EIÕK kehtestab põhiõiguste kaitse miinimumstandardid, millega võrreldes võib riigisisene õigus ette näha ulatuslikuma kaitse. EIÕK-st ega EIK praktikast ei saa tuletada selliseid täiendavaid põhiõiguste piiramise aluseid, mida riigisisene õigus ei sätesta. (p 17)
EIK on konventsiooni art 5 lg 3 tõlgendamisel leidnud, et põhjendatud kuriteokahtlus on jätkuva vahistuse vältimatu eeltingimus. Kui isik on pärast kinnipidamist toimetatud kohtu ette, et see tema vahistamise üle otsustaks, ei piisa aga üksnes kuriteokahtlusest. Kohus peab vahistuse põhjendamisel tuginema lisaks ka teistele asjakohastele ja piisavatele alustele. Nendeks võivad olla pakkumineku oht, tunnistajate mõjutamise või tõendite moonutamise oht, kokkumängu oht, uue kuriteo toimepanemise oht, avalike korratuste oht ja sellega seotud vajadus vahistatut kaitsta (EIK 28. novembri 2017. a suurkoja otsus asjas Merabishvili vs. Gruusia, p 222). EIK väljakujunenud praktika kohaselt teeb EIK esiteks kindlaks, kas kohtute viidatud teised alused (s.t lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele) õigustavad jätkuvat vabaduse võtmist, ja teiseks, kui need alused on asjakohased ja piisavad, siis kas riik menetles asja erilise hoolsusega (EIK 5. juuli 2016. a suurkoja otsus asjas Buzadji vs. Moldova, p 87). (p 19)
Vahistamise puhul on tegemist põhiõiguste kõige intensiivsema riivega (RKKKm 3-1-1-80-07, p 13 ja RKKKm 3-1-1-30-08, p 10), mistõttu tohib isikut pidada vahi all üksnes siis ja nii kaua, kui see on kriminaalmenetluse tagamiseks tõepoolest vältimatult vajalik. (p 20)
1. septembril 2016 jõustusid kriminaalmenetluse seadustiku muudatused, millega täiendati muu hulgas KrMS § 130 lg 2 teksti sõnadega „ning vahistamine on vältimatult vajalik“. Nii selle seadusemuudatuse eelses kui ka järgses kohtupraktikas on toonitatud, et vahistuse proportsionaalsust tuleb mõõta ja hinnata ka kohtumenetluse ajal (vt nt RKKKm 1-15-9213/80, p 45 ning RKKKm 3-1-1-110-10, p-d 11 ja 15). Seega ei ole ka kriminaalasja kohtuliku arutamise staadiumis aktsepteeritav süüdistatava mistahes kestusega vahi all pidamine ning vahistamisaluse kaal väheneb aja jooksul (vt nt RKKKm 1-15-9213/80, p 45). (p 21)
Mõõtes ja hinnates vahistuse proportsionaalsust, tuleb vahistuse vältimatu vajalikkuse nõude järgimiseks esiteks hoiduda faktiliste asjaolude pinnalt kergekäeliste järelduste tegemisest vahistamisaluse sedastamise ja seega vabadusõiguse riive kasuks. Teiseks tuleb silmas pidada, et vahistuse kestvaks lubatavuseks peavad vahistamisalused olemas olema kogu vahistuse jooksul. Muu hulgas tähendab see, et ka pika vahistuse kestva vajalikkuse põhjendamisel võib tugineda üksnes asjaoludele, mis on relevantsed põhiseadusega lubatud vabaduspõhiõiguse riive aluse suhtes. Ja kolmandaks tuleb otsustada, kas vahistamisaluse olemasolule vaatamata ning riigi aktiivsust kriminaalmenetluse korraldamisel arvestades on vahistusega paratamatult kaasnev vabadusõiguse riive jätkuvalt proportsionaalne või on pikaajalise vahistusega jõutud sellise õigusriiklikult lubamatu valuläveni, millest alates on vabadusõiguse riive igal juhul välistatud ning isik tuleb vahi alt vabastada. (p 22)
Kuigi vahistuse proportsionaalsust tuleb alati hinnata konkreetse kohtuasja asjaolusid arvestades, siis üldise lähtekohana ei ole välistatud lähenemine, mille kohaselt ei ole vahistus suure tõenäosusega enam proportsionaalne olukorras, kus isik on pidanud vahi all olema kauem, kui temale esitatud kahtlustuses/süüdistuses süüdimõistmise korral saaks talle maksimaalselt karistuseks mõista. (p 23)
Pikaajalise vahistuse kestva vajalikkuse (proportsionaalsuse) hindamisel tuleb kõigepealt analüüsida vahistamisaluse jätkuvat olemasolu (RKKKm 3-1-1-110-10, p 15 ning RKKKm 1-15-9213/80, p 45). Selle sedastamise järel tuleb vaagida, kui aktiivselt ja ilma põhjendamatute viivitusteta on riik kriminaalmenetlust toimetanud, arvestades kriminaalasja keerukust ja mahukust, ning kas kriminaalmenetluse venimist on tinginud süüdistatava ja/või tema kaitsja käitumine. (p 25)
Kohtupraktikas on leitud, et vahistamisaluse olemasolu hindamisel on arvestatav näiteks kahtlustatava käitumine selle terviklikkuses, tema eelnev elukäik ja isiklikud, perekondlikud ning majanduslikud suhted, aga ka teda vabaduses ümbritsev sotsiaalne keskkond. Kuigi kuriteo raskus ei ole iseseisev vahistamisalus, võib konkreetsetele asjaoludele tuginevalt olla põhjendatav, miks just selle kahtlustatava puhul võib kuriteo raskusest tulenev võimaliku karistuse raskus tingida kas kuritegude jätkuva toimepanemise või ka kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ohu. Lisaks süüdistuse kohaselt varem toimepandud kuritegude jätkuva toimepanemise ohule paigutub kõnealuse vahistamisaluse alla ka alles kriminaalmenetluse käigus ilmnenud õigusemõistmisevastaste kuritegude - nt tõendite hävitamise, muutmise või võltsimise - toimepanemise oht. (RKKKm 3-1-1-103-06, p-d 15 ja 16; vt ka RKPSJVKo 3-4-1-2-16, p-d 129-130). Samuti on põhjust rääkida kriminaalmenetluses õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise ohust vahistamise alusena siis, kui on tuvastatud, et isik on varem toime pannud õigusemõistmisevastaseid kuritegusid või enda tegevusega tekitanud selliste kuritegude toimepanemise ohu. (p 26)
Kuritegelikku ühendusse kuulumine on nn elustiilikuritegu, mille jätkuvuse oht on keskmisest suurem. (p 27)
Õigusemõistmisevastaste kuritegude toimepanemise oht võib seisneda nii valeütluste andmisele kihutamises (KarS § 320 - § 22 lg 2), valeütluste andmisele kaasaaitamises (KarS § 320 - § 22 lg 3) kui ka valeütluste andmisele sundimises (KarS § 322) või tõendusteabe kõrvaldamiseks isiku- või varavastase kuriteo toimepanemises (RKKKm 3-1-1-32-12, p 9.1). (p 28)
Riigi aktiivsust kriminaalasja menetlemisel ei saa analüüsida ega hinnata lahus menetletava kriminaalasja mahust ja keerukusest (vt nt EIK 21. juuni 2005. a otsus asjas Pihlak vs. Eesti, p 42; EIK 15. veebruari 2005. a otsus asjas Sulaoja vs. Eesti, p 62 ning EIK 18. detsembri 1996. a otsus asjas Scott vs. Hispaania, p 74). (p 30)
Olukord, kus kohtumenetluses on prokuratuuri esindamas samal ajal vähemalt kolmes mahukas ning keerukas kohtuasjas üks ja seesama riigiprokurör ning riigiprokuratuuril ei ole väidetavalt võimalust menetlust juhtinud prokuröri mitte üheski neist kohtuasjadest asendada, ei viita menetluse kõige efektiivsemale läbiviimisele. Prokuröride arvu väidetav piiratus raskendab mõistetavalt ka kohtu tööd mõistliku menetlusaja ja vahistuse proportsionaalsuse tagamisel. (p 33)
Pikaajalise vahistuse proportsionaalsuse hindamisel riigi aktiivsust vaagides ei ole põhjendatud jätta arvestamata ka süüdistatavate ja nende kaitsjate käitumist kriminaalmenetluses (vt p 25). Kaitseõiguse ja süütuse presumptsiooni olemusest tulenevalt ei saa neile küll panna riigipoolsele aktiivse menetluse tagamisele kaasaaitamiskohustust. Teisalt pole pikaajalise vahistuse kestva vajalikkuse hindamisel võimalik jätta märkamata ja arvestamata kriminaalmenetluse venimist tinginud süüdistatava ja tema kaitsja obstruktsiooni. (p 34)
Olukorras, kus advokatuuris tegutseb üle 800 advokaadi, ei ole advokatuur riigi õigusabi katkematu korralduse ja osutamise ning riigi õigusabi mõistliku kättesaadavuse kohustusi täitnud, kui riigi õigusabi osutajaks määratakse advokaat, kelle puhul on teada, et ta täidab juba kaitseülesannet teises suures ja mahukas kohtuasjas. Eeltoodud põhimõtetele ei vasta ka see, kui advokatuur määrab riigi õigusabi osutaja alles poolteist kuud pärast vastavasisulise ülesande saamist. (p 36)
Vahistuse kestva põhjendatuse vaidlustamise korral tuleb kohtul vältimatult hinnata ka KrMS § 1431 ja vangistusseaduse § 102 alusel kehtestatud lisapiirangute põhjendatust (RKKKm 3-1-1-9-12, p 15). KrMS § 1431 lg 1 alusel kohaldatud suhtlemispiirangute põhjendatuse hindamisel peab kohus kaaluma, kas süüdistatava isoleerimine tema perekonnast on kriminaalmenetluse huvides jätkuvalt proportsionaalne. Kuna nii vabaduspõhiõiguse kui ka mistahes muu põhiõiguse riive intensiivsus ajas suureneb, eeldab selle jätkuv proportsionaalsus õiguste piiramise aluse kõrval riigi aktiivset tegevust kriminaalmenetluse toimetamisel (RKKKm 3-1-1-9-12, p 19; RKKKm 3-1-1-69-14, p 9.1 ning RKKKo 3-1-1-54-16, p 31). (p 40)
Vahistus võib mingil hetkel muutuda ebaproportsionaalseks isegi juhul, kui esinevad jätkuvalt vahistamise alused. Sellises olukorras peab kohus kaaluma isiku vahi all pidamise asendamist mõne kergemaliigilise tõkendiga (RKKKm 3-1-1-9-12, p 13 ning RKKKm 3-1-1-110-10, p-d 11 ja 15), kusjuures kõige sobilikum alternatiiv vahi all pidamisele on üldjuhul elektrooniline valve (RKKKm 3-1-1-9-12, p 13). (p 43)