3-1-1-20-04
|
Riigikohus |
05.04.2004 |
|
Kaudse tahtlusega on tegemist siis, kui on tuvastatud, et isik ei pruukinud ehk küll olla kindel süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumises, kuid samas pidas seda siiski võimalikuks ja ka möönis kõnealuse asjaolu saabumist, sest vastasel juhul ei oleks tal olnud võimalik oma eesmärki saavutada.
Tunnistades kõnealusel juhul mõtet, et tütarlapsed, kellele ta osutas taksoteenust, võivad olla prostituudid, on isik tunnistanud ka kaudse tahtluse olemasolu. Juhul, mil isik oleks osanud täpselt öelda, et osutas taksoteenust prostituudile, oleks olnud alust kaaluda otsese tahtluse olemasolu. Ka asjaolu, et isik osutas intiimteenuseid pakkuva firma perenaisele alkohoolsete jookide ja sigarettide ostmise ning korterisse toomise, samuti korteri kommunaalmaksete maksmisega täiendavaid teenuseid, kuigi ta kahtlustas korteris elavaid tütarlapsi prostitutsioonis, viitab isikul kaudse tahtluse olemasolule.
Tunnistades kõnealusel juhul mõtet, et tütarlapsed, kellele ta osutas taksoteenust, võivad olla prostituudid, on isik tunnistanud ka kaudse tahtluse olemasolu. Juhul, mil isik oleks osanud täpselt öelda, et osutas taksoteenust prostituudile, oleks olnud alust kaaluda otsese tahtluse olemasolu. Ka asjaolu, et isik osutas intiimteenuseid pakkuva firma perenaisele alkohoolsete jookide ja sigarettide ostmise ning korterisse toomise, samuti korteri kommunaalmaksete maksmisega täiendavaid teenuseid, kuigi ta kahtlustas korteris elavaid tütarlapsi prostitutsioonis, viitab isikul kaudse tahtluse olemasolule.
Kaudse tahtlusega on tegemist siis, kui on tuvastatud, et isik ei pruukinud ehk küll olla kindel süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumises, kuid samas pidas seda siiski võimalikuks ja ka möönis kõnealuse asjaolu saabumist, sest vastasel juhul ei oleks tal olnud võimalik oma eesmärki saavutada.
|
| 3-1-1-37-11
|
Riigikohus |
06.05.2011 |
|
Kohus ei või nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist (vt ka RKKKo 3-1-1-18-07, p 10; 3-1-1-139-05 ja 3-1-1-149-05). Kuivõrd kohtu roll esitatud süüdistuse üle on piiratud vaid selle vormilise küljega (vt KrMS § 262 p 2), siis ei ole ka KrMS § 339 kohaselt kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena üldjuhul käsitatav süüdistuse sisuline puudulikkus. Lähtudes talle pandud kriminaalasja lahendamise ülesandest peab kohus süüdistuse põhjal eeskätt otsustama materiaalõiguse kohaldamise üle. Sellest tulenevalt süüdistuse puudulikkuse korral tuleb kohtul kaaluda õigeksmõistva otsuse tegemist, kui süüdistuses esinev puudus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus (vt RKKKTKo 3-1-1-96-06).
Kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMSi redaktsiooni kohaselt, kui ringkonnakohus jõuab kohtuliku arutamise tulemina järeldusele, et maakohtu menetluses on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 tähenduses (absoluutne ehk n-ö kataloogisisene menetlusõiguse rikkumine), tuleb ringkonnakohtul § 341 lg-st 1 juhindudes maakohtu otsus vältimatult tühistada ja saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Apellatsioonikohtul pole KrMS § 339 lg 1 p-des 1-11 loetletud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamisele võimalik reageerida muul moel kui kohtulahendi tühistamisega ja kriminaalasja tagastamisega maakohtule uueks arutamiseks (vt ka RKKKo 3-1-1-59-07 p 12 ja 3-1-1-27-08 p 16). KrMS § 339 lg 2 rikkumise (n-ö kataloogivälise menetlusõiguse rikkumise) rikkumise tuvastamisel saab ringkonnakohus otsustada maakohtu lahendi tühistamise ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise kasuks vaid siis, kui ta jälgitavalt põhjendab, miks tuvastatud menetluslike nõuete rikkumise kõrvaldamine ringkonnakohtu enda poolt pole võimalik.
Kuni 1. septembrini 2011 kehtinud KrMSi redaktsiooni kohaselt, kui ringkonnakohus jõuab kohtuliku arutamise tulemina järeldusele, et maakohtu menetluses on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 tähenduses (absoluutne ehk n-ö kataloogisisene menetlusõiguse rikkumine), tuleb ringkonnakohtul § 341 lg-st 1 juhindudes maakohtu otsus vältimatult tühistada ja saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Apellatsioonikohtul pole KrMS § 339 lg 1 p-des 1-11 loetletud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamisele võimalik reageerida muul moel kui kohtulahendi tühistamisega ja kriminaalasja tagastamisega maakohtule uueks arutamiseks (vt ka RKKKo 3-1-1-59-07 p 12 ja 3-1-1-27-08 p 16). KrMS § 339 lg 2 rikkumise (n-ö kataloogivälise menetlusõiguse rikkumise) rikkumise tuvastamisel saab ringkonnakohus otsustada maakohtu lahendi tühistamise ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise kasuks vaid siis, kui ta jälgitavalt põhjendab, miks tuvastatud menetluslike nõuete rikkumise kõrvaldamine ringkonnakohtu enda poolt pole võimalik.
Maakohtu otsuse tühistamine ja kriminaalasja saatmine ringkonnakohtu määrusega uueks arutamiseks viitega karistusseaduse ebaõigele kohaldamisele kujutab endast ise kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse viitega KrMS § 339 lg-le 2 ja saadab selle KrMS § 341 lg 2 alusel esimese astme kohtule uuesti arutamiseks, siis peab ringkonnakohus põhjendama, miks on tegemist rikkumisega, mida apellatsioonimenetluse raames kõrvaldada ei ole võimalik. Vt ka otsus p 13.2 ja nt RKKKo 3-1-1-96-06, p 13.
Kohus ei või nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist (vt ka RKKKo 3-1-1-18-07, p 10; 3-1-1-139-05 ja 3-1-1-149-05). Kuivõrd kohtu roll esitatud süüdistuse üle on piiratud vaid selle vormilise küljega (vt KrMS § 262 p 2), siis ei ole ka KrMS § 339 kohaselt kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena üldjuhul käsitatav süüdistuse sisuline puudulikkus.
Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse viitega KrMS § 339 lg-le 2 ja saadab selle KrMS § 341 lg 2 alusel esimese astme kohtule uuesti arutamiseks, siis peab ringkonnakohus põhjendama, miks on tegemist rikkumisega, mida apellatsioonimenetluse raames kõrvaldada ei ole võimalik. Vt ka otsus p 13.2 ja nt RKKKo 3-1-1-96-06, p 13.
Maakohtu otsuse tühistamine ja kriminaalasja saatmine ringkonnakohtu määrusega uueks arutamiseks viitega karistusseaduse ebaõigele kohaldamisele kujutab endast ise kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes.
Abstraktselt võib nii inimeste otsimine prostituutideks kui ka prostitutsiooniteenuse kohta andmete levitamine Internetis olla käsitatav KarS § 2681 kohase koosseisupärase teona, kuivõrd taoliste tegudega otsitakse ühelt poolt klientidele prostituute ja teiselt poolt püütakse neid aktiivselt kokku viia.
|
| 3-1-1-76-11
|
Riigikohus |
14.10.2011 |
|
Vt otsuse p 9 jj ning RKKKo 3-1-1-38-11, p 16.
Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi saab kuriteosündmust ajalises mõttes lugeda tuvastatuks mitte üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega, vaid ka ajahetke või ajavahemikuna. See sõltub konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest. Kaitseõiguse tagamist silmas pidades on oluline, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse, ja ennast esitatud süüdistuse vastu kaitsta (vt RKKKo 3-1-1-85-08, p 13.1).
KrMS § 68 lg-ga 5 kindlustatakse ja konkretiseeritakse KrMS §-s 15 sätestatud tõendite vahetu uurimise põhimõtet ning seda, et kriminaalmenetluse prioriteediks on tõendamiseseme asjaolude tuvastamine vahetule, mitte aga nn vahendlikule tunnistajale tuginevalt. Seda eeskätt põhjusel, et mingi ütluse väärtus tõendina on põhimõtteliselt seda tugevam, mida lähemal asub tema allikas tõendamiseseme asjaolule (vt RKKKo 3-1-1-113-06, p 19).
Süüdistatavate tegevus, mis seisneb peamiselt intiimteenuste osutamiseks vajalike ruumide rentimises, rendi tasumises, prostituutide otsimises ning nende klientidega kokkuviimises, vastab KarS § 268 lg 1 ja alates 16. juulist 2006 jõustunud KarS § 2681 lg 1 objektiivsetele tunnustele.
Vt otsuse p-i 9.4 ja RKKKo 3-1-1-11-07, p 39.
|
| 3-1-1-132-12
|
Riigikohus |
21.01.2013 |
|
KarS § 255 näol on tegemist vältava süüteoga, mis algab kuritegeliku ühenduse liikmeks saamisega ja lõpeb liikmestaatuse lakkamisega. KarS § 255 lg 1 kohaselt karistatakse kuritegelikku ühendusse kuulumise eest ja oluline ei ole eelnev karistatus kuritegeliku ühenduse loomise eest.
KarS § 255 näol on tegemist vältava süüteoga, mis algab kuritegeliku ühenduse liikmeks saamisega ja lõpeb liikmestaatuse lakkamisega. KarS § 255 lg 1 kohaselt karistatakse kuritegelikku ühendusse kuulumise eest ja oluline ei ole eelnev karistatus kuritegeliku ühenduse loomise eest.
Vastutus KarS §-de 255 ja 256 järgi tuleb kõne alla juba siis, kui kuritegeliku ühenduse liikmed ei ole jõudnud veel ühtegi kavandatavat kuritegu toime panna. Kui aga kuritegeliku ühenduse liikmed on kuritegeliku ühenduse eesmärkide täitmiseks ühe või mitu kuritegu toime pannud, võib kõne alla tulla kuritegeliku ühenduse olemasolu tõendamine ka selle kaudu, et ühenduse liikmed on kuritegusid toime pannud.
KarS § 2681 lg 2 p 1 ja KarS § 255 lg 1 ei moodusta kogumit.
Vastates KrMS §-des 313 või 314 sisalduvatele küsimustele, teeb kohtunik sisulise otsuse kõikide kriminaalasjas tähtsate faktiliste ja juriidiliste asjaolude kohta juba kohtuotsuse resolutiivosa koostamisel. Kui kohtumenetluse pooled seejärel teatavad, et nad soovivad kasutada apellatsiooniõigust, tuleb kohtul lähtuvalt KrMS § 315 lg-st 8 koostada kohtuotsus tervikuna, st lisada eelnevalt juba tehtud otsusele KrMS §-s 312 sätestatu. (Vt nt RKKKo 3-1 -2- 3- 09, p 6.1). Seega ei saa kohus, kuulutades otsuse resolutiivosa enne uue seaduse redaktsiooni kehtimist, otsuse põhiosa koostamisel lähtuda seaduse uuest redaktsioonist.
Kui üks tegu näib esmapilgul vastavat mitmele erinevale süüteokoosseisule, tuleb kontrollida, kas kogu rikkumise ebaõigus pole siiski hõlmatud vaid ühe süüteokoosseisuga. Selle ilmne näide on olukord, kus üks ja sama tegu vastab kahele süüteokoosseisule, millest üks sisaldab täpselt samu tunnuseid, mis teine, ning veel mingit lisatunnust, ehk teiste sõnadega siis, kui üks süütegu tervikuna on teise süüteo toimepanemisel kvalifitseerivaks asjaoluks. Seetõttu subsumeerub kogu teo ebaõigus ühes koosseisus, mille puhul süüdlase tegutsemine väljub põhiteo raamidest ja sisaldab lisaks sellele ka erilist tunnust, mis eraldi vaadatuna võiks moodustada mõne teise kuriteokoosseisu. Seetõttu ei moodusta KarS § 2681 lg 2 p 1 ja KarS § 255 lg 1 kogumit.
KarS § 2681 lg 2 p 1 ja KarS § 255 lg 1 ei moodusta kogumit.
Tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine ning karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni.
|
| 3-1-1-6-16
|
Riigikohus |
09.03.2016 |
|
KarS § 255 lg-s 1 sätestatud kuriteo objektiivsed tunnused täidab kuritegelikku ühendusse kuulumine ja kui selle paragrahvi 1. lõike järgi kvalifitseeritud süüdistuse puhul on süüdistusaktis kajastatud ajavahemik, mille vältel süüdistatav kuritegelikku ühendusse kuulus, tema roll ühenduse tegevuses, teiste ühenduse liikmeks olnud isikute nimed, nendevaheline rollide jaotus ning see, et ühendus oli püsiv, kindla struktuuriga ning selle tegevus oli suunatud kupeldamisele, siis on süüdistuses kirjeldatud kõiki neid faktilisi asjaolusid, mis täidavad kõnealuse kuriteokoosseisu tunnused ja mille alusel saab tuvastada kuritegeliku ühenduse olemasolu (vt RKKK 3-1-1-57-09, p 13). (p 16)
Kui süüdistatavale ette heidetud käitumine seisnes üksnes selles, et ta tegeles kuritegelikku ühendusse kuulumise raames kupeldamisega, siis objektiivsel vaatlusel on see käitumine käsitatav ühe teona, sest kummagi süüteokoosseisu realiseerimiseks vajalikud osateod olid hõlmatud ühtsest tahtlusest ja neid ei ole alust omavahel ajalis-ruumiliselt ega ka faktiliselt lahutada. Seega moodustab süüdistuses kirjeldatud tegevus õiguslikus mõttes terviku. Järeldust, et need kuriteod moodustasid arutatavas asjas ideaalkogumi, kinnitab seegi, et enne KarS § 1332 jõustumist, s.t kuni 14. aprillini 2012 kehtinud KarS §-s 2681 (Prostitutsioonile kaasaaitamine) sisaldunud kuriteokoosseisust oli raskendava koosseisutunnusena hõlmatud teo toimepanemine kuritegeliku ühenduse poolt. Põhjendatud ei ole arusaam, nagu moodustaksid KarS § 1332 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteod reaalkogumi üksnes põhjusel, et kuritegelikku ühendusse kuulumine ei kujuta endast enam kupeldamise kvalifitseerivat koosseisutunnust. Teoainsuse ja -mitmuse eristamine sõltub konkreetsete eluliste asjaolude kirjeldusest, mitte nende subsumeerimise võimalikkusest ühe või mitme kuriteokoosseisu järgi. (p 32)
KarS § 832 lg 1 kohaldamisel ei ole tähtis see, et konfiskeeritav vara pärineks kuriteost, milles isik arutatavas asjas süüdi tunnistatakse. KarS § 832 lg 1 kohaldamine põhineb selliste asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. Eelöeldu tähendab, et isiku legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud veendumusele, et süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest. KarS § 832 lg 1 teise lause järgi peab vara legaalset päritolu tõendama süüdistatav ehk teisisõnu kehtib selle konfiskeerimise aluse korral ümberpööratud tõendamiskoormis. KarS § 832 sätete alusel laiendatud konfiskeerimist kohaldades võib seega aluseks võtta isiku kuritegeliku eluviisi. KarS § 831 kohaldamiseks peab kohus aga tuvastama konfiskeeritava vara pärinemise konkreetsest kuriteost ja sellise konkreetse kuriteona saab kõne alla tulla üksnes arutatava asja esemeks olev, s.t süüdistatavale süüdistusaktis omistatud tegu. (Vt RKKK 3-1-1-4-11, p 11). (p 19)
KarS § 831 lg 1 ja § 84 alusel tehtud konfiskeerimise asendamist puudutav otsustus ei saa hõlmata vara, mille süüdistatav oli saanud enne süüdistusaktis kirjeldatud kuritegude toimepanemist, kuna kirjeldatud otsustust tehes väljub kohus süüdistuse piiridest. Selline viga on käsitatav nii materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kui ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 26)
Kuna süüdistatav pidas kriminaaltulu üle arvestust Eesti kroonides, siis tuleb kriminaaltulu ümberarvutamisel kroonidest eurodeks lähtuda euro kasutusele võtmise seaduse § 5 lg-s 1 märgitud vahetuskursist. (p 28)
Kui kohtuistungi protokollist nähtuvalt refereeriti asitõendi sisu ja uuriti seda vahetult, siis pole eiratud asitõendi sellisel viisil uurimisel põhimõtet, mille kohaselt peab dokumendi avaldamise tulemusena eeskätt ilmnema, millisele dokumendis kajastuvale teabele kohtumenetluse pool tugineb ja milliste tõendamiseseme asjaolude olemasolu või puudumist ta selle teabega kinnitada või ümber lükata soovib (vt RKKK 3-1-1-90-11, p 18). Kui süüdistatav või tema kaitsja pidasid asitõendi kirjeldatud viisil uurimist ebapiisavaks, oleksid nad pidanud taotlema märkmiku sisu enamas või terviklikus mahus ettelugemist. (p 23)
Nõue, mille kohaselt peavad süüdistuse tekstis kajastuma piisava selguse ja täpsusega kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, teenib kaitseõiguse tagamise eesmärki. Kui süüdistus on koostatud puudulikult, ei saa kohus süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada, sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. (Vt nt RKKK 3-1-1-28-14, p 24.2). (p 14)
Kassatsioonimenetluses tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkust hinnates muu hulgas võtta arvesse, millises ulatuses on kassatsiooni argumendid põhjendatud (vt nt RKKK 3-1-1-93-15, p 133). (p 36)
KarS § 831 lg 1 ja § 84 alusel tehtud konfiskeerimise asendamist puudutav otsustus ei saa hõlmata vara, mille süüdistatav oli saanud enne süüdistusaktis kirjeldatud kuritegude toimepanemist, kuna kirjeldatud otsustust tehes väljub kohus süüdistuse piiridest. Selline viga on käsitatav nii materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kui ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. (p 26)
KarS § 832 lg 1 kohaldamisel ei ole tähtis see, et konfiskeeritav vara pärineks kuriteost, milles isik arutatavas asjas süüdi tunnistatakse. KarS § 832 lg 1 kohaldamine põhineb selliste asjaolude kindlakstegemisel, millele tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. Eelöeldu tähendab, et isiku legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus olema jõudnud veendumusele, et süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest. KarS § 832 lg 1 teise lause järgi peab vara legaalset päritolu tõendama süüdistatav ehk teisisõnu kehtib selle konfiskeerimise aluse korral ümberpööratud tõendamiskoormis. KarS § 832 sätete alusel laiendatud konfiskeerimist kohaldades võib seega aluseks võtta isiku kuritegeliku eluviisi. KarS § 831 kohaldamiseks peab kohus aga tuvastama konfiskeeritava vara pärinemise konkreetsest kuriteost ja sellise konkreetse kuriteona saab kõne alla tulla üksnes arutatava asja esemeks olev, s.t süüdistatavale süüdistusaktis omistatud tegu. (Vt RKKK 3-1-1-4-11, p 11). (p 19)
Kui süüdistatavale ette heidetud käitumine seisnes üksnes selles, et ta tegeles kuritegelikku ühendusse kuulumise raames kupeldamisega, siis objektiivsel vaatlusel on see käitumine käsitatav ühe teona, sest kummagi süüteokoosseisu realiseerimiseks vajalikud osateod olid hõlmatud ühtsest tahtlusest ja neid ei ole alust omavahel ajalis-ruumiliselt ega ka faktiliselt lahutada. Seega moodustab süüdistuses kirjeldatud tegevus õiguslikus mõttes terviku. Järeldust, et need kuriteod moodustasid arutatavas asjas ideaalkogumi, kinnitab seegi, et enne KarS § 1332 jõustumist, s.t kuni 14. aprillini 2012 kehtinud KarS §-s 2681 (Prostitutsioonile kaasaaitamine) sisaldunud kuriteokoosseisust oli raskendava koosseisutunnusena hõlmatud teo toimepanemine kuritegeliku ühenduse poolt. Põhjendatud ei ole arusaam, nagu moodustaksid KarS § 1332 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteod reaalkogumi üksnes põhjusel, et kuritegelikku ühendusse kuulumine ei kujuta endast enam kupeldamise kvalifitseerivat koosseisutunnust. Teoainsuse ja -mitmuse eristamine sõltub konkreetsete eluliste asjaolude kirjeldusest, mitte nende subsumeerimise võimalikkusest ühe või mitme kuriteokoosseisu järgi. (p 32)
Ühe teoga teoühtsuse mõttes on tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalis-ruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisiti väljendatuna tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist. (Vt nt RKKK 3-1-1-56-15, p 9). (p 31)
Kui süüdistatavale ette heidetud käitumine seisnes üksnes selles, et ta tegeles kuritegelikku ühendusse kuulumise raames kupeldamisega, siis objektiivsel vaatlusel on see käitumine käsitatav ühe teona, sest kummagi süüteokoosseisu realiseerimiseks vajalikud osateod olid hõlmatud ühtsest tahtlusest ja neid ei ole alust omavahel ajalis-ruumiliselt ega ka faktiliselt lahutada. Seega moodustab süüdistuses kirjeldatud tegevus õiguslikus mõttes terviku. Järeldust, et need kuriteod moodustasid arutatavas asjas ideaalkogumi, kinnitab seegi, et enne KarS § 1332 jõustumist, s.t kuni 14. aprillini 2012 kehtinud KarS §-s 2681 (Prostitutsioonile kaasaaitamine) sisaldunud kuriteokoosseisust oli raskendava koosseisutunnusena hõlmatud teo toimepanemine kuritegeliku ühenduse poolt. Põhjendatud ei ole arusaam, nagu moodustaksid KarS § 1332 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteod reaalkogumi üksnes põhjusel, et kuritegelikku ühendusse kuulumine ei kujuta endast enam kupeldamise kvalifitseerivat koosseisutunnust. Teoainsuse ja -mitmuse eristamine sõltub konkreetsete eluliste asjaolude kirjeldusest, mitte nende subsumeerimise võimalikkusest ühe või mitme kuriteokoosseisu järgi. (p 32)
|
Facebook
Twitter