1-17-3858/68
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
05.10.2018 |
|
Üldjuhul on karistusõigusliku vastutuse eelduseks süüteo jõudmine katsestaadiumisse, kusjuures isiku tegu kvalifitseeritakse selle süüteokoosseisu järgi, mille realiseerimisele oli tema tahtlus suunatud. Süüteokatse on KarS § 25 lg 1 kohaselt tahtlik tegu, mis on suunatud süüteo toimepanemisele, ja tulenevalt sama paragrahvi lõikest 2 algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. (p 9)
KarS § 40 lg-test 1 ja 2 nähtub, et kui isik loobub vabatahtlikult süüteokatsest ühel KarS §-des 41, 42 ja 43 sätestatud juhtudest, vabaneb ta süüst ning tema tegu kvalifitseeritakse tegelikkuses realiseerunud süüteokoosseisu järgi. Sellise regulatsiooniga on loodud õigushüvedele täiendav kaitse, s.o teo toimepanijale antakse lisamotiiv loobuda tagajärje põhjustamisest ning tema käitumine kvalifitseeritakse (eeskätt eripreventiivsetel kaalutlustel) leebemat karistust ette nägeva süüteokoosseisu järgi. KarS § 40 lg 3 sätestab, et loobumisest saab rääkida vaid juhul, kui vastavalt isiku ettekujutusele enda teost võib teo tagajärg küll saabuda, kuid ta otsustab süüteo lõpuleviimisest loobuda ilma tema tahtest sõltumatute asjaolude sunnita, s.t loobumistegu peab olema vabatahtlik. (p 9)
Tulenevalt KarS § 41 lg-st 2 ja § 42 lg-st 2 lähtutakse katse lõpetamata või lõpetatuks lugemisel isiku ettekujutusest oma teost. Süüteokatse on lõpetamata, kui isik ei ole veel teinud kõike, mida ta vastavalt oma ettekujutusele teost peab vajalikuks süüteo lõpuleviimiseks (KarS § 41 lg 2). Sisuliselt on tegemist teo toimepanija otsustusega: „Ma võiksin süüteo küll lõpule viia, aga ma ei taha seda“. Ning süüteokatse on lõpetatud, kui isik vastavalt oma ettekujutusele teost on teinud kõik endast oleneva süüteo lõpuleviimiseks (KarS § 41 lg 2). Rääkimaks selles situatsioonis loobumisest peab isik langetama vabatahtliku otsuse: „Ma pean midagi tegema, et katkestada enda poolt vallandatud kausaalahel ja hoida ära tagajärje saabumine“. (p 11)
Kas on tegemist lõpetatud või lõpetamata süüteokatsega, selleks tuleb lähtuda toimepanija ettekujutusest enda teost ehk teoplaanist. Üldjuhul tuleb isiku ettekujutus teost kõnealuses tähenduses teha kindlaks teo toimepanemise hetkega ning katse tuleb lugeda lõpetatuks, kui isik on sooritanud viimase (ka esialgu teoplaanis olemata) teo, mida ta peab vajalikuks oma eesmärgi saavutamiseks. Seega peab isik otsustama juba tehtu piisavuse üle. Kui isik leiab, et ta on teinud piisavalt palju, et tagajärg iseseisvalt, ilma täiendavate lisategudeta saabuks, on katse lõpetatud. Kuid, kui isik arvab, et tema poolt seni tehtu ei ole piisav, on tegemist lõpetamata katsega. Olukorras, kus isikul ei ole kindlat arusaama tagajärje saabumisest, on tegemist lõpetatud katsega sh ka juhud, kus isik tegutseb kaudse tahtlusega ja on tagajärje saabumise suhtes ükskõikne. (p 12)
Kõigil juhtudel ei saa piiritleda lõpetatud ja lõpetamata katset vaid hetkega, mil pannakse toime viimane osategu konkreetse täideviimisteo raames. Kolleegiumi hinnangul tuleb jaatada võimalust, kus isiku ettekujutust tema teost kujundavad ka need asjaolud, mis ilmnevad mõne aja möödudes pärast tahtlikult toimepandud täideviimistegu s.t lõpetamata ja lõpetatud katse eristamisel pole määrav ainuüksi isiku esialgne teoplaan ning tema ettekujutus sellest täideviimisteo hetkel, vaid seda mõjutab ka täideviimisteo järel avalduv tegelikkus. (p 13)
|
| 1-19-8007/33
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
13.10.2020 |
|
KarS § 40 lg-test 1 ja 2 nähtub, et kui isik loobub vabatahtlikult süüteokatsest ühel KarS §-des 41, 42 ja 43 sätestatud juhtudest, vabaneb ta süüst ning tema tegu kvalifitseeritakse tegelikkuses realiseerunud süüteokoosseisu järgi (vt RKKKo 1-17-3858/68, p 9). (p 12)
Kui kaebuses on sisuliselt esitatud tees süüteokatsest loobumise kohta, kuid kohus jätab kontrollimata KarS §-de 40-42 kohaldamise eeldused, on tegemist kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumisega, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes ning see toob kaasa otsuse tühistamise. (p-d 12 ja 13)
Kui kaebuses on sisuliselt esitatud tees süüteokatsest loobumise kohta, kuid kohus jätab kontrollimata KarS §-de 40-42 kohaldamise eeldused, on tegemist kohtuotsuse põhjendamise kohustuse rikkumisega, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes ning see toob kaasa otsuse tühistamise. (p-d 12 ja 13)
KrMS § 10 lg-te 3 ja 4 kohaselt ei ole lubatud tugineda tõlkimata heli- ja videosalvestise võõrkeelsele osale. (Vt ka RKKKo 4-19-2526/19, p 12.) (p 15)
|
| 1-17-11182/234
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
12.03.2021 |
|
Varem on Riigikohus märkinud, et KrMS § 310 lg-st 1 tulenevalt pole kohtul kriminaalmenetluses pädevust tsiviilhagi osas menetlust lõpetada ja et hagist loobumise tagajärjeks on selle rahuldamata jätmine (RKKKo nr 3-1-1-2-10, p 10, vt ka RKKKo nr 3-1-1-13-14, p 37). Nüüdseks on aga õiguslik olukord selles osas muutunud. 1. jaanuaril 2017 jõustunud KrMS § 381 lg 6 näeb otsesõnu ette, et kriminaalmenetluse seadustikus reguleerimata küsimuse lahendamisel tsiviilhagi menetlemisel lähtutakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus (TsMS) sätestatust. Kriminaalmenetluse seadustik sätestab õigusliku tagajärje - tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine - tsiviilhagi tagasivõtmisel (KrMS § 2962 lg 1 p 2), aga ei räägi kohtu pädevusest hagiavaldusest loobumise korral. Kuna tsiviilhagist loobumisel (TsMS § 429) ja tagasivõtmisel (TsMS § 424) on erinev tähendus ja tagajärg (vt ka RKKKo nr 3-1-1-13-14, p 37) ning kriminaalmenetluse seadustik hagist loobumise tagajärge ette ei näe, tuleb tsiviilhagist loobumise korral juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustikust. TsMS § 429 lg 1 esimese lause järgi võib hagist loobuda kuni selle kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Sama lõike teine lause sätestab, et kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. (p-d 42-44)
Süüdistus on hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses, mitte aga süüdistuses (RKKKo nr 1-16-4665/257, p 10). (p 20)
Tahtluse tuvastamisel võib tugineda teoeelsele käitumisele (vt nt RKKKo nr 3-1-1-79-15, p 8). (p 20)
Katse lõpetamata või lõpetatuks lugemisel lähtutakse isiku ettekujutusest oma teost. Süüteokatse on lõpetamata, kui isik ei ole veel teinud kõike, mida ta vastavalt oma ettekujutusele teost peab vajalikuks süüteo lõpuleviimiseks (KarS § 41 lg 2). Sisuliselt on tegemist teo toimepanija otsustusega: „Ma võiksin süüteo küll lõpule viia, aga ma ei taha seda“. Ning süüteokatse on lõpetatud, kui isik vastavalt oma ettekujutusele teost on teinud kõik endast oleneva süüteo lõpuleviimiseks (KarS § 42 lg 2). Rääkimaks selles situatsioonis loobumisest peab isik langetama vabatahtliku otsuse: „Ma pean midagi tegema, et katkestada enda vallandatud kausaalahel ja hoida ära tagajärje saabumine“. (Vt RKKKo Riigikohtu nr 1-17-3858/68, p-d 10-12.) (p 24)
Süüst vabastava süüteokatsest loobumise eeldusena tuleb aga tuvastada seegi, et sellise otsuse loobumisteo kasuks langetas süüteo toimepanija vabatahtlikult, s.o tema tahtest sõltumatute asjaolude sunnita (KarS § 40 lg 3). Loobumisega näitab täideviija, et ta on n-ö naasnud õiguskuulekuse juurde, mistõttu tema karistamiseks katse staadiumisse jäänud süüteo eest puudub üld- ja eripreventiivne vajadus. Täideviija peab enda teoplaani realiseerimist jätkuvalt võimalikuks, kuid enda vaba otsuse ajel ei soovi ta seda enam saavutada. Seega on otsustava tähendusega, millised olid need domineerivad motiivid, mis toimepanija konkreetsel juhul loobumisele viisid. (p 27)
Vabatahtlikkust ei saa eitada pelgalt seetõttu, kui tõuge selleks pärineb väljastpoolt. Nii pole põhjust eitada süüteokatsest vabatahtlikku loobumist, kui teo toimepanija laseb end mõjutada kellegi palvetest, mille toimel ta jätab kaastunde või ka n-ö kaine kaalutluse tõttu (nt teadvustades endale võimalikku karistust) teo lõpuni viimata. Loobumise vabatahtlikkust ei välista ka näiteks häbitunne, kui see peaks tekkima kolmanda(te) osapool(t)e tegevuse, nt veenmise või ka juhuslikult teo täideviimisele pealesattumise tulemusena. Ka sellistel puhkudel saab rääkida autonoomsetest motiividest, millest johtuvalt ei soovi toimepanija enam tagajärje saabumist. Seetõttu sõltub hinnang süüteokatsest loobumise vabatahtlikkusele sellest, kas teo toimepanijal oli loobumisotsuse vastuvõtmise hetkel jätkuvalt kontroll ja otsustusvabadus enda käitumise üle, pidades samal ajal tagajärje saavutamist jätkuvalt võimalikuks. Seega ei ole väline mõjutus veel iseenesest midagi sellist, mille esinemisel tuleks kohe välistada loobumise vabatahtlikkus. (p 29)
Loobumine ei ole vabatahtlik juhul, kui isik on väliste tegurite toimel selleks sunnitud. Nii tuleb vabatahtlikkust eitada olukordades, kus isik peab küll võimalikuks tagajärje saavutamist, kuid ilmnenud ebasoodsad välised asjaolud mõjutavad tema senist teoplaani olulisel määral negatiivselt. Jutt on situatsioonidest, kus tagajärje saavutamine osutub uute väliste asjaolude tõttu esialgsega võrreldes oluliselt keerukamaks ja/või ohtlikumaks, nõudes muu hulgas senise teoplaani olulist muutmist. Vabatahtlikkusega pole tegemist ka siis, kui need välised asjaolud suurendavad oluliselt toimepanemisega kaasnevaid riske, muutes kuriteo selle toimepanija seisukohalt ebamõistlikumaks (nt rünnatav osutub arvatust tugevamaks), või tõstavad oluliselt vahelejäämise riskiastet (nt ohver hakkab karjuma). Samuti tuleb vabatahtlikku loobumist eitada, kui isik peab võimalikuks kolmanda(te) isiku(te) sekkumist, mis teeks tagajärje põhjustamise kas võimatuks või vähemalt oluliselt raskemaks. Autonoomse otsuse puudumisest tuleb rääkida ka siis, kui välised asjaolud „üllatavad“ täideviijat sel määral, et ta ei ole enam sisemiselt võimeline tegu toime panema. Loobumise vabatahtlikkus/mittevabatahtlikkus sõltub iga üksikjuhtumi asjaoludest ja sündmuste kulgu sekkunud väliste asjaolude mõjust toimepanijale. (p-d 30 ja 31)
Ei saa eeldada, et asja rikkumisega tekitatud kahju KarS § 203 lg 1 mõttes on sama suur nagu kahjuhüvitis, mille maksmise on kannatanu ja süüdistatav kompromissina asja rikkumise eest kokku leppinud. (p 35)
|
| 1-20-6745/88
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
20.06.2022 |
|
Eristada tuleb tahtlust ja motiivi. Tahtlus väljendab seda, kas ja kuivõrd intensiivselt toimepanija teab ning soovib süüteokoosseisule vastavate asjaolude esinemist, motiiv kajastab aga süüteo toimepanemisele viinud sisemist põhjust. (p 29)
Vt RKKKo 1-20-3306/139, p-d 14-15. (p 30)
Toimepanija süüdivus on piiratud, kui tal on teo toimepanemise ajal mõni selline KarS §-s 34 loetletud raske psüühikahäire, mis ei võta inimeselt küll täielikult võimet mõista oma teo keelatust või enda käitumist selle arusaamise järgi juhtida, kuid mille tõttu on normikuulekas käitumine toimepanijale siiski oluliselt raskem, kui see oleks süüdimatuse meditsiiniliste tunnusteta inimese jaoks. (vt RKKKo 3-1-1-105-16, p 21). Piiratud süüdivus ei ole vaheaste süüdivuse ja süüdimatuse vahel, vaid iseseisev süüd vähendav asjaolu (RKKKo 3-1-1-22-09, p 6.2). (p 32)
Karistusseadustikus eristatakse piiratud süüdivuse kaht liiki. KarS § 35 esimene alternatiiv käsitleb juhtumit, mil KarS §-s 34 nimetatud põhjusel on oluliselt piiratud toimepanija võime enda teo keelatusest aru saada. Tegemist on välditava keelueksimusega: inimesele, kes ei saa psüühikahäire tõttu täielikult aru oma teo keelatusest, heidetakse ette, et ta oleks pidanud sellest aru saama. KarS § 35 osutatud alternatiiv on erinorm sama seadustiku § 39 lg 2 suhtes. KarS § 35 teise alternatiivi korral on piiratud aga inimese võime enda käitumist juhtida. Sel juhul saab toimepanija oma käitumise keelatusest küll aru, kuid ta ei suuda end psüühikahäirest tingituna vaos hoida, sest tema tung teole on nii tugev, et ta suudab sellele palju vähem vastu seista kui vaimselt terve inimene. Need piiratud süüdivuse kaks liiki - piiratud arusaamisvõime ja piiratud kontrollivõime - võivad ette tulla üksnes alternatiivselt, mitte korraga. (p 33)
Üksnes juhul, kui süüdimatuse meditsiiniline tunnus leiab kinnitust, kuid samas pole alust rääkida toimepanija süüdimatusest (KarS § 34), tuleb kohtul liikuda piiratud süüdivuse kontrolli teisele astmele. Seal on tal tarvis hinnata, kas diagnoositud raske psüühikahäire võis teo ajal oluliselt mõjutada (piirata) toimepanija a) arusaamisvõimet või b) tegude juhtimise võimet. Määrav on see, kas isiku võime käituda normipäraselt oli oluliselt piiratud võrreldes nendega, kellel ei ole KarS § 34 p-des 1-5 loetletud meditsiinilisi tunnuseid. Teisisõnu peab kohus otsustama, millisel viisil ja ulatuses avaldus süüdistatava teos tema vaimne seisund. Tegemist on õigusliku otsustusega, mille langetamisel annab kohus hinnangu sellele, mil määral oli süüdistatav võimeline järgima õiguskorraga seatud reegleid (vt ka RKKKo nr 3-1-1-22-09, p 6.2). Kõnesoleva otsustuse langetamiseks tuleb kohtul analüüsida piiratud arusaamisvõime või kontrollivõime seost konkreetse teo ja süüteokoosseisu kontekstis, võttes arvesse kõiki tegu ning inimest iseloomustavaid asjaolusid. Inimese seisundile teo toimepanemise ajal tuleb anda üldhinnang, arvestades muu hulgas sellega, kuidas toimepanija käitus nii teo ajal kui ka enne ja pärast seda. Olukorras, kus kohus on teinud kindlaks, et toimepanijal oli teo ajal KarS § 35 tunnustele vastav raske psüühikahäire, võib üldjuhul pigem eeldada, et tema süüdivus oli piiratud. Kui kohus leiab, et toimepanija arusaamis- ega tegude juhtimise võime ei olnud raskest psüühikahäirest hoolimata oluliselt piiratud, tuleb seda eraldi põhjendada. Kõrvaldamata kahtlus raske psüühikahäirega inimese arusaamis- või tegude juhtimise võime olulises piiratuses tõlgendatakse süüdistatava kasuks (KrMS § 7 lg 3). (p-d 36-37)
Eesmärgipärane käitumine viitab küll arusaamisvõime olemasolule, kuid ei ütle midagi selle kohta, kas toimepanijal oli täiel määral säilinud enda tegude juhtumise võime. Samuti ei tähenda see, et toimepanija oli füüsiliselt võimeline eri tegudeks seda, et ta oli ka psüühiliselt võimeline oma käitumist täiel määral kontrollima. Inimese võime kontrollida oma käitumist on vaimne võime käituda vastavalt ebaõigusarusaamale ehk vastavalt sellele, kuidas ta mõistab keelatud käitumist (s.o võime juhtida oma tahet ja otsustusi), mitte aga see, kuidas ta füüsiliselt oma tegusid kontrollib. Piiratud süüdivuse tuvastamise käigus toimepanija kontrollivõime hindamisel on määrav tema võimekus juhtida oma käitumist normipäraselt ka tugevate soovide ja vajaduste puhul ning võimekus pärssida normivastaseid tunge. (p 51)
Piiratud süüdivus võib kõne alla tulla isegi juhul, kui välise teopildi põhjal käitub inimene justkui adekvaatselt ja mõistab üksikutes fragmentides enda tegude olemust, kuid ta ei suuda kontrollida olukorda tervikuna. Süüdivuse piiratusele - ja mitte täielikule süüdimatusele - viitabki see, et inimene on võimeline oma tegevust planeerima ja ellu viima suhteliselt loogilist rada pidi ning ta mõistab oma tegevuse ebaõigust, kuid sellest mõistmisest hoolimata on normikohane käitumine tema jaoks sedavõrd raske, et ta ei suuda kuriteo toimepanemisest hoiduda. Kui eeskätt eksperdiarvamusele tuginedes või siis ka teiste tõendite alusel tuvastatud kõnekate faktide põhjal ei ole võimalik välistada, et toimepanija tegutses olulises ulatuses raske psüühikahäire mõjul, peab in dubio pro reo-põhimõttest lähtuvalt sellist mõju jaatama. (p 52)
Kui inimest mõjutab teo toimepanemise ajal korraga mitu süüdimatuse meditsiinilist kriteeriumi, on tõenäolisem, et tema käitumisvõime on oluliselt piiratud. Teiseks võib raske psüühikahäire mõju olulisusele viidata see, kui häire toimel sooritatud tegu on selges vastuolus inimese tavapärase käitumismustriga ehk kui see tegu näib tema senise käitumise taustal iseäranis ebatüüpiline. (p-d 54-55)
KarS § 36 järgi ei välista tahtlikult või ettevaatamatusest põhjustatud joobeseisund süüd, mistõttu üldjuhul ei ole joobes toimepanija puhul põhjust kõneleda ka piiratud süüdivusest (KarS § 35). (p 56)
Sarnaselt süüdimatusega tuvastatakse piiratud süüdivus kahel astmel. Esmalt tuleb kindlaks teha, kas toimepanijal oli teo ajal süüdimatuse meditsiiniline tunnus ehk vähemalt üks KarS § 34 p-des 1-5 loetletud raske psüühikahäire. Psüühikahäire tuvastatakse kohtupsühhiaatriaekspertiisi abil. Eksperdi ülesanne on diagnoosida rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni alusel, kas inimesel oli psüühikahäire, ja hinnata, kuivõrd raskel kujul see häire meditsiinilises mõttes avaldus. Ekspert peab kinnitama sellist psühhopatoloogilist seisundit, mis loodusteadusliku teadmise järgi kuulub käitumise kontrolli- või juhtimisvõime kahjustuste hulka, näidates ühtlasi ära, kuidas see häire mõjutas inimese psüühilisi funktsioone. Selleks peab ekspert kirjeldama diagnoositud häire olemust ja seda, kuidas ning millises ulatuses mõjutas häire toimepanija käitumist, s.o milline oli häire mõju inimese arusaamis- või käitumise juhtimise võimele. Muu hulgas tuleb eksperdil anda kohtule ettekujutus sellest, mil määral diagnoositud psüühikahäire pärssis toimepanija kognitiivseid võimeid, sh mälu, tähelepanu, orientatsioonivõimet, intellektuaalseid funktsioone. Eksperdil on vaja anda arvamus ka selle kohta, millise KarS §-s 34 loetletud süüdimatuse meditsiinilise tunnuse alla diagnoositud häire paigutub. Seejuures tuleb aga silmas pidada, et KarS §-s 34 nimetatud süüdimatuse meditsiiniliste tunnuste puhul ei ole tegemist diagnoosidega ning need on sõltumatud rahvusvahelisest haiguste klassifikatsioonist. Eksperdilt saadud teabe põhjal peab kohus langetama normatiivse otsustuse, kas toimepanijal diagnoositud psüühikahäire on käsitatav raskena ka õiguslikus mõttes ehk KarS § 34 tähenduses. (p-d 34-35)
Eristada tuleb hingelise erutuse seisundit kui KarS § 115 objektiivse koosseisu tunnust ja süüdivuse kriteeriume KarS §-de 34-35 järgi (vt ka RKKKo nr 3-1-1-10-13, p 10.5). Piiratud süüdivus ei eelda erilise hingelise seisundi tekkimist kui vahetut reaktsiooni kannatanu käitumisele, vaid raske psüühikahäire olemasolu teo toimepanemise ajal. (p 43)
Kui süüdistatava võime oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida oli süütegu toime pannes oluliselt piiratud, peab kohus KarS § 35 järgi kaaluma, kas võtta karistust mõistes aluseks toimepandud süüteo eest eriosa sanktsioonis ette nähtud karistusvahemik või kergendada karistuse ülem- ja alammäära vastavalt KarS §-le 60. Kuigi KarS § 35 kohaselt ei ole piiratud süüdivuse tuvastamisel karistuse vähendamine KarS § 60 alusel kohustuslik, tuleb selle tegemata jätmist kohtul eraldi põhjendada (RKKKo 3-1-1-22-09, p 7). Süüvõime olulise vähenemisega kaasneb üldjuhul ka väiksem teosüü. Seetõttu süüpõhimõttest lähtuvalt on toimepanija piiratud süüdivuse korral eelduslikult tarvis karistust kergendada. Karistus tuleb süüdivuse piiratusest hoolimata mõista eriosas ette nähtud sanktsiooniraami piires ennekõike siis, kui on tuvastatud asjaolud, mis KarS § 56 lg 1 või § 58 kohaselt toimepanija süüd oluliselt suurendavad. Alkoholijoove võib anda alust karistuse kergendamisest loobuda muu hulgas siis, kui toimepanija teab enda kalduvust muutuda joobnult agressiivseks. (p-d 58-59)
Vt RKKKo 1-17-1629/44, p 28; RKKKo 3-1-1-40-04, p 7; RKKKo 3-1-1-76-12, p 8; RKKKo 3-1-1-6-17, p 18. (p 62)
Süüteokatsest loobumata jätmine ei tähenda, et toimepanija süü oleks tavapärasest suurem. Süüteokatse eest karistataksegi ainult neid, kes sellest vabatahtlikult ei loobu. (p 64)
Vt RKKKo nr 1-15-10119/80, p-d 38-39. (p 66)
Kuritegusid pannaksegi tavaliselt toime sellistel motiividel, mis on üldinimlikult hukkamõistetavad, ja seega on KarS § 58 p 1 kohaldamise lävend võrdlemisi kõrge (sellele osutab ka viidatud kohtupraktikas kasutatud sõnaühend eriliselt hukkamõistetav). (p 66)
RKKKo nr 3-1-1-79-14, p 53 ja nr 1-17-3371/311, p 126. (p 74)
|
Facebook
Twitter