3-3-1-26-07
|
Riigikohus |
20.06.2007 |
|
Euroopa Komisjoni määruse nr 796/2004 art 30 p 2 esimese lause kohaselt on liikmesriikidel võimalik toetuskõlbulikuna arvesse võtta vastav põllumajanduslik ala tervikuna siis, kui seda kasutatakse tervikuna (täies mahus) asjaomase piirkonna või liikmesriigi tavapärase standardi kohaselt. Vastasel juhul tuleb toetuskõlbuliku pindala kontrollimisel arvesse võtta tegelikult kasutatavat ala (art 30 p 2 teine lause). EL õiguse alusel ei ole võimalik teha järeldust, et liikmesriikidel on kohustus selliste piirkondlike iseärasustega arvestada. Tegemist on liikmesriikide võimalusega, mille kasutamine sõltub muu hulgas liikmesriigi põllumajanduspoliitikast. Iseärasustega arvestamist saab põhjendada ainult asjaomase piirkonna või liikmesriigi tavapärase standardiga. EL õigusaktid ei näe otsesõnu ette, et selline tavapärane standard peaks olema kehtestatud normina. Kuid standard peab olema üheselt arusaadav nii toetuse taotlejale kui ka vastavale ametkonnale, arvestades õiguskindluse ja õigusselguse põhimõtetega.
Euroopa Komisjoni määruse nr 796/2004 art 30 p 2 esimese lause kohaselt on liikmesriikidel võimalik toetuskõlbulikuna arvesse võtta vastav põllumajanduslik ala tervikuna siis, kui seda kasutatakse tervikuna (täies mahus) asjaomase piirkonna või liikmesriigi tavapärase standardi kohaselt. Vastasel juhul tuleb toetuskõlbuliku pindala kontrollimisel arvesse võtta tegelikult kasutatavat ala (art 30 p 2 teine lause). EL õiguse alusel ei ole võimalik teha järeldust, et liikmesriikidel on kohustus selliste piirkondlike iseärasustega arvestada. Tegemist on liikmesriikide võimalusega, mille kasutamine sõltub muu hulgas liikmesriigi põllumajanduspoliitikast. Iseärasustega arvestamist saab põhjendada ainult asjaomase piirkonna või liikmesriigi tavapärase standardiga. EL õigusaktid ei näe otsesõnu ette, et selline tavapärane standard peaks olema kehtestatud normina. Kuid standard peab olema üheselt arusaadav nii toetuse taotlejale kui ka vastavale ametkonnale, arvestades õiguskindluse ja õigusselguse põhimõtetega.
Euroopa Komisjoni 9. märtsi 2005. a töödokumendist AGRI 60363/2005 võib järeldada, et üldiselt ei saa pindalatoetuse raames lugeda toetusõiguslikuks maatükki, kus on rohkem kui 50 puud ühel hektaril. Niisugune võimalus avaneb vaid erandjuhtudel, mida liikmesriigid peavad eelnevalt defineerima. Eesti ei ole seda aga teinud, samuti ei ole Eesti määratlenud piirkondlikke tavapäraseid standardeid Euroopa Komisjoni määruse nr 796/2004 art 30 p 2 tähenduses. Küll aga peab Euroopa Komisjoni töödokument teatud juhtudel võimalikuks arvestada söödamaade hulka ka niisugust puudega (sh põõsastega) kaetud ala, kus puud ei takista karjatamiseks sobiva taimse alusrinde kasvu.
|
| 3-3-1-37-16
|
Riigikohus |
03.11.2016 |
|
Riigisiseses õiguses sätestatud 90‑päevane tähtaeg ei ole nõuet lõpetav tähtaeg, vaid paneb haldusorganile kohustuse tagada mõistlik menetlusaeg. Ka HMS § 41 ei välista haldusakti andmist pärast selleks ettenähtud tähtaja möödumist. Menetlusliku tähtaja rikkumine on menetlusviga, kuid ei anna HMS §‑st 58 tulenevalt iseseisvat alust haldusakti tühistamiseks (RKHK otsus asjas nr 3-3-1-8-16). (p 21)
Kui õigusaktidega on isikule antud õigus allkirjastada dokumente peadirektori äraolekul, tulebki selle isiku poolt dokumendi allkirjastamisel eeldada, et peadirektor oli ära. (p 22)
Euroopa Kohus on oma praktikas asunud seisukohale, et ei saa pidada ühenduse õigusega vastuolus olevaks seda, kui riigisiseses õiguses võetakse haldusaktide kehtetuks tunnistamise ja riigi ametiasutuste poolt alusetult välja makstud finantsabi tagasinõudmise juures seaduslikkuse põhimõtte kõrval arvesse ka õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindluse põhimõtteid, kuna nimetatud on osa EL õiguskorrast. Neid põhimõtteid tuleb eriti rangelt järgida, kui tegu on õigusnormidega, mis võivad tekitada rahalisi kohustusi (vt nt Euroopa Kohtu otsus liidetud kohtuasjades C-383/06–C‑385/06: Vereniging Nationaal Overlegorgaan Sociale Werkvoorziening jt, p 52, ja otsus kohtuasjas C‑568/11: Agroferm, p 47). Õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele ei saa tugineda toetuse saaja, kes on toime pannud kehtiva korra ilmselge rikkumise (C-383/06–C-385/06, p 56). Ka EL õigust kohaldama kohustatud riigisisese asutuse tegevus, mis on EL õigusega vastuolus, ei saa olla ettevõtja jaoks alus õiguspärasele ootusele olla koheldud viisil, mis on EL õigusega vastuolus (C‑568/11, p 52). Kuritarvituse või hooletuse tagajärjel kaotatud summade tagasinõudmisel riigisisese õiguse kohaldamine ei tohi kahjustada ühenduse õiguse kohaldamist ja tõhusust ning selle tagajärjel ei tohi eeskirju eirates antud summade tagasinõudmine muutuda praktiliselt võimatuks. Tingimusel, et ühenduse huve on täiel määral arvestatud, võib siiski rakendada ühenduses kehtivaid õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid, hinnates nii kaotatud summade saajate kui ka ametiasutuste käitumist (C-383/06–C-385/06, p 59). (p 17)
KTKS v.r § 71 lg‑te 1 ja 2 sõnastuste võrdlemine viitab sellele, et seadusandja ei soovinud jätta Euroopa Kalandusfondi toetuse tagasinõudmiseks esimeses lõikes nimetatud juhtudel kaalutlusõigust – esimese lõike sõnastus on imperatiivne, samas kui teises lõikes on kasutatud sõna "võib". Arvestades aga, et KTKS v.r § 71 lg 1 annab aluse nõuda toetus tagasi täielikult või osaliselt, on sätet võimalik tõlgendada ka selliselt, et selle alusel on võimalik kaaluda, kui suures ulatuses toetus tagasi nõuda. Kuigi PRIA on seadnud osalise tagasinõudmise ulatuse sõltuvusse üksnes sellest, milline osa kulutustest oli mitteabikõlblik, säte sellist seost ette ei näe. Arvestades, et KTKS on kehtestatud EL õiguse elluviimiseks, tuleb nende sätete tõlgendamisel arvestada ka EL õigusega ja Euroopa Kohtu praktikaga. (p 15)
Määruse nr 1198/2006 art 96 lg 2 kolmas lause viitab vajadusele võtta Euroopa Kalastusfondi toetuse tühistamisel arvesse eeskirjade eiramise olemust ja raskust ning Euroopa Kalandusfondi rahalist kahju. Sellest tuleneb liikmesriigi kohustus kaaluda, kas ja millises ulatuses toetus tagasi nõuda. (p 16)
Euroopa Kohus on selgitanud, et nii EL õiguse kui ka EL õigusaktidele tugineva riigisisese õiguse rakendamisel tuleb arvestada EL õiguse üldpõhimõtetega, sh proportsionaalsuse põhimõttega (vt nt Euroopa Kohtu otsused kohtuasjades C-557/07: LSG-Gesellschaft zur Wahrnehmung von Leistungsschutzrechten, p 29; C‑275/06: Promusicae, p 68, ja C-305/05: Ordre des barreaux francophones et germanophone jt, p 28). (p 18)
KTKS v.r § 71 lg‑te 1 ja 2 sõnastuste võrdlemine viitab sellele, et seadusandja ei soovinud jätta Euroopa Kalandusfondi toetuse tagasinõudmiseks esimeses lõikes nimetatud juhtudel kaalutlusõigust – esimese lõike sõnastus on imperatiivne, samas kui teises lõikes on kasutatud sõna "võib". Arvestades aga, et KTKS v.r § 71 lg 1 annab aluse nõuda toetus tagasi täielikult või osaliselt, on sätet võimalik tõlgendada ka selliselt, et selle alusel on võimalik kaaluda, kui suures ulatuses toetus tagasi nõuda. Kuigi PRIA on seadnud osalise tagasinõudmise ulatuse sõltuvusse üksnes sellest, milline osa kulutustest oli mitteabikõlblik, säte sellist seost ette ei näe. Arvestades, et KTKS on kehtestatud EL õiguse elluviimiseks, tuleb nende sätete tõlgendamisel arvestada ka EL õigusega ja Euroopa Kohtu praktikaga. (p 15)
|
| 3-16-2231/33
|
Riigikohtu halduskolleegium |
15.10.2018 |
|
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. a määruse (EÜ) nr 853/2004, millega sätestatakse loomset päritolu toidu hügieeni erieeskirjad, art 1 lg 3 p e ja lg 4 järgi võis Eesti riik kehtestada eeskirjad looduslike ulukite või nende liha väikestes kogustes tarnimisele küttidelt otse lõpptarbijale või kohalikesse jaekaubandusettevõtetesse, kes tarnivad otse lõpptarbijale. Selliste eeskirjade kehtestamise pädevus on väljaspool Euroopa Liidu õiguse kohaldamisala. Seetõttu reguleerib praegust juhtumit riigisisene ToiduS § 26 lg 3 alusel kehtestatud põllumajandusministri 15. juuni 2006. a määrus nr 74 „Kütitud uluki rümba ja rümba raietükkide väikeses koguses käitlemise hügieeninõuded“ (määrus nr 74). Seadusandja võib reguleerida väljaspool Euroopa Liidu õiguse kohaldamisala olevat küsimust viitenormiga Euroopa Liidu õigusele. (p 8)
Kuna praegusel juhul oli asjakohase õigusliku regulatsiooni kehtestamine liikmesriigi pädevuses ja liikmesriigil ei olnud kohustust rakendada Euroopa Liidu õigust, siis oli valdkonna eest vastutava ministri otsustada, kas säilitada määruse nr 74 § 5 lg-s 1 tehtud viide määrusele nr 2075/2005 või kehtestada § 5 lg 1 uue sisuga. (p 9)
Seetõttu tuleb määruse nr 74 § 5 lg 1 teises lauses sisalduvat viitenormi mõista staatilise viitenormina. Selline viitenorm säilitab regulatiivsuse ka pärast viidatava normi kehtetuks tunnistamist. Kuna määruses nr 2075/2005 sätestatud nõuded on muutunud viitenormi kaudu määruse nr 74 osaks, ei tähenda määruse nr 74 § 5 lg 1 teise lause kohaldamine seda, et kohaldada tuleks kehtetut õigusakti. Eeltoodu tõttu ei teki ka küsimust, kas määruse nr 74 § 5 lg 1 teine lause on kooskõlas õigusselguse põhimõttega. Sätte kohaldamisel tuleb juhinduda määruse nr 2075/2005 redaktsioonist, mis kehtis määruse nr 74 kehtestamise ajal. (p 11)
Alates 31. detsembrist 2009 ei olnud trihhinelloskoopilise meetodi kasutamine metssea puhul lubatav. (vt p 12)
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. a määruse (EÜ) nr 853/2004, millega sätestatakse loomset päritolu toidu hügieeni erieeskirjad, art 1 lg 3 p e ja lg 4 järgi võis Eesti riik kehtestada eeskirjad looduslike ulukite või nende liha väikestes kogustes tarnimisele küttidelt otse lõpptarbijale või kohalikesse jaekaubandusettevõtetesse, kes tarnivad otse lõpptarbijale. Selliste eeskirjade kehtestamise pädevus on väljaspool Euroopa Liidu õiguse kohaldamisala. Seetõttu reguleerib praegust juhtumit riigisisene ToiduS § 26 lg 3 alusel kehtestatud põllumajandusministri 15. juuni 2006. a määrus nr 74 „Kütitud uluki rümba ja rümba raietükkide väikeses koguses käitlemise hügieeninõuded“ (määrus nr 74). Seadusandja võib reguleerida väljaspool Euroopa Liidu õiguse kohaldamisala olevat küsimust viitenormiga Euroopa Liidu õigusele. (p 8)
Kuna praegusel juhul oli asjakohase õigusliku regulatsiooni kehtestamine liikmesriigi pädevuses ja liikmesriigil ei olnud kohustust rakendada Euroopa Liidu õigust, siis ei ole kohaldatav määruse nr 2015/1375 art 15 lg 2, mille kohaselt tõlgendatakse viiteid kehtetuks tunnistatud määrustele viidetena määrusele nr 2015/1375. Valdkonna eest vastutava ministri otsustada oli, kas säilitada määruse nr 74 § 5 lg-s 1 tehtud viide määrusele nr 2075/2005 või kehtestada § 5 lg 1 uue sisuga. (p 9)
Seetõttu tuleb määruse nr 74 § 5 lg 1 teises lauses sisalduvat viitenormi mõista staatilise viitenormina. Selline viitenorm säilitab regulatiivsuse ka pärast viidatava normi kehtetuks tunnistamist. Kuna määruses nr 2075/2005 sätestatud nõuded on muutunud viitenormi kaudu määruse nr 74 osaks, ei tähenda määruse nr 74 § 5 lg 1 teise lause kohaldamine seda, et kohaldada tuleks kehtetut õigusakti. Eeltoodu tõttu ei teki ka küsimust, kas määruse nr 74 § 5 lg 1 teine lause on kooskõlas õigusselguse põhimõttega. Sätte kohaldamisel tuleb juhinduda määruse nr 2075/2005 redaktsioonist, mis kehtis määruse nr 74 kehtestamise ajal. (p 11)
Alates 31. detsembrist 2009 ei olnud trihhinelloskoopilise meetodi kasutamine metssea puhul lubatav. (vt p 12)
HÕNTE § 29 lg-s 3 on silmas peetud üksnes neid norme, mille vastuvõtmise kohustus tuleneb Euroopa Liidu õigusest. Sellistel juhtudel lisatakse nii seaduseelnõule kui ka määruse eelnõule normitehniline märkus, milles esitatakse muuhulgas ka viidatud õigusakti muutva õigusakti andmed (HÕNTE § 27 lg 4 ja § 51). Neil puhkudel on tegemist dünaamilise viitenormiga ja normitehniline märkus aitab tagada, et dünaamiline viitenorm oleks kooskõlas õigusselguse põhimõttega. (p 9)
Praegusel juhul tuleb liikmesriigi pädevuses olevas valdkonnas kehtestatud riigisiseses määruses sisalduvat Euroopa Liidu õigusega seotud viitenormi mõista staatilise viitenormina. Staatiline viitenorm säilitab regulatiivsuse ka pärast viidatava normi kehtetuks tunnistamist. Kuna praeguseks kehtetus Euroopa Komisjoni rakendusmääruses sätestatud nõuded on muutunud viitenormi kaudu siseriikliku määruse osaks, ei tähenda selle määruse kohaldamine seda, et kohaldada tuleks kehtetut õigusakti. Eeltoodu tõttu ei teki ka küsimust, kas siseriiklikus määruses sisalduv viide kehtetule Euroopa Komisjoni rakendusmäärusele on kooskõlas õigusselguse põhimõttega. Sätte kohaldamisel tuleb juhinduda rakendusmääruse redaktsioonist, mis kehtis siseriikliku määruse kehtestamise ajal. (p 11)
|
| 3-16-567/18
|
Riigikohtu halduskolleegium |
17.12.2018 |
|
Määruse (EL) nr 1306/2013 art 60, mille järgi ei anta põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud eeliseid füüsilistele ega juriidilistele isikutele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad tekitasid selliste eeliste saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, vastupidiselt kõnealuste õigusaktide eesmärkidele, väljendab üldist õiguste kuritarvitamise keeldu, mis on nii EL ühtse põllumajanduspoliitika kui ka üldse EL õiguse üldpõhimõte. Kuritarvituse kindlakstegemisel tuleb hinnata isiku tegevuse objektiivset ja subjektiivset külge. Esmalt tuleb tuvastada objektiivsete asjaolude kogum, millest tuleneb, et vaatamata ühenduse õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele, ei ole õigusnormides taotletud eesmärki saavutatud. Teiseks tuleb kindlaks teha tegevuse subjektiivne aspekt, st tahe saada ühenduse õigusnormidest tulenev eelis, luues kunstlikult selle saavutamiseks vajalikud tingimused (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-38-07, p 19; Euroopa Kohtu otsused asjades nr C-251/16: Cussens jt, p 31; C-279/05, 22.11.2017: Vonk Dairy Products, p 33; C-110/99, 11.01.2007: Emsland-Stärke, 14.12.2000, p-d 52–53).
Kuritarvituse tuvastamiseks võib vaidlusaluste tehingute puhul arvesse võtta kõiki asjaomaste ettevõtjate vahelisi õiguslikke, majanduslikke ja isiklikke suhteid (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-607/13: Cimmino jt, p 67). Seoses kuritarvitamiskeeluga on Euroopa Kohus rõhutanud ka õiguskindluse põhimõtet, eriti õigusnormide puhul, mis võivad tekitada rahalisi kohustusi (otsus asjas nr C-255/02: Halifax, p 72). Õiguskindluse põhimõte võib seega kuritarvitamiskeelu rakendamist piirata. (p 10)
Kuritarvituse tuvastamiseks võib vaidlusaluste tehingute puhul arvesse võtta kõiki asjaomaste ettevõtjate vahelisi õiguslikke, majanduslikke ja isiklikke suhteid (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-607/13: Cimmino jt, p 67). Seoses kuritarvitamiskeeluga on Euroopa Kohus rõhutanud ka õiguskindluse põhimõtet, eriti õigusnormide puhul, mis võivad tekitada rahalisi kohustusi (otsus asjas nr C-255/02: Halifax, p 72). Õiguskindluse põhimõte võib seega kuritarvitamiskeelu rakendamist piirata. (p 10)
Määruse (EL) nr 1306/2013 art 60, mille järgi ei anta põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud eeliseid füüsilistele ega juriidilistele isikutele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad tekitasid selliste eeliste saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, vastupidiselt kõnealuste õigusaktide eesmärkidele, väljendab üldist õiguste kuritarvitamise keeldu, mis on nii EL ühtse põllumajanduspoliitika kui ka üldse EL õiguse üldpõhimõte. Kuritarvituse kindlakstegemisel tuleb hinnata isiku tegevuse objektiivset ja subjektiivset külge. Esmalt tuleb tuvastada objektiivsete asjaolude kogum, millest tuleneb, et vaatamata ühenduse õigusnormides ette nähtud tingimuste formaalsele täitmisele, ei ole õigusnormides taotletud eesmärki saavutatud. Teiseks tuleb kindlaks teha tegevuse subjektiivne aspekt, st tahe saada ühenduse õigusnormidest tulenev eelis, luues kunstlikult selle saavutamiseks vajalikud tingimused (vt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-38-07, p 19; Euroopa Kohtu otsused asjades nr C-251/16: Cussens jt, p 31; C-279/05, 22.11.2017: Vonk Dairy Products, p 33; C-110/99, 11.01.2007: Emsland-Stärke, 14.12.2000, p-d 52–53).
Kuritarvituse tuvastamiseks võib vaidlusaluste tehingute puhul arvesse võtta kõiki asjaomaste ettevõtjate vahelisi õiguslikke, majanduslikke ja isiklikke suhteid (Euroopa Kohtu otsus asjas nr C-607/13: Cimmino jt, p 67). Seoses kuritarvitamiskeeluga on Euroopa Kohus rõhutanud ka õiguskindluse põhimõtet, eriti õigusnormide puhul, mis võivad tekitada rahalisi kohustusi (otsus asjas nr C-255/02: Halifax, p 72). Õiguskindluse põhimõte võib seega kuritarvitamiskeelu rakendamist piirata. (p 10)
Toetuse saamise tingimuste kunstlik loomine ei pruugi seisneda vaid näilistes tehingutes. Selleks võib olla ka ebavajaliku vara soetamine. ELÜPS § 75 lg 1 järgi peavad maaelu arengu toetuse abil tehtavad kulud mh olema mõistlikud ja vajalikud toetuse eesmärgi saavutamiseks. Ka seda aspekti tuleb kuritarvituse tuvastamisel arvestada. Samas ei saa igal juhul ebavajalikuks lugeda sellise asja ostmist, mida taotleja kasutas varem kasutuslepingu või muu suhte alusel. Ettevõtja võib ettevõtluses varem muu suhte alusel kasutatud seadmed asendada põhivarana omandatava seadmega. Võimalus hankida töövahend teist liiki tehingu abil ei muuda vahendit ebavajalikuks.
Samuti ei ole alust kunstlikuks lugeda mistahes tehingut, mida poleks tehtud „tavaolukorras“, kui selle all pidada silmas tehingu tegemist ilma toetuseta. Toetuse eesmärk ongi ettevõtlust ergutada, sh innustada vähemalt mingis ulatuses tegema tehinguid, mille tegemiseks muidu puuduks majanduslik stiimul. (p 11)
Teisalt ei välista kulutuse mõistlikkus ja vajalikkus alati kuritarvitust. Tingimuse kunstliku loomisega võib olla tegu ka siis, kui ettevõtja ostab vajaliku ja mõistliku seadme endaga seotud äriühingult ning kulutuse kandmine on poolte tiheda seose tõttu vaid formaalne.
Toetuse abil tehtav investeering peaks põhimõtteliselt aitama parandada taotleja majanduslikku toimimist. Positiivne muutus ei pea siiski tingimata ja kohe väljenduma efektiivsuse või jõudluse kasvus. (p 12) Määruse (EL) nr 1305/2013 üldisele eesmärgile vastaks ka nt taotleja senise ettevõtluse säilitamine, mis ilma toetuseta hääbuks. (p 13)
Tingimuste kunstlikule loomisele tuginemiseks ei piisa vastustaja sellekohasest põhjendatud kahtlusest ning pelgalt põhjendatud kahtluse korral ei lähe toetuse saajale üle tõendamiskoormus kahtluse ümberlükkamiseks. (p 14)
HKMS § 59 lg 1 esimese lause järgi peab vastustaja olema valmis tõendama vaidlustatud haldusaktis väidetud faktilisi asjaolusid. Samas lauses on kohtule antud siiski õigus nõuda kaebajalt konkreetsete asjaolude ümberlükkamist, kui võib eeldada, et just kaebajal on asjakohastele tõenditele juurdepääs, ning kohus esitab kaebajale eelnevalt sellesisulise nõudmise. Nende asjaolude osas, mille tõendamist kohus on nõudnud kaebajalt, läheb tõendamiskoormus talle üle. (p 15)
|
Facebook
Twitter