3-2-1-93-02
|
Riigikohus |
30.09.2002 |
|
Müüja nõuab omandireservatsiooniga müüdud asjale omandiõiguse tunnustamist ja asja valduse väljaandmist. Sellise nõude eelduseks on müügilepingu lõpetamine, sest müügilepingut lõpetamata jääb ostjale seaduslik alus asja müügilepingu alusel vallata.
AÕS § 92 lg 1 näeb vallasasja omandiõiguse üleminekuks ette võlaõigusliku müügilepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimise. Siinkohal ei piira seadus vallasomandi üleandmiseks tingimuslike asjaõiguslepingute sõlmimist ning müüja võib reserveerida endale omandiõiguse kuni ostuhinna täieliku tasumiseni (omandireservatsioon).
TsK §-st 249 tulenevalt on lepingujärgsed kohustused täitnud müüjal õigus leping ühepoolselt lõpetada, kui ostja rikub oluliselt oma kohustust asja eest tasuda. Lepingu lõpetamiseks piisab sel juhul ostjale lepingu lõpetamise tahteavalduse edastamisest.
Müüja nõuab omandireservatsiooniga müüdud asja valduse väljaandmist pankrotimenetluses. Müüdud asja valdusest väljanõudmise eelduseks on müügilepingu lõpetamine ning sellise müügilepingu lõpetamise eelduseks ostja pankrotimenetluses on, et haldur keeldub võlgniku kohustuste täitmisest ja õiguste teostamisest vastavalt PankrS §-le 22. Kui haldur keeldub lepingu täitmisest ja müüja lõpetab seetõttu lepingu, tekib müüjal muuhulgas õigus talle kuuluv asi tagasi nõuda.
|
| 3-2-1-129-05
|
Riigikohus |
01.12.2005 |
|
Teise pooleni jõudnud tahteavaldusest ei saa samuti ühepoolselt loobuda ega seda tagasi võtta (TsÜS § 72), st kehtib tahteavalduste ühepoolse tagasivõtmatuse põhimõte.
Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus nr 3-2-1-164-01 ja otsus nr 3-2-1-72-05.
Kinnistusraamatusse kantud isikliku kasutusõiguse kustutamiseks on vajalik üksnes nende isikute nõusolek, kelle kasuks asi on koormatud.
Vanematega koos elav laps on vanematele lähedane VÕS § 267 p 1 tähenduses ning ründed tema vastu võivad tähendada jämedat tänamatust vanemate vastu. Sellist tõlgendust ei muuda ka see, kui ründajaks on samade vanemate teine laps.
Taganemise kui tahteavalduse kehtivuseks ei ole määrav mitte avalduse koostamise aeg, vaid selle teise pooleni jõudmise aeg (VÕS § 188 lg 1, TsÜS § 69 lg 1).
|
| 3-2-1-32-06
|
Riigikohus |
08.05.2006 |
|
AÕS § 119 lg-t 1 ja VÕS § 33 lg-t 2 tuleb kohaldada selliselt, et need kaitseksid nii kinnisasja ostjat kui ka müüjat järelemõtlematult ja notari selgitusteta korteri omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest. Eelkõige puudutab see erinevaid sanktsiooninõudeid poolte vastu, kui kavandatud müügileping jääb mingil põhjusel sõlmimata. Üheks erandiks võib olla nn broneerimisleping, kui tasu makstakse üksnes selle eest, et müüja müügiobjekti mingil ajavahemikul kolmandatele isikutele ei müüks, kuid ostjal ega müüjal ei tohi olla kohustust hiljem kinnisasja omandada või võõrandada. Poolte kohustuse hindamisel on oluline ka broneerimistasu suurus. Kui see ületab ainuüksi broneerimise eest mõistlikult makstava summa ja kokku on lepitud nt selle jäämine teisele poolele müügilepingu sõlmimata jäämisel, viitab see, et tegelikult on tegemist kinnisasja müügi eellepingu või juba müügilepinguga, mis peab olema notariaalselt tõestatud. Teise erandiks võib olla leping, mille põhiesemeks on ehitamine, mitte müük. Sellisel juhul on võimalik, et vaatamata müügilepingu tühisusele ei pruugi alati kaasneda sellega kogu lepingu tühisust TsÜS § 85 järgi.
Kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkulepete (broneerimise, ehitamise või kinnisasja jagamise) tühisuse.
AÕS § 119 lg-t 1 ja VÕS § 33 lg-t 2 tuleb kohaldada selliselt, et need kaitseksid nii kinnisasja ostjat kui ka müüjat järelemõtlematult ja notari selgitusteta korteri omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest. Eelkõige puudutab see erinevaid sanktsiooninõudeid poolte vastu, kui kavandatud müügileping jääb mingil põhjusel sõlmimata. Üheks erandiks võib olla nn broneerimisleping, kui tasu makstakse üksnes selle eest, et müüja müügiobjekti mingil ajavahemikul kolmandatele isikutele ei müüks, kuid ostjal ega müüjal ei tohi olla kohustust hiljem kinnisasja omandada või võõrandada. Poolte kohustuse hindamisel on oluline ka broneerimistasu suurus. Kui see ületab ainuüksi broneerimise eest mõistlikult makstava summa ja kokku on lepitud nt selle jäämine teisele poolele müügilepingu sõlmimata jäämisel, viitab see, et tegelikult on tegemist kinnisasja müügi eellepingu või juba müügilepinguga, mis peab olema notariaalselt tõestatud. Teise erandiks võib olla leping, mille põhiesemeks on ehitamine, mitte müük. Sellisel juhul on võimalik, et vaatamata müügilepingu tühisusele ei pruugi alati kaasneda sellega kogu lepingu tühisust TsÜS § 85 järgi.
Samamoodi, nagu kohus saab omal algatusel hinnata ka tehingu heade kommete vastasust, on ka tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmine asjaolu, mida kohus peab arvestama, sõltumata sellest, kas pooled sellele selgesõnaliselt tuginevad.
Kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkulepete (broneerimise, ehitamise või kinnisasja jagamise) tühisuse.
Kinnisasja omandamisele suunatud võlaõiguslik leping peab AÕS § 119 lg 1 järgi olema notariaalselt tõestatud. Sama kehtib VÕS § 33 lg 2 järgi ka kinnisasja omandamise eellepingu suhtes. Selle vorminõude järgimata jätmisel on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine. Erandiks on üksnes AÕS § 119 lg 2 juhtum, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud kehtiv asjaõigusleping ja tehtud on kanne kinnistusraamatusse.
Samamoodi, nagu kohus saab omal algatusel hinnata ka tehingu heade kommete vastasust, on ka tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmine asjaolu, mida kohus peab arvestama, sõltumata sellest, kas pooled sellele selgesõnaliselt tuginevad.
Kinnisasja omandamisele suunatud võlaõiguslik leping peab AÕS § 119 lg 1 järgi olema notariaalselt tõestatud. Sama kehtib VÕS § 33 lg 2 järgi ka kinnisasja omandamise eellepingu suhtes. Selle vorminõude järgimata jätmisel on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine. Erandiks on üksnes AÕS § 119 lg 2 juhtum, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud kehtiv asjaõigusleping ja tehtud on kanne kinnistusraamatusse.
AÕS § 119 lg-t 1 ja VÕS § 33 lg-t 2 tuleb kohaldada selliselt, et need kaitseksid nii kinnisasja ostjat kui ka müüjat järelemõtlematult ja notari selgitusteta korteri omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest. Eelkõige puudutab see erinevaid sanktsiooninõudeid poolte vastu, kui kavandatud müügileping jääb mingil põhjusel sõlmimata. Üheks erandiks võib olla nn broneerimisleping, kui tasu makstakse üksnes selle eest, et müüja müügiobjekti mingil ajavahemikul kolmandatele isikutele ei müüks, kuid ostjal ega müüjal ei tohi olla kohustust hiljem kinnisasja omandada või võõrandada. Poolte kohustuse hindamisel on oluline ka broneerimistasu suurus. Kui see ületab ainuüksi broneerimise eest mõistlikult makstava summa ja kokku on lepitud nt selle jäämine teisele poolele müügilepingu sõlmimata jäämisel, viitab see, et tegelikult on tegemist kinnisasja müügi eellepingu või juba müügilepinguga, mis peab olema notariaalselt tõestatud. Teise erandiks võib olla leping, mille põhiesemeks on ehitamine, mitte müük. Sellisel juhul on võimalik, et vaatamata müügilepingu tühisusele ei pruugi alati kaasneda sellega kogu lepingu tühisust TsÜS § 85 järgi.
Kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkulepete (broneerimise, ehitamise või kinnisasja jagamise) tühisuse.
Tehingu tühistamiseks peavad lisaks formaalsetele tingimustele olema täidetud ka materiaalsed eeldused, mis annavad aluse tehingu tühistamiseks.
Samamoodi, nagu kohus saab omal algatusel hinnata ka tehingu heade kommete vastasust, on ka tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmine on asjaolu, mida kohus peab arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele selgesõnaliselt tuginevad.
Tuleb eeldada, et kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkulepete (nt broneerimise, ehitamise või kinnisasja jagamise) tühisuse.
Tühise lepingu järgi üleantu tagastamise üldised põhimõtted kehtivad kolmandate isikute lepingus osalemise korral ka lepingust taganemise korral, kuigi taganemise sätete juures ei ole neid nii detailselt reguleeritud.
Tüüptingimuste kasutaja ei saa ise tugineda tüüptingimuse tühisusele VÕS § 42 alusel. Kuid tal on võimalik nii tugineda tingimuse tühisusele üldiste tehingu tühisuse sätete järgi kui ka tingimus tühistada nt eksimuse tõttu.
|
| 3-2-1-50-06
|
Riigikohus |
12.06.2006 |
|
Juhul, kui kaotanud poolel on mitu kostjat või hagejat, tuleb neilt reeglina kogu asjas vajalik ja põhjendatud kohtukulu välja mõista solidaarselt, kui nad teostavad hagejaga ühist õigust või kaitsevad end ühiselt hageja vastu. Kui kaaskostjad on solidaarvõlgnikud põhinõude suhtes, puudub üldjuhul mõistlik põhjus käsitleda neid kohtukulude hüvitamise nõude suhtes teisiti.
VÕS § 220 lg 3 puhul tuleb eristada tavapärasel ülevaatamisel avastatavaid puudusi nn varjatud puudustest, s.o lepingutingimustele mittevastavusest, mida ostja ei võinuks avastada asja temalt eeldatava hoolsusega üldiselt väliselt üle vaadates. Ka majandustegevuses tegutsev ostja ei pea eeldama, et talle tarnitakse lepingutingimustele mittevastav asi, ning üldjuhul rakendama erakorralisi meetmeid asja lepingutingimustele mittevastavuse tuvastamiseks, mh palkama selleks nt asjatundja. Vastutusest varjatud puuduste eest vabaneb müüja VÕS § 220 lg-le 3 tuginedes üksnes juhul, kui ostja ei teatanud puudustest mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai puudustest teada või pidi teada saama. Ostjalt eeldatav hoolsus võib varieeruda sõltuvalt nt ostetud asja ainulaadusest, komplitseeritusest, kasutuseesmärgist, väärtusest ja pakendi iseärasustest. Lisaks säilivad ostjal ka ülevaatamis- ja teatamiskohustuse rikkumisel õigused VÕS § 220 lg 3 teise lause ja § 221 järgi.
Poolte kokkulepe, mis välistab täielikult ostja õigused puuduste ilmnemise korral, kui neist ei teavitata müüjat lühikese aja jooksul pärast kauba vastuvastuvõtmist, sõltumata puuduste iseloomust, võib olla vastuolus VÕS § 106 lg-ga 2 ja seega tühine.
Rikkumise vabandatavus ei tule rahalise kohustuse puhul reeglina kõne alla.
Kui asja müüja ei reageeri tähtaja määramisele müügilepingu rikkumise kõrvaldamiseks, võib ostja rikkumise ise kõrvaldada ning teatada, et ei soovi enam rikkumise kõrvaldamist, vaid kulutuste ja kahju hüvitamist. Sellist tahteavaldust saab põhimõtteliselt lugeda lepingust taganemiseks VÕS § 116 lg 2 p 5 järgi. Kuna taganemise avaldus võib see tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 3 järgi olla ka järelduslik.
Ka kahju hüvitamise nõudmist kogu lepingu täitmise asemel saab põhimõtteliselt lugeda samaaegseks lepingust taganemiseks.
Määratlemata tulevaste kohustuste käendamisele suunatud käendusleping on kestvusleping, millele saab VÕSRS § 12 lg 1 järgi kohaldada võlaõigusseaduses sätestatut.
Kujundusõigusena kasutatava õiguskaitsevahendi puhul (nagu näiteks ostuhinna alandamine) ei ole vastuhagi esitamine vajalik.
|
| 3-2-1-62-08
|
Riigikohus |
24.09.2008 |
|
Kokkulepitud sooritust ja vastusooritust ei muuda alusetuteks VÕS § 1028 lg 1 mõttes see, kui üks lepingupooltest kavatses juba enne lepingu sõlmimist mitte teha omapoolset sooritust teise poole soorituse vastu või kui üks või mõlemad lepingupooled leppisid lepingudokumendis ekslikult kokku soorituste tegemises, mida kumbki pool tegelikult ei soovinud. Mõlemal juhul oleks tegemist lepingu rikkumisega ning hageja kasutada oleksid lepingu rikkumisest tulenevad õiguskaitsevahendid. Samuti võiks nendel juhtudel muude seaduses sätestatud täiendavate eelduste olemasolu korral olla isikul alust tühistada leping pettuse või eksimuse tõttu ja sellest tulenevalt saavutada lepingu tagasitäitmine.
VÕS § 1028 lg 1 rakendamise eelduseks ei ole olukord, kus lepingust on taganetud. Lepingust taganemise korral kohaldatakse tagasitäitmisele VÕS § 188 jj.
Üheks abstraktse võlatunnistusega saadud nõudeõiguse tagasinõudmise eelduseks võib olla olukord, kus tellija ei võlgne töövõtjale tasu tulenevalt töövõtjapoolsest töövõtulepingu rikkumisest. Sellisel juhul on töövõtja rikastunud tellija arvel alusetult abstraktse võlatunnistusega saadud nõudeõiguse võrra ja tellija saab töövõtjalt tagasi nõuda võlatunnistusega antud abstraktset nõudeõigust. See ei tähenda aga seda, et tellijal oleks töövõtja vastu nõudeõigus töövõtulepingu alusel makstud tasu tagasisaamiseks VÕS § 1028 lg 1 järgi.
Üheks abstraktse võlatunnistusega saadud nõudeõiguse tagasinõudmise eelduseks võib olla olukord, kus tellija ei võlgne töövõtjale tasu tulenevalt töövõtjapoolsest töövõtulepingu rikkumisest. Sellisel juhul on töövõtja rikastunud tellija arvel alusetult abstraktse võlatunnistusega saadud nõudeõiguse võrra ja tellija saab töövõtjalt tagasi nõuda võlatunnistusega antud abstraktset nõudeõigust. See ei tähenda aga seda, et tellijal oleks töövõtja vastu nõudeõigus töövõtulepingu alusel makstud tasu tagasisaamiseks VÕS § 1028 lg 1 järgi.
Hinda võib alandada ka sel teel, et hinna alandamisest teatatakse teisele poolele hagiavalduses.
VÕS § 1028 lg 1 rakendamise eelduseks ei ole olukord, kus lepingust on taganetud. Lepingust taganemise korral kohaldatakse tagasitäitmisele VÕS § 188 jj.
|
| 3-2-1-18-09
|
Riigikohus |
01.04.2009 |
|
Müüja taganemine lepingust ei pruugi olla kooskõlas hea usu põhimõttega näiteks juhul, kui müüja ei näita mitme aasta jooksul üles huvi ostjapoolse kohustuse täitmise vastu. Müügilepingu poolte esmane tahe peaks olema suunatud sellele, et lepingust tulenevad kohustused saaksid täidetud, mitte aga sellele, et lepingust taganeda. Üldjuhul oleks hea usu põhimõttega kooskõlas see, kui müüja taganeb müügilepingust alles pärast seda, kui ostja ei ole asja eest tasunud müüja antud täiendava tähtaja jooksul või mõistliku aja jooksul pärast meeldetuletust.
Juhul, kui müüja tahab kasutada TsK §-st 249 tulenevat õigust müügilepingust taganeda, peab ta vaidluse korral tõendama, et ostja rikkus müügilepingut oluliselt. Müügilepingu olulise rikkumisega on kõnealuses tähenduses tegemist näiteks siis, kui ostja teatab müüjale, et ta keeldub asja eest tasumast või kui ta ei tasu ostetud asja eest vaatamata müüja meeldetuletusele.
Müüja taganemine lepingust ei pruugi olla kooskõlas hea usu põhimõttega näiteks juhul, kui müüja ei näita mitme aasta jooksul üles huvi ostjapoolse kohustuse täitmise vastu. Müügilepingu poolte esmane tahe peaks olema suunatud sellele, et lepingust tulenevad kohustused saaksid täidetud, mitte aga sellele, et lepingust taganeda. Üldjuhul oleks hea usu põhimõttega kooskõlas see, kui müüja taganeb müügilepingust alles pärast seda, kui ostja ei ole asja eest tasunud müüja antud täiendava tähtaja jooksul või mõistliku aja jooksul pärast meeldetuletust.
|
| 3-2-1-80-10
|
Riigikohus |
12.10.2010 |
|
Kooskõlas TsMS §-ga 367 võib hageja esitada viivisenõude, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.
Kui lepingupool taganeb VÕS § 116 alusel lepingust seetõttu, et asi on puudustega, on kõrvaldatavate puuduste korral lepingust taganemine lubatud üldjuhul üksnes siis, kui lepingupool on andnud teisele lepingupoolele täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks. Ilma kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega andmata võib kõrvaldatavate puuduste korral lepingust taganeda erandjuhul. Selliseks erandiks võib olla nt asjaolu, et rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu või kui teine lepingupool teatab, et ta oma kohustust ei täida.
Kui müügilepingust taganemisel tekkiva müügihinna tagastamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab müüja täitma kohustuse ning ostja võib nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul (VÕS § 82 lg-d 3 ja 7). Seega muutub taganemise korral hageja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingust taganemist (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10).
Kui müügilepingust taganemisel tekkiva müügihinna tagastamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab müüja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning ostja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub taganemise korral hageja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingust taganemist (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10).
|
| 3-2-1-138-10
|
Riigikohus |
09.02.2011 |
|
Advokaadi kaasamine kohtueelsetele läbirääkimistele võib aidata kaasa kokkuleppele ning samuti aitab see pooli valmistuda kohtuvaidluseks, aidates teha kohtusse nõuete esitamiseks vajalikke või vähemalt mõistlikke kohtuväliseid toiminguid. Professionaalne õigusabi kohtueelses vaidluse staadiumis on seega vähemalt üldjuhul mõistlik ning sellega seotud kulud on hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad.
Kohus ei ole seotud menetlusosaliste seisukohtadega seaduse kohaldamisel, vaid kvalifitseerib esitatud asjaolude alusel õigussuhte ise ja kohaldab TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause alusel ka ise seadust (vt Riigikohtu 31. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p 16). Kaebuse õiguslike põhjendustega ei ole seotud ei ringkonnakohus (TsMS § 652 lg 8) ega Riigikohus (TsMS § 688 lg 2).
Müüdud asja ettenähtud ajaks vastuvõtmata jätmine kujutab endast ostja müügilepingust tuleneva kohustuse (vt VÕS § 208 lg 1) rikkumist, mis annab müüjale õiguse nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju (sh hoiukulude) hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel. Müüjal võib olla ostja vastu mõistlike hoiukulude hüvitamise nõue ka seetõttu, kui ostja sattus müüdud asja vastuvõtmisega viivitusse VÕS § 119 lg 1 mõttes. Selline nõue tuleneb võlgnikule VÕS § 216 lg-st 2, samuti § 120 lg 5 ja § 124 koostoimes.
Kui müüjal tekib hoiukulude hüvitamise nõue, võib ta (sõltumata kulutuste nõudmise õiguslikust alusest) keelduda enne kulutuste hüvitamist müüdud asja väljaandmisest VÕS § 110 lg 1 alusel. Vastuvõtuviivituse puhul annab VÕS § 125 müüjale ka õiguse müügiese kolmandale isikule müüa.
Lähtudes VÕS § 101 lg-st 3, ei saa lepingupool tugineda teise poole rikkumisele, kui ta on selle ise põhjustanud. See oleks ka vastuolus hea usu põhimõttega. VÕS § 101 lg-st 3 tulenev piirang kehtib üksnes selle aja jooksul, millal võlausaldaja põhjustatud takistus mõistlikult tähendust omab.
Taganemise eelduseks on VÕS § 116 lg 1 järgi oluline lepingurikkumine. Taganemise aluseks on VÕS § 116 lg 2 p 5 järgi mh kohustuse täitmata jätmine VÕS § 114 järgi täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul (vt ka Riigikohtu 21. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-08, p 14). Lähtudes VÕS § 116 lg 3 esimesest lausest, võis hageja taganeda lepingust põhimõtteliselt ka üksnes osaliselt, ainult üleandmata vilja suhtes. Lepingust taganemiseks VÕS § 188 lg 1 järgi ei ole seaduses ette nähtud vorminõuet (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lg 1), mh võib see olla tehtud kaudse tahteavaldusena (TsÜS § 68 lg 3 mõttes) (vt ka nt Riigikohtu 12. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 23). Lepingulise põhikohustuse täitmise asemel kahju hüvitamise nõudmist VÕS § 115 lg 1 alusel saab lugeda järelduslikuks lepingust taganemiseks (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 23; 21. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-08, p 16).
Hagi ettevalmistamise ja koostamise kulusid hagimenetluses kahjuhüvitisena TsMS § 174 lg-st 7 tulenevalt nõuda ei saa, vaid need saab esitada menetluse n.ö võitmise korral sissenõudmiseks menetluskulude kindlaksmääramise menetluses (vt ka Riigikohtu 22. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-10, p 12).
Professionaalne õigusabi kohtueelses vaidluse staadiumis on vähemalt üldjuhul mõistlik ning sellega seotud kulud on hilisemal kahju hüvitamise nõudmisel ka hüvitatavad.
AÕS § 94 võimaldab üksnes erandlikult anda omand üle selliselt, et asi jääb võõrandaja valdusse, eeldusel et pooled lepivad kokku kaudse valduse (väljanõudeõiguse) andmises omandajale ja sõlmivad asjaõiguskokkuleppe omandi üleandmise kohta.
|
| 3-2-1-110-11
|
Riigikohus |
30.11.2011 |
|
TsÜS §-s 114 reguleeritakse käsutuse kehtivuse eeldusi, mitte käsutustehingu kehtivuse eeldusi (vt käsutuse ja käsutustehingu eristamise kohta kinnisasjaga tehingu tegemise korral Riigikohtu 11. aprillil 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05 tehtud otsuse p 11; samad põhimõtted kehtivad kolleegiumi arvates vallasasjade omandamise regulatsiooni erisusi arvestades ka vallasasjade korral). Seega ei too õigustamatu isiku käsutus kaasa käsutustehingu tühisust TsÜS § 114 ja TsÜS § 87 järgi.
TsÜS §-s 114 reguleeritakse käsutuse kehtivuse eeldusi, mitte käsutustehingu kehtivuse eeldusi (vt käsutuse ja käsutustehingu eristamise kohta kinnisasjaga tehingu tegemise korral Riigikohtu 11. aprillil 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05 tehtud otsuse p 11; samad põhimõtted kehtivad vallasasjade omandamise regulatsiooni erisusi arvestades ka vallasasjade korral). Seega ei too õigustamatu isiku käsutus kaasa käsutustehingu tühisust TsÜS § 114 ja TsÜS § 87 järgi.
Apellatsioonimenetluses võib tugineda uutele asjaoludele ja uusi tõendeid esitada üksnes juhul, kui maakohtus esitatud asjaolu, millele tugineti, või tõend, mis maakohtus esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta või kui asjaolu või tõendit ei olnud varem võimalik maakohtus esitada mõjuval põhjusel.
Kui hageja on esitanud oma nõude põhjendamiseks üksteist välistavad asjaolude kogumid, tuleb kohtul hinnata, kas vähemalt ühe tõendatuse korral saaks tema hagi rahuldada alternatiivsetel õiguslikel alustel (vt TsMS § 370 lg 2 ja § 442 lg 8 viies lause).
Taganeda saab vaid kehtivast lepingust. Lepingust taganemine ei too kaasa lepingu kehtetust.
AÕS § 80 kohaldamiseks peab hageja väitma ja tõendama, et ta on asja omanik ning et kostja valdab asja ebaseaduslikult.
|
| 3-2-1-171-11
|
Riigikohus |
21.02.2012 |
|
Kui lepingust taganemise avaldust ei ole esitatud kokkulepitud vormis, tuleb kohtul hinnata, kas teine lepingupool on lepingust taganemist VÕS § 13 lg 3 alusel aktsepteerinud - kas lepingust taganeda sooviv isik võis teise lepingupoole käitumisest aru saada, et viimane on nõus lepingu lõpetamisega teistsuguses vormis kui kokkulepitud vorm.
Kui kohus leiab, et lepingust taganeda sooviv pool ei võinud teise lepingupoole käitumisest aru saada, et pool on nõus lepingu lõpetamisega teistsuguses vormis kui kokkulepitud vorm, tuleb hinnata, kas lepingust taganemine muus kui kokkulepitud vormis toob kaasa lepingust taganemise avalduse tühisuse TsÜS § 83 lg-st 2 tulenevalt.
Esitades lepingust taganemise tagajärgedest tuleneva hagi, pole välistatud taganemisavalduse esitamine ka kohtumenetluse ajal maakohtus. Ringkonnakohtus on uutele asjaoludele ja tõenditele tuginemine piiratud (erandlik) ja see on võimalik vaid TsMS §-s 652 sätestatud alustel.
|
| 3-2-1-90-12
|
Riigikohus |
24.09.2012 |
|
Lepingust taganemisega muutub lepingu täitmise võlasuhe VÕS § 189 lg 1 alusel lepingu tagasitäitmise võlasuhteks.
VÕS § 189 lg 1 näeb ette kohustuse tagastada lepingu alusel üleantu. See, kuidas toimub tagastamine, sõltub lepingujärgsest sooritusest: asjade puhul toimub see omandi ja/või valduse üleandmise teel. Sooritused tuleb tagastada natuuras, nii nagu nad on tehtud. Lepingujärgse täitmise järel kahjustada saanud lepingueseme parandamise kohustust VÕS § 189 lg-st 1 ei tulene.
Üleantu tagastamine juhtudel, mil enne tagastamist on tagastatava asja füüsilises või asjaga seotud õiguslikus olukorras toimunud mingid muudatused, võib müüjal olla ostja vastu VÕS § 189 lg 4 alusel asja väärtuse vähenemise hüvitamise nõue või VÕS § 189 lg 2 p 2 alusel tagastamise asemel väärtuse hüvitamise nõue. VÕS § 189 lg 2 p 2 saab kohaldada mh juhul, mil asja kolmanda isiku õigusega koormamine on muutnud asja majandusliku väärtuse õigustatud isiku jaoks sisuliselt nullilähedaseks, nt asja pikaajalise ja tasuta hoonestusõigusega koormamise korral vms. Kolmanda isiku õigusega koormamine VÕS § 189 lg 2 p 2 tähenduses peab olema selle punkti kohaldamiseks võrdväärne teiste samas punktis nimetatud alustega, nt võõrandamisega. VÕS § 189 lg-t 4 saab kohaldada aga eelkõige siis, kui kolmanda isiku õigusega koormamine ei ole asja väärtust nii ulatuslikult vähendanud.
|
| 3-2-1-154-12
|
Riigikohus |
18.01.2013 |
|
Põllutöömasinate müügilepingust taganemisel tuleb kasutuseelise väärtus kindlaks teha, lähtudes põllutöömasinate ostuhinnast, mis tuleb jagada masinate kogutööressursiga hektarites ja korrutada saadud kasutuseelise väärtus ühe tööressursi ühiku (hektari) kohta tegelikult kasutatud tööressursiga (hektarite arvuga). Vajadusel tuleb ostuhinnast teha vajalikud mahaarvamised põhjendatud ulatuses.
Kasutuseelise väärtuse arvestamisel on õigustatud ostuhinnast müüja kasumiosa ja puudustest tingitud väärtuse vähenemise mahaarvamine. Selline järeldus tuleneb VÕS § 189 lg 3 mõttest. Selleks, et asja puudusi saaks ostuhinnast maha arvata, peab puuduste olemasolu olema tõendatud.
Masinate tegelikult kasutatud tööressurssi on võimalik kindlaks määrata, lähtudes poolte esitatud asjaoludest ja tõenditest. Masinate rikete ja detailide purunemise põhjusi ei ole üldjuhul võimalik tuvastada muul viisil kui ekspertiisiga.
|
| 2-15-6034/75
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
08.11.2017 |
|
Kohtuotsuse põhjendamise kohustuse ja selle sisu sätestavad TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, samuti § 653 ning § 654 lg-d 4 ja 5. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Muu hulgas tähendab kohtulahendi põhjendamise kohustus seda, et kohtu põhjendused peavad olema jälgitavad ja seostatud asjas tuvastatud asjaoludega. Kui kohus ei nõustu menetlusosalise faktiliste väidetega, peab ta seda otsuses põhjendama. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Samasuguse põhjendamiskohustuse näeb ringkonnakohtu otsuse jaoks ette TsMS § 654 lg 4. (p 17.1)
Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta. (p 17.2)
Kui ringkonnakohus võtab seisukoha selle kohta, kas poole väide on tõendatud või mitte, peab ta otsuses kirjeldama kõiki tõendeid, mis pool vastava väite kinnitamiseks on esitanud, ja näitama, miks üks või teine tõend seda asjaolu praegusel juhul kinnitab või ei kinnita. (p 17.3)
Kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõue tähendab muu hulgas ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline ega ebaselge. Öeldu kehtib TsMS § 654 lg 1 teise lause järgi ka ringkonnakohtu otsuse kohta. (p 21.3)
TsMS § 654 lg 22 eesmärk on võimaldada ringkonnakohtul selgitada resolutsiooni terviktekstis täiendavalt, milles seisnes maakohtu lahendi muutmise sisu. Kui tervikresolutsioon on vastuolus otsuse muude osadega, siis on rikutud TsMS § 442 lg-t 5 (vt ka Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-14, p 18). (p 36)
VÕS § 645 lg-t 1 saab kohaldada ainult juhul, kui pooled on selle sätte kohaldamist taotlenud või tuginenud asjaoludele, mis annavad VÕS § 645 lg 1 kohaldamiseks aluse. Uut asjaolu või väidet, mis asetab pooled uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb kohtul pooltega arutada ja anda võimalus esitada oma seisukoht (vt Riigikohtu 23. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 16). (p 20)
Sõltumata sellest, et töövõtja on ehitusettevõtja, peab kohus VÕS § 645 lg 1 kohaldamiseks hindama töö puuduste olemust ja töövõtja käitumist. Samuti tuleb iga puuduse puhul eraldi hinnata, kas see on tekkinud töövõtja tahtluse või raske hooletuse tõttu või kas töövõtja pidanuks sellest puudusest teadma. Vähemalt üldjuhul saab arvestada majandus- ja kutsetegevuses tegutseva ettevõtja kõrgema hoolsusstandardiga (vt Riigikohtu 23. novembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 18). (p 21.2)
Lepingust taganemise tulemusel muutub lepingu täitmise võlasuhe VÕS § 189 lg 1 kohaselt küll tagasitäitmise võlasuhteks ja vabastab lepingupooled VÕS § 188 lg 2 esimese lause järgi nende lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid VÕS § 188 lg 2 teise lause kohaselt ei mõjuta taganemine lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. (p 32)
Lepingust taganemise tulemusel muutub lepingu täitmise võlasuhe VÕS § 189 lg 1 kohaselt küll tagasitäitmise võlasuhteks ja vabastab lepingupooled VÕS § 188 lg 2 esimese lause järgi nende lepinguliste kohustuste täitmisest, kuid VÕS § 188 lg 2 teise lause kohaselt ei mõjuta taganemine lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. (p 32)
TsMS § 370 lg 2 kohaselt võib hagis esitada mitu alternatiivset nõuet, samuti mitu nõuet selliselt, et hageja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Kui kohus rahuldab esimese alternatiivse nõude osaliselt, siis ei tähenda see seda, et samal ajal saab osaliselt rahuldada ka teise alternatiivse nõude. (p 34)
|
| 2-14-9277/116
|
Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium |
20.04.2018 |
|
Taganemisavaldusest peab nähtuma poole tahe ning kohtumenetluses esitatud taganemisavalduses ei pea tuginema konkreetsele seaduse sättele, vaid vajalik on esile tuua taganemise aluseks olevad asjaolu (p 8).
|
| 2-20-3044/44
|
Riigikohtu tsiviilkolleegium |
07.06.2023 |
|
Müügi ja töövõtu segalepingust taganemise hindamisel VÕS § 116 lg 5 järgi tuleb analüüsida lepingu eesmärke ja selle saavutamisele suunatud kohustusi, mitte lähtuda lepingu erinevate osade rahalisest väärtusest. Kui kohustused tuleb täita ositi ja lepingust soovitakse taganeda tervikuna, tuleb VÕS § 116 lg 3 kohaselt arvestada teise poole õigustatud huvi lepingu kehtimise vastu ning võimaldada lepingus kokkulepitud õigusi ja kohustusi ühepoolselt lõpetada üksnes hädavajalikus osas kogu lepingust taganeda üksnes siis, kui tal õigustatult ei ole kohustuse osalise täitmise vastu huvi või kui rikkumine on oluline lepingu kui terviku suhtes (vt ka RKTKo nr 3-2-1-143-09, p 13). (p 12)
|
Facebook
Twitter