluma menetleja korraldustele, samuti andma tõeseid ütlusi - ja seda sõltumata tema seadusliku esindaja tahtest. Kui aga alaealise kannatanu seaduslik esindaja leiab, et tema esindatava õigusi menetluses rikutakse, tuleb tal täita oma esindusfunktsiooni teostamaks esindatava KrMS § 38 lg 1 p-st 5 tulenevat õigust esitada taotlusi ja kaebusi.
|
| 3-1-1-72-07
|
Riigikohus |
20.11.2007 |
|
Kriminaalmenetluse seadustiku § 68 sätestab tunnistaja ülekuulamise üldised nõuded. Seadus näeb ette menetleja kohustuse selgitada tunnistajale tema õigusi ja kohustusi (KrMS § 68 lg 1) ning võtta tunnistajalt ka sellekohane allkiri (KrMS § 68 lg 2). Kriminaalmenetluse seadustiku § 280 lg 4 näeb kohtuistungi rakendamisel ette kohtu kohustuse kontrollida tunnistaja isikusamasust, hoiatada neljateistaastast või vanemat tunnistajat, et ütluste andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest kohaldatakse talle kriminaalkaristust. Karistusseadustiku §-d 318 ja 320 näevad ette kriminaalvastutuse juhtumitel, kui tunnistaja keeldub kriminaal- või väärteomenetluses alusetult ütluste andmisest või kui ta annab neis menetlustes teadvalt vale ütluse. Alles seejärel, kui tunnistajale on nimetatud asjaolud teatavaks tehtud ja sellesisuline allkiri võetud, tuleb ta istungisaalist eemaldada.
Süüteomenetluses saab isiku karistamine tulla kõne alla üksnes siis, kui süütegu on tuvastatud seaduslike tõendite abil. See tähendab seda, et nimetatud tõendid on lubatud ja nende kogumisel ei ole oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Kohtus nõuetekohaselt rakendamata tunnistajalt saadud ütlus ei ole käsitatav seadusliku tõendina, sest selle saamisel on kohus rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses. Sellistele tõenditele rajatud kohtuotsus on ebaseaduslik.
Kohtus nõuetekohaselt rakendamata tunnistajalt saadud ütlus ei ole käsitatav seadusliku tõendina, sest selle saamisel on kohus rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses. Sellistele tõenditele rajatud kohtuotsus on ebaseaduslik.
|
| 3-1-1-23-08
|
Riigikohus |
29.05.2008 |
|
Süüdistatava või tema kaitsja poolt KrMS § 227 lg 1 alusel esitatavaid tõendeid on kohus kohustatud uurima. Kohtuliku arutamise käigus esitatud tõendi kogumise taotluse näol on tegemist taotlusega täiendava tõendi kogumiseks KrMS § 276 lg 1 mõttes, mille rahuldamisest võib kohus nimetatud sätte punktides 1-3 sätestatud alustel keelduda. (RKKKo nr 3-1-1-85-07).
Vastavalt KrMS § 226 lg-le 3 saadab prokurör nii süüdistusakti kui omapoolse nimekirja isikutest, kelle kohtusse kutsumist ta taotleb, kaitsjale ja süüdistatavale. Kriminaalmenetluse seadustiku § 227 lg-st 1 tuleneb, et pärast nende dokumentide saamist tekib kaitsjal kohustus esitada kohtule oma taotlused ja kaitsja poolt kohtusse kutsutavate isikute nimekiri. Seega võib kaitsja KrMS § 227 lg 1 nõudeid täites eeldada, et tal puudub vajadus omapoolses kohtusse kutsutavate isikute nimekirjas ära näidata need isikud, kelle kohtusse kutsumist on prokurör eelnevalt juba taotlenud, kuna tunnistaja kohtusse kutsumise korral tekib KrMS § 288 alusel mõlemal poolel õigus teda küsitleda. Eeltoodust järeldub, et kui prokurör loobub kohtuliku uurimise käigus tema poolt kohtusse kutsutud tunnistaja ülekuulamise taotlusest, tuleb kohtul sellele vaatamata küsida kohtumenetluse teiste poolte arvamust tunnistaja ülekuulamise vajalikkuse kohta. Kui keegi kohtumenetluse pooltest peab tunnistaja ülekuulamist vajalikuks, tuleb kohtul tunnistaja kohtusse kutsuda ja võimaldada pooltele tema ülekuulamine.
Süüdistatava või tema kaitsja poolt KrMS § 227 lg 1 alusel esitatavaid tõendeid on kohus kohustatud uurima. Kohtuliku arutamise käigus esitatud tõendi kogumise taotluse näol on tegemist taotlusega täiendava tõendi kogumiseks KrMS § 276 lg 1 mõttes, mille rahuldamisest võib kohus nimetatud sätte punktides 1-3 sätestatud alustel keelduda. (RKKKo nr 3-1-1-85-07).
Vastavalt KrMS § 226 lg-le 3 saadab prokurör nii süüdistusakti kui omapoolse nimekirja isikutest, kelle kohtusse kutsumist ta taotleb, kaitsjale ja süüdistatavale. Kriminaalmenetluse seadustiku § 227 lg-st 1 tuleneb, et pärast nende dokumentide saamist tekib kaitsjal kohustus esitada kohtule oma taotlused ja kaitsja poolt kohtusse kutsutavate isikute nimekiri. Seega võib kaitsja KrMS § 227 lg 1 nõudeid täites eeldada, et tal puudub vajadus omapoolses kohtusse kutsutavate isikute nimekirjas ära näidata need isikud, kelle kohtusse kutsumist on prokurör eelnevalt juba taotlenud, kuna tunnistaja kohtusse kutsumise korral tekib KrMS § 288 alusel mõlemal poolel õigus teda küsitleda. Eeltoodust järeldub, et kui prokurör loobub kohtuliku uurimise käigus tema poolt kohtusse kutsutud tunnistaja ülekuulamise taotlusest, tuleb kohtul sellele vaatamata küsida kohtumenetluse teiste poolte arvamust tunnistaja ülekuulamise vajalikkuse kohta. Kui keegi kohtumenetluse pooltest peab tunnistaja ülekuulamist vajalikuks, tuleb kohtul tunnistaja kohtusse kutsuda ja võimaldada pooltele tema ülekuulamine.
Karistuse täideviimist ei saa alustada enne kohtuotsuse jõustumist. Seega hakkab KarS § 69 lg 3 alusel määratav ühiskondliku töö tegemise tähtaeg kulgema alates üldkasuliku töö tegemise kohustuse jõustumisest, s.t kohtuotsuse jõustumisest. Kuna KarS § 69 lg 4 alusel peab süüdimõistetu üldkasuliku töö tegemisel järgima kontrollnõudeid, algab ka kontrollnõuete täitmise kohustus süüdistatava jaoks kohtuotsuse jõustumisega. Kontrollnõuete täitmise kohustuse aja algust ei saa määrata kriminaalhooldusametnik, sest tulenevalt KarS § 69 lg-st 6 võib kontrollnõuete järgimata jätmine süüdimõistetu jaoks kaasa tuua vangistuse täitmisele pööramise. Samas tuleb eristada üldkasuliku töö tegemise tähtaega, mille on KarS § 69 lg 3 alusel määranud kohus ning mille jooksul on süüdimõistetu kohustatud järgima kontrollnõudeid, tähtajast, mille määrab kriminaalhooldusametnik süüdimõistetule üldkasuliku töö tegemiseks ajakavaga kriminaalhooldusseaduse § 27 lg 6 alusel. Esimene, kohtu poolt määratud tähtaeg on kriminaalhooldusametnikule lähtepunktiks ajakava koostamisel, mis tähendab seda, et ajakava järgi ei tohi tegelike tööde teostamine alata enne, kui kohtuotsus on jõustunud ning ajakavas märgitud tööd ei tohi kesta kauem, kui kohus on otsusega määranud.
Kaotanud baaris kui avalikus kohas oma mobiiltelefoni, väljus see kannatanu valdussfäärist, kuna ta ei teadnud oma telefoni asukohta ja seega puudus tal ka selle valitsemistahe. Samas ei muutunud kaotatud mobiiltelefon ka valdusetuks, vaid valdus sellele läks üle baaripidaja valdussfääri, kes teostab baaris olevate asjade üle faktilist võimu oma töötajate kaudu.
Samas, olenemata sellest, et mobiiltelefon oli üle läinud baaripidaja valdussfääri, on kohtud põhjendatult kvalifitseerinud selle hõivamise süüdistatava poolt varguse katsena, kuna pannes selle oma taskusse, alustas süüdistatav sellele oma valduse kehtestamist. Süüdistatava tegu oleks tulnud käesoleval juhtumil kvalifitseerida lõpuleviidud vargusena siis, kui tal oleks õnnestunud mobiiltelefoniga baarist väljuda. Alles sellisel juhul oleks süüdistataval tekkinud võimalus varastatut oma äranägemise järgi käsutada.
|
| 3-1-1-47-08
|
Riigikohus |
09.09.2008 |
|
Menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja. Arusaadavalt saab kohtuvälise menetleja ametnik menetluse käigus teavet faktilistest asjaoludest, millel on väärteomenetluses tähtsust. Need asjaolud tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. Kriminaalmenetluse seadustiku § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja neid asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi. Samas ei ole põhimõtteliselt välistatud menetleja ametniku ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (vt RKKKo nr 3-1-1-29-05, p 7). Kriminaalasja uurimisel võivad tõusetuda selle uurimise käiku puudutavad küsimused ja selliste - mitte kriminaalmenetluse eset, vaid kriminaalasja uurimise käiku puudutavate küsimuste tõusetumisel võib tekkida vajadus kuulata nende asjaolude osas üle ka menetleja. Kokkuleppeliselt nimetatakse kriminaalasja uurimise käiku puudutavate asjaolude osas asetleidvat menetleja ülekuulamist tunnistaja ülekuulamiseks, kuigi selle isiku ütlused ei kajasta tõendamiseseme asjaolusid KrMS § 62 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-142-05, p 12).
Lisaks väärteo- ja kriminaalmenetluse käiku puudutavatele asjaoludele on ka näiteks väärteo- või kriminaalmenetluse alustamise eelselt tajutu osas võimalik menetlejat üle kuulata. Menetleja poolt tunnistajana antud ütlused võivad sellisel juhul olla vajalikud, kontrollimaks hilisema väärteo- või kriminaalmenetluse käigus koostatud menetlusdokumentide sisu vastavust tegelikkusele. Sellistel ütlustel on aga abistav ja selgitav tähendus, kuna menetleja ei tohi jätta menetlusdokumente koostamata ja asuda selle asemel ise ütlusi anda, täitmaks tõenduslikke lünki.
Kohtuotsuse põhistatus tähendab, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav (vt RKKKo nr 3-1-1-85-00, RKKKm nr 3-1-1-47-04). Sisuliselt tähendab eelöeldu, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines (RKKKo nr 3-1-1-43-05).
Kriminaalmenetluse seadustiku § 66 lg 2 kohaselt ei või kriminaalasjas tunnistajana osaleda samas asjas kahtlustatav või süüdistatav isik, samuti uurimisasutuse ametnik, prokurör ega kohtunik, kelle menetluses on kriminaalasi. Menetleja võib olla tõendite koguja, kontrollija, uurija või hindaja, kuid mitte enda edasiseks menetlustegevuseks tõendi looja. Arusaadavalt saab kohtuvälise menetleja ametnik menetluse käigus teavet faktilistest asjaoludest, millel on väärteomenetluses tähtsust. Need asjaolud tuleb menetlusseaduses sätestatud korras tõendina vormistada, võimaldamaks nende kasutamist tõendamisel. Kriminaalmenetluse seadustiku § 66 lg 2 kohaselt ei või aga menetleja neid asjaolusid tõendada asja menetlenud isiku ütlustega, s.t kohtuvälise menetleja ametnik ei või jätta tõendeid kogumata ja anda selle asemel menetluses ütlusi. Samas ei ole põhimõtteliselt välistatud menetleja ametniku ülekuulamine tunnistajana näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (vt RKKKo nr 3-1-1-29-05).
Lisaks väärteo- ja kriminaalmenetluse käiku puudutavatele asjaoludele on ka näiteks väärteo- või kriminaalmenetluse alustamise eelselt tajutu osas võimalik menetlejat üle kuulata. Menetleja poolt tunnistajana antud ütlused võivad sellisel juhul olla vajalikud, kontrollimaks hilisema väärteo- või kriminaalmenetluse käigus koostatud menetlusdokumentide sisu vastavust tegelikkusele. Sellistel ütlustel on aga abistav ja selgitav tähendus, kuna menetleja ei tohi jätta menetlusdokumente koostamata ja asuda selle asemel ise ütlusi anda, täitmaks tõenduslikke lünki.
|
| 3-1-1-49-08
|
Riigikohus |
30.09.2008 |
|
Kriminaalmenetluse seadustiku 3. peatüki 2. jagu määrab ära tunnistaja kui ühe tõendiallika ülekuulamise üldised reeglid. Tunnistajalt hoiatamise kohta allkirja võtmine on ette nähtud §-s 68 lg 2. Tunnistajalt allkirja võtmine on käsitatav tema hoiatamise osana ka kohtuistungi rakendamisel, vältimaks hilisemaid võimalikke vaidlusi selle üle, kas hoiatatu ikka kuulis ja sai aru teda ähvardavast kriminaalkaristusest ütluste andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise korral. See toiming annab kohtule võimaluse veenduda, et tunnistaja on mõistnud oma rolli tõendiallikana võistlevas kriminaalmenetluses ja ta on valmis andma tõeseid ütlusi. Analoogiliselt tsiviilkohtumenetlusega (TsKMS § 262 lg 2) tuleb tunnistajalt kohtuistungil võtta sellekohane allkiri kas kohtuistungi protokolli või hoiatuse tekstile eraldi lehel.
Kohtus nõuetekohaselt rakendamata tunnistaja ütlus ei ole lubatud tõend, sest selle saamisel on kohus rikkunud oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend 3-1-1-72-07).
Kõik kohtusaalis toimunud kohtu toimingud peavad olema kajastatud kohtuistungi protokollis nende ajalises järjestuses. Protokolli sisu maksimaalne vastavus kohtusaalis toimunule omab olulist tähtsust menetluse lõpptulemuse kujunemisel. See võimaldab adekvaatselt hinnata menetlusosaliste ja kohtu toiminguid kohtuistungil ja väljaselgitatud ning tähtsust omavate asjaolude alusel teha kohtul seaduslik kohtuotsus (vt ka RKKKo nr 3-1-1-27-04).
|
| 3-1-1-63-09
|
Riigikohus |
24.09.2009 |
|
Tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilkohtumenetluse korrast, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-11-07, p 47; nr 3-1-1-22-07, p 14.1; nr 3-1-1-60-07, p 32 ja nr 3-1-1-41-09, p 9).
Teatud juhtudel võib riigil tekkida tsiviilõiguslik kahju hüvitamise nõue äriühingu maksudeklaratsioonid esitamata jätnud või nendes valeandmeid esitanud juhatuse liikme vastu (vt RKKKo nr 3-1-1-60-07, p-d 43-49).
Äriühingu juhatuse liikme poolt maksudeklaratsioonide esitamata jätmise või nendes valeandmete esitamisega riigile tekitatava kahju tuvastamiseks tuleb võrrelda riigi varalist olukorda pärast varjatud maksunõude ilmsikstulekut (maksu- või kriminaalmenetluse käigus) varalise olukorraga, kus riik oleks olnud, kui ta oleks saanud oma maksunõudest teada õigeaegselt esitatud ja tõesest maksudeklaratsioonist (s.t kui juhatuse liige oleks oma deklareerimiskohustust täitnud). Seega saab riigi kahju väljenduda eeskätt riigi maksunõude muutumises täielikult või osaliselt mittesissenõutavaks sel ajal, mille jooksul maksuvõla sissenõudmine deklareerimis-kohustuse rikkumise tõttu viibis. Sellise kahju arvestamiseks tuleb maksuvõla osast, mis õnnestunuks riigil äriühingult viimase majanduslikku olukorda arvestades reaalselt sisse nõuda siis, kui riik oleks maksunõudest teada saanud maksukohustuse tekkimise ajal, lahutada maksuvõla osa, mis õnnestu(nu)ks riigil äriühingult sisse nõuda pärast maksunõudest tegelikku teadasaamist.
Juhatuse liikme poolt äriühingu maksudeklaratsioonide esitamata jätmise või nendes valeandmete esitamisega riigile tekitatav kahju võib lisaks maksunõude reaalväärtuse vähenemisele hõlmata ka maksuintressi, arvestatuna maksuvõla sellelt osalt, mis oleks olnud maksukohustuse tekkimise ajal äriühingult sissenõutav.
Kohtu kohustus kutsuda isik tunnistajana kohtusse ei piirdu vaid juhtudega, mil kohtul on välja kujunenud veendumus, et konkreetne isik teab tõendamiseseme asjaolusid. Tunnistajana KrMS § 66 lg 1 mõttes on käsitatav ka isik, kelle puhul on põhjendatud alus arvata, et ta võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Samas ei ole kohtul kohustust kutsuda tunnistajana kohtusse isikut, kelle võimalik teadmine tõendamiseseme asjaoludest ei nähtu ei kriminaalasja materjalidest ega isiku ülekuulamist sooviva kohtumenetluse poole taotlusest.
15. märtsil 2007 jõustunud KarS-i § 288 lg 1 kohaselt on ametiisik karistusseadustiku eriosa tähenduses isik, kellel on ametiseisund riigi või kohaliku omavalitsuse asutuses või organis või avalik-õiguslikus juriidilises isikus, kui temale on pandud haldamis-, järelevalve- või juhtimisülesanded või varaliste väärtuste liikumist korraldavad või võimuesindaja ülesanded. Eraõiguslikku juriidilist isikut juhtivat isikut saab käsitada ametiisikuna üksnes KarS §-de 293-298 tähenduses (KarS § 288 lg 2). Seega ei saa aktsiaseltsi kui eraõigusliku juriidilise isiku juhatuse liikme poolt toime pandud omastamist alates 15. märtsist 2007 enam kvalifitseerida KarS § 201 lg 2 p 3 järgi. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-66-07, p 9, kus on sarnasele seisukohale asutud korteriühistu juhatuse liikme osas.)
Kui prokurör loobub kohtuliku uurimise käigus tema poolt kohtusse kutsutud tunnistaja ülekuulamise taotlusest, tuleb kohtul sellele vaatamata küsida kohtumenetluse teiste poolte arvamust tunnistaja ülekuulamise vajalikkuse kohta. Kui keegi kohtumenetluse pooltest peab tunnistaja ülekuulamist vajalikuks, tuleb kohtul tunnistaja kohtusse kutsuda ja võimaldada pooltele tema ülekuulamine. (RKKKo nr 3-1-1-23-08, p 8.1.) Kohtu kohustus kutsuda tunnistaja kohtusse ja võimaldada pooltele tema ülekuulamine (vt RKKKo nr 3-1-1-23-08, p 4.2) ei tähenda seda, et kohtul puuduks õigus hinnata, kas isik, kelle kohtus ülekuulamist kohtumenetluse pool vajalikuks peab, võib teada tõendamiseseme asjaolusid, s.t olla konkreetses kriminaalasjas tunnistaja (KrMS § 66 lg 1).
|
| 3-1-1-119-09
|
Riigikohus |
14.04.2010 |
|
Põhiseaduse § 3 lg 1 esimese lause kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Kriminaalmenetluses kohtueelse menetluse toimetamine selleks määratud ametiisikute poolt on vaieldamatult riigivõimu teostamine, mis põhiseaduse tsiteeritud sättest tulenevalt saab toimuda eranditult kooskõlas seadusega. Täitevvõimu osana ei ole uurimisasutuse ametnikul ja prokuröril pädevust algatada asjassepuutuva normi põhiseaduslikkuse järelevalvemenetlust. Kohtueelset menetlust toimetav ametiisik on seotud kehtiva kriminaalmenetlusõigusega ega saa jätta seda rakendamata. Uurimisasutuse ametniku ja prokuröri poolt kohaldatava õigusnormi tõlgenduse eesmärgiks saab eeskätt olla seaduse teksti tähenduse leidmine.
KarS §-s 5 sisalduvad põhimõtted laienevad konfiskeerimisele kui materiaalõiguslikule sanktsioonile.
Kohtul tuleb lähtuvalt KrMS § 312 nõuetest otsuses analüüsida, kas jälitustoimingu protokollis ja selle aluseks oleval teabesalvestisel talletatu on omavahel kooskõlas ning vaagida jälitustoiminguga saadud tõendi usaldusväärsusega seonduvat. Vastasel juhul võib nii kohtuotsus kui ka teabesalvestise vahetu kontrollimise tulem osutuda põhjenduste puudumise tõttu jälgimatuks, mis kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-63-08, p-d 14.2-14.3). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Kui kriminaalasja eraldamisel ei järgita kriminaalmenetluse seadustiku nõudeid, siis on kriminaalasja eraldamine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Prokuratuuri õigust esitada kohtulikul arutamisel tõendeid ja taotlusi menetlusseaduse regulatsioon küll otsesõnu ei sisalda, kuid tulenevalt KrMS § 17 lg-test 1 ja 2 on prokuröril kohtumenetluse poolena kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud menetlusosalise õigused. Kohtumenetluse poole ja riikliku süüdistusfunktsiooni esindajana on tal kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet silmas pidades mõistetavalt õigus esitada ka tõendeid ning taotlusi.
Kriminaalmenetluse seadustikust ei tulene keeldu kuulata kohtulikul arutamisel tunnistajana üle isikut, kes on varem olnud süüdistatav või kahtlustatav ega avaldada tema eeluurimisel antud ütlusi, kui selleks esinevad seadusest tulenevad alused. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-84-09, p 7).
Endise kaassüüdistatava samastamine tavalise tunnistajaga on väär olukorras, kus selline isik peab andma tunnistajana ütlusi endiste kaassüüdistatavate kriminaalasjas. Kuigi kehtiv kriminaalmenetlusõigus ei võimalda eraldatud kriminaalasjas käsitada varasemat kaassüüdistatavat tõendiallikana muul viisil kui tunnistaja rollis, ei saa jätta tähelepanuta, et selle uue kriminaalmenetluse objektiks on sama kuriteo tunnustega tegu, mille toimepanemises ka teda eelnevalt süüdistati.
Kriminaalmenetluse seadustikust ei tulene keeldu kuulata kohtulikul arutamisel tunnistajana üle isikut, kes on varem olnud süüdistatav või kahtlustatav ega avaldada tema eeluurimisel antud ütlusi, kui selleks esinevad seadusest tulenevad alused. (Vt ka RKKKo nr 3-1-1-84-09, p 7).
Endise kaassüüdistatava samastamine tavalise tunnistajaga on väär olukorras, kus selline isik peab andma tunnistajana ütlusi endiste kaassüüdistatavate kriminaalasjas. Kuigi kehtiv kriminaalmenetlusõigus ei võimalda eraldatud kriminaalasjas käsitada varasemat kaassüüdistatavat tõendiallikana muul viisil kui tunnistaja rollis, ei saa jätta tähelepanuta, et selle uue kriminaalmenetluse objektiks on sama kuriteo tunnustega tegu, mille toimepanemises ka teda eelnevalt süüdistati.
Üldiste menetlusreeglite kohaselt on välistatud olukord, kus kedagi süüdistatavatest saab kriminaalvastutusele võtmise ähvardusel sundida ütlusi andma kaassüüdistatavate vastu nii, nagu see on KarS §-de 318 ja 320 alusel võimalik tunnistaja puhul. Varasema kaassüüdistatava menetlusseisund tunnistajana on eriline, mis tähendab, et ta ei saa olla kriminaalvastutuse subjektiks KarS §-de 318 ja 320 mõttes ka olukorras, kui ta keeldub KrMS §-des 71¿73 loetlemata juhtudel ütluste andmisest. Viimane tähendab ühtlasi, et endise kaassüüdistatava menetlusseisund ei tohi tunnistaja rolli sattumisega olemuslikult muutuda. Kohtulikul arutamisel tuleb seetõttu endisest kaassüüdistatavast tunnistaja rakendamisel järgida küll KrMS §-s 280 sätestatud nõudeid, kuid puudub alus tema kriminaalvastutuse eest hoiatamiseks sama paragrahvi 4. lõike kohaselt. Erinevalt tavalise tunnistaja hoiatamata jätmisest on tegemist erandliku olukorraga, mille puhul ei too KrMS § 280 lg 4 nõuete järgimata jätmine kaasa ütluste lubamatust (vt RKKKo nr 3-1-1-72-07, p 8 ja nr 3-1-1-75-09, p 7). Eelkirjeldatud põhimõtted kehtivad ka neil juhtudel, mil kriminaalasjade eraldamiseks esinesid objektiivsed põhjused.
Kriminaalmenetluse seadustik ei sisalda piirangut, mis keelaks esitada kohtumenetluse pooltel kohtuliku arutamise käigus taotlust täiendava tõendi asja materjalide juurde võtmiseks. Tõendi hilinenud esitamisel võib kohus jätta taotluse rahuldamata, kui ilmneb, et tõendi õigeaegseks esitamiseks puudusid takistused või mõjuvad põhjused. Tõendi mittetähtaegse esitamisega võib kohtuliku arutamise käigus kaasneda asja arutamise edasilükkamine, kuid mitte tõendi lubamatus.
Prokuratuuri õigust esitada kohtulikul arutamisel tõendeid ja taotlusi menetlusseaduse regulatsioon küll otsesõnu ei sisalda, kuid tulenevalt KrMS § 17 lg-test 1 ja 2 on prokuröril kohtumenetluse poolena kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud menetlusosalise õigused. Kohtumenetluse poole ja riikliku süüdistusfunktsiooni esindajana on tal kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet silmas pidades mõistetavalt õigus esitada ka tõendeid ning taotlusi.
Menetlejal tuleb kriminaalasjade eraldamise põhjendatuse üle otsustamisel eelkõige hinnata, kas asjas esineb sellist laadi objektiivseid takistusi, mis ei võimalda ülejäänud süüdistatavate suhtes kriminaalasja edasist menetlemist. (Vt lisaks RKÜKo nr 3-1-2-1-00, p 13 ja RKKKm nr 3-1-1-16-07, p 9).
KrMS § 216 lg-s 2 ja § 239 lg 2 p-s 3 sätestatud nõuete näol ei ole tegemist pelgalt formaalsete keeldudega, vaid kõnealused normid on suunatud ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte realiseerimisele. Nõudes sama teo toimepanemises süüdistatavate isikute kriminaalasja arutamist ühes menetluses, lähtuvad osutatud kriminaalmenetlusõiguse sätted ühelt poolt arusaamast, et kuna kaassüüdistatavate puhul on õigusliku hindamise objekt kuriteo tunnustega tegu ¿ kokkulangev, siis tuleb nende süüdistusasja arutada viisil, mis tagab süüküsimuse lahendamise sama kohtukoosseisu poolt.
Üldiste menetlusreeglite kohaselt on välistatud olukord, kus kedagi süüdistatavatest saab kriminaalvastutusele võtmise ähvardusel sundida ütlusi andma kaassüüdistatavate vastu nii, nagu see on KarS §-de 318 ja 320 alusel võimalik tunnistaja puhul. Varasema kaassüüdistatava menetlusseisund tunnistajana on eriline, mis tähendab, et ta ei saa olla kriminaalvastutuse subjektiks KarS §-de 318 ja 320 mõttes ka olukorras, kui ta keeldub KrMS §-des 71¿73 loetlemata juhtudel ütluste andmisest. Viimane tähendab ühtlasi, et endise kaassüüdistatava menetlusseisund ei tohi tunnistaja rolli sattumisega olemuslikult muutuda. Kohtulikul arutamisel tuleb seetõttu endisest kaassüüdistatavast tunnistaja rakendamisel järgida küll KrMS §-s 280 sätestatud nõudeid, kuid puudub alus tema kriminaalvastutuse eest hoiatamiseks sama paragrahvi 4. lõike kohaselt. Erinevalt tavalise tunnistaja hoiatamata jätmisest on tegemist erandliku olukorraga, mille puhul ei too KrMS § 280 lg 4 nõuete järgimata jätmine kaasa ütluste lubamatust (vt RKKKo nr 3-1-1-72-07, p 8 ja nr 3-1-1-75-09, p 7). Eelkirjeldatud põhimõtted kehtivad ka neil juhtudel, mil kriminaalasjade eraldamiseks esinesid objektiivsed põhjused.
Süüdistatavate paljususe korral reguleerib üldmenetluselt lihtmenetlusele üleminekut erinormina KrMS § 239 lg 2 p 3, mille kohaselt ei kohaldata kokkuleppemenetlust mitme süüdistatavaga kriminaalasjas, kui vähemalt üks süüdistatav kokkuleppemenetluse kohaldamisega ei nõustu. (Vt ka RKKKm nr 3-1-1-16-07, p 11). Menetleja peab kokkuleppemenetluse kohaldamist välistavate õiguslike aluste esinemise korral lahendama kriminaalasja üldmenetluses või mõnes muus lihtmenetluses, mitte aga eraldama materjale nende süüdistatavate suhtes, kes kokkuleppemenetlusest keeldusid.
Konfiskeerimise puhul ei ole asjakohane käsitada kaastäideviijaid solidaarvõlgnikena ega kohtuotsusega konfiskeeritud vara riigile üleminekut solidaarkohustusena.
|
| 3-1-1-22-10
|
Riigikohus |
26.05.2010 |
|
Pistise võtmise ja andmise koosseisud eeldavad eeskätt isikutevahelise ekvivalentsussuhte (kokkuleppe) esinemise kindlakstegemist. Ex post facto antav objektiivne hinnang ametiisiku tegude seaduslikkusele ja kasulikkusele pistiseandja jaoks ei pruugi kokku langeda süüdistatavate ettekujutusega vastavatest asjaoludest teo toimepanemise ajal. Lisaks ei nõuagi pistise ja altkäemaksu koosseisud selle tuvastamist, et tegemist oleks objektiivselt hinnates vara andjale või lubajale faktiliselt kõige soodsama võimalusega, kuigi reeglina see nii on. Ekvivalentsussuhte seisukohalt on määrav vaid pistise nõudja ja lubaja ettekujutus selle kohta, et pistist nõutakse ja lubatakse seoses ametiisiku poolt toimepandud või tulevikus toimepandava teoga. Ekvivalentsussuhte moonutamisega võib tegemist olla juhul, kui lubatakse tegu, mis ei ole ametiisiku pädevuses või mida ta ei kavatsegi toime panna.
Karistusseadustik kriminaliseerib vara või muu soodustuse võtmise ja andmise nii õiguspärase (pistis) kui ka õigusvastase (altkäemaks) teo toimepanemise eest. Kuigi tegemist ei ole klassikalises mõttes põhi- ja kvalifitseeritud koosseisudega, on altkäemaks sisuliselt pistise modifitseeritud (raskem) koosseis. Selline seisukoht on põhjendatav sellega, et altkäemaksu võtmise ja andmise koosseisude keskse tunnuse moodustab ametiisiku õigusvastane tegu, samas kui pistise võtmise ja andmise puhul on selleks ametiisiku õiguspärane käitumine. Muude tunnuste osas langevad aga nii altkäemaksu kui pistise võtmise ja andmise süüteokoosseisud kokku.
Põhiseaduse § 3 lg 1 esimese lause kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel, ning et riigivõimu teostamine on vaieldamatult ka kriminaalmenetluse läbiviimine selleks määratud ametiisikute poolt, mis põhiseaduse tsiteeritud sättest tulenevalt saab toimuda eranditult kooskõlas seadusega. Seejuures on kohtueelset menetlust toimetav ametiisik seotud kehtiva kriminaalmenetlusõigusega ega saa jätta seda rakendamata. Mõistagi on ka uurimisasutuse ametnik ja prokurör vajadusel õigustatud kohaldatavat õigusnormi tõlgendama, kuid mitte uut õigusnormi looma. (Vt RKKKo nr 3-1-1-119-09, p 15 ja nr 3-1-1-19-10). Seaduslikkuse põhimõtet tuleb eriti rangelt järgida jälitustegevuses, sest jälitustoimingule allutatute teadmatus nende suhtes läbiviidava toimingu suhtes riivab põhiõigusi intensiivsemalt, kui mis tahes muu uurimistoimingu teostamine (vt ka RKKKo nr 3-1-1-63-08, p 13.2). Jälitustegevuse kontrollitavuseks on seadusandja ette näinud kindla menetluskorra, milles kohtul lasub jälitustegevuse seaduslikkuse ja põhjendatuse kontrollija roll. Täitevvõim ei saa kriminaalmenetluses kalduda kõrvale seadusandja kehtestatud menetlusreeglitest ja asuda ise looma uut õigust isegi siis, kui ta tegevust motiveerivad õilsad eesmärgid. Põhiseaduse § 104 lg 2 p-st 14 tulenevalt on seadusandja pädev otsustama, milline on optimaalne lahendus põhiõiguste kaitse ja kriminaalmenetluse eesmärkide vastandlike huvide vahel.
KrMS §-s 118 nimetatud jälitustoiminguga võib tõendeid koguda eeluurimiskohtuniku loal. KrMS § 114 lg 1 kohaselt vaatab eeluurimiskohtunik menetlust juhtiva prokuröri põhjendatud jälitustoimingu taotluse läbi viivitamata ja annab määrusega jälitustoiminguks loa või keeldub sellest. KrMS § 114 lg 4 näeb ette, et edasilükkamatutel juhtudel võib sellise jälitustoimingu teha ka Politseiameti, Keskkriminaalpolitsei või Kaitsepolitseiameti juhi või tema määratud ametniku määruse alusel ilma kohtu loata. Sel juhul tuleb prokuröril teatada teostatud jälitustoimingust viivitamata eeluurimiskohtunikule, kes otsustab jälitustoimingu lubatavuse või selle jätkamiseks loa andmise määrusega.
Suulise eelloa andmine tähendab paratamatult seda, et kohus lubab jälitustegevust taotluse aluseks olevate kirjalike materjalidega eelnevalt tutvumata. Viimane aga raskendab kui ei muuda isegi võimatuks kohtul kontrollida KrMS § 110 lg-s 1 sätestatud jälitustoimingu lubatavuse eelduste täidetust konkreetses asjas, sealhulgas õigusriiklikult olulise jälitustegevuse ultima ratio põhimõtte järgimist. Eelotsustuse tegemine mõjutab paratamatult kohtuniku siseveendumuse kujunemist ka selles osas, kas lugeda juba läbiviidud jälitustoimingut seaduslikuks või mitte. Olles juba eelnevalt aktsepteerinud taotletavat jälitustoimingut, võib kohtunikul hilisemal asja materjaliga põhjalikumal tutvumisel tekkida tugev motivatsioonisurve läbiviidud toimingu sanktsioneerimiseks näiteks isegi siis, kui ta tagantjärele möönab, et jälitustegevuse lubatavuse eeldused võisid konkreetsel juhul olla ebapiisavalt täidetud. Sellist lahendust ei saa põhiõiguste kaitse valguses pidada aga kuidagi õigustatuks. Eeltoodut silmas pidades on kolleegium seisukohal, et arvestades kohtu olemuslikku rolli jälitustoimingu seaduslikkuse kontrollijana on seadusandja põhjendatult andnud edasilükkamatul juhul jälitustoiminguks loa andmise pädevuse kohtusüsteemist väljapoole jäävale ametiisikule (KrMS § 114 lg 4). Lähtudes prokuratuuri ühest põhiülesandest kindlustada uurimisasutuste tegevuse seaduslikkus kohtueelse menetluse toimetamisel, võib seadusandja luua ka sellised menetlusreeglid, mis annavad edasilükkamatul juhul jälitustoimingu lubamise pädevuse prokurörile.
KrMS §-d 72 ja 118 lg 3 välistavad koosmõjus salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel saadud advokaadi edastatava teabe tõendina kasutamise, kui selle sisuks on advokaadile ameti- või kutsetegevuses teatavaks saanud asjaolud. KrMS § 72 lg 4 kohaselt on kohtul õigus kohustada isikut ütlusi andma, kui ta veendub menetlustoimingu põhjal, et keeldumine ei seondu tema kutsetegevusega. Seega on kohus pädev otsustama, kas tegemist on kutsetegevuse saladusega ehk õigusabi osutamisega seotud teabega, ja sellest tulenevalt ka selle teabe tõendina kasutamise lubatavuse üle.
Kohtuotsuses obligatoorselt sisalduma pidavale tõendite analüüsile seavad raamid KrMS § 312 p-d 1-3. Nimetatud sätete kohaselt piisab, kui kohus esitab otsuses asjaolud, mida ta loeb kohtuliku uurimise tulemina tõendatuks ja näitab ära tõendid, millele kohtu vastavad järeldused põhinevad (p 1). Samuti peab kohus märkima, kui ta leiab, et mingit asjaolu ei ole vaja üldse tõendada selle üldtuntuse tõttu (p 3). Ühtlasi on kohtul kohustus nimetada tõendid, mida ta ei pea usaldusväärseiks ja põhjendada nende ebausaldusväärseteks lugemist (p 2). Maakohus on otsuse põhjenduste esitamisel ilmselgelt nimetatud piiridest väljunud, refereerides ülekuulatud isikute ütlusi, taasesitades otsuse põhiosas kirjalikke tõendeid, sh jälitustoimingute protokolle ning kajastades kohtuistungi käiku. Kohtuliku arutamise käigu talletamiseks on seadusandja KrMS § 155 kohaselt pannud kohtutele kohtuistungi protokolli pidamise kohustuse ning kohtuistungi protokolli kantu veelkordseks kajastamiseks kohtuotsuses puudub igasugune vajadus ja põhjendus. Tulenevalt kohtuistungi protokolli pidamise kohustuslikkusest ei nõua KrMS § 312 p-d 1-3 ka ülekuulatud isikute ütluste taasesitamist kohtuotsuses. Piisab sellest, kui kohtuotsuse põhjendavas osas esitatakse kokkuvõtlikult ütluste sisu, seostades selle konkreetsete tõendamiseseme asjaoludega.
Tõendite refereerimine kohtuotsuses käsitatav tõendite analüüsina ega otsuse põhjendustena. Süüdistuse tõendite pelk loetlemine otsuses ei ole KrMS § 312 nõuete täitmiseks piisav ega ole vaadeldav tõendite hindamise ja analüüsina. Kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt peab tõendite analüüs kajastama seda, millise süüteokoosseisu tunnuse esinemist konkreetne tõend kinnitab, kui uuritud tõendeid on asetatud omavahelisse konteksti. (RKKKo nr 3-1-1-100-06 p 18).
Süüdimõistva kohtuotsuse tühistamine on välistatud, kui süüdistatavate tegudes on tuvastatud vähemalt pistise nõudmise, lubamise ja vahendamise koosseisud. Süüdistatavate vastutuse raskendamine (s.o süüdimõistmine altkäemaksus) kohtu enda algatusel oleks aga KrMS § 268 lg-st 8 tulenevalt välistatud ka juhul, kui kohtu hinnangul oleks pistise võtja teod ebaseaduslikud ja see asjaolu olnuks süüdistatavatel teada teo toimepanemise ajal.
Kriminaalmenetluse normide kehtestamine on seadusandja kompetentsis ning kuni viimane pole pidanud vajalikuks kehtivat normistikku muuta, saab KrMS §-st 111 tulenevalt jälitustoimingu tulemina tõendiks olla vaid kriminaalmenetluse seadustiku nõudeid järgides saadud teave. KrMS § 112 lg 3 kohaselt peab sama seadustiku §-s 118 nimetatud jälitustoimingu teostamiseks olema eeluurimiskohtuniku määrus. Juba seaduse mõttest tulenevalt, mida kinnitab ka KrMS § 114 lg 4, peab selline määrus olema antud enne jälitustoimingu tegemisele asumist. Määrusele esitatavaid nõudeid reguleerib KrMS § 145, mille lg 1 p 1 kohaselt kujutab määrus endast menetleja kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustust. Kui ei järgita KrMS § 114 lg 4 nõudeid � jälitustoimingu tegemiseks puudub selles sättes nimetatud politseiasutuse juhi või tema määratud ametniku määrus �, on jälitustoimingu tegemine ebaseaduslik. KrMS § 111 kohaselt loetakse igasugune hälbimine seadusega jälitustegevusele seatud regulatsioonist automaatselt kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks.
KrMS §-d 72 ja 118 lg 3 välistavad koosmõjus salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel saadud advokaadi edastatava teabe tõendina kasutamise, kui selle sisuks on advokaadile ameti- või kutsetegevuses teatavaks saanud asjaolud. KrMS § 72 lg 4 kohaselt on kohtul õigus kohustada isikut ütlusi andma, kui ta veendub menetlustoimingu põhjal, et keeldumine ei seondu tema kutsetegevusega. Seega on kohus pädev otsustama, kas tegemist on kutsetegevuse saladusega ehk õigusabi osutamisega seotud teabega, ja sellest tulenevalt ka selle teabe tõendina kasutamise lubatavuse üle.
Põhiseaduse § 3 lg 1 esimese lause kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel, ning et riigivõimu teostamine on vaieldamatult ka kriminaalmenetluse läbiviimine selleks määratud ametiisikute poolt, mis põhiseaduse tsiteeritud sättest tulenevalt saab toimuda eranditult kooskõlas seadusega. Seejuures on kohtueelset menetlust toimetav ametiisik seotud kehtiva kriminaalmenetlusõigusega ega saa jätta seda rakendamata. Mõistagi on ka uurimisasutuse ametnik ja prokurör vajadusel õigustatud kohaldatavat õigusnormi tõlgendama, kuid mitte uut õigusnormi looma. (Vt RKKKo nr 3-1-1-119-09, p 15 ja nr 3-1-1-19-10). Seaduslikkuse põhimõtet tuleb eriti rangelt järgida jälitustegevuses, sest jälitustoimingule allutatute teadmatus nende suhtes läbiviidava toimingu suhtes riivab põhiõigusi intensiivsemalt, kui mis tahes muu uurimistoimingu teostamine (vt ka RKKKo nr 3-1-1-63-08, p 13.2). Jälitustegevuse kontrollitavuseks on seadusandja ette näinud kindla menetluskorra, milles kohtul lasub jälitustegevuse seaduslikkuse ja põhjendatuse kontrollija roll. Täitevvõim ei saa kriminaalmenetluses kalduda kõrvale seadusandja kehtestatud menetlusreeglitest ja asuda ise looma uut õigust isegi siis, kui ta tegevust motiveerivad õilsad eesmärgid. Põhiseaduse § 104 lg 2 p-st 14 tulenevalt on seadusandja pädev otsustama, milline on optimaalne lahendus põhiõiguste kaitse ja kriminaalmenetluse eesmärkide vastandlike huvide vahel.
Õigus süüdistuse tunnistajat (sh ka kaassüüdistatavat) küsitleda kuulub tõiglase kohtumenetluse miinimumnõuete hulka, olles nimetatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 §-s 3(d). See ei tähenda kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise keeldu, vaid seda, et isiku suhtes tehtud süüdimõistev otsus ei või tugineda täielikult või määravas ulatuses sellise isiku ütlustele, keda süüdistataval ei olnud võimalik küsitleda. (Vt RKKKo nr 3-1-1-127-06, p 9).
Kriminaalmenetluse normide kehtestamine on seadusandja kompetentsis ning kuni viimane pole pidanud vajalikuks kehtivat normistikku muuta, saab KrMS §-st 111 tulenevalt jälitustoimingu tulemina tõendiks olla vaid kriminaalmenetluse seadustiku nõudeid järgides saadud teave. KrMS § 112 lg 3 kohaselt peab sama seadustiku §-s 118 nimetatud jälitustoimingu teostamiseks olema eeluurimiskohtuniku määrus. Juba seaduse mõttest tulenevalt, mida kinnitab ka KrMS § 114 lg 4, peab selline määrus olema antud enne jälitustoimingu tegemisele asumist. Määrusele esitatavaid nõudeid reguleerib KrMS § 145, mille lg 1 p 1 kohaselt kujutab määrus endast menetleja kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustust. Kui ei järgita KrMS § 114 lg 4 nõudeid � jälitustoimingu tegemiseks puudub selles sättes nimetatud politseiasutuse juhi või tema määratud ametniku määrus �, on jälitustoimingu tegemine ebaseaduslik. KrMS § 111 kohaselt loetakse igasugune hälbimine seadusega jälitustegevusele seatud regulatsioonist automaatselt kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks.
Kriminaalmenetluse normide kehtestamine on seadusandja kompetentsis ning kuni viimane pole pidanud vajalikuks kehtivat normistikku muuta, saab KrMS §-st 111 tulenevalt jälitustoimingu tulemina tõendiks olla vaid kriminaalmenetluse seadustiku nõudeid järgides saadud teave. KrMS § 112 lg 3 kohaselt peab sama seadustiku §-s 118 nimetatud jälitustoimingu teostamiseks olema eeluurimiskohtuniku määrus. Juba seaduse mõttest tulenevalt, mida kinnitab ka KrMS § 114 lg 4, peab selline määrus olema antud enne jälitustoimingu tegemisele asumist. Määrusele esitatavaid nõudeid reguleerib KrMS § 145, mille lg 1 p 1 kohaselt kujutab määrus endast menetleja kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustust. Kui ei järgita KrMS § 114 lg 4 nõudeid ¿ jälitustoimingu tegemiseks puudub selles sättes nimetatud politseiasutuse juhi või tema määratud ametniku määrus ¿, on jälitustoimingu tegemine ebaseaduslik. KrMS § 111 kohaselt loetakse igasugune hälbimine seadusega jälitustegevusele seatud regulatsioonist automaatselt kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks.
KrMS §-d 72 ja 118 lg 3 välistavad koosmõjus salajasel pealtkuulamisel või -vaatamisel saadud advokaadi edastatava teabe tõendina kasutamise, kui selle sisuks on advokaadile ameti- või kutsetegevuses teatavaks saanud asjaolud. KrMS § 72 lg 4 kohaselt on kohtul õigus kohustada isikut ütlusi andma, kui ta veendub menetlustoimingu põhjal, et keeldumine ei seondu tema kutsetegevusega. Seega on kohus pädev otsustama, kas tegemist on kutsetegevuse saladusega ehk õigusabi osutamisega seotud teabega, ja sellest tulenevalt ka selle teabe tõendina kasutamise lubatavuse üle.
Karistusseadustik kriminaliseerib vara või muu soodustuse võtmise ja andmise nii õiguspärase (pistis) kui ka õigusvastase (altkäemaks) teo toimepanemise eest. Kuigi tegemist ei ole klassikalises mõttes põhi- ja kvalifitseeritud koosseisudega, on altkäemaks sisuliselt pistise modifitseeritud (raskem) koosseis. Selline seisukoht on põhjendatav sellega, et altkäemaksu võtmise ja andmise koosseisude keskse tunnuse moodustab ametiisiku õigusvastane tegu, samas kui pistise võtmise ja andmise puhul on selleks ametiisiku õiguspärane käitumine. Muude tunnuste osas langevad aga nii altkäemaksu kui pistise võtmise ja andmise süüteokoosseisud kokku.
|
| 3-1-1-109-10
|
Riigikohus |
18.02.2011 |
|
Erinevalt vägistamise koosseisust (KarS § 141), kus kannatanu vastanduv tahe murtakse, teeb suguühendusele sundimise (KarS § 143) puhul otsuse suguühendusse astumiseks näiliselt kannatanu ise.
Erinevalt vägistamise koosseisust (KarS § 141), kus kannatanu vastanduv tahe murtakse, teeb suguühendusele sundimise (KarS § 143) puhul otsuse suguühendusse astumiseks näiliselt kannatanu ise.
Suguühendusele sundimise puhul teeb otsuse suguühendusse astumiseks näiliselt kannatanu ise. Selline otsus ei ole aga õiguslikult relevantne põhjusel, et tema tahe on sõltuvussuhte tõttu allutatud süüdistatavale.
Isikute vahelise sõltuvussuhtena tuleb mõista suhet, kus ühe isiku käitumisotsustused on tingitud teisest isikust tulenevast mõjust. Suguühendusele sundimise koosseisu jaoks keskse tähtsusega sõltuvussuhet ei saa sisustada ainuüksi õigusel põhineva suhtena, kus süüdlasel on kannatanu suhtes mingi seaduslik võim. Süüdistatava ja kannatanu õiguslikult reguleerimata suhtluses saab sõltuvussuhtest KarS § 143 koosseisu mõttes rääkida siiski üksnes juhul, kui kannatanu on süüdistatava psühhosotsiaalsele võimule allutatuna sellises seisundis, milles tal on enda seksuaalkäitumise kohta iseseisvate otsustuste tegemine oluliselt raskendatud.
Suguühendusele sundimise koosseisu realiseerimiseks ei piisa üksnes eelkirjeldatule vastava sõltuvussuhte tuvastamisest, vaid tuvastada tuleb ka see, et süüdistatav on kannatanuga suguühendusse astunud just oma võimupositsiooni ära kasutades.
Kuigi toimepandud kuriteost koheselt teatamata jätmine ei ole iseenesest kannatanule ette heidetav, ei saa tema ütluste usaldusväärsust hinnates jätta tähelepanuta asetleidnud kuriteost teatamisega viivitamise põhjuseid.
Süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile, sh ka üksnes kannatanu ütlustele. Vaid ühe tõendi pinnalt kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab aga olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Kõnealustel juhtudel on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutanud.
Süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile, sh ka üksnes kannatanu ütlustele. Vaid ühe tõendi pinnalt kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab aga olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Kõnealustel juhtudel on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutanud.
Kuigi toimepandud kuriteost koheselt teatamata jätmine ei ole iseenesest kannatanule ette heidetav, ei saa tema ütluste usaldusväärsust hinnates jätta tähelepanuta asetleidnud kuriteost teatamisega viivitamise põhjuseid.
|
| 3-1-1-31-11
|
Riigikohus |
28.04.2011 |
|
Jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamise korda reguleerib KrMS § 121. Selle paragrahvi 2. lõikes on loetletud alused, mille esinemise korral võib jätta jälitustoimingu materjali ja selle tulemina kogutud andmed isikule tutvustamata. KrMS § 121 lg 2 kohaselt on andmete tutvustamata jätmise näol tegemist menetleja diskretsioonotsustusega. Kui süüdistatavale või tema kaitsjale keeldutakse jälitustoiminguga kogutud andmeid tutvustamast, lasub kohtutel ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttest lähtuv kohustus kontrollida jälitustoimingute seaduslikkust, kuna selle nõude täitmine võimaldab tagada kohtumenetluse poolte võrdsuse.(vt RKKKo 3-1-1-63-08, p 13.3).
Kui kohtulikul arutamisel tõstatatakse kahtlus jälitustoimingu seaduslikkusest, lasub kohtul vastava taotluse esitamisel kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul.
Jälitustegevuse seadus ja kriminaalmenetluse seadustik varjatud jälgimise mõistet ei sisalda, kuid kriminaalmenetluse seadustiku 3. peatüki 8. jaost tuleneb, et kriminaalmenetluse raames teostatavate jälitustoimingute eesmärgiks on esmajoones varjatult tõendite ning teabe kogumine. Sellise määratluse kohaselt ei saa KrMS §-s 115 sätestatud jälitustoiminguna käsitada menetleja tegevust, mille sisuks ja peamiseks eesmärgiks pole kriminaalmenetluses tõendusteabe kogumine. Seega on menetleja ametniku ütluste hindamisel vajalik analüüsida, kas ja kuivõrd kaasnes süüdlase jälgimise käigus menetleja tegevusega tõendite kogumine ning mis oli konkreetse toimingu eesmärgiks.
Kriminaalmenetluse seadustikus pole sätestatud ajalist piiri, millal tuleb läbiotsimine toimetada, kuna see sõltub mitmetest teguritest – eeskätt aga konkreetse kuriteo tehioludest.
Asjaolu, et läbiotsimise käigust pole tehtud fotosid, ei ole käsitatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena, kuivõrd sellist nõuet kriminaalmenetluse seadustikust obligatoorselt ei tulene.
Menetlustoimingu protokoll on esmajoones selleks dokumendiks, mille puhul saavad asjaosalised koheselt reageerida asetleidnud rikkumistele, tehes märkusi või avaldusi.
Menetlustoimingu protokolli koostaja peab viibima menetlustoimingu juures, sest oma allkirjaga kinnitab ta, et menetlustoiming tehti just sellisel viisil, nagu see on protokollis kajastatud. Isik, kes menetlustoimingu tegemisest osa ei võta, saab aga kirjeldada vaid teiste isikute tajutut, saamata ise vahetu mulje põhjal kinnitada menetlustoimingu läbiviimise käiguga seonduvat.
Menetlusdokumentides tuleb jälgitavalt kirjeldada, kuidas asitõendi puutumatus tagati, kuna see võimaldab hilisema kriminaalmenetluse raames kontrollida, kas kuriteosündmusega seotud objekt on tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks usaldusväärselt kasutatav.
Isik saab tunnistajana anda ütlusi peamiselt selle kohta, mida ta kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo, aga ka kahtlustatava või süüdistatava kohta, kriminaalmenetlusele eelneval ajal tajus. Kohtupraktikas on jaatatud ka menetleja ametnike tunnistajana ülekuulamise võimalust ja seda näiteks juhtudel, mil kriminaalasja arutamisel tõusetuvad uurimise käiku puudutavad küsimused Tunnistajana ei saa käsitada isikut, kellel pole puutumust kuriteosündmuse ega süüdistatavaga.
Lisaks kriminaalmenetluse käiku puudutavatele asjaoludele on menetleja ametniku tunnistajana ülekuulamine võimalik kriminaalmenetluse alustamise eelselt tajutu osas, kontrollimaks hilisema menetluse käigus koostatud menetlusdokumentide sisu vastavust tegelikkusele Selliselt on kohtupraktikas lubatavaks tõendiks loetud näiteks menetleja ametnike tunnistajana antud ütlusi, milles kirjeldatakse süüdlase kinnipidamisega seonduvat ja tema käitumist sündmuskohal, selgitamaks, miks inkrimineeriti kuriteo toimepanemist just konkreetsele isikule.
Menetlustoimingu protokolli koostaja peab viibima menetlustoimingu juures, sest oma allkirjaga kinnitab ta, et menetlustoiming tehti just sellisel viisil, nagu see on protokollis kajastatud. Isik, kes menetlustoimingu tegemisest osa ei võta, saab aga kirjeldada vaid teiste isikute tajutut, saamata ise vahetu mulje põhjal kinnitada menetlustoimingu läbiviimise käiguga seonduvat.
KrMS § 331 lg-tes 2 ja 4 sätestatud ringkonnakohtu pädevuse piirang on oluline süüdistatava kaitseõiguse tagamise seisukohalt, sest süüdistatavalt ei saa eeldada valmisolekut süüdistuse oponeerimiseks apellatsioonis vaidlustamata küsimustes.
KrMS § 121 lg 2 kohaselt on andmete tutvustamata jätmise näol tegemist menetleja diskretsioonotsustusega. Samas lasub kohtutel ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttest lähtuv kohustus kontrollida jälitustoimingute seaduslikkust, kuna selle nõude täitmine võimaldab tagada kohtumenetluse poolte võrdsuse.
Tõendit on alust käsitada lubamatuna muuhulgas siis, kui selle saamisel on aset leidnud mitmed ja eraldivõetult mitteolulised menetlusõiguse rikkumised. Sellist eraldivõetult mitteoluliste rikkumiste kogumit on põhjust käsitada menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes siis, kui menetleja on tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult.
Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt tuleb KrMS §-s 111 sätestatut käsitada lex specialis’ena tõendite lubatavuse hindamise üldregulatsiooni suhtes, mis tähendab, et jälitustoimingu käigus asetleidnud mistahes menetlusõiguse rikkumine toob endaga automaatselt kaasa saadud teabe tõendina kasutamise lubamatuse. Jälitustoimingu käigus asetleidnud rikkumise tuvastamisel puudub kohtul tõendi lubatavuse küsimuses kaalumisvõimalus ja see rikkumise tulemina saadud tõend tuleb tõendite kogumist välja jätta.
Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt tuleb KrMS §-s 111 sätestatut käsitada lex specialis’ena tõendite lubatavuse hindamise üldregulatsiooni suhtes, mis tähendab, et jälitustoimingu käigus asetleidnud mistahes menetlusõiguse rikkumine toob endaga automaatselt kaasa saadud teabe tõendina kasutamise lubamatuse. Jälitustoimingu käigus asetleidnud rikkumise tuvastamisel puudub kohtul tõendi lubatavuse küsimuses kaalumisvõimalus ja see rikkumise tulemina saadud tõend tuleb tõendite kogumist välja jätta.
Menetlusdokumentides tuleb jälgitavalt kirjeldada, kuidas asitõendi puutumatus tagati, kuna see võimaldab hilisema kriminaalmenetluse raames kontrollida, kas kuriteosündmusega seotud objekt on tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks usaldusväärselt kasutatav.
Menetleja ei tohi jätta menetlusdokumente koostamata ja asuda selle asemel ise ütlusi andma, täitmaks tõenduslikke lünki. Olukorras, kus menetlusdokument on puudulik ja sisaldab olulisi vasturääkivusi, ei saa selle asemel tugineda menetleja ametnike ütlustele. Vastupidine tähendaks, et menetlusdokumendi koostamisel tehtud sisulisi minetusi võib asuda kohtumenetluse raames kõrvaldama menetleja ametnike ülekuulamisega, mis võib lõppkokkuvõttes viia selleni, et isikulised tõendid asendaksid seaduses nõutava menetlustoimingu protokolli.
Isik saab tunnistajana anda ütlusi peamiselt selle kohta, mida ta kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo, aga ka kahtlustatava või süüdistatava kohta, kriminaalmenetlusele eelneval ajal tajus. Kohtupraktikas on jaatatud ka menetleja ametnike tunnistajana ülekuulamise võimalust ja seda näiteks juhtudel, mil kriminaalasja arutamisel tõusetuvad uurimise käiku puudutavad küsimused Tunnistajana ei saa käsitada isikut, kellel pole puutumust kuriteosündmuse ega süüdistatavaga.
Vt RKKKo 3-1-1-113-12 annotatsiooni.
Vt p 19.4. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
|
| 3-1-1-64-13
|
Riigikohus |
13.06.2013 |
|
Sarnaselt kuni 1. jaanuarini 2013 kehtinud KrMS § 111 on praegu kehtiva KrMS § 1264 lg 4 järgi jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui jälitustoimingu loa taotlemisel ja andmisel ning jälitustoimingu tegemisel on järgitud seaduse nõudeid.
Kohus on pädev otsustama, kas tegemist on kutsetegevuse saladusega ehk õigusabi osutamisega seotud teabega, ja sellest tulenevalt ka selle teabe tõendina kasutamise lubatavuse üle. (RKKKo 3-1-1-22-10, p 15).
Kohus on pädev otsustama, kas tegemist on kutsetegevuse saladusega ehk õigusabi osutamisega seotud teabega, ja sellest tulenevalt ka selle teabe tõendina kasutamise lubatavuse üle. (RKKKo 3-1-1-22-10, p 15).
Ütluste deponeerimise esmaülesanne on kahtlustatavale tunnistaja küsitlemisõiguse tagamine kas isiklikult või kaitsja kaudu. Kuriteos süüdistatava õigus küsitleda (teda süüstavaid) tunnistajaid on ausa ja õiglase kohtupidamise kesksemaid garantiisid Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikkel 6 lg 3 p d tähenduses. Sama põhimõte tuleneb ka KrMS § 15 lg-st 3, mille kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda. Kuigi reeglina toimub tunnistajate küsitlemine kriminaalasja kohtulikul arutamisel, on seadusandja KrMS §-s 691 ette näinud erandliku võimaluse, mil küsitlemisõiguse tagamiseks toimetatakse tunnistaja ülekuulamine kohtueelses menetluses eeluurimiskohtuniku juures.
Kuni 1. septembrini 2011 kehtinud redaktsioonis KrMS § 291 ei võimaldanud avaldada tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi, kui ta keeldub kohtumenetluses ütluste andmisest KrMS §-s 71 sätestatud alusel. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et kohtueelses menetluses ütluste andmise ajal sai tunnistaja lähtuda sellest, et juhul, kui ta peaks tulevikus mingis kriminaalmenetluses osalema tunnistaja rollis ja need ütlused süüstaks potentsiaalselt teda ennast, on tal võimalik realiseerida enda vaikimisõigust. Tema ütluste kui tõendiallika poole edasises menetluses pöörduda ei saanud. Sellist menetluslikku garantiid ei saa kriminaalasja arutamise käigus seaduse muudatuse mõjul n-ö tagantjärele tühistada. (Vt RKKKo 3-1-1-24-13, p 8.1 ja 14.3).
KrMS § 2862 lg 2 ei pea silmas olukorda, mil praeguses asjas süüdistatav ei olnud teises kriminaalasjas menetlusosaliseks ega saanud isiklikult või kaitsja kaudu realiseerida oma küsitlemisõigust. Selle õiguse puudumisel saab tunnistaja varem antud ütlustele kohaldada vaid KrMS § 291 lg-st 1 ja lg-st 3 tulenevaid isiku varasemate ütluste avaldamise üldreegleid, mille kohaselt tuleb kontrollida, kas isikul oli ütluste andmisest keeldumiseks KrMS § 291 lg 1 p-des 1-3 nimetatud alus ja kas esinevad lg-s 3 nimetatud tingimused.
KrMS § 2862 lg 2 ei pea silmas olukorda, mil praeguses asjas süüdistatav ei olnud teises kriminaalasjas menetlusosaliseks ega saanud isiklikult või kaitsja kaudu realiseerida oma küsitlemisõigust. Selle õiguse puudumisel saab tunnistaja varem antud ütlustele kohaldada vaid KrMS § 291 lg-st 1 ja lg-st 3 tulenevaid isiku varasemate ütluste avaldamise üldreegleid, mille kohaselt tuleb kontrollida, kas isikul oli ütluste andmisest keeldumiseks KrMS § 291 lg 1 p-des 1-3 nimetatud alus ja kas esinevad lg-s 3 nimetatud tingimused.
Ütluste deponeerimise esmaülesanne on kahtlustatavale tunnistaja küsitlemisõiguse tagamine kas isiklikult või kaitsja kaudu. Kuriteos süüdistatava õigus küsitleda (teda süüstavaid) tunnistajaid on ausa ja õiglase kohtupidamise kesksemaid garantiisid Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikkel 6 lg 3 p d tähenduses. Sama põhimõte tuleneb ka KrMS § 15 lg-st 3, mille kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda. Kuigi reeglina toimub tunnistajate küsitlemine kriminaalasja kohtulikul arutamisel, on seadusandja KrMS §-s 691 ette näinud erandliku võimaluse, mil küsitlemisõiguse tagamiseks toimetatakse tunnistaja ülekuulamine kohtueelses menetluses eeluurimiskohtuniku juures.
KrMS § 2862 lg 2 ei pea silmas olukorda, mil praeguses asjas süüdistatav ei olnud teises kriminaalasjas menetlusosaliseks ega saanud isiklikult või kaitsja kaudu realiseerida oma küsitlemisõigust. Selle õiguse puudumisel saab tunnistaja varem antud ütlustele kohaldada vaid KrMS § 291 lg-st 1 ja lg-st 3 tulenevaid isiku varasemate ütluste avaldamise üldreegleid, mille kohaselt tuleb kontrollida, kas isikul oli ütluste andmisest keeldumiseks KrMS § 291 lg 1 p-des 1-3 nimetatud alus ja kas esinevad lg-s 3 nimetatud tingimused.
Kuni 1. septembrini 2011 kehtinud redaktsioonis KrMS § 291 ei võimaldanud avaldada tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi, kui ta keeldub kohtumenetluses ütluste andmisest KrMS §-s 71 sätestatud alusel. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et kohtueelses menetluses ütluste andmise ajal sai tunnistaja lähtuda sellest, et juhul, kui ta peaks tulevikus mingis kriminaalmenetluses osalema tunnistaja rollis ja need ütlused süüstaks potentsiaalselt teda ennast, on tal võimalik realiseerida enda vaikimisõigust. Tema ütluste kui tõendiallika poole edasises menetluses pöörduda ei saanud. Sellist menetluslikku garantiid ei saa kriminaalasja arutamise käigus seaduse muudatuse mõjul n-ö tagantjärele tühistada. (Vt RKKKo 3-1-1-24-13, p 8.1 ja 14.3).
Kuni 1. septembrini 2011 kehtinud redaktsioonis KrMS § 291 ei võimaldanud avaldada tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi, kui ta keeldub kohtumenetluses ütluste andmisest KrMS §-s 71 sätestatud alusel. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et kohtueelses menetluses ütluste andmise ajal sai tunnistaja lähtuda sellest, et juhul, kui ta peaks tulevikus mingis kriminaalmenetluses osalema tunnistaja rollis ja need ütlused süüstaks potentsiaalselt teda ennast, on tal võimalik realiseerida enda vaikimisõigust. Tema ütluste kui tõendiallika poole edasises menetluses pöörduda ei saanud. Sellist menetluslikku garantiid ei saa kriminaalasja arutamise käigus seaduse muudatuse mõjul n-ö tagantjärele tühistada. (Vt RKKKo 3-1-1-24-13, p 8.1 ja 14.3).
|
| 3-1-1-98-13
|
Riigikohus |
18.11.2013 |
|
KrMS § 237 lg-tes 3 ja 4 sätestatu nende koostoimes tingib arusaama, et kannatanule ja tsiviilkostjale kohtulikul arutamisel lühimenetluses sõna võtmise andmise tulemuseks ei või olla sellise tõendusliku teabe lisandumine, mis erineb kriminaaltoimikus sisalduvast tõendusteabest. Nii näiteks ei saa kohus kohtuotsuse tegemisel lähtuda kannatanu poolt kohtumenetluses räägitust, kui see hälbib tema poolt kohtueelses menetluses antud ütlustest. Samuti puudub kannatanul lühimenetluses kohtulikul arutamisel õigus taotleda uute tõendite lisamist (RKKKo 3-1-1-79-10, p 10.2). Sellegipoolest võib nii kannatanu kui tsiviilkostja poolt lühimenetluse kohtulikul uurimisel räägitu olla kohtule teabeks, et lühimenetluse kohaldamise alused puuduvad.
KrMS § 237 lg-tes 3 ja 4 sätestatu nende koostoimes tingib arusaama, et kannatanule ja tsiviilkostjale kohtulikul arutamisel lühimenetluses sõna võtmise andmise tulemuseks ei või olla sellise tõendusliku teabe lisandumine, mis erineb kriminaaltoimikus sisalduvast tõendusteabest. Nii näiteks ei saa kohus kohtuotsuse tegemisel lähtuda kannatanu poolt kohtumenetluses räägitust, kui see hälbib tema poolt kohtueelses menetluses antud ütlustest. Samuti puudub kannatanul lühimenetluses kohtulikul arutamisel õigus taotleda uute tõendite lisamist (RKKKo 3-1-1-79-10, p 10.2). Sellegipoolest võib nii kannatanu kui tsiviilkostja poolt lühimenetluse kohtulikul uurimisel räägitu olla kohtule teabeks, et lühimenetluse kohaldamise alused puuduvad.
Süüdistatava ülekuulamine lühimenetluses lähtuvalt KrMS §-st 293 tähendab seda, et ka lühimenetluses tuleb süüdistatava ülekuulamisel juhinduda KrMS §-st 2862 ja §-dest 288-289 (KrMS § 293 lg 1). Eeskätt tähendab see süüdistatava ristküsitlemist, vajadusel tema kohtus antavate ütluste usaldusväärsuse kontrollimist ja seega võimalust, et süüdistatav tunnistatakse ebausaldusväärseks tõendiallikaks ning kõik tema ütlused jäetakse kohtuasja lahendamiseks lubatavate tõendite hulgast välja (Vt mutatis mutandis RKKKo 3-1-1-87-11, p 7).
Süüdistatava ülekuulamine lühimenetluses lähtuvalt KrMS §-st 293 tähendab seda, et ka lühimenetluses tuleb süüdistatava ülekuulamisel juhinduda KrMS §-st 2862 ja §-dest 288-289 (KrMS § 293 lg 1). Eeskätt tähendab see süüdistatava ristküsitlemist, vajadusel tema kohtus antavate ütluste usaldusväärsuse kontrollimist ja seega võimalust, et süüdistatav tunnistatakse ebausaldusväärseks tõendiallikaks ning kõik tema ütlused jäetakse kohtuasja lahendamiseks lubatavate tõendite hulgast välja (Vt mutatis mutandis RKKKo 3-1-1-87-11, p 7).
Võimalust tugineda lühimenetluses tehtavas kohtuotsuses vaid süüdistatava kohtueelses menetluses antavatele ütlustele, jättes lubatavate tõendite kogumist välja tema poolt ristküsitlusel antud ütlused, kehtiv lühimenetluse regulatsioon ette ei näe. Viimatiöeldu ei väära kohtu õigust tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile, kui kohtu arvates esinevad KrMS § 238 lg 1 p-des 1 või 2 nimetatud alused.
|
| 3-1-1-73-15
|
Riigikohus |
23.10.2015 |
|
Seadusandja ei ole alaealise kannatanu ülekuulamise puhuks ette näinud erisusi KrMS § 71 kohaldamisel, s.o ütluste andmisest keeldumine isiklikel põhjustel. (p 19)
Kuigi menetlusseadus ei näe otsesõnu ette, et alaealise kannatanu ülekuulamise juures viibib kannatanu ema, tuleneb vastav õigus (lähedase juuresviibimine alaealise ülekuulamisel) EL direktiivi 2011/93/EL artiklist 20 ega kahjusta iseenesest süüdistatava õigusi. Menetleja peab tagama, et kannatanu lähedane isik ei mõjutaks ülekuulamise käiku. Teiste isikute juuresviibimise võimalikku mõju kannatanu ütluste usaldusväärsusele peab aga lõppkokkuvõttes hindama kohus. (p 15)
Seadus lubab otsesõnu alaealise kannatanu ülekuulamisel suunavate küsimuste esitamist (KrMS § 68 lg 4 ja § 2881 lg 2 p 4). (p 15)
Kuigi alla neljateistaastast tunnistajat ei hoiatata ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest, peab talle siiski selgitama tõe rääkimise vajadust ja seda juba ülekuulamise alguses ning igal juhul enne, kui kannatanu annab ütlusi kuriteosündmuse kohta. Sõltumata tunnistaja (kannatanu) vanusest tuleneb tõe rääkimise kohustus KrMS § 66 lg-st 3. Kui ekspertiisi akti järeldustest nähtub, et alaealisel kannatanul ei ole suuremat fantaseerimiskalduvust, eeldab tema ülekuulamine ühemõttelist selgitamist, et rääkida tuleb tõtt ehk tegelikkuses aset leidnud sündmustest. Kuigi ülekuulamisel tuleb vaieldamatult võtta arvesse lapse vanusega seotud eripära, mis võimaldab muu hulgas suunavate küsimuste esitamist, ei saa mööda minna tõe rääkimise kohustuse selgitamisest kui ütluse usaldusväärsuse raskuspunktist. (p 18)
Seadusandja ei ole alaealise kannatanu ülekuulamise puhuks ette näinud erisusi KrMS § 71 kohaldamisel, s.o ütluste andmisest keeldumine isiklikel põhjustel. (p 19)
Ekspertiisi käigus antud lapse selgitused sündmuse kohta ei ole kasutatavad iseseisva tõendina, s.o kannatanu ütlusena sündmuste kohta. Ekspert ei kuula isikut üle. Uuritava isiku selgitused ekspertiisi käigus on aluseks eksperdiarvamuse kujundamisel, s.o eksperdile esitatud küsimustele vastamisel. Välistatud ei ole aga eksperdile antud selgituste kasutamine kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel. Seega nentimine, et kannatanu on ka väljaspool ütlusi andnud sündmuse kohta järjepidevalt samasisulisi selgitusi, ei ole seadusega vastuolus. (p 12)
Kohtutel ei ole alust käsitada iseseisva tõendina tunnistajate ütlusi selle kohta, millest nad on teadlikuks saanud alaealise kannatanu vahendusel olukorras, kus ei esine KrMS § 66 lg 21 p-s 1 nimetatud asjaolu. Kui kohtumenetluses on uuritud vahetu tõendiallika ehk kannatanu ütlusi, ei ole alust tugineda sama teabe osas n-ö vahendlike tunnistajate ütlustele. (p 11)
Ekspertiisi käigus antud lapse selgitused sündmuse kohta ei ole kasutatavad iseseisva tõendina, s.o kannatanu ütlusena sündmuste kohta. Ekspert ei kuula isikut üle. Uuritava isiku selgitused ekspertiisi käigus on aluseks eksperdiarvamuse kujundamisel, s.o eksperdile esitatud küsimustele vastamisel. Välistatud ei ole aga eksperdile antud selgituste kasutamine kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel. Seega nentimine, et kannatanu on ka väljaspool ütlusi andnud sündmuse kohta järjepidevalt samasisulisi selgitusi, ei ole seadusega vastuolus. (p 12)
Ütlus, mis on saadud kohtumenetluses nõuetekohaselt rakendamata tunnistajalt, kellele ei ole selgitatud nende õigusi ja kohustusi (näiteks õigust keelduda KrMS § 280 lg 3 järgi ütluste andmisest KrMS § 71–73 alusel), ei ole käsitatav seadusliku tõendina, sest selle saamisel on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Sellisele tõendile rajatud kohtuotsus on ebaseaduslik. (Vt nt mutatis mutandis Riigikohtu otsus väärteoasjas nr 3-1-1-72-07, p 8). Kui tunnistaja ülekuulamisel, sh kohtueelses menetluses, ei ole mingil põhjusel, näiteks tema vanuse või vaimse seisundi tõttu, võimalik järgida üldisi nõudeid, on seadusandja ülesanne kaaluda, mil määral on võimalik nendest reeglitest kõrvale kalduda ja kas see on põhjendatud, vääramata ütluste andmise kui tõendi olemust. Rikkumise kõrvaldamise võimatus viib omakorda tõendi lubamatuks tunnistamiseni. Olukorras, kus kohtulikul arutamisel kannatanut üle ei kuulata, ei ole asja uuel kohtulikul arutamisel võimalik kirjeldatud rikkumisi kõrvaldada. Kui maa- ja ringkonnakohtu otsused rajanevad määravas osas kannatanu ütlustele, tingib selle tõendi lubamatuks tunnistamine möödapääsmatult süüdistatava õigeksmõistmise talle etteheidetavates tegudes. (p 20)
Kooskõlas KrMS § 10 lg-tega 5 ja 6 tõlgiti kannatanu ütlused süüdistatavale suuliselt. Olukorras, kus kohtueelse ega kohtuliku menetluse käigus ei taotlenud süüdistatav kannatanu ülekuulamise protokolli kirjalikku tõlkimist, ei olnud menetlejal alust arvata, et kirjaliku tõlke puudumine takistab kaitseõiguse teostamist. (p 9)
Põhimõtteliselt ei ole välistatud isiku süüditunnistamine ühele tõendile tuginedes, milleks võib muu hulgas olla kannatanu ütlus. Sel juhul peab kohus olema eriti hoolas kannatanu ülekuulamise nõuete järgimisel. Lisaks on Riigikohtu praktikas järjekindlalt rõhutatud, et vaid ühe tõendi põhjal kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Kõnealustel juhtudel on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ning erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need veenvalt kummutanud. (Vt nt RKKKo 3-1-1-10-11, p 25 ja nr 3-1-1-109-10, p 10). (p 13)
Kui kuriteoteate esitamisel kuulatakse kannatanu üle, selgitades talle nõuetekohaselt tema õigusi ja kohustusi, siis on suulise kuriteoteate protokoll võrdsustatav kannatanu ülekuulamise protokolliga. (p 17)
Ütlus, mis on saadud kohtumenetluses nõuetekohaselt rakendamata tunnistajalt, kellele ei ole selgitatud nende õigusi ja kohustusi (näiteks õigust keelduda KrMS § 280 lg 3 järgi ütluste andmisest KrMS § 71–73 alusel), ei ole käsitatav seadusliku tõendina, sest selle saamisel on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Sellisele tõendile rajatud kohtuotsus on ebaseaduslik. (Vt nt mutatis mutandis Riigikohtu otsus väärteoasjas nr 3-1-1-72-07, p 8). Kui tunnistaja ülekuulamisel, sh kohtueelses menetluses, ei ole mingil põhjusel, näiteks tema vanuse või vaimse seisundi tõttu, võimalik järgida üldisi nõudeid, on seadusandja ülesanne kaaluda, mil määral on võimalik nendest reeglitest kõrvale kalduda ja kas see on põhjendatud, vääramata ütluste andmise kui tõendi olemust. Rikkumise kõrvaldamise võimatus viib omakorda tõendi lubamatuks tunnistamiseni. Olukorras, kus kohtulikul arutamisel kannatanut üle ei kuulata, ei ole asja uuel kohtulikul arutamisel võimalik kirjeldatud rikkumisi kõrvaldada. Kui maa- ja ringkonnakohtu otsused rajanevad määravas osas kannatanu ütlustele, tingib selle tõendi lubamatuks tunnistamine möödapääsmatult süüdistatava õigeksmõistmise talle etteheidetavates tegudes. (p 20)
KrMS § 2901 ei sätesta, et kaitsja peab viibima ülekuulamise juures, vaid tal peab olema tagatud võimalus küsimuste esitamiseks. (p 16)
Kohtutel ei ole alust käsitada iseseisva tõendina tunnistajate ütlusi selle kohta, millest nad on teadlikuks saanud alaealise kannatanu vahendusel olukorras, kus ei esine KrMS § 66 lg 21 p-s 1 nimetatud asjaolu. Kui kohtumenetluses on uuritud vahetu tõendiallika ehk kannatanu ütlusi, ei ole alust tugineda sama teabe osas n-ö vahendlike tunnistajate ütlustele. (p 11)
Kuigi menetlusseadus ei näe otsesõnu ette, et alaealise kannatanu ülekuulamise juures viibib kannatanu ema, tuleneb vastav õigus (lähedase juuresviibimine alaealise ülekuulamisel) EL direktiivi 2011/93/EL artiklist 20 ega kahjusta iseenesest süüdistatava õigusi. Menetleja peab tagama, et kannatanu lähedane isik ei mõjutaks ülekuulamise käiku. Teiste isikute juuresviibimise võimalikku mõju kannatanu ütluste usaldusväärsusele peab aga lõppkokkuvõttes hindama kohus. (p 15)
Seadus lubab otsesõnu alaealise kannatanu ülekuulamisel suunavate küsimuste esitamist (KrMS § 68 lg 4 ja § 2881 lg 2 p 4). (p 15)
Kuigi alla neljateistaastast tunnistajat ei hoiatata ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest, peab talle siiski selgitama tõe rääkimise vajadust ja seda juba ülekuulamise alguses ning igal juhul enne, kui kannatanu annab ütlusi kuriteosündmuse kohta. Sõltumata tunnistaja (kannatanu) vanusest tuleneb tõe rääkimise kohustus KrMS § 66 lg-st 3. Kui ekspertiisi akti järeldustest nähtub, et alaealisel kannatanul ei ole suuremat fantaseerimiskalduvust, eeldab tema ülekuulamine ühemõttelist selgitamist, et rääkida tuleb tõtt ehk tegelikkuses aset leidnud sündmustest. Kuigi ülekuulamisel tuleb vaieldamatult võtta arvesse lapse vanusega seotud eripära, mis võimaldab muu hulgas suunavate küsimuste esitamist, ei saa mööda minna tõe rääkimise kohustuse selgitamisest kui ütluse usaldusväärsuse raskuspunktist. (p 18)
Seadusandja ei ole alaealise kannatanu ülekuulamise puhuks ette näinud erisusi KrMS § 71 kohaldamisel, s.o ütluste andmisest keeldumine isiklikel põhjustel. (p 19)
KrMS § 2901 ei sätesta, et kaitsja peab viibima ülekuulamise juures, vaid tal peab olema tagatud võimalus küsimuste esitamiseks. (p 16)
Kui kuriteoteate esitamisel kuulatakse kannatanu üle, selgitades talle nõuetekohaselt tema õigusi ja kohustusi, siis on suulise kuriteoteate protokoll võrdsustatav kannatanu ülekuulamise protokolliga. (p 17)
Ütlus, mis on saadud kohtumenetluses nõuetekohaselt rakendamata tunnistajalt, kellele ei ole selgitatud nende õigusi ja kohustusi (näiteks õigust keelduda KrMS § 280 lg 3 järgi ütluste andmisest KrMS § 71–73 alusel), ei ole käsitatav seadusliku tõendina, sest selle saamisel on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Sellisele tõendile rajatud kohtuotsus on ebaseaduslik. (Vt nt mutatis mutandis Riigikohtu otsus väärteoasjas nr 3-1-1-72-07, p 8). Kui tunnistaja ülekuulamisel, sh kohtueelses menetluses, ei ole mingil põhjusel, näiteks tema vanuse või vaimse seisundi tõttu, võimalik järgida üldisi nõudeid, on seadusandja ülesanne kaaluda, mil määral on võimalik nendest reeglitest kõrvale kalduda ja kas see on põhjendatud, vääramata ütluste andmise kui tõendi olemust. Rikkumise kõrvaldamise võimatus viib omakorda tõendi lubamatuks tunnistamiseni. Olukorras, kus kohtulikul arutamisel kannatanut üle ei kuulata, ei ole asja uuel kohtulikul arutamisel võimalik kirjeldatud rikkumisi kõrvaldada. Kui maa- ja ringkonnakohtu otsused rajanevad määravas osas kannatanu ütlustele, tingib selle tõendi lubamatuks tunnistamine möödapääsmatult süüdistatava õigeksmõistmise talle etteheidetavates tegudes. (p 20)
Kuigi menetlusseadus ei näe otsesõnu ette, et alaealise kannatanu ülekuulamise juures viibib kannatanu ema, tuleneb vastav õigus (lähedase juuresviibimine alaealise ülekuulamisel) EL direktiivi 2011/93/EL artiklist 20 ega kahjusta iseenesest süüdistatava õigusi. Menetleja peab tagama, et kannatanu lähedane isik ei mõjutaks ülekuulamise käiku. Teiste isikute juuresviibimise võimalikku mõju kannatanu ütluste usaldusväärsusele peab aga lõppkokkuvõttes hindama kohus. (p 15)
Seadus lubab otsesõnu alaealise kannatanu ülekuulamisel suunavate küsimuste esitamist (KrMS § 68 lg 4 ja § 2881 lg 2 p 4). (p 15)
Kuigi alla neljateistaastast tunnistajat ei hoiatata ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest, peab talle siiski selgitama tõe rääkimise vajadust ja seda juba ülekuulamise alguses ning igal juhul enne, kui kannatanu annab ütlusi kuriteosündmuse kohta. Sõltumata tunnistaja (kannatanu) vanusest tuleneb tõe rääkimise kohustus KrMS § 66 lg-st 3. Kui ekspertiisi akti järeldustest nähtub, et alaealisel kannatanul ei ole suuremat fantaseerimiskalduvust, eeldab tema ülekuulamine ühemõttelist selgitamist, et rääkida tuleb tõtt ehk tegelikkuses aset leidnud sündmustest. Kuigi ülekuulamisel tuleb vaieldamatult võtta arvesse lapse vanusega seotud eripära, mis võimaldab muu hulgas suunavate küsimuste esitamist, ei saa mööda minna tõe rääkimise kohustuse selgitamisest kui ütluse usaldusväärsuse raskuspunktist. (p 18)
Seadusandja ei ole alaealise kannatanu ülekuulamise puhuks ette näinud erisusi KrMS § 71 kohaldamisel, s.o ütluste andmisest keeldumine isiklikel põhjustel. (p 19)
KrMS § 2901 ei sätesta, et kaitsja peab viibima ülekuulamise juures, vaid tal peab olema tagatud võimalus küsimuste esitamiseks. (p 16)
Ütlus, mis on saadud kohtumenetluses nõuetekohaselt rakendamata tunnistajalt, kellele ei ole selgitatud nende õigusi ja kohustusi (näiteks õigust keelduda KrMS § 280 lg 3 järgi ütluste andmisest KrMS § 71–73 alusel), ei ole käsitatav seadusliku tõendina, sest selle saamisel on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Sellisele tõendile rajatud kohtuotsus on ebaseaduslik. (Vt nt mutatis mutandis Riigikohtu otsus väärteoasjas nr 3-1-1-72-07, p 8). Kui tunnistaja ülekuulamisel, sh kohtueelses menetluses, ei ole mingil põhjusel, näiteks tema vanuse või vaimse seisundi tõttu, võimalik järgida üldisi nõudeid, on seadusandja ülesanne kaaluda, mil määral on võimalik nendest reeglitest kõrvale kalduda ja kas see on põhjendatud, vääramata ütluste andmise kui tõendi olemust. Rikkumise kõrvaldamise võimatus viib omakorda tõendi lubamatuks tunnistamiseni. Olukorras, kus kohtulikul arutamisel kannatanut üle ei kuulata, ei ole asja uuel kohtulikul arutamisel võimalik kirjeldatud rikkumisi kõrvaldada. Kui maa- ja ringkonnakohtu otsused rajanevad määravas osas kannatanu ütlustele, tingib selle tõendi lubamatuks tunnistamine möödapääsmatult süüdistatava õigeksmõistmise talle etteheidetavates tegudes. (p 20)
|
| 3-1-1-104-16
|
Riigikohus |
21.12.2016 |
|
KrMS § 290 lg-s 1 sätestatu, et alla neljateistaastase tunnistaja ülekuulamisel ei kasutata ristküsitlust, ei välista tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks osas, milles need kohtus antud ütlustest lahknevad. KrMS § 290 lg 1 sätestab ülekuulamise vormi, mille eesmärk on kaitsta alla neljateistaastast isikut vaimse pinge ja negatiivsete emotsioonide eest, mida ristküsitlus võib endaga kaasa tuua. Selle sätte eesmärk ei ole välistada ütluste usaldusväärsuse kontrollimise võimalusi. Seejuures tuleb aga jätkuvalt arvestada KrMS §-s 290 sätestatud alaealise tõendiallika ülekuulamise ja KrMS § 287 lg 5 ning § 69 alusel kaugülekuulamise korraldamise erisusi, mis võimaldavad säästa alaealist ülekuulatavat ristküsitlusega kaasnevate negatiivsete tagajärgede eest. (p 11)
Kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel tuleb käsitleda kõiki asjaolusid, mis võivad avaldada mõju kannatanu mälupildile sündmusest või võivad viidata ütluste suunamisele teiste isikute poolt (RKKKo nr 3-1-1-73-15, p 21). Seega kui esineb kahtlus, et kannatanu kohtueelsel ülekuulamisel toimunu on mõjutanud lubamatult tema kohtumenetluses antud ütluseid, peab kaitseõiguse tagamiseks olema süüdistataval ja kaitsjal võimalus sellele kohtu tähelepanu juhtida. Selle välistamine viitega uurimisasutuse ametniku rikkumisele uurimistoimingu tegemisel ei ole õigustatud. (p 15)
Menetleja tegevus ülekuulamisel ja ülekuulamise käik on menetluslikud asjaolud, mille tõendamisel on võimalik kasutada ka kohtueelses menetluses koostatud ülekuulamisprotokolli. Võimalik on tugineda protokollides kajastatud asjaoludele, mille puhul ei ole alust rääkida vastuoludest ühelt poolt kohtueelses menetluses ja teiselt poolt ristküsitlusel antud ütluste vahel, kui on täidetud KrMS § 296 lg-tes 2 ja 3 sätestatud uurimistoimingu protokollide ja kriminaaltoimiku muu dokumendi avaldamise üldised tingimused (RKKKo nr 3-1-1-62-07, p 12.5). (p 16)
KrMS § 290 lg-s 1 sätestatu, et alla neljateistaastase tunnistaja ülekuulamisel ei kasutata ristküsitlust, ei välista tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks osas, milles need kohtus antud ütlustest lahknevad. KrMS § 290 lg 1 sätestab ülekuulamise vormi, mille eesmärk on kaitsta alla neljateistaastast isikut vaimse pinge ja negatiivsete emotsioonide eest, mida ristküsitlus võib endaga kaasa tuua. Selle sätte eesmärk ei ole välistada ütluste usaldusväärsuse kontrollimise võimalusi. Seejuures tuleb aga jätkuvalt arvestada KrMS §-s 290 sätestatud alaealise tõendiallika ülekuulamise ja KrMS § 287 lg 5 ning § 69 alusel kaugülekuulamise korraldamise erisusi, mis võimaldavad säästa alaealist ülekuulatavat ristküsitlusega kaasnevate negatiivsete tagajärgede eest. (p 11)
Kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel tuleb käsitleda kõiki asjaolusid, mis võivad avaldada mõju kannatanu mälupildile sündmusest või võivad viidata ütluste suunamisele teiste isikute poolt (RKKKo nr 3-1-1-73-15, p 21). Seega kui esineb kahtlus, et kannatanu kohtueelsel ülekuulamisel toimunu on mõjutanud lubamatult tema kohtumenetluses antud ütluseid, peab kaitseõiguse tagamiseks olema süüdistataval ja kaitsjal võimalus sellele kohtu tähelepanu juhtida. Selle välistamine viitega uurimisasutuse ametniku rikkumisele uurimistoimingu tegemisel ei ole õigustatud. (p 15)
|
| 3-1-1-109-16
|
Riigikohus |
01.02.2017 |
|
Kuriteos süüdistatava õigus küsitleda (teda süüstavaid) tunnistajaid on ausa ja õiglase kohtupidamise kesksemaid garantiisid Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lg 3 punkti d tähenduses. Sama põhimõte tuleneb ka KrMS § 15 lg-st 3 (vt RKKKo nr 3-1-1-64-13, p 11.2). (p 11)
Kuigi tunnistaja küsitlemine peab üldjuhul toimuma kriminaalasja kohtulikul arutamisel, on seadusandja sellest põhimõttest näinud ette erandeid. Üheks selliseks erandiks on KrMS §-s 2901, mille eesmärk on kaitsta alaealist tunnistajat või kannatanut korduva ülekuulamise kahjuliku mõju eest. Riive tasakaalustamiseks on samas sättes ette nähtud nõue, mille kohaselt peab kahtlustatava kaitsjal olema olnud võimalus esitada tunnistajale kohtueelses menetluses küsimusi. Sellise kaitsjapoolse kannatanu küsitlemise võimalusega vähendatakse kohtuliku arutamise vahetuse piiramisest tingitud mõju ja tagatakse kohtumenetluse poolte võrdsus. (p 12)
KrMS § 2901 ei nõua kaitsja viibimist alaealise ülekuulamise juures, kuid talle peab siiski olema tagatud küsimuste esitamise võimalus. Selline võimalus on kaitsjal pärast seda, kui kaitsepoolele on KrMS § 70 lg 4 nõudeid järgides tutvustatud tunnistaja ülekuulamise videosalvestist. Lisaks on võimalik esitada küsitlemise taotlus KrMS § 225 lg 1 alusel või ka hiljem, s.t kohtumenetluses (vt RKKKo nr 3-1-1-73-15, p 16). (p 13)
KrMS § 70 lg 4 teise lause ja § 2901 lg 1 sõnastus on küsitlemisõiguse osas omavahel osaliselt vastuolus. KrMS § 70 lg 4 sätestab, et tunnistajale küsimuste esitamise õigus on nii kahtlustataval kui ka tema kaitsjal. KrMS § 2901 lg-s 1 nähakse seevastu ette, et tõendi esitamise eeldus on see, kui tunnistaja küsitlemise võimalus on kohtueelses menetluses olnud just kaitsjal. Tuleb aga silmas pidada, et kaitsja osavõtt kohtueelsest menetlusest on üldjuhul kohustuslik alles alates kriminaaltoimiku tutvustamisest KrMS § 223 lg-s 3 sätestatud korras. Juhud, mil kaitsja osavõtt on kohustuslik kogu kriminaalmenetlusest, on ette nähtud üksnes KrMS § 45 lg-s 2. Osutatud normist ei nähtu, et kaitsja osavõtt kogu kriminaalmenetlusest oleks kohustuslik ka KrMS § 2901 lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud kriminaalasjade puhul. Järelikult pole välistatud, et juhtudel, mil kahtlustatav ei ole endale kaitsjat valinud ega taotlenud ka kaitsja määramist, pole tal võimalik realiseerida ka KrMS § 2901 lg-s 1 ette nähtud kaitsja vahendusel toimuvat alaealise küsitlemise õigust. Seda õigust saab kahtlustatav kasutada seeläbi, et ta valib endale kaitsja või taotleb kaitsja määramist. Kaitsja valimisest või määramisest keeldumise korral loobub kahtlustatav aga sisuliselt KrMS § 2901 lg-s 1 nimetatud küsitlemisõigusest. Kirjeldatud olukorras ei sõltu kaitsja olemasolu menetleja tegevusest või tegevusetusest, mille tõttu ei saa ka väita, et üks kõnealuses sättes nimetatud tõendi esitamise eeldus on jäetud täitmata. Vastupidine arusaam tooks kaasa olukorra, kus kaitsjast loobumisega võidakse menetlusõigust kuritarvitada, et saavutada kohtueelses menetluses kogutud tõendi kõrvalejätmine kohtumenetluse raames. Ainuke võimalus seda vältida tähendaks aga alaealise korduvat ülekuulamist kohtumenetluses, mis oleks ilmses vastuolus KrMS § 2901 eesmärgiga. Järelikult peab kahtlustatav küsitlemisõiguse saamiseks ilmutama oma aktiivsust ega saa ainuüksi kaitsja puudumisele tuginevalt väita, et KrMS §-s 2901 loetletud tõendi esitamise eeldused pole täidetud. KrMS § 2901 lg 1 nõuete täitmiseks tuleb sarnasel juhul pidada piisavaks, kui küsitlemisvõimalus kohtueelses menetluses on olnud üksnes kahtlustataval. (p 14-15)
KrMS § 288 lg 2 esimeses lauses sisalduva keelu eesmärk on vältida küsimuste sugestiivset toimet ülekuulatavalt saadavale tõendusteabele. (p 21)
Tunnistaja ülekuulamisest tehtud videosalvestis ei ole käsitatav eraldi tõendina, vaid ülekuulamisprotokolli lahutamatu osana. Kuna tegemist pole eraldi tõenditega, vaid samast tõendiallikast pärineva, kuid erinevas vormis talletatud teabega, ei saa ka videosalvestise avaldamise ja uurimise küsimust lahendada lahutatult ülekuulamisprotokolli avaldamisest ning uurimisest. (p 18)
KrMS § 2901 ei nõua kaitsja viibimist alaealise ülekuulamise juures, kuid talle peab siiski olema tagatud küsimuste esitamise võimalus. Selline võimalus on kaitsjal pärast seda, kui kaitsepoolele on KrMS § 70 lg 4 nõudeid järgides tutvustatud tunnistaja ülekuulamise videosalvestist. Lisaks on võimalik esitada küsitlemise taotlus KrMS § 225 lg 1 alusel või ka hiljem, s.t kohtumenetluses (vt RKKKo nr 3-1-1-73-15, p 16). (p 13)
Kuigi tunnistaja küsitlemine peab üldjuhul toimuma kriminaalasja kohtulikul arutamisel, on seadusandja sellest põhimõttest näinud ette erandeid. Üheks selliseks erandiks on KrMS §-s 2901, mille eesmärk on kaitsta alaealist tunnistajat või kannatanut korduva ülekuulamise kahjuliku mõju eest. Riive tasakaalustamiseks on samas sättes ette nähtud nõue, mille kohaselt peab kahtlustatava kaitsjal olema olnud võimalus esitada tunnistajale kohtueelses menetluses küsimusi. Sellise kaitsjapoolse kannatanu küsitlemise võimalusega vähendatakse kohtuliku arutamise vahetuse piiramisest tingitud mõju ja tagatakse kohtumenetluse poolte võrdsus. (p 12)
|
Facebook
Twitter