III-1/3-40/94
|
Riigikohus |
10.05.1994 |
|
Tahtliku tapmise asjades, milles on vastutusele vôetud mitu isikut, peab kohus välja selgitama iga kohtualuse kuriteost osavôtu astme ja laadi.
|
| III-1/3-35/94
|
Riigikohus |
30.08.1994 |
|
|
| 3-1-1-12-03
|
Riigikohus |
27.02.2003 |
|
Võltsitud dokumentide alusel moodustatud äriühingu majandustegevuse ja raamatupidamise eest vastutavate isikute kindlaksmääramisel ei saa piirduda üksnes Äriseadustikus ja selle äriühingu asutamisdokumentides märgituga, vaid peab analüüsima ka seda, kuidas ja kes tegelikult juhtis äriühingu tegevust.
Võltsitud dokumentide alusel moodustatud äriühing saab olla Eesti õigusruumis äriühinguks Äriseadustiku tähenduses.
Vähemalt avalik-õiguslikus kontekstis (sh ka karistusõiguslikult) saab olla võltsitud dokumentide alusel moodustatud äriühingul majandustegevuse ja raamatupidamise eest vastutavaid isikuid Äriseadustiku mõttes. Maksukaristusõigusega kaitstavast õigushüvest lähtuvalt ei saa kriminaalvastutust maksuseaduste rikkumise eest seada sõltuvusse sellest, kas majandustegevuse tulemusena on maksukohustus tekkinud äriühingul, mis on asutatud õiguslikult korrektsete dokumentide alusel, või äriühingul, mis on asutatud ja mille majandustegevus toimub võltsitud dokumentide alusel.
|
| 3-1-1-20-03
|
Riigikohus |
14.03.2003 |
|
|
| 3-1-1-34-03
|
Riigikohus |
14.04.2003 |
|
RPvS § 4 lg-te 2 ja 3 kohaselt on tippjuht kohustatud määrama majandusüksuse töötajaskonnast raamatupidamise eest vastutava isiku, mis aga ei vabasta teda isiklikust vastutusest raamatupidamise korraldamise ja andmete õigsuse eest.
Osaühingu praktilise majandustegevuse juhtimine (tehingute tegemine, mille tulemusena tekkis osaühingutel käive ja laekus arvele raha), äriühingu asutamise dokumentide, samuti raamatupidamisdokumentide valdamine ei ole maksukuriteole kihutamine, vaid on maksukuriteo toimepanemisele kaasaaitamine (KrK § 17 lg 6 ja § 148-1 lg 10 järgi).
Isik, kes 1) kasutas ära juhatuse liikme ja osaniku mõjutatavust ning soovi saada kergelt raha; 2) veenis teda registreerima end osaühingute omanikuks, tasudes ise osaühingute osakapitali; 3) omades ainukese isikuna ülevaadet mõlema osaühingute majandustegevusest, tekitas juhatuse liikmes, viimase materiaalset huvitatust ära kasutades, tahtluse jätta maksuametile vajalikud deklaratsioonid ja dokumendid esitamata ning maksud tasumata, on toime pannud maksukuriteole (KrK § 148-1 lg-s 10) kihutamise.
KrK §-des 148-1 ja 148-4 kirjeldatud teod on kuriteona karistatavad ka KarS § 390 lg 1 järgi, kui nende tegude tulemusel jäi maksudena laekumata 500 000 krooni või enam või kui süüdlasele on sama teo eest kohaldatud väärteokaristust või enne 1. septembrit 2002. a halduskaristust.
Kohtud ei ole tuvastanud, et nimetatud osaühingute ainuomanik oleks täitnud RPvS § 4 lg-st 2 tulenevat kohustust ja määranud osaühingute raamatupidamise eest vastutavaks isikuks kassaatori. Ülaltoodu alusel leiab Riigikohus, et kassaatoril puudus ametiseisund osaühingutes, sest tal puudus õiguspädevus nendes osaühingutes KrK §-s 160 loetletud ülesannete täitmiseks. Seega ei olnud ta ametiisikuks KrK § 160 lg 1 mõttes. Õiguspädevus ja ametiseisund nendes äriühingutes oli vaid juhatuse liikmel ja osanikul, kellel oli volitus täita KrK § 160 lg-s 1 loetletud funktsioone. Samal põhjusel ei saa kassaatorit lugeda isikuks, kes on kohustatud tuludeklaratsiooni esitama. Järelikult ei saa ta vastutada KrK § 148-1 järgi kuriteo täideviimise eest.
|
| 3-1-1-88-03
|
Riigikohus |
20.06.2003 |
|
Isikute grupp tähendab kuriteo kaastäideviimist (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-83-01 ja 3-1-1-106-01). Kaastäideviimist on Riigikohus sisustanud materiaal-objektiivse teooriaga, mille kohaselt on täideviija isik, kes tegu valitseb, kes saab seda enda tahtele vastavalt pidurdada ja juhtida, muutudes sellega koosseisupärase teo keskseks figuuriks. (Kaas)täideviimine seisneb objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste kogumis, mis näitab, kelle teod moodustavad kaaluka osa kuriteokoosseisu tunnuste täitmisel ja kelle tahe tegu juhib (valitseb) (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-23-01).
Kui konkreetse kuriteo juures esineb vabaduse võtmine vastutust raskendava asjaoluna (nt väljapressimine), on sellisel juhul kvalifitseeritud koosseis subsidiaarne ja mitterealiseerunud. Kvalifitseeruva tunnusena realiseerub vabaduse võtmine alles siis, kui ta omandab terve kuritegeliku käitumise raames iseseisva tähenduse, väljudes pelgalt konkreetse kuriteoga kaasneva nähtuse piiridest ja on rohkem, kui antud kuriteo teostamiseks tavaliselt "tarvilik" on.
Väljapressimise ja omavoli eristamisel tuleb ennekõike lähtuda õigushüvest. Väljapressimine on varavastane kuritegu, mille eesmärgiks on võõra vara, varalise õiguse või muu varalise kasu nõudmine isiku poolt, kellel puudub selleks seaduslik õigus. Omavoliga on tegemist siis, kui süüdlane teostab ebaseaduslikult õigust, mis eksisteerib reaalselt (tõeline õigus), või mida ta on õigustatud oletama ühiskonnas eksisteerivate õigussuhete raames (oletatav õigus) (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-3-98 ja nr 3-1-1-88-95).
Omavoli puhul, mis on avaliku julgeoleku vastane süütegu, heidetakse süüdlasele ette enda tõelise või oletatava õiguse teostamist ebaseaduslikus korras. Oletatava õiguse all ei tule mõista aga mitte pelgalt isiku subjektiivset arusaama oma õigustest, vaid seda peavad toetama ka õiguskorras tervikuna omaksvõetud arusaamad ning süüdlane peab pidama seda enda tegelikuks õiguseks.
|
| 3-1-1-97-04
|
Riigikohus |
18.01.2005 |
|
Erinevalt formaal-objektiivsest teooriast on ühine ja kooskõlastatud tegu kui tervik teovalitsemise teooria mõttes olemuselt jagamatu ja omistatav kõigile kaastäideviijatele ka siis, kui keegi neist kaastäideviijatest mingit üksikut tegu n.ö omakäeliselt toime ei pannud. Selle ühise teoga on hõlmatud ka kaastäideviijate koosseisupärase tegevuse kõik ebaolulised kõrvalekalded, mis pole käsitletavad ekstsessina. KarS § 21 lg 2 lause 1 näol on tegemist omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud. Teovalitsemise teooria tähenduses on nõutav "ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all hoidmine" (vt RKKKo-d nr 3-1-1-23-01, 3-1-1-20-03 ja 3-1-1-88-03).
Kriminaalasja kohtueelsel uurimisel tehtud kriminaalasja lõpetamise määrusel puudub jõustunud kohtuotsusele omane tunnus nagu seadusjõud ja seetõttu on menetlejal võimalik kogu kohtueelse menetluse vältel tühistada menetluse lõpetamise määrus ja jätkata menetlust ka varem lõpetatu osas.
Kohtueelses menetluses tehtud kriminaalasja lõpetamise määrus ei saanud peale 23.11.1994. a enam olla kriminaalasja kohtuliku arutamise ajal menetlustakistuseks siis, kui süüdistuse muutmise või uue süüdistuse esitamisega oli kohtus võimalik hõlmata ka seda süüdistust, milles oli kohtueelsel uurimisel menetlus lõpetatud.
KrMS ei sisalda keeldu tunnistada anonüümseks tunnistajaks ka isikut, kes on tuletatud tõendi allikas.
|
| 3-1-1-64-05
|
Riigikohus |
09.09.2005 |
|
Juriidiline isik vastutab seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi või juhtivtöötaja poolt juriidilise isiku huvides. Seega on juriidilise isiku kriminaalvastutuse eelduseks tema organi või juhtivtöötaja poolt juriidilise isiku huvides toime pandud kuritegu ja kuriteokoosseisu puudumine selle organi või juhtivtöötaja käitumises välistab juriidilise isiku kriminaalvastutuse.
Ärakasutatud isiku valitsemisest ülekaaluka teadmisega saab rääkida juhul, kui vahendlik täideviija viib teise isiku mingitest asjaoludest eksitusse või vähemalt kasutab tema eksitust ära nii, et ärakasutatud isik teostab oma tegevusega tahtmatult vahendliku täideviija teoplaani. See eeldab vältimatult, et vahendlik täideviija näeb ette koosseisupärase teo kujunemise asjaolusid, tegutsedes seega tahtlikult. Antud juhul see nõue aga täidetud ei ole, sest isik eksis ka ise raie õiguspärasuse osas. Asjaolu, et ta näitas osaühingu töötajatele ette raiekohad ning selle, kui palju sealt raiuda, ei tähendanud nende isikute ärakasutamist - ülekaalukas teadmine peab esinema koosseisuliste asjaolude suhtes.
Ettevaatamatusest toime pandud ebaseaduslik raie ei ole tulenevalt KarS § 15 lg-st 1 kuriteona karistatav. Asjaolu, et isik näitas osaühingu töötajatele ette raiekohad ning selle, kui palju sealt raiuda, ei tähendanud nende isikute ärakasutamist - ülekaalukas teadmine peab esinema koosseisuliste asjaolude suhtes.
|
| 3-1-1-93-05
|
Riigikohus |
27.09.2005 |
|
Ebaseadusliku metsaraie puhul ei saa kõnealuse kontrollikohustuse täitmata jätmisega hoolsuskohustuse rikkujat lugeda automaatselt varguse toimepanijaks (kas siis täideviimise või osavõtu vormis). Tunnistamaks kõnealuse hoolsuskohustuse rikkujat süüdi vargusele kaasaaitamises, peab olema täiendavalt tõendatud, et ta oli teadlik sellest, et puude näol, mille koondamist tema juhitav firma teostas, oli tegemist võõra vallasasjaga.
Süüteole kaasaaitamisena hinnatakse tegevust, mis on küll kausaalseoses saabunud tagajärjega, kuid millel puudub teovalitsemise kvaliteet (vt RKKKo 3-1-1-97-04). Juhul, kui isik on aga vaadeldav süüteo keskse figuurina, kellest sõltub olulisel määral, kas, kuidas ja millal süütegu toime panna, on ta materiaalõiguslikult käsitletav täideviijana. Sellise olulise teopanusena tuleb hinnata ka metsamaterjali koondamist tema hilisemaks äraveoks ja realiseerimiseks.
Juhul, kui raiet (s.t nii langetamist kui ka kokkuvedu) teostab ühtse tervikuna hinnatav ettevõte, ei tähenda see iga raieetapi eest vastutava isiku kontrollikohustust. Töökorralduse saanud isik saab usalduspõhimõtte alusel üldjuhul tugineda eeldusele, et MetsaS-s esitatud kontrollkohustuse nõuded on täidetud ning raiet teostatakse tervikuna seaduslikult. Siis on kontrollikohustuslasena käsitletav ainult raietööde teostamise üldjuht.Kui nimetatud töid teostavad eraldiseisvatena hinnatavad subjektid (nt erinevad juriidilised isikud), lasub kontrollikohustus neist igaühel eraldi.
Ka puude kokkuvedamisel on tegemist raieõiguse teostamisega MetsaS § 33 lg 1 p 1 alt 1 ja § 33 lg 2 tähenduses, mis asetab metsa raieks andmisel töö võtjale kontrollikohustuse.
|
| 3-1-1-101-05
|
Riigikohus |
21.10.2005 |
|
Isiku käitumise kvalifitseerimiseks kuriteost osavõtuna ei piisa sellest, kui on abstraktselt ära näidatud tema seotus teo toimepanemisega. Selleks tuleb süüdimõistvas otsuses näidata konkreetne osavõtutegu, samuti peab kohtuotsusest nähtuma osavõtja osavõtutahtlus ja tahtlus põhiteo toimepanemise suhtes (vt RKKKo 3-1-1-150-03, p 17).
Kaastäideviimine on kuriteokoosseisu ühine realiseerimine, s.t kooskõlastatud tegevus, milles kõik osalised annavad koosseisu realiseerimisse omapoolse vajaliku teopanuse (on küll põhimõtteliselt võimalik, et kaastäideviija teopanus seisneb milleski muus kui objektiivse koosseisu asjaolu realiseerimises - nt teatud juhtumil võib kuriteo organisaatori tegevus ja roll olla hinnatav kaastäideviimise, mitte pelgalt kihutamise või kaasaaitamisena).
|
| 3-1-1-5-06
|
Riigikohus |
04.05.2006 |
|
Teovalitsemise teooria kohaselt loetakse täideviijaks isikut, kes ise kõik koosseisuasjaolud realiseerib (üksiktäideviimine), saavutab teo toimepanemise teise isiku poolt, kasutades ära oma ülekaalukat teadmist või võimu (vahendlik täideviimine) või kes paneb teo toime ühiselt ja kooskõlastatult teise isikuga (kaastäideviimine). Erinevalt formaal-objektiivsest teooriast ei pruugi teovalitsemise teooria kohaselt kaastäideviija tingimata ise koosseisuasjaolusid realiseerida. Teovalitsemise teooria ei seondu immanentselt üksnes praegu kehtiva karistusõiguse aluseks oleva dogmaatikaga, vaid nimetatud dogmaatiline lähenemine võeti Eesti karistusõigusteoorias ja -praktikas omaks juba varem (vt nt RKKKo nr 3-1-1-23-01).
|
| 3-1-1-24-06
|
Riigikohus |
05.05.2006 |
|
Õiguslikult on sügavalt ekslik väide, nagu saaks isiku teojärgne käitumine realiseerida süüteokoosseisu. Tuvastada tuleb puutumus põhiteoga selle toimepanemise ajal. Isiku hilisem käitumine võib anda küll kaudset teavet teo tehiolude ja toimepanemise kohta, kuid ei saa olla süüteokoosseisus kirjeldatud teoks endaks.
Ebaseaduslik metsaraie kujutab endast nn spetsiifilise teokirjeldusega kuriteokoosseisu. Kuriteo täideviimine ei ole võimalik mistahes teoga, vaid ainult teatud kindla, spetsiifilise, dispositsioonis kirjeldatud või sealt tuletatava teoga. Ebaseadusliku metsaraie puhul on see tegu metsa raiumine, st kasvavate puude mahavõtmine. Täideviijana saab siiski vaadelda ka vahendlikku täideviijat (vt RKKKo nr 3-1-3-9-00).
Süüteo inkrimineerimisel tuleb kohustuslikus korras tuvastada, millises toimepanemisvormis isik teo toime pani - kas täideviija või osavõtjana (vt RKKKo nr 3-1-3-9-00). Sõltuvalt etteheidetavast toimepanemisvormist tuleb süüteo inkrimineerimisel juhinduda konkreetsele õiguslikule figuurile teoorias ja kohtupraktikas esitatavatest nõuetest.
Süüdistuse radikaalne muutmine teodeliktist tegevusetusdeliktiks eeldab uue süüdistuse esitamist. Sisuliselt on tegemist kohtualuse jaoks talle esitatud süüdistust silmas pidades üllatusliku sätte kohaldamisega, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine.
Enamasti tähendab vahendlik täideviimine seda, et teo tegelik toimepanija (vahend) ei pane õiguslikus mõttes toime süütegu (vt RKKKo nr 3-1-1-83-01). Sellisel juhul esineb teo toimepanija ja tagaseisja vahel nn ärakasutamissuhe, mis seisneb teo ülekaaluga valitsemises. See saab toimuda kolmes vormis - valitsemine ülekaaluka teadmise, tahte või võimuaparaadi abil (vt RKKKo nr 3-1-1-17-03). Teo ülekaaluka teadmisega valitsemine tähendab, et vahendlik täideviija viib teise isiku mingitest asjaoludest eksitusse või vähemalt kasutab tema eksitust ära nii, et ärakasutatud isik teostab oma tegevusega tahtmatult vahendliku täideviija teoplaani (vt RKKKo nr 3-1-1-64-05). Isiku käitumises tuleb sellisel viisil tuvastada nn teovalitsemise kvaliteet (vt RKKKo nr 3-1-1-93-05), mis ei saa tuleneda pelgalt töökoha kättenäitamisest ja töökäsu andmisest - ülekaalukas teadmine peab esinema koosseisuliste asjaolude suhtes. Teovalitsemine selles mõttes tähendab ebaseadusliku teo kui sellise valitsemist, st toimepandud tegu tervikuna määratletakse seda kujundava ja juhtiva ehk tegu valitseva tahte kaudu (vt RKKKo nr 3-1-1-23-01).
Kui raieloa andmisega tööde teostajatele ei kaasnenud piisava omanikupoolse kontrolli teostamist ning seda ei tehtud hooletusest, on süüdimõistva otsuse tegemine KarS § 356 järgi välistatud. Seejuures tuleb kohtul lahendada küsimus, kas ja millisel määral saab metsaomanik tugineda usalduspõhimõttele juhul, kui ta on töö teostamise tellinud sellega elukutseliselt tegutsevalt ettevõtjalt (vt ka RKKKo nr 3-1-1-93-05).
Ebaseaduslik metsaraie kujutab endast nn spetsiifilise teokirjeldusega kuriteokoosseisu. Kuriteo täideviimine ei ole võimalik mistahes teoga, vaid ainult teatud kindla, spetsiifilise, dispositsioonis kirjeldatud või sealt tuletatava teoga. Ebaseadusliku metsaraie puhul on see tegu metsa raiumine, st kasvavate puude mahavõtmine. Täideviijana saab siiski vaadelda ka vahendlikku täideviijat (vt RKKKo nr 3-1-3-9-00).
Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks (vt RKKKo nr 3-1-1-24-05). Eelnevast tuleneb samuti, et kohtualune peab aru saama, milles teda süüdistatakse ning kohaldatav säte ei tohi olla tema jaoks üllatuslik (vt RKKKo nr 3-1-1-139-05).
Süüdistuse tõendamise peab kohtus tagama prokuratuur ja tema ülesanne on teha kõik selleks vajalikud toimingud, sh mõistetavalt ka kohtueelses menetluses.
Kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks, mitte aga teha süüdistatavale kahjulikku otsust vahetult uurimata vastuoluliste või puudulike tõendite alusel (vt ka RKKKo nr 3-1-1-78-05).
|
| 3-1-1-43-06
|
Riigikohus |
14.06.2006 |
|
Klassikalise arusaama kohaselt on karistusõigus suunatud esmajoones teole, mitte aga täideviijale - karistusõigusliku hinnangu andmise aluseks on üldjuhul isiku poolt toimepandud tegu, mitte aga isik ise ja karistuse aluseks on esmajoones isiku süü. Alaealiste poolt toimepandud kuritegude korral on rõhuasetus aga teistsugune - karistusõiguse jaoks on sellisel juhul enam tähtis just täideviija isik(sus), mitte aga tema poolt toimepandud tegu ja selle raskus. Samuti on alaealiste poolt toimepandud kuritegude korral esmatähtsad just eripreventiivsed (kasvatuslikud) eesmärgid, mitte karistamine. Karistuse mõistmisel tuleb seetõttu tähele panna, et see kujundaks alaealises arusaama ühiskondlike normide sidususest ka tema suhtes ning ei muutuks takistuseks tema ühiskondlikul integreerumisel.
Kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviijana (KarS § 21 lg 2 ls 1). Kuigi KarS § 21 lg 2 lause 1 näol on tegemist omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud, ei tähenda see, et kõigi teos osalejate käsitlemine täideviijana võtaks kohtult kohustuse teha selgeks nende individuaalne teopanus tagajärje saavutamisse. Seejuures ei seisne teopanuse olulisus automaatselt mingi objektiivsesse koosseisu kuuluva tunnuse realiseerimises. Individuaalse teopanuse kaalukus võib tuleneda ka süüteo ettevalmistavas staadiumis osutatud teopanustest. Teovalitsemise teooriast lähtuvalt tuleb isiku käitumise kvalifitseerimisel kas täideviimise või osavõtuna esmajoones tuvastada tema roll toimuvas (vt RKKKo nr 3-1-1-23-01), mis annab omakorda aluse karistuste individualiseerimiseks täideviijate grupi raames.
Võimaluse korral tuleb kindlaks teha, mil viisil ja millise intensiivsusega keegi kaastäideviijatest teos osales. Kuigi asjaolul, kas isik lõi grupiviisilises peksmises osaledes kannatanut ühel või näiteks kümnel korral, ei ole kaastäideviimise aspektist tähendust, sest kaastäideviijatena vastutavad kõik peksjad, on iga peksja teopanuse olulisusel ehk kaalukusel tähtsus karistuse mõistmisel.
KarS eeldab, et alaealine on küll süüvõimeline (KarS § 33), kuid tema süüvõime on piiratud. Tegemist ei ole piiratud süüdivusega KarS § 35 mõttes, vaid just ebapiisava sotsialiseeritusega. Isegi kui alaealine saab aru enda teo keelatusest, et tähenda see, et ta suudaks täiel määral enda käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida. Alaealine ei pruugi täiel määral eristada lubatut ja keelatut ning täielikult aduda oma tegude tagajärgi. Iseäranis aktuaalne on see küsimus juhul, kus alaealine paneb süüteo toime vahetult peale karistatavasse ikka jõudmist. Seetõttu tuleb igakordselt tuvastada, kas alaealine oli enda vaimse ja kõlbelise arengu tasemelt võimeline aru saama oma teo keelatusest ja vastavalt sellele arusaamisele käituma.
KrMS § 213 lg 4 sätestab, et alaealise kahtlustatava korral on prokuratuur kohustatud tegema kriminaalhooldusosakonna juhatajale ülesandeks nimetada kriminaalhooldusametnik, kes vastavalt Kriminaalhooldusseaduse § 23 lg-le 1 koostab kohtueelse ettekande. Kohtusse saadetavale süüdistusaktile tuleb KrMS § 226 lg 4 p 4 kohaselt teha märge kriminaalhooldusametniku määramise kohta. Kohtunik peab kontrollima, kas alaealise süüdistatava kriminaalasjas on koostatud kohtueelne ettekanne. Kohtuniku korraldusel täiendab kriminaalhooldusametnik kohtueelset ettekannet (KrMS § 264 lg 2).
Nende seaduse nõuete täitmata jätmine kriminaalasja menetlemisel toovad kaasa kohtuotsuste tühistamise ja kriminaalasja saatmise esimese astme kohtusse uueks menetlemiseks.
|
| 3-1-1-89-06
|
Riigikohus |
13.10.2006 |
|
Kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel kohtualune talle inkrimineeritud kuriteos õigeks ja teisel juhul nende samade tõendite alusel süüdi, peab ringkonnakohus sellist otsustust eriti põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Otsuses motiivide puudumisega on tegemist ka siis, kui esimese astme kohtu tõendite hindamisel tehtud vead on jäetud näitamata (vt RKKKo nr 3-1-1-16-04).
Kohus peab erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis on olemuselt kriminaalasja õigeks lahendamiseks asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, sh nende usaldusväärsust (vt RKKKo nr 3-1-1-94-04).
Avaldades tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlusi KrMS § 289 lg 1 alusel, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama tunnistaja vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetne tunnistaja tõendikogumist tervikuna välja jätta (vt RKKKo nr 3-1-1-52-06). Kohtuotsuse rajamine ebausaldusväärse tunnistaja ütlustele on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob endaga kaasa kohtuotsuse tühistamise. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 28.05.2014, nr 3-1-1-131-13, p 17)
Kohtuotsuses on keelatud kohtueelses menetluses antud ütlustele tuginemine, kui nende avaldamist ei ole seaduses sätestatud tingimustel kohtuistungil taotletud. Täitmaks KrMS §-de 289 ja 291 nõudeid, on kohtuistungi protokollis vajalik muuhulgas märkida, kelle taotlusel ja millisel alusel ning ulatuses toimus tunnistaja või süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine (vt RKKKo nr 3-1-1-50-06 ).
Vastavalt KrMS § 14 sätestatud kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõttele on süüdistus- ja kaitsefunktsioon ning kriminaalasja lahendamise funktsioon kriminaalmenetluses lahutatud. Sellest printsiibist lähtuvalt tuleb mõtestada ka tõendamise protsessi. Tõendite esitamise kohustus lasub süüdistajal ja kaitsjal ning kohus peab üldjuhul tegema otsuse talle esitatud tõendite pinnalt (vt RKKKo nr 3-1-1-67-06).
Süüteo vahendlikul täideviimisel ärakasutatud isiku valitsemisest ülekaaluka teadmisega saab rääkida juhul, kui vahendlik täideviija viib teise isiku mingitest asjaoludest eksitusse või vähemalt kasutab tema eksitust ära nii, et ärakasutatud isik teostab oma tegevusega tahtmatult vahendliku täideviija teoplaani (RKKKo nr 3-1-1-64-05).
Süüdistuses peab olema näidatud, milles seisnes konkreetse süüteo täideviimise vahendlikkus (vt RKKKo nr 3-1-1-83-01).
KrMS § 289 lg-s 1 otseselt märgitu kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ristküsitlusel teenida eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Seega võib kohus näiteks pärast mingi tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ristküsitlusel kohtuotsuses märkida, et kuna selle tunnistaja poolt kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed, siis ei tugine kohus otsuse tegemisel tema poolt kohtus antud ütlustele. Kuid kohus ei saa tekkinud olukorras jätta kõrvale ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ja kohtuotsuses märkida, et ta eelistab kohtueelses menetluses antud ütlusi (RKKKo nr 3-1-1-52-06).
Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, ning olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum (vt RKKKo nr 3-1-1-130-05).
Karistusõigus eristab rangelt täideviimist ja osavõttu. Kuna menetlusõiguslikult pole võimalik nn alternatiivse süüdistuse esitamine, peab süüdistuses olema konkreetselt määratletud, millises toimepanemisvormis on isik talle süüksarvatava teo toime pannud (vt RKKKo nr 3-1-3-9-00).
|
| 3-1-1-100-06
|
Riigikohus |
17.11.2006 |
|
KrMS § 268 lg 7 kohaselt on prokuröril õigus veel ka kohtulike vaidluste käigus samadest tehioludest lähtudes süüdistust muuta, kergendades sellega süüdistatava olukorda. Sama põhimõte on vastavalt KrMS § 331 lg-le 1 kohaldatav ka apellatsioonimenetluses. Välistatud on aga võimalus, et prokurör esitab uue süüdistuse alles kassatsioonivastuses, sest sellisel juhul on kvalifikatsioon süüdistatava jaoks üllatuslik, tal puudub efektiivne võimalus vastuväidete esitamiseks ja järelikult ei ole piisaval määral tagatud tema kaitseõigus.
Süüdistuse tõendite pelk loetlemine kohtuotsuses ei ole vaadeldav kohtu poolse tõendite hindamise ja analüüsina, kuivõrd sellisel juhul ei nähtu kohtuotsusest, millise süüteokoosseisu tunnuse esinemist konkreetne tõend kinnitab ning uuritud tõendeid ei ole asetatud omavahelisse konteksti (vt KKKo nr 3-1-1-12-98 ja nr 3-1-1-16-04).
Vt p-d 10 ja 13. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
Süüteokoosseisu ülesehituselt kujutab KarS §-s 200 kirjeldatud röövimine endast liitkoosseisu ehk mitmeaktilist delikti, mis koosneb vargusest (KarS § 199 lg-s 1 kirjeldatud võõra vallasasja hõivamine) ning vägivallast (vastavalt KarS §-des 118 ja 120-122 kirjeldatud raske tervisekahjustuse tekitamine ja vägivallateod). Viimatinimetatud koosseisude suhtes moodustab röövimine eridelikti (lex specialis). Kuna röövimine on oma olemuselt liitkoosseis, siis on KarS § 21 lg 2 teises lauses sätestatu kohaselt röövimise grupiviisiline toimepanemine ehk kaastäideviimine (KarS § 200 lg 2 p 7) võimalik ka selliselt, et alles mõlema kaastäideviija teod koos täidavad süüteokoosseisu. Seega võib KarS § 21 lg 2 esimeses lauses sätestatud muude kaastäideviimise eelduste (kahe isiku ühine ja kooskõlastatud tegevus) täidetuse korral röövimise kaastäideviimise moodustada ka olukord, kus ainult üks täideviijatest kasutab kannatanu kallal vägivalda ja teine hõivab samas kannatanule kuuluva asja. KarS § 21 lg 2 teise lause kohaselt vastutavad sel juhul mõlemad isikud röövimise kaastäideviimise eest, sõltumata sellest, et eraldi võttes kasutas üks isikutest vaid vägivalda ning teine hõivas üksnes kannatanule kuuluva vallasasja.
Süüdistatava poolt süü täielik omaksvõtt ei vabasta lühimenetluses kohut kohtuotsuse motiveerimise kohustusest. Sarnaselt üldmenetlusega võib kohus ka lühimenetluses jätta kohtuotsuse motiveeritud põhiosa koostamata ning piirduda vaid kohtuotsuse sissejuhatava osa ja resolutiivosa koostamisega üksnes juhul, kui kõik kohtumenetluse pooled on KrMS § 315 lg-te 7-8 kohaselt loobunud oma apellatsiooniõiguse kasutamisest.
Kaastäideviijate teod tuleb üldjuhul kvalifitseerida karistusseaduse eriosa sama sätte järgi, va juhul, kui tegemist on ühe kaastäideviija ekstsessiga.
Kuna röövimine on oma olemuselt liitkoosseis, siis on KarS § 21 lg 2 teises lauses sätestatu kohaselt röövimise grupiviisiline toimepanemine ehk kaastäideviimine (KarS § 200 lg 2 p 7) võimalik ka selliselt, et alles mõlema kaastäideviija teod koos täidavad süüteokoosseisu. Seega võib KarS § 21 lg 2 esimeses lauses sätestatud muude kaastäideviimise eelduste (kahe isiku ühine ja kooskõlastatud tegevus) täidetuse korral röövimise kaastäideviimise moodustada ka olukord, kus ainult üks täideviijatest kasutab kannatanu kallal vägivalda ja teine hõivab samas kannatanule kuuluva asja. KarS § 21 lg 2 teise lause kohaselt vastutavad sel juhul mõlemad isikud röövimise kaastäideviimise eest, sõltumata sellest, et eraldi võttes kasutas üks isikutest vaid vägivalda ning teine hõivas üksnes kannatanule kuuluva vallasasja.
|
| 3-1-1-97-06
|
Riigikohus |
29.12.2006 |
|
Süüteo vahendlik täideviimine tähendab KarS § 21 lg 1 kohaselt olukorda, kus üks isik paneb teo toime teist isikut ära kasutades, mis eeldab ärakasutatava isiku valitsemist ülekaaluga (teadmisega, tahtega, teatud võimuaparaadi abil) (vt RKKKo nr 3-1-1-64-05). Ärakasutatud isiku valitsemisest ülekaaluka teadmisega saab rääkida juhul, kui vahendlik täideviija viib teise isiku mingitest asjaoludest eksitusse või vähemalt kasutab tema eksitust ära nii, et ärakasutatud isik teostab oma tegevusega tahtmatult vahendliku täideviija teoplaani (vt ka RKKKo nr 3-1-1-24-06).
KrMS § 64 lg-st 4 tulenevalt võivad uurimisasutus ja prokuratuur kaasata tõendite kogumisele ka erapooletu spetsialisti, keda sama sätte kohaselt võidakse samuti üle kuulata tunnistajana. Spetsialisti ei saa aga siiski käsitada tunnistajana KrMS § 66 lg 1 mõttes. Kuna spetsialist ei ole isik, kes "võib teada tõendamiseseme asjaolusid", siis saab teda üle kuulata vaid kriminaalasja uurimise käiku puudutavate asjaolude suhtes (vt ka RKKKo nr 3-1-1-142-05).
Spetsialistist tunnistaja poolt tõendamiseseme asjaolude kohta antud ütlus, mis käsitleb mitteõiguslikele eriteadmistele rajanevaid järeldusi, on kriminaalmenetluses lubatav tõend vaid juhul, kui sellised järeldused on tehtud ekspertiisi raames.
KrMS § 285 lg 2 kohaselt tuleb prokuröril kohtuistungi alguses avaldada kogu süüdistusakt, mitte üksnes süüdistuse sisu. Aktsepteerides prokuröri poolt süüdistusakti osalist avaldamist, toimis maakohus KrMS § 285 lg 2 mõtte vastaselt ja rikkus sel viisil kriminaalmenetlusõigust. Üksnes süüdistuse sisu avaldamine ei pruugi olla piisav kohtu ja menetlusosaliste detailseks informeerimiseks.
Kohus, kellele on kriminaalasi kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise järgselt saadetud uueks arutamiseks, lähtub uuel arutamisel konkreetsest tühistamise alusest (RKKKo nr 3-1-1-132-03). See tähendab, et juhul, mil kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks oli kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, peab kriminaalasja uuesti arutav kohus igal juhul astuma menetluslikke samme Riigikohtu poolt osutatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise kõrvaldamiseks ja on alles seejärel pädev otsustama, kas arutamise tulemina antud materiaalõiguslikud hinnangud jäävad endiseks või tuleks neid muuta.
Tulenevalt KrMS § 34 lg 1 p-st 1 ja § 35 lg-st 2 on süüdistatava esmaseks õiguseks õigus teada, milles teda süüdistatakse. Süüdistusakti esitamine süüdistatavale teenibki eelkõige eesmärki tagada süüdistatava informeeritus süüdistuse sisust ja seeläbi ka võimalus end tõhusalt kaitsta. Süüdistusakti koostamise momendist muutub senise menetlusaluse isiku - kahtlustatava - menetlusseisund, temast saab süüdistatav (KrMS § 35 lg 1). Seega on süüdistusakti süüdistatavale edastamise eesmärgiks samuti tema informeerimine menetlusseisundi muutumisest.
Süüdistataval peab olema tõhus võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et süüdistuses kirjeldatud tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal, kui ka sellele, et tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni. Nimetatud õiguse efektiivne kasutamine on võimalik üksnes juhul, kui süüdistatav on teadlik sellest, millistest sätetest lähtudes võib kohus käsitada tegu karistatavana nii selle toimepanemise ajal kehtinud kui ka pärast teo toimepanemist muutunud karistusseaduse järgi. Kohtu poolt kohaldatav õigusnorm ei tohi olla süüdistatavale üllatuslik. (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05)
Isikule Kriminaalkoodeksi järgi süüdistuse esitamisel tuleks süüdistuses näidata, millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi on süüdistuses kirjeldatud tegu karistatav Karistusseadustiku järgi, ehkki selle nõude eiramisel ei ole tegemist sedavõrd olulise kaitseõiguse rikkumisega, mida poleks enam võimalik kohtumenetluse käigus kõrvaldada (vt RKÜKo nr 3-1-1-120-03).
Süüdistuses peaks reeglina kajastuma kõik karistusseaduse muutumisest tingitud muudatused teo kvalifikatsioonis alates teo toimepanemisest kuni kohtuliku arutamise lõpuni. Seda sõltumata sellest, millise karistusseaduse redaktsiooni järgi isiku tegu tuleb kvalifitseerida. (vt RKKKm nr 3-1-1-139-05)
KrMS § 339 lg-s 1 loetlemata kriminaalmenetlusõiguse rikkumiste puhul võib kohus KrMS § 339 lg 2 mõtte kohaselt tunnistada iga üksiku sama paragrahvi esimeses lõikes loetlemata kriminaalmenetlusõiguse rikkumise oluliseks siis, kui ta loeb selle üksiku rikkumise sedavõrd oluliseks, et sellega kaasnes või võis kaasneda ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus. Kuid KrMS § 339 lg 2 toimeala hõlmab ka olukorda, mil menetleja poolt on tahtlikult eiratud mitmeid selliseid kriminaalmenetlusõiguse sätteid, mis eraldivõetult ei oleks käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena (vt ka RKKKo nr 3-1-1-114-04).
KrMS § 226 lg-st 3 ja § 279 lg-test 1 ning 2 nende koostoimes tuleneb, et süüdistusakt tuleb lugeda süüdistatavale nõuetekohaselt kätte antuks üksnes siis, kui selle on süüdistatavale andnud prokuratuur, ning juhul kui kohus tuvastab, et süüdistatav ei ole prokuratuurilt süüdistusakti saanud, annab kohus selle ise süüdistatavale kätte.
Õigusriiklikkuse ja ausa kohtumenetluse põhimõtetest tulenevalt ei ole võimalik lugeda õigeks seda, et menetleja rikub menetlustoimingut tegema asudes teadlikult ja tahtlikult menetlusõigust põhjendusega, et rikkumine pole oluline (vt ka RKKKo nr 3-1-1-114-04).
|
| 3-1-1-108-06
|
Riigikohus |
09.04.2007 |
|
Kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviijana (kaastäideviijad) - tuleb mõista omistamisnormina ja sisustada teovalitsemise teooria seisukohtadest lähtuvalt. Teovalitsemise teooriast tulenevalt ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt süüteo objektiivse koosseisu. Objektiivsest küljest on oluline, et iga kaastäideviija lisaks tagajärje saabumisse teoühtsust silmas pidades olulise teopanuse. Subjektiivses mõttes eeldab kõnealusest teooriast lähtuvalt mõistetav kaastäideviimine ühist teootsust. Kuna teovalitsemise teooria tähenduses ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik paneks toime süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva teo, vaid hoiaks ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all, siis võib süüteo kaastäideviija olla ka teoplaani väljatöötaja, samuti ühise teopaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja.
Suvalise teokirjeldusega süüteokoosseisude (nt KarS §-d 113, 118) kõrval sisaldab Karistusseadustik ka teokirjeldusi, kus seadusandja poolt on suuremal või vähemal määral konkreetselt määratletud, milliste tegude toimepanemisel loetakse koosseis realiseerituks (nt KarS § 184). Kui selliste süütegude toimepanemisel tõusetub grupi ehk kaastäideviimise küsimus, tuleb see lahendada vastavalt kohtupraktikas omaksvõetud teovalitsemise teooriale, s.t vaagida ühist ja kooskõlastatud teootsust ning iga konkreetse toimepanija teopanuse olulisust süüteokoosseisu realiseerimisse.
Kuigi vahendliku täideviimise korral võib õiguslikus mõttes olla tegemist üksiktäideviimisega, on faktiliselt tegemist toimepanijate paljususega. Nii on olukorras, kus pannakse toime ebaseaduslik metsaraie ning seda tehakse vahendlikult, täideviijana vaadeldav vaid eksimuse esilekutsuja või selle ärakasutaja. Vahetult raiet teostavad isikud on aga olenemata nende paljususest hinnatavad vahenditena. Välisel vaatlusel on seega tegemist toimepanijate paljususega, õiguslikus mõttes aga (vahendliku) üksiktäideviimisega. Mõistagi on võimalik, et vahendlik täideviimine pannakse toime grupiviisiliselt s.t kaastäideviimise vormis (ühiselt ja kooskõlastatult kutsutakse esile vahetute täideviijate eksimus).
Isikule süüdistuses omistatud tegevuse oluline muutmine vahetust üksiktäideviimisest kaastäideviimiseks või vahendlikuks täideviimiseks eeldab KrMS § 268 lg 2 kohaselt uue süüdistuse esitamist (vt RKKKo nr 3-1-1-82-06).
Süüdistusaktis peab olema näidatud, millistest asjaoludest nähtuvalt leiab süüdistaja, et nn tagaseisja näol oli tegemist vahendliku täideviijaga. Sellisel juhul peab süüdistusaktis vähemalt nn välise vaatluse alusel olema tuvastatav toimepanijate paljusus.
|
| 3-1-1-11-07
|
Riigikohus |
04.06.2007 |
|
KrK § 1481 lg 2 kohaselt oli karistatav maksuhaldurile valeandmete esitamine nii enda kui ka teise isiku maksukohustuse kohta. Selleks, et tuvastada juriidilise isiku juhatuse liikmete karistusõiguslik vastutus maksudeklaratsioonis maksukohustuse kohta valeandmete eest, tuleb kindlaks teha, kas ja kui, siis millises ulatuses erines juriidilise isiku deklareeritud maksukohustus tegelikust maksukohustusest.
Üks tagajärg ei saa olla paigutatud erinevate süüteokoosseisude alla (RKKKo 3-1-1-76-05, p 14; RKKKo 3-1-1-136-05, p 13).
Kuigi KarS § 21 lg 2 lause 1 näol on tegemist omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise teinud, ei tähenda see, et kõigi teos osalejate käsitlemine täideviijana võtaks kohtult kohustuse teha selgeks nende individuaalne teopanus tagajärje saavutamisse. Teovalitsemise teooriast lähtuvalt tuleb isiku käitumise kvalifitseerimisel kas täideviimise või osavõtuna esmajoones tuvastada tema roll toimuvas. (RKKKo 3-1-1-43-06, p 9.) Et tunnistada isikut süüdi kaastäideviijana, peab kohus sellist järeldust põhjendama ja ära näitama need faktilised asjaolud, mille tõttu saab väita, et isik on andnud kaastäideviimise kvaliteediga teopanuse ühise teoplaani realiseerimisse (RKKKo 3-1-1-101-05, p 8).
Nii KarS §-s 3891 kui ka §-s 3892 ette nähtud kuriteokoosseis näeb ette nõude, et valeandmeid esitatakse maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil ja just sel eesmärgil valeandmete esitamise tagajärjel jääb maksudena laekumata, tagastatakse, tasaarvestatakse või hüvitatakse alusetult suurele kahjule vastav summa. Seejuures on seadusandja tahte kohaselt kehtivas õiguses olukord selline, et juhul, kui isik on põhjustanud vähemalt suurele kahjule vastava maksusumma laekumata jäämise teadva valeandmete esitamisega tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil, tuleb tema käitumine selles osas kvalifitseerida maksukelmusena suures ulatuses (KarS § 3892).
Tsiviilhagi suhtes tehtud otsustuse põhistamatuse korral tuleb ka kriminaalasjas tehtud kohtuotsus tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas TsMS § 692 lg 1 p 2 ja § 669 lg 1 p 5 alusel tühistada.
Olukorras, kus isiku karistamise aluseks olevat seadust on pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist muudetud, millest tulenevalt on isiku teo jätkuva karistatavuse kontrollimiseks vaja tuvastada faktilisi asjaolusid, mis apellatsioonimenetluse ajal kehtinud seaduse redaktsiooni kohaselt õiguslikku tähendust ei omanud, tuleb kriminaalasi süüdistatavate käitumise jätkuva karistatavuse kontrollimiseks saata uueks arutamiseks kohtule, kelle pädevuses on faktiliste asjaolude tuvastamine.
Kriminaalasjas tehtavas kohtuotsuses maksu- või vastutusotsuse sisule esitatavate põhinõuete järgimise kohustus (RKÜKo 3-1-1-120-03) tähendab, et kohtuotsusest peab selguma, kuidas on kuriteo tagajärjel laekumata jäänud maksusumma määratud. Samuti tuleb kohtuotsuses põhjendada maksukohustuslase esitatud tõendite täielikku või osalist arvestamata jätmist maksusumma määramisel.
Maksukuriteo asja lahendaval kohtul on õigus anda kriminaalasjas kogutud tõenditele hinnang, mis erineb halduskohtu poolt samadele tõenditele halduskohtumenetluses antud hinnangust, kuid kriminaalasja lahendav kohus ei või kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate asjaolude kohta tehtud halduskohtu järeldused põhjendusteta tähelepanuta jätta, vaid peab konkreetselt põhjendama, miks ta halduskohtu otsuse järeldustega ei nõustu.
Kui maksumaksja ise ei kuulu maksukuriteos süüdistatavate hulka, ei ole kriminaalmenetluses võimalik kuriteo tagajärjel laekumata maksusummat maksumaksja jaoks siduvalt kindlaks määrata ega temalt välja mõista.
Kriminaalmenetluse seadustiku sätted, mis näevad ette võimaluse nõuda kuriteoga tekitatud kahju hüvitamist kriminaalmenetluse raames, loovad kannatanule üksnes menetlusliku võimaluse esitada oma nõue kriminaalmenetluses, ent ei ole käsitatavad kahju hüvitamise materiaalõigusliku alusena, millest lähtudes saaks otsustada kahjunõude põhjendatuse üle.
Kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise hagi ei ole materiaalõiguslikult iseseisev nõue. Isiku mingi teo lugemine kuriteoks on üksnes karistusõiguslik hinnang teole, mitte uus iseseisev tegu, millest tekiks eraldiseisev tsiviilõiguslik nõue. Tsiviilõiguslikult ei mõjuta kriminaalasjas tehtud otsus seega tsiviilkohtumenetluses nõudele antavat kvalifikatsiooni. Tsiviilõiguslik vastutus saab jätkuvalt põhineda esmajoones lepingu rikkumisel või deliktil (RKTKo 3-2-1-41-05, p 19).
Olukorras, kus leiab tuvastamist, et maksukohustuslase poolt esitatud müügiarvetel kauba müüjana näidatud isik ei ole kauba tegelik müüja, ei ole süüdistusel kohustust tõendada, kellelt kütus tegelikult osteti ja kas see tegelik müüja oli käibemaksukohustuslane ning ka ta arvestas müügitehingutelt käibemaksu või mitte.
Olukorras, kus leiab tuvastamist, et maksukohustuslase poolt esitatud müügiarvetel kauba müüjana näidatud isik ei ole kauba tegelik müüja, ei ole süüdistusel kohustust tõendada, kellelt kütus tegelikult osteti ja kas see tegelik müüja oli käibemaksukohustuslane ning ka ta arvestas müügitehingutelt käibemaksu või mitte.
Tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilmenetluse regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega (RKKKo 3-1-1-126-03, p 10; RKKKo 3-1-1-34-05, p 33).
MKS §-d 41 ja 168 on kohaldatavad üksnes pärast 1. juulit 2002 toime pandud tegude tagajärjel tekkinud maksuvõla suhtes.
Enne 1. juulit 2002 kehtinud maksukorralduse seadus ei sätestanud õigust nõuda osaühingu juhatuse liikmelt äriühingu maksuvõla tasumist (RKHKo 3-3-1-41-05, p 11). Kahju hüvitamisel ja vastutusel võõra maksuvõla eest on põhimõtteliselt erinevad alused (RKHKo 3-3-1-41-05, p 12).
Ka kriminaalasja lahendav kohus peab tulenevalt TsMS § 436 lg-st 1, § 438 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tsiviilhagi lahendamisel mis tahes nõude rahuldamisel otsuses ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse. Selle nõude rikkumise korral on kohtuotsus tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas õiguslikult põhistamata, mis toob kaasa kohtuotsuse osalise tühistamise.
Kriminaalmenetluse seadustiku sätted, mis näevad ette võimaluse nõuda kuriteoga tekitatud kahju hüvitamist kriminaalmenetluse raames, loovad kannatanule üksnes menetlusliku võimaluse esitada oma nõue kriminaalmenetluses, ent ei ole käsitatavad kahju hüvitamise materiaalõigusliku alusena, millest lähtudes saaks otsustada kahjunõude põhjendatuse üle.
Tsiviilhagi suhtes tehtud otsustuse põhistamatuse korral tuleb ka kriminaalasjas tehtud kohtuotsus tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas TsMS § 692 lg 1 p 2 ja § 669 lg 1 p 5 alusel tühistada.
Maksukuriteo asja lahendaval kohtul on õigus anda kriminaalasjas kogutud tõenditele hinnang, mis erineb halduskohtu poolt samadele tõenditele halduskohtumenetluses antud hinnangust, kuid kriminaalasja lahendav kohus ei või kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavate asjaolude kohta tehtud halduskohtu järeldusi põhjendusteta tähelepanuta jätta, vaid peab konkreetselt põhjendama, miks ta halduskohtu otsuse järeldustega ei nõustu.
Juhtudel, mil teo kriminaalkorras karistatavus sõltub hinnangust mingile haldusõiguslikule või mis tahes muule õigussuhtele, antakse ka see hinnang kriminaalmenetluse raames ja kriminaalmenetluse reeglite kohaselt (RKÜKo 3-1-1-120-03). Osutatud põhimõte kehtib ka juhul, kui teo kriminaalkorras karistatavus sõltub hinnangust sellisele maksuõigussuhtele, kus maksumaksjaks ei ole mitte maksukuriteos süüdistatav, vaid teine isik (nt süüdistatava poolt esindatav äriühing), kes ise pole kriminaalmenetluses menetlusosaline ja kelle suhtes pole maksukohustust siduvalt kindlaks määratud.
Maksukuriteo toimepanija karistusõiguslik vastutus teise isiku (maksumaksja) maksukohustust puudutava kuriteo eest ei ole menetluslikult sõltuv sellest, kas riik nõuab maksumaksjalt kuriteo tagajärjel tekkinud maksuvõla tasumist ja teeb selleks maksuotsuse või mitte. Maksuotsuse tegemata jätmine ei välista selle äriühingu maksukohustuse rikkumise eest vastutavate isikute karistamist. Isik on võimalik tunnistada maksukuriteos süüdi ka siis, kui kuriteoga seotud maksukohustus on lõppenud (RKÜKo 3-1-1-120-03). Kriminaalasja lahendava kohtu pädevus tuvastada teatud maksuõigussuhte olemasolu või puudumine kui maksukuriteo koosseisutunnusele vastav faktiline asjaolu ei sõltu sellest, kas kohtu alla mitte antud maksumaksja suhtes on maksukohustus kindlaks määratud või mitte. Seejuures saab maksukohustuse olemasolu ja suuruse kriminaalmenetluses tuvastada nii juhul, mil see on lõppenud (nt maksumaksja on likvideeritud), aga ka siis, kui maksukohustus on veel alles, kuid seda pole mingil põhjusel (nt maksumaksja ilmse maksevõimetuse tõttu) maksumaksja suhtes maksuotsusega kindlaks määratud.
Tunnistamaks isikut süüdi kuriteos, mille koosseisulisele tunnusele vastav asjaolu on võõra maksukohustuse suurus, pole nõutav, et see asjaolu oleks tuvastatud maksumaksja jaoks siduval viisil. Seetõttu on kriminaalmenetluses võimalik kuriteo koosseisulise asjaoluna tuvastada igasugune eksisteeriv või eksisteerinud maksukohustus sõltumata sellest, kas maksumaksja on kriminaalmenetluses kohtumenetluse pool või kas tema suhtes on maksukohustuse suurus jõustunud haldusakti või kohtuotsusega kindlaks määratud. Tulenevalt MKS § 41 lg-st 3 on kehtivas õiguses maksukuriteos süüdimõistetud isiku maksuõiguslik vastutus kuriteo tagajärjel tekkinud võõra maksuvõla eest mitteaktsessoorne, s.t ei lõpe maksukohustuse lõppemisega (RKHKo 3-3-1-11-07, p 14).
Maksumenetluslik vastutusotsuse tegemise keeld ei tähenda kriminaalmenetluslikku takistust kontrollida, kas isiku käitumises on kuriteo tunnused.
Maksukuritegude menetlemisel on teatud ulatuses arvestatav maksumenetluslik põhimõte, mille kohaselt loob maksukohustuslase pahauskne käitumine talle kõrgendatud tõendamiskoormise maksukohustust vähendavate asjaolude tõendamisel.
Tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni.
Selle kontrollimine, kas isikule esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu on karistatav ka pärast teo toimepanemist jõustunud karistusseaduse järgi, ei eelda vältimatult seda, et uus kvalifikatsioon ja kõik sellele vastavad asjaolud peaksid kajastuma isikule esitatud süüdistuses (RKKKo 3-1-1-83-05). Karistusseadustiku § 5 lg 2 kohaldamisel tuleb kõigi astmete kohtutel lähtuda õiguslikust olukorrast, mis kehtib kohtuotsuse tegemise ajal (RKKKo 3-1-1-83-05). Süüdistataval peab olema tõhus võimalus esitada vastuväiteid nii sellele, et süüdistuses kirjeldatud tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal, kui ka sellele, et tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni (RKKKm 3-1-1-139-05, p 25).
Olukorras, kus isiku karistamise aluseks olevat seadust on pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist muudetud, millest tulenevalt on isiku teo jätkuva karistatavuse kontrollimiseks vaja tuvastada faktilisi asjaolusid, mis apellatsioonimenetluse ajal kehtinud seaduse redaktsiooni kohaselt õiguslikku tähendust ei omanud, tuleb kriminaalasi süüdistatavate käitumise jätkuva karistatavuse kontrollimiseks saata uueks arutamiseks kohtule, kelle pädevuses on faktiliste asjaolude tuvastamine.
|
| 3-1-1-116-06
|
Riigikohus |
18.06.2007 |
|
Kriminaalkoodeksi § 76 lg-s 1 sätestatud salakaubaveo üheks koosseisutunnuseks kauba toimetamine üle tollipiiri. 1998. a tolliseaduse kohaselt ei olnud ei olnud Eesti tollilaos ladustatud või Eesti tolli järelevalve all tollitransiidis oleva kauba ebaseaduslik vabasse ringlusse laskmine Eesti territooriumil käsitatav kauba üle tollipiiri toimetamisena.
Kuriteo täideviija ja kaasaaitaja isikute gruppi ei moodusta. Tegutsemine isikute grupis saab tähendada üksnes kaastäideviimist. Kuriteole kihutajad ja kaasaaitajad grupi koosseisu ei kuulu (vt RKKKo nr 3-1-1-15-97 ja 3-1-1-88-03).
KarS § 2911 eeldab teo toimepanijalt vähemalt otsese tahtluse olemasolu.
KrMS § 309 lg-s 2 sätestatut peab tõlgendama koostoimes KrMS § 268 lg-ga 8. Seega on kuriteo tuvastamatusega KrMS § 309 lg 2 mõttes tegemist ka juhul, kui kohus asub nõupidamistoas seisukohale, et isiku tegu ei vasta süüdistuses märgitud kuriteokoosseisule, ning leiab ühtlasi, et puudub võimalus samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg-st 2 järeldub, et süüdistatava olukorra kergendamine võrreldes esitatud süüdistusega ei või endaga kaasa tuua süüdistuse olulist muutmist (3-1-1-96-06, p 15). Süüdistuse oluline muutmine võib seisneda ka selles, et kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu.
Tulenevalt KrMS § 268 lg-st 8 ei saa kohus tunnistada kuriteo täideviimises süüdi isikut, kellele on esitatud süüdistus kuriteole kaasaaitamises, kuna täideviimine on võrreldes kaasaaitamisega raskem kuriteo toimepanemise vorm (RKKKo 3-1-1-76-05).
KrMS § 309 lg-s 2 sätestatut peab tõlgendama koostoimes KrMS § 268 lg-ga 8. Seega on kuriteo tuvastamatusega KrMS § 309 lg 2 mõttes tegemist ka juhul, kui kohus asub nõupidamistoas seisukohale, et isiku tegu ei vasta süüdistuses märgitud kuriteokoosseisule, ning leiab ühtlasi, et puudub võimalus samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Kriminaalmenetluse seadustiku § 268 lg-st 2 järeldub, et süüdistatava olukorra kergendamine võrreldes esitatud süüdistusega ei või endaga kaasa tuua süüdistuse olulist muutmist (3-1-1-96-06, p 15). Süüdistuse oluline muutmine võib seisneda ka selles, et kohus annab süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu.
Õiguspraktika ühtlustamiseks selgitab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et nii süüdistusakt kui ka kohtuotsus peavad olema keeleliselt arusaadavad ja vastama keeleseaduse § 1 lg 2 alusel kehtestatud eesti kirjakeele normile. Kolleegium taunib praktikat formuleerida süüdistuse tekst võimalikult väikese arvu lausetega ja koondada igasse lausesse palju erinevaid mõtteid. Ülipikkade mitmeastmeliste lausete kasutamine ning nendes mahuka informatsiooni edastamine muudab süüdistuse teksti lugemise aeganõudvaks, vähendab selle arusaadavust ja võib põhjustada mitmetimõistetavusi.
Süüdimõistetult asitõendite hoiukulu väljamõistmisel tuleb kohtul pärast riigi tegeliku hoiukulu suuruse kindlakstegemist hinnata ka hoiukulu põhjendatust, sealhulgas sedagi, kas asitõendite säilitamise maht ja ajaline kestus on olnud kriminaalmenetluse huvides vajalik. Riik ei saa süüdimõistetult nõuda asitõendite hoidmisel tehtud ilmselt ebamõistlike kulutuste hüvitamist (vt RKKKo nr 3-1-1-108-05).
|
| 3-1-1-62-07
|
Riigikohus |
12.11.2007 |
|
Kui kohtulikul uurimisel avaldatakse kohtueelses menetluses antud ütlusi, siis tuleb selgepiiriliselt eristada, kas tegemist on ütluste avaldamisega ristküsitlusel (KrMS §-d 289 ja 293) või selle väliselt (KrMS §-d 291 ja 294). Ristküsitlusel on kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine lubatav üksnes kohtuistungi protokollis täpselt kirjapandava kohtumenetluse poole taotluse alusel siis, kui kohtus antud ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega ja selline ütluste avaldamine teenib eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki. Kohus ei saa kohtumenetluse võistlevuse põhimõttest lähtuvalt lihtsalt öelda, et otseselt ütluste lahknevusest tulenevalt jätab ta ristküsitluse koos selle tulemiga tuleb kõrvale ja tugineb kohtuotsuse tegemisel vaid kohtueelses menetluses antud ütlustele. (Vt RKKKo 3-1-1-52-05, 3-1-1-105-06).
Kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisel ristküsitlusel tuleb lähtuda KrMS §-st 289 mitte üksnes siis, kui need ütlused olid talletatud ülekuulamisprotokollis, vaid ka siis, kui need olid kirja pandud vastastamise-, äratundmiseks esitamise- või ütluste olustikuga seostamise protokollis. Sellest omakorda tuleneb, et kohus võib vastava taotluse alusel avaldada ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ka näiteks vastastamisprotokollis või ütluste olustikuga seostamise protokollis sisalduvad ütlused, kui need on vastuolus kohtus räägituga. Kuid ka nende ütluste ristküsitlusel avaldamine saab teenida vaid kohtus räägitu usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki ning avaldamise järgselt ei saa ristküsitluse tulemit automaatselt kõrvale jätta ja kohtuotsuse tegemisel tugineda hoopis kohtueelse menetluse ajal vastastamisel antud ütlustele.
(NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 28.05.2014, nr 3-1-1-131-13, p 17)
Uurimistoimingu protokollides kajastatud nendele asjaoludele, mille puhul ei ole alust rääkida vastuoludest ühelt poolt kohtueelses menetluses ja teiselt poolt ristküsitlusel antud ütluste vahelise vastuoluna, võib kohus kohtuotsuse tegemisel tugineda, kui on täidetud KrMS § 296 lg-tes 2 ja 3 sätestatud uurimistoimiku protokollide ja kriminaaltoimiku muu dokumendi avaldamise üldised tingimused.
Kohus ei saa kohtumenetluse võistlevuse põhimõttest lähtuvalt lihtsalt öelda, et otseselt ütluste lahknevusest tulenevalt jätab ta ristküsitluse koos selle tulemiga tuleb kõrvale ja tugineb kohtuotsuse tegemisel vaid kohtueelses menetluses antud ütlustele. (Vt RKKKo 3-1-1-52-05, 3-1-1-105-06).
Obiter dictum korras juhib kolleegium tähelepanu vajadusele selgelt eristada otsuse tegemisel ja põhistamisel ühiselt ja kooskõlastatult toimepandud tegu, mis moodustab karistusseadustiku mõttes kaastäideviimise, ning täideviija füüsilist, ainelist või vaimset abistamist, mille puhul on tegemist kaasaaitamisega. Seejuures tuleb hinnata isikute teopanuse olulisust ja nendevahelist rollijaotust - s.o funktsionaalse teovalitsemise teooria.
Kaasaaitaja ja täideviija ei moodusta karistusseadustiku eriosa tähenduses gruppi. Grupi tunnus eriosa süüteokoosseisudes vastab karistusseadustiku üldosas defineeritud kaastäideviimise mõistele (KarS § 21 lg 2), kihutaja ja kaasaaitaja grupi koosseisu ei kuulu (vt RKKKo 3-1-1-116-06, p 21).
|
Facebook
Twitter