3-3-1-89-07
|
Riigikohus |
14.12.2007 |
|
Ametniku või töötaja ning kinnipeetava õiguslikud positsioonid on niivõrd erinevad, et kinnipeetava puhul ei ole võimalik analoogia alusel kohaldada ATS § 87 ning TDVS § 6 lg-t 1. Tegemist ei ole sarnaseid õigussuhteid reguleerivate õigusnormidega. Kui distsiplinaarrikkumine oli toimunud enne VangS § 64 lg-st 41 kehtimahakkamist 1. veebruaril 2007, siis ei saa nimetatud sättest lähtuda. Siiski pidi distsiplinaarkaristuse määramine kinnipeetavatele ka enne 1. veebruari 2007 toimuma mõistliku aja jooksul. Mõistliku aja kindlakstegemisel ei saa lähtuda üksnes ühekuulisest tähtajast TDVS § 6 lg 1 eeskujul, vaid see oleneb konkreetsetest faktilistest asjaoludest.
|
| 3-3-1-100-09
|
Riigikohus |
25.02.2010 |
|
Riigikohtu otsus põhineb alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistel asjaoludel. Riigikohus ei tuvasta kaebuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. Seetõttu ei saa Riigikohus asjas kogutud tõendeid ümber hinnata.
Isiku põhjendatud huvi ei saa olla kaebuse rahuldamise aluseks. Vastavalt HKMS § 7 lg 1 teisele lausele on tegemist alusega kaebuse menetlemiseks. Õigusvastasuse tuvastamise taotluse rahuldamise aluseks on vaidlustatud haldusakti või toimingu õigusvastasus.
Vangistusseadus ei reguleeri täpsemalt, milliseid asjaolusid võib arvesse võtta distsiplinaarkaristuse määramisel. Vastavalt VangS § 63 lg-le 3 võib ühe ja sama distsipliinirikkumise eest kohaldada ainult üht distsiplinaarkaristust. VangS § 65 lg 5 kohaselt distsiplinaarkaristus kustub, kui kinnipeetav ühe aasta jooksul, arvestades distsiplinaarkaristuse määramisest, ei ole toime pannud uut distsipliinirikkumist. VangS § 65 lg-st 5 tulenevalt võib distsiplinaarkaristuse mõistmisel või kinnipeetava iseloomustamisel arvestada kehtivaid distsiplinaarkaristusi. Need võivad iseloomustada kinnipeetava käitumist vanglas ning võimalust tema käitumist distsiplinaarkaristusega mõjutada, mis omakorda on olulised asjaolud distsiplinaarkaristuse valikul.
|
| 3-3-1-56-10
|
Riigikohus |
21.10.2010 |
|
Väljakujunenud kohtupraktikast tulenevalt ei ole menetlustoimingute iseseisev vaidlustamine üldjuhul lubatav (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 18. veebruari 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-8-02, p 5). Siiski on leitud (vt eelkõige Riigikohtu 21.06.2010 otsust haldusasjas nr 3-3-1-39-10 ja selles viidatud lahendeid), et menetlustoimingu vaidlustamine on siiski lubatav seaduses otsesõnu sätestatud juhtudel. Samuti on see erandlikult õigustatud protsessiökonoomia põhimõttest lähtuvalt, kui tegemist on sedavõrd olulise ja ilmse menetlusveaga, mis juba menetluse käigus võimaldab jõuda järeldusele, et sellise menetluse tulemusena antav lõplik haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane või kui menetlustoiming rikub isiku õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest. Kui menetlustoiming puudutab otseselt ja lõplikult isiku õiguspäraseid huve, oleks ilmselgelt ebamõistlik oodata lõpptulemuse vaidlustamise võimalust ning seejuures poleks tagatud ka efektiivne õiguskaitse (vt Riigikohtu 24.10.2007 otsuse asjas nr 3-3-1-51-07 p-i 10).
Distsiplinaarasja menetleja taandamiseks esitatud taotluse lahendamine on üks distsiplinaarmenetluse toimingutest. Karistuse määrajal on VangS § 64 lg-st 3 tulenevalt otsustamisel kaalumisruum ning menetlust läbi viinud ametniku seisukoht ei ole talle siduv. Seetõttu ei kujuta menetleja taandamisest keeldumine endast menetlustoimingut, mis isegi selle õigusvastasuse korral mõjutaks vääramatult menetluse lõpptulemust. Menetlusliku rikkumise puhul taandamisavalduse lahendamisel on tõhus õiguskaitse tagatud karistuse määramise käskkirja tühistamiseks esitatud kaebuse lahendamise raames.
Distsiplinaarasja menetleja taandamiseks esitatud taotluse lahendamine on üks distsiplinaarmenetluse toimingutest. Karistuse määrajal on VangS § 64 lg-st 3 tulenevalt otsustamisel kaalumisruum ning menetlust läbi viinud ametniku seisukoht ei ole talle siduv. Seetõttu ei kujuta menetleja taandamisest keeldumine endast menetlustoimingut, mis isegi selle õigusvastasuse korral mõjutaks vääramatult menetluse lõpptulemust. Menetlusliku rikkumise puhul taandamisavalduse lahendamisel on tõhus õiguskaitse tagatud karistuse määramise käskkirja tühistamiseks esitatud kaebuse lahendamise raames.
Vt kohtuasja nr 3-3-1-24-10 annotatsiooni.
|
| 3-3-1-51-11
|
Riigikohus |
07.11.2011 |
|
Põhiseaduse kohaselt on igaühel õigus pöörduda märgukirjade ja avaldustega riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute poole. Vastamise korra sätestab seadus. Teabenõudele vastamise korra sätestab avaliku teabe seadus. Teabevaldajal on muu hulgas kohustus tagada juurdepääs nendele dokumentidele, millele teabenõudja juurdepääsu taotleb ja millele teabenõudjal on juurdepääsuõigus, pidada arvestust oma valduses olevate dokumentide üle ja abistada teabenõudjat. Teabenõudjal on õigus esitada teabevaldajale kirjalik teabenõue ja teabenõue tuleb täita soovitud viisil mitte hiljem kui viie tööpäeva jooksul. Teabevaldaja võib keelduda teabenõude täitmisest, kui ta ei valda taotletavat teavet. Korduvate teabenõuete puhul võib teabenõude täitmisest keelduda, kui samale teabenõudele on taotletav teave juba antud ja teabenõudja ei põhjenda vajadust saada teavet teist korda. Ka teabenõude täitmisest keeldumine tuleb koos põhjendustega teabenõudjale teatavaks teha viie tööpäeva jooksul.
Kahe teabenõude esitamine ei saa takistada vangla julgeoleku tagamist. Teabenõuetele vastamine on vangla jaoks avaliku teabe seadusest tulenev kohustus. Kui vanglal nõutavat teavet ei olnud, oleks ta võinud teabenõude täitmisest keelduda. Samuti oleks vangla võinud keelduda korduva teabenõude täitmisest. Teabenõudele vastamine kuulub vanglaametniku põhitööülesannete hulka.
Distsiplinaarmenetluse algatamiseks ja distsiplinaarkaristuse määramiseks on vaja esmalt tuvastada distsiplinaarsüüteo toimepanemine ning vastava teokoosseisu täitmine. Kinnipeetava poolt kahe teabenõude esitamine ei saa takistada vangla julgeoleku tagamist ega vanglaametnike kohustuste täitmist. Teabenõuetele vastamine on vangla jaoks avaliku teabe seadusest tulenev kohustus. Kui vanglal nõutavat teavet ei olnud, oleks ta võinud teabenõude täitmisest keelduda. Samuti oleks vangla võinud keelduda korduva teabenõude täitmisest. Teabenõudele vastamine kuulub vanglaametniku põhitööülesannete hulka. Kui vanglaametnik pidi teabenõude täitmiseks otsima nõutavat dokumenti korduvalt ja see nõudis lisaaega, siis võib olla tegemist dokumentide haldamise (arvestuse) puudustega, kuid tegemist ei ole kinnipeetava poolt vangla töö takistamisega.
Põhiseaduse kohaselt on igaühel õigus pöörduda märgukirjade ja avaldustega riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute poole. Vastamise korra sätestab seadus. Teabenõudele vastamise korra sätestab avaliku teabe seadus.
Kinnipeetava poolt kahe teabenõude esitamine ei saa takistada vangla julgeoleku tagamist. Teabenõuetele vastamine on vangla jaoks avaliku teabe seadusest tulenev kohustus. Kui vanglal nõutavat teavet ei olnud, oleks ta võinud teabenõude täitmisest keelduda. Samuti oleks vangla võinud keelduda korduva teabenõude täitmisest. Teabenõudele vastamine kuulub vanglaametniku põhitööülesannete hulka.
|
| 3-3-1-41-11
|
Riigikohus |
05.12.2011 |
|
Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjaga kohaldatavad piirangud on tühistamiskaebusega vaidlustatavad ka pärast karistuse ärakandmist ja seega ka pärast piirangute kohaldamise lõppemist. Haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Sellest ei saa aga järeldada, et kartserikaristusega koos määratud piiranguid pole võimalik vaidlustada pärast kartserikaristuse ärakandmist ja piirangute kohaldamise lõppemist.
Riigikohtu 22.11.2010 määruses haldusasjas nr 3-3-1-62-10 ei peetud tühistamisnõudele alternatiivse tuvastamisnõude lisamist võimalikuks kohtumenetluse igas staadiumis ja ilma ülejäänud menetlusosaliste nõusolekuta. Määruse põhjendustest on küll välja loetav seisukoht, mille järgi apellatsioonimenetluses ei ole võimalik tühistamiskaebuse asendamine tuvastamiskaebusega, kuid kolleegium sellisel seisukohal siiski ei ole. Varasemas praktikas (haldusasjas nr 3-3-1-5-10, p 15) on väljendatud seisukohta, et tühistamiskaebuse tuvastamiskaebuseks muutmine on võimalik nii apellatsioonimenetluses kui ka kassatsioonimenetluses. Kolleegium jääb tühistamiskaebuse tuvastamiskaebuseks muutmise küsimuses oma varasema praktika juurde. Samuti jääb kolleegium seisukohale, et kohtumenetluse igas staadiumis ei saa tühistamisnõudele esitada alternatiivseid nõudeid, sh tuvastamisnõuet.
Riigikohtu 22.11.2010 määruses haldusasjas nr 3-3-1-62-10 ei peetud tühistamisnõudele alternatiivse tuvastamisnõude lisamist võimalikuks kohtumenetluse igas staadiumis ja ilma ülejäänud menetlusosaliste nõusolekuta. Määruse põhjendustest on küll välja loetav seisukoht, mille järgi apellatsioonimenetluses ei ole võimalik tühistamiskaebuse asendamine tuvastamiskaebusega, kuid kolleegium sellisel seisukohal siiski ei ole.
Varasemas praktikas (haldusasjas nr 3-3-1-5-10, p 15) on väljendatud seisukohta, et tühistamiskaebuse tuvastamiskaebuseks muutmine on võimalik nii apellatsioonimenetluses kui ka kassatsioonimenetluses. Kolleegium jääb tühistamiskaebuse tuvastamiskaebuseks muutmise küsimuses oma varasema praktika juurde. Samuti jääb kolleegium seisukohale, et kohtumenetluse igas staadiumis ei saa tühistamisnõudele esitada alternatiivseid nõudeid, sh tuvastamisnõuet.
Kartseriga karistamise käskkirja andmisel lisapiirangute põhjendamata jätmine ei too kaasa karistamise käskkirja tühistamist, kui piirangute rakendumiseks pole nende äramärkimine karistamise käskkirjas vajalik.
Kartserikaristuse kandmise ajal VangS §-s 30 sätestatud õiguste piiramist on vaja karistamise käskkirjas ära nimetada ning piirangu rakendamist tuleb põhjendada. Kartseris lubatud kaupade ostmise piiramisel tuleb seda eraldi põhjendada. Kui piirangut ei kohaldata, siis ei tule VangS § 48 karistamise käskkirjas ära näidata.
Kartserikaristuse määramine toob kartserikaristuse olemusest ja vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirja sätetest tulenevalt kaasa VangS §-des 22, 31-311, § 32 lg-tega 1, 2 ja 3, §-dega 34-38, 41, 43 ja 46 nimetatud võimaluste piiramise. Nende piirangute nimetamine karistamise käskkirjas pole nõutav ning nende äramärkimise korral ei too põhjenduste mitteesitamine kaasa piirangute tühistamist. Need piirangud on põhjendatud, kui kartserikaristus on määratud õiguspäraselt.
Kartserikaristuse kandmise ajal on VangS § 32 lg-s 5 nimetatud asjaoludel võimalik kohaldada nii VangS § 32 lg-t 5 kui ka VangS § 33.
|
| 3-3-1-57-11
|
Riigikohus |
15.12.2011 |
|
Vt lahendi nr 3-3-1-41-11 annotatsiooni.
Riigikohtu praktikas on selgitatud, et kohtutel on riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse rahuldamata jätmise korral tähtaja andmise küsimuses kaalutlusruum. Üldjuhul tuleb kaebajale anda riigilõivu tasumiseks uus tähtaeg. Tähtaja andmata jätmine on aktsepteeritav üksnes juhul, kui maksejõuetu isiku kaebus on ilmselgelt perspektiivitu või kui tegemist on väidetavalt rikutud õiguse väheintensiivse riivega (vt 04.05. 2011 määruse haldusasjas nr 3-3-1-11-11 p-e 13 ja 15). Seega kuulub HKMS § 84 lg 2 kohaldamisele ka olukorras, kus isik on taotlenud enda vabastamist riigilõivu tasumisest.
Isegi kui apellatsioonkaebuse väidetest ei saa eeldada, et halduskohtu otsus kuulub muutmisele, ei tulene sellest automaatselt, et apellatsioonkaebus on alati käsitatav ilmselgelt perspektiivituna. Vastasel juhul puuduks mõistete "perspektiivitu ja ilmselgelt perspektiivitu" eristamiseks vajadus. Mõistetel "perspektiivitu" ja "ilmselgelt perspektiivitu" on erinev sisu ja kontrolli ulatus ning nende mõistete tähendust ja kasutamist on Riigikohus selgitanud määruse haldusasjas nr 3-3-1-20-10 p-des 10-12 ja 14-15 ning määruse haldusasjas nr 3-3-1-11-11 p-des 7, 11-12 ja 15-16).
Kaebuse ilmselge perspektiivitusega on tegemist ennekõike juhtudel, mil soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik (nt ebaõige nõudeliik). Samuti juhul, kui apellatsioonkaebuse eduväljavaated on olematud. Apellatsioonkaebuse ilmselge perspektiivituse tuvastamine eeldab kohtult põhjalikumat motivatsiooni ning on kohaldatav õiguslikult selges olukorras. Keerukama õigusliku küsimuse korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist ja asja analüüsimist kohtuotsuses. Seega on kaebuse ja edasikaebuse ilmselge perspektiivituse tuvastamisele kehtestatud rangemad tingimused kui perspektiivituse tuvastamisele.
|
| 3-3-1-91-11
|
Riigikohus |
06.06.2012 |
|
Ringkonnakohus on tuvastanud, et distsipliinirikkumise teokooseis on täidetud ning ka tõendatud, kuid heidab ette, et vangla ei ole täitnud kohustus selgitada välja distsipliinirikkumise asjaolud. Eksimuseks on loetud, et vajaliku tähelepanuta on jäetud kaebaja seletus, mille kohaselt läbiotsimise käigus provotseeriti teda distsipliinirikkumise toimepanemisele. Selles olukorras on oluline märkida, distsipliinirikkumise koosseisuvälised asjaolud ei mõjuta otsustust, kas isik on karistatava distsipliinirikkumise toime pannud ning kuidas see tegu tuleb kvalifitseerida. Küll võib selliseid asjaolusid arvesse võtta karistuse liigi ja määra üle otsustamisel. Ringkonnakohtu seisukohad on oletuslikud, sest ei ole tuvastatud läbiotsimise käigus õigusnormides sätestatu rikkumist. Samuti ei ole läbiotsimise õiguspärasust vaidlustatud ning kohtud ei ole selles kohta oma järeldusotsust teinud.
Distsiplinaarkaristuse kohaldaja ei ole seotud VangS § 63 lg-s 1 sisalduvate karistuste loetlemise järjekorraga. Distsiplinaarkaristuse valikul võetakse arvesse vangistuse täideviimise eesmärki. Karistuse mõõdukuse hindamisel tuleb arvestada ka seda, et VangS § 65 lg 2 alusel oli karistuse täitmisele pööramine edasi lükatud.
|
| 3-3-1-44-12
|
Riigikohus |
14.11.2012 |
|
Vangistusseadus ei sätesta vanglateenistuse ametnike pädevuse jaotust. Selgesõnaliselt on vangistusseaduses sätestatud otsustused, mille andmine on vangla direktori pädevuses. Vanglad moodustab ning vangla põhimääruse, koosseisud ja vangla sisekorraeeskirjad kehtestab justiitsminister määrusega. Iga vangla põhimääruses määratakse kindlaks vanglateenistuse ametnike ülesanded ja justiitsminister võib ülesannete jaotust reguleerida ka vangla sisekorraeeskirjades. Justiitsminister ei saa määrusega muuta seadusega sätestatud pädevust, küll aga reguleerida pädeva haldusorgani ametnike otsustuspädevust.
TsÜS § 136 lg 3 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval. TsÜS § 136 lg 3 lähtub sündmuse päevale vastavast päevast. (p 22)
Riigikohus on leidnud, et koos kartserikaristusega kohaldatud lisa¬piirangud on lahutamatult seotud distsiplinaarkaristuse ja selle kehtivusega (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-41-11). Sellest seisukohast ei ole põhjendatud järeldada, et distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel on tühistamisnõudega alati hõlmatud ka kartserikaristusega koos kohaldatavad lisapiirangud. Kartserikaristus ja sellega koos kohaldatavad lisapiirangud on oma esemelt erinevad. Piirangute vaidlustamise soov peab kaebuse taotluses ja põhjendustes olema selgelt väljendatud või nendest tuletatav. Kui vaides ega halduskohtule esitatud kaebuses ei ole lisapiirangute kohaldamist käsitletud ning materjalidest ei nähtu ka vastavat tahet, siis ei ole kaebaja kohtumenetluses esitanud tühistamisnõuet kartserikaristusega koos kohaldatud lisapiirangute peale ning sellist nõuet ei saa esmakordselt esitada kassatsioonimenetluses.
Distsiplinaarkaristuse käskkirja vaidlustamisel automaatne haldusakti peatumine raskendaks oluliselt vangla julgeoleku tagamist ja võimaldaks haldusakti adressaadil teatud juhtudel saavutada haldusakti hilisema täideviimise võimatuse (täitmine on võimalik maksimaalselt kaheksa kuu jooksul arvates distsiplinaarkaristuse määramisest). Nii vaide- kui halduskohtumenetluses on haldusakti adressaadile õigus taotleda esialgse õiguskaitse korras haldusakti täitmise peatamist. Ka EIK praktikast ei tulene üldist järeldust, et konventsiooni kohaselt peaks distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel haldusakti täitmine automaatselt peatuma.
Kinnipeetava majandustöödele rakendamine ei eelda kinnipeetava nõusolekut. Samuti puudub kinnipeetaval asjakohane informatsioon ning pädevus hinnata vanglaametnike otsust mõne teise sama osakonna kinnipeetava ümberpaigutamise ja selle põhjuste kohta. Oht kinnipeetava julgeolekule seoses osakonnas töötamisega ei ole kinnitust leidnud. Kinnipeetav on kohustatud töötama ja asjaolusid, mis töötamist välistavaid, pole haldus- ega kohtumenetluses tuvastatud. Seega ei ole määravat tähendust asjaolul, et enne tööle määramise käskkirjade andmist kinnipeetavat ära ei kuulatud.
Kinnipeetava töölt vabastamiseks peab olema reaalne oht kinnipeetava julgeolekule seoses töötamisega. Üksnes abstraktne ja hüpoteetiline väide julgeolekuohu kohta ei ole selleks piisav. Vanglal lasub küll kohustus tagada vanglas kinni peetavate isikute julgeolek, kuid käesoleval juhul ei viita miski asjaolule, et vangla oleks oma kohustust rikkunud.
Vangistusseadus ei sätesta töökohustuse täitmise aega, samuti ei ole kohustuslik märkida tööle määramise käskkirjas tööaega. Kinnipeetavaid ei ole keelatud rakendada majandustöödele ka sellel ajal kui nad vangla kodukorra kohaselt peaksid viibima kambrites ja neile kehtivad liikumispiirangud, sh öörahu ajal. Tööle asumise korraldus oleks õigusvastane, kui selle tulemusena ei oleks kinnipeetavale tagatud piisavalt uneaega. Ainuüksi töötamine öörahu ajal seda veel ei tähenda.
Kuna tööle määramise käskkirjas ei märgita kohustuslikku tööaega, siis eeldab tööle asumine iga kord vastavasisulist vanglaametniku korraldust. Selle korralduse täitmata jätmine ei moodusta eraldiseisvat distsiplinaarsüütegu. Seetõttu hõlmab töökohustuse täitmata jätmine ka vanglaametniku tööleasumise korralduse täitmata jätmist.
Vanglaametniku korralduse võib jätta täitmata üksnes juhul, kui ilmselgelt on olemas mõni HMS § 63 lg s 2 sätestatud tühisuse alus. Tühine haldusakt on kehtetu algusest peale ning seda ei pea täitma (vt otsus asjas nr 3-3-1-103-06, p 14). Kohtupraktikas on selgitatud, et distsipliinirikkumise koosseisuvälised asjaolud ei mõjuta otsustust, kas isik on karistatava distsipliinirikkumise toime pannud ning selle teo kvalifitseerimist. Selliseid asjaolusid võib arvesse võtta karistuse liigi ja määra otsustamisel (vt otsus asjas nr 3-3-1-91-11, p 12). Seega võiks vanglaametnike korralduse õigusvastasusel olla tähendus kaebajale määratud karistuse liigi ja määra proportsionaalsuse hindamisel.
Kinnipeetavale võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumisest teadasaamise päevast arvates. Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et kuudes arvestatava tähtaja korral tuleb tähtaja lõpu määramisel lähtuda TsÜS § 135 lg 1 alusel järgmisest päevast. TsÜS § 136 lg 3 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval (vt ka määrus asjas nr 3-3-1-71-02 ning otsus asjas nr 3-2-1-116-07).
Distsiplinaarkaristuse käskkirja vaidlustamisel automaatne haldusakti peatumine raskendaks oluliselt vangla julgeoleku tagamist ja võimaldaks haldusakti adressaadil teatud juhtudel saavutada haldusakti hilisema täideviimise võimatuse (täitmine on võimalik maksimaalselt kaheksa kuu jooksul arvates distsiplinaarkaristuse määramisest). Ka haldusmenetluse seadus ei näe automaatset haldusakti täitmise peatamist ette. Nii vaide- kui halduskohtumenetluses on haldusakti adressaadile õigus taotleda esialgse õiguskaitse korras haldusakti täitmise peatamist. Vaideorgan või halduskohus saab konkreetsetele faktilistele asjaoludele tuginedes hinnata haldusakti täitmise peatamiseks vajadust. Ka EIK praktikast ei tulene üldist järeldust, et konventsiooni kohaselt peaks distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel haldusakti täitmine automaatselt peatuma.
Isikukoodi märkimine haldusaktis ei ole kohustuslik ning ebaõige isikukoodi märkimine ei tingi praegusel juhul haldusakti õigusvastasust. Haldusaktide adressaat nähtub tööle määramise käskkirjadest piisavalt selgelt ning selles vanglas ei ole ka teist samanimelist isikut.
Riigikohus arvestab kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel alama astme kohtute tuvastatud faktiliste asjaoludega ja on nendega seotud. Eeltoodu ei kehti juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Riigikohus ei võta seisukohta kassatsioonkaebuses ja selle täienduses esitatud uute faktiliste asjaolude kohta ja tugineb asja lahendamisel alama astme kohtutes tuvastatule.
Riigikohus on leidnud, et koos kartserikaristusega kohaldatud lisapiirangud on lahutamatult seotud distsiplinaarkaristuse ja selle kehtivusega (vt otsus haldusasjas nr 3-3-1-41-11). Sellest seisukohast ei ole põhjendatud järeldada, et distsiplinaarkaristuse vaidlustamisel on tühistamisnõudega alati hõlmatud ka kartserikaristusega koos kohaldatavad lisapiirangud. Kartserikaristus ja sellega koos kohaldatavad lisapiirangud on oma esemelt erinevad. Kartserikaristus ja sellega koos kohaldatavad lisapiirangud on oma esemelt erinevad. Piirangute vaidlustamise soov peab kaebuse taotluses ja põhjendustes olema selgelt väljendatud või nendest tuletatav. Kui vaides ega kaebuses ei ole lisapiirangute kohaldamist käsitletud ning materjalidest ei nähtu ka vastavat tahet, siis ei ole kaebaja kohtumenetluses esitanud tühistamisnõuet kartserikaristusega koos kohaldatud lisapiirangute peale ning sellist nõuet ei saa esmakordselt esitada kassatsioonimenetluses.
|
| 3-3-1-89-13
|
Riigikohus |
04.03.2014 |
|
Kohus võib ka kohtuistungil nõuda menetlusosaliselt ja teiselt HKMS §-s 58 nimetatud isikult asja või taotluse lahendamiseks vajalikku teavet, kui sellise teabe olemasolu haldusorganil või isikul saab eeldada ning seadus ei sätesta teisiti. (p 11)
Kui haldusakti mõju ei ole täielikult realiseerunud, on kohtul võimalik haldusakti tühistada, st ka tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistada, kuigi edasiulatuvalt võis kehtivus olla HMS § 61 lg 2 järgi lõppenud. (p 18)
Koos kartserikaristusega kohaldatud piirangud on lahutamatult seotud distsiplinaarkaristuse ja selle kehtivusega ning neil võib olla mõju ja praktiline tähendus ka pärast karistuse ärakandmist ja lisapiirangute kohaldamise lõppemist (otsus asjas nr 3-3-1-41-11, p 12). Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjaga kartserikaristuse ajaks kohaldatavad piirangud on seetõttu tühistamiskaebusega vaidlustatavad ka pärast karistuse ärakandmist ja pärast piirangute kohaldamise lõppemist. (otsus asjas nr 3-3-1-41-11, p 10) Kuna distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri ei ole ammendunud karistuse ärakandmisega, on võimalik selle osaline tühistamine eraldi nii distsiplinaarkaristuse kui ka sellega kaasnevate piirangute kohaldamise osas. (p 18)
Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-41-11 annotatsiooni.
Seadusandja ei pea VangS §-s 30 sätestatud õiguse, sh õiguse lugeda üleriigilisi päevalehti ja ajakirju piiramist kartserirežiimi tavapäraseks osaks ning selle õiguse piiramist kartserikaristuse kandmise ajal on vaja karistamise käskkirjas eraldi põhjendada. (p 17)
Vt ka otsuse asjas nr 3-3-1-41-11 annotatsiooni.
|
| 3-3-1-53-14
|
Riigikohus |
22.01.2015 |
|
Vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus ilmselgelt vastab HKMS § 63 lg s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele (vt RKHK määrus haldusasjas nr 3-3-1-21-03, p 13; otsus asjas nr 3-3-1-103-06, p 14; otsus haldusasjas nr 3-3-1-44-12, p 17). Kinnipeetava keeldumine tööle asumast on õigustatav ka juhtudel, kui tööle asumisega asetaks kinnipeetav ohtu oma tervise (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-14-12, p 10). (p 13)
VangS § 37 lg s 2 on esitatud absoluutsed alused, mille esinemisel puudub kinnipeetaval töökohustus. Nende aluste esinemisel ei saa vangla kinnipeetavat tööle määrata ega kohaldada tema suhtes tööst keeldumise eest distsiplinaarvastutust. Arstil on VangS § 37 lg 2 p-s 3 nimetatud töökohustuse puudumise aluse väljaselgitamiseks ainupädevus, seega ei saa kinnipeetava töövõimelisust kindlaks teha vastava erialase kvalifikatsiooniga õde. (p 15)
VangS § 37 lg s 2 on esitatud absoluutsed alused, mille esinemisel puudub kinnipeetaval töökohustus. Nende aluste esinemisel ei saa vangla kinnipeetavat tööle määrata ega kohaldada tema suhtes tööst keeldumise eest distsiplinaarvastutust. VangS § 37 lg 3 sätestab, et kinnipeetava võimelisuse tööd teha teeb kindlaks arst ning arstil on ka VangS § 37 lg 2 p-s 3 nimetatud töökohustuse puudumise aluse väljaselgitamiseks ainupädevus, seega ei saa kinnipeetava töövõimelisust kindlaks teha vastava erialase kvalifikatsiooniga õde. VangS § 37 lg‑ga 3 ei ole hõlmatud olukorrad, kus arst on juba tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramisel, kuid ootamatu terviserikke tõttu keeldub kinnipeetav tööle asumisest. Sellises olukorras saab kinnipeetava terviseseisundile hinnangu anda ka tervishoiuteenust osutav õde. (p.-d 15-16)
Kroonilist haigust põdeva kinnipeetava karistamisel sel põhjusel, et kinnipeetav on enne tööle asumist põhjendamatult taotlenud tervisekontrolli, on vanglal tavapärasest suurem tõendamiskoormus. Oluliseks tõendiks võib seejuures olla arsti arvamus. (p 20)
Kroonilist haigust põdeva kinnipeetava karistamisel sel põhjusel, et kinnipeetav on enne tööle asumist põhjendamatult taotlenud tervisekontrolli, on vanglal tavapärasest suurem tõendamiskoormus. Oluliseks tõendiks võib seejuures olla arsti arvamus. (p 20)
|
| 3-3-1-3-15
|
Riigikohus |
15.04.2015 |
|
Haldusakti tühistamine kõrvaldab haldusakti kehtivuse tagasiulatuvalt, nõnda et selle varasemale kehtivusele ei ole võimalik enam tugineda. Haldusakti tühistamisel on erga omnes mõju ehk tühistamine on siduv kõigile ning tühistatud haldusaktil puudub õigusmõju. (p 26)
Vanglaametnikega karjudes suhtlemine on taunitav ega ole aktsepteeritav käitumisviis vanglas, kuid üldjuhul ei ole alust käsitada seda raske rikkumisena, kuna sellega ei kaasne iseenesest ohtu vangla julgeolekul. Erandlikel juhtudel võib aga näiteks rikkumise intensiivsus, kestus ja sellega kaasnevad tagajärjed koosmõjus olla sedavõrd ulatuslikud, et ebaviisakat käitumist saab klassifitseerida raskeks rikkumiseks. (p 24 ja 25)
Distsiplinaarkaristuse määramisel saab ja tuleb karistuse liigi valimisel kehtivate distsiplinaarkaristustega arvestada. See aga ei tähenda, et karistuse proportsionaalsuse hindamisel võib kohus jätta muutunud asjaolud arvestamata. Kui karistuse liigi valimise ajal kehtinud karistused hiljem tühistatakse, tuleb selle asjaoluga ka kohtumenetluses vaidlustatud distsiplinaarkaristuse proportsionaalsuse hindamisel arvestada. (p 26)
|
| 3-3-2-2-15
|
Riigikohus |
29.09.2015 |
|
Haldusakti tühistamine ei võrdsusta seni kehtinud haldusakti tühisega. Haldusakti tühistamine tähendab küll haldusakti tunnistamist kehtetuks algusest peale, nõnda et selle varasemale kehtivusele ei ole võimalik hiljem enam tugineda. See ei muuda seni kehtinud haldusakti tühiseks, vaid üksnes kehtetuks. Kuni tühistamisotsuse tegemiseni peab adressaat haldusakti täitma (HMS § 60 lg 2). Haldusakti tühistamise tagasiulatuv mõju tähendab seda, et haldusakt võidakse sõltuvalt asjaoludest ja kehtivast regulatsioonist ka varasema perioodi osas tagasi täita (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-21-03; otsus asjas nr 3-3-1-44-14; otsus asjas nr 3-3-1-3-15). (p 18)
VangS § 37 lg-s 2 sätestatud aluste esinemisel ei saa vangla kinnipeetavat tööle kohustada ega kohaldada tema suhtes tööst keeldumise korral distsiplinaarvastutust, sh võtta kinnipeetavat vastutusele sellise korralduse täitmata jätmise eest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-14). (p 17)
Kui hiljem kohases menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-103-06 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 18)
Vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine on kaalukas väärtus, mistõttu vanglas tööle asumise korralduste süstemaatilist täitmata jätmist tuleb pidada raskeks rikkumiseks. (p 26)
VangS § 37 lg-s 2 sätestatud aluste esinemisel ei saa vangla kinnipeetavat tööle kohustada ega kohaldada tema suhtes tööst keeldumise korral distsiplinaarvastutust, sh võtta kinnipeetavat vastutusele sellise korralduse täitmata jätmise eest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-14). (p 17)
Kui hiljem kohases menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-103-06 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 18)
Vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine on kaalukas väärtus, mistõttu vanglas tööle asumise korralduste süstemaatilist täitmata jätmist tuleb pidada raskeks rikkumiseks. (p 26)
|
| 3-3-2-1-15
|
Riigikohus |
29.09.2015 |
|
Haldusakti tühistamine ei võrdsusta seni kehtinud haldusakti tühisega. Haldusakti tühistamine tähendab küll haldusakti tunnistamist kehtetuks algusest peale, nõnda et selle varasemale kehtivusele ei ole võimalik hiljem enam tugineda. See ei muuda seni kehtinud haldusakti tühiseks, vaid üksnes kehtetuks. Kuni tühistamisotsuse tegemiseni peab adressaat haldusakti täitma (HMS § 60 lg 2). Haldusakti tühistamise tagasiulatuv mõju tähendab seda, et haldusakt võidakse sõltuvalt asjaoludest ja kehtivast regulatsioonist ka varasema perioodi osas tagasi täita (vt RKHK määrus asjas nr 3-3-1-21-03; otsus asjas nr 3-3-1-44-14; otsus asjas nr 3-3-1-3-15). (p 17)
VangS § 37 lg-s 2 sätestatud aluste esinemisel ei saa vangla kinnipeetavat tööle kohustada ega kohaldada tema suhtes tööst keeldumise korral distsiplinaarvastutust, sh võtta kinnipeetavat vastutusele sellise korralduse täitmata jätmise eest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-14). (p 16)
Kui hiljem kohases menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-103-06 ja seal viidatud kohtupraktika). (p 17)
Vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine on kaalukas väärtus, mistõttu vanglas tööle asumise korralduste süstemaatilist täitmata jätmist tuleb pidada raskeks rikkumiseks. (p 25)
VangS § 37 lg-s 2 sätestatud aluste esinemisel ei saa vangla kinnipeetavat tööle kohustada ega kohaldada tema suhtes tööst keeldumise korral distsiplinaarvastutust, sh võtta kinnipeetavat vastutusele sellise korralduse täitmata jätmise eest (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-14). (p 16)
Vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine on kaalukas väärtus, mistõttu vanglas tööle asumise korralduste süstemaatilist täitmata jätmist tuleb pidada raskeks rikkumiseks. (p 25)
Vangla haldusakti õigusvastasus võiks omada tähendust kinnipeetavale määratud karistuse liigi ja määra proportsionaalsuse hindamisel (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-44-12). Seda eelkõige juhul, kui määratud karistus oleks seetõttu ilmselt ebaproportsionaalne. Karistuse proportsionaalsuse hindamisel ei saa aga jätta arvestamata näiteks isiku eelnevaid samaliigilisi rikkumisi, kuna see iseloomustab tema käitumist ja suhtumist õiguskorda, sh vanglateenistuse ametnike korraldustesse ja distsipliini. (p 23-24)
Vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine on kaalukas väärtus, mistõttu vanglas tööle asumise korralduste süstemaatilist täitmata jätmist tuleb pidada raskeks rikkumiseks. (p 25)
|
| 3-3-1-62-15
|
Riigikohus |
16.02.2016 |
|
Kui kinnipeetav valdab rikkumise avastamisel teistele isikutele kuuluvaid esemeid ühel ajal, ei ole õige käsitada tema tegu kahe erineva teona põhjusel, et esemed kuulusid erinevatele isikutele ja neid on võimalik erineval moel kasutada. See, milliseid konkreetseid asju ja millistel eesmärkidel kaebaja valdas, võib oluline olla rikkumise raskuse hindamisel ja karistuse määramisel. (p 12)
|
| 3-15-3133/29
|
Riigikohtu halduskolleegium |
10.10.2017 |
|
VangS § 63 ei piira mitme distsiplinaarkaristuse määramist mitme samasisulise rikkumise eest. VangS § 63 lg-ga 3 on keelatud üksnes mitme distsiplinaarkaristuse määramine ühe ja sama distsipliinirikkumise eest. (p 16) Kui vanglaametnik annab igal päeval kinnipeetavale konkreetse korralduse asuda tööle, ei seisne rikkumised üksnes tööle määramise käskkirja mittejärgimises, vaid allumatuses vanglaametnike korraldustele. (p 15)
VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud 45 päeva on ühekordselt määratava kartserikaristuse maksimaalne kestus. (p 15) Seega ei ole kinnipeetava karistamine kartserisse paigutamisega mitme rikkumise eest kokku 120 päevaks vastuolus VangS § 63 lg 1 p-ga 4. (p 16) Samas tuleb ka seaduses ettenähtud karistusmäära piires igal üksikjuhtumil kaaluda, kas karistus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. (p 17)
NB! Seisukoha muutus!
Tuleb muuta asjas nr 3-3-1-79-12 esitatud seisukohta, et distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramise saab edasi lükata vaid siis, kui karistatule on määratud katseaeg (otsuse p 9). Kuigi VangS § 65 lg 1 kohaselt pööratakse distsiplinaarkaristus üldjuhul täitmisele kohe, annab sättes kasutatud sõna "üldjuhul" vanglale erijuhtudel kaalutlusõiguse. Erinevate rikkumiste eest määratud kartserikaristused võivad olla eraldivõetuna õiguspärased, kuid lubatav ei pruugi olla nende katkematu täitmisele pööramine. PS § 18 lg-st 1 ja § 28 lg-st 1 tulenevate põhiõiguste tagamiseks peab vangla kartserikaristusi täitmisele pöörates jälgima muuhulgas, et kartseris viibimise järjestikune kestus ei osutuks asjaolusid arvestades ebaproportsionaalseks ega isiku tervist kahjustavaks. Vajaduse korral tuleb mitme kartserikaristuse täitmisele pööramise vahel võimaldada kinnipeetaval mõistlik arv päevi viibida vangla tavatingimustes. (p 18)
Kinnipeetavate töötamist on seadusandja VangS § 37 lg-st 1 nähtuvalt pidanud oluliseks taasühiskonnastamise viisiks, mistõttu seab töökohustuse täitmisest keeldumine ohtu vangistuse eesmärkide saavutamise. Tööle asumise korraldustele mitteallumist saab pidada raskeks rikkumiseks (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-2-2-15, p 26). (p 17)
Kinnipeetaval on õigus keelduda tööst ning vangla ei saa kinnipeetavat tööst keeldumise korral distsiplinaarkorras karistada juhul, kui esineb mõni VangS § 37 lg-s 2 sätestatud alustest (vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 15). (p 12)
Kinnipeetavate töötamist on seadusandja VangS § 37 lg-st 1 nähtuvalt pidanud oluliseks taasühiskonnastamise viisiks, mistõttu seab töökohustuse täitmisest keeldumine ohtu vangistuse eesmärkide saavutamise. Tööle asumise korraldustele mitteallumist saab pidada raskeks rikkumiseks (vt ka RKHK otsus asjas nr 3-3-2-2-15, p 26). (p 17)
Kinnipeetaval on õigus keelduda tööst ning vangla ei saa kinnipeetavat tööst keeldumise korral distsiplinaarkorras karistada juhul, kui esineb mõni VangS § 37 lg-s 2 sätestatud alustest (vt nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 15). (p 12)
Kui vanglaametnik annab igal päeval kinnipeetavale konkreetse korralduse asuda tööle, ei seisne rikkumised üksnes tööle määramise käskkirja mittejärgimises, vaid allumatuses vanglaametnike korraldustele. (p 15)
Kinnipeetava poolt vanglaametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui korraldus vastab tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge (RKHK otsus asjas nr 3-3-2-1-15, p 17), või tööle asumise korralduse puhul, kui esineb mõni VangS § 37 lg-s 2 sätestatud alustest (otsus asjas nr 3-3-1-53-14, p 15). Korralduste aluseks olnud käskkirja võimalik vastuolu ITK-ga ei muuda korraldusi tühiseks. (p 13)
Kinnipeetaval on VangS § 37 lg 2 p 2 alusel õigus tööst keelduda vaid juhul, kui töötamine takistaks tal hariduse omandamist mõnes seal näidatud vormis. Iseseisev õppimine, mis ei seisne mõne sättes nimetatud vormis hariduse omandamisega seotud kohustusliku ülesande täitmises, tööst keeldumiseks alust ei anna. (p 12)
|
| 3-18-1895/67
|
Riigikohtu halduskolleegium |
08.12.2021 |
|
Kolleegium on EIK praktikale ja CPT soovitustele viidates selgitanud, et seaduses ettenähtud karistusmäära piires tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas karistus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Üksikvangistust kui kõige karmimat vanglas karistusena kasutatavat meedet võib kohaldada ainult raskete rikkumiste korral ja ka siis nii lühikese aja jooksul kui võimalik. Sellisel viisil karistamine peab olema igal üksikjuhtumil põhjendatud ja põhjendamiskohustus suureneb vastavalt üksikvangistuse pikkusele. (p 17)
Kolleegiumi praktika järgi saab tööle asumise korralduse süstemaatilist täitmata jätmist pidada raskeks rikkumiseks. (p 19)
Kuritegeliku subkultuuri ilmingutest kantud allumatus, mis väljendub järjekindlas keeldumises täita tööle asumise korraldust, ohustab distsipliini ja julgeoleku tagamist vanglas. (p 19)
Pikaajalise üksikvangistuse määratlemisel saab eeskujuks võtta nõuded, mis sisalduvad rahvusvahelistes mittesiduvates vangistusalastes dokumentides. Mandela reeglite 44. reegli järgi on üksikvangistuseks kinnipeetava hoidmine eraldatuna tingimustes, kus tal pole päevas 22 tunni või enama jooksul tähendusliku suhtlemise võimalust. Kui see kestab üle viieteistkümne järjestikuse päeva, on tegu pikaajalise üksikvangistusega. Sarnasest üksikvangistuse määratlusest lähtub Euroopa vanglareeglistiku art 60.6.a. (p 22)
Tähenduslik suhtlus on suhtlus, mis võimaldab inimesel luua ja hoida suhteid, kogeda kuuluvustunnet, saada teistelt tuge ja tagasisidet. Tähenduslik suhtlus ei tohiks olla juhuslik. See peab toimuma näost näkku ning võimaldama inimlikku kontakti. Selline suhtlus võib toimuda ametnikega, teiste kinnipeetavatega või inimese lähedastega. (p 22)
Kartserikaristust täide viies tuleb vanglal silmas pidada seda, et pikaajaline üksikvangistus ohustab kinnipeetavate õigust tervise kaitsele (PS § 28) ja kätkeb endas väärkohtlemise riski PS § 18, EIÕK art 3 ja VangS § 41 tähenduses. Üksikvangistus, eriti pikaajaline üksikvangistus, võib avaldada kahjulikku mõju kinnipeetava vaimsele ja füüsilisele tervisele, samuti tema sotsiaalsele toimetulekule (vt CPT 21. üldraport, samuti EIKo nr 40653/98, p 83, EIKo nr 31535/09, p 78, EIKo nr 4374/05, p 52). EIK praktika järgi ei ole pikaajaline isolatsioon iseenesest soovitatav praktika, kuid see, kas selline meede langeb konventsiooni art 3 mõjualasse, sõltub kinnipidamistingimustest, üksikvangistuse kestusest, eesmärgist ja isolatsiooni mõjust konkreetsele isikule (EIKo nr 70465/14, p 72 ja seal viidatud lahendid). Isegi kui tegu on üksnes suhtelise isolatsiooniga, ei tohiks üksikvangistust kohaldada lõputult, see peab olema põhjendatud ning erakordne meede, mille kohaldamisel järgitakse kõiki menetlusnõudeid ning kaitsemeetmeid. (p 23)
Kartserikaristuse täideviimise tingimused ja isolatsiooni ulatus võivad olla väga erinevad. Lisaks kartseris viibimise kestusele on oluline see, millised on kinnipidamistingimused ning missugused võimalused on inimesele tagatud oma füüsilise ja vaimse tervise hoidmiseks, sh nii vanglasiseseks sotsiaalseks suhtluseks üldisemalt kui ka vanglaväliseks suhtluseks lähedastega. Oluline on ka see, milline on konkreetse inimese terviseseisund ja võime isolatsiooni taluda, seda nii üksikvangistuse rakendamisel kui ka selle kestel. (p 23)
Vt RKHKm nr 3-15-2943/85, p 19. (p 24)
Üldreeglina peab üksikvangistuses viibival inimesel säilima võimalus kontakteeruda oma perega ja esindajaga ning viibida tund aega vabas õhus (vt ka CPT 21. üldraport). Oluline on ka see, et inimesele oleks tagatud vaimse tervise hoidmist võimaldav stimulatsioon, sh ligipääs mõistlikule valikule lugemismaterjalidele. Kolleegium on varem leidnud, et kinnipeetavale ei pea tingimata tagama võimalust suhelda teiste kinnipeetavatega. Kui vangla pakutavad tegevused ei taga piisavalt suhtlemisvõimalusi ega kinnipeetava tervise kaitset, tuleb üksikvangistuse negatiivse mõju leevendamiseks võimaldada kinnipeetaval viibida piisavalt palju tavatingimustes (RKHKo nr 3-18-360/41 p 12). Mida pikem on kartseris viibitud aeg, seda pikem peab olema ka aeg, mille jooksul kinnipeetaval võimaldatakse viibida tavarežiimil enne järgmise karistuse täitmisele pööramist. Kolleegium nõustub õiguskantsleri seisukohaga, et tavarežiimil viibimise aja pikkust määrates tuleb arvesse võtta ka inimese terviseseisundit, sh vaimset tervist. (p 25)
EIK praktika järgi peab olema korraldatud üksikvangistuses viibiva kinnipeetava füüsilise ja vaimse tervise regulaarne jälgimine (EIKo nr 59450/00, p 139). EIÕK art 3 nõuab seda, et konventsiooniosalised kehtestaks tõhusa mehhanismi, millega piinav, ebainimlik või alandav kohtlemine kiiresti lõpetada (EIKo nr 22409/18, p 65). Kinnipeetava terviseseisundi jälgimisel võib olla teatav roll temaga igapäevaselt kokkupuutuvatel vanglaametnikel, seda eelkõige juhul, kui nad on võimalike probleemide märkamiseks piisavalt kvalifitseeritud, kursis konkreetse kinnipeetava terviseseisundiga ning neile on antud juhis edastada probleemi täheldamisel info kiiresti ametiisikule, kes saaks anda korralduse üksikvangistus lõpetada. Olulisem on siiski see, et korraldatud oleks üksikvangistuses viibivate kinnipeetavate füüsilise ja vaimse tervise regulaarne ja piisava sagedusega jälgimine pädeva meditsiinitöötaja poolt. Jälgimise sageduse üle tuleb otsustada konkreetse inimesega seotud riskitegureid arvestades. Justiitsministeeriumi selgituse järgi ei ole kartserikaristust kandvaid inimesi tavaliselt korraga palju. Seetõttu ei tohiks vangla meditsiiniosakonnale kartseris viibivate kinnipeetavate terviseseisundi tõhus, vajaduse korral ka igapäevane, jälgimine suuri korralduslikke probleeme põhjustada. Kuivõrd pikaajaline üksikvangistus ohustab eeskätt inimese vaimset tervist, ei saa piisavaks pidada üksnes või peaasjalikult sellele lootmist, et kinnipeetav annab ise märku sellest, et tema tervis on halvenemas. Inimene ei pruugi vaimse tervise halvenemist ise piisavalt kiiresti tajuda ega osata või soovida sellele tähelepanu juhtida. (p 26)
Võrdlevalt toob kolleegium välja, et CPT soovitab oma 21. raportis, et meditsiinitöötaja külastaks inimest kohe pärast tema üksikvangistusse paigutamist ja edaspidi vähemalt kord päevas (CPT soovituste tähenduse kohta vt RKHKo nr 3-3-1-95-08, p 9). Nõue, et meditsiinitöötaja külastaks üksikvangistuses peetavat inimest iga päev, on kirjas ka Euroopa vanglareeglistiku art-s 43.2 ja Mandela reeglite art-s 46.1. (p 26)
Jättes korraldamata tõhusa järelevalve pikaajalises üksikvangistuses viibiva inimese terviseseisundi üle, võtab vangla endale riski jääda vastutavaks võimaliku tervisekahju ilmnemise korral. (p 30)
CPT on korduvalt kutsunud Eesti riiki üles kartserikaristuse 45-päevast maksimummäära oluliselt lühendama. Sellise pikkusega kartserikaristuse määramine ei ole iseenesest alati õigusvastane, kuid selle täideviimisel tuleb kaasnevaid riske silmas pidades jälgida erilise hoolega kinnipidamistingimusi, inimese terviseseisundit ning seda, millal kartserikaristus täide viia. Vajaduse korral tuleb kohaldada režiimi mõju leevendavaid meetmeid (sh 2018. a sügisel kasutusele võetud suhtlusprogramm) ning olla valmis karistuse täideviimine kinnipeetava terviseseisundi halvenemise märke täheldades kohe lõpetama. Seega, isegi kui VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud maksimumpikkusega karistuse määramine on olnud õiguspärane, võib osutuda õigusvastaseks sellise karistuse täideviimine. Seetõttu võiks kaaluda kartserikaristuse maksimaalse pikkuse vähendamist ja motivatsioonisüsteemi lähtekohtade ülevaatamist, nt sätestades seaduses sõnaselgelt, et majandustöökohustuse täitmine on kaalukas asjaolu vangistusest tingimisi ennetähtaegsel vabastamisel. (p 33)
|
| 3-20-556/72
|
Riigikohtu halduskolleegium |
06.02.2023 |
|
HKMS § 62 lg 2 esimeses lauses on sätestatud, et kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Sama lõike teise lause järgi ei ole tõendil asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. Sellel alusel saab keelduda tõendi vastuvõtmisest või kogumisest üksnes juhul, kui tõendatava väite kohta oleks kohtu hinnangul asja materjalide hulgas juba piisavalt tõendeid (RKHKo nr 3-19-2072/43, p 19). (p 13)
Vaidlustatud haldusakti andnud isikut saab kohtumenetluses üle kuulata üksnes menetlusosalise vande all ülekuulamise sätete alusel (HKMS § 64 lg 3 teine lause). Muude tõendite olemasolu korral ei ole selline erandlik tõendi kogumise viis tulenevalt HKMS § 64 lg-test 1 ja 2 lubatav. (p 15)
VangS § 64 lg-s 41 sätestatud distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja arvestamisel tuleb VangS § 11 lg 1 kohaselt lähtuda HMS-ist. HMS § 33 lg 1 järgi kohaldatakse haldusmenetluses tähtaegade arvutamisel TsMS-i sätteid. TsMS § 62 lg-s 1 viidatakse omakorda TsÜS-ile, mille § 136 lg 3 järgi saabub kuudes arvutatava tähtaja puhul tähtpäev viimase kuu vastaval päeval. Vastav päev on sündmuse toimumise päev, millega seotakse tähtaja algus (RKTKo nr 3-2-1-116-07, p 15 ja RKHKo nr 3-3-1-44-12, p 22). (p 17)
HMS § 10 lg 1 p 4 kohaselt ei või haldusorgani nimel tegutsev isik haldusmenetlusest osa võtta, kui ta on muul viisil isiklikult huvitatud asja lahendist või kui muud asjaolud tekitavad kahtlust tema erapooletuses. Ei saa välistada, et juhul, kui vanglaametnik on isiklikult distsipliinirikkumisest mõjutatud – nt on tema suhtes kasutatud solvavaid või ähvardavaid väljendeid või žeste –, võib ta olla isiklikult huvitatud kinnipeetava karistamisest. (p 19)
|
| 3-19-2164/40
|
Riigikohtu halduskolleegium |
14.02.2023 |
|
Karistuse määramisel tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas karistus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Üksikvangistust kui kõige karmimat vanglas karistusena kasutatavat meedet võib kohaldada ainult raskete rikkumiste korral ja ka siis nii lühikese aja jooksul kui võimalik. Sellisel viisil karistamine peab olema igal üksikjuhtumil põhjendatud ja põhjendamiskohustus suureneb vastavalt üksikvangistuse pikkusele (vt RKHKo nr 3-15-3133/29, p 17 ja seal märgitud viited ning RKHKo nr 3-18-1895/67, p 17). (p 13)
Õiguspäraselt määratud kartserikaristuse täitmisele pööramine, samuti selle täitmine võib osutuda tervislikel põhjustel õigusvastaseks ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist võidakse kohaldada ka muul alusel kui isiku toime pandud korrarikkumise tõttu (VangS § 69 lg 1) (vt ka RKHKo nr 3-19-1837, p 14). (p 25)
Kartserikaristust täide viies tuleb vanglal silmas pidada, et see ei rikuks kinnipeetavate õigust tervise kaitsele PS § 28 mõttes ega kätkeks väärkohtlemise riski PS § 18, EIÕK art 3 ja VangS § 41 tähenduses. Üksikvangistus võib avaldada kahjulikku mõju kinnipeetava vaimsele ja füüsilisele tervisele. See peab olema põhjendatud ning erakordne abinõu, mille kohaldamisel järgitakse kõiki menetlusnõudeid ning kaitsemeetmeid (vt RKHKo nr 3-18-1895/67, p 23). (p 18.1)
Kartserikaristus ei tohi rikkuda kinnipeetavate õigust tervise kaitsele ega kätkeda väärkohtlemise riski. Eelkirjeldatud kohustusest tulenedes võib kolleegiumi hinnangul vajalikuks osutuda, et vangla konsulteerib meditsiiniosakonnaga ja teeb kindlaks, kas olemasolevat juba kogutud informatsiooni arvestades (nt varasem haiguslugu, isiku vaimne tervis jms, vrd ka VangS § 53 lg 1 p 6, § 37 lg 3) võiks kinnipeetaval olla vastunäidustusi kartserisse paigutamisele. (p 23)
Tuvastamiskaebuse esitamise eelduseks oma õiguste kaitsmisel on eriline preventiivne huvi. See tähendab, et isikul peab olema põhjust arvata, et täitevvõimu asutus asub rikkuma tema õigusi, ning õiguste rikkumise kõrvaldamine või heastamine tavapärase järelkontrolli vormis peab olema võimatu või ebamõistlikult raske (RKHKo nr 3-17-749/24, p 11; RKHKo nr 3-19-882/22, p 23.1). (p 17)
|
Facebook
Twitter