III-2/3-2/94
|
Riigikohus |
01.02.1994 |
|
|
| III-2/1-18/94
|
Riigikohus |
02.06.1994 |
|
|
| III-2/1-25/94
|
Riigikohus |
30.06.1994 |
|
|
| III-2/1-15/95
|
Riigikohus |
14.03.1995 |
|
|
| 3-2-1-67-96
|
Riigikohus |
15.05.1996 |
|
Maakohus tuvastas, et hageja tegelik töölelubamine 1994. a mais tuleb võrdsustada töölepingu sõlmimisega. Ringkonnakohus leidis, et hageja töötamisel alates 1. augustist 1994 puudusid töölepingule iseloomulikud suhted. Pooltevahelisele õigussuhtele hinnangu andmisel tuleb selgitada, kas hagejaga varem sõlmitud tööleping kestis või need suhted lõppesid, lõpetati või muudeti enne 1. augustit 1994.
|
| 3-2-1-53-98
|
Riigikohus |
23.04.1998 |
|
Asjaolust, et töölepingut kirjalikult ei sõlmitud, ei tulene töölepinguliste suhte puudumine.
|
| 3-2-1-86-98
|
Riigikohus |
10.09.1998 |
|
Kokkulepe, mille kohaselt töötaja algatusel TLS § 79 lg 1 alusel töölepingu lõpetamisel tööandja kohustub maksma kompensatsiooni, on vastuolus töölepinguseaduse mõttega.
Vaidlus hagi aegumise üle tuleb lahendada vastavalt individuaalse töövaidluse lahendamise seadusele.
|
| 3-2-1-117-98
|
Riigikohus |
23.12.1998 |
|
Töötaja õiguste seadusevastaseks laiendamiseks tuleb lugeda kokkulepe, mille kohaselt on töötajal õigus saada põhitöö eest ka lisatasu ainuüksi seetõttu, et ettevõte erastatakse.
|
| 3-2-1-14-99
|
Riigikohus |
11.01.1999 |
|
8. juunil 1996.a jõustunud TLS § 7 p 10 redaktsiooni kohaselt ei laiene töölepingu seadus juriidilise isiku organi liikme suhetele juriidilise isikuga.
|
| 3-2-1-138-00
|
Riigikohus |
18.12.2000 |
|
Töölepingu punkti, milles nähti ette töölepingu ennetähtaegsel lõpetamisel seadusega ettenähtust suurem hüvitis, ei saanud käsitleda tähtajalise töölepingu sõlmimist võimaldanud erisoodustusena TLS § 27 lg 2 p 5 mõttes, sest nimetatud punkt võeti juba sõlmitud lepingusse hiljem. Hüvitise maksmise kokkuleppe sätestanud punkt oli määratletav üksnes tingimusena, millega TLS § 14 alusel laiendati töötaja õigust saada töölepingu ennetähtaegsel lõetamisel seadusega ettenähtust suuremat hüvitist. Töötajal oli õigus hüvitist saada, kuna kohus on tuvastanud et nimetatud töölepingu punkti ei ole muudetud töölepingu seaduses sätestatud tingimustel ja korras.
Apellatsioonikohus tõlgendas vääralt TLS § 119 lg 2, kui jättis kohaldamata tööandja vastutuse lõpparve kinnipidamise eest põhjendusel, et töötaja sai lõpparvena kätte kõik vaidlustamata summad. Lõpparve kinnipidamisega ei ole TLS § 119 lg 2 tähenduses tegemist siis, kui tööandja jätab lõpparve maksmata või viivitab selle maksmisega kaalukatel põhjustel. Kaalukaks põhjuseks võib kohus ludeda vaidluse lõpparve koosseisus väljamaksmisele kuuluvate summade aluse või suuruse üle, kui seaduse säte või töölepingu tingimus, millel see põhineb, on mitmeti tõlgendatav vastuolu tõttu seaduse mõne teise sättega või töölepingu teiste tingimustega. Seega ainuüksi vaidlus lõpparve koosseisu kuuluvate summade aluse või suuruse üle ei ole tööandja vastutuse kohaldamata jätmise aluseks.
|
| 3-2-1-151-00
|
Riigikohus |
08.01.2001 |
|
Töötajal on õigus saada töölepingu lõpetamisel seaduses ettenähtust suuremat hüvitist, kui töölepingus on selliselt kokku lepitud ning vastavat töölepingu punkti ei ole muudetud töölepingu seaduses sätestatud tingimustel ja korras. Töölepingusse tehtud muudatused seoses töölepingu tähtaja muutmisega ei muutnud töölepingu punkti, millega sätestati töötajale seaduses ettenähtust suurema hüvitise maksmine.
|
| 3-2-1-155-00
|
Riigikohus |
08.01.2001 |
|
Töötajal on õigus saada töölepingu lõpetamisel seaduses ettenähtust suuremat hüvitist, kui töölepingus on selliselt kokku lepitud ning vastavat töölepingu punkti ei ole muudetud töölepingu seaduses sätestatud tingimustel ja korras.
Apellatsioonikohus tõlgendas vääralt TLS § 119 lg 2, kui jättis kohaldamata tööandja vastutuse lõpparve kinnipidamise eest põhjendusel, et töötaja sai lõpparvena kätte kõik vaidlustamata summad. Lõpparve kinnipidamisega ei ole TLS § 119 lg 2 tähenduses tegemist siis, kui tööandja jätab lõpparve maksmata või viivitab selle maksmisega kaalukatel põhjustel. Kaalukaks põhjuseks võib kohus ludeda vaidluse lõpparve koosseisus väljamaksmisele kuuluvate summade aluse või suuruse üle, kui seaduse säte või töölepingu tingimus, millel see põhineb, on mitmeti tõlgendatav vastuolu tõttu seaduse mõne teise sättega või töölepingu teiste tingimustega. Seega ainuüksi vaidlus lõpparve koosseisu kuuluvate summade aluse või suuruse üle ei ole tööandja vastutuse kohaldamata jätmise aluseks.
|
| 3-2-1-55-01
|
Riigikohus |
22.06.2001 |
|
Apellatsioonikohus rikkus otsuse põhjendavale osale esitatavaid nõudeid (TsMS § 330 lg 4). Apellatsioonikohtu järeldus, et linnakohtul puudus käesolevas töövaidluses õigus tuvastada kostja vastuväidetele tuginedes töölepingu lõpetamise teistsugust alust, kui see oli märgitud töölepingus, ei ole kooskõlas seaduse ega tuvastatud asjaoludega.
Töölepinguseadus ei keela pooltel kokku leppida töölepingu lõpetamist seadusega ettenähtust soodsamatel tingimustel. Sellisel juhul tuleb töölepingus ette näha, milline töölepingu lõpetamise alus annab õiguse kokkulepitud soodustusele. Töölepinguseaduse mõttega on vastuolus hüvitise maksmine, kui tööleping lõpetatakse töötaja töökohustuste rikkumise, usalduse kaotuse, vääritu teo jms tõttu.
Hageja esitas avalduse töölepingu lõpetamiseks omal soovil, töölepingus on märgitud töölepingu lõpetamise aluseks poolte kokkulepe. Töölepingu lõpetamise aluse ekslik formuleering käskkirjas ja töölepingus ei saanud muuta hageja kirjalikku tahteavaldust. Ka see, et hageja kohtumenetluse käigus loobus töölepingu omal soovil lõpetatuks lugemise nõudest, ei saanud muuta fakti, et tööleping lõpetati tema kirjaliku avalduse alusel.
|
| 3-2-1-110-01
|
Riigikohus |
06.11.2001 |
|
PalS § 2 lg-st 3 tulenevalt oli töötajal õigus lisatasule, kuna töölepingus on tööandja kohustunud maksma talle lisatasu eritingimustes töötamise eest ning poolte vahel puudub kokkulepe sellest kohustusest loobumise kohta. Vabariigi Valitsuse palgakorraldust reguleerivas määruses on suurendatud töötaja põhipalka ja sellest ei tulene seadusandja soov asendada lisatasu suurema palga maksmisega. Määrus ei muutnud midagi töötaja palgakorralduses, samuti säilus eritingimustes töötamine, mistõttu lisatasu kaotamine olenemata põhipalga suurendamisest oli ebaseaduslik.
Tulenevalt töötajate usaldusisiku seaduse § 7 lg-st 3 ja § 8 lg-st 1 peab tööandja töövälisel ajal usaldusisiku ülesannete täitmise eest, selle hüvitamise kokkuleppe puudumisel, maksma usaldusisikule tema nõudel hüvitist suuruses, mis vastab usaldusisiku keskmisele palgale, mida tulnuks talle säilitada põhitöö ajal usaldusisiku ülesannete täitmisel.
Tulenevalt töötajate usaldusisiku seaduse § 7 lg-st 3 ja § 8 lg-st 1 peab tööandja töövälisel ajal usaldusisiku ülesannete täitmise eest, selle hüvitamise kokkuleppe puudumisel, maksma usaldusisikule tema nõudel hüvitist suuruses, mis vastab usaldusisiku keskmisele palgale, mida tulnuks talle säilitada põhitöö ajal usaldusisiku ülesannete täitmisel.
Tulenevalt ITVS § 6 lg-st 1 puudub alus kohaldada aegumist lisatasu ja viivise nõude vastavale osale, kui hageja töötas eritingimustes, mille eest oli ette nähtud lisatasu, neli kuud enne vastava hagi esitamist.
Kohus jätab ITVS § 8 lg 4 järgi aegumise kohaldamata kui on tuvastatud, et hagejal ei olnud võimalik töövaidluskomisjoni õigeaegselt pöörduda.
|
| 3-2-1-131-01
|
Riigikohus |
07.11.2001 |
|
Sõlmitud lepingu alusel on kostja kohustatud maksma hagejale (endine töötaja) pensionilisa. TsÜS § 66 lg 1 võib kuuluda kohaldamisele, kui hagejale pidi pensionilisa makstama kui kostja juhatuse endisele liikmele. Sellise kohustuse võtmise headele kommetele vastavuse hindamisel peab kohus arvestama kõiki tuvastatud asjaolusid kogumis, sealhulgas hagejale käsitletava soodustuse andmise põhjust.
Sõlmitud lepingu alusel on kostja kohustatud maksma hagejale (endine töötaja) pensionilisa. Kui kostja kohustus pensionilisa maksma töölepingulisest suhtest tulenevalt, tuleb kohtul hinnata lepingu vastavust TLS §-s 10 lg 1 kehtestatud põhimõttele - töö edukusega mitteseotud eeliste lubamine ja andmine on seadusevastane.
|
| 3-2-1-163-01
|
Riigikohus |
21.12.2001 |
|
Kuna tõendatud ei ole, et hageja oleks puhkusehüvitist saanud, on tal õigus seda saada. Hüvitise arvutamisel tuleb lähtuda töölepingu lõppemise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 21.12.1992 määrusega nr 350 kinnitatud puhkusetasu arvutamise korra p 2 alap-s 1 tükipalgal olevatele töötajatele puhkusetasu arvutamise kohta sätestatust.
Tööandjal polnud kaalukaid põhjusi lõpparve kinnipidamiseks. Ainuüksi vaidlus lõpparve koosseisu kuuluvate summade aluse või suuruse üle ei ole TLS § 119 lg 2 alusel tööandja vastutuse kohaldamata jätmise aluseks.
22.03.1996 määrusega nr 89 kinnitatud Töölähetuse hüvituste määrade ning nende maksmise tingimuste ja korra punkti 2 koos TLS §-ga 51 lg 2 tõlgendades tuleb asuda seisukohale, et Korra p 2 kordas seadusest tulenevat - tööalased ringsõidud töö tegemise asukohas ei ole töölähetuseks. Hageja töö sisuks vaidlusalusel perioodil oli töölepingu järgi Eesti Vabariigi sisesed veod, seega oli lepingus määratud töö tegemise asukoht. Hageja töötamine rahvusvahelistel vedudel oli töölähetus TLS § 51 lg 1 mõttes.
|
| 3-2-1-96-02
|
Riigikohus |
09.10.2002 |
|
TLS § 27 lg 2 sätestab määratud ajaga töölepingute sõlmimise juhtude ammendava loetelu ning tööandja ei saa seda täiendada. Kauplemislubade andmine tähtajaliselt ei muuda müüja töö iseloomu ajutiseks ja ei saa olla tööandjale aluseks temaga määratud ajaks töölepingu sõlmimisel. TLS § 27 lg 2 meelevaldse laiendamise korral peavad kohtud kohaldama TLS § 15, mis sätestab töötaja olukorda halvendavate töölepingutingimuste kehtetuse.
Puhkepäevadel töötamine ei ole iseenesest vastuolus töö- ja puhkeaja seaduse § 28 lg-ga 2. Tööajanorm oli hagejaga kokku lepitud nii töölepingus kui ka tööajagraafikus ning kohtud ei ole tuvastanud, et hageja pidanuks kostja tegevusest tingitult töötama üle töölepingus kokkulepitud tööajanormi.
|
| 3-2-1-134-02
|
Riigikohus |
26.11.2002 |
|
TLS § 7 p-st 10 ei tulene, et isiku valimine ühistu juhatuse liikmeks lõpetab temaga igal juhul töölepingu. Juhatuse liikmeks olek ei välista töösuhet ühistuga ja töölepingu seaduse kohaldamist, kui töö, mida juhatuse liige teeb töölepingu alusel, ei kujuta endast juhatuse liikme ühistu juhtimise ja esindamise kohustuste täitmist.
Juhatuse liikmeks olek ei välista töösuhet ühistuga ja töölepingu seaduse kohaldamist kui töö, mida juhatuse liige teeb töölepingu alusel, ei kujuta endast juhatuse liikme kohustuste (ühistu juhtimine ja esindamine) täitmist. Ringkonnakohus on põhjendanud TLS § 86 p-de 6 ja 7 alusel töölepingu lõpetamise ebaseaduslikkust.
TLS § 7 p-st 10 ei tulene, et isiku valimine ühistu juhatuse liikmeks lõpetab temaga igal juhul töölepingu. Juhatuse liikmeks olek ei välista töösuhet ühistuga ja töölepingu seaduse kohaldamist, kui töö, mida juhatuse liige teeb töölepingu alusel, ei kujuta endast juhatuse liikme ühistu juhtimise ja esindamise kohustuste täitmist.
Juhatuse liikmeks olek ei välista töösuhet ühistuga ja töölepingu seaduse kohaldamist kui töö, mida juhatuse liige teeb töölepingu alusel, ei kujuta endast juhatuse liikme kohustuste (ühistu juhtimine ja esindamine) täitmist.
|
| 3-2-1-145-02
|
Riigikohus |
17.12.2002 |
|
TLS § 49 p 51 kuulub kohaldamisele juhtudel, kui tööandja ise muudab tööks vajalike kutseoskuste nõudeid.
Arvestades TLS § 48 p-s 4 sätestatut tuleb töösuhte pooltel olla hooliv teineteise oluliste huvide suhtes.Tööga kindlustatus on töötaja oluline huvi ning tööandja ei tohi põhjendusi esitamata jätta arvestamata töötaja taotluse töö jätkamiseks vajaliku koolituse saamiseks tema enda kulul, kui seaduse järgi pole koolituse korraldamise kohustust tööandjal.
Kuna kehtiva kutsetunnistuse olemasolu oli tööle lubamise kohustuslik eeltingimus, oli tööandjal seaduslik alus nõuda hagejalt kehtiva kutsetunnistuse esitamist ja selle puudumisel tööleping TLS § 86 p 4 alusel lõpetada.
Tööandja ei võinud töötajat tööle lubada, seega ei saa tööle mittelubamist käsitada tööandja kohustuse - kindlustada töötaja kokkulepitud tööga - rikkumisena.
|
| 3-2-1-40-03
|
Riigikohus |
23.04.2003 |
|
Ringkonnakohus rikkus TsMS 330 lg 6, kuna ei vastanud selgelt apellatsioonkaebuse põhjendusele, et seoses ettevõtte üleminekuga läksid lisaks töölepingutele kostjale üle ka kollektiivlepingust tulenevad kohustused.
Hageja on oma nõude rajanud sellele, et kollektiivlepingu täitmata jätmisega on temale kostja ametiühinguliikmetest töötajate palgast ametiühingu liikmemaksu kinnipidamata jätmise näol tekitatud kahju. Kahju hüvitamise üldpõhimõtetest lähtudes tuleb kahju kandnud isik asetada olukorda, milles ta oleks olnud, kui lepingut ei oleks rikutud. Kohus peab hindama, kas hageja on tõendanud iga ametiühinguliikmest töötaja osas liikmemaksu kinnipidamise avalduse olemasolu.
PalS § 31 lg 3 järgi on tööandja kohustatud töötaja kirjaliku avalduse alusel palga või selle osa üle kandma töötaja poolt näidatud pangakontole. See säte ei reguleeri tööandja kohustust kanda üle ametiühingu liikmemaksud.
Kollektiivlepingu seaduse (KLS) § 2 lg 1 järgi on kollektiivleping vabatahtlik kokkulepe töötajate või töötajate ühingu või liidu ja tööandja või tööandjate liidu või ühingu vahel, mis reguleerib tööandjate ja töötajate vahelisi töösuhteid. Kollektiivlepingust tulenevate kohustuste täitmine on seotud ettevõtte tegevusega.
Ettevõtte valduse üleandmine on võrdsustatav ettevõtte alluvuse muutumisega kollektiivlepingu seaduse (KLS) § 11 lg 4 tähenduses. Nii TLS § 6 kui KLS § 11 lg 4 eesmärgiks on kaitsta töötajaid, kui nende töö ei lõpe, kuid majandustegevus läheb üle teisele juriidilisele isikule. Kostja on tunnistanud TLS § 6 kehtivusala laienemist ettevõtte üleminekule, kuid ei soovi tunnistada sama sisuga KLS § 11 lg 4 kehtivusala laienemist ettevõtte üleminekule. Selline valikuline ja tööandja huvidest lähtuv seaduste tõlgendamine ei vasta nimetatud sätetes väljendatud eesmärgile kaitsta töötajate huve.
|
Facebook
X.com