III-2/1-21/95
|
Riigikohus |
19.04.1995 |
|
|
| III-2/3-29/95
|
Riigikohus |
16.11.1995 |
|
|
| 3-2-3-3-04
|
Riigikohus |
14.12.2004 |
|
Isik, kellele eestkostja määramist ja kelle hoolekandeasutusse paigutamist ilma tema nõusolekuta taotletakse, on asjast huvitatud isik ning tuleb kaasata asja läbivaatamisse, kui tema vaimne seisund seda võimaldab.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-2-04.Menetluses, mille juriidiliseks tagajärjeks on isikuõiguste piiramine, peab ekspert kõne- ja kontaktivõimelist isikut isiklikult uurima.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-5-03.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-2-04.
|
| 3-2-3-1-05
|
Riigikohus |
02.02.2005 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-3-04.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-2-04.
Sotsiaalhoolekande seaduse § 19 alusel isiku tema nõusolekuta hoolekandeasutusse paigutamise taotluse lahendab kohus hagita menetluses. Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-2-04.
|
| 3-2-3-2-05
|
Riigikohus |
07.02.2005 |
|
Isik, kellele taotletakse eestkostja määramist, on asjast huvitatud isik ning ta tuleb kaasata asja läbivaatamisse. Kui piiratud teovõimega isiku vaimne seisund seda võimaldab, siis tuleb ta TsMS § 259 kohaselt kutsuda kohtuistungile.
|
| 3-2-3-4-04
|
Riigikohus |
09.02.2005 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-3-04.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-2-04.
|
| 3-2-1-53-05
|
Riigikohus |
24.05.2005 |
|
Õigustoimingute osas, milles haldur ei saa olla juriidilisest isikust pankrotivõlgniku esindajaks, on ka pärast pankroti väljakuulutamist esindajaks juhatus.
Kuna kompromissi kinnitamise poolt olnud võlausaldajate ühiseid huve peaks kohtumenetluses esindama haldur, siis ei pea kohus kompromissi kinnitamise vaidluses kaasama menetlusse kõiki võlausaldajaid.
Kohus peab kompromissi kinnitamisel omal algatusel kontrollima üksnes seda, kas kompromissi kinnitamisel on järgitud vastavaid menetlusnorme.
Kompromissi kinnitamise peatamine on võimalik TsMS § 213 alusel.
Pankrotimenetluses sõlmitavat kompromissi tuleb käsitada VÕS § 578 järgse kompromissilepinguna.
Pankrotimenetluses sõlmitavat kompromissi tuleb käsitada VÕS § 578 järgse kompromissilepinguna. Kohus saab PankrS § 183 lg 2 järgi jätta kompromissi kinnitamata ka siis, kui esinevad asjaolud, mis toovad kaasa kompromissi tühisuse, või kui mõni lepinguosaline on tühistanud kompromissi mõnel tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud alusel.
Kohus peab kompromissi kinnitamisel omal algatusel kontrollima üksnes seda, kas kompromissi kinnitamisel on järgitud vastavaid menetlusnorme.
PankrS § 180 lg-st 1 ja § 184 lg-st 6 tulenevalt hõlmab kinnitatud kompromiss ka võlausaldajate nõudeid, mille tunnustamise üle käib kohtus vaidlus, kuid nende nõuete alusel ei ole võlausaldajatel õigust saada pankrotivarast väljamakseid enne nõuete kohtulahendiga tunnustamist.
|
| 3-2-3-8-05
|
Riigikohus |
08.06.2005 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-3-04.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-2-03.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-5-03.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-2-04.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-5-03. Kohtuvea parandamise avalduse rahuldamise aluseks ei ole asjaolu, et eestkosteasutuse esindaja ei ilmunud kohtuistungile, kui eestkosteasutus on andnud oma kirjaliku arvamuse selle kohta, keda määrata eestkostjaks ning kohus on pidanud seda piisavaks.
|
| 3-2-1-73-05
|
Riigikohus |
15.06.2005 |
|
Teadmata kadunud isiku vara hooldaja õigus esindada teadmata kadunud isikut tehingute tegemisel ja teistes õigustoimingutes, sh esitada teadmata kadunud isiku nimel kohtusse hagi tema varaliste õiguste kaitseks, tuleneb talle seadusega antud õiguste ja kohustuste kogumist (sarnaselt eestkostja esindusõigusega eestkostetava suhtes PKS § 98 järgi). Vara hooldaja võib teadmata kadunud isiku varaliste õiguste ja huvide kaitsmisel nõuda ka enne vara hooldaja määramist tehtud tehingute kehtetuks tunnistamist.
Teadmata kadunud isiku vara hooldajal on õigus esitada teadmata kadunud isiku nimel kohtusse hagi tema varaliste õiguste kaitseks. Seejuures on vara hooldajal õigus nõuda ka enne vara hooldaja määramist tehtud tehingute kehtetuks tunnistamist.
|
| 3-2-3-11-05
|
Riigikohus |
12.09.2005 |
|
Isik, kelle teovõime piiramist või teovõimetuks tunnistamist ja isikule eestkostja määramist kohtu kaudu enne 01.07.2002 taotleti või kellele pärast 01.07.2002 taotletakse eestkostja määramist, on asjast huvitatud isik ning ta tuleb kaasata asja läbivaatamisse ja kutsuda kohtuistungile, kui tema vaimne tervis seda võimaldab. Vajadusel tuleb huvitatud isikutena kaasata menetlusse ka selle isiku lähedased isikud. Eestkostja määramisel tuleb PKS § 95 lg 4 järgi mõistlikult arvestada ka piiratud teovõimega isiku soovi.
Isik, kelle teovõime piiramist või teovõimetuks tunnistamist ja isikule eestkostja määramist kohtu kaudu enne 01.07.2002 taotleti või kellele pärast 01.07.2002 taotletakse eestkostja määramist, on asjast huvitatud isik ning ta tuleb kaasata asja läbivaatamisse ja kutsuda kohtuistungile, kui tema vaimne tervis seda võimaldab. Vajadusel tuleb huvitatud isikutena kaasata menetlusse ka selle isiku lähedased isikud.
Kohus on TsMS § 258 lg 1 alusel kohustatud esitama eksperdile mh küsimuse, kas isik on võimeline kohtuistungil osalema.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-2-04.
|
| 3-2-3-12-05
|
Riigikohus |
19.09.2005 |
|
Alates 01.07.2002 kehtiv TsÜS ja koos sellega jõustunud TsMS muudatused ei näe enam ette täisealise isiku teovõimetuks tunnistamist, vaid kohus saab menetleda isikule eestkostja määramist.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-3-03.
|
| 3-2-3-10-05
|
Riigikohus |
26.09.2005 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-2-05.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-3-03.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-2-04.
|
| 3-2-1-89-05
|
Riigikohus |
19.10.2005 |
|
ES § 33 lg 1 p 1 alusel võib üürileandja vaidlustada üürniku eesõiguse uue lepingu sõlmimisele sõltumata sellest, kas üürniku korduvad rikkumised on vabandatavad. Kui üürnik tugineb selle sätte kohaldamisele vastu vaieldes mõnele üürileandja poolsele lepingurikkumisele, tuleb kontrollida, kas väidetav rikkumine leidis aset ja kas sellest tulenevalt oleks viidatud sätte kohaldamine kooskõlas hea usu põhimõttega.
Üürivõla tasumine enne või pärast hagi esitamist ei välista ES § 33 lg 1 p 1 kohaldamist.
Üürileandja ei pea ES § 33 lg 1 p 2 kohaldamiseks tõendama, et ta vajab eluruumi alaliseks elamiseks.
Kui üürileandja vaidlustab üürniku eesõiguse uue lepingu sõlmimisele lepingu tähtaja möödumisel, saab üürnik esitada vastuväite, milles tugineb oma eesõigusele sõlmida uus üürileping.
|
| 3-2-1-135-05
|
Riigikohus |
15.11.2005 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-11-05. Kohus peab otsuses põhjendama, kas eestkostja määramise avalduses näidatud isik sobib eestkostjaks ning miks eelistatakse teda teistele eestkostjakandidaatidele.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-11-05. Eestkostjakandidaadina tuleb menetlusse kaasata ka isik, kellel on TsMS § 256 lg 1 järgi õigus esitada avaldus eestkostja määramiseks ja kes on kohtumenetluses avaldanud soovi olla eestkostjaks.
|
| 3-2-1-141-05
|
Riigikohus |
07.12.2005 |
|
PkS § 95 lg 3 mõtte kohaselt saab eestkostjaks olla ainult füüsiline isik. Eestkosteasutus täidab eestkostja ülesandeid kuni isikule eestkostja määramiseni.
|
| 3-2-3-14-05
|
Riigikohus |
19.12.2005 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-11-05 ja otsus nr 3-2-3-3-04 ja otsus nr 3-2-3-5-03. Lisaks tuleb vajadusel huvitatud isikutena kaasata menetlusse selle isiku lähedased isikud, eelkõige perekonnaliikmed.
Asjaolu, et ekspert on andnud arvamuse, et isik, kelle suhtes eestkostja määramist taotletakse, ei ole võimeline kohtuistungil osalema, ei tähenda veel, et kohus ei pea seda isikut asjasse kaasama.
TsMS § 227 järgi peab kohus otsuses põhjendama ka seda, kas avalduses näidatud isik sobib eestkostjaks ning miks teda eelistatakse teistele eestkostjakandidaatidele, kui sellised on olemas.
Asjaolu, et ekspert on andnud arvamuse, et isik, kelle suhtes eestkostja määramist taotletakse, ei ole võimeline kohtuistungil osalema, ei tähenda veel, et kohus ei pea seda isikut asjasse kaasama.
TsMS § 227 järgi peab kohus otsuses põhjendama ka seda, kas avalduses näidatud isik sobib eestkostjaks ning miks teda eelistatakse teistele eestkostjakandidaatidele, kui sellised on olemas.
Kohtul on võimalik TsMS § 83 lg 3 analoogia alusel määrata isikule esindaja, eeldades, et vastasel korral võivad jääda tema huvid kaitseta. Esindaja määratakse ainult juhul, kui isik ise ei ole endale esindajat määranud. Kui isik on maksejõuetu, tuleb esindaja sama sätte kohaselt määrata riigi kulul.
|
| 3-2-3-2-06
|
Riigikohus |
12.04.2006 |
|
Alaealine, kellele eestkostja määramist taotletakse, ja tema vanem, kellelt pole vanema õigusi ära võetud, on eestkostja määramise menetluses huvitatud isikuteks, kes tuleb kaasata menetlusse ja kutsuda kohtuistungile.
TsMS § 266 lg 1 andis huvitatud isikute näidisloetelu, kuid ei muutnud sama seaduse § 249 lg-s 2 sisalduvat kohtu kohustust kaasata kõik asjast huvitatud isikud. Alaealine, kellele eestkostja määramist taotletakse, ja tema vanem, kellelt pole vanema õigusi ära võetud, on eestkostja määramise menetluses huvitatud isikuteks, kes tuleb kaasata menetlusse ja kutsuda kohtuistungile.
|
| 3-2-2-1-06
|
Riigikohus |
18.04.2006 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-11-05.
Menetluses, millega piiratakse isiku teovõimet, peab ekspert oma arvamuse andmiseks kõne- ja kontaktivõimelist isikut isiklikult uurima.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-11-05.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-3-11-05.
Menetluses, millega piiratakse isiku teovõimet, peab ekspert oma arvamuse andmiseks kõne- ja kontaktivõimelist isikut isiklikult uurima.
|
| 3-3-1-42-06
|
Riigikohus |
30.11.2006 |
|
Seadusest ei tulene otseselt lähisugulase õigus pöörduda halduskohtusse piiratud teovõimega isiku kaitseks, kui ta ei ole piiratud teovõimega isiku seaduslikuks esindajaks või selleks volitatud piiratud teovõimega isiku poolt (kui piirangud võimaldavad volituse andmist). Halduskohtus peab oma õigusi ja vabadusi saama kaitsta piiratud teovõimega isik ise. Selleks peab kohus osutama piiratud teovõimega isikule igakülgset vajalikku abi tegeliku tahte avamisel, sealhulgas tegema kättesaadavaks õigusabi. Piiratud teovõimega isiku halduskohtumenetlusteovõime hindamisel ei ole halduskohus seotud TsMS § 202 lg-tes 2, 3 ja 4 sätestatud tsiviilkohtumenetlusteovõime piirangutega. Halduskohtumenetluses tuleb eeldada, et isik omab halduskohtumenetlusteovõimet sellest hoolimata, et tema teovõimet on piiratud. See ei välista eestkostja õigust pöörduda eestkostetava õiguste kaitseks halduskohtusse. Samuti on oluline eestkosteasutuse järelevalve eestkostja tegevuse üle.
Konkreetsetel asjaoludel võib eestkostja ülesandeid täitva haldusorgani tegevus kahjustada lähisugulase õigusi või kaitstavaid huve, sh perekonnaõigusi või varalisi õigusi. Sellistel kohtu poolt tuvastatavatel asjaoludel omandab lähisugulane kaebeõiguse oma väidetavate rikutud õiguste ja vabaduste kaitseks.
Enne 1. juulit 2002 kohtuotsusega teovõimetuks tunnistatud isik on oma õiguslikult staatuselt ka pärast eelnimetatud kuupäeva sisuliselt endises õiguslikus olukorras, vaatamata sellele, et tema suhtes kasutatakse piiratud teovõimega isiku määratlust. Sellise isiku teovõime küsimusi võimaldavad lahendada alates 1. jaanuarist 2006 kehtiva Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 526 lg-d 2, 4 ja 5, kuigi nimetatud sätted ei ole täielikus vastavuses TsÜS §-ga 10 ja § 11 lg-ga 1. Selgus sellise isiku tegelikus seisundis võib saabuda üksnes tema teovõime uue kohtuliku läbivaatamise tulemusena, milleks loob eeldused ka TsMS § 526 lg 3.
PKS § 95 lõigete 1 ja 5 kohaselt teostab eestkostet kohtu määratud eestkostja ning kuni eestkostja määramiseni täidab eestkostja ülesandeid eestkosteasutus. Kui isikule ei ole määratud eestkostjat, siis on linn eestkosteasutus, kes täidab kuni eestkostja nõuetekohase määramiseni eestkostja ülesandeid. Eestkostetava varaliste õiguste üle otsustamise õiguse üleandmiseks puudub linnavalitsusel õiguslik alus. Sellist haldusakti ei saa käsitada edasivolitamisena TsÜS § 119 tähenduses. Sisuliselt on haldusaktiga määratud eestkostja, kuid selline pädevus on ainuüksi kohtul.
Eestkostja peab oma tegevuses arvestama eestkostetava õiguste ja vabadustega, eestkostetava nii varasema kui ka aktuaalse tahte ning eelistustega. Eestkostja otsustused eestkostetava varaliste ja isiklike õiguste ning huvide kaitsel peavad olema eesmärgipärased ja proportsionaalsed. Eestkoste aluspõhimõtteks on välistada eestkostja tegevuses huvide konflikt, mille järgimine loob eeldused eestkostetava huvide kaitseks parimal viisil. Eestkostetava kui teenuse tarbija raha kasutamise ja käsutamise õiguse üleandmine teenuse osutajale või teenuse osutaja vastutavale töötajale kätkeb endas vaieldamatut huvide konflikti ning seda ei saa käsitada eestkosteteava õigusi ja huve parimal viisil tagava abinõuna. Eestkostetava varaliste õiguste üle otsustamine on eestkoste põhisisu ning selle õiguse saab seaduses sätestatud alustel ja korras anda küll eestkostjale, mitte aga kolmandale isikule.
Isikult hoolduskulude nõudmise vahetuks aluseks on hooldusleping, mitte aga haldusakt, millega volitati sotsiaalkeskuse töötajat kasutama ja käsutama isiku raha. Haldusakti tühistamine või õigusvastaseks tunnistamine iseendast ei anna alust hoolekandeasutusele tasutud summade tagastamise nõude rahuldamiseks. Hoolekandeasutuses viibimise perioodi eest kinni peetud hooldustasu ei ole seepärast käsitatav kahjuna või alusetu omandamisena Riigivastutuse seaduse mõttes. Põhjuslik seos haldusakti ja tasu maksmise kohustuse vahel puudub.
|
| 3-2-1-141-07
|
Riigikohus |
06.02.2008 |
|
Tsiviilkohtumenetlusteovõime kontroll ja piiratud teovõimega isikule eestkostja määramiseks menetluse algatamine on vajalik seetõttu, et tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku osalemine õiguskäibes ja ka kohtumenetluses on piiratud. Sellise isiku õigusi ja huve peab õiguskäibes kaitsma kohtu määratud eestkostja, kes on PKS § 98 lg 1 järgi piiratud teovõimega isiku seaduslik esindaja. Ka kohtumenetluses vajab piiratud teovõimega isik teovõimelist esindajat. Tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isik tavaliselt isiklikult menetluses osaleda ei saa ja TsMS § 217 lg 3 järgi peab teda kohtus esindama tema seaduslik esindaja. Seega ei saa piiratud teovõimega tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isik osaleda menetluses ilma (seadusliku) esindajata. Sellisel juhul võib kohus määrata isikule ajutise esindaja. Kohtu määratud esindaja esindusõigus lõppeb TsMS § 219 lg 4 järgi menetlust lõpetava lahendi jõustumisega või menetluse muul viisil lõppemisega, kui kohus ei lõpeta esindusõigust juba varem või ei ole esindajat määranud vaid ühe kohtuastme jaoks. Viimasel juhul on esindajal esindusõigus ka selles kohtuastmes tehtud lahendi peale kaebuse esitamiseks.
Üldjuhul on üürilepingu tähtajalisus/tähtajatus faktiline asjaolu, mida pool peab TsMS § 230 lg 1 järgi hagimenetluses tõendama. Kuid enne võlaõigusseaduse jõustumist sõlmitud üürilepingu puhul ei saa üürilepingu tähtajalisuse/tähtajatuse küsimust pidada aga pelgalt faktiliseks asjaoluks, sest üürilepingu tähtajalisus/tähtajatus sõltub muu hulgas ka varem kehtinud õiguslikust regulatsioonist ja uuele regulatsioonile ülemineku sätetest. Kuna üürilepingu tähtajalisus/tähtajatus sõltub ka üürilepingutele kohaldatavast õigusest, tuleb pidada enne 1. juulit 2002. a sõlmitud üürilepingute tähtajalisuse/tähtajatuse küsimust ühtlasi õiguse kohaldamise küsimuseks ning poole menetluses esitatud vastavasisulist väidet õiguslikuks väiteks, millega kohus ei ole otsust tehes TsMS § 436 lg 7 kohaselt seotud. Küll tuleb pooltel tõendada faktiline asjaolu, millal üürileping sõlmiti, sest sellest võib sõltuda, kas poolte vahel on tähtajaline või tähtajatu üürileping.
Üürnikul on õigus vaidlustada nii tähtajalise kui ka tähtajatu üürilepingu ülesütlemine, kui ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega. Üüritasu tõstmine käsitatav on üürilepingu muutmisena üürniku kahjuks VÕS § 327 lg 1 p 2 mõttes. Kuid lisaks materiaalsetele alustele tuleb üürilepingu ülesütlemise hea usu põhimõtte vastasuse tuvastamisel kontrollida ka selle formaalseid aluseid. VÕS § 329 lg 1 järgi peab üürnik eluruumi üürilepingu ülesütlemise vaidlustamiseks esitama taotluse üürikomisjonile või kohtule 30 päeva jooksul ülesütlemisavalduse saamisest.
ES § 32 lg 2 kohaselt pikenes üürileping järgmiseks viieks aastaks juhul, kui kumbki pool enne üürilepingu tähtaja möödumist ei taotlenud lepingu lõpetamist. Üürilepingud, mille tähtaeg tulenes ES §-st 67 ja mis 1. juulil 1997. a pikenesid järgmiseks viieks aastaks, pikenesid 1. juulist 2002. a järgmiseks viieks aastaks ehk kuni 30. juunini 2007. a, kui enne üürilepingu tähtaja möödumist kumbki pool ei taotlenud üürilepingu lõpetamist või uue lepingu sõlmimist ja kui lepingus ei olnud ette nähtud teisiti. Ka võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 15 lg 3 järgi loetakse enne 1. juulit 2002. a sõlmitud tähtajatud eluruumide üürilepingud sõlmituks viieks aastaks lepingu sõlmimisest.
Tsiviilkohtumenetlusteovõimet ei tule kohtul kontrollida üksnes siis, kui täisealist isikut esindab menetluses tema eestkostja. Sellisel juhul loetakse TsMS § 202 lg 3 järgi, et esindatav on tsiviilkohtumenetlusteovõimetu.
Tsiviilkohtumenetlusteovõime kontroll ja piiratud teovõimega isikule eestkostja määramiseks menetluse algatamine on vajalik seetõttu, et tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku osalemine õiguskäibes ja ka kohtumenetluses on piiratud. Sellise isiku õigusi ja huve peab õiguskäibes kaitsma kohtu määratud eestkostja, kes on PKS § 98 lg 1 järgi piiratud teovõimega isiku seaduslik esindaja. Ka kohtumenetluses vajab piiratud teovõimega isik teovõimelist esindajat. Tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isik tavaliselt isiklikult menetluses osaleda ei saa ja TsMS § 217 lg 3 järgi peab teda kohtus esindama tema seaduslik esindaja. Seega ei saa piiratud teovõimega tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isik osaleda menetluses ilma (seadusliku) esindajata. Sellisel juhul võib kohus määrata isikule ajutise esindaja.
|
Facebook
Twitter