3-4-1-9-98
|
Riigikohus |
25.11.1998 |
|
Politseiametniku tema nõusolekuta üleviimine teise politseiasutusse, millega kaasneb elukoha muutus, rikub politseiametniku õigust valida elukohta. (p III)
Kui seaduse mingid sätted on põhiseaduslikkuse järelevalve korras kehtetuks tunnistatud, siis tuleb selle seaduse ülejäänud sätteid tõlgendada, lähtudes Riigikohtu otsusest. (p V)
|
| 3-4-1-2-07
|
Riigikohus |
02.05.2007 |
|
Riigikohus ei saa kehtetuks tunnistada vaidlustatud määruse sätet, kui Vabariigi Valitsus on kohtumenetluse ajal muutnud määrust viisil, et vaidlustatud säte kehtivas redaktsioonis puudub, st enam ei kehti. Riigikohus piirdub siis vaidlustatud sätte põhiseadusvastasuse tuvastamisega ja ex tunc inter partes mõjuga. (p 23)
Täitevvõimu üldakti andmiseks peab seaduses olema volitusnorm, milles täpsustatakse akti andmiseks pädev haldusorgan ning talle antava määrusandliku volituse selge eesmärk, sisu ja ulatus. (p 20)
Lähtuvalt maareformi seaduse § 7 lg-st 5, § 9 lg-st 9, § 10 lg-st 3 ja § 22¹ lg-st 6 on Vabariigi Valitsuse volitused piiratud ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piiride määramise korra kehtestamisega.
Vabariigi Valitsusel ei ole õigust kitsendada ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise aluseid ega seada täiendavaid tingimusi, mis peavad olema täidetud erastatava maa määramiseks, võrreldes maareformi seaduse § 6 lg-ga 3¹.
Vabariigi Valitsus on väljunud volituse piiridest, sätestades korras, mis on seadusest madalamal seisev õigusakt, täiendava tingimusena, et ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse alles siis, kui ehitis on korrastatud. (p 21)
|
| 3-4-1-13-09
|
Riigikohus |
19.01.2010 |
|
MaaRS § 25 lõiges 3 nimetatud kohaliku elu küsimuste otsustamise eeltingimuseks on ministri või valitsuse luba. Niisuguse loa nõude kehtestamine mõjutab ebasoodsalt nimetatud kohaliku elu küsimuste iseseisva otsustamise ja korraldamise õigust. (p 22) Seadus on näinud ette põhimõttelise võimaluse neid toiminguid teha ning säte ei välista täielikult loetletud toimingute tegemist. (p 37) Luba antakse kohaliku omavalitsuse motiveeritud taotluse alusel ning sellise taotluse esitamine ei ole omavalitsusüksuse jaoks liialt koormav. Loa andmisest keeldumist peab keskkonnaminister või Vabariigi Valitsus põhjendama ja see keeldumine on vaidlustatav halduskohtus. Kuigi MaaRS § 25 lõige 3 ei täpsusta, millistel alustel võib loa andmisest keelduda, ei või keskkonnaminister või Vabariigi Valitsus loa andmisest meelevaldselt keelduda. Piirangu eesmärk on samas olulisem - hoida ära tasuta munitsipaalomandisse antud maa võimalik väärkasutus. (p 38)
Omavalitsusüksus ei saa põhiõiguste adressaadina (vt PS § 14) olla põhiõiguste kandja ega toetuda seetõttu PS §-st 32 tulenevale omandipõhiõigusele. Õigus omavalitsusüksusele kuuluvat vara vabalt kasutada ja käsutada ning saada riigi eest kaitset sellesse sekkumise vastu on hõlmatud enesekorraldusõigusega. (p 18)
MaaKatS § 18 lõige 7 ei saa enesekorraldusõigust riivata. See säte ei pane omavalitsusüksusele kohustust koostada detailplaneering, kui soovitakse püstitada ehitist detailplaneeringu kohustusega alal. MaaKatS § 18 lõikest 7 ei tulene taotleja jaoks ka uue katastriüksuse omal initsiatiivil moodustamise kohustust ega kohustust kanda sellega seotud kulud. MaaKatS § 18 lõikest 7 ei tulene kohustust omavalitsusüksuse initsiatiivil katastriüksust jagada ka siis, kui maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasi asub hajaasustusalal, millele kohaldub maakorraldusseadus. (p 24)
MaaRS § 25 lõike 3 kohaldamisega tagasiulatuvalt ka sotsiaalmaa sihtotstarbega maa suhtes, mis anti munitsipaalomandisse enne selle sätte jõustumist, riivatakse usalduskaitse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid.
Mõnele seadusesättele tagasiulatuva jõu andmine ei ole iseenesest põhiseadusega vastuolus (vt Riigikohtu 21.12.1994 otsust kohtuasjas nr III-4/A-10/94; 20.10.2009 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-14-09 punkti 50 ja 17.03.2003 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-11-03 punkte 33 ja 34). Kuigi MaaRS § 25 lõike 3 tagasiulatuva kohaldamisega on riivatud usalduskaitse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid, ei ole selline riive tulenevalt sätte eesmärgist ebaproportsionaalne ja sättega põhjustatud riive on mõõdukas. (p 39) Nimetatud sätte eesmärk on tagada, et omavalitsusüksus ei muudaks sotsiaalmaa sihtotstarbega munitsipaalomandisse antud maad avalikult mittekasutatavaks maaks ega taotleks maad munitsipaalomandisse selleks, et seda kasu teenimise eesmärgil võõrandada. (p 35)
Kohaliku omavalitsuse üksuse volikogul ei ole PSJKS § 7 kohaselt õigust esitada põhiseaduslikkuse järelevalve taotlust isikute subjektiivsete õiguste kaitseks. Isiku põhiseadusega tagatud õigusi saavad põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses kaitsta PS § 107 järgi Vabariigi President ja § 142 järgi õiguskantsler. Ka kohus võib PS § 15 järgi algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse oma initsiatiivil või kohtumenetluses osaleja taotlusel (vt RKPJK 21.02.2003 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-2-03 punkti 13). (p 18)
PSJKS § 50 lg 1 järgi on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tõenditeks kõik tsiviilkohtumenetluses lubatud tõendid. (määrus, p 6) PSJKS § 10 lõike 2 järgi küsib põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses vaidlustatud normide kohta arvamuse Riigikohus. Menetlusosaline ei saa küsida arvamust teistelt isikutelt ning sedakaudu kaasata nad menetlusse arvamuse andjatena. (määrus, p 9)
|
| 3-4-1-26-12
|
Riigikohus |
22.01.2013 |
|
RKVS § 4 lõige 3 ja § 22 lõige 3, mille kohaselt ei saa hääletamisest osa võtta isik, kelle kohus on kuriteos süüdi mõistnud ja kes kannab vanglakaristust, võivad olla vastuolus PS §-ga 57 koostoimes PS §-ga 11, nii nagu neid tuleb tõlgendada lähtuvalt EIÕK protokolli nr 1 artiklist 3, mille sisu on EIK täpsustanud suurkoja 6. oktoobri 2005. aasta otsuses asjas Hirst (2) vs. Ühendkuningriik, 8. aprilli 2010. aasta otsuses asjas Frodl vs. Austria, 23. novembri 2010. aasta otsuses asjas Greens ja M.T. vs. Ühendkuningriik ja iseäranis suurkoja 22. mai 2012. aasta otsuses asjas Scoppola vs. Itaalia (nr 3). Riigikohtul ei ole menetluslikult võimalik seda vastuolu tuvastada ega Riigikogu valimise seaduse sätteid kehtetuks tunnistada. Võimalikule vastuolule reageerimine on Riigikogu ülesanne. (p 38)
Isikul on õigus esitada Riigikohtule individuaalkaebus või osaleda individuaalkaebuse menetlemisel esindaja vahenduseta. Kui isik esitab individuaalkaebuse, teeb selle menetlemisel menetlustoiminguid või esitab avaldusi või taotlusi siiski esindaja vahendusel, peab esindaja PSJKS § 48 lõike 2 kohaselt vastama tsiviilkohtumenetluse seadustiku nõuetele. TSMS § 218 lõike 3 kohaselt võib Riigikohtus olla isiku esindajaks kas vandeadvokaat või advokaat. Individuaalkaebuse lahendamisel aitab Riigikohtus paremini tagada isiku põhiõiguste kaitse ja tõhusa menetluse, kui isiku esindajaks saab selles menetluses olla üksnes vandeadvokaat. (p 7)
|
| 3-4-1-2-13
|
Riigikohus |
09.12.2013 |
|
PS § 31 sätestatud ettevõtlusvabadus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida võib piirata mis tahes põhjusel, mis on põhiseadusega kooskõlas (p 116). Ettevõtlusvabadusega tagatakse igaühe õigus tegeleda ettevõtlusega. Samuti tuleb tagada õiguslik keskkond vaba turu toimimiseks, et kaitsta ettevõtjat teiste ettevõtjate õigusvastase tegevuse eest konkurentsi takistamisel või äritegevuse kahjustamisel. Ettevõtlusvabaduse osaks oleva konkurentsivabadusega kaitstakse nii ettevõtjate ettevõtlusvabadust kui ka tarbijat. Konkurentsivabadus lähtub eeldusest, et konkurents tagab parima teenuse või kauba parima hinnaga. (p 105) Ettevõtlusvabadusega kaitstakse ettevõtja võimalust toimida turu tingimustes riigi põhjendamatu sekkumiseta. Ettevõtlusvabadusest on tuletatav õigus riigi sekkumisele, mh konkurentsi piiramisele, vaid juhtudel, kui mingit liiki ettevõtlusega tegelemine üksnes turu toimimise tingimustel oleks võimatu. Apteegiteenus ei ole teenus, mida suudetaks pakkuda ainult juhul, kui teenust saadakse pakkuda konkurentsita või vähese konkurentsiga(p 112). Asutamispiirang apteegiteenuse kättesaadavuse tagamiseks kogu riigis ei ole proportsionaalne (vajalik). Ettevõtlusvabadust piiratake vähem, kui ettevõtja saab soodsas kohas apteegi või apteekide pidamise õiguse koos kohustusega pidada apteeki vähese nõudlusega kohas. Sellega ühtlustatakse ettevõtjate konkurentsitingimusi, neid koheldaks võrdselt ning meede tagaks (täiendavate) apteekide olemasolu vähese nõudlusega piirkondades paremini kui asutamispiirangud. (p 157) Võimalik oleks ette näha toetus vähese nõudlusega piirkondade apteekidele (p 158). Toetus on alternatiivne, ettevõtlusvabadust vähem piirav ja eesmärgi saavutamist paremini tagav meede (p 160).
Võrdsuspõhiõiguse riivet tuleb kontrollida ettevõtlusvabaduse riive mõõdukuse juures. Kui piirang riivab üht põhiõigust ebaproportsionaalselt, on piirang põhiseadusega vastuolus sõltumata sellest, kas mõne muu põhiõiguse riive on proportsionaalne või mitte. (p 114, p 163)
PSJKS § 58 lõige 3 võimaldab otsuse jõustumise lükata edasi kuue kuu võrra (p 173). Apteekide asutamispiirangute kehtetuks tunnistamisel ilma muid meetmeid kehtestamata ei ole välistatud maa-apteekide sulgemise hoogustumine, mis võib halvendada apteegiteenuse kättesaadavust (p 169). Kui tunnistada asutamispiirangud kohe kehtetuks, võiks turuosaliste ootus uue, teadmata sisuga regulatsiooni ees tingida nende prognoosimatu käitumise (p 170. Asutamispiirangute kohesel kehtetuks tunnistamisel võib turuosaliste võimalik käitumine muuta uue, põhiseaduspärase regulatsiooni kehtestamise keerulisemaks, kui see on asutamispiirangutelt vahetul üleminekul (p 171). Kohene vaidlustatud normide kehtetuks tunnistamine võib piirata ebaproportsionaalselt proviisorite ettevõtlusvabadust. Kui asutataks hulgaliselt apteeke ning nende pidamine muutuks kahjumlikuks, suudaksid kahjumit kanda tõenäoliselt üksnes suured apteegiketid ja apteekritel võiks muutuda apteekide pidamine praktikas võimatuks (p 172).
|
| 3-4-1-16-15
|
Riigikohus |
27.03.2015 |
|
Juhul, kui tähtpäev langeb puhkepäevale, loetakse tähtpäev saabunuks tähtpäevale järgneval esimesel tööpäeval (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lõige 8). Seega oli viimaseks päevaks, mil isik oleks saanud esitada Riigikohtule kaebuse Vabariigi Valimiskomisjoni toimingu peale, 16. märts 2015. Isik esitas kaebuse Riigikohtule 23. märtsil 2015, seega PSJKS § 38 lõikes 1 sätestatud tähtaega rikkudes. (p 8)
Kaebuse kohaselt sai isik oma õiguste väidetavast rikkumisest teada 21. märtsil 2015 Vabariigi Valimiskomisjoni veebilehe kaudu. Seda ei saa pidada kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks. Vabariigi Valimiskomisjon edastas 10. märtsi 2015 kirja isikule e-posti aadressil, mille isik oli oma taotluses märkinud ainsa postiaadressina. Märkides Vabariigi Valimiskomisjonile esitatud taotluses oma aadressiks e-posti aadressi, pidi taotleja ise tagama sellele aadressile saadetu vastuvõtmise. (p 9)
Juhul, kui tähtpäev langeb puhkepäevale, loetakse tähtpäev saabunuks tähtpäevale järgneval esimesel tööpäeval (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lõige 8). Seega oli viimaseks päevaks, mil isik oleks saanud esitada Riigikohtule kaebuse Vabariigi Valimiskomisjoni toimingu peale, 16. märts 2015. Isik esitas kaebuse Riigikohtule 23. märtsil 2015, seega PSJKS § 38 lõikes 1 sätestatud tähtaega rikkudes. (p 8)
Kaebuse kohaselt sai isik oma õiguste väidetavast rikkumisest teada 21. märtsil 2015 Vabariigi Valimiskomisjoni veebilehe kaudu. Seda ei saa pidada kaebuse esitamise tähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks. Vabariigi Valimiskomisjon edastas 10. märtsi 2015 kirja isikule e-posti aadressil, mille isik oli oma taotluses märkinud ainsa postiaadressina. Märkides Vabariigi Valimiskomisjonile esitatud taotluses oma aadressiks e-posti aadressi, pidi taotleja ise tagama sellele aadressile saadetu vastuvõtmise. (p 9)
|
| 3-2-1-40-15
|
Riigikohus |
26.04.2016 |
|
Seadusandja ei ole RÕS § 21 lg-s 3 nimetanud, kas tasude ja kulude kord on õiguse üld- või üksikakt. Üldkogu leiab, et tasude ja kulude kord vastab määruse tunnustele HMS § 88 järgi. (p 29)
Tasude ja kulude kord on konkreetsusastmelt lähedane õigustloovale aktile, määrusele. Sellega kehtestatakse riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja määrad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord. Tasude ja kulude korraga seatakse riigi õigusabi korras määratud esindaja tasustamisele ja tema kulude, sh sõidukulude hüvitamisele piirmäärad. (p 30)
Tasude ja kulude kord puudutab menetlusseadustike kaudu abstraktse isikute ringi õigusi ja kohustusi. Lisaks üldiste tunnuste abil kindlaks määratavale advokatuuri liikmeskonnale on see suunatud näiteks kohtutele, kes peavad sellest menetluskulude kindlaksmääramisel ja menetlusosalisele hüvitamiskohustuse panemisel lähtuma. Samuti mõjutavad tasude ja kulude korra sätted riigi õigusabi saama õigustatud isikute ning isikute, kellelt riigi õigusabi kulud välja mõistetakse, õigusi. Õigustloovale aktile omaselt on tasude ja kulude korra adressaatide ring seega avatud. Sel põhjusel pole tegemist HMS § 51 lg-s 2 nimetatud üldkorraldusega. (p 31)
Parlamendireservatsiooni ehk olulisuse põhimõtte kohaselt ei saa seda, mida põhiseaduse järgi on kohustatud tegema seadusandja, edasi delegeerida täitevvõimule (vt Riigikohtu järjekindel praktika alates põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 12. jaanuari 1994. a otsusest asjas nr III-4/A-1/94). (p 53)
Nii nagu seadusandja tohib delegeerida täitevvõimule üksnes seda, mida põhiseaduse kohaselt ei pea tegema tema ise, tohib seadusandja ka normiloomefunktsiooni delegeerimisel põhiseaduses nimetamata organile üle anda üksnes nende küsimuste reguleerimise, mida põhiseaduse kohaselt ei pea otsustama parlament ise või näiteks Vabariigi Valitsus. (p 53)
Tasude ja kulude korras sätestatud ulatuses isikute põhiõiguste piirangute üle otsustamine on niisuguseks oluliseks küsimuseks, mida ei tohi reguleerida advokatuur. Teisisõnu ei ole seadusandja tasude ja kulude korra kehtestamise delegeerimisel advokatuurile järginud olulisuse põhimõtet, mida tuleb mõista printsiibina, mis reserveerib teatud küsimuste otsustamise demokraatlikult enam legitimeeritud riigiorganile, s.o kas seadusandjale enesele või Vabariigi Valitsusele või ministrile (tinglikult: otsese riigivõimu reservatsioon). See printsiip tuleneb PS § 3 lg 1 esimesest lausest. (vrd Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-86-07, p 21). (p 54, 57)
Ei saa välistada, et mingitel tingimustel võib normiloome osaline, asjaomase valdkonnaga piirduv delegeerimine põhiseaduses nimetamata organile, sh advokatuuri juhatusele, olla põhiseaduse mõttes lubatav. Avalik-õiguslikule juriidilisele isikule üle antud ülesannete täitmisega võib kaasneda õigus otsustada sellesse kompetentsi kuuluvate küsimuste üle seaduste alusel iseseisvalt, mh andes selleks vajalikke üldkohustuslikke käitumiseeskirju (p 52).
Kui otsus jõustuks tervikuna selle kuulutamisest, ei oleks enam võimalik määrata riigi õigusabi tasusid ja kulusid ning riigi õigusabi tasude maksmisel ja kulude hüvitamisel tekiks vastava korra puudumise tõttu ebaselgus. Samuti võib korra puudumine kaasa tuua olukorra, kus õigusabi tasusid hakatakse nõudma lepingulistele esindajatele makstava turuhinna alusel. Selleks, et vältida ebaselgust ajavahemikul, mis kulub pädeval organil põhiseaduse nõuetele vastava regulatsiooni kehtestamiseks, võib lükata otsuse jõustumise osaliselt edasi. (p 63, 64 ja 66)
Formaalse põhiseaduspärasuse nõude järgi peab põhiõigusi piirav õigustloov akt vastama pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele ning määratuse ja seadusereservatsiooni põhimõtetele (Riigikohtu üldkogu 1. juuli 2015. a otsus asjas nr 3-4-1-20-15, p 44). Akt vastab praegusel juhul pädevusnõudele juhul, kui advokatuuri juhatus kui avalik-õigusliku juriidilise isiku juhtorgan on põhiseaduse kohaselt pädev andma õigustloovaid akte. (p 40-41)
PS § 104 lg 2 p-s 14 sätestatud erandi sisustamisel ei tohi seda tõlgendada viisil, mis kitsendab liigselt Riigikogu PS §-s 73 sätestatud pädevust otsustada oma aktide vastuvõtmine üldjuhul poolthäälte enamusega. PS § 104 lg 2 p 14 kohaldamisala põhjendamatu laiendamine mis tahes materiaalselt mõistetud kohtumenetluse normidele ning selle kaudu nende normide kehtestamiseks kõrgendatud häälteenamuse nõudmine võib viia PS §-s 73 sätestatu ning seega põhiseadusandja tahte eiramiseni. (p 46)
Asjassepuutuvad on ka need sätted, mis on vaidlustatud normiga tihedalt seotud ning võivad kehtima jäädes tekitada ebaselgust õigusliku tegelikkuse suhtes (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 26. novembri 2007. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-18-07, p 20). Tasude ja kulude korra vaidlusalused punktid on tihedalt seotud nende kehtestamise aluseks oleva volitusnormiga. Seetõttu on sellisel juhul asjassepuutuv ka RÕS § 21 lg 3 osas, mis volitab advokatuuri juhatust kohtuasjas kohaldamisele kuuluvaid norme sätestama. (p 36)
Kui küsimuse all on volitusnormi põhiseaduspärasus ja on alust kahelda selle normi alusel antud korra põhiseadusele vastavuses rohkemas kui ühes konkreetses asjas, saab õiguskorra efektiivse kaitse põhimõttest juhindudes kogu volitusnormi ning selle alusel antud korra formaalset põhiseaduspärasust kontrollida tervikuna. (p 38)
Kuna volitusnormi põhiseaduse vastasuse korral põhiseaduse vastased ka selle alusel antud aktid ning vajadusest vältida potentsiaalseid, käesolevas kohtuasjas lahendatuga sarnaseid vaidlusi formaalselt põhiseadusevastase volitusnormi alusel antud (juba kehtetute) kordade põhiseaduspärasuse üle, tuleb põhiseaduse vastaseks tunnistada ka kõik muud põhiseadusvastase volitusnormi alusel selle kehtimisest saati antud korrad. (p 62)
Riigi õigusabi osutava advokaadi sõidukulude tõendamine ja hüvitamine ei kuulu riigi põhikorra seisukohast olulisimate riigielu küsimuste hulka. Erinevalt lepingulise esindaja kulude hüvitamisele piiri seadmisest, mille tema olulisuse tõttu peab otsustama Riigikogu koosseisu häälteenamusega (vt Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a määrus asjas nr 3-2-1-153-13, p-d 72−74), ei ole riigi õigusabi osutava advokaadi sõidukulude tõendamine ja hüvitamine selliseks küsimuseks, mida peaks reguleerima Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Teisisõnu ei kuulu see olemuslikult PS § 104 lg 2 p 14 reguleerimisalasse. PS § 104 lg 2 p 14 kohaldamisala põhjendamatu laiendamine mis tahes materiaalselt mõistetud kohtumenetluse normidele ning selle kaudu nende normide kehtestamiseks kõrgendatud häälteenamuse nõudmine võib viia PS §-s 73 sätestatu ning seega põhiseadusandja tahte eiramiseni. (p 45-46)
|
| 3-1-1-89-16
|
Riigikohus |
18.11.2016 |
|
Üldjuhul on põhiseaduslikkuse järelevalve otsustel tagasiulatuv jõud, ehkki otsuse tagasiulatuvat mõju on võimalik piirata, tunnistades normi kehtetuks üksnes edasiulatuvalt (3-4-1-25-11 p-d 55–57 ja 3-3-2-1-07 p-d 19–20). (p 27)
Usalduskaitse põhimõttest lähtudes tuleb teatud juhtudel kohaldada ka põhiseadusvastasuse tõttu kehtetut normi, kui see on isiku olukorda soodustava iseloomuga (vt ka 3-1-1-14-03 p 9). (p 30)
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras tehtud otsuse jõustumise edasilükkamine PSJKS § 58 lg 3 alusel tähendab seda, et sellel otsusel ei ole erga omnes tagasiulatuvat toimet (3-3-2-1-07 p-d 20 ja 29–35). (p 41)
Tunnistajale KrMS § 178 kohaselt makstava summa kui KrMS § 175 lg 1 p-s 2 nimetatud menetluskulu hüvitamise kohustus ei ole sõltuvuses sellest, kes kohtumenetluse pooltest tunnistaja kohtusse kutsumist taotles. KrMS § 180 lg 1 esimese lause ja § 175 lg 1 p 2 alusel võib süüdimõistetul tekkida kohustus hüvitada ka summad, mis on makstud tunnistajale, kelle kohtusse kutsumist süüdistatav ega tema kaitsja ei taotlenud ja kes andis süüdistatava jaoks ebasoodsaid ütlusi (nt prokuratuuri taotlusel üle kuulatud tunnistaja). (p 44)
KrMS § 185 ei võimalda KrMS § 337 lg 1 p-des 2–4 nimetatud lahendi tegemise korral apellatsioonimenetluse kulu riigi ja menetlusosalise vahel jagamisel lähtuda sellest, millises ulatuses menetlusosalise huvides esitatud apellatsioon rahuldati. Apellatsioonimenetluse kulu jääb täies ulatuses riigi kanda isegi juhul, kui maakohtu otsus tühistatakse (osaliselt) üksnes prokuratuuri apellatsiooni alusel ja menetlusosalise huvides esitatud apellatsioon jääb täielikult rahuldamata (3-1-1-79-14 p 41). (p 47)
Kaebuse põhjendatuse astet on võimalik arvestada menetluskulu suuruse kindlakstegemisel, mitte aga selle üle otsustamisel, kes millises ulatuses menetluskulu kandma või hüvitama peab. (p 48)
Kohus peab RÕS § 22 lg 7 kohaselt kontrollima riigi õigusabi tasu taotluse õigsust ja põhjendatust ning jätma ülemääraselt taotletava tasu määramata. Põhjendamatut riigi õigusabi tasu ei arvata ka KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hulka. (p 48)
Ringkonnakohtu viga seaduse kohaldamisel ei saa panna süüdimõistetule kohustust apellatsioonimenetluse kulude kandmiseks (3-1-1-6-11 p 21). (p 51)
Määratud kulude all peetakse KrMS § 175 lg 1 p-s 4 silmas RÕS § 21 lg-s 2 nimetatud riigi õigusabi kulusid, mis advokaat või advokaadibüroo pidaja on kandnud seoses kriminaalmenetluses riigi õigusabi osutamisega, ulatuses, milles kriminaalasja menetleja on need kulud RÕS § 22 lg-s 7 ja § 23 lg-s 1 sätestatud korras vajalikuks lugenud ja kindlaks määranud. (p 22)
Advokaadile või advokaadibüroo pidajale määratud hüvitis ajavahemikul 2014. a detsembrist 2016. a jaanuarini ja aprillis 2016 seoses riigi õigusabi osutamisega tekkinud sõiduauto kasutamise kulu eest tuleb arvata KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hulka, lähtudes asjas nr 3-2-1-40-15 tehtud üldkogu otsusest tulenevast sõiduauto kasutamise tegeliku kulu määrast 0,08 €/km (lisandub käibemaks). (p 30)
RÕS § 381 kohaselt on justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 § 17 lg 2 tagasiulatuvalt kohaldatav ka enne 1. augustit 2016 tekkinud kaitsja sõidukulu hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel, kuid mitte kaitsjale määratud hüvitise KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hulka arvamisel ega menetlusosaliselt väljamõistmisel. RÕS § 381 ei võimalda suurendada tagasiulatuvalt summat, mis on võimalik menetlusosaliselt KrMS 7. peatüki sätete alusel riigi kasuks välja mõista. (p-d 31–35)
Otsuses asjas nr 3-2-1-40-15 tunnistas Riigikohtu üldkogu riigi õigusabi tasu määramist reguleerivad tasude ja kulude korra sätted (koos volitusnormi vastava osaga) kehtetuks ex nunc alates 26. oktoobrist 2016. Järelikult ei välista üldkogu otsus kõnealuste sätete kohaldamist tasu määramisel enne nimetatud kuupäeva osutatud riigi õigusabi eest. Samuti on võimalik arvata selliselt määratud riigi õigusabi tasu täies ulatuses KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hulka ja sellekohase aluse olemasolul menetlusosaliselt välja mõista. (p 42)
Tunnistajale KrMS § 178 kohaselt makstava summa kui KrMS § 175 lg 1 p-s 2 nimetatud menetluskulu hüvitamise kohustus ei ole sõltuvuses sellest, kes kohtumenetluse pooltest tunnistaja kohtusse kutsumist taotles. KrMS § 180 lg 1 esimese lause ja § 175 lg 1 p 2 alusel võib süüdimõistetul tekkida kohustus hüvitada ka summad, mis on makstud tunnistajale, kelle kohtusse kutsumist süüdistatav ega tema kaitsja ei taotlenud ja kes andis süüdistatava jaoks ebasoodsaid ütlusi (nt prokuratuuri taotlusel üle kuulatud tunnistaja). (p 44)
Kaebuse põhjendatuse astet on võimalik arvestada menetluskulu suuruse kindlakstegemisel, mitte aga selle üle otsustamisel, kes millises ulatuses menetluskulu kandma või hüvitama peab. (p 48)
Kohus peab RÕS § 22 lg 7 kohaselt kontrollima riigi õigusabi tasu taotluse õigsust ja põhjendatust ning jätma ülemääraselt taotletava tasu määramata. Põhjendamatut riigi õigusabi tasu ei arvata ka KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hulka. (p 48)
Määratud kulude all peetakse KrMS § 175 lg 1 p-s 4 silmas RÕS § 21 lg-s 2 nimetatud riigi õigusabi kulusid, mis advokaat või advokaadibüroo pidaja on kandnud seoses kriminaalmenetluses riigi õigusabi osutamisega, ulatuses, milles kriminaalasja menetleja on need kulud RÕS § 22 lg-s 7 ja § 23 lg-s 1 sätestatud korras vajalikuks lugenud ja kindlaks määranud. (p 22)
Riigikohtu üldkogu 26. aprilli 2016. a otsusega asjas nr 3-2-1-40-15 tunnistati Eesti Advokatuuri juhatuse 16. septembri 2014. a otsusega kehtestatud "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" punktid 51–54 (koos volitusnormiga) kehtetuks algusest peale (tagasiulatuvalt) ning kõikide isikute suhtes. (p 27)
Advokaadile või advokaadibüroo pidajale määratud hüvitis ajavahemikul 2014. a detsembrist 2016. a jaanuarini ja aprillis 2016 seoses riigi õigusabi osutamisega tekkinud sõiduauto kasutamise kulu eest tuleb arvata KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hulka, lähtudes asjas nr 3-2-1-40-15 tehtud üldkogu otsusest tulenevast sõiduauto kasutamise tegeliku kulu määrast 0,08 €/km (lisandub käibemaks). (p 30)
RÕS § 381 kohaselt on justiitsministri 26. juuli 2016. a määruse nr 16 § 17 lg 2 tagasiulatuvalt kohaldatav ka enne 1. augustit 2016 tekkinud kaitsja sõidukulu hüvitamise ulatuse kindlaksmääramisel, kuid mitte kaitsjale määratud hüvitise KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hulka arvamisel ega menetlusosaliselt väljamõistmisel. RÕS § 381 ei võimalda suurendada tagasiulatuvalt summat, mis on võimalik menetlusosaliselt KrMS 7. peatüki sätete alusel riigi kasuks välja mõista. (p-d 31–35)
Otsuses asjas nr 3-2-1-40-15 tunnistas Riigikohtu üldkogu riigi õigusabi tasu määramist reguleerivad tasude ja kulude korra sätted (koos volitusnormi vastava osaga) kehtetuks ex nunc alates 26. oktoobrist 2016. Järelikult ei välista üldkogu otsus kõnealuste sätete kohaldamist tasu määramisel enne nimetatud kuupäeva osutatud riigi õigusabi eest. Samuti on võimalik arvata selliselt määratud riigi õigusabi tasu täies ulatuses KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hulka ja sellekohase aluse olemasolul menetlusosaliselt välja mõista. (p 42)
Kohus peab RÕS § 22 lg 7 kohaselt kontrollima riigi õigusabi tasu taotluse õigsust ja põhjendatust ning jätma ülemääraselt taotletava tasu määramata. Põhjendamatut riigi õigusabi tasu ei arvata ka KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu hulka. (p 48)
|
| 5-17-11/8
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
10.10.2017 |
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium kohtuasja nr 5-17-11 arutamise ning jätkab menetlust pärast Riigikohtu üldkogu otsuse nr 2-15-17249 jõustumist, kuna lahendatav õiguslik probleem on sarnane üldkogu asja probleemistikuga. (p 3)
Menetluse peatamise korral katkeb PSJKS § 13 lg-s 1 nimetatud tähtaja kulgemine ja PSJKS § 48 lg 1 ning TsMS § 358 lg 1 alusel algab peatamise lõppemisel tähtaja kulgemine täies ulatuses uuesti. (p 4)
|
| 2-15-17249/49
|
Riigikohtu üldkogu |
25.01.2018 |
|
Võlgnikult nõutav kohtutäituri põhitasu riivab võlgnikule PS § 32 lg-ga 2 tagatud omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise vabaduse riivet (vt ka RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-9-07, p 22). (p 66)
Tasumäärade eesmärgiks on PS §-dest 14, 15 ja 32 tuletatav riigi kohustus luua eelkõige võlausaldajate omandipõhiõiguse kaitseks toimiv täitesüsteem.(p 70)
Võlgnikult nõutav kohtutäituri põhitasu riivab võlgnikule PS § 32 lg-ga 2 tagatud omandi valdamise, kasutamise ja käsutamise vabaduse riivet (vt ka RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-9-07, p 22). (p 66)
Tasumäärade eesmärgiks on PS §-dest 14, 15 ja 32 tuletatav riigi kohustus luua eelkõige võlausaldajate omandipõhiõiguse kaitseks toimiv täitesüsteem.(p 70)
Kohtutäituri tasumäärade põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistamise jõustumise lükkab üldkogu PSJKS § 58 lg 3 alusel edasi kuue kuu võrra arvates otsuse kuulutamisest. Kui otsus jõustuks selle kuulutamisest, ei oleks enam vaidlusalustes sätetes loetletud nõuete puhul võimalik kohtutäituri põhitasu määrata ega sisse nõuda. Niisuguses olukorras võib praktikas osutuda keeruliseks uute täitemenetluste korraldamine. Kahjustada saaks kohtutäiturite õigus tasule ja sissenõudjate huvi nõuete täitmise vastu. Vältimaks selle olukorra kujunemist ajavahemikul, mis kulub Riigikogul põhiseadusele vastava normistiku vastuvõtmiseks, tuleb otsuse jõustumine edasi lükata. (p 87)
|
| 5-17-11/10
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
01.02.2018 |
|
Vt p 17.
Kuna üldjuhul jõustub põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud otsus PSJKS § 58 lg 2 kohaselt kuulutamisest, siis hakkab ka apellatsioonitähtaeg TsMS § 632 lg 2 kohaselt üldjuhul kulgema Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud otsuse kuulutamisest. Kui aga õigustloova akti põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistamise otsuse jõustumine on PSJKS § 58 lg 3 alusel edasi lükatud, siis hakkab apellatsioonitähtaeg kulgema alates põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud otsuse jõustumisest.
|
| 5-19-12/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
20.03.2019 |
|
Vt annotatsioone määrusele nr 5-19-11/2.
|
| 5-19-11/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
20.03.2019 |
|
PSJKS § 48 lg 1 kohaselt arvutatakse tähtaegu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tsiviilkohtumenetluses sätestatud korras. TsMS § 62 lõike 1 kohaselt kohaldatakse menetlustähtaegade arvutamisele TsÜS tähtaja ja tähtpäeva kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. TsÜS § 135 lg-te 1 ja 2 kohaselt algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti ja tähtaeg lõpeb tähtpäeva saabumisel. (p 7)
Praeguses asjas edastas Vabariigi Valimiskomisjon vaidlustatud otsuse kaebajale 4.03.2019. Seega hakkas Riigikohtule kaebuse esitamise tähtaeg kulgema 5.03. ja lõppes 8.03 saabumisel, s.o 7.03 2019 kl 24.00. Kuna kaebus esitati Vabariigi Valimiskomisjonile elektrooniliselt 8.03.2019 kell 00.48, ei ole see esitatud tähtaegselt. (p 8)
Kaebaja väitel takistas teda kaebuse esitamisel digitaalallkirjastamise tarkvara tõrge, mille tõttu oli tal võimalik allkirjastada kaebus alles kaks minutit pärast selle esitamise tähtaja lõppu.
Kui kaebaja soovib esitada kaebust digitaalallkirjastatult, on tema enda kohustus tagada, et tema arvutis oleks allkirjastamiseks vajalik ja ajakohane ID-tarkvara (vt RKTK määrus nr 2-13-53779/108, p 15) ning dokumendi allkirjastamiseks jääks piisavalt aega. Jättes kaebuse esitamise vahetult tähtpäeva saabumise eelsele ajale, kannab kaebaja ise riski, et kaebus võib jääda tähtaegselt esitamata. (p 9)
Tähtaja hindamisel ei ole PSJKS § 38 lg 1 kohaselt määrav mitte kaebuse allkirjastamise aeg, vaid selle Vabariigi Valimiskomisjonile esitamise aeg. Seega ei ületanud kaebaja tähtaega mitte kahe minuti, vaid pikema ajavahemiku võrra. Kaebaja ei ole selgitanud selle viivituse põhjust. (p 10)
|
| 5-19-31/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
12.06.2019 |
|
Vabariigi Valimiskomisjon jättis isiku kaebuse läbi vaatamata, kuna see ei olnud komisjoni hinnangul esitatud tähtaegselt. EPVS § 70 lg 1 p 1 kohaselt esitatakse kaebus Vabariigi Valimiskomisjonile kolme päeva jooksul vaidlustatava toimingu tegemisest. Vabariigi Valimiskomisjon leidis õigesti, et isik vaidlustas elektroonilise hääletuse korraldamist 16.–22.05.2019 (riigi valimisteenistuse toiming), mistõttu tuli kaebetähtaja arvestamist alustada alates 23.05.2019. Kaebetähtaja lõpp (tähtpäev) langes seega puhkepäevale (laupäev, 25.05.2019). Kaebus saabus Vabariigi Valimiskomisjoni serverisse 26.05.2019. (p 9)
Kolleegium leiab, et kaebus oli esitatud seaduses sätestatud tähtaja jooksul. (p 10)
EPVS ei sätesta täpsemaid reegleid kaebetähtaja arvutamiseks. EPVS § 70 lg 1 nõuab üksnes, et kaebus tuleb Vabariigi Valimiskomisjonile esitada kolme päeva jooksul (vaidlustatava toimingu tegemisest või avalduse läbivaatamisest arvates). Ka Riigikohtule tuleb kaebus esitada kolme päeva jooksul (EPVS § 701 lg 3). Riigikohtule esitatud kaebuse puhul tuleb arvestada PSJKS § 48 lg-t 1, mille kohaselt lähtutakse tähtaegade arvutamisel tsiviilkohtumenetluses sätestatud korrast. TsMS § 62 lg 1 viitab omakorda TsÜS-le ning TsÜS § 136 lg 8 näeb ette, et juhul, kui tahteavalduse tegemise tähtaja lõpp (tähtpäev) langeb puhkepäevale, lõpeb tähtaeg järgmisel tööpäeval. Seega lõpeb täpselt samas sõnastuses normi puhul kaebetähtaeg Riigikohtule kaebuse esitamisel alati tööpäeval. (p 11)
Sarnaselt on kaebetähtaja lõppemine sätestatud ka teistes kohtumenetluse harudes ning HMS-is. EPVS-st ei leia vastust küsimusele, miks peaks kaebetähtaja arvutamine Vabariigi Valimiskomisjonile esitatava kaebuse puhul oluliselt eristuma teistest menetlustest. Seega võib tegu olla seaduse lüngaga, mida on võimalik täita analoogia korras. Kuigi EVPS, samuti RKVS või KOVVS ei viita HMS-le, on Riigikohus leidnud, et analoogia korras saab valimiskomisjonide tegevuse suhtes kohaldada HMS-i (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-24-05, p 11; otsus asjas nr 3-4-1-27-05, p 9; otsus asjas nr 3-4-1-5-09, p 16 jj ja otsus asjas nr 3-4-1-29-09, p 10 jj). EPVS § 70 lg-s 1 nimetatud kaebuse tähtaja arvutamisel tuleb kohaldada HMS § 33 lg-t 3, mille järgi lõpeb juhul, kui menetlustähtaja lõpp ei lange tööpäevale, tähtaeg esimesel tähtpäevale järgneval tööpäeval. (p 12)
Selline tõlgendus ei muuda sisutühjaks EVPS-is erinevate tähtaegade määramist päevades või tööpäevades, samuti ei pikenda ebamõistlikult kaebuse lahendamise menetlust Vabariigi Valimiskomisjonis. Kaebetähtaeg pikeneb siis, kui tähtpäev satub puhkepäevale, muudel juhtudel arvatakse puhkepäevad kaebetähtaja sisse. Täpsemalt pikenevad eelkõige kaebetähtajad, mille arvutamine algab neljapäeval või reedel (esimesel juhul pikeneb tähtaeg viie päevani ja teisel juhul nelja päevani). Kui seadusandja siiski leiab, et Vabariigi Valimiskomisjonile esitatava kaebuse kaebetähtaega tuleb arvutada erinevalt teistes menetlustes kaebetähtaja arvutamise korrast, tuleks erisus sõnaselgelt seaduses sätestada. (p 13)
Riigikohus ei pidanud elektroonilise hääletamise regulatsiooni põhiseadusvastaseks KOV volikogude valimise kontekstis (vt RKPJK otsus nr 5-17-32/2). Praegusest kaebusest ei nähtu asjaolusid, mis võiksid tingida Riigikohtu varasema seisukoha muutmise. (p 15)
Riigikohtule tuleb kaebus esitada kolme päeva jooksul (EPVS § 701 lg 3). Riigikohtule esitatud kaebuse puhul tuleb arvestada PSJKS § 48 lg-t 1, mille kohaselt lähtutakse tähtaegade arvutamisel tsiviilkohtumenetluses sätestatud korrast. TsMS § 62 lg 1 viitab omakorda TsÜS-le ning TsÜS § 136 lg 8 näeb ette, et juhul, kui tahteavalduse tegemise tähtaja lõpp (tähtpäev) langeb puhkepäevale, lõpeb tähtaeg järgmisel tööpäeval. Seega lõpeb täpselt samas sõnastuses normi puhul kaebetähtaeg Riigikohtule kaebuse esitamisel alati tööpäeval. (p 11, vt ka p 12)
Sarnaselt nagu TsMS-is on kaebetähtaja lõppemine sätestatud ka teistes kohtumenetluse harudes ning HMS-is. EPVS-st ei leia vastust küsimusele, miks peaks kaebetähtaja arvutamine Vabariigi Valimiskomisjonile esitatava kaebuse puhul oluliselt eristuma teistest menetlustest. Seega võib tegu olla seaduse lüngaga, mida on võimalik täita analoogia korras. Kuigi EVPS, samuti RKVS või KOVVS ei viita HMS-le, on Riigikohus leidnud, et analoogia korras saab valimiskomisjonide tegevuse suhtes kohaldada HMS-i (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-24-05, p 11; otsus asjas nr 3-4-1-27-05, p 9; otsus asjas nr 3-4-1-5-09, p 16 jj ja otsus asjas nr 3-4-1-29-09, p 10 jj). EPVS § 70 lg-s 1 nimetatud kaebuse tähtaja arvutamisel tuleb kohaldada HMS § 33 lg-t 3, mille järgi lõpeb juhul, kui menetlustähtaja lõpp ei lange tööpäevale, tähtaeg esimesel tähtpäevale järgneval tööpäeval. (p 12)
Sarnaselt nagu TsMS-is on kaebetähtaja lõppemine sätestatud ka teistes kohtumenetluse harudes ning HMS-is. EPVS-st ei leia vastust küsimusele, miks peaks kaebetähtaja arvutamine Vabariigi Valimiskomisjonile esitatava kaebuse puhul oluliselt eristuma teistest menetlustest. Seega võib tegu olla seaduse lüngaga, mida on võimalik täita analoogia korras. Kuigi EVPS, samuti RKVS või KOVVS ei viita HMS-le, on Riigikohus leidnud, et analoogia korras saab valimiskomisjonide tegevuse suhtes kohaldada HMS-i (vt RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-24-05, p 11; otsus asjas nr 3-4-1-27-05, p 9; otsus asjas nr 3-4-1-5-09, p 16 jj ja otsus asjas nr 3-4-1-29-09, p 10 jj). EPVS § 70 lg-s 1 nimetatud kaebuse tähtaja arvutamisel tuleb kohaldada HMS § 33 lg-t 3, mille järgi lõpeb juhul, kui menetlustähtaja lõpp ei lange tööpäevale, tähtaeg esimesel tähtpäevale järgneval tööpäeval. (p 12)
Selline tõlgendus ei muuda sisutühjaks EVPS-is erinevate tähtaegade määramist päevades või tööpäevades, samuti ei pikenda ebamõistlikult kaebuse lahendamise menetlust Vabariigi Valimiskomisjonis. Kaebetähtaeg pikeneb siis, kui tähtpäev satub puhkepäevale, muudel juhtudel arvatakse puhkepäevad kaebetähtaja sisse. Täpsemalt pikenevad eelkõige kaebetähtajad, mille arvutamine algab neljapäeval või reedel (esimesel juhul pikeneb tähtaeg viie päevani ja teisel juhul nelja päevani). Kui seadusandja siiski leiab, et Vabariigi Valimiskomisjonile esitatava kaebuse kaebetähtaega tuleb arvutada erinevalt teistes menetlustes kaebetähtaja arvutamise korrast, tuleks erisus sõnaselgelt seaduses sätestada. (p 13)
|
| 5-19-32/2
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
18.06.2019 |
|
Elektrooniliselt antud häälte lugemine on riigi valimisteenistuse toiming, mis tehakse valimispäeva õhtul avalikult (EPVS § 591 lg-d 1 ja 7). Nagu teisigi valimiste korraldajate avalikke toiminguid, võib igaüks ka seda toimingut vaadelda (EPVS § 161 lg 1). Vaatleja peab seejuures järgima seadusest tulenevaid piiranguid (enne vaatlemise alustamist tuleb ennast esitleda (EPVS § 161 lg 2), keelatud on segada toimingu tegemist (EPVS § 161 lg 4)), lisaks sellele tuleb täita riigi valimisteenistuse juhi määratud isikute suulisi korraldusi (EPVS § 591 lg 7 teine lause). Vaatleja õigusena (lisaks toimingute ja tegevuse juures viibimisele ning nende audiovisuaalsele jälgimisele) nimetab seadus otsesõnu vaid võimalust kirjutada üles valimisvahendite pitseerimisel kasutatud turvavahendite numbrid (EPVS § 161 lg 3). Seadus ei anna vaatlejale õigust elektrooniliste häälte lugemise toimingut salvestada, kuid samas ka ei keela seda. Seadus on jätnud riigi valimisteenistusele kaalutlusruumi otsustamaks, kas lubada või keelata selle toimingu salvestamine. Sarnaselt on vaatleja õigused ja kohustused reguleeritud ka KOVVS-is (§ 234 ja § 542 lg 7 teine lause) ning RKVS-is (§ 194 ja § 601 lg 7 teine lause). (p 9)
Elektrooniliselt antud häälte lugemine on riigi valimisteenistuse toiming, mis tehakse valimispäeva õhtul avalikult (EPVS § 591 lg-d 1 ja 7). Nagu teisigi valimiste korraldajate avalikke toiminguid, võib igaüks ka seda toimingut vaadelda (EPVS § 161 lg 1). Vaatleja peab seejuures järgima seadusest tulenevaid piiranguid (enne vaatlemise alustamist tuleb ennast esitleda (EPVS § 161 lg 2), keelatud on segada toimingu tegemist (EPVS § 161 lg 4)), lisaks sellele tuleb täita riigi valimisteenistuse juhi määratud isikute suulisi korraldusi (EPVS § 591 lg 7 teine lause). Vaatleja õigusena (lisaks toimingute ja tegevuse juures viibimisele ning nende audiovisuaalsele jälgimisele) nimetab seadus otsesõnu vaid võimalust kirjutada üles valimisvahendite pitseerimisel kasutatud turvavahendite numbrid (EPVS § 161 lg 3). Seadus ei anna vaatlejale õigust elektrooniliste häälte lugemise toimingut salvestada, kuid samas ka ei keela seda. Seadus on jätnud riigi valimisteenistusele kaalutlusruumi otsustamaks, kas lubada või keelata selle toimingu salvestamine. Sarnaselt on vaatleja õigused ja kohustused reguleeritud ka KOVVS-is (§ 234 ja § 542 lg 7 teine lause) ning RKVS-is (§ 194 ja § 601 lg 7 teine lause). (p 9)
Euroopa Parlamendi valimiste puhul näeb seadus ette, et häälte lugemise juures viibivad isikud (sh vaatlejad) ei tohi enne hääletamise lõppu kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides lahkuda häälte lugemise ruumist ega kasutada sidevahendeid. Seda nii paberhäälte lugemisel jaoskonnakomisjonis (EPVS § 57 lg 13 kolmas lause) kui ka elektrooniliste häälte lugemisel riigi valimisteenistuses (EPVS § 591 lg 7 esimene lause viitab eelnimetatud sättele). Nende piirangute eesmärgiks on tagada, et mõnes liikmesriigis ei saaks hääletamistulemused avalikuks enne seda, kui kõigis liikmesriikides on hääletamine lõppenud (EPVS § 56 teine lause). (p 10)
Keeld kasutada häälte lugemise ruumis salvestusvahendeid oli EPVS § 591 lg 7 teise lause kohaselt antud suuline korraldus, mis on käsitatav haldusaktina. Lisaks nimetatud sättele tulenes õiguslik alus sellise haldusakti andmiseks EPVS § 10 lg 1 p-st 1 (riigi valimisteenistuse pädevus tagada valimiste seadusekohane korraldamine, korraldada elektrooniline hääletamine ja teha kindlaks elektroonilise hääletamise tulemus) koostoimes EPVS § 57 lg 13 kolmanda lausega (keeld kasutada häälte lugemise ruumis sidevahendeid) ja § 56 lg-ga 2. Riigi valimisteenistusel oli põhjendatud kahtlus, et kaamerad võivad sisaldada sidevahendeid ning seega rikutakse valimistoimingu tegemise korda ja ohtu võib sattuda hääletamistulemuste salastatus. Kuna vaatlejal ei ole seadusest tulenevat õigust toimingut salvestada, ei olnud salvestamise keelamine eesmärki silmas pidades ka ilmselgelt meelevaldne. (p 12)
Elektrooniliselt antud häälte lugemine on riigi valimisteenistuse toiming, mis tehakse valimispäeva õhtul avalikult (EPVS § 591 lg-d 1 ja 7). Nagu teisigi valimiste korraldajate avalikke toiminguid, võib igaüks ka seda toimingut vaadelda (EPVS § 161 lg 1). Vaatleja peab seejuures järgima seadusest tulenevaid piiranguid (enne vaatlemise alustamist tuleb ennast esitleda (EPVS § 161 lg 2), keelatud on segada toimingu tegemist (EPVS § 161 lg 4)), lisaks sellele tuleb täita riigi valimisteenistuse juhi määratud isikute suulisi korraldusi (EPVS § 591 lg 7 teine lause). Vaatleja õigusena (lisaks toimingute ja tegevuse juures viibimisele ning nende audiovisuaalsele jälgimisele) nimetab seadus otsesõnu vaid võimalust kirjutada üles valimisvahendite pitseerimisel kasutatud turvavahendite numbrid (EPVS § 161 lg 3). Seadus ei anna vaatlejale õigust elektrooniliste häälte lugemise toimingut salvestada, kuid samas ka ei keela seda. Seadus on jätnud riigi valimisteenistusele kaalutlusruumi otsustamaks, kas lubada või keelata selle toimingu salvestamine. Sarnaselt on vaatleja õigused ja kohustused reguleeritud ka KOVVS-is (§ 234 ja § 542 lg 7 teine lause) ning RKVS-is (§ 194 ja § 601 lg 7 teine lause). (p 9)
Euroopa Parlamendi valimiste puhul näeb seadus ette, et häälte lugemise juures viibivad isikud (sh vaatlejad) ei tohi enne hääletamise lõppu kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides lahkuda häälte lugemise ruumist ega kasutada sidevahendeid. Seda nii paberhäälte lugemisel jaoskonnakomisjonis (EPVS § 57 lg 13 kolmas lause) kui ka elektrooniliste häälte lugemisel riigi valimisteenistuses (EPVS § 591 lg 7 esimene lause viitab eelnimetatud sättele). Nende piirangute eesmärgiks on tagada, et mõnes liikmesriigis ei saaks hääletamistulemused avalikuks enne seda, kui kõigis liikmesriikides on hääletamine lõppenud (EPVS § 56 teine lause). (p 10)
Riigi valimisteenistusel tuleks edaspidi vaatlejatele nende õigusi ja kohustusi paremini selgitada. Seda, kas toimingut tohib salvestada ning millistel tingimustel, tuleks vaatlejatele selgitada enne toimingu algust (nt esitada sellekohane info kodulehel või hiljemalt enne häälte lugemise ruumi sisenemist). (p 16)
EPVS § 66 kohaselt saab isik, kes leiab, et valimiste korraldaja on rikkunud seadust, esitada riigi valimisteenistusele suulise või kirjaliku avalduse puuduse kohta (lg-d 1, 3 ja 5). Kaebaja esitas riigi valimisteenistuse suulise korralduse peale, millega keelati toimingu salvestamine, kohe suulise avalduse. Kuigi avaldust ei protokollitud, lahendas riigi valimisteenistuse juht selle viivitamatult ja andis uue suulise korralduse, millega lubas kaebajal toimingu salvestamist jätkata. (p 14)
Keeld kasutada häälte lugemise ruumis salvestusvahendeid oli EPVS § 591 lg 7 teise lause kohaselt antud suuline korraldus, mis on käsitatav haldusaktina. Lisaks nimetatud sättele tulenes õiguslik alus sellise haldusakti andmiseks EPVS § 10 lg 1 p-st 1 (riigi valimisteenistuse pädevus tagada valimiste seadusekohane korraldamine, korraldada elektrooniline hääletamine ja teha kindlaks elektroonilise hääletamise tulemus) koostoimes EPVS § 57 lg 13 kolmanda lausega (keeld kasutada häälte lugemise ruumis sidevahendeid) ja § 56 lg-ga 2. Riigi valimisteenistusel oli põhjendatud kahtlus, et kaamerad võivad sisaldada sidevahendeid ning seega rikutakse valimistoimingu tegemise korda ja ohtu võib sattuda hääletamistulemuste salastatus. Kuna vaatlejal ei ole seadusest tulenevat õigust toimingut salvestada, ei olnud salvestamise keelamine eesmärki silmas pidades ka ilmselgelt meelevaldne. (p 12)
|
| 5-19-42/13
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
18.12.2019 |
|
PS § 12 lg-s 1 tagatud üldist võrdsuspõhiõigust riivatakse siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid (vt RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-86-15, p 47; PSJKS otsus asjas nr 3-4-1-6-03, p 18). (p 47)
Arvestades SMS § 6 lg 1 p 8 esimeses alternatiivis sätestatud hüvitise andmise eeldusi, on selle sotsiaalmaksu maksmise erijuhtumi eesmärk toetada peresid, kus on kaks vastastikku ülalpidamiskohustuslikku täiskasvanut, kellest üks töötab ja teine on peatanud töötamise vähemalt ühe alla 8-aastase lapse kasvatamiseks. Seadusandja on soovinud soodustada selliste peresuhete loomist, kus isikud võtavad vastastikku kohustuse üksteist ülal pidada. Selline vastastikusel ülalpidamisel põhinev suhe vähendab riigi koormust anda abi puuduse korral, sest riigi kohustus tekib alles siis, kui ülalpidamiskohustuslasel samuti piisav majanduslik võimekus puudub. Võttes hüvitise eesmärgi võrdluse lähtealuseks, leiab kolleegium, et ravikindlustatud isiku abikaasa ja registreeritud elukaaslane on sarnases olukorras olevad isikud. Seega tuleb praeguses kohtuasjas võrrelda:
(1) töölepingu alusel töötava (RaKS § 5 lg 2 p 1 alusel ravikindlustatud) isiku mittetöötavat abikaasat, kes kasvatab vähemalt ühte alla 8-aastast last ning
(2) töölepingu alusel töötava (RaKS § 5 lg 2 p 1 alusel ravikindlustatud) isiku mittetöötavat registreeritud elukaaslast, kes kasvatab vähemalt ühte alla 8-aastast last (siia gruppi kuulub haldusasja kaebaja).(p 53)
Mõlemad võrreldavad isikud kuuluvad peresse, kus on kaks vastastikku ülalpidamiskohustuslikku täiskasvanut. Esimesse gruppi kuuluv isik on sõlminud abielu (PKS § 1 lg 1 tähenduses), mistõttu on tema töötaval abikaasal ülalpidamiskohustus (PKS § 16 lg 1). Teise gruppi kuuluv isik on sõlminud kooselulepingu (KooS § 1 lg 1 tähenduses), mistõttu on tema töötaval registreeritud elukaaslasel ülalpidamiskohustus (KooS § 9 lg1). Mõlemal juhul on isik töötamise peatanud vähemalt ühe alla 8-aastase lapse kasvatamiseks, mistõttu ta on (eelduslikult) oma abikaasa või elukaaslase ülalpidamisel. Nii abielu sõlminud kui ka kooselulepingu sõlminud pered kuuluvad sarnaselt ka PS §-s 26 ja § 27 lg-s 1 tagatud perekonnapõhiõiguse (vt selle kohta RKÜK otsus nr 5-18-5/17, p-d 48 ja 49) kaitse alla. (p 54)
Kuna SMS § 6 lõike 1 punkti 8 esimene alternatiiv näeb ette, et esimesse gruppi kuuluva isiku eest maksab riik sotsiaalmaksu, kuid välistab sotsiaalmaksu maksmise teise gruppi kuuluva isiku eest, kohtleb vaidlusalune säte sarnases olukorras olevaid isikud ebavõrdselt (riivab PS § 12 lg-s 1 tagatud üldist võrdsuspõhiõigust). (p 55)
Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on põhiseadusega vastuolus juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (RKPJK otsus asjas nr 3-4-1-52-13, p 47 ja RKÜK otsus asjas nr 3-3-1-86-15, p 53). (p 56)
Mööndes seadusandja ulatuslikku otsustuspädevust sotsiaalpoliitilistes küsimustes, ei saa kumbagi nimetatud põhjustest – et abikaasa ja registreeritud elukaaslase erinevat kohtlemist õigustab abielu institutsiooni oluline väärtus ja et seadusandjal on õigus anda sotsiaalseid hüvesid riigi majanduslike võimaluste piires – pidada mõistlikuks ja asjakohaseks põhjuseks, mis õigustaks registreeritud elukaaslase ja abikaasa erinevat kohtlemist SMS § 6 lg 1 p 8 esimeses alternatiivis sätestatud hüvitise andmisel. Vaidlusalusest sättest tuleneva ebavõrdse kohtlemise mõju registreeritud elukaaslasele on kaalukas, kuna selle tõttu jääb ta ilma ravikindlustusest ning pensionikindlustuse maksetest. Ükski menetlusosaline pole juhtinud tähelepanu sellele, et hüvitist saavate isikute ringi laiendamine oleks riigile liiga kulukas. Vastupidi, Sotsiaalministeerium on küsimust analüüsinud ja leidnud, et kulud ei ole ületamatult koormavad. Kuigi abielu ja registreeritud kooselu on reguleeritud erinevates seadustes, on mõlemal institutsioonil enam ühist kui erinevat. Muu hulgas on registreeritud elukaaslased nagu abikaasadki võtnud vastastikku ülalpidamiskohustuse, mistõttu on põhjendatud neid vaidlusaluse hüvitise andmisel võrdselt kohelda. (p 58)
Kolleegium tunnistab SMS § 6 lg 1 p 8 esimese alternatiivi põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see välistab riigi poolt sotsiaalmaksu maksmise RaKS § 5 lg 2 p-s 1 nimetatud isiku ülalpeetava registreeritud elukaaslase eest, kes kasvatab vähemalt ühte alla 8-aastast last ning kelle eest või kelle registreeritud elukaaslase eest riik ei maksa sotsiaalmaksu SMS § 6 lg 1 p 1 või 11 alusel. See tähendab, et üle ühekuuliseks tähtajaks või määramata ajaks sõlmitud töölepingu alusel töötava isiku puhul, kelle eest on kohustatud maksma sotsiaalmaksu tööandja, peab tema registreeritud elukaaslase eest riik maksma sotsiaalmaksu, kui registreeritud elukaaslane on ülalpeetav ja kasvatab alla 8-aastast last ning kummagi registreeritud elukaaslase eest ei maksa riik sotsiaalmaksu SMS § 6 lg 1 p 1 või 11 alusel. Kuni kohase õigusliku aluse kehtestamiseni saab täitevvõim sotsiaalmaksu maksmise taotluste läbivaatamisel lähtuda SMS § 6 lg 1 p 8 esimesest alternatiivist, mis kohustab riiki maksma sotsiaalmaksu RaKS § 5 lg 2 p-s 1 nimetatud isiku abikaasa eest. (p 59)
|
| 5-18-5/33
|
Riigikohtu üldkogu |
09.04.2020 |
|
PSJKS § 9 alusel algatatud konkreetse normikontrolli menetluses tuleb PSJKS § 63 lõike 1 terminit „asja läbivaatamise kulud“ mõista nii, et see hõlmab ka menetlusosalise lepingulise esindaja kulu. PSJKS § 63 lõige 1 annab aluse mõista riigilt välja konkreetse normikontrolli menetluse PSJKS § 10 lõike 1 punktis 3 nimetatud menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. oktoobri 2007. a määrus asjas nr 3-4-1-14-07 ja 18. detsembri 2019. a otsus asjas nr 5-19-42/13). (p-d 11 ja 16)
Ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses on põhjendatud piirata menetluskulude hüvitamise taotlemine kohtu määratud tähtajaga. Menetlusosaline ei saa üheski kohtumenetluses taotleda menetluskulude hüvitamist piiramatu aja jooksul. (p 17)
Esialgse kohtuvaidluse menetlusosalised on konkreetse normikontrolli menetluses menetlusosalised, kellel on menetlusosalise õigused ja kohustused, millest olulisim on õigus esitada arvamus vaidlusaluse õigusakti põhiseaduslikkuse kohta. (p 12)
Kuigi PSJKS § 9 kohaselt saab konkreetse normikontrolli menetlus alguse esimese või teise astme kohtu lahendist, mis tehakse haldus-, tsiviil-, kriminaal- või väärteoasjas, on tegemist eraldiseisva menetlusega, mis on reguleeritud PSJKS-is. (p 13)
Põhiõigus tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele nõuab, et esialgse kohtumenetluse osaline saaks osa võtta ka Riigikohtus toimuvast normikontrollimenetlusest (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 28. mai 2008. a määrus asjas nr 3-4-1-4-08, p 15). (p 11)
|
| 5-20-3/43
|
Riigikohtu üldkogu |
20.10.2020 |
|
Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb määrata kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja võrreldavate isikute grupid (vt RKÜKo 30.06.2016, nr 3-3-1-86-15, p 47; RKPJKo 16.09.2003, nr 3-4-1-6-03, p 18). (p 93)
Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on põhiseadusega vastuolus juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (vt RKPJKo 29.01.2014, nr 3-4-1-52-13, p 47; RKÜKo 30.06.2016, nr 3-3-1-86-15, p 53). (p 94)
Vaidlus puudutab enne KoPS muutmise seaduse jõustumist omandatud pensionivara, seetõttu on kohane võtta võrdluse lähtekohaks enne vaidlustatud seaduse jõustumist sotsiaalmaksu vahendite arvel isikustatud pensionivara omandanud tööealine isik. (p 95)
Ehkki II samba pensionifondi osakute ja riikliku vanaduspensioni kindlustusosakute vahel on olulisi erisusi, on viidatud võrdlusgruppide vahel ka piisavalt sarnasusi. Nende erinev kohtlemine riivab seetõttu võrdsuspõhiõigust ning selle riive põhiseaduspärasust saab ja tuleb hinnata. (p 97)
Kaaludes ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust, leiab üldkogu, et ebavõrdseks kohtlemiseks on mõistlik ja asjakohane põhjus ning võrdsuspõhiõiguse riive on seega põhiseadusega kooskõlas. (p 101)
Vaidluse lahendamiseks on kohane valida võrdluse lähtekohaks enne KoPS muutmise seaduse jõustumist sotsiaalmaksu vahendite arvel omandatud isikustatud pensionivara (varalisi õigusi) omav vanaduspensioni ikka jõudnud isik. (p 136)
Seadus kohtleb võrdlusgruppe erinevalt. (p 138)
Kaaludes ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust, leiab üldkogu, et ebavõrdseks kohtlemiseks on mõistlik ja asjakohane põhjus ning võrdsuspõhiõiguse riive on seega põhiseadusega kooskõlas. (p 140)
PS § 28 lg 2 esimesest lausest tuleneb muude subjektiivsete õiguste seas eraldiseisev õigus saada riigilt abi vanaduse korral (vanadusabi).
PS § 28 lg 2 eristab õigust vanadusabile sõnaselgelt sama sättega tagatud abist muude sotsiaalsete riskide vastu ja õigusest riigi abile puuduse korral. Õigus abile puuduse korral annab isikule õiguse riigilt nõuda ja paneb riigile kohustuse anda abi, mis tagaks isikule äraelamiseks minimaalselt vajalikud vahendid ja teenused.
Üldkogu hinnangul on riigi vanadusabi eesmärgiks lisaks vaesusriski vähendamisele luua süsteem, mis tagaks, et isikute elatustase ei langeks võrreldes nende tööea elatustasemega põhjendamatult madalale. Eakate kui sotsiaalselt haavatava ja kõrgendatud abivajadusega isikute grupi kaitsmise eesmärk kõrgemal tasemel üksnes puuduse korral antavast abist on tuletatav ka sotsiaalriigi põhimõttest. (p 41)
Siiski ei saa järeldada, et põhiseadus kohustab riiki tingimusteta tagama, et isikule vanaduses antav abi on puuduse korral antavast abist suurem. Sarnaselt muude PS § 28 lg-s 2 nimetatud sotsiaalsete riskidega ei ole ka vanaduse korral riik ainuvastutav, vaid oma toimetuleku eest vastutab nii isik ise kui ka tema perekond.
PS § 28 lg 2 teine lause näeb ette, et ka vanaduse korral antava abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Kui seadusandja on määranud isiku enda või tema eest antava panuse sotsiaalse kaitse süsteemidesse kui vanadusabi saamise eelduse, tekib isikul õigus sellisele abile üksnes juhul, kui ta on need tingimused täitnud. (p 42)
Õigust saada riigilt vanadusabi rikutakse, kui riigi loodud abi andmise süsteem ei taga isikutele vanaduses abi minimaalses põhiseadusega nõutavas määras. Põhiseadus ei sätesta vanadusabi andmise viisi ega konkreetset määra, vaid jätab need seadusandja määrata. Siiski on kohtul sarnaselt muude sotsiaalsete põhiõigustega võimalik kontrollida vanadusabi piisavust põhiseaduse normide tõlgendamise teel, hinnates muu hulgas riigi suutlikkust anda abi ja üldist elatustaset, riigi võetud rahvusvahelisi ja Euroopa Liidu õigusest tulenevaid kohustusi ja muid asjaolusid. Samuti on võimalik kõnealuse põhiõiguse rikkumine, kui seadusega halvendatakse meelevaldselt PS § 28 lg 2 teise lausega tagatud abi ulatust ja tingimusi.
Arvestades, et sarnaselt muude sotsiaalsete põhiõigustega ei ole ka riikliku vanadusabi põhiseaduslikult nõutav ulatus täpselt mõõdetav ja et tegemist on seadusandjale avarat otsustusruumi võimaldava valdkonnaga, on kohus õigustatud sekkuma üksnes juhul, kui lahknevus seadusandja kehtestatu ja põhiseadusega nõutava vahel on ilmselge ning piisav abi isikule ei ole tagatud (p 43)
Riik saab anda isikule piisavat abi PS § 28 lg s 2 nimetatud sotsiaalsete riskide puhul üksnes siis, kui ta loob ja hoiab toimivana abi andmiseks vajaliku süsteemi.
Seejuures on seadusandjal ka vanadusabi süsteemi kujundamisel sarnaselt muude sotsiaalsete põhiõigustega avar otsustusruum. Põhiseaduse § 28 lg st 2 tuleneb riigi kohustus luua vanadusega seotud riskide maandamiseks sotsiaalkindlustussüsteem. Selline kohustus tuleneb Eestile ka Euroopa sotsiaalharta art 12 lg-test 1 ja 2, mis kohustavad riiki looma ja säilitama sotsiaalkindlustussüsteemi ning hoidma selle toimimise vähemalt tasemel, mis on vajalik Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksi ratifitseerimiseks. Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksi art 25 kohaselt on riik, mille suhtes koodeksi V osa jõustub, kohustatud tagama kaitstavatele isikutele vanadushüvitise maksmise kooskõlas koodeksi nimetatud osaga. Nii Euroopa sotsiaalhartast kui ka Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksist ja Euroopa sotsiaalharta täitmise kontrolli organi Euroopa sotsiaalõiguste komitee praktikast on tuletatavad konkreetsed minimaalse vanadusabi määrad, mille riik on kohustatud isikule pensionikindlustussüsteemi kaudu tagama.
Vanadusabi tagamine sotsiaalkindlustuse vormis tähendab üldjuhul inimese enda panusel toimuvat vahendite kogumist fondidesse, millest kindlustusjuhtumi realiseerumisel (pensioniea saabumisel) tehakse isikule perioodilisi rahalisi väljamakseid sõltumata tema tegelikust abivajadusest. (p 44)
PS § 28 lg 2 teisest lausest tulenev seadusandja õigus määrata riigi abi andmise tingimused ja kord hõlmab ka otsustusõigust selle üle, kas riik täidab abi andmise ülesannet ise vahetu riigihalduse vormis või korraldab selle täitmise muu isiku vahendusel. Seadusandjal on võimalik kasutada abiskeemide loomisel nii avalik-õiguslikke kui ka eraõiguslikke vorme.
Eraõigusliku vormi või eraõigusliku isiku kaudu abi osutamine ei vabasta riiki lõppvastutusest tagada põhiseaduspärane vanadusabi. (p 45)
Kui riik on loonud oma PS § 28 lg st 2 tulenevate kohustuste täitmiseks abisüsteemi, milles osutatakse isikutele vanadusabi muude isikute vahendusel või eraõiguslikus vormis, tuleb ka selline abi lugeda riigi vanadusabiks PS § 28 lg 2 tähenduses ja see abi muu hulgas minimaalse põhiseadusega nõutava abitaseme hindamisel arvesse võtta. See ei tähenda, et põhiseadus nõuaks abisüsteemi just eraõiguslikus vormis või keelaks iseenesest abisüsteemi hilisema muutmise, mh eraõigusliku abisüsteemi asendamise avalik-õiguslikuga. (p 46)
Kohustusliku kogumispensioni äralangemise või selle olulise vähenemise korral võib isikule vanaduses tagatud riigi abi langeda alla põhiseadusega nõutava taseme. Riik peab tagama minimaalse vajaliku vanadusabi aga kõigile sõltumata sellest, kas nad on kohustusliku kogumispensioni süsteemiga liitunud või mitte.
Ainuüksi kohustusliku kogumispensioni kaotamine või süsteemi oluline muutmine ei tähenda aga seda, et riigi abi väheneks automaatselt alla põhiseadusega nõutud määra, kui riik tagab minimaalse vanadusabi riikliku vanaduspensioniga või muul viisil. PS § 28 lg 2 ei nõua vanadusabi osutamist just kohustusliku kogumispensionisüsteemi kaudu. Riik võib oma ülesandeid täita ka otse, enda funktsioone kellelegi delegeerimata. Samuti võib riik kord loodud süsteemi põhimõtteliselt muuta, kui ta tagab oma põhiseaduslike funktsioonide täitmise teisiti. PS § 28 lg 2 teise lause kohaselt seadusega määratud abi ulatust ei või aga vähendada ega selle tingimusi halvendada meelevaldselt. (p 51)
Rahvusvahelise õiguse aktide sätetest ei tulene osalisriigile kohustust tagada, et sotsiaalkindlustuse tase ajas igal juhul tõuseb ja et seda taset mistahes olukorras ei langetata. (p 56)
Ka lahus riigi rahvusvahelistest kohustustest ei ole põhjust tõlgendada sotsiaalseid põhiõigusi ja sotsiaalriigi põhimõtet selliselt, et need võimaldaks riigil sotsiaalse kaitse, sh sotsiaalkindlustuse taset, mh vanadusabi ulatust üksnes suurendada või lubaks seda vähendada üksnes erakordselt kaalukatel põhjustel. Niisugune piirang oleks vastuolus PS § 28 lg 2 teise lausega. (p 57)
Põhiseaduse preambuli üheks ülesandeks on riigi põhieesmärkide kindlaksmääramine. Preambuli kohaselt on praeguste ja tulevaste põlvede ühiskondliku edu ja üldise kasu tagamine riigi üks põhieesmärke. (p 60)
Sotsiaalkindlustuse kontekstis tähendab eelnev seda, et riik tagab pensionisüsteemi jätkusuutliku toimimise vähemalt sotsiaalse kaitse põhiseadusliku miinimumi tasemel, planeerides mõistlikul määral ette selle toimimiseks vajalikke kulutusi ja katteallikaid. Riigi raha otstarbekas ja säästlik kasutamine hõlmab ka selle, et ühiskonna tegelikke võimalusi arvestades oleks tagatud pensionisüsteemi kui terviku pikaajaline toimimine. (p 61)
Samas ei ole preambuli üldistusastet arvestades võimalik teha järeldust selle kohta, et seadusandjal oleks kohustus eelistada preambulist või sotsiaalriigi põhimõtetest tulenevalt üht sotsiaalkindlustuse süsteemi ülesehitamise viisi teisele või kasutada ühe süsteemi kõrval ka teist, kui ühe süsteemi kulud on liiga suured. Samuti ei kirjuta preambul ette seda, kuidas kaaluda erinevate põlvkondade sotsiaalseid ja majanduslikke huvisid või jagada vastutust riigi eeldatavate tulevaste rahaliste kohustuste kandmisel. Valikud sotsiaalkindlustuse süsteemi ülesehitamisel peab PS § 28 lg 2 teise lause kohaselt tegema seadusandja. (p 62)
PS § 31 kohaselt on Eesti kodanikel õigus tegeleda ettevõtlusega ning koonduda tulundusühingutesse ja -liitudesse. Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Ettevõtlusvabaduse kaitsealasse kuulub tulu saamise eesmärgil toimuv tegevus.
Ettevõtlusvabadus kaitseb ühelt poolt avaliku võimu sekkumise eest sellesse tulu saamise eesmärgil toimuvasse tegevusse, teiselt poolt aga nõuab avalikult võimult ka ettevõtluseks sobiva õigusliku keskkonna loomist. Ettevõtlusvabadus kaitseb ka ettevõtja lepinguvabadust, sh usaldust ettevõtluse raames sõlmitud lepingute kehtimajäämise suhtes (pacta sunt servanda põhimõte). Ettevõtlusvabadus ei tähenda riigi kohustust tekitada ettevõtja pakutavatele kaupadele ja teenustele turul nõudlus. (p 108)
Pensionikindlustuse kui ettevõtlusvaldkonna raamistiku on riik loonud kogumispensionide seadusega. Kindlustusandja ettevõtlus seisneb lepingu alusel tasutud kindlustusmaksete investeerimises, lepingutega seotud tasude kogumises ja pensionimaksete tegemises kindlustusvõtjatele. (p 109)
Pensionilepingute tingimuste muutmine mõjutab ebasoodsalt kindlustusandjate ettevõtlust. (p 111)
Seadusandja valitud meede kindlustusvõtjatele lepingute ülesütlemise õiguse andmise kohta on sobiv legitiimse eesmärgi saavutamiseks. Samuti on selle õiguse andmine eesmärgi täitmiseks vajalik ja mõõdukas. (p 115)
Põhiseaduse preambuli üheks ülesandeks on riigi põhieesmärkide kindlaksmääramine. Preambuli kohaselt on praeguste ja tulevaste põlvede ühiskondliku edu ja üldise kasu tagamine riigi üks põhieesmärke. (p 60)
Sotsiaalkindlustuse kontekstis tähendab eelnev seda, et riik tagab pensionisüsteemi jätkusuutliku toimimise vähemalt sotsiaalse kaitse põhiseadusliku miinimumi tasemel, planeerides mõistlikul määral ette selle toimimiseks vajalikke kulutusi ja katteallikaid. Riigi raha otstarbekas ja säästlik kasutamine hõlmab ka selle, et ühiskonna tegelikke võimalusi arvestades oleks tagatud pensionisüsteemi kui terviku pikaajaline toimimine. (p 61)
Samas ei ole preambuli üldistusastet arvestades võimalik teha järeldust selle kohta, et seadusandjal oleks kohustus eelistada preambulist või sotsiaalriigi põhimõtetest tulenevalt üht sotsiaalkindlustuse süsteemi ülesehitamise viisi teisele või kasutada ühe süsteemi kõrval ka teist, kui ühe süsteemi kulud on liiga suured. Samuti ei kirjuta preambul ette seda, kuidas kaaluda erinevate põlvkondade sotsiaalseid ja majanduslikke huvisid või jagada vastutust riigi eeldatavate tulevaste rahaliste kohustuste kandmisel. Valikud sotsiaalkindlustuse süsteemi ülesehitamisel peab PS § 28 lg 2 teise lause kohaselt tegema seadusandja. (p 62)
Riik võib abi tagamise vanaduses, sh abi osutamise pensionikindlustuse vormis, delegeerida eraõiguslikule isikule, kuid eelduseks ja ühtlasi piiriks delegeerimisele on muude põhiseadusest tulenevate nõuete, nagu seadusereservatsiooni põhimõtte (PS § 3 lõige 1) ning õigusriigi ja sotsiaalriigi põhimõtete (§ 10) järgimine, mh tõhusate kontrollimehhanismide loomine delegeeritud ülesande täitmise õiguspärasuse üle. Eraõigusliku vormi või eraõigusliku isiku kaudu abi osutamine ei vabasta riiki lõppvastutusest tagada põhiseaduspärane vanadusabi. (p 45)
Eelnõude liiga sage sidumine usaldusküsimusega või selle meetme kasutamine põhiseadusest mittetulenevate eesmärkide saavutamiseks võib tuua kaasa valitsuse liigse sekkumise seadusandja tegevusse ning kitsendada PS § 65 p-s 1 sätestatud Riigikogu pädevust vastu võtta seaduseid või otsuseid. See võib rikkuda ka PS § st 4 tulenevat võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet ning PS § st 10 tulenevat demokraatia põhimõtet. Seepärast saab seda menetlust kasutada üksnes erandlikel juhtudel. Eelnõu usaldusküsimusega sidumist ei tohi kasutada parlamentaarse debati ja sellega ka demokraatia tasalülitamiseks. (p 39.3)
Eelnõude liiga sage sidumine usaldusküsimusega või selle meetme kasutamine põhiseadusest mittetulenevate eesmärkide saavutamiseks võib tuua kaasa valitsuse liigse sekkumise seadusandja tegevusse ning kitsendada PS § 65 p-s 1 sätestatud Riigikogu pädevust vastu võtta seaduseid või otsuseid. See võib rikkuda ka PS § st 4 tulenevat võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet ning PS § st 10 tulenevat demokraatia põhimõtet. Seepärast saab seda menetlust kasutada üksnes erandlikel juhtudel. Eelnõu usaldusküsimusega sidumist ei tohi kasutada parlamentaarse debati ja sellega ka demokraatia tasalülitamiseks. (p 39.3)
Usaldusküsimusega seotud eelnõu menetlus allub seaduse formaalse põhiseaduspärasuse küsimusena põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses kohtulikule kontrollile ja seda sõltumata esitatud taotluse väidetest. (p 39)
Eelnõude liiga sage sidumine usaldusküsimusega või selle meetme kasutamine põhiseadusest mittetulenevate eesmärkide saavutamiseks võib tuua kaasa valitsuse liigse sekkumise seadusandja tegevusse ning kitsendada PS § 65 p-s 1 sätestatud Riigikogu pädevust vastu võtta seaduseid või otsuseid. See võib rikkuda ka PS § st 4 tulenevat võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet ning PS § st 10 tulenevat demokraatia põhimõtet. (p 39.3)
PS § 32 lg-tes 1, 2 ja 3 tagatud omandipõhiõigus kaitseb isiku omandit riigi riivete eest, kuid kohustab riiki ka omandit kaitsma. (p 62)
Omandipõhiõiguse kaitsealasse kuuluvad nii asjad kui ka rahaliselt hinnatavad õigused ja nõuded (vt RKÜKo 17.06.2004, nr 3-2-1-143-03, p 18). (p 62)
Kohustusliku pensionifondi kui investeerimisfondi osak on varaliselt hinnatav õigus ja kuulub seega omandipõhiõiguse kaitsealasse. (p 68)
Pensionilepingust tuleneb kindlustusvõtjale varaline õigus, mis kuulub PS §-ga 32 tagatud omandipõhiõiguse kaitse alla. (p 121)
Ehkki vaidlustatud seadusega suurendatakse osakuomaniku käsutusõigust ja valikuvabadust, võib see omakorda mõjutada negatiivselt nende osakuomanike omandiõigust, kes soovivad jääda II pensionisamba fondiga liitunuks senisel kujul. Seda esmajoones osakute väärtuse võimaliku vähenemise ja lisakulude tõttu. Seetõttu mõjutatakse enne vaidlustatud seaduse jõustumist omandatud kohustusliku pensionifondi osakuid ebasoodsalt, riivates seetõttu osakuomanike omandipõhiõigust. (p 71)
Omandipõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida üldjuhul saab piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (vt RKPJKo 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p 37). (p 75)
Kuna pensionisüsteemi kujundamine on seadusandja otsustuspädevuses, on II pensionisamba kehtestamine vabatahtlikuna põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk. (p 77)
Vaidlusalune säte riivab nende kindlustusvõtjate omandipõhiõigust, kes soovivad jätkata pensionilepingute alusel väljamaksete saamist. Ka oli pensionilepingu sõlminud isikutel tekkinud õiguspärane ootus, et seadusandja ei muuda juba kehtivatele lepingutele seadusest tulenevaid tingimusi tagantjärele ebasoodsamaks. (p 129)
Eelnõude liiga sage sidumine usaldusküsimusega või selle meetme kasutamine põhiseadusest mittetulenevate eesmärkide saavutamiseks võib tuua kaasa valitsuse liigse sekkumise seadusandja tegevusse ning kitsendada PS § 65 p-s 1 sätestatud Riigikogu pädevust vastu võtta seaduseid või otsuseid. (p 39.3)
Usaldusküsimusega seotud eelnõu menetlus allub seaduse formaalse põhiseaduspärasuse küsimusena põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses kohtulikule kontrollile ja seda sõltumata esitatud taotluse väidetest. (p 39)
Riik võib abi tagamise vanaduses, sh abi osutamise pensionikindlustuse vormis, delegeerida eraõiguslikule isikule, kuid eelduseks ja ühtlasi piiriks delegeerimisele on muude põhiseadusest tulenevate nõuete, nagu seadusereservatsiooni põhimõtte (PS § 3 lõige 1) ning õigusriigi ja sotsiaalriigi põhimõtete (§ 10) järgimine, mh tõhusate kontrollimehhanismide loomine delegeeritud ülesande täitmise õiguspärasuse üle. Eraõigusliku vormi või eraõigusliku isiku kaudu abi osutamine ei vabasta riiki lõppvastutusest tagada põhiseaduspärane vanadusabi. (p 45)
PS §-st 10 tuleneb õiguspärase ootuse põhimõte, mis peab andma isikutele kindluse kehtestatud normide püsimajäämise suhtes. Riigikohus on leidnud, et igaühel on õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik. Põhiseadus ei kaitse iga pettumuse eest, mis on tingitud isikule soodsate reeglite muutmisest ebasoodsamaks. Kaitset väärib isiku ootus siis, kui tal oli mõistlik alus usaldada regulatsiooni püsimajäämist ja ta oli asunud oma õigusi realiseerima.
Enne KoPS muutmise seaduse jõustumist omandatud kohustusliku pensionifondi osakutele kehtivad reeglid muutuvad koos käsutusvabaduse suurenemisega eelkirjeldatud viisil ebasoodsamaks. II pensionisambaga liitunud inimestel oli mõistlik alus usaldada reeglite püsimajäämist ning osakute omandamisel olid nad asunud oma õigusi realiseerima. Seetõttu on neil tekkinud õiguspärane ootus, et seadusandja ei muuda tagantjärele nende omandit puudutavaid norme ebasoodsamaks. (p 73)
Pensionilepingu sõlminud isikutel oli tekkinud õiguspärane ootus, et seadusandja ei muuda juba kehtivatele lepingutele seadusest tulenevaid tingimusi tagantjärele ebasoodsamaks. (p 129)
Riik võib abi tagamise vanaduses, sh abi osutamise pensionikindlustuse vormis, delegeerida eraõiguslikule isikule, kuid eelduseks ja ühtlasi piiriks delegeerimisele on muude põhiseadusest tulenevate nõuete, nagu seadusereservatsiooni põhimõtte (PS § 3 lõige 1) ning õigusriigi ja sotsiaalriigi põhimõtete (§ 10) järgimine, mh tõhusate kontrollimehhanismide loomine delegeeritud ülesande täitmise õiguspärasuse üle. Eraõigusliku vormi või eraõigusliku isiku kaudu abi osutamine ei vabasta riiki lõppvastutusest tagada põhiseaduspärane vanadusabi. (p 45)
Põhiõiguse riive peab olema eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas).
Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on põhiseadusega vastuolus juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (vt RKPJKo 29.01.2014, nr 3-4-1-52-13, p 47; RKÜKo 30.06.2016, nr 3-3-1-86-15, p 53). (p 94)
Presidendi algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse osaliseks on ka president (PSJKS § 4 lg 2 ja § 5). (p 36.1)
Usaldusküsimusega seotud eelnõu menetlus allub seaduse formaalse põhiseaduspärasuse küsimusena põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses kohtulikule kontrollile ja seda sõltumata esitatud taotluse väidetest. (p 39)
Eelnõude liiga sage sidumine usaldusküsimusega või selle meetme kasutamine põhiseadusest mittetulenevate eesmärkide saavutamiseks võib tuua kaasa valitsuse liigse sekkumise seadusandja tegevusse ning kitsendada PS § 65 p-s 1 sätestatud Riigikogu pädevust vastu võtta seaduseid või otsuseid. See võib rikkuda ka PS § st 4 tulenevat võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet ning PS § st 10 tulenevat demokraatia põhimõtet. Seepärast saab seda menetlust kasutada üksnes erandlikel juhtudel. Eelnõu usaldusküsimusega sidumist ei tohi kasutada parlamentaarse debati ja sellega ka demokraatia tasalülitamiseks. (p 39.3)
Eelnõu sidumine usaldusküsimusega järgib põhiseadusest tulenevat eesmärki, kui seda kasutatakse parlamendi ja valitsuse suhetes tekkiva ummikseisu lahendamiseks ja eelnõu vastuvõtmine on valitsuse hinnangul tema poliitika elluviimiseks vältimatu. (p 39.5)
Vt määruse punktid 39-39.5.
Vt määruse punkt 35.
Presidendi algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse osaliseks on ka president (PSJKS § 4 lg 2 ja § 5). (p 36.1)
PSJKS § 10 lg 1 loetleb põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse osalised. Käesolevas abstraktse normikontrolli asjas on nendeks Riigikogu vaidlustatud seaduse vastuvõtnud organina (p 1), õiguskantsler (p 5), valdkonna eest vastutav minister (p 6) ja Vabariigi Valitsust esindav minister (p 7). Presidendi algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse osaliseks on ka president (PSJKS § 4 lg 2 ja § 5). Menetlusosalistel on seaduses sätestatud menetlusosaliste õigused, mh õigus esitada taotlusi (vt PSJKS § 49).
Riigikogu juhatus on teatanud Riigikohtule käesolevas asjas Riigikogu esindava komisjonina rahanduskomisjoni, mida esindab menetluses selle esimees. Valdkonna eest vastutava ministrina esineb kohtumenetluses justiitsminister. Vabariigi Valitsust esindava ministrina on Riigikohtule teatavaks tehtud rahandusminister. (p 36.1)
Käesolevas asjas võttis Riigikohus asja juurde seisukohad lisaks menetlusosalistele Eesti Pangalt, Finantsinspektsioonilt, Riigikontrollilt, Eesti Kindlustusseltside Liidult ja Eesti Pensionäride Ühenduste Liidult, aga ka Riigikogu rahanduskomisjoni eriarvamusele jäänud liikmetelt. (36.2)
Menetlusosalistel on seaduses sätestatud menetlusosaliste õigused, mh õigus esitada taotlusi (vt PSJKS § 49). (p 36.1)
Vaidlusalune säte on eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik. Sellega kaotatakse kehtiva II pensionisamba kohustuslikkust tagav üks element - osakuomaniku pensionivara käsutamise piirang kogumisfaasis - ning koheldakse kehtiva II samba vara sarnaselt reformitud II sambasse kogutava varaga. Kuigi süsteemi reformimisel on võimalik ette kujutada mitut lahendust varem kogutud varaga ümberkäimiseks, on keeruline näha muud meedet, mis annaks inimesele samaväärse vabaduse pensionivara üle otsustada. (p 78)
Säte on eesmärgi saavutamiseks sobiv, samuti vajalik meede (p 133)
Põhiõiguse riive peab olema eesmärgi saavutamiseks proportsionaalne (sobiv, vajalik ja mõõdukas). Põhiõiguse riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend siis, kui see aitab kaasa eesmärgi saavutamisele. Riive on vajalik aga üksnes juhul, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades (vt RKÜKo 21.06.2019, nr 5-18-5/17, p 65). (p 74)
Otsustamaks abinõu mõõdukuse üle tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärgi tähtsust. Mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused (vt RKÜKo 11.06.2019, nr 5-18-8/19, p 66). (p 80)
Põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk. (p 74)
Lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigust saab üldjuhul piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (vt RKPJKo 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p 37). (p 75)
Omandipõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mida üldjuhul saab piirata mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (vt RKPJKo 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p 37). (p 75)
Kuna pensionisüsteemi kujundamine on seadusandja otsustuspädevuses, on II pensionisamba kehtestamine vabatahtlikuna põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk. (p 77)
Võrdsuspõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille riive on põhiseadusega vastuolus juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (vt RKPJKo 29.01.2014, nr 3-4-1-52-13, p 47; RKÜKo 30.01.2016, nr 3-3-1-86-15, p 53). (p 94)
Kaaludes ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust, leiab üldkogu, et ebavõrdseks kohtlemiseks on mõistlik ja asjakohane põhjus ning võrdsuspõhiõiguse riive on seega põhiseadusega kooskõlas. (p 101)
Kaaludes ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust, leiab üldkogu, et ebavõrdseks kohtlemiseks on mõistlik ja asjakohane põhjus ning võrdsuspõhiõiguse riive on seega põhiseadusega kooskõlas. (p 140)
Vaidlusalune säte on eesmärgi saavutamiseks sobiv ja vajalik. Sellega kaotatakse kehtiva II pensionisamba kohustuslikkust tagav üks element - osakuomaniku pensionivara käsutamise piirang kogumisfaasis - ning koheldakse kehtiva II samba vara sarnaselt reformitud II sambasse kogutava varaga. Kuigi süsteemi reformimisel on võimalik ette kujutada mitut lahendust varem kogutud varaga ümberkäimiseks, on keeruline näha muud meedet, mis annaks inimesele samaväärse vabaduse pensionivara üle otsustada. (p 78)
Kohustuslike pensionifondide tootlust vaidlustatud seadus suurendada ei aita. (p 79.3)
Säte on eesmärgi saavutamiseks sobiv, samuti vajalik meede. (p 133)
PS § 12 lg 1 sätestab üldise võrdsuspõhiõiguse, mida riivatakse siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. (p 93)
Kuigi seadusandjal on avar otsustusruum isikutele avalik-õiguslike rahaliste kohustuste panemisel (vrd RKÜKo 15.12.2015, nr 3-2-1-71-14, p 122), tuleb maksu kehtestamisel (sealhulgas maksusoodustuste reguleerimisel) arvestada põhiseadusest tulenevate nõuetega, sealhulgas kohustusega kohelda inimesi võrdselt (PS § 12). (p 105.1)
Üldkogu möönab, et II samba raha ennetähtaegsel väljamaksel võib majanduslikus mõttes siiski olla maksutagastusega sarnane mõju. Sellel sarnasusel ei ole aga määravat tähtsust. Ka ühetaolise maksustamise põhimõte taandub kokkuvõttes võrdse kohtlemise põhimõttele ning sellega ei oleks vastuolus maksude tagastamisel põhjendatud erisuste sätestamine. (p 105.2)
Omandipõhiõigus on oluline väärtus, millele praegusel juhul lisab kaalu osakuomanike õiguspärane ootus. (p 81)
Vaidlusalusest sättest tuleneva omandipõhiõiguse riive intensiivsus sõltub esmajoones sellest, kui tugevalt destabiliseeriv on reformi esmane mõju pensionifondidele KoPS muutmise seaduse jõustumisel ja sellele järgneval ajal. Lühemas perspektiivis avalduvast mõjust sõltub omakorda, milliseks kujunevad fondide mahud ja tootlus pikemas perspektiivis, mil pensionifondide tegevus võiks saavutada uue tasakaalu. (p 81)
Seadusandja on ette näinud mitmeid leevendusi vara väljamaksmise võimaldamiseks, samuti on tõenäosus fondide likviidsuskriisiks madal. Seetõttu ei ole sättest tulenev kohustusliku pensionifondi osaku omaniku omandipõhiõiguse riive intensiivne, mistõttu seadusandja eesmärk suurendada osakuomanike otsustusvabadust õigustab riivet. (p 87)
Vaidlusalusest sättest kindlustusvõtja omandipõhiõigusele tekkiv ebasoodne mõju ei ole suur, kuigi sellele lisab praegusel juhul kaalu ka õiguspärane ootus. (p 134)
|
| 5-20-12/9
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
06.04.2021 |
|
Esimese või teise astme kohtu taotlus tunnistada õigustloov akt, selle säte või õigustloova akti andmata jätmine põhiseadusvastaseks on lubatav siis, kui akt, selle säte või akti andmata jätmine oli kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Riigikohtu pikaajalise praktika järgi on säte asjassepuutuv juhul, kui selle põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui sätte põhiseadusele vastavuse ja kehtivuse korral (alates RKÜKo 28.10.2002, nr 3-4-1-5-02, p 15; vt ka RKÜKo 30.04.2013, nr 3-1-1-5-13, p 19). (p 44)
Riigikohtule taotlust esitav kohus peab olema veendunud, et just seda õigustloova akti sätet tuli vaidluse lahendamisel kohaldada ja igasugune muu lahendus on välistatud (vt RKPJKo 03.07.2008, nr 3-4-1-9-08, p 15). Asjassepuutuvuse kontrollimine Riigikohtus eeldab mh selle hindamist, kas esialgset õigusvaidlust lahendanud kohus on tuvastanud sätte kohaldamiseks vajalikud asjaolud. Seejuures ei lahenda Riigikohus aga õigusvaidlust, mis tuli lahendada haldus-, tsiviil- või kriminaalasjades kohaldatavate kohtumenetluse sätete järgi (PSJKS § 14 lg 2 teine lause). (p 45)
Põhiõiguste piirang peab olema kooskõlas ka PS § 3 lõike 1 esimese lausega, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Sellest sättest tulenevalt peab põhiõiguste seisukohalt olulisi küsimusi reguleerima seadusandja (parlamendireservatsiooni ehk olulisuse põhimõte) ja põhiõiguste riivel olema seaduslik alus (seadusliku aluse nõue). Viimase nõude sätestab ministri määruste jaoks ka PS § 94 lõige 2. (p 62)
Põhiõiguste piirang peab olema kooskõlas ka PS § 3 lõike 1 esimese lausega, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Sellest sättest tulenevalt peab põhiõiguste seisukohalt olulisi küsimusi reguleerima seadusandja (parlamendireservatsiooni ehk olulisuse põhimõte) ja põhiõiguste riivel olema seaduslik alus (seadusliku aluse nõue). Viimase nõude sätestab ministri määruste jaoks ka PS § 94 lõige 2. (p 62)
PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tulenevalt peab põhiõiguste seisukohalt olulisi küsimusi reguleerima seadusandja (parlamendireservatsiooni ehk olulisuse põhimõte) ja põhiõiguste riivel olema seaduslik alus (seadusliku aluse nõue). Viimase nõude sätestab ministri määruste jaoks ka PS § 94 lõige 2. (p 62)
EhS § 120 lõige 4 annab Vabariigi Valitsusele õiguse kehtestada ise või volitada valdkonna eest vastutavat ministrit kehtestama määrusega mh riigikaitselise ehitise töövõime kriteeriumid. (p 65) Määrust nr 16 andma volitas kaitseministrit Vabariigi Valitsus 4. mai 2015. a määrusega nr 55. (p 67)
Tulenevalt riigivõimu seaduslikkuse põhimõttest (PS § 3 lõige 1) ei saa pädeval riigiasutusel olla kohustust kooskõlastada õigusvastast tegevust. (p 47)
PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tulenevalt peab põhiõiguste seisukohalt olulisi küsimusi reguleerima seadusandja (parlamendireservatsiooni ehk olulisuse põhimõte) ja põhiõiguste riivel olema seaduslik alus (seadusliku aluse nõue). Viimase nõude sätestab ministri määruste jaoks ka PS § 94 lõige 2. (p 62)
PS § 3 lõike 1 esimesest lausest tulenevalt on seadusandja pädevuses oleva küsimuse delegeerimine täitevvõimule ja täitevvõimu sekkumine põhiõigustesse lubatud üksnes seaduses sätestatud ja põhiseadusega kooskõlas oleva delegatsiooninormi (määrusandlusvolituse) alusel. Põhiseadusega on vastuolus nii põhiseadusvastase delegatsiooninormi alusel antud määrus, kui ka ilma delegatsiooninormita antud või sellega vastuolus olev määrus (vt RKPJKo 18.05.2015, nr 3-4-1-55-14, p 46). (p 63)
PS § 31 esimese lause kohaselt on Eesti kodanikel õigus tegeleda ettevõtlusega. Ettevõtlusvabadus kaitseb ettevõtjat avaliku võimu sekkumise eest tulu saamise eesmärgil toimuvasse tegevusse (RKÜKo 20.10.2020, nr 5-20-3/43, p 108). Tulenevalt PS § 31 teisest lausest on ettevõtlusvabadus lihtsa seadusereservatsiooniga tagatud põhiõigus, mida võib piirata mistahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (RKPJKo 30.06.2017, nr 3-4-1-4-17, p 57). (p 56)
Ettevõtlusvabadus laieneb PS § 9 lõikest 2 tulenevalt ka juriidilistele isikutele (vt RKPJKo 30.06.2017, nr 3-4-1-5-17, p 50; RKÜKo 17.06.2004, nr 3-2-1-143-03, p 18). (p 58)
Määruse nr 16 § 61 lõige 2 on koostoimes EhS § 44 punktiga 1 aluseks ehitusloa andmisest keeldumisele. See piirab ehitusluba taotleva isiku ettevõtlusvabadust, kuna ta ei saa püstitada ehitist, mis on vajalik soovitud valdkonnas ja viisil ettevõtlusega tegelemiseks (praegusel juhul tuuleenergia tootmiseks). (p 59)
Kuivõrd määruse nr 16 § 61 lõike 2 kehtestamiseks tuleneb volitus EhS § 120 lõikest 4, riivab ka nimetatud delegatsiooninorm isikute ettevõtlusvabadust. (p 60)
PS § 32 lõigetes 1, 2 ja 3 tagatud omandipõhiõigus kaitseb igaühe omandit riigi riivete ehk põhiõiguse kaitsealasse kuuluvate õiguslike positsioonide igasuguse ebasoodsa mõjutamise eest (RKÜKo 20.10.2020, nr 5-20-3/43, p 66). (p 57)
Omandipõhiõigus laieneb PS § 9 lõikest 2 tulenevalt ka juriidilistele isikutele (vt RKPJKo 30.06.2017, nr 3-4-1-5-17, p 50; RKÜKo 17.06.2004, nr 3-2-1-143-03, p 18). (p 58)
Sõltuvalt mõjutuse intensiivsusest jagunevad omandipõhiõiguse riived kaheks ning põhiseadus sätestab neile erinevad tingimused. Omandi selle omaniku nõusolekuta võõrandamise tingimused sätestab PS § 32 lõike 1 teine lause. Muud omandipõhiõiguse piirangud (omandikitsendused) on tulenevalt PS § 32 lõike 2 teisest lausest tagatud lihtsa seadusereservatsiooniga (vrd RKPJKo 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p-d 35 ja 37). (p 57)
Määruse nr 16 § 61 lõige 2 on koostoimes EhS § 44 punktiga 1 aluseks ehitusloa andmisest keeldumisele. Vaidlusalune säte riivab selle kinnistu, kuhu sooviti ehitist püstitada, omaniku omandipõhiõigust, kuna takistab tema õigust oma omandit vabalt kasutada. Riivatakse ka nende isikute omandipõhiõigust, kes omavad mõnda kinnistuga seotud piiratud asjaõigust, eelkõige hoonestusõigust. Kuigi keeld ehitada kinnistule tuulegeneraatorid võib kinnistu väärtust vähendada, ei saa sellist omandiõiguse piirangut üldjuhul pidada sedavõrd ulatuslikuks, et tegemist oleks omandi nõusolekuta võõrandamisega. Kinnistut on ka edaspidi võimalik majanduslikult mõistlikult kasutada, mistõttu saab riivet pidada omandi kitsenduseks. Hoonestusõigust omandades ei saanud kaebajal olla kindlat teadmist, et tal lubatakse ehitada tuulepark. (p 59)
Kuivõrd määruse nr 16 § 61 lõike 2 kehtestamiseks tuleneb volitus EhS § 120 lõikest 4, riivab ka nimetatud delegatsiooninorm isikute omandipõhiõigust. (p 60)
Omandipõhiõigus laieneb PS § 9 lõikest 2 tulenevalt ka juriidilistele isikutele (vt RKPJKo 30.06.2017, nr 3-4-1-5-17, p 50; RKÜKo 17.06.2004, nr 3-2-1-143-03, p 18). (p 58)
PS § 11 lubab põhiõigusi piirata üksnes kooskõlas põhiseadusega. Piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. See tähendab, et põhiõiguse riivel peab olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab selle saavutamiseks olema proportsionaalne. (p 61)
Põhiõiguste piirang peab olema kooskõlas ka PS § 3 lõike 1 esimese lausega, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Sellest sättest tulenevalt peab põhiõiguste seisukohalt olulisi küsimusi reguleerima seadusandja (parlamendireservatsiooni ehk olulisuse põhimõte) ja põhiõiguste riivel olema seaduslik alus (seadusliku aluse nõue). Viimase nõude sätestab ministri määruste jaoks ka PS § 94 lõige 2. (p 62)
Praeguses kohtuasjas ei ole seadusandja delegatsiooninormiga andnud täitevvõimule õigust kehtestada põhiõiguste lisapiiranguid, vaid üksnes õiguse seadusest tuleneva piirangu tingimusi täpsustada. (p 66)
Määruse nr 16 § 61 lõige 2 ei ole formaalselt ega materiaalselt delegatsiooninormiga vastuolus, vaid järgib nii määrusandlusvolituse eesmärki, mõtet kui ka ulatust. (p 67)
PS § 11 tulenevalt peab põhiõiguse riivel olema põhiseadusega kooskõlas olev (legitiimne) eesmärk ning riive peab selle saavutamiseks olema proportsionaalne. (p 61)
Kolleegiumi arvates ei riiva vaidlusalused sätted põhiõigusi ebaproportsionaalselt. Praeguses kohtuasjas ei vaielda selle üle, et riigikaitselise ehitise töövõime kriteeriumite kehtestamisest tuleneval põhiõiguste riivel on olemas kaalukas legitiimne eesmärk – tagada Eesti riigi kaitsevõime –, samuti ei ole küsimuse alla seatud meetme sobivus või vajalikkus. Kaebaja ei pea aga oma õiguste riivet mõõdukaks, kuna igasugune riigikaitselise ehitise töövõime vähenemine ei õigusta ehitamise keeldu. (p 70) Määruse nr 16 § 61 lõikest 2 ei järeldu, et raadiosüsteemi töövõime igasugune mõjutamine välistaks alati ehitusloa andmise. (p 71)
Tulenevalt PS § 31 teisest lausest on ettevõtlusvabadus lihtsa seadusereservatsiooniga tagatud põhiõigus, mida võib piirata mistahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (RKPJKo 30.06.2017, nr 3-4-1-4-17, p 57). (p 56)
Omandi selle omaniku nõusolekuta võõrandamise tingimused sätestab PS § 32 lõike 1 teine lause. Muud omandipõhiõiguse piirangud (omandikitsendused) on tulenevalt PS § 32 lõike 2 teisest lausest tagatud lihtsa seadusereservatsiooniga (vrd RKPJKo 17.04.2012, nr 3-4-1-25-11, p-d 35 ja 37). (p 57)
PSJKS § 63 lõike 1 alusel hüvitatakse konkreetse normikontrolli menetluse PSJKS § 10 lõike 1 punktis 3 nimetatud menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud (vt RKÜKo 09.04.2020, nr 5-18-5/33, p 16). (p 74)
Lepingulise esindaja teenused kaebaja arvamuse koostamiseks vaidlustatud sätete põhiseadusele vastavuse kohta (PSJKS § 10 lõike 2 esimene lause) ning täiendava arvamuse koostamiseks pärast teiste menetlusosaliste seisukohtadega tutvumist (PSJKS § 10 lõike 2 teine lause) on kaebaja vajalikud ja põhjendatud kulud. (p 75)
|
| 5-21-1/10
|
Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium |
12.04.2021 |
|
Vt otsuse punkt 21.
Õigustloova akti andmata jätmise asjassepuutuvuse kohta vt RKPJKm 10.04.2018 nr 5-17-42/9, p 25-30. (p 21)
Konkreetses normikontrollis on norm asjassepuutuv eelkõige kohtuasjas vaidluse all olnud faktiliste asjaolude ulatuses, kuigi Riigikohus võib kontrolliulatust muuta (vt nt RKPJKo 27.03.2012, nr 3-4-1-1-12, p-d 30-32 või RKPJKo 18.12.2019, nr 5-19-41/9, p-d 15-16). (p 23)
Põhiseaduslikkuse järelevalve konkreetse normikontrolli menetluses hinnatakse õigusnormi vastavust põhiseaduse normidele kui kõrgemalseisvatele normidele ega hinnata seda, kas mingite normide rakendamisel on konkreetse akti või toiminguga rikutud isiku põhiseaduslikke õigusi (PSJKS § 14 lõike 2 teine lause). Vajaduse korral peavad kohtud nendega tegelema põhiasja lahendamisel. (p 36)
PS § 29 lõike 1 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse kaitseala hõlmab ka teenistust politseiametnikuna. Seejuures ei ole vaadeldava põhiõiguse kaitseala aspektist oluline, kas isik alles soovib asuda teenistusse politseiametnikuna või on ta seda juba teinud. Õigus valida tegevusala, elukutset ja töökohta hõlmab ka juba tekkinud töö- või teenistussuhet (vt ka RKÜKo 27.06.2005 nr 3-4-1-2-05, p 67-69, RKÜKo 25.01.2007, nr 3-1-1-92-06, p 24). (p 26)
Olukorras, kus isik vabastatakse teenistusest, sest seadus kohustab seda, kuid võimalust isiku teenistusse ennistamiseks teenistusest vabastamise asjaolu äralangemise korral ei ole seaduses ette nähtud, on tegemist PS § 29 lõikes 1 antud põhiõiguse kasutamisse sekkumisega. (p 27)
Tegevusala, elukutse ja töökoha valimise vabadus on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mille piiramist võib õigustada iga eesmärk, mis on kooskõlas põhiseadusest tuleneva väärtuskorraga (RKÜKo 25.01.2007 nr 3-1-1-92-06, p 26). (p 29)
Seadusest tulenev kohustus vabastada politseiametnik kriminaalmenetluses kahtlustatavaks oleku tõttu teenistusest on kolleegiumi hinnangul õigustatav eesmärgiga tagada politsei autoriteet ja usaldusväärsus korrarikkumisi ennetava ja õigusrikkumisi menetleva organisatsioonina. (p 30)
Siiski ei saa sel eesmärgil politseiteenistusest vabastamist pidada vajalikuks. (p 30)
Kuriteokahtlustus tähendab ainult tõenäosust, et isik on kas kuriteo täideviija või sellest osavõtja. Menetlus võib ka päädida õigeksmõistmisega. Teenistusest vabastamine on aga lõplik, politseiametniku jaoks mitmete võimalike ebasoodsate tagajärgedega. (p 31)
Kahtlustuse võimalikku ajutisust arvestades on üldiselt on kindel, et praegusest erinevate meetmete kasutuselevõtuga saaks ühel ajal nii sekkuda vähem politseiametnike teenistussuhetesse kui saavutada politsei autoriteet ja usaldusväärsus korrarikkumisi ennetava ja õigusrikkumisi menetleva organisatsioonina. (p-d 32 ja 33)
Kohustus politseiametnik teenistusest vabastada, kui ta on kriminaalmenetluses kahtlustatav, ei ole seega PS § 11 mõttes vajalik ja rikub PS § 29 lõikes 1 antud õigust vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Selle kohustuse ette nägevad sätted on vastavas osas PS § 29 lõikega 1 vastuolus. (p 34)
Lähtudes võimude lahususe ja tasakaalustatuse (PS § 4) süsteemiga ette nähtud riigivõimuharude tööjaotusest (PS §-d 59, 146 ja 152), ei kirjuta Riigikohus seadusandjale üksikasjalikult ette, millist lahendust kasutada reageerimaks politseinikule kriminaalmenetluses esitatud kahtlustusele. (p 33)
PSJKS § 63 lõikest 1 tulenevalt hüvitatakse konkreetse normikontrolli menetluse PSJKS § 10 lõike 1 punktis 3 nimetatud menetlusosalise vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud, kui menetlusosaline on vastava taotluse esitanud kohtu määratud tähtajaks (vt RKÜKm 09.04.2020 nr 5-18-5/33, p-d 16 ja 17). (p-d 39 ja 40)
|
Facebook
Twitter