3-1-1-20-08
|
Riigikohus |
16.05.2008 |
|
Aegumise küsimuse lahendamisel tuleb kohaldada süüdistatava suhtes leebeimat seadust KarS § 5 lg 2 mõttes (vt RKKKo nr 3-1-1-114-02).
KrK § 54 lg 2 3. lauses sätestatu all tuleb mõista kohtuotsuse tegelikku täitmist, s.t süüdimõistetu ilmumist või toimetamist vanglasse karistust kandma. Vastupidine tõlgendus muudaks KrK § 54 lg 1 sisutühjaks, sest ei saa loogiliselt põhjendada, miks kohus pidi üldjuhul saatma kohtuotsuse ärakirja kohtulahendit täitvale asutusele (kohtuotsuse täitmisele pöörama) kolme aasta jooksul, kuid kui süüdimõistetu asus end varjama, pikenes kohtuotsuse ärakirja saatmise tähtaeg kümne aastani. Teiseks saab karistusest kõrvale hoiduda vaid pärast seda, kui kohtuotsus on täitmisele pööratud, sest just täitmisele pööramisega seondub isiku kohustus asuda karistuse kandmisele. Eeltoodut kinnitab ka asjaolu, et vastavalt KrMK §-le 333 võis kohus kohtuotsuse täitmisele pööramise edasi lükata ning sel juhul süüdimõistetu suhtes karistust koheselt täide ei viidud.
Kohtuotsuse täitmine KarS § 82 mõttes hõlmab lahendi jõustumisele järgnevat menetlust, mis samuti koosneb süüdimõistva kohtuotsuse täitmisele pööramisest ja sellele järgnevast otsuse resolutiivosas määratu reaalsest täideviimisest, vangistuse puhul süüdimõistetu paigutamisest kinnipidamiskohta. Kuid erinevalt KrK regulatsioonist ei sätesta KarS § 82 lg 2 kindlat ajalist piiri, mille ületamisel otsust ei täideta, hoolimata sellest, et aegumise tähtaeg oli peatunud. Seega kogu ajavahemik, mil isik hoidub kõrvale kohaldatud karistuse kandmisest, arvatakse KarS § 82 lg-s 1 sätestatud tähtaegadest välja ja kui kohtuotsus oli pööratud täitmisele (saadetud kohtulahendit täitvale asutusele) õigeaegselt, siis sellise isiku osas otsuse täitmine ei aegu.
|
| 3-1-1-51-08
|
Riigikohus |
02.10.2008 |
|
Juhul, kui väärteootsusega mõistetud karistuse täitmist alustatakse KarS § 82 lg 1 p-s 3 sätestatud tähtaja kestel, kuid seda ei jõuta tähtaja möödumise tõttu lõpuni täita, tuleb isiku karistatust arvestada KarRegS § 25 lg 1 p-s 1 kehtestatud tähtaega arvestades. Sellisel juhul tuleb karistuse täitmise ajana käsitada kuupäeva, mil möödus kaheksateist kuud väärteo kohta tehtud otsuse jõustumisest ning isiku karistusandmed kuuluvad karistusregistrist kustutamisele ja arhiivi kandmisele ühe aasta möödumisel nimetatud kuupäevast.
VTMS § 203 lg 5 kohaselt ei pöörata lahendit täitmisele ega täideta, kui on möödunud KarS § 82 lg 1 p-s 3 sätestatud tähtaeg ja kohtuvälise menetleja otsuse või kohtuotsuse täitmisele pööramist ei ole edasi lükatud. TMS § 202 lg 1 kohaselt lõpetatakse täitemenetlus väärteoasjas tehtud kohtuvälise menetleja otsuse või kohtuotsuse alusel määratud rahatrahvi sissenõudes täitmise aegumise tõttu, kui rahatrahv ei olnud sisse nõutud karistusseadustiku §-s 82 sätestatud tähtaja jooksul (sama sätestas ka 1. jaanuarist 2006 kehtetuks tunnistatud vana TMS-i § 804). Eeltoodud sätetest nähtub üheselt, et väärteokaristuse täitmise aegumise tähtaeg ei hõlma mitte üksnes otsuse täitmisele asumist, vaid täitmise protsessi tervikuna. Teisisõnu tuleb VTMS § 203 lg 5 ja TMS § 202 lg 1 valguses aegunuks lugeda ka sellise väärteootsuse täitmine, mida on täitma asutud KarS § 82 lg 1 p-s 3 nimetatud tähtaja raames, kuid mida pole selle tähtaja möödumisel veel lõpuni täidetud.
Seadusandja on KarS § 82 lg 1 p-s 3 sidunud väärteoasjas tehtud karistusotsuse täitmise aegumise otsuse täitmisele asumisega. KarS § 82 lg 1 ei pea aga silmas olukorda, kus karistust on küll tähtaja kestel täitma asutud, kuid pole jõutud enne selle möödumist lõpuni täita. Seega ei oma juba alustatud täitmise sisuline edukus KarS § 82 lg 1 p 3 kontekstis õiguslikku tähendust. Seetõttu tuleb ka selline otsus, mida on nimetatud tähtaja jooksul täitma asutud, kuid mida pole selle tähtaja möödumiseks veel jõutud lõpuni täita, lugeda täidetuks.
|
| 3-1-1-118-09
|
Riigikohus |
07.06.2010 |
|
Alates 1. juulist 2009 kehtima hakanud LS § 20 lg 3 ja § 20 lg 31 järgi on alkoholijoobe olemasolu seotud konkreetse numbrilise näiduga. Just lähtuvalt sellest, et alkoholijoove eeldab vältimatult teatud kindlat alkoholikontsentratsiooni veres, ei ole võimalik lugeda isikut alkoholijoobes olevaks ilma, et tema kehas olev alkoholi hulk oleks kindlaks tehtud (vt RKKKo nr 3-1-1-112-09).
KarS § 82 lg 1 p 2 sätestab, et otsust ei asuta täitma, kui otsuse jõustumisest teise astme kuriteo asjas on möödunud kolm aastat. Nimetatud paragrahv sätestab otsuse täideviimise aegumise, mille sisuks on karistatava teo ja selle eest mõistetud karistuse sideme katkemine. Otsuse täitmine KarS § 82 mõttes hõlmab lahendi jõustumisele järgnevat menetlust, mis koosneb süüdimõistva kohtuotsuse täitmisele pööramisest ja sellele järgnevast otsuse resolutiivosas määratu reaalsest täideviimisest, vangistuse puhul süüdimõistetu paigutamisest kinnipidamiskohta. Seadus näeb ette, et nimetatud aegumistähtaeg hakkab kuriteo puhul kulgema süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisest. Seejuures ei tee KarS § 82 lg 1 vahet sellel, kas isikut karistatakse reaalse või tingimisi karistusega. (Vt RKKKm nr 3-1-1-20-08). KarS § 82 lg 2 sätestab kohtuotsuse täitmise aegumise peatumise alused. Nimetatud lõike punkt 2 näeb ette kohtuotsuse täitmise aegumise peatumise reeglid tingimisi mõistetud karistuse korral. Nii sätestabki KarS § 82 lg 2 p 2, et kohtuotsuse täitmise aegumine peatub KarS §-s 73 või §-s 74 sätestatu alusel määratud katseajaks. Osutatust tuleneb otsesõnu, et KarS § 82 lg-s 1 sätestatud otsuse täitmise aegumistähtajad kulgevad iseseisvalt ka nende otsuste puhul, millega süüdlane on karistuse kandmisest KarS § 73 või § 74 alusel tingimuslikult vabastatud. KarS § 73 või § 74 sätteid ettenägeva otsuse täitmisest KarS § 82 mõttes on põhjust rääkida vaid siis, kui isik rikub selle otsusega määratud katseaja tingimusi. Katseaja raskeim rikkumine on uue kuriteo toimepanemine, kuid see asjaolu ei väära katseaega ettenägeva otsuse täitmise aegumistähtaja kulgu, sest seadus ei näe ette otsuse täitmise aegumise katkemist. Ka KarS § 73 ja § 74 alusel tingimisi kohaldamata jäetud karistuse reaalseks täitmiseks, st karistuse hilisemaks liitmiseks on ette nähtud kindlad ajalised piirid, mis on sätestatud KarS §-s 82. KarS § 82 lg 2 p-s 2 märgitud peatumisaluse esinemise korral, tuleb kohtuotsuste kogumisse kuuluva eelmise kohtuotsusega mõistetud kandmata karistuse täitmise aegumistähtaega hakata lugema peatumisaluse äralangemisest, s.o katseaja lõppemisest. Liitkaristuse hilisema mõistmise puhul eelmise otsuse täitmise aegumine lõpeb uue kuriteo osas tehtud süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel.
Vastavalt KrMS § 362 lg-le 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, kuid saab anda hinnangu sellele, kas kohtud järgisid kriminaalasja lahendamisel kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tõendite hindamise üldpõhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet (vt nt RKKKo nr 3-1-1-15-10, p 7). Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Sisuliselt tähendab see, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines (vt ka RKKKo nr 3-1-1-21-10, p 8).
Euroopa Inimõiguste Kohus on oma lahendis Zimmermann ja Steiner versus Šveits selgitanud, et menetluse pikkuse mõistlikkust tuleb hinnata iga üksiku kaasuse ja selle asjaolude põhjal. Kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga on Riigikohus selgitanud, et kriminaalasja menetlemise mõistliku aja piirid sõltuvad menetletava kuriteo raskusest, kriminaalasja keerukusest ja mahukusest, aga ka muudest konkreetsetest asjaoludest ning sealhulgas ka menetluse senisest käigust (vt RKKKo nr 3-1-1-28-08).
|
| 3-1-1-51-10
|
Riigikohus |
21.06.2010 |
|
KrMS § 493 reguleerib loovutamise laiendamist ja selle esimene lõige näeb ette, et Eestile loovutatud isiku suhtes ei või alustada kriminaalmenetlust, kohaldada vabadust piiravaid abinõusid ega täita kohtuotsust muu enne loovutamist toimepandud kuriteo eest, välja arvatud see kuritegu, mille eest isik loovutati. Säte lähtub Euroopa Nõukogu 13. juuni 2002. a raamotsusest Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (edaspidi Raamotsus), mille art 27 lg 2 kohaselt ei tohi üleantavat kohtu alla anda, määrata talle karistust või võtta talt muul viisil vabadust süüteo eest, mis on toime pandud enne üleandmist ja mis on muu süütegu kui see, mille eest ta üle anti.
Liitkaristuse mõistmisel on tegemist KrMS § 493 lg-s 1 kirjeldatud olukorraga ehk enne loovutamist toimepandud kuriteo suhtes tehtud kohtuotsuse täitmisega. Kriminaalasjas nr 3-1-1-118-09 7. juunil 2010. a tehtud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse kohaselt tuleb kooskõlas KarS §-ga 82 arvestada liitkaristuse mõistmisel otsuse täitmise aegumist. Sellest järeldub, et liitkaristuse mõistmist ehk karistuse suurendamist varasema karistuse ärakandmata otsuse võrra loetakse sisuliselt varasema otsuse täitmise osaks. Kui lähtuda Raamotsuse art 27 lg 2 sõnastusest, on tegemist vabaduse võtmisega enne üleandmist toime pandud süüteo eest, kuna käesolevas asjas tehtud kohtuotsuse tulemusena pööratakse vangistus reaalselt täitmisele.
Varasema kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmisele pööramise võimalus kui vabaduse võtmisega seotud tagajärg peab sisalduma vahistamismääruses. Kuigi vahistamismääruse tegemisel ei olnud teada, kas liitkaristus mõistetakse, ei välista sellise tagajärje kui vabaduse võtmisega suunatud meetme võimalikkusest teisele riigile teadaandmist. KrMS § 493 lg 2 p 6 näeb ette, et isiku loovutanud liikmesriik võib anda nõusoleku täiendava süüdistuse esitamiseks. Arvestades Raamotsuse eesmärke on loovutamise laiendamine võimalik ka kohtuotsuse täitmiseks. KrMS § 493 lg 3 kohaselt esitatakse vastav taotlus täitva riigi pädevale õigusasutusele. Kuigi KrMS § 507 lg 2 kohaselt on jõustunud kohtuotsuse täitmiseks Euroopa vahistamismäärust pädev esitama Justiitsministeerium, liitkaristuse mõistmise vajaduse korral on selline pädevus kohtul vastavalt KrMS § 507 lg-le 1, mille kohaselt on kohtumenetluses Euroopa vahistamismäärust pädev esitama kohus.
Erinevalt KarS §-s 345 sätestatust ei pea tähtsa isikliku dokumendi kasutamisel tuvastama täiendavalt õiguste omandamise või kohustustest vabanemise eesmärki, kuna selline dokument täidab reeglina isiku tuvastamise ja juhiloa puhul ka isikul juhtimisõiguse olemasolu kindlakstegemise ülesannet. Samas võltsitud tähtsa isikliku dokumendi kaasaskandmine ehk valdamine ei ole selle kasutamine KarS § 348 tähenduses. Juhiloa kasutamine on võimalik vaid selle dokumendi esitamisega teisele isikule, kui sellega kaasneb kas otseselt või konkludentselt väide, et tegemist on tõelise, mitte võltsitud dokumendiga. Näiteks on tegemist juhiloa kasutamisega, kui seda esitatakse politseiametnikule sõiduki juhil juhtimisõiguse olemasolu või tema isiku kontrollimise käigus. Arvestades aga isikut tõendava dokumendi seaduse sätteid võib praegusel ajal kujunenud õiguslikus olukorras olla juhiloa kasutamisega tegemist ka väljaspool sõidukit, kui seda esitatakse teisele isikule enda isiku tõendamiseks. Juhiluba on LS § 24 lg 1 kohaselt juhtimisõigust tõendav dokument, kuid oma tunnuste poolest vastab ta ka isikut tõendava dokumendi määratlusele. Isikut tõendavate dokumentide seaduse § 2 lg 1 järgi on isikut tõendav dokument riigi poolt väljaantud dokument, kuhu on kantud kasutaja nimi ja sünniaeg või isikukood ning foto või näokujutis ja allkiri või allkirjakujutis, kui seadus või selle alusel kehtestatud õigusakt ei sätesta teisiti.
Erinevalt KarS §-s 345 sätestatust ei pea tähtsa isikliku dokumendi kasutamisel tuvastama täiendavalt õiguste omandamise või kohustustest vabanemise eesmärki, kuna selline dokument täidab reeglina isiku tuvastamise ja juhiloa puhul ka isikul juhtimisõiguse olemasolu kindlakstegemise ülesannet. Samas võltsitud tähtsa isikliku dokumendi kaasaskandmine ehk valdamine ei ole selle kasutamine KarS § 348 tähenduses. Juhiloa kasutamine on võimalik vaid selle dokumendi esitamisega teisele isikule, kui sellega kaasneb kas otseselt või konkludentselt väide, et tegemist on tõelise, mitte võltsitud dokumendiga. Näiteks on tegemist juhiloa kasutamisega, kui seda esitatakse politseiametnikule sõiduki juhil juhtimisõiguse olemasolu või tema isiku kontrollimise käigus. Arvestades aga isikut tõendava dokumendi seaduse sätteid võib praegusel ajal kujunenud õiguslikus olukorras olla juhiloa kasutamisega tegemist ka väljaspool sõidukit, kui seda esitatakse teisele isikule enda isiku tõendamiseks. Juhiluba on LS § 24 lg 1 kohaselt juhtimisõigust tõendav dokument, kuid oma tunnuste poolest vastab ta ka isikut tõendava dokumendi määratlusele. Isikut tõendavate dokumentide seaduse § 2 lg 1 järgi on isikut tõendav dokument riigi poolt väljaantud dokument, kuhu on kantud kasutaja nimi ja sünniaeg või isikukood ning foto või näokujutis ja allkiri või allkirjakujutis, kui seadus või selle alusel kehtestatud õigusakt ei sätesta teisiti.
|
| 3-1-1-104-11
|
Riigikohus |
14.12.2011 |
|
Kui kohus on vastavalt KarS § 66 lg-le 1 süüdlasele mõistetud rahalise karistuse tasumise kindlaks määranud osade kaupa, kuid isik ei järgi tasumise korda või tähtaega vähemalt ühe osa suhtes, muutub kohtuotsusest tulenev rahaline karistus sissenõutavaks tervikuna, s.o nii tasumata kui ka edasiselt tasumisele kuuluvate rahalise karistuse osade suhtes.
Sarnaselt KrMS § 424 regulatsiooniga võimaldab karistuse ajatamist ka KarS § 66 lg 1. Kuigi KarS § 82 lg 2 p-s 3 kasutatud väljend „karistuse täitmise tähtaja pikendamine“ pole mõistega „ajatamine“ samatähenduslik, omavad mõlemad meetmed kohtuotsuse täitmisele pööramise seisukohalt sarnast toimet, sest kuni selle ajani, mil kohus on rahalise karistuse tasumise tähtaega pikendanud või määranud kindlaks tähtaja karistuse osa tasumiseks ja see tähtaeg pole veel saabunud, puudub alus kohtuotsuse täitmisele pööramiseks. Teisisõnu ei ole selle aja vältel alust pidada rahalise karistuse nõuet sissenõutavaks. Seega tuleb kohtuotsuse täitmise aegumine ajavahemiku vältel, mille jooksul peab süüdimõistetu rahalise karistuse tasuma osade kaupa, kuni otsuse täitmisele pööramiseni, lugeda KarS § 82 lg 2 p 3 tähenduses peatunuks.
Kuivõrd kriminaalmenetluse seadustikus ja täitemenetluse seadustikus puudub täpsem sellekohane regulatsioon, on kohtul KarS § 66 lg 1 alusel ajatatud rahalise karistuse puhul jõustunud kohtuotsusest tuleneva korra ja tähtaegade eiramisel otsuse täitmisele pööramise küsimuse lahendamisel avaram otsustusulatus. Arvestades, et süüdimõistetu osas on karistust eelnevalt täiendavalt individualiseeritud, on kohtul õigus otsustada, kas juhtudel, mil isik rikub karistuse ositi tasumise kohustust, tuleb kohtuotsus täitmisele pöörata koheselt rikkumise ilmnemisel (nt ühe osa tähtaegselt tasumata jätmisel) või alles pärast rahalise karistuse tasumiseks antud lõpptähtaja möödumist. KarS §-s 82 sätestatud tähtajad hakkavad sellisel juhul kulgema otsuse täitmisele pööramisest või rahalise karistuse tasumiseks antud lõpliku tähtaja möödumisest.
Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas asunud seisukohale otsuse täitmine KarS § 82 mõttes hõlmab lahendi jõustumisele järgnevat menetlust, mis koosneb süüdimõistva kohtuotsuse täitmisele pööramisest ja sellele järgnevast otsuse resolutiivosas määratu reaalsest täideviimisest (vt RKKKm 3-1-1-20-08, p 12 ja 3-1-1-118-09, p 14). Samuti on kolleegium leidnud, et väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 203 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 202 lg 1 valguses tuleb aegunuks lugeda ka sellise väärteootsuse täitmine, mida on täitma asutud KarS § 82 lg 1 p-s 3 nimetatud tähtaja raames, kuid mida pole selle tähtaja möödumisel veel lõpuni täidetud (vt RKKKo 3-1-1-51-08, p 8.1). Alates 1. jaanuarist 2010 jõustunud KarS § 82 lõigetega 4 ja 5 on kohtuotsuse täitmise aegumise tähtajaga seonduvat oluliselt muudetud. KarS § 82 lg 4 reguleerib väärteoasjas tehtud otsuse täitmise aegumist. Sama paragrahvi 5. lõike kohaselt aegub täitmisele pööratud rahalise karistuse ja varalise karistuse sissenõue, kui rahalist karistust või varalist karistust ei ole sisse nõutud seitsme aasta jooksul kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumisest. See tähendab, et alates 1. jaanuarist 2010 jõustunud karistusseaduse muudatustega on seadusandja asunud selgelt eristama kohtuotsuse täitmisele pööramise ja täitemenetluse läbiviimise aegumise tähtaegasid.
Aegumine on vaadeldav instituudina, mille puhul tuleb karistusseaduse muutumise korral juhinduda isiku suhtes leebemast regulatsioonist (vt RKKKm 3-1-1-114-02, p 6.3). KarS § 82 lg 5 näeb võrreldes varasema karistusseadusega ette pikema kohtuotsuse täitmise aegumise tähtaja ja omab seega süüdimõistetu suhtes raskendava iseloomuga toimet. Kui asjas tehtud süüdimõistev otsus jõustus ja pöörati täitmisele enne 1. jaanuari 2010, siis pole kõnealune säte tulenevalt KarS § 5 lg-st 3 süüdimõistetu suhtes kohaldatav ja tuleb juhinduda enne 1. jaanuari 2010 kehtinud karistusseaduse redaktsioonist.
Kuivõrd kriminaalmenetluse seadustikus ja täitemenetluse seadustikus puudub täpsem sellekohane regulatsioon, on kohtul KarS § 66 lg 1 alusel ajatatud rahalise karistuse puhul jõustunud kohtuotsusest tuleneva korra ja tähtaegade eiramisel otsuse täitmisele pööramise küsimuse lahendamisel avaram otsustusulatus. Arvestades, et süüdimõistetu osas on karistust eelnevalt täiendavalt individualiseeritud, on kohtul õigus otsustada, kas juhtudel, mil isik rikub karistuse ositi tasumise kohustust, tuleb kohtuotsus täitmisele pöörata koheselt rikkumise ilmnemisel (nt ühe osa tähtaegselt tasumata jätmisel) või alles pärast rahalise karistuse tasumiseks antud lõpptähtaja möödumist. KarS §-s 82 sätestatud tähtajad hakkavad sellisel juhul kulgema otsuse täitmisele pööramisest või rahalise karistuse tasumiseks antud lõpliku tähtaja möödumisest.
TMS § 206 lg 1 võimaldab teha järelduse, et kui süüdimõistetu pole tasunud rahalise karistuse osa kohtuotsusega määratud tähtaja jooksul, muutub kohtuotsusest tulenev rahalise karistuse nõue sissenõutavaks. Ka KrMS § 417 lg 3 pinnalt on võimalik sedastada, et täitemenetluse alustamine on võimalik siis, kui süüdimõistetu pole järginud karistuse ositi tasumise tähtaegu. Seega ei vasta TMS § 206 lg-le 1 ega ka KrMS § 417 lg-s 3 sätestatule arusaam, mille kohaselt muutub kohtuotsusest tulenev rahaline karistus, mille tasumine on vastavalt KarS § 66 lg-le 1 kindlaks määratud ositi, sissenõutavaks alles pärast kõigi rahalise karistuse osade tasumiseks määratud lõpptähtaega, sest juba ühe rahalise karistuse osa tasumata jätmisel on kohtul seadusest tulenevalt õigus otsus täitmisele pöörata.
Kui kohus on vastavalt KarS § 66 lg-le 1 süüdlasele mõistetud rahalise karistuse tasumise kindlaks määranud osade kaupa, kuid isik ei järgi tasumise korda või tähtaega vähemalt ühe osa suhtes, muutub kohtuotsusest tulenev rahaline karistus sissenõutavaks tervikuna, s.o nii tasumata kui ka edasiselt tasumisele kuuluvate rahalise karistuse osade suhtes.
Sarnaselt KrMS § 424 regulatsiooniga võimaldab karistuse ajatamist ka KarS § 66 lg 1. Kuigi KarS § 82 lg 2 p-s 3 kasutatud väljend „karistuse täitmise tähtaja pikendamine“ pole mõistega „ajatamine“ samatähenduslik, omavad mõlemad meetmed kohtuotsuse täitmisele pööramise seisukohalt sarnast toimet, sest kuni selle ajani, mil kohus on rahalise karistuse tasumise tähtaega pikendanud või määranud kindlaks tähtaja karistuse osa tasumiseks ja see tähtaeg pole veel saabunud, puudub alus kohtuotsuse täitmisele pööramiseks. Teisisõnu ei ole selle aja vältel alust pidada rahalise karistuse nõuet sissenõutavaks. Seega tuleb kohtuotsuse täitmise aegumine ajavahemiku vältel, mille jooksul peab süüdimõistetu rahalise karistuse tasuma osade kaupa, kuni otsuse täitmisele pööramiseni, lugeda KarS § 82 lg 2 p 3 tähenduses peatunuks.
Kuivõrd kriminaalmenetluse seadustikus ja täitemenetluse seadustikus puudub täpsem sellekohane regulatsioon, on kohtul KarS § 66 lg 1 alusel ajatatud rahalise karistuse puhul jõustunud kohtuotsusest tuleneva korra ja tähtaegade eiramisel otsuse täitmisele pööramise küsimuse lahendamisel avaram otsustusulatus. Arvestades, et süüdimõistetu osas on karistust eelnevalt täiendavalt individualiseeritud, on kohtul õigus otsustada, kas juhtudel, mil isik rikub karistuse ositi tasumise kohustust, tuleb kohtuotsus täitmisele pöörata koheselt rikkumise ilmnemisel (nt ühe osa tähtaegselt tasumata jätmisel) või alles pärast rahalise karistuse tasumiseks antud lõpptähtaja möödumist. KarS §-s 82 sätestatud tähtajad hakkavad sellisel juhul kulgema otsuse täitmisele pööramisest või rahalise karistuse tasumiseks antud lõpliku tähtaja möödumisest.
Sarnaselt KrMS § 424 regulatsiooniga võimaldab karistuse ajatamist ka KarS § 66 lg 1. Kuigi KarS § 82 lg 2 p-s 3 kasutatud väljend „karistuse täitmise tähtaja pikendamine“ pole mõistega „ajatamine“ samatähenduslik, omavad mõlemad meetmed kohtuotsuse täitmisele pööramise seisukohalt sarnast toimet, sest kuni selle ajani, mil kohus on rahalise karistuse tasumise tähtaega pikendanud või määranud kindlaks tähtaja karistuse osa tasumiseks ja see tähtaeg pole veel saabunud, puudub alus kohtuotsuse täitmisele pööramiseks. Teisisõnu ei ole selle aja vältel alust pidada rahalise karistuse nõuet sissenõutavaks. Seega tuleb kohtuotsuse täitmise aegumine ajavahemiku vältel, mille jooksul peab süüdimõistetu rahalise karistuse tasuma osade kaupa, kuni otsuse täitmisele pööramiseni, lugeda KarS § 82 lg 2 p 3 tähenduses peatunuks.
Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas asunud seisukohale otsuse täitmine KarS § 82 mõttes hõlmab lahendi jõustumisele järgnevat menetlust, mis koosneb süüdimõistva kohtuotsuse täitmisele pööramisest ja sellele järgnevast otsuse resolutiivosas määratu reaalsest täideviimisest (vt RKKKm 3-1-1-20-08, p 12 ja 3-1-1-118-09, p 14). Samuti on kolleegium leidnud, et väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 203 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 202 lg 1 valguses tuleb aegunuks lugeda ka sellise väärteootsuse täitmine, mida on täitma asutud KarS § 82 lg 1 p-s 3 nimetatud tähtaja raames, kuid mida pole selle tähtaja möödumisel veel lõpuni täidetud (vt RKKKo 3-1-1-51-08, p 8.1). Alates 1. jaanuarist 2010 jõustunud KarS § 82 lõigetega 4 ja 5 on kohtuotsuse täitmise aegumise tähtajaga seonduvat oluliselt muudetud. KarS § 82 lg 4 reguleerib väärteoasjas tehtud otsuse täitmise aegumist. Sama paragrahvi 5. lõike kohaselt aegub täitmisele pööratud rahalise karistuse ja varalise karistuse sissenõue, kui rahalist karistust või varalist karistust ei ole sisse nõutud seitsme aasta jooksul kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumisest. See tähendab, et alates 1. jaanuarist 2010 jõustunud karistusseaduse muudatustega on seadusandja asunud selgelt eristama kohtuotsuse täitmisele pööramise ja täitemenetluse läbiviimise aegumise tähtaegasid.
Aegumine on vaadeldav instituudina, mille puhul tuleb karistusseaduse muutumise korral juhinduda isiku suhtes leebemast regulatsioonist (vt RKKKm 3-1-1-114-02, p 6.3). KarS § 82 lg 5 näeb võrreldes varasema karistusseadusega ette pikema kohtuotsuse täitmise aegumise tähtaja ja omab seega süüdimõistetu suhtes raskendava iseloomuga toimet. Kui asjas tehtud süüdimõistev otsus jõustus ja pöörati täitmisele enne 1. jaanuari 2010, siis pole kõnealune säte tulenevalt KarS § 5 lg-st 3 süüdimõistetu suhtes kohaldatav ja tuleb juhinduda enne 1. jaanuari 2010 kehtinud karistusseaduse redaktsioonist.
|
| 3-1-1-92-16
|
Riigikohus |
16.02.2017 |
|
Põhikaristusena mõistetud vangistusest ja vangistusega asendatud lisakaristusest tuleb liitkaristus moodustada vastavalt KarS § 64 lg-s 1 sätestatule, mis näeb ette liitkaristuse mõistmist samaliigiliste põhikaristuste korral. KarS § 64 lg 3 tagab, et põhikaristuse ja vangistusega asendatud varalise karistuse liitmisel ei ületataks konkreetse kuriteo eest ettenähtud vangistuse sanktsiooni ülemmäära. (p 32)
Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks kaasata prokuratuuri varalise karistuse asendamise taotluse lahendamise menetlusse, mistõttu ei ole prokuratuur selles menetluses kohtumenetluse pool. (p 14)
NB! Seisukoha muutus!
Rahalise ning varalise karistuse täitmisele pööramisel ja sundtäitmisel esindab riiki Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK). Arvestades KrMS § 417, § 432 ja TMS § 206 lg 2 sätteid, tuleb asuda seisukohale, et varalise karistuse asendamise menetluses on kohtumenetluse pooleks sissenõudja, kes tegutseb RTK kaudu, mitte prokuratuur. (p-d 15-17)
Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks kaasata prokuratuuri varalise karistuse asendamise taotluse lahendamise menetlusse, mistõttu ei ole prokuratuur selles menetluses kohtumenetluse pool. (p 14)
NB! Seisukoha muutus!
Rahalise ning varalise karistuse täitmisele pööramisel ja sundtäitmisel esindab riiki Riigi Tugiteenuste Keskus (RTK). Arvestades KrMS § 417, § 432 ja TMS § 206 lg 2 sätteid, tuleb asuda seisukohale, et varalise karistuse asendamise menetluses on kohtumenetluse pooleks sissenõudja, kes tegutseb RTK kaudu, mitte prokuratuur. (p-d 15-17)
Nii enne kui ka pärast 1. jaanuari 2010. a kehtinud KarS § 82 seob otsuse täitmise aegumise tähtaja kulgemise alguse kohtuotsuse jõustumise hetkega. Seega saab isikul alles kohtuotsuse jõustudes tekkida ootus kohtuotsuse täitmise lõpptähtpäeva osas (mida hilisem ebasoodsam seadus riivaks). Otsustamaks, kas tegemist on seaduse tagasiulatuva kohaldamisega või mitte, tuleb lähtuda mitte süüteo toimepanemise, vaid kohtuotsuse jõustumise ajast. (p-d 26-27)
|
| 1-17-4243/30
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
08.02.2018 |
|
Süüteo aegumise üle otsustamisel tuleb kohaldada isikule kõige soodsamat aegumise regulatsiooni alates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni, s.o rakendada KarS § 5 lg 2 põhimõtteid. Otsustades, millisest regulatsioonist lähtuda, tuleb arvesse võtta kõiki vastava seadusega ette nähtud aegumise peatumise ja katkemise aluseid ning neis tehtud muudatusi. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. novembri 2002. a määrus asjas nr 3-1-1-114-02, p 6.3 ja 27. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-50-16, p 25). Põhimõtteliselt samale seisukohale on Riigikohus asunud ka otsuse täitmise aegumise küsimuses, leides küll, et lähtuda tuleb mitte teo toimepanemise ajal, vaid kohtuotsuse jõustumise ajal kehtinud regulatsioonist, mida tuleb eelistada hilisemale, isiku olukorda ebasoodsalt mõjutavale ehk otsuse täitmise aegumise tähtaega pikendavale regulatsioonile (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. veebruari 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-92-16, p-d 26-27). (p 11)
Kõik kahtlused teo toimepanemise aja tuvastamisel tuleb tõlgendada isiku kasuks, seda nii teo kvalifitseerimise, karistuse mõistmise kui ka aegumise kohaldamise seisukohalt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjas nr 3-1-1-14-14, p 1017 ja nr 3-1-1-37-16, p 9). Karistusseadustiku regulatsiooni kohaldamiseks peab kohus tuvastama, et teod on toime pandud karistusseadustiku kehtivuse ajal või, kui teo toimepanemise aja täpsustamine ei osutunud võimalikuks, et karistusseadustiku regulatsioon on isikule soodsam. (p 12)
Jätkuv süütegu kvalifitseeritakse teo lõpuleviimisel kehtinud seaduse järgi. (p 13)
KrK § 115 nägi ette vastutuse vaid naisisikuga suguühendusse astumise eest, seda ka KrK § 115 lg 2 p 3 kui kvalifitseeritud koosseis, mis sätestas karistuse alaealise vägistamise eest. KrK § 1151 lg 2 nägi aga sõltumata kannatanu soost ette vastutuse noorema kui kuueteistaastase isiku suhtes ebaloomulikul viisil toimepandud sugulise kire rahuldamise eest, milleks loeti muu hulgas ka oraalset vahekorda kui nn ersats-suguühendust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. mai 2001. a otsus asjas nr 3-1-1-58-01, p 6.2). (p 12.1)
|
| 1-22-8046/56
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
26.01.2024 |
|
Kohtuotsuse täitmise aegumise puhul tuleb lähtuda kohtuotsuse jõustumise ajal kehtinud KarS § 82 redaktsioonist. (p 9)
Kohtuotsuse täitmise aegumise reeglite tagasiulatuval kohaldamisel tuleb aluseks võtta KarS § 5. (p 11)
KarS § 5 lg 3 ei luba kohaldada KarS § 82 lg-t 21 tagasiulatuvalt sellise kohtuotsuse puhul, mis jõustus enne 1. jaanuari 2015. Teisisõnu ei takista otsuse täitmise aegumine sellega mõistetud karistuse ärakandmata osa liitmist uue kuriteo eest mõistetavale karistusele KarS § 65 lg 2 alusel üksnes juhul, kui see otsus on tehtud 1. jaanuaril 2015 või hiljem. (p 11)
|
Facebook
Twitter