III-1/1-12/95
|
Riigikohus |
21.03.1995 |
|
Altkäemaksu vahenduse all mõeldakse altkäemaksuandja või -võtja palvel või ülesandel altkäemaksu andmise või võtmise kohta kokkuleppe saavutamisele või täitmisele kaasaaitamist.
|
| III-1/1-24/95
|
Riigikohus |
25.04.1995 |
|
Kuna ametialaste süütegude koosseisud on blanketsed normid, siis peavad olema konkreetselt tuvastatud ka volitused, mida isik rikkus.
Ametiisiku seisundi saamiseks piisab, kui isik on faktiliselt asunud täitma ametiisiku kohustusi, sõltumata sellest, kas tema ametialased kohustused on välja toodud eraldi töölepingu lisana.
|
| III-1/1-44/95
|
Riigikohus |
13.06.1995 |
|
|
| 3-1-1-34-03
|
Riigikohus |
14.04.2003 |
|
RPvS § 4 lg-te 2 ja 3 kohaselt on tippjuht kohustatud määrama majandusüksuse töötajaskonnast raamatupidamise eest vastutava isiku, mis aga ei vabasta teda isiklikust vastutusest raamatupidamise korraldamise ja andmete õigsuse eest.
Osaühingu praktilise majandustegevuse juhtimine (tehingute tegemine, mille tulemusena tekkis osaühingutel käive ja laekus arvele raha), äriühingu asutamise dokumentide, samuti raamatupidamisdokumentide valdamine ei ole maksukuriteole kihutamine, vaid on maksukuriteo toimepanemisele kaasaaitamine (KrK § 17 lg 6 ja § 148-1 lg 10 järgi).
Isik, kes 1) kasutas ära juhatuse liikme ja osaniku mõjutatavust ning soovi saada kergelt raha; 2) veenis teda registreerima end osaühingute omanikuks, tasudes ise osaühingute osakapitali; 3) omades ainukese isikuna ülevaadet mõlema osaühingute majandustegevusest, tekitas juhatuse liikmes, viimase materiaalset huvitatust ära kasutades, tahtluse jätta maksuametile vajalikud deklaratsioonid ja dokumendid esitamata ning maksud tasumata, on toime pannud maksukuriteole (KrK § 148-1 lg-s 10) kihutamise.
KrK §-des 148-1 ja 148-4 kirjeldatud teod on kuriteona karistatavad ka KarS § 390 lg 1 järgi, kui nende tegude tulemusel jäi maksudena laekumata 500 000 krooni või enam või kui süüdlasele on sama teo eest kohaldatud väärteokaristust või enne 1. septembrit 2002. a halduskaristust.
Kohtud ei ole tuvastanud, et nimetatud osaühingute ainuomanik oleks täitnud RPvS § 4 lg-st 2 tulenevat kohustust ja määranud osaühingute raamatupidamise eest vastutavaks isikuks kassaatori. Ülaltoodu alusel leiab Riigikohus, et kassaatoril puudus ametiseisund osaühingutes, sest tal puudus õiguspädevus nendes osaühingutes KrK §-s 160 loetletud ülesannete täitmiseks. Seega ei olnud ta ametiisikuks KrK § 160 lg 1 mõttes. Õiguspädevus ja ametiseisund nendes äriühingutes oli vaid juhatuse liikmel ja osanikul, kellel oli volitus täita KrK § 160 lg-s 1 loetletud funktsioone. Samal põhjusel ei saa kassaatorit lugeda isikuks, kes on kohustatud tuludeklaratsiooni esitama. Järelikult ei saa ta vastutada KrK § 148-1 järgi kuriteo täideviimise eest.
|
| 3-1-1-48-03
|
Riigikohus |
14.04.2003 |
|
Kui isik on KrK § 164-2 lg 4 p 3 järgi (korruptiivne tegu) süüdi tunnistatud kuriteos, mille objektiivseteks tunnusteks on ametiseisundi teenistushuvide vastane ärakasutamine ja suure materiaalse kahju tekitamine ning subjektiivseks tunnuseks süüks arvatud tegude toimepanemine tahtlikult, siis need tunnused täidavad KarS §-s 289 (ametiseisundi kuritarvitamine) sätestatud kuriteokoosseisu.
|
| 3-1-1-52-03
|
Riigikohus |
16.04.2003 |
|
KrK §-s 148-5 sisalduv tegu (pearaamatupidajana töölt lahkudes töökohalt omavoliliselt oluliste raamatupidamise dokumentide kaasavõtmine ja nende varjamine oma elukohas) võib moodustada KarS § 346 koosseisu.
Isiku käitumise kvalifitseerimiseks KarS § 289 järgi peab olema tuvastatud, et ametiisiku poolt oma ametiseisundi ebaseadusliku ärakasutamise eesmärgiks oli tekitada või selle tagajärjel tekkis oluline kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele või avalikele huvidele. Antud kohtuasjas (süüdistuses KrK § 148-5 järgi) pole tuvastatud, et kohtualuse kuritegeliku käitumisega põhjustatud tagajärg (võimatus teha kindlaks äriühingu tegevuse majanduslikke tulemusi) oleks põhjustanud olulise kahju mõne isiku huvidele.
|
| 3-1-1-43-03
|
Riigikohus |
05.05.2003 |
|
KrK-s sätestatud korruptiivsed teod pole dekriminaliseeritud, sest osa neist tegudest on käsitatavad väärtegudena, osa aga ametialaste kuritegudena. Kui korruptiivse teoga tekitatakse oluline kahju teise isiku seadusega kaitstud õigustele või huvidele või avalikele huvidele, on tegemist ametiseisundi kuritarvitamisega, mis on karistatav KarS § 289 järgi.
Oluline kahju saab kumuleeruda kuriteo toimepanemise kogu ajale ega pea piirduma mingi teatud perioodiga. Mõiste "oluline/suur kahju" on koosseisulise tunnusena blanketne ja nõuab sisustamist teo toimepanemise hetkel kehtinud miinimumpalgast lähtuvalt.
KarS § 5 kehtestab Eesti karistusseaduse ajalise kehtivuse alused ja selle paragrahvi lg 1 kohaselt mõistetakse karistus teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi. Seetõttu tuleb enne KarS jõustumist toimepandud kuritegu, mis on karistatav kuriteona ka KarS järgi, kvalifitseerida KrK vastava paragrahvi järgi ja karistuse mõistmisel lähtuda seadusest, mis näeb ette kergema karistuse.
|
| 3-1-1-42-03
|
Riigikohus |
05.05.2003 |
|
Juba alustatud kriminaalmenetluse lõpetamine seoses kuriteo aegumisega eeldab, et menetluse tulemusel on menetleja jõudnud arusaamisele, et tegu on kuritegu ja selle teo on toimepannud kahtlustatav või süüdistatav ning kahtlustatav või süüdistatav on aegumise kohaldamisega nõus. Kui kahtlustatav või süüdistatav leiab, et tema ei ole menetletavat tegu toime pannud või et tegu ei ole tema arvates kuritegu, siis on menetluse lõpetamine aegumisega välistatud, sest sellisel juhul on menetleja kohustatud kontrollima, kas ei esine KrMK § 5 lg 1 p-des 1 ja 2 sätestatud kriminaalmenetluse lõpetamise aluseid.
Kohtuniku poolt mitmetes kohtuasjades ebaseadusliku kohtuotsuse tegemine, mis seisneb selles, et ta ise kohtunikuna neid asju ei arutanud, kahjustab oluliselt riigi kohtuvõimu autoriteeti ja kohtuotsuste usaldusväärsust. See on käsitatav muu raske tagajärjena riigi huvidele KrK § 162 mõttes.
Muudetud või uue süüdistuse esitamisega ei muutu kohtualune uuesti süüdistatavaks ning kriminaalasi ei välju kohtuliku arutamise staadiumist. KrMK § 215 lg 2 korras kohtuliku arutamise käigus kohtualusele uue või muudetud süüdistuse esitamise võimaluse nägi seaduseandja ette üksnes menetluse ökonoomiast lähtudes, et mitte pöörata kriminaalasja menetlust uuesti tagasi kohtueelse menetluse staadiumi ja korrata sealt peale kogu menetlust uuesti.
Kriminaalvastutusele võtmise ettepanekus mitteosundatud teona Riigikogu liikme, riigikontrolöri, õiguskantsleri ja kohtuniku kriminaalvastutusele võtmise korra seaduse § 14 lg 1 tähenduses tuleks mõista üksnes tegu (süüdistust), mis olemuslikult erineb teost, mille osas on kriminaalvastutusele võtmiseks luba antud.
|
| 3-1-1-58-03
|
Riigikohus |
11.06.2003 |
|
Hoolimata asjaolust, et isikule esitatud süüdistuses on tema tegevuse kirjeldamisel kasutatud tsiviilõiguslikult ebatäpseid termineid, pole need ebatäpsused sellised, mis oleksid takistanud isikul kui majandusalaste eriteadmistega isikul aru saamast, milles teda süüdistatakse.
Ametiisiku poolt suurte summadega tehingute tegemine isikutega, kelle majanduslikku ja varalist tausta ei ole kontrollitud või kellel puuduvad võimalused tehingust tuleneda võivate kahjude hüvitamiseks, võib olla käsitatav ametiseisundi kuritarvitamisena.
Kahju KrK § 161 tähenduses võib olla ka saamata jäänud tulu. Saamata jäänud tulu nõude puhul tuleb hinnata tõenäosust, millega ja millises suuruses tulu oleks saadud, kui kohustusi oleks täidetud nõuetekohaselt.
|
| 3-1-1-138-03
|
Riigikohus |
04.12.2003 |
|
Asjaolu, et teised isikud ei saanud aru teo keelatusest ning on teinud kirjalikke ja suulisi avaldusi selle kohta, et loevad ametiisiku tegevuse seaduslikuks, ei tähenda, et ametiisik oleks eksinud teo keelatuses KarS § 39 lg 1 mõttes.
Arvestades isiku ametiseisundit kohalike omavalitsuste ametikohtade hierarhias (ametiisik maakonna päästeteenistuses), õigusvastaste tegude (KVS § 22 lg 1 ja § 24 lg 1) pikaajalist kestust ja süstemaatilisust ning nende tegude toimesfääri sattunud juriidiliste isikute hulka, on teoga saabunud tagajärg hinnatav olulise mittevaralise kahjuna riigi huvidele. On arusaadav, et sooritatud tegude toimepanemine ei vasta üldisele õiglustundele, sest ametiisik teostas juriidilistele isikutele töid, mille üle ta pidi teostama järelevalvet. Iseenda tööde üle järelevalve teostamine ei vasta ka tavaarusaamisele järelevalveasutuste tööst. Pealegi sai ametiisik juriidilistele isikutele teostatud tööde eest suuremat tulu kui tema ametipalk (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-100-00).
Ametiisiku poolt oma ametiseisundi ärakasutamine ei pea olema toime pandud üksnes otsese tahtlusega. Asjaolu, et ametiisik ei tegutsenud varjatult ja teised isikud olid tema tegudest teadlikud, ei välista seaduserikkumist ega tahtlust kui koosseisu subjektiivset külge. Kuriteokoosseisu olemasolu või puudumise seisukohalt ei ole olulist tähendust teiste isikute seisukohal, et ametiisik ei ole seadust rikkunud. Kuriteokoosseisu asjaolude tuvastamine ja hindamine on üksnes kohtu ülesanne (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-65-00).
Asjaolu, et teised isikud ei saanud aru teo keelatusest ning on teinud kirjalikke ja suulisi avaldusi selle kohta, et loevad ametiisiku tegevuse seaduslikuks, ei tähenda, et ametiisik oleks eksinud teo keelatuses KarS § 39 lg 1 mõttes.
Ametiisiku poolt oma ametiseisundi ärakasutamine ei pea olema toime pandud üksnes otsese tahtlusega. Asjaolu, et ametiisik ei tegutsenud varjatult ja teised isikud olid tema tegudest teadlikud, ei välista seaduserikkumist ega tahtlust kui koosseisu subjektiivset külge. Kuriteokoosseisu olemasolu või puudumise seisukohalt ei ole olulist tähendust teiste isikute seisukohal, et ametiisik ei ole seadust rikkunud. Kuriteokoosseisu asjaolude tuvastamine ja hindamine on üksnes kohtu ülesanne (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-65-00).
|
| 3-1-1-56-04
|
Riigikohus |
30.06.2004 |
|
Vallavalitsuse vanemmaakorraldaja on ametiisik seetõttu, et talle oli ametijuhendiga pandud järelevalveülesanded ja tal oli sellest tulenev õiguspädevus vallas vastavate järelevalvetoimingute tegemiseks.
Kui vallavalitsuse juhtivtöötajad on läbi viinud maaüksuse enampakkumisega erastamise tingimustes, kus see ei olnud seaduse järgi lubatud ja mis välistas võimaluse kaaluda selle maaüksuse kasutamist maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjektide esitatud erastamistaotluste võimalikult ulatuslikuks rahuldamiseks, siis selline käitumine kahjustab omavalitsusüksuse autoriteeti ja prestiiži. Kui vallavalitsuse juhtivtöötajad rikuvad oma ametiseisundit ära kasutades seadusi, mille tulemusena seatakse ohtu vallaelanike huvid, ei oma vallavalitsus enam vajalikku autoriteeti kohalike elanike silmis. Antud olukorras tuleb tekitatud mittevaraline kahju hinnata oluliseks kahjuks.
Tunnistades isiku süüdi kuriteos, mille aegumistähtaeg on möödunud, on kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust, sest KarS § 81 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi kuriteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud aegumise tähtaeg.
|
| 3-1-1-109-04
|
Riigikohus |
19.11.2004 |
|
Isik vastutab lepingust tuleneva nõude realiseerimata jätmise eest üksnes ulatuses, mille osas on võimalik kindla teadmisega külgneva tõenäosusega väita, et pankrotiavalduse esitamisel oleks see võlgniku pankrotimenetluse käigus rahuldatud (vt põhjuslik seos tegevusetusdelikti puhul Riigikohtu otsused nr 3-1-1-71-02 ja nr 3-1-1-28-02) Samuti tuleb arvestada, et isikule süüksarvatud kahju näol on tegemist saamata jäänud tuluga. Saamata jäänud tulu kui kahju liigi suuruse kindlakstegemisel peab olema tuvastatud, et saamata jäänud tulu nõue oleks olnud tõenäoliselt tasutav. Sellise hinnangu andmiseks tuleks hinnata tõendeid, mis kajastaksid võlgniku tegelikku majanduslikku ja varalist seisu ning seda mitte üksnes bilansiliste andmete alusel (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-58-03 p 13).
Kahju tekitamine majanduslikult otstarbeka käitumise kohustuse tahtliku rikkumise teel on käsitatav ametiseisundi ärakasutamisena, mis muude tingimuste täidetuse korral toob kaasa karistusõigusliku vastutuse. Majanduslikult otstarbeka käitumise kohustuse rikkumine tuleb sisustada igal üksikjuhul eraldi, lähtudes konkreetsetest asjaoludest ja majanduskäibes mõistlikuks loetavast käitumisest. Majanduslikult otstarbeka käitumise nõudega ei ole vastuolus põhjendatud äririski võtmine.
Saamata jäänud tulu kui kahju liigi suuruse kindlakstegemisel peab olema tuvastatud, et saamata jäänud tulu nõue oleks olnud tõenäoliselt tasutav. Sellise hinnangu andmiseks tuleks hinnata tõendeid, mis kajastaksid võlgniku tegelikku majanduslikku ja varalist seisu ning seda mitte üksnes bilansiliste andmete alusel (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-1-1-58-03 p 13).
Juhul, kui ametiseisundi kuritarvitamises või ametialases lohakuses esitatud süüdistuses on välja toodud õigusnorm, mille alusel tekkis isikul kohustus käituda majanduslikult kõige otstarbekamalt, samuti põhjused, miks isiku tegelikku käitumist ei saa lugeda majanduslikult otstarbekaks, pole alust rääkida süüdistuse ebakonkreetsusest.
|
| 3-1-1-28-05
|
Riigikohus |
25.04.2005 |
|
Kõrvuti toimingupiirangute ülddefinitsiooniga on KVS 4. ptk-s formaalsete tunnuste alusel eraldi välja toodud rida toiminguid, mis on lähtudes abstraktsest korruptsiooniohtlikkusest keelatud sõltumata sellest, kas selline toiming konkreetsel juhul võimaldab ametiisikul korruptiivset tulu saada või mitte.
Ametiisiku poolt oma ametiseisundi raames lepingu allkirjastamine on käsitatav tehingu tegemisena KVS § 24 mõttes isegi juhul, kui lepingu sõlmimise on eelnevalt otsustanud või heaks kiitnud mõni muu ametiisik või organ.
|
| 3-1-1-37-05
|
Riigikohus |
26.05.2005 |
|
Pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist süüdimõistetu poolt uue kuriteo toimepanemise korral tuleb lähtuda liitkaristuse moodustamisel uue kuriteo toimepanemise ajal kehtivast seadusest (vt RKKKo 3-1-1-91-03, p 7).
Altkäemaksu lubamise koosseisu realiseerimine eeldab seda, et lubaja tegutseks eesmärgiga mõjutada ametiisikut selliselt, et viimane paneks oma ametiseisundit kasutades tulevikus toime seadusega mittelubatud teo või jätaks ebaseaduslikult teo toime panemata. Altkäemaksu lubamise koosseisu täidab ka petlik pakkumine, mida lubaja ei kavatse algusest peale täita või mille täitmine on isegi võimatu, kuid mille eesmärk on kallutada ametiisikut ebaseaduslikule tegevusele või tegevusetusele.
|
| 3-1-1-76-05
|
Riigikohus |
15.09.2005 |
|
Ideaalkogum tähendab, et isik täidab ühe teoga mitu eraldi kvalifitseeritavat süüteokoosseisu. Materiaalsete deliktide puhul tähendab see, et üks tegu toob endaga kaasa mitu erinevates süüteokoosseisudes sisalduvat tagajärge. Ühtne on sellisel juhul ainult isiku käitumise väline külg, eraldi tuleb tuvastada igale konkreetsele süüteokoosseisule vastav koosseisupärane tagajärg ning tahtlus. Üks ja sama kahju ei saa olla samaaegselt hõlmatud erinevate süüteokoosseisudega. Ideaalkogumi korral tuleb vastavalt deliktistruktuurile analüüsida iga süüteokoosseisu eraldi.
Antud juhul puudub käitumisaktide puhul alus rääkida ühtse tahtlusega toimepandud süüteost (teoühtsusest). Lisaks ajalisele distantsile nende käitumisaktide vahel oli ka nende käitumisaktidega taotletav eesmärk erinev: ühel juhul enesel kahju tekkimata jäämine, teisel juhul aga varalise kasu saamine (vt teoühtsuse kohta RKKKo 3-1-1-4-04).
Ebaõige on olukord, mil selliste materiaalsete deliktide puhul, mil tagajärge on võimalik vaadelda ka mittevaralisena, süüdistuses ja ka kohtuotsus(t)es isegi ei püüta selgesõnaliselt formuleerida põhjustatud tagajärje olemust. Sisuliselt muudab kirjeldatud praktika materiaalse tagajärjedelikti lubamatult formaalseks süüteoks.
Politseiametniku poolt kuriteo toimepanemine kahjustab politsei mainet, kuid mingi kuriteo toimepanemine ise ei saa olla aluseks isiku süüdimõistmisel ametiseisundi kuritarvitamises.
Ebaõige on olukord, mil selliste materiaalsete deliktide puhul, mil tagajärge on võimalik vaadelda ka mittevaralisena, süüdistuses ja ka kohtuotsus(t)es isegi ei püüta selgesõnaliselt formuleerida põhjustatud tagajärje olemust. Sisuliselt muudab kirjeldatud praktika materiaalse tagajärjedelikti lubamatult formaalseks süüteoks.
Kohtualuse seisundi halvendamiseks tuleb lugeda kohtualusele süüksarvatud teo sellist ümberkvalifitseerimist, mille tulemiks on sanktsiooni piiride tõusmine võrreldes kohtu alla andmisel esitatud süüdistusega. Hindamaks seda, kas kohtualuse seisund süüdistuse muutmisel halveneb või mitte, tuleb arvestada ka karistuse mõistmise üldtingimusi, mis võivad karistuse raame mõjutada sõltuvalt kuriteo toimepanemise vormist - nt sõltuvalt sellest, kas tegemist on ainuisikuliselt või grupiliselt toimepandud kuriteoga.
|
| 3-1-1-74-05
|
Riigikohus |
19.09.2005 |
|
Isikule KrK § 161 järgi esitatud süüdistuses ei ole viidatud ühelegi isiku kui äriühingu juhatuse liikme seadusest või muust õigusaktist tulenevale kohustusele, mille rikkumises isiku ametiseisundi tahtlik ärakasutamine seisnes. Seega on süüdistus ametiseisundi kuritarvitamises konkretiseerimata. Samas on vastutus ametiseisundi kuritarvitamise eest välistatud juba seetõttu, et KrK § 161 ja § 141-1 on üld- ja erinormi vahekorras, mistõttu need kuriteokoosseisud ideaalkogumit ei moodusta.
Aktsiaseltsi või osaühingu vara on aktsionäri või osaniku jaoks KrK § 141-1 ja KarS § 201 tähenduses võõras isegi siis, kui sellele aktsionärile kuulub 100% seltsi aktsiatest või osanikule ühingu ainukene osa. (NB! Seisukoha muutus! Vt RKKKo 05.12.2014, nr 3-1-1-52-14, p-d 14-17)
Kui tarnija andis koos kauba valduse üleminekuga äriühingule üle ka kauba omandiõiguse, siis sellistel tarnijatel on üksnes ostu-müügi lepingust tulenev nõue äriühingu vastu, mille lahendamine saab toimuda äriühingu pankrotistumise järel vaid pankrotimenetluses.
Kui tarnija müüs kauba omandireservatsiooniga ja kui äriühing võõrandas talle omandireservatsiooniga üle antud kauba teisele äriühingule enne pankroti väljakuulutamist, kuid teine äriühing selle kauba eest tegelikult ei tasunud, siis tekkis tarnijal tulenevalt 1992. a pankrotiseaduse § 53 lg 4 p-st 2 õigus nõuda teiselt äriühingult kui pahauskselt omandajalt vindikatsiooni korras kauba üleandmist. Samuti tekkis tarnijal õigus esitada pankrotimenetluses võlaõiguslik nõue äriühingu vastu, kuid sel juhul ei olnuks tal eelistusi teiste võlausaldajate ees.
Näiliku tehingu olemusse kuulub tehingu teinud isikute eesmärk jätta kolmandatele isikutele tehingu sisust ekslik mulje. Seega ei kajastu näilikus tehingus mitte tehingu teinud isikute tegelik tahe, vaid püüd seda varjata. Oleks mõeldamatu piirduda tehingu näilikkuse tõendamisel üksnes tehingu teinud isikute ütlustega. Tehingu näilikkust ei välista selle tegemine notariaalses vormis.
Osaühingute vahel tehtud tehingute tegelik eesmärk oli varjata asjaolu, et tehingute objektiks olev vara on äriühingult ja viimase tarnijatelt omastatud, samuti seda, et süüdistataval oli kõnealuse vara üle faktiline kontroll juba enne selle omandamist tema ainuosalusega osaühingu poolt. Nendel asjaoludel on põhjendatud seisukoht, et süüdistatava käitumine vastab rahapesu koosseisulistele tunnustele (vt RKKKo 3-1-1-34-05, p 23).
Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus.
Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus.
Süüdistataval ja tema kaitsjal on õigus esitada tõendeid kogu kohtuliku uurimise vältel. Samas ei ole millegagi välistatud see, et kohus arvestab tõendi usaldusväärsuse hindamisel muu hulgas selle esitamise aega (vt ka RKKKo 3-1-1-26-99, p 2.1). Seejuures on oluline silmas pidada, kas tõendi oodatust hilisemal esitamisel võib olla mõistlik põhjus.
|
| 3-1-1-68-05
|
Riigikohus |
19.09.2005 |
|
Ka madalamatel ametikohtadel töötavad isikud võivad olla ametiisikuteks, kui nad täidavad KarS §-s 288 nimetatud funktsioone. KarS § 288 mõttes ametiisiku obligatoorselt vajalikuks pädevustunnuseks ei ole lõplik iseseisev haldamis-, järelevalve- või juhtimisotsuste vastuvõtmine, vaid piisab ka sellest, kui isik niisuguse otsuse tegemise protsessi sisuliselt suunata saab. Millisest hetkest tuleb sisulist mõju otsustuse kujundamisele lugeda selliseks, et isikut saab pidada ametiisikuks KarS § 288 mõttes, on fakti küsimus.
Kui KarS § 293 lg 2 p-s 2 sätestatud pistise nõudmise koosseis pole täidetud, siis võib ametiisiku poolne initsiatiivi ülesnäitamine pistise saamiseks siiski täita pistise võtmise koosseisu, sest sellises käitumises sisaldub juba iseenesest võimaliku pistise võtmisega nõustumine ja seega KarS 17. ptk 2. jaos kaitstud õigushüve - ametliku asjaajamise usaldatavust - rikkuv teoebaõigus. Juhul, kui ametiisiku poolsele pistise küsimisele ei järgne pistise pakkumist, on tegemist pistise võtmise katsega. Pakkumise olemasolul on kuritegu aga lõpule viidud olenemata sellest, kas pistise esemeks olev asi või hüve tegelikult üle anti.
|
| 3-1-1-24-05
|
Riigikohus |
04.11.2005 |
|
Äriühingu juhatuse liikmel sai tekkida kohustus kanda aktsiate uus omanik aktsionärina äriühingu aktsiaraamatusse üksnes juhul, kui aktsiate uus omanik esitas nõude enda aktsiaraamatusse kandmiseks. Aktsiate ostu-müügilepingust, mis reguleeris üksnes aktsiate võõrandaja ja omandaja omavahelisi suhteid, samuti aktsiate ostusumma tasumise faktist, ei saanud iseenesest tuleneda aktsiaraamatu kande tegemise kohustust. Seega ei ole äriühingu juhatuse liige rikkunud oma ametialaseid kohustusi.
Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum.
|
| 3-1-1-21-06
|
Riigikohus |
05.05.2006 |
|
Blanketsete kuriteokoosseisude eesmärk on vältida vajadust kirjutada karistusõiguslikult tagatud regulatsioon karistusseadusesse ümber, mis oleks enamikel juhtudel ka normitehniliselt üle jõu käiv. Olemuslikult on karistusseaduse blanketti sisustav norm blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja "täisväärtuslik" osa, millest tulenevatele koosseisutunnustele laienevad kõik Karistusseadustiku üldosa sätted ja põhimõtted.
Kui kohus tuvastab, et sõltumata sellest, kas ametiisiku tegevus oli seaduslik või mitte, sellega olulist kahju ei põhjustatud, puudub vajadus teo õiguspärasuse küsimust eraldi käsitleda.
Õigusvastase käitumise fakti ei saa samastada kahju tekitamisega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 66 kohaselt on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui seadusest ei tulene teisiti. Varaline kahju on isiku vara ehk tema õiguste ja kohustuste kogumi rahalise väärtuse vähenemine. Piltlikult öeldes on varaline kahju "auk isiku varalises sfääris".
Puudub alus aprioorselt väita, et mingi kauba või teenuse ostmisel raha tasumise edasilükkamine tulevikku on intressikohustuse tõttu iseenesest majanduslikult kahjulikum kui sama kauba või teenuse ostmine selle eest kohe tasudes.
Apellatsioonikohtul puudub kohustus asuda süüdistuse piiridest väljuvalt iseseisvalt tuvastama, kas ja milliste õiguslike kohustuste eiramist võib süüdistatava teatud käitumine endast kujutada. Siiski ei ole täielikult välistatud, et apellatsioonikohus lähtub otsuse tegemisel normist, mida varasemas kohtumenetluses ei ole käsitletud. Seda eeldusel, et selle normi kohaldamisele pole võimalik esitada vastuväiteid, mis eeldaks uute, süüdistuses märgitud kvalifikatsiooni kontekstis asjassepuutumatute faktiliste asjaolude tuvastamist (vt RKKKo nr 3-1-1-139-05). Samas ei järeldu kõnealusest seisukohast, et ringkonnakohtul lasuks kohustus hakata omal algatusel otsima isiku süüd kinnitavat normi, millele ei ole viidatud ei süüdistuse tekstis ega ka prokuröri poolt apellatsioonimenetluses.
Isiku süüditunnistamine tagajärjedelikti toimepanemises eeldab vältimatult lisaks koosseisupärase teo tuvastamisele ka selle tuvastamist, et on saabunud teost nii ajaliselt kui ruumiliselt eraldatud tagajärg, mis on käsitatav kas konkreetse välismaailma muudatusena või sellise põhjendatult ootuspärase muudatuse ärajäämisena. Samuti peab isiku süüditunnistamiseks tagajärjedelikti toimepanemises olema tõendatud, et koosseisupärased tegu ja tagajärg on omavahelises põhjuslikus seoses (vt RKKKo nr 3-1-1-117-05).
Põhiseadust tuleb tõlgendada viisil, mis tagab selle kohaldamise vastavuse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja selle kohaldamispraktikaga, kuna vastasel korral poleks tagatud isiku õiguste tõhus siseriiklik kaitse (vt RKPSJVKo nr 3-4-1-1-04).
Selgitamaks, millised riiklikud sunnivahendid kuuluvad konventsiooni 7. lisaprotokolli art 4 lg 2 ja PS § 23 lg 3 kaitsealasse, tuleb lähtuda samadest piiritlemiskriteeriumitest, mis kehtivad konventsiooni art 6 lg-s 1 ette nähtud "kriminaalsüüdistuse", mõiste sisustamisel (vt ka RKKKo nr 3-1-1-88-02).
Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhiõiguse (teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keeld) kaitseala ei hõlma mitte üksnes kuritegusid, vaid ka haldusõiguserikkumisi (väärtegusid) ja teatud juhul ka distsiplinaarüleastumisi (vt RKKKo nr 3-1-3-6-03).
KarS 3. peatüki 2. jaost ja VTMS § 53 lg-st 1 järeldub, et vähetähtsa väärteo puhul kohaldatav hoiatustrahv ei ole käsitatav formaalses mõttes karistusena. Samas ei saa küsimust, kas mingi riiklik sunnivahend on PS § 23 lg 3 mõttes käsitatav karistusena või mitte, lahendada üksnes karistusseadustikus sätestatu pinnalt. Kontrollimist vajab, kas mingit riiklikku sunnivahendit, mida formaalses karistusõiguses ei loeta karistuseks, tuleb siiski käsitada karistusena sisuliselt ehk materiaalselt. Põhiõiguslikud garantiid peavad olema tagatud ka nende riiklike sunnivahendite kohaldamisel, mida ei ole formaalses karistusõiguses karistusena sätestatud, kuid mis on materiaalselt käsitatavad karistusena. Seega tuleb hinnata, kas tegemist on karistusega materiaalses mõttes, s.o õiguserikkumise eest kohaldatava meetmega, mis evib karistuse olemust ja eesmärki ning on piisavalt raske, olemaks võrreldav kriminaalkaristusega formaalses mõttes (vt RKÜKo nr 3-4-1-10-04).
Seisukoht, et blanketsed kuriteokoosseisud tuleb sisustada teo toimepanemise ajal kehtinud seadusesätetega isegi juhul, kui need on hiljem asendatud isiku suhtes soodsamate normidega, on vastuolus nii karistusõiguse teooria kui ka Riigikohtu väljakujunenud praktikaga (vt RKKKo nr 3-1-1-110-02; nr 3-1-1-22-04; nr 3-1-1-23-04; nr 3-1-1-39-04 ning nr 3-1-1-73-05).
Olemuslikult on karistusseaduse blanketti sisustav norm blanketse süüteokoosseisu lahutamatu ja "täisväärtuslik" osa, millest tulenevatele koosseisutunnustele laienevad kõik Karistusseadustiku üldosa sätted ja põhimõtted. Nende hulgas ka kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõte (KarS § 5 lg 2).
|
| 3-1-1-92-06
|
Riigikohus |
25.01.2007 |
|
Kuna korruptsioon kahjustab riigivõimu ausat ja õiguspärast toimimist ning tekitab reeglina ka konkurentsimoonutusi, mis omakorda tähendab võrdse kohtlemise põhimõtte (PS § 12 lg 1 esimene lause) rikkumist, on korruptsiooni vältimine, sh abstraktse korruptsiooniohu vähendamine õigusriiklikult aktsepteeritav põhiõiguste piiramise põhjus.
Endise avalikust teenistujast ametiisiku suhtes kehtestatud keeld asuda juht- või järelevalveorgani liikmeks riigi või kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingus, mille tegevusega tema endine ametiseisund puutumuses ei olnud, ei aita mingil viisil kaasa abstraktse korruptsiooniohu vähendamisele.
Abstraktsest korruptsiooniohust on võimalik rääkida olukorras, kus isiku puhul on täheldatav mõni omadus või suhe, mis võib üldisele kogemusele tuginedes tekitada isikus soovi juhinduda oma tegevuses tervikuna või mõne üksikotsustuse langetamisel kriteeriumitest, mis ei lähtu täiel määral isiku töö- või käsundiandja õiguspärastest huvidest.
KVS § 19 lg 2 p-s 6 sätestatu näol on tegemist absoluutse keeluga. KVS § 19 lg 2 p-s 6 on seadusandja näinud ette formaalset laadi absoluutse piirangu, mis ei võimalda kaaluda, kas endise ametiisiku saamine riigi või kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingu juht- või järelevalveorgani liikmeks põhjustab konkreetse korruptsiooniohu või mitte. Selline järeldus tuleneb esmalt KVS 3. ja 4. peatükis sätestatud töökoha-, tegevus- ja toimingupiirangute üldmõistete (KVS § 19 lg 1 ja § 21 lg 1) kõrval kehtestatud üksikpiirangute üldisest eesmärgist keelata täielikult teatud suhted ja käitumisviisid, mis tüüpiliselt võivad tuua kaasa korruptsiooniohu.
Seda, et KVS § 19 lg 2 p 6 ei võimalda konkreetse korruptsiooniohu hindamist, kinnitab seegi, et neil juhtudel, mil seadusandja on pidanud vajalikuks seada mingi töökoha- ja tegevuspiirangu kohaldamise sõltuvusse reaalse korruptsiooniohu olemasolu kohta tehtavast kaalutlusotsusest, on kaalutlusotsuse tegemine seaduses otsesõnu ette nähtud.
Olukord, kus KVS § 4 lg-s 1 nimetatud ametiisikul oleks õigus asuda kohe pärast avalikust teenistusest lahkumist juht- või järelevalveorgani liikmeks tema senise ametiseisundiga puutuvust mitteomavas riigi või kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingus, ei saa iseenesest tekitada isikus soovi irduda kas avalikus teenistuses olles või äriühingut juhtides oma töö- või käsundiandja õiguspärastest huvidest.
KVS § 19 lg 2 p 6 see osa, mis keelab KVS § 4 lg-s 1 nimetatud ametiisikul olla kolme aasta jooksul pärast avalikust teenistusest lahkumist juht- või järelevalveorgani liige riigi või kohaliku omavalitsuse osalusega äriühingus, mille tegevuse üle järelevalvamine või tegevust otseselt mõjutavate otsuste tegemine ei olnud isiku endisest ametiseisundist tulenenud õiguspädevuses, riivab ebaproportsionaalselt PS § 29 lg-ga 1 tagatud õigust valida vabalt tegevusala, elukutset ja töökohta ning tuleb seetõttu tunnistada põhiseadusevastaseks ja kehtetuks.
|
Facebook
Twitter