III-1/1-34/94
|
Riigikohus |
30.08.1994 |
|
KrPK §-s 263 lg 1 p-s 3 (KrMS § 306 lg 1 p-s 3) sätestatud mõtte kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama küsimuse mitte ainult selle kohta, kas kohtualuse poolt toimepandud teos sisaldub temale süüdistusega inkrimineeritud kuritegu, vaid ka selle kohta, kas toimepandud teos üldse sisaldub kuriteokoosseis ja millises kriminaalseaduse paragrahvis, lõikes ja punktis see on ette nähtud.
|
| III-1/1-15/95
|
Riigikohus |
04.04.1995 |
|
Kohtuotsuse kirjeldav - motiveerivas osas peab olema näidatud, millises süüdistuses kohus iga süüdistatava süüdi tunnistab ja millistel tõenditel see kohtu järeldus põhineb.
|
| III-1/1-36/95
|
Riigikohus |
30.05.1995 |
|
Ekspertiisi tegemiseks peab kohus koostama nõupidamistoas motiveeritud ekspertiisimääruse ja vormistama selle toimikusse eraldi võetava dokumendina. Eksperdil ei ole lubatud lahendada oma arvamuses küsimusi, mis seonduvad tõendite hindamisega. Samuti ei võinud kohus kasutada tõenditena eksperdi ülekuulamisel saadud vastuseid.
|
| 3-1-1-149-05
|
Riigikohus |
12.01.2006 |
|
Kriminaalasja lahendaval kohtul puudub õiguslik alus nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05).
Määruse vormistamisel on rikutud nõuet, mille kohaselt peab ka motiveeritud kohtulahend kandma resolutiivosa kuulutamise kuupäeva (vt RKKKo nr 3-1-1-43-03 ja 3-1-1-13-05).
|
| 3-1-1-97-06
|
Riigikohus |
29.12.2006 |
|
Süüteo vahendlik täideviimine tähendab KarS § 21 lg 1 kohaselt olukorda, kus üks isik paneb teo toime teist isikut ära kasutades, mis eeldab ärakasutatava isiku valitsemist ülekaaluga (teadmisega, tahtega, teatud võimuaparaadi abil) (vt RKKKo nr 3-1-1-64-05). Ärakasutatud isiku valitsemisest ülekaaluka teadmisega saab rääkida juhul, kui vahendlik täideviija viib teise isiku mingitest asjaoludest eksitusse või vähemalt kasutab tema eksitust ära nii, et ärakasutatud isik teostab oma tegevusega tahtmatult vahendliku täideviija teoplaani (vt ka RKKKo nr 3-1-1-24-06).
KrMS § 64 lg-st 4 tulenevalt võivad uurimisasutus ja prokuratuur kaasata tõendite kogumisele ka erapooletu spetsialisti, keda sama sätte kohaselt võidakse samuti üle kuulata tunnistajana. Spetsialisti ei saa aga siiski käsitada tunnistajana KrMS § 66 lg 1 mõttes. Kuna spetsialist ei ole isik, kes "võib teada tõendamiseseme asjaolusid", siis saab teda üle kuulata vaid kriminaalasja uurimise käiku puudutavate asjaolude suhtes (vt ka RKKKo nr 3-1-1-142-05).
Spetsialistist tunnistaja poolt tõendamiseseme asjaolude kohta antud ütlus, mis käsitleb mitteõiguslikele eriteadmistele rajanevaid järeldusi, on kriminaalmenetluses lubatav tõend vaid juhul, kui sellised järeldused on tehtud ekspertiisi raames.
KrMS § 285 lg 2 kohaselt tuleb prokuröril kohtuistungi alguses avaldada kogu süüdistusakt, mitte üksnes süüdistuse sisu. Aktsepteerides prokuröri poolt süüdistusakti osalist avaldamist, toimis maakohus KrMS § 285 lg 2 mõtte vastaselt ja rikkus sel viisil kriminaalmenetlusõigust. Üksnes süüdistuse sisu avaldamine ei pruugi olla piisav kohtu ja menetlusosaliste detailseks informeerimiseks.
Kohus, kellele on kriminaalasi kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise järgselt saadetud uueks arutamiseks, lähtub uuel arutamisel konkreetsest tühistamise alusest (RKKKo nr 3-1-1-132-03). See tähendab, et juhul, mil kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks oli kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, peab kriminaalasja uuesti arutav kohus igal juhul astuma menetluslikke samme Riigikohtu poolt osutatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise kõrvaldamiseks ja on alles seejärel pädev otsustama, kas arutamise tulemina antud materiaalõiguslikud hinnangud jäävad endiseks või tuleks neid muuta.
Tulenevalt KrMS § 34 lg 1 p-st 1 ja § 35 lg-st 2 on süüdistatava esmaseks õiguseks õigus teada, milles teda süüdistatakse. Süüdistusakti esitamine süüdistatavale teenibki eelkõige eesmärki tagada süüdistatava informeeritus süüdistuse sisust ja seeläbi ka võimalus end tõhusalt kaitsta. Süüdistusakti koostamise momendist muutub senise menetlusaluse isiku - kahtlustatava - menetlusseisund, temast saab süüdistatav (KrMS § 35 lg 1). Seega on süüdistusakti süüdistatavale edastamise eesmärgiks samuti tema informeerimine menetlusseisundi muutumisest.
Süüdistataval peab olema tõhus võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et süüdistuses kirjeldatud tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal, kui ka sellele, et tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni. Nimetatud õiguse efektiivne kasutamine on võimalik üksnes juhul, kui süüdistatav on teadlik sellest, millistest sätetest lähtudes võib kohus käsitada tegu karistatavana nii selle toimepanemise ajal kehtinud kui ka pärast teo toimepanemist muutunud karistusseaduse järgi. Kohtu poolt kohaldatav õigusnorm ei tohi olla süüdistatavale üllatuslik. (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05)
Isikule Kriminaalkoodeksi järgi süüdistuse esitamisel tuleks süüdistuses näidata, millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi on süüdistuses kirjeldatud tegu karistatav Karistusseadustiku järgi, ehkki selle nõude eiramisel ei ole tegemist sedavõrd olulise kaitseõiguse rikkumisega, mida poleks enam võimalik kohtumenetluse käigus kõrvaldada (vt RKÜKo nr 3-1-1-120-03).
Süüdistuses peaks reeglina kajastuma kõik karistusseaduse muutumisest tingitud muudatused teo kvalifikatsioonis alates teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni. Seda sõltumata sellest, millise karistusseaduse redaktsiooni järgi isiku tegu tuleb kvalifitseerida. (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05)
KrMS § 339 lg-s 1 loetlemata kriminaalmenetlusõiguse rikkumiste puhul võib kohus KrMS § 339 lg 2 mõtte kohaselt tunnistada iga üksiku sama paragrahvi esimeses lõikes loetlemata kriminaalmenetlusõiguse rikkumise oluliseks siis, kui ta loeb selle üksiku rikkumise sedavõrd oluliseks, et sellega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus. Kuid KrMS § 339 lg 2 toimeala hõlmab ka olukorda, mil menetleja poolt on tahtlikult eiratud mitmeid selliseid kriminaalmenetlusõiguse sätteid, mis eraldivõetult ei oleks käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena (vt ka RKKKo nr 3-1-1-114-04).
KrMS § 226 lg-st 3 ja § 279 lg-test 1 ning 2 nende koostoimes tuleneb, et süüdistusakt tuleb lugeda süüdistatavale nõuetekohaselt kätte antuks üksnes siis, kui selle on süüdistatavale andnud prokuratuur, ning juhul kui kohus tuvastab, et süüdistatav ei ole prokuratuurilt süüdistusakti saanud, annab kohus selle ise süüdistatavale kätte.
Õigusriiklikkuse ja ausa kohtumenetluse põhimõtetest tulenevalt ei ole võimalik lugeda õigeks seda, et menetleja rikub menetlustoimingut tegema asudes teadlikult ja tahtlikult menetlusõigust põhjendusega, et rikkumine pole oluline (vt ka RKKKo nr 3-1-1-114-04).
|
| 3-1-1-116-06
|
Riigikohus |
18.06.2007 |
|
Kriminaalkoodeksi § 76 lg-s 1 sätestatud salakaubaveo üheks koosseisutunnuseks kauba toimetamine üle tollipiiri. 1998. a tolliseaduse kohaselt ei olnud ei olnud Eesti tollilaos ladustatud või Eesti tolli järelevalve all tollitransiidis oleva kauba ebaseaduslik vabasse ringlusse laskmine Eesti territooriumil käsitatav kauba üle tollipiiri toimetamisena.
Kuriteo täideviija ja kaasaaitaja isikute gruppi ei moodusta. Tegutsemine isikute grupis saab tähendada üksnes kaastäideviimist. Kuriteole kihutajad ja kaasaaitajad grupi koosseisu ei kuulu (vt RKKKo nr 3-1-1-15-97 ja 3-1-1-88-03).
KarS § 2911 eeldab teo toimepanijalt vähemalt otsese tahtluse olemasolu.
KrMS § 309 lg-s 2 sätestatut peab tõlgendama koostoimes KrMS § 268 lg-ga 8. Seega on kuriteo tuvastamatusega KrMS § 309 lg 2 mõttes tegemist ka juhul, kui kohus asub nõupidamistoas seisukohale, et isiku tegu ei vasta süüdistuses märgitud kuriteokoosseisule, ning leiab ühtlasi, et puudub võimalus samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg-st 2 järeldub, et süüdistatava olukorra kergendamine võrreldes esitatud süüdistusega ei või endaga kaasa tuua süüdistuse olulist muutmist (3-1-1-96-06, p 15). Süüdistuse oluline muutmine võib seisneda ka selles, et kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu.
Tulenevalt KrMS § 268 lg-st 8 ei saa kohus tunnistada kuriteo täideviimises süüdi isikut, kellele on esitatud süüdistus kuriteole kaasaaitamises, kuna täideviimine on võrreldes kaasaaitamisega raskem kuriteo toimepanemise vorm (RKKKo 3-1-1-76-05).
KrMS § 309 lg-s 2 sätestatut peab tõlgendama koostoimes KrMS § 268 lg-ga 8. Seega on kuriteo tuvastamatusega KrMS § 309 lg 2 mõttes tegemist ka juhul, kui kohus asub nõupidamistoas seisukohale, et isiku tegu ei vasta süüdistuses märgitud kuriteokoosseisule, ning leiab ühtlasi, et puudub võimalus samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg-st 2 järeldub, et süüdistatava olukorra kergendamine võrreldes esitatud süüdistusega ei või endaga kaasa tuua süüdistuse olulist muutmist (3-1-1-96-06, p 15). Süüdistuse oluline muutmine võib seisneda ka selles, et kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu.
Õiguspraktika ühtlustamiseks selgitab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et nii süüdistusakt kui ka kohtuotsus peavad olema keeleliselt arusaadavad ja vastama keeleseaduse § 1 lg 2 alusel kehtestatud eesti kirjakeele normile. Kolleegium taunib praktikat formuleerida süüdistuse tekst võimalikult väikese arvu lausetega ja koondada igasse lausesse palju erinevaid mõtteid. Ülipikkade mitmeastmeliste lausete kasutamine ning nendes mahuka informatsiooni edastamine muudab süüdistuse teksti lugemise aeganõudvaks, vähendab selle arusaadavust ja võib põhjustada mitmetimõistetavusi.
Süüdimõistetult asitõendite hoiukulu väljamõistmisel tuleb kohtul pärast riigi tegeliku hoiukulu suuruse kindlakstegemist hinnata ka hoiukulu põhjendatust, sealhulgas sedagi, kas asitõendite säilitamise maht ja ajaline kestus on olnud kriminaalmenetluse huvides vajalik. Riik ei saa süüdimõistetult nõuda asitõendite hoidmisel tehtud ilmselt ebamõistlike kulutuste hüvitamist (vt RKKKo nr 3-1-1-108-05).
|
| 3-1-1-35-07
|
Riigikohus |
10.09.2007 |
|
Kriminaalmenetluse seaduse kohaselt puudub süüdistataval võimalus vahetult taotluste ja kaebustega Riigikohtusse pöörduda ja advokaadist kaitsja vahenduseta pöördumine tuleb jätta läbi vaatamata (vt nt RKKKm nr 3-1-1-26-06).
Arvestades seda, et siseriiklikult tähendab teo karistatavuse selgitamine õigusliku küsimuse lahendamist, siis ei saa rahvusvahelise õigusabi taotlus muuta kõnealuse küsimuse selgitamist faktilise asjaolu tuvastamiseks selle mõiste tavatähenduses. Seetõttu on välisriigist mingi teo karistatavuse kohta saadud teabe puhul keerukas, kui mitte võimatu, järgida ka KrMS §-s 65 sisalduvat ja nõuda, et see teave oleks saadud meie kriminaalmenetluse põhimõtetega kooskõlas oleva menetlustoiminguga. Eelmärgitut arvestades on kriminaalkolleegium seisukohal, et mingi teo karistatavus ka välisriigis on käsitatav olemuslikult kriminaalmenetlusliku asjaoluna, mille tuvastamisel on kasutatavad ka vabatõendid KrMS § 63 lg 2 mõttes.
Üldjuhul on alust eeldada Eesti karistusseaduse kehtivust uuritava kuriteo suhtes ja kriminaalmenetluses puudub vajadus hakata seda asjaolu eraldi tuvastama. Olukord muutub aga siis, kui ilmneb, et mingi uuritav kuritegu on toime pandud välisriigis. Sellise asjaolu ilmnemine sunnib vältimatult tõlgendama ka KrMS §-des 62, 154 ja 306 sätestatut süstemaatiliselt koostoimes KarS §-s 7 sätestatuga. Kõnealusel juhul tuleb KrMS § 62 p-s 1 nimetatud tõendamiseseme asjaoluks lugeda ka nn identse karistusõigusliku normi olemasolu vastavas välisriigis ning KrMS § 154 lg 2 p-des 1 ja 4 sätestatud nõuet täites tuleb süüdistusakti põhiosas eraldi ära näidata teo toimepanemine ja selle teo karistatavus välisriigis, samuti nimetatud asjaolusid kinnitavad tõendid.
Kui alles kohtumenetluses ilmneb, et välisriigis toimepandud kuritegude uurimisel on jäänud selgitamata nende tegude karistatavus ka välisriigis, pole see iseenesest isiku õigeksmõistmise või kriminaalmenetluse lõpetamise alus ja kohus peab sellises olukorras andma menetlusosalistele võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks.
Kui alles kohtumenetluses ilmneb, et välisriigis toimepandud kuritegude uurimisel on jäänud selgitamata nende tegude karistatavus ka välisriigis, pole see iseenesest isiku õigeksmõistmise või kriminaalmenetluse lõpetamise alus ja kohus peab sellises olukorras andma menetlusosalistele võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks.
Arvestades seda, et siseriiklikult tähendab teo karistatavuse selgitamine õigusliku küsimuse lahendamist, siis ei saa rahvusvahelise õigusabi taotlus muuta kõnealuse küsimuse selgitamist faktilise asjaolu tuvastamiseks selle mõiste tavatähenduses. Seetõttu on välisriigist mingi teo karistatavuse kohta saadud teabe puhul keerukas, kui mitte võimatu, järgida ka KrMS §-s 65 sisalduvat ja nõuda, et see teave oleks saadud meie kriminaalmenetluse põhimõtetega kooskõlas oleva menetlustoiminguga. Eelmärgitut arvestades on kriminaalkolleegium seisukohal, et mingi teo karistatavus ka välisriigis on käsitatav olemuslikult kriminaalmenetlusliku asjaoluna, mille tuvastamisel on kasutatavad ka vabatõendid KrMS § 63 lg 2 mõttes.
Küsimus karistusseaduse isikulisest ja ruumilisest kehtivusest on materiaalõiguslikult lahutatud süüteokoosseisu tuvastamisest ning Eesti karistusseaduse kohaldatavuse küsimus tuleb karistusõiguse loogikast lähtuvalt lahendada enne seda, kui üldse hakata selgitama toimepandud teo vastavust karistusseadustikus ettenähtud deliktistruktuurile.
Küsimus karistusseaduse isikulisest ja ruumilisest kehtivusest on materiaalõiguslikult lahutatud süüteokoosseisu tuvastamisest ning Eesti karistusseaduse kohaldatavuse küsimus tuleb karistusõiguse loogikast lähtuvalt lahendada enne seda, kui üldse hakata selgitama toimepandud teo vastavust karistusseadustikus ettenähtud deliktistruktuurile.
Karistusseaduse isikulist kehtivust sätestavas KarS §-s 7 tehakse vahet nn aktiivse isikupõhimõtte (riigil on jurisdiktsioon oma kodaniku poolt toimepandud tegude üle ka siis, kui teod pandi toime väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi või Eestis registreeritud laeva või õhusõidukit) ja nn passiivse isikukaitsepõhimõtte (riik kaitseb oma kodanikke ja riigis registreeritud juriidilisi isikuid ka väljaspool oma territoriaalset jurisdiktsiooni toimunud rünnete eest) vahel. Karistusseaduse isikulist kehtivust piirab aga KarS § 7 lg-s 1 sätestatud lisatingimus, mille kohaselt laieneb Eesti karistusvõim välisriigis toimepandud teole üksnes siis, kui see tegu on karistatav ka selles välisriigis, kus tegu toime pandi (nn identse normi põhimõte) või kui teo toimepanemise kohas ei kehti ühegi riigi karistusõigus.
Kui alles kohtumenetluses ilmneb, et välisriigis toimepandud kuritegude uurimisel on jäänud selgitamata nende tegude karistatavus ka välisriigis, pole see iseenesest isiku õigeksmõistmise või kriminaalmenetluse lõpetamise alus ja kohus peab sellises olukorras andma menetlusosalistele võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks.
Üldjuhul on alust eeldada Eesti karistusseaduse kehtivust uuritava kuriteo suhtes ja kriminaalmenetluses puudub vajadus hakata seda asjaolu eraldi tuvastama. Olukord muutub aga siis, kui ilmneb, et mingi uuritav kuritegu on toime pandud välisriigis. Sellise asjaolu ilmnemine sunnib vältimatult tõlgendama ka KrMS §-des 62, 154 ja 306 sätestatut süstemaatiliselt koostoimes KarS §-s 7 sätestatuga. Kõnealusel juhul tuleb KrMS § 62 p-s 1 nimetatud tõendamiseseme asjaoluks lugeda ka nn identse karistusõigusliku normi olemasolu vastavas välisriigis ning KrMS § 154 lg 2 p-des 1 ja 4 sätestatud nõuet täites tuleb süüdistusakti põhiosas eraldi ära näidata teo toimepanemine ja selle teo karistatavus välisriigis, samuti nimetatud asjaolusid kinnitavad tõendid.
|
| 3-1-1-53-07
|
Riigikohus |
20.11.2007 |
|
Kuigi kohtu alla andmise küsimuse lahendamisel ei pea kohus mõistetavalt otsustama KrMS §-s 306 sätestatud küsimusi ega saagi seda teha, tuleb olukorras, kus süüdistusaktis on kuriteo asjaolud küll märgitud, kuid nende kirjeldus ilmselgelt ei vasta isikule süüksarvatud kuriteo tunnustele, jaatada kohtu õigust lugeda süüdistusakt KrMS § 154 nõuetele mittevastavaks.
Kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, peavad piisava selguse ja täpsusega kajastuma juba süüdistuse tekstis (vt 3-1-1-24-05 ja 3-1-1-130-05 ja 3-1-1-89-06). Võistlevas kohtumenetluses määrab süüdistus üldjuhul ära kohtuliku arutamise piirid ja KrMS § 154 lg 3 p-de 2-3 kohaselt tuleb süüdistusakti lõpposas kohustuslikult ära näidata nii süüdistuse sisu, s.o süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus kui ka kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti täpsusega (vt 3-1-1-139-05 ja nr 3-1-1-96-06).
Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada isegi sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Puuduliku süüdistuse korral on süüdistatava õigeksmõistmine võimalik siis, kui selline süüdistus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus.
Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada isegi sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Puuduliku süüdistuse korral on süüdistatava õigeksmõistmine võimalik siis, kui selline süüdistus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus.
Olemuslikult tähendab KrMS § 337 lg 1 p 2 ringkonnakohtu võimalust parandada maakohtu otsuses esinevaid pisivigu (nt eksitus kuupäevas, nime vale kirjapilt, tehnilised vead vm). See ei tähenda aga, et KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel oleks ringkonnakohtul võimalik parandada esimese astme kohtu otsuses igasuguseid vigu. Selline pisivigade parandamine puudutab vaid juhtumeid, kui puudub vähimgi õiguslik etteheide maakohtu otsuse sisule. Veelgi enam, pisivigade parandamine ei tohi muuta otsuse sisulist õiguslikku tähendust ega tuua kaasa kohtumenetluse pooltele uusi/üllatuslikke õiguslikke tagajärgi. (Vt 3-1-1-14-07).
Kui isiku karistusõigusliku vastutuse eeldus ei kajastu süüdistusaktis ja seda ei tuvasta ka maakohtus, siis ei saa ringkonnakohus kohtuotsust täpsustada, sest sellisel juhul väljub ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-s 2 sätestatud kohtuotsuse täpsustamise piiridest.
Kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, peavad piisava selguse ja täpsusega kajastuma juba süüdistuse tekstis (vt 3-1-1-24-05, 3-1-1-130-05 ja 3-1-1-89-06).
Kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, peavad piisava selguse ja täpsusega kajastuma juba süüdistuse tekstis (vt RKüKo nr 3-1-1-24-05 ja RKKKo nr 3-1-1-130-05 ja 3-1-1-89-06).
Kui isiku karistusõigusliku vastutuse eeldus ei kajastu süüdistusaktis ja seda ei tuvasta ka maakohtus, siis ei saa ringkonnakohus kohtuotsust täpsustada, sest sellisel juhul väljub ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-s 2 sätestatud kohtuotsuse täpsustamise piiridest.
Võistlevas kohtumenetluses määrab süüdistus üldjuhul ära kohtuliku arutamise piirid ja KrMS § 154 lg 3 p-de 2-3 kohaselt tuleb süüdistusakti lõpposas kohustuslikult ära näidata nii süüdistuse sisu, s.o süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus kui ka kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti täpsusega (vt RKKKo nr 3-1-1-139-05 ja nr 3-1-1-96-06).
Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada isegi sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Puuduliku süüdistuse korral on süüdistatava õigeksmõistmine võimalik siis, kui selline süüdistus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus.
Kuigi kohtu alla andmise küsimuse lahendamisel ei pea kohus mõistetavalt otsustama KrMS §-s 306 sätestatud küsimusi ega saagi seda teha, tuleb olukorras, kus süüdistusaktis on kuriteo asjaolud küll märgitud, kuid nende kirjeldus ilmselgelt ei vasta isikule süüksarvatud kuriteo tunnustele, jaatada kohtu õigust lugeda süüdistusakt KrMS § 154 nõuetele mittevastavaks.
Võistlevas kohtumenetluses määrab süüdistus üldjuhul ära kohtuliku arutamise piirid ja KrMS § 154 lg 3 p-de 2-3 kohaselt tuleb süüdistusakti lõpposas kohustuslikult ära näidata nii süüdistuse sisu, s.o süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus kui ka kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku vastava paragrahvi, lõike ja punkti täpsusega (vt 3-1-1-139-05 ja 3-1-1-96-06).
Karistusseadustiku § 424 kohaselt on kriminaalkorras karistatav mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis, kui isikut on varem mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest karistatud. Seega on KarS § 424 puhul isiku varasem karistatus tema karistusõigusliku vastutuse eelduseks.
|
| 3-1-1-14-09
|
Riigikohus |
06.02.2009 |
|
Allkirjastamata määruskaebuse saamisel tuleb kohtul lähtudes KrMS § 389 lg-st 1 ja § 390 lg-st 1 selle küsimuse lahendamisel juhinduda kriminaalmenetluse seadustiku 10.-12. peatüki sätetest. Kui apellatsioonitähtaja jooksul on esitatud allkirjastamata apellatsioon, kuid apellant allkirjastab selle enne kui kohus on andnud talle KrMS § 323 lg 1 või § 326 lg 1 alusel tähtaja apellatsioonis puuduste kõrvaldamiseks või siis enne kui puuduste kõrvaldamise tähtaeg on möödunud, ei saa jätta apellatsiooni KrMS § 323 lg 2 p-s 1 sätestatud alusel läbi vaatamata. Sellisel juhul on tegemist tähtaegselt esitatud apellatsiooniga. Tulenevalt KrMS § 390 lg-st 1 kehtib nimetatud reegel ka määruskaebuse menetlemisel.
Juhtudel, mil seadus näeb ette kaebuse esitamise kirjalikus vormis (nt KrMS § 318 lg 1 ja 386 lg 1) võrdsustatakse kirjalikus vormis esitatud kaebusega ka digitaalsel kujul esitatud kaebus. Digitaalallkirja seaduse § 3 lg 1 kohaselt on digitaalallkirjal üldjuhul samad õiguslikud tagajärjed nagu omakäelisel allkirjal. Seega järeldub eeltoodust muu hulgas ka see, et digitaalallkirjata digitaalse kaebuse esitamisel on samad õiguslikud tagajärjed nagu omakäelise allkirjata paberkandjal kaebuse esitamisel.
Tulenevalt KrMS §-dest 1602-1603 ja justiitsministri 22. juuli 2008. a määruse nr 40 "Süüteomenetluses digitaalallkirjastatud ja muu digitaalse dokumendi vormistamise, edastamise ja säilitamise kord" §-st 4, on kaebuste esitamine kriminaalmenetluses lubatud ka digitaalsel kujul. See tähendab, et juhtudel, mil seadus näeb ette kaebuse esitamise kirjalikus vormis (nt KrMS § 318 lg 1 ja 386 lg 1) võrdsustatakse kirjalikus vormis esitatud kaebusega ka digitaalsel kujul esitatud kaebus. Digitaalallkirja seaduse § 3 lg 1 kohaselt on digitaalallkirjal üldjuhul samad õiguslikud tagajärjed nagu omakäelisel allkirjal. Seega järeldub eeltoodust muu hulgas ka see, et digitaalallkirjata digitaalse kaebuse esitamisel on samad õiguslikud tagajärjed nagu omakäelise allkirjata paberkandjal kaebuse esitamisel.
|
| 3-1-1-21-09
|
Riigikohus |
07.05.2009 |
|
Enne äratundmiseks esitamist kuulatakse äratundja üle äratundmist võimaldavate tunnuste selgitamiseks. Kui äratundmiseks esitamisele ei eelne sellist ülekuulamist, siis on äratundmiseks esitamise tulemi kontrollimine praktiliselt välistatud.
Kuriteo toimepanemine võib olla tuvastatud tuginevalt kaudsetele tõenditele - tõenditele, milles ei sisaldu teavet otseselt tõendamiseseme asjaolude, vaid nn vahepealsete faktide kohta. Kaudsete tõendite kasutamine tõendamisel eeldab aga seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, kuidas kaudsete tõendite abil tuvastatud tõendamiseseme välised asjaolud (vahepealsed faktid) võimaldavad kogumis teha järeldusi tõendamiseseme mingi asjaolu suhtes.
Fakultatiivselt ei ole lähtuvalt menetleja suvaotsustusest jälitusprotokollile lisataval salvestisel iseseisvat tõenduslikku tähendust ja kohtuotsuses saab tugineda vaid jälitusprotokollile kui tõendile. Samas ei välista eelöeldu vajadusel kohtu võimalust pöörduda jälitusprotokolli kui tõendi kontrollimisel ka jälitustoiminguga saadud salvestise poole (vt ka RKKKo nr 3-1-1-63-08, p-d 14.2 ja 14.3).
Ei ole välistatud ee, et tõendite kogumisel võtavad menetlejad isikutelt ära mitmesuguseid varem saadud salvestisi. Samuti võivad erinevad isikud selliseid salvestisi anda menetlejaile üle omal initsiatiivil. Kuid sellised salvestised saavad sõltuvalt nende sisust olla käsitatavad kas asitõenditena või ka dokumentidena ja nende vormistamisel tuleb järgida KrMS III peatüki 9. jaos sätestatut.
Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (RKKKo nr 3-1-1-85-07, p 9.1; RKKKo nr 3-1-1-104-05, p 6.3; RKKKo nr 3-1-1-112-99, p 2).
|
| 3-1-1-41-09
|
Riigikohus |
12.05.2009 |
|
KrMS § 148 lg 1 kohaselt võib tõendusteabe vajaduse korral talletada ka fotol. Vastavalt KrMS § 149 lg-le 1 uurimistoimingu tingimused, käik ja tulemused talletatakse fotol vaid siis, kui seda peab vajalikuks uurimisasutuse ametnik või kui pildistamise kohustus on sätestatud kriminaalmenetluse seadustikus. Fotode puudumine ei muuda vaatlusprotokolli ebausaldusväärseks tõendiks.
Tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses tuleb juhinduda tsiviilkohtumenetluse reeglistikust, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt saadab ringkonnakohus asja uueks läbivaatamiseks juhul, kui otsust ei ole seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. TsMS § 657 lg 1 p 21 kohaselt võib ringkonnakohus muuta kohtuotsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata. TsMS § 657 lg 1 p 2 kohaselt võib apellatsioonikohus ise anda tsiviilhagi põhjendatusele uue hinnangu ka siis, kui ta tühistab maakohtu otsuse, millega on tsiviilhagi osaliselt või täielikult rahuldatud või rahuldamata jäetud (vt RKKKo nr 3-1-1-42-08). Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohtul võimalik nii lisada maakohtu otsusele õiguslike ja faktilisi põhjendusi, muutmata otsuse resolutsiooni, kui ka tühistada maakohtu otsuse tsiviilhagi osas ja teha uus otsus. Olukorras, kus ringkonnakohus ei saa mingil erandlikul põhjusel tsiviilhagi ise lahendada, tuleb kriminaalasi saata tsiviilhagi puudutavas osas KrMS § 341 lg-te 1 või 2 ja TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Tsiviilhagi lahendamine ringkonnakohtu poolt on aga välistatud juhul, kui maakohus jätab tsiviilhagi läbi vaatamata. Sellisel juhul peab ringkonnakohus tulenevalt KrMS § 340 lg 2 p-st 5 ja lg 4 p-st 5 koostoimes TsMS §-ga 427 saatma kriminaalasja tsiviilhagi puudutavas osas maakohtule uueks arutamiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-42-08, p 23).
Kriminaalmenetluse seadustiku § 38 lg 3 sätestab, et kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi on riigilõivust vabastatud varalise kahju hüvitamise nõudes. Säte ei näe ette, et kriminaalmenetluses oleks riigilõivust vabastatud ka mittevaralise kahju hüvitamise nõuded. Samas riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 11 sõnastus ei seo riigilõivuvabastust üksnes varalise kahju hüvitamise nõudega (vt võrdluseks RLS § 22 lg 1 p 3). Samuti puudub alus asuda seisukohale, et seadusandja soovis võimaldada riigilõivuvabastust vaid kehavigastuse, muu terviserikke või toitja surmaga seotud mittevaralise kahju hüvitamise hagi esitamisel tsiviilkohtumenetluses. Sellisel juhul paneks riik ebavõrdsesse olukorda isikuid, kellele on selline kahju tekitatud kuriteoga, võrreldes nendega, kelle õigus mittevaralise kahju hüvitamiseks tervise kahjustamise tõttu tekkis muul alusel. Lisaks võib selline lähenemine põhjustada samast kuriteost tulenenud mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamist tsiviilkohtumenetluses ja varalise kahju hüvitamise nõude esitamist kriminaalmenetluses, mis on kohtusüsteemi kui terviku seisukohalt ilmselgelt ebamõistlik lahendus. Seega RLS § 22 lg 1 p-s 11 sätestatud riigilõivuvabastus kehavigastuse, muu terviserikke või toitja surmaga seotud mittevaralise kahju hüvitamise hagi esitamisel kehtib ka sellise nõude esitamisel kriminaalmenetluses.
Kriminaalasja lahendav kohus peab tulenevalt TsMS § 436 lg-st 1, § 438 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tsiviilhagi lahendamisel mis tahes nõude rahuldamisel otsuses ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse. Olukorras, kus nõude materiaalõiguslikku alust ei ole määratletud, ei ole võimalik kindlaks teha ka nõude rahuldamise eeldusi ega ulatust. Sellise rikkumise korral on kohtuotsus tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas õiguslikult põhistamata. (Vt RKKKo nr 3-1-1-11-07, p-d 47-48; RKKKo nr 3-1-1-22-07, p-d 14-14.5, RKKKo nr 3-1-1-60-08 , p 18).
|
| 3-1-1-48-09
|
Riigikohus |
08.06.2009 |
|
Kuna isiku kinnipidamisele kohaldatakse eelvangistuse ja aresti täideviimise sätteid, on KarS § 328 lg-s 1 kirjeldatud süüteokooseis täidetud ka juhul, mil kahtlustatavana kinnipeetu näiteks konvoeerimisel, ülekuulamise käigus või kinnipidamiskohast põgeneb. Silmas tuleks pidada sedagi, et laiemas mõttes piiratakse kahtlustatavana kinnipeetud isiku vabadust analoogiliselt vahistatuga seadusest tulenevate aluste esinemisel ja korras, s.o § 217 lg-tes 2 ja 3 sätestatud juhtudel. Samuti tuleb kooskõlas KarS §-ga 68 arvata kahtlustatavana kinnipidamise aeg eelvangistusaja hulka. Eelöeldu pinnalt saab järeldada, et kahtlustatavana kinnipeetav sarnaneb oma õiguslikult seisundilt ja tema suhtes kohaldatavate piirangute poolest vahistatule VangS § 4 mõttes.
KarS §-s 280 sisalduv koosseis ei hõlma valeandmete esitamist õigusemõistmise takistamise eesmärgil, sest õigusemõistmise vastased süüteokoosseisud sisalduvad karistusseadustiku 18. peatükis. Kahtlustatava ja süüdistatava suhtes aga karistusseadustiku 18. peatükk ebaõigete andmete avaldamise eest karistusõiguslikku vastutust ette ei näe.
Tulenevalt KrMS § 105 lg-st 1 ja §-st 106 ei saa ekspertiisimääruse olemasolusse või puudumisse suhtuda formaalselt, kuna tegemist on menetlusdokumendiga, mis omakorda on aluseks ekspertiisi teostamisele. Ekspertiisimääruses määratakse muu hulgas kindlaks läbiviidava ekspertiisi liik ja eksperdile esitatavate küsimuste ring. Kuigi üldjuhul sisaldab ekspertiisiakt samuti ekspertiisi tegemise algandmeid, sealhulgas eksperdile esitatavaid küsimusi, ei asenda ekspertiisiakt ekspertiisimäärust. Ekspertiisimääruse kriminaalasja materjalidele lisamata jätmine kujutab endast küll kriminaalmenetlusõiguse rikkumist, kuid ei pruugi automaatselt tähendada kriminaalmenetluse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos õigeks ja teisel juhul samade tõendite alusel süüdi, peavad kohtud eriti hoolikalt täitma kriminaalasja arutamise igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse nõuet. Sellises olukorras peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt RKKKo nr 3-1-1-107-03, p 9).
Kohtuotsuse legitiimsuse tagamiseks peab otsus olema üheselt mõistetav ega tohi sisaldada vastuolusid. KrMS § 339 lg 1 p 8 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena käsitatav olukord, mil kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Teisisõnu on tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus (vt RKKKo nr 3-1-1-55-06, p 20).
Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 160 lg 2 p 4 kohaselt võrdsustatakse avalduse esitamine seaduses sätestatud kohtueelses menetluses hagi esitamisega, sõltumata sellest, kas menetluses tehakse täitedokumendiks olev otsus. Sellise avalduse all peetakse silmas kohtueelses menetluses esitatud konkreetset tsiviilnõuet, mitte avaldust isiku karistusõigusliku vastutuse väljaselgitamise kohta (vt RKKKo nr 3-1-1-58-07, p 10).
|
| 3-1-1-67-09
|
Riigikohus |
24.09.2009 |
|
Juriidilise isiku organi või juhtivtöötaja tegutsemine juriidilise isiku huvides ei ole deliktistruktuuri iseseisev neljas element, vaid süüteokoosseisu osis. See tähendab, et juriidilise isiku organi või juhtivtöötaja tegutsemine juriidilise isiku huvides peab olema tuvastatud koos teiste objektiivse ja subjektiivse koosseisu tunnustega enne, kui asutakse vaagima õigusvastasuse küsimust. Juriidilise isiku huvi mõiste kaudu välistatakse juriidilisele isikule selliste tegude omistamine, mis on toime pandud töötaja erahuvides ja juriidilise isiku tegevusvaldkonna väliselt (RKKKo nr 3-1-1-137-04, p 14.3 ja nr 3-1-1-108-03).
KarS-i § 4021 ja ErakS § 121 lg- 1 ja 4 on põhiseadusega kooskõlas (p-d 12-13.6).
Apellatsiooni piirid sõltuvad sellest, millises osas kohtuotsust vaidlustatakse, aga eelkõige siiski apellandi nõuete sisust (RKKKo nr 3-1-1-65-06, p 15 ja nr 3-1-1-5-08, p 13.1).
Süüdistusaktis peavad sisalduma kuriteo faktilised asjaolud ja isikule etteheidetava teo sisu (KrMS § 154 lg 2 p 1 ja lg 3 p 2). Juriidilisest isikust süüdistatava puhul tähendab see ka KarS § 14 lg-s 1 nimetatud tingimustele vastavat põhjendust juriidilise isiku seotuse kohta füüsilise isiku poolt toime pandud teoga. KarS § 14 lg 1 kohaselt peab tegu olema toime pandud juriidilise isiku organi, juhtivtöötaja või pädeva esindaja poolt juriidilise isiku huvides.
Süüdistusaktis peavad sisalduma kuriteo faktilised asjaolud ja isikule etteheidetava teo sisu (KrMS § 154 lg 2 p 1 ja lg 3 p 2). Juriidilisest isikust süüdistatava puhul tähendab see ka KarS § 14 lg-s 1 nimetatud tingimustele vastavat põhjendust juriidilise isiku seotuse kohta füüsilise isiku poolt toime pandud teoga.
|
| 3-1-1-31-11
|
Riigikohus |
28.04.2011 |
|
Jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamise korda reguleerib KrMS § 121. Selle paragrahvi 2. lõikes on loetletud alused, mille esinemise korral võib jätta jälitustoimingu materjali ja selle tulemina kogutud andmed isikule tutvustamata. KrMS § 121 lg 2 kohaselt on andmete tutvustamata jätmise näol tegemist menetleja diskretsioonotsustusega. Kui süüdistatavale või tema kaitsjale keeldutakse jälitustoiminguga kogutud andmeid tutvustamast, lasub kohtutel ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttest lähtuv kohustus kontrollida jälitustoimingute seaduslikkust, kuna selle nõude täitmine võimaldab tagada kohtumenetluse poolte võrdsuse.(vt RKKKo 3-1-1-63-08, p 13.3).
Kui kohtulikul arutamisel tõstatatakse kahtlus jälitustoimingu seaduslikkusest, lasub kohtul vastava taotluse esitamisel kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul.
Jälitustegevuse seadus ja kriminaalmenetluse seadustik varjatud jälgimise mõistet ei sisalda, kuid kriminaalmenetluse seadustiku 3. peatüki 8. jaost tuleneb, et kriminaalmenetluse raames teostatavate jälitustoimingute eesmärgiks on esmajoones varjatult tõendite ning teabe kogumine. Sellise määratluse kohaselt ei saa KrMS §-s 115 sätestatud jälitustoiminguna käsitada menetleja tegevust, mille sisuks ja peamiseks eesmärgiks pole kriminaalmenetluses tõendusteabe kogumine. Seega on menetleja ametniku ütluste hindamisel vajalik analüüsida, kas ja kuivõrd kaasnes süüdlase jälgimise käigus menetleja tegevusega tõendite kogumine ning mis oli konkreetse toimingu eesmärgiks.
Kriminaalmenetluse seadustikus pole sätestatud ajalist piiri, millal tuleb läbiotsimine toimetada, kuna see sõltub mitmetest teguritest – eeskätt aga konkreetse kuriteo tehioludest.
Asjaolu, et läbiotsimise käigust pole tehtud fotosid, ei ole käsitatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena, kuivõrd sellist nõuet kriminaalmenetluse seadustikust obligatoorselt ei tulene.
Menetlustoimingu protokoll on esmajoones selleks dokumendiks, mille puhul saavad asjaosalised koheselt reageerida asetleidnud rikkumistele, tehes märkusi või avaldusi.
Menetlustoimingu protokolli koostaja peab viibima menetlustoimingu juures, sest oma allkirjaga kinnitab ta, et menetlustoiming tehti just sellisel viisil, nagu see on protokollis kajastatud. Isik, kes menetlustoimingu tegemisest osa ei võta, saab aga kirjeldada vaid teiste isikute tajutut, saamata ise vahetu mulje põhjal kinnitada menetlustoimingu läbiviimise käiguga seonduvat.
Menetlusdokumentides tuleb jälgitavalt kirjeldada, kuidas asitõendi puutumatus tagati, kuna see võimaldab hilisema kriminaalmenetluse raames kontrollida, kas kuriteosündmusega seotud objekt on tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks usaldusväärselt kasutatav.
Isik saab tunnistajana anda ütlusi peamiselt selle kohta, mida ta kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo, aga ka kahtlustatava või süüdistatava kohta, kriminaalmenetlusele eelneval ajal tajus. Kohtupraktikas on jaatatud ka menetleja ametnike tunnistajana ülekuulamise võimalust ja seda näiteks juhtudel, mil kriminaalasja arutamisel tõusetuvad uurimise käiku puudutavad küsimused Tunnistajana ei saa käsitada isikut, kellel pole puutumust kuriteosündmuse ega süüdistatavaga.
Lisaks kriminaalmenetluse käiku puudutavatele asjaoludele on menetleja ametniku tunnistajana ülekuulamine võimalik kriminaalmenetluse alustamise eelselt tajutu osas, kontrollimaks hilisema menetluse käigus koostatud menetlusdokumentide sisu vastavust tegelikkusele Selliselt on kohtupraktikas lubatavaks tõendiks loetud näiteks menetleja ametnike tunnistajana antud ütlusi, milles kirjeldatakse süüdlase kinnipidamisega seonduvat ja tema käitumist sündmuskohal, selgitamaks, miks inkrimineeriti kuriteo toimepanemist just konkreetsele isikule.
Menetlustoimingu protokolli koostaja peab viibima menetlustoimingu juures, sest oma allkirjaga kinnitab ta, et menetlustoiming tehti just sellisel viisil, nagu see on protokollis kajastatud. Isik, kes menetlustoimingu tegemisest osa ei võta, saab aga kirjeldada vaid teiste isikute tajutut, saamata ise vahetu mulje põhjal kinnitada menetlustoimingu läbiviimise käiguga seonduvat.
KrMS § 331 lg-tes 2 ja 4 sätestatud ringkonnakohtu pädevuse piirang on oluline süüdistatava kaitseõiguse tagamise seisukohalt, sest süüdistatavalt ei saa eeldada valmisolekut süüdistuse oponeerimiseks apellatsioonis vaidlustamata küsimustes.
KrMS § 121 lg 2 kohaselt on andmete tutvustamata jätmise näol tegemist menetleja diskretsioonotsustusega. Samas lasub kohtutel ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttest lähtuv kohustus kontrollida jälitustoimingute seaduslikkust, kuna selle nõude täitmine võimaldab tagada kohtumenetluse poolte võrdsuse.
Tõendit on alust käsitada lubamatuna muuhulgas siis, kui selle saamisel on aset leidnud mitmed ja eraldivõetult mitteolulised menetlusõiguse rikkumised. Sellist eraldivõetult mitteoluliste rikkumiste kogumit on põhjust käsitada menetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes siis, kui menetleja on tõendi saamisel menetlusõigust rikkunud korduvalt ja tahtlikult.
Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt tuleb KrMS §-s 111 sätestatut käsitada lex specialis’ena tõendite lubatavuse hindamise üldregulatsiooni suhtes, mis tähendab, et jälitustoimingu käigus asetleidnud mistahes menetlusõiguse rikkumine toob endaga automaatselt kaasa saadud teabe tõendina kasutamise lubamatuse. Jälitustoimingu käigus asetleidnud rikkumise tuvastamisel puudub kohtul tõendi lubatavuse küsimuses kaalumisvõimalus ja see rikkumise tulemina saadud tõend tuleb tõendite kogumist välja jätta.
Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt tuleb KrMS §-s 111 sätestatut käsitada lex specialis’ena tõendite lubatavuse hindamise üldregulatsiooni suhtes, mis tähendab, et jälitustoimingu käigus asetleidnud mistahes menetlusõiguse rikkumine toob endaga automaatselt kaasa saadud teabe tõendina kasutamise lubamatuse. Jälitustoimingu käigus asetleidnud rikkumise tuvastamisel puudub kohtul tõendi lubatavuse küsimuses kaalumisvõimalus ja see rikkumise tulemina saadud tõend tuleb tõendite kogumist välja jätta.
Menetlusdokumentides tuleb jälgitavalt kirjeldada, kuidas asitõendi puutumatus tagati, kuna see võimaldab hilisema kriminaalmenetluse raames kontrollida, kas kuriteosündmusega seotud objekt on tõendamiseseme asjaolude selgitamiseks usaldusväärselt kasutatav.
Menetleja ei tohi jätta menetlusdokumente koostamata ja asuda selle asemel ise ütlusi andma, täitmaks tõenduslikke lünki. Olukorras, kus menetlusdokument on puudulik ja sisaldab olulisi vasturääkivusi, ei saa selle asemel tugineda menetleja ametnike ütlustele. Vastupidine tähendaks, et menetlusdokumendi koostamisel tehtud sisulisi minetusi võib asuda kohtumenetluse raames kõrvaldama menetleja ametnike ülekuulamisega, mis võib lõppkokkuvõttes viia selleni, et isikulised tõendid asendaksid seaduses nõutava menetlustoimingu protokolli.
Isik saab tunnistajana anda ütlusi peamiselt selle kohta, mida ta kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo, aga ka kahtlustatava või süüdistatava kohta, kriminaalmenetlusele eelneval ajal tajus. Kohtupraktikas on jaatatud ka menetleja ametnike tunnistajana ülekuulamise võimalust ja seda näiteks juhtudel, mil kriminaalasja arutamisel tõusetuvad uurimise käiku puudutavad küsimused Tunnistajana ei saa käsitada isikut, kellel pole puutumust kuriteosündmuse ega süüdistatavaga.
Vt RKKKo 3-1-1-113-12 annotatsiooni.
Vt p 19.4. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
|
| 3-1-1-75-11
|
Riigikohus |
21.10.2011 |
|
Teise isiku kuriteole kaasaaitamine on võimalik kuni teo faktilise lõpuleviimiseni. Näiteks inimese tapmisele kaasaaitamine on võimalik kuni faktilise tagajärje, s.o inimese surma saabumiseni.
Kassatsioonikohtu ülesanne on kontrollida, kas maa- ja ringkonnakohus on järginud kriminaalmenetlusõigust. See hõlmab järelevalvet ka selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest (vt RKKKo 3-1-1-38-11), ka kohtuotsuse põhistatuse nõudest. Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud luges kohus tõendatuks ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines (vt ka RKKKo 3-1-1-21-10).
Kassatsioonikohtu ülesanne on kontrollida, kas maa- ja ringkonnakohus on järginud kriminaalmenetlusõigust. See hõlmab järelevalvet ka selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest (vt RKKKo 3-1-1-38-11), ka kohtuotsuse põhistatuse nõudest. Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud luges kohus tõendatuks ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines (vt ka RKKKo 3-1-1-21-10).
Kui maakohtu otsus on nõuetekohaselt põhjendamata ja ringkonnakohus jätab selle kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tähelepanuta ning võtab osa maakohtu otsuse ebaselged, mitteammendavad ja vastuolulised järeldused omakorda aluseks oma otsuse tegemisel, siis ka ringkonnakohus rikub kohtuotsuse põhistamise nõudeid.
Vt p-d 8-10. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Kui maakohtu otsus on nõuetekohaselt põhjendamata ja ringkonnakohus jätab selle kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tähelepanuta ning võtab osa maakohtu otsuse ebaselged, mitteammendavad ja vastuolulised järeldused omakorda aluseks oma otsuse tegemisel, siis ka ringkonnakohus rikub kohtuotsuse põhistamise nõudeid.
Kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMSi redaktsiooni kohaselt, kui ringkonnakohus jõuab kohtuliku arutamise tulemina järeldusele, et maakohtu menetluses on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 tähenduses (absoluutne ehk n-ö kataloogisisene menetlusõiguse rikkumine), tuleb ringkonnakohtul § 341 lg-st 1 juhindudes maakohtu otsus vältimatult tühistada ja saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Kui ringkonnakohus seda ei tee, rikub ta ise oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
Kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMSi redaktsiooni kohaselt, kui ringkonnakohus jõuab kohtuliku arutamise tulemina järeldusele, et maakohtu menetluses on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 tähenduses (absoluutne ehk n-ö kataloogisisene menetlusõiguse rikkumine), tuleb ringkonnakohtul § 341 lg-st 1 juhindudes maakohtu otsus vältimatult tühistada ja saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Kui ringkonnakohus seda ei tee, rikub ta ise oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
|
| 3-1-1-7-12
|
Riigikohus |
26.01.2012 |
|
Kohtumäärus KrMS § 154 nõuetele mittevastava süüdistusakti prokuratuurile tagastamiseks (KrMS § 262 p 2) on määruskaebe korras vaidlustatav.
KrMS § 385 p-s 15 peetakse silmas sama seadustiku § 2351 p-des 2 ja 3, § 2451 lg-tes 2–4, § 253 p-s 3 ning § 2565 lg 1 p-s 1 nimetatud määrusi, millega kohus mõnes lihtmenetluses tagastab kriminaaltoimiku prokuratuurile, keeldudes kriminaalasja lahendamisest lihtmenetluse korras.
Süüdistusakti saab kohus prokuratuurile KrMS § 262 p 2 alusel tagastada üksnes juhul, kui see ei vasta KrMS §-st 154 tulenevatele nõuetele.
Kohtul on reeglina sisuliselt piiramatu pädevus lihtmenetluste kohaldamisest keelduda (vt KrMS § 2351 lg 1 p 3, § 2451 lg 1 p 4 ja § 253 p 3). Ühelgi kohtumenetluse poolel ei ole subjektiivset õigust nõuda kriminaalasja arutamist lihtmenetluses.
KrMS § 154 lg 2 p-st 4 tulenevalt peab iga loetelusse kuuluva tõendi puhul olema ära nimetatud see konkreetne süüdistuse sisust (KrMS § 154 lg 3 p 2) hõlmatud faktiline asjaolu (faktilised asjaolud), mille kinnitamiseks prokurör sellele tõendile tugineda soovib. Tõendi nimetusele lisatav viide peab olema täpne ja osutama mingile konkreetsele elulisele asjaolule, mida süüdistuse sisus kajastatakse. Ebapiisav on üldsõnaline märkus, et tõend tõendab näiteks kuriteokoosseisu objektiivse või subjektiivse külje tunnustele vastavaid asjaolusid vmt. Süüdistusakti põhiosas loetletud tõendile lisatavas viites ei tohi ka laiendada tõendi tähendust. Samas ei tohi süüdistusakt kajastada tõendite sisu ega nende analüüsi: süüdistusaktist peab nähtuma, mida tõendiga tõendada soovitakse, mitte aga see, kuidas tõend seda asjaolu tõendab.
Süüdistusakti saab kohus prokuratuurile KrMS § 262 p 2 alusel tagastada üksnes juhul, kui see ei vasta KrMS §-st 154 tulenevatele nõuetele.
KrMS § 154 lg 2 p-st 4 tulenevalt peab iga loetelusse kuuluva tõendi puhul olema ära nimetatud see konkreetne süüdistuse sisust (KrMS § 154 lg 3 p 2) hõlmatud faktiline asjaolu (faktilised asjaolud), mille kinnitamiseks prokurör sellele tõendile tugineda soovib. Tõendi nimetusele lisatav viide peab olema täpne ja osutama mingile konkreetsele elulisele asjaolule, mida süüdistuse sisus kajastatakse. Ebapiisav on üldsõnaline märkus, et tõend tõendab näiteks kuriteokoosseisu objektiivse või subjektiivse külje tunnustele vastavaid asjaolusid vmt. Süüdistusakti põhiosas loetletud tõendile lisatavas viites ei tohi ka laiendada tõendi tähendust. Samas ei tohi süüdistusakt kajastada tõendite sisu ega nende analüüsi: süüdistusaktist peab nähtuma, mida tõendiga tõendada soovitakse, mitte aga see, kuidas tõend seda asjaolu tõendab.
|
| 3-1-1-105-11
|
Riigikohus |
01.02.2012 |
|
KrMS § 390 lg 5 teises ja kolmandas lauses sätestatu pinnalt on põhjust eristada ringkonnakohtu kolme liiki määrusi. Esiteks ringkonnakohtu poolt esmakordselt tehtud kohtumäärused, mis on loetletud KrMS § 387 lg-s 2 ja § 390 lg-s 4 ning mille vaidlustamisele ei laiene kooskõlas KrMS §-s 387 sätestatuga nende kohtumääruste KrMS §-s 389 ettenähtud kohtumääruse koostanud kohtu enesekontrolli menetlus ja seega saadetakse määruskaebused ringkonnakohtu nende kohtumääruste peale ringkonnakohtu kaudu otse Riigikohtule, kes otsustab määruskaebuse menetlusse võtmise 10 päeva jooksul. Teiseks ringkonnakohtu poolt esmakordselt tehtud kohtumäärused, mida ei ole loetletud KrMS § 387 lg-s 2 ja § 390 lg-s 4. Nimetatud määruste vaidlustamiseks ei ole sätestatud mingit erikorda ja seega - lähtudes määruskaebemenetluse üldisest korrast - tuleb kaebused ringkonnakohtu kõnealuste määruste peale esmalt suunata ringkonnakohtu enesekontrolli menetlusse (KrMS § 387 lg 1 ja § 389 lg-d 1 ja 2). Kui selle menetluse tulemusena leiab ringkonnakohus, et määruskaebus on põhjendamatu, edastab ta selle Riigikohtule (KrMS § 389 lg 4). Riigikohus otsustab sellise määruskaebuse menetlusse võtmise KrMS §-s 349 sätestatud üldises kassatsiooni menetlusse võtmise otsustamiseks ettenähtud korras. Kolmandaks ringkonnakohtu määrused, mis on tehtud maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamise tulemina. Need on ringkonnakohtu määrused, mis enne 1. septembrit 2011 ei olnud sel ajal kehtinud KrMS § 391 kohaselt edasikaevatavad. Alates 1. septembrist 2011 otsustatakse ka nende ringkonnakohtu määruste peale esitatud määruskaebuste menetlusse võtmine KrMS § 349 lg-s 1 nimetatud tähtaja jooksul. Nende kohtumääruste peale esitatud määruskaebuste menetlemist on seadusandja siiski piiranud, sätestades KrMS § 390 lg-s 5 kolmandas lauses, et "määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus tehtud määruse peale esitatud määruskaebuse võtab Riigikohus menetlusse üksnes juhul, kui Riigikohtu lahend selles asjas on oluline seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt."
Vt otsuse p-d 11-13 ja nimetatud punktides viidatud RKKKm 3-1-1-80-07, punkti 13; 3-1-1-30-08, punkti 8; 3-1-1-103-06, punkti 10; 3-1-1-108-09, punkti 9; 3-1-1-103-06, punkti 11; 3-1-1-30-08, punkti 9; 3-1-1-103-06, punkte 10 ja 16.
Vahistamismenetlus ei kujuta endast kriminaalasja sisulist arutamist ega isiku süüküsimuse lahendamist (RKKKm 3-1-1-103-06, p 19). Seetõttu ei laiene sellele menetlusele ka kõik KrMS §-st 14 tulenevad võistleva kohtumenetluse reeglid. Samas aga lasub vahistamismenetluses nii põhjendatud kuriteokahtluse kui ka vahistamisaluse olemasolu argumenteerimise kohustus eeskätt siiski prokuratuuril. Seega peab vahistamise argumentatsioon sisalduma juba vahistamistaotluses. Kohus ei pea vahistamismenetluses toimima uurimisprintsiibile tuginevalt ega otsima enda algatusel kuriteokahtluse ja vahistamisaluse kohta selliseid tõendeid, mida taotlus ei sisalda. Samas peavad vastavad põhjendused nähtuma ka maakohtu vahistamismäärusest. Juhul kui maakohtu määrus ei vasta eeltoodud nõuetele, on tulenevalt KrMS §-s 136 sätestatust ja seda toetavast kohtupraktikast ka ringkonnakohtu pädevuses tuvastada kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses nr 3-1-1-103-06 märgitust lähtuvalt saab ringkonnakohus vahistamismääruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel lisada ka omapoolseid põhjendusi, mis kinnitavad vahistamise õigsust (seega kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu).
Kahtlustuses ja vahistamistaotluses esitatud teo kirjeldus ja selle kvalifikatsioon ei pruugi olla kriminaalasja lahendamise seisukohalt lõplikud, kuid siiski peavad nad olema omavahel kooskõlas ja võimaldama selle kontrollimist, millise teo toimepanemist isikule ette heidetakse. Samuti peab teo kirjeldus sisaldama piisava põhjalikkusega esitatud faktilisi asjaolusid.
Vahistamismenetlus ei kujuta endast kriminaalasja sisulist arutamist ega isiku süüküsimuse lahendamist (RKKKm 3-1-1-103-06, p 19). Seetõttu ei laiene sellele menetlusele ka kõik KrMS §-st 14 tulenevad võistleva kohtumenetluse reeglid. Samas aga lasub vahistamismenetluses nii põhjendatud kuriteokahtluse kui ka vahistamisaluse olemasolu argumenteerimise kohustus eeskätt siiski prokuratuuril. Seega peab vahistamise argumentatsioon sisalduma juba vahistamistaotluses. Kohus ei pea vahistamismenetluses toimima uurimisprintsiibile tuginevalt ega otsima enda algatusel kuriteokahtluse ja vahistamisaluse kohta selliseid tõendeid, mida taotlus ei sisalda. Samas peavad vastavad põhjendused nähtuma ka maakohtu vahistamismäärusest. Juhul kui maakohtu määrus ei vasta eeltoodud nõuetele, on tulenevalt KrMS §-s 136 sätestatust ja seda toetavast kohtupraktikast ka ringkonnakohtu pädevuses tuvastada kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses nr 3-1-1-103-06 märgitust lähtuvalt saab ringkonnakohus vahistamismääruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel lisada ka omapoolseid põhjendusi, mis kinnitavad vahistamise õigsust (seega kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu).
KrMS § 390 lg 5 teises ja kolmandas lauses sätestatu pinnalt on põhjust eristada ringkonnakohtu kolme liiki määrusi. Esiteks ringkonnakohtu poolt esmakordselt tehtud kohtumäärused, mis on loetletud KrMS § 387 lg-s 2 ja § 390 lg-s 4 ning mille vaidlustamisele ei laiene kooskõlas KrMS §-s 387 sätestatuga nende kohtumääruste KrMS §-s 389 ettenähtud kohtumääruse koostanud kohtu enesekontrolli menetlus ja seega saadetakse määruskaebused ringkonnakohtu nende kohtumääruste peale ringkonnakohtu kaudu otse Riigikohtule, kes otsustab määruskaebuse menetlusse võtmise 10 päeva jooksul. Teiseks ringkonnakohtu poolt esmakordselt tehtud kohtumäärused, mida ei ole loetletud KrMS § 387 lg-s 2 ja § 390 lg-s 4. Nimetatud määruste vaidlustamiseks ei ole sätestatud mingit erikorda ja seega - lähtudes määruskaebemenetluse üldisest korrast - tuleb kaebused ringkonnakohtu kõnealuste määruste peale esmalt suunata ringkonnakohtu enesekontrolli menetlusse (KrMS § 387 lg 1 ja § 389 lg-d 1 ja 2). Kui selle menetluse tulemusena leiab ringkonnakohus, et määruskaebus on põhjendamatu, edastab ta selle Riigikohtule (KrMS § 389 lg 4). Riigikohus otsustab sellise määruskaebuse menetlusse võtmise KrMS §-s 349 sätestatud üldises kassatsiooni menetlusse võtmise otsustamiseks ettenähtud korras. Kolmandaks ringkonnakohtu määrused, mis on tehtud maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamise tulemina. Need on ringkonnakohtu määrused, mis enne 1. septembrit 2011 ei olnud sel ajal kehtinud KrMS § 391 kohaselt edasikaevatavad. Alates 1. septembrist 2011 otsustatakse ka nende ringkonnakohtu määruste peale esitatud määruskaebuste menetlusse võtmine KrMS § 349 lg-s 1 nimetatud tähtaja jooksul. Nende kohtumääruste peale esitatud määruskaebuste menetlemist on seadusandja siiski piiranud, sätestades KrMS § 390 lg-s 5 kolmandas lauses, et "määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus tehtud määruse peale esitatud määruskaebuse võtab Riigikohus menetlusse üksnes juhul, kui Riigikohtu lahend selles asjas on oluline seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt."
Vahistamismenetlus ei kujuta endast kriminaalasja sisulist arutamist ega isiku süüküsimuse lahendamist (RKKKm 3-1-1-103-06, p 19). Seetõttu ei laiene sellele menetlusele ka kõik KrMS §-st 14 tulenevad võistleva kohtumenetluse reeglid. Samas aga lasub vahistamismenetluses nii põhjendatud kuriteokahtluse kui ka vahistamisaluse olemasolu argumenteerimise kohustus eeskätt siiski prokuratuuril. Seega peab vahistamise argumentatsioon sisalduma juba vahistamistaotluses. Kohus ei pea vahistamismenetluses toimima uurimisprintsiibile tuginevalt ega otsima enda algatusel kuriteokahtluse ja vahistamisaluse kohta selliseid tõendeid, mida taotlus ei sisalda. Samas peavad vastavad põhjendused nähtuma ka maakohtu vahistamismäärusest. Juhul kui maakohtu määrus ei vasta eeltoodud nõuetele, on tulenevalt KrMS §-s 136 sätestatust ja seda toetavast kohtupraktikast ka ringkonnakohtu pädevuses tuvastada kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses nr 3-1-1-103-06 märgitust lähtuvalt saab ringkonnakohus vahistamismääruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel lisada ka omapoolseid põhjendusi, mis kinnitavad vahistamise õigsust (seega kuriteokahtluse ja vahistamisaluse olemasolu).
Riigikohus on korduvalt selgitanud, et katse ja ettevalmistamine on erinevad kuriteo toimepanemise staadiumid, mida tuleb selgelt eristada (vt nt RKKKo nr 3-1-1-17-03, p 24). Reeglina on tegu karistatav alles kuriteokatse staadiumis ning vaid erandlikult ka ettevalmistamisena (kas karistusseadustiku eriosa sätte kaudu, milles on tegu kriminaliseeritud ettevalmistamisena või KarS § 221 kohaselt).
|
| 3-1-1-38-12
|
Riigikohus |
03.05.2012 |
|
Olukorras, kus kohtueelses menetluses pole ekspertiisi teostamist vajalikuks peetud, kuid kohtu hinnangul nõuab vaidlusaluse asjaolu väljaselgitamine siiski mitteõiguslike eriteadmiste kasutamist, on kohtul KrMS § 295 lg 1 alusel võimalik omal algatusel ekspertiis määrata.
Riigi õigusabi andmise viisi märkimata jätmine ei anna alust arvata, et riigi õigusabi saaja on riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude hüvitamisest automaatselt vabastatud. Juhul, kui riigi õigusabi andmisel jääb riigi õigusabi andmise viis kindlaks määramata, tuleb menetlejal see küsimus lahendada kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustusega.
Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette asjaolusid, mille tõendamine oleks aprioorselt võimalik üksnes eksperdi arvamuse alusel. Ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire (vt RKKKo 3-1-1-79-10, p 13.4 ja 3-1-1-35-06, p 7.5).
Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määrusega nr 266 kehtestatud "Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise kord" reguleerib ekspertiisimääruse täitmist ja rakendub järelikult olukorras, kus menetleja on tõendamisvajadusest lähtudes ekspertiisi määranud.
Olukorras, kus kohtueelses menetluses pole ekspertiisi teostamist vajalikuks peetud, kuid kohtu hinnangul nõuab vaidlusaluse asjaolu väljaselgitamine siiski mitteõiguslike eriteadmiste kasutamist, on kohtul KrMS § 295 lg 1 alusel võimalik omal algatusel ekspertiis määrata.
Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette asjaolusid, mille tõendamine oleks aprioorselt võimalik üksnes eksperdi arvamuse alusel. Ekspertiisi määramine on nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire (vt RKKKo 3-1-1-79-10, p 13.4 ja 3-1-1-35-06, p 7.5).
Lähtuvalt KrMS § 156 lg-st 1 tuleb alates 1. septembrist 2011 üldmenetluses toimuv kohtuistung helisalvestada ja KrMS § 155 lg 22 kohaselt on heli- või videosalvestis kohtuistungi protokolli lahutamatuks lisaks. Kui protokollis kajastatu on vastuolus salvestisega, siis tuginetakse salvestisele. Vaidlused kohtuistungi protokolli tegelikkusele vastavuse üle tuleb reeglina jätkuvalt lahendada KrMS §-s 158 sätestatud korras. Kui kohtumenetluse pool pole kolme päeva jooksul pärast kohtuistungi protokollile allakirjutamist esitanud taotlust selle parandamiseks, on ta nõustunud olukorraga, et kriminaalasja lahendamisel tuginetakse kirjalikus protokollis fikseeritud teabele. Kui aga taotlus kohtuistungiprotokolli parandamiseks esitatakse, saab paranduste tegemisel tugineda helisalvestisele. Kui pärast kohtuistungi protokolli parandamise taotluse lahendamist jääb kohtumenetluse pool ikkagi seisukohale, et protokoll ei vasta helisalvestisele, siis on tal võimalik taotleda helisalvestise kuulamist ka apellatsioonikohtus. Kui sellises olukorras ringkonnakohus tuvastab kohtuistungi protokolli mittevastavuse helisalvestisega, siis tuleb kohtul lähtuda helisalvestisest. KrMS §-s 158 sätestatud õiguse kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale apellatsiooni või kassatsiooni esitamisele (vt RKKKo 3-1-1-122-05, p 7) ja KrMS § 155 lg 22 omab tähtsust eeskätt KrMS § 158 pinnalt tõusetunud vaidluste lahendamisel.
|
| 3-1-1-48-12
|
Riigikohus |
30.05.2012 |
|
Otsuses Andreyev vs Eesti tuvastas inimõiguste kohus EIÕK art 6 lg 1 rikkumise olukorras, kus Eesti Advokatuuri aukohus tegi kindlaks, et kriminaalmenetluses avaldajat kaitsnud advokaat jättis oma kohustusi rikkudes õigeaegselt välja selgitamata kaitsealuse soovi kassatsiooni esitamiseks ega esitanud tähtaegset kassatsiooni. Inimõiguste kohus nägi selles asjas avaldaja EIÕK art 6 lg-st 1 tulenevate õiguste rikkumist, sest advokaadi kohustuste mittetäitmine koosmõjus olukorraga, kus siseriiklik õigus ei kehtestanud koheseid tagajärgi aukohtu poolt advokaadi tegevusetuse kindlakstegemisele (nt uue advokaadi määramine ja kassatsioonitähtaja ennistamine või kohtuotsuse teistmine), võtsid avaldajalt juurdepääsuõiguse Riigikohtusse. Erinevalt kohtuasjast Andreyev vs Eesti polnud praeguses asjas aukohtumenetluse esemeks küsimus, kas kaitsjate tegevus tõi kaasa R. Paala kaitseõiguse rikkumise.
KrMS § 3051 lg 1 kehtib ka KrMS § 145 lg 1 p-s 1 nimetatud kohtumääruste suhtes.
Üldjuhul tuleb kohtul karistuse täitmisele pööramise edasilükkamise taotlus, millel puudub esitaja allkiri, käiguta jätta ja anda taotluse esitajale tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Alles siis, kui taotluse esitaja ettenähtud ajaks puudust ei kõrvalda, saab kohus jätta taotluse läbi vaatamata.
Seadusest ei tulene õiguslikku alust jätta karistuse täitmisele pööramise edasilükkamise taotlus läbi vaatamata põhjusel, et taotlus kattub oma sisult sama isiku poolt samas asjas varem esitatud taotlusega, mille kohus on jätnud rahuldamata. Sama isiku korduvate samasisuliste taotluste korral tuleb kohtul järgnevad taotlused sarnaselt esimesele taotlusele rahuldamata (mitte läbi vaatamata) jätta, kusjuures määruse põhistustes võib kohus piirduda viitega varasema samasisulise taotluse kohta tehtud määruse põhistustele.
Asjaolu, et Eesti Advokatuuri aukohus asub pärast kohtuotsuse tegemist mingis õiguslikus küsimuses kohtust erinevale seisukohale, ei saa kaasa tuua kohtuotsuse teistmist.
Kriminaalasja arutavale kohtule esitatud nõuet tunnistada õigustloov akt põhiseadusvastaseks tuleks käsitada kohtumenetluse poole menetlusliku taotlusena. Kohus peab asja lahendamisel tehtavas otsuses või määruses võtma seisukoha ka kohtumenetluse poole põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse suhtes. Selleks peab kohus esmalt kontrollima, kas taotluses vaidlustatud õigusnorm on konkreetse kohtuasja lahendamisel osaliselt või täielikult asjassepuutuv (PSJKS § 14 lg 2 lause 1). Taotlus asjassepuutumatu normi põhiseadusvastaseks tunnistamiseks jäetakse läbi vaatamata. Normi asjassepuutuvuse korral tuleb kohtul järgnevalt hinnata selle põhiseaduspärasust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal. Kui põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus on kohtu hinnangul põhjendatud, peab kohus kohtuasja lahendamisel tunnistama vaidlustatud normi asjassepuutuvas osas põhiseadusvastaseks ja selle kohaldamata jätma, algatades nii põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse Riigikohtus. Taotlusega mitte nõustudes, tuleb kohtul see rahuldamata jätta. Asja lahendamisel tehtavast kohtuotsusest või -määrusest peab selgelt nähtuma, kas kohtumenetluse poole põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus rahuldatakse, jätetakse rahuldamata või läbi vaatamata. Kohus ei tohi taotlust lihtsalt tähelepanuta jätta.
Kohtu otsustus tunnistada õigusnorm või selle andmata jätmine põhiseadusvastaseks peab olema alati põhistatud. Samuti peab kohus põhistama otsustust jätta kohtumenetluse poole põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus rahuldamata või läbi vaatamata. Sellise põhistamiskohustuse ulatus sõltub aga väga suurel määral konkreetse juhtumi isepärast ja taotluse sisust. Kohtul on õigus hinnata kohtumenetluse poole taotluses tõstatatud põhiseadusliku probleemi õiguslikku kaalukust ja tähendust konkreetse kohtuasja lahendamise seisukohalt ning sellest lähtudes valida põhjalikkuse aste, millega põhistada taotluse rahuldamata või läbi vaatamata jätmist. Kui vaidlustatud norm on ilmselgelt asjassepuutumatu või kohtumenetluse poole väide normi põhiseadusvastasuse kohta konkreetse kohtuasja kontekstis ilmselgelt põhjendamatu, võib kohus otsuses või määruses erandina piirduda üksnes selle järelduse äramärkimisega. Kui eelnev kohtuaste pole põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse rahuldamata või läbi vaatamata jätmist piisavalt põhistanud, on see viga üldreeglina kõrgema astme kohtu menetluses kõrvaldatav ega tingi tavaliselt kohtuasja madalama astme kohtule uueks arutamiseks saatmist. Teatud juhtudel pole aga välistatud, et kui vaidlustatud kohtulahendis on jäetud põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus tähelepanuta või selle suhtes tehtud otsustus põhistamata, saadetakse kohtuasi põhistamiskohustust rikkunud kohtule uueks arutamiseks.
KrMS § 3051 lg 1 kehtib ka KrMS § 145 lg 1 p-s 1 nimetatud kohtumääruste suhtes.
Kohtul lasuv põhjendamiskohustus ei nõua kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (Vt nt 21. jaanuari 1999. a otsus Garcķa Ruiz vs Hispaania, p 26 ja 5. mai 2011. a otsus Ilyadi vs Venemaa, p 39.).
|
| 3-1-1-84-12
|
Riigikohus |
27.09.2012 |
|
KarS § 169 loeb kuriteoks vanema kuritahtliku kõrvalehoidumise oma nooremale kui kaheksateistaastasele lapsele või täisealiseks saanud, kuid abi vajavale töövõimetule lapsele kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatusraha maksmisest. Seega ei ole lapsele elatusraha ehk perekonnaseaduse (edaspidi PKS) §-s 100 nimetatud elatise maksmata jätmine karistatav mitte kõikidel juhtudel, vaid üksnes siis, kui see on vaadeldav elatise maksmisest "kuritahtliku kõrvalehoidumisena".
Elatise maksmata jätmist tuleb käsitada selle maksmisest kuritahtliku kõrvalehoidumisena KarS § 169 mõttes eeskätt järgmistel juhtudel:
1) kohustatud isik ei maksa lapsele tähtaegselt elatist, vaatamata sellele, et tal on selleks piisavalt vara ja ei ole mõjuvaid põhjuseid, mis takistaksid soorituse (nt pangaülekande) tegemist (nt kohustatud isiku raske haigus). Seejuures tuleb varana, mille arvelt isik peab täitma lapsele elatise maksmise kohustust, käsitada isiku kogu vara, arvestades PKS §-st 102 ja täitemenetluse seadustik (edaspidi TMS) §-st 132 tulenevaid erandeid. KarS § 169 järgi esitatud süüdistust arutav kohus on elatise mittemaksmise kuritahtlikkust hinnates õigustatud lähtuma PKS §-s 102 sätestatud ""enese tavalise ülalpidamise"" ja ""enda ning lapse ühetaolise ülalpidamise"" kriteeriumidest ka juhul, kui tsiviilasjas ei ole kohus selle sätte alusel elatise vähendamist otsustanud;
2) kohustatud isik maksab kohtuotsusega välja mõistetud elatist väiksemas ulatuses kui tema varaline seisund seda võimaldaks või
3) kohustatud isik ei tee mõistlikke jõupingutusi oma varalise seisundi parandamiseks määrani, mis võimaldaks tal elatise maksmise kohustust võimalikult suures ulatuses täita.
Lisaks eelmärgitule eeldab elatise mittemaksmise kuritahtlikkus kõigil juhtudel ka seda, et kohustatud isik rikuks elatise maksmise kohustust süstemaatiliselt või pikema aja vältel (vt ka RKKKo 3-1-1-92-01, p 5.1). Ebaolulised hilinemised elatise maksmisega ei ole käsitatavad elatise maksmisest kuritahtliku kõrvalehoidumisena KarS § 169 tähenduses.
Isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt nt RKÜKo 3-1-1-24-05, p 14 ja RKKKo 3-1-1-31-10, p 9; 3-1-1-106-10, p 8; 3-1-1-68-11, p 10 ning 3-1-1-97-11, p 15.3).
Süüdistatavale etteheidetava käitumise kirjeldust ei saa tuletada süüdistusakti tekstist tervikuna, sest see oleks otseselt vastuolus KrMS § 154 lg 3 p-des 2 ja 3 sätestatuga. Viidatud sätete kohaselt tuleb just süüdistusakti lõpposas esitada süüdistuse sisu, st süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus. Menetlusõiguslikult ei ole aktsepteeritav olukord, kus toimepanija käitumise erinevaid aspekte, mis moodustavad tervikuna kuriteokoosseisu, kajastatakse süüdistusakti erinevates osades ja üksnes süüdistuse teksti erinevate osade kogumis vaatlemisel selgub, milles isikule inkrimineeritav tegu seisnes. (Vt RKKKo 3-1-1-31-10, p 14.)
|
Facebook
Twitter