3-3-1-10-01
|
Riigikohus |
17.04.2001 |
|
Kui isiku süüdistatavana ametikohalt kõrvaldamine Kriminaalmenetluse koodeksi § 129 alusel toimus kooskõlas seadusega, kuid isik mõistetakse hiljem õigeks või kriminaalasja menetlus tema suhtes lõpetatakse, peab isikul olema võimalus saada riigilt õiglast hüvitist ka õiguspärase kahju tekitamise korral. Sellisel juhul on isik kahju kandnud kriminaalasjas tõe väljaselgitamise huvides, seega avalikes huvides. Käesoleval ajal ei ole sellise hüvitise maksmine seadusega reguleeritud, kuid riigi tegevusetus ei saa välistada riigi kohustust üksikisiku ees. Seega võib niisugustel juhtudel nõuda hüvitist õiguse üldpõhimõtetele tuginedes ka siis, kui seaduses vastav erinorm puudub.
Avaliku teenistuse seadus ei näe ette ametipalga säilitamist, kui teenistussuhe peatub seoses uurija määruse alusel süüdistatavana ametikohalt kõrvaldamisega. Sellist kohustust ei sätesta ka Kriminaalmenetluse koodeksi § 129, millest tuleneb uurija õigus süüdistatava ametikohalt kõrvaldamiseks. Uurija määruse alusel ametikohalt kõrvaldamise tõttu saamatajäänud töötasu või hüvitise, millega loetakse hüvitatuks ka isiku saamatajäänud töötasu, väljamaksmise küsimus ning vastav vaidlus ei kuulu Avaliku teenistuse seaduse reguleerimisalasse ja vastavat nõuet ei saa esitada asutuse vastu.
|
| 3-3-4-1-02
|
Riigikohus |
04.03.2002 |
|
Riigivastutuse seaduse ja HKMS § 3 lg 1 p 3 alusel on alates 1. jaanuarist 2002 halduskohtu pädevuses nõue hüvitada politseiametniku õigusvastase karistusotsusega tekitatud kahju, sealhulgas kahju, mis on tekitatud haldusõiguserikkumise asjas tehtud lahendiga, kui menetlus haldusõiguserikkumise asjas on lõppenud ja kahju on jäänud HÕS § 307 korras hüvitamata. Riigivastutuse seaduse §-st 17 lg 3 tulenevalt kuulub halduskohtu pädevusse ka selliste taotluste ja kaebuste läbivaatamine, mis esitatakse pärast Riigivastutuse seaduse jõustumist, kuid milles nõutakse enne 1. jaanuari 2002 tekitatud kahju hüvitamist. Riigivastutuse seaduse §-st 31 lg 1 ja õiguse üldpõhimõtetest tulenevalt kohaldatakse siis enne Riigivastutuse seaduse jõustumist kehtinud sätteid ja kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid. Kui karistusotsus on tehtud enne 1. jaanuari 2002 ja nõue kahju hüvitamiseks on samuti esitatud enne 1. jaanuari 2002, siis kuulub see nõue maa- või linnakohtu pädevusse.
|
| 3-3-1-11-02
|
Riigikohus |
19.03.2002 |
|
Põhjendatud huviks võivad olla ka preventiivsed või rehabiliteerivad eesmärgid.
Väär on seisukoht, et Haldusmenetluse seaduse § 60 lg 2 ja Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 välistavad avaliku võimu kandja poolt haldusakti väljaandmisega põhjustatud kahju hüvitamise juhul, kui kahju kannatanud isik ei ole eelnevalt saavutanud õigusvastase haldusakti tühistamist. RVS § 7 lg 1 kohaselt ei teki hüvitusnõuet, kui kahju on või oli võimalik kõrvaldada või vältida, nõudes haldusakti tühistamist. Kui haldusakti tühistamine ei oleks kahju kõrvaldanud, ei lange hüvitusnõue ära seetõttu, et kannatanu pole haldusakti vaidlustanud. Haldusakti tühistamiseks kaebuse esitamata jätmine saab kahjunõude välistada vaid siis, kui kahju sellisel viisil kõrvaldamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja tühistamiskaebuse esitamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi. Selliseid asjaolusid saab halduskohus hinnata vaid kahju hüvitamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel, mitte aga tuvastamiskaebuse sisu tõlgendamisel.
Halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt on protsessiosalistel õigus esitada tähtaja ennistamise või kaebuse tähtaegseks lugemise määruse peale erikaebus või, kui vastavat määrust ei ole tehtud, siis vaidlustada tähtaja küsimuse lahendamata jätmist koos asjas tehtud sisulise otsusega eeldusel, et protsessinormi rikkumine on toimunud pärast uue seadustiku jõustumist. Halduskohtumenetluse seadustiku rakendussätted ei näe ette võimalust, et pärast uue seadustiku jõustumist võiks protsessiosaline tagantjärele vaidlustada varasema seadustiku kehtivusajal tehtud toiminguid, mis tollal ei olnud vaidlustatavad.
Väär on järeldus, et haldusakti õigusvastasuse tuvastamine on võimalik ainult koos haldusakti tühistamisega või pärast seda, kui haldusorgan on ise tunnistanud haldusakti kehtetuks.
Vastavalt HKMS § 46 lg 1 p-le 2 võib ringkonnakohus teha asjas uue otsuse või määruse asja uueks läbivaatamiseks saatmata ka siis, kui esimese astme kohus on rikkunud tähtajast kinnipidamise kontrolli reguleerivaid menetlusnorme.
|
| 3-3-1-14-02
|
Riigikohus |
03.04.2002 |
|
Vastavalt 16. juulil 2000 jõustunud MRS § 6 lg-le 32 tuleb elamu püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba käsitada selle seaduse tähenduses muu ehitisena. Tulenevalt MRS § 9 lg 1 p-st 3 ja § 221 lg-st 1 võib muu ehitise omanik ostueesõigusega erastada ehitise teenindamiseks vajalikku maad. Seega saab õiguspärane ehitusluba olla tulevase ehitise teenindamiseks vajaliku maa erastamise aluseks. Ka Maareformi seaduse varasem redaktsioon ei võrdsustanud ehitusluba elamuga. Ehitusloa suhtes sai maa ostueesõigusega erastamisel kohaldada vaid üldiselt hoonete kohta sätestatut (MRS § 9 lg 1 ja § 221 lg 1), mitte aga erisätteid elamu kohta (MRS § 221 lg 2). Kitsam erastamisõigus on ehitusloa andmise korral põhjendatud, sest ehitusloa andmine ei õigusta ulatuslikumat maa ostueesõigusega erastamist samadel alustel elamu omanikega.Maa ostueesõigusega erastamise aluseks võib vastavalt MRS § 22-1 lg-le 2 olla ka pärast erastamisavalduse esitamist välja antud ehitusluba. Tulenevalt PES § 70 lg-st 2 võib kohalik omavalitsus anda pärast erastamisavalduse esitamist ehitusloa vaid juhul, kui loa taotlejal oli enne 1. novembrit 1991 tekkinud maakasutusõigus.
Uurimisprintsiibist tulenev halduskohtu selgitamiskohustus hõlmab ka kohustust juhtida kaebuse esitaja tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele. Kui kaebuse esitaja on enne lõpliku haldusakti andmist vaidlustanud eelhaldusakti ja lõplik haldusakt antakse kohtumenetluse ajal, peab kohus kaebajale selgitama lõpliku haldusakti tähendust, uurima, kas kaebuse esitaja soovib eelhaldusakti asemel vaidlustada lõplikku haldusakti, ja osutama kaebuse muutmise võimalusele. Kaebuse muutmist võib välistada asjaolu, et kaebuse esitaja on lõpliku haldusakti osas lasknud mööda halduskohtusse pöördumise tähtaja.
Kaebuse muutmisega on tegemist juhul, kui kaebaja muudab kaebuse taotlust või selle eset, näiteks asendab eelhaldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise taotluse lõpliku haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise taotlusega. Liitkaebusest mõne taotluse väljajätmine, ilma et see asendataks mõne uue samasihilise taotlusega, ei kujuta endast kaebuse muutmist, vaid kaebusest osalist loobumist.
Rahalist hüvitust halduse poolt tekitatud kahju eest ei saa nõuda, kui kahju oleks tunduvalt odavam kõrvaldada muude õiguskaitsevahenditega, eelkõige haldusaktide ja toimingutega. See põhimõte on kooskõlas Riigivastutuse seaduse § 7 lg-ga 1 ja kohaldatav kahju hüvitamise üldise põhimõttena ka enne Riigivastutuse seaduse jõustumist tekitatud kahju puhul, kui muu õiguskaitsevahendi kasutamine on reaalselt võimalik. Kahju hüvitamiseks on tarvis tuvastada põhjuslik seos õigusvastase haldusakti ja tekitatud kahju vahel. Põhjuslik seos puudub, kui vaatamata menetlus- või vormiveale oleks samasisuline haldusakt tulnud ikkagi välja anda. Põhjuslik seos lõpliku haldusaktiga (nt maa erastamise korraldusega) tekitatud kahju ja eelhaldusakti (nt erastatava maa piiride kindlaksmääramise) vahel puudub, kui lõpliku haldusaktiga kaasnev õiguste rikkumine ei ole tingitud õigusvastasest eelhaldusaktist.
Vastavalt 16. juulil 2000 jõustunud MRS § 6 lg-le 32 tuleb elamu püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba käsitada selle seaduse tähenduses muu ehitisena. Tulenevalt MRS § 9 lg 1 p-st 3 ja § 22-1 lg-st 1 võib muu ehitise omanik ostueesõigusega erastada ehitise teenindamiseks vajalikku maad. Seega saab õiguspärane ehitusluba olla tulevase ehitise teenindamiseks vajaliku maa erastamise aluseks. Ka Maareformi seaduse varasem redaktsioon ei võrdsustanud ehitusluba elamuga. Ehitusloa suhtes sai maa ostueesõigusega erastamisel kohaldada vaid üldiselt hoonete kohta sätestatut (MRS § 9 lg 1 ja § 221 lg 1), mitte aga erisätteid elamu kohta (MRS § 221 lg 2). Kitsam erastamisõigus on ehitusloa andmise korral põhjendatud, sest ehitusloa andmine ei õigusta ulatuslikumat maa ostueesõigusega erastamist samadel alustel elamu omanikega. Maa ostueesõigusega erastamise aluseks võib vastavalt MRS § 221 lg-le 2 olla ka pärast erastamisavalduse esitamist välja antud ehitusluba. Tulenevalt PES § 70 lg-st 2 võib kohalik omavalitsus anda pärast erastamisavalduse esitamist ehitusloa vaid juhul, kui loa taotlejal oli enne 1. novembrit 1991 tekkinud maakasutusõigus.
|
| 3-3-1-5-02
|
Riigikohus |
18.04.2002 |
|
HKMS § 90 lg 2 kohaselt arvatakse kaebuse või avalduse rahuldamata jätmise korral kautsjon riigituludesse. Kaebuse rahuldamata jätmine eeldab kohtuasja sisulist läbivaatamist. Juhtumil, kui Riigikohtu halduskolleegium lõpetab asjas menetluse pädevuse puudumise tõttu, ei ole võimalik otsustada ka kaebuse sisulise põhjendatuse üle. Seega puudub alus kautsjoni riigituludesse arvamiseks ning kautsjon tuleb tagastada.
Riigikohtu erikogu asus 10. aprilli 2002. a määruses nr 3-3-4-2-02 seisukohale, et kui isik on pöördunud halduskohtusse vaidluses, mille lahendamine pole seaduse järgi halduskohtu pädevuses, ja halduskohus on kaebuse vastu võtnud ning protsessiosalised ei ole esimese astme halduskohtu otsuse tegemiseni halduskohtu pädevust vaidlustanud, siis ei pea erikogu, mõistlikuks tühistada kohtuotsus üksnes põhjusel, et seaduse järgi ei kuulu vaidlus lahendamisele halduskohtus. Juhtumil, kui vastustaja kirjalikus vastuses halduskohtusse esitatud kaebusele on leidnud, et tegemist pole avalik-õigusliku vaidlusega, mis kuuluks lahendamisele halduskohtus, tuleb menetlus asjas lõpetada vastavalt HKMS §-le 24 lg 1 p 1.
Kuna kohtutäituri toimingud polnud vaidlustatavad halduskohtus, siis ei saanud enne Riigivastutuse seaduse jõustumist 1. jaanuaril 2002 ka nende toimingutega tekitatud kahju hüvitamist nõuda halduskohtu kaudu. Need vaidlused tuli lahendada üldkohtus tsiviilkohtumenetluse korras. Kahju hüvitamise õiguslik regulatsioon muutus Riigivastutuse seaduse jõustumisega, mis andis avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamise vaidlused halduskohtu pädevusse. Enne Riigivastutuse seaduse jõustumist 1. jaanuaril 2002 esitatud kaebused täituri tekitatud kahju hüvitamiseks tuli esitada maa- või linnakohtusse. Pärast 1. jaanuari 2002 esitatud kahju hüvitamise kaebused kuuluvad aga Riigivastutuse seaduse § 17 lg 1 alusel halduskohtu pädevusse.
Riigikohtu erikogu asus 10. aprilli 2002. a määruses nr 3-3-4-2-02 seisukohale, et kui isik on pöördunud halduskohtusse vaidluses, mille lahendamine pole seaduse järgi halduskohtu pädevuses, ja halduskohus on kaebuse vastu võtnud ning protsessiosalised ei ole esimese astme halduskohtu otsuse tegemiseni halduskohtu pädevust vaidlustanud, siis ei pea erikogu, mõistlikuks tühistada kohtuotsus üksnes põhjusel, et seaduse järgi ei kuulu vaidlus lahendamisele halduskohtus. Juhtumil, kui vastustaja kirjalikus vastuses halduskohtusse esitatud kaebusele on leidnud, et tegemist pole avalik-õigusliku vaidlusega, mis kuuluks lahendamisele halduskohtus, tuleb menetlus asjas lõpetada vastavalt HKMS §-le 24 lg 1 p 1.
Kuna kohtutäituri toimingud polnud vaidlustatavad halduskohtus, siis ei saanud enne Riigivastutuse seaduse jõustumist 1. jaanuaril 2002 ka nende toimingutega tekitatud kahju hüvitamist nõuda halduskohtu kaudu. Need vaidlused tuli lahendada üldkohtus tsiviilkohtumenetluse korras. Kahju hüvitamise õiguslik regulatsioon muutus Riigivastutuse seaduse jõustumisega, mis andis avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamise vaidlused halduskohtu pädevusse. Enne Riigivastutuse seaduse jõustumist 1. jaanuaril 2002 esitatud kaebused täituri tekitatud kahju hüvitamiseks tuli esitada maa- või linnakohtusse. Pärast 1. jaanuari 2002 esitatud kahju hüvitamise kaebused kuuluvad aga Riigivastutuse seaduse § 17 lg 1 alusel halduskohtu pädevusse.
|
| 3-3-1-27-02
|
Riigikohus |
06.06.2002 |
|
Enne 1. jaanuari 2002 tekitatud moraalse kahju hüvitamise aluseid reguleerib Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kuigi TsÜS §-st 26 tuleneb, et isiklike õiguste kaitse, sh moraalse kahju hüvitamine, on võimalik eeskätt isiku au teotamise, eraelu puutumatuse rikkumise või nime õigustamatu kasutamise korral, ei saa avalik-õiguslikes suhetes tekitatud moraalse kahju hüvitamisel TsÜS § 26 tõlgendada piiravana. Lähtuda tuleb PS § 25 eesmärgist ja mittevaralise kahju hüvitamise üldistest põhimõtetest. PS § 25 eesmärk ei ole moraalse kahju tingimusteta ja üksnes rahaline hüvitamine. Mittevaraline kahju võib olla heastatav ka teiste vahenditega, näiteks vabandamisega kannatanu ees.
Mittevaraline kahju seisneb isiku hingelistes kannatustes (nt alandatus, solvumine, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu) või füüsilistes kannatustes, mida on talle tekitatud tahtlikult või hooletuse tõttu. Põhiseaduses on erilist tähelepanu pööratud inimväärikuse tagamisele. Avaliku võimu kandja vabaneb mittevaralise kahju rahalise hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et kahju põhjustanud avalikku ülesannet täitnud isik ei olnud kahju tekitamises süüdi. Mittevaralist kahju saab hüvitada vaid sellele isikule, kelle õigusi on kahju tekitamisel rikutud.
PS § 25 tekstiosast "õigusvastaselt tekitatud" ja §-st 13 lg 2 tuleneb, et kahju hüvitamise aluseks pole igasugune avalike ülesannete täitmine, vaid üksnes õigusvastane akt või toiming, sh tegevusetus või viivitus. Omandireformi puhul tuleb tegevusetuse või viivituse hindamisel lähtuda kohustatud subjekti ja õigustatud subjekti vastastikusest käitumisest ja asja keerukusest.
|
| 3-3-1-32-02
|
Riigikohus |
17.06.2002 |
|
Kahjunõue võib olla välistatud või vastutus võib olla piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi.
Haldusakti peatamine kujutab endast haldusakti kehtivuse ajutist katkestamist. Kauplemisloa kui ettevõtjat soodustava haldusakti peatamiseks peab olema õiguslik alus. Kaupluse töö üldeeskiri tunnustab vajadust peatada kaupluse tegevus tervisekaitse kaalutlustel. Kui kauplemisloa kehtivusajal ilmnevad loa andmisest keeldumise alused, peab kauplemisloa andjal olema tarbijate õiguste kaitseks võimalus kauplemine peatada või lõpetada, kui sellega ei rikuta õiguspärase ootuse ja proportsionaalsuse põhimõtet.
Kauplemisloa peatamise otsustamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega: peatamine peab olema sobiv ja vajalik eesmärgi (näiteks sanitaarnõuetest kinnipidamise tagamine) saavutamiseks ning kaaluma üles kõik võimalikud vastuargumendid. Loa peatamine saab olla vajalik vaid siis, kui ei leidu muid vahendeid loa peatamisel silmas peetud eesmärgi saavutamiseks. Kauplemisloa peatamise küllaldaseks ajendiks ei saa olla juba enne loa peatamist kõrvaldatud puudused. Kauplemisloa peatamise eesmärk võib olla olemasoleva rikkumise kõrvaldamine, mitte karistamine varasema rikkumise eest.
Kahju hüvitamise eesmärk on asetada kannatanu sellisesse olukorda, mis oleks võimalikult sarnane olukorraga, milles kahjustatud isik oleks tõenäoliselt siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Saamata jäänud tulu suuruse arvutamiseks tuleb tulust, mis tõenäoliselt õiguste rikkumiseta oleks saadud, lahutada tulu saamiseks vajalikud kulutused, mis jäid kandmata. Kahjuks ei saa lugeda kaebuse esitaja poolt enne kauplemisloa peatamist võetud kohustusi kolmandate isikute ees. Kahjuna tuleb hinnata ka õigusvastase haldusaktiga põhjustatud kohustuste suurenemist kolmandate isikute (nt maksuameti ja võlausaldajate) ees, sest sellega halveneb isiku varaline seisund.
Ainuüksi tühistamiskaebuse esitamata jätmine ei keela isikul esitada kahju hüvitamise kaebust ega väita vaidluses kahju hüvitamise üle, et kahju tekitanud haldusakt on õigusvastane.
|
| 3-3-1-33-02
|
Riigikohus |
18.06.2002 |
|
Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluse lahendamisel tuleb lähtuda haldusmenetluse üldpõhimõttest, mille kohaselt haldusakt peab vastama selle andmise ajal kehtivale õigusele ja faktilisele olukorrale. Vara tagastamise taotluse lahendamise puhul tuleb ORAS § 12 lg 3 p 3 sätestatud asjaolu - vara füüsilise isiku heausksesse omandisse kuulumist - kontrollida valla- või linnavalitsuse korralduse andmise aja seisuga.
ORAS § 13 lõikest 1 ei tulene, et oleks võimalik üks ja sama vara kõigepealt tagastada ja seejärel ka kompenseerida. Nimetatud sättest ilmneb, et vara kompenseerimine on võimalik vaid sellistel juhtudel, kui seda vara ei tagastata. Kui õigustatud subjektile ei ole võimalik vara tagastada, sest see tagastati õigusvastaselt juba teisele isikule, ja pole õiguslikku alust ka kompensatsiooni maksmiseks, tuleb õigustatud subjektile tekitatud kahju hüvitada rahas.
TsK §-st 448 tuleneb kahju täieliku hüvitamise põhimõte, mille kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine võimalikult lähedale sellele olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui talle ei oleks kahju tekitatud. Kui kinnisvara hinnad on objektiivsetel põhjustel tõusnud ning kahju tekitamise aegne hoonete väärtus ei vasta nende väärtusele kohtuotsuse tegemise ajal, on õiglane, et kahju hüvitamisel arvestatakse vara väärtust kohtuotsuse tegemise aja seisuga. See võimaldamaks isikul soetada pärast hüvitise kättesaamist võimalikult samaväärne vara, millest ta õigusvastase tegevuse tõttu ilma jäi.
|
| 3-3-1-8-04
|
Riigikohus |
11.03.2004 |
|
HKMS § 34 lg 2 sätestab küll, et ringkonnakohtus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires, kuid see ei tähenda, et ringkonnakohus ei võiks halduskohtu apelleeritud osa seaduslikkust kontrollida poolte poolt välja toomata motiividel. HKMS § 34 lg-t 2 tuleb tõlgendada nii, et ringkonnakohus on küll seotud apellandi nõuetega, kuid mitte apellandi argumentidega. Halduskohtumenetluses kehtiv uurimisprintsiip laieneb ka ringkonnakohtule.
Vastavalt HKMS § 19 lg-le 8 võib kaebuse esitaja oma taotlust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus, kui ülejäänud protsessiosalised annavad selleks nõusoleku või kui kohus peab seda otstarbekaks. Seega võib halduskohtunik nii eelmenetluse jooksul kui ka kohtuistungil enne kohtuvaidlusi selgitada kaebuse esitajale, milline nõue oleks tema õiguste kaitseks tulemuslikum ning võimaldada taotlust vastavalt muuta.
Vandeadvokaadi või vandeadvokaadi vanemabi kutse omandamiseks on kehtestatud kindlad nõuded, mis peavad tagama selliste isikute kõrge õigusalase kvalifikatsiooni. Määratledes võimalike esindajate ringi vaid selliste isikutega, on HKMS § 51 lg 1 eesmärk tagada kassatsiooniastmes haldusasjade igakülgne ja efektiivne menetlemine. Pealegi ei välista HKMS § 51 lg 1 kassaatoriks oleva isiku osalemist Riigikohtu istungil.
Vastavalt RVS § 11 lg-le 3 võib avaliku võimu kandja sõltumata kannatanu tahtest, kõrvaldada haldusakti või toimingu tagajärjed RVS § 11 lg-s 2 sätestatud viisil, kui rahaline hüvitis oleks oluliselt suurem tagajärgede kõrvaldamise kuludest ja isikul pole kaalukat põhjust nõuda rahalist hüvitist. Kui kahju hüvitamiseks kohustatud isik peab kahju hüvitamise kaebust põhjendatuks, võib ta kohtumenetluse käigus sõlmida kaebajaga kokkuleppe kahju kõrvaldamiseks sellisel viisil.
Kohase õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine ei ole mitte alati kahju hüvitamist välistavaks asjaoluks. Enne kahju hüvitamise kaebuse rahuldamata jätmist esmase õiguskaitsevahendi kasutamata jätmise tõttu tuleb kontrollida, kas õiguskaitsevahendi esitamise võimalikkus pidi olema kannatanule arusaadav ja kas selle kasutamata jätmiseks ei esinenud mõjuvaid põhjuseid.
Kui isik, saades kohustamisnõude esitamise vajadusest teada pärast selle esitamiseks ettenähtud tähtaja möödumist ning, pidades kohustamisnõude esitamist seetõttu võimatuks, esitab kohe kahju hüvitamise kaebuse, siis võib kohustamisnõude esitamata jätmisest hoolimata tema nõue teiste kahju hüvitamise eelduste olemasolul kuuluda hüvitamisele.
|
| 3-3-1-33-04
|
Riigikohus |
18.11.2004 |
|
Kohaliku omavalitsuse ja riigiasutuse haldustegevus pidi ka enne Haldusmenetluse seaduse jõustumist vastama hea halduse põhimõtetele. Nimetatud põhimõtted eeldavad muuhulgas ka seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud asjakohast teavet.
Oluline eksimine hea halduse põhimõtete vastu on üheks asjaoluks, mida tuleb arvestada, kui hinnatakse, kas isik on täitnud kahju tekkimise ärahoidmise nõuet piisavalt.
Oluline eksimine hea halduse põhimõtete vastu on üheks asjaoluks, mida tuleb arvestada, kui hinnatakse, kas isik on täitnud kahju tekkimise ärahoidmise nõuet piisavalt.
Isik võib täita RVS § 7 lg-st 1 tulenevat kahju tekkimise ärahoidmise nõuet mitte üksnes vaide- ja kohtumenetluses, vaid ka muude kohaste õiguskaitseabinõude kasutamise teel.Kaebuse esitajad püüdsid kahju tekkimist ära hoida, taotledes maavanemalt järelevalve teostamist maa erastamise seaduslikkuse üle. Asjaolu, et maavanem ei saa teostada järelevalvet Vabariigi Valitsuse aktide üle, millega maa jäeti riigi omandisse, ei oma käesoleval juhul otsustavat tähendust. Kui küsimuse lahendamine ei kuulu maavanema pädevusse, on ta kohustatud teatama taotlejale, milline organ on pädev küsimust lahendama või saatma taotluse pädevale organile menetlemiseks. Käesoleval juhul maavanem lahendas taotluse sisuliselt, kontrollis asjaolusid ja tuvastas maa erastamise õigusvastasuse puudumise. Selles asjas saab kaebuse esitajate tegevust oma õiguste kaitsmisel lugeda piisavaks RVS § 7 lg-st 1 tuleneva nõude täitmisel.
Kohaliku omavalitsuse ja riigiasutuse haldustegevus pidi ka enne Haldusmenetluse seaduse jõustumist vastama hea halduse põhimõtetele. Nimetatud põhimõtted eeldavad muuhulgas ka seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud asjakohast teavet.
|
| 3-3-1-56-04
|
Riigikohus |
30.11.2004 |
|
Põhiseadusevastaseks tunnistatud üldaktid ja neile tuginevad üksikaktid pole põhiseadusevastasuse tõttu tühised, s.o kehtetud algusest peale.
See, et isik mõistab talle suunatud üksikakti põhiseadusevastasust alles pärast üldakti põhiseadusevastaseks tunnistamist, ei saa talt võtta kahjunõude esitamise õigust. Isikul on mõistlik alus eeldada, et avalik võim tegutseb üksikakte andes põhiseaduspäraste üldaktide alusel. Isikult ei saa nõuda, et ta vaidlustaks üksikakti aluseks oleva üldakti vastavust Põhiseadusele.
Kahju hüvitamise üheks üldpõhimõtteks on kogu aeg olnud see, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni, s.o olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta. Seega tuleb kahjunõude põhjendatuse üle otsustamisel analüüsida mitte ainult seda, kas haldusakt, millega võeti tasu, on õiguspärane. Analüüsida tuleb ka kujunenud olukorra majanduslikku külge.
|
| 3-3-1-64-04
|
Riigikohus |
30.11.2004 |
|
Kahju hüvitamise üheks üldpõhimõtteks on kogu aeg olnud see, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni, s.o olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta. Seega tuleb kahjunõude põhjendatuse üle otsustamisel analüüsida mitte ainult seda, kas haldusakt, millega võeti tasu, on õiguspärane. Analüüsida tuleb ka kujunenud olukorra majanduslikku külge.
Põhiseadusevastaseks tunnistatud üldaktid ja neile tuginevad üksikaktid pole põhiseadusevastasuse tõttu tühised, s.o kehtetud algusest peale.
Haldusorgan ei tohi jätkata akti täitmist või toimingu sooritamist pärast seda, kui on jõustunud Riigikohtu otsus, millega tunnistati kehtetuks või põhiseadusevastaseks akti või toimingu sooritamise aluseks olnud üldakt. Sellises olukorras on haldusorgan kohustatud ise tühistama akti või lõpetama toimingu Riigikohtu otsuse jõustumise päevast. Kui üksikakt on aga adressaadi poolt täidetud enne selle aluseks oleva üldakti põhiseadusevastasuse tuvastamist Riigikohtus, siis selline üksikakt jääb jõusse. Ka ei nõua seadus sellise põhiseadusevastase üldakti alusel antud üksikakti tagasitäitmist haldusorgani enese algatusel.
See, et isik mõistab talle suunatud üksikakti põhiseadusevastasust alles pärast üldakti põhiseadusevastaseks tunnistamist, ei saa talt võtta kahjunõude esitamise õigust. Isikul on mõistlik alus eeldada, et avalik võim tegutseb üksikakte andes põhiseaduspäraste üldaktide alusel. Isikult ei saa nõuda, et ta vaidlustaks üksikakti aluseks oleva üldakti vastavust Põhiseadusele.
Põhiseadusevastane kahju tekitamine võib olla toimunud kas põhiseadusevastase üldakti või põhiseadusevastase üksikaktiga. Hoolimata sellest, et enne Riigivastutuse seaduse jõustumist polnud erisätet põhiseadusevastase üldaktiga tekitatud kahju hüvitamiseks, on kolleegium seisukohal, et ka kahju, mida selliselt tekitati enne Riigivastutuse seaduse jõustumist (s.o enne 1. jaanuari 2002), tuli hüvitada. Kolleegiumi selline seisukoht tugineb Põhiseaduse §-le 25.
Kolleegium on seisukohal, et teatud tingimustel on õigusvastase üksikaktiga võetud tasu käsitatav kahjuna, mis tuleb välja mõista.
|
| 3-3-1-60-04
|
Riigikohus |
16.12.2004 |
|
|
| 3-3-1-92-04
|
Riigikohus |
02.03.2005 |
|
Kuna tagastamise küsimus ei ole lahendatud, siis ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud kokkuleppe puudumise tõttu ei ole vaidlusaluse vara puhul tegemist EES alusel erastamisele kuuluva varaga. Kuna isikul ei ole eluruumi ostueesõigusega erastamise õigust tekkinud, ei saanud linnavalitsus talle ka kahju tekitada ja puudub seaduslik alus kahju hüvitamise nõudmiseks.
Kuna ORAS § 7 lg 3 on Põhiseadusega kooskõlla viimata, siis on Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute kui endiste omanike, samuti neile isikutele kuulunud elamute üürnike olukord endiselt ebaselge. On võimalik, et nimetatud üürnikel, võis tekkida õiguspärane ootus sellele, et riik kõrvaldab mõistliku aja jooksul ebaselge olukorra. Sellest tulenevalt on võimalik moraalse kahju tekkimine seadusandliku võimu kestva tegevusetuse tõttu.
Ei ole välistatud, et kohtukulude nimekiri esitatakse alles kohtuistungil. Oluline on, et see toimuks enne kohtuvaidluste avamist. Samuti on oluline, et teised menetlusosalised saaksid kohtukulude väljamõistmise taotlusega tutvuda ja kohtul oleks võimalik taotluse rahuldamist kaaluda.
|
| 3-3-1-77-04
|
Riigikohus |
10.03.2005 |
|
Haldusakti põhjendamise kohustuse rikkumine ei ole iseenesest üldjuhul põhjuslikus seoses kahjuga. Põhjendamiskohustust rikkunud haldusorgan peab kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks eeskätt ise tõendama, et kahju oleks tekkinud ka siis, kui põhjendamiskohustust ei oleks rikutud. Kui haldusorgan ei ole seda tõendanud või seda ei ole tagantjärgi võimalik kindlaks teha, ei anna pelgalt oletus, et kahju oleks võinud tekkida ka nõuetekohaselt põhjendatud ja kontrollitava haldusakti korral, alust kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmiseks.
Tegevusloa peatamine peab olema sobiv taotletava eesmärgi saavutamiseks. Tegevuse peatamisel ettevõtte majanduslik olukord halveneb. Selletõttu väheneb ka ettevõtte võime tasuda maksuvõlg. Tegevusloa peatamine maksuvõla sissenõudmise tagamiseks ei ole üldjuhul sobiv vahend.
Haldusorgan on kohustatud veenma adressaate, teisi menetlusosalisi ja kohut kaalutlusõiguse alusel tehtud otsustuse õigsuses. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusaktiga tekitatud kahju on võimalik hüvitada, kui kaalutlusviga on viinud õigusvastase haldusakti andmisele. Haldusorgan peab eeskätt tõendama, et ka kaalutlusvea puudumise korral oleksid isiku jaoks kaasnenud sama koormavad tagajärjed.
Haldusakti põhjendamise kohustuse rikkumine ei ole iseenesest üldjuhul põhjuslikus seoses kahjuga. Põhjendamiskohustust rikkunud haldusorgan peab kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks eeskätt ise tõendama, et kahju oleks tekkinud ka siis, kui põhjendamiskohustust ei oleks rikutud. Kui haldusorgan ei ole seda tõendanud või seda ei ole tagantjärgi võimalik kindlaks teha, ei anna pelgalt oletus, et kahju oleks võinud tekkida ka nõuetekohaselt põhjendatud ja kontrollitava haldusakti korral, alust kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmiseks.
Tegevusloa tähtaja möödumine iseenesest ei välista põhjuslikku seost tulu saamata jäämisega tegevusloa tähtaja möödumisele järgneval perioodil. Kohus peab hindama asjaolude põhjal, kas õigusvastase teota oleks uue tegevusloa väljastamine olnud tõenäoline.
|
| 3-3-1-30-05
|
Riigikohus |
10.06.2005 |
|
Hoolimata sellest, et süüdimõistev kohtuotsus on jõustunud, võib kinnipeetav kasutada kaitsja abi. Kaitsjana ja mitte esindajana tuleb käsitleda ka isikuid, kes kaitsja seaduslike volituste olemasolul soovivad vangistuses viibivatele süüdimõistetutele osutada muud õigusabi (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-3-1-21-05 ). Kaitsja vanglas läbiotsimine on Advokatuuriseadusest, Vangistusseadusest ja justiitsministri 1. aprilli 2003. a määrusest tulenevalt õiguspärane siis, kui läbiotsimise aluseks on põhjendatud ja piisav kahtlus. Kaitsja põhjendamatu läbiotsimisega võidakse talle tekitada tema väärikuse alandamisega süüliselt mittevaralist kahju.
|
| 3-3-1-68-05
|
Riigikohus |
20.12.2005 |
|
Politsei vastutab oma toimingute õiguspärasuse eest ka sel juhul, kui ta täidab seadusest tulenevat abiandmise kohustust. Abi osutamisel peab politsei veenduma, et abinõue on õiguspärane.
Isiku tahtevastane hoidmine raviasutuse kinnises osakonnas on käsitatav avalik-õiguslikus suhtes asetleidva vabadusevõtmisena, mis võib õigusvastasuse korral kaasa tuua riigi vastutuse.
|
| 3-3-1-2-06
|
Riigikohus |
22.03.2006 |
|
Isiku kohustus kanda distsiplinaarkaristuse kohaldamisest tulenevaid piiranguid kehtib üksnes siis, kui karistus on määratud ja seda kantakse seaduses sätestatud alustel ning korras. Ka kinnipeetavale kartseri kohaldamine sellekohase õigusliku aluseta on õigusvastane ning selle meetme erakordselt piiravast iseloomust tulenevalt ka inimväärikust kahjustav.
Vastavalt Vangistusseaduse § 63 lg-le 1 on kinnipeetava kartserisse paigutamine kõige rangem distsiplinaarmeede. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituses Rec(2006)2 Euroopa Vanglareeglistiku kohta (punkt 60.5) sätestatud, et kartserisse paigutamist tuleb karistusena kohaldada üksnes erandlikel juhtudel.
Inimväärikus on kõigi isiku põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja vabaduste kaitse eesmärk. Inimväärika kohtlemise nõue laieneb ka kinnipeetavatele. Kuigi kuriteo toimepannud isik peab kandma karistust ning sellega seoses kohaldatakse tema suhtes seaduse alusel põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid, ei anna see õigustust sekkuda isiku põhiõigustesse enam, kui see tuleneb otse seadusest. Kinnipeetavale kohaldatava distsiplinaarkaristuse kandmise tingimused peavad olema piisavalt sätestatud ning neid nõudeid tuleb järgida.
Kartseri kohaldamine sellekohase õigusliku aluseta on õigusvastane ning selle meetme erakordselt piiravast iseloomust tulenevalt ka inimväärikust kahjustav. Sellisel juhul on tegemist rikkumisega, mille raskus õigustab mittevaralise kahju hüvitamist (ka kooskõlas VÕS § 134 lg-s 3 sätestatuga).
Vanglas, sealhulgas ka kartseris kinnipeetavatele nõuetekohaste tingimuste tagamine on vangla administratsiooni kohustus. Olulised puudused kartserile kehtestatud nõuete täitmisel võivad olla piisavad selleks, et hinnata kartseris viibimist inimväärikust alandavaks. Kui kohus tuvastab inimväärikusele mittevastava kohtlemise, on ta juba sellega pidanud võimalikuks isikule mittevaralise kahju tekkimist.
Kohus tuvastab uurimisprintsiipi järgides kaebuses nimetatud asjaolude esinemise või puudumise. Seejuures peab kohus arvestama isiku tegelikke võimalusi tõendite kogumiseks ja esitamiseks.
Inimväärikus on kõigi isiku põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja vabaduste kaitse eesmärk. Inimväärika kohtlemise nõue laieneb ka kinnipeetavatele. Kuigi kuriteo toimepannud isik peab kandma karistust ning sellega seoses kohaldatakse tema suhtes seaduse alusel põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid, ei anna see õigustust sekkuda isiku põhiõigustesse enam, kui see tuleneb otse seadusest. Kinnipeetavale kohaldatava distsiplinaarkaristuse kandmise tingimused peavad olema piisavalt sätestatud ning neid nõudeid tuleb järgida. Kartseri kohaldamine sellekohase õigusliku aluseta on õigusvastane ning selle meetme erakordselt piiravast iseloomust tulenevalt ka inimväärikust kahjustav.
Kartseri kohaldamine sellekohase õigusliku aluseta on õigusvastane ning selle meetme erakordselt piiravast iseloomust tulenevalt ka inimväärikust kahjustav. Sellisel juhul on tegemist rikkumisega, mille raskus õigustab mittevaralise kahju hüvitamist (ka kooskõlas VÕS § 134 lg-s 3 sätestatuga).
Vanglas, sealhulgas ka kartseris kinnipeetavatele nõuetekohaste tingimuste tagamine on vangla administratsiooni kohustus. Olulised puudused kartserile kehtestatud nõuete täitmisel võivad olla piisavad selleks, et hinnata kartseris viibimist inimväärikust alandavaks. Kui kohus tuvastab inimväärikusele mittevastava kohtlemise, on ta juba sellega pidanud võimalikuks isikule mittevaralise kahju tekkimist.
|
| 3-3-1-14-06
|
Riigikohus |
28.03.2006 |
|
Alusetult kartseris hoidmine peale distsiplinaarkaristuse ärakandmist kujutab endast RVastS § 9 lg-s 1 silmas peetud väärikuse alandamist. Vanglal olnuks võimalik kinnipeetava alusetult kartserisse jätmise asemel kaaluda tema ümberpaigutamist teise vanglasse, kui vanglas ei leidunud sobivat kambrit. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKHKo 15.03.2010, nr 3-1-1-93-09, p 11)
Mittevaralise kahju hüvitamisel tuleb silmas pidada RVastS § 9 lg-s 2 ja § 11 lg-s 2 sätestatut.
Inimväärikus on isiku kõigi põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse eesmärk. Inimväärikus on osa põhiõiguste olemusest. Inimväärikust tuleb austada ja kaitsta (EL põhiõiguste harta art 1, Euroopa Kohtu 9. oktoobri 2001. a otsus kohtuasjas C-377/98: Madalmaad v. Euroopa Parlament ja nõukogu, EKL 2001, lk 7079). Õigus inimväärikale kohtlemisele laieneb igaühele, sh kinnipeetavatele. Isiku õigusvastane kartseris hoidmine võib alandada tema inimväärikust.
|
| 3-3-1-13-06
|
Riigikohus |
04.04.2006 |
|
Kui kohtuasja õigeks lahendamiseks on vajalik täiendavate tõendite väljanõudmine ja neist tõenditest lähtumine, siis ei ole uurimisprintsiibist tulenevalt selleks mingit takistust. Menetlusosalisi sellega halvemasse olukorda ei seata. Asjaolu, et menetlusosalist esindab advokaat, ei takista kohtupoolset tõendite kogumist, kui kohus seda vajalikuks peab.
Eraõiguses on asutud seisukohale, et kahju hüvitamise eesmärgiks ei ole kohustust rikkunud poole karistamine (vt Riigikohtu 21.12. 2005 otsust nr 3-2-1-137-05). Sama põhimõte kehtib ka avalikus õiguses.
Nõudeõigus kahju hüvitamiseks on vaid isikul, kelle õigusi on rikutud. Kui ehitusloa taotleja on taotletava ehitisega analoogseid ehitisi ka varem rajanud ja kasutusele võtnud, on tõenäoline, et valmisehitamise järel võetakse ka see ehitis kasutusele, millele ehitusluba taotletakse. Seetõttu võib ehitusloa andmisega viivitamine olla kahju tekkimise põhjuseks. Kui ehitusloa väljastamisega viivitamine on põhjuslikus seoses kahju tekitamisega, on rikutud ehitusloa väljastamist reguleerivate normide eesmärk muuhulgas ka ehitusloa taotleja kaitsmine kahju eest, mis tekiks juhul, kui ehitist õigeaegselt ehitada ja järelikult ka kasutusele võtta ei saaks. Sellisel juhul on kohalik omavalitsus käitunud ehitusloa menetlemisel õigusvastaselt VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 tähenduses, mis toob endaga kaasa kahju hüvitamise kohustuse.
Kuna ehitusloa andmise otsustamine on diskretsiooniotsus, ei tähenda loa andmisega viivitamise õigusvastaseks tunnistamine tingimata seda, et ehitusluba tuleb anda.
Ehitusluba annab õiguse üksnes ehitamiseks, mitte selle ehitise kasutuselevõtmiseks või selles majandustegevuse alustamiseks.
Ehitusloa väljastamist reguleerivate normide eesmärk võib muuhulgas olla ka loa taotleja kaitsmine kahju eest, mis võib tekkida juhul, kui ehitusloa taotleja õigeaegselt ehitist ehitada ja järelikult ka kasutusele võtta ei saaks.
Saamata jäänud tulu hindamine on reeglina komplitseeritud, sest kõiki asjaolusid, mis võinuksid ettevõtte kasumlikkust mõjutada, on tagantjärgi ülimalt keeruline või isegi võimatu tuvastada. Sellistel juhtudel on hüvitise suurus paljuski kohtu poolt kaalutlusõiguse alusel kindlaksmääratav. VÕS § 127 lg 6 järgi otsustab hüvitise suuruse kohus, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha.
Kui tegemist on tõenäolise kahju väljamõistmisega, siis määratakse see paljuski hinnanguliselt, sest sellises olukorras ei ole võimalik tõsikindlalt tuvastada, kui palju on tegelikult kahju saadud. On paratamatu, et olukorras, kus puuduvad veenvad tõendid kahju tuvastamiseks, lähtub kohus paljuski poolte esitatud seisukohtadest. Kohtu otsustada jääb, milliseid seisukohti ta veenvamateks peab.
HKMS § 93 lg 7 näeb selgelt ette, et kohtukulude väljamõistmiseks peab isik ise aktiivsust ilmutama ja esitama kohtukulude nimekirja. Nende esitama jätmisel kohtukulusid välja ei mõisteta. Menetlusosalist esindav advokaat peab HKMS § 93 lg-st 7 teadlik olema ning sellest juhinduma.
|
Facebook
Twitter