1-23-3265/8
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
22.11.2023 |
|
Riigiprokuratuuri sellise määruse peale, millega on süüdistuskohustuskaebus jäetud läbi vaatamata, võib esitada ringkonnakohtule kaebuse ka advokaadi vahenduseta. (p 8) (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKm nr 1-24-2713/12, p 8)
|
| 1-23-3265/13
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
14.03.2024 |
|
Süüdistuskohustusmenetluses on kaebeõigus üksnes kannatanul. KrMS § 37 lg 1 esimese lause kohaselt on selleks füüsiline või juriidiline isik, kelle õigushüve on tema vastu suunatud kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga vahetult kahjustatud. Isiku kannatanuks lugemine eeldab, et kuriteokoosseis, mille järgi kriminaalmenetlus toimub, peab olema määratud kaitsma vähemalt muu hulgas kannatanu individuaalõigushüve. Üksikisikut ei saa käsitada kannatanuna kriminaalmenetluses, mida toimetatakse üksnes kollektiivseid õigushüvesid kaitsva kuriteokoosseisu tunnustel. (Vt RKKKm nr 1-19-9575/46, p 31; 1-21-1591/11, p 11.) (p 15)
KarS § 264 eesmärgiks on kindlustada inimeste ühiseid väärtusi kui kollektiivset õigushüve, seda esmajoones KarS § 264 lg 1 p 2 puhul. Lisaks ühistele väärtustele kaitseb see koosseis kahtlemata ka loomi endid inimese sellise tegevuse või tegevusetuse eest, mis ohustab või võib ohustada loomade tervist või heaolu. (p-d 16-17)
Teatud juhtudel võib looma julma kohtlemise puhul jaatada omaniku hingelisi üleelamisi, mis võivad anda aluse lugeda ta KarS § 264 tunnustel menetletavas kuriteos kannatanuks. (p 19)
Kohtupraktikas on välja kujunenud arusaam, et paljud eeskätt kollektiivsete õigushüvede kaitseks kehtestatud kuriteokoosseisud kaitsevad paralleelselt siiski ka individuaalhüvesid, mistõttu on nende puhul võimalik rääkida ka üksikisikust kannatanust (RKKKm nr 3-1-1-97-10, p 23 ja 3-1-1-84-14, p 40). (p 18)
Kuigi viitega TsÜS § 49 lg-le 3 kohaldatakse loomadele asjade suhtes kehtivaid sätteid, ei tähenda see, et loomi saaks ja tohiks käsitada tavalise kehalise esemena TsÜS § 49 lg 1 mõttes. (p 19)
|
| 1-23-1763/24
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
20.03.2024 |
|
Süüdistuse sisus (KrMS § 154 lg 3 p 2) tuleb karistusõiguslikult olulisi asjaolusid kirjeldada sidusa narratiivina nii, et see oleks raskusteta arusaadav ka lugejale, kellel erinevalt prokurörist pole väidetava kuriteosündmuse kohta eelteadmisi. Süüdistuses on tarvis asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Süüdistuse teokirjeldusele võib olla etteheidetav nii ebakonkreetsus kui ka lugeja tähelepanu hajutamine ebaoluliste üksikasjadega. Süüdistus tuleb formuleerida keeleliselt korrektselt, loogiliselt struktureerituna ja ülevaatlikuna, vältides põhjendamatuid kordusi. Süüdistuse sõnastusele ei ole võimalik kehtestada mingit konkreetset standardit, kuid sellest peab piisava selguse ja täpsusega nähtuma isikule tehtava etteheite faktiline alus. Süüdistusaktis faktiliste asjaolude kirjeldamisel nõutav detailsus sõltub suuresti konkreetse süüteo toimepanemise asjaoludest. Süüdistus ei pea sisaldama ega saagi sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Näiteks ei ole süüdistuses tarvis argumenteerida, miks käsitatakse süüdistatavat ametiisikuna KarS § 288 mõttes. Süüdistuse teokirjeldus ei pea üldjuhul olema sama üksikasjalik nagu süüdistust kinnitavate tõendite sisu. Süüdistuses on liigne kajastada asjaolusid, millest prokuratuur üksnes järeldab koosseisupäraste faktide olemasolu. Kuigi süüdistuse esmane ülesanne on anda edasi just seda tegevust või tegevusetust, millega süüdistatav prokuratuuri hinnangul kuriteokoosseisu täitis, tuleb selles mõnikord siiski kirjeldada ka väidetava kuriteo konteksti mõistmiseks olulisi taustafakte, millel ei ole otsest karistusõiguslikku tähendust. (p-d 21–23 ja 25)
Väide, et süüdistuses kirjeldatud tegu ei vasta kuriteokoosseisu tunnustele, ei puuduta süüdistusakti nõuetele vastavust KrMS § 262 lg 1 p 2 mõttes. Tegemist on süüdistuses kirjeldatud teole karistusõigusliku hinnangu andmisega, mida kohus saab KrMS § 306 lg 1 p 3 kohaselt teha alles pärast kohtulikku arutamist kohtuotsuses, mitte eelmenetluses. (p 27)
Tõendi nimetusele KrMS § 154 lg 2 p 4 kohaselt lisatav viide peab olema täpne ja osutama mingile konkreetsele elulisele asjaolule, mida süüdistuse sisus kajastatakse. Süüdistusakt peab olema nii ülevaatlik, selge ja loogiliselt struktureeritud, et kohtulikku eelmenetlust toimetav kohtunik – kes ei ole kriminaalasja materjalidega kursis – saaks ka ilma prokuröri juhendamiseta aru, milliseid tõendeid tuleb millise süüdistuspunkti arutamiseks uurida. Ühtlasi tuleb tõenditele lisatavad viited sõnastada nii, et kohtul oleks võimalik anda tõendi tähtsusele vähemalt esialgne hinnang. Eriti oluline on see selliste tõendite puhul, mille kogumine või kohtulik uurimine võtab eelduslikult kauem aega (nt ütlused). Süüdistusaktis tõendi kohta esitatav selgitus ei tohi kujuneda tõendite sisu üksikasjalikuks ümberkirjutuseks ega hinnanguks tõendi tähendusele ja olulisusele tõendikogumis. Samas ei tulene seadusest keeldu avada süüdistusaktis tõendi sisu üldistatud kujul niivõrd, kuivõrd see on vajalik KrMS § 154 lg 2 p 4 eesmärgi saavutamiseks. Eeskätt mahukamates kriminaalasjades on oluline seegi, et süüdistusaktis toodud tõendite loetelu oleks ülevaatlik ja asjakohaselt süstematiseeritud. Soovitatav on grupeerida tõendid tõendamiseseme asjaolude – ning mitme kuriteo korral süüdistuspunktide – alusel, mitte aga näiteks tõendiliikide kaupa. Kui teatud tüüpi tõendeid on palju, ent need tõendavad sama asjaolu, siis ei pruugi olla eesmärgipärane nimetada iga üksikut tõendit süüdistusaktis eraldi, vaid need saab koondada ühte kirjesse. (p-d 31-35)
KrMS § 2861 lg 1 keelab niisuguse tõendi vastuvõtmise ja kogumise, millel ei ole asjas tähtsust. Näiteks ei ole tähtsust tõendil, millega tuvastatav asjaolu on juba teiste tõenditega kinnitust leidnud. Samuti ei ole tähtsust tõendil, millega prokuratuur soovib tõendada fakti, millel pole kohtu hinnangul kriminaalasja lahendamisel rolli. Kohtumenetluse poole õigus tõendeid esitada ei tähenda veel seda, et kohus peaks kõik poole esitatavad tõendid vastu võtma ja neid uurima. Kriminaalasja lahendaval kohtul ja kohtumenetluse pooltel on kohustus planeerida juba kohtulikus eelmenetluses kohtulik arutamine sellisel viisil, mis aitab võimalikult vältida mh tarbetut ajakulu (KrMS § 261 lg 3), ning kohus peab tagama võimalikult kiire lahendini jõudmise (KrMS § 151). See tähendab muu hulgas üleliigsete või muul põhjusel tähtsusetute tõendite kogumata ja uurimata jätmist. (p 32)
KrMS § 154 nõuete rikkumiseks, mis võib anda kohtule KrMS § 262 lg 1 p 2 järgse aluse süüdistusakt prokuratuurile tagastada, on ka see, kui süüdistusakt on koostatud mitme süüdistatava kohta olukorras, kus seadus seda ei luba. Alternatiivselt süüdistusakti tagastamisele võib kohus KrMS § 216 lg 6 alusel ise kriminaalasjad eraldada, kui ta peab seda asjaolusid arvestades otstarbekaks. (p-d 44 ja 46)
KrMS § 262 lg 1 p 2 kohaldamiseks ei pea süüdistusakti puudused olema sellised, et need muudaksid kriminaalasja menetlemise, sh kaitseõiguse teostamise, võimatuks või ebamõistlikult raskeks. Piisab sellest, kui süüdistusakti kvaliteediprobleemid raskendavad kriminaalasja menetlemist olulisel määral. Otsustades, kas süüdistusakti puudused tingivad selle prokuratuurile tagastamise, on maakohtul teatav kaalutlusruum. Selle piiresse jäävat otsustust ei ole kõrgema astme kohtul alust muuta. Maakohtu otsustus süüdistusakt prokuratuurile tagastada tuleb määruskaebemenetluses tühistada üksnes siis, kui esimese astme kohus on teinud kaalutlusvea. See on nii ennekõike juhul, kui esimese astme kohus sedastab KrMS § 154 nõuete rikkumise, mida tegelikult ei ole, või kui rikkumine küll on, kuid see on selline, mis ilmselgelt ei anna piisavat põhjust süüdistusakti prokuratuurile tagastada. (p-d 47-48)
Kuriteo ühisest toimepanemisest KrMS § 216 lg 1 mõttes saab rääkida ennekõike siis, kui mitmele isikule heidetakse ette ühe ja sama kuriteo täideviimist või sellest osavõttu, või siis, kui mõni isik on kuriteo täideviija, teine aga samast kuriteost osavõtja. Samuti võib olla tegemist KarS § s 221 nimetatud isikutega. Lisaks on kuriteo ühise toimepanemisena KrMS § 216 lg 1 tähenduses on käsitatav seegi, kui samas kuriteos süüdistatakse nii inimest kui ka juriidilist isikut, kellele tema tegu KarS § 14 alusel omistatakse. (p 45)
Kaitsja vastuoluline käitumine määruskaebemenetluses koosmõjus kaebuse argumentatsiooni asjakohatusega võib anda kohtule aluse asuda seisukohale, et seoses kaebuse esitamisega valitud kaitsjale makstud tasu ei ole KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlik ja jääb süüdistatavale olenemata menetluse tulemusest hüvitamata. (p 50)
|
| 1-21-69/178
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
04.04.2024 |
|
Kui süüdistatav paneb kanepit kasvatades ja suures koguses narkootilisi aineid käideldes toime kaks erinevat ajalis-ruumiliselt piiritletud süütegu, aga ei saa tuvastada, kumma teo pani ta toime varem, peab in dubio pro reo-põhimõttest lähtudes kuritegude toimepanemise algusaja kohta tekkinud kahtluse tõlgendama süüdistatava kasuks selliselt, et varem toimepanduks loetakse see kuritegu, mille kvalifitseeritud koosseis võimaldaks süüdlasele mõista raskema karistuse. (p 36)
Kui kaitsja esitas apellatsioonikohtule menetluskulude nimekirja, kuid mitte kulude kandmist kinnitavaid dokumente, ei saa kaitsjatasu hüvitamise taotlust rahuldada (vt nt RKKKo nr 1-19-766/28, p 17). (p 43)
Kanepiseemneid ei ole narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja kantud, neid tarvitades narkojoovet ei teki ning need ei ole teadaolevalt kasutatavad mõne tootmisprotsessi osisena, mille tulemuseks oleks narkootiline aine. Samuti ei saa kanepiseemnete külvamine vahetult viia KarS §-s 184 kirjeldatud kuriteo toimepanekuni, sest sellele eelneb eraldi karistatava kuriteona kanepi kasvatamine (KarS § 188). Seepärast ei saa kanepiseemneid vaadelda mõne KarS §-s 184 sätestatud kuriteo toimepanekuks kasutatava eseme, s.o aine või vahendina KarS § 189 mõttes. Kuigi tegemist võiks olla kanepi kasvatamise ettevalmistamisega, s.o KarS §-s 188 ette nähtud kuriteo toimepanemiseks sobiliku vahendiga, pole seadusandja sellist tegevust kriminaalkorras karistatavaks käitumiseks lugenud. (p-d 27-29)
Kui isik omandab müümise eesmärgil kanepiseemneid, millest kasvatatavat kanepisorti pole sordilehte või Euroopa Liidu ühtsesse põllukultuuride sordilehte võetud, on tegemist turustamisega TPSKS § 103 lg 1 mõttes, mis vastab TPSKS §-s 124 ette nähtud väärteokoosseisu tunnustele. Ühtlasi võib see tegevus anda KarS § 83 lg-te 4 ja 5 kohaselt aluse süüteo esemeks olnud kanepiseemnete konfiskeerimiseks (vt ka RKKKo nr 1-17-8179/92, p 24). (p 31)
Kuigi väärteo aegumine peatub kriminaalmenetluse ajaks, ei uuene aegumine KarS § 81 lg 8 teise lause järgi juhul, kui väärteo lõpuleviimisest on möödunud kolm aastat. Pärast selle tähtaja möödumist puudub võimalus KrMS § 274 lg 1 alusel kriminaalmenetlus lõpetada, vaagimaks väärteomenetluse alustamist (vt RKKKo nr 3-1-1-22-15, p 14). (p 32)
KarS §-s 188 sätestatud kuriteokoosseisu objektiivsed tunnused saab täita ka ühe kanepitaime ebaseadusliku kasvatamisega (vt ka RKKKo nr 3-1-1-85-04; RKKKo nr 3-1-1-73-05). Seadusandja ei ole sidunud kanepi kasvatamise karistamisväärsust sellega, missugusel hulgal taimi kasvatatakse ning kui palju narkootilist ainet kasvatatud taime(de)st valmistada saab. Samuti ei sõltu kuriteokoosseisu objektiivsete tunnuste täitmine sellest, kas kanepit kasvatati oma tarbeks või edasiandmise eesmärgil. (p 35)
|
| 1-23-7139/7
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
23.04.2024 |
|
Süüdistuskohustusmenetluses on kaebeõigus üksnes kannatanul. Kuigi KrMS § 37 lg-s 1 sätestatu kohaselt saab kannatanust rääkida vaid kriminaalmenetluse raames, tuleb KrMS § 38 lg 1 p-s 1 ja §-des 207 ja 208 sätestatud kaebeõiguse subjektina lugeda kannatanuks ka sellist kriminaalmenetlusvälist isikut, kes leiab, et kuigi talle on kuriteoga tekitatud kahju, on kriminaalmenetlus põhjendamatult lõpetatud või jäetud hoopis alustamata. Kuigi kirjeldatud isikul ei ole kõiki KrMS § 38 lg-s 1 toodud kannatanu õigusi, tuleb kaebeõigus tagada talle täies mahus. (Vt nt RKKKm nr 3-1-1-134-04, p 8; RKKKm nr 3-1-1-42-05, p 10; RKKKm nr, 3-1-1-40-05, p 5.) Mõistetavalt ei pruugi end kannatanuks pidav isik nõustuda ka Riigiprokuratuuri põhistatud määrusega, millega kriminaalmenetluse alustamata jätmine või selle lõpetamine on loetud põhjendatuks. Ka sellises olukorras on talle tagatud kaebeõigus tulenevalt PS §-st 15 ja KrMS §-st 208 (RKKKm nr, 3-1-1-56-05, p 7). (p 14)
Kaebepõhiõiguse esemelises kaitsealas ei ole olukorrad, kus kaebaja õiguste riive on ilmselgelt välistatud. Kui kuriteoteates toodud asjaolude õigsust eeldades on ilmne, et väidetava kuriteoga ei saanud kaebaja subjektiivseid õigusi kahjustada, tuleb tema kaebus jätta läbi vaatamata. (p 15)
Kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel kehtiv in dubio pro duriore-põhimõte ei luba esitada süüdistuskohustusmenetluses kannatanu staatuse tõendamisele üleliia rangeid nõudeid. (p 15)
Kriminaalmenetluse alustamata jätmist vaidlustava kaebuse läbivaatamisel on Riigiprokuratuur kohustatud analüüsima kõiki õiguslikke aspekte, ka neid, millele isik pole osutanud (RKKKm nr 1-20-8130/9, p 13). Legaliteedipõhimõte kaotaks suuresti oma tähenduse, kui selle järgimiseks piisaks kriminaalmenetluse toimetamisest ka olukorras, kus osa fakte, mis kätkevad endas kuriteo tunnuseid, jäetakse põhjendamatult kontrollimata ja neile karistusõiguslik hinnang andmata (RKKKm nr 1-20-79/9, p 27). (p 19)
KrMS § 37 lg-s 1 sätestatud õigushüve kahjustamist ei tule mõista kitsalt koosseisulise tagajärje põhjustamisena. Seda tuleb sisustada laiemalt nii, et see hõlmab ka õigushüve ohustamist. (p 18)
Kohus ei ole õigusemõistmise funktsiooni täites käsitatav haldusorganina. Seetõttu ei täida kohtule õigusemõistmise käigus teadvalt valeandmete esitamine KarS § 280 koosseisu. (p 20)
Kuigi KarS §-dega 344 ja 345 kaitstav õigushüve on dokumendi puutumatus ja selle kaudu ka dokumendiga seotud õiguskäibe usaldusväärsus kui kollektiivne õigushüve, võib see teatud juhtudel kaitsta samal ajal ka individuaalseid õigushüvesid. (p 22)
|
| 1-20-3101/99
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
28.06.2024 |
|
Kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele reageerimisel viimane ja erandlik abinõu ning enne selle kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumise heastaks piisav rahaline hüvitis süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel, karistuse kergendamine või karistusest vabastamine KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel. Seejuures tuleb kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 lg 1 alusel kõrgema astme kohtus üldjuhul kõne alla vaid siis, kui tuvastatakse vajadus saata kriminaalasi uueks arutamiseks esimese või teise astme kohtule. (p 45)
Kui tunnistaja jätab kohtumenetluse poole lubatavale ja asjakohasele küsimusele vastamata, on kohus KrMS § 288 lg 10 järgi kohustatud ristküsitluse katkestama. Seda ka juhul, kui tunnistaja tugineb küsimusele vastamisest keeldudes KrMS § 71 lg 2 p-s 1 sätestatud enese mittesüüstamise privileegile. (p-d 50–51)
Jättes tunnistaja ristküsitluse ekslikult KrMS § 288 lg 10 alusel katkestamata, saab ta kohtuotsust tehes ikkagi asuda seisukohale, et tunnistaja kohtus antud ütlused on tõendina lubamatud. Sedastades nõupidamistoas, et ta jättis ristküsitluse ekslikult katkestamata, peab kohus kohtuliku uurimise KrMS § 307 lg 1 p 3 alusel uuendama ja võimaldama kohtumenetluse pooltel taotleda tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel. (p-d 55–56)
Lugemaks tunnistaja ütlusi jälitustoiminguga saadud teabeks KrMS § 1261 lg 4 mõttes ei piisa sellest, et ütlustes kajastatud sündmusi, mis ei kajasta kuriteo tunnustele vastavat tegu, poleks pruukinud toimuda, kui poleks antud luba kuriteo matkimiseks. (p 60)
Üldjuhul ei ole turuhinda TsÜS § 65 mõttes võimalik kindlaks teha pelgalt ühe hinnapakkumise alusel. (p 62)
Kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks saab KrMS § 199 lg 1 p 5 kohaselt olla vaid tühistamata kriminaalmenetluse lõpetamise määrus. (p 67)
Vanemprokurör on ringkonnaprokuröri suhtes KrMS § 213 lg 6 tähenduses kõrgemalseisev prokurör. (p 68)
Prokuratuuri määrusega kahtlustatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 200 ja § 199 lg 1 p 1 alusel ei ole käsitatav isiku lõpliku õigeksmõistmisena EIÕK protokolli nr 7 art 4 lg 1 ega ka mitte KarS § 2 lg 2 ja PS § 23 lg 3 tähenduses. (p-d 74–78)
Kellegi õigeksmõistmine PS § 23 lg 3 tähenduses eeldab – vähemalt üldjuhul – kohtu otsustust. Seevastu isiku süüdimõistmine PS § 23 lg 3 mõttes võib väljenduda ka mõne muu organi, näiteks väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuses isiku karistamise kohta. (p 77)
Hanke lubamatu osadeks jaotamine RHS2007 § 23 lg 1 mõttes võis seisneda ka selles, et hankija soetas osa asjadest või teenustest, mis pidanuksid funktsionaalselt olema ühe tervikliku hanke esemeks, enda kontrolli all oleva äriühingu kaudu. Niisugusel juhul ei tähendanud tsiviilõiguslikult tellijana käsitatavate isikute paljusus automaatselt seda, et tegemist oli mitme hankega riigihangete seaduse tähenduses. (p 81)
Asjaolu, kes on märgitud hankija dokumendihaldussüsteemis hanke eest vastutavaks isikuks, ei ole KarS § 300 lg 1 järgse vastutuse tekkimise või selle välistamise alus. (p 84)
Kui riigihange jaotati osadeks lihthanke korraldamata jätmiseks, oli hanke osadeks jaotamine lihthanke kohustuse rikkumise viis, mis ammendus selles rikkumises. (p 89)
Hankelepingu sõlmimine vastab KarS § 300 lg 1 objektiivsele koosseisule siis, kui seda tehakse nõutavat riigihanke menetlust korraldamata. Kuriteo subjektiivne koosseis eeldab toimepanijalt vähemalt kaudset tahtlust objektiivse koosseisu tunnustele vastavate faktide suhtes ja lisaks veel ka menetluses osalejale eelise andmise eesmärki. (p 92)
Enne 01.09.2017 kehtinud RHS2007 § 1117 lg 1 oli osas, milles see nägi ette karistuse hankelepingu sõlmimise eest ilma seaduses nõutud lihthanget korraldamata, erinorm (lex specialis) KarS § 300 lg 1 suhtes, välistades seega kõnesoleva kuriteokoosseisu kohaldamise. (p-d 94–95)
Vallavanemal on valla varaliste huvide järgimise kohustus. Vallavanema niisugune kohustus ja lojaalsuskohustus valla ees põhineb tema teenistussuhte olemusel, mis tuleneb eeskätt KOKS § 10 lg-st 1 koosmõjus sama seaduse § 2 lg-ga 1 ja lg 2 p-ga 2, samuti KOKS § 30 lg-st 1 ning § 49 lg-st 1 koosmõjus §-ga 6. Kõnesoleva kohustusega on vastuolus muu hulgas see, kui vallavanem teeb valla arvel õigusliku aluseta kulutusi enda või kolmandate isikute huvides, aga ka see, kui ta soetab valla tarbeks kaupu või teenuseid põhjendamatult kõrge hinnaga. (p 101)
Võttes ÄS § 168 lg 2 alusel üle osaühingu juhtimisotsuste tegemise, laieneb osanikule või tema esindajale ka ÄS § 187 lg-s 1 ja TsÜS §-s 35 sätestatud juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustusest tulenev käitumisstandard, sh kohustus käituda osaühingule majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. (p 102)
Juhatuse liikme poolt äriühingu nimel tehtud tehingu vajalikkuse ja majandusliku otstarbekuse hindamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse väärtust. Äriühingu vara arvel teise isiku kinnisasja hooldamise või parendamise kulude kandmine, ilma et äriühing saaks selle eest vastusooritust, tähendab üldjuhul majanduslikult ebaotstarbekat käitumist. (p 102)
NB! Seisukoha muutus!
KarS § 201 lg 1 teises alternatiivis märgitud koosseisutunnuse muu vara sisustamisel peab aluseks võtma TsÜS § 66, mille kohaselt on vara, kui seadusest ei tulene teisiti, isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum. Vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine eeldab toimepanija või kolmanda isiku vara väärtuse suurenemist kannatanu vara väärtuse arvel. Riigikohtu varasem seisukoht, et omastamine ei eelda kahju tekkimist (vt nt RKKK 11.12.2013, 3-1-1-92-13, p 16; 02.05.2014, 3-1-1-23-14, p 19), on jätkuvalt põhjendatud KarS § 201 lg 1 esimese alternatiivi ehk vallasasja omastamise puhul. Seevastu muu vara omastamisest saab – tulenevalt vara mõistest – üldjuhul rääkida siis, kui kannatanu vara väärtus teo tagajärjel väheneb. Omastamisega ei pruugi olla tegemist, kui keegi küll käsutab ebaseaduslikult talle usaldatud võõrast eset (TsÜS § 48), mis ei ole vallasasi, kuid tema teo tulemusel saab kannatanu vastusoorituse, mille reaalväärtus katab täielikult kaotatud eseme väärtuse ja kannatanu vara väärtus tervikuna ei muutu või see isegi suureneb. Neil juhtudel tuleb vastusoorituse hindamisel arvestada ka kannatanu huvi selle soorituse suhtes. Käsutades talle usaldatud võõrast eset, mis ei ole vallasasi, pöörab toimepanija vara KarS § 201 mõttes just selle isiku kasuks, kelle vara väärtus teo tulemusel suureneb. Tegemist ei pruugi olla isikuga, kelle vara hulka kannatanule kuulunud ese (nt kontoraha) omastamisteo tagajärjel läheb. Kui toimepanija annab kannatanu eseme kellelegi vastutasuna selle eest, et viimane teeks toimepanijale või kolmandale isikule soorituse, mille väärtus on vähemalt sama suur kui kannatanu eseme turuväärtus, pöörab toimepanija kannatanu vara iseenda või lõppsoorituse saaja, mitte kannatanule kuulunud eseme uue omaniku kasuks. (p-d 107-110)
Süüdimõistmise ulatuse suurendamine raskendab süüdistatava olukorda ka siis, kui see ei tingi kuriteo kvalifikatsiooni ega karistuse karmistamist, ja ringkonnakohus saab süüdimõistmise mahtu suurendada üksnes apellatsioonis esitatud taotluse alusel. (p-d 117–119)
Karistuse kergendamine KrMS § 306 lg 1 p 61 mõttes hõlmab ka karistusest vabastamist. (p 122)
Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav õigeks mõistetakse, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (p 125)
KrMS § 175 lg 2 mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulu hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks. Teisisõnu välistab KrMS § 175 lg 2 võimaluse hüvitada süüdistatavale mitmele kaitsjale sisuliselt samade kaitseülesannete täitmise ehk teineteise töö dubleerimise eest makstud tasu. (p 126)
KrMS § 180 lg 1 kohaldamisel pole oluline mitte üksnes isiku süüditunnistamine, vaid ka süüditunnistamise ulatus. Märgitu ei tähenda siiski seda, et süüdistatavale tuleb hüvitada menetluskulu alati võrdeliselt süüdimõistmise mahu vähenemisega. (p 129)
Hinnates valitud kaitsjale kassatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes, tuleb võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte. Ühtlasi peab silmas pidama kassatsiooni sisu ja mahtu ning selle õigusliku argumentatsiooni keerukuse astet, samuti asjaolu, kas kaitsja sai osaliselt tugineda juba varasemas menetluses kujundatud kaitsepositsioonile. (p 132)
|
| 1-24-2094/16
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
28.02.2025 |
|
KorS § 79 lg 1 p-de 1–3 kohaselt võib käeraudu kasutada ainult siis, kui on alust arvata, et realiseerub mõni samas lõikes sätestatud ohtudest. Aluse selliseks ohuhinnanguks saavad anda juhtumi või isikuga seotud asjaolud, näiteks inimese varasemad põgenemis- või enesetapukatsed või vastuhakud korrakaitseametnikele, samuti teadaolev kalduvus vägivaldsusele, sh kahtlustus vägivallateo toimepanemises vmt. (p 9)
Käeraudade kasutamise põhjendatust tuleb hinnata ex ante ja lähtuda ei saa teabest, mis on selgunud alles hiljem menetluse käigus. (p 15)
KorS § 74 lg 1 ja § 781 p 1 kohaselt tähendab inimesel käeraudade kasutamine vahetut sundi. KorS § 46 lg 4 järgi on kinnipidamisel õigus kasutada vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks vältimatu. Vältimatu vajaduse äralangemisel tuleb käerauad eemaldada. (p 18)
SKHS § 11 lg 2 järgi hüvitatakse sama seaduse § 7 alusel mittevaraline kahju üksnes juhul, kui isikult on süüteomenetluses võetud vabadus; teda on piinatud või ebainimlikult või alandavalt koheldud; kahjustatud tema tervist, kodu või eraelu puutumatust; rikutud tema sõnumi saladust või teotatud tema au või head nime. Sama paragrahvi kolmanda lõike järgi mittevaralise kahju tekkimist eeldatakse. Mittevaraline kahju hüvitatakse rahas ulatuses, milles see ei ole heastatav muude vahenditega, sealhulgas eksimuse tunnistamise ja vabandamisega. (p 22)
Olukorras, kus käeraudade kasutamiseks puudub igasugune alus, on inimväärikust alandav pelgalt fakt, et neid isiku suhtes kasutatakse. Järelikult on isikul sellisel juhul õigus mittevaralise kahju hüvitamisele. Käeraudade õigusvastase kasutamise eest mittevaralise kahju hüvitise määramisel tuleb SKHS § 1 lg 2 ja § 11 lg 2 koostoimes lähtuda eraõiguse kahju hüvitamise sätetest. Hüvitise summa kindlakstegemine on õigusliku hinnangu andmine, mille saab lahendada ka Riigikohus. (p 23)
|
| 1-24-5818/9
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
27.03.2025 |
|
KrMS § 385 p-s 11 sätestatud kaebepiirang ei kohaldu määrusele, millega ringkonnakohus kohustab prokuratuuri kriminaalmenetlust jätkama. (p 5)
Olukorras, kus aegumine on selge ning kahtlustatav või süüdistatav pole KrMS § 199 lg 3 või § 274 lg 2 alusel taotlenud menetluse jätkamist rehabiliteerimise eesmärgil, on edasiste menetlustoimingute tegemine ja isiku süüküsimuse sisuline hindamine välistatud (nt RKKKm nr 1-22-225/35, p 17). (p 7)
Kuriteo aegumistähtaja möödumisel tuleb kriminaalmenetlus lõpetada KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel olenemata menetlusstaadiumist (KrMS §-d 6, 199 ja 200). Asja sisulist lahendamist saab menetleja jätkata alles seejärel, kui ta leiab, et süütegu ei ole aegunud, või tuvastab, et see on küll aegunud, aga kahtlustatav taotleb menetluse jätkamist rehabiliteerimise eesmärgil. (p 8)
KrMS § 208 lg 9 lubab ringkonnakohtul oma määrusega muuta kriminaalmenetluse lõpetamise määrust, sh kriminaalmenetluse lõpetamise alust. Kuna menetluse lõpetamise määrus jõustub seda muutva ringkonnakohtu määruse kuupäevaga, ei õigusta KrMS § 208 lg 9 kohaldamata jätmist asjaolu, et väidetav kuritegu ei olnud kriminaalmenetluse lõpetamise määruse koostamise hetkeks veel aegunud. (p 10)
|
| 1-24-2713/12
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
07.05.2025 |
|
NB! Seisukoha muutus!
Riigiprokuratuuri määruse peale, millega on süüdistuskohustuskaebus jäetud läbi vaatamata, saab esitada määruskaebuse KrMS § 208 lg-s 1 ette nähtud korras ehk advokaadi vahendusel. (p 8)
|
| 1-24-4770/14
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
22.05.2025 |
|
See, kui mingi konkreetne jälitustoimingu aluseks olnud teave osutub õigusvastaselt saaduks, ei tingi automaatselt järeldust, et ka kõnealusele teabele rajatud jälitustoiminguks antud luba on õigusvastane (RKKKm nr 1-17-7077/14, p 60). (p 21)
Kriminaalmenetluses saab jälitustoiminguid lubada vaid KrMS § 1262 lg 1
p-des 1–4 toodud alustel. Esmajoones saab selliste toimingute eesmärgiks olla varjatult tõendusteabe kogumine (vt ka RKKKo nr 3-1-1-31-11, p 19.3). Mingil muul seaduses sätestatust hälbival eesmärgil jälitustoiminguid lubada ei tohi. (p 25)
Kriminaalmenetluse seadustikus ei ole ette nähtud, millises vormis ja kujul peab olema esitatud teave, mille alusel alustatakse kriminaalmenetlust ja taotletakse jälitustoiminguks luba. Kohtupraktikas on võetud omaks arusaam, et kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel on lubatud tugineda vabatõendina käsitatavale teabele ning üldinimlikule, kriminalistikalisele ja kriminaalmenetluslikule kogemusele. Järelikult ei pea kohus ka jälitustoiminguks loa andmise otsustamisel vältimatult tuginema KrMS § 63 lg-tes 1 ja 11 loetletud tõendiliikidele. (p 22)
Kohus ei pea kuriteokahtluse hindamisel analüüsima tõendite lubatavust sama põhjalikult, nagu see on nõutav kohtuliku arutamise raames süüdistatava süü küsimust otsustades. (Vt nt RKKKm nr 1-19-4240/17, p 18; viidatud 1-17-7077/14, p 60; 3-1-1-46-16, p 8; 3-1-1-126-13, p 8.) (p 22)
Jälitustoiminguks luba andes tuleks eelistatult tugineda algtõenditele, mitte menetleja koostatud kokkuvõtetele. Tõend on seda tugevam, mida lähemal asub tema allikas tõendamiseseme asjaolule (RKKKo nr 1-21-1421/182, p 80). (p 37)
KarS § 316 lg-s 1 sätestatud kuritegu ei saa kahtlustatavale inkrimineerida (RKKKo nr 3-1-1-39-05, p-d 14–15), mistõttu ei ole võimalik kahtlustatava suhtes tehtavate jälitustoimingutega sellise teo kohta tõendeid koguda. (p 24)
KrMS § 1262 lg 1 p-de 1 ja 4 järgi võib jälitustoiminguid teha, kui esineb vajadus koguda teavet kas kuriteo ettevalmistamise kohta selle avastamise või tõkestamise eesmärgil või kriminaalmenetluses kuriteo kohta. Oluline on seegi, et KrMS § 1263 lg 2 järgi võib ettevalmistatava kuriteo kohta selle avastamise ja tõkestamise eesmärgil koguda teavet sõnumeid salaja pealt vaadates või kuulates üksnes teatud kuritegude puhul (vt ka RKKKm nr 3-1-1-68-14, p 18.1). (p 24)
Kuigi isiku salajane pealtkuulamine pärast tema teavitamist kahtlustatava staatusest võib riivata kaitseõigust, ei ole selline toiming siiski täielikult välistatud. Avaliku huvi kaalutlused ei saa rääkida selliste abinõude rakendamise kasuks, mis sisuliselt muudavad kaitseõiguse – sh Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 6 tagatud õiguse mitte aidata kaasa enda süüstamisele – olematuks. Viimati nimetatud õigus ei ole aga absoluutne, pakkudes kaitset üksnes tõendite saamise eest sunni või survega. (Vt lähemalt RKKKm nr 1-24-5013/17, p-d 19–21 koos viidetega EIK-i praktikale.) (p 26)
Ringkonnakohus, kes lahendab KrMS § 12616 lg 1 alusel esitatud määruskaebust kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse peale, on pädev vaatama samas menetluses läbi ka isiku kaebuse määruskaebuses vaidlustatud jälitustoimingu loa ja selle aluseks olnud prokuratuuri taotluse teksti osalise tutvustamata jätmise peale. (p 31)
Erinevalt jälitusloast ja selle aluseks olnud taotlusest ei mõjuta muude andmete tutvustamata jätmine vahetult seda, kui tõhusalt saab isik jälitusloa õiguspärasust vaidlustada. Jälitusloa vaidlustamiseks ei pea kaebaja saama kõigi jälitustoimikus olevate andmetega eelnevalt tutvuda. Selles menetluses on oluline hinnata, kas määrus sisaldab nõuetekohaseid põhjendusi kuriteokahtluse põhjendatuse ja jälitustoimingu vajalikkuse kohta. Kui määruses on loa aluseks olev jälitustoiminguga saadud teave nõutaval määral lahti kirjutatud, siis sellest loa õiguspärasuse vaidlustamiseks piisab. Tähtis on seegi, et sellist andmetele juurdepääsu piiramisega kaasnevat kaitseõiguse riivet tasakaalustab kohtulik kontroll. Ringkonnakohus peab kaebust lahendades veenduma, et teave, millele jälitusloas viidatakse ja millega isik pole saanud tutvuda, on jälitustoimikus ja seda on loas õigesti kajastatud (vt RKKKm nr1-22-6933/9, p 16; vt ka RKKKo nr 1-21-5633/135, p-d 48–50). (p 33)
Andmetega tutvumise õigust sätestav KrMS § 12614 lg 1 ei erista informatsiooni talletavaid algdokumente ega neid reprodutseerivaid töödokumente, vaid räägib üldiselt isiku õigusest tutvuda tema kohta jälitustoiminguga kogutud andmetega. See õigus ei sõltu sellest, mil viisil menetleja jälitustoiminguga kogutud teavet dokumenteerib (KrMS § 12610). (p 37)
|
| 1-24-2128/193
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
28.11.2025 |
|
Töösuhte lõppemisel poolte kokkuleppel puudub põhjuslik seos töösuhte lõppemise ja väidetavalt tekitatud kahju ning kohtueelse menetluse andmete avaldamise vahel (vt ka RKKKm nr 13.06.2016, 3-1-1-34-16, p 18). Poolte kokkuleppel töösuhte lõpetamist pole võimalik võrrelda ega samastada ametist kõrvaldamisega (KrMS § 141). (p 13)
Kriminaalmenetluses kogutud andmete avaldamine haldusorgani poolt eraldi haldusmenetluses on avalik-õiguslik toiming, millega tekitatud kahju hüvitatakse RVastS §-de 7 jj alusel ja vaidluse lahendamiseks on pädev halduskohus (RVastS § 17 lg 1). (p 14)
SKHS § 13 lg 3 alusel tuleb taotlus või kaebus jätta läbi vaatamata olukorras, kus kohtul puudub pädevus küsimust lahendada. (p 15)
Andmete avaldamist taotlev asutus või isik peab põhjendama prokuratuurile andmete avaldamise vajadust, selgitama andmete avaldamise ulatust ja kui seda on mõistlik eeldada, osutama ka andmete töötlemise õiguslikule alusele. Prokuratuur tohib kohtueelse menetluse andmete avaldamist lubada vaid juhul, kui taotluse põhjal saab järeldada, et andmed avaldatakse õiguspäraselt ning sellega ei rikuta KrMS § 214 lg-s 2 kehtestatud piiranguid. (p 17)
Olukorras, kus taotletakse jälitustoiminguga kogutud andmete avaldamist, tuleb prokuratuuril lisaks KrMS § 214 lg-s 2 nimetatud kaalutlustele hinnata, kas andmete kasutamine nende kogumisest erineval eesmärgil on võimalik kooskõlas KrMS § 12612 lg-ga 3. (p 18)
Prokuratuuri luba on vaid eeldus kohtueelses menetluses kogutud andmete kasutamiseks väljaspool kriminaalmenetlust. Kuigi prokuratuur peab tegema oma pädevuse piires kõik võimaliku tagamaks, et hilisem andmete avaldamine oleks õiguspärane, ei saa prokuratuur siiski vastutada andmete avaldaja tegevuse eest. (p 19)
KrMS § 214 ei kehtesta loale vorminõudeid, kuid loa andmine ja selle tingimused peavad olema hiljem tõendatavad ja jälgitavad. Praktikas tuleb vastutaval töötlejal iga kord hinnata, kas piisab suulisest loast või tingib menetluse läbipaistvus vajaduse kasutada taasesitamist võimaldavat vormi. (p-d 20 ja 21)
Isikuandmete automatiseerimata töötlusele rakenduvad üldised isikuandmete töötlemise põhimõtted (IKS §-d 14–16), mis ei kohusta igat töötlemistoimingut kirjalikult fikseerima. (p 20)
|
| 3-21-1530/29
|
Riigikohtu halduskolleegium |
28.01.2026 |
|
Haldusmenetluses kehtivad tõendi lubatavuse kontrollimisel samad kriteeriumid nagu halduskohtumenetluses (vt RKHKo nr 3-19-467/28, p 14). Kriminaalmenetluses kogutud tõendi lubatavust ei saa haldusorgan eeldada üksnes KrMS § 214 alusel antud prokuratuuri loa olemasolust. Tõendi kogumine peab olema proportsionaalne ning maksuhalduril tuleb kindlaks teha, et maksumenetluses kogutud tõend pole saadud isiku põhiõiguste rikkumisega. Põhiõiguste kaitse seisukohalt tuleb hinnata, millise kriminaalmenetluse toimingu abil tõend saadi, kui intensiivne on toimingu mõju selle isiku põhiõigustele, kelle suhtes menetlustoiminguid tehti, kui tähtis on tõend asjaolude kindlakstegemise seisukohalt, ega tõend pole asjakohatu. Kui tõend on pigem vähetähtis, aga on saadud põhiõigusi intensiivselt riivavate (kriminaal)menetlustoimingute tulemusel (näiteks läbiotsimise või jälitustoiminguga), tuleb selle kasutamist eriti hoolikalt kaaluda ja põhjendada. (p-d 56–59)
Läbiotsimise protokollidega ei saa tõendada nende esemete olemasolu või puudumist, mille leidmine polnud läbiotsimise eesmärk ning mida pole läbiotsimisprotokollides kajastatud. Ainuüksi see asjaolu muudab tõendid asjakohatuks. (p-d 60–63)
Pangakonto väljavõtte edastamine riivab isiku eraelu puutumatust ning informatsioonilist enesemääramisõigust. Riive intensiivsust mõjutab olulisel määral nii see, kui pika ajavahemiku kohta isiku pangakonto väljavõtet nõutakse, kui ka see, kas nõutavat teavet on mingite kriteeriumide alusel piiritletud või nõutakse seda kõigi tehingute kohta (RKHKm nr 3-18-1328/14, p 11). Konto väljavõte võimaldab teha isiku eraelu ja käitumisharjumuste kohta kaugeleulatuvaid järeldusi.
Kui maksuhaldur peab vajalikuks koguda krediidiasutuselt isiku pangakonto väljavõtte, tuleb päringus selgelt välja tuua andmete kogumise (töötlemise) eesmärk (vt ka EKo C-175/20 Valsts ieņēmumu dienests, p-d 63 ja 65; samuti p-d 68-70 ja 83-84). See on mh vajalik selleks, et isikul oleks vajaduse korral võimalik hiljem kaitsta enda õigusi ning kontrollida töötlemistoimingute seaduslikkust (samas, p 71). Isikuandmeid tuleb koguda üksnes vajalikus ulatuses (samas, p-d 72-74) ning tagatud peab olema tõhus kaitse andmete kuritarvitamise ohu eest (samas, p-d 55-56 ja 83-84; vt ka KAS § 88 lg-d 6 ja 63).
MKS § 61 lg-t 2 tuleb tõlgendada laiendavalt viisil, et selles sätestatud kohustus kehtib ka olukorras, kus MTA kogub tõendina menetlusvälise kolmanda isiku kui andmesubjekti (praegusel juhul maksukohustuslase juhatuse liikme) isikuandmeid. Alles pärast seda, kui andmesubjekt on põhjendamatult jätnud teabe esitamise kohustuse täitmata, saab maksuhaldur nõuda samu isikuandmeid muudelt isikutelt. Isiku teadmata tema isikuandmete küsimine võib olla põhjendatud vaid juhul, kui vastasel korral pole võimalik saavutada menetlustoimingu eesmärki (vrd haldusmenetluse seaduse § 40 lg 3 p 4). (p-d 66–69)
Kohtu kaalutlusruum asja kirjalikus menetluses lahendamisel on piiritletud seaduses sätestatud tingimustega (vt HKMS § 131 lg 1 p-d 1 ja 2). Kuivõrd asja lahendamine kirjalikus vormis riivab PS § 24 lg-s 2 sätestatud põhiõigust olla oma kohtuasja arutamise juures, ning menetlusliku põhiõiguse tagamine on halduskohtumenetluse oluline põhimõte (RKHKo 3-3-1-84-16, p 20), tuleb erandeid, mis võimaldavad lahendada asja kirjalikus menetluses, tõlgendada kitsalt. Ka siis, kui vaidluse all on üksnes õigusküsimused, tuleb kohtul asja läbivaatamise vormi määramisel võtta arvesse kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu (HKMS § 131 lg 1 p 2). Nõude suurus ei ole alati samastatav kaalul oleva õigushüvega. Rahalise kohustuse suurus võib tingida asja lahendamise kirjalikus menetluses eelkõige siis, kui puuduvad muud kaalukad asjaolud, mis eeldavad istungi korraldamist. (p-d 28 ja 35)
Mõnedel juhtudel võib esimeses astmes ära jäänud istungit kompenseerida selle korraldamine apellatsiooniastmes (EIKo Ramos Nunes de Carvalho e Sá vs. Portugal, nr 55391/13, 57728/13 ja 74041/13, p 192). Apellatsiooniastmes kohtuistungi korraldamata jätmine võib olla põhjendatud siis, kui asi vaadati suulises menetluses läbi esimeses kohtuastmes, kuid see ei välista teise astme kohtu kohustust kaaluda, kas seaduses sätestatud eeldused asja lahendamiseks kirjalikus menetluses on täidetud. Kohtuistungi korraldamist võib õigustada ka vajadus uurida (mahukaid) dokumentaalseid tõendeid, mitte üksnes vajadus tunnistajaid üle kuulata. (p-d 30, 32 ja 36)
Haldusorgan ei või tugineda tõendile, mida eriseaduse järgi ei tohi haldusorganile edastada. Kohtueelses kriminaalmenetluses kogutud tõendid on lubatavad haldusmenetluses, kui nende kasutamiseks on mh KrMS §-s 214 sätestatud prokuratuuri luba. Kui prokuratuuri luba pole saadud, on tegu haldusmenetluses keelatud tõendiga (RKHKo nr 3-19-467/28, p 13). (p 51)
Selleks, et prokuratuur saaks kontrollida, kas KrMS §-s 214 nimetatud nõuded on täidetud, peab andmete avaldamist taotlev asutus või isik põhjendama prokuratuurile andmete avaldamise vajadust, selgitama andmete avaldamise ulatust ja kui seda on mõistlik eeldada, osutama ka andmete töötlemise õiguslikule alusele. Prokuratuur tohib kohtueelse menetluse andmete avaldamist lubada vaid juhul, kui taotluse põhjal saab järeldada, et andmed avaldatakse õiguspäraselt ning sellega ei rikuta KrMS § 214 lg-s 2 kehtestatud piiranguid (RKKKm nr 1-24-2128/193, p 17). (p 53)
Kriminaalmenetluses kogutud tõendid võivad HKMS § 65 lg-st 1 tulenevalt olla tõenditeks ka halduskohtumenetluses. HKMS § 62 lg 3 p 1 ja lg 6 järgi võib kohus tagastada või jätta arvestamata põhiõiguse rikkumisega saadud tõendi (vt ka RKHKo nr 3-19-467/28, p 14). Halduskohtumenetluses on kriminaalmenetluses kogutud tõend lubamatu, kui tõend on kriminaalmenetluses tunnistatud selle kogumise nõuete ja korra rikkumise tõttu lubamatuks (samas, p 15). Kui kriminaalmenetluses pole tõendi kogumise õiguspärasust kontrollitud või seda polegi võimalik kontrollida, ei pea halduskohtumenetluses hindama, kas kriminaalmenetluse toiming vastas täies mahus kriminaalmenetlusõigusele, kuid kohtul tuleb kontrollida, kas tõendi kogumisel on järgitud põhiõigusi (samas, p 16). (p 55)
Läbiotsimise eesmärk on ammendavalt sätestatud KrMS § 91 lg-s 1. Erialakirjanduses on selgitatud, et kuigi läbiotsimismääruses ei pruugi alati olla võimalik üksikasjalikult üles loetleda kõiki otsitavaid objekte, peavad need seostuma läbiotsimise eesmärgiga (Kergandberg, E. Kriminaalmenetluse seadustiku kommenteeritud väljaanne, § 91, p 3). Läbiotsimise toimetamisel tuleb järgida läbiotsimismääruses sätestatud eesmärki ning otsida üksnes neid objekte, mis on seotud kriminaalmenetluse esemega (vrd RKKKo nr 3-1-1-93-15, p 62). Läbiotsimisprotokolli kantakse leitud objekti nimetus ja objekti tunnused, millel on tähtsust kriminaalasja lahendamiseks (KrMS § 92 lg 1 p 4). Läbiotsimise eesmärgiga mitteseotud, kuid muule kuriteole viitavad objektid on käsitatavad juhuleiuna ning ka need tuleb leidmise korral läbiotsimisprotokollis fikseerida (Kergandberg, E. Kriminaalmenetluse seadustiku kommenteeritud väljaanne, § 91, p 4; vrd ka KrMS § 91 lg 10 ja RKKKo nr 3-1-1-28-14, p 17.1). (p 62)
|
Facebook
X.com