III-1/1-42/95
|
Riigikohus |
13.06.1995 |
|
Isikuvastane süütegu võib võtta avaliku korra raske rikkumise mõõtmed juhul, kui süüdlase käitumine on suhtliselt sõltumatu kannatanu käitumisest või üldisest kuriteosituatsioonist, st on mitteadekvaatne.
|
| III-1/1-83/95
|
Riigikohus |
21.11.1995 |
|
Avaliku korra rikkumise käigus tulirelvaga ähvardamine, mis on suunatud kannatanu psüühilisele mõjutamisele kujutab endast KarS § 263 p-s 3 sätestatud süütegu.
|
| 3-1-1-7-07
|
Riigikohus |
21.05.2007 |
|
Iga süütegu on ajaliselt kulgev nähtus, mis piirneb ühelt poolt ettevalmistamisega ja teiselt poolt materiaalse delikti korral koosseisupärase tagajärje saabumisega. Mõistagi ei iseloomusta ettevalmistamine iga süütegu - selle esinemine on võimalik, aga mitte obligatoorne. Süüteo sellise kulgemise silmaspidamine on aga hädavajalik selleks, et õiguslikult adekvaatselt määratleda karistatava teo alguspunkt.
Kehtiv Karistusseadustik määratleb karistatava teo alguspunktina katsestaadiumi, s.o KarS § 25 lg 1 kohaselt tahtliku teo, mis on suunatud süüteo toimepanemisele ning mille algusest saab sama paragrahvi teise lõike kohaselt rääkida alles juhul, kui isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Erinevalt varasemalt kehtinud Kriminaalkoodeksi regulatsioonist ei ole süüteo ettevalmistamine süüteo toimepanemise staadiumina enam üldjuhul karistatav.
KarS § 263 objektiivse koosseisu moodustab sama seadustiku §-s 262 nimetatud teo - avalikus kohas teiste isikute rahu või avaliku korra muu rikkumise - toimepanemine, millele lisandub kvalifitseeriva tunnusena vägivald (KarS § 263 p 1), vastuhakkamine avalikku korda kaitsvale isikule (KarS § 263 p 2), ähvardamine relva või relvana kasutatava muu eseme, lõhkeseadeldise või lõhkeainega (KarS § 263 p 3) või teo toimepanemine grupi poolt (KarS § 263 p 4). Seega on KarS §-d 262 ja 263 vastavalt süüteo põhikoosseisu ja kvalifitseeritud koosseisu vahekorras. Sellest tulenevalt võib tegu täita KarS §-s 263 märgitud kuriteo objektiivse koosseisu vaid juhul, kui see vastab ka ilma kvalifitseeriva tunnuseta avaliku korra rikkumise põhikoosseisule, s.o rikub avalikus kohas teiste isikute rahu või avalikku korda. Muu tegu, mis on toime pandud grupi poolt, vägivallaga, vastuhakkamisega avalikku korda kaitsvale isikule või relva või relvana kasutatava muu eseme, lõhkeseadeldise või lõhkeainega, KarS § 263 objektiivset koosseisu ei täida, kuid võib olla karistatav Karistusseadustiku mõne teise sätte järgi. Seetõttu tuleb kohtutel KarS § 263 järgi esitatud süüdistustes esmalt kontrollida, kas süüdistuses kirjeldatud tegu vastab KarS §-s 262 sisalduvale süüteokoosseisule ja seejärel lahendada küsimus KarS §-s 263 loetletud kvalifitseerivate tunnuste esinemisest süüdlase käitumises.
Näilik pommiähvardus on kvalifitseeritav KarS § 263 p 3 järgi. Seda põhjusel, et viimase korral, näiteks teatades, et rahvarohkes ostukeskuses lõhkeb mõne aja pärast pomm, käivitab ähvardaja tahtlikult põhjusliku ahela, mis seisneb vältimatult eriteenistuste koheses tegutsemises - liikluse operatiivses ümberkorraldamises, inimeste evakueerimises ostukeskusest ja selle lähiümbrusest jne ja rikub seeläbi objektiivselt avalikku korda ja teiste isikute rahu.
Avaliku korra rikkumine KarS §-de 262 ja 263 mõttes eeldab obligatoorselt, et tegu oleks toime pandud avalikus kohas või et teo tagajärjel oleks rikutud väljaspool vahetut tegutsemiskohta viibivate isikute rahu või rikutud avalikku korda muul viisil. Seejuures loetakse avalikuks kohaks selline koht, kuhu on ligipääs ka kolmandatel isikutel, kes pole õiguserikkujaga isiklikult seotud. Avaliku korra all on kohtupraktikas mõistetud tavade, heade kommete, normide või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi. Teiste isikute rahu rikkumine eeldab personifitseeritud füüsilise isiku olemasolu, mistõttu selle all tuleb eelkõige mõista teiste isikute turvalisust, elu ja tervist ning rahu häirivat tegevust, samuti lugupidamatuse väljendamist teiste isikute suhtes, kui need teod ei moodusta eraldi süüteo koosseisu, nt lärmamine või muu müra tekitamine, ebasündsate väljendite kasutamine jms. (Vt RKKKo nr 3-1-1-102-03)
KarS §-des 262 ja 263 sätestatud süüteokoosseisude objektiivsesse külge kuuluvat tegu - avaliku korra ja teiste isikute rahu rikkumist - võib toime panna ka verbaalselt, kui seejuures leiab tuvastamist, et sõnaliselt avaldatu rikkus objektiivses avaldumisvormis avalikku korda või teiste isikute rahu.
Piiritlemaks süüteo toimepanemise valmisoleku avaldamist ähvardamisest avaliku korra raske rikkumise koosseisulise tunnusena tuleb silmas pidada ka seda, et karistusõiguslikus mõttes nõuab ähvardamine õigushüve reaalset kahjustamist, mis seisneb tulevase kahju tekitamise sõnalises või konkludentses väljendamises, kusjuures kahju saabumine sõltub ähvardaja otsesest või kaudsest mõjust. KarS §-s 263 sätestatud süüteokoosseisu, s.o sellise süüteo, millega kaitstavaks õigushüveks on avalik kord, tunnusena eeldab ähvardamine, et toimepanija tegevuse tulemusena kaob inimestel usk normide ja moraalireeglite kehtivusse inimestevahelistes suhetes, tekitades neis seeläbi konkreetse ohu- ja hirmutunde. Ähvardamine peab olema kolmandate asjasse puutumatute isikute silmis veenev, mis tähendab, et see peab olema seotud vähemalt konkreetse aja ja kohaga.
|
| 3-1-1-29-10
|
Riigikohus |
30.04.2010 |
|
Kvalifitseerimaks süüdlase tegevuse avaliku korra rikkumisena, tuleb peale selle, et süütegu pandi toime avalikus kohas, igal konkreetsel juhul tuvastada, millega objektiivselt avalikku korda rikuti (vt RKKKo nr 3-1-1-78-05, p 7.3). Iga süütegu rikub avalikku õigusrahu ning pelgalt konstateering, et tegu toimus avalikus kohas, ei saa automaatselt kaasa tuua süüdlase käitumise kvalifitseerimist KarS § 263 järgi (vt RKKKo nr 3-1-1-7-07, p 7.2). Seega tuleb vägivallategude kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena lisaks vägivalla tarvitamisele tuvastada, et sellega häiriti juhuslike, asjasse mittepuutuvate isikute rahu (vt RKKKo nr 3-1-1-102-03, p 9 ja nr 3-1-1-24-07, p 6.1).
Mitte iga kolmas, vahetult konfliktiväline isik ei ole hinnatav asjasse mittepuutuva, kõrvalise isikuna, kelle õigusrahu rikutakse KarS § 263 mõttes (vt ka RKKKo nr 3-1-1-15-07, p 14).
Avalikuks kohaks loetakse selline koht, kuhu on ligipääs ka kolmandatel isikutel, kes pole õigusrikkujaga isiklikult seotud. (Vt RKKKo nr 3-1-1-102-03, p-d 8 ja 9 ning nr 3-1-1-7-07, p 7.1).
Avaliku korra rikkumine KarS §-de 262 ja 263 mõttes eeldab obligatoorselt, et tegu oleks toime pandud avalikus kohas või et teo tagajärjel oleks rikutud väljaspool vahetut tegutsemiskohta viibivate isikute rahu või avalikku korda muul viisil. Seejuures loetakse avalikuks kohaks selline koht, kuhu on ligipääs ka kolmandatel isikutel, kes pole õigusrikkujaga isiklikult seotud. Avaliku korra all on kohtupraktikas mõistetud tavade, heade kommete, normide või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe avaliku kindlustunde ja võimaluse realiseerida oma õigusi, vabadusi ja kohustusi. Teiste isikute rahu rikkumine eeldab personifitseeritud füüsilise isiku olemasolu, mistõttu selle all tuleb eelkõige mõista teiste isikute turvalisust, elu ja tervist ning rahu häirivat tegevust, samuti lugupidamatuse väljendamist teiste isikute suhtes, kui need teod ei moodusta eraldi süüteo koosseisu, nt lärmamine või muu müra tekitamine, ebasündsate väljendite kasutamine, teiste isikute tülitamine jms (vt RKKKo nr 3-1-1-102-03, p-d 8 ja 9 ning nr 3-1-1-7-07, p 7.1).
Kvalifitseerimaks süüdlase tegevuse avaliku korra rikkumisena, tuleb peale selle, et süütegu pandi toime avalikus kohas, igal konkreetsel juhul tuvastada, millega objektiivselt avalikku korda rikuti (vt RKKKo nr 3-1-1-78-05, p 7.3). Iga süütegu rikub avalikku õigusrahu ning pelgalt konstateering, et tegu toimus avalikus kohas, ei saa automaatselt kaasa tuua süüdlase käitumise kvalifitseerimist KarS § 263 järgi (vt RKKKo nr 3-1-1-7-07, p 7.2). Seega tuleb vägivallategude kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena lisaks vägivalla tarvitamisele tuvastada, et sellega häiriti juhuslike, asjasse mittepuutuvate isikute rahu (vt RKKKo nr 3-1-1-102-03, p 9 ja nr 3-1-1-24-07, p 6.1).
Mitte iga kolmas, vahetult konfliktiväline isik ei ole hinnatav asjasse mittepuutuva, kõrvalise isikuna, kelle õigusrahu rikutakse KarS § 263 mõttes (vt ka RKKKo nr 3-1-1-15-07, p 14).
Selleks, et lugeda KarS § 263 subjektiivne koosseis täidetuks, ei piisa ainult avalikku korda rikkuva teo objektiivsest avaldumisest. Isikud peavad vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks, et nende käitumine võib olulisel määral rikkuda teiste inimeste õigusrahu KarS 16. peatüki tähenduses ning sellisest teadmisest lähtudes valitakse isikliku konflikti lahendamiseks koht ja viis, mis võib kaasata ja kaasabki tahtevastaselt konflikti rohkem või vähem määratletud kõrvaliste isikute ringi (vt ka RKKKo nr 3-1-1-15-07, p 14).
Süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt RKKKo nr 3-1-1-119-09, p 35; nr 3-1-1-26-08, p 14 ja nr 3-1-1-94-06, p 10.2).
|
| 3-1-1-60-10
|
Riigikohus |
22.09.2010 |
|
Kohtupraktikas on nõustutud, et avaliku korra rikkumine võib tuleneda asjaolust, et teoga rikutakse seda pealt nägevate kõrvaliste, asjasse mittepuutuvate isikute avalikku õigusrahu /.../, samas on aga leitud ka seda, et avalikku õigusrahu rikub iga süütegu /.../. Seetõttu saab avaliku korra rikkumisena vaadelda vaid tegu, millega rikutakse seda pealt nägevate kõrvaliste, asjasse mittepuutuvate isikute avalikku õigusrahu piisavalt intensiivselt. Avaliku korra rikkumise intensiivsusaste võib olla erinev olenevalt konflikti aset leidmise kohast ning et rääkimaks kolmandate isikute avaliku õigusrahu rikkumisest ööklubis peab rikkumine olema intensiivsem kui mitmetes muudes avalikes kohtades.
KarS § 27 kohaselt on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud karistusseadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. Karistusseadustikus sätestamata, nn seadusüleseks õigustavaks asjaoluks võib olla ka kannatanu nõusolek. Viimane on määratletav kui teadlik ja vabatahtlik koosseisupärase õigushüve kahjustamise lubamine. Kannatanu nõusolek on konkreetses situatsioonis õigustavaks asjaoluks vaid juhul, kui see on antud enne teo toimepanemist ja kehtib veel õigushüve rikkumise hetkel. Seega ei ole kannatanu nõusolekuna käsitatav lihtsalt õigushüve kahjustamise aktsepteerimine või vägivallateo kannatamine (vt RKKKo nr 3-1-1-109-01, p 6.1). Nii ei ole näiteks teo passiivne talumine hirmust teo toimepanija ees vaadeldav nõusolekuna. Samas ei saa enesestmõistetavalt nõusoleku andmisele kehtestada vorminõuet - näiteks nõuda, et kannatanu peab oma nõusolekut teo toimepanemisega otsesõnu kinnitama -, vaid selle andmine võib aset leida ka konkludentselt. Et tegu toimub pärast nõusoleku andmist, võib paratamatult esineda olukordi, kus kannatanu andis nõusoleku teole, mis erines olulisel määral hiljem asetleidnust. Kui teo toimepanija saab aru, et ta teeb rohkem kui kannatanu nõusolekut andes eeldas, on toimepanija tegu õigusvastane. Usub aga toimepanija ekslikult, et kannatanu lubas tal teha algsest nõusolekust rohkem, tuleb teo toimepanija vastutuse küsimus lahendada KarS § 31 lg-s 1 sätestatud lubatavuseksimuse eeskirjade järgi.
Arvestades seda, et kohtueelne menetlus oma terviklikkuses ise on suunatud kahtlustatava poolt õiguserikkumise tuvastamisele, ei ole kohtueelse menetluse alustamine ja selle kulgemine kohtus vaidlustatavad.
Kohtu pädevus teole karistusõigusliku hinnangu andmisel ei piirdu üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistusseaduse sättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p 37). See tähendab, et juhtudel, mil kohus loeb kohtuliku arutamise tulemina välistatuks süüdistatava süüditunnistamise talle süüdistusakti järgi inkrimineeritud karistusseaduse sätte järgi, ei saa automaatselt järgneda süüdistatava õigeksmõistmist. Enne õigeksmõistva otsuse tegemist peab kohus omal algatusel kontrollima, kas süüdistatava tegu vastab mõnele muule karistusseaduse normile, mille järgi oleks see tegu võimalik KrMS § 268 lg-s 8 sätestatud korras ümber kvalifitseerida. Juhul, kui kohus kaalub süüdistuses kirjeldatud faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu andmist, tuleb süüdistatavale tagada tõhus võimalus end sellise õiguskäsitluse vastu kaitsta (vt RKKKo nr 3-1-1-46-08, p-d 33-37 ja nr 3-1-1-55-09, p 20).
Kui kohtuotsuse tegemisel tuleb in dubio pro reo põhimõttest lähtudes tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks, siis KrMS §-s 6 sätestatu nõuab, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks. Samas ei saa eitada, et ka juba ainuüksi kriminaalmenetluse alustamisega võidakse ühiskonnas valitsevate hoiakute tõttu isikuid stigmatiseerida. Seetõttu tuleb taunida kriminaalmenetluse alustamist olukorras, mil puudub üldse kuriteokahtlus või see on pelgalt teoreetiline.
Süüdistatava teo vastavuse kontrollimata jätmine süüteokatse tunnustele olukorras, kus kohus on leidnud, et isiku vastutuselevõtmine lõpuleviidud süüteo eest ei ole võimalik, moodustab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob kaasa kohtuotsuste tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks (vt RKKKo nr 3-1-1-61-09, p 32 ja nr 3-1-1-55-09, p 23).
Kriminaalmenetluse kohustuslikkuse printsiibi e legaliteedipõhimõtte kohaselt on uurimisasutus ja prokuratuur kuriteo asjaolude ilmnemisel kohustatud alustama ja toimetama kriminaalmenetlust, kui puuduvad KrMS §-s 199 loetletud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui puudub alus lõpetada kriminaalmenetlus otstarbekuse kaalutlusel. Seejuures on oluline, et otstarbekuse kaalutlusel on võimalik alustatud kriminaalmenetlust üksnes lõpetada, kriminaalmenetluse alustamise enese suhtes aga kehtiva õiguse kohaselt selline kaalutlusõigus puudub ja siin toimib kohustuslikkuse põhimõte reservatsioonita (vt ka RKKKo nr 3-1-1-19-10, p 8.2). Kõnealust põhimõtet täpsustades märgitakse KrMS § 193 lg-s 1 ja §-s 194, et kriminaalmenetluse alustamiseks peab olemas olema ajend (kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave) ja alus (kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis).
|
| 3-1-1-15-17
|
Riigikohus |
02.06.2017 |
|
Riigikohtu praktika järgi eeldas kuni 1. juulini 2014 kehtinud KarS §-de 262 ja 263 redaktsiooni mõttes nende süüteokoosseisude objektiivsete tunnuste täitmine järgmiste asjaolude tuvastamist: teo toimepanemist avalikus kohas või teo tagajärjel väljaspool vahetut tegutsemiskohta viibivate isikute rahu või avaliku korra muul viisil rikkumist; selle kindlakstegemist, kuidas või millega objektiivselt avalikku korda rikuti; selle asjasse mittepuutuva personifitseeritud füüsilise isiku olemasolu, kelle rahu tegu rikkus; KarS § 263 puhul ka selle paragrahvi p-des 1–4 nimetatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse tuvastamist. Ka eeldati, et KarS § 263 järgi kvalifitseeritud tegu peab kvalifitseeriva koosseisutunnuseta vastama avaliku korra rikkumise põhikoosseisule, s.t KarS §-le 262. (p 16)
Kehtiv KarS § 263 (samuti § 262) kujutab endast blanketset süüteokoosseisu, mille objektiivseid tunnuseid tuleb sisustada korrakaitseseaduse sätete kaudu. Süüdlase käitumise kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena peab tuvastama, et tegu pandi toime avalikus kohas ja et selle teoga rikuti mõnda KorS §-s 55 või §-s 56 ette nähtud avalikus kohas käitumise üldnõuet. Avaliku korra raske rikkumise korral peab kindlaks tegema ka mõne KarS § 263 lg 1 p-s 1 või 2 sätestatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse olemasolu (nt vägivalla). Sarnaselt senises kohtupraktikas omaksvõetud seisukohale on aga jätkuvalt vaja tuvastada seegi, et kõnealuse teoga häiriti või ohustati asjasse mittepuutuvaid isikuid. (p 21)
Nimetatud järelduse tingib esiteks see, et KorS §-des 55 ja 56 ette nähtud avalikus kohas käitumise üldnõuded on eeskätt seotud teiste isikute häirimise või ohustamisega. Nii on KorS § 55 lg 1 p-s 1 loetletud tegevuste kõrval keelatud teist isikut sõnaga, žestiga või muul moel solvata, hirmutada või ähvardada (p 2), viibida alasti, kui see oluliselt häirib teisel isikul koha sihipärast kasutamist (p 3), pakkuda isikut häirival viisil talle kaupa või teenust või häirival viisil kerjata (p 4) või magada või telkida viisil, mis oluliselt häirib teisel isikul koha sihipärast kasutamist (p 6). Järelikult eeldab nende keeldude rikkumise kindlakstegemine vältimatult ka sellise isiku kindlakstegemist, keda süüdlase tegu häiris või ohustas. (p 22)
Teisalt on tähtis tähele panna, et KarS §-dega 262 ja 263 kaitstavaks õigushüveks on esmajärjekorras avalik kord. Eelnev ei välista, et nende süüteokoosseisudega kaitstakse ka teisi õigushüvesid (nt inimese tervist). Eristamaks aga avaliku korra rasket rikkumist üksnes individuaalseid õigushüvesid kaitsvatest süüteokoosseisudest (nt KarS § 121 lg 1), on vajalik kindlaks teha mõni täiendav tegu iseloomustav tunnus, mis annaks aluse kõneleda just avaliku korra kahjustamisest. Ainuüksi teo toimepanek avalikus kohas selline täiendav tunnus ei ole, kuivõrd sellega iseenesest ei pruugi veel kaasneda avaliku korra kahjustamist. Nii ei saa avalikku korda rikkuda nt isiklike suhete lahendamisest ajendatud, öisel ajal ja inimtühjal tänaval toimuv kaklus, kui seda ei näe ega kuule muud isikud. Kuigi konfliktis osalevad isikud rikuvad kirjeldatud viisil käitudes KorS § 55 lg 1 p-s 1 sätestatud keeldu, mille kohaselt ei ole lubatud avalikus kohas kakelda, ei saa nende teguviis siiski häirida ega ohustada asjasse mittepuutuvaid isikuid. Kuna kakluse toimumine KorS § 55 lg 1 p 1 tähenduses eeldab vähemalt kahe isiku osavõttu, peab seda KarS § 263 lg 1 p 1 koosseisutunnuste täitmise eeldusena pealt nägema või kuulma veel mõni muu kõrvaline isik. Arusaadavalt sõltub ka sel juhul süüdlaste teo lõplik kvalifitseerimine süüteo subjektiivsetele tunnustele antavast hinnangust, sest ei saa välistada, et kakluses osalevad isikud seavad eesmärgiks kõrvaliste isikute häirimise. Sellisel juhul võib aktualiseeruda küsimus avaliku korra rikkumise katsest.(p 23)
Nendel põhjustel eeldab ka 1. juulil 2014 jõustunud karistusseaduse redaktsiooni kohaselt KarS § 263 objektiivsete tunnuste täitmine teo toimepanemist avalikus kohas, selle tuvastamist, kuidas või millega objektiivselt avalikku korda rikuti, selle asjasse mittepuutuva füüsilise isiku olemasolu, keda teoga häiriti või ohustati, ja samuti KarS § 263 lg 1 p-s 1 või 2 nimetatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse kindlakstegemist. (p 24)
Kuigi asjas nr 3-1-1-7-07 väljendatud arusaama järgi võib tegu täita KarS §-s 263 märgitud kuriteo objektiivsed tunnused vaid juhul, kui see vastab ka kvalifitseeriva tunnuseta avaliku korra rikkumise põhikoosseisule, s.o KarS §-le 262, ei ole see põhimõte absoluutne. Mõnel juhul ei pruugi kvalifitseeriva koosseisutunnuse ‒ näiteks vägivalla ‒ mõttelise väljajätmise korral süüdlase tegu avaliku korra rikkumise, s.o KarS § 262 objektiivsetele tunnustele, vastata. Seega ei saa neid norme käsitada põhi- ja kvalifitseeritud süüteokoosseisudena, millest esimene neeldub alati teises, s.t raskemas süüteokoosseisus. Mõlemal juhul on tegemist põhikoosseisuga, mille objektiivsed tunnused tuleb iga kord tuvastada eraldi. (p 25)
Nõue, mille kohaselt tuleb KarS § 263 järgi kvalifitseeritud süüdistuses nimetada see juhuslik või asjasse mittepuutuv personifitseeritud füüsiline isik, keda teoga häiriti või ohustati, ei tähenda, et kõnealune isik peaks olema süüdistuse põhjal iga kord nimeliselt tuvastatav. Praktikas võib ette tulla, et asjas kogutud tõendite kohaselt on selle isiku häirimine või ohustamine objektiivselt ilmne, kuid teda ei saa või ka pole põhjust nimeliselt tuvastada (nt turvakaamera videosalvestiselt nähtub, et grupp turiste põgeneb tänaval puhkenud kakluse tõttu sündmuskohalt). Süüditunnistamise eeldusena KarS § 263 järgi on seega piisav, kui süüdistuse sisus on näidatud, et avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumisega häiriti või ohustati rohkem või vähem kindlaksmääratud kõrvaliste isikute ringi ja selliste isikute olemasolu sündmuskohal saab tõendite kohaselt tõsikindlalt jaatada (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-29-10, p 7.3). (p 26)
Riigikohtu praktika järgi eeldas kuni 1. juulini 2014 kehtinud KarS §-de 262 ja 263 redaktsiooni mõttes nende süüteokoosseisude objektiivsete tunnuste täitmine järgmiste asjaolude tuvastamist: teo toimepanemist avalikus kohas või teo tagajärjel väljaspool vahetut tegutsemiskohta viibivate isikute rahu või avaliku korra muul viisil rikkumist; selle kindlakstegemist, kuidas või millega objektiivselt avalikku korda rikuti; selle asjasse mittepuutuva personifitseeritud füüsilise isiku olemasolu, kelle rahu tegu rikkus; KarS § 263 puhul ka selle paragrahvi p-des 1–4 nimetatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse tuvastamist. Ka eeldati, et KarS § 263 järgi kvalifitseeritud tegu peab kvalifitseeriva koosseisutunnuseta vastama avaliku korra rikkumise põhikoosseisule, s.t KarS §-le 262. (p 16)
Kehtiv KarS § 263 (samuti § 262) kujutab endast blanketset süüteokoosseisu, mille objektiivseid tunnuseid tuleb sisustada korrakaitseseaduse sätete kaudu. Süüdlase käitumise kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena peab tuvastama, et tegu pandi toime avalikus kohas ja et selle teoga rikuti mõnda KorS §-s 55 või §-s 56 ette nähtud avalikus kohas käitumise üldnõuet. Avaliku korra raske rikkumise korral peab kindlaks tegema ka mõne KarS § 263 lg 1 p-s 1 või 2 sätestatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse olemasolu (nt vägivalla). Sarnaselt senises kohtupraktikas omaksvõetud seisukohale on aga jätkuvalt vaja tuvastada seegi, et kõnealuse teoga häiriti või ohustati asjasse mittepuutuvaid isikuid. ( p 21)
Nimetatud järelduse tingib esiteks see, et KorS §-des 55 ja 56 ette nähtud avalikus kohas käitumise üldnõuded on eeskätt seotud teiste isikute häirimise või ohustamisega. Nii on KorS § 55 lg 1 p-s 1 loetletud tegevuste kõrval keelatud teist isikut sõnaga, žestiga või muul moel solvata, hirmutada või ähvardada (p 2), viibida alasti, kui see oluliselt häirib teisel isikul koha sihipärast kasutamist (p 3), pakkuda isikut häirival viisil talle kaupa või teenust või häirival viisil kerjata (p 4) või magada või telkida viisil, mis oluliselt häirib teisel isikul koha sihipärast kasutamist (p 6). Järelikult eeldab nende keeldude rikkumise kindlakstegemine vältimatult ka sellise isiku kindlakstegemist, keda süüdlase tegu häiris või ohustas. (p 22)
Teisalt on tähtis tähele panna, et KarS §-dega 262 ja 263 kaitstavaks õigushüveks on esmajärjekorras avalik kord. Eelnev ei välista, et nende süüteokoosseisudega kaitstakse ka teisi õigushüvesid (nt inimese tervist). Eristamaks aga avaliku korra rasket rikkumist üksnes individuaalseid õigushüvesid kaitsvatest süüteokoosseisudest (nt KarS § 121 lg 1), on vajalik kindlaks teha mõni täiendav tegu iseloomustav tunnus, mis annaks aluse kõneleda just avaliku korra kahjustamisest. Ainuüksi teo toimepanek avalikus kohas selline täiendav tunnus ei ole, kuivõrd sellega iseenesest ei pruugi veel kaasneda avaliku korra kahjustamist. Nii ei saa avalikku korda rikkuda nt isiklike suhete lahendamisest ajendatud, öisel ajal ja inimtühjal tänaval toimuv kaklus, kui seda ei näe ega kuule muud isikud. Kuigi konfliktis osalevad isikud rikuvad kirjeldatud viisil käitudes KorS § 55 lg 1 p-s 1 sätestatud keeldu, mille kohaselt ei ole lubatud avalikus kohas kakelda, ei saa nende teguviis siiski häirida ega ohustada asjasse mittepuutuvaid isikuid. Kuna kakluse toimumine KorS § 55 lg 1 p 1 tähenduses eeldab vähemalt kahe isiku osavõttu, peab seda KarS § 263 lg 1 p 1 koosseisutunnuste täitmise eeldusena pealt nägema või kuulma veel mõni muu kõrvaline isik. Arusaadavalt sõltub ka sel juhul süüdlaste teo lõplik kvalifitseerimine süüteo subjektiivsetele tunnustele antavast hinnangust, sest ei saa välistada, et kakluses osalevad isikud seavad eesmärgiks kõrvaliste isikute häirimise. Sellisel juhul võib aktualiseeruda küsimus avaliku korra rikkumise katsest. (p 23)
Kuigi asjas nr 3-1-1-7-07 väljendatud arusaama järgi võib tegu täita KarS §-s 263 märgitud kuriteo objektiivsed tunnused vaid juhul, kui see vastab ka kvalifitseeriva tunnuseta avaliku korra rikkumise põhikoosseisule, s.o KarS §-le 262, ei ole see põhimõte absoluutne. Mõnel juhul ei pruugi kvalifitseeriva koosseisutunnuse ‒ näiteks vägivalla ‒ mõttelise väljajätmise korral süüdlase tegu avaliku korra rikkumise, s.o KarS § 262 objektiivsetele tunnustele, vastata. Seega ei saa neid norme käsitada põhi- ja kvalifitseeritud süüteokoosseisudena, millest esimene neeldub alati teises, s.t raskemas süüteokoosseisus. Mõlemal juhul on tegemist põhikoosseisuga, mille objektiivsed tunnused tuleb iga kord tuvastada eraldi. (p 25)
|
| 1-16-9178/33
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
12.10.2017 |
|
KarS § 263 objektiivsete tunnuste täitmine eeldab ka 1. juulil 2014 jõustunud karistusseaduse redaktsiooni järgi teo toimepanemist avalikus kohas, selle tuvastamist, kuidas või millega objektiivselt avalikku korda rikuti, selle asjasse mittepuutuva füüsilise isiku olemasolu, keda teoga häiriti või ohustati, ja samuti KarS § 263 lg 1 p-s 1 või 2 nimetatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse kindlakstegemist (vt RKKKo 3-1-1-15-17 p 21 jj). (p 8)
KarS § 5 lg 2 lausetest 2 ja 3 nähtub, et seadusel, mis välistab teo karistatavuse, karistamise vangistusega või lühendab vangistust, on tagasiulatuv jõud isiku suhtes, kes kannab temale jõustunud otsusega mõistetud vangistust või kellele jõustunud otsusega mõistetud vangistus pööratakse täitmisele. Sellisel juhul vähendatakse karistust uues seaduses samasuguse teo eest ette nähtud karistuse ülemmäärani, või kui tegu ei ole enam kuriteona karistatav, vabastatakse isik vangistusest. Eelnevast tulenevalt ei mõjuta kergem karistusseadus KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmist, vaid võib anda aluse üksnes liitkaristuse täitmisele pööramise korral karistust vähendada. (p 15)
KarS § 5 lg-s 2 peetakse vangistuse täitmisele pööramise all silmas üksnes neid olukordi, kus isik asub reaalselt vangistust kandma. (p 15)
|
| 1-16-5540/42
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
13.10.2017 |
|
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis käsitles 1. juulil 2014 jõustunud korrakaitseseaduse ja samal ajal karistusseadustikus tehtud muudatuste jõustumise järgset õiguslikku olukorda 2. juuni 2017. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-15-17. Kolleegium selgitas, et kehtiv KarS § 263 kujutab endast blanketset süüteokoosseisu, mille objektiivseid tunnuseid tuleb sisustada korrakaitseseaduse sätete kaudu. Süüdlase käitumise kvalifitseerimiseks avaliku korra rikkumisena peab tuvastama, et tegu pandi toime avalikus kohas (KorS § 54) ja et selle teoga rikuti mõnda KorS §-s 55 või §-s 56 ette nähtud avalikus kohas käitumise üldnõuet. Avaliku korra raske rikkumise korral peab kindlaks tegema ka mõne KarS § 263 lg 1 p-s 1 või 2 sätestatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse olemasolu (nt vägivalla). Jätkuvalt on vaja tuvastada seegi, et kõnealuse teoga häiriti või ohustati asjasse mittepuutuvaid isikuid. (p 23)
Kuna mittevaralise kahju hüvitise suurused peavad vastama ühiskonna heaolu üldisele tasemele, on mõistetav, et väljamõistetud hüvitis ületab mõnevõrra kohtute osutatud aastatetaguse kohtupraktika analüüsis märgitut. (p 31)
|
| 1-16-10326/51
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
23.10.2017 |
|
Karistatava teona KarS § 121 mõttes pole alust käsitada tegusid, mis seisnevad teise isiku keha vähese intensiivsusega mõjutamises (nt kinnihoidmises, pigistamises, tõukamises või trügimises), kui sellega ei kaasne tüüpilise tagajärjena tervisekahjustust või valuaistingut. Kui valu või tervisekahjustuse tekkimine pole objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb ka teo tagajärje objektiivset omistamist eitada. Selle lisanõude eesmärk on vältida isiku alusetut süüditunnistamist kuriteos nendel juhtudel, mil nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivne hinnang isikutevahelisele füüsilisele kontaktile eitab karistusõiguslikult relevantse tagajärje (nt valu) tekkimise võimalikkust. (Vt nt RKKKo 3-1-1-50-13, p 12; RKKKo 3-1-1-29-15, p 11.3.) (p 27)
Ringkonnakohus peab maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamise ja süüdistatava süüditunnistamise eeldusena lisaks tõendite omapoolsele analüüsile näitama ära esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu eksliku järelduseni (vt nt RKKKo 3-1-1-100-15, p 15). (p 28)
Kui vaidlus puudub selle üle, et süüdistatav tegutses avalikus kohas KorS § 54 mõttes, kuid süüdistuse teokirjeldus ega ringkonnakohtu süüdimõistev otsus ei sisalda viidet sellele asjasse mittepuutuvale füüsilisele isikule, keda süüdistatav enda teoga häiris või ohustas, saab Riigikohus kvalifitseerida süüdistuses kirjeldatud käitumise KarS § 121 lg-s 1 sätestatud kuriteona juhul, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta ja see muudatus ei raskenda süüdistatava olukorda. (p 31)
Kassatsioonimenetluses tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud (vt nt RKKKo 3-1-1-6-16, p 36). (p 35)
Isiku teo kvalifitseerimiseks KarS § 263 järgi on nõutav teo toimepanek avalikus kohas, selle tuvastamine, kuidas või millega objektiivselt avalikku korda rikuti, selle asjasse mittepuutuva füüsilise isiku olemasolu, keda teoga häiriti või ohustati, ja samuti KarS § 263 lg 1 p-s 1 või 2 nimetatud kvalifitseeriva koosseisutunnuse kindlakstegemist (vt RKKKo 3-1-1-15-17, p 24). (p 31)
Süüteokoosseisu tunnuste objektiivsel omistamisel lähtutakse arusaamast, et täideviija käitumisega põhjuslikus seoses olevad muutused välisilmas peavad endast kujutama just täideviija loodud ohu realiseerumist koosseisupärases tagajärjes ehk teisisõnu: mitte alati ei saa isiku tekitatud kahju pidada tema teo tagajärjeks ka karistusõiguslikus mõttes (senises praktikas käsitletud olukordade kohta vt nt RKKKo 3-1-1-23-13, p 6; RKKKo 3-1-1-85-15, p 12). Teo objektiivsest omistamisest on võimalik kõneleda eeskätt siis, kui süüdlane on loonud õiguslikult relevantse ohu või selle ohu tekkimist suurendanud ja oht on realiseerunud koosseisupärases tagajärjes. Sellele, kas koosseisupärase teoga võidi luua oht tagajärje saabumiseks, tuleb reegeljuhtumil anda hinnang nn sõltumatu kolmanda isiku objektiivsest vaatepunktist ex ante (täpsemalt vt J. Sootak. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn 2010, lk 266 jj). (p 26)
|
| 1-17-9941/80
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
22.03.2019 |
|
KarS § 418 ebaõigus ei ammendu KarS § 263 lg 1 p-s 1. KarS § 418 lg 1 sätestab karistatava teona muu hulgas tulirelva ebaseadusliku käitlemise. Ebaseaduslik tulirelv kujutab endast juba abstraktset ohtu ümbritsevale ning KarS § 418 lg 1 eesmärk on kaitsta ühiskonna üldist turvalisust. KarS § 263 kaitseb õigushüvena aga avalikku korda kui tavade, heade kommetega või reeglitega kinnistatud isikutevahelisi suhteid ühiskonnas, mis tagavad igaühe kindlustunde. Sekundaarselt kaitseb KarS § 263 ka individuaalseid õigushüvesid (nt inimese tervist). Kuigi KarS § 263 lg 1 p 1 näeb karistatava teona ette avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise vägivallaga, ei eelda vägivald (isegi kui selle käigus kasutatakse tulirelva) tulirelva ebaseaduslikku käitlemist. Seega on KarS § 418 lg-l 1 ja KarS § 263 lg 1 p-l 1 erinev ebaõigussisu ning kohtud kvalifitseerisid isiku teod õigustatult kogumis KarS § 263 lg 1 p 1 ja § 418 lg 1 järgi. (p 9)
Väljasaatmine on olemuselt preventiivse eesmärgiga lisakaristus, mille võib mõista kuriteo eest lisaks põhikaristusele, hoidmaks ära uute kuritegude toimepanemist välisriigi kodaniku poolt. Väljasaatmisega kaasneb riive eelkõige põhiseaduse §-ga 26 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-ga 8 tagatud perekonnaelu puutumatusele. Et põhiõiguste riivet nõuetekohaselt õigustada, tuleb kohtul põhjalikult hinnata lisakaristuse vastavust süüdlase süü suurusele. Igal üksikjuhtumil tuleb hinnata õiguskorra kaitsmise huvi tähendust, näidates ära asjaolud, mis kaaluvad üles väljasaadetu perekondlike sidemete katkemise. Kaaludes süü suurusest tulenevat ohtu riigi õiguskorrale ja süüdlase perekondlike sidemete katkemisega tehtavat kahju, tuleb kohtul välja selgitada, kas väljasaadetav välismaalane on riigis viibinud lühikest aega või on ta jõudnud asukohamaaga integreeruda. Välismaalane on integreerunud eelkõige siis, kui ta on suurema osa oma elust elanud Eestis, omandanud siin hariduse ning tema perekond ja lähisugulased elavad siin. Need asjaolud võivad anda tunnistust selle kohta, et isik on asukohamaaga seotud sama püsivalt kui kodanikud ning sellest tulenevalt peavad väljasaatmisega kaasneva perekonnaelu puutumatuse riive õigustamiseks olema eriti mõjuvad põhjendused. Kui isiku süü ja õiguskorra kaitsmise huvid annavad põhjust kaaluda integreerunud välismaalase Eestist väljasaatmist, tuleb kohtul esitada asjaolud, mis kaaluvad üles püsivate, s.h perekondlike sidemete katkemise asukohamaal. Muu hulgas ei tohi tähelepanuta jätta ka välismaalase sidemeid kodakondsusjärgses riigis (vt RKKKo 3-1-1-38-09, p-d 7-8 ja 10). (p 12)
KarS § 54 lg 1 teises lauses sätestatud nõuet tuleb mõista selliselt, et niisugusel juhul tuleb väljasaatmist kohaldaval kohtul lisakaristuse mõistmist eriti üksikasjalikult põhjendada, näidates ära need erilised üldpreventiivsed kaalutlused, mis tingivad vaatamata süüdistataval perekonna olemasolule siiski tema Eestist lahkuma sundimise. Sisuliselt tuleb kohtul seega süüdistatavat välja saates esile tuua need argumendid, mis karistuse mõistmise eesmärkidest tulenevalt kaaluvad üles tema sunniviisilise lahutamise oma perekonnast. Kuna perekondlike sidemete tõttu on selline välismaalane lahutamatult seotud Eestiga, siis võib tema väljasaatmine lisakaristusena tulla kõne alla vaid juhul, kui seda õigustavad toimepandud kuriteo raskusest tulenev süü suurus ja õiguskorra kaitsmise huvid (vt RKKKo 3-1-2-1-12, p 9.2). (p 13)
Väljasaatmisega kaasneval era- ja perekonnaelu õiguse riivel on peatunud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (vt nt suurkoja 18. oktoobri 2006. a otsus asjas Üner vs. Holland (nr 46410/99), suurkoja 23. juuni 2008. a otsus asjas Maslov vs. Austria (nr 1638/03) ja 3. juuli 2012. a otsus asjas Samsonnikov vs. Eesti (nr 52178/10)). Samuti reguleerib Euroopa Liidu Nõukogu 25. novembri 2003. a direktiiv nr 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatust ja Riigikohtu halduskolleegium selgitas 19. veebruari 2019. a otsuses nr 3-17-1545/81 selle direktiiviga seonduvat. (p 14)
KarS § 54 lg 1 alusel mõistetava sissesõidukeelu alammäär ei sõltu VSS §-s 74 sätestatust. Mõistes süüdistatavale lisakaristuseks väljasaatmise koos sissesõidukeeluga, tuleb arvestada, et põhi- ja lisakaristus kogumis ei tohi ületada süüdistatava süü suurust (vt nt RKKKo 3-1-1-18-17, p-d 13 ja 16). Kuna erinevalt haldusmenetlusest eelneb kriminaalmenetluses väljasaatmisele ja sissesõidukeelu kohaldamisele põhikaristuse mõistmine, ei pea KarS § 54 lg 1 alusel lisakaristusena mõistetav sissesõidukeeld ületama 5 aastat. KarS § 54 lg-s 1 pole sissesõidukeelu alammäära sätestatud. (p 16)
Süüdistusakti olulisim funktsioon on informeerida süüdistatavat talle omistatavatest faktilistest asjaoludest ja selle pinnalt tehtavast õiguslikust etteheitest, tagades nii tema kaitseõigust (vt nt RKKKo 3-1-1-83-11, p 10). (p 8)
|
| 1-18-5540/50
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
25.10.2019 |
|
KarS §-ga 263 kaitstavaks õigushüveks on esmajärjekorras avalik kord, aga sellega kaitstakse ka individuaalseid õigushüvesid (vt nt RKKKo 3-1-1-15-17, p 23). Avaliku korra raske rikkumise üheks kvalifitseerivaks koosseisutunnuseks on vägivald (KarS § 263 lg 1 p 1). Selle tunnuse all tuleb mõista üksnes sellist tegu, mis vastab karistusseadustiku 9. peatüki 2. jao 2. jaotises („Vägivallateod“) kehtestatud ähvardamise (KarS § 120) või kehalise väärkohtlemise (KarS § 121) koosseisule (vt ka RKKKo 3-1-1-25-07, p 13.1). Mõlema nimetatud kuriteokoosseisuga kaitstav õigushüve on inimese tervis ehk kehaline ja vaimne heaolu (vt nt RKKKo 3-1-1-59-11, p 9.1). Seega kaitsevad KarS §-d 120 ja 121 individuaalset õigushüve, mis tähendab seda, et nii ähvardamise kui ka kehalise väärkohtlemise korral on rünne suunatud konkreetse kannatanu vastu. (p 14)
KarS § 263 lg 1 p 1 kontekstis asetub avaliku korra raskes rikkumises seisneva karistatava teo raskuskese oma olemuselt just teise inimese tervise kui individuaalse õigushüve kahjustamisele, kuna selliseks teoks saab olla üksnes kas teise inimese ähvardamine või kehaline väärkohtlemine KarS § 120 või § 121 tähenduses. Mõistagi rünnatakse sel juhul ka avalikku korda, mis väljendub vägivallateo toimepanemises avalikus kohas ja asjasse mittepuutuva isiku häirimises või ohustamises (vt RKKKo 3-1-1-15-17, p 24). (p 15)
Teise inimese ähvardamine ja kehaline väärkohtlemine kui vägivallateod võivad olla toime pandud mistahes viisil ja vahendiga. Seega langevad KarS § 263 lg 1 p 1 alla vaieldamatult muu hulgas sellised kaasused, kus toime on pandud vägivald relva või relvana kasutatavat muud eset, lõhkeseadeldist või lõhkeainet kasutades. Teisiti väljendatuna hõlmab see säte juhtusid, mil üks neist vahenditest on vahetult kas konkreetse kannatanu ähvardamise või kehalise väärkohtlemise toimepanemise vahend. (p 16)
KarS § 263 lg 1 p 2 puhul on rünnatavaks õigushüveks üksnes avalik kord kui kollektiivne õigushüve. See punkt nimetab teo toimepanemise spetsiifilised vahendid, mis kujutavad endast juba abstraktset ohtu ümbritsevale ja ohustavad potentsiaalselt ühiskonna üldist turvalisust (vt ka RKKKo 1-17-9941/80, p 9). Kõnesolev punkt hõlmab vaid selliseid tegusid, mille puhul relva või relvana kasutatava muu eseme, lõhkeseadeldise või lõhkeainega ähvardamine on suunatud konkretiseerimata inimeste hulga vastu. Seega ei kätke KarS § 263 lg 1 p 2 endas vägivallategu kui ähvardamist või kehalist väärkohtlemist KarS § 120 või § 121 mõttes, vaid selle sättega on nimetatud vahendeid silmas pidades kuulutatud karistatavaks üksnes ja juba avalikkusele suunatud ähvardus, sõltumata sellest, kas sellega on kahjustatud lisaks avalikule korrale ka individuaalset õigushüve. Näitena võib tuua pommiähvarduse (vt ka RKKKo 3-1-1-7-07, p 14) või avalikus kohas kogunevate inimeste juuresolekul relvaga õhkulaskmise (ilma et see oleks kellegi konkreetse vastu suunatud) jms. (p 17)
Üldistatult öeldes on KarS § 263 lg 1 p 2 alla langevate tegude puhul erinevalt sama lõike esimesest punktist avaliku korra rikkumise keskmes üldsuse ründamine kui selline. See eristab neid kahte punkti olemuslikult ja põhjendab ühtlasi seda, miks on esimese punkti kõrvale vaja eraldi ka teise punktiga sätestatud kuriteokoosseisu. Märgitu ei välista mõistagi võimalust, et sõltuvalt asjaoludest võib sama tegu olla kvalifitseeritav ühtaegu nii KarS § 263 lg 1 p 1 kui ka p 2 järgi. (p 18)
|
| 1-18-7276/80
|
Riigikohtu kriminaalkolleegium |
13.12.2019 |
|
KarS § 263 eeldab asjasse mittepuutuvat füüsilist isikut, keda teoga häiriti või ohustati (vt nt RKKKo 3-1-1-15-17, p 24 ja RKKKo 1-16-5540/42, p 23). Selle kindlakstegemine sõltub igal üksikjuhul teo toimepanemise asjaoludest ja tuleb kohtul faktiliste asjaolude põhjal tuvastada, arvestades iga juhtumi eripära. Lisaks sellele, et avaliku korra rikkumist näevad pealt juhuslikud kõrvalised isikud, tuleb tuvastada seegi, et juhtunu rikkus nende avalikku õigusrahu piisavalt intensiivselt. Rikkumise intensiivsuse hindamisel peab arvesse võtma kogu sündmustiku konteksti, pidades muu hulgas silmas avaliku korra rikkumise olemust ja viisi. (Vt nt Riigikohtu RKKKo 3-1-1-60-10, p 15.3, lisaks RKKKo 3-1-1-78-05, p 7.3 ja RKKKo 3-1-1-33-11, p 14.) Avaliku korra rikkumise intensiivsusaste võib olla erinev sõltuvalt konflikti asetleidmise kohast. Näiteks ööklubis peab kõrvaliste isikute avaliku rahu rikkumine olema intensiivsem kui mitmetes muudes avalikes kohtades (vt RKKKo 3-1-1-60-10, p 15.3). (p 13)
Isiklikku laadi konflikti lahendamine avalikus kohas võib väljuda konflikti osapoolte sfäärist ning häirida või ohustada asjasse mittepuutuvate isikute rahu ja turvatunnet. Samas ei ole mitte iga konfliktiväline isik, kelle õigusrahu rikutakse, käsitatav kõrvalise isikuna (vt RKKKo 3-1-1-15-07, p 14). Konflikti osapoolega ühes seltskonnas viibijaid ei saa üldjuhul pidada asjasse puutumatuteks isikuteks (vt nt RKKKo 3-1-1-15-07, p 15, RKKKo 3-1-1-24-07, p 6.1, RKKKo 3-1-1-29-10, p 7.2 ja RKKKo 3-1-1-60-10, p-d 15 ja 15.1). Ka siis, kui näiteks baari külastajad näevad üksnes konflikti tagajärgi (nt vigastustega kannatanut), pole tegemist veel avaliku korra raske rikkumisega. Avalikku korda peab rikkuma konkreetne tegu ja seda teo toimepanemise hetkel. (Vt RKKKo 3-1-1-15-07, p 13.) (p 14)
Asjasse mittepuutuvateks isikuteks ei ole loetud ka teenistuskohustusi täitvat politseiametnikku ega ööklubi turvatöötajat, kuid seda juhul, kui nende avalikku õigusrahu pole piisaval määral häiritud. Selliste isikute tööülesannete hulka kuulubki konfliktsituatsioonide lahendamine ja üldjuhul ei riku kaklused neid pealtnägevate politseinike ja turvatöötajate õigusrahu sel määral, et rääkida avaliku rahu rikkumisest. (Vt RKKKo 3-1-1-60-10, p 15.2.) (p 15)
Kõrvaline isik peab olema isikustatud (vt nt RKKKo 3-1-1-102-03, p 11 ja RKKKo 3-1-1-93-14, p 9 koos viitega), ent ta ei pea olema süüdistuse põhjal iga kord nimeliselt tuvastatav. Praktikas võib ette tulla, et asjas kogutud tõendite kohaselt on sellise isiku häirimine või ohustamine objektiivselt ilmne, kuid teda ei saa või ka pole põhjust nimeliselt tuvastada (nt turvakaamera videosalvestiselt nähtub, et grupp turiste põgeneb tänaval puhkenud kakluse tõttu sündmuskohalt). Süüditunnistamise eeldusena KarS § 263 järgi saab pidada piisavaks, kui süüdistuses on näidatud, et avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumisega häiriti või ohustati rohkem või vähem kindlaksmääratud kõrvaliste isikute ringi ja selliste isikute olemasolu sündmuskohal saab tõendite kohaselt tõsikindlalt jaatada. (Vt RKKKo 3-1-1-15-17, p 26.) (p 16)
Asjasse mittepuutuvaks füüsiliseks isikuks KarS § 263 tähenduses võib lisaks rikkumise vahetule pealtnägijale olla ka isik, kes viibib rikkumise läheduses ja tajub selle toimepanemist mõnel muul viisil ning keda tajutu häirib või ohustab. (p 19)
KarS § 69 lg 1 kolmanda lause järgi saab vangistuse asendada üldkasuliku tööga üksnes süüdistatava nõusolekul. Seega on nõusoleku kindlakstegemine karistuse asendamise üks vältimatutest eeldustest. Juhul, kui kohus peab võimalikuks üldkasuliku töö kohaldamist, tuleb tal igal juhul süüdistatava seisukoht välja selgitada, sõltumata sellest, kes vangistuse asendamist on taotlenud. Isegi siis, kui üldkasuliku töö kohaldamist taotleb kohtumenetluse pool, peab kohus vajadusel ise veenduma süüdistatava nõusolekus. Kui kohtul tekib kahtlus süüdistatava nõusoleku olemasolus, tuleb tal tuvastada, kas see nõusolek on olemas või seda ei ole. (p 23)
Nii nagu karistuse mõistmisel, on ka selle asendamisel määrava tähtsusega KarS § 56 lg 1 järgi isiku süü, samuti võimalus mõjutada teda edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid (vt nt RKKKo 1-17-689/29, p 26). (p 26)
|
Facebook
Twitter