3-1-1-9-09
|
Riigikohus |
18.03.2009 |
|
Euroopa Liidu Nõukogu raamotsus on Euroopa Liidu lepingu art 34 lg 2 p b kohaselt õigusallikas, mis on liikmesriigile siduv oma eesmärgi osas, jättes selle täitmise viisi iga riigi enda otsustada. Seega on oluline, et kuigi liikmesriigile jääb pädevus enda riigisisest õigussüsteemi, normitehnikat ja õiguspraktikat arvestades määrata, kuidas täpselt raamotsusest nähtuvad põhimõtted ellu viia, peab lõpptulemusena riigisiseselt kehtiv õigus vastama raamotsuses sätestatule (RKKKm nr 3-1-1-1-09, p 9.1).
KrMS § 492 lg-s 2 nimetamata kuriteo puhul, kontrollides vahistamismääruses märgitud teo karistatavust Eestis, ei või Eesti kohus lähtuda vahistamismääruses toodud teo kvalifikatsioonist taotlevas riigis. Kohus peab kontrollima, kas toodud tehiolud vastavad mingile karistusseadustiku süüteokoosseisule, mille realiseerimine on karistatav vähemalt üheaastase vangistusega.
Euroopa Liidu kriminaalõigusalase koostöö üheks aluspõhimõtteks on kriminaalasjades tehtavate nii lõplike kui ka menetluslike kohtulahendite vastastikune tunnustamine. Teise liikmesriigi pädevate õigusasutuste otsustusi tuleb käsitada sarnaselt riigisiseste õigusasutuste vastavate otsustustega.
|
| 3-1-1-54-10
|
Riigikohus |
18.06.2010 |
|
Ainuüksi tõkendi olemasolu ei ole selleks juriidiliseks faktiks, millega võiks siduda kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumist ja aegumistähtaja peatumist. Selliseks juriidiliseks faktiks olla ka näiteks isiku tagaotsitavaks kuulutamine.
Ringkonnakohtu vahistamisküsimuses tehtud määrus on vaidlustatav ka juhul, kui ringkonnakohus on jätnud maakohtu poolt vahistamisküsimuses tehtud määruse sisuliselt muutmata, kuid on muutnud vahi all pidamise alust.
Ei Euroopa Liidu Nõukogu 13. juuni 2002. a vahistamismäärust käsitlevas raamotsuses (edaspidi Raamotsus) ega kriminaalmenetluse seadustikus (§ 506 lg 2) ei ole detailselt reguleeritud isiku ajutise loovutamisega seonduvat ega ka mitte seda, kuidas tuleks taotlevas riigis toimida siis, kui Euroopa vahistamismääruse alusel loovutatud ja taotletavas riigis vabadusekaotuslikku karistust kandev isik mõistetakse taotlevas riigis õigeks või kui tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Isikute ajutise loovutamise küsimused vajavad seadusandjapoolset reguleerimist.
Välisriigi kohtuotsuse alusel on võimalik isikult Eestis vabadust võtta vaid siis, kui Eesti on kõnealust välisriigi kohtuotsust tunnustanud.
Kohtueelse menetluse staadiumis on ainult prokuratuur pädev kriminaalmenetlust lõpetama ja lahendama küsimuse alusetult vahi all viibitud aja kohta.
Ringkonnakohtu vahistamisküsimuses tehtud määrus on vaidlustatav ka juhul, kui ringkonnakohus on jätnud maakohtu poolt vahistamisküsimuses tehtud määruse sisuliselt muutmata, kuid on muutnud vahi all pidamise alust.
Kohtueelse menetluse staadiumis on ainult prokuratuur pädev kriminaalmenetlust lõpetama ja lahendama küsimuse alusetult vahi all viibitud aja kohta.
|
| 3-1-1-51-10
|
Riigikohus |
21.06.2010 |
|
KrMS § 493 reguleerib loovutamise laiendamist ja selle esimene lõige näeb ette, et Eestile loovutatud isiku suhtes ei või alustada kriminaalmenetlust, kohaldada vabadust piiravaid abinõusid ega täita kohtuotsust muu enne loovutamist toimepandud kuriteo eest, välja arvatud see kuritegu, mille eest isik loovutati. Säte lähtub Euroopa Nõukogu 13. juuni 2002. a raamotsusest Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (edaspidi Raamotsus), mille art 27 lg 2 kohaselt ei tohi üleantavat kohtu alla anda, määrata talle karistust või võtta talt muul viisil vabadust süüteo eest, mis on toime pandud enne üleandmist ja mis on muu süütegu kui see, mille eest ta üle anti.
Liitkaristuse mõistmisel on tegemist KrMS § 493 lg-s 1 kirjeldatud olukorraga ehk enne loovutamist toimepandud kuriteo suhtes tehtud kohtuotsuse täitmisega. Kriminaalasjas nr 3-1-1-118-09 7. juunil 2010. a tehtud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse kohaselt tuleb kooskõlas KarS §-ga 82 arvestada liitkaristuse mõistmisel otsuse täitmise aegumist. Sellest järeldub, et liitkaristuse mõistmist ehk karistuse suurendamist varasema karistuse ärakandmata otsuse võrra loetakse sisuliselt varasema otsuse täitmise osaks. Kui lähtuda Raamotsuse art 27 lg 2 sõnastusest, on tegemist vabaduse võtmisega enne üleandmist toime pandud süüteo eest, kuna käesolevas asjas tehtud kohtuotsuse tulemusena pööratakse vangistus reaalselt täitmisele.
Varasema kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmisele pööramise võimalus kui vabaduse võtmisega seotud tagajärg peab sisalduma vahistamismääruses. Kuigi vahistamismääruse tegemisel ei olnud teada, kas liitkaristus mõistetakse, ei välista sellise tagajärje kui vabaduse võtmisega suunatud meetme võimalikkusest teisele riigile teadaandmist. KrMS § 493 lg 2 p 6 näeb ette, et isiku loovutanud liikmesriik võib anda nõusoleku täiendava süüdistuse esitamiseks. Arvestades Raamotsuse eesmärke on loovutamise laiendamine võimalik ka kohtuotsuse täitmiseks. KrMS § 493 lg 3 kohaselt esitatakse vastav taotlus täitva riigi pädevale õigusasutusele. Kuigi KrMS § 507 lg 2 kohaselt on jõustunud kohtuotsuse täitmiseks Euroopa vahistamismäärust pädev esitama Justiitsministeerium, liitkaristuse mõistmise vajaduse korral on selline pädevus kohtul vastavalt KrMS § 507 lg-le 1, mille kohaselt on kohtumenetluses Euroopa vahistamismäärust pädev esitama kohus.
Erinevalt KarS §-s 345 sätestatust ei pea tähtsa isikliku dokumendi kasutamisel tuvastama täiendavalt õiguste omandamise või kohustustest vabanemise eesmärki, kuna selline dokument täidab reeglina isiku tuvastamise ja juhiloa puhul ka isikul juhtimisõiguse olemasolu kindlakstegemise ülesannet. Samas võltsitud tähtsa isikliku dokumendi kaasaskandmine ehk valdamine ei ole selle kasutamine KarS § 348 tähenduses. Juhiloa kasutamine on võimalik vaid selle dokumendi esitamisega teisele isikule, kui sellega kaasneb kas otseselt või konkludentselt väide, et tegemist on tõelise, mitte võltsitud dokumendiga. Näiteks on tegemist juhiloa kasutamisega, kui seda esitatakse politseiametnikule sõiduki juhil juhtimisõiguse olemasolu või tema isiku kontrollimise käigus. Arvestades aga isikut tõendava dokumendi seaduse sätteid võib praegusel ajal kujunenud õiguslikus olukorras olla juhiloa kasutamisega tegemist ka väljaspool sõidukit, kui seda esitatakse teisele isikule enda isiku tõendamiseks. Juhiluba on LS § 24 lg 1 kohaselt juhtimisõigust tõendav dokument, kuid oma tunnuste poolest vastab ta ka isikut tõendava dokumendi määratlusele. Isikut tõendavate dokumentide seaduse § 2 lg 1 järgi on isikut tõendav dokument riigi poolt väljaantud dokument, kuhu on kantud kasutaja nimi ja sünniaeg või isikukood ning foto või näokujutis ja allkiri või allkirjakujutis, kui seadus või selle alusel kehtestatud õigusakt ei sätesta teisiti.
Erinevalt KarS §-s 345 sätestatust ei pea tähtsa isikliku dokumendi kasutamisel tuvastama täiendavalt õiguste omandamise või kohustustest vabanemise eesmärki, kuna selline dokument täidab reeglina isiku tuvastamise ja juhiloa puhul ka isikul juhtimisõiguse olemasolu kindlakstegemise ülesannet. Samas võltsitud tähtsa isikliku dokumendi kaasaskandmine ehk valdamine ei ole selle kasutamine KarS § 348 tähenduses. Juhiloa kasutamine on võimalik vaid selle dokumendi esitamisega teisele isikule, kui sellega kaasneb kas otseselt või konkludentselt väide, et tegemist on tõelise, mitte võltsitud dokumendiga. Näiteks on tegemist juhiloa kasutamisega, kui seda esitatakse politseiametnikule sõiduki juhil juhtimisõiguse olemasolu või tema isiku kontrollimise käigus. Arvestades aga isikut tõendava dokumendi seaduse sätteid võib praegusel ajal kujunenud õiguslikus olukorras olla juhiloa kasutamisega tegemist ka väljaspool sõidukit, kui seda esitatakse teisele isikule enda isiku tõendamiseks. Juhiluba on LS § 24 lg 1 kohaselt juhtimisõigust tõendav dokument, kuid oma tunnuste poolest vastab ta ka isikut tõendava dokumendi määratlusele. Isikut tõendavate dokumentide seaduse § 2 lg 1 järgi on isikut tõendav dokument riigi poolt väljaantud dokument, kuhu on kantud kasutaja nimi ja sünniaeg või isikukood ning foto või näokujutis ja allkiri või allkirjakujutis, kui seadus või selle alusel kehtestatud õigusakt ei sätesta teisiti.
|
| 3-1-1-93-11
|
Riigikohus |
19.12.2011 |
|
Määruskaebe korras vaidlustatav kohtumäärus on siseriiklikus kriminaalmenetluses tõusetunud üksikküsimust lahendav kohtu põhistatud otsustus, mis on kirjalikult vormistatud KrMS § 145 sätestatut järgides. Euroopa vahistamismäärus, vaatamata nimetuse sarnasusele, ei ole siseriiklikus kriminaalmenetluses tõusetunud üksikküsimust lahendav kohtumäärus, vaid selle näol on tegemist Euroopa Liidu Nõukogu 13. juuni 2002. a vahistamismäärust käsitlevast raamotsusest (edaspidi Raamotsus) lähtuva ja Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise õigusabi ühte alaliiki tagava meetmega. Euroopa vahistamismääruse sisu, vorm ja edastusviis peavad vastama KrMS §-s 508 sisalduvatele nõuetele ja KrMS §-s 145 sätestatud nõuded ei ole selle dokumendi koostamiseks asjakohased. Euroopa vahistamismäärus ei ole määruskaebe korras vaidlustatav üksnes põhjusel, et see erineb formaalselt tavalisest kohtumäärusest, vaid ka seetõttu, et sellega ei tekitata isikule, kelle loovutamist taotletakse, mingeid uusi või täiendavaid tema kaebeõigust tingivaid põhiõiguste riiveid.
Tulenevalt KrMS § 508 lg 1 p-st 3 peab Eesti pädevate ametiasutuste esitatud Euroopa vahistamismääruses sisalduma märge menetlusdokumendi (vahistamismääruse või jõustunud kohtuotsuse) kohta, millest nähtub legitiimne alus piirata Eesti Vabariigis taotletavast riigist siia loovutatud isiku vabadust. Eesti kriminaalmenetluses on eraldi tagatud kaebeõigus vahistamismääruse vaidlustamiseks. Samuti on Eestis enne seda, kui jõutakse seadusjõustunud kohtuotsuseni, võimalus vaidlustada sisulist kohtulahendit ja koos sellega ka vahistamise küsimust nii apellatsiooni- kui kassatsiooni korras. Vaidlused selle üle, kas Eestile loovutatava isiku vabaduse piiramiseks Eesti territooriumil on olemas legitiimne alus või mitte, ei saa tingida Eesti poolt esitatud Euroopa vahistamismääruse vaidlustamist Eestis. Küll aga võib Eestile loovutatud isik, kelle vabaduse piiramiseks Eesti territooriumil puudus legitiimse alus, tõstatada talle tekitatud kahju heastamise küsimuse.
Tulenevalt KrMS § 499 lg-test 1 ja 2 ning Raamotsusega sätestatud loovutamismenetluse põhireeglistikust tuleb loovutamisvahistamise definitsioonist hälbivaks ja kokkuvõttes seaduse kohaldajat eksitavaks pidada KrMS § 507 lg-tes 21 ja 22 sätestatud Eesti pädevate asutuste võimalust taotleda ja kohaldada loovutamisvahistamist enne Euroopa vahistamismääruse koostamist juhtudel, mil Eesti on loovutamismenetluses taotlevaks riigiks. Eesti kui loovutamismenetlust taotlev riik saab tuginevalt KrMS § 507 lg-le 5 taotleda teiselt riigilt, et loovutatavale isikule kohaldatakse ennetavat loovutamisvahistamist enne Euroopa vahistamismääruse esitamist. Kuid vastavalt § 508 lg 1 p-le 3 peab Euroopa vahistamismääruses olema ära näidatud KrMS § 130 lg-s 2 nimetatud vahistamisalustele tuginev vahi alla võtmise määrus ja seda ei saa asendada neid vahistamisaluseid eirav loovutamisvahistamise määrus.
Kahtlemata tekivad loovutataval isikul tema kaebeõigust tingivad põhiõiguste riived taotletavas riigis seoses Euroopa vahistamismääruse täitmisega – seega seoses asjaoluga, et talle kohaldatakse selles riigis loovutamisvahistamist ja et teda kavatsetakse toimetada taotlevasse riiki. Kuid selline kaebeõigus peab olema ja ongi tagatud taotletavas riigis, mitte taotlevas riigis.
Tulenevalt KrMS § 316 p-st 1 ja § 412 lg 1 teisest lausest koos õigeksmõistva kohtuotsuse kuulutamisega kaob siseriiklik alus isiku Eestis vahi alla pidamiseks. Juhul, kui puudub siseriiklik alus isiku vahi all pidamiseks Eestis (näiteks isiku vabaduse võtmist ei saa lugeda seaduslikuks, kui kohus ei ole seda igal üksikul juhul eraldi otsustanud), ei saa isiku ebaseaduslik vahi all pidamine olla aluseks Euroopa vahistamismäärusele.
Tulenevalt KrMS § 508 lg 1 p-st 3 peab Eesti pädevate ametiasutuste esitatud Euroopa vahistamismääruses sisalduma märge menetlusdokumendi (vahistamismääruse või jõustunud kohtuotsuse) kohta, millest nähtub legitiimne alus piirata Eesti Vabariigis taotletavast riigist siia loovutatud isiku vabadust. Eesti kriminaalmenetluses on eraldi tagatud kaebeõigus vahistamismääruse vaidlustamiseks. Samuti on Eestis enne seda, kui jõutakse seadusjõustunud kohtuotsuseni, võimalus vaidlustada sisulist kohtulahendit ja koos sellega ka vahistamise küsimust nii apellatsiooni- kui kassatsiooni korras. Vaidlused selle üle, kas Eestile loovutatava isiku vabaduse piiramiseks Eesti territooriumil on olemas legitiimne alus või mitte, ei saa tingida Eesti poolt esitatud Euroopa vahistamismääruse vaidlustamist Eestis. Küll aga võib Eestile loovutatud isik, kelle vabaduse piiramiseks Eesti territooriumil puudus legitiimse alus, tõstatada talle tekitatud kahju heastamise küsimuse.
Tulenevalt KrMS § 499 lg-test 1 ja 2 ning Raamotsusega sätestatud loovutamismenetluse põhireeglistikust tuleb loovutamisvahistamise definitsioonist hälbivaks ja kokkuvõttes seaduse kohaldajat eksitavaks pidada KrMS § 507 lg-tes 21 ja 22 sätestatud Eesti pädevate asutuste võimalust taotleda ja kohaldada loovutamisvahistamist enne Euroopa vahistamismääruse koostamist juhtudel, mil Eesti on loovutamismenetluses taotlevaks riigiks. Eesti kui loovutamismenetlust taotlev riik saab tuginevalt KrMS § 507 lg-le 5 taotleda teiselt riigilt, et loovutatavale isikule kohaldatakse ennetavat loovutamisvahistamist enne Euroopa vahistamismääruse esitamist. Kuid vastavalt § 508 lg 1 p-le 3 peab Euroopa vahistamismääruses olema ära näidatud KrMS § 130 lg-s 2 nimetatud vahistamisalustele tuginev vahi alla võtmise määrus ja seda ei saa asendada neid vahistamisaluseid eirav loovutamisvahistamise määrus.
Kahtlemata tekivad loovutataval isikul tema kaebeõigust tingivad põhiõiguste riived taotletavas riigis seoses Euroopa vahistamismääruse täitmisega – seega seoses asjaoluga, et talle kohaldatakse selles riigis loovutamisvahistamist ja et teda kavatsetakse toimetada taotlevasse riiki. Kuid selline kaebeõigus peab olema ja ongi tagatud taotletavas riigis, mitte taotlevas riigis.
Isikute ajutise loovutamise küsimused vajavad endiselt seadusandjapoolset reguleerimist (vt otsuse p 24 ja RKKKo 3-1-1-54-10, p 12).
Kui süüdistatava suhtes on jõustunud teda süüdimõistev kohtuotsus, siis puudub tal õigus taotleda hüvitist riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (AVVKHS) alusel. Samas tuleneb Riigikohtu üldkogu poolt 2011. aastal tehtud otsustest haldusasjades nr-d 3-3-1-69-09; 3-3-1-85-09; 3-3-1-15-10; 3-3-1-35-10, et süüteomenetlustega põhjustatud kahju hüvitamise tänast üldist korda ei saa lugeda põhiseadusega kooskõlas olevaks ja et ka vabaduse võtmisega põhjustatud kahju heastamist taotledes ei saa tugineda pelgalt vaid AVVKHS-s sätestatule. Seega kui alusetult vahi all peetud süüdistatav ja tema kaitsja leiavad, et süüdistatavale on Eestis vabaduse piiramisega tekitatud kahju, võivad nad pöörduda selle heastamiseks taotlusega halduskohtusse, näidates seejuures ära, milles kahju seisnes.
|
Facebook
Twitter