III-1/1-56/95
|
Riigikohus |
12.09.1995 |
|
|
| III-1/1-61/95
|
Riigikohus |
19.09.1995 |
|
|
| 3-1-1-55-06
|
Riigikohus |
30.06.2006 |
|
Karistusseadustikus tehakse vahet koosseisueksimusel (KarS § 17) ja keelueksimusel (KarS § 39) (vt RKKKo nr 3-1-1-95-05). Vastavalt Karistusseadustikus omaks võetud deliktistruktuurile välistab koosseisueksimus teo vastavuse tahtlust eeldavale süüteokoosseisule (mitte aga isiku süüd, mille olemasolu või puudumise kontrollimiseni koosseisueksimuse tuvastamisel ei jõutagi). Seevastu keelueksimus välistab - kuid seda üksnes vältimatuse korral - koosseisupärase ja õigusvastase teo süülisuse.
Kui isik paneb teo toime koosseisueksimuses, s.t ta ei tea mingit süüteokoosseisule vastavat faktilist asjaolu ega pea seda isegi mitte võimalikuks ega mööna seda, ei kuulu kõnealune faktiline asjaolu isiku ettekujutusse enda teost ja ta ei saa aru selle tähendusest. Järelikult ei saa sellisel juhul olla juttu tahtlikust käitumisest.
Karistusseadustikus tehakse vahet koosseisueksimusel (KarS § 17) ja keelueksimusel (KarS § 39) (vt RKKKo nr 3-1-1-95-05). Keelueksimus välistab - kuid seda üksnes vältimatuse korral - koosseisupärase ja õigusvastase teo süülisuse.
Käibe- ja tuludeklaratsiooni maksuhaldurile esitamata jätmine on nii KrK § 1481 lg 2, 1. juunist 2000. a kehtinud KrK § 1481 lg 1 kui ka praegu kehtiva KarS § 390 lg 1 järgi kuriteona karistatav üksnes juhul, kui see toimus tahtlikult - s.o vähemalt kaudse tahtlusega. (KrK järgi oli küll kuriteona karistatav ka deklaratsiooni ettevaatamatu esitamata jätmine, kuid seda üksnes juhul, kui süüdlase suhtes oli samasuguse rikkumise eest kohaldatud halduskaristust).
Alates 27. maist 2004. a ei ole osaühingu majandusaasta aruande maksuhaldurile esitamine enam nõutav, mistõttu ei saa tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 sellise teo eest - isegi kui see on toime pandud enne 27. maid 2004 - isikut enam karistada (vt RKKKo nr 3-1-1-23-04).
Karistusseadustikus tehakse vahet koosseisueksimusel (KarS § 17) ja keelueksimusel (KarS § 39) (vt lähemalt RKKKo nr 3-1-1-95-05, p 8). Vastavalt Karistusseadustikus omaks võetud deliktistruktuurile välistab koosseisueksimus teo vastavuse tahtlust eeldavale süüteokoosseisule (mitte aga isiku süüd, mille olemasolu või puudumise kontrollimiseni koosseisueksimuse tuvastamisel ei jõutagi). Seevastu keelueksimus välistab - kuid seda üksnes vältimatuse korral - koosseisupärase ja õigusvastase teo süülisuse.
Karistusseadustikus tehakse vahet koosseisueksimusel (KarS § 17) ja keelueksimusel (KarS § 39) (vt lähemalt RKKKo nr 3-1-1-95-05, p 8). Vastavalt Karistusseadustikus omaks võetud deliktistruktuurile välistab koosseisueksimus teo vastavuse tahtlust eeldavale süüteokoosseisule (mitte aga isiku süüd, mille olemasolu või puudumise kontrollimiseni koosseisueksimuse tuvastamisel ei jõutagi). Seevastu keelueksimus välistab - kuid seda üksnes vältimatuse korral - koosseisupärase ja õigusvastase teo süülisuse.
Kohtuotsuse legitiimsuse tagamiseks peab see olema üheselt mõistetav ega tohi sisaldada vastuolusid. KrMS § 339 lg 1 p 8 loeb kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks selle, kui kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Teisisõnu on tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus.
Karistusseadustikus tehakse vahet koosseisueksimusel (KarS § 17) ja keelueksimusel (KarS § 39) (vt RKKKo nr 3-1-1-95-05). Vastavalt Karistusseadustikus omaks võetud deliktistruktuurile välistab koosseisueksimus teo vastavuse tahtlust eeldavale süüteokoosseisule (mitte aga isiku süüd, mille olemasolu või puudumise kontrollimiseni koosseisueksimuse tuvastamisel ei jõutagi). Seevastu keelueksimus välistab - kuid seda üksnes vältimatuse korral - koosseisupärase ja õigusvastase teo süülisuse.
|
| 3-1-1-82-06
|
Riigikohus |
18.12.2006 |
|
Kohtuotsusest peab üheselt nähtuma, milles seisneb süüdistatavale etteheidetav käitumine ja millise süüteo toimepanemise vormina tuleb seda käsitada (vt ka RKKKo nr 3-1-3-9-00).
Isikule süüdistuses omistatud tegevuse oluline muutmine vahetust täideviimisest kaastäideviimiseks või vahendlikuks täideviimiseks eeldab uue süüdistuse esitamist KrMS § 268 lg 2 kohaselt, sest vastasel korral on tegemist süüdistatava jaoks talle eelnevalt esitatud süüdistusega võrreldes üllatusliku sätte kohaldamisega (vt ka RKKKo nr 3-1-1-24-06). Tunnistades isiku süüdi varasemast oluliselt erinevas süüdistuses, väljus ringkonnakohus süüdistuse piirest ning rikkus sellega süüdistatava kaitseõigust, mis on käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kohtuotsusest peab üheselt nähtuma, milles seisneb süüdistatavale etteheidetav käitumine ja millise süüteo toimepanemise vormina tuleb seda käsitada (vt ka RKKKo nr 3-1-3-9-00). Kirjeldatud rikkumist tuleb hinnata kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes.
End aktiivselt kaitsev isik peab oma kaitseväidete tõepõhja kontrollitavuseks tegema kohtule omal initsiatiivil kättesaadavaks andmed, mis võimaldavad sellist kaitsepositsiooni hinnata. Eelkõige puudutab niisugune irdumine süütuse presumptsioonist alibit. Sellest ei saa aga teha järeldust, et süüdistataval lasub kriminaalmenetluses üldine kohustus kõrvaldada tema käitumise osas kerkinud kahtlusi. Süüdistusfunktsiooni kannab prokuratuuri kaudu riik ja prokuröri ülesanne on seega ümberlükkamatult tuua esile need asjaolud, mille alusel saab isiku süüdi tunnistada. Kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel (vt RKKKo nr 3-1-1-24-06 ja 3-1-1-78-05).
|
| 3-1-1-106-06
|
Riigikohus |
09.01.2007 |
|
KrMS § 269 lg 1 järgi toimub kriminaalasja arutamine süüdistatava osavõtul. Süüdistatava ilmumata jäämise korral lükatakse kohtulik arutamine edasi. KrMS § 269 lg-s 2 toodud aluste loetelu, mille esinemisel kohus võib kriminaalasja ilma süüdistatava osavõtuta arutada, on ammendav ning kohtul ei lubatud arutada kriminaalasja süüdistatavata isegi juhul, kui viimane on kohtule kirjalikult teatanud oma soovimatusest kohtulikust arutamisest osa võtta.
Süüdistatava kohaloleku vajalikkus kohtuotsuse kuulutamisel tuleneb otseselt KrMS §-s 315 sätestatust. Kohtunik peab veenduma, et süüdistatav on kohtuotsusest aru saanud ja vajadusel selgitama kohtuotsust.
KrMS § 269 lg 1 järgi toimub kriminaalasja arutamine süüdistatava osavõtul. Süüdistatava ilmumata jäämise korral lükatakse kohtulik arutamine edasi. KrMS § 269 lg-s 2 toodud aluste loetelu, mille esinemisel kohus võib kriminaalasja ilma süüdistatava osavõtuta arutada, on ammendav ning kohtul ei lubatud arutada kriminaalasja süüdistatavata isegi juhul, kui viimane on kohtule kirjalikult teatanud oma soovimatusest kohtulikust arutamisest osa võtta.
Süüdistatava kohaloleku vajalikkus kohtuotsuse kuulutamisel tuleneb otseselt KrMS §-s 315 sätestatust. Kohtunik peab veenduma, et süüdistatav on kohtuotsusest aru saanud ja vajadusel selgitama kohtuotsust.
KrMS § 339 lg 1 p-s 8 kirjeldatud rikkumisega on tegemist siis kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Sisuliselt on sellisel juhul kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus (vt ka RKKKo nr 3-1-1-55-06).
KrMS § 269 lg 1 järgi toimub kriminaalasja arutamine süüdistatava osavõtul. Süüdistatava ilmumata jäämise korral lükatakse kohtulik arutamine edasi. KrMS § 269 lg-s 2 toodud aluste loetelu, mille esinemisel kohus võib kriminaalasja ilma süüdistatava osavõtuta arutada, on ammendav ning kohtul ei lubatud arutada kriminaalasja süüdistatavata isegi juhul, kui viimane on kohtule kirjalikult teatanud oma soovimatusest kohtulikust arutamisest osa võtta.
Süüdistatava kohaloleku vajalikkus kohtuotsuse kuulutamisel tuleneb otseselt KrMS §-s 315 sätestatust. Kohtunik peab veenduma, et süüdistatav on kohtuotsusest aru saanud ja vajadusel selgitama kohtuotsust.
Kriminaalasja arutamine ilma süüdistatavata on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuste tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks maakohtule.
|
| 3-1-1-3-07
|
Riigikohus |
02.04.2007 |
|
KrMS § 289 lg-s 1 märgitu kohaselt võib kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki (vt RKKKo nr 3-1-1-52-06).
Kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes eeldab, et kohtuotsuse põhiosas kohtu tuvastatud asjaolude ja resolutiivosa järelduste vahel on loogiline vastuolu (vt RKKKo nr 3-1-1-55-06).
Kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui aga isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused (vt ka RKKKo nr 3-1-1-113-06 ja nr 3-1-1-1-07). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 28.05.2014, nr 3-1-1-131-13, p 17)
|
| 3-1-1-13-07
|
Riigikohus |
04.06.2007 |
|
Süüdistuse radikaalne muutmine teodeliktist tegevusetusdeliktiks eeldab uue süüdistuse esitamist (vt RKKKo otsus nr 3-1-1-24-06). Seda seetõttu, et kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Süüdistatavale peab olema tagatud võimalus aru saada, milles teda süüdistatakse ning kohaldatav säte ei tohi olla tema jaoks üllatuslik.
Kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus, on see hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-3-07). Olukorras, kus kohtuotsuse põhiosas tuvastatuks loetud asjaolud on omavahel vastuolus, ei olegi võimalik neist resolutiivosas loogilist järeldust teha.
Tahtlus koosneb kahest elemendist: intellektuaalsest küljest, ehk koosseisuasjaolude teadmisest ning voluntatiivsest küljest, ehk koosseisuasjaolude tahtmisest. Intellektuaalne element on küll tahtluse minimaalne eeldus, kuid pelgalt süüteokoosseisule vastava asjaolu võimalikuks pidamine ei võimalda KarS § 16 lg 4 kohaselt teha järeldust tahtluse olemasolust. Selleks on nimetatud sätte kohaselt täiendavalt vajalik koosseisule vastava asjaolu saabumise möönmine, mida tuleb mõista kui isiku poolt võimaliku tagajärje heakskiitmist, selle saabumisega soostumist. Voluntatiivse elemendi tuvastamine on kaudse tahtluse tõdemiseks otsustava tähtsusega, sest just selle kaudu piiritletakse kehtivas karistusõigusdogmaatikas kaudset tahtlust kergmeelsusest.
Vt p 9.1. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Põhjuslik seos teo tegemata jätmise ja tagajärje vahel tähendab tegevusetusdelikti puhul seda, et kindla teadmisega külgneva tõenäosusega saab väita, et tagajärg ei oleks saabunud, kui nõutav tegu juurde mõelda (vt RKKKo nr 3-1-1-63-03). Süüdistatava käitumisest valitsetav kausaalahel võib katkeda kannatanu või kolmanda isiku olulise sekkumise tõttu (vt RKKKo nr 3-1-1-128-06), kuid see ei aktualiseeru olukorras, kus toimepanija on enda eelneva õigusvastase käitumisega viinud isiku ohtlikkusse olukorda. kehtiva õigusdogmaatika ja kujunenud praktika kohaselt saab mistahes tagajärje põhjusteks lugeda üksnes tagajärje saabumisele eelnenud asjaolusid. Tuvastada tuleb puutumus põhiteoga selle toimepanemise ajal. Isiku hilisem käitumine võib anda küll kaudset teavet teo tehiolude ja toimepanemise kohta, kuid ei saa olla süüteokoosseisus kirjeldatud teoks endaks (vt RKKKo nr 3-1-1-24-06, p 14).
Süüdistades isikut tegevusetuses, tuleb konstrueerida nõutav tegu, näidates ära, milline oleks olnud kohustusele vastav käitumine. Samuti tuleb kontrollida, kas nõutav tegu on objektiivselt eeldatav, s.t kas isikul oleks olnud võimalik teha nõutav tegu (vt RKKKo nr 3-1-1-90-06).
|
| 3-1-1-101-07
|
Riigikohus |
01.04.2008 |
|
Narkootilise aine suure koguse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda üksnes NPALS § 31 lg 3 esimesest lausest ja võtta aluseks vaid puhta, mitte aga segatud narkootilise aine kogus. See tähendab, et seguaine mass iseenesest ei saa olla aluseks rääkimaks narkootilise aine suurest kogusest karistusseadustiku eriosa tähenduses. (Vt RKKKo nr 3-1-1-121-06, p 11 ja nr 3-1-1-52-07, p 10). NPALS § 31 lg 3 teist lauset tuleb koosmõjus NPALS § 2 p-s 1 sätestatuga mõista selliselt, et ka narkootilise või psühhotroopse aine segu puhul saab narkootilise või psühhotroopse aine suurest kogusest rääkida vaid siis, kui segus sisalduvast puhtast narkootilisest ainest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Seega tuleb seguaine puhul alati esmalt selgitada selles sisalduva puhta narkootilise aine kontsentratsioon ning hinnata, kas see on käsitletav narkootilise või psühhotroopse aine suure kogusena NPALS § 31 lg 3 esimese lause mõttes.
KrMS § 268 lg 8 ja § 306 lg 1 p 3 annab kohtule pädevuse kohtuotsuse tegemisel teatud ulatuses algsest süüdistusest kõrvale kalduda ja anda süüdistatava käitumisele uus, prokuratuuri esitatud süüdistusest erinev õiguslik hinnang. Kasutades talle antud õigust kontrollida süüdistatava tegevuse karistatavust lisaks süüdistusaktis märgitud kuriteokoosseisule ka mõne muu kuriteokoosseisu järgi, peab kohus siiski täiendavalt arvestama KrMS § 268 lg 2 nõuetega, millest tulenevalt on süüdistuse oluline ja süüdistatava olukorda raskendav muutmine nõupidamistoas välistatud (vt RKKKo nr 3-1-1-96-06, p 15). Eelöeldu tähendab, et juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist, vaid kohus peab nõupidamistoas omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava käitumine ei vasta mõne muu sellise kuriteokoosseisu tunnustele, mis ei ole süüdistusaktis märgitud kuriteost oluliselt erinev ega raskenda süüdistatava olukorda. Lisaks peab kohus kirjeldatud olukorras omal algatusel kontrollima sedagi, kas süüdistatava käitumine ei ole kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo või sellest oluliselt mitteerineva ja mitteraskema kuriteo katsena. Kui kohus leiab, et süüdistatava käitumine ei ole küll kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud karistusseadustiku sätete järgi, kuid vastab karistusseadustiku sellistele sätetele, mis ei ole süüdistusaktis märgitust oluliselt erinev ega raskem, tuleb süüdistatav süüdi tunnistada eelpool kirjeldatud uue kvalifikatsiooni järgi.
Kriminaalmenetluse seadustiku § 314 p 6 kohaselt esitatakse õigeksmõistva kohtuotsuse resolutiivosas õigeksmõistetule kriminaalmenetlusega tekitatud kahju suurus. Kohustus lahendada õigeksmõistvas kohtuotsuses alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise küsimus tuleneb ka riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 2 lg-st 2. AVVKHS § 2 lg 2 esimesest lausest tulenevalt peab kohus, prokurör, uurija või muu ametiisik, kes teeb AVVKHS § 2 lg-s 1 näidatud otsuse või määruse, selles näitama päevade arvu, millal isikult oli alusetult vabadus võetud. Kui AVVKHS § 2 lg 1 alusel ei tule isikule temalt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitada, märgib kohus, prokurör või uurija selle otsuses või määruses. Õigeksmõistvas kohtuotsuses peab olema märgitud vähemalt üks AVVKHS § 2 lg-s 2 nimetatud asjaolu - päevade arv, mil isikult oli vabadus alusetult võetud, või kahju hüvitamist välistav asjaolu. Juhul, kui otsuses on märgitud kahju hüvitamist välistav asjaolu, ei pea vahi all viibitud päevade arvu märkima (vt RKÜKo nr 3-3-1-15-07, p 33).
Arutades kriminaalasja olukorras, kus süüdistus on puudulik, puuduvad kohtul KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud võistlevuse põhimõttest tulenevad volitused omal algatusel süüdistust muuta või täiendada, samuti nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05, p 18). Eelöeldu välistab ka kohtu omaalgatusliku süüdistuse täiendamise ja täpsustamise kohtuotsuses.
Kriminaalmenetluse seadustiku § 309 lg 2 kohaselt tehakse õigeksmõistev kohtuotsus muuhulgas siis, kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav. Seejuures tuleb võrreldes süüdistusaktis märgituga oluliselt erinevaks lugeda süüdistust, mis eeldab uute faktiliste asjaolude tuvastamist ja tugineb väidetele, mis ei olnud eelneva kohtuliku arutamise esemeks ning mille kohta ei ole süüdistatav seetõttu saanud enda seisukohti esitada ega seeläbi kaitseõigust realiseerida. Süüdistatava täielik informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus (vt RKKKo nr 3-1-1-96-06, p 13).
Tulenevalt KrMS § 340 lg 4 p-st 2 võib ringkonnakohus tühistada õigeksmõistva kohtuotsuse üksnes prokuröri või kannatanu apellatsiooni alusel. Tühistades maakohtu otsuse "täies ulatuses", pidas ringkonnakohus ilmselt silmas üksnes maakohtu otsuse süüdimõistvat osa, jättes tähelepanuta, et apellatsioonikohtu otsuse resolutiivosa sõnastus mõjutab esimese astme kohtu otsust ka selle õigeksmõistvas osas. Ringkonnakohtu otsuse resolutiivosa sõnastamisel tehtud viga toob kaasa selle, et asjas tehtud kohtuotsus ei vasta KrMS § 309 lg 1 nõuetele. Kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavus tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on KrMS § 339 lg 1 p 8 kohaselt kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, mis vastavalt KrMS § 362 p-le 2 on kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks.
|
| 3-1-1-61-08
|
Riigikohus |
01.12.2008 |
|
KarS §-s 3891 sätestatud kuriteokoosseis eeldab kavatsetust üksnes maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise suhtes. Ülejäänud koosseisutunnuste osas, sh maksuhaldurile esitatavate andmete ebaõigsus ja deklareerimiskohustuse rikkumise tõttu laekumata jääva maksusumma ulatumine suurele kahjule vastava summani, piisab toimepanijal vähemalt kaudse tahtluse olemasolust.
Maksumaksja poolt enda maksukohustusest tuleneva maksmisele kuuluva maksusumma tähtajaks tasumata jätmine või ettenähtust väiksema maksusumma tasumine ei ole alates 1. septembrist 2002 kuriteona karistatav (RKKKo nr 3-1-1-34-03; 3-1-1-55-06).
Erilist isikutunnust eeldavate süüteokoosseisude puhul on vahendlik täideviimine võimalik üksnes juhul, kui ka vahendlik täideviija ise vastab erilise isikutunnusega subjekti nõuetele, üksnes vahendina ärakasutatava isiku vastavusest erilise isikutunnusega subjekti nõuetele ei piisa. Nn tagaseisja (vahendlik täideviija) ei saa olla teovalitseja selle tõttu, et ta laenab osa vajalikust teovalitsemisest (kohustustevastasuse) eesseisjalt.
Vastutus kuriteole kaasaaitamisele või kihutamisele eeldab tahtlikku põhitegu (RKKKo nr 3-1-1-7-08).
Olukorras, kus isiku käitumine on ajal, mil see aset leiab, käsitatav teomitmusena, puudub võimalus vaadelda sama käitumist hilisema seaduse kontekstis ühe jätkuva kuriteona (teoainsusena). Nimelt saab jätkuva kuriteona käsitada üksnes selliseid ühtsest tahtlusest kantud reeglina ajaliselt lähedasi sama objekti vastu sarnasel viisil toime pandud üksiktegusid, mis toimepanemise ajal vastavad ühele ja samale kuriteokoosseisule (vt RKKKo nr 3-1-1-112-06, p 7.4).
Erilist isikutunnust eeldavate süüteokoosseisude puhul on vahendlik täideviimine võimalik üksnes juhul, kui ka vahendlik täideviija ise vastab erilise isikutunnusega subjekti nõuetele, üksnes vahendina ärakasutatava isiku vastavusest erilise isikutunnusega subjekti nõuetele ei piisa.
Kui süüdistatav esitab versiooni raha kasutamisest äriühingu huvides, peab ta selle versiooni tõestuseks esitama tõendeid või vähemalt looma reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-47-07, p 22).
KarS § 5 lg 2 kohaldamisel tuleb kõigi astmete kohtutel lähtuda õiguslikust olukorrast, mis kehtib kohtuotsuse tegemise ajal (vt nt RKKKo nr 3-1-1-11-07, p 43). Lugedes teo toimepanemise ajal kaks iseseisvat tegu moodustanud käitumise karistusseadustiku järgi üheks teoks, tekiks vastuolu põhimõttega, et seadusel, mis halvendab isiku olukorda, ei ole tagasiulatuvat jõudu (KarS § 5 lg 3).
Maksudeklaratsioonide esitamata jätmine või nendes valeandmete esitamine ei saa rikkuda riigi omandiõigust ega sellega sarnast õigust VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes.
Kohtu seisukohta puudumine süüdistuse tõendatuse seisukohalt olulise asjaolu tuvastatuse suhtes on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Kohtuotsuse resolutiivosas peab kajastuma ka otsuse põhiosas tehtud järeldus süüdistuse mahu vähendamise kohta.
Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse.
Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. (Vt RKKKo nr 3-1-1-74-05, p 15.)
Tsiviilhagi lahendamisel määrab tõendamiseseme ära nõude materiaalõiguslik alus. Olukorras, kus ei ole määratletud nõude materiaalõiguslikku alust, ei ole ka võimalik kindlaks teha nõude rahuldamise eeldusi ega ulatust, s.t pole võimalik määratleda asjaolusid, mille tuvastamine on hagi tõendamiseks nõutav. KrMS § 310 lg 1 näol on tegemist menetlusnormiga, millest ei saa tuleneda tsiviilhagi rahuldamise materiaalõiguslikku alust.
Kui kohus mõistab süüdistatava osades süüdistuses nimetatud tegudes õigeks või lõpetab kriminaalmenetluse, tuleb nende tegude alusel esitatud tsiviilhagi jätta KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata, mitte piirduda tsiviilhagi osalise rahuldamisega ulatuses, milles hagi aluseks on teod, milles isik süüdi tunnistatakse.
|
| 3-1-1-48-09
|
Riigikohus |
08.06.2009 |
|
Kuna isiku kinnipidamisele kohaldatakse eelvangistuse ja aresti täideviimise sätteid, on KarS § 328 lg-s 1 kirjeldatud süüteokooseis täidetud ka juhul, mil kahtlustatavana kinnipeetu näiteks konvoeerimisel, ülekuulamise käigus või kinnipidamiskohast põgeneb. Silmas tuleks pidada sedagi, et laiemas mõttes piiratakse kahtlustatavana kinnipeetud isiku vabadust analoogiliselt vahistatuga seadusest tulenevate aluste esinemisel ja korras, s.o § 217 lg-tes 2 ja 3 sätestatud juhtudel. Samuti tuleb kooskõlas KarS §-ga 68 arvata kahtlustatavana kinnipidamise aeg eelvangistusaja hulka. Eelöeldu pinnalt saab järeldada, et kahtlustatavana kinnipeetav sarnaneb oma õiguslikult seisundilt ja tema suhtes kohaldatavate piirangute poolest vahistatule VangS § 4 mõttes.
KarS §-s 280 sisalduv koosseis ei hõlma valeandmete esitamist õigusemõistmise takistamise eesmärgil, sest õigusemõistmise vastased süüteokoosseisud sisalduvad karistusseadustiku 18. peatükis. Kahtlustatava ja süüdistatava suhtes aga karistusseadustiku 18. peatükk ebaõigete andmete avaldamise eest karistusõiguslikku vastutust ette ei näe.
Tulenevalt KrMS § 105 lg-st 1 ja §-st 106 ei saa ekspertiisimääruse olemasolusse või puudumisse suhtuda formaalselt, kuna tegemist on menetlusdokumendiga, mis omakorda on aluseks ekspertiisi teostamisele. Ekspertiisimääruses määratakse muu hulgas kindlaks läbiviidava ekspertiisi liik ja eksperdile esitatavate küsimuste ring. Kuigi üldjuhul sisaldab ekspertiisiakt samuti ekspertiisi tegemise algandmeid, sealhulgas eksperdile esitatavaid küsimusi, ei asenda ekspertiisiakt ekspertiisimäärust. Ekspertiisimääruse kriminaalasja materjalidele lisamata jätmine kujutab endast küll kriminaalmenetlusõiguse rikkumist, kuid ei pruugi automaatselt tähendada kriminaalmenetluse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos õigeks ja teisel juhul samade tõendite alusel süüdi, peavad kohtud eriti hoolikalt täitma kriminaalasja arutamise igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse nõuet. Sellises olukorras peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt RKKKo nr 3-1-1-107-03, p 9).
Kohtuotsuse legitiimsuse tagamiseks peab otsus olema üheselt mõistetav ega tohi sisaldada vastuolusid. KrMS § 339 lg 1 p 8 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena käsitatav olukord, mil kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Teisisõnu on tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus (vt RKKKo nr 3-1-1-55-06, p 20).
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 160 lg 2 p 4 kohaselt võrdsustatakse avalduse esitamine seaduses sätestatud kohtueelses menetluses hagi esitamisega, sõltumata sellest, kas menetluses tehakse täitedokumendiks olev otsus. Sellise avalduse all peetakse silmas kohtueelses menetluses esitatud konkreetset tsiviilnõuet, mitte avaldust isiku karistusõigusliku vastutuse väljaselgitamise kohta (vt RKKKo nr 3-1-1-58-07, p 10).
|
| 3-1-1-50-09
|
Riigikohus |
17.06.2009 |
|
Tuleb arvestada, et nn pisivigade parandamine ei tohi muuta otsuse sisulist õiguslikku tähendust ega tuua kaasa kohtumenetluse pooltele uusi/üllatuslikke õiguslikke tagajärgi (RKKKo nr 3-1-1-14-07, p 9; nr 3-1-1-53-07, p 8.1; nr 3-1-1-25-09, p 13).
Ringkonnakohtu volitus kohtuotsust KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel täpsustada tähendab ringkonnakohtu võimalust parandada maakohtu otsuses esinevaid pisivigu (nt eksitus kuupäevas, nime vale kirjapilt, tehnilised vead vm) juhul, kui puudub sisuline õiguslik etteheide maakohtu otsuse sisule. Tuleb arvestada, et nn pisivigade parandamine ei tohi muuta otsuse sisulist õiguslikku tähendust ega tuua kaasa kohtumenetluse pooltele uusi/üllatuslikke õiguslikke tagajärgi (RKKKo nr 3-1-1-14-07, p 9; nr 3-1-1-53-07, p 8.1; nr 3-1-1-25-09, p 13).
Kohtuotsus peab legitiimsuse tagamiseks olema üheselt mõistetav ega tohi sisaldada vastuolusid. Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 1 p 8 järgi on kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks see, kui kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Teisisõnu on tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel sisulises vastuolus (RKKKo nr 3-1-1-55-06, p 20).
|
| 3-1-1-61-09
|
Riigikohus |
24.09.2009 |
|
Äriühingu juhatuse liikme ametikohustused, mille rikkumisega on võimalik sisustada KrK § 161 ja KarS § 289 blanketset dispositsiooni, ei saa vahetult tuleneda äriühingu ja kolmanda isiku vahel sõlmitud lepingust. Juhatuse liikmeks olek on olemuselt käsunduslepingu-sarnane võlaõiguslik suhe äriühingu ja juhatuse liikme vahel. Seetõttu tuleb juhatuse liikme kohustuste rikkumist hinnata sellest võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumisena. (Vt RKTKo nr 3-2-1-41-05 , p 18.)
Äriühingu juhatuse liikme poolt majanduslikult otstarbeka käitumise kohustust tahtlikult rikkudes äriühingule kahjuliku tehingu tegemine võib olla üheaegselt käsitatav nii teise isiku vara käsutamise ja teisele isikule kohustuse võtmise õiguse rikkumisena KarS § 2172 lg 1 mõttes kui ka juriidilisest isikust võlgniku vara kahjustamisena (loovutamise või põhjendamatute kohustuste võtmise vormis) KarS § 384 lg 1 tähenduses. Seega kui sellise tehinguga põhjustatakse äriühingule nii suur varaline kahju kui ka äriühingu maksejõuetuks muutumine, on üldjuhul tegemist KarS § 2172 lg-s 1 ja § 384 lg-s 1 sätestatud kuritegude ideaalkogumiga.
Ametiseisundi (ebaseadusliku) ärakasutamisena KrK § 161 ja KarS § 289 mõttes oli käsitatav eeskätt ametikohustuste tahtlik rikkumine. Äriühingu juhatuse liikme ametikohustused võivad tuleneda kas otse seadusest (nt ÄS § 306 lg-s 2 sätestatud majanduslikult kõige otstarbekamal viisil tegutsemise kohustus), äriühingu põhikirjast, samuti juhatuse liikme ja äriühingu vahel sõlmitud lepingust (vt ka RKTsKo nr 3-2-1-45-03, p 23). Äriühingu juhatuse liikme ametiseisundi ärakasutamise KrK § 161 ja KarS § 289 mõttes võis moodustada ükskõik millisest eelnimetatud allikast tuleneva kohustuse tahtlik eiramine. Kassaatori seisukoht, nagu peaks kohustus, mille rikkumist on võimalik kvalifitseerida KrK § 161 või KarS § 289 järgi, tulenema vahetult õigustloovast aktist, ei vasta seadusele. Kaitstes äriühingut kahju eest, mida juhatuse liige võib oma ametikohustusi rikkudes äriühingule põhjustada, hõlmasid KrK § 161 ja KarS § 289 dispositsioonid juhatuse liikme mis tahes ametikohustuse rikkumist, olenemata sellest, millisel õiguslikul alusel see kohustus oli tekkinud. Äriühingu põhikirjas ja juhatuse liikmega sõlmitavas lepingus võidakse täiendada ja täpsustada seaduses ette nähtud juhatuse liikme kohustusi, kohandades need vastavaks konkreetse äriühingu vajadustele ja aktsionäride, osanike või liikmete tahtele. Seejuures tuleneb juhatuse liikme kohustus täita äriühingu põhikirjas ja temaga sõlmitud lepingus sätestatud kohustusi seadusest.
Äriühingu ja tema juhatuse liikme kohustusi ei saa samastada. Tõlgendus, mille kohaselt peaks juhatuse liige tegutsema äriühingu võlausaldaja huvides ja täitma oma isiklikke kohustusi võlausaldaja suhtes, oleks vastuolus juhatuse liikme kui äriühingu juhtorgani üldiste kohustustega. (Vt RKTsKo nr 3-2-1-45-03, p-d 22-23 ja nr 3-2-1-79-05, p-d 11-12.) Äriühingu lepinguliste kohustuste täitmata jätmine on käsitatav juhatuse liikme ametikohustuste rikkumisena ja seega ka KrK § 161 ning KarS § 289 teokirjeldusele vastava teona siis, kui juhatuse liige rikub sellega oma kohustusi äriühingu ees (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 27).
Seaduses sätestatud juhtudel tekivad äriühingu juhatuse liikmel äriühingu võlausaldajate ees lepinguvälised kohustused (vt nt RKTsKo nr 3-2-1-79-05, p 12 nr 3-2-1-30-07, p 10 ning RKKKo nr 3-1-1-60-07, p-d 42-43). Selliste kohustuste rikkumine äriühingu võlausaldaja ees ei ole aga üldjuhul kvalifitseeritav KrK § 161 või KarS § 289 järgi, vaid võib olla käsitatav mõne teiseliigilise (nt varavastase või maksualase) süüteona või siis üldse mitte olla karistusõiguslikult sanktsioneeritud.
Ametiseisundi ärakasutamine oli KrK § 161 ja KarS § 289 järgi karistatav üksnes juhul, kui sellega põhjustati oluline kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele.
Kahju, mis moodustab kuriteo koosseisulise tagajärje, tuleb tuvastada ühemõtteliselt. Kohtuotsusest peab nähtuma nii kahju arvestamise metoodika kui ka kahju täpne suurus. Teatud juhtudel on küll võimalik, et kohus piirdub isiku teole karistusõigusliku hinnangu andmisel n-ö minimaalse kahju kindlakstegemisega, tuvastades, et kahju tekitamise vähemalt teatud summas, mis ületab kuriteokoosseisus ette nähtud kahju alampiiri. Kuid ka sellisel juhul peab kahju väljenduma konkreetse summana, mille arvestamise alused on kohtuotsuses ära näidatud. Mööndes, et tegelik kahju võib olla tuvastatud n-ö minimaalkahjust suurem, peab kohus otsuses selgelt ära näitama, et tegelik kahju ei saa olla tuvastatuks loetud kahjust väiksem.
Kohtuliku arutamise piire reguleeriva KrMS § 268 mõtte kohaselt ei saa kohus tuvastada kuriteo koosseisulisele tunnusele vastavat asjaolu, mida ei ole süüdistusaktis ära toodud. Kohtu kohaldatava kuriteokoosseisu tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad olema isikule esitatud süüdistuses kirjeldatud (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 30). Mõistetavalt ei kehti selline nõue üksnes kuriteo kvalifikatsiooni muutmisel KrMS § 268 lg 8 kohaselt, vaid samuti juhul, kui kohus lähtub otsust tehes süüdistusaktis märgitud kvalifikatsioonist.
Juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, peab kohus omal algatusel muu hulgas kontrollima, kas süüdistatava käitumine ei ole kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo katsena (vt ka RKKKo nr 3-1-1-101-07, p 16.2).
KrMS § 306 lg 1 p 3 kohaselt peab kohtus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas küsimuse, kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Seega ei piirdu kohtu pädevus teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 37). See tähendab ka seda, et juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, peab kohus omal algatusel muu hulgas kontrollima, kas süüdistatava käitumine ei ole kvalifitseeritav süüdistusaktis märgitud kuriteo katsena (vt ka RKKKo nr 3-1-1-101-07, p 16.2).
Kohtuotsuse legitiimsuse tagamiseks peab see olema üheselt mõistetav ega tohi sisaldada vastuolusid. Olukorras, kus kohus on ühes ja samas küsimuses väljendanud erinevaid seisukohti, millest vähemalt üks on vastuolus kohtuotsuse resolutiivosa järeldustega, on tegemist KrMS § 339 lg 1 p-s 8 ette nähtud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega (vt RKKKo nr 3-1-1-55-06, p 20).
Kinnistu väärtuses toimunud muudatuse kindlaks määramisel on oluline kinnistu hariliku- ehk turuväärtuse (TsÜS § 65) muudatus. Andmed eseme bilansiline (raamatupidamises kajastuva) väärtuse kohta võivad üksnes kaudselt tõendada selle eseme turuväärtust.
Kuna tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhindutakse tsiviilmenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega, siis tuleb kriminaalmenetluses järgida ka tsiviilkohtumenetluse seadustikus - eeskätt selle §-s 423 - sätestatud hagi läbi vaatamata jätmise aluseid. Seda juhul, kui konkreetse hagi läbi vaatamata jätmise aluse kohaldamine ei ole välistatud kriminaalmenetluse eripära tõttu. (Vt RKKKo nr 3-1-1-47-07, p 37.)
Isiku süüditunnistamine ja karistamine on tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2 võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud nii siis, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem. (Vt nt RKKKo nr 3-1-1-83-05, p 11, nr 3-1-1-4-08, p 23 ja nr 3-1-1-35-08, p 18).
Olukorras, kus kuriteokoosseis, millele tegu selle toimepanemise ajal vastas, tunnistatakse kehtetuks, on isiku süüditunnistamine KarS § 5 kohaselt lubatav, kui see tegu vastab mõnele kehtivale kuriteokoosseisule. Seejuures võib isiku teo lugeda jätkuvalt karistatavaks nii lähtudes kuriteokoosseisust, mis kehtis juba teo toimepanemise ajal, kuid mis teo toimepanemise ajal kehtinud õiguse järgi taandus teise kuriteokoosseisu ees, (vt nt RKKKo 3-1-1-36-07, p 7.3) kui ka lähtudes kuriteokoosseisust, mis kehtestati alles varasema karistusnormi kehtetuks tunnistamisel (vt nt RKKKo nr 3-1-1-31-07, p 8). Seega ei välista KarS § 5 lg 3 võimalust lugeda tegu, mis oli toimepanemise ajal karistatav hiljem kehtivuse kaotanud kuriteokoosseisu järgi, jätkuvalt karistatavaks tulenevalt kuriteokoosseisust, mis teo toimepanemise ajal veel ei kehtinud.
|
| 3-1-1-90-09
|
Riigikohus |
19.10.2009 |
|
KrMS § 314 p 6 kohaselt märgitakse õigeksmõistva kohtuotsuse resolutiivosas muu hulgas õigeksmõistetule kriminaalmenetlusega tekitatud kahju suurus. KrMS § 313, mis sätestab süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosa sisu, analoogilist punkti ette ei näe. AVVKHS § 2 lg-st 1 ja 2 järeldub, et süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel puudub kohtul alus näidata otsuse resolutiivosas päevade arv, millal isikult oli alusetult vabadus võetud.
KrMS § 314 p 6 kohaselt märgitakse õigeksmõistva kohtuotsuse resolutiivosas muu hulgas õigeksmõistetule kriminaalmenetlusega tekitatud kahju suurus. KrMS § 313, mis sätestab süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosa sisu, analoogilist punkti ette ei näe. AVVKHS § 2 lg-st 1 ja 2 järeldub, et süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel puudub kohtul alus näidata otsuse resolutiivosas päevade arv, millal isikult oli alusetult vabadus võetud. See, et süüdistatava poolt eelvangistuses viibitud aeg ületab talle mõistetava karistuse kestust, ei tähenda seda, et karistust ületav eelvangistuse osa oleks käsitatav ajana, mil isikult on alusetult vabadus võetud. AVVKHS § 1 lg 1, mis loetleb ammendavalt isikute ringi, kellele hüvitatakse AVVKHS-s sätestatud korras alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju, ei nimeta süüdimõistetuid, kellele mõistetud karistus ei kata nende poolt kriminaalmenetluse käigus kohtu loal vahi all viibitud aega.
Olukorraga, kus kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte.
|
| 3-1-1-13-11
|
Riigikohus |
22.03.2011 |
|
Varem korduvalt kriminaalkorras karistatud isiku poolt mitme raske isikuvastase kuriteo toimepanemise korral nõuavad eripreventiivsed kaalutlused süüdlase rangete karistusmeetmete kohaldamist.
Kolme inimese tapmise eest mõistetav karistus peab andma ka ühiskonnale selge signaali selle kohta, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt ja rangeimal võimalikul viisil.
Kui kaks või enam isikut tapetakse sama konflikti käigus, siis saab rääkida ühest jätkuvast käitumisaktist ja seega samaaegsest tapmisest. Seejuures kirjeldatud juhul KarS § 114 p 3-s sätestatud kuriteo subjektiivse külje realiseerimiseks tapjal olema tahtlus põhjustada kõigi ohvrite surm. Tapmiste üheaegsel toimepanemisel ei oma aga tähtsust, kas süüdistataval on kannatanute tapmiseks tahtlus samas vormis või kas tapmistel on sama motiiv.
KrMS § 339 lg 1 p-s 8 kirjeldatud rikkumisega on tegemist siis kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus.
|
| 3-1-1-23-11
|
Riigikohus |
29.04.2011 |
|
Omastamise (KarS § 201 lg 1) objektiivse koosseisu üheks tunnuseks on isiku valdus asja üle.
Kohtuotsuse põhistustega mittenõustumine ei tähenda põhjenduse puudumist (vt RKKKo 3-1-1-139-05, p 15 ja 3-1-1-57-99, p 6.1).
Vastuolust tõendamiseseme tuvastatud asjaolude ja otsuse resolutiivosa vahel saab rääkida siis, kui otsuse põhisosa ja resolutiivosa ei ole omavahel loogiliselt ühildatavad (vt RKKKo 3-1-1-55-06, p 20 ja 3-1-1-48-09, p 10). Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte (RKKKo 3-1-1-90-09, p 6).
Asjaolu, et konflikti aluseks on tsiviilõiguslik vaidlus, ei välista riigi karistusõiguslikku sekkumist, kui esinevad KrMS § 194 sätestatud kriminaalmenetluse ajend ja alus (vt ka RKÜKo 3-1-1-120-03, p 13).
Apellatsioonimenetlus ei ole pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires. KrMS § 342 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta esimese astme kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajaduse korral lisada omapoolsed põhjendused või esitada oma otsuses üksnes sissejuhatuse ja resolutiivosa, näidates ära menetlusõigusliku aluse. Seega ei pea ringkonnakohus oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (vt ka RKKKo 3-1-1-8-05, p 9 ja 3-1-1-108-10, p 9).
Põhiseaduse §-ga 32 kaitstud korteriomaniku õiguse riive KarS §-s 266 sätestatud koosseisu näol on õigustatud kodu puutumatuse (PS § 26-d ja 33) ja avaliku korra kaitsmise, st omavoli vältimise eesmärgil.
KarS § 266 lg 1 koosseisu objektiivseks tunnuseks on valdus, mis tähendab isiku faktilist võimu asja üle (AÕS § 32). Valduse seaduslikkust ja heausksust üldjuhul eeldatakse (AÕS § 34 lg 2 ja § 35 lg 3). Valduse mõiste karistusõiguses ei ole täielikult kattuv asjaõigusliku valduse mõistega. Valdus karistusõiguslikus mõttes eeldab isikult nii tegelikku võimu asja üle kui ka soovi seda võimu teostada ehk valitsemissoovi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-93-07 ja 3-1-1-46-08, p 20).
|
| 3-1-1-13-12
|
Riigikohus |
07.03.2012 |
|
Pangakontol olev raha pole käsitatav asjana tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 49 mõttes, vaid arvelduskonto omaniku varalise nõudena panga vastu arvelduskontol näidatud ulatuses. Varaline nõue ei saa olla süüdistatava valduses, kuna valdus on tegelik võim asja üle. Seega ei toimu ülekannete tegemisel valduses oleva võõra vallasasja enda kasuks pööramist. Vara usaldamise mõiste KarS § 201 lg 1 teise teoalternatiivi tähenduses hõlmab ka juhtumeid, kus on olemas arvelduskonto omaniku nõusolek teise isiku juurdepääsuks arvelduskontole ja sellel oleva raha käsutamiseks. Omastamisega on tegemist siis, kui isik teeb selliseid toiminguid (rahaülekandeid), milleks teda volitatud ei ole, pöörates vara enda või kolmanda isiku kasuks (vt RKKKo 3-1-1-130-04, p 9; 3-1-1-83-07, p-d 14–15 ja 3-1-1-84-10, p 24).
KarS § 22 lg 3 kohaselt on kaasaaitaja isik, kes tahtlikult osutab teise isiku tahtlikule õigusvastasele teole füüsilist, ainelist või vaimset kaasabi. Kuriteole kaasaaitamine tähendab seega teise isiku õigusvastase teo toetamist ehk soodustamist. Kaasaaitaja tahtlus peab hõlmama täideviija poolt toimepandava teo koosseisu ja ulatuma välja selle objektiivse ning subjektiivse ebaõiguse kõige olulisemate elementideni vähemalt kaudse tahtluse tasemel (vt RKKKo 3-1-1-94-00, p-d 6.5–6.6).
Käesoleval ajal kehtivast KrMS § 268 redaktsioonist järeldub, et alates 1. septembrist 2011 on seadusandja kohtu volitusi avardanud, võimaldades tal lähtuvalt kohtulikul uurimisel tuvastatud asjaoludest süüdistust omaalgatuslikult muuta ja seda olenemata sellest, kas kuriteo kvalifikatsiooni muutmine süüdistatava olukorda kergendab või raskendab. Seejuures on aga oluline, et süüdistatavale tagataks ärakuulamisõigus, mis tähendab, et tal peab olema küllaldane võimalus ennast uue kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasema praktika kohaselt võib süüdistatava kaitseõigust muuhulgas rikkuda olukord, kus kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu, kuid ei taga süüdistatavale enne süüdistuse muutmist tõhusat võimalust end kohtu kohaldatud kvalifikatsiooni vastu kaitsta (vt RKKKo 3-1-1-46-08, p-d 30–35). Kohtu poolt kohaldatav materiaalõiguse norm ei tohi seega osutuda süüdistatava jaoks üllatuslikuks.
Isiku erinevates menetlusetappides antud ütluste diametraalse erinevuse korral tuleb selline tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta (vt nt RKKKo 3-1-1-3-07, p 6; 3-1-1-62-07, p-d 12.1–12.3 ja 3-1-1-87-11, p 7). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 28.05.2014, nr 3-1-1-131-13, p 17)
Olukorras, kus süüdistatava ristküsitlusel ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused loeti ringkonnakohtu otsusega osaliselt ebausaldusväärseteks nende diametraalse erinevuse tõttu ning süüdistatav ei suutnud erinevuse põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, ei saanud kohus tema ütlustele tugineda valikuliselt, vaid need oleks tulnud tõendikogumist tervikuna kõrvale jätta. Valikuline tuginemine sellistele ütlustele on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena. Kui sellega kaasneb ebaseadusliku kohtuotsuse tegemine, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 28.05.2014, nr 3-1-1-131-13, p 17)
Kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavusega tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte (vt nt RKKKo 3-1-1-23-11, p 15).
|
| 3-1-1-100-12
|
Riigikohus |
14.11.2012 |
|
Vastavalt TsÜS § 160 lg-le 1 peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. TsÜS § 160 lg 2 p 4 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine seaduses sätestatud kohtueelses menetluses, sõltumata sellest, kas menetluses tehakse täitedokumendiks olev otsus. Hagi esitamine peatab üksnes sellise nõude aegumise, mille rahuldamist nõutakse, s.t ühtedel asjaoludel (alusel) raha nõudmise hagi esitamine ei peata teistel asjaoludel (alusel) esitatavate nõuete aegumist (vt RKTKo 3-2-1-102-08, p 22). Kahju hüvitamise hagi esitamine ei peata nõuete aegumist hagis väljendamata kahjulikest tagajärgedest (kahjust) tulenevalt.
Tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja missugustele tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt nt RKKKo 3-1-1-5-08, p 12.1).
Asjaolu, et kaitsja kohtuotsuste põhistustega ei nõustu, ei tähenda otsustes põhjenduste puudumist.
Olukorras, kus kaitsja oli tõstatanud küsimuse nõude aegumisest ja ringkonnakohus rahuldas tsiviilhagi osaliselt, kuid jättis põhistamata, miks tuleb mittevaralise kahju hüvitamise nõue lugeda esitatuks TsÜS § 150 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul, on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Vastuolust tõendamiseseme tuvastatud asjaolude ja otsuse resolutiivosa vahel saab rääkida siis, kui otsuse põhiosa ja resolutiivosa ei ole omavahel loogiliselt ühildatavad. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte (vt nt RKKKo 3-1-1-23-11, p 15).
|
| 3-1-1-8-13
|
Riigikohus |
21.02.2013 |
|
Tulenevalt KrMS § 390 lg-st 4 kutsutakse isiku ametist kõrvaldamise määruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamisele ringkonnakohtusse kahtlustatava või süüdistatava kaitsja või alaealise esindaja ja prokurör, kuid nimetatud isikute ilmumata jäämine ei takista määruskaebuse läbivaatamist. Kui kedagi menetlusosalistest ei kutsuta määruskaebuse läbivaatamisele, ei ole ringkonnakohus õigustatud määruskaebust kirjalikus menetluses lahendama. Eelmärgitud rikkumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse muu olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Lähtudes KrMS §-st 337 saadab ringkonnakohus kohtuasja maakohtule uueks arutamiseks üksnes juhul, kui ta maakohtu lahendi täies ulatuses või osaliselt tühistab. Kohtulahendi tühistamine omakorda eeldab lahendi resolutiivosa tühistamist. Seadus ei näe ette võimalust tühistada üksnes kohtulahendi põhiosa, ilma resolutiivosa tühistamata. Olukorras, kus ringkonnakohus leiab, et maakohtu lahendi resolutiivosa on seaduslik, kuid põhiosas esineb puudusi, on tal KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel võimalik jätta maakohtu lahend tühistamata ja muuta üksnes selle põhiosa. Kui ringkonnakohus aga leiab, et maakohtu lahendi põhistus on sedavõrd puudulik, et selle alusel ei ole võimalik jälgida kohtu siseveendumuse kujunemist resolutiivosas tehtud otsustuseni jõudmisel, ja et kriminaalasi tuleb seetõttu saata maakohtule uueks arutamiseks, siis tuleb tühistada ka maakohtu lahendi resolutiivosa. Seda sõltumata sellest, kas kriminaalasi saadetakse maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus.
Kui ringkonnakohus leiab määruse põhiosas, et maakohtu määrus tuleb tühistada ja tagastada maakohtule samas kohtukoosseisus põhistamiseks, kuid ringkonnakohtu määruse resolutiivosas maakohtu määrust üheski osas ei tühistata, siis on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 8 ja lg 2 mõttes.
Lähtudes KrMS §-st 337 saadab ringkonnakohus kohtuasja maakohtule uueks arutamiseks üksnes juhul, kui ta maakohtu lahendi täies ulatuses või osaliselt tühistab. Kohtulahendi tühistamine omakorda eeldab lahendi resolutiivosa tühistamist. Seadus ei näe ette võimalust tühistada üksnes kohtulahendi põhiosa, ilma resolutiivosa tühistamata. Olukorras, kus ringkonnakohus leiab, et maakohtu lahendi resolutiivosa on seaduslik, kuid põhiosas esineb puudusi, on tal KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel võimalik jätta maakohtu lahend tühistamata ja muuta üksnes selle põhiosa. Kui ringkonnakohus aga leiab, et maakohtu lahendi põhistus on sedavõrd puudulik, et selle alusel ei ole võimalik jälgida kohtu siseveendumuse kujunemist resolutiivosas tehtud otsustuseni jõudmisel, ja et kriminaalasi tuleb seetõttu saata maakohtule uueks arutamiseks, siis tuleb tühistada ka maakohtu lahendi resolutiivosa. Seda sõltumata sellest, kas kriminaalasi saadetakse maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus.
Kui ringkonnakohus leiab määruse põhiosas, et maakohtu määrus tuleb tühistada ja tagastada maakohtule samas kohtukoosseisus põhistamiseks, kuid ringkonnakohtu määruse resolutiivosas maakohtu määrust üheski osas ei tühistata, siis on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 8 ja lg 2 mõttes.
Ei saa välistada, et ühe menetlusosalise põhjendused võivad olla igakülgselt küllaldased ja teised menetlusosalised neile vastuväiteid ei esitagi. Kui sellises olukorras kohus kohtulahendi tegemisel neid põhjendusi kordab või nende põhjendustega nõustub, ei ole tegemist kohtulahendis põhjenduste puudumisega. Kui ringkonnakohus selliste põhjendustega ei nõustu või peab neid ebapiisavateks, siis võib kõne alla tulla sellise olukorra tunnistamine kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. Sellisel juhul aga tuleb ringkonnakohtul juhinduda KrMS § 341 lg-st 3, mis sätestab, et tuvastades KrMS § 339 lg-s 2 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise võib ringkonnakohus kohtuotsuse tühistada ja saata kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks üksnes juhul, kui seda rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kui ringkonnakohus ei põhjenda, miks ei ole tuvastatud maakohtu poolset kriminaalmenetlusnormi rikkumist võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses, siis on tegemist kriminaalmenetlusõiguse oluliste rikkumistega KrMS § 339 lg 2 ja lg 1 p 7 tähenduses.
Lähtudes KrMS §-st 337 saadab ringkonnakohus kohtuasja maakohtule uueks arutamiseks üksnes juhul, kui ta maakohtu lahendi täies ulatuses või osaliselt tühistab. Kohtulahendi tühistamine omakorda eeldab lahendi resolutiivosa tühistamist. Seadus ei näe ette võimalust tühistada üksnes kohtulahendi põhiosa, ilma resolutiivosa tühistamata. Olukorras, kus ringkonnakohus leiab, et maakohtu lahendi resolutiivosa on seaduslik, kuid põhiosas esineb puudusi, on tal KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel võimalik jätta maakohtu lahend tühistamata ja muuta üksnes selle põhiosa. Kui ringkonnakohus aga leiab, et maakohtu lahendi põhistus on sedavõrd puudulik, et selle alusel ei ole võimalik jälgida kohtu siseveendumuse kujunemist resolutiivosas tehtud otsustuseni jõudmisel, ja et kriminaalasi tuleb seetõttu saata maakohtule uueks arutamiseks, siis tuleb tühistada ka maakohtu lahendi resolutiivosa. Seda sõltumata sellest, kas kriminaalasi saadetakse maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus.
Ei saa välistada, et ühe menetlusosalise põhjendused võivad olla igakülgselt küllaldased ja teised menetlusosalised neile vastuväiteid ei esitagi. Kui sellises olukorras kohus kohtulahendi tegemisel neid põhjendusi kordab või nende põhjendustega nõustub, ei ole tegemist kohtulahendis põhjenduste puudumisega. Kui ringkonnakohus selliste põhjendustega ei nõustu või peab neid ebapiisavateks, siis võib kõne alla tulla sellise olukorra tunnistamine kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. Sellisel juhul aga tuleb ringkonnakohtul juhinduda KrMS § 341 lg-st 3, mis sätestab, et tuvastades KrMS § 339 lg-s 2 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise võib ringkonnakohus kohtuotsuse tühistada ja saata kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks üksnes juhul, kui seda rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kui ringkonnakohus ei põhjenda, miks ei ole tuvastatud maakohtu poolset kriminaalmenetlusnormi rikkumist võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses, siis on tegemist kriminaalmenetlusõiguse oluliste rikkumistega KrMS § 339 lg 2 ja lg 1 p 7 tähenduses.
Ühe kohtumenetluse poole seisukohtade esitamine kohtu seisukohtadena kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses.
Ei saa välistada, et ühe menetlusosalise põhjendused võivad olla igakülgselt küllaldased ja teised menetlusosalised neile vastuväiteid ei esitagi. Kui sellises olukorras kohus kohtulahendi tegemisel neid põhjendusi kordab või nende põhjendustega nõustub, ei ole tegemist kohtulahendis põhjenduste puudumisega. Kui ringkonnakohus selliste põhjendustega ei nõustu või peab neid ebapiisavateks, siis võib kõne alla tulla sellise olukorra tunnistamine kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. Sellisel juhul aga tuleb ringkonnakohtul juhinduda KrMS § 341 lg-st 3, mis sätestab, et tuvastades KrMS § 339 lg-s 2 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise võib ringkonnakohus kohtuotsuse tühistada ja saata kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks üksnes juhul, kui seda rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kui ringkonnakohus ei põhjenda, miks ei ole tuvastatud maakohtu poolset kriminaalmenetlusnormi rikkumist võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses, siis on tegemist kriminaalmenetlusõiguse oluliste rikkumistega KrMS § 339 lg 2 ja lg 1 p 7 tähenduses.
Tulenevalt KrMS § 390 lg-st 4 kutsutakse isiku ametist kõrvaldamise määruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamisele ringkonnakohtusse kahtlustatava või süüdistatava kaitsja või alaealise esindaja ja prokurör, kuid nimetatud isikute ilmumata jäämine ei takista määruskaebuse läbivaatamist. Kui kedagi menetlusosalistest ei kutsuta määruskaebuse läbivaatamisele, ei ole ringkonnakohus õigustatud määruskaebust kirjalikus menetluses lahendama. Eelmärgitud rikkumine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse muu olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kui ringkonnakohus leiab määruse põhiosas, et maakohtu määrus tuleb tühistada ja tagastada maakohtule samas kohtukoosseisus põhistamiseks, kuid ringkonnakohtu määruse resolutiivosas maakohtu määrust üheski osas ei tühistata, siis on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 8 ja lg 2 mõttes.
Ei saa välistada, et ühe menetlusosalise põhjendused võivad olla igakülgselt küllaldased ja teised menetlusosalised neile vastuväiteid ei esitagi. Kui sellises olukorras kohus kohtulahendi tegemisel neid põhjendusi kordab või nende põhjendustega nõustub, ei ole tegemist kohtulahendis põhjenduste puudumisega. Kui ringkonnakohus selliste põhjendustega ei nõustu või peab neid ebapiisavateks, siis võib kõne alla tulla sellise olukorra tunnistamine kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. Sellisel juhul aga tuleb ringkonnakohtul juhinduda KrMS § 341 lg-st 3, mis sätestab, et tuvastades KrMS § 339 lg-s 2 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise võib ringkonnakohus kohtuotsuse tühistada ja saata kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks üksnes juhul, kui seda rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kui ringkonnakohus ei põhjenda, miks ei ole tuvastatud maakohtu poolset kriminaalmenetlusnormi rikkumist võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses, siis on tegemist kriminaalmenetlusõiguse oluliste rikkumistega KrMS § 339 lg 2 ja lg 1 p 7 tähenduses.
Kui ringkonnakohus leiab määruse põhiosas, et maakohtu määrus tuleb tühistada ja tagastada maakohtule samas kohtukoosseisus põhistamiseks, kuid ringkonnakohtu määruse resolutiivosas maakohtu määrust üheski osas ei tühistata, siis on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 8 ja lg 2 mõttes.
|
| 3-1-1-7-13
|
Riigikohus |
22.02.2013 |
|
Täitevvõimu osana ei ole uurimisasutuse ametnikul ega prokuröril pädevust algatada asjassepuutuva normi põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Kohtueelset menetlust toimetav ametiisik on seotud kehtiva kriminaalmenetlusõigusega ega saa jätta seda rakendamata. (Vt RKKKo 3-1-1-119-09, p 15.)
Lähtudes KrMS §-st 337 saadab ringkonnakohus kohtuasja maakohtule uueks arutamiseks üksnes juhul, kui ta maakohtu lahendi täies ulatuses või osaliselt tühistab. Kohtulahendi tühistamine omakorda eeldab lahendi resolutiivosa tühistamist. Seadus ei näe ette võimalust tühistada üksnes kohtulahendi põhiosa, ilma resolutiivosa tühistamata. Olukorras, kus ringkonnakohus leiab, et maakohtu lahendi resolutiivosa on seaduslik, kuid põhiosas esineb puudusi, on tal KrMS § 337 lg 1 p 3 alusel võimalik jätta maakohtu lahend tühistamata ja muuta üksnes selle põhiosa. Kui ringkonnakohus aga leiab, et maakohtu lahendi põhistus on sedavõrd puudulik, et selle alusel ei ole võimalik jälgida kohtu siseveendumuse kujunemist resolutiivosas tehtud otsustuseni jõudmisel, ja et kriminaalasi tuleb seetõttu saata maakohtule uueks arutamiseks, siis tuleb tühistada ka maakohtu lahendi resolutiivosa. Seda sõltumata sellest, kas kriminaalasi saadetakse maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus.
Kui ringkonnakohus leiab määruse põhiosas, et maakohtu määrus tuleb tühistada ja tagastada maakohtule samas kohtukoosseisus põhistamiseks, kuid ringkonnakohtu määruse resolutiivosas maakohtu määrust üheski osas ei tühistata, siis on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 8 ja lg 2 mõttes.
Kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi tagamise puhul tuleneb seaduslik alus kohtuliku hüpoteegi seadmiseks vahetult TsMS § 378 lg 1 p-st 1 (koostoimes KrMS §-ga 142). Konfiskeerimise, selle asendamise või varalise karistuse tagamisel ei ole aga TsMS § 378 kohaldatav. Seaduslik alus konfiskeerimise, selle asendamise ja varalise karistuse tagamiseks tuleneb üksnes KrMS §-st 142, mis ei näe ette muid tagamise abinõusid peale vara arestimise.
|
| 3-1-1-15-13
|
Riigikohus |
06.03.2013 |
|
Ringkonnakohtu volitus kohtuotsust KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel täpsustada tähendab olemuslikult ringkonnakohtu võimalust parandada maakohtu otsuses esinevaid pisivigu (nt eksitus kuupäevas, nime vale kirjapilt, tehnilised vead vm), kui puudub õiguslik etteheide maakohtu otsuse sisule. Pisivigade parandamine ei tohi muuta otsuse sisulist õiguslikku tähendust ega tuua kaasa kohtumenetluse pooltele uusi õiguslikke tagajärgi (vt RKKKo 3-1-1-25-09).
Kui maakohus otsustas märkida resolutiivossa kuritegude toimepanemise kuupäevad, oleks pidanud põhiosas tuvastatud süüdistuse maht olema tervikuna kajastatud ka otsuse resolutiivosas (vt ka RKKKo 3‑1-1-61-08 p 15). Ringkonnakohtu poolt maakohtu otsuse resolutiivossa ühe kuriteoepisoodi lisamine lõi uue õigusliku olukorra, kus prokuröri või kannatanute vastava apellatsioonita suurendati maakohtu otsuse resolutiivosas kirjeldatud süüdistuse mahtu, mis aga KrMS § 340 lg 4 p 1 kohaselt ei ole võimalik. Sellega rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Kui maakohus otsustas märkida resolutiivossa kuritegude toimepanemise kuupäevad, oleks pidanud põhiosas tuvastatud süüdistuse maht olema tervikuna kajastatud ka otsuse resolutiivosas (vt ka RKKKo 3‑1-1-61-08 p 15). Ringkonnakohtu poolt maakohtu otsuse resolutiivossa ühe kuriteoepisoodi lisamine lõi uue õigusliku olukorra, kus prokuröri või kannatanute vastava apellatsioonita suurendati maakohtu otsuse resolutiivosas kirjeldatud süüdistuse mahtu, mis aga KrMS § 340 lg 4 p 1 kohaselt ei ole võimalik. Sellega rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Olukorraga, kus kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus ning kohtuotsuse resolutiivosa ei ole loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega (RKKKo 3-1-1-90-09 p 6).
|
Facebook
Twitter