3-2-1-119-96
|
Riigikohus |
28.10.1996 |
|
Hoonete võõrandamine pärast asendusmaa andmise korralduse tegemist ei ole kinnistusraamatuseaduse § 47 lg 2 p 2 aluseks kinnistamisavalduse rahuldamata jätmiseks.
|
| 3-2-1-33-97
|
Riigikohus |
14.03.1997 |
|
Kinnistusraamatusse saab teha kande hoonestusõiguse eest makstava tasu suuruse muutmise võimaluse ja põhjuse kohta, kui selles oli asjaõiguslepingus kokku lepitud.
|
| 3-2-1-18-02
|
Riigikohus |
21.02.2002 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-15-02.
|
| 3-2-1-15-02
|
Riigikohus |
21.02.2002 |
|
Kinnistamisavalduse esitamise ajal kehtinud RLS § 1942 ja KRS § 81 lg 1 kohaselt ei pidanud teadaande avaldamise eest ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded kinnistamisavalduse esitaja riigilõivu tasuma. 14.12.2001 jõustunud RLS § 281 p 2 kohaselt on KRS § 81 lg 1 järgi nõutava teate avaldamise eest riigilõivu tasumise kohustus kinnistamisavalduse esitajal, kui seadusega pole teda sellest vabastatud.
|
| 3-2-1-149-06
|
Riigikohus |
13.02.2007 |
|
Lähtudes TsMS § 593 lg-st 4 ja notariaadiseaduse § 30 lg 2 p-st 2, võib kinnistamisavalduse tõestanud notar esitada avalduse esitamiseks õigustatud isikute nimel kinnistamismenetluses ka määruskaebuse kohtulahendite peale (mh esitada määruskaebuse Riigikohtule), kuid ei saa seda teha enda nimel, vaid asjaosaliste esindajana ja nende nimel.
Kinnistusraamatu kanded peavad olema arusaadavad ja ülevaatlikud, ei oleks vastuolulised ning oleksid realiseeritavad, st et nendele tuginedes oleks võimalik korraldada mõistlikult kinnisasjaga seotud õigussuhteid ning vajadusel ka täitemenetlust.
Kaasomanike kokkuleppe kohta kinnistusraamatusse kantav märkus omandab kinnistusraamatus järjekoha, mis omab tähendust esmajoones täitemenetluse toimingute tegemisel kinnisasja suhtes. Järjekohta omava õiguse järjekoha saab kinnistusraamatus AÕS § 61 kohaselt reserveerida, kuna selle sätte järgi saab reserveerida järjekoha igale õigusele, mida saab kanda kinnistusraamatusse ja millele laieneb järjekohasuhe. Seejuures peab märge olema AÕS § 61 lg 1 kohaselt ulatuselt kindlaksmääratud.
Vastavalt TsMS § 442 lg-le 5 peab kohtulahendi resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav ka otsuse muu tekstita.
Lähtudes TsMS § 593 lg-st 4 ja notariaadiseaduse § 30 lg 2 p-st 2, võib kinnistamisavalduse tõestanud notar esitada avalduse esitamiseks õigustatud isikute nimel kinnistamismenetluses ka määruskaebuse kohtulahendite peale (mh esitada määruskaebuse Riigikohtule), kuid ei saa seda teha enda nimel, vaid asjaosaliste esindajana ja nende nimel.
Määruskaebus ringkonnakohtu määruse peale tuleb TsMS § 698 lg 1 järgi esitada Riigikohtule, mitte ringkonnakohtule ja iseenesest tuleb tähtaja arvestamisel lähtuda kaebuse jõudmisest Riigikohtusse. Siiski on antud asjaoludel võimalik analoogia korras rakendada TsMS § 65 ja lugeda kaebus tähtaegselt esitatuks ka juhul, kui see esitatakse kaebetähtaja jooksul ringkonnakohtule.
|
| 3-2-1-78-09
|
Riigikohus |
08.10.2009 |
|
Seadus võimaldab kinnistu jagamisega samaaegselt kokku leppida jagamise tulemusel tekkiva kinnistu omandiõiguse üleandmises (asjaõigusleping).
Hageja nõude kohustada kostjat andma nõusolek enda kustutamiseks kinnistusraamatust ja kandma hageja kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse rahuldamisel ei ole tulenevalt KRS § 341 lg-st 7 vajalik kohtuotsus, mis asendaks kostja kinnistusametile esitatava nõusoleku kinnisomandi üleandmiseks.
Kuigi lepingu sõnastuse alusel ei ole võimalik kindlaks määrata täpselt kinnistu jagamisel tekkivate kinnistute piire, ei välista see lepingu lugemist müügilepinguks. Võimalik, et leping on lahtise tingimusega müügileping. Selleks, et pidada lepingut lahtise tingimusega müügilepinguks VÕS § 26 tähenduses, peab poolte kokkulepe olema piisav, et lugeda müügileping sõlmituks. Kui leping on lahtise tingimusega müügileping VÕS § 26 järgi, siis tuleb lepingu tõlgendamise teel jõuda selgusele, kes pidi lahtise tingimuse määrama. Tulenevalt VÕS § 26 lg-st 9 on kohtul pädevus lahtiseks jäänud lepingutingimust määrata. Sarnaselt määrab kohus kinnisasja jagamisel tekkivate kinnisasjade piirid ka kaasomandi lõpetamisel selle reaalosadeks jagamise teel. Kohtu poolt lahtise tingimuse määramine VÕS § 26 lg 9 alusel eeldab sellekohast hagi.
|
| 3-2-1-8-11
|
Riigikohus |
04.04.2011 |
|
Kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks on nõutav isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks. Asjaõiguse üleandmisel on puudutatud isikuks asjaõiguse omaja, kelle õigus üle kantakse. Puudutatud isiku nõusolek ei ole nõutav mh juhul, kui kande tegemist taotletakse jõustunud kohtuotsuse alusel. Kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, võib tahteavaldust asendada jõustunud kohtuotsus, millega tuvastatakse sellise kohustuse olemasolu.
Kuna lepingust taganemise avaldusele ei ole vorminõuet ette nähtud, võib notariaalsest kinkelepingust taganeda ka lihtkirjaliku avaldusega (vt nt Riigikohtu 12. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 23).
Vt Riigikohtu 1. detsembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-05, p-d 26-27 ja Riigikohtu 22. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-06, p 12 ja p 16.
|
| 3-2-1-85-11
|
Riigikohus |
24.10.2011 |
|
Vt puudutatud isiku kohta KRS § 341 lg 2 p 3 tähenduses Riigikohtu 7. oktoobri 2009. a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-2-5-09, p 8.
KRS § 341 (puudutatud isiku nõusolek) lg 7 p 1 ja KRS § 35 (kinnistamiseks vajalikud dokumendid) lg 4 tähenduses on puudutatud isikuks, kelle nõusolek kande tegemiseks pole nõutav, vaid isik, kelle suhtes on kinnistamisavaldusele lisatud kohtumäärus tehtud.
Kuna PKS § 17 lg 2 (kehtiva PKS § 28 lg 1 esimene lause) järgi käsutavad abikaasad ühisvara kokkuleppel, seatakse ka ühisomandis olevale kinnisasjale hüpoteek üldjuhul abikaasade kokkuleppel (vt Riigikohtu 7. oktoobri 2009. a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-2-5-09).
|
| 3-2-1-160-11
|
Riigikohus |
06.02.2012 |
|
Kinnisasja koormava asjaõiguse sisu muutmine AÕS § 641 järgi eeldab õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepet.
AÕS §-s 641 ja KRS § 341 lg-s 1 sätestatakse kinnistusraamatuõiguse keskne põhimõte, millega tagatakse, et kinnistusraamatusse kantud õiguste omajate õigusi nende tahte vastaselt ei kitsendataks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. jaanuari 2007 otsus nr 3-2-1-144-06, p 10).
Kinnisasja omaniku nõusolek ei ole AÕS § 226 lg-s 2 nimetatud juhtudel vajalik üksnes siis, kui kasutusõiguse üleandja üleantava õiguse sisu ei muuda: kui kasutusõigus antakse tervikuna üle või seda koormatakse. Sellisel juhul ei muutu midagi võlgnetavas kohustuses ja omaniku kaitset
Kinnisasja omaniku nõusolek ei ole AÕS § 226 lg-s 2 nimetatud juhtudel vajalik üksnes siis, kui kasutusõiguse üleandja üleantava õiguse sisu ei muuda: kui kasutusõigus antakse tervikuna üle või seda koormatakse. Sellisel juhul ei muutu midagi võlgnetavas kohustuses ja omaniku kaitset vajavad huvid jäävad samaks.
Isikliku kasutusõiguse jagamine erineb kasutusõiguse võõrandamisest. Kasutusõiguse üleandmisel läheb üle kogu õigus, jagamisel tekkivad derivatiivselt aga uued õigused, mille sisu peab olema juba isikliku kasutusõiguse kui asjaõiguse iseloomust tulenevalt väga selgelt määratletud. Seega ei ole isiklike kasutusõiguste jagamine üksikuteks õigusteks võimalik ilma kinnisasja omaniku nõusolekuta. Kinnisasja omaniku nõusolek on isikliku kasutusõiguse jagamisel põhjendatud, sest kinnisasja igakordne omanik peab teadma, millise sisuga õigus tema kinnisasja koormab.
Kinnisasja koormava asjaõiguse sisu muutmine AÕS § 641 järgi eeldab õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepet.
AÕS §-s 641 ja KRS § 341 lg-s 1 sätestatakse kinnistusraamatuõiguse keskne põhimõte, millega tagatakse, et kinnistusraamatusse kantud õiguste omajate õigusi nende tahte vastaselt ei kitsendataks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. jaanuari 2007 otsus nr 3-2-1-144-06, p 10).
Kinnisasja omaniku nõusolek ei ole AÕS § 226 lg-s 2 nimetatud juhtudel vajalik üksnes siis, kui kasutusõiguse üleandja üleantava õiguse sisu ei muuda: kui kasutusõigus antakse tervikuna üle või seda koormatakse. Sellisel juhul ei muutu midagi võlgnetavas kohustuses ja omaniku kaitset vajavad huvid jäävad samaks.
AÕS §-s 641 ja KRS § 341 lg-s 1 sätestatakse kinnistusraamatuõiguse keskne põhimõte, millega tagatakse, et kinnistusraamatusse kantud õiguste omajate õigusi nende tahte vastaselt ei kitsendataks (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. jaanuari 2007 otsus nr 3-2-1-144-06, p 10).
|
| 3-2-1-67-12
|
Riigikohus |
12.06.2012 |
|
Kinnisasja (kinnistu) koosseisu faktilised andmed, nagu katastritunnus, asukoht ja pindala, ei ole kanneteks asjaõigusseaduse ega kinnistusraamatuseaduse järgi (vt ka Riigikohtu 8. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-11, p 31). Sellistele faktilistele andmetele ei kohaldu AÕS § 56 lg 1 kinnistusraamatusse kantud andmete õigsuse eeldamise kohta ja § 561 kinnistusraamatu andmetele tugineva heauskse omandamise kohta.
Haldusmenetluse olemasolu ei välista kinnistu piiride kindlakstegemist tsiviilkohtumenetluses. Hagimenetluses on võimalik mh esitada AÕS § 129 alusel hagi piiri kindlakstegemiseks. See ei välista aga piiri tuvastamist ka AÕS § 80 järgse vindikatsioonihagi lahendamisel vaidlusaluse kinnisasja osa omandiõiguse ja/või valduse väljanõudmise kohta. Kinnisasjade vaheliste piiride kulgemine on esmajoones naabrusõiguslik eraõiguslik küsimus. Asja lahendamise käigus tsiviilkohtumenetluses saab vajadusel anda õigusliku hinnangu ka haldusaktile, mh kindlaks teha, kas haldusakt kehtib ja kas see on õiguspärane (vt ka nt Riigikohtu 8. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 34).
Kohtule esitatud hagiavalduse tagasivõtmine või sellest loobumine ei jõustu enne, kui kohus on selle määrusega vastu võtnud ja selles osas menetluse lõpetanud. Kuni loobumistaotluse lahendamiseni, on hagejal õigus ümber mõelda ja avaldus tagasi võtta, st oma menetluslikku positsiooni muuta.
Haldusmenetluse olemasolu ei välista kinnistu piiride kindlakstegemist tsiviilkohtumenetluses. Hagimenetluses on võimalik mh esitada AÕS § 129 alusel hagi piiri kindlakstegemiseks. See ei välista aga piiri tuvastamist ka AÕS § 80 järgse vindikatsioonihagi lahendamisel vaidlusaluse kinnisasja osa omandiõiguse ja/või valduse väljanõudmise kohta. Kinnisasjade vaheliste piiride kulgemine on esmajoones naabrusõiguslik eraõiguslik küsimus. Asja lahendamise käigus tsiviilkohtumenetluses saab vajadusel anda õigusliku hinnangu ka haldusaktile, mh kindlaks teha, kas haldusakt kehtib ja kas see on õiguspärane (vt ka nt Riigikohtu 8. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 34).
Katastriandmete muutmisega kaasneb vastavalt ka kinnisasja koosseisu andmete muutmine kinnistusraamatus. Kui kinnisasja piiri kindlakstegemisel tegelikult piiri muudetakse, st kinnisasjast osa võõrandatakse või omandatakse, on ühtlasi tegemist kinnisasja käsutamisega AÕS § 641 mõttes, milleks on vajalik notariaalselt tõestatud asjaõigusleping ja kanne kinnistusraamatus (vt ka Riigikohtu 1. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-10, p 10).
Kui kinnisasja piiri kindlakstegemisel tegelikult piiri muudetakse, st kinnisasjast osa võõrandatakse või omandatakse, on ühtlasi tegemist kinnisasja käsutamisega AÕS § 641 mõttes, milleks on vajalik notariaalselt tõestatud asjaõigusleping ja kanne kinnistusraamatus (vt ka Riigikohtu 1. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-10, p 10).
Kohtuotsuse resolutsioon peab olema selge ja arusaadav ka muu otsuse tekstita (vt ka nt Riigikohtu 5. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-08, p 13; 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10, p 13).
Katastriüksuse kaardijärgsete piiride ebaõigsuse võib tuvastada nii haldusmenetluses kui ka tsiviilkohtumenetluses. Haldusmenetluses vajalikke tahteavaldusi nt piiride kindlakstegemiseks saab vajadusel asendada ka hagimenetluses, kui pooltel on kas naabrussuhtest või kas või heast usust tulenev kohustus aidata kaasa piirivaidluse lahendamisel (vt ka nt Riigikohtu 19. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-11, p-d 28-30).
Haldusmenetluse olemasolu ei välista aga piiride kindlakstegemist tsiviilkohtumenetluses. Hagimenetluses on võimalik mh esitada AÕS § 129 alusel hagi piiri kindlakstegemiseks. See ei välista aga piiri tuvastamist ka AÕS § 80 järgse vindikatsioonihagi lahendamisel vaidlusaluse kinnisasja osa omandiõiguse ja/või valduse väljanõudmise kohta. Kinnisasjade vaheliste piiride kulgemine on esmajoones naabrusõiguslik eraõiguslik küsimus. Asja lahendamise käigus tsiviilkohtumenetluses saab vajadusel anda õigusliku hinnangu ka haldusaktile, mh kindlaks teha, kas haldusakt kehtib ja kas see on õiguspärane (vt ka nt Riigikohtu 8. veebruari 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-05, p 34).
Katastriüksuse moodustamisel nii maa mõõdistamisega kui ka plaani- ja kaardimaterjali alusel kaardistatakse tegelikkusele vastavad piirisuhted looduses. See tähendab, et kaart peab kirjeldama mõõdistamisel ilmnevat tegelikku olukorda, mitte et kinnisasjade tegelikud piirid määratakse vältimatult katastriüksuse kaardistatud piiride alusel.
Kui piiri asukoht looduses ei ole teada või on naaberkinnisasjade omanike vahel vaidluse all, saab piiri kindlakstegemisel lähtuda AÕS § 129 lg 2 esimesest lausest ja MaaKS § 15 lg-st 1 tulenevalt esmajoones kaartidest ja plaanidest. Piirivaidlustes eeldatakse katastrikannete õigsust. Katastriüksuse piiride õigsuse eelduse saab vaidluses ümber lükata mh sellega, et piirid võivad olla kaardistatud valesti. Sellise kahtluse olemasolul tuleb hinnata AÕS § 129 lg-te 2 ja 3 järgi kõiki piiriandmeid kogumis.
Vaatlusprotokolli peab andma edasi esmajoones kohtu enda vahetult tajutut (vt ka nt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 26).
|
| 3-2-1-147-14
|
Riigikohus |
11.02.2015 |
|
ORAS § 18 lg-s 1 sätestatud keeld ei laiene omandireformi õigustatud subjektile. (p 18)
Isikul, kes ei ole tagatislepingu või hüpoteegiga tagatava laenulepingu pool, ei ole huvi nende tehingute tühisuse tuvastamiseks (vt Riigikohtu 9. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p 22). (p 18)
Alates 1. jaanuarist 2015 jõustunud menetluskulude kindlaksmääramise uue korra loomisel on seadusandja tekitanud rakendussätete kehtestamata jätmisega olulise õigusliku segaduse, kuidas määrata kindlaks menetluskulud pooleli olevates menetlustes. (p 22)
Rakendusprobleemi ületamiseks tuleb tõlgendada kehtivaid menetluskulude kindlaksmääramise sätteid selliselt, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv). (p 22)
Kui tuvastatud on hüpoteegi heauskne omandamine, ei ole võimalik KRS § 72 lg 2 tõttu kinnistusraamatusse (vahe)omanikuna kanda riiki isegi juhul, kui erastamistehingud peaksid osutuma tühisteks. (p 20)
Heauskne omandamine on üldjuhul lõplik (erand nt VÕS § 1040). (p 15)
Kui tuvastatud on hüpoteegi heauskne omandamine, ei ole võimalik KRS § 72 lg 2 tõttu kinnistusraamatusse (vahe)omanikuna kanda riiki isegi juhul, kui erastamistehingud peaksid osutuma tühisteks. (p 20)
Heauskne omandamine on üldjuhul lõplik (erand nt VÕS § 1040).
Heauskselt omandatud hüpoteegi kasutamine uute kohustuste tagamiseks ei ole pahauskne juhul, kui ajaliselt pärast hüpoteegi sissekandmist kantakse kinnistusraamatusse sisse kinnisasja käsutamise keelumärge. Sel juhul ei ole tegemist hüpoteegi käsutamisega TsÜS § 88 lg 1 tähenduses, vaid hüpoteegi kasutamisega. Vastupidine seisukoht tähendaks hüpoteegi kui majanduskäibes väga olulise laenude tagamise vahendi kahjustamist. (p 15)
Isikul, kes ei ole tagatislepingu või hüpoteegiga tagatava laenulepingu pool, ei ole huvi nende tehingute tühisuse tuvastamiseks (vt Riigikohtu 9. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p 22). (p 18)
AÕS § 349 lg 1 annab hüpoteegi kustutamise või enda nimele kandmise nõudeõiguse vaid kinnisasja omanikule. Kui hüpoteek tagab kehtivat kohustust, ei ole AÕS § 349 lg-t 1 võimalik kohaldada. (p 17)
|
| 3-2-1-95-15
|
Riigikohus |
29.09.2015 |
|
Kui mõni kolmas isik (nt võlgniku abikaasa) väidab täiturile, et vara, millele täitur on asunud formaalsest võlgnikule kuulumise eeldusest lähtudes sissenõuet pöörama, kuulub talle (nt ühisvarana), võib täitur taotleda vara arestist vabastamiseks sissenõudjalt ja võlgnikult selleks vajalikke tahteavaldusi. Kui sissenõudja ei esita kohtutäiturile avaldust vara arestist vabastamiseks või võlgnik ei nõustu vara arestist vabastamisega, saab isik, kes väidab arestitud asja endale kuuluvat, esitada TMS §-s 222 sätestatud hagi sissenõudja ja võlgniku vastu. Lisaks saab abikaasa kaitsta oma õigusi ka kinnistusraamatu kande parandamist taotledes. (p 20)
Kohtutäituril on piiratud võimalus vabastada asi arestist kolmanda isiku avalduse alusel TMS § 77 lg 2 järgi, kui on ilmne, et ta on arestinud kolmandale isikule kuuluva asja. Kinnisasja puhul peaks selline võimalus sissenõudja nõusolekuta olema harv. (p 21)
Kui sissenõudja või võlgnik keeldub vara omanikuks olevale isikule andmast nõusolekut vara arestist vabastamiseks olukorras, kus on ilmselge, et arestitud vara ei kuulu võlgnikule või vähemasti üksnes võlgnikule, võib kolmandal isikul olla nende vastu nõudeõigus talle tekitatud kahju hüvitamiseks VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 ja VÕS § 1050 alusel. (p 23)
Aresti tühiseks lugemise aluseks ei ole asjaolud, et täitur ei sisenenud arestimisel elamusse, arestimisakt ei vasta formaalsetele nõuetele, võlgnikule ei väljastatud arestimisakti tõestatud ärakirja või võlgnik ei näinud manukaid. (p 27)
Täituril ei ole kohustust vabastada kinnistut aresti alt enne täituritasu ja täitekulude tasumist. (p 28)
TMS § 13 lg 1 järgi eeldatakse abikaasa vara suhtes toimuva täitemenetluse sissenõudja kasuks, et võlgnikust abikaasa valduses olev või abikaasade kaasvalduses olev vallasasi on võlgnikust abikaasa omandis. Kinnisasja kuuluvuse kohta loob sarnase eelduse AÕS § 56 lg 1, mille järgi eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust. Need on formaalsete kriteeriumidega (valdus, kinnistusraamatu kanne) seotud eeldused, mis kehtivad nii sissenõudja kui ka täituri kohta. (p 18)
Kui sissenõudja ei esita kohtutäiturile avaldust vara arestist vabastamiseks või võlgnik ei nõustu vara arestist vabastamisega, saab isik, kes väidab arestitud asja endale kuuluvat, esitada TMS §-s 222 sätestatud hagi sissenõudja ja võlgniku vastu. Lisaks saab abikaasa kaitsta oma õigusi ka kinnistusraamatu kande parandamist taotledes. (p 20)
Kui sissenõudja või võlgnik keeldub vara omanikuks olevale isikule andmast nõusolekut vara arestist vabastamiseks olukorras, kus on ilmselge, et arestitud vara ei kuulu võlgnikule või vähemasti üksnes võlgnikule, võib kolmandal isikul olla nende vastu nõudeõigus talle tekitatud kahju hüvitamiseks VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 ja VÕS § 1050 alusel. (p 23)
Kui sissenõudja ei esita kohtutäiturile avaldust vara arestist vabastamiseks või võlgnik ei nõustu vara arestist vabastamisega, saab isik, kes väidab arestitud asja endale kuuluvat, esitada TMS §-s 222 sätestatud hagi sissenõudja ja võlgniku vastu. Lisaks saab abikaasa kaitsta oma õigusi ka kinnistusraamatu kande parandamist taotledes. (p 20)
Kuna sissenõuet saab abikaasade ühisvarale pöörata TMS § 14 lg 1 järgi üksnes võlgnikuks mitteoleva abikaasa nõusolekul või siis, kui on olemas mõlemat abikaasat kohustust täita kohustav täitedokument, saab rahalist nõuet abikaasast võlgniku suhtes täitemenetluses täita üksnes tema lahusvara arvel. Kui lahusvarast nõude rahuldamiseks ei jätku ja sissenõue soovitakse pöörata ühisvarale, peab sissenõudja TMS § 14 lg 2 ja PKS § 33 lg 3 teise lause järgi esitama hagi võlgniku ühisvara jagamiseks. (p 17)
|
| 3-2-1-66-16
|
Riigikohus |
15.06.2016 |
|
Kui hoonestusõiguse omandab kinnisasja omanik, siis üldjuhul tuleb kinnisasja omaniku avalduse alusel hoonestusõigus kustutada. Tulenevalt märke muutmise vajadusest on hoonestusõiguse esemeks olevaid ehitisi üürinud üürnik ka KRS § 341 lg 2 p 6 mõttes puudutatud isik, kelle nõusolek on vajalik hoonestusõiguse kustutamiseks. (p 17)
Hoonestusõiguse kustutamisel kehtivad üürilepingust tulenevad üürniku õigused edasi. VÕS § 291 lg 2 kohaldub ka hoonestusõiguse lõpetamisel. Hoonestusõiguse esemeks olevate ehitiste kasutamiseks seatud üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused lähevad pärast hoonestusõiguse lõppemist üle kinnisasja omanikule. (p 14)
Kui hoonestajast üürileandja otsustab hoonestusõiguse võõrandada, saab üürnik kõik üürilepingust tulenevad nõuded panna maksma ka hoonestusõiguse uue omaniku suhtes. Hoonestusõiguse omandajale lähevad üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused üle VÕS § 291 lg 1 alusel. (p 15)
VÕS § 324 lg 1 järgi seatud märge tagab, et VÕS § 324 lg 2 kohaselt peab ka uus hoonestusõiguse omanik lubama hoonestusõigust üürilepingu alusel kasutada. (p 16)
See, kas kohus kohaldab hagi tagamisel TsMS § 377 lg-t 1 või 2, sõltub eelkõige hageja taotluses välja toodud asjaoludest. Erinevalt TsMS § 377 lg-st 1 ei ole hagi tagamisel esialgse õigussuhte reguleerimise korras TsMS § 377 lg 2 alusel oluline, kas hagi tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või teha selle võimatuks. Samas eeldab TsMS § 377 lg 2 järgi õigussuhte esialgne reguleerimine, et see on vajalik olulise kahju või omavoli vältimiseks või muul põhjusel. Kohtul tuleb õigussuhte esialgsel reguleerimisel alati põhjendada, millise olulise kahju vältimiseks või muul põhjusel on hagi tagamine vajalik. (p 11)
Tulenevalt TsMS § 378 lg-st 4 võib hagi tagamiseks kasutada keelumärget üldjuhul vaid siis, kui see on vajalik hagi rahuldamise või kohtuotsuse täitmise tagamiseks. Keelumärke seadmine võib olla lubamatu, kui hagis esitatud nõuded ei ole kinnisasja käsutamisega üldse seotud. Seetõttu tuleks hagi tagamisel eelkõige hinnata, kas käsutuskeelu seadmata jätmine ka tegelikult takistab kohtuotsuse täitmist või üldse kahjustab hageja õigusi. (p 12)
Põhjendamatu on seada hagi tagamise abinõu pärast kohtumenetluse lõppemist ka kogu üürilepingu kehtivuse ajaks. (p 19)
|
| 2-19-13335/3
|
Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium |
23.10.2019 |
|
KRS § 34 lg 21 ja KRS § 341 lg 51 on erinormid AÕS § 330 ja AÕS § 642 suhtes osas, mis puudutab avalduste vorminõuet. Hüpoteegi kustutamiseks vajalikud tahteavaldused ei pea olema notariaalselt kinnitatud vormis, vaid need võivad olla ka digitaalselt allkirjastatud vormis (p 7).
KRS § 34 lg 21 ja KRS § 341 lg 51 eesmärgiks on võimaldada notariaalse allkirjakinnitusega dokumentide asemel kasutada digitaalallkirjastatud dokumentide esitamise võimalust, et vähendada kinnisvaratehingutega seotud kulusid, tagada notariteenuse kiirem kättesaadavus ja teha isikutele digitaalkirja kasutamise abil asjaajamine kiiremaks ja mugavamaks (p 9).
|
| 2-20-154/24
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
28.10.2020 |
|
Asjas oli vaidlus selles, kas tegemist oli lihtsa maakorraldustoimingu käigus piiride muutmise kokkuleppega MaaKS § 2 lg 2 p 3 ja lg 5 mõttes ja kinnistamisavalduse peab esitama Maa-amet või oli tegemist notariaalset tõestamist nõudva asjaõigusliku omandi üleandmise tehinguga ja kinnistamisavalduse peab esitama notar.
MaaKS § 2 lg 5 sätestab, et maakorraldusseaduse alusel läbiviidava maakorraldustoimingu käigus ei toimu kinnisasjaõiguse käsutamist asjaõigusseaduse tähenduses.
Asja materjalide põhjal tõestas notar kinnisasjade omanike notariaalsed kokkulepped kinnisasja osade omandiõiguse üleandmise kohta. Seega on tegemist kinnisasjaõiguse käsutamisega asjaõigusseaduse tähenduses.
Eelnevast tulenevalt on notari tõestatud tehing kinnisomandi üleandmise tehing AÕS § 641 mõttes. KRS § 34 lg 71 kohaselt, kui kinnistamisavaldusele tuleb seaduse kohaselt lisada notariaalselt tõestatud käsutustehing, peab kinnistamisavaldus olema notariaalselt kinnitatud. Sellisel juhul esitatakse kinnistamisavaldus koos kinnistamiseks vajalike dokumentidega kinnistusosakonnale kinnistamisavalduse kinnitanud notari vahendusel. Mõjuval põhjusel võib kinnistamisavalduse ja kinnistamiseks vajalikud dokumendid esitada teise notari vahendusel. Seega, kuna praegusel juhul on tegemist kinnisomandi üleandmisega AÕS § 64 1 mõttes, tuli kinnistamisavaldus koos kinnistamiseks vajalike dokumentidega kinnistusosakonnale esitada notari vahendusel. (p 15)
|
| 2-19-18271/13
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
04.11.2020 |
|
Hüpoteegipidaja kui õigustatud isiku tahteavaldus ja kinnisasja omaniku nõusolek hüpoteegi lõpetamise kohta peavad olema notariaalselt kinnitatud. Tegemist on materiaalõigusliku avaldusega hüpoteegi lõpetamise kohta (hüpoteegi lõpetamise käsutustehing) ja materiaalõigusliku nõusolekuga hüpoteegi lõpetamise kohta, mida reguleerib asjaõigusseadus.
Lisaks ülalnimetatud tahteavaldusele ja nõusolekule asjaõiguse lõpetamise kohta, tuleb asjaõiguse lõpetamiseks (hüpoteegi kustutamiseks) teha kanne ka kinnistusraamatusse ning seda reguleerib kinnistusraamatuseadus. (p-d 12-13)
|
| 3-18-687/61
|
Riigikohtu halduskolleegium |
24.03.2021 |
|
VeeS v.r § 5 (kehtiva VeeS § 23 lg 1 p 2) kohaselt on territoriaalmeri (ehk Läänemeri) avalik veekogu, mis kuulub riigile. Avalik veekogu ei ole tsiviilkäibes (VeeS v.r § 5 lg 2 ja kehtiva VeeS § 23 lg 2). AÕS § 133 järgi ulatub kinnisomand avaliku veekogu kaldajooneni ehk veekogu tavalise veepiirini. (p 14)
VeeS v.r § 5 lg 2 rikkumine ei välista haldusakti kehtivust (HMS § 60), ent ei muuda omandiõiguse ulatust. Asja kuulumine tsiviilkäibesse ei sõltu asja puudutavate tehingute ega haldusaktide kehtivusest. (p 16)
VeeS v.r § 5 (kehtiva VeeS § 23 lg 1 p 2) kohaselt on territoriaalmeri (ehk Läänemeri) avalik veekogu, mis kuulub riigile. Avalik veekogu ei ole tsiviilkäibes (VeeS v.r § 5 lg 2 ja kehtiva VeeS § 23 lg 2). AÕS § 133 järgi ulatub kinnisomand avaliku veekogu kaldajooneni ehk veekogu tavalise veepiirini. (p 14)
VeeS v.r § 5 lg 2 rikkumine ei välista haldusakti kehtivust (HMS § 60), ent ei muuda omandiõiguse ulatust. Asja kuulumine tsiviilkäibesse ei sõltu asja puudutavate tehingute ega haldusaktide kehtivusest. (p 16)
Ehkki katastriüksuse saab moodustada ka veealast (vt kuni 1. juulini 2018 kehtinud Vabariigi Valitsuse 23. oktoobri 2008. a määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ § 6 p 4 ja praegu kehtiva keskkonnaministri 14. augusti 2018. a määruse nr 30 „Katastriüksuse moodustamise kord“ (määrus nr 30) § 38 lg 7 p 4, MaaKatS § 181 lg 4), ei kehti see avalike veekogude kohta. Seda ei võimalda AÕS § 133 ega määruse nr 30 § 12 lg 2 p 1, mille kohaselt määratakse katastriüksuse piir avalikul veekogul maakatastri aluskaardil olevale kaldajoonele. (p 17)
Katastriüksuse moodustamine või sellest keeldumine on haldusakt (vrd maa sihtotstarbe määramine või sellest keeldumine, RKHKo nr 3-3-1-13-05, p 10). (p 14)
Kolleegium selgitab esmalt, et pindalaandmetel kui KRS § 13 lg 1 järgi registriosa esimesse jakku kantavatel andmetel ei ole KRS § 13 lg 2 järgi kinnistusraamatu kande tähendust. Nii on tsiviilkolleegium oma varasemas praktikas leidnud, et kinnisasja (kinnistu) koosseisu andmed, nagu katastritunnus, asukoht ja pindala, märgitakse KRS § 13 lg 1 järgi registriosa esimesse jakku. Sellised faktilised andmed kinnisasja kohta ei ole KRS § 13 lg 2 teise lause järgi kanneteks asjaõigusseaduse ega kinnistusraamatuseaduse järgi (vt RKTKo nr 3-2-1-156-11, p 31). See tähendab, et kinnistusraamatu kanne ei ole vaatamata katastritunnuse märkimisele kinnisasja piiride osas määrav. Seega ei kohaldu piiriandmetele ka AÕS § 56 lg 1 kinnistusraamatusse kantud andmete õigsuse eeldamise kohta ja § 561 kinnistusraamatu andmetele tugineva heauskse omandamise kohta (vt RKTKo nr 3-2-1-67-12, p 20). (p 14)
Maa-amet on pädev kontrollima, kas kehtiva õiguse kohaselt on võimalik maaüksust katastrisse kanda (sh seda, millistes piirides saab kinnisasja jagada). HMS § 6 järgi on haldusorgan kohustustatud selgitama välja menetletavas asjas olulise tähtsusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Seega pidi Maa-amet tuvastama tähtsust omavad asjaolud, et hinnata soovitud katastriüksuse kande õiguspärasust. MaaKatS v.r § 8 lg 2 pole ainus norm, mida peab maakatastri kande tegemisel järgima. Maa-amet pidi lähtuma ka VeeS v.r §-st 5 ja AÕS §-st 133. Seejuures ei ole Maa-amet ületanud oma pädevust. Kolleegium ei nõustu kaebaja väitega, et Maa-amet asus kande õiguslikke aluseid kontrollides hoopis omandiküsimusi lahendama (tuvastama maa tegelikku omanikku väljaspool konkreetset haldusmenetlust) ja järelevalvemenetlust läbi viima. Kuna kaebaja taotletav registrikanne oli õigusvastane, tuli selle tegemisest keelduda (põhiseaduse (PS) § 3 lg 1). (p 15)
Ehkki katastriüksuse saab moodustada ka veealast (vt kuni 1. juulini 2018 kehtinud Vabariigi Valitsuse 23. oktoobri 2008. a määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ § 6 p 4 ja praegu kehtiva keskkonnaministri 14. augusti 2018. a määruse nr 30 „Katastriüksuse moodustamise kord“ (määrus nr 30) § 38 lg 7 p 4, MaaKatS § 181 lg 4), ei kehti see avalike veekogude kohta. Seda ei võimalda AÕS § 133 ega määruse nr 30 § 12 lg 2 p 1, mille kohaselt määratakse katastriüksuse piir avalikul veekogul maakatastri aluskaardil olevale kaldajoonele. (p 17)
Isegi kui KRS § 13 lg 4 tingimused olid täidetud, ei olnud Maa-ametil kinnistu pindala parandamiseks kinnistusraamatus vaja kaebaja kui puudutatud isiku nõusolekut taotleda, sest seaduse järgi ei ole kaebaja kunagi vaidlusaluse veeala omanik olnud ega ole tal selle veeala suhtes kunagi ka muud subjektiivset õigust tekkinud. Katastripidaja ei pea seadusega vastuolus ja ilmselgelt vigaste kinnistu pindala andmete parandamiseks kinnisasja omaniku või puudutatud isiku nõusolekut hagema. (p 21)
Kaebaja ei olnud veeala omanik PS § 32 mõttes. Nõudeõigus ebaõigete andmete ulatuses omandi tunnustamiseks (kinnis)asja suhtes, mis ei saa olla kellegi omandis, ei ole PS § 32 kaitsealas. (p 21)
Haldusorgani menetluskulud võivad jääda tema enda kanda ka siis, kui kaebus lahendatakse haldusorgani kasuks (vt RKHKo nr 3-3-1-50-16, p 22 ning otsus asjas nr 3-3-1-63-10, p 32 ja seal viidatud kohtupraktika). Maa-ameti menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda. Asjas lahendatud küsimused võisid küll olla spetsiifilised ja seonduda mitmesuguste õigusharudega, kuid vaidlustatud haldusakt ei väljunud Maa-ameti põhiülesannete raamidest. (p 24)
|
| 2-21-5900/7
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
13.12.2021 |
|
Kohtulikust kompromissist tulenev asjaõigusleping on võrdsustatud notariaalselt tõestatud asjaõiguslepinguga. (p 9)
Kohtulikus kompromissis sisalduvat asjaõiguslepingut ei pea notariaalselt tõestama ega esitama kinnistusosakonnale notari vahendusel. (p 10)
Kohtulikust kompromissist tuleneva asjaõiguslepingu alusel esitatud kinnistamisavalduse esitamiseks antud volitus ei pea olema notariaalselt kinnitatud. (p 11)
|
| 2-22-15688/6
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
29.11.2023 |
|
KRS § 1 lg 1 teise lause kohaselt on kinnistusraamatu peamiseks eesmärgiks koguda, säilitada ja avalikustada teavet muu hulgas kinnisasja koormavate asjaõiguste lõpetamise kohta. On oluline, et kinnistusraamatu põhjal oleks võimalik saada usaldusväärne ettekujutus sellest, missugused piiratud asjaõigused kinnisasja koormavad. Seda väljendavad mh võimalikud kokkulepped selle kohta, millal ja missugustel eeldustel kinnisasi neist koormavatest õigustest võib vabaneda. (p 9)
Kui saabub tingimus, millega oli seotud reaalservituudi kestmine (nt öeldakse üles reaalservituudi seadmise aluseks olnud võlaõiguslik leping), muutub reaalservituudi kanne TsÜS § 105 lg 1 järgi ebaõigeks. Sellisel juhul on võimalik taotleda kinnistusosakonnalt ebaõige kande parandamist. Kui saabunud tingimus on selline, mida saab kontrollida formaalses kinnistusraamatumenetluses, siis on võimalik lõppenud servituut kustutada kinnistusraamatust ilma puudutatud isiku nõusolekuta. Nt KRS § 495 järgi (mis reguleerib kande kustutamist tähtpäeva saabumisel) võib kustutada ilma õigustatud isiku nõusolekuta kande sellise õiguse lõppemise kohta, mille kestmine oli seotud õigustatud isiku jõudmisega teatud vanuseni, samuti mõne muu kindlaksmääratud tingimuse täitumisel. Ülejäänud juhtudel on vastavalt KRS §-le 341 vajalik puudutatud isiku nõusolek, mida saab nõuda AÕS § 65 lg 1 alusel. (p 14)
Kohtunikuabil tuleb anda hinnang mh sellele, kas taotletav kanne (ka viitelisena AÕS § 571 kaudu) moonutaks reaalservituudi põhilist asjaõiguslikku sisu. Samas ei saa kohtunikuabi formaalses kinnistusraamatumenetluses asuda kindlaks tegema tingimuse saabumise aluseks olevaid asjaolusid neil juhtudel, kui kande tegemiseks on nõutav puudutatud isiku nõusolek. (p 17)
Reaalservituudi seadmiseks ja ka juba kinnistusraamatusse kantud reaalservituudi sisu muutmiseks on tulenevalt AÕS §-st 641 vajalik õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse. Notariaalselt tõestatud vormi nõuet kordab AÕS § 173 lg 1. (p 9)
Õiguslikult on lubatav siduda piiratud asjaõiguse (sh reaalservituudi) kestvus äramuutva tingimusega, milleks on selle servituudi seadmise aluseks olnud võlaõigussuhte lõppemine mh ülesütlemise tagajärjel. (p 12)
Reaalservituudi seadmise aluseks olnud võlaõigusliku lepingu ülesütlemist saab pidada objektiivselt ja selgelt määratletavaks tingimuseks ning seda on võimalik mh reaalservituudi lõppemise äramuutva tingimusena kanda kinnistusraamatusse. Selline tingimus peab olema näha reaalservituudi kohta tehtavas kandes. AÕS §-s 571 käsitletud viite abil on võimalik täpsustada, missugustel eeldustel tekib asjaomase võlaõigusliku lepingu lõpetamise (nt kokkulepitud alusel ülesütlemise) õigus. (p-d 13 ja 15)
Kui saabub tingimus, millega oli seotud reaalservituudi kestmine (nt öeldakse üles reaalservituudi seadmise aluseks olnud võlaõiguslik leping), muutub reaalservituudi kanne TsÜS § 105 lg 1 järgi ebaõigeks. Sellisel juhul on võimalik taotleda kinnistusosakonnalt ebaõige kande parandamist. Kui saabunud tingimus on selline, mida saab kontrollida formaalses kinnistusraamatumenetluses (nt KRS § 495), siis on võimalik lõppenud servituut kustutada kinnistusraamatust ilma puudutatud isiku nõusolekuta. (p 14)
Kohtunikuabil tuleb kandemenetluses anda hinnang mh sellele, kas taotletav kanne (ka viitelisena AÕS § 571 kaudu) moonutaks reaalservituudi põhilist asjaõiguslikku sisu (vt ka RKTKm nr 3-2-1-106-08, p 13). (p 17)
AÕS § 172 lg 1 järgi saavad reaalservituudist tulenevad õigused kuuluda kinnisasja igakordsele omanikule, mitte teeniva kinnisasja nimeliselt kindlaksmääratud isikule. (p 18)
|
| 2-21-19325/63
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
13.03.2024 |
|
Ühishüpoteek võib tekkida sama kinnisasja kaasomandi osade koormamisel. (p 13)
Kui müüakse vaid üks ühishüpoteegiga koormatud kinnisasi (või kinnisasja mõtteline osa), siis tuleb hüpoteek sellelt kinnisasjalt TMS § 158 lg 3 esimese lause eelduse olemasolul kustutada, kuid teistele kinnisasjadele jääb hüpoteek üldjuhul püsima. (p 16)
Kui korteriühistust sissenõudja kasuks on tekkinud pandiõigus, lõpeb esimesele järjekohale seatud hüpoteek pärast korteriomandi edukat enampakkumisel müümist ja hüpoteek tuleb kinnistusraamatust kustutada. (p 14)
Hüpoteegipidajal, kui ta soovib hüpoteegi püsimajäämist, on õigus esitada TMS § 223 lg 1 järgne hagi, milles saab korteriühistu nõuet vaidlustada, kui kohtutäitur on enampakkumise aktis märkinud, et hüpoteek tuleb pärast kinnisasja mõttelise osa müümist kinnistusraamatust kustutada. (p 15)
Kui kohtutäitur esitab ekslikult avalduse hüpoteegi kustutamiseks kinnisasjalt, mida täitemenetluses ei müüdud, ei ole see alus enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks, vaid tegu on küsimusega, mis lahendatakse registrimenetluses. Kui hüpoteek siiski ekslikult kustutatakse, on hüpoteegipidajal võimalik taotleda TsMS § 600 lg 1 ja kinnistusraamatuseaduse § 621 lg 1 p 1 ja § 631 lg 1 alusel kande parandamist. (p 16)
Müüdud asja koormavate asjaõiguste lõppemine on üks enampakkumise olulistest tingimustest. Hüpoteegipidajal on õigus esitada TMS § 223 lg 1 järgne hagi, kui kohtutäitur on enampakkumise aktis märkinud, et hüpoteek tuleb pärast kinnisasja mõttelise osa müümist kinnistusraamatust kustutada. Enampakkumise kehtetuks tunnistamise hagi menetlusse on kaasatud kõik isikud, kelle õigusi hüpoteegi püsimajäämine või kustutamine puudutab. (p 15)
Kui müüdud asja koormava hüpoteegi püsimajäämine või kustutamine on seotud otseselt sellega, kas täitemenetlusega ühinenud korteriühistul on rahaline nõue võlgniku vastu, võib hüpoteegipidaja esitada TMS § 223 järgses hagis ka vastuväiteid korteriühistu rahalisele nõudele. (p 15)
Kui võlgnik või sissenõudja ei ole vaidlustanud arestimisaktist nähtuvat (kinnis)asja hinda, kaotab ta TMS § 217 lg 6 kohaselt vähemalt üldjuhul õiguse esitada hinna kohta vastuväiteid TMS § 223 lg 1 järgse hagiga. (p 19)
KrtS § 44 lg 2 kohaselt kohaldatakse korteriühistu pandiõigusele seadustes esimesel järjekohal oleva hüpoteegi kohta sätestatut. Kui kinnisasi müüakse esimesel (eespoolsemal) järjekohal asuva hüpoteegipidaja nõude alusel, siis järjekohas tagapool asuvad õigused lõpevad pakkumise parimaks tunnistamisega (TMS § 158 lg 3) ja need kustutatakse kinnistusraamatust kohtutäituri avalduse alusel (TMS § 160 lg 1). Kui korteriühistust sissenõudja kasuks on tekkinud pandiõigus, lõpeb esimesele järjekohale seatud hüpoteek pärast korteriomandi edukat enampakkumisel müümist ja hüpoteek tuleb kinnistusraamatust kustutada. (p 14)
TMS § 153 lg 2 alusel kinnisasjast Interneti kuulutuses fotode avaldamata jätmine ei pruugi olenevalt asjaoludest tingimata tähendada enampakkumise oluliste tingimuste rikkumist, kuid menetlusosaliste asjakohaste väidete kohta tuleb võtta seisukoht. (p 17)
Kui müüdud asja koormava hüpoteegi püsimajäämine või kustutamine on seotud otseselt sellega, kas täitemenetlusega ühinenud korteriühistul on rahaline nõue võlgniku vastu, võib hüpoteegipidaja esitada TMS § 223 järgses hagis ka vastuväiteid korteriühistu rahalisele nõudele.
Üldjuhul on sobiv õiguskaitsevahend sissenõudjate vaidluste lahendamiseks täitemenetluses täidetavate nõuete suuruse üle TMS § 109 järgne jaotuskava vaidlustamise hagi. Kuigi selle hagiga saab sissenõudja vaidlustada raha jagamist sissenõudjale, kel täitemenetluses nõuet ei ole, ei saa selle hagiga saavutada hüpoteegipidaja hüpoteegi püsimajäämist. Nimelt mõjutab hüpoteegi püsimajäämine ka enampakkumisel asja ostnud isiku õigusi, mistõttu ei saa seda küsimust lahendada menetluses, kuhu teda kaasatud ei ole. (p 15)
Saades kohtutäiturilt TMS § 160 lg 1 järgse avalduse ostja kinnistusraamatusse omanikuna sissekandmiseks ja keelumärke ja lõppevate õiguste kustutamiseks, peab kinnistusosakond kontrollima, kas avalduses taotletu vastab avaldusele lisatud enampakkumise aktist nähtuvatele asjaoludele, sh kas õigused, mille kustutamist taotletakse, koormavad enampakkumisel võõrandatud kinnisasja (mõttelist osa). Seega kui kohtutäitur esitab ekslikult avalduse hüpoteegi kustutamiseks kinnisasjalt, mida täitemenetluses ei müüdud, ei ole see alus enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks, vaid tegu on küsimusega, mis lahendatakse registrimenetluses. Kui hüpoteek siiski ekslikult kustutatakse, on hüpoteegipidajal võimalik taotleda TsMS § 600 lg 1 ja kinnistusraamatuseaduse § 621 lg 1 p 1 ja § 631 lg 1 alusel kande parandamist.
Küll aga ei ole registrimenetluse olemusest tingituna võimalik selles sisuliselt kontrollida seda, kas täitemenetluses täidetud nõue, mis tugines müüdud kinnisasja koormavast hüpoteegist järjekohalt eespool olevale õigusele, on põhjendatud või mitte. Tegemist on sisulise õigusvaidlusega, mida formaliseeritud registrimenetluse raames ei saa lahendada. (p 16)
|
Facebook
Twitter