III-1/1-11/95
|
Riigikohus |
21.03.1995 |
|
|
| 3-1-1-76-03
|
Riigikohus |
02.06.2003 |
|
Halbade teeolude ja ilmastikutingimuste korral, samuti muude liiklusolusid halvendavate asjaolude esinemisel või piisava sõidukogemuse puudumisel võib lubatud suurimast sõidukiirusest ka oluliselt väiksem kiirus osutuda ülemäära suureks ning võib olla vaadeldav liikluseeskirja rikkumisena (LS § 74-17 - liiklusnõuete rikkumine, kui sellega on tekitatud varaline kahju või inimesele ettevaatamatusest tervisekahjustus).
Tekitatud kahju vabatahtlik hüvitamine ei tee olematuks varalise kahju tekitamist.
|
| 3-1-1-63-03
|
Riigikohus |
11.06.2003 |
|
Kuigi kohtualuse teo ja kannatanu üliraskete kehavigastuste tekitamise vahel on põhjuslik seos ekvivalentsusteooria (conditio sine qua non) mõttes, ei saa ettevaatamatusdelikti spetsiifikat arvestades juhtunut kohtualusele siiski õiguslikult omistada, sest antud liiklussituatsioonis ei saa talle ette heita hoolsuskohustuse rikkumist. Kohtualune oli õigustatud lähtuma usalduspõhimõttest ja eeldama, et ka teised liiklejad ja muud isikud täidavad LE nõudeid.
|
| 3-1-1-90-03
|
Riigikohus |
19.09.2003 |
|
Kui uue seaduse kehtima hakkamisega eelneva seaduse alusel määratud halduskaristus osutub mitte ainult kehtivaks, vaid lisaks sellele ka kriminaalõiguslikku erisubjektsust tingivaks, on tegemist olukorraga, mis KarS § 5 lg 3 mõttes "...muul viisil halvendab isiku olukorda...".
|
| 3-1-1-125-03
|
Riigikohus |
20.10.2003 |
|
KrK § 204 lg 1 on kuritegu, mille spetsiifiline teokirjeldus on blanketse iseloomuga (ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumine), mis tuleb sisustada väljapoole KrK jäävate õigusaktidega.
KarS § 424 erisubjektiks on isik, kes on KrK § 204 lg 1 alusel süüdi mõistetud ohutu liiklemise eeskirjade rikkumise eest, kui sõiduki joobes juhtimine oli põhjuslikus seoses tagajärjega.
KrK § 204 lg 1 on kuritegu, mille spetsiifiline teokirjeldus on blanketse iseloomuga (ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumine), mis tuleb sisustada väljapoole KrK jäävate õigusaktidega.
KarS § 424 erisubjektiks on isik, kes on KrK § 204 lg 1 alusel süüdi mõistetud ohutu liiklemise eeskirjade rikkumise eest, kui sõiduki joobes juhtimine oli põhjuslikus seoses tagajärjega.
|
| 3-1-1-146-03
|
Riigikohus |
09.12.2003 |
|
VTMS ise ei anna menetluse lõpetamise otstarbekuse kriteeriume, kuid need võib tuletada KrMS §-st 202. Menetluse võib lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist. Mõlema kriteeriumi puhul on tegemist määratlemata õigusmõistetega, mille sisustamine jääb menetleja kaalutlusõiguse piiresse.
Kuna menetlusalusel isikul ei ole õigust väärteomenetluse lõpetamisele otstarbekuse kaalutlusel ning menetlejale ei saa ette heita seda, et ta on menetlenud süüteoasja lõpuni, siis menetluse otstarbekuse kaalutlusel mittelõpetamise puhul ei ole tegemist väärteomenetlusõiguse rikkumisega.
Riigikohus ei saa kassatsioonkaebuse piiridest väljuda ja isikule süüksarvatud tegu ümber kvalifitseerida lõpuleviidud süüteoks, sest see raskendaks tema olukorda.
Kuna menetlusalusel isikul ei ole õigust väärteomenetluse lõpetamisele otstarbekuse kaalutlusel ning menetlejale ei saa ette heita seda, et ta on menetlenud süüteoasja lõpuni, siis menetluse otstarbekuse kaalutlusel mittelõpetamise puhul ei ole tegemist väärteomenetlusõiguse rikkumisega.
Juhtimisena on käsitletav juhi tegevus sõiduki või looma kulgemise suunamisel. Juhtimise katse on üldjuhul võimalik vaid selles staadiumis, kus mootorsõidukit ei ole kohalt liigutatud, sest mootorsõiduki juhtimise mõistesse kuulub ka sõidu alustamine, s.o juhi poolt seisva sõiduki liikumisse viimine. Teatud juhtudel käsitleb LE mootorsõiduki roolis viibivat isikut juhina juba enne seda, kui toimus sõiduki liikumahakkamine (nt LE § 82).
|
| 3-1-1-127-04
|
Riigikohus |
22.12.2004 |
|
LS § 7418 sätestab rikkumise subjektidena isikud, kellel on juriidilise või faktilise võimu tõttu mootorsõiduki üle reaalne võimalus otsustada, kelle ta lubab mootorsõidukit juhtima või kellele ta juhtimise üle annab. Tegemist ei ole õiguslikus mõttes võrdsete isikutega, kuna omaniku, valdaja ja juhi sõidukiga seotud õiguste maht on erinev. Sellest tulenevalt erineb ka võimalus lubada või keelata teisel isikul mootorsõidukit juhtima asuda. Üldjuhul on sõiduki omanikul eesõigus sõidukit kasutada ning seetõttu vastutab omanik reeglina ka mootorsõiduki valdaja juhtima lubamise eest.
Hoolsusetu käitumine tähendab seda, et isik ei tegutse üldises suhtluses või konkreetses tegevusvaldkonnas vajaliku hoolsusega. Autot juhtima lubamisel või juhtimise üleandmisel peab isik olema veendunud selles, et teine isik ei ole joobes. Normaalses suhtlemises ei ole üldjuhul mõistlik eeldada teise isiku joobesolekut, mistõttu puudub alus adutavate tunnusteta isikult seda küsida. Seega ei saa pidada mitteküsitlemist hoolsuskohustuse rikkumiseks. Hoolsuskohustuse täitmise korral peab isikul olema võimalik aru saada, et teine isik on alkoholi tarvitanud. Tavaline inimene, kellel puuduvad alkoholijoobe väljaselgitamiseks vajalikud eriteadmised ja vahendid ning kes ei ole teadlik, et teine isik on tarvitanud alkoholi, saab seda reeglina kontrollida väliste alkoholi tarvitamise tunnuste alusel.
|
| 3-1-1-2-05
|
Riigikohus |
10.02.2005 |
|
Kui tuvastatakse, et menetlusalune isik rikkus liiklusnõudeid, tuleb välja selgitada, kas saabunud tagajärg on menetlusalusele isikule õiguslikult omistatav. Isegi kui isik rikub liikluseeskirja, ei ole välistatud, et see ei põhjusta ega suurenda tagajärjes realiseerunud ohtu, vaid seda tegi teine liiklusõnnetuse osapool. Kohus peab hindama ka teise liiklusõnnetuse osapoole käitumist.
|
| 3-1-1-109-05
|
Riigikohus |
29.11.2005 |
|
Kindlustuse poolt kahju hüvitamine tähendab üksnes seda, et kahju on heastatud, mitte aga seda, et varalist kahju liiklusõnnetuse tagajärjel pole tekkinud.
Kui kohus ei ole analüüsinud kõiki asjas leiduvaid tõendeid ega tuvastanud õiguslike järelduste tegemiseks vajalikke faktilisi asjaolusid, siis on see väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes, sest see on kaasa toonud põhjendamatu kohtuotsuse.
Halbade teeolude ja ilmastikutingimuste korral, samuti muude liiklusolusid halvendavate asjaolude esinemisel või piisava sõidukogemuse puudumisel võib lubatud suurimast sõidukiirusest ka oluliselt väiksem kiirus osutuda ülemäära suureks ning võib olla vaadeldav LE § 123 rikkumisena. Kui sellise rikkumise tagajärjel tekitatakse varaline kahju või inimesele ettevaatamatusest tervisekahjustus, on väärtegu kvalifitseeritav LS § 7417 järgi (vt RKKKo 3-1-1-76-03).
|
| 3-1-1-133-05
|
Riigikohus |
19.12.2005 |
|
Tagajärg objektiivse koosseisu tunnusena tuleb aga tuvastada vastavate tõendite alusel, sest parkimine parkimist keelava liiklusmärgi mõjupiirkonnas ei pruugi alati teisi liiklejaid ohustada või liiklust oluliselt häirida.
|
| 3-1-1-79-06
|
Riigikohus |
06.10.2006 |
|
LS § 74-17 kui tagajärjedelikti (koosseisupäraseks tagajärjeks on varaline kahju või inimese tervisekahjustus) toimepanemise eest vastutab üksnes isik, kelle tegu oli tagajärje suhtes põhjuslik (KarS § 12 lg 2).
Mitme osapoolega liiklusõnnetuste puhul tuleb hinnata kõigi õnnetuse osapoolte käitumist (vt nt RKKKo nr 3-1-1-63-03 ja nr 3-1-1-2-05). On võimalik, et liiklusnõudeid rikkusid erinevad liiklusõnnetuse osapooled ning sellisel juhul tuleb välja selgitada, milline neist rikkumistest põhjustas varalise kahju või inimese tervisekahjustuse. Võimalik on seegi, et tagajärje suhtes on kausaalne mitte ühe, vaid mitme isiku käitumine. Sellest tulenevalt ei ole võimalik lahendada ühe liiklusõnnetuse osapoole vastutuse küsimust ilma teiste osapoolte käitumist hindamata. Vastav kohustus on nii kohtuvälisel menetlejal, kes peab selgitama välja, kas väärtegu on aset leidnud ja kas selle on toime pannud menetlusalune isik (vt VTMS § 72 lg 2 ja § 108), kui ka maakohtul.
|
| 3-1-1-38-07
|
Riigikohus |
05.09.2007 |
|
Kohus on väärteoasja arutamisel seotud väärteoprotokolli teokirjeldusega ning tal ei ole võimalik tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (RKKKo 3-1-1-80-06).
Samale väärteokoosseisule vastava teo korduva toimepanemise eest võib isikut karistada vaid ühe, eriosa normis sätestatud sanktsiooni ülemmäära piiresse jääva karistusega (RKKKo 3-1-1-106-04).
Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse mittetäitmine on kvalifitseeritav üksnes liiklusseaduse § 741 lg 2 järgi ja kogumit KarS §-ga 276 ei teki.
Karistusseadustiku § 276 peab tagama, et võimuesindaja poolt haldus- või süüteomenetluse raames antud korraldus, mis on suunatud menetlustoimingu tegemisele või konkreetse ohuolukorra likvideerimisele, saaks korralduse adressaadi poolt vahetult täidetud. Karistusseadustiku § 276 ülesanne ei ole aga garanteerida üldist seaduskuulekust kõikvõimalikes õigussuhetes. Seega peab võimuesindaja seaduslikul korraldusel, mille eiramise eest on võimalik isikut KarS § 276 järgi karistada, olema vahetu ajalis-ruumiline seos võimuesindaja poolt toimetatava menetlustoiminguga või mingi avalikku korda või teiste isikute õigushüvesid ähvardava ohuolukorra kõrvaldamisega. Selline ohuolukord peab olema korralduse andmisel juba olemas või vahetult ees seisma. Näiteks on võimalik KarS § 276 järgi karistada isikut selle eest, et ta eirab kohe pärast joobeseisundi tuvastamist politseiametniku korraldust kuni kainenemiseni mootorsõidukit mitte juhtida (vt RKKKo nr 3-1-1-40-06). Konkreetse ohuolukorrana, mille kõrvaldamisele suunatud võimuesindaja korralduse eiramise eest saab isikut KarS § 276 järgi karistada, ei ole käsitatav võimalus, et isik jätkab tulevikus õigusvastast käitumist, pannes näiteks toime uusi süütegusid.
Enam kui kaks nädalat enne mootorsõiduki juhtimisele asumist politseiametniku poolt liiklusseaduse § 201 lg 1 p 2 alusel tehtud ja endiselt kehtiv sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus ei ole käsitatav võimuesindaja seadusliku korraldusena KarS § 276 tähenduses.
Sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse mittetäitmine on kvalifitseeritav üksnes liiklusseaduse § 741 lg 2 järgi ja kogumit KarS §-ga 276 ei teki.
|
| 3-1-1-75-07
|
Riigikohus |
20.11.2007 |
|
Sõiduki paiknemise muutmine oma sõiduraja piires ei ole LE § 97 sõnastusest lähtuvalt käsitatav pöördena, vaid suundumisena.
Liikluseeskirja § 91 tähenduses on sõidu alustamisena käsitatav olukord, millele eelneb sõiduki peatumine, hädapeatumine või parkimine. Sõidu alustamiseks LE § 91 mõistes ei saa pidada situatsiooni, kus sõiduk on seisma jäänud koos liiklusvooluga ning ootab võimalust edasi sõitmiseks. Vastasel juhul muutuks mõttetuks LE §-s 82 sätestatu, mille kohaselt tuleb suunamärguanne anda vastavalt liiklusolukorrale õigel ajal, kuid mitte hiljem kui kolm sekundit enne sõidu, manöövri või peatumise alustamist.
|
| 3-1-1-81-07
|
Riigikohus |
20.11.2007 |
|
Liiklusseaduse § 7431 sätestab juhi vastutuse liiklusõnnetusest politseile mitteteatamise eest. See säte peab tagama, et liiklusõnnetusest, mille tehiolud pole osalistele selged, teatataks politseile ja tegutsetaks edasi politsei juhiste kohaselt. Sellise kohustuse paneb juhile liikluseeskirja § 227 lg 2. Liikluseeskirja § 227 lg 1 aga sätestab erandid, mil pole vaja liiklusõnnetusest politseile teatada - ja seda juhtudel, kui inimesed liiklusõnnetuses viga ei saanud, õnnetuses osalenud juhid või juht ja kahjusaajad on juhtumi põhjusi hinnates vastutuse küsimustes ühel meelel, on oma arvamuse kirjalikult vormistanud ja sellele ka alla kirjutanud.
|
| 3-1-1-27-08
|
Riigikohus |
28.05.2008 |
|
Karistuse, s.h lisakaristuse mõistmine ja selle põhjendamine, ei ole võimalik asja uue sisulise arutamiseta (vt RKKKo nr 3-1-1-59-07, p 12). Kriminaalmenetluse seadustiku § 313 lg 1 p 3 kohaselt on süüdistatavale mõistetavat karistust puudutavad põhjendused kohtuotsuse oluline osa.
Karistusseadustiku § 422 lg-s 1 kasutatav mõiste "raske tervisekahjustus" on normatiivne koosseisutunnus. Raske tervisekahjustuse alaliikide ammendav loetelu sisaldub KarS §-s 118.
Karistusseadustiku § 422 lg-s 1 kasutatav mõiste "raske tervisekahjustus" on normatiivne koosseisutunnus. Raske tervisekahjustuse alaliikide ammendav loetelu sisaldub KarS §-s 118. Üheks raske tervisekahjustuse alaliigiks on ka KarS § 118 p-s 2 märgitud raske kehaline haigus. Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002. a määrusega nr 266 kehtestatud "Tervisekahjustuse kohtuarstliku tuvastamise korra" (edasiselt Kord) § 8 lg 1 kohaselt on kehaline haigus organismi elutegevuse häire, millega kaasneb elundite ja kudede morfoloogiline või funktsionaalne kahjustus väliskeskkonnast või organismist tuleneva teguri toimel. Tulenevalt karistusseadustiku rakendamise seaduse (KarSRakS) §-s 81 ja Korra § 8 lg 2 p-des 1 ning 2 märgitust loetakse kehaline haigus raskeks tingimusel, et see kestab vähemalt 4 kuud või sellega kaasneb töövõime kaotus vähemalt 40 % ulatuses. Seaduse mõttes on tegemist alternatiivsete ja seega teineteist välistavate raske kehalise haiguse ning seeläbi ka raske tervisekahjustuse tuvastamise alustega. Eelöeldu tähendab, et juhtudel, mil kannatanu on tervisekahjustuse tagajärjel kaotanud vähemalt 40 % töövõimest, on alust rääkida raske tervisekahjustusena kvalifitseeritavast raskest kehalisest haigusest, mille tõttu puudub vajadus täiendavalt käsitada tervisekahjustuse kestuse küsimust. Samas on tervisekahjustus kestusega 4 kuud või enam käsitatav raske kehalise haigusena ja seega ka raske tervisekahjustusena, sõltumata sellega kaasnenud töövõime kaotusest.
Lahendamaks küsimust, milline on tervisekahjustuse kestus või tervisekahjustusest tingitud töövõime kaotus, saab kohus lähtuda vaid meditsiiniliste eriteadmiste pinnalt antud kohtuarstliku ekspertiisi arvamusest. Kooskõlas Korra §-ga 2 tugineb ekspert arvamuse andmisel objektiivsetele uuringutele ja kliinilisele leiule ning peab muu hulgas arvestama ka isiku varasemat terviseseisundit, kui see on tekitatud tervisekahjustusega seotud. Mitmed konkreetsed terviseseisundid on (näiteks luude haprus), aga ka organismi anatoomilise terviklikkuse taastumisvõime, kahtlemata seotud isiku vanusega. Seega on Korra § 2 lg 2 mõttes õige käsitada ka vanust varasema terviseseisundina.
Korra § 5 lg 2 preambula kohaselt peab ekspert tervisekahjustusest paranemise aja kindlaks määrama samalaadsetest tervisekahjustustest paranemise keskmise ajana ja seega teatud hüpoteetilise suurusena. Eelnev tähendab, et kui eksperdiarvamuse kohaselt on kannatanule põhjustatud raske kehaline haigus, mis kestab vähemalt neli kuud, on kestvalt alust rääkida raske tervisekahjustuse põhjustamisest ka olukorras, mil kannatanu tegelikult paranes näiteks 3 kuu jooksul.
Karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa ja kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700) Sellise rikkumise kõrvaldamine tulenevalt KrMS § 341 lg-st 1 ei ole apellatsioonimenetluses lubatud. Ringkonnakohus võib küll lisada esimese astme kohtu otsusele omapoolsed põhjendused, kuid seda vaid juhul, kui maakohtu otsus jäetakse muutmata KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel. Selline lahend on aga võimalik üksnes olukorras, kus maakohtu otsuses on põhjendused olemas ning ei tuvastata kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. (vt RKKKo nr 3-1-1-59-07).
Karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa ja kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 30.06.2014, nr 3-1-1-14-14, p 699-700) Sellise rikkumise kõrvaldamine tulenevalt KrMS § 341 lg-st 1 ei ole apellatsioonimenetluses lubatud. Ringkonnakohus võib küll lisada esimese astme kohtu otsusele omapoolsed põhjendused, kuid seda vaid juhul, kui maakohtu otsus jäetakse muutmata KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel. Selline lahend on aga võimalik üksnes olukorras, kus maakohtu otsuses on põhjendused olemas ning ei tuvastata kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist. (vt RKKKo nr 3-1-1-59-07, p 12).
Olukorras, mil maakohtu otsus tühistatakse KrMS § 339 lg 1 p 7 alusel otsuses põhjenduste puudumise tõttu osaliselt ja kriminaalasi saadetakse esimese astme kohtule uueks arutamiseks, tuleb vastavalt KrMS § 337 lg 2 p-le 2 kohtulahend vormistada määrusena. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKm 16.04.2013, nr 3-1-1-38-13, p-d 6-8)
|
| 3-1-1-58-09
|
Riigikohus |
18.09.2009 |
|
Olukorda, mil tõendite hindamise eelselt seatakse mõne tõendi kvaliteet kahtluse alla, tuleb käsitada VTMS § 31 lg-s 1 ja KrMS §-s 64 sätestatud tõendite vaba hindamise põhimõtte eiramisena ja selle kaudu ka väärteomenetluse õiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes.
Turvavöö kinnitamata jätmist saab LE § 69 lg- le 3 tuginevalt õigustada vaid sõidukijuht, kes just nimelt tööülesannete tõttu on sunnitud vältimatult auto peatama vähem kui iga 100 meetri järel ja autost väljuma. LE § 69 lg 3 ei ole kohaldatav siis, kui puudub tööülesannetest tingitud autost väljumise ja seega ka LE mõttes auto peatamise vältimatu vajadus.
Tõendi kõrvalejätmine tähendab selle lubamatuks tunnistamist. Tõendi lubatavuse hindamisel tuleb arvestada sellega, et mitte igasugune tõendite kogumise korra rikkumine ei too kaasa tõendi kuulutamist lubamatuks. Tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi rikutud ei oleks. Erinevate tõendite puhul võib samasuguse rikkumise mõju olla erinev. (RKKKo nr 3-1-1-19-05).
|
| 3-1-1-83-09
|
Riigikohus |
19.10.2009 |
|
Alates 1. juulist 2009. a on KarS § 424 järgi karistatav mootorsõiduki või trammi juhtimine, mil isikul tuvastatud alkoholijoove ületab LS § 20 lg 31 p-des 1 ja 2 sätestatud alkoholijoobe määrasid ning kõnealuse sätte punktis 2 märgitud juhul on isiku käitumises täiendavalt tuvastatud sellised välised muutused, mille pinnalt on võimalik järeldada, et isik ei ole ilmselgelt võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega. (Vt RKKKo nr 3-1-1-76-09, p-d 9-10).
Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis on käsitatav liiklusnõuete rikkumisena KarS § 422 mõttes. Juhul, kui mootorsõiduki joobeseisundis juhtimises seisneva liiklusnõuete rikkumisega põhjustatakse ettevaatamatusest inimes(t)e surm või raske tervisekahjustus, tuleb see kvalifitseerida üksnes KarS § 422 lg 1 või 2 järgi, mitte aga KarS § 422 lg 1 või 2 ja § 424 ideaalkogumina. Seda seetõttu, et kirjeldatud juhtumil on kogu joobes juhtimise teoebaõigus KarS § 422 lg 1 või 2 koosseisust hõlmatud ja KarS §-s 424 ette nähtud kuritegu neeldub KarS §-s 422 sätestatud kuriteos. Kui mootorsõiduki joobeseisundis juhtimisega põhjustatakse ettevaatamatusest inimes(t)e surm või raske tervisekahjustus, realiseerub KarS § 422 lg-s 1 või 2 ette nähtud koosseisulises tagajärjes see sama oht, mille tõrjumisele KarS §-s 424 sätestatud kuriteokoosseis on suunatud.
Tulenevalt KrMS § 362 p-st 2 saab Riigikohus kontrollida, kas kohtud on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme, sh seda, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta (vt nt RKKKo nr 3-1-1-19-09, p-d 15-16).
Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis on käsitatav liiklusnõuete rikkumisena KarS § 422 mõttes. Juhul, kui mootorsõiduki joobeseisundis juhtimises seisneva liiklusnõuete rikkumisega põhjustatakse ettevaatamatusest inimes(t)e surm või raske tervisekahjustus, tuleb see kvalifitseerida üksnes KarS § 422 lg 1 või 2 järgi, mitte aga KarS § 422 lg 1 või 2 ja § 424 ideaalkogumina. Seda seetõttu, et kirjeldatud juhtumil on kogu joobes juhtimise teoebaõigus KarS § 422 lg 1 või 2 koosseisust hõlmatud ja KarS §-s 424 ette nähtud kuritegu neeldub KarS §-s 422 sätestatud kuriteos. Kui mootorsõiduki joobeseisundis juhtimisega põhjustatakse ettevaatamatusest inimes(t)e surm või raske tervisekahjustus, realiseerub KarS § 422 lg-s 1 või 2 ette nähtud koosseisulises tagajärjes see sama oht, mille tõrjumisele KarS §-s 424 sätestatud kuriteokoosseis on suunatud.
Tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Isiku süüditunnistamine ja karistamine on välistatud nii siis, kui kohus leiab, et isiku tegu ei vasta toimepanemise ajal kehtinud kuriteokoosseisule, kui ka juhul, mil teo karistatavus on ära langenud alles hiljem (vt nt RKKKo nr 3-1-1-35-08, p 18).
|
| 3-1-1-50-10
|
Riigikohus |
01.06.2010 |
|
Asjaõigusseaduse § 92 lg 1 järgi tekib vallasomand üleandmisega. AÕS § 90 lg-st 1 loetakse vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja oma valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Seega tuleb isikut lugeda sõiduki omanikuks seni, kuni kohtuväline menetleja ei tõenda vastupidist.
Liiklusseaduse § 13 lg 2 kohaselt peab mootorsõiduk olema kehtestatud korras registreeritud, kusjuures sõiduk tuleb registreerida viie tööpäeva jooksul pärast selle tollivormistamist või omandamist. Tulenevalt sama seaduse § 63 lg-st 2 peetakse Eestis registreeritud mootorsõidukite ning nende omanike üle arvestust liiklusregistri sõidukite andmebaasis. Milline on sellesse registrisse kantavate andmete õiguslik tähendus, sellele annab ühese vastuse Vabariigi Valitsuse 21. juuli 2005. a määrusega nr 197 kinnitatud "Riikliku liiklusregistri pidamise põhimääruse" § 13, mis sätestab, et registrisse kantud andmetel on informatiivne tähendus ja et andmete registrisse kandmine ei too endaga kaasa õiguslikke tagajärgi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
|
| 3-1-1-34-10
|
Riigikohus |
14.06.2010 |
|
LS § 203 lg 8 p 8 kohaselt ei ole sõidumeerikut tarvis kasutada muu hulgas sõidukil, mida kasutatakse seoses teehoolduse või -kontrolliga. Teehoolduse mõiste määratlemisel ei saa jätta kõrvale LS § 203 lg-s 1 ning asjakohases Euroopa Liidu õiguses - Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses nr 561/2006 (määrus nr 561/2006) - sätestatut ega piirduda pelgalt vaid teeseaduse süstemaatilisest tõlgendamisest. LS § 203 lg 8 p-s 8 sätestatu alusnorm Euroopa õiguses - määruse nr 561/2006 artikli 13 lg 1 p h - kujutab endast sõidumeeriku kasutamise suhtes erandit, mille liikmesriik võib, kuid ei pea kehtestama. Eesti on võtnud määruse nr 561/2006 art 13 lg 1 p-s h sisalduva erandi üle sisuliselt üks-ühele ja seetõttu tuleb ka LS § 203 lg 8 p-s 8 sisalduva mõiste "seoses teehooldusega" avamisel arvestada Euroopa õiguse kohaldamise reegleid. Euroopa Kohus (Kohus) on mõisteid, mis käesoleval ajal sisalduvad määruse nr 561/2006 art 13 lg 1 p-s h, tõlgendanud näiteks 25. juuni 1992. a otsuses nr C-116/91 (British Gas Plc.) ja 21. märtsi 1996. a otsuses nr C-335/94 (Hans Walter Mrozek ja Bernhard Jäger). Esimeses viidatud lahenditest analüüsis Kohus mõistet "seoses gaasihooldusteenustega". Kohus leidis, et silmas on peetud üksnes sõidukeid, mida kasutatakse olulises ulatuses üksnes ja ainult seoses gaasi tootmise, transportimise ja jagamisega, või seoses nendeks tegevusteks vajalike rajatiste hooldamisega. Lisaks sellele märkis Kohus, et sõidumeeriku kasutamise erand eeldab avalikes huvides teostavaid gaasihooldusteenuseid. Otsuses nr C-335/94 käsitles kohus ühendit "seoses olmejäätmete kogumise ja kõrvaldamisega" ja leidis, et termin hõlmab olmejäätmete kogumist kohast, kus jäätmed ladustatud on. Masinad, mida selliseks kogumiseks kasutatakse, läbivad piiratud vahemaid lühikese ajavahemiku jooksul, ja jäätmete transportimine omab võrreldes jäätmete kogumisega üksnes abistavat tähendust. Olmejäätmete kogumine, mis ei vasta nimetatud kriteeriumitele, ei lange sõidumeeriku kasutamise kohustuse erandi alla. Iga kohus peab iga kord eraldi hindama, kas konkreetne juhtum nimetatud erandi alla kuulub või mitte. Eelnevast nähtuvalt võib määruse nr 561/2006 art 13 lg 1 p h kohaldamine ka käesoleval juhul sõltuda juhtumi täpsetest asjaoludest.
|
| 3-1-1-106-10
|
Riigikohus |
14.02.2011 |
|
Vajadust analüüsida kõikide liiklusõnnetuses osalenud isikute käitumist just põhjusliku seose tuvastamisel on Riigikohtu kriminaalkolleegium varasemas praktikas korduvalt rõhutanud (vt nt RKKKo nr 3-1-1-1-03).
Materiaalse delikti toimepanemise eest saab vastutada üksnes isik, kelle teo tõttu tagajärg saabus.
LE §-s 123 ja §-s 178 sisalduvad iseseisvad kohustused, millest ühe rikkumise ega täitmise tuvastamisel pole võimalik teisele toetuda. LE § 123 kohustab juhti loetletud tingimusi ja liiklusolusid arvestades kohandama sõiduki kiiruse selliseks, millega liikudes jõuaks ta eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatavale mis tahes takistusele reageerides selle ees peatuda, ning LE § 178 kohaselt peavad mootorsõidukil sõidu ajal põlema lähi-, ääre- ja numbrituled. Pidades silmas, et LE § 123 kohaselt pole sõidukiiruse sobivuse kriteeriumiks eespoolne nähtavusulatus iseenesest, vaid juhi suutelisus sõiduk selle piires takistuse ees peatada, ei oma asjaolu, et eespoolne nähtavusulatus sõltub muuhulgas sõiduki tuledest ja nende kasutamisest, LE §-s 123 sätestatud nõude täitmise tuvastamisel tähtsust.
Kuna juht peab LE § 123 kohaselt sõidukiiruse abil tagama selle, et tal oleks piisavalt aega eesseisvale takistusele reageerida ja sõiduk enne kokkupõrget peatada, on isik sõidukiiruse valikul hoolsuskohustust rikkunud siis, kui ta pole takistusele reageerimiseks vajaminevat aega või selle pikkust mõjutavaid asjaolusid õigesti hinnanud ning on seetõttu takistusele otsa sõitnud. Seevastu ei saa sobimatu sõidukiiruse valikut ette heita juhul, kui takistusele reageerimise aeg lüheneb ettenägematute ja juhist sõltumatute asjaolude tõttu, milleks võib muuhulgas olla näiteks kaasliikleja ootamatu käitumine.
Kuna juht peab LE § 123 kohaselt sõidukiiruse abil tagama selle, et tal oleks piisavalt aega eesseisvale takistusele reageerida ja sõiduk enne kokkupõrget peatada, on isik sõidukiiruse valikul hoolsuskohustust rikkunud siis, kui ta pole takistusele reageerimiseks vajaminevat aega või selle pikkust mõjutavaid asjaolusid õigesti hinnanud ning on seetõttu takistusele otsa sõitnud. Seevastu ei saa sobimatu sõidukiiruse valikut ette heita juhul, kui takistusele reageerimise aeg lüheneb ettenägematute ja juhist sõltumatute asjaolude tõttu, milleks võib muuhulgas olla näiteks kaasliikleja ootamatu käitumine.
Vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 30 ja 3-1-1-85-08, p 9.
Vt RKKKo nr 3-1-1-94-06, p 10.2; nr 3-1-1-26-08, p 14; nr 3-1-1-10-09, p 61 ja nr 3-1-1-72-09, p 22.
Vt RKKKo nr 3-1-1-24-05, p 14; nr 3-1-1-46-08, p 30; 3-1-1-85-08, p 9.
Süüdistuse piiridest väljumine ja süüdistatava teole oluliselt erineva õigusliku hinnangu andmine on käsitatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
|
Facebook
Twitter