3-1-1-26-04
|
Riigikohus |
07.04.2004 |
|
Vastavalt AÕS § 98 lg-le 1 tuleb ka vallasasja leidmist lugeda selle asja valduse tekkimise aluseks.
|
| 3-1-1-22-04
|
Riigikohus |
22.04.2004 |
|
Juhul, kui juriidiline isik ei tee maksustamisperioodil väljamakseid, millelt tuleb tasuda või kinni pidada sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse makseid, puudub tal vastavas osas ka deklareerimiskohustus, sest see on maksuõigussuhtest tulenev kõrvalkohustus, mis üldjuhul eeldab põhikohustuse (maksukohustus) olemasolu. Reeglina kui isik ei ole kohustatud maksu maksma või maksu kinni pidama, ei ole ta maksukohustuslane (MKS § 6) ja temalt ei saa nõuda maksudeklaratsiooni esitamist. Deklareerimiskohustus saab maksukohustusest eraldi eksisteerida üksnes juhul, kui see on seaduses sõnaselgelt ette nähtud (nt TuMS §-d 49-53).
|
| 3-1-1-33-04
|
Riigikohus |
30.04.2004 |
|
Mootorsõidukis kaassõitjana sõitmine on on käsitatav sõiduki kasulike omaduste tarbimisena ja seega ka sõiduki kasutamisena KarS § 215 tähenduses. Asja kasutamise all tuleb mõista selle kasutamist AÕS § 68 lg 1 teise lause tähenduses, mis seisneb asja omaduste tarbimises või asjalt vilja saamises.
|
| 3-1-1-50-04
|
Riigikohus |
10.06.2004 |
|
LS § 74-19 objektiivse koosseisu olemasoluks ei ole vajalik tuvastada joobeastet, piisab üksnes joobeseisundi tuvastamisest. LS § 20 lg 5 kohaselt tuleb isiku keeldumisel alkoholisisalduse kontrollimisest tema väljahingatavas õhus lugeda ta joobeseisundis olevaks.
|
| 3-1-1-23-04
|
Riigikohus |
17.06.2004 |
|
Seadusest tuleneva deklareerimiskohustuse täitmata jätnud maksukohustuslase käitumine võib vastata KarS § 390 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisule ka juhul, kui maksuhaldur ei ole deklaratsiooni nõudmiseks kasutanud MKS § 85 lg-s 3 ja §-s 91 ette nähtud meetmeid.
KarS § 390 lg 1 sisaldab sisuliselt kahte erinevat karistusõiguslikku normi. Esmalt on kõnealuse sätte dispositsioonis kirjeldatud tegusid (alates maksudeklaratsiooni või muu teabe tähtpäevaks esitamata jätmisest kuni maksuhalduri korralduse täitmata jätmiseni), mida seadusandja on lugenud iseenesest maksuhalduri tegevuse takistamiseks. Seetõttu puudub mõne KarS § 390 lg-s 1 loetletud teo tuvastamisel vajadus hakata eraldi tõendama seda, kas ja kuivõrd on see tegu olnud maksuhalduri tegevuse takistuseks. Teiseks on kriminaliseeritud ka "maksuhalduri tegevuse takistamise muul viisil" - seega maksuhalduri tegevuse takistamise teoga, mida ei ole KarS § 390 lg 1 dispositsioonis loetletud. Isiku süüditunnistamisel maksuhalduri tegevuse takistamise eest muul viisil peab olema tõendatud, milles konkreetselt seisnes maksuhalduri tegevuse takistamine.
Olukorras, kus kohus tuvastab, et isik on toime pannud koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo (KarS § 2 lg 2) ning puuduvad kriminaalasja menetlust kõrvaldavad asjaolud (KrMK § 5), on kohtul võimalik jätta isik süüdi tunnistamata üksnes juhul, kui kohus asub seisukohale, et konkreetne kuriteokoosseis ei ole põhiseadusevastasuse tõttu kohaldatav. Kohtualuse süüditunnistamine või õigeksmõistmine ei sõltu isikule inkrimineeritava kuriteo eest ette nähtud karistuse rangusest. Kohtualuse süüd vähendavate erandlike asjaolude esinemine võib vastavalt KarS § 61 lg-le 1 anda aluse karistuse kohaldamiseks alla seaduses sätestatud alammäära, kuid mitte isiku õigeksmõistmiseks.
Kohtualuse õigeksmõistmine alusel, mida seadus ette ei näe, on käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena AKKS § 39 lg 4 tähenduses, kuna see takistab seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tegemist.
|
| 3-1-1-39-04
|
Riigikohus |
18.06.2004 |
|
KarS § 390 lg 1 dispositsiooni sõnastuse kohaselt on maksudeklaratsiooni maksuhaldurile tähtpäevaks esitamata jätmisega juhul, kui süüdlasele on sama teo eest kohaldatud väärteokaristust või kui selle tulemusel jäi maksudena laekumata 500 000 krooni või enam, kuriteokoosseis täidetud. KarS § 390 lg-s 1 loetletud mõne teo tuvastamisel puudub vajadus hakata eraldi tõendama seda, kas ja kuivõrd on see tegu takistanud maksuhalduri tegevust (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-23-04).
Kui isik ei tee maksustamisperioodil väljamakseid, millelt tuleb tasuda või kinni pidada sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse makseid, puudub tal vastavas osas ka deklareerimiskohustus (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-22-04 ja 3-1-1-23-04). Isik saab vastutada äriühingu sotsiaalmaksu ja kohustusliku kogumispensioni ning töötuskindlustuse maksete kohta käivate deklaratsioonide esitamisega hilinemise eest üksnes nende maksustamisperioodide osas, mil äriühingul oli vastav maksu- või kinnipidamiskohustus.
|
| 3-1-1-62-04
|
Riigikohus |
22.06.2004 |
|
Kohtulikult karistatud isikute Euroopa konventsiooni (edaspidi Konventsioon) alusel toimuv karistuse muutmine elukohariigis ei kujuta endast elukohariigis uue karistuse mõistmist, seega ei saa lähtuda KarS §-st 56. Konventsiooni artikkel 11 p-s 1 "d" on sätestatud vaid see, et elukohariik ei tohi karistuse muutmisel raskendada isiku karistusmäära. Karistusmäär väljendab üksnes mingi karistusliigi kvantitatiivset mõõdet, mitte aga karistusliigiga seonduvat karistuse iseloomu. Konventsiooni artikkel 11 p 1 "b" teleoloogilise tõlgenduse kohaselt on välistatud karistuse muutmisel ka karistuse asendamine üldkasuliku tööga, samuti karistusest tingimuslik vabastamine.
Piirituse ja narkootilise aine salakaubaveo katse moodustavad ideaalkogumi, mille eest tuleb KarS § 63 lg 1 alusel mõista üks karistus.
|
| 3-1-1-63-04
|
Riigikohus |
29.06.2004 |
|
Kui kohus on jätnud uurimata ja kontrollimata olulise asjaolu, lahendamaks küsimust, kas isiku teos esinevad väärteo tunnused, siis selline rikkumine on oluline väärteomenetlusõiguse rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes, sest see on kaasa toonud põhjendamatu kohtuotsuse.
Juhiloa väljaandnud asutuse poolt juhtimisõiguse peatamine on haldusmenetlus, millele LS § 1 lg-st 2 tulenevalt kohaldatakse HMS sätteid, arvestades liiklusseaduse erisusi.
|
| 3-1-1-56-04
|
Riigikohus |
30.06.2004 |
|
Vallavalitsuse vanemmaakorraldaja on ametiisik seetõttu, et talle oli ametijuhendiga pandud järelevalveülesanded ja tal oli sellest tulenev õiguspädevus vallas vastavate järelevalvetoimingute tegemiseks.
Kui vallavalitsuse juhtivtöötajad on läbi viinud maaüksuse enampakkumisega erastamise tingimustes, kus see ei olnud seaduse järgi lubatud ja mis välistas võimaluse kaaluda selle maaüksuse kasutamist maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjektide esitatud erastamistaotluste võimalikult ulatuslikuks rahuldamiseks, siis selline käitumine kahjustab omavalitsusüksuse autoriteeti ja prestiiži. Kui vallavalitsuse juhtivtöötajad rikuvad oma ametiseisundit ära kasutades seadusi, mille tulemusena seatakse ohtu vallaelanike huvid, ei oma vallavalitsus enam vajalikku autoriteeti kohalike elanike silmis. Antud olukorras tuleb tekitatud mittevaraline kahju hinnata oluliseks kahjuks.
Tunnistades isiku süüdi kuriteos, mille aegumistähtaeg on möödunud, on kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust, sest KarS § 81 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi kuriteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud aegumise tähtaeg.
|
| 3-1-1-60-04
|
Riigikohus |
01.07.2004 |
|
Varastatud pangakaardi ja PIN-koodi lehe kasutamise teel teise isiku tema arveldusarvelt raha väljavõtmine tuleb kvalifitseerida vargusena. Sellistel juhtudel kasutab süüdlane rahatähtede üle oma valduse kehtestamiseks pangakaarti kui riista, millega kõrvaldatakse tõke võõra vara juurde pääsemiseks. Pangaautomaadi väljutamisavas olev rahasumma kuulub kannatanule, olenemata sellest, kes pangakaardi ja PIN-koodi sisestas. Selle rahasumma äravõtmise hetkel lõpeb valduse murdmine ja võõras raha võetakse ära, so. pannakse toime varavastane kuritegu. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 02.07.2015, nr 3-1-1-36-15, p-d 11-15)
|
| 3-1-1-74-04
|
Riigikohus |
08.07.2004 |
|
On ebaõige seisukoht, et kui isik pole piisavalt hoolas kontrollimaks, kas ta on veel õigel (oma) raielangil või juba valel (võõral), siis on igal juhul tegemist vargusega. Varguse koosseisu realiseerimiseks on nõutav, et isik tahaks teadvalt võõrast asja enda vara hulka pöörata. Sellise tahtluse esinemine või puudumine kuulub tõendamisesemesse ning KrMK § 274 p 3 kohaselt tuleb kohtuotsuses esitada motiivid selle kohta miks ja millistele tõenditele rajab kohus selles osas oma otsuse.
Kui ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda see, et ta ei peaks üldse analüüsima apellatsioonkaebustes esitatud argumente. Seda enam, kui neis väidetakse, et esimese astme kohus rikkus asja arutamisel menetlusnorme. Selliseid väiteid kontrollides on välistatud ja lubamatu viidata AKKS § 29 lg-le 5, kuna nende argumentide suhtes ei ole esimese astme kohus saanudki seisukohta võtta (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-134-03).
Antud juhul tahtluse esinemine või puudumine kuulub tõendamisesemesse ning KrMK § 274 p 3 kohaselt tuleb kohtuotsuses esitada motiivid selle kohta miks ja millistele tõenditele rajab kohus selles osas oma otsuse. Kui kohus on jätnud otsuse isiku tahtluse osas motiveerimata, siis on tegemist kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisega AKKS § 39 lg 3 p 7 kohaselt, mis toob kaasa kohtuotsuse tühistamise. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
|
| 3-1-1-82-04
|
Riigikohus |
28.09.2004 |
|
Juriidiline isik kui õiguslik abstraktsioon saab tegutseda üksnes füüsiliste isikute kaudu, s.o seaduses ettenähtud juhtudel saab füüsiliste isikute tegusid omistada ka juriidilisele isikule. Seetõttu vastutab juriidiline isik KarS § 14 lg 1 kohaselt üksnes teo eest, mille on toime pannud tema organ või juhtivtöötaja. Juriidiline isik vastutab vaid juhul, kui tema organi või juhtivtöötaja käitumises esinevad kõik deliktistruktuuri elemendid. Juriidilise isiku vastutus tuleb avada tema organi liikmete või juhtivtöötaja tegevuse kaudu. Erandjuhtudel (nt organisisese salajase hääletuse puhul) ei ole vajalik välja selgitada organi iga konkreetse liikme tegevust, kui on ilmne, et õiguserikkumisele viinud otsuse langetamisel vastas organi liikmete tegevus deliktistruktuuri kõigile elementidele. Lisaks eelnevale tuleb ka tuvastada, et vastav organ või juhtivtöötaja tegutses juriidilise isiku huvides.
Kui plakat sisaldab lisaks uusaastatervitusele ka hasartmängukorraldaja (kasiino) logo, on tegemist reklaamiga. Seda põhjusel, et koos uusaastatervituse edasiandmisega tutvustatakse ka kasiino kaubamärki, kusjuures koosmõjus uusaastasoovidega kujundatakse inimestes positiivset suhtumist mainitud kaubamärgi all tegutsevate hasartmängukohtade suhtes. Seega on tegemist teabega, mille eesmärgiks on teenuse müügi suurendamine, mistõttu selle avaldamise puhul on tegemist reklaamiga RekS § 2 lg 1 tähenduses. Kaubamärgiomanik peab kaubamärgi (tunnuslause) avalikustamisel arvestama reklaamiseaduse piirangutega. Kui kaubamärgi avalikustamine kujutab endast reklaami, tuleb lähtuda RekS § 19 lg-s 1 sätestatust. Antud juhul kutsub tunnuslause hasartmängus osalema, sest seondub võiduvõimalusega (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-2-03).
|
| 3-1-1-86-04
|
Riigikohus |
07.10.2004 |
|
KarS § 115 süüteokoosseisu kandvaks mõtteks on lähtekoht, et tagajärje (surma) kutsub enda õigusvastase käitumisega esile kannatanu, tapmine on reaktsioon varasemale kehalisele (vägivald) või vaimsele (solvamine) haavamisele. KarS § 115 kohaldamist ei välista asjaolu, kui isiku liikumapanevaks jõuks oli nt kättemaksumotiiv, mida võivad täiendada (kuid ei pea täiendama) meeleheide, enda väljapääsmatu olukorra tunnetamine vms.
KarS § 115 objektiivse külje jaatamiseks on vaja tuvastada põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise vahel. Provokatsioon võib olla ka pikaajaline või süstemaatiline ning seda tuleb käsitada üksikutest vägivalla- või solvamistegudest koosneva tervikteona, st kannatanu(te) käitumisele tuleb terviksituatsiooni silmas pidades anda üldhinnang. Erutusseisund pole pelgalt meditsiiniline mõiste, mille peaks ja saaks tuvastada üksnes ekspertiisi käigus, vaid lisaks saab selle kindlaks teha ka kannatanu(te) käitumisele antava hinnanguga kriminaalasja menetlemisel. Seejuures tuleb aga tuvastada kannatanu vägivaldne või solvav tegu, mis vahetult vallandas süüdlase emotsionaalse reaktsiooni.
Apellatsioonikohus arutab süüdistust täies mahus nii asjaolude kui ka õigusliku käsitluse ning järelmite suhtes. Tegemist on iseseisva põhimenetlusega, mille tulemusena peab kohus langetama otsuse tõendite vaba hindamise tulemusel ja enda vabalt kujunenud siseveendumuse järgi. Kui apellatsiooni esemeks on muuhulgas ka karistuse suurus, on kohus pädev mõistma uue karistuse vastavalt KarS § 56 lg-le 1.
|
| 3-1-1-85-04
|
Riigikohus |
18.10.2004 |
|
Isiku teadlikkus narkootiliste ainete tootmise vastu suunatud kanepi kasvatamise põhimõttelisest keelust ei välista iseenesest tema võimalikku eksimust selles, et keelatud on ka ühe kanepitaime ilma loata kasvatamine dendraariumis teaduslikul eesmärgil. Tavaarusaama järgi toimiv isik ei pruugi ühe kanepitaime dendraariumis teaduslikul eesmärgil kasvatamist käsitada kanepi ebaseadusliku kasvatamisena (eksimus subsumeerimises).
Selgitamaks, kas isiku eksimus oma teo keelatuses on vältimatu või mitte, tuleb eeskätt hinnata, kas isikul oli objektiivselt põhjust kahelda teo õiguspärasuses. Sellise hinnangu andmisel on oluline teiste asjaolude kõrval arvestada ka isiku objektiivselt ebaseadusliku käitumise ulatust ja intensiivsust. Mida vähemintensiivsem on keelueksimuses tegutsenud isiku käitumisega põhjustatud kahju või oht keelunormiga kaitstavale hüvele, seda vähem on alust eeldada, et isik oleks pidanud oma teo õiguspärasuses kahtlema. Samuti tuleb keelueksimuse välditavuse hindamisel arvestada, kas juhul, kui isikul oleks tekkinud kahtlus oma teo õiguspärasuses ja ta oleks õiguslikku olukorda mõistlikul viisil kontrollinud, kõrvaldanuks selline kontroll eksimuse.
Sisustades taime kasvatamise mõistet KarS § 188 tähenduses, ei saa piirduda pelgalt agrotehnilise aspektiga, lugedes taime kasvatamiseks üksnes maaviljeluse tehnoloogia võtete rakendamist taime kasvu soodustamiseks.
KrMS § 202 näol on tegemist prokuratuurile antud kaalutlusõigusega, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada kriminaalrepressiooni kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas. Siinkohal peab prokuratuur talle antud kaalutlusõiguse teostamisel lähtuma PS §-st 11 tulenevast proportsionaalsuse põhimõttest.
|
| 3-1-1-70-04
|
Riigikohus |
19.10.2004 |
|
Kuna deklaratsioonides ei esitanud valeandmeid mitte äriühingu organ või juhtivtöötaja, vaid äriühingu volitatud esindaja, siis vastavalt KarS § 14 lg-le 1 puudub alus juriidilise isiku karistusõiguslikuks vastutuseks (vt Riigikohtu lahend nr 3-1-1-82-04).
Nii teo HÕS § 141 lg-s 3 ettenähtud haldusõiguserikkumise kui ka MKS § 152 lg-s 1 ettenähtud väärteo objektiivne koosseis ei eelda erisubjektina maksukohuslast, vaid näeb ette vastutuse maksuhaldurile valeinformatsiooni või võltsitud dokumentide või deklaratsioonis valeandmete esitamise eest mistahes isiku poolt, kes on õiguslikult kohustatud deklaratsioone esitama. Selline kohustus ei pea tulenema mitte üksnes maksuõiguslikust suhtest Maksu- ja Tolliametiga, vaid ka muudest õigussuhetest maksukohustuslasega.
|
| 3-1-1-99-04
|
Riigikohus |
21.10.2004 |
|
Hinnates, kas tegemist on õiguslikult ühe või mitme erineva teoga, tuleb tähelepanu pöörata selle teo objektiivsele avaldumisele. Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-4-04).
KarS § 184 lg-s 1 üldmõiste "käitlemine" abil on avatud kataloogina kriminaliseeritud erinevad osateod, millest igaüks eraldivõetuna võib realiseerida süüteokoosseisu. Seadusandja on tahtnud muuta narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise karistatavaks kõikides selle võimalikes avaldumisvormides. Kuid isikut ei või karistada iga osateo toimepanemise eest eraldi, sest see käsitlus viiks nn teoühtsuse põhimõtte rikkumiseni ja eraldaks ühtse inimkäitumise kunstlikult erinevateks osategudeks. Süüteokoosseisu objektiivses küljes kirjeldatud erinevad osateod võivad konkreetsel juhul moodustada terviku, mida ei saa loogiliselt ega ka õiguslikult üksteisest eristada (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-4-04).
Kriminaalasja analüüs peab vastama õiguspraktikas ja -teoorias omaksvõetud reeglitele. Isiku käitumises karistatava teo olemasolu või puudumise kontrollimisel tuleb lähtuda KarS kehtimahakkamisel rakendunud kolmeastmelisest deliktistruktuurist. Olulisena tuleb kohtuotsuse selguse ja mõistetavuse seisukohalt silmas pidada lahenduskäigu vastavust deliktistruktuurile (vt ka Riigikohtu otsust nr 3-1-1-148-03).
Üksnes siis kui esimese astme kohtu otsus jäetakse muutmata, on õigus ringkonnakohtu otsuses esimese astme põhjendusi mitte korrata (AKKS § 29 lg 5). Kuid see erand kehtib üksnes nende asjaolude ja tõendite kohta, mida on esimese astme kohtus tuvastatud ja hinnatud. Asjaolu, et ringkonnakohus ei pea vajalikuks esimese astme kohtu otsust muuta, ei tähenda, et üldse ei pea analüüsima apellatsioonkaebuses esitatud argumente (vt ka Riigikohtu otsused nr 3-1-1-6-02 ja 3-1-1-134-03).
|
| 3-1-1-81-04
|
Riigikohus |
09.11.2004 |
|
Omakasulised süüteod omandi vastu ei sisalda koosseisulise tunnusena varalist kahju. Teo toimepanemiseks piisab, kui asi on omanikult ära võetud või oma kasuks pööratud. Samas on omakasuliste süütegude puhul äravõetud või oma kasuks pööratud asja väärtuse tuvastamisel siiski teatud tähendus. Sellest võib oleneda süüteo kvalifitseerumine väär- või kuriteona, toimepanemise suur ulatus vms. Samuti võib varalise kahju suurust arvesse võtta karistuse mõistmisel tõusetuvate küsimuste lahendamisel.
Omakasulised süüteod omandi vastu ei sisalda koosseisulise tunnusena varalist kahju. Teo toimepanemiseks piisab, kui asi on omanikult ära võetud või oma kasuks pööratud. Samas on omakasuliste süütegude puhul äravõetud või oma kasuks pööratud asja väärtuse tuvastamisel siiski teatud tähendus. Sellest võib oleneda süüteo kvalifitseerumine väär- või kuriteona, toimepanemise suur ulatus vms. Samuti võib varalise kahju suurust arvesse võtta karistuse mõistmisel tõusetuvate küsimuste lahendamisel.
Asjaolul, et omanik on end ühel või teisel viisil kauba kaotsimineku või riknemise eest kindlustanud, ei ole süüdlase karistusõigusliku kohtlemise seisukohalt tähtsust, sest see tähendab vaid teistsugust võimalust kahju sissenõudmisel.
Kui süüdistatavale juba eeluurimisel omistatud käitumine (faktilised asjaolud) jäid muutumatuteks ning kohus andis käitumisele vaid teistsuguse õigusliku hinnangu, siis ei ole kohus isiku olukorda raskendanud. Kohtu kohustust mitte piirduda üksnes süüdistuses märgitud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid anda teole, milles kohtualust süüdistatakse, omapoolne õiguslik hinnang, tuleneb KrMK § 263 lg 1 p-st 3. Selline õiguslik hinnang ei tohi aga kaasa tuua olukorda, kus kohtualusele oleks võimalik mõista rangem karistus, kui see, mille vastu tal oli kohtuistungi vältel võimalik end kaitsta.
|
| 3-1-1-109-04
|
Riigikohus |
19.11.2004 |
|
Isik vastutab lepingust tuleneva nõude realiseerimata jätmise eest üksnes ulatuses, mille osas on võimalik kindla teadmisega külgneva tõenäosusega väita, et pankrotiavalduse esitamisel oleks see võlgniku pankrotimenetluse käigus rahuldatud (vt põhjuslik seos tegevusetusdelikti puhul Riigikohtu otsused nr 3-1-1-71-02 ja nr 3-1-1-28-02) Samuti tuleb arvestada, et isikule süüksarvatud kahju näol on tegemist saamata jäänud tuluga. Saamata jäänud tulu kui kahju liigi suuruse kindlakstegemisel peab olema tuvastatud, et saamata jäänud tulu nõue oleks olnud tõenäoliselt tasutav. Sellise hinnangu andmiseks tuleks hinnata tõendeid, mis kajastaksid võlgniku tegelikku majanduslikku ja varalist seisu ning seda mitte üksnes bilansiliste andmete alusel (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-58-03 p 13).
Kahju tekitamine majanduslikult otstarbeka käitumise kohustuse tahtliku rikkumise teel on käsitatav ametiseisundi ärakasutamisena, mis muude tingimuste täidetuse korral toob kaasa karistusõigusliku vastutuse. Majanduslikult otstarbeka käitumise kohustuse rikkumine tuleb sisustada igal üksikjuhul eraldi, lähtudes konkreetsetest asjaoludest ja majanduskäibes mõistlikuks loetavast käitumisest. Majanduslikult otstarbeka käitumise nõudega ei ole vastuolus põhjendatud äririski võtmine.
Saamata jäänud tulu kui kahju liigi suuruse kindlakstegemisel peab olema tuvastatud, et saamata jäänud tulu nõue oleks olnud tõenäoliselt tasutav. Sellise hinnangu andmiseks tuleks hinnata tõendeid, mis kajastaksid võlgniku tegelikku majanduslikku ja varalist seisu ning seda mitte üksnes bilansiliste andmete alusel (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-58-03 p 13).
Juhul, kui ametiseisundi kuritarvitamises või ametialases lohakuses esitatud süüdistuses on välja toodud õigusnorm, mille alusel tekkis isikul kohustus käituda majanduslikult kõige otstarbekamalt, samuti põhjused, miks isiku tegelikku käitumist ei saa lugeda majanduslikult otstarbekaks, pole alust rääkida süüdistuse ebakonkreetsusest.
|
| 3-1-3-5-04
|
Riigikohus |
22.11.2004 |
|
Isiku süüditunnistamine 13.01.1995. a jõustunud KrK § 148-1 lg 7 redaktsiooni järgi ja 20.07.1993. a jõustunud KrK § 148-4 järgi enne nende karistusnormide kehtima hakkamist toime pandud tegude eest on vastuolus Euroopa Inimõiguste Konventsiooni art 7 lõikega 1.
Tulenevalt PS §-st 15 võib menetluse taasavamine Eesti kohtus pärast Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi: Kohus) otsust osutuda vajalikuks, vaatamata asjaolule, et menetlusseadustik selleks otsest alust ei anna. Menetluse taasavamise üle otsustamisel tuleb teha kindlaks, kas menetluse taasavamine on Kohtu tuvastatud Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga tagatud õiguse rikkumise või sellega põhjuslikus seoses oleva rikkumise heastamiseks vajalik ja kohane (vt Riigikohtu üldkogu otsus nr 3-1-3-13-03).
|
| 3-1-1-123-04
|
Riigikohus |
06.12.2004 |
|
Kuigi varguse puhul puudub vajadus tuvastada, kuhu varastatu toimetatakse, on varastatu üle peremehesarnase oleku loomise üheks võimaluseks vaieldamatult ka selle peitmine. Peitmine seda tähendabki, et ei ole teada, mida asjaga edasiselt tehakse - ta muudetakse kättesaamatuks. Isegi kui peitmiskoht hiljem tuvastatakse, ei muuda see peitmise fakti. Seega nii nagu varguse puhul ei ole oluline varguse lõpuleviiv osa ehk see, kuhu varastatu pannakse, ei ole see määravaks ka peitmise puhul.
Kuigi linnakohtu otsuses loetletakse kohtuistungil uuritud tõendeid, puuduvad selles uuritud tõenditele tuginevad argumendid. Vastavalt AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatule oli ringkonnakohus õigustatud saatma kriminaalasja maa- või linnakohtule uueks arutamiseks, kui ta tuvastas maa- või linnakohtu otsuses motiivide puudumise (vt ka RKKK 3-1-1-47-04). (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700)
|
Facebook
Twitter