3-2-1-8-06
|
Riigikohus |
23.03.2006 |
|
Kostja tugines tarbijakäenduse vastuväidetele, hageja leidis, et kostja ühines kohustusega selle tagamise eesmärgil VÕS § 178 mõttes. Eelkõige eristab tagamise eesmärgil kohustusega ühinemist ja käendust see, et kohustusega ühinedes muutub isik võlgnikuks, käendaja kohustus on aga tagada põhivõlgniku kohustuse täitmist.
VÕS § 34 järgi on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Tarbija mõistet täiendab tarbijakaitseseaduse § 2 lg 1, mille kohaselt on tarbija füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega.
VÕS § 34 järgi on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Tarbija mõistet täiendab tarbijakaitseseaduse § 2 lg 1, mille kohaselt on tarbija füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega.
Kui lepingust on selgelt võimalik aru saada, et üks allakirjutanutest on lepingus võtnud endale eraisikuna nõuete tagamise kohustuse ning seesama isik kirjutas lepingule alla äriühingu seadusliku esindajana, siis kirjutas ta lepingule alla samal ajal ka füüsilise isikuna.
Eelkõige eristab käendust ja tagamise eesmärgil kohustusega ühinemist see, et kohustusega ühinedes muutub isik võlgnikuks, käendaja kohustus on aga tagada põhivõlgniku kohustuse täitmist.
Eelkõige eristab tagamise eesmärgil kohustusega ühinemist ja käendust see, et kohustusega ühinedes muutub isik võlgnikuks, käendaja kohustus on aga tagada põhivõlgniku kohustuse täitmist.
|
| 3-2-1-100-06
|
Riigikohus |
15.11.2006 |
|
Hagiavalduse esitamine ei ole üldjuhul vastuolus hea usu põhimõttega, kui hagi esitatakse seaduses sätestatud aegumistähtaegu järgides ning kahju ei suurene selle tekkimisest kuni hagi esitamiseni.
TsK § 211 p 2 tuleb tõlgendada selliselt, et käendaja vastutus lõpeb käendatava kohustise täitmise lepingus märgitud lõpptähtajast kolme kuu möödumisel, kui lepingus ei olnud teisiti kokku lepitud.
Määratlemata tulevaste kohustuste käendamisele suunatud käendusleping on kestvusleping, millele kohaldatakse VÕSRS § 12 lg 1 järgi võlaõigusseaduses sätestatut.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-119-04.
|
| 3-2-1-102-07
|
Riigikohus |
07.11.2007 |
|
Tsiviilõiguse ühe üldise põhimõtte - hea usu põhimõtte - funktsiooniks on ka lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamise kuritarvitamise piiramine. Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega. Õiguste teostamise piiramine tähendab, et kohus ei kohalda konkreetsel halvas usus käitumise juhul seadusest või lepingust tulenevat. Õiguste kuritarvitamine võib toimuda erinevalt, sealhulgas vastuolulise käitumisega.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-137-03.
Pankrotimenetluses tehtav kohtuotsus nõude tunnustamise ja selle ulatuse kohta ei mõjuta käendajat ega vabasta teda tema vastu nõude esitamisel vastuväidete olemasolul nende esitamise ja tõendamise vajadusest.
Asjaolu, et käenduslepinguga tagatav laen muutus sissenõutavaks pärast võlaõigusseaduse jõustumist ei ole iseenesest aluseks pidada käenduslepingut kestvuslepinguks. Kestvuslepinguid täidetakse pikema aja jooksul, samuti peab kohustuse täitmises esinema mingi korduvus või perioodilisus. Käendusleping võib olla kestvuslepinguks juhul, kui käendatakse mitte konkreetset kohustust, vaid teatavat liiki tulevikus tekkivaid kohustusi, eriti pikaajalisest suhtest tulenevaid kohustusi.
|
| 3-2-1-33-08
|
Riigikohus |
29.04.2008 |
|
Vähemalt liisinguandja tüüptingimustes on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Selline tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 kohaselt ebamõistlikult teist poolt kahjustav ja seega tühine ka juhul, kui teiseks pooleks ei ole tarbija, vaid teine pool tegutseb samuti oma majandus- või kutsetegevuses.
Kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Lubatuks ei saa aga pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Selliselt vastab see tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p-le 5, kuna liisingulepingut rikkunud liisinguvõtjalt võetakse sisuliselt võimalus tõendada tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude suurust. Sellise tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustatavust eeldatakse VÕS § 44 kohaselt ka mõlemapoolselt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul.
Liisinguandja nõude arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 (ei enne 27. detsembrit 2003 kehtinud ega kehtivas redaktsioonis) järgi ei ole liisingueseme müük, oluline on selle väärtus.
Vähemalt liisinguandja tüüptingimustes on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Selline tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 kohaselt ebamõistlikult teist poolt kahjustav ja seega tühine ka juhul, kui teiseks pooleks ei ole tarbija, vaid teine pool tegutseb samuti oma majandus- või kutsetegevuses.
Kuigi VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on sel juhul mõistlik ja lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Lubatuks ei saa aga pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Selliselt vastab see tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p-le 5, kuna liisingulepingut rikkunud liisinguvõtjalt võetakse sisuliselt võimalus tõendada tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude suurust. Sellise tüüptingimuse ebamõistlikku kahjustatavust eeldatakse VÕS § 44 kohaselt ka mõlemapoolselt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-90-07.
Käenduslepingule, mis on sõlmitud enne 1. juulit 2006. a, kohaldatakse võlaõigusseadust.
|
| 3-2-1-126-09
|
Riigikohus |
08.12.2009 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-89-08. Osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija.
Ainuüksi mittetulundusühingu juhtorganisse kuulumine ei ole käsitatav juhtorgani liikme iseseisva majandus- või kutsetegevusena. Alati ei pruugi mittetulundusühingu juhatuse liikme mittetulundusühingu kohustuse täitmise tagamiseks antud käendus olla tarbijakäendus. Kui näiteks mittetulundusühingu juhatuse liige tagab käendajana sama mittetulundusühingu majandustegevuses võetud kohustust, mis on samal ajal seotud mittetulundusühingu juhatuse liikme enda majandus- või kutsetegevusega, võib asjaolude kohaselt olla tegemist tavalise käendusega, mitte tarbijakäendusega.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-89-08. Osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija.
Ainuüksi mittetulundusühingu juhtorganisse kuulumine ei ole käsitatav juhtorgani liikme iseseisva majandus- või kutsetegevusena. Alati ei pruugi mittetulundusühingu juhatuse liikme mittetulundusühingu kohustuse täitmise tagamiseks antud käendus olla tarbijakäendus. Kui näiteks mittetulundusühingu juhatuse liige tagab käendajana sama mittetulundusühingu majandustegevuses võetud kohustust, mis on samal ajal seotud mittetulundusühingu juhatuse liikme enda majandus- või kutsetegevusega, võib asjaolude kohaselt olla tegemist tavalise käendusega, mitte tarbijakäendusega.
|
| 3-2-1-111-10
|
Riigikohus |
21.12.2010 |
|
Kui käendusleping on sõlmitud enne 1. juulit 2002, tuleb VÕSRS § 12 lg 2 alusel hinnata, kas see on kehtivalt sõlmitud enne 1. juulit 2002 kehtinud tsiviilkoodeksi sätete järgi.
Ainuüksi mittetulundusühingu juhtorganisse kuulumine ei ole käsitatav juhtorgani liikme käenduse andmisel iseseisva majandus- või kutsetegevusena (Vt Riigikohtu 8. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-09, p 13). Sama kehtib ka äriühingu juhatuse liikme kohta. Samuti ei piisa selleks, et käenduse andmist saaks lugeda seotuks käendaja majandus- või kutsetegevusega asjaolust, et käendaja on aktsiaseltsi, kelle kohustusi ta käendab, väikeaktsionär.
|
| 3-2-1-178-10
|
Riigikohus |
22.03.2011 |
|
Sisuliselt on õppelaen tavaline tsiviilõiguslik laenuleping, mille eripäraks on soodusintress (intressivahe katab riik) ja riigipoolne tagatus krediidiasutuse ees.
Õppelaenu saaja kohustuse täitmisel pangale läheb panga nõue üle riigile. Tegemist on seadusjärgse lepingulise nõude ülemineku juhtumiga VÕS § 173 lg 1 mõttes, st õigusjärglusega TsÜS § 6 mõttes, täpsemalt eriõigusjärglusega.
Riigilt krediidiasutusele tasutud rahalt laenusaaja poolt riigile makstav intress ei ole mitte riigi eraldi nõue õppelaenu saaja vastu, vaid seadusjärgne viivisenõue VÕS § 113 lg 1 mõttes, mida riik saab arvutada talle üleläinud nõude rahuldamisega viivitamise korral.
Õppelaenu puhul saab riigitagatise andmisele ja sellest tulenevatele suhetele täiendavalt kohaldada käendusele sätestatut. Erisuseks käendusest on see, et kehtinud HaS § 362 lg 1 ei sätestanud riigi puhtakujulist solidaarvastutust laenusaajaga (nagu näeb üldjuhul ette VÕS § 145 lg 1), vaid n-ö täiendava vastutuse, mis kohaldub, kui laenusaaja (ja käendajad) vabatahtlikult oma kohustusi ei täida. Kehtiva ÕÕS § 21 lg 2 järgi on põhivõlgniku maksejõuetuse risk vähemalt käendajate suhtes jäetud üksnes nende kanda. Sellega on riik ennast käendajatega võrreldes privilegeerinud, st taganud endale teiste tagatiste andjate suhtes tagasinõudeõiguse täies ulatuses.
Enne võlaõigusseaduse jõustumist kehtinud lepingutele kohaldatakse põhimõtteliselt varem kehtinud materiaalõigust. Esmalt tähendab see, et lepingu (sh kestvuslepingu) kehtivust hinnatakse selle sõlmimise ajal kehtinud seaduse järgi (vt ka Riigikohtu 21. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-10, p 10). Samuti tähendab see, et lepingust tulenevate kohustuste täitmist ja nende rikkumise tagajärgi hinnatakse varem kehtinud seaduse järgi. Eriregulatsioon kehtib VÕSRS § 7 järgi varem tehtud tehingu tühistamise ja lõpetamise kohta. (p 15)
Riigilt krediidiasutusele tasutud rahalt õppelaenu saaja poolt riigile makstav intress ei ole mitte riigi eraldi nõue õppelaenu saaja vastu, vaid seadusjärgne viivisenõue VÕS § 113 lg 1 mõttes, mida riik saab arvutada talle üleläinud nõude rahuldamisega viivitamise korral.
Aegumise peatumise aluseks TsÜS § 167 lg 1 mõttes ei ole kohustatud isikule korduvate kirjade saatmine, kui kohustatud isik sellele läbirääkimiste pidamise tahtega vastanud ei ole.
Õppelaenu puhul saab riigitagatise andmisele ja sellest tulenevatele suhetele täiendavalt kohaldada käendusele sätestatut.
ÕÕS § 21 lg 2 järgi on põhivõlgniku maksejõuetuse risk vähemalt käendajate suhtes jäetud üksnes nende kanda. Sellega on riik ennast käendajatega võrreldes privilegeerinud, st taganud endale teiste tagatiste andjate suhtes tagasinõudeõiguse täies ulatuses.
Õppelaenu saaja kohustuse täitmisel pangale läheb panga nõue üle riigile. Tegemist on seadusjärgse lepingulise nõude ülemineku juhtumiga VÕS § 173 lg 1 mõttes, st õigusjärglusega TsÜS § 6 mõttes, täpsemalt eriõigusjärglusega.
|
| 3-2-1-177-10
|
Riigikohus |
23.03.2011 |
|
Käenduslepingust peab tulenema isiku tahe vastutada võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuste täitmise eest. Kui käendaja on lepingule alla kirjutanud äriühingu seadusliku esindajana ja lepingus sisaldub punkt tema kui füüsilise isiku kohustuse kohta, on isik teinud kehtiva tahteavalduse hoolimata sellest, et lepingus ei ole teda lepingupoolena märgitud. Käendaja allkiri lepingul kinnitab tema tahteavaldust (vt Riigikohtu 23. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-06, p 11).
Kohustusega ühinemise ja käenduse erisuste kohta vt Riigikohtu 23. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-06, p-d 13-14.
Kohustusega ühinemise ja käenduse erisuste kohta vt Riigikohtu 23. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-06, p-d 13-14.
|
| 3-2-1-148-11
|
Riigikohus |
01.02.2012 |
|
Juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu osanikust või aktsionärist juhatuse liikmel. Osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija. Ainuüksi mittetulundusühingu juhtorganisse kuulumine ei ole käsitatav juhtorgani liikme käenduse andmisel iseseisva majandus- või kutsetegevusena.
Sama kehtib ka äriühingu juhatuse liikme kohta. Samuti ei piisa selleks, et käenduse andmist saaks lugeda seotuks käendaja majandus- või kutsetegevusega, asjaolust, et käendaja on aktsiaseltsi, kelle kohustusi ta käendab, väikeaktsionär. Kokkulepe, millega äriühingu juhatuse liige võtab endale kohustuse vastutada äriühingu lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, ei ole praktikas ebaharilik. Seega ei laiene äriühingu osanikule ja juhatuse liikmele võlaõigusseaduse tarbijakaitsesätted. Käendaja, kes on käenduslepingu sõlminud ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu, ei vaja käendaja tarbijakäenduslepingust tulenevat kaitset.
Füüsilisest isikust käendaja puhul tuleb alati tuvastada, kas ta tegutseb käenduslepingut sõlmides ja põhikohustuse täitmist tagades majandus- või kutsetegevuses või väljaspool seda. Samuti on oluline eristada käendaja isiklikku seotust põhivõlgnikuga ja käendaja vahetut majanduslikku huvi põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu. Kui käendajaks on füüsiline isik, tuleb kohtutel kontrollida, kas käendaja tegutses käenduslepingut sõlmides tarbijana või mitte.
Juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama äriühingu osanikust või aktsionärist juhatuse liikmel. Osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse liige ei olnud lepingus tarbija. Ainuüksi mittetulundusühingu juhtorganisse kuulumine ei ole käsitatav juhtorgani liikme käenduse andmisel iseseisva majandus- või kutsetegevusena.
Sama kehtib ka äriühingu juhatuse liikme kohta. Samuti ei piisa selleks, et käenduse andmist saaks lugeda seotuks käendaja majandus- või kutsetegevusega, asjaolust, et käendaja on aktsiaseltsi, kelle kohustusi ta käendab, väikeaktsionär. Kokkulepe, millega äriühingu juhatuse liige võtab endale kohustuse vastutada äriühingu lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, ei ole praktikas ebaharilik. Seega ei laiene äriühingu osanikule ja juhatuse liikmele võlaõigusseaduse tarbijakaitsesätted. Käendaja, kes on käenduslepingu sõlminud ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu, ei vaja käendaja tarbijakäenduslepingust tulenevat kaitset.
Füüsilisest isikust käendaja puhul tuleb alati tuvastada, kas ta tegutseb käenduslepingut sõlmides ja põhikohustuse täitmist tagades majandus- või kutsetegevuses või väljaspool seda. Samuti on oluline eristada käendaja isiklikku seotust põhivõlgnikuga ja käendaja vahetut majanduslikku huvi põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu. Kui käendajaks on füüsiline isik, tuleb kohtutel kontrollida, kas käendaja tegutses käenduslepingut sõlmides tarbijana või mitte.
|
| 3-2-1-166-14
|
Riigikohus |
04.03.2015 |
|
Osaühingu juhatuse liikme tahteavaldust kinnitav allkiri lepingul võib olla käsitatav ka tema kui füüsilise isiku tahteavaldusena, mh võib sellisest lepingust tuleneda juhatuse liikme isiklik vastutus osaühingu kohustuste täitmise eest, sh käendus. (p 10)
Juhatuse liiget ei saa lugeda isiklikku käenduslepingut sõlminuks, kui tema käenduskohustus tuleneb osaühingu ja võlausaldaja vahel sõlmitud lepingu tüüptingimustest. (p 11)
Juhatuse liiget ei saa lugeda isiklikku käenduslepingut sõlminuks, kui tema käenduskohustus tuleneb osaühingu ja võlausaldaja vahel sõlmitud lepingu tüüptingimustest. (p 11)
|
| 3-2-1-156-15
|
Riigikohus |
13.01.2016 |
|
Üldjuhul peab krediidiandja teavitama käendajat kõigist põhivõlgnikuga seotud asjaoludest, mille kohta tal on teavet ja mille vastu võib käendajal olla oluline huvi, mh näiteks põhivõlgnike krediidivõimekusest. Samuti võib laenuandjal olla kohustus avaldada käendaja sellekohasel soovil, millised lisatagatised lisaks käendusele laenulepinguga võetud kohustusi tagavad. Juhul, kui krediidiandja jätab käenduslepingu sõlmimisel käendaja või põhivõlgnike krediidivõimekuse kontrollimata, ei ole käendusleping tühine. Käendusleping ei saa olla heade kommete vastane ja seega tühine seetõttu, et krediidiandja ei teata käendajale olulistest asjaoludest, ega ka juhul, kui krediidiandja ei hinda krediidi andmisel põhivõlgnike või käenduslepingu sõlmimisel käendaja krediidivõimekust. (p 12)
Üldjuhul peab krediidiandja teavitama käendajat kõigist põhivõlgnikuga seotud asjaoludest, mille kohta tal on teavet ja mille vastu võib käendajal olla oluline huvi, mh näiteks põhivõlgnike krediidivõimekusest. Samuti võib laenuandjal olla kohustus avaldada käendaja sellekohasel soovil, millised lisatagatised lisaks käendusele laenulepinguga võetud kohustusi tagavad. Juhul, kui krediidiandja jätab käenduslepingu sõlmimisel käendaja või põhivõlgnike krediidivõimekuse kontrollimata, ei ole käendusleping tühine. Käendusleping ei saa olla heade kommete vastane ja seega tühine seetõttu, et krediidiandja ei teata käendajale olulistest asjaoludest, ega ka juhul, kui krediidiandja ei hinda krediidi andmisel põhivõlgnike või käenduslepingu sõlmimisel käendaja krediidivõimekust. (p 12)
Üldjuhul ei pea krediidiandja käendajat uue käenduslepingu sõlmimisel informeerima, et käenduslepingu sõlmimisel lisaks käendusele muid tagatisi ei ole ning seda ka siis, kui varasema käenduslepingu puhul oli selline lisatagatis olemas. (p 14)
Käendajal, kelle suhtes võlausaldaja rikub teavitamiskohustust ega teata talle põhivõlgnike halvast majanduslikust olukorrast, võib tulenevalt VÕS §-st 14 olla kahju hüvitamise nõue krediidiandja vastu. Neist asjaoludest, mille teatamist teine pool tulenevalt VÕS § 14 lg-st 2 mõistlikult oodata ei saa, ei pea teatama (vt RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 25). (p 17)
Üldjuhul peab krediidiandja teavitama käendajat kõigist põhivõlgnikuga seotud asjaoludest, mille kohta tal on teavet ja mille vastu võib käendajal olla oluline huvi, mh näiteks põhivõlgnike krediidivõimekusest. Samuti võib laenuandjal olla kohustus avaldada käendaja sellekohasel soovil, millised lisatagatised lisaks käendusele laenulepinguga võetud kohustusi tagavad. Juhul, kui krediidiandja jätab käenduslepingu sõlmimisel käendaja või põhivõlgnike krediidivõimekuse kontrollimata, ei ole käendusleping tühine. Käendusleping ei saa olla heade kommete vastane ja seega tühine seetõttu, et krediidiandja ei teata käendajale olulistest asjaoludest, ega ka juhul, kui krediidiandja ei hinda krediidi andmisel põhivõlgnike või käenduslepingu sõlmimisel käendaja krediidivõimekust. (p 12)
Üldjuhul ei pea krediidiandja käendajat uue käenduslepingu sõlmimisel informeerima, et käenduslepingu sõlmimisel lisaks käendusele muid tagatisi ei ole ning seda ka siis, kui varasema käenduslepingu puhul oli selline lisatagatis olemas. (p 14)
Kui laenuandja jätab käendaja teavitamata põhivõlgniku halvast majanduslikust olukorrast, võib see olla käenduslepingu tühistamise aluseks. Samas kannab käendaja üldjuhul tagatava kohustusega mittetutvumisest tingitud võimaliku eksimuse riisikot. (p 14)
Kui võlausaldaja ja käendaja on esmalt sõlminud ühe käenduslepingu ja hiljem sõlmitakse selle asemele uus, siis tuleb lisaks tühistamise materiaalsete eelduste täidetusele hinnata ka seda, miks uus käendusleping sõlmiti - kas seetõttu, et vältida üles öeldud laenulepingust tuleneva võla kohest sissenõudmist käendajalt kui solidaarvõlgnikult (VÕS § 145 lg 1), või üksnes soovist käendada võlakokkulepet. Tühistada saab vaid sellise tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse mõjul ehk eksimus peab olema mõjutanud lepingu sõlmimist. Kui isik teeb tehingu mingil muul põhjusel, mitte seepärast, et teda viidi olulistest asjaoludest eksimusse (st kui ta oleks teinud tehingu olenemata sellest, kas ta teadis tegelikke asjaolusid või mitte), siis ei ole tühistamise materiaalsed eeldused täidetud. (p 15)
Kui võlausaldaja ja käendaja on esmalt sõlminud ühe käenduslepingu ja hiljem sõlmitakse selle asemele uus, siis tuleb lisaks tühistamise materiaalsete eelduste täidetusele hinnata ka seda, miks uus käendusleping sõlmiti - kas seetõttu, et vältida üles öeldud laenulepingust tuleneva võla kohest sissenõudmist käendajalt kui solidaarvõlgnikult (VÕS § 145 lg 1), või üksnes soovist käendada võlakokkulepet. Tühistada saab vaid sellise tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse mõjul ehk eksimus peab olema mõjutanud lepingu sõlmimist. Kui isik teeb tehingu mingil muul põhjusel, mitte seepärast, et teda viidi olulistest asjaoludest eksimusse (st kui ta oleks teinud tehingu olenemata sellest, kas ta teadis tegelikke asjaolusid või mitte), siis ei ole tühistamise materiaalsed eeldused täidetud. (p 15)
Tehingu tühistamise materiaalsete eelduste täidetuse hindamisel tuleb arvestada TsÜS §-ga 95, mille kohaselt selleks, et kindlaks teha, kas TsÜS §-s 92 nimetatud juhtudel peab asjaolu teisele poolele teatavaks tegema, tuleb eelkõige arvestada, kas asjaolu on teisele poolele ilmselt tähtis, millised eriteadmised on pooltel, millised on teise poole mõistlikud võimalused saada vajalikke andmeid ja kui suured on vajalikud kulutused, mida ta peaks nende andmete saamiseks tegema. Tühistamisõiguse hindamisel tuleb arvestada ka TsÜS § 92 lg-ga 5, mille kohaselt ei või tehingu teinud isik tehingut tühistada, kui ta vastavalt tehingu tegemise asjaoludele ja tehingu sisule kandis eksimuse riisikot. (p 13)
Kui laenuandja jätab käendaja teavitamata põhivõlgniku halvast majanduslikust olukorrast, võib see olla käenduslepingu tühistamise aluseks. Samas kannab käendaja üldjuhul tagatava kohustusega mittetutvumisest tingitud võimaliku eksimuse riisikot. (p 14)
Kui võlausaldaja ja käendaja on esmalt sõlminud ühe käenduslepingu ja hiljem sõlmitakse selle asemele uus, siis tuleb lisaks tühistamise materiaalsete eelduste täidetusele hinnata ka seda, miks uus käendusleping sõlmiti - kas seetõttu, et vältida üles öeldud laenulepingust tuleneva võla kohest sissenõudmist käendajalt kui solidaarvõlgnikult (VÕS § 145 lg 1), või üksnes soovist käendada võlakokkulepet. Tühistada saab vaid sellise tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse mõjul ehk eksimus peab olema mõjutanud lepingu sõlmimist. Kui isik teeb tehingu mingil muul põhjusel, mitte seepärast, et teda viidi olulistest asjaoludest eksimusse (st kui ta oleks teinud tehingu olenemata sellest, kas ta teadis tegelikke asjaolusid või mitte), siis ei ole tühistamise materiaalsed eeldused täidetud. (p 15)
|
| 3-2-1-30-16
|
Riigikohus |
26.05.2016 |
|
VÕS § 14 lg 2 ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul peab käendaja tõendama, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast kohaselt informeerinud. Seevastu ei ole käendajal iseseisvat kahju hüvitamise nõuet, kui laenuandja tõendab, et ta on teavitamiskohustust täitnud ja käendaja oli või pidi olema laenusaaja majanduslikust olukorrast teadlik. (p 13)
Professionaalsel laenuandjal on VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus hinnata laenutaotleja krediidivõimet (vt RKTKo nr 3-2-1-169-13, p 21). Samuti on laenuandjal VÕS § 14 lg-st 2 tulenev olulisest informatsioonist teavitamise kohustus. Kui laenuandja laenusaaja krediidivõimet ei hinda või rikub teavitamiskohustust, võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel (vt RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 25). (p 10)
Erinevalt VÕS § 146 lg-st 3, mis kohaldub lepingu täitmise kestel põhivõlgniku kohustuse täitmise suhtes, on laenuandjal käenduslepingu sõlmimisel VÕS § 14 lg-st 2 tulenevalt teavitamiskohustus sõltumata sellest, kas käendaja teavet nõuab. (p 12)
VÕS § 14 lg 2 ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul peab käendaja tõendama, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast kohaselt informeerinud. Seevastu ei ole käendajal iseseisvat kahju hüvitamise nõuet, kui laenuandja tõendab, et ta on teavitamiskohustust täitnud ja käendaja oli või pidi olema laenusaaja majanduslikust olukorrast teadlik. (p 13)
Professionaalsel laenuandjal on VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus hinnata laenutaotleja krediidivõimet (vt RKTKo nr 3-2-1-169-13, p 21). Samuti on laenuandjal VÕS § 14 lg-st 2 tulenev olulisest informatsioonist teavitamise kohustus. Kui laenuandja laenusaaja krediidivõimet ei hinda või rikub teavitamiskohustust, võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel (vt RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 25). (p 10)
Kui võlausaldaja ei teavita käendajat käenduslepingu sõlmimisel olulistest asjaoludest ja talle tekib teatamiskohustuse rikkumise tõttu kahju, siis on tal õigus esitada võlausaldaja vastu kahju hüvitamise nõue, mida ta saab kasutada võlausaldaja nõude tasaarvestamiseks VÕS § 197 järgi. Nõuete tasaarvestamiseks ei pea käendaja esitama vastuhagi ning tasaarvestuse avalduse võib esitada ka kohtumenetluse ajal (vt RKTKo nr 3-2-1-168-15, p 16; vt ka RKTKo nr 3-2-1-42-12, p 10; RKTKo nr 3-2-1-126-13, p 12; RKTKo nr 3-2-1-145-14, p 29). (p 12)
VÕS § 14 lg 2 ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul peab käendaja tõendama, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast kohaselt informeerinud. Seevastu ei ole käendajal iseseisvat kahju hüvitamise nõuet, kui laenuandja tõendab, et ta on teavitamiskohustust täitnud ja käendaja oli või pidi olema laenusaaja majanduslikust olukorrast teadlik. (p 13)
Hea usu põhimõttest tuleneva võlausaldaja teavitamiskohustuse rikkumine ei anna käendajale iseenesest õigust keelduda käenduskohustuse täitmisest. Käendajal on kolm õiguslikku võimalust oma õiguste kaitsmiseks. Esiteks saab ta VÕS § 149 lg-te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tasaarvestada võlgniku kahju hüvitamise nõude, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, laenuandja nõudega. Teiseks saab käendajal olla VÕS § 14 lg 2 alusel teavitamiskohustuse rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Kolmandaks võib tal olla õigus käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada (vt RKTKo nr 3-2-1-157-14, p 11; RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 24-25). (p 11)
Kui võlausaldaja ei teavita käendajat käenduslepingu sõlmimisel olulistest asjaoludest ja talle tekib teatamiskohustuse rikkumise tõttu kahju, siis on tal õigus esitada võlausaldaja vastu kahju hüvitamise nõue, mida ta saab kasutada võlausaldaja nõude tasaarvestamiseks VÕS § 197 järgi. Nõuete tasaarvestamiseks ei pea käendaja esitama vastuhagi ning tasaarvestuse avalduse võib esitada ka kohtumenetluse ajal (vt RKTKo nr 3-2-1-168-15, p 16; vt ka RKTKo nr 3-2-1-42-12, p 10; RKTKo nr 3-2-1-126-13, p 12; RKTKo nr 3-2-1-145-14, p 29). (p 12)
VÕS § 14 lg 2 ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul peab käendaja tõendama, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast kohaselt informeerinud. Seevastu ei ole käendajal iseseisvat kahju hüvitamise nõuet, kui laenuandja tõendab, et ta on teavitamiskohustust täitnud ja käendaja oli või pidi olema laenusaaja majanduslikust olukorrast teadlik. (p 13)
Krediidiasutusel on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus laenulepinguid sõlmides, aga mitte käenduslepingute puhul (RKTKo nr 3-2-1-157-14, p 11). (p 15)
Erinevalt VÕS § 146 lg-st 3, mis kohaldub lepingu täitmise kestel põhivõlgniku kohustuse täitmise suhtes, on laenuandjal käenduslepingu sõlmimisel VÕS § 14 lg-st 2 tulenevalt teavitamiskohustus sõltumata sellest, kas käendaja teavet nõuab. (p 12)
Kui võlausaldaja ei teavita käendajat käenduslepingu sõlmimisel olulistest asjaoludest ja talle tekib teatamiskohustuse rikkumise tõttu kahju, siis on tal õigus esitada võlausaldaja vastu kahju hüvitamise nõue, mida ta saab kasutada võlausaldaja nõude tasaarvestamiseks VÕS § 197 järgi. Nõuete tasaarvestamiseks ei pea käendaja esitama vastuhagi ning tasaarvestuse avalduse võib esitada ka kohtumenetluse ajal (vt RKTKo nr 3-2-1-168-15, p 16; vt ka RKTKo nr 3-2-1-42-12, p 10; RKTKo nr 3-2-1-126-13, p 12; RKTKo nr 3-2-1-145-14, p 29). (p 12)
Professionaalsel laenuandjal on VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus hinnata laenutaotleja krediidivõimet (vt RKTKo nr 3-2-1-169-13, p 21). Samuti on laenuandjal VÕS § 14 lg-st 2 tulenev olulisest informatsioonist teavitamise kohustus. Kui laenuandja laenusaaja krediidivõimet ei hinda või rikub teavitamiskohustust, võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel (vt RKTKo nr 3-2-1-136-12, p 25). (p 10)
|
| 3-2-1-160-16
|
Riigikohus |
22.02.2017 |
|
Laenuandjal on käenduslepingu sõlmimisel üldine VÕS § 14 lg st 2 (täpsemalt esimesest lausest) tulenev kohustus teavitada käendajat olulistest asjaoludest, sh võlgniku majanduslikust seisundist. Laenuandjal on käenduslepingu sõlmimisel teavitamiskohustus sõltumata sellest, kas käendaja teavet nõuab (vt RKTKo nr 3-2-1-30-16, p 12). (p 14)
Laenuandjale VÕS § 14 lg 2 esimesest lausest tulenev selgitamiskohustus ei välista seda, et käendaja võib olla või peaks olema vastavatest asjaoludest teadlik ning sellest tulenevalt ei vaja selgitamiskohustus täitmist (lg 2 teine lause). (p 17.3.)
VÕS § 14 lg 2 koosneb kahest lausest, mis suhestuvad kui üldreegel (esimene lause) ja erand sellest (teine lause). (p 13)
Laenuandjal on käenduslepingu sõlmimisel üldine VÕS § 14 lg st 2 (täpsemalt esimesest lausest) tulenev kohustus teavitada käendajat olulistest asjaoludest, sh võlgniku majanduslikust seisundist. Laenuandjal on käenduslepingu sõlmimisel teavitamiskohustus sõltumata sellest, kas käendaja teavet nõuab (vt RKTKo nr 3-2-1-30-16, p 12). (p 14)
Laenuandjal tuleb käendaja VÕS § 14 lg 2 (teise lause) alusel teavitamise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise tasaarvestusnõude maksmapanemise vältimiseks tõendada, et ta kas teavitas käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast või ei olnud kohustatud käendajat sellest teavitama (vt RKTKo nr 3-2-1-30-16, p 13, 14). (p 17.1.)
Laenuandjale VÕS § 14 lg 2 esimesest lausest tulenev selgitamiskohustus ei välista seda, et käendaja võib olla või peaks olema vastavatest asjaoludest teadlik ning sellest tulenevalt ei vaja selgitamiskohustus täitmist (lg 2 teine lause). (p 17.3.)
VÕS § 14 lg 2 esimese lause ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul peab käendaja tõendama, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast kohaselt teavitanud (vt RKTKo nr 3-2-1-30-16, p 13). (p 19)
Käendajal on kolm õiguslikku võimalust oma õiguste kaitsmiseks. Esiteks saab ta VÕS § 149 lg te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tasaarvestada võlgniku kahju hüvitamise nõude, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, laenuandja nõudega. Teiseks saab käendajal olla VÕS § 14 lg 2 esimese lause alusel teavitamiskohustuse rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue (mida saab samuti tasaarvestada). Kolmandaks võib tal olla õigus käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada (vt RKTKo nr 3-2-1-30-16, p 11 ja seal viidatud varasem praktika). (p 15)
Laenuandjal tuleb käendaja VÕS § 14 lg 2 (teise lause) alusel teavitamise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise tasaarvestusnõude maksmapanemise vältimiseks tõendada, et ta kas teavitas käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast või ei olnud kohustatud käendajat sellest teavitama (vt RKTKo nr 3-2-1-30-16, p 13, 14). (p 17.1.)
VÕS § 14 lg 2 esimese lause ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul peab käendaja tõendama, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast kohaselt teavitanud (vt RKTKo nr 3-2-1-30-16, p 13). (p 19)
Laenuandjal tuleb käendaja VÕS § 14 lg 2 (teise lause) alusel teavitamise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise tasaarvestusnõude maksmapanemise vältimiseks tõendada, et ta kas teavitas käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast või ei olnud kohustatud käendajat sellest teavitama (vt RKTKo nr 3-2-1-30-16, p 13, 14). (p 17.1.)
VÕS § 14 lg 2 esimese lause ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul peab käendaja tõendama, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast kohaselt teavitanud (vt RKTKo nr 3-2-1-30-16, p 13). (p 19)
|
| 2-14-21710/105
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
31.01.2018 |
|
Vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldus ka enne 1. juulit 2011 sõlmitud tarbijakrediidilepingutele. Krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 24; 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10). KAS § 83 lg st 3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Samas lepingutele, mis on sõlmitud enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis, ei saa neid sätteid tervikuna kohaldada, kuna seadus ei anna tagasiulatuvaks kohaldamiseks alust. Küll saab kehtivate sätete üldpõhimõtteid ka varem kehtinud üldpõhimõtete sisustamisel arvestada. (p 25.3)
Kehtiva VÕS § 4034 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja. Kui laenusaaja väidab enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis sõlmitud lepingute puhul, et krediidiandja rikkus tema suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet, peab ta seda ka tõendama. Hea usu põhimõttest tulenevalt on aga võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui asjaolule tuginev pool on sel juhul asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab vastaspool tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt ka nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). (p 26)
Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise eesmärgiks on kaitsta laenuvõtjat üle jõu käiva krediidilepingu sõlmimise eest ja selle rikkumise tagajärjeks on esmajoones laenusaaja võimalus leping tühistada või nõuda rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist. Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumine ei välista laenuandja nõuete maksmapanemist. Kehtiva VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine, mis sama paragrahvi lg 8 järgi ei välista aga muude õiguskaitsevahendite kasutamist, välja arvatud kahju hüvitamist osas, mis on kaetud intressimäära alanemisega. (p-d 39-40, 44)
Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (mh viivis, leppetrahv, lepingu sõlmimise kulud) rahalist hüvitamist. Sellise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega (vt ka Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25).
Minimaalselt saaks laenusaaja nõuda laenuandjalt kahju hüvitamist, mis tekkis lepinguga seotud kulude kandmisest, arvestades samas võimalust krediiti kasutades kasutuseeliseid saada, kasvõi elamu kasutamisest. Eluasemelaenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel saab lähtuda sellest, et laenusaaja kahjuks on kulutused, mida ta peab tegema tagatise võõrandamise järel jääkvõla tasumiseks. Sel juhul puudub eraldi vajadus arvestada laenu- ja intressimaksete tegemiseks tehtud kulusid, kui laenusaaja on nende arvel eelduslikult saanud kasutuseeliseid laenuga soetatud eluaseme kasutamisest. Kasutuseeliste saamist samas ulatuses saab eeldada. (p 45)
Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. (p 48)
Tulenevalt VÕS § 14 lg test 1 ja 2 ning TsÜS § 92 lg test 2 ja 3 (koosmõjus TsÜS §-ga 95) on lepingupoolel nii üldine kohustus mitte eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist vale infoga, kui ka hea usu põhimõttest tulenev kohustus teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. Samuti on lepingulisi läbirääkimisi pidavad isikud kohustatud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Nimetatud kohustused kehtisid ka enne võlaõigusseaduse tarbijakrediidisätete jõustumist 1. juulil 2011. (p-d 25.1 ja 25.2)
Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. (p 48)
VÕS § 14 rikkumisest tulenev nõue on iseseisev kahju hüvitamise nõue, mis saab käenduslepingu eripära arvestades tähendada esmajoones VÕS § 14 lg 2 rikkumisele tuginemist, kui laenuandja on jätnud käendaja teavitamata käendatava kohustusega seotud olulistest asjaoludest (vt ka Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 11). (p 53)
Tulenevalt VÕS § 14 lg test 1 ja 2 ning TsÜS § 92 lg test 2 ja 3 (koosmõjus TsÜS §-ga 95) on lepingupoolel nii üldine kohustus mitte eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist vale infoga kui ka hea usu põhimõttest tulenev kohustus teatada asjaoludest, mis võivad teise poole lepingu sõlmimise otsust oluliselt mõjutada. Samuti on lepingulisi läbirääkimisi pidavad isikud kohustatud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Nimetatud kohustused kehtisid ka enne võlaõigusseaduse tarbijakrediidisätete jõustumist 1. juulil 2011. (p-d 25.1 ja 25.2)
KAS § 83 lg 3 ei kehtesta üksnes krediidiasutuse avalik-õiguslike normatiivide järgimise kohustust, vaid sätestab ka eraõiguslikke kohustusi klientide suhtes. Sellele viitab nii sätte sõnastus kui ka paiknemine KAS 7. ptk-s, mis pealkirja järgi reguleerib krediidiasutuste usaldusväärsuse kõrval ka klientide huvide kaitset. Seda sätet ei ole põhjust tõlgendada klientide huve piiravalt ega lähtuda sellest, et KAS-s reguleerib klientide kaitset üksnes KAS 7. ptk 3. jagu või koguni üksnes KAS § 89. (p 25.2)
Vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldus ka enne 1. juulit 2011 sõlmitud tarbijakrediidilepingutele. Krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 24; 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10). KAS § 83 lg st 3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu 19. veebruari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Samas lepingutele, mis on sõlmitud enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis, ei saa neid sätteid tervikuna kohaldada, kuna seadus ei anna tagasiulatuvaks kohaldamiseks alust. Küll saab kehtivate sätete üldpõhimõtteid ka varem kehtinud üldpõhimõtete sisustamisel arvestada. (p 25.3)
Professionaalne krediidiandja pidi ka enne VÕS § 4031 jõustumist 1. juulil 2011 vähemasti tarbijakrediidilepingu sõlmimisel teavitama tarbijat krediidivõtmisega seotud riskidest, mh tarbija töö- või tervisekaotusest tingitud makseraskuste tagajärgedest, mh võimalusest leping sel juhul üles öelda ja kogu laenu kohest tagastamist nõuda, võimalikest kõrvalnõuetest (eelkõige viivisest), tagatisvara võõrandamisega seotud riskidest ja kuludest ning võimalikust tagatisvara väärtuse langusest tingitud tagatisvara müümisest üles jääda võiva jääkvõla maksmise riskist. Sellist teavitamiskohustust on Riigikohus sedastanud ka varem (Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10). (p 25.1)
Professionaalne krediidiandja peab täpsemalt selgitama, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja arvestada edaspidi, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Kahtlusi võiks äratada asjaolu, et arvestatud kuusissetulek avalikult suhteliselt vähetuntud tööandjalt on laenu taotlemise ajal erakordselt kõrge ja võib olla ka eluliselt ebausutav ning arvestada ja kontrollida tuleks tööandja püsivat võimet sellist sissetulekut tagada. Samuti võiks kahtlust äratada asjaolu, kui laenutaotleja sissetulek suureneb just enne laenu taotlemist. Renditulu arvestamisel sissetulekuna peaks professionaalne laenuandja kontrollima vähemasti, kas, kaua ja millistel tingimustel oli rendi maksmine lepinguga ette nähtud. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis. (p 29.2)
Laenutaotlejal on VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda. Samas ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada. Valeandmeid esitanud laenutaotleja õigus nõuda vastutustundliku laenamise põhimõtte kui krediidiandja lepingueelse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist võib aga olla VÕS § 101 lg 3 alusel osaliselt või ka täielikult välistatud. (p 29.3)
Krediidi tagatiseks oleva vara väärtuse vähenemine on kehtiva õiguse järgi üldjuhul krediidivõtja risk. See tähendab muu hulgas seda, et kui krediidivõla sissenõudmiseks tagatisvara müüakse ning kui sellest ei jätku võla katmiseks, jääb krediidivõtjale kohustus tasuda ka n-ö jääkvõlg, sest võla lõppemist tagatise võõrandamisega ei ole seaduses ette nähtud. See põhimõte kehtib mh nii liisingu kui ka eluasemelaenu puhul ja puudutab mh võlga tagavaid käendajaid. Kui krediidivõtjal ei ole võla tasumiseks võimalusi, võib tal olla võimalik taotleda pankroti väljakuulutamist ja kohustustest vabastamist või võlgade ümberkujundamist võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse järgi. Seaduspärast käitumist täitedokumendi sissenõudmiseks saaks pidada hea usu põhimõtte ja laenulepinguga vastuolus olevaks esmajoones vaid juhul, kui krediidiandja tahe olnuks seejuures krediidisaajat kahjustada või kui krediidiandja olnuks täitemenetluses raskelt hooletu ega aidanuks võlausaldaja ja sissenõudjana kaasa kinnistu müümisele võimalikult kallilt või takistanuks müüki. Täitemenetluses avalikul enampakkumisel kinnistu müümisel tehakse seda eelduslikult turuhinna eest, kui enampakkumise korraldamisel järgitakse seaduse nõudeid ja eriti kui pakkumisel osaleb mitu isikut. (p-d 32-33, 35)
Kehtiva VÕS § 4034 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja. Kui laenusaaja väidab enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis sõlmitud lepingute puhul, et krediidiandja rikkus tema suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet, peab ta seda ka tõendama. Hea usu põhimõttest tulenevalt on aga võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui asjaolule tuginev pool on sel juhul asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab vastaspool tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt ka nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). (p 26)
Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise eesmärgiks on kaitsta laenuvõtjat üle jõu käiva krediidilepingu sõlmimise eest ja selle rikkumise tagajärjeks on esmajoones laenusaaja võimalus leping tühistada või nõuda rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist. Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumine ei välista laenuandja nõuete maksmapanemist. Kehtiva VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine, mis sama paragrahvi lg 8 järgi ei välista aga muude õiguskaitsevahendite kasutamist, välja arvatud kahju hüvitamist osas, mis on kaetud intressimäära alanemisega. (p-d 39-40, 44)
Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (mh viivis, leppetrahv, lepingu sõlmimise kulud) rahalist hüvitamist. Sellise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega (vt ka Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25).
Minimaalselt saaks laenusaaja nõuda laenuandjalt kahju hüvitamist, mis tekkis lepinguga seotud kulude kandmisest, arvestades samas võimalust krediiti kasutades kasutuseeliseid saada, kasvõi elamu kasutamisest. Eluasemelaenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel saab lähtuda sellest, et laenusaaja kahjuks on kulutused, mida ta peab tegema tagatise võõrandamise järel jääkvõla tasumiseks. Sel juhul puudub eraldi vajadus arvestada laenu- ja intressimaksete tegemiseks tehtud kulusid, kui laenusaaja on nende arvel eelduslikult saanud kasutuseeliseid laenuga soetatud eluaseme kasutamisest. Kasutuseeliste saamist samas ulatuses saab eeldada. (p 45)
Vastutustundliku laenamise põhimõtte kui lepingueelse kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (mh viivis, leppetrahv, lepingu sõlmimise kulud) rahalist hüvitamist. Sellise kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega (vt ka Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 25).
Minimaalselt saaks laenusaaja nõuda laenuandjalt kahju hüvitamist, mis tekkis lepinguga seotud kulude kandmisest, arvestades samas võimalust krediiti kasutades kasutuseeliseid saada, kasvõi elamu kasutamisest. Eluasemelaenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel saab lähtuda sellest, et laenusaaja kahjuks on kulutused, mida ta peab tegema tagatise võõrandamise järel jääkvõla tasumiseks. Sel juhul puudub eraldi vajadus arvestada laenu- ja intressimaksete tegemiseks tehtud kulusid, kui laenusaaja on nende arvel eelduslikult saanud kasutuseeliseid laenuga soetatud eluaseme kasutamisest. Kasutuseeliste saamist samas ulatuses saab eeldada. (p 45)
Lepingu kooskõla heade kommetega tuleb hinnata lepingu sõlmimise aja seisuga (vt nt Riigikohtu 24. mai 2001. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-01). (p 46)
Riigikohus on varem leidnud, et tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal (vt nt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Samas on Riigikohus varem leidnud, et käenduslepingut ei saa pidada TsÜS § 86 mõttes heade kommetega vastuolus olevaks ainuüksi seetõttu, et käendajal oli väidetavalt käenduslepingute sõlmimise ajal vara vähem kui käenduslepingutest tulenev käenduskohustuse piirsumma (Riigikohtu 18. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 11). Seda seisukohta täpsustati. (p 47)
Käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. (p 48)
Käendusleping võib olla siiski heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum:
•käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt;
•käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu;
•käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita;
•eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad.
Välistatud ei ole, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. (p 49)
Käendusleping võib olla tühine vaatamata sellele, et lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 97 järgi sai käendaja selle tühistada TsÜS § 97 alusel raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. (p 50)
Käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. (p 48)
Käendusleping võib olla siiski heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum:
•käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt;
•käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu;
•käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita;
•eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad.
Välistatud ei ole, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. (p 49)
Käendusleping võib olla tühine vaatamata sellele, et lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 97 järgi sai käendaja selle tühistada TsÜS § 97 alusel raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. (p 50)
Käendaja saab VÕS § 149 lg te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tugineda võlgniku kahju hüvitamise nõudele, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, tasaarvestusele laenuandja nõudega, kuid ise ta võlgniku nõuet tasaarvestuseks kasutada ei saa (vt ka Riigikohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-13, p d 14–16). Riigikohtu 26. mail 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16 tehtud otsuse p s 11 on ebatäpselt märgitud, nagu võiks käendaja ise tasaarvestada võlgniku nõudeid, mis õigust tal VÕS § 149 lg st 3 tulenevalt ei ole. (p 52)
Käendajal võib olla VÕS § 14 rikkumisest tulenev iseseisev kahju hüvitamise nõue, mis saab lepingu eripära arvestades tähendada esmajoones VÕS § 14 lg 2 rikkumisele tuginemist, kui laenuandja on jätnud käendaja teavitamata käendatava kohustusega seotud olulistest asjaoludest (vt ka Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 11). (p 53)
Käendusele kui tagamistehingule on olemuslikult omane suurte riskide eest vastutamine. Käendaja suhtes ei kehti vastutustundliku laenamise põhimõte, kuna käendaja ei ole siiski laenuvõtja, kes peaks jooksvalt tagatud kohustust täitma. (p 48)
Käendusleping võib olla siiski heade kommetega vastuolus mh juhul, kui esineb järgmiste asjaolude kogum:
•käendajaks on põhivõlgnikuga lähedastes isiklikes suhetes isik, eelkõige perekonnaliige, kes sõlmis lepingu sõltuvussuhtest või muust isiklikust põhjusest tulenevalt;
•käendaja ei saa käenduslepinguga tagatavast kohustusest isiklikku kasu;
•käendaja vastutuse maksimumsumma on käendaja sissetulekute suhtes (arvestades mh nende tulevikuperspektiivi) äärmiselt ebaproportsionaalne ning seetõttu võis juba lepingu sõlmimise ajal eeldada, et käendusriisiko realiseerumisel ei suuda käendaja põhivõlgniku kohustust olulises osas täita;
•eespool nimetatud eeldused olid võlausaldajale lepingu sõlmimisel äratuntavad.
Välistatud ei ole, et käendaja vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu võib käendusleping olla vastuolus heade kommetega ka ainuüksi vastutuse maksimumsumma suuruse tõttu. Näiteks, kui maksimumsumma on sedavõrd ebaproportsionaalne, et tarbijal ei ole ka minimaalset elatustaset säilitades ja jooksvaid vältimatuid kulutusi kandes eeldatavasti võimalik tagatava laenulepingu tähtaja (või oma eeldatava eluea, kui see on lühem) jooksul sellist rahasummat tasuda ei sissetulekust ega olemasoleva või eelduslikult omandatava vara arvel, või kui see summa on sedavõrd suur või ebamäärane, et tähendab tarbija jaoks sisuliselt piiramatut vastutust. (p 49)
Käendusleping võib olla tühine vaatamata sellele, et lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 97 järgi sai käendaja selle tühistada TsÜS § 97 alusel raskete asjaolude ärakasutamise tõttu. (p 50)
TsMS § 439 kohaselt ei saa kohus otsuse resolutsiooni formuleerides väljuda hageja esitatud nõudest (vt ka nt Riigikohtu 28. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3 2 1 31 10, p 14). (p 15.1)
Solidaarvõlgnikena osalevad kostjad vastavalt laenusaaja ja käendajana menetluses iseseisvalt (TsMS § 207 lg 2) ning seega tuleb hageja nõudeid kummagi kostja vastu ja kostjate vastuväiteid eristada (vt ka nt Riigikohtu 6. mai 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-1-15, p 9). (p 16)
Kehtiva VÕS § 4034 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama vaidluse korral krediidiandja. Kui laenusaaja väidab enne erisätete jõustumist võlaõigusseaduse tarbijakrediidi regulatsioonis sõlmitud lepingute puhul, et krediidiandja rikkus tema suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet, peab ta seda ka tõendama. Hea usu põhimõttest tulenevalt on aga võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on vastaspoole kontrolli all, asjaolule tugineval poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja vastaspool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui asjaolule tuginev pool on sel juhul asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab vastaspool tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt ka nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17). (p 26)
Seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada, ning seda õigustaksid üksnes erandlikud asjaolud (vt nt Riigikohtu 21. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-11, p 11). (p 36)
Tasaarvestuse avaldust juhuks, kui kohus hagi rahuldab, ehk kohtumenetluses alternatiivselt tehtud avaldust ei saa lugeda tingimuslikuks VÕS § 198 teise lause mõttes (vt ka nt Riigikohtu 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 44). (p 42)
Käendaja saab VÕS § 149 lg te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tugineda võlgniku kahju hüvitamise nõudele, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, tasaarvestusele laenuandja nõudega, kuid ise ta võlgniku nõuet tasaarvestuseks kasutada ei saa (vt ka Riigikohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-13, p-d 14–16). Riigikohtu 26. mail 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16 tehtud otsuse p-s 11 on ebatäpselt märgitud, nagu võiks käendaja ise tasaarvestada võlgniku nõudeid, mis õigust tal VÕS § 149 lg st 3 tulenevalt ei ole. (p 52)
Laenuandja ei saa laenu sissenõudmisega seotud esindajakuludelt käibemaksu tulenevalt käibemaksuseaduse § 16 lg 21 p-st 2 tagasi arvestada ja võib seega menetluskulude kostjate kanda jätmise korral nõuda kulude hüvitamist käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10). (p 55)
|
| 2-16-8219/39
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
10.10.2018 |
|
VÕS § 143 lg 2 on analoogia korras kohaldatav ka lepingule, millega füüsiline isik kohustub võtma üle käenduslepingu. Viidatud sätte järgi on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. VÕS § 143 lg 1 järgi on tarbijakäendusleping selline käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. (p 14.1)
Kokkulepe, millega füüsiline isik võtab endale kohustuse sõlmida tulevikus tarbijakäendusleping ja mille täitmist on võimalik temalt nõuda, peab sarnaselt tarbijakäenduslepingu endaga sisaldama kokkulepet tulevase käendaja vastutuse rahalise maksimumsumma kohta. Olukorras, kus sellise kokkuleppe täitmist on võimalik hageda, on selle õiguslikud tagajärjed tulevase käendaja jaoks samaväärsed käenduslepingu sõlmimisega. Seetõttu on ka kirjeldatud kokkuleppe puhul vajalik, et tulevasel käendajal oleks võimalik hinnata võetavate kohustuste suurust ja oma suutlikkust neid täita.
Kuna maksimumsummas kokkuleppimine tagab selle, et tulevaselt käendajalt ei saa nõuda seda summat ületavate käenduskohustuste ülevõtmist, saavutab see kaudselt ka käenduslepingus käendaja vastutuse piirmääras kokkuleppimise eesmärki kaitsta käendajat tagatud võla suurenemise eest (vt nt Riigikohtu 27. novembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 15; 20. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-1601/21, p 24). Kui tulevase tarbijast käendaja vastutuse maksimumsummas ei ole kokku lepitud, on käenduslepingut üle võtta kohustav tehing tühine. (p 14.2)
Kuigi tarbijakäenduse maksimumsumma märkimise nõue on täidetud ka siis, kui lepingus on nimetatud käendatavate kohustuste rahaline suurus (vt Riigikohtu 20. juuni 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-1601/21, p 23), ei ole piisav üksnes umbmäärane viide põhivõlgniku sõlmitud käenduslepingutele. (p 14.3)
VÕS § 145 lg 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 152 lg 1 esimese lause kohaselt läheb põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Kui käendaja on täitnud põhivõlgniku kohustused liisinguandjate ees, on talle vastavas ulatuses läinud üle liisinguandjate nõuded põhivõlgnikuvastu.
Sellises olukorras saab käendaja kahjuna käsitada vaid seda osa väidetavast kahjust, mille võrra käendaja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem (vt analoogselt nt Riigikohtu 9. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-16, p 15 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 16)
Käenduslepingu ülevõtmine on õiguslikult võrreldav selle sõlmimisega. (p 13)
|
| 2-19-6362/57
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
17.03.2021 |
|
Olukorras, kus võlgniku arvates on täitemenetlust formaalsete puuduste tõttu valesti alustatud, on kohane õiguskaitsevahend kohtutäituri tegevuse peale kaebuse esitamine TMS § 217 lg 1 alusel. TMS § 217 kohase kaebuse eesmärk on vaidlustada kohtutäituri tegevust ja otsuseid täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel, s.o täitemenetluse korraldamisel (RKTKm 02.06.2008, nr 3-2-1-42-08, p 16). Muu hulgas võimaldab TMS § 217 esitada kaebuse täitemenetluse alustamise kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale (vt RKTKo 03.04.2019 nr 2-16-3785/114, p 26.3; RKTKm 04.12.2018 nr 2-17-18529/24, p 21 ja seal viidatud lahendid; RKTKm 09.11.2009 nr 3-2-1-116-09, p 9). (p 11.2)
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral on hageja huvi suunatud sellele, et tema vastu sundtäitmisele esitatud täitedokumenti ei täidetaks. Seetõttu tuleb hagi rahuldamise korral lugeda hagejale eeldatavalt kuuluvaks hüveks seda, et hageja ei pea maksma (rahalise nõude korral) temalt täitedokumendiga välja mõistetud/täitedokumendis märgitud summat (vt RKTKm 14.11.2007 nr 3-2-1-101-07, p 13). (p 17.1)
Kuna kohtu antud õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatusena, peab kohus üldjuhul juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust ning esitada asjaolud ja tõendid (vt nt TsMS § 348 lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4) (vt ka RKTKo 23.11.2016 nr 3-2-1-112-16, p 16 ja seal viidatud kohtupraktika). Seejuures on kohtul kohustus osutada õigusnormidele, mida võidakse asjas kohaldada, arvestades, et sellest sõltuvad kostja võimalikud vastuväited ja see, kas ja mida peavad pooled menetluses tõendama (vt RKTKo 11.05.2005 nr 3-2-1-41-05, p 19). Olukorras, kus ringkonnakohtu õiguslik hinnang erineb poolte esitatust ja maakohtu käsitlusest, peab ringkonnakohus seda pooltele arusaadavalt väljendama, viidates vastavatele õigusnormidele ja selgitades sellest tulenevat tõendamiskoormist, ning võimaldama pooltel avaldada selle kohta oma seisukoht. (p 13.3)
Tühise tehingu kinnitamine TsÜS § 84 lg 3 järgi on ühtlasi uus tehing, mille sõlmimine eeldab poolte tahteavaldusi. Poolte tahe peab olema suunatud tühise tehingu kehtivuse saavutamisele. See eeldab, et pooled on teadlikud asjaoludest, mis toovad kaasa tehingu tühisuse. Lisaks peab tühise tehingu kinnitamiseks olema TsÜS § 84 lg 3 tähenduses ära langenud tehingu tühisuse kaasa toonud asjaolu. TsÜS § 84 lg 3 võimaldab pooltel kinnitamise teel muuta tehing kehtivaks sama sisuga, millisena ta oli tühisena tehtud. Kinnitamise teel ei saa lisada kinnitatavasse tehingusse tingimusi, mida selles algselt ei olnud. Kui hilisema tehinguga muudetakse varasema tehingu tingimusi, võib tegemist olla uue tehingu tegemisega tühise tehingu asemel. (p 14)
Deklaratiivse võlatunnistusega on võimalik tunnistada ka käenduskohustuse olemasolu. (p 15.1)
Vähemalt üldjuhul võib olukorras, kus võlausaldaja ja põhivõlgnik lepivad kokku, et põhivõlgnik võlgneb võlausaldajale teatud summa ja kohustub selle kindlaks määratud tähtpäevaks tasuma, ning samale dokumendile kirjutab alla käendaja, kes saab aru käenduskohustuse olemusest ja soovib sellega seotud tagajärgi, pidada dokumendis väljendatud võlasummat käendaja vastutuse maksimumsummaks (vt RKTKo 30.09.2014 nr 3-2-1-66-14, p 25). (p 15)
Deklaratiivse võlatunnistusega on võimalik tunnistada ka käenduskohustuse olemasolu. (p 15.1)
TMS § 2 lg 1 p 18 järgsest täitedokumendist peab täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest lähtuvalt nähtuma selgelt, millised nõuded millises ulatuses on sissenõutavaks muutunud ja milliste nõuete osas saab täitemenetlust alustada (vt RKTKo 03.12.2014 nr 3-2-1-134-14, p 13). Kui käendajal vastavaid sissenõutavaid kohustusi käenduslepingute tühisuse tõttu tegelikult ei ole, ei teki need ka TMS § 2 lg 1 p 18 järgse täitedokumendi vormistamisega. (p 15.3)
Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi hinna määramisel tuleb lähtuda TsMS § 132 lg-s 1 toodud eeldusest, millest § 132 lg 2 võimaldab kohtul kõrvale kalduda, arvestades kõiki asjaolusid, muu hulgas asja ulatust ja tähtsust ning poolte varalist seisundit ja sissetulekut. TsMS § 132 lg 5 teise lause kohaselt ei või kohus määrata sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudega hagi hinnaks enam kui 6000 eurot. Ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi hinna määramisel tuleb TsMS § 132 lg-te 1 ja 2 järgi võtta arvesse hageja rahaliselt hinnatavat huvi, mis vastab nõude suurusele, mille sundtäitmise lubamatuks tunnistamist hagis taotletakse. (p 17.1)
|
Facebook
Twitter