III-2/1-30/95
|
Riigikohus |
30.05.1995 |
|
|
| III-2/1-70/95
|
Riigikohus |
01.11.1995 |
|
|
| III-2/1-79/95
|
Riigikohus |
08.11.1995 |
|
|
| 3-2-1-8-96
|
Riigikohus |
24.01.1996 |
|
Kohus ei anna avalduse menetlusse võtmisel hinnangut tõendite piisavusele ja TsKS § 146 lg 2 p 5 ja § 148 lg 1 p 10 ei sätesta kohtule sellist alust hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise ja avalduse tagastamise alusena
|
| 3-2-1-80-96
|
Riigikohus |
05.06.1996 |
|
Kui kohtule esitatud avalduse eest tasuti vähem riigilõivu, kuid kohus võttis avalduse menetlusse, siis ei saa vähem tasutud riigilõivu tõttu avalduse vastuvõtmisest enam keelduda ja avaldust tagastada. Sellisel juhul lahendatakse tiigilõivu tasumise küsimus kohtuotsusega (TsKS §-d 47 lg 1 ja 46).
Kui kohtule esitatud avalduse eest tasuti vähem riigilõivu, kuid kohus võttis avalduse menetlusse, siis ei saa vähem tasutud riigilõivu tõttu avalduse vastuvõtmisest enam keelduda ja avaldust tagastada. Sellisel juhul lahendatakse tiigilõivu tasumise küsimus kohtuotsusega (TsKS §-d 47 lg 1 ja 46).
Kui hageja ei ole vaidlusaluse tehingu pooleks, ei nõua vara ega saa seda pärast tehingu kehtetuks tunnistamist restitutsiooniga tagasi, siis ei ole tegemist hageja varalise nõudega, vaid üksnes tehingu kehtetuks tunnistamisega ja hagiavaldust ei ole sellisel juhul õige lõivustada.
Kui hageja ei ole vaidlusaluse tehingu pooleks, ei nõua vara ega saa seda pärast tehingu kehtetuks tunnistamist restitutsiooniga tagasi, siis ei ole tegemist hageja varalise nõudega, vaid üksnes tehingu kehtetuks tunnistamisega ja hagiavaldust ei ole sellisel juhul õige lõivustada.
|
| 3-2-1-77-97
|
Riigikohus |
09.06.1997 |
|
Enne hagiavalduse vastuvõtmist kontrollib kohus riigilõivu tasumist. Hagiavalduse vastuvõtmisest võib kohus keelduda, kui riigilõiv on tasumata.
|
| 3-2-1-36-98
|
Riigikohus |
19.03.1998 |
|
Kohus peab täpselt määratlema poole õigusjärglase, et otsustada, kas on olemas jõustunud kohtuotsus, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta ja samadel alustel.
|
| 3-2-1-55-98
|
Riigikohus |
21.04.1998 |
|
Esimese astme kohtuna tegutseb maa- või linnakohus, mis otsustab hagiavalduse vastuvõtmise TsKS § 148 alusel.
|
| 3-2-1-20-99
|
Riigikohus |
16.02.1999 |
|
Avalduse vastuvõtmisest keeldumise määruse peale sai erikaebuse esitada üksnes avaldaja.
|
| 3-2-1-31-00
|
Riigikohus |
23.03.2000 |
|
Lepingulise esindaja volitust tõendab volikiri (TsMS § 86 lg 2). Kohus keeldub avaldust menetlusse võtmast, kui avalduse on huvitatud isiku nimel esitanud isik, kellel ei ole selleks volitust (TsMS § 149 lg 2 p 10).
|
| 3-2-1-4-01
|
Riigikohus |
18.01.2001 |
|
Vastavalt TsMS §-le 149 lg 2 p 8 keeldub kohus määrusega avalduse menetlusse võtmisest ja tagastab selle, kui avalduse on esitanud isik, kellel ei ole tsiviilprotsessiteovõimet. Juriidilise isiku teovõimet, seega ka protsessiteovõimet pidi avalduse esitamisel tõendama hageja ja kohus pidi seda asja menetluse võtmisel kontrollima.
Kui kas või ühe poole elu- või asukoht on välismaal, siis vastavalt TsMS § 201 lg 8 p 3 ei või kohus tagaseljaotsust teha.
Hagiavalduse vormi nõudest (TsMS § 147 lg 1 p 2) ja avalduse menetlusse võtmisest keeldumise alustest (TsMS § 149 lg 4) tuleneb, et ka siis, kui hagiavaldusele on alla kirjutanud esindaja, peab hageja asukoha aadress olema nii täpne, et võimaldab kohtul vajaduse korral kohtukutse või kirja kättetoimetamise.
Millist seadust tuleb kohaldada välismaise juriidilise isiku õigusvõime ja teovõime kindlakstegemisel, on sätestatud TsÜS § 134.
|
| 3-2-1-71-01
|
Riigikohus |
08.05.2001 |
|
Kui apellatsioonikohus leidis, et hagiavaldus juriidilise fakti tuvastamiseks kuulub kohtu pädevusse, siis ei olnud õige keelduda avalduse vastuvõtmisest TsMS § 149 lg 2 p 1 alusel.
Nõude puudumine hagiavalduses ei ole TsMS § 149 lg 2 p 1 järgi avalduse vastuvõtmisest keeldumise alus. Kui hagiavalduses ei ole selgelt väljendatud nõuet, siis tulenevalt TsMS § 147 lg 1 p-st 4 kohaldab kohus TsMS § 149 lg-s 4 sätestatut.
Hageja taotleb TsK § 551 alusel pärandi vastuvõtmise tuvastamist kuna kostja ei tunnista hagejat pärandi vastuvõtjana. Sellega on hageja hagiavalduses nõude esitanud. Pärimisest tekkinud õigussuhe on tsiviilõigussuhe, millest tekkinud vaidluste läbivaatamine kuulub kohtu pädevusse. Arvestades eeltoodut puudub alus hagiavalduse vastuvõtmisest keeldumiseks. Seadusest ei tulene ka nõue, et hageja peab pärandi vastuvõtmise fakti tuvastamise hagis taotlema omandiõiguse tunnustamist pärandvarale või pärandavara jagamist.
|
| 3-2-1-161-01
|
Riigikohus |
18.12.2001 |
|
Väär on ringkonnakohtu väide, et maakohtule esitatud avaldusest ei ole võimalik välja lugeda, mis nõudega on tegemist. Hageja on avalduses märkinud, et ta soovib töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamist ja hüvitist kuue kuu keskmise töötasu ulatuses. Hagiavalduse tagastamine TsMS § 149 lg 4 alusel oli põhjendamatu. Juhul, kui kohtul oli vaja hageja nõuet täpsustada, saanuks kohus seda teha TsMS § 164 kohaselt eelmenetluse käigus.
|
| 3-2-1-86-02
|
Riigikohus |
25.09.2002 |
|
Kostja avalduses esitatud ning vastuhagi nõudena nimetatud nõue ei vasta TsMS § 153 kohaselt vastuhagi tunnustele, kuna puudub seos põhihagi nõudega.
Kohus on põhjendatult jätnud TsMS § 149 lg 2 p 1 alusel vastuhagi menetlusse võtmata. Esitatud nõue ei ole iseseisev tsiviilõiguslik nõue TsÜS § 112 mõttes ning selle nõudega kohtusse pöördumise õigus ei tulene ka TsMS §-st 4.
|
| 3-2-1-93-06
|
Riigikohus |
24.10.2006 |
|
Erinevalt enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud regulatsioonist ei saa kinnisasja omanik kehtiva õiguse järgi kohese sundtäitmise kokkuleppe olemasolul vältida täitemenetlust ainuüksi täitemenetlusele vastuväidet esitades, vaid peab esitama selleks TMS § 221 järgi hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Lähtudes menetlusökonoomia põhimõttest, ei ole hüpoteegipidajale üldjuhul mõistlik võimaldada hüpoteegi realiseerimise nõude maksmapanekut hagimenetluses, kui ta võib kohe esitada avalduse täitemenetluse algatamiseks, st kui on olemas nn kohese sundtäitmise kokkulepe. Vastasel juhul koormataks menetlusosalisi ja kohtuid menetlusega asjatult. Sel juhul võib kohese sundtäitmise kokkulepe TsMS § 371 lg 2 p 2 järgi olla hagi menetlusse võtmata jätmise aluseks või TsMS § 423 lg 2 p 2 järgi hagi läbivaatamata jätmise aluseks, sest sellise nõude puhul võib puududa vajadus õiguskaitse järele.
VÕS § 200 lg 4 järgi ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. See tähendab, et on olemas sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku (nt nõue ei kehti või on lõppenud).
Alates 1. jaanuarist 2006. a ei ole kinnisasja müümiseks enampakkumisel enam vajalik eraldi kohtulahendit, seda on vaja vaid kinnisasja määramiseks sundvalitsemisele.
Kohus saab isiku kahju hüvitamise nõuet hinnates kontrollida mh nõude aluseks oleva müügikokkuleppe kehtivust, isegi kui selle kokkuleppe pooled lepingu tühisusele ise ei tugine.
Lähtudes menetlusökonoomia põhimõttest, ei ole hüpoteegipidajale üldjuhul mõistlik võimaldada hüpoteegi realiseerimise nõude maksmapanekut hagimenetluses, kui ta võib kohe esitada avalduse täitemenetluse algatamiseks, st kui on olemas nn kohese sundtäitmise kokkulepe. Vastasel juhul koormataks menetlusosalisi ja kohtuid menetlusega asjatult. Sel juhul võib kohese sundtäitmise kokkulepe TsMS § 371 lg 2 p 2 järgi olla hagi menetlusse võtmata jätmise aluseks või TsMS § 423 lg 2 p 2 järgi hagi läbivaatamata jätmise aluseks, sest sellise nõude puhul võib puududa vajadus õiguskaitse järele.
Menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja esimese astme kohtule uueks lahendamiseks, kui ta ei saa asja lõpuni lahendada.
Kui puudub TMS § 2 lg 1 p-s 19 nimetatud kokkulepe, saab hüpoteegipidaja esitada hüpoteegi sisuks olevat materiaalõigusliku nõude hüpoteegiga koormatud kinnisasja sundtäitmiseks kohtule. Sellise nõude saab esimese astme kohus lahendada TsMS § 406 lg 1 järgi mh dokumendimenetluses. Alates 1. jaanuarist 2006. a ei ole kinnisasja müümiseks enampakkumisel enam vajalik eraldi kohtulahendit, seda on vaja vaid kinnisasja määramiseks sundvalitsemisele.
Seadus ei võimalda kogu kinnisasjale ulatuva hüpoteegi realiseerimiseks ette näha üksnes koormatud kinnisasja reaal- või mõttelise osa müüki.
Tulenevalt AÕS § 351 lg-test 1 ja 3 on kinnisasja omanikul, kes ei ole võlgnik, võimalik lõpetada hüpoteegipidaja nõue võlgniku vastu ka tasaarvestusega VÕS § 197 järgi. Tasaarvestada ei ole võimalik hüpoteegipidaja nõuet hüpoteegi realiseerimiseks, küll aga saab selle rahuldamist vältida, kui tagatud nõue on tasaarvestusega lõppenud. Sellise tasaarvestuse tegemist ei saa lugeda isikliku võla tunnistamiseks hüpoteegipidaja suhtes. TsMS § 457 lg-st 2 lähtuvalt saab hinnata kinnisasja omaniku võimaliku vastunõude ja tasaarvestuse kehtivust ka hüpoteegi realiseerimise õiguse tunnustamise hagi lahendades.
Erinevalt enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud regulatsioonist ei saa kinnisasja omanik kehtiva õiguse järgi kohese sundtäitmise kokkuleppe olemasolul vältida täitemenetlust ainuüksi täitemenetlusele vastuväidet esitades, vaid peab esitama selleks TMS § 221 järgi hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Lähtudes menetlusökonoomia põhimõttest, ei ole hüpoteegipidajale üldjuhul mõistlik võimaldada hüpoteegi realiseerimise nõude maksmapanekut hagimenetluses, kui ta võib kohe esitada avalduse täitemenetluse algatamiseks, st kui on olemas nn kohese sundtäitmise kokkulepe. Vastasel juhul koormataks menetlusosalisi ja kohtuid menetlusega asjatult. Sel juhul võib kohese sundtäitmise kokkulepe TsMS § 371 lg 2 p 2 järgi olla hagi menetlusse võtmata jätmise aluseks või TsMS § 423 lg 2 p 2 järgi hagi läbivaatamata jätmise aluseks, sest sellise nõude puhul võib puududa vajadus õiguskaitse järele.
|
| 3-2-1-56-07
|
Riigikohus |
05.06.2007 |
|
TsMS § 371 lg 2 p 1 peamine eesmärk on vältida pooltele kulutuste tekitamist sellise hagi menetlemisega, mille rahuldamiseks ei ole mingit õiguslikku alust. Kohtul on TsMS § 371 lõike 2 p-st 1 tuleneval alusel hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumisel kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus. Kui kohtul tekib analüüsi käigus veendumus, et sellist õigusnormi õiguskorras ei eksisteeri, võib kohus keelduda hagiavalduse menetlusse võtmisest. Seejuures tuleb asjakohast määrust TsMS § 465 lg 2 nõuete kohaselt põhjendada, näidates muu hulgas põhjendused, mille alusel kohus jõudis järeldusele, et hagiavalduse saab jätta menetlusse võtmata.
|
| 3-2-1-89-07
|
Riigikohus |
10.10.2007 |
|
Kohus on määranud hagejale hagiavalduse puuduste kõrvaldamiseks tähtaja. Puuduste kõrvaldamise asemel esitati kohtule kinnitamiseks poolte kompromiss. Seega on maakohus teinud lõpplahendi tsiviilasjas, mida kohus seaduse kohaselt ei ole menetlusse võtnud. Samuti on rikutud TsMS § 431 lg 1 kolmandat lauset, mille kohaselt kui menetlusosalist ei esinda advokaat, selgitab kohus poolele või tema esindajale eelnevalt menetluse lõpetamise tagajärgi.
Kohus on määranud hagejale hagiavalduse puuduste kõrvaldamiseks tähtaja. Puuduste kõrvaldamise asemel esitati kohtule kinnitamiseks poolte kompromiss. Seega on maakohus teinud lõpplahendi tsiviilasjas, mida kohus seaduse kohaselt ei ole menetlusse võtnud.
Seadusest ei tulene, et juhatuse liikme volitused algaksid sellekohase kande tegemisest äriregistris. Juhatuse liikme kohta äriregistrisse tehtud kanne on deklaratiivne, mitte õigustloov. Kui kohtule saab teatavaks juriidilisest isikust menetlusosalise juhatuse liikme volituste lõppemine, siis ÄS § 34 lg 2 kohaselt peab kohus arvestama osanike otsusega, mitte aga äriregistrisse kantud andmetega.
Kohus ei pea esindaja volituste kontrollimisel kontrollima enda algatusel lisaks registriandmetele ka äriregistri menetlusteavet. Äriregistri menetlusteavet peab kohus kontrollima neil juhtudel, kui kohtul tekib kahtlusi äriregistri kande õigsuses.
Seadusest ei tulene, et juhatuse liikme volitused algaksid sellekohase kande tegemisest äriregistris. Juhatuse liikme kohta äriregistrisse tehtud kanne on deklaratiivne, mitte õigustloov. Kui kohtule saab teatavaks juriidilisest isikust menetlusosalise juhatuse liikme volituste lõppemine, siis ÄS § 34 lg 2 kohaselt peab kohus arvestama osanike otsusega, mitte aga äriregistrisse kantud andmetega.
|
| 3-2-1-131-07
|
Riigikohus |
09.01.2008 |
|
TsÜS § 143 järgi võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kuna sellise taotluse saab pool esitada alles pärast hagi menetlusse võtmist, siis ei saa võtta enne hagi menetlusse võtmist seisukohta küsimuses, kas hagejal on võimalik hagis nõutud eesmärk saavutada.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-101-07.
TsÜS § 143 järgi võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kuna sellise taotluse saab pool esitada alles pärast hagi menetlusse võtmist, siis ei saa võtta enne hagi menetlusse võtmist seisukohta küsimuses, kas hagejal on võimalik hagis nõutud eesmärk saavutada.
1. jaanuarini 1995. a kehtinud APK §-s 61 sätestatud üheaastane tähtaeg ei ole õigust lõpetav, vaid hagi aegumise tähtaeg. Lapse isana lapse sünniakti kantud isik võis APK § 61 kohaselt vaidlustada tehtud kannet ühe aasta jooksul arvates päevast, mil ta sai teada või oleks pidanud teda saama kande tegemisest. Üheaastase tähtaja algus sõltus sellest, millal isana sünniakti kantud isik kandest teada sai või oleks teada saama pidanud. Seega sõltus tähtaja algus selle sätte mõttes isiku subjektiivsest teadmisest.
APK § 61 ja PKS § 44 lg 3 on sisult analoogilised ja sätestavad üheaastase aegumistähtaja isa (vanema) kohta lapse sünniaktis tehtud kande vaidlustamiseks. Erinev on hagi aegumise tähtaja kulgemise algus.
|
| 3-2-1-130-07
|
Riigikohus |
16.01.2008 |
|
Juhul kui hageja vaidlustab vahekohtu kokkulepet ja hagiavaldus võetakse menetlusse, siis oleks otstarbekas vaidlus vahekohtu kokkuleppe kehtivuse üle lahendada vaheotsusega. Kuigi TsMS § 449 ei sätesta sellisel juhul otseselt vaheotsuse tegemise võimalust, on menetlusökonoomia kaalutlusel võimalik kohaldada analoogia korras TsMS § 449 lg 3, mis käsitleb vaheotsuse tegemist aegumise vastuväite esitamise korral.
Jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamiskohustus. Kohus võib TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel keelduda hagi menetlusse võtmisest siis, kui hagi alusena esitatud asjaolud välistavad haginõude rahuldamise.
TsMS § 371 lg 1 p 8 järgi ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui pooled on sõlminud lepingu vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada, välja arvatud juhul, kui hagis on vaidlustatud vahekohtukokkuleppe kehtivust.
TsMS § 371 lg 1 p 8 järgi ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui pooled on sõlminud lepingu vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada, välja arvatud juhul, kui hagis on vaidlustatud vahekohtukokkuleppe kehtivust.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-34-04.
TsMS § 84 on kooskõlas EL Nõukogu määruse nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (edaspidi Brüsseli I määrus) vastava sättega ja nimelt artikliga 60, mille lõike 1 punkti c kohaselt võib olla juriidilise isiku asukohaks ka tema peamine äritegevuse koht.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-34-04.
|
| 3-2-1-134-07
|
Riigikohus |
31.01.2008 |
|
TsMS § 371 lg 2 p 2 peamine eesmärk on vältida pooltele kulutuste tekitamist sellise hagi menetlemisega, mille rahuldamiseks ei ole mingit õiguslikku alust. Kui selline hagi võetakse menetlusse ning jäetakse rahuldamata, kuna hageja õiguste rikkumine ei olnud üldse võimalik, peab hageja kandma menetluskulud. Seevastu hagiavalduse tagastamisel TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel tagastatakse hagejale TsMS § 150 lg 1 p 2 kohaselt tema tasutud riigilõiv.
Kohtul on TsMS § 371 lõike 2 p-st 2 tuleneval alusel hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumisel kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning et hagiavalduse menetlusse võtmisest keelduda võib alles pärast määruse TsMS § 465 lg 2 nõuete kohast põhjendamist, milles peavad olema näidatud ka põhjendused, mille alusel kohus otsustas hagiavalduse menetlusse võtmata jätta. Kui tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, tuleb eelistada hagi menetlusse võtmist ning keeruka õigusliku küsimuse täiendavat analüüsimist. TsMS § 371 lg 2 ei kohusta kohut jätma hagiavaldus menetlusse võtmata, vaid annab selleks võimaluse.
TsMS § 371 lg 2 p 2 peamine eesmärk on vältida pooltele kulutuste tekitamist sellise hagi menetlemisega, mille rahuldamiseks ei ole mingit õiguslikku alust. Kui selline hagi võetakse menetlusse ning jäetakse rahuldamata, kuna hageja õiguste rikkumine ei olnud üldse võimalik, peab hageja kandma menetluskulud. Seevastu hagiavalduse tagastamisel TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel tagastatakse hagejale TsMS § 150 lg 1 p 2 kohaselt tema tasutud riigilõiv.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral tuleb arvestada asjaolu, et TMS § 2 lg 1 sätestab täitmisele esitamise seisukohast erinevaid täitedokumente. Osa täitedokumentide korral (eelkõige kohtulahendid) on poolte vahel tekkinud vaidluse enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist lahendanud kohus. Seetõttu on ka mõistetav TMS § 221 lõikes 2 sätestatud oluline piirang sellise täitedokumendi sundtäitmise vaidlustamiseks täitemenetluse käigus. Kui ükski sõltumatu organ ei ole poolte vaidlust enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist läbi vaadanud, tuleb tõlgendada TMS § 221 lg-t 1 laiendavalt ning lubada võlgnikul esitada hagi ka sellise põhjendusega, et sundtäitmisele võetud nõuet ei ole algusest saadik tekkinud. Laiendav tõlgendamine võimaldaks võlgnikule efektiivsemat õiguskaitset.
TMS § 221 lg-s 1 toodud näidisloetelu on esitatud kõige üldarusaadavamatest näidetest ning ei välista teistsugustel alustel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga vastuväidete esitamist. Kuid võlgniku vastuväited nõudele võivad olla üldjuhul tõesti sellised, mis põhinevad pärast nõude tekkimist ilmnenud asjaoludel, mis täitmist ei võimalda.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi on olemuslikult tuvastushagile väga lähedane, sest selleks, et sundtäitmine lubamatuks tunnistada ja seeläbi kujundada protsessuaalne seisukoht sundtäitmise jätkamise võimaluse kohta, on enne vaja tuvastada sellise asjaolu olemasolu, mis õigustaks hagi rahuldamist.
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral tuleb hagihind määrata TsMS § 125 esimese lause kohaselt. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral on hageja huvi suunatud sellele, et tema vastu sundtäitmisele esitatud täitedokumenti ei täidetaks. Seetõttu tuleb hagi rahuldamise korral lugeda hagejale eeldatavalt kuuluvaks hüveks seda, et hageja ei pea maksma (rahalise nõude korral) temalt täitedokumendiga välja mõistetud või täitedokumendis märgitud summat. TsMS § 125 kohaldamine ei tähenda, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi oleks täielikult võrdsustatud tuvastushagiga.
|
Facebook
Twitter