3-1-2-2-06
|
Riigikohus |
13.06.2006 |
|
Tulenevalt väärteoasjas tehtud kohtuvälise menetleja otsuse ja kohtuotsuse sisulisest lähedusest oleks meelevaldne seada isiku õigus vaidlustada teatud uute asjaolude ilmnemisel tema suhtes kohaldatud väärteokaristus sõltuvusse sellest, kas karistusotsuse on teinud kohtuväline menetleja või kohus.
VTMS §-s 180 sätestatuga analoogiliste asjaolude ilmsikstulekul on süüdlasel või tema kaitsjal VTMS §-s 182 sätestatud tähtaja jooksul õigus esitada kohtuvälise menetleja jõustunud otsuse peale kaebus VTMS 12. peatükis sätestatud korras. Seejuures tuleb taotleda kaebetähtaja ennistamist. Kaebetähtaja möödalaskmist on võimalik õigustada asjaoluga, et kaebuse esitamise aluseks olev VTMS §-s 180 sätestatuga analoogiline asjaolu (nt jõustunud kohtuotsusega tuvastatud kohtuvälise menetleja ametniku kuritegu), sai teatavaks alles pärast kohtuvälise menetleja otsuse jõustumist.
Kui maakohus leiab, et asjas on piisavalt andmeid mõne VTMS §-s 180 sätestatuga analoogilise asjaolu esinemise kohta, tuleb kaebetähtaeg ennistada, kaebus sisuliselt läbi vaadata ja teha üks VTMS §-s 132 sätestatud lahenditest.
Olemuslikult ja funktsionaalselt on kohtuvälise menetleja karistusotsus lähedane väärteoasjas tehtavale kohtuotsusele. Sarnaselt kohtuotsusele on ka kohtuvälise menetleja otsuse põhisisuks koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo tuvastamine ning teo toimepanija süüle vastava karistuse kohaldamine.
Kohtuvälise menetleja jõustunud otsuse tähendus ja mõju süüdlase jaoks õiguslike tagajärgede poolest sarnane jõustunud kohtuotsuse tähendusele ja mõjule. Mõlema aktiga on lõplikult tuvastatud isiku poolt väärteo toimepanemine ning kohaldatud selle eest sundkorras täidetav karistus.
Olles küll formaalses mõttes haldusakt on kohtuvälise menetleja otsus sisuliselt ehk materiaalselt käsitatav jurisdiktsioonilise aktina.
VTMS § 179 lg 1 kohaselt on teistmismenetlus Riigikohtus teistmisavalduse läbivaatamine, mille eesmärk on otsustada jõustunud kohtulahendiga väärteoasja menetluse uuendamine. Seadusandja tahte kohaselt on väärteomenetluses võimalik teista üksnes formaalses mõttes kohtulahendit.
Väärteomenetluse eripärana on selles menetluses teatud juhtudel karistuse kohaldamine usaldatud kohtuvälise menetlejana tegutsevale haldusorganile. Kuigi olemuslikult ja funktsionaalselt on kohtuvälise menetleja karistusotsus lähedane väärteoasjas tehtavale kohtuotsusele, on formaalses mõttes kohtuvälise menetleja otsus haldusakt, mitte kohtulahend. Järelikult ei ole ka võimalik uute asjaolude ilmnemisel kohtuvälise menetleja otsust VTMS 15. peatükis sätestatud korras teista.
|
| 3-1-1-83-08
|
Riigikohus |
05.02.2009 |
|
Kohtuvälise menetleja otsuse teatavakstegemisel eeldatakse menetlusaluse isiku aktiivset rolli, s.o seda, et menetlusalune isik läheks väärteoprotokollis teatavaks tehtud ajal ise kohtuvälise menetleja juurde otsusega tutvuma. Juhul, kui menetlusalune isik seda ei tee, kannab ta üldjuhul ka riski, mis kaasneb otsuse sisust mitteteadmisega.
Tulenevalt VTMS § 174 p-st 6 ei saa Riigikohus jõustada kohtuvälise menetleja otsust, mis võrreldes kasseeritud maakohtu otsusega raskendab menetlusaluse isiku olukorda (vt nt RKKKo nr 3-1-1-70-04, p 10).
|
| 3-1-1-47-11
|
Riigikohus |
01.06.2011 |
|
Kontrollides alaealise menetlusaluse isiku (või tema huvides) esitatud kaebuse vastavust VTMS § 115 nõuetele tuleb kohtul silmas pidada ka seda, et juhul kui menetlusalune isik on 14- kuni 18-aastane, on VTMS § 19 lg 3 kohaselt kaitsja osavõtt kohtumenetlusest (sh kirjalikust menetlusest) kohustuslik. Kui kaebusest nähtub, et alaealine menetlusalune isik ei ole ise kaitsjat valinud, tuleb kohtul eelmenetluses välja selgitada, kas ta soovib seda siiski teha. Kui alaealine ei vali endale kaitsjat, lasub kohtul VTMS § 22 lg-st 3 tulenev kohustus taotleda Eesti Advokatuurilt talle kaitsja määramist riigi kulul. Alles siis, kui alaealine menetlusalune isik on endale kaitsja valinud või talle on määratud kaitsja riigi kulul ja kohtule on teada kaitsja seisukoht väärteoasja sisu ja edasise menetlemise viisi kohta, saab kohus otsustada selle üle, kas väärteoasja arutatakse kohtuistungil või on selle lahendamine VTMS §-s 120 märgitud aluste esinemisel võimalik VTMS § 117 lg 1 p 4 kohaselt kirjalikus menetluses.
Kui kohus lahendab väärteoasja ilma kaitsja osavõtuta olukorras, kus kaitsja osavõtt kohtumenetlusest on kohustuslik, rikub kohus menetlusaluse isiku kaitseõigust. See rikkumine on vaadeldav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses.
|
| 3-1-1-53-11
|
Riigikohus |
08.06.2011 |
|
Kui VTMS §-s 198 ette nähtud edasikaebepiirang osutuks asjassepuutuvas osas põhiseadusvastaseks, saaks Riigikohus vaadata sisuliselt läbi maakohtu poolt VTMS § 198 alusel tehtud määrust (vt ka RKPSJVKm nr 3-1-1-22-09, p 10 ja RKÜKo 3-1-1-88-07, p 46).
|
| 3-1-1-84-13
|
Riigikohus |
25.10.2013 |
|
VTMS § 114 lg-s 4 sätestatud kaebuse esitamise tähtaja arvutamise juures on õiguslik tähendus vaid sellel, millal on väärteoprotokolli kohaselt kohtuvälise menetleja otsus kohtuvälise menetleja juures kättesaadav.
Võrreldes väärteomenetluse seadustiku regulatsiooniga on seadusandja FIS § 18 lg 2 p-s 6 sätestanud erisuse, mille kohaselt on finantsjärelevalve teostamisega seotud küsimustes FIS § 2 lg-s 1 nimetatud seadustes sätestatud alustel väärteomenetluses kohtuvälise menetleja lahendi tegemise ja sunnivahendite kohaldamise üle otsustamine Finantsinspektsiooni juhatuse ainupädevuses.
FIS § 18 lg 2 p 6 järgi otsustab Finantsinspektsiooni juhatus väärteomenetluses kohtuvälise menetleja lahendi tegemise. Tulenevalt VTMS § 73 lg 1 p-dest 1 ja 2 saab kohtuvälise menetleja lahendina üldmenetluses vaadelda otsust (VTMS § 74) või määrust (VTMS § 75). Finantsinspektsiooni seadusest ei tulene juhatuse õigust delegeerida FIS § 18 lg 2 p-s 6 sätestatud küsimuste lahendamist teistele isikutele. Väärteoasja üldmenetluse tulemina tehtavas Finantsinspektsiooni juhatuse otsuses peavad seega kajastuma VTMS § 74 lg-s 1 sätestatud andmed, arvestades kollegiaalse organi lahendi erisusi.
Üldmenetluses koostatav väärteoprotokoll on olemuslikult võrreldav kriminaalmenetluses koostatava süüdistusaktiga. Menetlusdokumendina täidab väärteoprotokoll eeskätt informeerimis- ja piiritlemisfunktsioone. Seega ei too asjaolu, kas mõni väärteoprotokollis loetletud tõenditest tunnistatakse hilisemas menetluses lubamatuks, kaasa väärteoprotokolli ebaseaduslikkust ega tähenda ühtlasi keeldu väärteoprotokollis sisalduvale teokirjeldusele tugineda.
Otsustamaks, kas lubamatule tõendile tuginemine on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena, oleks tulnud hinnata, kas see tõi kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu otsuse tegemise.
Olukorras, kus kohtuväline menetleja veel otsust allkirjastanud pole, puudub alus rääkida VTMS § 74 nõuetele vastava kohtuvälise menetleja lahendi olemasolust.
Väärteomenetluse seadustiku kohaselt ei mõjuta kohtuvälise menetleja lahendi seaduslikkust asjaolu, kas see allkirjastatakse paberkandjal või digitaalselt.
Menetlusalusel isikul ja kohtul peab olema võimalus veenduda, et otsuse tegi pädev kohtuvälise menetleja ametnik või kollegiaalorgan. Eelöeldu tähendab, et kui kohtuvälise menetleja lahend vormistatakse protokollilise otsusena, peab selle kujunemine olema hilisema menetluse käigus kontrollitav.
FIS § 18 lg 2 p 6 järgi otsustab Finantsinspektsiooni juhatus väärteomenetluses kohtuvälise menetleja lahendi tegemise. Tulenevalt VTMS § 73 lg 1 p-dest 1 ja 2 saab kohtuvälise menetleja lahendina üldmenetluses vaadelda otsust (VTMS § 74) või määrust (VTMS § 75). Finantsinspektsiooni seadusest ei tulene juhatuse õigust delegeerida FIS § 18 lg 2 p-s 6 sätestatud küsimuste lahendamist teistele isikutele. Väärteoasja üldmenetluse tulemina tehtavas Finantsinspektsiooni juhatuse otsuses peavad seega kajastuma VTMS § 74 lg-s 1 sätestatud andmed, arvestades kollegiaalse organi lahendi erisusi.
VTMS § 123 lg-s 2 sätestatud põhimõtte kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Menetlusseaduse sellest sättest lähtuvalt ei ole kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse lahendamist maakohtus alust käsitada apellatsioonimenetluse analoogi, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena. Erandiks on juhud, mil kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebust läbivaatav kohus tuvastab VTMS § 29 lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistava asjaolu, millisel juhul võib kohus jätta kohtuotsuses VTMS § 133 p-des 2–9 loetletud küsimused käsitlemata. Kõigil ülejäänud juhtudel, mil puuduvad VTMS § 29 lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistavad asjaolud, peab kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebust läbivaatav kohus lahendama kohustuslikus korras kõik VTMS § 133 p-des 2–7 loetletud küsimused. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. septembri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-66-06, p 6).
Juhul, kui väärteoasja menetleb kohtuvälises menetluses selleks pädevust mitteomav isik, ei saa kohus hilisemas menetluses tugineda ka kohtuvälises menetluses kogutud tõenditele ja menetlusdokumentidele, sh väärteoprotokollile. Kirjeldatud olukorras puudub maakohtul rikkumise kõrvaldamiseks vajalik pädevus muuhulgas seetõttu, et vastavalt VTMS §-le 87 on väärteoasja arutamise piirid seotud väärteoprotokolli olemasolu ja selle ulatusega.
Väärteoprotokolli koopia menetlusalusele isikule allkirja vastu kätteandmise või sellest keeldumise kohta protokollile vastava märke tegemisega loetakse väärteoprotokoll kätte saaduks ja kohtuvälise menetleja otsuse kuupäev teatavaks tehtuks.
Väärteoprotokolli koopia menetlusalusele isikule allkirja vastu kätteandmise või sellest keeldumise kohta protokollile vastava märke tegemisega loetakse väärteoprotokoll kätte saaduks ja kohtuvälise menetleja otsuse kuupäev teatavaks tehtuks.
Üldmenetluses koostatav väärteoprotokoll on olemuslikult võrreldav kriminaalmenetluses koostatava süüdistusaktiga. Menetlusdokumendina täidab väärteoprotokoll eeskätt informeerimis- ja piiritlemisfunktsioone. Seega ei too asjaolu, kas mõni väärteoprotokollis loetletud tõenditest tunnistatakse hilisemas menetluses lubamatuks, kaasa väärteoprotokolli ebaseaduslikkust ega tähenda ühtlasi keeldu väärteoprotokollis sisalduvale teokirjeldusele tugineda.
|
| 3-1-1-18-16
|
Riigikohus |
17.02.2016 |
|
Kui kohtumenetluse pooled pole teada andnud soovist kohtuistungist osavõtust loobuda, tuleb poolte tahe kohtuistungil osalemise osas välja selgitada, jättes kaebuse VTMS § 117 lg 1 p 1 ja § 115 lg 3 p 1 alusel käiguta ja andes tähtaja puuduste kõrvaldamiseks või vaadata kaebus läbi suulisel kohtuistungil poolte osavõtul. Kui aga maakohus lahendab kaebuse kirjalikus menetluses ilma poolte nõusolekuta, on tegemist väärteomenetluse olulise rikkumisega VTMS § 150 lg 2 tähenduses. (p 7)
|
| 4-17-4965/10
|
Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium |
30.11.2017 |
|
Olukorras, kus kohtuväline menetleja teadis nii menetlusaluse isiku e-posti aadressi kui ka asjaolu, et menetlusalune isik pole väärteoprotokolli kätte saanud, kuid on samas avaldanud väärteoprotokollis soovi asja arutamisest kohtus osa võtta, pidanuks kohtuväline menetleja tulenevalt VTMS § 5 p-st 2 saatma lahendi koopia menetlusaluse isiku e-posti aadressile.
Väärteoasja üldmenetluses tehtud kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse esitamise tähtaeg hakkab igal juhul kulgema päevast, mil otsus on kohtuvälise menetleja juures kättesaadav. Seda olenemata asjaolust, kas isik tegelikult läks kohtuvälise menetleja juurde otsusega tutvuma; kas väärteoprotokolli koopia on menetlusalusele isikule nõuetekohaselt kätte antud ja kas menetlusalune isik teadis või pidi teadma, et kohtuväline menetleja on tema suhtes karistusotsuse teinud. Samas võib väärteoprotokolli kätteandmisel aset leidnud menetlusnõuete rikkumine, mida menetleja hiljem ei kõrvalda ja mille tõttu ei saa isik kohtuvälise menetleja otsusest õigeaegselt teada, olla käsitatav KrMS § 172 lg 2 p-s 2 nimetatud muu asjaoluna, mida tuleb käsitada kaebetähtaja möödalaskmise mõjuva põhjusena. Sellisel juhul tuleb kohtul kaebuse esitamise tähtaeg ennistada.
VTMS § 70 lg 2 teise lause nõuetele vastav menetleja märkus, mis toob kaasa sama lõike kolmandas lauses ette nähtud tagajärje – väärteoprotokolli koopia kättesaaduks lugemise –, peab olema sõnastatud nii, et sellest nähtuks selgelt, et menetlusosaline keeldus just väärteoprotokolli vastuvõtmisest ja/või selle kättesaamise kohta allkirja andmisest. Olukorras, kus väärteoprotokolli kantud menetleja märkusest ei nähtu, et menetlusalune isik keeldus allkirja andmisest just väärteoprotokolli koopia kättesaamise kohta, pole ka võimalik kohaldada VTMS § 70 lg 2 neljandat lauset. Seega ei saa lugeda väärteoprotokolli koopiat osutatud sätte alusel menetlusaluse isiku poolt kättesaaduks. Olukorras, kus menetlusosaline keeldub küll väärteoprotokolli koopia kättesaamise kohta allkirja andmast, kuid mitte väärteoprotokolli koopiat vastu võtmast, on menetleja siiski kohustatud protokolli koopia isikule andma, tehes samas allkirja andmisest keeldumise kohta väärteoprotokolli VTMS § 70 lg 2 kolmandas lauses nimetatud märkuse. Kõnealusest märkusest peaks ilmnema, kas menetlusosaline keeldus üksnes väärteoprotokolli koopia kättesaamise kohta allkirja andmast või lisaks ka protokolli vastuvõtmisest. Nõuetekohane märkus toob kaasa VTMS § 70 lg 2 neljandas lauses ette nähtud õigusliku tagajärje – väärteoprotokolli koopia loetakse menetlusosalise poolt kättesaaduks selle vastuvõtmisest keeldumise päevast.
|
Facebook
Twitter