III-2/1-75/95
|
Riigikohus |
03.11.1995 |
|
|
| III-2/1-82/95
|
Riigikohus |
14.11.1995 |
|
|
| III-2/1-96/95
|
Riigikohus |
14.12.1995 |
|
|
| 3-2-1-129-96
|
Riigikohus |
05.12.1996 |
|
TsK § 173 kohaselt tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse sätetele või lepingu tingimustele.
|
| 3-2-1-15-04
|
Riigikohus |
18.02.2004 |
|
Apellatsioonikohus on rikkunud TsMS § 330 lg 4 ja § 231 lg 4, jättes hindamata kostjate seletused ja tunnistaja ütlused.
Kauba vastuvõtmine juba sõlmitud ostu-müügilepingu alusel ei olnud selle sõlmimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse järgi käsitatav tehingu või õigustoiminguna. Seetõttu ei oma tähtsust, kas kauba vastuvõtjal oli volitus tehingute või õigustoimingute tegemiseks. Vaidlus võib olla selle üle, kas müüja on lepingut kohaselt täitnud, sh kas kaup on antud üle lepingus kokku lepitud isikule.
|
| 3-2-1-46-04
|
Riigikohus |
16.04.2004 |
|
Kohtuotsus ei või olla vastuoluline (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-75-03).
See, et vahendusleping ei näinud ette, kuidas toimub varasema võla kustutamine, ei tähenda iseenesest, et hagejal ei olnud õigust kostja makstud summasid arvestada varasemast lepingust tuleneva võla katteks. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsK § 173 lg 1 ja § 174 kohaselt tuli kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt lepingu sätetele ja ühepoolne keeldumine kohustise täitmisest ei olnud lubatud.
|
| 3-2-1-3-07
|
Riigikohus |
21.03.2007 |
|
VÕS § 1 lg 1 järgi kohaldatakse võlaõigusseaduse üldosas sätestatut mh ka võlasuhetele, mis ei ole tekkinud lepingust. Seega saab võlaõigusseaduse üldosa kohaldada lisaks võlaõigusseaduses sätestatud lepingulistele ja lepinguvälistele kohustustele ka muudele seaduse alusel tekkinud kohustustele, sh perekonnaseaduses sätestatud ülalpidamiskohustustele niivõrd, kuivõrd perekonnaseaduses ei ole ette nähtud teisiti. Kuna perekonnaseadus ülalpidamiskohustuse täitmist täiendavalt ei reguleeri, tuleb selles küsimuses lähtuda võlaõigusseaduse regulatsioonist.
Vanem ei täida ülalpidamiskohustust ka siis, kui ta teeb seda ebapiisavalt või ebaregulaarselt.
VÕS § 1 lg 1 järgi kohaldatakse võlaõigusseaduse üldosas sätestatut mh ka võlasuhetele, mis ei ole tekkinud lepingust. Seega saab võlaõigusseaduse üldosa kohaldada lisaks võlaõigusseaduses sätestatud lepingulistele ja lepinguvälistele kohustustele ka muudele seaduse alusel tekkinud kohustustele, sh perekonnaseaduses sätestatud ülalpidamiskohustustele niivõrd, kuivõrd perekonnaseaduses ei ole ette nähtud teisiti. Kuna perekonnaseadus ülalpidamiskohustuse täitmist täiendavalt ei reguleeri, tuleb selles küsimuses lähtuda võlaõigusseaduse regulatsioonist.
Elatise väljamõistmisel saab lugeda ülalpidamiskohustuse täidetuks, sh osaliselt täidetuks, kui kohustus täidetakse nõuetekohaselt, sh õigele isikule, seejuures tuleb lähtuda ka VÕS § 76 lg-st 3.
Tulenevalt PKS § 61 lg-st 1 on vanem täitnud ülalpidamiskohustuse siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb. Reeglina ei saa ülalpidamiskohustust lugeda nõuetekohaselt täidetuks, kui raha on makstud alaealisele lapsele endale. Vaid siis, kui lapse eest igapäevaselt hoolitsev vanem annab eelnevalt nõusoleku ülalpidamisekohustuse täitmiseks alaealisele lapsele või kiidab sellisel viisil antud ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks, on elatise maksmiseks kohustatud vanem oma kohustuse kohaselt täitnud. Kui vastav nõusolek või heakskiit puudub, ei ole ülalpidamiskohustus kohaselt täidetud. Heakskiit võib TsÜS § 68 lg 3 järgi väljenduda ka vanema teos, millest võib järeldada vanema heakskiitu, nt kui vanem asub lapse kontole kantud raha kasutama.
Vanem ei täida ülalpidamiskohustust ka siis, kui ta teeb seda ebapiisavalt või ebaregulaarselt.
Elatise väljamõistmisel saab lugeda ülalpidamiskohustuse täidetuks, sh osaliselt täidetuks, kui kohustus täidetakse nõuetekohaselt, sh õigele isikule, seejuures tuleb lähtuda ka VÕS § 76 lg-st 3.
Tulenevalt PKS § 61 lg-st 1 on vanem täitnud ülalpidamiskohustuse siis, kui ta on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb. Reeglina ei saa ülalpidamiskohustust lugeda nõuetekohaselt täidetuks, kui raha on makstud alaealisele lapsele endale. Vaid siis, kui lapse eest igapäevaselt hoolitsev vanem annab eelnevalt nõusoleku ülalpidamisekohustuse täitmiseks alaealisele lapsele või kiidab sellisel viisil antud ülalpidamiskohustuse täitmise hiljem heaks, on elatise maksmiseks kohustatud vanem oma kohustuse kohaselt täitnud. Kui vastav nõusolek või heakskiit puudub, ei ole ülalpidamiskohustus kohaselt täidetud. Heakskiit võib TsÜS § 68 lg 3 järgi väljenduda ka vanema teos, millest võib järeldada vanema heakskiitu, nt kui vanem asub lapse kontole kantud raha kasutama.
|
| 3-2-1-71-07
|
Riigikohus |
26.09.2007 |
|
Tsiviilkohtumenetluse seadustik ega võlaõigusseadus ei näe ette, et puudustest teavitamist saab tõendada üksnes dokumentaalse tõendiga.
Kui asi vaadatakse üle enne müügilepingu sõlmimist ja müügilepingus märgitakse, et ostja on asja eelnevalt üle vaadanud, siis tuleb eeldada, et ostja nõustus asja ostma koos ülevaatamisel avastatud puudustega, ilma et neid puudusi oleks müügilepingus märgitud.
Seadusest ei tulene, et müüdav korteriomand peab olema elamiskõlbulik. Kui ostja oli nõus omandama korteri talle teadaolevate puudustega, siis ei saa ta tugineda VÕS § 77 lg 1 teise lause järgi sellele, et korteriomand pidi olema keskmise kvaliteediga.
Ostetud asja ülevaatamise kohustus pärast müügilepingu sõlmimist on VÕS § 219 järgi üksnes isikul, kes on müügilepingu sõlminud oma majandus- ja kutsetegevuses.
Tsiviilkohtumenetluse seadustik ega võlaõigusseadus ei näe ette, et puudustest teavitamist saab tõendada üksnes dokumentaalse tõendiga.
VÕS § 112 lg 1 esimese lause kohaselt võib lepingupool alandada tema poolt kohustuste täitmise eest tasutavat hinda võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse, kui ta võtab vastu kohustuse mittekohase täitmise. VÕS § 103 lg 1 esimese lause kohaselt vastutab võlgnik kohustuse mittevabandatava rikkumise eest (vt VÕS § 103 lõiked 2 ja 3), välja arvatud, kui seadusest või lepingust tulenevalt ei sõltu vastutus rikkumise vabandatavusest (vt VÕS § 103 lg 4).
Seadusest ei tulene, et müüdav korteriomand peab olema elamiskõlbulik. Kui ostja oli nõus omandama korteri talle teadaolevate puudustega, siis ei saa ta tugineda VÕS § 77 lg 1 teise lause järgi sellele, et korteriomand pidi olema keskmise kvaliteediga.
VÕS § 14 lg-st 2 tuleneb kohustus teatada lepingueelsete läbirääkimiste teisele poolele kõigist asjaoludest, mille vastu isikul on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Kui isik vajas korterit elamiseks, siis oli tema huviks enne müügilepingu sõlmimist muu hulgas saada teada, kas ja missugust remonti ostetav korter vajab selleks, et sinna saaks mõistliku aja jooksul pärast müügilepingu sõlmimist elama asuda.
|
| 3-2-1-15-08
|
Riigikohus |
20.03.2008 |
|
Mõistlikku tähtaega leppetrahvi nõudest teatamiseks tuleb hakata lugema päevast, mil kahjustatud pool avastas kohustuse rikkumise. Olukorras, kus pooled pikendasid tähtaega kohustuse nõuetekohaseks täitmiseks, tuleb leppetrahvi nõudest teatamise mõistlikku aega arvestada alates kohustuse täitmiseks kokkulepitud uue tähtaja möödumisest. Sellises olukorras ei ole isikul õigus nõuda leppetrahvi aja eest, mille võrra lepingu täitmise aega pikendati.
Leppetrahvi nõude esitamisest teatamine tagab selle, et võlausaldaja käitumine on võlgniku jaoks piisavalt ettenähtav ja et võlgnik saab leppetrahvi nõuet oma edasises käitumises arvestada. Teates leppetrahvi kohaldamise kohta ei pea ära näitama leppetrahvi suurust.
Mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 tähenduses mahub ajaliselt kohustuse rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele. Pooltevaheliste suhete kontekstis mõistliku aja määramisel peab arvestama kõiki asjaolusid ja poolte käitumist (VÕS § 7), st muu hulgas ka täitmise vastuvõtmise aega ja asjaolusid.
Mõistlik aeg VÕS § 159 lg 2 tähenduses mahub ajaliselt kohustuse rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele. Pooltevaheliste suhete kontekstis mõistliku aja määramisel peab arvestama kõiki asjaolusid ja poolte käitumist (VÕS § 7), st muu hulgas ka täitmise vastuvõtmise aega ja asjaolusid.
VÕS § 76 lg 4 kohaselt, kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. VÕS § 76 lg-s 4 määratletakse tõendamiskoormis, mitte ei sätestata reegleid kohustuse täitmise nõuetekohasuse kohta. Seega vaidluse korral, kui kumbki pool ei suuda tõendada oma väiteid, lähtutakse sellest, et täitmine on olnud nõuetekohane. Võlausaldajal on võimalus kohase täitmise eeldus ümber lükata.
|
| 3-2-1-108-12
|
Riigikohus |
04.10.2012 |
|
Viitenumbrit ei saa pidada nõuetekohase täitmise osaks VÕS § 76 lg 3 tähenduses. Tegemist on üksnes tehnilise abivahendiga, mis lihtsustab võlausaldaja menetluskorda. Sellise tehnilise abivahendi kasutamine ei saa tekitada õiguslikku tagajärge, et võlgniku kohustus jääb makse võimaliku tagasikandmise tõttu täitmata.
VÕS § 91 lg 3 järgse nõuetekohase täitmisega on tegemist ka juhul, mil summa hoolimata viitenumbri puudumisest jõuab võlausaldaja kontole.
VÕS § 91 lg 3 järgse nõuetekohase täitmisega on tegemist ka juhul, mil summa hoolimata viitenumbri puudumisest jõuab võlausaldaja kontole. Sel juhul ei ole ka enam oluline, et võlausaldaja viitenumbri puudumise tõttu summa maksja panka tagasi kannab. See kehtib ka avalik-õiguslike rahaliste kohustuste täitmisel, kui avalik-õigusliku rahalise nõude täitmist reguleerivatest õigusaktidest ei tulene teisiti.
Viitenumbrit ei saa pidada nõuetekohase täitmise osaks VÕS § 76 lg 3 tähenduses. Tegemist on üksnes tehnilise abivahendiga, mis lihtsustab võlausaldaja menetluskorda. Sellise tehnilise abivahendi kasutamine ei saa tekitada õiguslikku tagajärge, et võlgniku kohustus jääb makse võimaliku tagasikandmise tõttu täitmata.
|
| 3-2-1-127-16
|
Riigikohus |
15.12.2016 |
|
VÕS § 76 lg 4 kohaldub, kui teenus on vastu võetud. Veekeskusesse sisenemine pärast pääsme ostmist ei tähenda, et teenus oleks vastu võetud. Kui isik saab tervisekahjustuse teenuse osutamise ehk veekeskuses viibimise ajal, siis ei saa hinnata tõendeid VÕS § 76 lg-st 4 lähtuvalt. (p 13)
VÕS § 620 lg 2 esimesest lausest tuleneb käsunduslepingu olemust ja sisu arvestades koosmõjus VÕS § 2 lg-ga 2 veekeskusele kui käsundisaajale kaitsekohustus, mille kohaselt võib iga veekeskuse külastaja eeldada, et teenuse pakkuja hoiab ära teenuse kasutajale kahju tekkimise ja teda teavitatakse veekeskuses valitsevatest ohtudest. Kui isik libeda põranda tõttu veekeskuses kukub ja kehavigastuse saab, siis on olemas põhjuslik seos käsundisaaja lepingulise kohustuse rikkumise, käsundiandja kehavigastuse ja sellega tekkinud varalise ja mittevaralise kahju vahel (VÕS § 127 lg 4). Käsundisaaja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et ta oli hoolas VÕS § 620 mõttes. (p 14)
|
Facebook
Twitter