https://www.riigiteataja.ee/kohtulahenditeLiigitusAlamMenyy.html

https://www.riigiteataja.ee/gfx/indicator.gif

Kohtulahendite liigitus

Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane
Kohtuasja nrKohusLahendi kpSeotud sätted Märksõnad ja annotatsioonid kuva annotatsioonid peida annotatsioonid
3-1-1-124-04 PDF Riigikohus 23.12.2004

Andmete kogumise eesmärgiga ehk kavatsetusega KarS § 137 mõttes on tegemist juba siis, kui isik püüab saada käsitletava kuriteo teoobjekti kohta mingeid andmeid, kui nende andmete saamine ongi tema tegevuse liikumapanevaks jõuks. Kavatsetusega on tegemist ka siis, kui tagajärje saabumise osas puudub kindlus ning selle saabumist peetakse võimalikuks.


KarS §-s 137 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis sisaldab seaduses sätestatud jälitustoimingute tegemist teise inimese suhtes jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt. Teiseks isikuks võib olla nii isik, kelle isikusamasus on eraviisilise jälitustegevuse subjektile teada, kui ka võõras isik (vt ka RKKK lahendid nr 3-1-1-69-01 ja 3-1-1-69-01). Andmete kogumise eesmärgiga ehk kavatsetusega KarS § 137 mõttes on tegemist juba siis, kui isik püüab saada käsitletava kuriteo teoobjekti kohta mingeid andmeid, kui nende andmete saamine ongi tema tegevuse liikumapanevaks jõuks. Kavatsetusega on tegemist ka siis, kui tagajärje saabumise osas puudub kindlus ning selle saabumist peetakse võimalikuks. KarS §-ga 137 kaitstakse kõiki, s.h elulisi ja tööalaseid andmeid, ning oluline ei ole nende kvaliteet kuriteo toimepanija jaoks.

3-1-1-158-05 PDF Riigikohus 13.03.2006

Esemed, mille käitlemine on KarS § 418 järgi kriminaliseeritud, on määratletud laialt ning kuna neist esemeist tulenev abstraktne oht on olemuslikult erinev, on seadusandja laialt määratlenud ka võimaliku sanktsiooni. Kui süüdistust sisustab vaid ühe jahipüssipadruni ebaseaduslik käitlemine, isiku käitumises puuduvad vahetult kuritegu raskendavalt iseloomustavad asjaolud, eseme valdus on pigem juhuslikku laadi ning tegemist on vähese ohtlikkusastmega esemega (eseme tsiviilkäive ei ole põhimõtteliselt keelatud, vaid piiratud), tuleb sanktsiooniliigi valikul reeglina esmalt vaagida rahalist karistust (vt ka RKKKo nr 3-1-185-04).


KarS § 418 on abstraktne ohudelikt, millega kaitstakse ühiskonnas üldiselt eksisteerivat turvalisust. Esemed, mille käitlemine on antud sättega kriminaliseeritud, on määratletud laialt - nendeks on tulirelv, selle oluline osa ja ka laskemoon. Kuna juba neist esemeist tulenev abstraktne oht on olemuslikult erinev, on seadusandja laialt määratlenud ka võimaliku sanktsiooni. Reeglina on antud koosseisu tähenduses tulirelv õigushüve enam kahjustava olemusega kui seda on laskemoon. Seejuures võivad tähendust omada sellised tunnused nagu eseme käitlemise eesmärk, valduse tekkimise asjaolud, kogus jne. Samuti tuleb arvestada, et kui mingi ese on ka paigutatav KarS § 418 nimetatud koosseisulise tunnuse alla (nt laskemoon), siis millise ohtlikkuse astmega esemega on tegemist konkreetse koosseisulise tunnuse mõttes (kas on tegemist nt tavalise jahipadruniga või sõjaväes kasutatava lahingmoona või hoopis selle enamohtliku, keelatud alaliigiga jne). Kui isiku käitumises puuduvad vahetult kuritegu raskendavalt iseloomustavad asjaolud, eseme valdus on pigem juhuslikku laadi, tegemist on vähese ohtlikkusastmega esemega (eseme tsiviilkäive ei ole põhimõtteliselt keelatud, vaid piiratud) ning tema kogus on minimaalne (süüdistust sisustab vaid ühe jahipüssipadruni ebaseaduslik käitlemine), tuleb sanktsiooniliigi valikul reeglina esmalt vaagida rahalist karistust (vt ka RKKKo nr 3-1-185-04).


KarS §-s 137 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis ei sisalda teona mitte üksnes varjatud jälgimist kui ühte jälitustoimingut, vaid seaduses (KrMS III peatüki 8 jaos, Jälitustegevuse seaduse §-des 71 ja 12 ning Julgeolekuasutuste seaduse §-des 23, 25 ja 26) sätestatud mistahes jälitustoimingute tegemist teise inimese suhtes jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt. KarS § 137 mõttes ei ole karistatav mitte teist isikut puudutavate andmete omamine ja talletamine kui selline, vaid nende andmete saamine ebaseaduslikus korras jälitustoimingute teostamisega. Antud süüteokoosseisu objektiivne koosseis on blanketne ja seda tuleb sisustada jälitustoimingu teostamisega viidatud seaduste tähenduses, st tuleb tuvastada konkreetne jälitustoiming, mille isik toime pani ja näidata, millisest õigusnormist lähtudes on süüdistuses kirjeldatud tegevus tunnistatud ebaseaduslikuks. Kui on tuvastatud kellegi suhtes jälitustoimingu lubamatu toimepanemine, on tegemist juba sedavõrd intensiivse eneseteostusvabaduse ja enesemääramisõiguse riivega, et tähendust ei oma süüteokoosseisu realiseerituse seisukohalt, millist laadi olid saadud andmed (vt RKKKo nr 3-1-1-124-04). Jälitustoimingu spetsiifika kehtiva seaduse tähenduses ongi ennekõike salajasus ning täielikult ainetu on seetõttu väide, et jälitustoiming KarS § 137 mõttes saab olla ka avalik.


Isiku süüditunnistamine konkretiseerimata süüdistuses on kaitseõiguse eiramine, mis tuleb tunnistada kriminaalmenetluse seaduse oluliseks rikkumiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-122-03). Isik peab aru saama, milles teda süüdistatakse ning kohaldatav säte ei tohi olla tema jaoks üllatuslik (vt RKKKo nr 3-1-1-139-05).

3-1-1-5-09 PDF Riigikohus 26.03.2009

Jälitustoimingute tegemine on osa jälitustegevusest. Üldistavalt võib öelda, et jälitustoiminguga kogutakse ja töödeldakse salaja või varjatult isikuandmeid, mille käigus sekkutakse jälitatava (aga sageli paratamatult ka kolmandate isikute) põhiseaduslikult kaitstavate õiguste sfääri. Enda telefonivestluse kuulamine ja lindistamine ei vasta ühelegi seaduses kirjeldatud jälitustoimingule, sest enda telefonikõnet ei saa isik ise salaja ega varjatult pealt kuulata ega sellel eesmärgil lindistada. Neil põhjustel ei teki eraelulise vestluse salvestise kui tõendi lubatavuse otsustamisel küsimust võimaliku eraviisilise jälitustegevuse kohta KarS § 137 tähenduses.


Eraeluline telefonikõne salvestis on teabesalvestis KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Teabesalvestise vahetul uurimisel tuleb see teha KrMS § 15 tähenduses kohtule tajutavaks võimalikult vahetul viisil, kohtus vahetu kuulamisega.


Eraelulise sfääri, sh kommunikatsioonivahendite kaudu edastatud sõnumi saladus on kaitstud KarS §-ga 137. Jälitustoimingute tegemine on osa jälitustegevusest. Üldistavalt võib öelda, et jälitustoiminguga kogutakse ja töödeldakse salaja või varjatult isikuandmeid, mille käigus sekkutakse jälitatava (aga sageli paratamatult ka kolmandate isikute) põhiseaduslikult kaitstavate õiguste sfääri. Enda telefonivestluse kuulamine ja lindistamine ei vasta ühelegi seaduses kirjeldatud jälitustoimingule, sest enda telefonikõnet ei saa isik ise salaja ega varjatult pealt kuulata ega sellel eesmärgil lindistada. Neil põhjustel ei teki eraelulise vestluse salvestise kui tõendi lubatavuse otsustamisel küsimust võimaliku eraviisilise jälitustegevuse kohta KarS § 137 tähenduses.


Põhiseaduse §-s 43 sätestatud põhiõigust edastatavate sõnumite saladusele kaitseb KarS § 156. Karistusseadustiku selles paragrahvis sätestatud süüteo subjektiks võib olla vaid isik, kes ei olnud sõnumi adressaat või adressant. See tähendab, et ei ole kehtestatud isiku vastutust talle enesele suunatud sõnumite mis tahes viisil talletamise ja avalikustamise eest.

3-1-1-93-15 PDF Riigikohus 20.11.2015

On võimalik olukord, kus täideviija teotahtlus on põhjustatud korraga mitme eraldi tegutseva kihutaja kallutamisteost, kusjuures ühe kihutaja teost eraldivõetuna teotahtluse esilekutsumiseks ei piisaks (nn kumulatiivne põhjuslikkus). Lisaks tuleb silmas pidada, et kihutamise puhul ei ole nõutav mitte naturalistlik, vaid psüühiline ehk hüpoteetiline kausaalsus kihutamise ja teotahtluse tekkimise vahel. (p 81)

Karistusõiguslikult ei ole korrektne arusaam, nagu eeldaks isiku karistamine kuriteost osavõtu eest selle tuvastamist, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud (3-1-1-6-11, p 13.5; 3-1-1-43-10, p 16). (p 81)


Jätkuva süüteo korral on kihutamisega KarS § 22 lg 2 mõttes tegemist ka siis, kui täideviija tahtlust hoitakse pärast esimest osategu üleval, kallutades teda toime panema täiendavaid osategusid, mida isik muidu ei oleks toime pannud. (p 110)


KarS §-s 137 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis ei sisalda teona üksnes varjatud jälgimist kui ühte jälitustoimingut, vaid seaduses sätestatud mistahes jälitustoimingute tegemist teise inimese suhtes jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt (3-1-1-124-04, p 10). Kõnealuse süüteokoosseisu objektiivne koosseis on blanketne ja seda tuleb sisustada jälitustoimingu tegemisega, st tuleb tuvastada konkreetne jälitustoiming, mille isik toime pani, ja näidata, millisest õigusnormist lähtudes on süüdistuses kirjeldatud tegevus tunnistatud ebaseaduslikuks (3-1-1-158-05, p 8). ( p 85)


Karistusõiguslikult ei ole korrektne arusaam, nagu eeldaks isiku karistamine kuriteost osavõtu eest selle tuvastamist, et ilma osavõtuteota oleks põhitegu üldse ära jäänud (3-1-1-6-11, p 13.5; 3-1-1-43-10, p 16). (p 81)


Kui ilmneb, et täideviija teotahtluse tekkimisel ei ole kihutamises süüdistatava isiku mõjutamistegevusega KarS § 22 lg 2 kohaldamiseks nõutavat põhjuslikku seost, ei anna see automaatselt alust süüdistatavat õigeks mõista. Lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tulenevast aktiivsest rollist materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel, peab kohus sellises olukorras eeskätt kontrollima, kas süüdistatava käitumine vastab kaasaaitamise tunnustele või mitte. Kaasaaitamisteona käsitatakse ka tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust (RKKK 3-1-1-4-12, p 10 ja 3-1-1-6-11, p 13.5). Osa kuritegude puhul võib kõne alla tulla ka vastutus kihutamiskatse eest KarS § 221 järgi. (p 114)


On võimalik olukord, kus täideviija teotahtlus on põhjustatud korraga mitme eraldi tegutseva kihutaja kallutamisteost, kusjuures ühe kihutaja teost eraldivõetuna teotahtluse esilekutsumiseks ei piisaks (nn kumulatiivne põhjuslikkus). Lisaks tuleb silmas pidada, et kihutamise puhul ei ole nõutav mitte naturalistlik, vaid psüühiline ehk hüpoteetiline kausaalsus kihutamise ja teotahtluse tekkimise vahel. (p 81)

Kallutamine KarS § 22 lg 2 mõttes tähendab täideviijas teotahtluse tekitamist, tema teootsuse esilekutsumist. KarS § 22 lg 2 mõttes ei ole võimalik kallutada isikut, kellel on põhiteo tahtlus juba olemas. Samas võib vastutus kihutamise eest kõne alla tulla siis, kui teootsuse juba langetanud isikut kallutatakse panema toime tema poolt kavandatuga võrreldes oluliselt teistsugust kuritegu (nn ümberkihutamine), aga ka siis, kui kallutamine on suunatud algses teootsuses sisalduva ebaõigussisu olulisele suurendamisele (nt veenab kihutaja täideviijat võtma varguse käigus ära kavandatud ühe asja asemel kümme asja). Jätkuva süüteo korral on kihutamisega KarS § 22 lg 2 mõttes tegemist ka siis, kui täideviija tahtlust hoitakse pärast esimest osategu üleval, kallutades teda toime panema täiendavaid osategusid, mida isik muidu ei oleks toime pannud. (p 110)

Kui ilmneb, et täideviija teotahtluse tekkimisel ei ole kihutamises süüdistatava isiku mõjutamistegevusega KarS § 22 lg 2 kohaldamiseks nõutavat põhjuslikku seost, ei anna see automaatselt alust süüdistatavat õigeks mõista. Lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tulenevast aktiivsest rollist materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel, peab kohus sellises olukorras eeskätt kontrollima, kas süüdistatava käitumine vastab kaasaaitamise tunnustele või mitte. Kaasaaitamisteona käsitatakse ka tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust (RKKK 3-1-1-4-12, p 10 ja 3-1-1-6-11, p 13.5). Osa kuritegude puhul võib kõne alla tulla ka vastutus kihutamiskatse eest KarS § 221 järgi. (p 114)


Alates 1. jaanuarist 2015 on KarS § 137 järgi karistatav ka juriidilise isiku jälgimine. (p 85).

KarS §-s 137 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis ei sisalda teona üksnes varjatud jälgimist kui ühte jälitustoimingut, vaid seaduses sätestatud mistahes jälitustoimingute tegemist teise inimese suhtes jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt (3-1-1-124-04, p 10). Kõnealuse süüteokoosseisu objektiivne koosseis on blanketne ja seda tuleb sisustada jälitustoimingu tegemisega, st tuleb tuvastada konkreetne jälitustoiming, mille isik toime pani, ja näidata, millisest õigusnormist lähtudes on süüdistuses kirjeldatud tegevus tunnistatud ebaseaduslikuks (3-1-1-158-05, p 8). ( p 85)

Kasutajatunnust ja parooli kasutades veebipõhise meiliteenuse kaudu võõrale e-posti kontole sisenemine ja õigustatud isiku teadmata kontol olevate e-kirjade kohta andmete kogumine on käsitatav e-posti teenuse pakkuja serveri osa varjatud läbivaatusena KrMS § 1265 lg 1 mõttes. (p 89)

Kui KrMS § 1263 lg-s 5 (§ 114 lg-s 3) nimetatud toiming tehakse mõne jälitustoimingu eraviisiliseks tegemiseks või selleks vajalike tehniliste abivahendite paigaldamiseks ja eemaldamiseks, muutub varjatud sisenemine eraviisilise jälitustoimingu osaks ja on muude tingimuste täidetuse korral karistatav ka KarS § 137 lg 1 järgi. (p 91)


Õigusena KarS § 344 tähenduses saab mõista vaid tegelikku õigust. Õiguse omandamise võimaluse all peetakse KarS §-s 344 silmas esmajoones õiguse näiliku omandamise võimalikkust. (p 123)


KrMS § 32 lg 2 ja § 215 lg 1 esimene lause on kriminaalmenetluses e-kirja failide serveripidajalt väljanõudmisel kohaldatavad sõltumata sellest, kuidas e-postkasti kasutaja ja serveripidaja omavahelised õigused ja kohustused ametialase elektronpostkasti kasutamisel on muudel juhtudel reguleeritud. (p 64)


KarS § 156 tagab üksnes PS § 43 kaitsealas ehk kommunikatsiooniprotsessis olevate sõnumite saladust. Kui teabe puutumatust rikutakse viisil, mis ei ole seotud kommunikatsiooniprotsessile omase riski ärakasutamisega ehk mis ei tulene vahetult teabe edastamisest kirja teel või sidevahendi abil, ei saa sellise käitumise eest KarS § 156 järgi karistada. (p 100)

E-kiri on nii PS § 43 kui ka KarS § 156 mõttes kommunikatsiooniprotsessis selle ärasaatmisest kuni saajani jõudmiseni ehk sõnumi teeloleku ajal, mil sõnum on isiku mõjusfäärist väljas ning ta ei saa seda kolmandate isikute eest kaitsta. E-kiri on saajani jõudnud, kui see on muutunud saajale tema e-posti kasutajakonto kaudu kättesaadavaks. Seega kui keegi siseneb ebaseaduslikult võõrale e-posti kontole ja tutvub seal nähtavate kirjadega kontoomaniku enda kasutajatunnuse ja salasõna abil, ei ole tegemist kommunikatsiooniprotsessi sekkumisega ja teda ei saa karistada KarS § 156 järgi. (p 102) Sõltumata sellest, kas e-kiri on saaja elektronposti kontol kättesaadav, võib sellega tutvumine olla käsitatav kommunikatsiooniprotsessi sekkumisena ja KarS § 156 järgi karistatava teona siis, kui toimepanija ei kasuta kirja saaja (ega saatja) e-posti kontot, vaid juurdepääsu kommunikatsiooniprotsessi käigus tekkivale infole, mille üle kirja saajal ega saatjal kontrolli ei ole (nt teenusepakkuja juures säilitatavat e-kirja faili koopiat). (p 103)


Kasutajatunnust ja parooli kasutades veebipõhise meiliteenuse kaudu võõrale e-posti kontole sisenemine ja õigustatud isiku teadmata kontol olevate e-kirjade kohta andmete kogumine on käsitatav e-posti teenuse pakkuja serveri osa varjatud läbivaatusena KrMS § 1265 lg 1 mõttes. (p 89)


Pealtkuulamise või -vaatamisega KrMS § 1263 lg 2 p 2, lg 4 p 2 ja § 1267 mõttes on tegemist üksnes siis, kui n-ö reaalajas jälgitakse edastamisel olevat teavet (nt kuulatakse pealt vahetut suulist vestlust või telefonikõne selle toimumise ajal või vaadatakse pealt tekstisõnumeid nende koostamise ja edastamise ajal). Kui e-kiri, mille kohta teavet kogutakse, ei ole enam ülekandefaasis, vaid on muutunud e-posti kontol kättesaadavaks ja seega adressaadini jõudnud, pole sellega tutvumine teabe pealtvaatamine. (p 92)


Ühe kuriteokahtluse uurimiseks toimetatud läbiotsimise käigus leitud tõend on üldjuhul kasutatav teise kuriteo tõendamiseks ka siis, kui esimene kuriteokahtlus on ära langenud. Seejuures ei ole tähtsust, kas läbiotsimise aluseks olnud kuriteokahtlus langes ära seetõttu, et kinnitust ei leidnud mingid faktilised asjaolud, või põhjusel, et menetleja korrigeeris kuriteokahtluse aluseks olnud süüteokoosseisu tõlgendust. (p 59)

Läbiotsimist saab kuriteokahtluse puudumise tõttu ebaseaduslikuks pidada eeskätt siis, kui on alust arvata, et kohtueelne menetleja teadis juba läbiotsimisi määrates ja toimetades, et menetletavat tegu pole aset leidnud või et see pole kuriteona karistatav, või jättis süüliselt tähelepanuta kuriteokahtlust ilmselgelt välistavad faktilised või õiguslikud aspektid. Uurimistoimingu tegemise eelduseks oleva kuriteokahtluse puudumise äratuntavust tuleb hinnata ex ante, mitte aga ex post. (p 60)

Kui kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega mitteseotud esemeid, saab läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid käsitada kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena (3-1-1-28-14 p 17.2). (p 62)


Süüdistuse või kokkuleppe tekstis peavad kajastuma ka kuriteo subjektiivse koosseisu tunnustele vastavad asjaolud. (p 75)

Ehkki mitme üksikteo lugemine korduvaks või jätkuvaks on õiguslik hinnang, eeldab sellise hinnangu andmine asjasse puutuvate faktiliste asjaolude tuvastamist, mis omakorda nõuab nende piisavalt selget kajastamist süüdistuse tekstis. (p 75)


Riigikogu nõusolek oma liige PS § 76 teise lause mõttes kriminaalvastutusele võtta kehtib edasi ka pärast seda, kui samal isikul tekivad volitused Riigikogu järgmise koosseisu liikmena. Seda ka juhul, kui kriminaalmenetlust Riigikogu liikme suhtes alustati enne 1. jaanuari 2015. (p 49)

KrMS § 32 lg 2 ja § 215 lg 1 esimene lause on kriminaalmenetluses e-kirja failide serveripidajalt väljanõudmisel kohaldatavad sõltumata sellest, kuidas e-postkasti kasutaja ja serveripidaja omavahelised õigused ja kohustused ametialase elektronpostkasti kasutamisel on muudel juhtudel reguleeritud. (p 64)

Enne 1. jaanuari 2015 kehtinud kriminaalmenetluse seadustiku redaktsioon, mis ei näinud menetleja poolt Riigikogu liikme kirjavahetuse väljanõudmiseks ette meetme kohaldajast sõltumatu otsustaja eel- või järelkontrolli, ei ole vastuolus PS § 76 esimese lausega. (p 65)


Kui ilmneb, et täideviija teotahtluse tekkimisel ei ole kihutamises süüdistatava isiku mõjutamistegevusega KarS § 22 lg 2 kohaldamiseks nõutavat põhjuslikku seost, ei anna see automaatselt alust süüdistatavat õigeks mõista. Lähtudes KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tulenevast aktiivsest rollist materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel, peab kohus sellises olukorras eeskätt kontrollima, kas süüdistatava käitumine vastab kaasaaitamise tunnustele või mitte. Kaasaaitamisteona käsitatakse ka tegu, mis vaid toetab ja kinnitab täideviija tahtlust (RKKK 3-1-1-4-12, p 10 ja 3-1-1-6-11, p 13.5). Osa kuritegude puhul võib kõne alla tulla ka vastutus kihutamiskatse eest KarS § 221 järgi. (p 114)

KrMS § 306 lg 1 p-st 3 tuleneb kohtu aktiivne roll materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (3-1-1-55-09 p 20). (p 114)


Kohus võib otsuse põhjendustes analüüsida ka süüdistatava käitumist, mida karistatava teona ei käsitata. Ehkki käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire, ei saa süüdistust sisustada, võib süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. (3-1-1-16-04, p 9; 3-1-1-21-10, p 14) (p 74)


Kriminaalmenetluses on tõendina lubatav ka tõenäolik eksperdiarvamus (3-1-1-63-08, p 17.4 ja 3-1-1-29-14, p 11.2). (p 121)


Süüdistatava valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel välja mõista riigilt süüdistatava, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks. Menetlusvälise isiku võimalik lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest tulenev õigus nõuda süüdistatavalt tema huvides makstud kaitsjatasu hüvitamist on võimalik maksma panna tsiviilkohtumenetluse korras. (Vt ka RKKK 3-1-1-79-14, p 48). (p 137)


KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud (3-1-1-14-14 p 1066). (p 135)


KrMS § 191 lg 3 annab Riigikohtule pädevuse hinnata süüdistataval varasemas menetluses tekkinud menetluskulude suurust, sh valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust ka juhul, kui ükski kohtumenetluse pool ei ole kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust vaidlustanud (3-1-1-14-14 p 1066). (p 135)

Süüdistatava valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel välja mõista riigilt süüdistatava, mitte õigusabiarve tasunud menetlusvälise isiku kasuks. Menetlusvälise isiku võimalik lepingust või lepinguvälisest võlasuhtest tulenev õigus nõuda süüdistatavalt tema huvides makstud kaitsjatasu hüvitamist on võimalik maksma panna tsiviilkohtumenetluse korras. (Vt ka RKKK 3-1-1-79-14, p 48). (p 137)

Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (3-1-1-14-14, p 1065). (p 138)


Valitud kaitsjale kassatsiooni koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud ja millises mitte (3-1-1-14-14, p 1058). (p 133)


Ühe kuriteokahtluse uurimiseks toimetatud läbiotsimise käigus leitud tõend on üldjuhul kasutatav teise kuriteo tõendamiseks ka siis, kui esimene kuriteokahtlus on ära langenud. Seejuures ei ole tähtsust, kas läbiotsimise aluseks olnud kuriteokahtlus langes ära seetõttu, et kinnitust ei leidnud mingid faktilised asjaolud, või põhjusel, et menetleja korrigeeris kuriteokahtluse aluseks olnud süüteokoosseisu tõlgendust. (p 59)

Läbiotsimist saab kuriteokahtluse puudumise tõttu ebaseaduslikuks pidada eeskätt siis, kui on alust arvata, et kohtueelne menetleja teadis juba läbiotsimisi määrates ja toimetades, et menetletavat tegu pole aset leidnud või et see pole kuriteona karistatav, või jättis süüliselt tähelepanuta kuriteokahtlust ilmselgelt välistavad faktilised või õiguslikud aspektid. Uurimistoimingu tegemise eelduseks oleva kuriteokahtluse puudumise äratuntavust tuleb hinnata ex ante, mitte aga ex post. (p 60)

Kui kriminaalasja materjal ei võimalda sedastada, et läbiotsimist toimetades tegutses menetleja läbiotsimismääruse eesmärgist hälbival viisil, s.t otsides just nimelt kriminaalmenetluse esemega mitteseotud esemeid, saab läbiotsimisprotokolli ja läbiotsimise tulemusena saadud tõendeid käsitada kriminaalmenetluses lubatavate tõenditena (3-1-1-28-14 p 17.2). (p 62)

Kriminaalmenetluses on tõendina lubatav ka tõenäolik eksperdiarvamus (3-1-1-63-08, p 17.4 ja 3-1-1-29-14, p 11.2). (p 121)


Kokku: 4| Näitan: 1 - 4

  • Esimene
  • Eelmine
  • 1
  • Viimane

https://www.riigiteataja.ee/otsingu_soovitused.json