III-2/1-8/94
|
Riigikohus |
08.03.1994 |
|
|
| 3-2-1-37-97
|
Riigikohus |
27.03.1997 |
|
Nõude loovutamine on endise kreeditori ja uue kreeditori vaheline kokkulepe, mille vorm peab TsK § 221 kohaselt vastama vormile, milles tehti tehing, millest nõue tuleneb. Vormi järgimata jätmisel on kokkulepe TsÜS § 93 lg 1 kohaselt tühine.
|
| 3-2-1-90-98
|
Riigikohus |
22.09.1998 |
|
Võla ülekandmine võib toimuda ka vastava kokkuleppega kreeditori ja uue võlgniku vahel, ilma et kreeditor oleks esialgsele võlgnikule andnud nõusoleku võla ülekandmiseks.
|
| 3-2-1-118-00
|
Riigikohus |
15.11.2000 |
|
Heade kommete vastane liigkasuvõtmise tunnusel võib olla tehing. Selle kindlakstegemine esitatud asjaolude pinnalt pole apellatsiooni piirest väljumine.
Tähelepanuta on jäänud, et võla ülekandmiseks on vaja ka ülevõtja tahet.
|
| 3-2-1-39-01
|
Riigikohus |
28.03.2001 |
|
Ringkonnakohus on poolte veolepingust tuleneva vaidluse lahendamisel ekslikult leidnud, et puudusid tõendeid toimunud liiklusõnnetuse, hävinenud kauba ja selle maksumuse, kauba vedajate vahel liikumise ning liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahju suuruse ja iseloomu kohta. Need asjaolud on pooled omaks võtnud. Seega on kohus rikkunud TsMS § 116, mis käsitleb poolte omaksvõttu.
Ringkonnakohus on poolte veolepingust tuleneva vaidluse lahendamisel ekslikult leidnud, et puudusid tõendeid toimunud liiklusõnnetuse, hävinenud kauba ja selle maksumuse, kauba vedajate vahel liikumise ning liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahju suuruse ja iseloomu kohta. Need asjaolud on pooled omaks võtnud. Seega on kohus rikkunud TsMS § 116, mis käsitleb poolte omaksvõttu.
Kohtuotsus on vastuhagi rahuldamata jätmise osas põhjendamata ning ei vasta TsMS §-ga 330 lg 4 nõuetele.
OÜ Balti Hanke Grupp ja kostja vahel sõlmitud nõude ülemineku kokkuleppest ei tulene iseenesest hagejale kohustust tasuda kostjale viimase poolt OÜ-le Balti Hanke Grupp tasutud summa. Nõude ülemineku kokkuleppe alusel vastuhagi rahuldamiseks pole alust, sest kostja pole tõendanud, et OÜ-l Balti Hanke Grupp oli hageja vastu nõue, mis talle loovutati.
|
| 3-2-1-18-01
|
Riigikohus |
17.04.2001 |
|
Kreeditor võib nõude TsK § 216 lg 1 kohaselt loovutadateisele isikule, kui see ei ole vastuolus seaduse või lepinguga. Tulenevalt nõude loovutamise ajal kehtinud krediidiasutuse seadusest, samuti sularahata arvelduste eeskirjadest, ei saa panga kliendi ja kolmanda isiku vahel ainult nõudeõiguse loovutamise lepingu alusel kolmandal isikul panga vastu nõuet tekkida, sest kontol muudatuste tegemine saab toimuda üksnes kontoomaniku kirjaliku korralduse alusel. Õigusaktidest ega ka panga ja kliendi vahel sõlmitud kontolepingust ei tulene piiranguid kontolt rahasummade nõudeõiguse loovutamiseks ainult nõudeõiguse loovutamise lepingu alusel krediidiasutuse pankrotimenetluses.
Hageja on sõlminud panga kliendiga tema kontolt rahasumma nõudeõiguse loovutamise lepingu, mille alusel palub hageja tunnustada oma nõuet kostja (pank) pankrotimenetluses. Tulenevalt nõude loovutamise ajal kehtinud krediidiasutuse seadusest, samuti sularahata arvelduste eeskirjadest, ei saa panga kliendi ja kolmanda isiku vahel ainult sõmitud nõudeõiguse loovutamise lepingu alusel kolmandal isikul panga vastu nõuet tekkida, sest kontol saab muudatusi teha üksnes kontoomaniku kirjaliku korralduse alusel. Õigusaktidest ega ka panga ja kliendi vahel sõlmitud kontolepingust ei tulene piiranguid kontolt rahasummade nõudeõiguse loovutamiseks ainult nõudeõiguse loovutamise lepingu alusel krediidiasutuse pankrotimenetluses. Nõude loovutamise lepingute allakirjutamise ajal ei olnud kostja pankrotti välja kuulutatud. Kohtud jätsid põhjendatult nõude tunnustamise hagi rahuldamata.
|
| 3-2-1-91-01
|
Riigikohus |
06.06.2001 |
|
TsK § 216 lg 1 kohaselt on nõude loovutamine kreeditori poolt teisele isikule lubatud, kui see ei ole vastuolus seaduse või lepinguga või kui nõue ei ole seotud kreeditori isiksusega. Kuna nõude loovutamise lepingu sõlmimise ajal ei olnud kostja pankrotti välja kuulutatud, kuulusid panga kliendi kontol oleva rahaga tehtavate tehingute suhtes kohaldamisele krediidiasutuse seadus ja sularahata arvelduste eeskirjad. Seadus ei näe ette pangakontolt makse tegemist kontol oleva raha nõudeõiguse lepingu alusel, mistõttu leping on vastuolu tõttu seadusega TsÜS § 66 lg 2 kohaselt tühine ning sellest lepingust kolmandal isikul panga vastu nõuet ei teki.
Hageja on sõlminud panga kliendiga tema kontolt rahasumma nõudeõiguse loovutamise lepingu, mille alusel palub hageja tunnustada oma nõuet kostja (pank) pankrotimenetluses. Kuna nõude loovutamise lepingu sõlmimise ajal ei olnud kostja pankrotti välja kuulutatud, kuulusid panga kliendi kontol oleva rahaga tehtavate tehingute suhtes kohaldamisele krediidiasutuse seadus ja sularahata arvelduste eeskirjad. Seadus ei näe ette pangakontolt makse tegemist kontol oleva raha nõudeõiguse lepingu alusel, mistõttu leping on vastuolu tõttu seadusega TsÜS § 66 lg 2 kohaselt tühine ning sellest lepingust kolmandal isikul panga vastu nõuet ei teki.
|
| 3-2-1-96-01
|
Riigikohus |
06.06.2001 |
|
Kuna nõude loovutamise lepingu sõlmimise ajal ei olnud kostja pankrotti välja kuulutatud, kuulusid panga kliendi kontol oleva rahaga tehtavate tehingute suhtes kohaldamisele krediidiasutuse seadus ja sularahata arvelduste eeskirjad. Seadus ei näe ette pangakontolt makse tegemist kontol oleva raha nõudeõiguse lepingu alusel, mistõttu leping on vastuolu tõttu seadusega TsÜS § 66 lg 2 kohaselt tühine ning sellest lepingust kolmandal isikul panga vastu nõuet ei teki.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-91-01.
|
| 3-2-1-162-01
|
Riigikohus |
21.12.2001 |
|
Käendajana tasus hageja pangale surnud võlgniku laenujäägi. TsK § 209 lg 1 kohaselt võlgniku asemel kohustise täitnud käendajale lähevad üle selle kohustise järgi kreeditori kõik õigused. Tulenevalt PärS § 130 lg-st 1 tekkis hagejal nõudeõigus tasutud summa ulatuses pärija vastu. Pärija ja kostja vahel koostatud võlakirjas kohustus kostja tasuma hagejale surnud võlgniku võla. Apellatsioonikohtu otsusest ei selgu, miks ei kohaldata TsK § 220 lg 1, mille kohaselt võib võlgnik oma võla teisele isikule üle kanda, kui kreeditor sellega nõustub. Kuna hageja esitas nõude kostja vastu, aktsepteeris ta võla ülekandmist.
|
| 3-2-1-98-02
|
Riigikohus |
07.10.2002 |
|
Kasutusrendilepingust tulenev nõue kostja vastu on loovutatav TsK §-des 216 ja 221 sätestatud korras teisele isikule kostja nõusolekuta. Nõude loovutamisega on nõue kostja vastu läinud üle teisele isikule sõltumata kasutusrendilepingu tähtajast või kostjapoolsest lepingu rikkumisest ja asjaolust, et auto läks kostja käest kaotsi. Võlgniku õigused uue kreeditori nõude vastu on kaitstud TsK § 219 järgi.
|
| 3-2-1-116-03
|
Riigikohus |
28.10.2003 |
|
Riigikohus saab vaid kontrollida, kas ringkonnakohus on kohtuotsuses õigesti tõlgendanud ja kohaldanud materiaalõiguse norme ning järginud protsessiõiguse norme. Nii ei saa Riigikohus tühistada ringkonnakohtu otsust ega saata asja tagasi apellatsioonikohtule uueks arutamiseks, kui ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni peale ei ole kaevatud.
Võla ülekandmiseks peab võlausaldaja olema avaldanud tahet, et edaspidi vastutab tema nõude täitmise eest uus võlgnik.
ÄS § 509 lg 8 nägi ette võimaluse munitsipaalettevõtete ühinemiseks, kuid võimalust munitsipaalettevõtete jagunemiseks seaduses ei olnud. Seega kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS §-st 56 tulenevalt ei saanud munitsipaalettevõtted äriregistrisse kandmise eesmärgil jaguneda. Ümberkujundamine oli aga võimalik üksnes tervikuna ja mitte erinevateks ühinguteks. Munitsipaalettevõtte baasil äriühingute loomist saab pidada mitme äriühingu asutamiseks, kus oleks saanud kohaldada ÄS § 5 lg-d 2 ja 7.
|
| 3-2-1-102-04
|
Riigikohus |
13.09.2004 |
|
Võlausaldajal ei ole õigust keelduda kolmanda isiku poolt rahalise kohustuse täitmisest.
Võlgnik saab võlausaldaja suhtes vahetuda üksnes viimase teadmisel ja tahtel. Kirjalikul tehingul põhineva võla ülekandmine peab olema kirjalik (TsK § 221).
Tasaarvestuse eelduseks on vastastikuste samaliigiliste nõuete olemasolu.
|
| 3-2-1-132-04
|
Riigikohus |
18.11.2004 |
|
Kindlustuse vahekohus on vaidluse lahendamise kohtueelne komisjon, mille pädevus on sarnane töövaidluskomisjoniga. Seetõttu saab kindlustuse vahekohtu otsuste vaidlustamise korral kohaldada senist kohtupraktikat töövaidluskomisjoni otsuste vaidlustamise kohta.
Kindlustusandjale läheb VÕS § 492 lg 1 kohaselt tema poolt hüvitatava kahju ulatuses üle kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue. Nõude omandajale lähevad VÕS § 167 lg-st 3 tulenevalt üle ka kõik senise võlausaldaja kõrvalnõuded. Seega läheb kindlustusandjale üle ka õigus nõuda viivist.
|
| 3-2-1-136-04
|
Riigikohus |
08.12.2004 |
|
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus nr 3-2-1-28-04.
Asjaolu, et hoonestaja esitab alles kassatsioonimenetluses kohtuotsuse tühistamiseks argumendi, et hoonestusõigus on pärast linnakohtu otsust võõrandatud, toob kaasa TsMS § 68 kohaldamise, kuna pool ei kasuta oma protsessiõigusi heauskselt.
Hoonestusõiguse võõrandamisel saab üürnik uue hoonestaja suhtes VÕS § 324 lg-s 2 sätestatud kaitse vaid siis, kui märkus üürilepingu kohta on tehtud hoonestusõiguse registriossa. Seega tuleb märkus kanda sellesse kinnistusregistriossa, mida peetakse üüritud asja kohta.
Pooltevaheline kokkulepe, mille kohaselt üürileping läheb üle vaid osaliselt, kui üürnik ei valda asja samas mahus, tähendab lepingu muutmist, mis VÕS § 13 lg 1 järgi saab toimuda üksnes poolte kokkuleppel või lepingus või seaduses ettenähtud muul alusel.
Lepingu ülevõtmisel väljub üks pool lepingust ning samal ajal astub uus pool lepingusse. Kokkulepe kolmanda isiku (allrentniku) astumises lepingusse hetkest, kui leping poolega (rentnikuga) mis tahes alusel lõpeb, tähendab seda, et samaaegselt tema väljumisega lepingust võtab selle üle kolmas isik.
Rendileping on suunatud püsivate ja korduvate kohustuste täitmisele, seega on rendileping kestvusleping, mille täitmisel kohaldatakse 1. juulist 2002. a võlaõigusseaduses sätestatut.
Hagi tagamise abinõu ei või piirata kostjat rohkem, kui on vajalik hagi rahuldamise ja kohtuotsuse täitmise tagamiseks. Üürilepingu kohta märkuse tegemise nõude tagamise abinõuks sobib ka AÕS § 63 lg 1 p-s 1 sätestatud eelmärge.
|
| 3-2-1-15-05
|
Riigikohus |
23.03.2005 |
|
TsK § 219 kohaselt oli võlgnikul õigus esitada uue kreeditori nõudele kõik vastuväited, mis tal olid esialgse kreeditori vastu nõude loovutamisest teate saamise ajal. Seega sai vedaja esitada kindlustusandja nõudele vastuväite, et tema vastutuse küsimust ei reguleeri CMR.
Veose vedamise ajal kehtinud kaubandusliku meresõidu koodeksi § 134 kohaselt vormistatud konossemendiga ei saa välistada vastutust CMR-i alusel, kui osa veost teostatakse allveolepingu alusel autotranspordiga. Samuti ei vabane sellega vastutusest isik, kes konossemendi kohaselt oli kauba saaja ning saatja suhtes vedaja kogu teekonnal.
Kindlustusandja poolt kahju hüvitamine kahjustatud isikule ei vabasta vedajat vastutusest CMR-i alusel. Vedaja sai TsK §-st 219 tulenevalt esitada kindlustusandja nõudele vastuväite, et tema vastutuse küsimust ei reguleeri CMR.
|
| 3-2-1-35-05
|
Riigikohus |
21.04.2005 |
|
VÕS § 171 lg 1 alusel võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu esitada ka neid vastuväiteid, mis tulenevad nõude loovutamisest.
Kui halduri atesteerimistunnistus on kehtivuse kaotanud, ei mõjuta see reeglina halduri tehtud tehingute kehtivust.
|
| 3-2-1-31-05
|
Riigikohus |
02.05.2005 |
|
Vara säilimise tagamine on tööettevõtja kõrvalkohustus, mille rikkumisega kaasneb kahju hüvitamise kohustus. Kui tööettevõtja vähendab tellija asja turvalisust nt alarmsüsteemi välja lülitamisega, siis peab ta vara säilimiseks rakendama teisi meetmeid. Turvakaamera olemasolu ei taga iseenesest vara säilimist.
Töövõtulepingu rikkumine annab isikule, kellele nõue loovutati, aluse esitada TsK §-le 360 põhinev nõue töövõtja vastu.
|
| 3-2-1-97-06
|
Riigikohus |
08.11.2006 |
|
Kui kinnistusraamatusse kantud õiguse käsutamise õigust on kindla isiku kasuks TsÜS § 88 lg 1 kohaselt piiratud, kuid seda ei ole keelumärke vahendusel kinnistusraamatus nähtavaks tehtud, võib kinnistusraamatu andmetele toetudes kinnisomandi või muu -asjaõiguse omandanud isiku suhtes tugineda käsutuskeelu kehtivusele AÕS § 561 lg-s 2 nimetatud tingimustel.
Määruskaebuse esitamine teise isiku esindajana on menetlustoiming, mitte tõestamistoiming ning selle puhul tuleb esindusõiguse hindamisel lähtuda ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku 23. ptk sätetest.
Puuduste kõrvaldamise määrus ei lõpeta menetlust hagita asjas, vaid on üksnes n-ö vaheotsustus. Hagimenetluses ei ole puuduste kõrvaldamise määruse peale seaduses määruskaebuse esitamise võimalust ette nähtud. Üldiselt ei ole puuduste kõrvaldamise määruse vaidlustamise võimalust ette nähtud ka hagita menetluses. Erandlik on registriasjades kohalduv TsMS § 599, mille esimese lause kohaselt võib avaldaja esitada määruskaebuse ka kandemääruse peale, millega määrati tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks.
Puuduste kõrvaldamise määruse peale esitatud määruskaebuse võib TsMS § 666 lg 1 alusel lahendada ka üks kohtunik.
Tehingu tõestanud notaril on notariaadiseaduse § 30 lg 2 p 2 järgi õigus koostada ja esitada määruskaebusi tõestatud tehingu osas registripidaja tegevuse vaidlustamiseks, kuid see õigus on notaril sama sätte järgi üksnes tehingus osalejate esindajana. Notar saab kaebuse esitamisel üksnes esindada selleks õigustatud avaldajaid, kuid ei või kaebust esitada oma nimel.
Kinnistusraamatusse kande tegemise menetluses võib lisaks menetlusosalistele endile nende esindajana hagita menetluses Riigikohtus osaleda ka selleks notariaadiseaduse järgi õigustatud notar.
Kui ringkonnakohus eksitas avaldajaid kaebeõiguse puudumise ning seega ka kaebuse esitamise tähtaja pikkuse osas, annab see aluse lugeda tähtaja möödalaskmise põhjus mõjuvaks ning ennistada kaebetähtaeg TsMS § 67 lg 1 alusel.
Kui märge tagab kinnitusraamatusse kantava õiguse järjekohta, laieneb sellega ka märkele endale sisuliselt järjekohasuhe. Ka TMS §-st 158 tuleneb, et täitemenetlus ei mõjuta üksnes kinnistusraamatust nähtuvaid asjaõigusi, vaid ka õigusi, mille kohta on kinnistusraamatusse kantud üksnes märge. Järjekohasuhe on ka AÕS § 79 lg-s 2 nimetatud üüri- või rendilepingu märkusega sisult sarnasel kaasomanike kokkuleppe kohta kinnistusraamatusse kantud märkusel, kuna sellega tagatakse kaasomandi sisu muutvate võlaõiguslike kokkulepete asjaõiguslik realiseerimine.
Järjekoha tagab ka AÕS § 257 lg 3 järgi ostueesõiguse kohta kinnistusraamatusse kantud märkus. Järjekohasuhet ei ole iseenesest kinnistusraamatusse kantud keelumärkel, kuid lähtudes TsÜS § 88 lg-st 2 võib käsutamise keelamise aeg siiski omada tähendust.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-149-02.
Kinnistusraamatusse kande tegemise menetlus on registrimenetlusena hagita menetlus, milles menetlusosaline võib Riigikohtus esitada taotlusi TsMS § 218 lg 3 teise lause kohaselt ka vandeadvokaadi vahenduseta. Lisaks menetlusosalistele endile võib nende esindajana hagita menetluses Riigikohtus osaleda ka notar.
Kaasomandi lõpetamise ja kinnistu jagamise kokkuleppe saab AÕS § 79 lg-st 2 tulenevalt kinnistusraamatusse kanda ka muul viisil kui märkuse vahendusel.
Kui eelmärke kinnistusraamatusse kandmise eeldused on täidetud, ei ole alust keelduda selle sissekandmisest. Kuid on oluline, et kinnistusraamatu kanded oleksid arusaadavad ja ülevaatlikud, ei oleks vastuolulised ning oleksid realiseeritavad, st et nendele tuginedes oleks võimalik korraldada mõistlikult kinnisasjaga seotud õigussuhteid ning vajadusel ka täitemenetlust.
KRS §-st 24 ei tulene, et märke järgi õigustatud isik peaks olema alati määratletud isikuandmetega. Oluline on, et igal ajahetkel oleks võimalik tuvastada, kes on märke järgi õigustatud isik. Õigustatud isiku tähistamine kinnistu igakordse omanikuna võimaldab õigustatud isiku iseenesest piisavalt identifitseerida. Küll peab ka kinnistu igakordse omaniku kasuks kinnistusraamatusse kantav eelmärge olema realiseeritav.
Eelmärkega tagatud nõude loovutamisel teisele isikule lähevad VÕS § 167 lg 1 alusel uuele võlausaldajale üle ka eelmärkest tulenevad õigused. See ei tähenda aga seda, et eelmärke seadmisel kinnistu igakordse omaniku kasuks läheks ainuüksi kinnistu võõrandamisega uuele omanikule automaatselt üle ka eelmärkega tagatud nõue. Võlaõiguslik nõue üldjuhul eraldi loovutuseta teisele isikule üle ei lähe. Nii ei saa avaldajad eelmärkega tagada, et kaasomandi lõpetamise ja kinnistu jagamise kokkuleppest tulenevad nõuded läheks üle kaasomandi osa omandajale, nagu see on võimalik vastava märkuse vahendusel. Kokku ei saa leppida eelmärget ka selliselt, et selle järgi kohustatud isikuks oleks kinnistu igakordne omanik.
Kaasomandi lõpetamise ja kinnistu jagamise kokkuleppe saab AÕS § 79 lg-st 2 tulenevalt kinnistusraamatusse kanda ka muul viisil kui märkuse vahendusel.
Järjekoha tagab ka AÕS § 257 lg 3 järgi ostueesõiguse kohta kinnistusraamatusse kantud märkus.
Eelmärkega tagatud nõude loovutamisel teisele isikule lähevad VÕS § 167 lg 1 alusel uuele võlausaldajale üle ka eelmärkest tulenevad õigused. See ei tähenda aga seda, et eelmärke seadmisel kinnistu igakordse omaniku kasuks läheks ainuüksi kinnistu võõrandamisega uuele omanikule automaatselt üle ka eelmärkega tagatud nõue. Võlaõiguslik nõue üldjuhul eraldi loovutuseta teisele isikule üle ei lähe. Nii ei saa avaldajad eelmärkega tagada, et kaasomandi lõpetamise ja kinnistu jagamise kokkuleppest tulenevad nõuded läheks üle kaasomandi osa omandajale, nagu see on võimalik vastava märkuse vahendusel. Kokku ei saa leppida eelmärget ka selliselt, et selle järgi kohustatud isikuks oleks kinnistu igakordne omanik.
|
| 3-2-1-102-06
|
Riigikohus |
14.11.2006 |
|
Alates 1. juulist 2002. a kehtiva TsÜS § 104 lg 1 kohaselt loetakse tingimus saabunuks ka juhul, kui selle saabumist takistas hea usu põhimõtte vastaselt pool, kellele tingimuse saabumine ei ole kasulik. Põhimõtteliselt samasugust regulatsiooni sisaldas ka enne 1. juulit 2002. a kehtinud TsÜS § 83 lg 1.
Pärast nõude loovutamist ei keela õigusaktid uuel võlausaldajal sõlmida loovutatud nõude osas seda muutvaid või täiendavaid kokkuleppeid.
Kestvuslepingut iseloomustab VÕS § 195 lg-s 3 sätestatud definitsiooni kohaselt suunatus püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele.
|
| 3-2-1-124-07
|
Riigikohus |
09.01.2008 |
|
Nõudest loobumine võib toimuda kompromissilepingu tagajärjel VÕS § 578 lg 2 järgi. VÕS § 167 lg 1 kohaselt lähevad nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle ka nõudega seotud tagatistest ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused. Kõrvalkohustuste hulka kuulub ka viivise maksmise kohustus.
VÕS § 30 järgi ei lõpeta võlatunnistus olemasolevat võlasuhet ega muuda seda.
|
Facebook
Twitter